—

Pfeifer & Langen GmbH & Co. KG, esindaja: Rechtsanwalt D. Ehle,

—

Bundesanstalt für Landwirtschaft und Ernährung, esindajad: W. Wolski ja J. Jakubiec,

—

Euroopa Komisjon, esindajad: P. Rossi ja G. von Rintelen,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb komisjoni 18. augusti 1978. aasta määruse (EMÜ) nr 1998/78, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad suhkru ladustamiskulude hüvitamiseks (EÜT L 231, lk 5), mida on muudetud komisjoni 13. juuni 1988. aasta määrusega (EMÜ) nr 1714/88 (EÜT L 152, lk 23; ELT eriväljaanne 03/08, lk 70, edaspidi „määrus nr 1998/78”), artikli 14 lõike 3 tõlgendamist ja komisjoni 14. septembri 1981. aasta määruse (EMÜ) nr 2670/81, milles sätestatakse üksikasjalikud rakenduseeskirjad kvooti ületava suhkrutoodangu kohta (EÜT L 262, lk 14; ELT eriväljaanne 03/05, lk 85), mida on muudetud komisjoni 14. detsembri 1988. aasta määrusega (EMÜ) nr 3892/88, (EÜT L 346, lk 29; ELT eriväljaanne 03/08, lk 157, edaspidi „määrus nr 2670/81”), artikli 2 lõike 2 tõlgendamist ja kehtivust.

2

Taotlus on esitatud Pfeifer & Langen GmbH & Co. KG (edaspidi „Pfeifer & Langen”) ja Bundesanstalt für Landwirtschaft und Ernährung’i (föderaalne põllumajandus‑ ja toiduamet, edaspidi „BLE”) vahelises kohtuvaidluses seoses nende ladustamiskulude hüvitiste tagastamisega, mida Pfeifer & Langen põhjendamatult sai vastuolus Euroopa Liidu finantshuvide kaitsega.

3

Nõukogu 30. juuni 1981. aasta määruse (EMÜ) nr 1785/81 suhkrusektori turgude ühise korralduse kohta (EÜT L 177, lk 4), mida on muudetud nõukogu 18. aprilli 1989. aasta määrusega (EMÜ) nr 1069/89 (EÜT L 114, lk 1, edaspidi „algmäärus”) põhjendused 3, 11 ja 15 on sõnastatud järgmiselt:

„[...] [liidu] suhkrupeedi ja suhkruroo kasvatajatele tööhõive ja elatustasemega seotud vajalike tagatiste kindlustamiseks tuleks suhkruturg stabiliseerida [...];

[...]

[…] [p]õhjused, mis on siiani tinginud suhkrukvootide süsteemi säilitamise [liidus], on jäänud alles; seda süsteemi tuleks siiski muuta, et võtta arvesse tootmise arengut viimasel ajal ning anda [liidule] vahendid, mida on vaja, et õiglaselt ja ühtlasi tõhusalt tagada, et tootjad ise täielikult katavad [liidu] toodangu ja tarbimise vahe likvideerimise kulud; [...]

[...]

[k]una ettevõtjatele määratud tootmiskvootidega saab tagada tootjatele ühenduse hindade maksmise ja toodangu turustusvõimaluse, tuleks tootmispiirkondades kvootide ülekandmisel võtta arvesse kõigi asjaomaste isikute ning eelkõige suhkrupeedi ja suhkruroo tootjate huve;

[...]”

4

Algmääruse artikli 8 lõiked 1 ja 2 sätestavad:

„1.   Käesolevas artiklis sätestatud tingimustel nähakse ette ladustamiskulude tagatissüsteem, mis koosneb kindlasummalisest hüvitisest, mida rahastatakse toodangumaksust.

[...]

2.   ladustamiskulud:

[...]

[l]liikmesriigid hüvitavad [liidus] koristatud peedist või suhkruroost valmistatud toodete ladustamiskulud kindlas summas.

[...]”

5

Algmääruse artikkel 24 kehtestas igaks turustusaastaks ehk aasta 1. juulist kuni järgmise aasta 30. juunini „A‑suhkru” ja „B‑suhkru” põhikogused, mille iga liikmesriik oli kohustatud tema territooriumil asuvate suhkrutootjate (edaspidi „tootjad”) vahel ära jaotama. Seega eraldati tootjatele igaks turustusaastaks A‑kvoot ja B‑kvoot. Kõik A‑kvooti ja B‑kvooti ületanud toodetud suhkru kogused nimetati C‑suhkruks.

6

Määruse artikkel 26 sätestas:

„1.   [...] C–suhkrut, mida ei kanta artikli 27 kohaselt üle […], [ei tohi] siseturul müüa ja [see] tuleb eksportida töötlemata kujul enne kõnealuse turustusaasta lõppemisele järgnevat 1. jaanuari.

Artikkel 8 ei ole selle suhkru osas kohaldatav […].

[...]

3.   Käesoleva artikli üksikasjalikud rakenduseeskirjad võetakse vastu artiklis 41 sätestatud korras.

[...]”

7

Määrus nr 1998/78 kehtestab algmääruse artiklis 8 ette nähtud suhkru ladustamiskulude tagatissüsteemi kohaldamise korra.

8

Selle määruse artikli 14 lõige 3 näeb ette:

„Kui C‑suhkru kogus asendatakse ekspordi korral vastava koguse A‑ või B‑suhkruga, käsitatakse asendatud kogust hüvitise andmisel A‑suhkruna alates kuupäevast, mil tolliformaalsused on täidetud.”

9

Algmääruse artikli 26 lõike 3 alusel vastu võetud määrus nr 2670/81 täpsustas tingimusi, mille alusel peetakse C‑suhkru eksporti toimunuks.

10

Määruse 2670/81 põhjendus 5 on sõnastatud järgmiselt:

„[...] [t]ootjal peaks olema lubatud eksportida suhkrut […], mida ta ise ei ole tootnud; […] on vaja sätestada kindla suurusega summa maksmine, mida võib kõikidel juhtudel käsitada sellisest asendusest tulenevate mis tahes eeliste hüvitamisena;

[...]”

11

Selle määruse artikli 2 lõige 2 näeb ette:

„[C‑suhkru ekspordi] [t]õendamiseks tuleb esitada:

[...]

Kõnealune tootja võib eksportimiseks asendada C‑suhkru mõne muu suhkruga [mis kuulub nõukogu 23. juuli 1987. aasta määruse (EMÜ) nr 2658/87 tariifi- ja statistikanomenklatuuri ning ühise tollitariifistiku kohta (EÜT L 256, lk 1) I lisas oleva kombineeritud nomenklatuuri rubriiki 1701] või C‑isoglükoosi mõne muu isuglükoosiga, mille on tootnud mõni teine sama liikmesriigi territooriumil asuv tootja. Sel juhul peab asendust tegev tootja maksma […] 1,25 [eurot] 100 kg kohta [...].

[...]”

12

Eelotsusetaotlusest ilmneb, et suhkrutootjale Pfeifer & Langen hüvitati suhkruturu ühise korraldusega seoses algmääruse artikli 8 lõike 2 alusel turustusaastate 1987/1988–1996/1997 eest ladustatud valge suhkru ladustamiskulud.

13

Ajavahemikus 1997 kuni 2003 viidi Pfeifer & Langen’i suhtes läbi nimetatud turustusaastaid puudutav juurdlus valge suhkru ladustamiskulude hüvitamisega seotud pettuse kohta. Talle pandi eeskätt süüks seda, et ta oli turustusaastal 1990/1991 hüvituskõlbliku suhkruna deklareerinud kvoodiväliselt toodetud suhkru kogused, mis määratleti „C‑suhkruna”.

14

Selle kohta märkis Pfeifer & Langen, et ta ostis turustusaastal 1990/1991 Prantsusmaal toodetud kvoodikohast suhkrut, mida antud juhul nimetati kas „A‑suhkruks” või „B‑suhkruks”. See suhkur viidi nimetatud liikmesriigist ühte Pfeifer & Langen’i Saksamaal asuvasse tegevuskohta, kus ta võeti arvele kvoodikohase suhkruna. Samas seda suhkrut selle äriühingu punkrites ei ladustatud, vaid see varustati uute veodokumentidega ja veeti Antwerpeni (Belgia) sadamasse eesmärgiga eksportida see C‑suhkruna väljapoole liitu. Pfeifer & Langen deklareeris seejärel kvoodiväliselt toodetud C‑suhkru kogusega võrdse koguse suhkrut (edaspidi „kõnealune C‑suhkur”) kvoodikohase suhkruna, mille eest ta taotles ladustamiskulude hüvitamist.

15

BLE kui ladustamiskulude hüvitise maksmiseks pädev asutus tühistas 30. jaanuari 2003. aasta otsusega osaliselt Pfeifer & Langen’ile ajavahemiku eest 1990. aasta juunist kuni 1991. aasta juulini antud ladustamiskulude hüvitise ja nõudis makstud summade tagastamist. Pfeifer & Langen esitas selle otsuse peale vaide.

16

BLE jättis 4. oktoobri 2006. aasta otsusega Pfeifer & Langen’i vaide kõnealust C‑suhkrut puudutavas osas rahuldamata.

17

Pfeifer & Langen esitas 7. novembril 2006 BLE otsuse peale kaebuse Verwaltungsgericht Köln’ile (Kölni halduskohus). Kaebuses väitis see äriühing muu hulgas, et ta asendas eksportimisel kõnealuse C‑suhkru nõuetekohaselt muu Prantsusmaalt pärineva kvoodikohase suhkruga, mistõttu on selle C‑suhkru ladustamiskulud määruse nr 1998/78 artikli 14 lõike 3 kohaselt hüvitamiskõlblikud.

18

Verwaltungsgericht Köln jättis 25. novembri 2009. aasta otsusega Pfeifer & Langen’i kaebuse rahuldamata osas, mis puudutas suhkru asendamist selle äriühingu poolt. See kohus leidis, et niisugune asendamine ei ole kooskõlas määruse nr 2670/81 artikli 2 lõike 2 teise lõiguga, mille kohaselt peab asendussuhkur pärinema samas liikmesriigis asuvalt tootjalt.

19

Eelotsusetaotluse esitanud kohus, kellele Pfeifer & Langen esitas nimetatud kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse, leiab, et tema menetluses oleva kohtuvaidluse lahendamine sõltub vastusest küsimusele, kas C‑suhkru asendamine eksportimisel on võimalik, kui tegemist on erinevates liikmesriikides asuvate tootjatega, mistõttu tuleb välja selgitada, kas põhikohtuasja asjaoludele kuulub kohaldamisele määruse nr 1998/78 artikli 14 lõige 3 või määruse nr 2670/81 artikli 2 lõige 2. Nimelt, kuigi mõlemad sätted käsitlevad suhkru asendamist, ei näe määruse nr 1998/78 artikli 14 lõige 3 ette ühtegi eritingimust, samas kui määruse nr 2670/81 artikli 2 lõige 2 nõuab, et asendussuhkur peab pärinema samas liikmesriigis asuvalt tootjalt.

20

Lisaks tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtu arvates täpsustada seda, kas need sätted nõuavad, et algne C‑suhkru kogus ja asendussuhkru kogus asendatakse omavahel füüsiliselt või piisab nende suhkrukoguste asendamisest raamatupidamisarvestuses. Lõpuks, juhul kui põhikohtuasjas kuulub kohaldamisele määruse nr 2670/81 artikli 2 lõige 2, siis soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas see, et suhkru asendamine on lubatud vaid siis, kui tegemist on samas liikmesriigis asuvate tootjatega, kujutab endast kaupade vaba liikumise piirangut liidus.

21

Neil asjaoludel otsustas Oberverwaltungsgericht für das Land Nordrhein-Westfalen (Nordrhein-Westfaleni liidumaa teise astme halduskohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

22

Esiteks tuleb meenutada, et suhkruturu ühise korralduse raames näeb algmäärus liidus suhkru tootmiseks ette riiklike kvootide süsteemi. Määruse artikli 24 kohaselt on liikmesriigid kohustatud jaotama neile ette nähtud põhikoguste piires igale nende territooriumil asuvale suhkrutootjale A‑kvoodi ja B‑kvoodi. Nende kvootide piires toodetud suhkru võib liidus turule viia ja nendega seoses antakse erinevaid tootmistoetusi.

23

Seevastu igale tootjale jagatud kvoodi väliselt toodetud suhkrut, st C‑suhkrut, ei tohi siseturule viia. Algmääruse artikli 26 kohaselt tuleb see suhkur põhimõtteliselt töötlemata kujul eksportida väljapoole liitu enne kõnealuse turustusaasta lõppemisele järgnevat 1. jaanuari.

24

Nagu tuleneb määruse nr 2670/81 artiklitest 1 ja 2, peab iga tootja põhimõtteliselt enda toodetud C‑suhkru eksportima. Siiski, nagu on rõhutatud määruse põhjenduses 5, pidas liidu seadusandja otstarbekaks näha nende tootjate jaoks ette võimaluse eksportida teatavatel juhtudel suhkrut, mida nad ise ei ole tootnud.

25

Selleks kehtestab määruse artikli 2 lõike 2 teine lõik mehhanismi, mis lubab tootjal asendada ekspordi korral C‑suhkru koguse, mille ta on kohustatud eksportima, kvoodikohasele suhkrukogusele vastava suhkrukogusega, mille on tootnud teine sama liikmesriigi territooriumil asuv tootja. Niisiis tuleneb sellest sättest, et raamatupidamisarvestuse muutmisega muutub asendatud suhkur, mis kanti raamatupidamisarvestusse esialgu C‑suhkruna, kvoodikohaseks suhkruks ja tootja võib seda vabalt siseturul müüa, samas kui asendussuhkur, mis esialgu toodeti kvoodikohaselt, eksporditakse C‑suhkruna.

26

Teiseks tuleb meenutada, et algmääruse artikli 8 lõiked 1 ja 2 kehtestavad ladustamiskulude tagatissüsteemi, mille kohaselt peavad liikmesriigid tootjatele maksma selle ladustamise eest kindlasummalisi hüvitisi. Määruse artikli 26 lõike 1 teise lõigu kohaselt võib hüvitada ainult A‑kvoodi ja B‑kvoodi piires toodetud suhkru ladustamiskulusid, mitte aga C‑suhkru ladustamiskulusid.

27

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimustele vastamisel tuleb neid sissejuhatavaid märkusi arvesse võtta.

28

Esimese ja neljanda küsimusega, mida tuleb käsitleda koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada esiteks, kas määruse nr 1998/78 artikli 14 lõiget 3 koosmõjus määruse nr 2670/81 artikli 2 lõike 2 teise lõiguga tuleb tõlgendada nii, et sellises olukorras, nagu on vaatluse all põhikohtuasjas, kus tootja soovib ekspordi korral asendada C‑suhkru koguse teise tootja poolt toodetud kvoodikohasele suhkrukogusele vastava suhkrukogusega, tuleb arvesse võtta viimati nimetatud sättes ladustamiskulude hüvitamiseks kehtestatud tingimusi ja teiseks, kas see säte on liidu õiguse alusel kehtiv osas, milles see nõuab, et asendussuhkru peab olema tootnud teine sama liikmesriigi territooriumil asuv tootja.

29

Esiteks tuleb meenutada, et määruse nr 1998/78 artikli 14 lõige 3 näeb ette, et kui C‑suhkru kogus asendatakse ekspordi korral A‑ või B‑suhkru kogusele vastava suhkrukogusega, käsitatakse asendatud kogust hüvitise maksmisel A‑suhkruna alates kuupäevast, mil ekspordi tolliformaalsused on täidetud.

30

Viidatud sõnastusega seoses tuleb mainida, et nimetatud säte piirdub selle hetke kindlaksmääramisega, millest alates tuleb C‑suhkru kogust, mis on nõuetekohaselt asendatud kvoodikohase suhkru kogusega, ladustamiskulude hüvitamisel pidada hüvituskõlblikuks suhkruks.

31

Mis puutub niisugusesse olukorda, nagu on kõne all põhikohtuasjas, kus tootja soovib ekspordi korral asendada C‑suhkru koguse teise tootja poolt toodetud kvoodikohasele suhkrukogusele vastava suhkrukogusega, siis tuleb arvesse võtta ka määruse nr 2670/81 artikli 2 lõike 2 teises lõigus sätestatud tingimust.

32

Selles osas tuleneb viimati nimetatud sätte sõnastusest, et selleks, et niisugune asendus oleks nõuetekohane, on ette nähtud kolm tingimust. Esiteks peab asendussuhkur kuuluma määruse nr 2658/87 I lisas oleva kombineeritud nomenklatuuri rubriiki 1701, teiseks peab selle suhkru olema tootnud teine sama liikmesriigi territooriumil asuv tootja ja kolmandaks peab asenduse tegev tootja tasuma 1,25 eurot 100 kg asendatud suhkru kohta.

33

Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab sellegipoolest, et määruse nr 2670/81 artikli 2 lõike 2 teise lõigu algse saksakeelse versiooni sõnastusest ei saa kindlalt järeldada, et selle sätte kohaselt peab asendussuhkru olema tootnud teine sama liikmesriigi territooriumil asuv tootja. Nimelt, kuna selles versioonis on tegusõna „tootma” ainsuses, on pelgalt sõnasõnalise tõlgenduse tulemus see, et tingimus, mille kohaselt peab asendustoode olema toodetud sama liikmesriigi territooriumil asuva tootja poolt, kehtib ainult C‑isoglükoosi asendamise puhul.

34

Selles osas piisab, kui meenutada, et liidu õiguse ühetaolise kohaldamise ja tõlgendamise vajadus välistab selle, et kahtluse korral käsitletakse sätte ühte keeleversiooni teistest versioonidest eraldiseisvana, vaid nõuab, et seda sätet tõlgendataks ja kohaldataks teistes ametlikes keeltes koostatud versioone silmas pidades (vt eelkõige kohtuotsused Stauder, 29/69, EU:C:1969:57, punkt 3; Moksel Import und Export, 55/87, EU:C:1988:377, punkt 15; EMU Tabac jt, C‑296/95, EU:C:1998:152, punkt 36, ja Profisa, C‑63/06, EU:C:2007:233, punkt 13).

35

Vaatamata määruse nr 2670/81 artikli 2 lõike 2 teise lõigu algse saksakeelse versiooni võimalikule kahetimõistetavusele nähtub selle sätte muude ametlike keelte versioonidest, muu hulgas prantsuskeelsest, kreekakeelsest, itaaliakeelsest ja hollandikeelsest versioonist sõnaselgelt, et liidu seadusandja kehtestas eksportimise korral C‑suhkru asendamisele tingimuse, et asendussuhkru peab olema tootnud teine sama liikmesriigi territooriumil asuv tootja. Lisaks tuleneb see tingimus selgelt määruse põhikohtuasja asjaolude aset leidmise kuupäevale ajaliselt kohaldamisele kuuluva algse saksakeelse versiooni sõnastusest, eeskätt fraasist „die von einem anderen auf dem Hoheitsgebiet desselben Mitgliedstaats ansässigen Hersteller erzeugt worden sind”.

36

Lõpuks, kuna määruse nr 2670/81 artikli 2 lõike 2 teine lõik nõuab, et asendussuhkru peab olema tootnud teine sama liikmesriigi territooriumil asuv tootja, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas see säte on liidu õiguse alusel kehtiv, pidades eelkõige silmas kaupade vaba liikumist käsitlevaid esmase õiguse sätteid, st ELTL artikleid 34 ja 35.

37

Tõsi, Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt puudutab ELTL artiklites 34 ja 35 sätestatud koguseliste piirangute ja samaväärse toimega meetmete keeld mitte ainult siseriiklikke meetmeid, vaid ka liidu institutsioonide kehtestatud meetmeid (vt selle kohta kohtuotsused Denkavit Nederland, 15/83, EU:C:1984:183, punkt 15; Meyhui, C‑51/93, EU:C:1994:312, punkt 11; Kieffer ja Thill, C‑114/96, EU:C:1997:316, punkt 27, ja Alliance for Natural Health jt, C‑154/04 ja C‑155/04, EU:C:2005:449, punkt 47).

38

Siiski tuleb mainida, et määruse nr 2670/81 artikli 2 lõike 2 teises lõigus kehtestatud tingimus, mille kohaselt peab asendussuhkru olema tootnud teine sama liikmesriigi territooriumil asuv tootja – eeldusel, et selle näol on tegemist piiranguga ELTL artiklite 34 ja 35 tähenduses –, on igal juhul põhjendatud, kuna see on algmäärusega kehtestatud kvoodisüsteemi vältimatu tagajärg.

39

Nagu tuleneb algmääruse põhjendustest 3, 10 ja 14, on kvoodisüsteem üks suhkruturu ühise korralduse meetmetest, mille lõplik eesmärk on stabiliseerida liidu suhkruturg ja sellest tulenevalt tagada liidu tootjate tööhõive ja elatustaseme jaoks vajalike tagatiste säilitamine. Seda silmas pidades tagavad riiklikud kvoodid tootjatele ühenduse hinnad ja kaupade müügi (vt selle kohta kohtuotsus Koninklijke Coöperatie Cosun vs. komisjon, C‑68/05 P, EU:C:2006:674, punktid 59 ja 62, ning kohtumäärus Isera & Scaldis Sugar jt, C‑154/12, EU:C:2013:101, punkt 46).

40

Selleks nägi liidu seadusandja ette, nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 22, et suhkru tootmine liidus jaotatakse liikmesriikide vahel. Liikmesriigid on seega kohustatud jaotama neile ette nähtud põhikogused A‑kvootide ja B‑kvootide näol igale nende territooriumil asuvale tootjale, et reguleerida suhkru tootmist.

41

Siiski võib C‑suhkru asendamine eksportimisel, mida teostavad erinevates liikmesriikides asuvad tootjad erinevate riiklike kvootide alusel, algmäärusega kehtestatud tootmiskvootide süsteemi tasakaalust välja viia. Nimelt võrdub niisugune C‑suhkru asendamine eksportimisel, mida on kirjeldatud käesoleva kohtuotsuse punktis 25, sellistel asjaoludel kvootide üleandmisega tootjalt, kes tarnis asenduse teinud tootjale asendussuhkru. See tähendab eeskätt, et neile kahele tootjale jaotatud kvoot ei kattu enam kvoodiga, mille neile esialgu eraldas asjaomane liikmesriik talle ette nähtud põhikoguste piires.

42

Sellest järeldub, et määruse nr 2670/81 artikli 2 lõike 2 teises lõigus kehtestatud tingimus ei ole vastuolus ELTL artiklites 34 ja 35 sätestatud keeldudega.

43

Eeltoodud kaalutlustest lähtudes tuleb esimesele ja neljandale küsimusele vastata, et määruse nr 1998/78 artikli 14 lõiget 3 koosmõjus määruse nr 2670/81 artikli 2 lõike 2 teise lõiguga tuleb tõlgendada nii, et sellises olukorras, nagu on vaatluse all põhikohtuasjas, kus tootja soovib ekspordi korral asendada C‑suhkru koguse teise tootja poolt toodetud kvoodikohasele suhkrukogusele vastava suhkrukogusega, tuleb arvesse võtta viimati nimetatud sättes ladustamiskulude hüvitamiseks kehtestatud tingimusi. Need tingimused hõlmavad muu hulgas nõuet, et asendussuhkru peab olema tootnud teine sama liikmesriigi territooriumil asuv tootja. Esitatud küsimuste analüüsist ei nähtu ühtegi asjaolu, mis võiks mõjutada selle sätte kehtivust.

44

Teise ja kolmanda küsimusega, mida tuleb käsitleda koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitust selle kohta, kas määruse nr 1998/78 artikli 14 lõiget 3 ja määruse nr 2670/81 artikli 2 lõike 2 teist lõiku tuleb tõlgendada nii, et need sätted nõuavad selle tingimusena, et C‑suhkru asendamine eksportimisel oleks nõuetekohane, et tootja peab algse C‑suhkru koguse ja asendussuhkru koguse omavahel füüsiliselt ära vahetama.

45

Kõigepealt tuleb meenutada, et – nagu on märgitud ka käesoleva kohtuotsuse punktis 30 – määruse nr 1998/78 artikli 14 lõige 3 piirdub selle hetke kindlaksmääramisega, millest alates tuleb C‑suhkru kogust, mis on nõuetekohaselt asendatud kvoodikohase suhkru kogusega, ladustamiskulude hüvitamisel pidada hüvituskõlblikuks suhkruks. Nimelt kuuluvad ekspordi korral C‑suhkru teise tootja poolt toodetud kvoodikohase suhkruga asendamise toimingu nõuetekohaseks tegemiseks ette nähtud tingimused määruse nr 2670/81 artikli 2 lõike 2 teise lõigu kohaldamisalasse.

46

Mis puutub viimati nimetatud sättesse, siis tuleb nentida, et seda nõuet, mille kohaselt peab tootja algse C‑suhkru koguse ja asendussuhkru koguse omavahel füüsiliselt ära vahetama, nimetatud sätte sõnastusest tulenevate ja käesoleva kohtuotsuse punktis 32 meenutatud tingimuste hulgas ei ole. Niisiis ei nõua kõnealune säte sellist füüsilist asendamist.

47

Seda järeldust toetab ka asjaolu, et – nagu Pfeifer & Langen ja BLE oma kirjalikes seisukohtades märkisid – valge suhkur on homogeenne, mistõttu ei ole algsel C‑suhkrul ja asendussuhkrul märgatavaid füüsilisi erisusi.

48

Lisaks tuleneb määruse nr 2670/81 põhjendusest 5, et ekspordil C‑suhkru asendamise mehhanismi eesmärk on võimaldada tootjal täita oma kohustust eksportida C‑suhkrut, eksportides samas suhkrut, mida ta ise ei ole tootnud. Nõue, et asendatud suhkru kogused tuleb omavahel füüsiliselt asendada, on selle eesmärgiga vastuolus.

49

Eeltoodud kaalutlustest lähtudes tuleb teisele ja kolmandale küsimusele vastata, et määruse nr 1998/78 artikli 14 lõiget 3 ja määruse nr 2670/81 artikli 2 lõike 2 teist lõiku tuleb tõlgendada nii, et need sätted ei nõua selle tingimusena, et suhkru asendamine eksportimisel oleks nõuetekohane, et tootja peab algse C‑suhkru koguse ja asendussuhkru koguse omavahel füüsiliselt ära vahetama.

50

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (neljas koda) otsustab: