1. 

Käesolev eelotsusetaotlus annab Euroopa Kohtule esimest korda võimaluse tõlgendada kahte direktiivi, mis on vastu võetud ELTL artikli 82 lõike 2 alusel. See õigusnorm kujutab endast õiguslikku alust niisuguste miinimumeeskirjade vastuvõtmiseks, mille eesmärk on hõlbustada kohtuotsuste ja õigusasutuste otsuste vastastikust tunnustamist ning politsei‑ ja õiguskoostööd piiriülese mõõtmega kriminaalasjades. Eelkõige võimaldab ELTL artikli 82 lõike 2 teise lõigu punkt b Euroopa Parlamendil ja Euroopa Liidu Nõukogul kehtestada miinimumeeskirjad, mis käsitlevad isikute õigusi kriminaalmenetluses.

2. 

Need kaks direktiivi, mille tõlgendust taotletakse, on esiteks Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. oktoobri 2010. aasta direktiiv 2010/64/EL õiguse kohta suulisele ja kirjalikule tõlkele kriminaalmenetluses ( 2 ) ning teiseks Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. mai 2012. aasta direktiiv 2012/13/EL, milles käsitletakse õigust saada kriminaalmenetluses teavet ( 3 ).

3. 

Esimene küsimus annab Euroopa Kohtule võimaluse täpsustada, missugune on õiguse suulisele ja kirjalikule tõlkele ulatus juhul, kui edasikaebus käskmenetluses tehtud kohtuotsuse peale esitatakse muus keeles kui kohtumenetluse keel.

4. 

Teine küsimus on küsimus, kas Saksamaa õigusaktid, milles on ette nähtud käskmenetluses tehtud kohtuotsuste kättetoimetamise kord, mille kohaselt toimetatakse käskmenetluses tehtud kohtuotsus kätte volitatud isikule, kes edastab selle lihtkirjaga süüdistatavale ( 4 ), vastab või mitte direktiiviga 2012/13 kehtestatud nõuetele ning eelkõige õigusele saada teavet süüdistuse kohta, mis on ette nähtud direktiivi artiklis 6.

5.

Direktiivis 2010/64 on sätestatud õigus suulisele ja kirjalikule tõlkele kriminaalmenetluses. See on esimene Euroopa Liidus vastu võetud õigusakt, millega püütakse tugevdada kahtlustatava või süüdistatava menetluslikke tagatisi karistusõiguse valdkonnas miinimumnõuete kehtestamisega vastavalt ELTL artikli 82 lõike 2 teise lõigu punktile b.

6.

Selle direktiivi põhjendustes 14, 17 ja 33 on märgitud:

[...]

[...]

7.

Direktiivi 2010/64 artikkel 1 „Sisu ja kohaldamisala” on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Käesoleva direktiiviga sätestatakse eeskirjad õiguse kohta suulisele ja kirjalikule tõlkele kriminaalmenetluses ja Euroopa vahistamismääruse täitmise menetluses.

2.   Lõikes 1 osutatud õigused tekivad isikul hetkest, mil liikmesriigi pädevad asutused on talle ametliku teatega või muul viisil teatavaks teinud, et teda kahtlustatakse või süüdistatakse kuriteo toimepanekus, ning kehtivad kuni tema suhtes menetluse lõpetamiseni, mille all mõistetakse lõpliku otsuse tegemist küsimuses, kas ta on kuriteo toime pannud, sealhulgas kohtuotsuse tegemine ja edasikaebamisotsus, kui see on asjakohane.

[...]”

8.

Direktiivi artiklis 2 „Õigus suulisele tõlkele” on sätestatud:

„1.   Liikmesriigid tagavad, et kahtlustatavale või süüdistatavale isikule, kes ei räägi või ei mõista asjaomases kriminaalmenetluses kasutatavat keelt, võimaldatakse viivitamata suuline tõlge kriminaalmenetluse ajal uurimisasutustes ja kohtutes, sh politsei poolt läbiviidava küsitlemise, kõikide kohtuistungite ja mis tahes vaheistungite ajal.

2.   Liikmesriigid tagavad, et suuline tõlge on kättesaadav kahtlustatava või süüdistatava isiku ning tema õigusnõustaja vahelise suhtluse tarbeks, mis on otseselt seotud menetluse käigus läbiviidava mis tahes küsitlemise või ülekuulamise või edasikaebuse esitamise või muude menetluslike taotlustega, kui see on vajalik menetluse õigluse tagamiseks.

[...]

8.   Käesoleva artikli alusel pakutav suuline tõlge on piisava kvaliteediga, et tagada menetluse õiglus, kindlustades eelkõige, et kahtlustatav või süüdistatav isik on teadlik tema vastu esitatud kahtlustuse või süüdistuse sisust ja on võimeline kasutama õigust kaitsele.”

9.

Direktiivi artikkel 3 „Õigus oluliste dokumentide tõlkele”, on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Liikmesriigid tagavad, et kahtlustatavale või süüdistatavale isikule, kes ei mõista asjaomases kriminaalmenetluses kasutatavat keelt, võimaldatakse mõistliku ajavahemiku jooksul kõikide oluliste dokumentide kirjalik tõlge, et kindlustada talle võimalus kasutada õigust kaitsele ja tagada menetluse õiglus.

2.   Oluliste dokumentide hulka kuuluvad otsused, millega võetakse isikult vabadus, süüdistused või süüdistusaktid ja kohtuotsused.

3.   Pädevad asutused otsustavad iga juhtumi puhul, kas oluliseks peetakse ka mõnda muud dokumenti. Kahtlustatav või süüdistatav isik või tema õigusnõustaja võivad esitada selleks põhjendatud taotluse.

[...]”

10.

Direktiiv 2012/13 on teine õigusakt, mis võeti vastu, et liidus tugevdada kahtlustatava või süüdistatava menetluslikke tagatisi karistusõiguse valdkonnas. Selles on sätestatud õigus saada kriminaalmenetluses teavet.

11.

Selle direktiivi põhjendustes 27, 28, 40 ja 41 on märgitud:

[...]

12.

Direktiivi artiklis 1 on selle eset määratletud järgmiselt:

„Käesolevas direktiivis sätestatakse eeskirjad, mis käsitlevad kahtlustatavate või süüdistatavate isikute õigust saada teavet nende õiguste ja nende vastu esitatud süüdistuse kohta kriminaalmenetluses. [...]”

13.

Direktiivi 2012/13 artikli 2 lõikega 1 on selle reguleerimisala piiritletud järgmiselt:

„Käesolevat direktiivi kohaldatakse hetkest, mil liikmesriigi pädevad asutused on isikule teatavaks teinud, et teda kahtlustatakse või süüdistatakse kuriteo toimepanekus, kuni menetluse lõpetamiseni, mille all mõistetakse lõpliku otsuse tegemist küsimuses, kas kahtlustatav või süüdistatav isik on kuriteo toime pannud, sealhulgas kohtuotsuse tegemine ja edasikaebamisotsus, kui see on asjakohane.”

14.

Direktiivi artiklis 3 on õigust saada teavet õiguste kohta määratletud järgmiselt:

„1.   Liikmesriik tagab, et kahtlustatavat või süüdistatavat isikut teavitatakse viivitamata vähemalt järgmistest siseriikliku õiguse alusel kohaldatavatest menetlusõigustest, et neid õigusi oleks võimalik tõhusalt kasutada:

[...]

[...]”

15.

Direktiivi artikkel 6 „Õigus saada teavet süüdistuse kohta” näeb ette:

„1.   Liikmesriik tagab, et kahtlustatavale või süüdistatavale isikule antakse teavet kuriteo kohta, mille toimepanemises teda kahtlustatakse või süüdistatakse. Seda teavet antakse viivitamata ja vajaliku üksikasjalikkusega, et tagada õiglane menetlus ning võimaldada tõhusalt kasutada kaitseõigust.

[...]

3.   Liikmesriik tagab, et hiljemalt süüdistuse asjaolude esitamisel kohtule antakse üksikasjalikku teavet süüdistuse kohta, sealhulgas kuriteo olemuse ja liigi ning süüdistatava isiku kuriteos osalemise laadi kohta.

[...]”

16.

Saksamaa kohtute seaduse (Gerichtsverfassungsgesetz, edaspidi „GVG”) §‑s 184 on sätestatud, et kohtu töökeel on saksa keel.

17.

GVG §‑s 187 niisugusena, nagu seda muudeti direktiivide 2010/64 ja 2012/13 ülevõtmise tulemusena, on ette nähtud:

„1.   Kui süüdistatav või süüdimõistetu ei valda saksa keelt või on kuulmis‑ või kõnepuudega isik, määrab kohus talle tõlgi või tõlkija, kui see on vajalik tema menetlusõiguste teostamiseks kriminaalmenetluses. Kohus selgitab süüdistatavale talle arusaadavas keeles, et viimati nimetatu võib taotleda kogu kriminaalmenetluseks tasuta tõlgi või tõlkija määramist.

2.   Saksa keelt mittevaldava süüdistatava menetlusõiguste teostamiseks kriminaalmenetluses on üldjuhul vajalik vabadust piiravate dokumentide, süüdistusaktide, käskmenetluses tehtud kohtuotsuste ja veel jõustumata kohtuotsuste kirjalik tõlkimine. [...]

[...]”

18.

Kriminaalmenetluse seadustiku (Strafprozessordnung, edaspidi „StPO”) § 132 lõikes 1 on dokumentide vastuvõtmiseks volitatud isikute nimetamist reguleeritud järgmiselt:

„Kui süüdistataval, kelle suhtes esineb põhjendatud kahtlus, et ta on toime pannud süüteo, puudub käesoleva seaduse kohaldamisalas alaline elu‑ või viibimiskoht, aga vahistamismääruse tingimused ei ole täidetud, võib kriminaalmenetluse tagamiseks määrata, et süüdistatav:

19.

StPO § 410, mis käsitleb vastuväite esitamist käskmenetluses tehtud kohtuotsusele, on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Süüdistatav võib kahe nädala jooksul alates käskmenetluses tehtud kohtuotsuse kättetoimetamisest esitada kirjaliku või suulise kantseleis protokollitava vastuväite käskmenetluses kohtuotsuse teinud kohtule. [...]

[...]

3.   Kui käskmenetluses tehtud kohtuotsusele ei ole tähtaegselt vastuväidet esitatud, muutub see samaväärseks jõustunud kohtuotsusega.”

20.

Politseikontrolli käigus, mis leidis aset 25. jaanuaril 2014 Saksamaa Liitvabariigi territooriumil, tuvastati, et Rumeenia kodanik G. Covaci juhtis sõidukit, millel puudus kehtiv liikluskindlustus, ja et esitatud kindlustustõend (nn roheline kaart) on võltsitud.

21.

Seejärel kuulas politsei G. Covaci nende faktiliste asjaolude küsimuses tõlgi abiga üle.

22.

Et G. Covacil ei olnud ei alalist elu‑ ega viibimiskohta Saksamaa õiguse ruumilises kehtivusalas, andis ta sel puhul Amtsgericht Laufeni (Saksamaa) kolmele ametnikule rumeenia keeles tagasivõtmatu kirjaliku volituse dokumentide vastuvõtmiseks. Selles volikirjas on märgitud, et kohtudokumendid toimetatakse kätte nendele volitatud isikutele ja edasikaebamise tähtajad hakkavad kulgema alates dokumentide kättetoimetamisest nendele volitatud isikutele.

23.

Staatsanwaltschaft Traunstein (Traunsteini prokuratuur, Saksamaa) esitas 18. märtsil 2014 uurimise tulemusena Amtsgericht Laufenile taotluse teha G. Covaci suhtes kohtuotsus käskmenetluses kõikide toime pandud rikkumiste eest ja mõista viimasele rahaline karistus.

24.

Käskmenetlus on lihtsustatud kriminaalmenetlus, mis võimaldab karistuse mõista ühepoolselt, ilma kohtuistungita. Kohtunik teeb käskmenetluses kohtuotsuse prokuratuuri taotlusel väiksemate rikkumiste eest, selle puhul ei ole vajalik süüdistatava füüsiline kohtusseilmumine ja see kujutab endast esialgset kohtuotsust. Sellest saab jõustunud kohtuotsus kahe nädala pikkuse vaidlustamistähtaja möödumisel, mis hakkab kulgema alates selle kohtuotsuse kättetoimetamisest, kusjuures otsus võidakse kätte toimetada süüdistatava volitatud isikutele. Ette nähtud tähtaja jooksul võib esitada kirjaliku või suulise protokollitava vastuväite kohtukantseleile ja selle tulemusena korraldatakse kohtuistung.

25.

Staatsanwaltschaft Traunstein nõudis oma taotluses, et käskmenetluses tehtud kohtuotsus toimetataks süüdistatavale kätte tema volitatud isikute kaudu, ja ka seda, et võimalikud kirjalikud märkused, sh kaebus selle kohtuotsuse peale koostataks saksa keeles.

26.

Käskmenetluses otsuse tegemise taotluse saanud Amtsgericht Laufenil on tekkinud küsimus, kas Staatsanwaltschaft Traunsteini taotlused on kooskõlas direktiividega 2010/64 ja 2012/13. Esiteks vajab eelotsusetaotluse esitanud kohtu arvates selgitamist küsimus, kas GVG §‑st 184 tulenev kohustus esitada kaebus käskmenetluses tehtud kohtuotsuse peale saksa keeles on kooskõlas direktiivi 2010/64 sätetega, millega on süüdistatavatele isikutele ette nähtud tasuta keeleabi kriminaalmenetlustes. Teiseks on sellel kohtul kahtlusi, kas menetlus, mille kohaselt toimetatakse käskmenetluses tehtud kohtuotsus kätte volitatud isikute kaudu, millele järgneb selle saatmine lihtkirjaga, on kooskõlas direktiiviga 2012/13 ja eelkõige õigusega saada teavet süüdistuse kohta.

27.

Amtsgericht Laufen otsustas seega käskmenetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

28.

ELTL artikli 82 alusel vastu võetud direktiive tuleb tõlgendada, lähtudes vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala eesmärkidest, eelkõige kriminaalasjades tehtava õigusalase koostöö eesmärkidest.

29.

ELTL artikli 82 lõike 1 kohaselt põhineb õigusalane koostöö kohtuotsuste ja õigusasutuste otsuste vastastikuse tunnustamise põhimõttel. ELTL artikli 82 lõike 2 teise lõigu punktist b ilmneb ka, et kohtuotsuste ja õigusasutuste otsuste vastastikuse tunnustamise ning samuti politsei‑ ja õiguskoostöö hõlbustamiseks võib liidu seadusandja kehtestada direktiividega miinimumeeskirjad, mis käsitlevad isikute õigusi kriminaalmenetluses.

30.

On nimelt ilmne, et need nn miinimumeeskirjad, mis käsitlevad tegelikult peamisi põhimõtteid, mis puudutavad eelkõige kaitseõigusi ja õiguse õiglasele kohtulikule arutamisele järgimist, millest liikmesriigid ei tohi erandeid teha, on mõeldud selleks, et luua vastastikune usaldus – vastastikuse tunnustamise alus, kusjuures see vastastikune tunnustamine on ise tõstetud vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala nurgakivi staatusesse – või tugevdada seda.

31.

Mis puudutab niisuguste nn miinimumeeskirjade tõlgendamist ja üldisemalt neid käsitlevaid direktiivi sätteid, siis võib tuua välja kolm tagajärge.

32.

Esiteks ei tohi väljendit „miinimumeeskirjad” – millele mina isiklikult eelistan väljendit „eeskirjad, millest ei tohi teha erandit” – tõlgendada, nagu liigagi sageli ja mitte ilma tagamõtteta tõlgendatakse, st redutseerivalt nii, et see tähistab vähemtähtsaid norme. Nagu äsja nägime, on tegelikult tegemist menetluspõhimõtete kohustusliku osaga, mis tagab kriminaalmenetluses nende põhiõiguste elluviimise ja järgimise, mis moodustavad nende ühiste väärtuste aluse, mis teevad liidust õigusriigi põhimõttel rajaneva süsteemi.

33.

Teiseks ja öeldut arvestades tuleb ELTL artikli 82 lõike 2 alusel vastu võetud eeskirju tõlgendada nii, et see tagaks nende täieliku kasuliku mõju, sest niisugune tõlgendus, mis tugevdab õiguste kaitset, tugevdab samal ajal vastastikust usaldust ja hõlbustab seega vastastikuse tunnustamise protsessi. Nende eeskirjade kohaldamisala piiramine õigusaktide sõna-sõnalise tõlgendamisega võib kaasa tuua selle, et takistatakse vastastikust tunnustamist ning seega vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala ülesehitamist.

34.

Kolmandaks toob liidu seadusandja kohustus – mis on sätestatud ELTL artikli 82 lõike 2 esimese lõigu viimases lauses – võtta arvesse liikmesriikide traditsioone ja õigussüsteeme kaasa selle, et ei saa kehtestada ühtset menetlussüsteemi. Sellegipoolest peavad riikide menetlussüsteemid oma mitmekesisuses järgima kõnesolevaid põhimõtteid nende elluviimisel, vastasel juhul tuleks neid pidada tühiseks. Selle kontrollimine, kas see on nii, on eelkõige siseriiklike kohtute ülesanne, kelle käsutuses on võimalus esitada raskuste korral Euroopa Kohtule eelotsuse küsimusi. Selles küsimuses märgin, et karistusõiguslikud küsimused – eelkõige kitsamas tähenduses ‐ kuuluvad üldkohtute pädevusse ja et liikmesriikide põhiseaduslikud traditsioonid teevad nendest kohtutest isikuvabaduste tagajad.

35.

Vaadeldavad direktiivid asetuvad oma eseme ja oma põhjendustes selgitatud sätete poolest kahtlemata ELTL artikli 82 raamistikku ning nende puhul tuleb kasutada tõlgendamismeetodit, mida ma just kirjeldasin ja mille ma soovitan Euroopa Kohtul valida.

36.

Oma esimeses küsimuses soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtult sisuliselt selgitust selle kohta, kas direktiivi 2010/64 artikli 1 lõiget 2 ja artikli 2 lõikeid 1 ja 8 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus see, kui isikul, kelle suhtes on käskmenetluses tehtud kohtuotsus ja kes ei valda kohtuotsuse teinud kohtu menetluskeelt, ei võimaldata esitada selle otsuse peale edasikaebust tema emakeeles.

37.

Kõigepealt tuleb kõrvaldada igasugune mitmetimõistetavus, mida selle esimese küsimuse sõnastus võib tekitada seoses liikmesriikide vabadusega määrata kohtumenetluse keel ise kindlaks.

38.

Direktiivi 2010/64 eesmärk ega tagajärg ei ole piirata liikmesriikide vabadust valida kohtumenetluse keel, st keel, milles koostatakse aktid ja menetlusdokumendid ja milles kohtud end väljendavad. Selle direktiiviga püütakse vastupidi seda vabadust kaitsta, sobitades seda kokku selle isiku õiguste kaitsega, keda kahtlustatakse või süüdistatakse õigusrikkumise toimepanemises, tagades talle õiguse saada tasuta ja kohast keelabi, kui ta ei räägi või ei mõista kohtumenetluse keelt. ( 7 )

39.

Seega ei ole GVG § 184, milles on nõutud saksa keele kui kohtumenetluse keele järgimist, direktiiviga 2010/64 vastuolus. ( 8 )

40.

Reaalselt on kahtlustatavatel või süüdistatavatel siiski võimatu väljendada ennast keeles, mida nad ei valda. Nende tegelikuks osalemiseks kriminaalmenetluses ja kaitseõiguste kasutamiseks on tingimata vaja tõlgi või tõlkija abi. Nii oli see muide ka käesoleval juhul politsei poolt läbiviidud uurimise etapis, sest G. Covacit abistas politseis ülekuulamisel tõlk.

41.

Seda keelelist takistust kohtab kogu menetluse jooksul. Seega ei tohi juhul, kui kohtulahend kaevatakse edasi, tõlgi või tõlkija teenuste pealt kokku hoida, et esitada kohtumenetluse keeles süüdistatava soov esitada vastuväide, mida viimane väljendas tema poolt vallatavas keeles.

42.

Kohe alguses tuleb rõhutada, et vastupidi sellele, mida võiks arvata eelotsusetaotluse põhjal, ja nagu ilmneb Saksamaa valitsuse seisukohtadest, näib, et Saksamaa õigus võimaldab niisugusel süüdistataval nagu G. Covaci esitada käskmenetluses tehtud kohtuotsusele vastuväide keeles, mida ta valdab. Tundub ka, et sama õigus, eelkõige GVG § 187 tagab niisugusele isikule kohase keeleabi, et lasta selline kaebus kohtumenetluse keelde tõlkida.

43.

Seda, kas Saksamaa õigus on kooskõlas direktiivi 2010/64 asjakohaste sätetega, peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus, lähtudes järgnevatest arutluskäikudest.

44.

Direktiivis 2010/64 on sätestatud õigus tasuta ja kohasele keeleabile, mis võimaldab kahtlustatavatel ja süüdistatavatel, kes ei räägi või ei mõista kriminaalmenetluses kasutatavat keelt, kasutada täies ulatuses nende õigust kaitsele, ning mis tagab menetluse õigluse. Nagu õigesti märgib Saksamaa valitsus, tuleb hinnata, kas seda keeleabi kohaldatakse edasikaebuse esitamise raames. ( 9 ) Konkreetsemalt tuleb kindlaks teha, kas sellega seotud tõlkija või tõlgi teenuse kulud peab kandma kaitse, keda kohustatakse esitama kaebust saksa keeles, või süüdistaja, kes lubab kaitsel esitada selle muus keeles kui kohtumenetluse keel.

45.

Selles etapis on minu arvates oluline täpsustada, et minu vastus ei saa piirduda käskmenetluses tehtud kohtuotsuse juhtumiga. Nimelt ei ole vastuolu ja vajadus sobitada omavahel kokku kohtumenetluse keel ja süüdistatava keel raskused, mis on omased ainult seda liiki lihtmenetlusele.

46.

Sellel lihtmenetlusel, mida käskmenetluses tehtud kohtuotsus endast kujutab, on kaitseõiguste kasutamise vaatevinklist mõistagi eripärasid. Näiteks see, et süüdistatav üldse kohtuistungile ei ilmu, võtab temalt igasuguse võimaluse esitada kohtule oma nägemus faktilistest asjaoludest enne, kui ta esitab tema suhtes käskmenetluses tehtud kohtuotsuse peale kaebuse. Euroopa Komisjon juhtis käskmenetluses tehtud kohtuotsuse sellele eripärale tähelepanu ja väitis, et kohtuistungi puudumine võtab süüdistatavalt võimaluse kasutada oma õigust suulisele tõlkele, mistõttu ainult emakeeles edasikaebuse esitamise võimalus võimaldab tal ennast seejärel kohtus kaitsta, kasutades kohtuistungil tõlgi abi. ( 10 )

47.

Mina ei esita samasugust arutluskäiku nagu komisjon. On liiga piiratud käsitada käskmenetluses tehtud kohtuotsuse peale esitatud kaebust kui vahendit, mis tagab õiguse suulisele tõlkele kohtuistungil. Esiteks on direktiiviga 2010/64 ette nähtud õigusel suulisele tõlkele palju laiem kohaldamisala kui kohtuistung. Teiseks ei ole kohtuistung – vastupidi sellele, mida näib arvavat komisjon – ainus etapp, mis võimaldab tagada menetluse õigluse. Menetluslikud tagatised kehtivad kogu kriminaalmenetluse jooksul. Et edasikaebuse esitamine on eraldi menetlusetapp, näib mulle sobimatu käsitada kohtule esitatavat kaebust nii, et see annab võimaluse kasutada kohtuistungil kaitseõigusi, mitte nii, et see ise ongi kaitse võimalus kasutada õigusi, mis tal on kogu menetluse kestel.

48.

Minu arvates on seega väga oluline, et esimest küsimust analüüsitaks üldiselt ja selgitataks välja, kas süüdistatav saab igas kriminaalmenetluses – olgu see siis lihtmenetlus või tavamenetlus – oma edasikaebuse esitamise raames tasuta abi tõlgilt või tõlkijalt. Sellega seoses pole oluline, kas kaebuse esitamisele eelneval kohtuistungil kasutas niisugune isik juba tõlgi või tõlkija abi.

49.

Sellist edasikaebust nagu vastuväide käskmenetluses tehtud kohtuotsusele, millega on tegemist põhikohtuasjas, iseloomustab see, et see on kriminaalmenetluse dokument, mille on koostanud süüdistatav pädevatele kohtutele, mitte need kohtud süüdistatavale. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimus eeldab seega hindamist, mil määral kohaldatakse õigust keeleabile seda liiki dokumendi puhul.

50.

Direktiivi 2010/64 artiklis 1 on ette nähtud õigus keeleabile kriminaalmenetluses. Täpsemalt kaitstakse selle direktiiviga esiteks õigust suulise tõlgi abile ja teiseks õigust kirjaliku tõlkija abile, kusjuures kummalegi on pühendatud konkreetne artikkel eesmärgiga seda kaitset tugevdada. ( 11 ) Niisugune lähenemine erineb muide lähenemisest, mis on valitud EIÕK‑s, mille artikli 6 lõike 3 punktis e on sätestatud üksnes õigus suulise tõlgi abile, ja Euroopa Inimõiguste Kohus on seda õigust laiendanud teatavate menetlusdokumentide tõlkimisele. ( 12 )

51.

Minu arvates ei ole kahtlust, et edasikaebus kuulub direktiivi 2010/64 kohaldamisalasse, millest liidu seadusandja tahtis, et see oleks eriti lai, st hõlmaks kriminaalmenetlust kogu selle pikkuses.

52.

Tuleb rõhutada, et selle direktiivi artikli 1 lõike 2 kohaselt tekivad õigused suulisele ja kirjalikule tõlkele isikul „hetkest, mil liikmesriigi pädevad asutused on talle […] teatavaks teinud, et teda kahtlustatakse või süüdistatakse kuriteo toimepanekus, ning kehtivad kuni tema suhtes menetluse lõpetamiseni, mille all mõistetakse lõpliku otsuse tegemist küsimuses, kas ta on kuriteo toime pannud, sealhulgas kohtuotsuse tegemine ja edasikaebamisotsus, kui see on asjakohane”. ( 13 )

53.

Nagu ma märkisin, jaguneb õigus keeleabile direktiivis 2010/64 kaheks teineteist täiendavaks õiguseks, st esiteks õiguseks suulisele tõlkele, mida reguleerib selle direktiivi artikkel 2, ja teiseks õiguseks oluliste dokumentide kirjalikule tõlkele, mis on määratletud direktiivi artiklis 3.

54.

Üks raskusi, mis seoses analüüsitava küsimusega tekib, on selle kindlakstegemine, kumb nendest kahest artiklist kujutab endast asjakohast õigusnormi niisuguses olukorras nagu põhikohtuasjas vaadeldav. See raskus toob kaasa selle, et kuigi kõik on nõus, et õigus esitada vastuväide või apellatsioonkaebus süüdimõistva otsuse peale, on oluline kaitseõigus, võib juhtuda, et süüdistatavale ei anta konkreetset võimalust seda õigust kasutada, millega temalt võetakse siseriiklikus õiguses ette nähtud õiguskaitsevahend. Nagu ma oma sissejuhatavates märkustes mainisin, tuleb direktiivi 2010/64 artikleid seega tõlgendada laialt vastavalt eesmärgile tugevdada isikute õigusi kriminaalmenetluses. Seda arvestades tuleb välja selgitada, kumb direktiivi artikkel, kas artikkel 2 või artikkel 3 – kusjuures lüngad selles direktiivis on üllatavad, võttes arvesse, kui olulisi sätteid see sisaldab – aitab paremini tagada süüdistatavale õiguse tõhusalt kasutada siseriiklikus õiguses ette nähtud õiguskaitsevahendeid.

55.

Mis puudutab edasikaebust, siis direktiivi 2010/64 artikliga 3 tagatud õiguse kirjalikule tõlkele igasugune kohaldamine tuleb minu arvates välistada selle direktiivi artikli 2 kohaldamise kasuks.

56.

Vastavalt direktiivi artikli 3 lõikele 1 võimaldatakse kriminaalmenetluses süüdistatavale isikule kõikide kaitseõiguste kasutamiseks oluliste dokumentide kirjalik tõlge, et tagada õiglane menetlus. Kui jätta kõrvale otsused, millega võetakse isikult vabadus, süüdistused ja süüdistusaktid ning direktiivi 2010/64 artikli 3 lõikes 2 sõnaselgelt osundatud kohtuotsused, määratakse olulised dokumendid, mis on vaja kirjalikult tõlkida, vabalt kindlaks pädevate asutuste poolt.

57.

Edasikaebus on mõistagi kaitseõiguste kasutamisel oluline. Kaitse ei saa siiski nõuda selle tõlget kohtumenetluse keelde selle direktiivi artikli 3 alusel. Selle artikli 3 sõnastus näitab, et sellega püütakse reguleerida ainult oluliste menetlusdokumentide tõlkimist kohtumenetluse keelest keelde, millest süüdistatav aru saab. Sellest annab tunnistust asjaolu, et direktiivi 2010/64 artikli 3 lõikes 2 loetletud olulised dokumendid ‐ ehkki see loetelu ei ole ammendav – kujutavad endast dokumente, mille on koostanud pädev õigusasutus. Lisaks võib selle direktiivi artikli 3 lõikest 4 selgelt järeldada, et oluliste dokumentide tõlkimist käsitatakse selle direktiivi süsteemis nii, et selle eesmärk on eelkõige „kahtlustatavale või süüdistatavale isikule tema vastu esitatud kahtlustuse või süüdistuse sisu tutvustami[ne]”.

58.

Kahtlustatav või süüdistatav saab väita, et tal on õigus olulise dokumendi tõlkimisele, ainult tingimusel, et ta ei saa aru keelest, milles see on koostatud. Dokumendi mõistmine, selle sisust arusaamine tuleb küsimuse alla siis, kui kaitse saab selle dokumendi, mitte ei väljasta seda. Järelikult puudutab direktiivi 2010/64 artikkel 3 ainult pädevate õigusasutuste välja antud dokumentide tõlkimist, st nende dokumentide tõlkimist, mida süüdistatav peab mõistma, näiteks otsused, millega võetakse vabadus, ja kohtuotsused.

59.

Probleemi, mille keskmes on keeleabi, kui edasikaebuse esitab isik, kelle suhtes tehti kriminaalmenetluses kohtuotsus, tuleb seega analüüsida direktiivi 2010/64 artikli 2 alusel.

60.

Artiklis 2 on sätestatud õigus suulisele tõlkele. Selles on ette nähtud tõlgi abi kogu kriminaalmenetluse jooksul, kui kahtlustatav või süüdistatav ei räägi või ei mõista kohtumenetluse keelt. Vastupidi selle direktiivi artiklile 3 saab kaitse direktiivi 2010/64 artikli 2 raames keeleabi nõuda „mitte üksnes selleks, et mõista, vaid ka selleks, et ennast mõistetavaks teha”.

61.

Kui süüdistatav ei suuda ennast kohtumenetluse keeles väljendada, on tal niisiis õigus tõlgiteenusele, et see, mida ta väljendab keeles, mida ta valdab, kas suuliselt, kirjalikult või siis ka viipekeele abil – kui tal on kuulmis‑ või kõnehäire – tõlgitaks kohtumenetluse keelde.

62.

Seega on direktiivi 2010/64 artikkel 2 kohaldatav nii kaitsele adresseeritud avalduste või dokumentide suhtes kui ka kaitse poolt tehtud avalduste ja esitatud dokumentide suhtes, mis on adresseeritud pädevatele õigusasutustele.

63.

Lisaks ilmneb selle direktiivi artikli 1 lõike 2 sõnastusest – nagu nägime –, et õigusel keeleabile on lai kohaldamisala ning et kaitse võib tasuta tõlgiteenust nõuda kogu menetluse jooksul, sh edasikaebuse esitamise raames.

64.

Tuleb ka märkida, et kuigi suulise tõlgi abi kasutatakse enamasti kohtuistungitel, siis direktiivi 2010/64 artikli 2 lõike 1 sõnastus annab tunnistust sellest, et niisugune abi ei piirdu kaugeltki kriminaalmenetluse selle suulise etapiga. Suulise tõlgi abi võib seega taotleda menetluse etapis, milleks on edasikaebuse esitamine kriminaalmenetluses tehtud kohtuotsuse peale.

65.

Seda tõlgendust kinnitab direktiivi artikli 2 lõike 2 sõnastus, milles on ette nähtud tasuta tõlgiteenus kahtlustatavate või süüdistatavate ja nende õigusnõustaja suhetes.

66.

Sellest õigusnormist ilmneb, et kui see on vajalik õiglase menetluse tagamiseks, võivad kahtlustatavad või süüdistatavad kasutada tõlgi teenuseid oma õigusnõustajaga suhtlemisel, mis on seotud „edasikaebuse esitamise või muude menetluslike taotlustega”.

67.

Ma ei näe ühtegi põhjust välistada, et ka advokaadita süüdistataval on võimalus saada abi tõlgilt, et kaevata edasi kriminaalasjas tehtud kohtuotsust.

68.

Käskmenetluses tehtud kohtuotsus, mis tehakse lihtsustatud kriminaalmenetluses, on kohtuotsus, mille peale võib süüdistatav esitada ilma õigusnõustaja abita kirjaliku või suulise protokollitava vastuväite käskotsuse teinud kohtu kantseleile. Kui G. Covacile oleks esitatud süüdistus tavamenetluses, milles teda abistanuks advokaat, oleks ta saanud kasutada tasuta tõlgiteenust, et esitada tema suhtes tehtud kohtuotsuse peale edasikaebus.

69.

Minu arvates ei saa õigus tõlgi tasuta abile edasikaebuse esitamise ajal sõltuda advokaadi abist, ilma et kahjustataks tõsiselt niisuguse süüdistatava kaitseõiguste kasutamist, kes soovib teha menetlustoiminguid üksi.

70.

Direktiivi 2010/64 eesmärk kõneleb tõlgenduse kasuks, mille kohaselt peab süüdistatav, kes ei valda kohtumenetluse keelt, saama esitada kriminaalmenetluses tehtud kohtuotsuse peale kaebuse keeles, mida ta valdab, ja saama tõlgilt abi, et see kaebus tõlgitaks kohtumenetluse keelde.

71.

Sellega seoses on nimetatud direktiivi põhjenduses 17 selgelt märgitud, et direktiivi eesmärk on „tagada tasuta ja kohane keeleabi, mis võimaldab kahtlustatavatel ja süüdistatavatel isikutel, kes ei räägi või ei mõista kriminaalmenetluses kasutatavat keelt, kasutada täies ulatuses nende õigust kaitsele, ning mis tagab menetluse õigluse”.

72.

Sellest vaatevinklist eeldab kaitseõiguste täielik kasutamine esiteks, et süüdistatav peab saama esitada keeles, mida ta valdab, kriminaalmenetluses tehtud kohtuotsuse peale kaebuse, ja teiseks, et ta peab saama abi tõlgilt, et tõlkida see kaebus kohtumenetluse keelde. Kokkuvõttes tuleb asuda seisukohale, et edasikaebuse esitamise raames toimub süüdistatava tahte vaidlustada tema süüdimõistmine tõlkimine nii, et see kaebus tõlgitakse kohtumenetluse keelde.

73.

Tõlgi abi võimaldab süüdistataval esitada pädevale õigusasutusele oma kaitseargumendid ja ‑väited või – kui kasutada Euroopa Inimõiguste Kohtu sõnastust – „ennast kaitsta eelkõige nii, et ta esitab kohtule oma versiooni sündmustest”. ( 14 ) Edasikaebuse esitamine kriminaalmenetluses tehtud kohtuotsuse peale võimaldab süüdistataval esitada põhjused, miks võib selle otsuse vaidlustada. See, kui talle ei võimaldata niisuguse kaebuse esitamise raames tõlgi abi, takistaks sellel isikul oma kaitseõiguste kasutamist või muudaks selle isegi võimatuks.

74.

Prantsuse valitsus pooldas kohtuistungil tõlgendust, mille kohaselt ei ole direktiiviga 2010/64 vastuolus, kui liikmesriik nõuab isikult edasikaebuse esitamist pädeva kohtu menetluskeeles – vastasel korral on see vastuväide vastuvõetamatu –, tingimusel et ta tagab kohe alguses sellele isikule tõlgi või tõlkija abi. Niisugune seisukohavõtt annab minu arvates tunnistust mõiste „miinimumeeskirjad” mittemõistmisest. See valitsus on nimelt rajanud oma selgitused argumendile, et selle direktiiviga soovitakse ainult kehtestada miinimumeeskirjad – argument, mis võimaldab tal seda direktiivi tõlgendada kitsendavalt. Nagu ma oma sissejuhatavates märkustes mainisin, näib see arutluskäik mulle ekslik. Eesmärk, milleks on tõhusam õigusalane koostöö kriminaalasjades ning mis saavutatakse kriminaalmenetluses kahtlustatavate ja süüdistatavate menetluslike õiguste tugevdamisega, eeldab vastupidi direktiivi 2010/64 laia tõlgendust, st tõlgendust, mis tagab asjaomaste isikute kaitseõiguste parima kaitse.

75.

Minu meelest ei ole aga kahtlust, et niisuguses olukorras nagu põhikohtuasjas, mida iseloomustab üsna lühike, s.o kahe nädala pikkune edasikaebuse esitamise tähtaeg, tuleb isikul, kelle suhtes on käskmenetluses tehtud kohtuotsus, kõigepealt võimaldada esitada viimasele vastuväide, et takistada selle tähtaja möödumist, ning tõlk asub tegevusse alles seejärel, et tagada edasikaebuse tõlkimine kohtumenetluse keelde. Lahendus, mida pooldab Prantsuse valitsus – mis seisneb selles, et piirdutakse tõlgi kaasamisega enne kaebuse esitamist – võib viia selleni, et niisuguses olukorras nagu põhikohtuasjas muudetakse kaebuse esitamine kehtestatud tähtaja jooksul liiga raskeks või isegi võimatuks. Sellele probleemile lisandub küsimus, mis keeles peaks isik, kelle suhtes on kriminaalmenetluses tehtud kohtuotsus, esitama oma taotluse kasutada edasikaebuse esitamisel tõlgi abi. Kui Prantsuse valitsusele esitati kohtuistungil see küsimus, ei andnud ta vastust.

76.

Lõpetuseks tuleb märkida, et direktiiv 2010/64 jätab liikmesriikidele kaalutlusruumi küsimuses, missuguses vormis võib tõlgiteenust osutada, tingimusel et see on tasuta ja piisava kvaliteediga, et tagada menetluse õiglus ja võimaldada teostada kaitseõigusi.

77.

Tõlgi abi võib tegelikkuses esineda mitmes vormis, sõltudes läbiviidava menetluse eripärast. Abi võib mõistagi olla suuline, kui tõlk on füüsiliselt kohal ja tõlgib süüdistatava sõnu või talle adresseeritud juttu sünkroonis. See võib esineda ka viibetena, kui näiteks isikul on kuulmis‑ või kõnehäire ja ta ei saa ennast suuliselt väljendada. Direktiivi artikli 2 lõikes 6 on ette nähtud ka juhuks, kui tõlgi füüsiline kohalviibimine ei ole vajalik, niisuguse kommunikatsioonitehnoloogia kasutamine nagu videokonverents, telefon või Internet. On ka mõeldav, et keeleabi esineb tõlgitud või kakskeelse kaebuse plangi vormis, nagu soovitab komisjon. ( 15 ) Niisiis võib süüdimõistvale otsusele endale, kui see asjaomasele isikule kätte toimetatakse või saadetakse ‐ ning mille puhul ei vaidle keegi, et see peab olema tõlgitud ja et selleks on olemas selge õiguslik alus ‐, lisada trükitud vormi selle isiku emakeeles, mis viimasel tuleb ainult täita, kui ta leiab, et peab seda tegema, ning saata tagasi selle kohtu aadressile, millele edasikaebus tuleb esitada.

78.

Tuleb ka rõhutada, et õigus suulisele tõlkele ei väljendu ainult selle isiku suulises abistamises, kes ei kõnele kohtumenetluse keelt. See õigus võib esineda ka niisuguses vormis, et kirjalikult tõlgitakse ära süüdistatava sõnad sellises dokumendis nagu edasikaebus.

79.

Vastupidi võib oluliste dokumentide tõlge esineda suulises vormis, nagu ilmneb sõnaselgelt direktiivi 2010/64 artikli 3 lõikest 7.

80.

Käesoleval juhul võib tõlgi abi käskmenetluses tehtud kohtuotsuse peale esitatava vastuväite raames esineda nii suulises kui ka kirjalikus vormis. StPO § 410 lõike 1 kohaselt võib käskmenetluses tehtud kohtuotsuse peale esitada kirjaliku või suulise protokollitava vastuväite käskmenetluses kohtuotsuse teinud kohtu kantseleile. Minu arvates ei ole mingit kahtlust, et kuna tõlgi abi on tagatud pädeva kohtu kantseleile suuliselt esitatava edasikaebuse raames, peab selline abi olema võrdselt tagatud ka siis, kui kaebus esitatakse kirjalikult.

81.

Järeldan niisiis, et direktiivi 2010/64 artikli 1 lõiget 2 ja artikli 2 lõikeid 1 ja 8 tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus niisugused liikmesriigi õigusnormid nagu põhikohtuasjas vaadeldavad, mis näevad ette selle riigi kohtutes teatava keele kasutamise menetluskeelena. Neidsamu õigusnorme tuleb siiski tõlgendada nii, et need võimaldavad isikul, kelle suhtes on kriminaalmenetluses tehtud kohtuotsus ja kes ei valda kohtumenetluse keelt, esitada niisuguse otsuse peale edasikaebus oma emakeeles, ning pädev kohus peab õiguse tõttu suulisele tõlkele, mis süüdistataval selle direktiivi artikli 2 kohaselt on, võtma asjakohased meetmed, et tagada edasikaebuse tõlkimine kohtumenetluse keelde.

82.

Kriminaalmenetluses eeldab süüdimõistva otsuse täitmine, et see otsus on täitmisele pööratav. See mõiste erineb teatavates olukordades jõustunud otsuse mõistest, eelkõige järgmistes olukordades.

83.

Süüdimõistva otsuse täitmine eeldab, et õiguskaitsevahendid on ammendatud – olukord, millega ei ole käesoleval juhul tegemist – või et süüdimõistetu ei kasutanud neid.

84.

See teine olukord eeldab, et süüdimõistetu sai süüdimõistva otsusega tutvuda ning et, olles kohtuotsusest teadlik, ei vaidlustanud ta seda.

85.

Kui asjaomane isik oli süüdimõistva otsuse kuulutamise ajal kohal, ei esine mingit takistust ning kaebetähtaja möödumisel muutub otsus täitmisele pööratavaks ja sellisel juhul ka jõustub.

86.

Kui asjaomane isik ei olnud süüdimõistva otsuse kuulutamise ajal kohal, tuleb see otsus talle teatavaks teha, kusjuures süüdimõistmine muutub täitmisele pööratavaks üksnes siis, kui isik on teate kätte saanud, ja pärast õiguskaitsevahendite kasutamise tähtaja möödumist, mis hakkab kulgema alates selle formaalsuse täitmisest.

87.

Võib ka juhtuda, et süüdimõistetu ei saa teadet kätte põhjustel, mis on seotud kas tema endaga (näiteks põgenemine) või mitte (näiteks nende talituste puudulik töö, mille ülesanne kättetoimetamine on). Niisugustel juhtudel on siiski vaja, et kohtuotsus pöörataks täitmisele ja et see oleks seega täitmisele pööratav. Kohtuotsus muudetakse täitmisele pööratavaks ametliku kättetoimetamise viisiga, milleks käsitletaval juhul on kättetoimetamine volitatud isikule, mis ei muuda kohtuotsust jõustunuks ja peab seega võimaldama kasutada õiguskaitsevahendit, kui täitmise etapis leiti asjaomane isik üles ja/või teda informeeriti kriminaalmenetluses tehtud kohtuotsuse olemasolust.

88.

Mis puudutab kättetoimetamise viisi, mida ma nimetasin „ametlikuks”, siis võivad liikmesriigid selle vabalt kindlaks määrata vastavalt sellele, mida nad peavad kõige sobivamaks.

89.

Saksamaa menetlussüsteem niisugusena, nagu meile kohtuistungil selgitati, seisneb juhtudel, mil algusest peale võib karta, et asjaomast isikut on hiljem raske kätte saada (käsitletaval juhul elukoha tõttu välismaal), selles, et kasutatakse volitatud isikut, kes tundub mulle tegelikult olevat ametlik kontaktisik kohtu ja süüdistatava vahel. Selle volitatud isiku kasutamisega kaasnevad kohustused kohtule (kohustus ajada asju kättetoimetatavate dokumentide puhul läbi tema), volitatud isikule (kohustus edastada saadud dokumendid süüdistatavale) ja süüdistatavale, kes peab volitatud isikult uurima, millises seisus menetlus on.

90.

Menetlustoiminguks, millest alates hakkab kulgema tähtaeg, mille möödumisel muutub süüdimõistev otsus täitmisele pööratavaks, on kättetoimetatava otsuse saatmine kohtu poolt volitatud isikule.

91.

Seda menetlussüsteemi, mille Saksamaa seadusandja on kehtestanud, ei saa iseenesest kritiseerida, olgu kas või ainult austusest ELTL artikli 82 lõike 2 esimese lõigu viimases lauses sätestatud nõude vastu, milleks on nõue, et selle lõike alusel vastu võetud eeskirjade puhul tuleb võtta arvesse liikmesriikide õigustraditsioonide ja ‑süsteemide vahelisi erinevusi.

92.

On veel vaja, et see menetlussüsteem vastaks selle rakendamise etapis vajaduse korrale teha võimalikuks süüdistatava kaitseõiguste kasutamine, mida tuleb analüüsida teisele küsimusele vastamisel.

93.

Oma teises küsimuses palub Amtsgericht Laufen Euroopa Kohtul sisuliselt selgitada, kas direktiivi 2012/13 artiklit 2, artikli 3 lõike 1 punkti c ning artikli 6 lõikeid 1 ja 3 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus niisugused liikmesriigi õigusnormid nagu põhikohtuasjas vaadeldavad, milles on ette nähtud, et kriminaalmenetluses süüdistatav, kes ei ela selles riigis, nimetab volitatud isiku, kellele saaks kätte toimetada tema suhtes käskmenetluses tehtud kohtuotsuse, mille järel saadab see volitatud isik selle kohtuotsuse lihtkirjaga süüdistatavale, kusjuures kahe nädala pikkune tähtaeg sellele kohtuotsusele vastuväite esitamiseks hakkab kulgema alates otsuse kättetoimetamisest volitatud isikule.

94.

Amtsgericht Laufen täpsustab oma eelotsusetaotluses, et StPO §‑des 116, 127a ja 132 ette nähtud kättetoimetatavaid dokumente vastu võtma volitatud isiku nimetamine toob kaasa selle, et kriminaalmenetluses tehtud otsuse peale edasikaebuse esitamise tähtaeg hakkab kulgema sellise otsuse volitatud isikule kättetoimetamisest. Viimane edastab seejärel selle otsuse lihtkirjaga, ilma saate‑ ja/või vastuvõtutõendita süüdistatavale. Seega ei oma tähtsust – eelkõige edasikaebuse esitamise tähtaja arvestamise seisukohast –, kas ja millal saab süüdistatav kriminaalmenetluses tehtud otsuse tegelikult kätte. Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib selle kohta, et käskmenetluses tehtud kohtuotsuse puhul peab süüdistatav hoolitsema ise selle eest, et ta saab selle kätte, mis annab talle esimest korda õiguse pöörduda kohtusse.

95.

Direktiiv 2012/13 kaitseb selle artikli 1 kohaselt „kahtlustatavate või süüdistatavate isikute õigust saada teavet nende õiguste ja nende vastu esitatud süüdistuse kohta kriminaalmenetluses”.

96.

Õiguse saada teavet neid kahte aspekti on käsitletud selle direktiivi kahes eraldi artiklis, mida eelotsusetaotluse esitanud kohus palub tõlgendada. Direktiivi artikkel 3 puudutab selle pealkirja kohaselt „õigust saada teavet õiguste kohta”. Direktiivi 2012/13 artikkel 6 käsitleb omakorda „õigust saada teavet süüdistuse kohta”.

97.

Direktiivi artikli 3 lõike 1 kohaselt „[tagab l]iikmesriik […], et kahtlustatavat või süüdistatavat isikut teavitatakse viivitamata vähemalt järgmistest siseriikliku õiguse alusel kohaldatavatest [punktides a‐e nimetatud] menetlusõigustest, et neid õigusi oleks võimalik tõhusalt kasutada”. Mainitud menetlusõiguste hulgas on selle direktiivi artikli 3 lõike 1 punktis c nimetatud „õigus saada artikli 6 kohaselt teavet süüdistuse kohta”.

98.

Meenutan, et direktiivi 2012/13 artikli 6 lõike 1 kohaselt „[tagab l]iikmesriik […], et kahtlustatavale või süüdistatavale isikule antakse teavet kuriteo kohta, mille toimepanemises teda kahtlustatakse või süüdistatakse. Seda teavet antakse viivitamata ja vajaliku üksikasjalikkusega, et tagada õiglane menetlus ning võimaldada tõhusalt kasutada kaitseõigust”.

99.

Direktiivi artikli 6 lõike 3 järgi „[tagab l]iikmesriik […], et hiljemalt süüdistuse asjaolude esitamisel kohtule antakse üksikasjalikku teavet süüdistuse kohta, sealhulgas kuriteo olemuse ja liigi ning süüdistatava isiku kuriteos osalemise laadi kohta”.

100.

Direktiivi 2012/13 artikli 2 lõikest 1 ilmneb, et selle direktiivi kohaldamisala on eriti lai. Selle lõike järgi kohaldatakse seda direktiivi „hetkest, mil liikmesriigi pädevad asutused on isikule teatavaks teinud, et teda kahtlustatakse või süüdistatakse kuriteo toimepanekus, kuni menetluse lõpetamiseni, mille all mõistetakse lõpliku otsuse tegemist küsimuses, kas kahtlustatav või süüdistatav isik on kuriteo toime pannud, sealhulgas kohtuotsuse tegemine ja edasikaebamisotsus, kui see on asjakohane”. ( 16 )

101.

Direktiivi 2012/13 artikli 6 lõikeid 1 ja 3 tuleb tõlgendada koostoimes selle direktiivi artikli 2 lõikega 1. Et liidu seadusandja on sõnaselgelt ette näinud, et direktiivi 2012/13 kohaldatakse kogu kriminaalmenetluse jooksul alates esimestest kahtlustest kuni kohtuotsuse kuulutamiseni, mis toimub asjakohasel juhul pärast õiguskaitsevahendite ammendamist, tuleb seega asuda seisukohale, et direktiivi artikli 6 lõigetes 1 ja 3 ette nähtud õigus saada teavet süüdistuse kohta hõlmab süüdistatava õigust olla informeeritud otsusest, millega talle mõistetakse kriminaalkaristus, ja seda selle otsuse peale võimaliku edasikaebuse esitamise eesmärgil.

102.

Seega hõlmab direktiivi 2012/13 artikli 6 lõikes 3 sätestatud nõue, et üksikasjalik teave süüdistuse kohta tuleb edastada „hiljemalt süüdistuse asjaolude esitamisel kohtule”, olukorda, mil süüdistatava suhtes on käskmenetluses tehtud kohtuotsus ja sellele otsusele võib esitada vastuväite, mis viib ‐ kuid seekord tavamenetluses ‐ „süüdistuse asjaolude esitamise[ni] kohtule”.

103.

Niisugusel juhul on süüdistatava õigusel saada teavet tema vastu esitatud süüdistuse kohta eesmärk võimaldada süüdistataval kasutada tõhusalt oma kaitseõigusi, eelkõige kaevata edasi tema suhtes kriminaalmenetluses tehtud kohtuotsus.

104.

Minu arvates ei lähe Saksamaa süsteem, mille kohaselt toimetatakse käskmenetluses tehtud kohtuotsus kätte volitatud isikule, kes edastab selle seejärel lihtkirjaga süüdistatavale, põhimõtte poolest ja edaspidi kirjeldatud reservatsioonidega vastuollu õigusega saada teavet süüdistuse kohta niisugusena, nagu seda kaitsevad direktiivi 2012/13 artikli 6 lõiked 1 ja 3.

105.

Tuleb tõdeda, et see direktiiv ei reguleeri kriminaalmenetluse jooksul koostatavate dokumentide kättetoimetamise korra küsimust.

106.

Sellegipoolest peavad liikmesriigid seda kättetoimetamise korda kehtestades tagama, et sellega järgitakse õigusi, mis süüdistatavatele sellest direktiivist tulenevad. Seega saaks lahendust, mille on valinud Saksamaa Liitvabariik, mis puudutab selles liikmesriigis mitte elavate isikute suhtes käskmenetluses tehtud kohtuotsuste kättetoimetamist, kritiseerida üksnes siis, kui see kahjustaks õigust saada teavet süüdistuse kohta ja laiemalt kaitseõigusi, eelkõige õigust esitada edasikaebus.

107.

Nagu ma eespool märkisin, kujutab see, kui otsused, millega mõistetakse kriminaalkaristus, toimetatakse kätte volitatud isikule, endast meedet, mille on valinud Saksamaa Liitvabariik, et pöörata need otsused täitmisele juhtudel, mil võib karta, et asjaomast isikut on pärast nende otsuste kuulutamist raske kätte saada, eelkõige juhtudel, mil viimase elukoht on välisriigis.

108.

Kui nimetatakse vastu võtma volitatud isik, on tema kohustatud edastama kriminaalmenetluses tehtud süüdimõistva kohtuotsuse viivitamatult asjaomasele isikule, vajaduse korral koos tõlkega selle isiku emakeelde.

109.

Kohtuistungil küsiti Saksamaa valitsuselt, mis juhtub siis, kui süüdistatav saab käskmenetluses tehtud kohtuotsuse kätte hilinemisega ega saa siis esitada sellele otsusele vastuväidet kahe nädala pikkuse tähtaja jooksul, mis hakkab kulgema alates selle kohtuotsuse kättetoimetamisest volitatud isikule. Niisuguses olukorras võib käskmenetluses tehtud kohtuotsuse täitmisele pöörata, kasutades vajaduse korral vastastikust abistamist kriminaalasjades. Seega on väga oluline teada, kas käskmenetluses tehtud kohtuotsuse täitmise etapis võib asjaomane isik esitada veel sellele käskmenetluses tehtud kohtuotsusele vastuväite või mitte.

110.

Saksamaa valitsus vastas sellele küsimusele jaatavalt. Ta täpsustas, et Saksamaa õiguse kohaselt ( 17 ) võib süüdistatav juhul, kui ta ei saanud esitada vastuväidet kahe nädala pikkuse tähtaja jooksul, nõuda sellest hetkest, kui talle teatatakse tema suhtes käskmenetluses tehtud kohtuotsuse olemasolust ‐ eelkõige selle käskmenetluses tehtud kohtuotsuse täitmise etapis ‐, et ennistataks varasem olukord. Niisuguses olukorras võib süüdistatav seega paluda, et see olukord parandataks ja et austataks tema kaitseõigusi.

111.

Need selgitused kinnitavad, et Saksamaa õiguses võib käskmenetluses tehtud kohtuotsus muutuda täitmisele pööratavaks ilma jõustumata. Seega peab süüdistatav selle kohtuotsuse täitmise etapis saama esitada sellele vastuväidet, kui teda ei informeeritud selle olemasolust varem.

112.

Tuleb siiski täpsustada, et selleks, et Saksamaa süsteemi, milles nimetatakse käskmenetluses tehtud kohtuotsust vastu võtma volitatud isik, kes edastab selle kohtuotsuse seejärel lihtkirjaga süüdistatavale, saaks pidada täielikult kooskõlas olevaks õigusega saada teavet süüdistuse kohta – mille üks eesmärk on võimaldada isikul, kelle suhtes on tehtud süüdimõistev otsus, esitada selle otsuse peale edasikaebus ‐, ei tohi see viia selleni, et lühendatakse lühendamatut kahe nädala pikkust tähtaega, mis sellel isikul kohtuotsusele vastuväite esitamiseks on.

113.

Siin võib esineda kaks olukorda.

114.

Esimesel juhul saab isik, kelle suhtes on käskmenetluses tehtud kohtuotsus, kohtuotsuse kätte selle kahe nädala pikkuse tähtaja jooksul, mis hakkas kulgema alates käskmenetluses tehtud kohtuotsuse kättetoimetamisest volitatud isikule. Niisuguses olukorras ei saa seaduses ette nähtud tähtaega, mis süüdistataval selle kohtuotsuse vaidlustamiseks on, lühendada sellise arvu päevade võrra, mis möödusid sellest hetkest alates, kui kohtu asukohas elav volitatud isik sai käskmenetluses tehtud kohtuotsuse kätte, kuni hetkeni, mil asjaomane isik sai kätte kirja, milles oli tema suhtes tehtud süüdimõistev otsus. Muidu kärbiks süsteem, mille kohaselt toimetatakse see kohtuotsus kätte volitatud isikule, kes edastab selle lihtkirjaga süüdistatavale, seaduses ette nähtud tähtaega, mis on süüdistataval tema suhtes käskmenetluses tehtud kohtuotsuse vaidlustamiseks, sest see süsteem võib mitte jätta talle aega, mis on vajalik oma kaitse ettevalmistamiseks. Kui süüdistataval ei oleks sellisel juhul täies pikkuses seda tähtaega, mis on seaduses ette nähtud käskmenetluses tehtud kohtuotsusele vastuväite esitamiseks, kahjustaks see süsteem kaitseõigusi, mis tuleb harta artikli 48 lõike 2 kohaselt tagada igale süüdistatavale.

115.

Asjaolu, et isik saab käskmenetluses tehtud kohtuotsuse kätte selle kahe nädala pikkuse tähtaja jooksul, mis hakkab kulgema alates selle kohtuotsuse kättetoimetamisest volitatud isikule, ei tohi seega takistada sellel isikul saada kogu seaduses ette nähtud tähtaega, millele tal on õigus, et esitada sellele otsusele vastuväide, vastasel korral kahjustatakse süüdistuse kohta teabe saamise õiguse eesmärki.

116.

Teisel juhul saab isik, kelle suhtes on käskmenetluses tehtud kohtuotsus, selle kätte või sellest teada täitmise etapis, pärast selle kahe nädala pikkuse tähtaja möödumist, mis hakkab kulgema alates otsuse kättetoimetamisest volitatud isikule. Ka niisuguses olukorras peab selle isiku käsutuses alates hetkest, mil ta sellest määrusest teada saab, olema kogu seaduses ette nähtud kahe nädala pikkune tähtaeg, et ta võiks esitada asjaomasele käskmenetluses tehtud kohtuotsusele vastuväite.

117.

Kokkuvõtteks võib märkida, et ehkki liikmesriik võib niisugustel asjaoludel nagu põhikohtuasjas kehtestada süsteemi, milles kriminaalasjas tehtud otsused toimetatakse kätte volitatud isikule, ja kehtestada alates sellest kättetoimetamisest kulgema hakkava tähtaja, mille möödumisel muutuvad need otsused täitmisele pööratavaks, ei tohi niisugune süsteem seevastu võtta neilt süüdistatavatelt võimaluse esitada oma edasikaebus tähtaja jooksul, mille on seadusega ette näinud selle riigi seadusandja, alates hetkest, mil süüdistatavaid nendest otsustest informeeritakse.

118.

Nende täpsustuste põhjal järeldan, et direktiivi 2012/13 artiklit 2, artikli 3 lõike 1 punkti c ja artikli 6 lõikeid 1 ja 3 tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus niisugused liikmesriigi õigusnormid nagu põhikohtuasjas vaadeldavad, milles on ette nähtud, et kriminaalmenetluses süüdistatav, kes ei ela selles riigis, nimetab volitatud isiku, kellele saaks kätte toimetada tema suhtes käskmenetluses tehtud kohtuotsuse, mille järel saadab volitatud isik selle kohtuotsuse lihtkirjaga süüdistatavale, tingimusel, et see menetlussüsteem ei takista süüdistataval kasutada selle riigi õigusaktides käskmenetluses tehtud kohtuotsusele vastuväite esitamiseks ette nähtud kahe nädala pikkust tähtaega, kusjuures see tähtaeg peab hakkama kulgema alates hetkest, mil süüdistatav saab ükskõik missugusel viisil sellest kohtuotsusest teada.

119.

Kõikide esitatud kaalutluste põhjal teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Amtsgericht Laufeni esitatud küsimustele järgmiselt: