1.

Käesolevas apellatsioonimenetluses on sisuliselt tegemist küsimusega, mil määral saavad liidu kohtud ELi kaubamärgist tulenevate õiguste kaitse süsteemis kontrollida liikmesriikide õigusnorme.

2.

See küsimus kerkib kohtuvaidluses, milles esineb mõiste „Laguiole“, mida ei seostata Prantsusmaal üksnes nugadega, vaid ka arvukate kohtuvaidlustega. Viimased puudutavad eelkõige Laguiole’i küla nime kasutamist, mis on tänapäeval sageli kasutusel kuulsate liigendnugade sünonüümina, mida seal traditsiooniliselt valmistatakse. Küsimust, mil määral võib seda nime kasutada selliste toodete turustamisel, millel ei ole mingit pistmist Laguiole’i külaga, ei ole siseriiklikus õiguses veel lõplikult lahendatud. ( 2 )

3.

Käesolevas asjas on siiski tegemist ainult küsimusega, mis on sellest esmalt sõltumatu ja puudutab seda, millisega ulatusega on ärinime Forge de Laguiole kaitse määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 4 punkti b tähenduses koosmõjus Prantsuse intellektuaalomandi seaduse (Code de la propriété intellectuelle) artikli L. 711‑4 punktiga b.

4.

Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ameti (edaspidi „EUIPO“) apellatsioonikoda oli selles suhtes arvamusel, et vastavalt Prantsuse kohtupraktikale on ärinimi põhimõtteliselt kaitstud ettevõtja põhikirjajärgse tegevusalaga hõlmatud mis tahes tegevuse osas. Üldkohtu arvamuse kohaselt on ärinimi seevastu kaitstud ainult ettevõtja reaalse tegevuse osas. Üldkohus tugines selle seisukoha puhul Prantsuse Cour de cassation’i (kassatsioonikohus) 10. juuli 2012. aasta otsusele kohtuasjas Cœur de princesse (edaspidi „kohtuotsus Cœur de princesse“), ( 3 ) mis on tehtud alles pärast apellatsioonikoja otsust.

5.

EUIPO arvates rikkus Üldkohus siinjuures õigusnormi. Seda seetõttu, et Üldkohus võib apellatsioonikoja otsuse tühistada ainult juhul, kui see rikkus otsuse tegemise ajal õigusnormi. Kohtuotsust Cœur de princesse arvesse võttes ei tuvastanud Üldkohus seega apellatsioonikoja viga, vaid asendas koja hinnangu oma hinnanguga. Vastupidi sellele piirdus vaidlusalune kohtuotsus Üldkohtu arvates sellega, et Prantsuse õiguse üle otsustati nii, nagu apellatsioonikoda oleks pidanud seda kohaldama. ( 4 )

6.

See vastuolu näitab, et esinevad teatud pinged ELi kaubamärgi süsteemis siseriiklikule õigusele viitamise ja põhimõtete vahel, mis üldjuhul määravad kindlaks Üldkohtu kontrolli EUIPO apellatsioonikoja otsuste üle. Seda seetõttu, et sellele vastavalt peab Üldkohus põhimõtteliselt piirduma apellatsioonikoja otsuse aluseks olevate tõendite alusel otsuse leidmisega, mille apellatsioonikoda oleks pidanud tegema. Juba Euroopa Kohtu senisest praktikast tuleneb, et neid põhimõtteid ei kohaldata muutmatul kujul, kui tegemist on sellega, et Üldkohus tõlgendab siseriiklikku õigusnormi. Käesolev apellatsioonkaebus annab Euroopa Kohtule võimaluse nimetatud kohtupraktikat ( 5 ) täpsustada ja edasi arendada.

7.

Euroopa Kohtu põhikirja artikli 58 esimene lõik on sõnastatud järgmiselt:

„Euroopa Kohtusse saab edasi kaevata ainult õigusküsimustes. Apellatsioonkaebuse aluseks võib olla üksnes üldkohtu pädevuse puudumine, menetlusnormide rikkumine, mis kahjustab kaebaja huve, või liidu õiguse rikkumine Üldkohtu poolt.“

8.

Nõukogu 20. detsembri 1993. aasta määrus (EÜ) nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta ( 6 ) asendati nõukogu 26. veebruari 2009. aasta määrusega (EÜ) nr 207/2009 Euroopa Liidu kaubamärgi kohta (edaspidi „määrus nr 207/2009). ( 7 ) Seejuures said määruse nr 40/94 artiklitest 8, 52 ja 63 ilma oluliste muudatusteta määruse nr 207/2009 artiklid 8, 53 ja 65.

9.

Määruse nr 207/2009 artikli 8 lõige 4 sätestab:

„4.   Registreerimata kaubamärgi või mõne muu ulatuslikumalt kui kohaliku tähtsusega kaubanduses kasutatava tähise omaniku vastuseisu korral ei registreerita taotletavat kaubamärki, kui selle tähise suhtes kohaldatavate liidu või liikmesriigi õigusaktide kohaselt ja nendega ette nähtud ulatuses:

10.

Määruse nr 207/2009 artikli 53 lõike 1 punktis c on sätestatud:

„1.   ELi kaubamärk tunnistatakse kehtetuks ametile esitatud taotluse või rikkumise suhtes algatatud menetluses esitatud vastuhagi põhjal, kui:

[…]

11.

Määruse nr 207/2009 artikli 65 lõiked 1 ja 2 on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Kaebusi käsitlevate apellatsiooninõukogude otsuste kohta võib Üldkohtule esitada kaebuse.

2.   Kaebuse aluseks võib olla pädevuse puudumine, olulise menetlusnormi rikkumine, asutamislepingu, käesoleva määruse või nende rakendusnormide rikkumine või võimu kuritarvitamine.“

12.

Prantsuse intellektuaalomandi seadus (Code de la propriété intellectuelle, edaspidi „CPI“) artikli L. 711‑4 punkt b ja artikkel L. 714‑3 on sõnastatud järgmiselt:

L. 711‑4

„Kaubamärgina ei või kasutusele võtta tähist, mis rikub varasemaid õigusi, eelkõige:

[…]

[…]“.

L. 714‑3

„Kohtuotsusega tunnistatakse kehtetuks sellise kaubamärgi registreering, mis ei vasta artiklite L. 711‑1–L. 711‑4 nõuetele.“

13.

Gilbert Szajner’le kuulub ELi sõnamärk LAGUIOLE, mille registreerimise taotlus esitati 20. novembril 2001 ja mille EUIPO registreeris 17. jaanuaril 2005 määruse nr 40/94 (asendatud määrusega nr 207/2009) alusel.

14.

Kaubamärgi LAGUIOLE registreerimise taotlus esitati muu hulgas mitmesuguste kaupade ja teenuste jaoks, mis kuuluvad 15. juuni 1957. aasta märkide registreerimisel kasutatava kaupade ja teenuste rahvusvahelise klassifikatsiooni Nizza kokkuleppe (uuesti läbi vaadatud ja parandatud kujul) klassidesse 8, 14, 16, 18, 20, 21, 28, 34 ja 38. Seejuures oli tegemist erinevate kaupade ja teenuste laia paletiga, mis ulatus käsi-tööriistadest ja käsi-töövahenditest, juveelitoodetest ja ehetest, kelladest, nõudest, kirjatarvetest, nahktoodetest, kunstiesemetest ning spordi- ja suitsetamistarvetest kuni telekommunikatsiooniteenusteni, ( 8 ) kuid mis siiski ei sisaldanud seetõttu, et EUIPO menetluses registreerimise taotlusest osaliselt loobuti, enam nuge, kahvleid ja kääre. ( 9 )

15.

Forge de Laguiole esitas 22. juulil 2005 määruse nr 40/94 artikli 52 lõike 1 punkti c ja artikli 8 lõike 4 (nüüd määruse nr 207/2009 artikli 53 lõike 1 punkt c ja artikli 8 lõige 4) alusel taotluse tunnistada kaubamärk LAGUIOLE osaliselt kehtetuks.

16.

Kehtetuks tunnistamise taotlus põhines ärinimel Forge de Laguiole, mida Forge de Laguiole kasutas tegevuse „igat liiki nugade, lõikeriistade, lauakattesse kuuluvate kinke- ja mälestusesemete tootmine ja müük“ jaoks. Forge de Laguiole’i sõnul annab see ärinimi talle õiguse keelata vastavalt CPI artikli L. 711‑4 punktile b koostoimes artikliga L 714‑3 kaubamärgi LAGUIOLE kasutamine.

17.

Tühistamisosakond lükkas kehtetuks tunnistamise taotluse 27. novembri 2006. aasta otsusega tagasi.

18.

Forge de Laguiole esitas 25. jaanuaril 2007 EUIPO‑le tühistamisosakonna otsuse peale kaebuse.

19.

EUIPO esimene apellatsioonikoda rahuldas 1. juuni 2011. aasta otsusega kaebuse osaliselt ning tunnistas kaubamärgi LAGUIOLE kehtetuks klassidesse 8, 14, 16, 18, 20, 21, 28 ja 34 kuuluvate kaupade osas. Kaebus lükati tagasi klassi 38 kuuluvate teenuste (telekommunikatsiooniteenused) osas. ( 10 )

20.

Apellatsioonikoda tugines oma otsuses kahele teesile, millest kumbki andis piisavalt alust järeldada, et ärinimi Forge de Laguiole on kaitstud ettevõtja põhikirjajärgse tegevusalaga hõlmatud mis tahes tegevuse osas. ( 11 ) Esiteks lähtus apellatsioonikoda sellest, et vastavalt CPI artikli L. 711‑4 punktile b on ärinimi Prantsuse õiguse kohaselt põhimõtteliselt kaitstud ettevõtja põhikirjajärgse tegevusalaga hõlmatud mis tahes tegevuse osas, kui see on – nagu käesoleval juhul – piisavalt täpselt määratletud. ( 12 ) Teiseks oli apellatsioonikoda arvamusel, et isegi juhul, kui eeldada, et „lauakattesse kuuluvate igat liiki kinke- ja mälestusesemete tootmine ja müük“ ei ole määratletud piisavalt täpselt, on Forge de Laguiole tõendanud, et ta laiendas enne vaidlusaluse ELi kaubamärgi registreerimise taotlust oma tegevust nendele tegevussektoritele. ( 13 )

21.

Gilbert Szajner esitas 8. augustil 2011 Üldkohtule hagi vaidlustatud otsuse tühistamise nõudes. Oma hagis tugines ta sellele, et rikutud on määruse nr 207/2009 artikli 53 lõike 1 punkti c koostoimes artikli 8 lõikega 4, ja väitis esmajoones, et vastavalt CPI artiklile L. 711‑4 hõlmab ärinime kaitse vastupidi apellatsioonikoja arvamusele üksnes ettevõtja reaalset tegevust. ( 14 )

22.

Üldkohus tõdes oma 21. oktoobri 2014. aasta otsuses kõigepealt, et apellatsioonikoda tugines Prantsuse õiguse tõlgendamisel kohtupraktikale vaidlustatud otsuse tegemise kuupäeva, 1. juuni 2011. aasta seisuga. See kohtupraktika ei ole siiski olnud ühtne ja on tinginud vaidluse õigusteoreetilistes teostes. ( 15 )

23.

Selle vaidlusküsimuse lahendas Üldkohtu arvates Cour de cassation (Prantsuse kassatsioonikohus) kohtuotsuses Cœur de princesse selliselt, et „ärinimi on kaitstud ainult ettevõtja reaalse tegevuse osas ja mitte sellise tegevuse osas, mis on välja toodud selle ettevõtja põhikirjajärgse tegevusala raames“. ( 16 ) Vaatamata sellele, et nimetatud kohtuotsus oli tehtud pärast vaidlustatud otsust, oli Üldkohus arvamusel, et ta võib vaidlustatud otsuse õiguspärasuse kontrollimisel seda kohtuotsust arvesse võtta. ( 17 )

24.

Seega jõudis Üldkohus järeldusele, et apellatsioonikoja põhjenduse esimene tees, mis rajaneb Forge de Laguiole’i põhikirjajärgse tegevusala raames nimetatud tegevustel, ei saanud olla vaidlustatud otsuse aluseks. ( 18 ) Selle otsuse põhjenduse teise teesi põhjendatuse kontrollimisel tegi Üldkohus peale selle kindlaks, et Forge de Laguiole tõendas vastupidi apellatsioonikoja arvamusele üksnes seda, et ta tegeles nugade ja söögiriistade sektorisse kuuluvate toodete tootmise ja müügiga ning kinke- ja mälestusesemete tootmise ja müügiga niivõrd, kuivõrd on tegemist nugade ja söögiriistade sektorisse kuuluvate toodetega. Seetõttu tühistas Üldkohus vaidlustatud otsuse osas, milles apellatsioonikoda oli seoses muude kaupadega tuvastanud segiajamise tõenäosuse L. 711‑4 tähenduses, ning piirdus hindamisel, kas tegemist on segiajamise tõenäosusega selle sätte tähenduses, tegevusega, millega Forge de Laguiole oli tema arvates kõnealusel perioodil reaalselt tegelenud. ( 19 )

25.

Pärast kõnealust kontrolli ( 20 ) jättis Üldkohus vaidlustatud otsuse muutmata ainult teatud hulga kaupade osas, mis on hõlmatud Forge de Laguiole’i reaalse tegevusega ning mille puhul oli Üldkohus tuvastanud ärinime Forge de Laguiole ja kaubamärgi LAGUIOLE segiajamise tõenäosuse. Ülejäänud osas rahuldas Üldkohus hagi ja tühistas vaidlustatud otsuse ulatuses, milles apellatsioonikoda oli tunnistanud kaubamärgi LAGUIOLE kehtetuks ka teiste kaupade osas. ( 21 )

26.

EUIPO esitas 22. detsembril 2014 käesoleva apellatsioonkaebuse Üldkohtu otsuse peale. 23. märtsil 2015 esitas Forge de Laguiole vastuse apellatsioonkaebusele. EUIPO ja Forge de Laguiole paluvad vaidlustatud kohtuotsuse tühistada ja mõista kohtukulud välja Gilbert Szajner’lt.

27.

Kättetoimetamisel esialgu esinenud probleemide tõttu sai Gilbert Szajner vastuse apellatsioonkaebusele esitada alles 2015. aasta detsembris. Ta palub tunnistada kõik EUIPO ja Forge de Laguiole’i nõuded ja väited vastuvõetamatuks ning teise võimalusena tunnistada nimetatud nõuded ja väited põhjendamatuks, jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, tunnistada vaidlustatud kohtuotsuse tühistamine tarbetuks ja mõista kohtukulud välja EUIPO‑lt.

28.

Euroopa Kohtus toimus apellatsioonkaebuse üle kirjalik menetlus.

29.

Gilbert Szajner vaidlustab nii EUIPO apellatsioonkaebuse vastuvõetavuse (selle kohta allpool 1. jaotis) kui ka Forge de Laguiole’i nõuete vastuvõetavuse (selle kohta allpool 2. jaotis).

30.

Gilbert Szajner väidab, et EUIPO ei saa esitada apellatsioonkaebust Üldkohtu otsuse peale, mille esemeks oli apellatsioonikoja otsus, kuna tal ei ole kaebuse esitamise õigust ega põhjendatud huvi. Lisaks ei ole EUIPO apellatsioonkaebuses esitatud väited vastuvõetavad, kuna need muudavad poolte vahel EUIPOs toimunud vaidluse eset.

31.

Need vastuväited ei ole põhjendatud.

32.

Esmalt esitatakse vastavalt Üldkohtu 4. märtsi 2015. aasta kodukorra artiklile 172 ( 22 ) Üldkohtule hagi EUIPO apellatsioonikoja otsuse peale EUIPO kui kostja vastu. Lisaks võib vastavalt Euroopa Kohtu põhikirja artikli 56 teisele lõigule iga pool, kelle nõue on osaliselt või tervikuna rahuldamata jäetud, kaevata Üldkohtu otsused edasi Euroopa Kohtusse. Kuna käesolevas asjas jäeti EUIPO nõuded esimeses kohtuastmes osaliselt rahuldamata, siis on nii tema kaebuse esitamise õigus kui ka põhjendatud huvi apellatsioonimenetluses vaieldamatud, mida muuseas kinnitab Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika. ( 23 )

33.

Samuti ei ole kohtu sõltumatuse, erapooletuse ja neutraalsuse ning õiguspärase ootuse ja õiglase menetluse põhimõtetega vastuolus see, kui EUIPO on liidu kohtutes kostja või apellatsioonkaebuse esitaja menetlustes, milles on tegemist tema enda apellatsioonikoja otsustega. EUIPO otsuste peale Üldkohtule hagi esitamisele eelneb tõepoolest kaebemenetlus EUIPO apellatsioonikodades. Nimetatud menetluse sarnasus kohtumenetlusega on vaieldamatu. Lisaks käsitatakse EUIPO apellatsioonikodade otsuseid teatud viisil EUIPO otsustena. Seda seetõttu, et EUIPO ei saa neid Üldkohtusse edasi kaevata ning tema õigused on võrreldes teiste kostjate või menetlusse astujatega piiratud. ( 24 ) Sellest hoolimata ei ole EUIPO vastupidi Gilbert Szajner’ arvamusele liidu kohtute menetluses „nii kohtunik kui ka pool“, sest selles menetluses ei otsusta apellatsioonikoja otsuste õiguspärasuse üle mitte EUIPO, vaid Euroopa Kohus. Seega ei ole vaja arutada Gilbert Szajner’ tõstatatud küsimust selle kohta, kas apellatsioonikodasid saab pidada kohtuks EIÕK artikli 6 lõike 1 või põhiõiguste harta artikli 47 tähenduses.

34.

Samuti ei leia kinnitust oletus, et EUIPO ei olnud esimese kohtuastme menetluses tegelikult kostja, vaid menetlusse astuja, ning peab seetõttu apellatsioonimenetluses oma põhjendatud huvi tõendama. Üldkohtus toimunud menetluse ese oli tõepoolest EUIPO apellatsioonikoja otsus hilisema kaubamärgi omaniku ja varasema tähise omaniku vahelise vaidluse kohta. Siiski tuleneb eespool ( 25 ) viidatud Üldkohtu kodukorrast selgelt, et EUIPO‑l on sellises menetluses sellest hoolimata kostja roll. ( 26 )

35.

Lõpuks väidab Gilbert Szajner, et EUIPO väited apellatsioonimenetluses seoses kohtuotsusega Cœur de princesse on vastuvõetamatud. Selles osas muutis EUIPO Üldkohtus vaidluse eset, mis tulenes poolte argumentidest EUIPOs toimunud menetluses.

36.

Ka see vastuväide on siiski põhjendamatu. Seda seetõttu, et nagu EUIPO õigesti väidab, oli Prantsuse õiguse tõlgendamine juba apellatsioonikoja menetluses pooltevahelise vaidluse ese. Seejuures oli eelkõige tegemist ärinime kaitse ulatusega, mille kohta toodi Üldkohtus – muu hulgas Gilbert Szajner’ enda poolt – näiteks kohtuotsus Cœur de princesse. ( 27 ) Seega ei kujutanud EUIPO argumendid, mis käsitlesid selle kohtuotsuse vastuvõetavust esimeses kohtuastmes, endast mingil juhul EUIPOs toimunud menetluse poolte vahelise vaidluse eseme laiendamist.

37.

Peale selle vaidlustab Gilbert Szajner Forge de Laguiole’i nõuete vastuvõetavuse. Olgugi et Forge de Laguiole ei ole apellant, esitab ta nimelt nõude vaidlustatud kohtuotsuse tühistamiseks. Euroopa Kohtu kodukorra artikli 174 kohaselt peavad tema nõuded aga olema suunatud EUIPO apellatsioonkaebuse täielikule või osalisele rahuldamisele või rahuldamata jätmisele. Seetõttu on tema dokumendi puhul tegelikult tegemist vastuapellatsioonkaebusega, mis oleks tulnud vastavalt kodukorra artiklile 176 esitada eraldi dokumendiga.

38.

See puhtformalistlik argument tuleb tagasi lükata. Forge de Laguiole ei nõua tõepoolest oma selgituste lõpuosas esitatud nõuetes tegelikult mitte EUIPO apellatsioonkaebuse rahuldamist, vaid vaidlustatud kohtuotsuse tühistamist. Siiski tuleneb kogu tema vastusest apellatsioonkaebusele selgelt, et Forge de Laguiole toetab täies mahus EUIPO argumente ja väiteid. Seega on selge, et ta nõuab apellatsioonkaebuse rahuldamist. Lisaks ei esita ta oma väiteid ega argumente, mis oleksid kodukorra artikli 178 lõike 3 kohaselt vastuapellatsioonkaebuse puhul vajalikud.

39.

Seega on nii EUIPO apellatsioonkaebus kui ka Forge de Laguiole’i nõuded vastuvõetavad.

40.

Nagu eespool juba mainitud, tugines apellatsioonikoda ärinime Forge de Laguiole kaitse ulatuse põhjendamisel nii asjaomase ettevõtja põhikirjajärgse tegevusalaga hõlmatud tegevusele kui ka reaalsele tegevusele. ( 28 ) Vaidlustatud kohtuotsuses pidas Üldkohus esimest põhjendust täielikult vääraks, kuna Prantsuse õiguses on ärinimi kaitstud üksnes reaalse tegevuse osas. Teist põhjendust pidas Üldkohus osaliselt vääraks, sest ainult osa Forge de Laguiole’i põhikirjajärgse tegevusalaga hõlmatud tegevuste puhul oli tõendatud, et nendega tegelikult tegeleti. ( 29 )

41.

Oma apellatsioonkaebuses vaidleb EUIPO vastu Üldkohtu järeldustele nii seoses Forge de Laguiole’i põhikirjajärgse tegevusala raames nimetatud tegevuse kaitsega (selle kohta allpool 1. jaotis) kui ka seoses tema reaalse tegevusega (selle kohta allpool 2. jaotis).

42.

EUIPO väidab, et Üldkohus ei oleks tohtinud pärast apellatsioonikoja otsust tehtud kohtuotsust Cœur de princesse arvesse võtta (esimene väide, selle kohta allpool punkt a). Peale selle on Üldkohus seda kohtuotsust moonutanud (teise väite esimene osa, selle kohta punkt b).

43.

EUIPO sõnul on kontroll, mida Üldkohus teostab siseriikliku õiguse kohaldamise üle apellatsioonikoja poolt, ratione temporis piiratud. Nii võib Üldkohus kooskõlas kohtuotsusega Siseturu Ühtlustamise Amet vs. National Lottery Commission ( 30 ) tõepoolest tugineda siseriiklikele kohtuotsustele, mis olid apellatsioonikoja otsuse tegemise kuupäeval juba tehtud, kuid mida apellatsioonikoda ei võtnud arvesse. Selle võimaluse laiendamine pärast apellatsioonikoja otsust tehtud siseriiklikele kohtuotsustele ületab seevastu Üldkohtu kontrollipädevuse.

44.

Määrus nr 207/2009 sisaldab arvukaid viiteid siseriiklikule õigusele. See puudutab esmajoones olukordi, kus samamoodi nagu käesoleval juhul satuvad varasemad õigused vastuollu ELi kaubamärgiga. Siinjuures seatakse kaitse, mida ELi kaubamärgile võidakse taotleda, sõltuvusse liikmesriigi õigusest. Asjaomane siseriiklik õigus muutub seeläbi õigusnormiks, mida kohaldatakse määruse nr 207/2009 rakendamisel.

45.

Määruse nr 207/2009 artikli 65 lõiget 2, mille kohaselt võib EUIPO apellatsioonikoja otsuste peale Üldkohtule esitatava hagi aluseks olla esmajoones „[käesoleva määruse] […] rakendusnormide rikkumine“, ( 31 ) tuleb mõista nii, et kui on rikutud siseriiklikku õigusnormi, mida kohaldatakse määruses nr 207/2009 esineva viite alusel, saab selle peale esitada hagi Üldkohtule. ( 32 )

46.

Nagu Euroopa Kohus on juba tõdenud, on Üldkohtu sellise kontrolli puhul tegemist õiguspärasuse täieliku kontrolliga. Seega ei pea Üldkohus piirduma asjaoludega, mida pooled on esitanud, ega nendega, mida apellatsioonikoda on arvesse võtnud. Vastupidi, Üldkohtul on õigus omal algatusel kontrollida nende siseriiklike õigusnormide sisu, kohaldamise tingimusi ja ulatust, millele tuginetakse. ( 33 )

47.

Vastupidi EUIPO väitele ei piirdu Üldkohtu kontrollipädevus seetõttu kontrollimisega, kas apellatsioonikoda on siseriiklikku õigust korrektselt kohaldanud. Pigem on Üldkohtu ülesanne kontrollida, kas ja mil määral annab siseriiklik õigusnorm, millele tuginetakse, varasema märgi omanikule õiguse keelata ELi kaubamärgi kasutamine.

48.

Sellest tuleneb, et Üldkohus peab selleks, et hinnata kaitset, mida siseriiklik õigus annab, kohaldama siseriiklikku õigusnormi nii, nagu seda tõlgendavad otsuse tegemise ajal siseriiklikud kohtud. Seega peab Üldkohtul olema võimalik arvesse võtta ka pärast apellatsioonikoja otsust tehtud siseriiklikku kohtuotsust, pärast seda kui pooltel on olnud – nagu käesoleval juhul ( 34 ) – võimalus selle kohtuotsuse kohta arvamust avaldada. ( 35 )

49.

Sellist arusaama Üldkohtu kontrollipädevusest kinnitab see, et määruse nr 207/2009 kasuliku mõju tagamisega oleks vastuolus, kui Üldkohus peaks piirduma sellega, et ta kohaldab siseriiklikku õigust nii, nagu seda tõlgendasid siseriiklikud kohtud apellatsioonikoja otsuse tegemise kuupäeval. ( 36 ) Seda seetõttu, et see võiks viia ELi kaubamärgi registreerimisest keeldumiseni või selle kehtetuks tunnistamiseni, olgugi et asjakohane siseriiklik õigusnorm ei anna selleks (enam) alust. Selline olukord ei oleks vastuolus mitte ainult tõhusa õiguskaitse nõudega, vaid see tuleks ka menetlusökonoomia seisukohalt tagasi lükata. See võiks ELi kaubamärgi taotlejat või omanikku nimelt sundida alustama EUIPOs uut registreerimismenetlust, et nõuda oma õigusi asjaomasele ELi kaubamärgile, mille andmisest on õigusvastaselt keeldutud.

50.

Sellega seoses tuleb käesolevat olukorda eristada olukorrast, kus siseriiklikku õigusnormi, mis kuulub tulenevalt määruses nr 207/2009 sisalduvast viitest kohaldamisele, on muudetud pärast apellatsioonikoja otsust. Sellise viite näol, nagu sisaldub määruse nr 207/2009 artikli 8 lõikes 4, on vastava piirangu puudumise korral tegemist dünaamilise viitega, mis puudutab siseriiklikku õigust selle igakordses kehtivas redaktsioonis. Sellise siseriikliku õiguse muutmine, millele tuginetakse määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 4 alusel, tekitaks siiski uue olukorra ega oleks enam ELi kaubamärgi kehtivuse üle juba toimuva õigusvaidluse esemeks. Seetõttu tuleks sel juhul algatada uus menetlus asjaomase ELi kaubamärgi kehtetuks tunnistamiseks.

51.

Muutmata siseriikliku õigusnormi – nagu on kõne all käesolevas asjas – kohaldamine selliselt, nagu seda tõlgendavad siseriiklikud kohtud Üldkohtu otsuse tegemise ajal, on pealegi kooskõlas põhimõttega, mille kohaselt on õigusnormi tõlgendamine kohtu poolt põhimõtteliselt – st juhul, kui sellest erandjuhul selgelt kõrvale ei kalduta, – tagasiulatuvalt kohaldatav. Tõlgendamine piirdub nimelt selgitamisega, kuidas sellist õigusnormi „alates selle jõustumise hetkest peab või oleks pidanud mõistma ja kohaldama.“ ( 37 ) Küsimust, mis puudutab selle õiguspõhimõtte üldist kehtivust, millele EUIPO vastu vaidleb, ei ole vaja käesolevas asjas täpsemalt selgitada. Seda seetõttu, et puuduvad pidepunktid selle kohta, et seda põhimõtet käesoleval juhul asjakohases Prantsuse õiguses ei kohaldata. Vastupidi, Gilbert Szajner’ esitatud teave annab selle kohaldatavusest tunnistust just nimelt Cour de cassation’i (kassatsioonikohus) praktikat arvestades. ( 38 ) Nagu Üldkohus õigesti tõdes, ei sisalda kohtuotsus Cœur de princesse muu hulgas mingit viidet sellele, et Cour de cassation (kassatsioonikohus) tahtis piirata selles kohtuotsuses antud tõlgenduse ajalist kohaldamisala. ( 39 )

52.

Sellega seoses olgu täielikkuse huvides märgitud, et siseriikliku kohtuotsuse sisuline hindamine ning eelkõige küsimus, kas tegemist on senise kohtupraktika muutmise või kinnitamisega, ei saa olla määrava tähtsusega sellest seisukohast, kas Üldkohus võib kohtuotsust, mis on tehtud pärast apellatsioonikoja otsust, arvesse võtta või mitte. ( 40 ) Küsimuse, kas kohtuotsusega Cœur de princesse muudeti või kinnitati Prantsuse senist kohtupraktikat, võib seega kõrvale jätta.

53.

On selge, et pärast apellatsioonikoja otsust tehtud siseriikliku kohtuotsuse arvestamine võib viia tagajärjeni, et Üldkohus hindab siseriiklikku õigusnormi ainuüksi selle kohtuotsuse põhjal teisiti kui apellatsioonikoda. Seega ei ole välistatud, et Üldkohus, nagu väidab EUIPO, tühistab või muudab apellatsioonikoja otsuse „mittesüülise eksimuse“ tõttu. Siiski ei ole apellatsioonikoja poolt siseriikliku õiguse hindamise kohtuliku kontrolli puhul just nimelt Üldkohtu kontrollipädevuse alusel tegemist „süülisusega“, vaid õiguspärasuse ulatusliku kontrolliga. Kui alles hiljem tuleb ilmsiks, et apellatsioonikoja otsus rajaneb siseriikliku õiguse ebaõigel tõlgendamisel, ei saa see takistada selle vea kõrvaldamist.

54.

Sellega ei ole vastuolus ka see, et Üldkohus peab, nagu märgib EUIPO, põhimõtteliselt piirduma apellatsioonikoja otsuse aluseks olevate andmete alusel otsuse leidmisega, mille apellatsioonikoda oleks pidanud tegema. ( 41 ) Seda seetõttu, et kõnealune põhimõte kehtib faktiliste asjaolude suhtes, mis on apellatsioonikoja otsuse tegemise aluseks, ja vaidluse eseme suhtes, nagu see on EUIPO menetluses määratletud. Esiteks ei muuda õigusvaidluse eset see, kui tõlgendatakse siseriiklikku õigusnormi, mida käsitleti juba apellatsioonikojas. Teiseks ei ole siseriiklik õigus, mida tuleb määruse nr 207/2009 rakendamisel kohaldada, nimelt käsitatav puhtfaktilise asjaoluna, ( 42 ) vaid see on sama määruse artikli 65 lõike 2 kohaselt allutatud täielikule õiguspärasuse kontrollile, mida teostab Üldkohus. Seetõttu on Üldkohtul ka võimalus vastupidi muidu kaubamärgist tulenevate õiguste kontrolli süsteemis kohaldatavatele põhimõtetele vajaduse korral omal algatusel analüüsida siseriikliku õiguse sisu ja kohaldamise tingimusi. ( 43 )

55.

Ettenägelikult tuleb selle kohta märkida, et omal algatusel analüüsimise võimaluse tõttu lasub Üldkohtul teatav surve hankida teavet siseriikliku õiguse ja selle arengusuundade kohta. Siinjuures tuleb siiski arvestada, et siseriikliku õiguse tõlgendamine on liidu kohtute ja siseriiklike kohtute ülesannete jaotuse alusel viimati nimetatute ülesanne ja liidu kohtutel ei ole seejuures eriinstrumenti siseriikliku õiguse tõlgendamise küsimuse selgitamiseks. ( 44 ) Seetõttu ei vabasta Üldkohtu võimalus hankida omal algatusel teavet siseriikliku õiguse kohta isikut, kes sellele siseriiklikule õigusele tugineb, mingil juhul kohustusest esitada tõendeid, millest tuleneb tõlgendus, millele ta tugineb. ( 45 ) Seega ei saa Üldkohtule apellatsioonimenetluses ette heita, et ta ei võtnud arvesse siseriikliku õiguse uut elementi, millest isik, kes sellele tugineb, oleks pidanud Üldkohut teavitama.

56.

Kooskõlas eespool toodud kaalutlustega tuleb lõpuks tõdeda, et asjaolu, et Üldkohus arvestas kohtuotsust Cœur de princesse, ei kujuta endast määruse nr 207/2009 artikli 65 lõike 2 rikkumist. Esimene väide tuleb seetõttu tagasi lükata.

57.

Oma teise väite esimeses osas leiab EUIPO, et Üldkohus moonutas kohtuotsust Cœur de princesse ja rikkus sellega määruse nr 207/2009 artikli 8 lõiget 4. Enne seda väidet käsitlema asumist puudutan ma lühidalt küsimust, millise ulatusega on siseriikliku õiguse kontroll, mida Euroopa Kohus teostab apellatsioonimenetluses.

58.

Nagu eespool märgitud, teostab Üldkohus selle üle, kuidas EUIPO apellatsioonikoda kohaldab siseriiklikku õigust määruse nr 207/2009 kontekstis, äärmiselt ulatuslikku kontrolli. Vastupidi sellele on kontroll, mida teostab Euroopa Kohus järgnevas apellatsioonimenetluses selle üle, kuidas Üldkohus kohaldab siseriiklikku õigust, oluliselt piiratum.

59.

Vastupidi määruse nr 207/2009 artikli 65 lõikele 2, mis lubab esitada esimeses kohtuastmes kaebuse „[käesoleva määruse] […] rakendusnormide rikkumise“ tõttu, on vastavalt [Euroopa Kohtu] põhikirja artiklile 58 Euroopa Kohtu kontrollipädevus apellatsioonimenetluses piiratud nimelt „liidu õiguse rikkumisega Üldkohtu poolt“. Nii annab viide siseriiklikule õigusele määruses nr 207/2009 sellele õigusele tõepoolest „õigusliku olemuse“. ( 46 ) Sellest tuleneb siiski üksnes see, et siseriiklik õigus allub Üldkohtus täielikule õiguspärasuse kontrollile. Mingil juhul ei muutu see seeläbi aga liidu õiguseks, mille rikkumist saab apellatsioonimenetluses ette heita. ( 47 )

60.

Sellega kooskõlas leidis Euroopa Kohus kohtuotsuses Edwin vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, et tema õigus kontrollida, kuidas on Üldkohus kohaldanud siseriiklikku õigust määruse nr 207/2009 kontekstis, piirdub kontrolliga, kas Üldkohus on moonutanud asjaomaste siseriiklike õigusnormide või nendega seotud kohtupraktika või õiguskirjanduse sõnastust. Peale selle kontrollib Euroopa Kohus üksnes seda, kas Üldkohus on teinud järeldusi, mis on ilmselgelt nende dokumentide sisuga vastuolus, ja kas Üldkohus on ilmselgelt valesti hinnanud erinevate tõendite tähendust nende tõendite vahelises suhtes. ( 48 )

61.

Seega ei piirdu Euroopa Kohtu roll nii, nagu see on puhtfaktiliste asjaolude puhul, Üldkohtule esitatud tõendite moonutamise kontrollimisega, vaid hõlmab ka „ilmse hindamisvea“ kontrolli. ( 49 ) Siiski piirdub see kontroll sellega, et kontrollitakse, kas Üldkohus hindas temale teadaolevaid tõendeid ilmselgelt valesti. Vastupidi Üldkohtule ei teosta Euroopa Kohus seega enam siseriikliku õiguse ulatuslikku hindamist, vaid piirdub sellega, et ta kontrollib Üldkohtu antud hinnangut nende asjaolude ja ilmsete vigade alusel, mida pooled on väitnud. Seetõttu ei ole Euroopa Kohtul ka mingil juhul ülesannet selgitada omal algatusel välja siseriikliku õiguse sisu.

62.

Seda piirangut õigustab nii Euroopa Kohtu roll apellatsioonikohtuna kui ka siseriikliku õiguse staatus määruse nr 207/2009 kontekstis. Seda seetõttu, et siseriiklik õigus ei ole ainult „puhtfaktilised asjaolud“ ning Üldkohus teostab selle üle ulatuslikku kontrolli. Siiski jääb siseriiklik õigus osaks vaidluse asjaoludest – olgugi et õiguslikest. EUIPO ja Üldkohus peavad need asjaolud välja selgitama ja neid hindama, kuid apellatsioonimenetluses kontrollib Euroopa Kohus neid üksnes ilmselgete vigade suhtes. Seda seetõttu, et Euroopa Kohus tegutseb apellatsioonikohtuna mitte eesmärgil tagada siseriikliku õiguse ühetaoline kohaldamine, milleks on pädevad liikmesriikide kõrgeimad kohtud, vaid Euroopa Kohtu ülesanne on hoolitseda liidu õiguse ühetaolise tõlgendamise ja kohaldamise eest.

63.

See, et apellatsioonimenetluses on siseriikliku õiguse kontrollimine, mida teostab Euroopa Kohus, piiratud, on teatavas pingelises suhtes Üldkohtu sellekohase kontrollipädevuse mõttega. Seda seetõttu, et nimetatud pädevus seisneb tagamises, et küsimusele, kas ja mil määral annab siseriiklik õigusnorm kaubamärgi omanikule õiguse keelata hilisema kaubamärgi kasutamine, vastataks Üldkohtu otsuse tegemise ajal. Seda pingelist suhet ei ole siiski võimalik vältida Üldkohtu ja Euroopa Kohtu ülesannete erinevuse tõttu ning arvestades Euroopa Kohtu rolli apellatsioonimenetluses. Seega ei saa välistada, et Euroopa Kohus kiidab heaks Üldkohtu poolt siseriiklikule õigusele antud hinnangu, mis ei vasta vahepeal siseriiklikus kohtupraktikas antud tõlgenduse kohaselt enam siseriiklikule õiguslikule tegelikkusele. Kui sellest peaks tulenema siseriikliku kaubamärgi kaitset puudutav põhjalik uuendus, millel on tagajärjed ELi kaubamärgi kehtivusele, tuleks vajaduse korral algatada teistmismenetlus Üldkohtus või uus kehtetuks tunnistamise menetlus EUIPOs.

64.

Käesolevas asjas tuleb seoses andmetega Prantsuse õiguse kohta, mida Üldkohus arvesse võttis, tõdeda, et Üldkohus tugines kohtuotsuse Cœur de princesse hindamisel üksnes selle kohtuotsuse sõnastusele. ( 50 )

65.

Üldkohus tõdes muu hulgas, et Prantsuse alama astme kohtute – olgugi et ebajärjekindel – varasem kohtupraktika võimaldas juba enne kohtuotsust Cœur de princesse järeldada, et ärinime kaitse on piiratud asjaomase äriühingu reaalse tegevusega. ( 51 ) Siiski ei tuginenud Üldkohus oma hinnangus kohtuotsuse Cœur de princesse ulatuse kohta sellele tõdemusele, mis esitati ainult teise võimalusena. Seega võib jätta kindlaks tegemata, kas Üldkohus täitis oma põhjendamiskohustust, kui ta tugines „Prantsuse kohtute arvukatele varasematele kohtuotsustele, mille menetlusosalised esitasid nii EUIPO‑le kui ka Üldkohtule“, ilma et Üldkohus oleks neid kohtuotsuseid konkreetselt nimetanud.

66.

Käesoleva apellatsioonkaebuse raames piirdub Euroopa Kohtu kontroll seega küsimusega, kas Üldkohus on moonutanud kohtuotsuse Cœur de princesse sõnastust ja teinud järeldusi, mis on ilmselgelt vastuolus selles kohtuotsuses sisalduvate tõenditega. Seda seetõttu, et kuna Üldkohus ei tuginenud muudele andmetele siseriikliku õiguse kohta, ei saa talle ka ette heita selliste andmete moonutamist või ilmselgelt valesti hindamist. Siiski saab Euroopa Kohtu kontrollipädevust mõista nii, et tuleb kontrollida, kas kohtuotsus Cœur de princesse koosmõjus CPI artikli L.711‑4 sõnastusega toetab Üldkohtu hinnangut või kas selleks oleks olnud ilmselgelt vajalik veel täiendav teave Prantsuse õiguse kohta.

67.

Seevastu saab Prantsuse õiguskirjanduse seisukohti, mida Gilbert Szajner esitab tõlgenduse kasuks, mille Üldkohus andis kohtuotsusele Cœur de princesse, kasutada äärmisel juhul toetavana. Kuna ei ole tõendatud, kas need andmed olid Üldkohtu käsutuses või kas ta neid arvestas, siis võib selle kõrvale jätta.

68.

EUIPO ja Forge de Laguiole väidavad, et Üldkohus on moonutanud kohtuotsust Cœur de princesse, kuna ta leidis, et selles kohtuotsuses esitatud seisukoht ärinime kaitse ulatuse kohta ei ole mingil juhul mitmetähenduslik ja seda saab üldiselt kohaldada.

69.

Kohtuotsuses Cœur de princesse ei olnud nimelt tegemist sellega, et määratleda ärinime kaitse ulatust võrreldes kaubamärgiga, mille registreerimist taotles kolmas isik. Pigem oli kõnealuse kohtuotsuse esemeks nõue tuvastada, et ärinime omaniku esitatud taotlus kaubamärgi registreerimiseks on seotud pettusega. Nii taotles kõnealuses kohtuasjas ettevõtja Cœur de princesse samanimelise kaubamärgi registreerimist ainult selleks, et kahjustada kolmandat isikut. Pealegi taotleti registreerimist tegevuste jaoks, millega ettevõtja Cœur de princesse ei tegelenud ja mida ei hõlmanud ka esialgsed põhikirjajärgsed tegevusalad.

70.

See on õige ja seda mõistis ka Üldkohus. Nii tõdes Üldkohus esmajoones, et kohtuotsuse Cœur de princesse aluseks ei olnud CPI artikli L. 711‑4 alusel esitatud hagi, vaid hagi kaubamärgi tühistamiseks seetõttu, et selle registreerimise taotlus oli seotud pettusega, ning nõue, mis kuulub kõlvatu konkurentsi valdkonda.

71.

Nagu Üldkohus samuti õigesti tõdes, ei leidu kohtuotsuses Cœur de princesse siiski mingeid pidepunkte selle kohta, et Cour de cassation (kassatsioonikohus) tahtis oma seisukoha kehtivust ärinime kaitse ulatuse kohta piirata eriliste asjaoludega, mis olid selle kohtuotsuse aluseks. Vastupidi sellele esitas Cour de cassation (kassatsioonikohus) kõnealuse seisukoha siis, kui ta lükkas tagasi esimese väite, mis põhines eelkõige CPI artikli L.711‑4 punkti b väidetaval rikkumisel. Seetõttu ei ole veenev EUIPO argument, mille kohaselt ei ole Cour de cassation’i (kassatsioonikohus) seisukoht CPI artikli L.711‑4 punkti b kontekstis asjakohane. Just nimelt seda sätet arvestades näib muu hulgas loogiline tugineda kaubamärgi omaniku reaalsele tegevusele. Seda seetõttu, et CPI artikli L.711‑4 punkt b seab võimaluse tugineda varasemale kaubamärgile hilisema kaubamärgi vastu sõltuvusse sellest, et avalikkuse jaoks esineb segiajamise tõenäosus. Võib oletada, et sellist segiajamise tõenäosust on tegevuse puhul, mida ei toimu, raske tõendada.

72.

Ka Forge de Laguiole’i esitatud põhjendamata vastuväide selle kohta, et kuna kohtuotsusega Cœur de princesse jäeti eelmise kohtuastme otsus muutmata, ei saa olla tegemist pretsedendiga, ei ole sellega vastuolus. Seda seetõttu, et käesolevas asjas ei tule välja selgitada, kas kohtuotsus Cœur de princesse kujutab endast „pretsedenti“. Piisab sellest, kui tõdeda, et esimesele väitele antud vastuse struktuurist ning ärinime kaitse ulatuse kohta esitatud seisukohast tuleneb selgelt, et siinjuures on tegemist üldise ja põhimõttelise järeldusega.

73.

Lõpuks väidab EUIPO, et Cour de cassation (kassatsioonikohus) tugines ärinime omaniku reaalsele tegevusele, et kontrollida teist väidet, mis talle samuti esitati. Siinjuures oli nimelt tegemist kõlvatu konkurentsi valdkonnaga, mis seab tingimuseks reaalse konkurentsiolukorra asjaomaste ettevõtjate vahel. Need argumendid on siiski tulemusetud. Seda seetõttu, et seisukohta, millega on käesoleval juhul tegemist, ei esitatud Cour de cassation’i (kassatsioonikohus) vastuse raames teisele väitele, mis puudutas kõlvatut konkurentsi. Seega ei ole vaja poolte vahel toimuvat vaidlust, mis puudutab reaalse konkurentsiolukorra vajadust, kõlvatu konkurentsi valdkonnas käesoleval juhul käsitleda.

74.

Neid kaalutlusi arvesse võttes ei selgu, et Üldkohus oleks kohtuotsust Cœur de princesse moonutanud või ilmselgelt vajanud selle kohtuotsuse järelduste kinnituseks täiendavaid andmeid siseriikliku õiguse kohta. Muu hulgas kinnitavad Prantsuse õiguskirjanduses esitatud seisukohad, millele viitas Gilbert Szajner, kohtuotsusele Cœur de princesse Üldkohtu poolt antud tõlgendust. ( 52 )

75.

Järelikult tuleb teise väite esimene osa tagasi lükata.

76.

Teise väite teises osas heidab EUIPO, keda toetab Forge de Laguiole, Üldkohtule ette, et ta ei ole korrektselt määratlenud Forge de Laguiole’i reaalset tegevust. Üldkohus on õigesti märkinud, et ärinime Forge de Laguiole kaitse ulatus oleneb üksnes Prantsuse õigusest. Forge de Laguiole’i reaalse tegevuse kontrollimisel tugines Üldkohus aga ainult asjaomaste kaupade laadile, mitte aga, nagu nõuab Prantsuse kohtupraktika, ka nende kaupade määratlusele ja kasutusotstarbele. Seejuures tugines Üldkohus pealegi omaenda kohtupraktikale, mis käsitleb ELi kaubamärgi tegelikku kasutamist, olgugi et Euroopa Kohus on välistanud selle kohtupraktika analoogia põhjal kohaldamise määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 4 raames.

77.

See argumentatsioon tuleb ilmselge põhjendamatuse tõttu tagasi lükata, ilma et käesoleval juhul oleks vaja täiendavalt selgitada määruse nr 207/2009 artikli 42 lõikeid 2 ja 3 käsitleva kohtupraktika analoogia alusel kohaldamist selle määruse artikli 8 lõike 4 reguleerimisalas. ( 53 )

78.

Kõigepealt tuleb nimelt nentida, et Üldkohus ei kohaldanud Forge de Laguiole’i tegevuse kontrollimisel mingil juhul analoogia alusel üldiselt oma kohtupraktikat, mis käsitleb ELi kaubamärgi tegelikku kasutamist. Nii viitas Üldkohus üksnes vaidlustatud kohtuotsuse punktis 63 oma kohtupraktikale, mis käsitleb kaupade kategooriatesse või alamkategooriatesse liigitamist. See toimus eesmärgiga selgitada järeldust, mille kohaselt ei võimalda kahvlite turustamine tuvastada tegevust kogu lauakatteesemete sektoris, vaid ainult tegevuse söögiriistade valdkonnas. EUIPO ja Forge de Laguiole’i kriitilised märkused selle järelduse kohta ei ole tulemuslikud.

79.

Lisaks on EUIPO ja Forge de Laguiole’i kriitika ilmselgelt põhjendamatu selles mõttes, et see rajaneb vaidlustatud kohtuotsuse vääritimõistmisel. Forge de Laguiole’i reaalse tegevuse kontrollimisel ei toonud Üldkohus tõepoolest kõigepealt sõnaselgelt esile kriteeriume, mille alusel tuleb kõnealust tegevust määratleda. Nii tsiteeris Üldkohus üksnes segiajamise tõenäosuse kontrollimisel Prantsuse kohtupraktikat, millele pooled käesolevas asjas viitavad. ( 54 ) Sellest ei piisa siiski selleks, et tuvastada vaidlustatud kohtuotsuse põhjenduste puudulikkus. Sellest nähtub nimelt ilmselgelt, et Üldkohus kasutas kõnealuses kohtupraktikas seatud kriteeriume, mida pooled üksmeelselt pidasid asjakohaseks, ka Forge de Laguiole’i reaalse tegevuse kindlakstegemisel.

80.

Selle tegevuse kontrollimisel ei tuginenud Üldkohus nimelt sõnaselgelt mitte ainult asjaomaste kaupade laadile, vaid ka nende määratlusele, kasutusotstarbele, klientuurile ja turustuskanalitele. ( 55 )

81.

Pärast seda, kui Üldkohus oli neid erinevaid tegureid piisavalt arvesse võtnud, kuulub tema hinnang faktiliste asjaolude hindamise valdkonda. See ei kuulu Euroopa Kohtu kontrolli alla, välja arvatud juhul, kui tegemist on moonutamisega, mille esinemist käesolevas asjas ei väideta ja mis ei ole ka ilmselge. ( 56 ) EUIPO ja Forge de Laguiole võivad taunida tegelikke järeldusi, mida Üldkohus tegi asjaomaste kaupade laadi, määratluse ja kasutusotstarbe kohta seoses Forge de Laguiole’i reaalse tegevusega. See ei ole siiski piisav tõendamiseks, et Üldkohus on vaidlustatud kohtuotsuses õigusnormi rikkunud.

82.

Järelikult ei saa ka teise väite teise osaga nõustuda.

83.

Kuna ühegi EUIPO apellatsioonkaebuses esitatud väitega ei saa nõustuda, tuleb apellatsioonkaebus tervikuna rahuldamata jätta.

84.

Euroopa Kohtu kodukorra artikli 184 lõige 2 sätestab, et kui apellatsioonkaebus on põhjendamatu, otsustab Euroopa Kohus kohtukulude jaotamise.

85.

Kodukorra artikli 138 lõike 1 kohaselt koosmõjus artikli 184 lõikega 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna Gabriel Szajner esitas vastava nõude ja EUIPO on vaidluse kaotanud, hüvitab kohtukulud viimati nimetatu.

86.

Kodukorra artikli 184 lõikest 4 tuleneb lisaks, et kui esimeses astmes menetlusse astuja ei ole ise apellatsioonkaebust esitanud, saab tema apellatsioonimenetluse kohtukulud jätta tema enda kanda, kui ta on osalenud Euroopa Kohtu menetluse kirjalikus või suulises osas. Sellele vastavalt kannab Forge de Laguiole SARL, kes osales käesoleval juhul kirjalikus menetluses, ise oma kohtukulud.

87.

Eespool esitatud kaalutlusi arvestades teen ma Euroopa Kohtule ettepaneku langetada järgmine otsus: