1.

Kõnesolev eelotsusetaotlus käsitleb Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. oktoobri 2005. aasta määruse (EÜ) nr 1889/2005 (ühendusse sisse toodava või ühendusest välja viidava sularaha kontrollimise kohta) artiklis 3 sätestatud deklareerimiskohustuse rikkumise eest Ungari õiguses ette nähtud haldustrahvi proportsionaalsust. ( 2 )

2.

Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta”) artikli 17 „Õigus omandile” lõige 1 kinnitab ja kaitseb omandiõigust järgmises sõnastuses:

„Igaühel on õigus vallata, kasutada, käsutada ja pärandada oma seaduslikul teel saadud omandit. Kelleltki ei tohi tema omandit ära võtta muidu kui üldistes huvides ja seaduses ettenähtud juhtudel ja tingimustel ning õigeaegse ja õiglase hüvituse eest. Omandi kasutamist võib reguleerida seadusega niivõrd, kui see on vajalik üldistes huvides.”

3.

Artikli 1 „Eesmärk” lõikes 1 on sätestatud:

„Käesolev määrus täiendab direktiivi 91/308/EMÜ sätteid finantseerimis- ja krediidiasutuste kaudu ja teatavat liiki kutsealade poolt teostatavate tehingute osas, sätestades [Euroopa Liitu] sisse toodava või [liidust] välja viidava sularaha üle pädevate asutuste poolt teostatava kontrolli ühtlustatud eeskirjad.”

4.

Selle artikkel 3 „Deklareerimiskohustus” sätestab:

„1.   Iga [liitu] sisenev või [liidust] lahkuv füüsiline isik, kellel on kaasas sularaha 10000 EUR väärtuses või rohkem, peab selle summa vastavalt käesolevale määrusele deklareerima selle liikmesriigi pädevatele asutustele, mille kaudu ta [liitu] siseneb või sealt lahkub. Deklareerimiskohustus ei ole täidetud, kui esitatud teave on ebaõige või mittetäielik.

2.   Lõikes 1 osutatud deklaratsioon peab sisaldama järgmisi andmeid:

[…]

[…]”

5.

Artikli 4 „Pädevate asutuste volitused” lõikes 2 on ette nähtud:

„Artiklis 3 sätestatud deklareerimiskohustuse täitmata jätmisel võib sularaha kinni pidada haldusotsuse alusel kooskõlas siseriiklikes õigusaktides sätestatud tingimustega.”

6.

Artikkel 6 „Teabevahetus” sätestab:

„1.   Juhul, kui esineb andmeid, et sularaha on seotud ebaseadusliku tegevusega, mis on seostatav sularaha liikumisega, nagu on osutatud direktiivis 91/308/EMÜ, võib artiklis 3 sätestatud deklaratsioonis sisaldunud teavet või artiklis 4 sätestatud kontrollimiste tulemusena omandatud teavet edastada teiste liikmesriikide pädevatele asutustele.

Määrust (EÜ) nr 515/97 kohaldatakse mutatis mutandis.

2.   Juhul, kui esineb andmeid, et sularaha liikumisega hõlmatud summad on seotud pettuse teel saadud tulu või mis tahes muu ebaseadusliku tegevusega, mis kahjustavad ühenduse finantshuve, edastatakse teave ka komisjonile.”

7.

Artikkel 7 „Teabevahetus kolmandate riikidega” sätestab:

„Liikmesriigid või komisjon võivad edastada käesoleva määruse kohaselt omandatud teavet vastastikuse haldusabi raames kolmandale riigile artikli 3 ja/või artikli 4 kohaselt teabe omandanud pädevate asutuste nõusolekul ning järgides asjaomaseid siseriiklikke ja ühenduse isikuandmete kolmandatesse riikidesse edastamist käsitlevaid sätteid. Liikmesriigid teavitavad komisjoni nimetatud teabevahetusest, kui tegemist on käesoleva määruse rakendamise seisukohalt eriti olulise teabega.”

8.

Artikli 9 „Karistused” lõikes 1 on sätestatud:

„Iga liikmesriik kehtestab karistused, mida kohaldatakse artiklis 3 sätestatud deklareerimiskohustuse täitmata jätmisel. Need karistused peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad.”

9.

Roomas 4. novembril 1950 alla kirjutatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni lisaprotokolli artikkel 1 „Omandiõigus” sätestab:

„Igal füüsilisel ja juriidilisel isikul on õigus oma omandit segamatult kasutada. Kelleltki ei või võtta tema omandit muidu kui avalikes huvides ja seaduses ettenähtud tingimustel ning rahvusvahelise õiguse üldpõhimõtteid järgides.

Eelnenud sätted ei piira siiski mingil viisil riigi õigust vajaduse korral kehtestada seadusi vara üldistes huvides kasutamise kontrollimiseks või maksude, maksete või trahvide tasumise tagamiseks.”

10.

2007. aasta XLVIII seaduse §‑s 2 on sätestatud:

„(1)   Määruse [nr 1889/2005] artiklis 3 sätestatud deklareerimiskohustust tuleb täita kirjalikult.

(2)   Määruse [nr 1889/2005] artikli 3 lõike 2 punkti b alusel tuleb esitada sularaha omaniku täisnimi ja -aadress, artikli 3 lõike 2 punkti c kohaselt isiku, kellele sularaha kavatsetakse üle anda, täisnimi ja -aadress ning artikli 3 lõike 2 punkti g kohaselt kasutatud veovahendi liik, sõiduauto korral selle registreerimisnumber.

[…]”

11.

2007. aasta XLVIII seaduse § 5/A sätestab:

„[Liidu] territooriumile sisenev või sealt lahkuv füüsiline isik, kes on määruse [nr 1889/2005] artikli 2 punktis 2 nimetatud ja tema valduses oleva sularaha kohta määruse [nr 1889/2005] artikli 3 lõikes 1 ette nähtud deklareerimiskohustust täitnud valesti või puudulikult või ei ole seda üldse täitnud, peab vastavalt määruse [nr 1889/2005] artiklile 9 kohapeal maksma forintites kindlaksmääratud summas trahvi

12.

R. M. Chmielewski sisenes 9. augustil 2012 Serbiast Ungari territooriumile, deklareerimata tal kaasas olevat sularaha summat, mille suurus oli kokku 147492 eurot ja mis koosnes 249150 Bulgaaria leevist (umbes 127400 eurot), 30000 Türgi liirist (umbes 6500 eurot) ja 29394 Rumeenia leust (umbes 13600 eurot).

13.

Komisjoni andmetel ütles R. M. Chmielewski kontrolli käigus tolliametnikele, et tema valduses oli see suur rahasumma sellepärast, et ta kavatses osta Bulgaarias maja, kuid naasis seda eesmärki täitmata Poolasse.

14.

Kohtuistungil täpsustas Nemzeti Adó- és Vámhivatal Dél-alföldi Regionális Vám- és Pénzügyőri Főigazgatósága (Dél‑alföldi piirkondlik tolli- ja finantsinspektsioon), et R. M. Chmielewski valduses olevast summast 60% (st 24532000 Ungari forintile vastav summa) peeti kinni 2007. aasta XLVIII seaduse § 5/A lõike 1 punktis c kehtestatud trahvina sularaha deklareerimata jätmise eest.

15.

Nemzeti Adó- és Vámhivatal Dél-alföldi Regionális Vám- és Pénzügyőri Főigazgatósága jättis 4. oktoobri 2013. aasta otsusega rahuldamata R. M. Chmielewski taotluse, et ta vabastataks trahvist tema esitatud isiklikke asjaolusid arvestades, ja jättis muutmata 24532000 Ungari forinti suuruse haldustrahvi, mille tolliametnikud olid R. M. Chmielewskile määranud, sest ta ei olnud täitnud määrusega nr 1889/2005 ja 2007. aasta XLVIII seadusega kehtestatud kohustust, kuna ta ei deklareerinud kõnealust summat liidu territooriumile sisenemisel.

16.

R. M. Chmielewski esitas selle otsuse peale kaebuse Kecskeméti Közigazgatási és Munkaügyi Bíróság’ile (Kecskeméti haldus- ja töökohus), väites eelkõige, et 2007. aasta XLVIII seaduse sätted on liidu õigusega vastuolus.

17.

Neil asjaoludel otsustas Kecskeméti Közigazgatási és Munkaügyi Bíróság menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

18.

Eelotsusetaotlus saabus Euroopa Kohtusse 27. mail 2014. Ungari, Belgia, Hispaania ja Itaalia valitsus ning Euroopa Komisjon esitasid kirjalikud seisukohad.

19.

Kohtuistung toimus 18. märtsil 2015, mil Nemzeti Adó- és Vámhivatal Dél-alföldi Regionális Vám- és Pénzügyőri Főigazgatósága, kes ei olnud kirjalikke seisukohti esitanud, Ungari, Belgia ja Hispaania valitsus ning komisjon esitasid suulised seisukohad.

20.

Kuigi ELTL artikliga 63 ja sellele järgnevate artiklitega tagatud kapitali vaba liikumise alusel ei keela liidu õigus sularaha rahvusvahelist üleviimist, on Euroopa Kohus juba otsustanud, et kapitali vaba liikumisega ei ole vastuolus, et müntide, pangatähtede või esitajatšekkide eksportimiseks peab eelnevalt esitama deklaratsiooni. ( 3 ) Selle nõude leiab ka sama eesmärki teenivatest liidu õigusnormidest, nagu määrus nr 1889/2005 ja eelkõige selle artikkel 3.

21.

Sellest tulenevalt võib Ungari õiguses ette nähtud karistust käsitlevat küsimust analüüsida, lähtudes nii määruse nr 1889/2005 artikli 9 lõikest 1 kui ka ELTL artikli 65 lõikest 3, mis keelab kapitali vaba liikumise varjatud piirangud.

22.

Nagu komisjon oma kirjalikes seisukohtades soovitab, uurin neid kahte eelotsuse küsimust koos.

23.

Euroopa Kohtu menetluse pooled leiavad üksmeelselt, et 2007. aasta XLVIII seaduse § 5/A lõikes 1 sätestatud karistused on määruse nr 1889/2005 artikli 9 lõike 1 tähenduses tõhusad ja hoiatavad. Vastupidi aga Ungari, Belgia, Hispaania ja Itaalia valitsusele, mis on seisukohal, et need karistused on ka proportsionaalsed, leiab komisjon, et selle sätte punktides b ja c ette nähtud karistused, st 40% deklareerimata 20000 kuni 50000 euro suuruse summa puhul ja 60% üle 50000 euro suuruse deklareerimata summa puhul, ei ole kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega.

24.

Komisjoni arvates seisneb ebaproportsionaalsus ühtaegu asjaolus, et 2007. aasta XLVIII seaduse § 5/A lõige 1 ei jäta haldusasutusele ja liikmesriigi kohtule mingit kaalutlusruumi, mis võimaldaks võtta trahvisumma kindlaksmääramisel arvesse igale olukorrale eriomaseid asjaolusid, ja asjaolus, et see näeb ette niivõrd suured summad, et näib eeldavat, et asjaomase väärteo toimepanijal oli pahatahtlik kavatsus.

25.

Ungari, Belgia, Hispaania ja Itaalia valitsus seevastu leiavad, et 2007. aasta XLVIII seaduse § 5/A lõikega 1 kehtestatud karistuste süsteem on proportsionaalne, kuna see on tõhus ja hoiatav ning kuna trahvid on progresseeruvad, sõltuvalt deklareerimata summade suurusest.

26.

Liidu õiguse eiramise korral määratavate karistuste proportsionaalsuse küsimuse kohta on juba tehtud mitu Euroopa Kohtu otsust.

27.

Väljakujunenud kohtupraktikas on nimelt sedastatud, et „kui [liidu] õigusnorme ei ole ühtlustatud karistuste valdkonnas, mida nendes õigusnormides kehtestatud korras ette nähtud tingimuste eiramise korral kohaldatakse, siis on liikmesriigid pädevad valima karistused, mida nad peavad sobivaks. Liikmesriigid on siiski kohustatud nimetatud pädevust teostama [liidu] õigust ja selle aluspõhimõtteid ning seega proportsionaalsuse põhimõtet järgides”. ( 4 )

28.

„Euroopa Kohus on nimelt korduvalt leidnud, et haldus‑ või karistusmeetmed ei tohi ulatuda kaugemale sellest, mis on taotletavate eesmärkide saavutamiseks rangelt vajalik, ning kontrollikorraga ei tohi siduda karistust, mis on rikkumise raskuse suhtes sedavõrd ebaproportsionaalne, et see muutuks takistuseks [EL toimimise lepingus] sätestatud vabaduste kasutamisel.” ( 5 )

29.

Euroopa Kohus on aga harva esitanud konkreetselt seisukohta igas kohtuasjas käsitletud riiklike karistuste proportsionaalsuse kohta. Ta tegi seda küll kohtuasjas, milles tehti kohtuotsus Urbán (C‑210/10, EU:C:2012:64), kuid selles kohtuasjas ei olnud karistatud eeskirjade eiramine mingil viisil kuritarvitav ega isegi mitte raske, kuigi trahvisumma oli väga suur, mistõttu Euroopa Kohus leidis ise, et kõnealune trahv oli ebaproportsionaalne. ( 6 )

30.

Tavaliselt jätab Euroopa Kohus proportsionaalsuse kontrollimise eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesandeks, esitades sellele kohtule kontrolli nõuetekohaseks läbiviimiseks kasulikke kriteeriume. ( 7 )

31.

Kohtuasjas, milles tehti otsus Louloudakis (C‑262/99, EU:C:2001:407), leidis Euroopa Kohus kohtuotsuse punktis 69, et „kuigi karistamise ja preventsiooninõuded võivad õigustada seda, et siseriiklike õigusnormidega kehtestatakse teatud raskusastmega karistused, siis ei saa välistada, et [need karistused] võivad osutuda ebaproportsionaalseks ja kujutada endast seega selle vabaduse [antud juhul isikute ja kaupade vaba liikumise] piirangut, kuna need hõlmavad trahve, mis on kindlasummalistena kehtestatud ainult ühe kriteeriumi, st sõiduki mootori töömahu alusel, võtmata arvesse sõiduki vanust; suurendatud trahv võib ulatuda kuni kümnekordse maksu summani. Tegelikult võib üksnes sõiduki mootori töömahul põhinev karistus olla rikkumise raskusastmega võrreldes ebaproportsionaalne, eriti kui see kaasneb muu raske karistusega, mis määratakse sama rikkumise eest. Sama olukord võib olla siis, kui karistus ületab asjaomast maksu mitmekordselt, näiteks kümnekordselt”.

32.

Loomulikult otsustab Euroopa Kohus ise juhul, kui on tegemist liidu õiguse endaga ette nähtud karistustega, mille puhul ei jäeta seda liikmesriigi kohtule otsustada.

33.

Näiteks kohtuasjas, milles tehti otsus Billerud Karlsborg ja Billerud Skärblacka (C‑203/12, EU:C:2013:664) ( 8 ), leidis Euroopa Kohus, et „liidu akti kehtivus ei saa sõltuda tagasiulatuvast hinnangust selle tõhususe kohta. Kui liidu seadusandja peab hindama õigusnormide tulevikus tekkivaid tagajärgi, mida ei saa täpselt ette näha, saab tema hinnangut kritiseerida vaid siis, kui näib, et ta on ilmselgelt eksinud nende asjaolude suhtes, mis tal kõnealuse õigusnormi vastuvõtmise ajal teada olid”. ( 9 )

34.

Selle põhjal otsustas Euroopa Kohus, et „direktiivis 2003/87 ette nähtud trahvi ülemääraste heitkoguste eest ei saa pidada proportsionaalsuse põhimõttega vastuolus olevaks tulenevalt sellest, et siseriiklikul kohtul ei ole trahvi summat võimalik muuta.” ( 10 ) Märgin, et kohtuotsuses Louloudakis (C‑262/99, EU:C:2001:407) leidis Euroopa Kohus, et trahvid, mis määratakse kindlasummaliselt, võtmata arvesse hulka kriteeriume, võivad „osutuda ebaproportsionaalseteks” (vt punktid 69–71).

35.

Neist kaalutlustest ilmneb, et Euroopa Kohtu praktika karistuste proportsionaalsuse kohta, mis jätab selle kontrolli teostamise ülesande liikmesriikide kohtutele, põhineb peamiselt iga asja eriomastel konkreetsetel asjaoludel, võttes arvesse rikkumise laadi ja raskusastet, seda, kui kergesti ametiasutused saavad karistussüsteemi tõhusust ette näha, karistuse arvutusmeetodit ja selle suhtes kehtivaid kriteeriume.

36.

Nagu komisjon oma kirjalikes seisukohtades märgib, on Euroopa Inimõiguste Kohus uurinud piiril sularaha deklareerimata jätmise eest ette nähtud haldustrahve Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni protokolli nr 1 artikli 1 alusel.

37.

Minu arvates tuleb käesolevat kohtuasja analüüsida ka harta artiklis 17 sätestatud omandiõiguse vaatepunktist, seda enam, et määruse nr 1889/2005 põhjenduses 15 on märgitud, et selles määruses „austatakse põhiõigusi ja peetakse kinni […] hartas […] kajastatud põhimõtetest”, kusjuures harta on vastavalt artikli 51 lõikele 1 kohaldatav juhul, kui liikmesriigid kohaldavad liidu õigust.

38.

Kuna harta artikkel 17 vastab nimetatud konventsiooni protokolli nr 1 artiklile 1, võib Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika selles valdkonnas olla käesolevas kohtuasjas tarvilik, arvestades, et harta lubab kehtestada liidu õiguses „ulatuslikuma kaitse”. ( 11 )

39.

Euroopa Inimõiguste Kohtus menetletud kohtuasju, millel on käesoleva kohtuasjaga peaaegu samasugused faktilised asjaolud, on kokku kolm: Ismayilov vs. Venemaa ( 12 ), Grifhorst vs. Prantsusmaa ( 13 ) ja Moon vs. Prantsusmaa. ( 14 )

40.

Aserbaidžaani kodakondsusega A. Y. Ismayilov saabus Moskvasse 17. novembril 2002 ning tal oli kaasas 21348 Ameerika Ühendriikide dollarit, mis vastasid tema emalt päritud, Bakuus (Aserbaidžaan) asuva maja müügihinnale. Ta deklareeris tolliametnikele siiski, et tal oli kaasas vaid 48 dollarit, samas kui Venemaa õiguse kohaselt tuli iga üle 10000 dollari suurune summa deklareerida. Sellele järgnenud kontrolli käigus leiti tema pagasist ülejäänud osa summast. Teda süüdistati seega salakaubaveos ning rahasumma arestiti tõendusmaterjalina. Ismayilovile mõisteti tingimisi vangistus ning Venemaa kohtud andsid asjaomase rahasumma üle selle konfiskeerinud tolliasutusele.

41.

Euroopa Inimõiguste Kohus leidis, et „selleks, et [omandiõigusesse] sekkumist saaks lugeda proportsionaalseks, peab see vastama tuvastatud rikkumise, st deklareerimiskohustuse täitmata jätmise raskusastmele, mitte selles staadiumis veel tuvastamata võimaliku rikkumise, nagu rahapesu või maksudest kõrvalehoidumise, raskusastmele”. ( 15 )

42.

Euroopa Inimõiguste Kohus lisas, et konfiskeerimine ei olnud vajalik mitte riigi kantud rahalise kahju hüvitamiseks, „kuna riigile ei tekkinud mingit kahju selle tõttu, et kaebaja jättis [asjaomase] summa deklareerimata, vaid selle eesmärk oli hoiatada ja karistada”. ( 16 )

43.

Euroopa Inimõiguste Kohus järeldas, et „ei ole veenvalt tõendatud ja [Venemaa] valitsus ei ole ka väitnud, et ainuüksi see karistus [st vangistus] ei olnud taotletud hoiatava ja karistava eesmärgi saavutamiseks ning deklareerimiskohustuse täitmata jätmise ärahoidmiseks piisav. Neil asjaoludel oli konfiskeerimise määramine lisakaristusena […] ebaproportsionaalne, kuna see seadis kaebajale „ülemäärase individuaalse koormuse””. ( 17 )

44.

Kohtuasi Grifhorst vs. Prantsusmaa sarnaneb käesoleva kohtuasjaga selles mõttes, et nimetatud kohtuasjas käsitletud Prantsuse õigusnormidega (eelkõige Code des douanes’i (tolliseadustik) artiklid 464 ja 465) rakendatakse Prantsusmaal määruse nr 1889/2005 artikleid 3 ja 9.

45.

Prantsuse toll kontrollis R. Grifhorsti Prantsusmaa-Andorra piiril 29. jaanuaril 1996. Niisamuti nagu põhikohtuasjas, vastas R. Grifhorst eitavalt tolliametnike inglise ja hispaania keeles esitatud küsimusele, kas tal on deklareerimiseks rahasummasid. Sõiduk ja R. Grifhorst otsiti läbi ning tolliametnikud leidsid sõiduki panipaikadest 500000 Hollandi kuldnat ehk 233056 eurot. Ülekuulamisel ütles R. Grifhorst, et ta elab Andorras ja võttis sularaha summa välja Crédit d’Andorre’ist, et osta Amsterdamis kinnisasi.

46.

Erinevalt põhikohtuasjas asetleidnule arestisid tolliametnikud R. Grifhorsti valduses olnud summa tervikuna.

47.

Seejärel, ja vastupidi sellele, mida tegid Ungari ametiasutused põhikohtuasjas, konsulteerisid Prantsuse ametiasutused Madalmaade ametiasutustega, et saada teavet R. Grifhorsti tegevuse kohta, ning Madalmaade ametiasutused teatasid, et see isik oli neile teada, eelkõige seoses 1983. aastal toimunud šantaaži ja raha väljapressimise ning inimröövi ja tulirelva valdamisega. Madalmaade ametiasutused täpsustasid samuti, et R. Grifhorsti ainus teadaolev tegevusala oli seotud kinnisvaraga, et tema tegevuse rahvusvaheline uurimine, mida viivad läbi Hispaania Kuningriik, Prantsuse Vabariik ja Madalmaade Kuningriik, ei ole edenenud ning seda isikut kahtlustatakse rahapesus teiste isikute jaoks, kuid nad ei saanud esitada lisaks ühtegi konkreetset tõendit.

48.

R. Grifhorsti kohustati ilmuma Tribunal correctionnel de Perpignan’i (Perpignani kriminaalkohus, Prantsusmaa), kus ta mõisteti 8. oktoobri 1998. aasta otsusega süüdi selles, et ta ei olnud täitnud rahasummade ja väärtpaberite deklareerimise kohustust, mis on ette nähtud tolliseadustiku artiklis 464, ja teda karistati sama seadustiku artikli 465 alusel kogu summa konfiskeerimisega ja trahviga poole deklareerimata summa ulatuses (225000 kuldnat ehk 116828 eurot).

49.

Cour d’appel de Montpellier (Montpellier’ apellatsioonikohus, Prantsusmaa) jättis selle kohtuotsuse muutmata ega rahuldanud taotlust esitada Euroopa Kohtule eelotsuse küsimus. Cour de cassation (kassatsioonikohus, Prantsusmaa) jättis ka kassatsioonkaebuse rahuldamata. Selle järel esitas R. Grifhorst kaebuse Euroopa Inimõiguste Kohtusse, väites, et rikutud on tema omandiõigust, mis on tagatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni protokolli nr 1 artiklis 1.

50.

Euroopa Inimõiguste Kohus märkis kõigepealt, et „ainus rikkumine, milles [R. Grifhorsti] saab süüdistada, seisneb selles, et ta ei deklareerinud Prantsusmaa-Andorra piiri ületades tema valduses olnud sularaha[, kusjuures] [v]alitsus ei väitnud, et asjaomased summad on saadud ebaseadusliku tegevuse teel või on ette nähtud niisuguseks tegevuseks”. ( 18 )

51.

Jagades seisukohta, mida väljendas komisjon põhjendatud arvamuses, mille ta esitas Prantsuse Vabariigile tolliseadustiku artikli 465 kooskõla kohta liidu õigusega, leidis Euroopa Inimõiguste Kohus samuti, et „karistus peab vastama tuvastatud rikkumise, st deklareerimiskohustuse täitmata jätmise raskusastmele, mitte selles staadiumis tuvastamata võimaliku rikkumise, nagu rahapesu või maksudest kõrvalehoidumise, raskusastmele”. ( 19 )

52.

Euroopa Inimõiguste Kohus märkis seejärel, et kõnealuse artikli 465 sõnastust muudeti 2004. aastal, komisjoni põhjendatud arvamuse järel. Uue teksti põhjal ei olnud konfiskeerimine enam automaatne ja seda sai hiljemalt pärast maksimaalselt kuue kuu pikkuse ajavahemiku möödumist sellest, kui deklareerimata summa kinni peeti, määrata üksnes juhul, kui oli veenvaid tõendeid või põhjuseid arvata, et asjaomane isik oli toime pannud teisi tolliseadustiku rikkumisi. Trahvi määraks kehtestati 25% summast, mida rikkumine puudutas. ( 20 )

53.

Neil asjaoludel otsustas Euroopa Inimõiguste Kohus, et „[niisugune] süsteem[, nagu kehtestati 2004. aasta muudatusega,] võimaldab säilitada õiget tasakaalu üldisest huvist tulenevate nõuete ja isiku põhiõiguste kaitse vahel” ( 21 ), samas kui „konfiskeerimise ja trahvi [kumuleerumine] oli toime pandud rikkumist arvestades ebaproportsionaalne” ( 22 ).

54.

Kohtuasi Moon vs. Prantsusmaa tõstatas samad küsimused kui kohtuasi Grifhorst vs. Prantsusmaa, ainus oluline erinevus oli see, et nõutud trahvi määraks arvestati 25% deklareerimata summast.

55.

Euroopa Inimõiguste Kohus kinnitas oma otsust Grifhorst vs. Prantsusmaa, leides et konfiskeerimise ja trahvi kumuleerumine moodustas 125% deklareerimata summast ning oli seega ebaproportsionaalne. ( 23 )

56.

Määruse nr 1889/2005 eesmärk, nii nagu komisjon on ka märkinud, on täiendada liidu õiguses rahapesu vältimiseks kehtestatud mehhanismi, tagades liidu piire ületavate sularahaliikumiste kontrollimise teatud tase, ning koguda teavet selliste liikumiste kohta. ( 24 )

57.

Määrusega nr 1889/2005 kehtestatud kontrollisüsteem näeb seega ette kohustuse deklareerida kõik summad väärtuses 10000 eurot või üle selle. ( 25 ) Nimetatud süsteemi kohaselt peavad kõnealuse kohustuse täitmata jätmisega kaasnema „tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad” karistused, mille liikmesriigid peavad kehtestama oma siseriiklikus õiguses ( 26 ) ja millele võivad lisanduda deklareerimata sularaha kinnipidamine haldusotsuse alusel kooskõlas siseriiklikes õigusaktides sätestatud tingimustega. ( 27 )

58.

Selle süsteemi ülesehitusest nähtub niisiis selgelt, et – nagu komisjon ka märgib – liikmesriikide kehtestatud trahvidega karistatakse üksnes tuvastatud rikkumist, st deklareerimiskohustuse rikkumist, mitte võimalikku tuvastamata rikkumist, nagu rahapesu või maksudest kõrvalehoidumine.

59.

Nagu nähtub määruse nr 1889/2005 artikli 3 lõike 2 punktist e ( 28 ), tuleb liikmesriigi asutustel iga kord kontrollida, nagu tegid Prantsuse ametiasutused kohtuasjas Grifhorst vs. Prantsusmaa, deklareerimata sularaha päritolu ja kasutamise eesmärki, kusjuures seda ülesannet hõlbustavad määruse artiklites 6 ja 7 sisalduvad teabevahetust käsitlevad sätted.

60.

Kohtuistungil märkis Nemzeti Adó- és Vámhivatal Dél-alföldi Regionális Vám- és Pénzügyőri Főigazgatósága, et tolliametnikel oli raske koguda piiril tõendeid selliste deklareerimata sularahaga seotud kuritegude kohta nagu rahapesu või maksudest kõrvalehoidumine. Ometi on määruse nr 1889/2005 artikli 4 lõikes 2 just selle ülesande hõlbustamiseks ette nähtud, et sularaha võib haldusotsuse alusel ajutiselt kinni pidada.

61.

Kui deklareerimata sularaha päritolu ja kasutamise eesmärgi õiguspärasus on tuvastatud, nagu kohtuasjades Ismayilov vs. Venemaa ( 29 ) ning Moon vs. Prantsusmaa ( 30 ), või seda ei saa vaidlustada, nagu kohtuasjas Grifhorst vs. Prantsusmaa ( 31 ), on võimalik määrata üksnes niisugune karistus, mis on liikmesriigi õiguses ette nähtud määruse nr 1889/2005 artikli 9 lõike 1 alusel, st käesoleval juhul trahv.

62.

Seevastu võib konfiskeerimise määrata karistuseks juhul, kui asjaomase sularaha päritolu või kasutamise eesmärgi õigusvastasus on siseriiklike õigusnormide alusel tuvastatud ja selle võib lisada karistusele, mis on liikmesriigi õiguses ette nähtud määruse nr 1889/2005 artikli 9 lõike 1 alusel.

63.

Tuleb täpsustada, et kuna trahv ei puuduta deklareerimata sularaha päritolu või kasutamist, ei saa see olla erinev olenevalt sellest, kas kõnealuse summa päritolu või kasutamine on õiguspärane või mitte.

64.

Nagu Euroopa inimõiguste Kohus juba otsustas, siis kokkuvõttes peab määratud trahv deklareerimiskohustuse täitmata jätmise korral selleks, et see oleks proportsionaalne, „vastama tuvastatud rikkumise, st deklareerimiskohustuse täitmata jätmise raskusastmele”. ( 32 )

65.

Tuleb kohe märkida, et nagu komisjon kohtuistungil selgitas, on karistused, mille liikmesriigid määruse nr 1889/2005 artikli 9 lõike 1 alusel on ette näinud, väga erinevad nii trahvi arvutamise osas (protsent deklareerimata summast või summa, mille määravad pädevad ametiasutused seaduses ette nähtud alam- ja ülempiiri vahel) kui ka summade osas, mida nende süsteemide kohaselt nõuda võib (alates 1200 eurost Eestis kuni maksimaalse trahvisummani 1 miljon eurot Saksamaal).

66.

Neil asjaoludel ei näi Ungari seadusandja kehtestatud trahvisüsteem, millega nähakse ette trahv, mis progresseerub sõltuvalt deklareerimata summa suurusest, minu arvates olevat iseenesest õigusvastane.

67.

Siiski näib mõni selle süsteemi tegurid olevat vastuolus määrusega nr 1889/2005.

68.

Kõigepealt, nagu Nemzeti Adó- és Vámhivatal Dél-alföldi Regionális Vám- és Pénzügyőri Főigazgatósága kohtuistungil kinnitas, ei ole Ungari õigusaktides kasutatud määruse nr 1889/2005 artikli 4 lõikes 2 ette nähtud võimalust sätestada, et deklareerimata sularaha võib haldusotsuse alusel kinni pidada ja seetõttu ei arestinud Ungari ametiasutused ajutiselt R. M. Chmielewskilt Serbia-Ungari piiriületamisel leitud sularahasummat. ( 33 )

69.

Lisaks, kuigi selgus, et R. M. Chmielewski oli Ungari tolliametnikele öelnud, et kõnealune summa oli tema valduses seetõttu, et ta kavatses osta maja Bulgaarias, kuid naasis seda eesmärki täitmata Poolasse, ei nähtu toimikust, et Ungari ametiasutused oleksid proovinud tuvastada kõnealuse sularaha päritolu. Selleks oli neil võimalik paluda Poola ametiasutuste abi, kuid nad ei teinud seda. Niisiis ei rakendanud nad selles osas määruse nr 1889/2005 artikli 3 lõike 2 punkti e.

70.

Kuna aga määruse nr 1889/2005 põhieesmärk on tõhustada võitlust rahapesu ja maksudest kõrvalehoidumise vastu eelkõige liikmesriikide vahelise koostöö kaudu, mida hõlbustab selle määruse artikkel 6, peavad liikmesriigid tingimata uurima asjaomase raha päritolu ja otstarvet, piirdumata pelgalt deklareerimiskohustuse täitmata jätmise tuvastamise ja karistamisega, mis eeldab, et selle raha peaks saama uurimise ajaks ajutiselt kinni pidada.

71.

Selle asemel, et kehtestada tingimused, mille alusel võib deklareerimata sularaha haldusotsuse alusel määruse nr 1889/2005 artikli 4 lõike 2 kohaselt kinni pidada, on viimati nimetatud määruse rakendamise süsteemis, mis kehtestati 2007. aasta XLVIII seadusega, minu arvates lähtutud pelgalt sellest, et progresseeruva trahvi kohaldamine võimaldab pidada deklareerimata sularaha päritolu ja kasutamise eesmärki õigusvastaseks.

72.

Niisugune süsteem, milles asjaomaste summadega seotud trahvi kaudu on ühendatud nende summade päritolu või otstarbe õigusvastasuse eeldus ja deklareerimiskohustuse täitmata jätmine, on minu arvates aga vastuolus määruse nr 1889/2005 artikli 3 lõikega 2 ja artikli 4 lõikega 2.

73.

Kuna 2007. aasta XLVIII seadus ei käsitle deklareerimata sularaha päritolu ja kasutuseesmärki ega võimalda seda sularaha haldusotsuse alusel ajutiselt kinni pidada, et Ungari ametiasutused saaksid otsustada, kas tuleb määrata selle konfiskeerimine, ( 34 ) ei ole nimetatud seadus kooskõlas määruses kehtestatud normidega ja kahjustab selle tõhusust.

74.

Just selles raamistikus, kus eelotsusetaotluse esitanud kohtul ei ole enam võimalik deklareerimata sularaha ajutiselt kinni pidada, et ta saaks raha konfiskeerida juhul, kui selle päritolu või kasutamise eesmärgi õigusvastasus on tuvastatud, tuleb analüüsida määratud trahvi proportsionaalsust, võttes arvesse eespool nimetatud probleeme, mis puudutavad 2007. aasta XLVIII seaduse kooskõla määrusega nr 1889/2005.

75.

2007. aasta XLVIII seaduse §‑ga 5/A kehtestatud trahvisüsteem ei jäta pädevatele ametiasutustele kindlaksmääratud trahvisummast kõrvale kaldumiseks mingit tegutsemisruumi. Lisaks suureneb see summa automaatselt sõltuvalt deklareerimata summa suurusest (st trahv on 10%, kui summa on 10000 kuni 20000 eurot; 40%, kui summa on 20000 kuni 50000 eurot ja 60% kõikide üle 50 000‑euroste summade puhul).

76.

Trahvi suuruse määramisel on ainus tegur seega deklareerimata summa suurus.

77.

Komisjon heidab sellele süsteemile ette, et see ei võimalda pädevatel ametiasutustel võtta arvesse iga konkreetse juhtumi asjaolusid – näiteks seda, kas summa jäeti deklareerimata tahtlikult või korduvalt –, millest lähtudes oleks komisjoni arvates võimalik trahvi vähendada või isegi see tühistada, kui rikkumise toimepanijal on hiljem võimalik tõendada, et deklareerimata summa päritolu ja kasutamise eesmärk on õiguspärane. Komisjon leiab, et niisugusel juhul ei ole üldist huvi kahjustatud, vaatamata deklareerimiskohustuse täitmata jätmisele.

78.

Kuigi ma meenutasin eespool, et määruse nr 1889/2005 kohaselt tuleb määruse nr 1889/2005 artikli 4 lõikes 1 ette nähtud kontrolli käigus uurida, kas asjaomase summa päritolu ja kasutamise eesmärk on õiguspärased, ei ole need etteheited minu arvates veenvad.

79.

Kuigi määrusega nr 1889/2005 ei ole vastuolus komisjoni poolt ette pandud süsteem, mis võimaldaks tollil või riiklikel kohtutel võtta arvesse iga juhtumi eriomaseid asjaolusid, leian siiski, et sellise süsteemi tagajärg ei või mingil juhul olla see, et deklareerimiskohustuse rikkumise eest ei määrata karistusi, mis on ette nähtud määruse nr 1889/2005 artikli 9 lõikes 1, kus on sõnaselgelt sätestatud, et liikmesriigid „kehtesta[vad] karistused, mida kohaldatakse artiklis 3 sätestatud deklareerimiskohustuse täitmata jätmisel”.

80.

Lisaks ei ole sellised süsteemid nagu 2007. aasta XLVIII seadusega kehtestatud süsteem, mis ei võimalda võtta arvesse iga juhtumi konkreetseid asjaolusid, minu arvates ainuüksi selle asjaolu tõttu määrusega nr 1889/2005 vastuolus. Milleks jätta pädevatele ametiasutustele kaalutlusruum, kui tegemist on deklareerimata jätmises seisneva väärteoga, mille tuvastamine pidi liidu seadusandja tahte kohaselt olema lihtne ja mis on eraldiseisev teistest süütegudest, nagu rahapesu, terrorismi rahastamine, maksupettus, tulu varjamine, vargus, tulu saamine ebaseaduslikust uimastikaubandusest või salakaubavedu, ja mis ei sõltu sellest, kas tegemist on tahtliku teoga?

81.

Olen seisukohal, et liikmesriikidel on õigus kehtestada trahvisüsteem, mis on lihtne, tõhus ja hoiatav ning millega koheldakse kõiki asjaomaseid isikuid ühtemoodi, jättes eristava lähenemisviisi teiste rikkumiste, mitte deklareerimata jätmise karistamiseks.

82.

Kuigi trahviga, mille summa kasvab sõltuvalt deklareerimata sularaha summast, on tõepoolest võimalik saavutada selle kehtestamisega taotletud eesmärki julgustada deklareerimiskohustuse täitmist ja karistada selle täitmata jätmist, kaldun arvama, et Ungari õigusnormides kehtestatud kõige kõrgem trahvimäär on ebaproportsionaalne. Kuigi ma ei arva, nagu näib tegevat Euroopa Inimõiguste Kohus ( 35 ), et deklareerimata jäetud summast olenemata tuleks kohaldada ühesugust määra (antud juhul 25%), leian siiski, et trahv suuruses 60% kogusummast, mis ületab 50000 eurot, mille kehtestamise ajend on ilmselt eeldus, et toime on pandud ka muid rikkumisi või et muid rikkumisi kavandatakse, on sarnane konfiskeerivale meetmele, millega karistatakse pelgalt deklareerimiskohustuse rikkumist, ja sellega ei ole võimalik saavutada õiget tasakaalu üldisest huvist tulenevate nõuete ja harta artiklis 17 sätestatud omandiõiguse kaitse nõude vahel.

83.

Lõpetuseks teen kaks märkust. Kõigepealt toon komisjoni poolt kohtuistungil esitatud ülevaatest välja minu arvates küll mitte määrava tähtsusega asjaolu, et nende liikmesriikide seas, kes otsustasid Ungariga sarnaselt määrata trahvi suuruseks teatud protsendi deklareerimata summast, ei ole ükski liikmesriik kehtestanud nii suurt trahvimäära, piirdudes trahvimääraga 5%–50%, kusjuures viimast saab ühes liikmesriigis kohaldada vaid erandlikel asjaoludel.

84.

Lõpetuseks tuletan meelde, et kõnealuse raha täies ulatuses konfiskeerimine oleks täiesti proportsionaalne juhul, kui ei ole tuvastatud, et asjaomase summa päritolu ja kasutamise eesmärk on õiguspärased, ilma et see piiraks teiste karistuste määramist muude rikkumiste eest, mida võidakse tuvastada.

85.

Seega teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Kecskeméti Közigazgatási és Munkaügyi Bíróság’i esitatud eelotsuse küsimustele järgmiselt:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. oktoobri 2005. aasta määruse (EÜ) nr 1889/2005 (ühendusse sisse toodava või ühendusest välja viidava sularaha kontrollimise kohta) artikli 9 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus niisugune karistus, nagu on ette nähtud 2007. aasta XLVIII seaduse § 5/A lõike 1 punktis c, osas, milles sellega kehtestatakse trahvimäär 60% deklareerimata summast juhul, kui see summa ületab 50000 eurot, ega näe ette võimalust pidada deklareerimata summa kinni ajaks, mis on vajalik selle summa päritolu ja kasutamise eesmärgi uurimiseks.