1

Ülemaailmse Intellektuaalse Omandi Organisatsiooni (WIPO) Rahvusvaheline Büroo registreeris 1. detsembril 2010 Monaco Vürstiriigi sõnamärgi MONACO Euroopa Ühendust nimetava rahvusvahelise registreeringu (edaspidi „kõnealune kaubamärk”). See registreering saabus Siseturu Ühtlustamise Ametisse (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) (edaspidi „ühtlustamisamet”) 24. märtsil 2011.

2

Kaubad ja teenused, mille jaoks kaubamärgi registreerimist taotleti, kuuluvad 15. juuni 1957. aasta märkide registreerimisel kasutatava kaupade ja teenuste rahvusvahelise klassifikatsiooni Nizza kokkuleppe (uuesti läbi vaadatud ja parandatud kujul) klassidesse 9, 12, 14, 16, 18, 25, 28, 35, 38, 39, 41 ja 43.

3

Ühtlustamisamet andis Madridis 27. juunil 1989. aastal vastu võetud ühinenud märkide rahvusvahelise registreerimise Madridi kokkuleppe protokolli (ELT 2003, L 296, lk 22; ELT eriväljaanne 17/01, lk 317) artikli 5 ja komisjoni 13. detsembri 1995. aasta määruse (EÜ) nr 2868/95 (millega rakendatakse nõukogu määrus (EÜ) nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta (EÜT L 303, lk 1; ELT eriväljaanne 17/01, lk 189) (muudetud)) eeskirja 113 alusel 1. aprillil 2011 välja ex officio teate kõnealuse kaubamärgi Euroopa Ühenduses esialgsest kaitsest keeldumise kohta seoses teatavate Euroopa Ühendust nimetava rahvusvahelise registreeringuga hõlmatud kaupade ja teenustega (edaspidi „asjaomased kaubad ja teenused”). Need kuuluvad klassidesse 9, 16, 39, 41 ja 43 ning vastavad asjaomastes klassides järgmisele kirjeldusele:

4

Keeldumist põhjendati kõnealuse kaubamärgi asjaomaste kaupade ja teenuste eristusvõime puudumise ja kirjeldavusega nõukogu 26. veebruari 2009. aasta määruse (EÜ) nr 207/2009 ühenduse kaubamärgi kohta (ELT L 78, lk 1) artikli 7 lõike 1 punktide b ja c tähenduses.

5

Kontrollija kinnitas 18. novembri 2011. aasta otsuses pärast seda, kui Monaco valitsus oli esialgse kaitsest keeldumise teates esitatud vastuväidetele vastanud, tuginedes asjaomaste kaupade ja teenuste osas ning varem esitatud põhjendustega võrreldes samadele põhjendustele, kõnealuse kaubamärgi osalise kaitsest keeldumise liidus. Seevastu võttis ta tagasi esialgse kaitsest keeldumise otsuses esitatud vastuväited klassi 9 kuuluvate kaupade „heli või kujutise salvestamise, edastamise ja taasesitamise aparatuur” osas.

6

Monaco Vürstiriigi valitsus esitas 13. jaanuaril 2012 ühtlustamisametile selle otsuse peale määruse nr 207/2009 artiklite 58–64 alusel apellatsioonkaebuse.

7

Hageja, Monaco õiguse alusel asutatud aktsiaselts Marques de l’État de Monaco (edaspidi „MEM”) astus 17. aprillil 2012 kõnealuse kaubamärgi omanikuna Monaco Vürstiriigi valitsuse asemele.

8

Ühtlustamisameti neljanda apellatsioonikoja 29. jaanuari 2013. aasta otsusega (edaspidi „vaidlustatud otsus”) jäeti kaebus rahuldamata. Muu seas leidis apellatsioonikoda, et hagejal ei ole konkreetset legitiimsust kõnealune kaubamärk asjaomaste kaupade ja teenuste jaoks omandada, oluline on üksnes teada, kas seda kaubamärki võib registreerida määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punktide b ja c tähenduses. Ta tugines keeldumisel kõigepealt määruse artikli 7 lõike 1 punktile c, mille alusel saab keelduda kirjeldavate kaubamärkide registreerimisest nagu need, mis koosnevad ainult sellistest märkidest või tähistest, mis tähistavad kaubanduses geograafilist päritolu. Ta tuletas siinkohal meelde kohtupraktikat, mille kohaselt peab asjaomaste tähiste ja nendega hõlmatud kaupade või teenuste vaheline seos olema piisavalt otsene ja konkreetne, ning pidas seda kohtupraktikat käesoleval juhul asjakohaseks, kuna mõiste „monaco” tähistab samanimelist territooriumi ja sellest võib seetõttu mõnes keeles aru saada nii, et liidu territooriumil tähistatakse sellega asjaomaste kaupade ja teenuste geograafilist päritolu või sihtkohta. Ta leidis seejärel, et kõnealusel kaubamärgil ilmselgelt puudub asjaomaste kaupade ja teenustega määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti b tähenduses eristusvõime. Ta täpsustas, et need põhjendused on asjakohased ka seoses määruse artikli 7 lõikes 2 sätestatuga.

9

Hageja palub Üldkohtul:

10

Ühtlustamisamet palub Üldkohtul:

11

Hageja on esitanud vaidlustatud otsuse tühistamisnõude põhjenduseks formaalselt viis väidet, mida saab sisu järgi jaotada kolmeks väiteks, esiteks, et põhjendused on ebapiisavad, teiseks, et on rikutud määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti b ja artikli 7 lõiget 2, ning kolmandaks, et on rikutud selle määruse artikli 7 lõike 1 punkti c ja artikli 7 lõiget 2.

12

Ühtlustamisamet vaidleb hageja esitatud väidetele ja argumentidele vastu.

13

Määruse nr 207/2009 artikli 151 lõike 1 alusel on rahvusvahelisel registreeringul, milles nimetatakse Euroopa Ühendust, alates Madridi protokolli artikli 3 lõike 4 kohasest registreeringust sama mõju, mis on ühenduse kaubamärgitaotlusel. Määruse artikli 154 lõige 1 sätestab, et Euroopa Ühendust nimetavaid rahvusvahelisi registreeringuid kontrollitakse absoluutsete keeldumispõhjuste osas samal viisil nagu ühenduse kaubamärgitaotlusi (kohtuotsus, 13.4.2011, Deichmann vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (Punktiiriga ääristatud sarikat kujutav kujutismärk), T‑202/09, EU:T:2011:168, punkt 24).

14

Määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti b kohaselt ei registreerita kaubamärke, millel puudub eristusvõime. Sama määruse artikli 7 lõike 1 punkti c kohaselt ei registreerita „kaubamärke, mis koosnevad ainult sellistest märkidest või tähistest, mis tähistavad kaubanduses sorti, kvaliteeti, kvantiteeti, otstarvet, väärtust, geograafilist päritolu või kaupade tootmise või teenuste pakkumise aega või muid kauba või teenuse omadusi”. Lisaks sätestab sama määruse artikli 7 lõige 2, et lõiget 1 kohaldatakse olenemata sellest, et registreerimata jätmise põhjused on ainult teatavas ühenduse osas.

15

Neid kaalutlusi tuleb arvesse võtta kõigepealt selle uurimisel, kas apellatsioonikoda on vaidlustatud otsust tehes täitnud temal lasuvat põhjendamiskohustust.

16

Ühtlustamisamet on määruse nr 207/2009 artikli 75 alusel kohustatud oma otsuseid põhjendama. Nimetatud põhjendamiskohustusel on sama ulatus kui ELTL artiklis 296 sätestatud kohustusel, mille kohaselt peab põhjendusest selgelt ja üheselt nähtuma akti vastuvõtja arutluskäik. Nimetatud kohustusel on kaks eesmärki: esiteks peab olema huvitatud isikutel oma õiguste kaitsmiseks võimalik mõista võetud meetme põhjuseid ja teiseks peab olema Euroopa Liidu Kohtul võimalik kontrollida otsuse õiguspärasust (kohtuotsused, 19.5.2010, Zeta Europe vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (Superleggera), T‑464/08, EU:T:2010:212, punkt 47, ja 21.5.2014, Eni vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Emi (IP) (ENI), T‑599/11, EU:T:2014:269, punkt 29).

17

Hageja väidab, et kuna apellatsioonikoda vaidlustatud otsust õiguslikult piisavalt ei põhjendanud, rikkus ta määruse nr 207/2009 artiklit 75, ELTL artiklit 296 ning 4. novembril 1950 Roomas allkirjastatud inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklit 6.

18

Ta leiab esiteks, et apellatsioonikoda piirdus määruse nr 207/2009 asjakohastele sätetele ning nendega seotud kohtupraktikale viitamisega, täpsustamata aluseks võetud faktilisi asjaolusid, jättes hageja niimoodi ilma selgitusest tema taotluse rahuldamisest osalise keeldumise kohta. Teiseks leiab ta, et vaidlustatud otsuse põhjendus puudub või vähemalt on ebapiisav või vastuoluline osas, mis puudutab kaitsest keeldumist klassi 9 kuuluvate kaupade osas.

19

Mis puutub esimesse etteheitesse, mille kohaselt apellatsioonikoda ei esitanud vaidlustatud otsuses põhjendusi, millele ta selles tugines, siis tuleb kõigepealt täpsustada, et põhjendamiskohustuse täitmiseks ei pea apellatsioonikoda esitama menetluspoolte kõiki arutluskäike ammendavalt ning üksikasjalikult järgivat ülevaadet (vt kohtuotsus, 12.7.2012, Gucci vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Chang Qing Qing (GUDDY), T‑389/11, EU:T:2012:378, punkt 16 ja seal viidatud kohtupraktika). Seega piisab, kui asjaomane institutsioon esitab otsuse ülesehituses olulist tähtsust omavad asjaolud ja õiguslikud kaalutlused (eespool punktis 16 viidatud kohtuotsus ENI, EU:T:2014:269, punkt 30; vt selle kohta kohtuotsus, 14.2.1990, Delacre jt vs. komisjon, C‑350/88, EKL, EU:C:1990:71, punkt 16).

20

Sellega seoses tuleb lisada, et vastupidi hageja väidetele märkis apellatsioonikoda pärast seda, kui oli vaidlustatud otsuse punktis 2 loetlenud asjaomased kaubad ja teenused ning seejärel esitanud kontrollija otsuse põhjendused (vaidlustatud otsuse punktid 8–13), et mõistet „monaco”„tajutakse vahetult kui pelgalt informatiivset väljendit, mis tähistab asjaomaste kaupade ja teenuste geograafilist päritolu või sihtkohta”, nimelt Monacot (vaidlustatud otsuse punkt 25). Ta selgitas vaidlustatud otsuse punktides 26–29, milles seisneb seos iga asjaomase kauba või teenuse ja Monaco territooriumi vahel, märkides nii klassi 9 kuuluvate kaupade „magnetsalvestusvahendid” ja klassi 16 kuuluvate kaupade: „paber, papp ja nendest valmistatud tooted, mis ei kuulu teistesse klassidesse; trükised; fotod” osas, et kõnealune kaubamärk võib „vastata nende kaupade eseme tähisele nagu raamatud, reisijuhid, fotod jms, mis on seotud Monaco Vürstiriigiga” (vaidlustatud otsuse punkt 26). Ta leidis ka, et kõnealune kaubamärk võib klassi 39 kuuluvaid teenuseid „transport; reiside korraldamine” puudutavas osas „selgesti vastata nende teenuste sihtkoha või päritolu tähisele” (vaidlustatud otsuse punkt 27) ning et klassi 41 kuuluvad teenuseid „meelelahutus; spordialane tegevus” ilmselt osutatakse Monacos (vaidlustatud otsuse punkt 28) ja klassi 43 kuuluvaid teenuseid „tähtajaline majutus” osutatakse Monaco Vürstiriigi territooriumil (vaidlustatud otsuse punkt 29). Apellatsioonikoda järeldas sellest, et vastavate kaupade ja teenustega seoses tajutaks kõnealust kaubamärki selle olemuslikus tähenduses mitte kaubamärgina, ning seetõttu on see tähis määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti c tähenduses kirjeldav (vaidlustatud otsuse punktid 30 ja 31).

21

Eeltoodust tuleneb, et esimene etteheide, mille kohaselt ei ole vaidlustatud otsuses faktilisi asjaolusid esitatud, ei ole ise faktiliste asjaoludega põhjendatud ning seetõttu tuleb see tagasi lükata.

22

Mis puutub teise etteheitesse, siis märgib hageja, et apellatsioonikoda piirdus kontrollija otsuse kinnitamisega, mis vastava esimese otsuse põhjenduse puudulikkuse või vastuolulisuse tõttu sellest tulenevalt takistab klassi 9 kuuluvate kaupade osas keeldumise täpsest ulatusest arusaamist.

23

Vastab tõele, et kontrollija otsus, millega seoses tuleb rõhutada, et seda ei ole Üldkohtule kontrollimiseks esitatud, kuivõrd viimane lahendab ühtlustamisameti apellatsioonikoja otsuste peale esitatud hagisid, on raskesti arusaadav selle otsuse lehekülje 6 alguses, kus on märgitud, et „keeldumisest on loobutud […] kaupade „heli või kujutise salvestamise, edastamise ja taasesitamise aparatuur; magnetsalvestusvahendid” osas ning see jääb jõusse kaupade „magnetsalvestusvahendid” osas. See kahemõttelisus on aga hajutatud kontrollija otsuse lehekülje 10 lõpus ja lehekülje 11 alguses, kuna kaupade seas, kelle osas on kõnealuse kaubamärgi kaitsmisest keeldutud, on nimetatud klassi 9 kuuluvad kaubad „magnetsalvestusvahendid”, ning lubatavate kaupade seas samuti klassi 9 kuuluvad „teadusotstarbelised, merendus-, geodeesia-, foto-, filmi-, optika-, kaalumis-, mõõte-, signalisatsiooni-, kontrolli-, pääste- ja õppevahendid ning ‑seadmed; elektrijuhtimis-, -jaotus-, -muundamis-, -akumuleerimis-, ‑reguleerimis- ja -kontrollseadmed ja -vahendid; heli või kujutise salvestamise, edastamise ja taasesitamise aparatuur; heliplaadid; müntkäitatavad mehhanismid; kassaaparaadid, arvutusmasinad; infotöötlusseadmed ja arvutid; tulekustutid”.

24

Seega väidab hageja vääralt, et kontrollija otsuse põhjenduste puudulikkus on mingil viisil kandunud üle vaidlustatud otsusesse, kuna esimese otsuse lugemisel ei jää kahtlust, milliste klassi 9 kuuluvate kaupade osas on taotlus rahuldatud ja milliste osas on see tagasi lükatud. Igal juhul on üksnes vaidlustatud otsus Üldkohtu õiguspärasuse kontrolli ese.

25

Nagu eespool punktis 20 märgitud, täpsustas apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktis 2, millised on asjaomased kaubad ja teenused. Selles on ainsate klassi 9 kuuluvate kaupade osas nimetatud „magnetsalvestusvahendid”. Nagu käesoleva kohtuotsuse samas punktis ka rõhutatud, lähtus ta kõnealuste kaupade otsese ja konkreetse seose uurimisel Monaco Vürstiriigiga sõna-sõnalt sellest nimetusest (vaidlustatud otsuse punkt 26). Sellest tuleneb, et vastupidi hageja väidetele põhjendas apellatsioonikoda vaidlustatud otsust klassi 9 kuuluvate kaupade osas nõuetekohaselt ja võimaldas tulemuslikult hagejal vaidlustada tema teostatud analüüsi Üldkohtus.

26

Seega tuleb hageja teine etteheide ning seetõttu kogu esimene väide tagasi lükata.

27

Hageja see väide koosneb tegelikult neljast osast: esimene põhineb väitel, et apellatsioonikoda eiras määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti c kohaldamisala koostoimes selle määruse artikliga 5 ning seetõttu määruse artikli 7 lõiget 2, kui ei võtnud arvesse asjaolu, et kõnealuse kaubamärgi esialgne omanik oli liidu suhtes kolmas riik; teine puudutab seda, et apellatsioonikoda rikkus selle kindlakstegemisel, mis on määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti c üldine huvi, õigusnormi; kolmas on seotud asjaomase avalikkuse määratlemisel tehtud apellatsioonikoja ilmselge hindamisveaga ning neljas puudutab esiteks seose puudumist kõnealuse geograafilise asukoha ning asjaomaste kaupade ja teenuste vahel, ning teiseks geograafilise kriteeriumi hindamisel apellatsioonikoja poolt tehtud ilmselget hindamisviga. Olgugi et neid kaht viimast väiteosa käsitlevad argumendid on paigutatud kõnealuse kaubamärgi eristusvõimet puudutava rubriigi alla, see tähendab hageja sõnul määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti b ekslikku kohaldamist, on nende sisu peamiselt seotud, ning see tuleneb eelkõige hagiavalduse punktist 70, hagejale artikli 7 lõike 1 punkti c alusel antud keelduva vastuse vaidlustamisega.

28

Tuleb uuesti rõhutada, nagu on märgitud eespool punktis 13, et Madridi protokolli artikli 3 lõike 4 sätete ning määruse nr 207/2009 artikli 151 lõike 1 ja artikli 154 lõike 1 alusel on rahvusvahelisel registreeringul, milles nimetatakse Euroopa Ühendust, registreeringust alates sama mõju, mis on ühenduse kaubamärgitaotlusel.

29

Määruse nr 207/2009 artikli 5 alusel aga võivad „[ü]henduse kaubamärgi omanikud […] olla füüsilised ja juriidilised isikud, sealhulgas avaliku õiguse kohaselt loodud asutused”.

30

Määruse nr 207/2009 isikulist kohaldamisala reguleeriva nimetatud sätte selgest sõnastusest tuleneb, et kõik juriidilised isikud, sealhulgas avaliku õiguse kohaselt loodud üksused võivad taotleda ühenduse kaubamärgi kaitset. See kehtib muidugi nii liidu suhtes kolmanda riigi territooriumil asuva äriühingu, kui ka selle riigi enda kohta, kes, kui ta on rahvusvahelise õiguse subjekt, on ka liidu õiguse mõttes avalik-õiguslik juriidiline isik.

31

Sellest tuleneb, et kui Monaco riik esitas oma valitsuse kaudu taotluse, et kõnealuse kaubamärgi rahvusvahelises registreeringus nimetataks liitu, paigutas ta ise end määruse nr 207/2009 kohaldamisalasse ning tema taotluse suhtes võib seetõttu esitada määruse artiklis 7 ette nähtud mis tahes absoluutse keeldumispõhjuse.

32

Teisisõnu ei ole vastupidi hageja väidetele, kes nimetas teatavaid muudes valdkondades kui ühenduse kaubamärk sõlmitud rahvusvahelisi kokkuleppeid, liidu õiguse kohaldamisala laienenud Monaco Vürstiriigi territooriumile, vaid viimane ise on soovinud, et see õigus oleks tema suhtes kohaldatav (vt analoogia alusel kohtuotsused, 24.11.1992, Poulsen ja Diva Navigation, C‑286/90, EKL, EU:C:1992:453, punktid 21–28, ja 21.12.2011, Air Transport Association of America jt, C‑366/10, EKL, EU:C:2011:864, punktid 121–127) kõigepealt kui avalik-õiguslikule juriidilisele isikule määruse nr 207/2009 artikli 5 tähenduses, ning lisaks kaudselt, kandes kõnealuse kaubamärgiga seotud õigused hagejale üle.

33

Seega märkis apellatsioonikoda õigesti, et „kaubamärgi kuulumisel avalikule asutusele või organile või valitsusasutusele ei ole põhimõttelist legitiimsust” (vaidlustatud otsuse punkt 20), millest pealegi piisab näitamaks, et vastupidi ühtlustamisameti vastuse punktidele 12–15 on seda küsimust apellatsioonikojas tõstatatud.

34

Lisaks esitas hageja käesoleva väite esimese osa raames taotluse „vajaduse korral” esitada Euroopa Kohtule kaks järgmist eelotsuse küsimust:

35

Ühtlustamisamet esitab nende nõuete suhtes vastuvõetamatuse väite.

36

Arvestades esiteks eespool punktides 28–33 loetletud kaalutlustega ning teiseks asjaoluga, et hageja on esitanud vastava nõude üksnes „vajaduse korral”, ei ole selle nõude uurimine Üldkohtu poolt tingimata vajalik.

37

Igal juhul tuleb meenutada esiteks, et ELTL artiklis 267 ette nähtud menetlus on Euroopa Kohtu ja siseriiklike kohtute koostöö instrument. Sellest tulenevalt on üksnes asja menetleval ja selle lahendamise eest vastutaval siseriiklikul kohtul kohtuasja eripärasid arvesse võttes õigus hinnata eelotsuse vajalikkust asjas otsuse langetamiseks ning Euroopa Kohtule esitatavate küsimuste asjakohasust (kohtuotsus, 7.7.2011, Agafiţei jt, C‑310/10, EKL, EU:C:2011:467, punkt 25).

38

Teiseks on Üldkohtu pädevused loetletud ELTL artiklis 256, nagu neid on täpsustatud Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artiklis 51 ja selle põhikirja lisa artiklis 1. Nimetatud sätete alusel ei ole Üldkohtul pädevust esitada ELTL artikli 267 alusel Euroopa Kohtule eelotsuse küsimusi. Seega ei ole alust saata käesolev kohtuasi Üldkohtu kodukorra artikli 112 ja Euroopa Kohtu põhikirja artikli 54 teise lõigu alusel Euroopa Kohtule põhjendusega, et selle lahendamine kuulub üksnes viimase pädevusse.

39

Kolmandaks täpsustab ELTL artikli 256 lõige 3, et kuigi Üldkohus on teatavates põhikirjas sätestatud valdkondades pädev arutama ja lahendama küsimusi, mille suhtes artikli 267 alusel taotletakse eelotsust, tuleb nentida, et põhikirjas ei ole nähtud ette valdkondi, milles Üldkohus on pädev eelotsuse küsimusi arutama ja lahendama. Seega ei ole tal kehtiva õiguse kohaselt asjaomast pädevust.

40

Käesoleval juhul on Üldkohtule esitatud tühistamishagi ühtlustamisameti otsuse peale, liidu liikmesriigi kohtus ei ole vastavasisulist pooleliolevat kohtuvaidlust ning tegemist on ainuüksi hageja taotlusega, et Euroopa Kohtule esitataks eelotsusetaotlus. Seetõttu tuleb lükata selline nõue vastuvõetamatuse tõttu igal juhul tagasi.

41

Seetõttu tuleb eespool punktides 28–40 nimetatud kaalutlustel lükata selle väite esimene osa tagasi.

42

Käesoleva väite teise osa raames väidab hageja, et määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti c üldine huvi, mille kohaselt peavad registreerimistaotlusega hõlmatud kauba või teenuse omadusi kaubanduses tähistavad tähised või märgid olema kõikide jaoks vabalt kasutatavad (vt selle kohta kohtuotsus, 12.1.2006, Deutsche SiSi‑Werke vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, C‑173/04 P, EKL, EU:C:2006:20, punkt 62), erineb üldisest huvist, millele võib tugineda kolmas riik nagu Monaco Vürstiriik.

43

See teine väiteosa põhineb samal ekslikul eeldusel kui käesoleva väite esimene osa: tegemist ei ole sellega, et liidu õigust on lubatud kohaldada Monaco territooriumil, vaid Monaco Vürstiriik on rahvusvahelise lepingu mõjul soovinud, et talle seda õigust kohaldataks, et ta saaks kasutada kõnealust kaubamärki kogu liidu territooriumil ära. Monaco Vürstiriigi ning seejärel hageja suhtes kehtivad niivõrd, kuivõrd nad kavatsevad siseturul ja sellest väljaspool tegutseda kaitstuna kaubamärgi poolt, mis oma mõju poolest on identne ühenduse kaubamärgiga, samad üldise huvi nõuded kui kõigi muude ettevõtjate suhtes, kes soovivad kaubamärki registreerida või selle registreerimisele vastulauset esitada.

44

Need kaalutlused, mis on kohaldatavad kogu liidu territooriumil, on a fortiori kohaldatavad selle ühe osa suhtes määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 2 tähenduses.

45

Järelikult tuleb ka käesoleva väite teine osa tagasi lükata.

46

Hageja heidab apellatsioonikojale ette, et viimane käsitas asjaomase avalikkusena „ühenduse avalikkust” (vaidlustatud otsuse punkt 24) ning leidis, et viimane koosneb olenevalt sellest, millise kauba- ja teenuseartikliga asjaomaste kaupade ja teenuste seas on tegemist, teatavas osas keskmisest tarbijast ning teatavas osas vastava valdkonna spetsialistidest. Ta leiab, et „asjaomase tarbija profiil” (hagiavalduse punkt 73) ei ole määratletud muu hulgas seonduvalt väitega, et mõiste „monaco”„viitab pigem üldtuntuse ja luksuse mõistetele” (hagiavalduse sama punkt).

47

Kõigepealt tuleb rõhutada, et mis puutub Euroopa Ühendust nimetava rahvusvahelise kaubamärgi registreerimise taotlusega hõlmatud kaubaliikide geograafilist päritolu või sihtkohta või nende teenuseliikide osutamise kohta tähistada võivatesse märkidesse või tähistesse, iseäranis geograafilistesse nimetustesse, siis üldine huvi nende kättesaadavuse säilitamiseks ei ole tingitud mitte ainult nende võimest kajastada asjaomaste kauba- ja teenuseliikide võimalikku kvaliteeti ja muid omadusi, vaid ka võimest mõjutada erineval moel tarbijate eelistusi, näiteks sidudes kaubad ja teenused positiivseid tundeid esile kutsuda võiva kohaga (vt selle kohta kohtuotsus, 25.10.2005, Peek & Cloppenburg vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (Cloppenburg), T‑379/03, EKL, EU:T:2005:373, punkt 33 ja seal viidatud kohtupraktika).

48

Lisaks tuleb välja tuua, et kaubamärgina ei registreerita esiteks geograafilisi nimetusi, kui need tähistavad teatavaid geograafilisi kohti, mis on juba omandanud maine või tuntuse asjaomase kauba- või teenuseliigiga seoses ja mis huvigrupi silmis kujutavad endast vastavat seost, ja teiseks ei registreerita geograafilisi nimetusi, mida võivad soovida kasutada ettevõtjad, kes samuti peavad saama neid nimetusi kasutada asjassepuutuva kauba- või teenuseliigi geograafilise päritolu tähistamiseks (vt eespool punktis 47 viidatud kohtuotsus Cloppenburg, EU:T:2005:373, punkt 34 ja seal viidatud kohtupraktika).

49

Sellegipoolest tuleb välja tuua, et põhimõtteliselt ei keela määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkt c kaubamärgina registreerimast geograafilisi nimetusi, mis on huvigrupi jaoks tundmatud või vähemalt tundmatud geograafilise koha tähistajana, või nimetusi, mille puhul tulenevalt tähistatud koha iseloomust ei ole tõenäoline, et huvigrupp võiks arvata, et asjaomane kauba- või teenuseliik sellest kohast pärineb või on seal kavandatud (vt eespool punktis 47 viidatud kohtuotsus Cloppenburg, EU:T:2005:373, punkt 36 ja seal viidatud kohtupraktika).

50

Kõike eeltoodut silmas pidades tuleb tähise kirjeldavust hinnata üksnes ühelt poolt kõnealuste kaupade ja teenuste suhtes ning teiselt poolt arusaamise suhtes, mis asjaomasel avalikkusel sellest tekib (vt eespool punktis 47 viidatud kohtuotsus Cloppenburg, EU:T:2005:373, punkt 37 ja seal viidatud kohtupraktika).

51

Hinnangu andmisel peab ühtlustamisamet välja selgitama, kas geograafiline nimetus on huvigrupis tuntud kohatähisena. Lisaks on tarvis, et vaidlusalune nimetus seonduks huvigrupi silmis ka tegelikult kaitstavate kaupade või teenuste liigiga või oleks vähemalt mõistlik eeldada, et selline nimetus võib huvigrupi silmis asjaomaste kaupade või teenuste liigi geograafilist päritolu tähistada. Selle kontrollimise raames tuleb eriti võtta arvesse vaidlusaluse geograafilise nimetuse tuntuse astet huvigrupis ning sellega tähistatud koha ja asjassepuutuvate kaupade või teenuste iseloomu (vt eespool punktis 47 viidatud kohtuotsus Cloppenburg, EU:T:2005:373, punkt 38 ja seal viidatud kohtupraktika).

52

Käesoleval juhul peab Üldkohtu kontroll piirduma küsimusega, kas kõnealune kaubamärk koosneb asjaomase avalikkuse jaoks üksnes tähisest, mida kaubanduses võidakse kasutada tähistatud teenuste geograafilise päritolu tähistamiseks. Sellega seoses on selge, et mõiste „monaco” vastab selle vürstiriigi nimele, mis on oma 2 km2 suurusest pindalast ja alla 40000 suurusest elanikearvust hoolimata ülemaailmselt tuntud kasvõi juba tänu vürstiperekonna, vormel 1 võidusõidu maailmakarikaetapi korraldamise ja tsirkusefestivali üldtuntusele. Monaco Vürstiriik on veelgi tuntum liidu kodanike seas, eelkõige tänu selle riigi ja ühe liikmesriigi, nimelt Prantsusmaa vahelisele riigipiirile, lähedusele teatava muu liikmesriigi, Itaaliaga ning asjaolule, et asjaomane kolmas riik kasutab 28‑st liikmesriigist 19‑ga ühist raha, nimelt eurot.

53

Seetõttu ei ole vastupidi kohtuasjale, milles tehti eespool punktis 47 viidatud kohtuotsus Cloppenburg (EU:T:2005:373), milles Üldkohus otsustas, et asjaomase avalikkuse, nimelt Saksa keskmise tarbija osas ei ole tõendatud, et sõna „cloppenburg” viitab kindlasti selle riigi ühele väikesele linnale, käesolevas kohtuasjas kahtluse all, et mõiste „monaco” viitab mis tahes lingvistilise kuuluvusega asjaomase avalikkuse silmis samanimelisele geograafilisele territooriumile.

54

Samas vaidleb hageja vastu sellele, et asjaomane avalikkus on liidu avalikkus ning lisaks tuleb asjaomastest kaupadest ja teenustest sõltuvalt teha vahet keskmise tarbija ja vastava valdkonna spetsialistidest koosneva avalikkuse vahel.

55

Siiski leidis apellatsioonikoda õigesti, et kogu Euroopa Ühendust nimetava rahvusvahelise registreeringu osas koosneb asjaomane avalikkus Euroopa Ühenduse avalikkusest ning samuti eristas ta õigesti vaidlustatud otsuse punktis 24 masstarbimise kaupu ja kogu avalikkusele osutatavaid teenuseid, millega seoses on asjaomane tarbija keskmine tarbija, spetsialistidele suunatud kaupadest ja spetsialistidele osutatavatest teenustest, mille asjaomane avalikkus on spetsialistidest koosnev avalikkus. Seetõttu ei teinud apellatsioonikoda viga, kui ta määratles asjaomase avalikkuse ja omistas talle asjaomastest kaupadest ja teenustest sõltuvalt vastavalt keskmise või pigem suure tähelepanelikkuse astme.

56

Seetõttu tuleb käesoleva väite kolmas osa tagasi lükata.

57

Hageja sõnul ei ole apellatsioonikoda kindlaks teinud, et asjaomase avalikkuse silmis on Monaco Vürstiriigi ning magnetsalvestusvahendite tootmise, transpordi või tähtajalise majutuse vahel seos. Spordialast tegevust ja meelelahutust puudutavas osas vaidleb ta vastu väitele, et üksnes vormel 1 võidusõidud ja tsirkuseetendused on tuntud, kuna nende korraldajatele kuuluvad kõnealusest kaubamärgist sõltumatud kaubamärgid.

58

Apellatsioonikoja poolt õigesti esitatud ja käesoleva kohtuotsuse punktis 20 osutatud põhjendustel tuleb leida, et vastupidi hageja väidetele tegi apellatsioonikoda iga asjaomase kauba ja teenuse osas õiguslikult piisavalt kindlaks piisavalt otsese ja konkreetse seose nende ja kõnealuse kaubamärgi vahel, et otsustada, et mõiste „monaco” võib kaubanduses tähistada kaupade geograafilist päritolu või sihtkohta või teenuste osutamise kohta ning seetõttu on kõnealune kaubamärk asjaomaseid kaupu ja teenuseid kirjeldav.

59

Mis puutub geograafilise kriteeriumi hindamisel apellatsioonikoja poolt tehtud ilmselge hindamisvea väidetavasse olemasolusse, siis ei saa nõustuda hageja argumendiga, mille kohaselt tuleb eristada riigi täisnime („Monaco Vürstiriik”) lühikesest nimest („Monaco”). Selline eristamine ei takista seose kindlakstegemist asjaomaste kaupade ja teenuste ning kõnealuse territooriumi vahel. Sellega seoses läheb hageja argument, et ühtlustamisamet on aktsepteerinud kõnealuse kaubamärgiga identseid sõnamärke, vastuollu kahe asjaoluga. Kõigepealt, kuigi võrdse kohtlemise ja hea halduse põhimõtet arvestades peab ühtlustamisamet võtma arvesse juba tehtud otsuseid ning uurima eriti tähelepanelikult, kas tuleb teha samasugune otsus või mitte, peab nende põhimõtete kohaldamine siiski toimuma kooskõlas seaduslikkuse põhimõttega (kohtuotsus, 17.7.2014, Reber Holding vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, C‑141/13 P, EU:C:2014:2089, punkt 45 ja seal viidatud kohtupraktika). Käesoleval juhul on apellatsioonikoda, nagu eespool punktidest 47–58 nähtub, õigesti leidnud, et taotletav kaubamärk on vastuolus määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punktis c sätestatud keeldumispõhjusega, mistõttu hageja tuginemine ühtlustamisameti varasematele otsustele, et seda järeldust vaidlustada, ei saa anda tulemusi. Peale selle tegi ühtlustamisamet hagejale soodsa otsuse mitme muu kauba ja teenusega seoses, mis on loetletud käesoleva kohtuotsuse punktis 23 ning mis on sellest alates kõnealuse kaubamärgiga kaitstud.

60

Seetõttu tuleb käesoleva väite neljas osa ning ühtlasi väide tervikuna tagasi lükata.

61

Hageja väidab seoses kaubamärgi eristusvõimega, et apellatsioonikoda rikkus õigusnormi ning teiseks tegi ilmse hindamisvea. Neid hagiavalduses eraldi väidete alla paigutatud punkte tuleb seetõttu, et need tulenevad määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punktile b antavast tõlgendusest, Üldkohtu arvates uurida teineteisega seostatult.

62

Hageja leiab, et apellatsioonikoda eiras nii ühtlustamisameti varasemat otsustuspraktikat kui ka kohtupraktikat, kui märkis, et ühelt poolt määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punktis b ja teiselt poolt selle määruse artikli 7 lõike 1 punktis c nimetatud absoluutsete keeldumispõhjuste vastavad kohaldamisalad kattuvad.

63

Sellega seoses tuleb kõigepealt meenutada, et eespool punktis 59 osutatud kohtupraktika alusel puudub ühtlustamisameti otsustuspraktikal vaidlustatud otsuse õiguspärasuse suhtes mõju.

64

Seejärel tuleb märkida, et vastupidi hageja väidetele ei viinud apellatsioonikoda vaidlustatud otsuses erinevalt sellest, mida tegi hageja hagiavalduses ise, määruse nr 207/2009 artiklis 7 esitatud kahe absoluutse keeldumispõhjuse analüüsi läbi koos, vaid esiteks eelistas õigesti nimetatud määruse artikli 7 lõike 1 punktil c põhinevat analüüsi just põhjusel, et mõiste „monaco” viitab samanimelisele territooriumile ning see asjaolu juhatab kõigepealt uurima, kas asjaomastel kaupadel ja teenustel on Monaco Vürstiriigi territoriaalse nimetusega piisavalt otsene ja konkreetne seos (vaidlustatud otsuse punktid 21–31). Alles hilisemas osas märkis apellatsioonikoda (vaidlustatud otsuse lõik, mis algab väljendiga „pealegi”), et teine määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punktil b põhinev keeldumispõhjus on samuti kohaldatav (vaidlustatud otsuse punktid 32 ja 33), enne kui ta järeldas, et nende kahe absoluutse keeldumispõhjuse vastavad kohaldamisalad teataval määral kattuvad (vaidlustatud otsuse punkt 34), mida väljakujunenud kohtupraktikas on tunnistatud (vt selle kohta kohtuotsused, 10.6.2008, Novartis vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (BLUE SOFT), T‑330/06, EU:T:2008:185, punkt 30, ja 7.10.2010, Deutsche Behindertenhilfe – Aktion Mensch vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (diegesellschafter.de), T‑47/09, EU:T:2010:428, punkt 24).

65

Seega hageja eksib, väites, et apellatsioonikoda rikkus õigusnormi, kui kohaldas eelnimetatud sätteid.

66

Nagu on eespool punktis 27 näidatud, põhineb see etteheide peamiselt väitel, et on rikutud määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti c. Siiski märgib hageja lisaks, et apellatsioonikoda tegi ilmse hindamisvea, kui leidis, et kõnealusel kaubamärgil puudub eristusvõime muu hulgas niivõrd, kuivõrd sellega viidatakse üldtuntuse ja luksuse mõistetele, täpsemini „teatavale luksuse ideele” (hagiavalduse punkt 77).

67

Tuleb rõhutada, et määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti c tähenduses kaupade või teenuste omadusi kirjeldaval sõnamärgil puudub tingimata nende samade kaupade või teenuste suhtes eristusvõime sama määruse artikli 7 lõike 1 punkti b tähenduses (vt kohtuotsused, 11.2.2010, Deutsche BKK vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (Deutsche BKK), T‑289/08, EU:T:2010:36, punkt 53, ja 29.3.2012, Kaltenbach & Voigt vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (3D eXam), T‑242/11, EU:T:2012:179, punkt 39 ja seal viidatud kohtupraktika).

68

Nagu eespool punktides 47–60 aga tuvastatud, ei eksinud apellatsioonikoda, kui leidis, et kõnealune kaubamärk on asjaomaseid kaupu ja teenuseid kirjeldav. Seetõttu ei saa kaubamärgil olla eristusvõimet määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti b tähenduses ega järelikult sarnaselt eespool punktis 44 leituga ka artikli 7 lõike 2 tähenduses.

69

Peale selle, nagu on sisuliselt märgitud eespool punktis 64, leidis apellatsioonikoda ka seda, et asjaomane tarbija tajub kõnealust kaubamärki pigem teabekandja kui asjaomaste kaupade ja teenuste kaubandusliku päritolu tähisena (vaidlustatud otsuse punkt 33). Üldkohtul jääb selle analüüsiga üksnes nõustuda ning sellest tulenevalt leida, et kõnealusel kaubamärgil puudub nende kaupade ja teenustega seoses ka eristusvõime.

70

Mis aga puutub väitesse, et apellatsioonikoda on rikkunud võrdse kohtlemise, hea halduse ja õiguskindluse põhimõtet, siis tuleb see mis tahes aluse puudumise tõttu tagasi lükata, kuna toimikusse lisatud tõendid selle väite õigsust ei kinnita. Asjaolu, et apellatsioonikoda on jaotanud kaupu ja teenuseid ükshaaval selleks, et uurida seost nende ja kõnealuse kaubamärgi vahel, annab tunnistust üksikasjaliku ja tähelepaneliku uurimise läbiviimisest, milles on järgitud hea halduse ja õiguskindluse põhimõtet. Mis puutub võrdse kohtlemise põhimõttesse, siis tuleb rõhutada, et seda ei saa eirata ainuüksi põhjusel, et teatavad kõnealuse kaubamärgiga hõlmatud kaubad ja teenused on võetud kaitse alla ja muud mitte, vaid nimetatud asjaolu üksnes illustreerib seda, et võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumine erineva kohtlemise tõttu eeldab, et kõnealused olukorrad sarnanevad kõigi neid iseloomustavate asjaolude poolest. Käesoleval juhul see nii aga ei ole.

71

Seetõttu tuleb käesolev väide tagasi lükata ning hagi tervikuna rahuldamata jätta.

72

Kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

73

Kuna hageja on kohtuvaidluse kaotanud ja komisjon on kohtukulude hüvitamist nõudnud, tuleb kohtukulud mõista välja hagejalt.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (kaheksas koda)

otsustab: