1.

Lenduvad orgaanilised ühendid ja nende laguproduktid põhjustavad troposfääriosooni tekkimist. Kõrge osoonikontsentratsioon võib kahjustada inimeste tervist, samuti ohustada metsa- ja taimekasvu ning saagikust. ( 2 ) Euroopa Liit ja selle liikmesriigid püüavad seetõttu juba pikemat aega piirata lenduvate orgaaniliste ühendite heitkoguseid.

2.

Direktiivi 1999/13/EÜ teatavates toimingutes ja seadeldistes orgaaniliste lahustite kasutamise tulemusena tekkivate lenduvate orgaaniliste ühendite heitkoguste piiramise kohta ( 3 ) (edaspidi „direktiiv 1999/13”; sks k VOC-Richtlinie: VOC – volatile organic compounds, lenduvad orgaanilised ühendid) eesmärk on vältida või vähendada nimetatud ühendite heitkoguste juhtimist teatavatest käitistest keskkonda, peamiselt õhku. Selleks pidid muu hulgas olemasolevad käitised, kes juhivad keskkonda heitmed, põhimõtteliselt 31. oktoobriks 2007 järgima teatud piirväärtusi või rakendama heitkoguste vähendamiskava.

3.

Käitise käitajale tuleb siiski anda ajapikendust heitkoguste vähendamise kavade rakendamiseks, kui vähese lahustisisaldusega või lahustivabad asendajad on alles väljatöötamisel. Esitatud eelotsusetaotlusega palutakse selgitada, millistel tingimustel tuleb ajapikendust anda.

4.

Kuigi direktiiv 1999/13 tunnistati 2010. aastal direktiiviga 2010/75 ( 4 ) kehtetuks, pakub eelotsusetaotlus huvi ka tulevikus. Seda seetõttu, et ajapikendust käsitlevad sätted võeti suures osas üle direktiivi 2010/75.

5.

Direktiivi 1999/13 eesmärk on sõnastatud artiklis 1.

„Käesoleva direktiivi eesmärk on vältida või vähendada lenduvate orgaaniliste ühendite keskkonda, peamiselt õhku juhtimisega kaasnevat otsest või kaudset mõju ning tõenäolist ohtu inimeste tervisele, nähes ette meetmed ja menetluse, mida rakendatakse I lisas määratletud toimingute suhtes, kui nende lahustikulu on suurem IIA lisas loetletud piirmääradest.”

6.

Direktiivi 1999/13 artikkel 4 näeb ette olemasolevate käitiste suhtes kehtivad kohustused:

„Ilma et see piiraks direktiivi 96/61/EÜ kohaldamist, võtavad liikmesriigid vastu vajalikud meetmed, tagamaks et:

[…]”

7.

Direktiivi 1999/13/EÜ artikli 5 lõige 2 näeb ette heitkoguste piiramise:

„Kõikide käitiste puhul tuleb järgida:

või

8.

Vähendamiskava on esitatud direktiivi 1999/13 IIB lisas:

9.

Nannoka Vulcanus Industries BV (edaspidi „Nannoka”) käitab pindade lakkimise ja kattevahenditega katmise käitist. College van gedeputeerde staten van Gelderland (Gelderlandi provintsi valitsus) andis 7. oktoobri 2010. aasta otsuses Nannoka suhtes direktiivi 1999/13 ülevõtva siseriikliku määruse rikkumise tõttu korralduse, mille täitmise tagamiseks oli ette nähtud sunniraha.

10.

Nannoka ei järginud 31. oktoobriks 2007 direktiivi 1999/13 IIA lisas ette nähtud heitkoguste piirväärtusi, kuid eelotsusetaotluse esitanud kohtu kinnitusel väidab ta, et IIB lisas esitatud vähendamiskava nõue on täidetud, kuna viidatud lisa jätab ettevõtjale võimaluse saada heitkoguste vähendamise kava rakendamiseks ajapikendust pärast 31. oktoobrit 2007.

11.

Nannoka vaidlustas 7. oktoobri 2010. aasta otsuse. Praegu on asja menetlemine pooleli Raad van States. Viidatud otsus on küll vahepeal tühistatud, kuid Nannoka on eelotsusetaotluse kohaselt siiski huvitatud apellatsioonkaebuse sisulisest lahendamisest. Nannoka tõendas, et tal tekkis tühistatud otsuse tõttu kahju, sest ta pidi osa oma tööst tellima teiselt ettevõtjalt.

12.

Seetõttu esitab Raad van State Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

Juhul kui esimesele küsimusele vastatakse jaatavalt:

13.

Kirjalikud seisukohad esitasid Madalmaade Kuningriik ja Euroopa Komisjon. 26. veebruari 2015. aasta kohtuistungil osales lisaks veel ka Nannoka.

14.

Direktiiv 1999/13 võimaldab saavutada lahustite heitkoguste vähendamise eesmärgi erinevate meetmetega. Kaks olulisemat on ühelt poolt heitkoguste piirväärtuste järgimine, eelkõige käitiste eraldi ruumi või üksusesse sulgemise ja väljuvate gaaside filtreerimisega, ning teiselt poolt heitkoguste käitisepõhiste vähendamiskavade rakendamine (artikli 5 lõige 2). Vähendamiskavad on võrreldes piirväärtuste rakendamisega oluliselt paindlikumad. Üldjuhul rajanevad need vähese heitega asendajate ja protsesside kasutamisel. Eelotsusetaotlus puudutab teisena nimetatud meedet ehk vähendamiskavade rakendamist.

15.

Esimese küsimusega palub Raad van State selgitada, kas isikule, kes käitab käitist, mille puhul võib eeldada toote püsivat kuivainesisaldust, tuleb anda ajapikendust heitkoguste vähendamise kavade rakendamiseks, kui vähese lahustisisaldusega või lahustivabad asendajad on alles väljatöötamisel.

16.

Vastus sellele küsimusele tuleneb juba asjakohasest õigusnormist. Direktiivi 1999/13 IIB lisa punkti 2 esimese lõigu alapunkt i näeb nimelt ette, et käitajale tuleb anda ajapikendust heitkoguste vähendamise kavade rakendamiseks, kui vähese lahustisisaldusega või lahustivabad asendajad on alles väljatöötamisel.

17.

Siiski ei nõustu sellega Madalmaad ega ka komisjon. Oletan, et selline seisukoht rajaneb vähemalt osaliselt olukorral, et direktiivi 1999/13 IIB lisa punkti 2 esimese lõigu alapunkt i ei sätesta sõnaselgelt võimaliku ajapikenduse ajalist piirangut. Kui oleks õigus saada piiramatut ajapikendust, siis ei oleks võimalik täita direktiivi 1999/13 eesmärki. Mõlemad menetlusosalised tuginevad siiski muudele kaalutlustele.

18.

Madalmaad ei nõustu üldse ajapikendusega pärast 31. oktoobrit 2007. Nimetatud ajaks tuleb direktiivi 1999/13 artikli 4 punkti 1 ja IIB lisa punkti 2 teise lõigu alapunkti i kohaselt olemasolevate käitiste heitkoguseid vähendada.

19.

Madalmaad väidavad, et heitkoguste vähendamine oli juba varem tehniliselt võimalik. Seda märkis komisjon juba 1996. aasta ettepanekus direktiivi 1999/13 vastuvõtmiseks. ( 5 ) Ka viidatud direktiivi põhjenduse 8 kohaselt olid direktiivi vastuvõtmise ajal 1999. aastal vajalikud asendajad kättesaadavad või pidid muutuma kättesaadavaks lähiaastatel.

20.

Seetõttu lähtuvad Madalmaad sellest, et pärast 31. oktoobrit 2007 ei ole ajapikendus põhjendatud. Direktiivi 1999/13 artikli 4 punkti 1 kohaselt peavad olemasolevad käitised sel ajal järgima artikli 5 nõudeid, seega IIA lisas sätestatud heitmete piirväärtusi või IIB lisas esitatud vähendamiskava nõudeid.

21.

Madalmaade seisukoht tugineb siiski ainult seadusandja prognoosile direktiivi 1999/13 vastuvõtmisel. Madalmaad ei väida, et võimalike asendajate väljatöötamine oli 31. oktoobriks 2007 tõepoolest lõpetatud.

22.

Eelkõige on aga Madalmaade seisukoht vastuolus direktiivi 1999/13 IIB lisa punkti 2 esimese lõigu alapunkti i sõnastusega. Viidatud sättes on ajapikendus sõnaselgelt ette nähtud. Ajapikendus on aga võimalik ainult juhul, kui direktiivis sätestatud tähtaega – olemasolevate käitiste puhul 31. oktoober 2007 – on üldse võimalik pikendada. Madalmaade käsituse kohaselt ei kujutaks kõnealune säte endast seevastu õigusnormi, vaid selle puhul oleks tegemist üksnes selgitusega tähtaegade kestuse kohta.

23.

Ajapikendust käsitleva sõnaselge sätte teisiti tõlgendamine oleks äärmisel juhul mõeldav siis, kui õigusnormide omavaheline seos või meetme selged eesmärgid seda tingimata nõuaksid. Kuna see siiski nii ei ole, on Madalmaade seisukoht vastuolus õiguskindluse põhimõttega.

24.

Euroopa Liit on muuseas ajapikenduse võimalust ka hiljem kinnitanud. Nii on see ette nähtud ka Göteborgi protokollis hapestumise, eutrofeerumise ja troposfääriosooni vähendamise kohta, ( 6 ) mis võeti vastu küll juba 1999. aastal nagu ka direktiiv 1999/13, aga liit ratifitseeris selle alles 2003. aastal. ( 7 )

25.

Lõpuks võttis liidu seadusandja 2010. aastal direktiivi 2010/75 vastuvõtmisel identses sõnastuses uuesti üle ajapikenduse võimaluse vähendamiskavade rakendamisel, nimelt VII lisa 5. osa punkti 2 alapunktis a. Seega lähtus ta seisukohast, et ajapikendus on ka pärast 31. oktoobrit 2007 veel võimalik ja asjakohane.

26.

Järelikult ei saa Madalmaade seisukohaga nõustuda.

27.

Komisjon on erineval seisukohal, millel põhineb ka Raad van State küsimus. Selle järgi näeb direktiivi 1999/13 IIB lisa punkti 2 teine lõik ette erinormid käitiste suhtes, mille puhul võib eeldada toote püsivat kuivainesisaldust, ja need on ülimuslikud ajapikendust käsitlevate sätete suhtes. Selle eelduse kohaselt oleks ajapikendus võimalik ainult käitiste osas, mille puhul ei või eeldada toote püsivat kuivainesisaldust.

28.

Direktiivi 1999/13 IIB lisa punkti 2 teine lõik sätestab tõepoolest, et teatavat kava kohaldatakse käitiste suhtes, mille puhul võib eeldada toote püsivat kuivainesisaldust ning mida kasutatakse heitkoguste vähendamise võrdluspunkti määratlemiseks. Selle kava kohaselt peavad olemasolevad käitised saavutama lõplikud siht-heitkogused 31. oktoobriks 2007.

29.

Erinevalt komisjoni seisukohast ei ole eeltoodu siiski erinorm, mis välistab ajapikenduse. Seda näitab direktiivi 1999/13 integreerimine direktiiviga 2010/75 ning kinnitavad õigusnormide eesmärgid.

30.

Kui vähendamiskava tähtajad direktiivi 1999/13 IIB lisa punkti 2 teise lõigu kui erinormi alusel välistaksid ajapikenduse võimaluse IIB lisa punkti 2 esimese lõigu alapunkti i alusel, oleks direktiiv 1999/13 olnud olulisel määral rangem kui praegu kehtiv direktiivi 2010/75 VII lisa 5. osa. Viidatud osa punkti 2 alapunktis a on endiselt sätestatud ajapikenduse võimalus, kuid enam ei ole siiski sätestatud tähtaegu vastavalt direktiivi 1999/13 IIB lisa punkti 2 teise lõigu alapunktile i. Sellepärast on praegu kehtiva direktiivi 2010/75 kohaldamisalas võimalik anda ajapikendust ka käitistele, mille puhul võib eeldada toote püsivat kuivainesisaldust.

31.

Ei esine siiski ühtegi asjakohast põhjendust, miks tuleks praegusel ajal anda ajapikendust sellistele käitistele, mille puhul direktiivi 1999/13 kehtivusajal ei oleks olnud võimalik ajapikendust anda. Vastupidi, eeldatavasti on asendajaid vahepeal täiustatud, mistõttu peaks vajadus ajapikenduse andmiseks olema palju väiksem.

32.

Lisaks eeltoodule ei ole ilmne, et direktiivi 1999/13 sätteid ja eelkõige ajapikenduse andmise võimalust oleks tulnud nende ülevõtmisel direktiivi 2010/75 muuta. Direktiivi 2010/75 eesmärk on peamiselt konsolideerida erinevaid direktiive. Selle eesmärgiga on kooskõlas direktiivi 1999/13 IIB lisa punkti 2 teise lõigu alapunktis i sätestatud tähtaegade väljajätmine, sest direktiivi 2010/75 vastuvõtmise ajaks olid kõnesolevad tähtajad juba möödunud. Kui seoses sellega oleks ka ajapikenduse küsimus ära langenud, siis oleks ka asjaomane säte direktiivist 2010/75 välja jäetud. Kui ajapikendus oleks edasi kehtinud ainult teatavate käitiste suhtes, siis oleks seadusandja pidanud seda seoses tähtaegade direktiivist väljajätmisega selgitama.

33.

Seega tuleb lähtuda sellest, et seadusandja oletas vähemalt direktiivi 2010/75 vastuvõtmisel, et juba direktiiv 1999/13 võimaldas anda ajapikendust ka käitistele, mille puhul võib eeldada toote püsivat kuivainesisaldust.

34.

Nende õigusnormide eesmärgid, mis käsitlevad ajapikendust ja käitisi, mille puhul võib eeldada toote püsivat kuivainesisaldust, kinnitavad võimalust anda ajapikendust kõigile käitistele.

35.

Direktiivis 1999/13 ei ole ajapikendust käsitlevate sätete eesmärke küll sõnaselgelt esitatud, kuid siiski on alust eeldada kahe eesmärgi järgimist.

36.

Esiteks tuleb vältida ebaproportsionaalselt suurt koormust. Ei ole otstarbekas investeerida käitise heitmete vähendamisse, kui veidi aega hiljem tekib võimalus vähendada heitkoguseid palju soodsamalt, niipea kui vähese lahustisisaldusega või lahustivabad asendajad muutuvad kättesaadavaks. Selles osas väljendab ajapikendus proportsionaalsuse põhimõtet.

37.

Teiseks tuleb asendajate väljatöötamine muuta atraktiivseks. Kui ettevõtja saab asendajate abil vältida kulukaid heitkoguste vähendamise meetmeid, on ta tõenäoliselt huvitatud asendajate väljatöötamisest või selle toetamisest.

38.

Keskkonnakaitse seisukohalt pakub teisena nimetatud eesmärk eriti suurt huvi. Seda seetõttu, et lisaks asjaomasele käitisele võib vähese lahustisisaldusega või lahustivabade asendajate kasutamine aidata väheste kulutustega piirata lenduvate orgaaniliste ühendite heitmete kogust. Asendajate väljatöötamine võib seetõttu õigustada pikemaid üleminekutähtaegu.

39.

Mis puudutab ajapikenduse kohaldamist käitistele, mille puhul võib eeldada toote püsivat kuivainesisaldust, siis ei sisalda direktiiv 1999/13 ühtegi viidet erinevustele võrreldes muude käitistega, mis omaksid tähtsust mõlema eesmärgi saavutamisel.

40.

Ainsa põhjusena üleüldse kasutada püsiva kuivainesisalduse tunnust märgitakse direktiivi 1999/13 IIB lisa punkti 2 teises lõigus järgmist: toote püsivat kuivainesisaldust „kasutatakse heitkoguste vähendamise võrdluspunkti määratlemiseks”. Nagu ka pooled kohtuistungil märkisid, järgib see tunnus seega otseselt eesmärki määrata teatud meetodiga kindlaks heitkoguste vähendamise eesmärgid kõnealuste käitiste puhul.

41.

Toote püsiva kuivainesisalduse puhul on nimelt suhteliselt lihtne arvutada kuivainete kogumass ja direktiivi 1999/13 IIB lisa punkti 2 teise lõigu alapunktis ii ette nähtud korra alusel vähendamiskava siht-heitkogus.

42.

Kui käitises kasutatava toote kuivainesisaldus ei ole püsiv, siis ei ole võimalik eelkirjeldatud viisil toimida. Vähendamiskava siht-heitkogused tuleb sel juhul teisiti kindlaks määrata.

43.

Seega tuleb sedastada, et püsiva kuivainesisalduse kriteeriumi eesmärk ei ole välistada ajapikendust. Sellel puudub seos ajapikenduse eesmärkidega ja see ei õigusta seetõttu teatavate käitiste eristamist muudest käitistest.

44.

Komisjon ja Madalmaad märkisid küll kohtuistungil, et käitiste kohta, mille puhul võib eeldada toote püsivat kuivainesisaldust, olid direktiivi 1999/13 vastuvõtmisel juba suhteliselt suured teadmised. Eelkõige komisjoni arvates õigustasid need teadmised ja kõnealuste käitiste sarnasus spetsiifilise vähendamiskava rakendamist vastavalt direktiivi 1999/13 IIB lisa punkti 2 teisele lõigule ja loobumist ajapikenduse võimalusest.

45.

Seda seisukohta ei ole siiski esitatud direktiivis 1999/13 ega seadusandliku menetluse kättesaadavates materjalides. Peale selle näitab Nannoka kohtuasi, et nähtavasti on ka käitisi, mille puhul võib eeldada toote püsivat kuivainesisaldust ja kes on huvitatud ajapikendusest asendajate väljatöötamise ajal. Seetõttu ei pea ma nimetatud argumenti piisavaks, et välistada selliste käitiste käitajatele, mille puhul võib eeldada toote püsivat kuivainesisaldust, põhimõtteliselt ajapikenduse andmist, kuigi direktiivi 1999/13 IIB lisa punkti 2 esimese lõigu alapunkti i alusel võib selle võimaluse anda.

46.

Seega tuleb esimesele küsimusele vastata, et sellise käitise käitajale, mille puhul võib eeldada toote püsivat kuivainesisaldust, tuleb direktiivi 1999/13 IIB lisa punkti 2 esimese lõigu alapunktis i sätestatud ajakavast kõrvale kaldudes põhimõtteliselt anda ajapikendust tema heitkoguste vähendamise kava rakendamiseks, kui vähese lahustisisaldusega või lahustivabad asendajad on alles väljatöötamisel.

47.

Vastus esimesele küsimusele toob kaasa vajaduse vastata ka teisele ja kolmandale küsimusele. Neid on siiski asjakohane käsitleda neid vastupidises järjekorras.

48.

Kolmas küsimus toob esile raskused, mis tulenevad esimesele küsimusele antud vastusest.

49.

Raad van State soovib teada, milliste kriteeriumide alusel tehakse otsus ajapikenduse kohta. Direktiivi 1999/13 IIB lisa punkti 2 esimese lõigu alapunkt i sisaldab esmapilgul üksnes mõnda kriteeriumi. Viidatud säte näeb ette, et käitajale tuleb anda ajapikendust tema heitkoguste vähendamise kava rakendamiseks, kui vähese lahustisisaldusega või lahustivabad asendajad on alles väljatöötamisel.

50.

Seda võiks mõista nii, et pädev ametiasutus peab pikendama tähtaega nii kaua, kuni asendajad muutuvad kättesaadavaks, seega potentsiaalselt ilma igasuguse ajalise piiranguta.

51.

Selline käsitus muudaks direktiivi 1999/13 ülejäänud sätted praktiliselt sisutuks. Käitajad saavad keelduda piirväärtuste kohaldamisest ja muude vähendamismeetmete võtmisest lihtsalt põhjendusel, et nad ootavad heidete vähendamiseks asendajaid. Direktiiv 1999/13 oleks siduv ainult niivõrd, kuivõrd käitajad peavad kasutama vähese lahustisisaldusega või lahustivabasid asendajaid niipea, kui neid saab kasutada.

52.

Eeltoodud käsitlus oleks siiski vastuolus direktiivi 1999/13 eesmärgiga. Viidatud direktiivi eesmärk on artikli 1 kohaselt vältida või vähendada lenduvate orgaaniliste ühendite keskkonda juhtimisega kaasnevat otsest või kaudset mõju ning tõenäolist ohtu inimeste tervisele, nähes ette meetmed ja menetluse, mida rakendatakse toimingute suhtes, kui nende lahustikulu on suurem ette nähtud piirmääradest. See eesmärk on kooskõlas ka liidule rahvusvahelisest õigusest tuleneva kohustusega, mis on sõnastatud Göteborgi protokollis. ( 8 ) Lihtsalt ilma mingi ajalise piiranguta ootamist, millal käitaja saab hakata kasutama asendajaid, ei saa pidada kirjeldatud eesmärgi saavutamiseks asjakohaseks meetmeks.

53.

Lisaks sellele ei eeldanud seadusandja 1999. aastal, et asendajate väljatöötamine võtab veel väga kaua aega. Direktiivi 1999/13 põhjenduse 8 kohaselt pidas ta pigem tõenäoliseks, et vähem kahjulikud asendajad on kättesaadavad või muutuvad kättesaadavaks lähiaastatel.

54.

Ajapikenduse andmine vastavalt direktiivi 1999/13 IIB lisa punkti 2 esimese lõigu alapunktile i on seega võimalik ainult juhul, kui vähese lahustisisaldusega või lahustivabad asendajad on tegelikult väljatöötamisel ja võib eeldada, et need muutuvad lähiaastatel kättesaadavaks.

55.

Ajalise raamistiku täpsustamisel tuleb ajapikenduse eesmärke – vältida ebaproportsionaalselt suurt koormust ja muuta asendajate väljatöötamine atraktiivseks ( 9 ) – arvesse võtta proportsionaalsuse põhimõtet silmas pidades.

56.

Seega tuleb tegelikkuses välja töötada asendajad, mida saab asjaomases käitises kasutada ja mis vähendavad heitkoguseid. Samuti ei tohi esineda alternatiivseid meetmeid, mis sama suurte kulutustega võimaldavad heitkoguseid vähendada sama palju või isegi rohkem.

57.

Peale selle tuleb arvesse võtta asendajate abil saavutatava heitkoguste vähendamise ja sellega seotud kulutuste ning ajapikenduse tõttu tekkivate lisaheitkoguste ja võimalike alternatiivsete meetmete kulude omavahelist suhet.

58.

Kui võib oletada, et asendaja abil vähendatakse heitkoguseid üksnes vähesel määral, kuid sellega seotud kulutused on sama suured kui alternatiivsete meetmete puhul, mida saab kohe kasutada, ei ole ajapikendus järelikult põhjendatud. Kui võib oletada, et asendaja kasutamine võimaldab väheste kulutustega tõhusat kokkuhoidu, siis on seevastu asjakohane veidi kauem oodata.

59.

Ajaraamistik ületab siiski „lähiaastate” või „mõne” aasta piiri, kui asendaja väljatöötamine kestab eeldatavasti enam kui viis aastat. Väga kaugele ulatuv tulevikukava ei võimalda muu hulgas saada piisavalt selget ülevaadet meetme tõhususest.

60.

Nagu märgib komisjon, tuleb lisaks arvesse võtta ka seda, et ajapikendus kujutab endast erandit direktiivi 1999/13 üldkehtivatest sätetest ja seetõttu tuleb seda tõlgendada kitsalt. ( 10 ) Asendajate käimasolev väljatöötamine, mis on ajapikenduse eeldus, peab olema piisavalt konkreetne. Samuti peab asendajate väljatöötamise võimalus olema väga tõenäoline.

61.

Pädevad asutused hindavad asjakohaste eelduste olemasolu kompleksse teadusliku ja majandusliku prognoosi alusel. Järelikult tuleb neile anda ulatuslik kaalutlusruum, ( 11 ) mille puhul kontrollitakse ainult ilmseid kaalutlusvigu. ( 12 ) Vastav asutus peab hoolikalt ja erapooletult uurima kõiki antud asjas tähtsust omavaid asjaolusid ja põhistama oma otsust piisavalt. ( 13 ) See tähendab, et ta peab ajapikenduse andmise võimalikkust käsitlevaid argumente intensiivselt uurima.

62.

Seega tuleb kolmandale küsimusele vastata, et ajapikenduse andmine vastavalt direktiivi 1999/13 IIB lisa punkti 2 esimese lõigu alapunktile i seab eelduseks, et asendaja on tõepoolest väljatöötamisel, mille kohta võib suure tõenäosusega oletada, et see võimaldab mõne aasta jooksul piirata käitise heitkoguseid rohkem kui sama suurte kulutustega seotud alternatiivsed meetodid või samas ulatuses, aga väiksemate kulutustega kui alternatiivsed meetodid. Täiendavad heitkogused ajapikenduse perioodil peavad olema proportsionaalsed võrreldes asendaja võimaldatava heitkoguste vähendamisega ja kulutuste kokkuhoiuga.

63.

Teise küsimusega soovib Raad van State teada, kas heitkoguste vähendamise kava rakendamiseks ajapikenduse andmisel direktiivi 1999/13 IIB lisa tähenduses on nõutav käitise käitaja teatav toiming või pädeva ametiasutuse luba.

64.

Vastus sellele küsimusele tuleneb asjassepuutuvate sätete sõnastusest. Direktiivi 1999/13 IIB lisa punkti 2 esimese lõigu alapunkti i kohaselt tuleb ajapikendust anda. Järelikult ei pikene tähtaeg automaatselt, vaid ainult pädeva ametiasutuse otsuse alusel.

65.

Sellise otsuse tegemiseks peab käitise käitaja esitama taotluse, kuna ta soovib kõrvale kalduda üldjuhul kehtivatest nõuetest. Samuti saab ainult käitaja ise teha majandusliku otsuse selle kohta, kuidas rakendada asjaomases käitises direktiivist 1999/13 tulenevaid nõudeid.

66.

Pädevatel ametiasutustel seevastu puudub ilma käitaja taotluseta üldjuhul piisav teave, et kontrollida, kas eespool märgitud tingimused on täidetud. Samuti ei ole ühtegi pidepunkti selle kohta, et pädev asutus peaks tegutsema omal algatusel.

67.

Kui pädevad ametiasutused siiski omavad asjassepuutuvat teavet, näiteks mõne suure tõenäosusega häid tulemusi andva asendaja väljatöötamise kohta, ja nad ei pea seda salajas hoidma, siis peaksid ametiasutused oma vastutuspiirkonna käitajaid sellest siiski teavitama, et hõlbustada nende jaoks direktiivi 1999/13 rakendamist.

68.

Praktikas on asjakohane esitada ajapikenduse taotlus koos vähendamiskavaga. Direktiiv 1999/13 ei sätesta küll sõnaselgelt, et käitaja peab kava esitama, kuid viidatud direktiivi artikli 4 punkti 2 kohaselt peavad kõik olemasolevad käitised olema registreeritud või saanud kasutusloa. Lisaks sellele näeb artikli 4 punkt 3 ette, et käitaja teatab vähendamiskavast pädevale asutusele. Pealegi eeldab kõrvalekaldumine direktiivi 1999/13 IIB lisa punkti 2 teises lõigus näitena esitatud kavast, et pädev asutus „võib lubada” kohaldada mõnda muud vabastuskava ja et vähendamised peavad olema samaväärsed. Lõpuks peab iga asjaomase käitise käitaja artikli 9 lõike 1 teise taande kohaselt tõendama vähendamiskava nõuete järgimist. Tõendamine on võimalik ainult siis, kui vastavalt artiklile 8 esitatakse koos teabega heitkoguste kohta ka vähendamiskava.

69.

Tingimuste täimise osas peab vähendamiskavas olema igal juhul märgitud, milline on tähtaegade ületamise ulatus. Kuna tähtaja ületamine kujutab endast kõrvalekaldumist direktiivi 1999/13 IIB lisas sätestatud nõuetest, siis tuleb seda seoses kava esitamisega põhjendada, esitades tõendid selle kohta, et ajapikenduse andmise tingimused on täidetud.

70.

Teisele küsimusele tuleb seega vastata, et heitkoguste vähendamise kava rakendamiseks ajapikenduse andmisel direktiivi 1999/13 IIB lisa punkti 2 esimese lõigu alapunkti i tähenduses on nõutav pädeva ametiasutuse luba, mis on antud käitaja taotluse alusel, ja tõend selle kohta, et ajapikenduse andmise tingimused on täidetud.

71.

Eeltoodust tulenevalt teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata eelotsuse küsimustele järgmiselt.