Choose the experimental features you want to try

This document is an excerpt from the EUR-Lex website

Document 62014CC0087

Kohtujurist Bot, 19.3.2015 ettepanek.
Euroopa Komisjon versus Iirimaa.
Liikmesriigi kohustuste rikkumine – Direktiiv 2003/88/EÜ – Tööaja korraldus – Koolitusel olevate arstide tööaja korraldus.
Kohtuasi C-87/14.

Court reports – general

ECLI identifier: ECLI:EU:C:2015:192

KOHTUJURISTI ETTEPANEK

YVES BOT

esitatud 19. märtsil 2015 ( 1 )

Kohtuasi C‑87/14

Euroopa Komisjon

versus

Iirimaa

„Liikmesriigi kohustuste rikkumine — Direktiiv 2003/88/EÜ — Tööaja korraldus — Mõiste „tööaeg” — Koolitusel olevad arstid”

I. Sissejuhatus

1.

Oma hagiavaldusega palub Euroopa Komisjon Euroopa Kohtul tuvastada, et Iirimaa rikkus kohustusi, mis tal lasuvad vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. novembri 2003. aasta direktiivi 2003/88/EÜ tööaja korralduse teatavate aspektide kohta ( 2 ) artiklitele 3, 5, 6 ning artikli 17 lõigetele 2 ja 5, kuna ta ei kohaldanud selle direktiivi sätteid koolitusel olevate arstide, keda kutsutakse ka „haiglaarstid, kes ei tee vastuvõtte” („non-consultant hospital doctors”, edaspidi „koolitusel olevad haiglaarstid”), tööaja korralduse suhtes.

2.

Iirimaa võttis direktiivi 2003/88 koolitusel olevate haiglaarstide osas siseriiklikku õigusesse üle 2004. aasta määrusega Euroopa Ühenduste kohta (tööaja korraldus) (koolitusel olevad arstid) (European Communities (Organisation of Working Time) (Activities of Doctors in Training) Regulations 2004, mida on muudetud 2010. aasta määrusega (edaspidi „2004. aasta määrus”).

3.

Koolitusel olevate haiglaarstide tööaega puudutava vaidluse lahendamiseks kirjutasid Irish Medical Organisation (Iirimaa Arstide Liit), mis esindab kõiki Iirimaa territooriumil praktiseerivaid arste, ja tervishoiuasutusi esindav avalik-õiguslik asutus Health Service Executive (tervishoiuamet, edaspidi „HSE”) 22. jaanuaril 2012 alla kompromisskokkuleppele, millele on lisatud samu pooli siduv kollektiivleping ( 3 ) ning tüüptööleping koolitusel olevate haiglaarstide jaoks ( 4 ).

4.

Selle tüüptöölepingu preambulis on koolitusel olevaid haiglaarste kirjeldatud järgmiselt:

„Selle lepingu tähenduses on koolitusel olevad haiglaarstid isikud, kes töötavad Iirimaa riiklike tervishoiuteenuste sektoris järgmiste nimetuste all: „Interns”, „Senior House Officers”, „Registrars”, „Senior Registrars”, „Specialist Registrars” [ametinimetused, mis vastavad arstide karjääriastmetele vastavalt eelkõige läbitud koolitusele] või kes on muidu tööle võetud ravi‑ või hambaraviteenuste osutamiseks ja/või ravi‑ või hambaravikoolitusel osalemiseks ning kes selle töö tegemiseks ei ole tööle võetud kui „Consultants”.”

5.

Kollektiivlepingu klausli 3 punkti a kohaselt ei tule töögraafikus ette nähtud koolituse tunde, mis ei ole valvesoleku aeg, tööajana arvesse võtta.

6.

Komisjon leiab seevastu, et niisugused koolituse tunnid kujutavad endast „tööaega” direktiivi 2003/88 artikli 2 punkti 1 tähenduses.

7.

Liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi, mille komisjon Iirimaa vastu esitas, sisaldab mitut väidet. Käesolev ettepanek keskendub siiski ainult väitele, et kollektiivlepingu klausli 3 punkt a on vastuolus direktiiviga 2003/88. See väide tõstatab nimelt uue õigusküsimuse nimetatud direktiivi artikli 2 punkti 1 tähenduses „tööaja” mõiste tõlgendamise kohta. Euroopa Kohus peab seega otsustama, kas direktiiviga 2003/88 on või ei ole kooskõlas see, et kõnealuse direktiivi artikli 2 punkti 1 tähenduses „tööaja” mõiste alt jäetakse välja koolitusel olevate haiglaarstide koolitamisele pühendatud aeg, sealhulgas väljaspool nende valvesoleku aega.

8.

Direktiivi 2003/88 artikkel 2 „Mõisted” näeb ette:

„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

1.   tööaeg – iga ajavahemik, mille jooksul töötaja teeb tööd, on tööandja käsutuses ning tegutseb või täidab oma kohustusi kooskõlas siseriiklike õigusaktide ja/või tavadega;

[...]”.

9.

Tööaja mõiste määratlus on direktiivi 2003/88 süsteemis eriti tähtis, sest sellest sõltub kõnealuse direktiivi teiste sätete, nagu artiklite 3, 5 ja 6, kohaldamine.

10.

Direktiivi 2003/88 artiklis 3 „Igapäevane puhkus” on sätestatud:

„Liikmesriigid võtavad vajalikke meetmeid, et tagada iga töötaja õigus vähemalt 11‑tunnisele järjestikusele puhkeajale iga 24‑tunnise ajavahemiku kohta.”

11.

Sama direktiivi artikkel 5 „Iganädalane puhkeaeg” sätestab esimeses lõigus:

„Liikmesriigid võtavad vajalikke meetmeid, et tagada iga töötaja õigus vähemalt 24‑tunnisele katkestamatule puhkeajale iga seitsmepäevase ajavahemiku kohta lisaks artiklis 3 nimetatud 11‑tunnisele igapäevasele puhkusele.”

12.

Kõnealuse direktiivi artikkel 6 „Maksimaalne iganädalane tööaeg” sätestab:

„Liikmesriigid võtavad vajalikke meetmeid, mis kooskõlas vajadusega kaitsta töötajate ohutust ja tervist tagavad, et:

[...]

b)

keskmine tööaja pikkus igas seitsmepäevases ajavahemikus, kaasa arvatud ületunnitöö, ei ületa 48 tundi.”

13.

Komisjon märgib, et koolitusel olevate haiglaarstide koolitused on nende töö ja ametialase staatuse lahutamatu osa, nagu nähtub tüüptöölepingu sätetest ja iseäranis selle 8. jaost pealkirjaga „Medical Education and Training” („Meditsiinialane koolitus ja täiendõpe”). Need arstid on vastavalt oma töölepingu sätetele kohustatud koolitusi läbima.

14.

Lisaks märgib komisjon, et kollektiivlepingule lisatud koolitustundide käsitlemise leping eristab kolme koolitustundide kategooriat:

töökohast väljaspool toimuvad kavakohased ja kaitstud koolitustunnid, mida nõuab koolitusprogramm;

kavakohane õpetamis- ja koolitustegevus, mida töökohal korrapäraselt (iga nädal/kahe nädala tagant) korraldatakse, nagu konverentsid, teadusalased kohtumised, haigestumisest ja suremusest regulaarse ülevaate tegemine, ning

teadusuuringud, uurimistegevus jne.

15.

Komisjon leiab, et kui koolitustegevust nõuab koolitusprogramm ning see toimub selle programmiga kindlaksmääratud kohas, tuleb seda arvestada „tööajana” direktiivi 2003/88 tähenduses. Nii tuleb komisjoni arvates teha koolitustundide käsitlemise lepingus määratletud kahe esimese koolitustundide kategooriaga. Seevastu kodus teostatavale uurimistegevusele ja teadusuuringutele pühendatud aega ei pea lugema „tööajaks” ning seda saab seega arvestada sama direktiivi tähenduses „puhkeajana”. See näib kehtivat kolmanda koolitustundide kategooria kohta.

16.

Komisjon märgib veel, et asjaolu, et töögraafikutes on koolitustegevusele ette nähtud konkreetsed ajad, ei muuda mitte kuidagi asjaolu, et olemuslikult on tegemist „tööga”.

17.

Komisjon rõhutab samuti tööaja piiritlemise ja arstidele minimaalsete puhkeaegade määramise erilist rolli arstide ja nende patsientide tervise ja ohutuse kaitsmisel. Komisjon väidab, et mõiste „tööaeg” niisugune kitsendav tõlgendamine, mida pakub Iirimaa ja mis jätab selle alt välja koolitused, ei ole kooskõlas direktiiviga 2003/88 antud sotsiaalsete põhiõigustega ega selle eesmärgiga kaitsta töötajate tervist ja ohutust.

18.

Seetõttu leiab komisjon, et kollektiivlepingu klausli 3 punkt a ei ole kooskõlas direktiivi 2003/88 sätetega, iseäranis selle artiklitega 3, 5 ja 6.

19.

Vastuseks väidab Iirimaa, et väljaspool valvesoleku aegu töögraafikus ette nähtud koolitustunde, mis kujutavad endast kaitstud koolitusaega, ei pea arvestama „tööajana” direktiivi 2003/88 artikli 2 punkti 1 tähenduses.

20.

Iirimaa küll möönab, et töö ja koolitus võivad koolitusel olevate haiglaarstide puhul olla tihedalt seotud. Selle riigi väitel on nende kahe mõiste vahel siiski oluline vahe, eriti seoses kaitstud koolitusajaga nagu käesolevas asjas. Nimelt märgib Iirimaa, et sellisel juhul ei ole koolitusel olev haiglaarst tööandja käsutuses ega tegutse või täida oma kohustusi.

21.

Iirimaa selgitab, et kuigi koolitusajad on registreeritud ja töögraafikus tegelikult kirjas, et tagada nende kaitstus koolitusel oleva haiglaarsti tööajagraafikus ning võimaldada tööandjal tegevust mõistlikult planeerida, loetakse neid perioode sõnaselgelt eraldiseisvaks – ehk „vabastuseks” – tööalasest tegevusest või töökohustuste täitmisest.

22.

Iirimaa väitel tuleneb kohtuotsusest Simap ( 5 ), et tööaja mõiste on põhiliselt seotud töökohustuste täimise ja tööalase tegevuse teostamisega või tööandja käsutuses olemisega, eesmärgiga neid kohustusi täita ja nende tegeliku täitmisega töökohal. Lisaks nähtub Iirimaa väitel kohtuotsuse Jaeger ( 6 ) punktist 63, et direktiivis 2003/88 ette nähtud „tööaja” mõiste määratlusele vastamiseks on vajalik, et arst oleks oma tööandja käsutuses kindlaksmääratud kohas, tavaliselt, kuid mitte eranditult koha peal, et osutada teenuseid ja/või tegutseda ning täita tööga seotud kohustusi.

23.

Kollektiivlepingu klausli 3 punktist a ning selle lisast tuleneb tema väitel aga selgelt, et iganädalane kaitstud koolitusaeg on aeg, mille jooksul koolitusel olev arst ei ole valves, ei tegutse ega täida tööga seotud kohustusi ega ole tegelikult selleks tegevuseks või nende kohustuste täitmiseks rakendatav. Selle koolituse kaitstus välistab tema sõnul tingimata arsti valmiduse sel ajal tööd teha. Asjaolu, et see koolituse aeg on tasustatud, ehkki arst ei tee oma tööd või ei ole vaba seda tööd tegema, tuleneb lihtsalt koolitusel olevate arstide eristaatusest ning on osa nende hüvedest.

24.

Iirimaa väitel on olemas põhimõtteline vahe ühelt poolt kaitstud koolitusaja, mis eeldab füüsilist kohalolu töökohal, ja teiselt poolt valvesoleku aja vahel, mis nõuab füüsilist kohalolu töökohal, mida Euroopa Kohus analüüsis kohtuotsustes Simap ( 7 ) ja Jaeger ( 8 ) ning mis on 2004. aasta määruses sõnaselgelt määratletud tööajana. Kui valvearst on valmis töötama ning tal võib olla vaja tegutseda ja täita oma tööga seotud kohustusi, ei ole kaitstud koolitusel viibiv arst valmis töötama ega saa teostada oma tööalast tegevust või täita töökohustusi. Sel põhjusel ei saa seda koolitusaega pidada „tööajaks” 2004. aasta määruse või direktiivi 2003/88 tähenduses.

25.

Tema sõnul rajanevad komisjoni argumendid põhimõtteliselt valel arusaamal sellest, milline suhe on koolitusel olevate haiglaarstide koolituskohustuste ja nende tavapäraste, töölepingu järgsete töökohustuste vahel. Vastupidi sellele, mida väidab komisjon oma repliigis, ei moodusta koolitusel olevate haiglaarstide koolitusnõuded nende töö lahutamatut osa nende kohustuste tähenduses, mille on seadnud või mille täitmist jälgib tööandja. Nagu nähtub tüüptöölepingu 2. ja 8. jaost, on tegemist pigem õigusnormidest tulenevate oluliste nõuetega, mida kõik koolitusel olevad haiglaarstid peavad täitma selleks, et nad registreeritaks praktiseerivate arstidena vastavalt 2007. aasta praktiseerivate arstide seadusele (Medical Practitioners Act 2007). Suhe koolitusel olevate haiglaarstide ja nende õppeasutusega on eraldiseisev ja erinev kõnealuste arstide ja nende tööandja vahelisest suhtest.

26.

Nagu on märgitud tüüptöölepingu 8. jao punktis a, peaks tööandja vajaduse korral üksnes hõlbustama koolitusel olevate haiglaarstide ametikohtade puhul nõutava koolituse läbimist ja/või nõutava pädevuse tagamist. Kui tööandja pakub raamistikku, milles koolitusel olevad haiglaarstid saavad end koolitada, ei juhi ta selle koolituse läbiviimist, ei määra, mida koolitusel olevad haiglaarstid peavad kõnealuse koolituse raames tegema, ega nende arstide koolituse edenemist ning ei määra kindlaks selle koolituse kohta. Need küsimused kuuluvad koolitusel olevate haiglaarstide õppeasutuste või nende arstide endi pädevusse.

27.

Koolituse jaoks töögraafikus eraldi aegade määramise eesmärk on väidetavalt hõlbustada koolitusel olevate haiglaarstide jaoks nende kohustuste täitmist vastavalt 2007. aasta praktiseerivate arstide seadusele ning kindlustada koolitusel olevate haiglaarstide tööaja korralduse täielik selgus nii nende endi kui ka tööandjate jaoks, et tagada tõhus teenuste osutamine.

II. Hinnang

28.

Direktiivi 2003/88 eesmärk on kehtestada miinimumnõuded töötajate elu- ja töötingimuste parandamiseks, eriti tööaega puudutavate siseriiklike õigusnormide ühtlustamise teel. Sellise Euroopa Liidu tasandil toimuva tööaja korralduse ühtlustamise eesmärk on tagada töötajate ohutuse ja tervise parem kaitse, andes töötajatele minimaalsed – eelkõige igapäevased ja iganädalased – puhkeajad, samuti piisavad puhkepausid ning sätestades iganädalasele keskmisele tööajale 48‑tunnise ülempiiri, mille puhul on sõnaselgelt öeldud, et see hõlmab ületunnitööd. ( 9 )

29.

Arvestades seda olulist eesmärki, peab igal töötajal olema nimelt õigus piisavale puhkeajale, mis ei pea olema üksnes tõhus, võimaldades asjaomastel isikutel taastuda tööväsimusest, vaid ka ennetava iseloomuga, vältimaks nii palju kui võimalik töötajate ohutuse ja tervise mõjutamist kuhjuvate puhkeajata tööperioodide tõttu. ( 10 )

30.

Direktiivis 2003/88 maksimaalse tööaja ja minimaalse puhkeaja osas sätestatud erinevad nõuded kujutavad endast eriti tähtsaid liidu sotsiaalõigusnorme, mis peavad laienema miinimumnõuetena kõigile töötajatele, et tagada kõigi töötajate ohutuse ja tervise kaitse. ( 11 )

31.

Koolitusel olevate arstide tegevus, mis esialgu jäeti nõukogu 23. novembri 1993. aasta direktiivi 93/104/EÜ (mis käsitleb tööaja korralduse teatavaid aspekte) ( 12 ) kohaldamisalast välja, lisati selle direktiivi kohaldamisalasse direktiiviga 2000/34/EÜ. ( 13 )

32.

Komisjon rõhutas oma 15. juuli 1997. aasta„Valges raamatus, mis käsitleb tööaja direktiivist välja jäetud sektoreid ja tegevusvaldkondi” ( 14 ), et „koolitusel olevate arstide töötundide arv ületas paljudes riikides sageli 55 tundi nädalas”. ( 15 ) Komisjoni arvates tekitas see „ilmselget riski […] olulise hulga koolitusel olevate arstide tervisele ja ohutusele. Kuivõrd need arstid osalevad vahetult patsiente puudutavates protseduurides ja meditsiiniliste otsuste tegemises, võib tekkida oht ka patsientidele.” ( 16 )

33.

Selleks et võtta arvesse liikmesriikide võimalikke raskusi ühitada tööaega käsitlevaid sätteid nende kohustustega korraldada ja osutada tervishoiuteenuseid ja meditsiinilist abi, oli koolitusel olevate arstide lisamine direktiivi 93/104 kohaldamisalasse järkjärguline.

34.

Direktiiviga 2003/88 läbi viidud kodifitseerimise tulemusel sisalduvad üleminekusätted selle direktiivi artikli 17 lõikes 5. Sellest tuleneb sisuliselt, et lubatud erandid puudutavad nimetatud direktiivi artiklit 6 (maksimaalne iganädalane tööaeg) ja artikli 16 (võrdlusperioodid) punkti b ning on lubatud üksnes viieaastase üleminekuperioodi jooksul, mis algab 1. augustist 2004 ja mida võib pikendada kahe aasta ja seejärel ühe aasta võrra.

35.

Sellest lühikesest koolitusel olevate arstide suhtes kohaldatavate õigusaktide arengu kirjeldusest nähtub, et alates üleminekuperioodi lõpust kehtivad selle arstide kategooria suhtes täielikult direktiivis 2003/88 sisalduvad tööaja korralduse eeskirjad.

36.

Lisaks tuleb märkida, et selle direktiivi sätted, mis käsitlevad konkreetselt koolitusel olevaid arste, ei näe nende jaoks ette tööaja mõiste erilist määratlust ega mõne nende tegevuse väljajätmist selle mõiste alt.

37.

Seega on kohaldatav direktiivi 2003/88 artikli 2 punktis 1 esitatud üldine määratlus.

38.

Selle kohta on Euroopa Kohus korduvalt otsustanud, et kõnealuse direktiivi kohaselt on „tööaeg” nimetatud sätte tähenduses iga ajavahemik, mille jooksul töötaja teeb tööd, on tööandja käsutuses ning tegutseb või täidab oma kohustusi kooskõlas siseriikliku õiguse ja/või tavaga, ning seda mõistet tuleb käsitada vastandina puhkeaja mõistele, kuna need kaks mõistet on vastastikku teineteist välistavad. ( 17 )

39.

Neil asjaoludel täpsustas Euroopa Kohus esiteks, et direktiiv 2003/88 ei näe ette vahepealset kategooriat töö- ja puhkeaja vahel, ja teiseks, et mõiste „tööaeg” – selle direktiivi tähenduses – iseloomulike tunnuste hulgas ei ole märgitud töötaja tegevuse pingelisust ega tema töö viljakust. ( 18 )

40.

Seega ei näe kõnealune direktiiv ette vahepealseid „halle” perioode töö- ja puhkeaja vahel. Vastavalt liidu seadusandja kehtestatud süsteemile kasutas Euroopa Kohus kaheosalist lähenemisviisi, mille kohaselt see, mis ei kuulu tööaja mõiste alla, jääb puhkeaja mõiste alla, ja vastupidi.

41.

Samuti on Euroopa Kohus väljendanud seisukohta, et mõisted „tööaeg” ja „puhkeaeg” direktiivi 2003/88 tähenduses on liidu õiguse mõisted, mida tuleb määratleda vastavalt objektiivsetele tunnustele, lähtudes töötajate elu- ja töötingimuste parandamiseks miinimumnõuded kehtestanud direktiivi süsteemist ja eesmärgist. Vaid selline autonoomne tõlgendamine saab tagada selle direktiivi täieliku toime ja nende mõistete ühetaolise kohaldamise kõigis liikmesriikides. ( 19 )

42.

Peale selle tuleb meenutada, et direktiivi 2003/88 artikkel 2 ei kuulu direktiivi nende sätete hulka, millest on lubatud erandeid teha. ( 20 )

43.

Arstide kohta järeldas Euroopa Kohus sellest, et valveaega, mille jooksul töötaja on füüsiliselt töökohal, tuleb tervikuna käsitleda „tööajana” direktiivi 2003/88 tähenduses, sõltumata asjaomase isiku tegelikust panusest selle valvekorra jooksul. ( 21 )

44.

Asjaolu, et valveaeg sisaldab ka teatavaid tegevusetuse perioode, on seega Euroopa Kohtu arvates selles kontekstis täiesti tähtsusetu. Sellise töökohal veedetud valvekorra puhul on mõiste „tööaeg” – direktiivi 2003/88 tähenduses – iseloomulike tunnuste olemasolu hindamisel otsustav tegur see, et töötajalt nõutakse viibimist tööandja määratud töökohal ning et ta on tööandjale kättesaadav, et olla vajaduse korral võimeline kohe asjakohaseid ülesandeid täitma. Seega tuleb Euroopa Kohtu arvates tõdeda, et need kohustused kuuluvad selle töötaja tööülesannete täitmise alla. ( 22 )

45.

Mõiste „tööaeg” määratlus direktiivi 2003/88 artikli 2 punkti 1 tähenduses põhineb kolmel kriteeriumil, mida, nagu tundub Euroopa Kohtu praktikat arvestades, tuleb pidada kumulatiivseks. Nendeks on ruumi kriteerium (töökohal viibimine), alluvuse kriteerium (tööandja käsutuses olemine) ja tööülesannetega seotud kriteerium (oma tegevuse teostamine või kohustuste täitmine). ( 23 )

46.

Koolitusel olevate haiglaarstide koolituse aja väljajätmine „tööaja” mõiste alt selle sätte tähenduses on minu arvates vastuolus direktiiviga 2003/88, kuna selle töötajate kategooria puhul on täidetud kõik kolm kriteeriumi, mida on nimetatud kõnealuses sättes esitatud määratluses.

47.

Alustan selle tõendamist nimetatud kriteeriumidest viimasega, mille kohaselt peab töötaja oma tegevusalal tegutsema või täitma oma kohustusi.

48.

Koolitusel olevate haiglaarstide tegevusel on kaks põhilist tahku: esiteks meditsiinilise abi andmine ja teiseks nende väljaõppe jätkamine. Neile makstakse tasu nii esimese kui teise tegevusharu eest.

49.

Koolitusel olevad haiglaarstid teostavad oma tegevuse kahte osa kahe üksuse juures. Esiteks määratakse nad tööle haiglasse ja teiseks on nad seotud mõne õppeasutusega; tervikuna juhib seda HSE, mis õppeasutustega sõlmitud lepingute kaudu korraldab ja rahastab koolitusel olevate haiglaarstide koolitust. ( 24 )

50.

Tuginedes HSE koostatud dokumendile „Non Consultant Hospital Doctor (NCHD) – Job Specification” („Koolitusel olevad haiglaarstid (NCHD) – töökirjeldus”) ( 25 ), märgin, et koolitusel olevate haiglaarstide tegevuse esimesele osale on iseloomulikud eelkõige järgmised ülesanded: ( 26 )

„eri valdkondade esindajatest koosneva töörühma liikmena patsientidele meditsiinilise abi andmises osalemine”;

„diagnoosi panemine ja patsientide ravimine”;

„diagnostiliste testide tellimine ja tõlgendamine”, ning

„ravi alustamine ja kontrollimine.”

51.

Koolitusel olevad haiglaarstid on seega täielikult kaasatud patsientidele meditsiinilise abi andmisse.

52.

Teine osa, milleks on koolitusel olevate haiglaarstide koolitus, koosneb vastavalt sama dokumendi jaole „Education and Training” („Koolitus ja täiendõpe”) eelkõige järgmistest ülesannetest: ( 27 )

„osalemine kohustuslikes ja soovituslikes koolitus‑ ja kutsealase arengu programmides kooskõlas organisatsiooni/kutsealaste nõuetega”;

„kutsealaste eriteadmiste ja oskuste säilitamine ja arendamine, osaledes aktiivselt kutsealases täiendõppes ja arengus”;

„täiendõppes ja arengus rahuldavate edusammude tegemine vastavalt õppeasutuse nõuetele”, ja

„osalemine planeerimise ja elluviimise nõutaval hindamisel koos järelevalvet teostava vanemarstiga/haigla direktoriga/akadeemilise osakonna juhiga.”

53.

Koolitusel olevad haiglaarstid peavad seega osalema koolitusprogrammis selleks volitatud asutuses, kooskõlas oma tööandjaga, kes peab nende töögraafiku korraldama nii, et see tagab kõnealuse koolituse nõuetekohase elluviimise.

54.

Koolitusel olevate haiglaarstide tegevuse kõnealust kaht tahku ühendavat tihedat seost on õigesti rõhutatud dokumendis pealkirjaga „Training principles to be incorporated into new working arrangements for doctors in training” („Koolitusel olevate arstide uutesse töötingimustesse kaasatavad koolituspõhimõtted”). ( 28 ) Selles on märgitud, et koolitusel olevate haiglaarstide õpet reguleerivate üldeeskirjade hulgas on eeskiri, et „kasutada ja maksimaalselt arendada tuleb koolitus ja täiendõppevõimalusi töökohal”, ja eeskiri, et „teenistuse ja koolituse vahele ei või luua kunstlikku barjääri”. ( 29 )

55.

Vaatamata sellele kinnitusele, et koolituse ja meditsiinilise abi andmise vahel ei ole kindlat piiri, annab see dokument tunnistust tavast jätta tööaja alt välja tunnid, mida koolitusel olevad haiglaarstid veedavad koolitusel vastava ülesandega asutuses. Nimetatud dokumendi I osa punktis 9 on märgitud, et „õppeasutuse, kuid mitte tööandja nõudel toimunud koolitusel veedetud aega ei loeta tööajaks [direktiivi 2003/88] tähenduses, kuid seda võib käsitada tasustatava ajana”. Lisaks on selle I osa punktis 15 täpsustatud, et „[a]ja, isegi kui seda võidakse kasutada peamiselt või ainult koolituseks (nt „kaitstud” õppepuhkus), ja mis ei kuulu määratluse „tööaeg” alla, võib siiski ette näha tasustatava töö tegemiseks sõlmitud töölepingus”. Lõpuks on sama dokumendi II osa punktis 3 „Principles relating to each Training Body” („Iga õppeasutust puudutavad põhimõtted”) märgitud, et „töökohast väljaspool toimuvat koolitust ja täiendõpet [...] ei käsitata üldjuhul tööajana”.

56.

Niisugune koolitusel olevate haiglaarstide koolitustundide väljajätmine „tööaja” mõiste alt direktiivi 2003/88 artikli 2 punkti 1 tähenduses on minu arvates viimati nimetatud direktiiviga vastuolus, sest see põhineb arusaamal, et koolitusel olevad haiglaarstid ei tegutse ega täida oma kohustusi selle sätte tähenduses siis, kui nad osalevad koolitusel, nii nagu on ette nähtud selleks volitatud asutuse koostatud programmis.

57.

Vastupidi ettekujutusele, mida Iirimaa tahab anda käesoleva kohtuasja raames, on koolitusel olevate haiglaarstide tegevus seoses meditsiinilise abi andmisega aga tihedalt seotud nende koolitusalase tegevusega. Koolitusel olevate haiglaarstide staatusele on nimelt omane teoreetilise ja praktilise õppe kattumine, teadusalaste teadmiste arendamise jätkamine neid samal ajal praktikas rakendades. Just sellest teooria ja praktika vahelisest tihedast põimumisest sõltuvadki koolitusel olevate haiglaarstide koolituse kvaliteet ja tõhusus.

58.

Koolitusel olevate haiglaarstide erialane koolitus kuulub seega täielikult nende tegevuse alla, nii et tuleb nentida, et kui nad osalevad oma koolitusprogrammis, sealhulgas väljaspool valvesoleku aega, tegutsevad või täidavad nad oma kohustusi direktiivi 2003/88 artikli 2 punkti 1 tähenduses.

59.

Seega ei ole koolitusel olevate haiglaarstide tööaja arvutamisel mingit objektiivset põhjust eristada nende tegevuse kaht osa.

60.

Lisaks on minu arvates täidetud ruumi kriteerium, mis nõuab, et töötaja peab viibima tööl.

61.

Olenemata sellest, kas koolitus toimub haiglas või õppeasutuse ruumides, on oluline see, et koolitusel olevad haiglaarstid on kohustatud viibima koolitustundide jooksul kohas, mida nad ise ei saa vabalt valida, vaid mis oleneb koolitusprogrammist, mida nad peavad täitma. See kohustus, et koolitusel olevad haiglaarstid peavad koolitustundide ajal füüsiliselt viibima kindlaksmääratud kohas, allutab nad tingimusele, mis takistab neil vabalt tegeleda oma isikliku tegevusega.

62.

Viimasena käsitlen kriteeriumi, mille kohaselt töötaja peab olema tööandja käsutuses, mille puhul on ennekõike tegemist alluvuse kriteeriumiga, mis eeldab, et töötaja on pidevalt tööandja alluvuses. ( 30 )

63.

Kui koolitusel olevad haiglaarstid läbivad oma koolitust väljaspool valvesoleku aega, ei ole nad sellegipoolest väljaspool oma tööandja juhtimisepädevust.

64.

Neid tööandjaga siduva hierarhiasuhte raames teostab see tööandja järelevalvet koolitusel olevate haiglaarstide koolituse üle.

65.

See tuleneb sõnaselgelt tüüptöölepingu 3. jaost „Reporting Relationship” („Alluvussuhe”), milles on ette nähtud:

„Koolitusel oleva haiglaarsti alluvussuhe tööandjaga toimub tema üle järelevalvet teostava vanemarsti ja haigla direktori (kui selline on olemas) kaudu. Koolitusel olevalt haiglaarstilt võib nõuda, et meditsiinilist koolitust, meditsiinilist täiendõpet ja meditsiinilisi uuringuid puudutavates küsimustes annab ta aru selleks määratud järelevalvet teostavale vanemarstile/haigla direktorile/akadeemilise osakonna juhile. Koolitusel olev haiglaarst annab nõuetekohaselt otse aru tööandjale.” ( 31 )

66.

Sama mõttekäiku järgides on ka tüüptöölepingu 6. jao punktis c märgitud:

„Koolitusel oleval haiglaarstil on õigus sellele, et tema töösuhte ajal vaatab selleks määratud järelevalvet teostav vanemarst/haigla direktor/akadeemilise osakonna juht korrapäraselt koolitusel oleva haiglaarsti juuresolekul läbi tema töötulemused – sealhulgas tulemused [meditsiinialases koolituses ja täiendõppes]/uuringute alal.”

67.

Kõnealune asjaolu, et tööandja teostab järelevalvet koolitusel olevate haiglaarstide koolituse üle, on kooskõlas järeldusega, et nende arstide osalemine koolitusprogrammis kuulub tüüptöölepingu 8. jao punkti b sõnastuse kohaselt kohustuste hulka, mida koolitusel olevad arstid peavad täitma vastavalt neid tööandjaga siduvale töölepingule. Minu arvates tuleneb sellest, et tööandja võib põhjendatult karistada koolitusel olevaid haiglaarste, kui nad ei täida neid koolituskohustusi, mis sisalduvad töölepingus.

68.

Lisaks on tööandjal oluline roll selle koolituse nõuetekohases teostamises, kuna ta peab selle läbiviimist hõlbustama. Selleks on tüüptöölepingu 8. jao punktis a ette nähtud, et „[k]oolitusel oleva haiglaarsti koolitamiseks ja täiendõppeks ning koolitusel olevate haiglaarstide ametialase pädevuse säilitamiseks hõlbustab tööandja vastavalt 2007. aasta praktiseerivate arstide seaduse nõuetele vajaduse korral koolitusel olevate haiglaarstide tegevuseks vajalikku koolitamist/pädevuse tagamist”. Sama loogikat järgides näeb tüüptöölepingu 8. jao punkt c samuti ette tööandja ja õppeasutuse vahelise kooskõlastuse, selleks et läbi viia koolitusel olevate haiglaarstide koolitust, mis peab olema lisatud tööandja koostatud töögraafikusse. ( 32 ) Seega tuleb tööandjal ühitada koolitusel olevate haiglaarstide koolituskohustus nende arstide töökohustustega.

69.

Koolitusel olevate haiglaarstide koolituse eesmärk on võimaldada nende kohandumist oma ametikohaga, seega on sellel ametialane eesmärk. Aega, mille koolitusel olevad haiglaarstid veedavad koolitusel, saaks samastada isikliku vaba ajaga üksnes siis, kui see ei kuuluks töösuhte alla, nii et nad saaksid vabalt tegeleda oma isiklike asjadega. Nagu ma aga tõdesin, ei ole see nii, sest tööandja kasutab seoses koolitusel olevate haiglaarstide koolituse järelevalvega jätkuvalt nende üle oma juhtimispädevust. Lisaks ei tulene nende arstide koolitus nende iseseisvast valikust pühendada sellele osa oma isiklikust ajast. Kuna koolitusel olevate haiglaarstide koolitusaja eesmärk on täita ametialast kohustust tööandja otsese või kaudse kontrolli all, ei ole see puhkeaeg.

70.

Tuletan meelde, et direktiivi 2003/88 eesmärk on töötajate tervise ja ohutuse kaitsmine. Selle eesmärgi alla kuulub töötajatele minimaalse puhkeaja tagamine. Asjaolu, et koolitusel olevate haiglaarstide koolitusaeg jäetakse nende tööaja arvestuse alt välja, kärbiks nende minimaalset puhkeaega ja oleks seega vastuolus nimetatud eesmärgiga. ( 33 ) Teisisõnu on direktiiviga 2003/88 vastuolus see, et koolitusel olevate haiglaarstide puhkeaega kärbitakse selle tõttu, et nende koolitusaeg jäetakse välja „tööaja” mõiste alt selle direktiivi artikli 2 punkti 1 tähenduses.

71.

Olgu lisatud, et viis, kuidas Euroopa Kohus on puhkeaja mõistet määratlenud, võimaldab kergesti jätta kõrvale Iirimaa esitatud seisukoha. Väljendi kohta „hüvituseks antavad võrdväärse pikkusega puhkeajad” direktiivi 93/104 artikli 17 lõigete 2 ja 3 tähenduses täpsustas Euroopa Kohus nimelt, et need ajad peavad olema sellised, et nende vältel „ei ole töötajal oma tööandja suhtes mingeid kohustusi, mis võiks teda takistada vabalt ja katkematult pühendumast oma isiklikele huvidele, et neutraliseerida töö mõju tema ohutusele ja tervisele. Samuti peavad need puhkeajad järgnema vahetult tööajale, mida need peaksid hüvitama, et vältida töötaja väsimist või kurnatust järjestikuste tööperioodide tõttu”. ( 34 ) Euroopa Kohus täpsustas samuti, et selleks, „et end korralikult välja puhata, peab töötajal olema võimalus viibida väljaspool oma töökeskkonda määratud arvu tundide jooksul, mis peavad olema nii järjestikused kui ka tööajale vahetult järgnema, et võimaldada asjaomasel isikul lõõgastuda ja üle saada tema töökohustuste täitmisega vältimatult kaasnevast väsimusest.” ( 35 )

72.

Puhkeaegade ülesandeks on seega korvata tööaegadega tekkinud väsimust. Seda puhkeaegade olulist ülesannet kahjustaks see, kui nende alla lisatakse koolitusel olevate haiglaarstide koolitusajad.

73.

Sellest arutluskäigust nähtub, et minu arvates on täidetud direktiivi 2003/88 artikli 2 punkti 1 tähenduses „tööaja” mõiste kolm kriteeriumi. Järelikult tuleb tunde, mis koolitusel olevad haiglaarstid peavad väljaspool valvesoleku aega pühendama koolitusele, pidada selle sätte tähenduses „tööajaks”.

III. Ettepanek

74.

Eespool toodud kaalutlustest lähtuvalt teen Euroopa Kohtule ettepaneku otsustada, et kuna Iirimaa jättis Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. novembri 2003. aasta direktiivi 2003/88/EÜ (tööaja korralduse teatavate aspektide kohta) artikli 2 punkti 1 tähenduses „tööaja” mõiste alt praktikas välja koolitusel olevate haiglaarstide („non-consultant hospital doctors”) koolitusajad, mis on ette nähtud töögraafikus väljaspool valvesoleku aega, siis rikkus Iirimaa kohustusi, mis tal on tulenevalt nimetatud sättest ja selle direktiivi artiklitest 3, 5 ja 6.


( 1 ) Algkeel: prantsuse.

( 2 ) EÜT L 299, lk 9; ELT eriväljaanne 05/04, lk 381.

( 3 ) Edaspidi „kollektiivleping”.

( 4 ) Edaspidi „tüüptööleping”.

( 5 ) C‑303/98, EU:C:2000:528.

( 6 ) C‑151/02, EU:C:2003:437.

( 7 ) C‑303/98, EU:C:2000:528.

( 8 ) C‑151/02, EU:C:2003:437.

( 9 ) Kohtumäärus Grigore (C‑258/10, EU:C:2011:122, punkt 40 ja seal viidatud kohtupraktika).

( 10 ) Kohtuotsus Jaeger (C‑151/02, EU:C:2003:437, punkt 92).

( 11 ) Kohtumäärus Grigore (C‑258/10, EU:C:2011:122, punkt 41 ja seal viidatud kohtupraktika).

( 12 ) EÜT L 307, lk 18; ELT eriväljaanne 05/02, lk 197.

( 13 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. juuni 2000. aasta direktiiv, millega muudetakse direktiivi 93/104/EÜ (EÜT L 195, lk 41; ELT 05/04, lk 27).

( 14 ) KOM(97) 334 (lõplik).

( 15 ) Punkt 64.

( 16 ) Punkt 65.

( 17 ) Kohtumäärus Grigore (C‑258/10, EU:C:2011:122, punkt 42 ja seal viidatud kohtupraktika).

( 18 ) Ibidem (punkt 43 ja seal viidatud kohtupraktika).

( 19 ) Ibidem (punkt 44 ja seal viidatud kohtupraktika).

( 20 ) Ibidem (punkt 45).

( 21 ) Kohtumäärus Vorel (C‑437/05, EU:C:2007:23, punkt 27 ja seal viidatud kohtupraktika). Kuna direktiivi 2003/88 artiklite 1–6 sõnastus on sisuliselt identne direktiivi 93/104 artiklite 1–6 sõnastusega, täpsustas Euroopa Kohus samas kohtumääruses, et selle tõlgenduse saab täiel määral üle kanda ka direktiivile 2003/88 (punkt 29).

( 22 ) Ibidem (punkt 28 ja seal viidatud kohtupraktika).

( 23 ) Vt kohtuotsuse Jaeger kohta (C‑151/02, EU:C:2003:437) Vigneau, C. kommentaar European Review of Private Law, nr 13, kd 2, Kluwer Law International, Madalmaad, 2005, lk 219, eriti lk 220.

( 24 ) Tüüptöölepingu 15. jagu „Training Supports” („Koolituse rahastamine”) näeb ette, et HSE kannab koolitusel olevate arstide koolituskulud.

( 25 ) Nimetatud dokument on kättesaadav veebilehel http://www.irishpsychiatry.ie/Libraries/PGT_HSE_Docs/HSE_Job_Specification_for_NCHD_Posts.sflb.ashx.

( 26 ) Vt ka tüüptööleping, 6. jagu.

( 27 ) Vt ka tüüptööleping, 8. jagu.

( 28 ) Medical Education and Training Group, juuli 2004. Dokument, millele viitavad eelkõige tüüptöölepingu joonealused märkused 3 ja 5, ning mis on kättesaadav veebilehel http://smartr.org.uk/wp-content/uploads/2013/01/training_principles.pdf.

( 29 ) Lk 5.

( 30 ) Vt Vigneau, C., op. cit., mille lk 220 esitatud määratluse ma siinkohal üle võtan.

( 31 ) Kohtujuristi kursiiv.

( 32 ) Vt selle kohta ka „Training principles to be incorporated into new working arrangements for doctors in training”, op. cit. Selle dokumendi I osa punkt 16 sätestab, et „[t]ööandjad peaksid võimaldama kaitstud koolitusaega määratud koolitajatele ja praktikantidele koolitust vajavatel ametikohtadel”. Selle I osa punktis 26 on märgitud, et „[t]öögraafikud peaksid võimaldama kavandatud koolitust ja täiendõpet töökohal ja väljaspool töökohta”.

( 33 ) Vt selle kohta valvesoleku aja osas kohtuotsus Simap (C‑303/98, EU:C:2000:528, punkt 49).

( 34 ) Kohtuotsus Jaeger (C‑151/02, EU:C:2003:437, punkt 94).

( 35 ) Ibidem (punkt 95).

Top