1.

Käesoleva eelotsusetaotlusega küsib Ungari Ráckevei Járásbíróság (Ráckeve piirkonnakohus) muu hulgas juhiseid selle kohta, mis liiki instrumendid kuuluvad direktiivi 2004/39 ( 2 ) kohaldamisalasse. Samuti küsib ta, kas samast direktiivist tuleneb ka kohustus hinnata investeerimisteenuste ja finantstoodete sobivust eraklientidele. Euroopa Kohtult on palutud neis küsimustes seisukohta seoses vaidlusega välisvaluutas nomineeritud laenu üle, mis sõlmiti autoostu finantseerimiseks. Ent tulenevalt täpsuse puudumisest asjakohaste faktide ja siseriikliku õigusraamistiku kirjeldamisel on see eelotsusetaotlus minu arvates vastuvõetamatu.

2.

Siiski puudutab eelotsusetaotlus keerulist sotsiaalset ja majanduslikku probleemi, mis on paljudes liikmesriikides suure tähtsusega. Kahjuks ei ole eelotsusetaotlus ja põhikohtuasi kohane valdkond loomaks selles küsimuses Euroopa Kohtu praktikat, mis peaks tekkima hoopis liidu tarbijakaitseõiguse pinnalt, eelkõige direktiivist 2008/48 ( 3 ), mitte investorikaitseõigusest.

3.

Direktiivi 2004/39 põhjendustes 2 ja 31 on märgitud:

[…]

4.

Direktiivi 2004/39 artiklis 1 on sätestatud:

„1.   Käesolevat direktiivi kohaldatakse investeerimisühingute ja reguleeritud turgude suhtes.

2.   Järgmisi sätteid kohaldatakse ka direktiivi 2000/12/EÜ alusel tegevusloa saanud krediidiasutuste suhtes, kui nad osutavad ühte või mitut investeerimisteenust ja/või teostavad investeerimistegevusi:

[…]

[…].”

5.

Direktiivi 2004/39 artikli 4 lõike 1 punktid 2, 6 ja 17 sisaldavad järgmisi määratlusi:

[…]

[…]

6.

Direktiivi 2004/39 II jaotise II peatüki 2. jaos „Sätted investorite kaitse tagamiseks” sisaldub artikkel 19 „Äritegevuse kohustused klientidele investeerimisteenuste osutamisel”. Selle lõigetes 4, 5 ja 9 on sätestatud:

„4.   Investeerimisnõustamise või portfellihaldusega tegelemisel omandab investeerimisühing vajaliku teabe kliendi või potentsiaalse kliendi teadmiste ja kogemuste kohta seoses konkreetse toote või teenuse liigiga, tema rahalise olukorra ja investeerimiseesmärkide kohta, et võimaldada investeerimisühingul soovitada kliendile või võimalikule kliendile tema jaoks sobivaid investeerimisteenuseid ja finantsinstrumente.

5.   Liikmesriigid tagavad, et muude kui lõikes 4 nimetatud investeerimisteenuste osutamisel paluksid investeerimisühingud kliendil või potentsiaalsel kliendil esitada andmed oma teadmiste ja kogemuste kohta investeerimisvaldkonnas, mis on seotud pakutava või nõutava konkreetse toote või teenuse liigiga, et võimaldada investeerimisühingul hinnata, kas kavandatud investeerimisteenus või toode on kliendile sobiv.

Kui investeerimisühing leiab eelmise lõigu kohaselt saadud andmete alusel, et toode või teenus ei ole kliendi või potentsiaalse kliendi jaoks sobiv, hoiatab investeerimisühing klienti või potentsiaalset klienti. Kõnealuse hoiatuse võib esitada standardiseeritud kujul.

Juhul kui klient või potentsiaalne klient otsustab mitte esitada esimeses lõigus märgitud teavet või kui ta esitab oma teadmiste ja kogemuste kohta ebapiisavad andmed, hoiatab investeerimisühing klienti, et selline otsus ei võimalda investeerimisühingul kindlaks teha, kas kavandatud teenus või toode on tema jaoks sobiv. Kõnealuse hoiatuse võib esitada standardiseeritud kujul.

[…]

9.   Juhul kui investeerimisteenuseid pakutakse osana finantstootest, mille suhtes juba kehtivad muud ühenduse õigusaktide sätted või ühised Euroopa standardid krediidiasutuste ja tarbijakrediidi kohta seoses klientide riskihindamise ja/või teabenõuetega, ei kohaldata kõnealuse teenuse suhtes täiendavalt käesolevas artiklis sätestatud kohustusi.”

7.

Direktiivi 2004/39 artikli 51 lõige 1 kohustab liikmesriike tagama, et direktiivi rakendamisel vastuvõetud sätete eiramisel võib sellise eiramise eest vastutavate isikute suhtes võtta asjakohaseid haldusmeetmeid või rakendada haldussanktsioone. Liikmesriigid tagavad, et need meetmed on tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad. ( 4 )

8.

I lisa A jaos „Investeerimisteenused ja ‑tegevused” on nimetatud ka „[k]auplemine omal kulul”. B jaos loetletud kõrvalteenuste hulgas on nimetatud „[v]aluutateenused, kui need on seotud investeerimisteenuste osutamisega”. C jaos loetletud finantsinstrumentide hulka kuuluvad „[o]ptsioonid, futuurid, vahetuslepingud, tähtpäevakursi lepingud ja muud väärtpaberite, vääringute, intressimäärade või tootlikkuse või muude tuletisinstrumentidega, finantsindeksitega või finantsmeetmetega seotud tuletislepingud, millega võib arveldada füüsiliselt või rahas”.

9.

Direktiivi 2008/48 artiklis 1 „Sisu” on sätestatud:

„Käesoleva direktiivi eesmärk on ühtlustada tarbijakrediiti käsitlevate liikmesriikide õigus- ja haldusnormide teatavaid aspekte.”

10.

Direktiivi 2008/48 artiklis 2 „Reguleerimisala”, on sätestatud:

„1.   Käesolevat direktiivi kohaldatakse krediidilepingute suhtes.

2.   Käesolevat direktiivi ei kohaldata järgmise suhtes: […]

[…]”.

11.

Direktiivi 2008/48 artiklis 3 „Mõisted” on sätestatud:

„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

12.

Ungari Vabariigi tsiviilseadustik ( 5 ) (edaspidi „tsiviilseadustik”) artiklis 231 on sätestatud:

„1.   Kui ei ole sätestatud teisiti, tuleb rahalised kohustused täita valuutas, mis on seaduslik maksevahend kohustuse täitmise kohas.

2.   Teises valuutas või kullas nomineeritud võlad konverteeritakse vahetuskursi (hinna) alusel, mida kohaldatakse makse tegemise kohas ja kuupäeval.”

13.

Kúria kehtestas Ungari kõrgeima kohtuna tegutsedes oma otsuses 6/2013 PJE siseriikliku kohtupraktika jaoks kohustusliku tõlgenduse välisvaluutas nomineeritud laenulepingute kohta. Tsiviilseadustiku artikli 231 alusel liigitas Kúria välisvaluutas nomineeritud laenu välisvaluutas laenuks. Ta märkis, et sellistest välisvaluutas laenudest tulenevalt kehtib kohustus välisvaluutas, ent erinevalt tõelisest välisvaluutas laenust (mis sisaldab välisvaluutas kehtivat täitmistingimust), on välisvaluutas nomineeritud laenu puhul valuuta määratletud kui valuuta, milles tuleb maksekohustused täita, samas kui tegelikult tasutakse summad forintides. Sellest tulenevalt tõlgendas Kúria sellist tehingut nii, et välisvaluutas registreeritud rahavoog on näilik ja tegelik on rahavoog Ungari forintides.

14.

Eelotsusetaotluses on märgitud, et „[h]ageja, finantseerimisasutus Banif Plus Bank Zrt. (edaspidi: „pank”), sõlmis 11. juunil 2008 esimese kostjaga, Ungari kodanikust kliendiga Ungari Vabariigi tsiviilseadustiku 1959. aasta IV seaduse § 523 alusel välisvaluutas nomineeritud laenulepingu. Laenulepingu eesmärk oli määratleda rahasumma kättesaadavaks tegemise (teenuse osutamine) ja laenu tagasimaksete (vastusooritus) tingimused. Laenulepingu tingimuste hulka kuulusid olulised lepingutingimused, mis olid seotud välisvaluutas (registreeritud) näilike rahavoogudega ja tegelike rahavoogudega forintides.”

15.

Edasi märgitakse eelotsusetaotluses, et „[l]aenu andmise ajal arvutas pank forintides antud laenusumma eelnevalt kindlaksmääratud ajal kehtiva kursi ja tsiviilseadustiku § 231 alusel ümber välisvaluutasse. [Seejärel] ostis pank kliendilt selle kliendi nimel oleva (registreeritud) välisvaluuta summa laenu andmise ajal kehtiva välisvaluuta ostu kursi alusel (tehing kehtiva valuutavahetuskursiga) ja andis sellele vastava summa forintides kliendi käsutusse. [Hiljem] müüs pank kliendile forintide eest registreeritud välisvaluutat laenu tagasimaksmise ajal kehtiva välisvaluuta müügi kursi alusel (tehing tuleviku vahetuskursiga, mis oli kohaldatav tagasimaksmise ajal), et too saaks täita välisvaluutas oma välisvaluutas registreeritud tagasimaksekohustuse.”

16.

Eelotsusetaotluses lisatakse, et kuivõrd „põhikohtuasja esemeks oleval välisvaluutas nomineeritud laenulepingul on rahaturu mõõde (mis seisneb laenus) ja võimalik kapitaliturgude mõõde (mis seisneb välisvaluuta vahetuskursi tehingutes), tekib küsimus, kuidas tõlgendada mõisteid „finantsinstrument” ning „investeerimisega tegelemine finantsinstrumendi abil”.”

17.

Neil asjaoludel esitas siseriiklik kohus järgmised eelotsuse küsimused:

18.

Kirjalikud seisukohad esitasid kostjad, Márton Lantos ja Mártonné Lantos, Ungari, Saksamaa, Poola ja Ühendkuningriigi valitsus ning komisjon. Kohtuistungit ei peetud.

19.

Minu arvates on eelotsusetaotlus vastuvõetamatu järgmistel põhjustel.

20.

Tuletan meelde, et eelotsusetaotlus peab sisaldama kogu asjakohast teavet, et nii Euroopa Kohus, liikmesriigid kui ka huvitatud isikud, kellel on õigus oma seisukohad esitada, saaksid piisavalt selge ülevaate põhikohtuasja faktilistest ja õiguslikest asjaoludest, ning selles peavad olema ära näidatud täpsed põhjused, miks siseriiklikul kohtul tekkisid küsimused seoses liidu õiguse asjassepuutuvate normide tõlgendamisega ning miks ta pidas Euroopa Kohtule eelotsusetaotluse esitamist vajalikuks. On oluline rõhutada, et eelotsusetaotluses esitatud teave ei pea tagama mitte ainult seda, et Euroopa Kohus saaks anda kasuliku vastuse, vaid samaväärselt on tähtis, et liikmesriikide valitsustel ja teistel huvitatud isikutel oleks võimalus esitada oma seisukohad kooskõlas Euroopa Kohtu kodukorra artikliga 23. ( 6 )

21.

Need eelotsusetaotluse sisu puudutavad nõuded on sõnaselgelt esitatud kodukorra artiklis 94 ning neid kajastavad ka Euroopa Liidu Kohtu soovitused siseriiklikele kohtutele eelotsuse taotlemiseks. ( 7 ) Soovituste punktist 22 nähtub eeskätt, et eelotsusetaotlus „peab olema […] piisavalt täielik ja sisaldama kogu asjakohast teavet, et nii Euroopa Kohus kui ka huvitatud isikud, kellel on õigus oma seisukohad esitada, saaksid piisavalt selge ülevaate põhikohtuasja faktilistest ja õiguslikest asjaoludest” (kohtujuristi kursiiv).

22.

Eelotsusetaotlus on aluseks Euroopa Kohtus toimuvale menetlusele. Seetõttu on tingimata vajalik, et siseriiklik kohus selgitaks ise eelotsusetaotluses põhikohtuasja faktilist ja õiguslikku raamistikku ja vähemalt mingil määral nende liidu õigusnormide valiku põhjusi, mille tõlgendamist ta taotleb, ning seost, mis tema hinnangul on vastavate ühenduse õigusnormide ja kohtuasjas kohaldatavate siseriiklike õigusnormide vahel. ( 8 ) Euroopa Kohus on otsustanud, et siseriiklikud kohtud on eelotsusetaotluse sisu puudutavatest nõuetest kohustatud „rangelt” kinni pidama ( 9 ), kuid minu arvates ei vasta põhikohtuasjas esitatud eelotsusetaotlus neile standarditele.

23.

Eelotsusetaotluses esitatud piiratud faktiline teave on ära toodud käesoleva ettepaneku punktides [14 –16]. ( 10 ) Seega puudub eelotsusetaotluses suur hulk faktilist teavet, mida on vaja selleks, et eelotsuse küsimustele oleks võimalik anda mõttekas vastus. Pean siin silmas näiteks täpseid vaidlusaluseid lepingutingimusi ning kirjeldust selle kohta, mis juhtus poolte vahel, et nad pidid oma vastastikuste õiguste ja kohustuste üle hakkama kohut käima. ( 11 ) Eelotsusetaotluses puudub igasugune teave välisvaluuta kohta, milles vaidlusalune leping sõlmiti. ( 12 )

24.

Komisjon märgib oma kirjalikes seisukohtades, et ta on uurinud siseriikliku kohtu toimikut ning seega on lünk faktilistes asjaoludes komisjoni jaoks osaliselt täidetud. Ent toimikut ei ole edastatud liikmesriikide valitsustele. Nad pidid otsustama, kas astuda käesolevas asjas menetlusse, võttes aluseks eelotsusetaotluse ja üldteadmised tarbijatele välisvaluutas antud laenude kohta.

25.

Lisaks, nagu mitu valitsust on oma kirjalikes seisukohtades märkinud, on edastatud faktilised asjaolud mõnes osas arusaamatud. Sellest tulenevalt on tõusetunud küsimus, kas eelotsuse küsimused moodustavad sidusa ja loogilise terviku.

26.

Esiteks märgib Ungari valitsus, et siseriiklik kohus viitab siseriiklikele sätetele investeerimislaenude ja välisvaluuta vahetustehingute kohta, ilma et oleks täpsustatud, kas vaidlusalune leping kuulub ühte neist kategooriatest. Teiseks viitab Saksamaa valitsus asjaolule, et eelotsusetaotluse kohaselt koosneb kõnealune välisvaluutas laenuleping sularaha ostutehingust laenu väljaandmise päeval ning tähtpäevaostust laenu tagastamise tähtpäeval. Nimetatud valitsuse sõnul on raske mõista, miks eelotsusetaotluse esitanud siseriiklik kohus on arvamusel, et tegemist on välisvaluuta tähtpäevaostuga, kui ta selgitab, et kohaldatakse laenu tagastamise kuupäeva vahetuskurssi. Ungari valitsusel on samuti raske mõista, kas siseriiklik kohus väidab, et pooltevaheline leping kujutab endast välisvaluuta tähtpäevatehingut (börsivälisel turul) või kas ta tahab lihtsalt viidata selle mõiste õiguslikule määratlusele. ( 13 )

27.

Teiseks puudub piisav sidusus ja faktitäpsus, et Euroopa Kohtul oleks võimalik otsustada, kas eelotsusetaotluses kirjeldatud meede kujutab endast „finantsinstrumenti” direktiivi 2004/39 tähenduses. Nagu märgivad oma kirjalikes seisukohtades Saksamaa ja Ühendkuningriik, valitseb selgusetus selle tehingu liigi osas, mille pank on võlgnikuga teinud, ning teatav mitmetimõistetavus. Saksamaa valitsus lisab, et eelotsusetaotlusest jääb kohati mulje, et leiab aset välisvaluuta ost ja müük, ent samas kirjeldatakse välisvaluuta rahavoogu kui fiktiivset. On ebaselge, millised välisvaluuta ostud ja selles maksmised on tegelikult aset leidnud. Ühendkuningriigi sõnul on ebaselge, kas kõnealune tehing koosneb kahest eraldi instrumendist või ühest hübriidinstrumendist ning kas tõesti on tegemist hetketehingu ja tähtpäevatehingu kombinatsiooniga ning mitte kahe hetketehingu kombinatsiooniga.

28.

Lisaks on ebaselge eelotsusetaotluses viidatud siseriiklike õigusnormide asjakohasus, kuna ei ole selgitatud, kuidas nad on seotud väidetavalt asjakohaste liidu õiguse sätetega. Selle tulemusel on neil, kellel puuduvad põhjalikud teadmised Ungari õigusest, raske eelotsusetaotlust mõista. ( 14 )

29.

Ning lõpuks on eelotsusetaotluses sisalduva ebapiisava teabe tõttu võimatu vastata küsimusele, kas pank on kohustatud läbi viima direktiivi 2004/39 artikli 19 lõigetes 4 ja 5 ette nähtud sobivuse hindamise või on ta sellest vabastatud sama direktiivi artikli 19 lõike 9 alusel. Euroopa Kohtult nõutakse siin otsustamist, kas kohaldamisele kuulub direktiiv 2004/39 või muu tarbijate kaitseks kehtestatud liidu õigusinstrument, nagu näiteks direktiiv 2008/48. Nagu alljärgnevatest kaalutlustest nähtub, on minu mulje olemasoleva teabe põhjal, et käesolev vaidlus ei puuduta direktiivi 2004/39, vaid seda reguleerib direktiiv 2008/48. Edasi leian, et siseriiklikud õigusnormid, millega on üle võetud direktiiv 2004/39, on kohaldatavad investeerimislaenudele. ( 15 ) Teisalt ei kuulu sellised laenud direktiivi 2008/48 kohaldamisalasse, ent samuti ei ole nad määratletud kui finantsteenused või finantsinstrumendid vastavalt direktiivile 2004/39. Siiski ma ei usu, et Euroopa Kohtul on piisavalt teavet kolmandale küsimusele vastamiseks.

30.

Kui Euroopa Kohus peaks siiski pidama eelotsuse küsimusi vastuvõetavaks, analüüsin lühidalt õigusküsimusi, mis minu arvates on neile küsimustele vastamisel asjakohased.

31.

Esiteks lähtun hüpoteesist, et käesolev asi puudutab välisvaluutas nomineeritud laene, mis on antud füüsilisele isikule ning täpsemalt tarbijale. Põhikohtuasja kostjate kirjalikest seisukohtadest ilmnebki, et laenu eesmärgiks oli finantseerida auto ostu. ( 16 )

32.

Tuletan meelde, et kohtujurist Wahl leidis kohtuasjas Kásler ja Káslerné Rábai (C‑26/13, EU:C:2014:85, ettepaneku punkt 1), et „[k]äesolev kohtuasi puudutab välisvaluutapõhiste tarbijakrediidilepingute pakkumist. Seda tüüpi lepingute kasutamine, mis on mõnes Euroopa Liidu liikmesriigis üsna levinud ja mis võib esmapilgul laenuvõtjatele ligitõmbav näida, sest intress on tavalisest madalam, on 2000. aastate lõpu rahvusvahelise finantskriisi tulemusena toonud kaasa probleeme paljudele eraõiguslikele isikutele, sest mõned valuutad on asjaomase välisvaluuta suhtes (eelkõige Šveitsi frank) märgatavalt devalveerunud. Need eraõiguslikud isikud on pidanud tagastama kohalikus vääringus igakuiseid osamakseid, mis on tunduvalt kõrgemad nendest, mida nad oleksid pidanud tasuma, kui need oleks olnud arvutatud mineviku vahetuskursiga, mida kohaldati laenu väljamaksmise hetkel. Täheldatud vahed on olnud niisugused, et see on omakorda märgatavalt mõjutanud mõne liikmesriigi pangandussektorit.” ( 17 )

33.

Ungari seadusandja on reageerinud Ungari kodumajapidamiste süvenenud laenukoormusele seadusandliku paketiga, mille põhieesmärk on kaitsta võlgadesse sattunud koduomanikke. Vastuvõetud meetmed võimaldavad lisaks muudele meetmetele, välisvaluutas nomineeritud võlgade lõplikku tagasimaksmist kindlaksmääratud sooduskurssidega tänu valitsuse toetatud finantsskeemile ning välisvaluutas antud hüpoteeklaenude kohustuslikku sundümberarvestamist. Lisaks piirati elukondliku kinnisvara kasutamist tagatisena ning nähti ette subsideeritud intressiga laenude andmine forintides ning sotsiaalabi andmine võlgnikele, keda ähvardab väljatõstmine suutmatuse tõttu täita välisvaluutas laenude tagasimaksekohustusi. ( 18 )

34.

Teiseks on kasulik meelde tuletada selliseid rahaliste kohustuste õiguse põhimõisteid nagu arveldusraha, milles mõõdetakse rahalisi kohustusi, ja makseraha, mis on kohustuse täitmise vahend. ( 19 ) Arveldus- ja makseraha eristamine valuutaklausliga võimaldab võlausaldajal kanda makseraha välise ja/või sisemise väärtuse devalveerimise risk üle võlgnikule, kes saab samal ajal kasu madalamast nominaalsest intressimäärast. Sellepärast kasutataksegi mõnes liikmesriigis välisvaluutas nomineeritud laene laialdaselt. Valuutaklausli kasutamine tähendab, et võlgnik võtab endale kohustuse maksta kindlaksmääramata ent kindlaksmääratav rahasumma. Ent ikkagi on tegemist rahalise kohustusega, mida on võimalik likvideerida asjakohase rahasumma äramaksmisega makserahas. ( 20 )

35.

Eeltoodust tulenevalt näib käesoleva asja faktiliste asjaolude puhul olevat tegemist panga poolt tarbijale antud laenuga, mille puhul kokkulepitud arveldusraha on Šveitsi frank, mille väärtusega on kindlaks määratud laenu põhisumma ning selle osamaksed, samas kui makseraha on Ungari forint.

36.

Eelotsusetaotlusest nähtub, et eelotsusetaotluse esitanud siseriiklik kohus on seisukohal, et vaidlusalused Šveitsi frankide fiktiivsed rahavood kujutavad endast finantsinstrumenti, siin ilmselt sellist tuletisinstrumenti nagu välisvaluuta tähtpäevatehing panga ja kliendi vahel, mille puhul pank on tegutsenud omal kulul ning ilmselt börsivälisel turul ( 21 ) või vastavas raamistikus.

37.

Siin pean alustama põhimõttelise märkusega. Direktiivi 2004/39 eesmärk on kaitsta investoreid. ( 22 ) Investor selle direktiivi tähenduses on isik, kes investeerib või kavatseb investeerida oma või laenatud kapitali finantsinstrumenti eesmärgiga saada tulu või vähemalt kaitsta oma kapitali väärtust. Kohtuasja toimikust ilmneb, et käesolevas asjas kliendid ei kavatsenud investeerida kapitali, vaid eesmärk oli laenata pangalt vajalik summa, et finantseerida kestvustarbekauba, nimelt auto omandamist. Ma ei ole veendunud, et kumbki võlgnikest soovis oma seisukohtades väita, et nende poolt oli tegemist investeeringuga Šveitsi frankides. Ehkki see ei ole õiguslikult otsustav käesoleva vaidluse lahendamisel, ei ole investeeringute kaitse vastavalt direktiivile 2004/39 minu arvates mõeldud hõlmama olukordi, kus tarbijad finantseerivad oma tarbimist, võrreldes investeeringutega, mis majanduslikus tähenduses on teatav säästmise vorm.

38.

Sellele vaatamata jääb eelotsusetaotluse esitanud siseriiklikust kohtust ja põhikohtuasja kostjast mulje, et nad tuginevad lähenemisele, et tegemist oli välisvaluuta tähtpäevatehinguga, mis kujutab endast tuletislepingut direktiivi 2004/39 I lisa C jao punkti 4 tähenduses. ( 23 ) Minu arvates ei ole see lähenemine õiguslikult kestlik allpool esitatud põhjustel.

39.

Tuletan meelde, et direktiivi 2004/39 artikli 4 lõike 1 punkti 2 kohaselt tähendavad „investeerimisteenused ja -tegevus” I lisa A jaos loetletud teenuseid ja tegevusi, mis on seotud I lisa C jaos loetletud instrumentidega. „Kauplemine omal kulul” tähendab direktiivi 2004/39 artikli 4 lõike 1 punkti 6 kohaselt kauplemist endale kuuluva kapitali arvel, mille tulemuseks on tehingute sõlmimine ühe või mitme finantsinstrumendiga. „Finantsinstrument” tähendab artikli 4 lõike 1 punkti 17 kohaselt I lisa C jaos määratletud instrumente.

40.

Vaidlusalune leping (välisvaluutas nomineeritud laen, mis on antud tarbijale või selle tähtpäevatehingu komponent, kui seda on võimalik õiguslikult laenust eraldada) saab kuuluda ainult ühe direktiivi 2004/39 sätte, s.o direktiivi I lisa C jao punkti 4 kohaldamisalasse. Selle sõnastuse kohaselt kuuluvad finantsinstrumentide hulka „[o]ptsioonid, futuurid, vahetuslepingud, tähtpäevakursi lepingud ja muud väärtpaberite, vääringute, intressimäärade või tootlikkuse või muude tuletisinstrumentidega, finantsindeksitega või finantsmeetmetega seotud tuletislepingud, millega võib arveldada füüsiliselt või rahas.” (kohtujuristi kursiiv)

41.

Minu arvates ei ole vaja analüüsida seda, millisesse I lisa C jao punktis 4 loetletud kategooriasse kõnealune finantsleping täpselt kuulub. Need on kõik tuletislepingud või ‑instrumendid ning nagu on märgitud Poola kirjalikes seisukohtades, on tuletusinstrumendid sellised, mida on võimalik kasutada riskimaanduseks või spekulatiivsetel eesmärkidel, kuna selle alusvara tulevane hind, intressimäär või väärtus on eelnevalt kindlaks määratud. ( 24 )

42.

See viitab võimalusele, et lepingus kokku lepitud alusvara tulevane hind, intressimäär või väärtus võib olla tegelikkuses midagi muud. Selline asjaolu tekitab tuletisinstrumendile selle alusvaraga seotud tehingu osas eraldi majandusliku väärtuse, mis erineb lepingust, mis pelgalt kohustab seda täitma tuleviku kuupäeval ning täitmise kuupäeva tegelikus väärtuses. ( 25 )

43.

Põhikohtuasja laenuskeemis sisalduva valuutakokkuleppe kohaselt pidi Šveitsi frankides nomineeritud rahalise kohustuse täitmine toimuma Ungari forintides laenu tagasimakse või selle osamakse tegemise aja kursiga. Selline sidumine Šveitsi frangi tegeliku kursiga võtab selliselt skeemilt tähtpäevatehingu omadused. See on nii, kuna väidetav tähtpäevatehing kõnealuse skeemi osana ei kujuta endast mingit erinevat õiguslikku või majanduslikku väärtust võrreldes laenulepingu kui sellisega. ( 26 ) Nagu Saksamaa õigesti märgib, nõuab see sisuliselt välisvaluutas nomineeritud võla likvideerimist siseriiklikus valuutas, ehkki makse tegemise aja kursiga, ning seega selle puhul puudub tähelepanu vääriv erinevus võrreldes klassikalise laenuga välisvaluutas.

44.

Nii näibki, et väidetav tähtpäevaleping on pelgalt keeruline viis sõnastada laenule kohaldatav välisvaluutaklausel ning kanda siseriikliku valuuta devalveerimisrisk üle võlausaldajalt võlgnikule. ( 27 )

45.

Seoses küsimusega 2 tuletan meelde, et direktiivi 2004/39 artikli 4 lõike 1 punkti 2 kohaselt hõlmab mõiste „investeerimisteenused ja -tegevus” I lisa A jaos loetletud teenuseid ja tegevusi, mis on seotud I lisa C jaos loetletud instrumentidega. Seega tulenevalt eespool kirjeldatud põhjustest ei ole siin tegemist ühegi finantsinstrumendiga direktiivi 2004/39 I lisa C jao tähenduses, samuti on välistatud nimetatud lisa A jao kohaldatavus. Järelikult ei ole ka see direktiiv ise kohaldatav.

46.

Seetõttu tuleks küsimustele 1 ja 2 minu arvates vastata, et laen, mis on väljendatud välisvaluutas, ent välja makstud ja kuulub tagastamisele siseriiklikus valuutas makse päeva tegeliku kursiga, ei ole ise ega sisalda finantsinstrumenti ega finantsteenust direktiivi 2004/39 tähenduses ja seetõttu ei ole see direktiiv sellisele lepingule kohaldatav.

47.

Küsimus 3 puudutab seda, kas finantsinstitutsioon on kohutatud hindama sobivust vastavalt direktiivi 2004/39 artikli 19 lõigetes 4 ja 5 nõutule. Selle küsimuse kohaselt tuleneks see otseselt sellest, kui finantsinstrumenti pakuti teise finantsoote (nimelt laenulepingu) osana. Nagu ma olen eespool selgitanud, näib minu arvates see vaidlusaluse lepingu iseloomustus olevat õiguslikult väär ning direktiiv ei ole põhikohtuasjas käsitletavas olukorras kohaldatav.

48.

Lisaks küsib siseriiklik kohus, kas direktiivi 2004/39 artikli 19 lõige 9 on kohaldatav või mitte. Direktiivi 2004/39 artikli 19 lõige 9 näeb ette, et kui investeerimisteenuste „suhtes juba kehtivad muud ühenduse õigusaktide sätted või ühised Euroopa standardid” asjaomastes valdkondades, siis artiklis 19 sätestatud kohustusi ei kohaldata. Küsimuse 3 kohaselt on kliendi poolt seoses laenuga ja seoses finantsinstrumendiga võetavad riskid olemuslikult erinevad ning seega on sobivuse hindamine kohustuslik, kuna tehingus sisaldus tuletisinstrument. Siin põhineb see küsimus jällegi eespool selgitatud finantsinstrumendi olemasolu eeldusel, mida mina ei jaga.

49.

Neil põhjustel ei ole Euroopa Kohtul vaja sellele eelotsuse küsimusele vastata. Esitan siiski järgmised täiendavad märkused.

50.

Euroopa Kohus märkis kohtuotsustes Genil 48 ja Comercial Hostelera de Grandes Vinos (C‑604/11, EU:C:2013:344, punkt 48), et „[…] direktiivi 2004/39 artikli 19 lõiget 9 tuleb tõlgendada nii, et esiteks, investeerimisteenust pakutakse osana finantstootest ainult juhul, kui see teenus on finantstoote kliendile pakkumise ajal selle lahutamatu osa, ja teiseks, et liidu õigusaktide sätted või ühised Euroopa standardid, millele see säte viitab, peavad võimaldama klientide riskihindamist ja/või sisaldama teabealaseid nõudeid, mis hõlmavad ka asjassepuutuva finantstoote lahutamatuks osaks olevat investeerimisteenust, selleks et selle teenuse suhtes ei kohaldataks kõnealuses artiklis 19 sätestatud kohustusi.” (kohtujuristi kursiiv)

51.

Mõlemad tingimused on käesolevas asjas täidetud. Esiteks, väidetav välisvaluuta tähtpäevatehing oli laenulepingu lahutamatu osa selle kliendile pakkumise ajal. Rõhutan, et laenu eesmärk oli finantseerida auto omandamist, mis kvalifitseerib selle tarbijakrediidi lepinguks. Seetõttu ei ole vaja arutada, kas finantsinstrumentidesse investeerimiseks antavad laenud kuuluksid sellistena või analoogia alusel direktiivi 2004/39 kohaldamisalasse.

52.

Teiseks, direktiivis 2008/48, mis käsitleb tarbijakrediidilepinguid, on sätestatud teabenõuded kõnealust liiki laenulepingute kohta. ( 28 ) Finantsinstitutsioonidel on seega kohustus anda klientidele teavet laenude kohta, mis sisaldavad välisvaluutas nomineeritud kohustusi või tehinguid, ja hinnata klientide krediidivõimelisust.

53.

Neil põhjustel tuleb kolmandale küsimusele vastata, et sellistel asjaoludel, nagu käsitletakse põhikohtuasjas, ei nõuta direktiivi 2004/39 artikli 19 lõike 9 kohaselt sobivuse hindamist vastavalt sellele artiklile.

54.

Küsimusega 4 pärib eelotsusetaotluse esitanud kohus, kas direktiivi artikli 19 lõigete 4 ja 5 tähelepanuta jätmine toob endaga kaasa panga ja kliendi vahel sõlmitud laenulepingu tühisuse tuvastamise.

55.

Direktiivi 2004/39 artikli 51 lõikes 1 on ette nähtud, et direktiivi rakendamisel vastuvõetud sätete eiramisel võib sellise eiramise eest vastutavate isikute suhtes rakendada haldussanktsioone. Ent direktiiv 2004/39 ei näe ette tsiviilõiguslike karistuste määramise kohustust.

56.

Euroopa Kohus leidis kohtuotsuses Genil 48 ja Comercial Hostelera de Grandes Vinos (C‑604/11, EU:C:2013:344, punkt 57), et „[…] direktiivi 2004/39 artik[lis] 51 ei märgita […] täpsemalt seda, et liikmesriigid on kohustatud kehtestama lepingulised tagajärjed niisuguste lepingute sõlmimise korral, milles ei järgita direktiivi 2004/39 artikli 19 lõikeid 4 ja 5 ülevõtvatest siseriiklikest sätetest tulenevaid kohustusi, ega ka seda, millised need tagajärjed olla võivad. Asjakohaste liidu õigusnormide puudumisel tuleb iga liikmesriigi siseriiklikus õiguskorras võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtet järgides ette nähta, millised on nende kohustuse rikkumise lepingulised tagajärjed.”

57.

Seetõttu tuleks küsimusele 4 vastata, et kui investeerimisühing ei järgi direktiivi 2004/39 artikli 19 lõigetes 4 ja 5 sätestatud hindamiskohustusi, siis on iga liikmesriigi pädevuses määrata oma siseriiklikus õiguskorras kindlaks selle rikkumise lepingulised tagajärjed, järgides seejuures võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtet.

58.

Vaatamata neile täiendavatele märkustele tuleks eelotsusetaotlus minu arvates kuulutada vastuvõetamatuks.

59.

Eeltoodud põhjustel teen Euroopa Kohtule ettepaneku kuulutada Ráckevei Járásbírósági eelotsusetaotlus kohtuasjas C‑312/14 vastuvõetamatuks.