—

Hispaania valitsus, esindaja: M. Sampol Pucurull,

—

Itaalia valitsus, esindaja: G. Palmieri, keda abistas avvocato dello Stato S. Varone,

—

Euroopa Komisjon, esindajad: A. Tokár ja D. Loma‑Osorio Lerena,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb küsimust, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 31. märtsi 2004. aasta direktiivi 2004/18/EÜ ehitustööde riigihankelepingute, asjade riigihankelepingute ja teenuste riigihankelepingute sõlmimise korra kooskõlastamise kohta (ELT L 134, lk 114; ELT eriväljaanne 06/07, lk 132) artikli 1 lõiget 8 ja artiklit 52.

2

Taotlus on esitatud seoses vaidlusega Consorci Sanitari del Maresme (Maresme piirkonna avalik-õiguslik tervishoiukonsortsium) ja Corporació de Salut del Maresme i la Selva (Maresme ja Selva piirkonna tervishoiuteenuste avalik-õiguslik asutus) vahel otsuse üle, millega keelduti lubamast sellel ettevõttel osaleda nimetatud asutuse hallatavatele ravikeskustele mõeldud magnetresonantsi teenuste avatud riigihankemenetluses.

3

Direktiivi 2004/18 põhjenduses 4 on öeldud:

„Liikmesriigid peaksid tagama, et avalik-õigusliku isiku osalemine pakkujana riigihankelepingu sõlmimise menetluses ei moonuta konkurentsi eraõiguslike pakkujate kahjuks.”

4

Direktiivi artikli 1 lõige 8 sätestab:

„Töövõtja, tarnija, teenuseosutaja – füüsiline või juriidiline isik või avalik-õiguslik isik või selliste isikute ja/või organite rühm, kes pakub turul vastavalt ehitustööde ja/või ehitustöö teostamist, tooteid või teenuseid.

Termin ettevõtja hõlmab võrdselt nii töövõtja, tarnija kui ka teenuseosutaja mõistet. Seda kasutatakse vaid lihtsustamise huvides.

[…]”

5

Kõnealuse direktiivi artikkel 2 „Lepingute sõlmimise põhimõtted” sätestab:

„Ostjad kohtlevad ettevõtjaid võrdselt ja mittediskrimineerivalt ning tegutsevad läbipaistval viisil.”

6

Direktiivi 2004/18 artikkel 52 „Heakskiidetud ettevõtjate ametlikud nimekirjad ja sertifitseerimine avalik-õiguslike või eraõiguslike asutuste poolt” näeb ette:

„1.   Liikmesriigid võivad kehtestada heakskiidetud töövõtjate, tarnijate või teenuseosutajate ametlikud nimekirjad või nende sertifitseerimise avalik-õiguslike või eraõiguslike asutuse poolt.

Liikmesriigid kohandavad nendesse nimekirjadesse kandmise ja sertifitseerimisasutuste poolt välja antavate tõendite väljastamise tingimused artikli 45 lõike 1, artikli 45 lõike 2 punktide a–d ja g, artikli 46, artikli 47 lõigete 1, 4 ja 5, artikli 48 lõigete 1, 2, 5 ja 6, artikli 49 ja (vajadusel) artikli 50 sätetele.

[…]

5.   Muude liikmesriikide ettevõtjate kandmisel ametlikku nimekirja või nende sertifitseerimisel lõikes 1 osutatud asutuste poolt ei tohi nõuda muid tõendeid ega andmeid kui need, mida nõutakse siseriiklikult ettevõtjalt, ning ühelgi juhul ei tohi nõuda muid tõendeid ega andmeid kui need, mis on sätestatud artiklites 45–49 ja artiklis 50, kui see on asjakohane.

Ent teiste liikmesriikide ettevõtjad ei pruugi olla kohustatud lasta end hankelepingu sõlmimise menetluses osalemiseks nimekirja kanda või sertifitseerida. Ostjad tunnustavad teiste liikmesriikide asutuste samaväärseid tõendeid. Samuti aktsepteerivad nad samaväärseid tõendusmaterjale.

6.   Ettevõtjad võivad igal ajal paluda enda ametlikku nimekirja kandmist või endale tõendi väljastamist. Nimekirja koostava asutuse või pädeva sertifitseerimisasutuse otsusest tuleb neile teatada piisavalt lühikese aja jooksul.

[…]”

7

Nõukogu 21. detsembri 1989. aasta direktiivi 89/665/EMÜ riiklike tarne- ja ehitustöölepingute sõlmimise läbivaatamise korra kohaldamisega seotud õigus- ja haldusnormide kooskõlastamise kohta (EÜT L 395, lk 33; ELT eriväljaanne 06/01, lk 246), mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2007. aasta direktiiviga 2007/66/EÜ (ELT L 355, lk 31), (edaspidi „direktiiv 89/665”) artikkel 2 on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Liikmesriigid tagavad, et seoses artiklis 1 määratud läbivaatamise korraga võetavad meetmed sisaldavad järgmisi volitusi:

2.   Lõikes 1 ja artiklites 2d ja 2e nimetatud volitusi võib anda mitmele erinevale asutusele, kes vastutavad läbivaatamise korra eri aspektide eest.

[…]

9.   Kui läbivaatamise korra eest vastutavad asutused ei ole kohtuasutused, põhjendavad nad oma otsuseid alati kirjalikult. Lisaks tuleb sellisel juhul ette näha kord, mille kohaselt tagatakse, et kõik järelevalveasutuse võetud väidetavalt ebaseaduslike meetmete või talle antud volituste väidetava väärkasutamise küsimused võib saata kohtulikule läbivaatusele või läbivaatamiseks mõnele teisele asutusele, mis [ELTL artikli 267] tähenduses on kohus ning mis on sõltumatu nii tellijast kui järelevalveasutusest.

Sellise sõltumatu asutuse liikmed nimetatakse ametisse ja vabastatakse ametist samasugustel tingimustel nagu kohtu liikmed selles osas, mis puudutab ametisse nimetamise eest vastutavat asutust, ametiaega ja ametist vabastamist. Vähemalt kõnealuse sõltumatu asutuse juhil on samasugune juriidiline ja erialane kvalifikatsioon nagu kohtu liikmetel. Sõltumatu asutus teeb oma otsused pärast menetlust, mille käigus kuulatakse ära mõlemad pooled, ja sellised otsused on õiguslikult siduvad iga liikmesriigi kindlaksmääratud korras.”

8

Vastavalt kuninga 14. novembri 2011. aasta seadusandliku dekreedi 3/2011, millega kiidetakse heaks riigihangete seaduse konsolideeritud redaktsioon, (Real Decreto Legislativo 3/2011 por el que se aprueba el Texto Refundido de la Ley de Contratos del Sector Público) (edaspidi „seadusandlik dekreet 3/2001”) artikli 40 lõigetele 1 ja 6 on riigihanke vaidlustuse esitamine enne halduskaebuse esitamist valikuline võimalus.

9

Seadusandliku dekreedi artikkel 62 „Pädevusnõue” sätestab:

„1.   Hankelepingute sõlmimiseks avaliku sektoriga peavad ettevõtjad tõendama, et nad vastavad hankija kehtestatud miinimumtingimustele majandusliku ja finantsseisundi ning kutsealase või tehnilise pädevuse kohta. See nõue asendatakse kvalifikatsiooninõudega, kui viimane on käesoleva seaduse alusel nõutav.

2.   Hanketeates määratakse kindlaks ja tehnilistes kirjeldustes täpsustatakse ettevõtjale esitatavad minimaalsed kvalifikatsiooninõuded ja nendele vastavuse tõendamiseks nõutavad dokumendid. Need nõuded peavad olema seotud riigihanke esemega ning sellega proportsionaalsed.”

10

Seadusandliku dekreedi 3/2001 artikkel 65 „Kvalifikatsiooninõue” näeb ette:

„1.   Haldusasutusega selliste ehitustööde, mille maksumus on 350000 eurot või enam, või selliste teenuste, mille maksumus on 120000 eurot või enam, riigihankelepingu sõlmimiseks, peab ettevõtjal olema nõuetekohane kvalifikatsioon. […]

[…]

5.   Avaliku sektori üksused, mis ei ole haldusasutused, võivad pakkujalt nõuda, et tal oleks teatav kvalifikatsioon, et määratleda pädevusnõuded, mis vastava hankelepingu sõlmimiseks peavad täidetud olema.”

11

Kataloonia valitsuse 3. septembri 2013. aasta dekreedi 221/2013 (Diari Oficial de la Generalitat de Catalunya nr 6454, 5.9.2013), mis käsitleb Tribunal Català de Contractes del Sector Públic’i asutamist, korraldust ja menetlust, artikkel 8 „Kohtu liikme staatus” sätestab:

„Kohtu liikme staatus on järgmine.

[…]

[…]”

12

Consorci Sanitari del Maresme soovis osaleda Corporació de Salut del Maresme i la Selva hallatavatele ravikeskustele mõeldud magnetresonantsi teenuste avatud riigihankemenetluses. Selle hankemenetluse tehniliste kirjelduste kohaselt pidid pakkujad tõendama oma pädevust lepingut täita nn kvalifikatsioonitõendi esitamisega.

13

Kui hindamiskomisjon pakkumused avas, selgus, et Consorci Sanitari del Maresme ei olnud nõutud tõendit esitanud, misjärel paluti tal see esitada. Consorci Sanitari del Maresme nõutud tõendit ei esitanud, kuid esitas avalduse, et kohustub kaasama ühe äriühingu ressursse, ja avalduse, et ta on avalik-õiguslik isik. Neil asjaoludel teatas hankija 28. novembril 2013 Consorci Sanitari del Maresmele viimase menetlusest kõrvale jätmisest, kuna ta ei olnud likvideerinud õigel ajal ega õiges vormis puudusi, mis tuvastati esitatud dokumentides.

14

Consorci Sanitari del Maresme esitas 10. detsembril 2013 hankija otsuse peale riigihanke vaidlustuse eelotsusetaotluse esitanud organile. Ta väitis, et kuna ta on haldusasutus, siis ei kohaldu tema suhtes ettevõtja kvalifikatsiooninõue. Esiteks taotles ta, et tal lubataks osaleda asjaomases hankemenetluses, ja teiseks selle menetluse peatamist.

15

Neil tingimustel otsustas Tribunal Català de Contractes del Sector Públic menetluse peatada ja esitada Euroopa kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

16

Enne esitatud küsimustele vastamist tuleb uurida, kas Euroopa Kohus on pädev neile küsimustele vastama.

17

Esiteks on nii, et hindamaks, kas eelotsusetaotluse esitanud organ kujutab endast „kohut” ELTL artikli 267 tähenduses – küsimus, millele on pädev vastama üksnes Euroopa Kohus –, võtab Euroopa Kohus arvesse järgmisi asjaolusid nende kogumis: organi asutamine seaduse alusel, alalisus, kohustuslik jurisdiktsioon, menetluse võistlevus, õigusnormide kohaldamine selle organi poolt ning tema sõltumatus (vt eelkõige kohtuotsused Vaassen-Göbbels, 61/65, EU:C:1966:39, ja Umweltanwalt von Kärnten, C‑205/08, EU:C:2009:767, punkt 35 ning seal viidatud kohtupraktika). Seega tuleb tõdeda, et kuigi Tribunal Català de Contractes del Sector Públic loetakse Hispaania õiguses haldusorganiks, ei ole see iseenesest hinnangu andmisel määrav.

18

Mis kõigepealt puutub eelotsusetaotluse esitanud organi asutamist seaduse alusel, alalisust, menetluse võistlevust ja õigusnormide kohaldamist selle organi poolt, siis ei nähtu Euroopa Kohtu käsutuses oleva toimiku materjalidest midagi, mis seaks kahtluse alla Tribunal Català de Contractes del Sector Públic’i lugemise olemuselt kohtuks ELTL artikli 267 tähenduses.

19

Mis järgmiseks puutub sõltumatuse kriteeriumi, siis nähtub Euroopa Kohtu käsutuses oleva toimiku materjalidest, et Tribunal Català de Contractes del Sector Públic on põhikohtuasjas vaidlustuse esemeks oleva otsuse vastu võtnud asutuse suhtes kolmas isik (vt kohtuotsused Corbiau, C‑24/92, EU:C:1993:118, punkt 15, ja Wilson, C‑506/04, EU:C:2006:587, punkt 49). Seda konteksti arvestades täidab Tribunal Català de Contractes del Sector Públic oma ülesandeid täiesti iseseisvalt, ilma mis tahes alluvussuhteta ja saamata ükskõik kellelt korraldusi või juhiseid (vt kohtuotsus Torresi, C‑58/13 ja C‑59/13, EU:C:2014:2088, punkt 22), ning on seega kaitstud väljastpoolt tuleva sekkumise või surve eest, mis võiks ohtu seada selle liikmete poolt otsuse tegemise sõltumatuse (kohtuotsused Wilson, C‑506/04, EU:C:2006:587, punkt 51, ja TDC, C‑222/13, EU:2014:2265, punkt 30).

20

Lisaks on vaieldamatu, et Tribunal Català de Contractes del Sector Públic täidab oma ülesandeid menetlusosalisi ja nende menetluse esemesse puutuvaid huve arvestades erapooletult. Vastavalt Kataloonia valitsuse dekreedi 221/2013 artikli 8 lõikel 4 ei saa lisaks selle organi liikmeid ametist vabastada ning neid võib tagasi kutsuda ainult selles sättes otsesõnu nimetatud põhjustel (vt kohtuotsused Wilson, C‑506/04, EU:C:2006:587, punktid 52 ja 53, ja TDC, C‑222/13, EU:2014:2265, punktid 31 ja 32).

21

Seega vastab eelotsusetaotluse esitanud organ sõltumatuse kriteeriumile.

22

Mis lõpuks puutub eelotsusetaotluse esitanud organi kohustuslikku jurisdiktsiooni Euroopa Kohtu ELTL artklit 267 puudutava kohtupraktika tähenduses, siis tuleb nentida, et tõepoolest on seadusandliku dekreedi 3/2011 artikli 40 lõike 6 kohaselt tegemist valikulise jurisdiktsiooniga. Niisiis võib riigihankega seonduva kaebuse esitaja valida eelotsusetaotluse esitanud organile esitatava vaidlustuse ja halduskaebuse esitamise vahel.

23

Seoses sellega tuleb siiski meenutada, et esiteks on pooltevahelisest kokkuleppest sõltumatu pädevusega eelotsusetaotluse esitanud organi otsused pooltele siduvad (vt kohtumäärus Merck Canada, C‑555/13, EU:C:2014:92, punkt 18 ning seal viidatud kohtupraktika, ja kohtuotsus Ascendi Beiras Litoral e Alta, Auto Estradas das Beiras Litoral e Alta, C‑377/13, EU:C:2014:1754, punkt 28).

24

Teiseks täpsustas Hispaania valitsus kohtuistungil, et praktikas ei kasuta hankemenetluse pakkujad üldjuhul võimalust esitada kohe halduskaebus, esitamata enne Tribunal Català de Contractes del Sector Públic’ile vaidlustust, millega on tegemist põhikohtuasjas. Kuna seega sekkub halduskohus menetlusse üldjuhul teise astmena, on eelotsusetaotluse esitanud organ kõige esimene, kes peab Kataloonia autonoomses piirkonnas tagama riigihangete valdkonnas liidu õiguse järgimise.

25

Neil tingimustel vastab Tribunal Català de Contractes del Sector Públic samuti jurisdiktsiooni kohustuslikkuse kriteeriumile.

26

Lõpuks olgu meenutatud, et direktiivi 89/665 artikli 2 lõikes 9 mainitud siseriikliku asutuse õigusliku staatuse hindamise raames on Euroopa Kohus juba varem kinnitanud, et mitu muud sellist siseriiklikku organit, mis sarnanevad käesolevas asjas eelotsusetaotluse esitanud organiga, on kohtud (vt eelkõige kohtuotsused Dorsch Consult, C‑54/96, EU:C:1997:413, punktid 22–38; Köllensperger ja Atzwanger, C‑103/97, EU:C:1999:52, punktid 16–25, ning Bundesdruckerei,C‑549/13, EU:C:2014:2235, punkt 22 ja seal viidatud kohtupraktika).

27

Seega kujutab Tribunal Català de Contractes del Sector Públic endast „kohut” ELTL artikli 267 tähenduses.

28

Teiseks märgib Hispaania valitsus, et Hispaania õigusest tulenev nn kvalifikatsiooninõue ei ole kohaldatav muudes liikmesriikides kui Hispaania Kuningriik asuvate ettevõtjate suhtes. Seega on eelotsuse küsimused puhtalt riigisisesed ja nende lahendamine ei sõltu liidu õiguse kohaldamisest ega tõlgendamisest.

29

Sellega seoses tuleb meenutada, et üldjuhul puudub Euroopa Kohtul pädevus vastata eelotsuse küsimusele juhul, kui on ilmne, et liidu õigusnorm, mida tal palutakse tõlgendada, ei ole kohaldatav (kohtuotsused Caixa d’Estalvis i Pensions de Barcelona, C‑139/12, EU:C:2014:174, punkt 41, ja Wojciechowski, C‑408/14, EU:C:2015:591, punkt 26; vt samuti kohtumäärused Parva Investitsionna Banka jt, C‑488/13, EU:C:2014:2191, punkt 26, ning De Bellis jt,C‑246/14, EU:C:2014:2291, punkt 14).

30

Siiski ei mõjuta asjaolu, et põhikohtuasjas kõne all olev kvalifikatsiooninõue ei ole kohaldatav muudes liikmesriikides kui Hispaania Kuningriik asuvate ettevõtjate suhtes, Euroopa Kohtu pädevust. Nimelt on Euroopa Kohus juba varem otsustanud, et direktiivide 89/665 ja 2004/18 alusel ei ole võimalik kuidagi järeldada, et nende direktiivide sätete kohaldatavus sõltub sellest, kas on olemas tegelik seos liikmesriikidevahelise vaba liikumisega. Nimelt ei sea need direktiivid riigihankemenetluses osalemiseks mingeid pakkuja kodakondsuse või asukohaga seotud tingimusi (vt selle kohta kohtuotsus Michaniki, C‑213/07, EU:C:2008:731, punkt 29).

31

Kõike eeltoodut arvestades on Euroopa Kohus pädev esitatud küsimustele vastama.

32

Esimese ja teise küsimusega, mida on kohane käsitleda koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 2004/18 artikli 1 lõiget 8 tuleb tõlgendada nii, et selle sätte teises lõigus olev termin „ettevõtja” hõlmab haldusasutusi ja kas need võivad sellel alusel osaleda riigihangetes.

33

Seoses sellega tuleneb direktiivi 2004/18 põhjendusest 4, mis otseselt mainib „avalik-õigusliku isiku” osalemist pakkujana riigihankelepingu sõlmimise menetluses, ning selle direktiivi artikli 1 lõikest 8, mis sõnaselgelt loeb „avalik-õiguslik isiku”„ettevõtjaks”, et direktiiv 2004/18 ei välista haldusasutuste osalemist hankes.

34

Lisaks tuleneb Euroopa Kohtu praktikast, et pakkumuse või taotluse võib esitada mis tahes isik või üksus, kes hanketeates loetletud tingimusi arvestades leiab, et on võimeline hankelepingut täitma kas isiklikult või allhanget kasutades, ning seda olenemata sellest, kas ta on era- või avalik-õiguslik isik, ja olenemata sellest, kas ta tegutseb turul järjepidevalt või üksnes aeg-ajalt, või sellest, kas teda toetatakse riiklikest vahenditest või mitte (vt kohtuotsus CoNISMa, C‑305/08, EU:C:2009:807, punkt 42, ning sellega seoses kohtuotsus Data Medical Service, C‑568/13, EU:C:2014:2466, punkt 35).

35

Niivõrd ja selles ulatuses, kui neil üksustel on õigus turul kas või juhislikult teatud teenuseid tasu eest pakkuda, ei või liikmesriigid keelata neil osaleda sellistes riigihankemenetlustes, mis puudutavad samade teenuste osutamist (vt selle kohta kohtuotsused CoNISMa, C‑305/08, EU:C:2009:807, punktid 47–49; Ordine degli Ingegneri della Provincia di Lecce jt, C‑159/11, EU:C:2012:817, punkt 27; seoses nõukogu 18. juuni 1992. aasta direktiivi 92/50/EMÜ, millega kooskõlastatakse riiklike teenuslepingute sõlmimise kord, (EÜT L 209, lk 1; ELT eriväljaanne 06/01, lk 322) vastavate sätetega vt selle kohta ka kohtuotsus Data Medical Service, C‑568/13, EU:C:2014:2466, punkt 36).

36

Järelikult tuleb esimesele ja teisele küsimusele vastata, et direktiivi 2004/18 artikli 1 lõiget 8 tuleb tõlgendada nii, et selle sätte teises lõigus olev termin „ettevõtja” hõlmab haldusasutusi, kes võivad seega osaleda riigihangetes niivõrd ja selles ulatuses, kui neil on õigus pakkuda turul teenuseid tasu eest.

37

Kolmanda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt välja selgitada, kas direktiivi 2004/18 artiklit 52 tuleb tõlgendada nii, et liikmesriigi haldusasutuse võib kanda heakskiidetud ettevõtjate, tarnijate või teenuseosutajate ametlikesse nimekirjadesse või sertifitseerida avalik-õigusliku või eraõigusliku sertifitseerimisasutuse poolt.

38

Mis puutub liikmesriikidesse, kes on teinud valiku kehtestada kas heakskiidetud töövõtjate, tarnijate või teenuseosutajate ametlikud nimekirjad või nende sertifitseerimise avalik-õiguslike või eraõiguslike asutuse poolt, siis tuleb tõdeda, et kuigi eelkõige direktiivi 2004/18 artikli 52 lõiked 1 ja 5 sisaldavad teatavaid tingimusi seoses sellisesse nimekirja kandmise või sertifitseerimise nõuete kindlaksmääramisega, ei näe see direktiiv ette, kas võib avalik-õigusliku isiku võib sellisesse ametlikku nimekirja kanda või sertifitseerida, ega seda, kas asjaomane nimekirja kandmine või sertifitseerimine on kohustuslik.

39

Siiski tuleb meenutada, et avalik-õiguslikud isikud, kes siseriikliku õiguse alusel võivad pakkuda asjaomases hanketeates nimetatud ehitustöid, tooteid või teenuseid, võivad samuti osaleda riigihankes, nagu sisuliselt nähtub käesoleva otsuse punktist 36.

40

Siseriiklik regulatsioon, mis keelab asjaomasesse nimekirja kanda või sertifitseerida haldusasutust, kellel ettevõtjana on lubatud pakkuda asjaomases hanketeates nimetatud ehitustöid, asju või teenuseid, jättes samas hankemenetluses osalemise õiguse teistele sellisesse nimekirja kantud või selliselt sertifitseeritud ettevõtjatele, jätab kasuliku toimeta sellistel avalik-õiguslikel isikutel oleva hankemenetluses osalemise õiguse, ning seega ei saa seda pidada liidu õigusega kooskõlas olevaks.

41

Neil tingimustel tuleb kolmandale küsimusele vastata, et direktiivi 2004/18 artiklit 52 tuleb tõlgendada nii, et kuigi see sisaldab teatavaid tingimusi seoses ettevõtjate siseriiklikku ametlikku nimekirja kandmise või sertifitseerimise nõuete kindlaksmääramisega, ei näe see säte ammendavalt ette, millistel tingimustel võib ettevõtja sellisesse siseriiklikku ametlikku nimekirja kanda või sertifitseerida, ega seda, millised õigused ja kohustused on sellega seoses avalik-õiguslikel isikutel. Igal juhul tuleb direktiivi 2004/18 tõlgendada nii, et sellega on vastuolus siseriiklik regulatsioon, mille kohaselt esiteks ei saa asjaomasesse nimekirja kanda või sertifitseerida asjaomase liikmesriigi haldusasutust, kellel on lubatud pakkuda asjaomases hanketeates nimetatud ehitustöid, asju või teenuseid, jättes teiseks samas hankemenetluses osalemise õiguse ainult sellisesse nimekirja kantud või selliselt sertifitseeritud ettevõtjatele.

42

Neljanda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada saada, kas seadusandliku dekreediga 3/2011 on direktiiv 2004/18 Hispaania õiguskorda õigesti üle võetud, ja kui see on nii, siis kas Hispaania seadusandja on selle seadusandliku dekreedi artiklitega 62 ja 65 piiranud haldusasutuste juurdepääsu ettevõtete kvalifikatsiooniregistritele.

43

Seoses sellega olgu meenutatud, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale puudub Euroopa Kohtul eelotsusemenetluse raames õigus hinnata siseriiklike õigusnormide kooskõla liidu õigusega ning tõlgendada siseriiklikke õigus- ja haldusnorme (vt eelkõige kohtuotsus Ascafor ja Asidac, C‑484/10, EU:C:2012:113, punkt 33 ja seal viidatud kohtupraktika).

44

Seetõttu ei ole Euroopa Kohtul pädev neljandale küsimusele vastama.

45

Viienda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt välja selgitada, milliste vahenditega saavad haldusasutused, juhul kui nad võivad osaleda hankemenetluses, kuid neid ei saa kanda heakskiidetud ettevõtjate ametlikku nimekirja või sertifitseerida sertifitseerimisasutuse poolt, tõendada oma pädevust teatava hankelepingu sõlmimiseks vastavalt direktiivile 2004/18.

46

Selles küsimuses on eelotsusetaotluse esitanud kohus palunud – eeldusel, et Hispaania õigust tuleb tõlgendada liidu õigusega kooskõlas – ainult tõlgendada direktiivi 2004/18 üldiselt, täpsustamata seda, kas ja millisel põhjusel ei saa Hispaania õigust tõlgendada liidu õigusega kooskõlas oleval viisil. Pealegi ei maini eelotsusetaotluse esitanud kohus selle direktiivi konkreetseid sätteid, mida Euroopa Kohus peaks tõlgendama selleks, et eelotsusetaotluse esitanud kohus saaks menetluses oleva vaidluse lahendada.

47

Seega ei vasta see küsimus Euroopa Kohtu kodukorra artikli 94 punktis c ette nähtud tingimustele, mille kohaselt peab eelotsuse küsimus sisaldama selgitust, millistel põhjustel eelotsusetaotluse esitanud kohus tõstatas liidu õigusnormide tõlgendamise küsimuse ning millist seost ta nende õigusnormide ja põhikohtuasjas kohaldatavate siseriiklike õigusnormide vahel näeb.

48

Neil asjaoludel tuleb viies küsimus tunnistada vastuvõetamatuks.

49

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (suurkoda) otsustab: