Pooled
Kohtuotsuse põhistus
Resolutiivosa

Pooled

Kohtuasjas T‑61/13,

Research and Production Company „Melt Water” UAB , asukoht Klaipėda (Leedu), esindajad: advokaadid V. Viešūnaitė ja J. Stucka,

hageja,

versus

Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) , esindajad: V. Melgar ja J. Ivanauskas,

kostja,

mille ese on hagi Siseturu Ühtlustamise Ameti neljanda apellatsioonikoja 3. detsembri 2012. aasta otsuse peale (asi R 1794/2012-4), mis käsitleb kujutismärgi NUEVA ühenduse kaubamärgina registreerimise taotlust,

ÜLDKOHUS (kaheksas koda),

koosseisus: koja esimees M. Jaeger, kohtunikud D. Gratsias ja M. Kancheva (ettekandja),

kohtusekretär: ametnik J. Weychert,

arvestades 6. veebruaril 2013 Üldkohtu kantseleisse saabunud hagiavaldust,

arvestades 22. aprillil 2013 Üldkohtu kantseleisse saabunud Siseturu Ühtlustamise Ameti vastust,

arvestades 9. jaanuaril 2014 toimunud kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

Kohtuotsuse põhistus

Vaidluse taust

1. Hageja Research and Production Company „Melt Water” UAB esitas 19. jaanuaril 2012 Siseturu Ühtlustamise Ametile (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) (edaspidi „ühtlustamisamet”) nõukogu 26. veebruari 2009. aasta määruse (EÜ) nr 207/2009 ühenduse kaubamärgi kohta (ELT L 78, lk 1) alusel ühenduse kaubamärgi registreerimise taotluse.

2. Kaubamärk, mille registreerimist taotleti, on järgmine kujutismärk:

>image>3

3. Kaubad, mille jaoks kaubamärgi registreerimist taotleti, kuuluvad 15. juuni 1957. aasta märkide registreerimisel kasutatava kaupade ja teenuste rahvusvahelise klassifikatsiooni Nizza kokkuleppe (uuesti läbi vaadatud ja parandatud kujul) klassi 32 ning vastavad järgmisele kirjeldusele: „mineraal- ja gaseervesi ning muud alkoholivabad joogid; mineraalvesi (mitte-raviotstarbeline); mineraalvesi [jook], mineraalvesi; mineraal- ja gaseervesi ning muud alkoholivabad joogid; pudelivesi, vesi; allikavesi; vesi (joodav) (pudelis); joogivesi (pudelis); gaseervesi; mineraalvesi [jook], toonikud [mitte-raviotstarbelised joogid], soodavesi, lauavesi; mineraalvesi (mitte-raviotstarbeline), gaseerimata vesi; mineraalvesi”.

4. Kontrollija lükkas registreerimistaotluse 18. juuli 2012. aasta otsusega kõigi eespool punktis 3 viidatud kaupade osas määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punktide b ja c ning artikli 7 lõike 2 alusel tagasi, kuna asjaomane tähis on kirjeldav ja sellel puudub eristusvõime.

5. Taotluse tagasi lükkamise otsuse viimases lõigus märkis kontrollija leedu keeles järgmist:

„Teil on kooskõlas määruse nr 207/2009 artikliga 59 õigus esitada selle otsuse peale kaebus [leedu keeles: „apeliacija”]. Vastavalt määruse nr 207/2009 artiklile 60 tuleb kaebuse teade [leedu keeles: „pranešimas apie apeliaciją”] esitada ühtlustamisametile kirjalikult kahe kuu jooksul alates asjaomase otsuse teatavaks tegemisest ja nelja kuu jooksul samast kuupäevast alates tuleb esitada kirjalik selgitus [leedu keeles: „rašytinis prašymas”] edasikaebuse aluste kohta. Selgitust [leedu keeles: „prašymas”] ei loeta esitatuks enne, kui on tasutud kaebuse esitamise lõiv summas 800 eurot.”

6. Kontrollija otsus tehti hagejale teatavaks 28. juulil 2012.

7. Hageja esitas 25. septembril 2012 määruse nr 207/2009 artiklite 58–64 alusel kontrollija otsuse peale kaebuse.

8. Ühtlustamisamet võttis 4. oktoobril 2012 hagejaga telefoni teel ühendust, juhatades tähelepanu asjaolule, et kaebuse esitamise lõiv ei olnud tasutud. Sellele tähelepanekule vastates selgitas hageja samal päeval ühtlustamisametile saadetud kirjas, et kontrollija otsusest ning määruse nr 207/2009 artiklist 60 tulenevalt võib kõnealust lõivu tasuda kuni selgituse esitamiseni edasikaebuse aluste kohta, see tähendab nelja kuu jooksul alates asjaomase otsuse teatavaks tegemisest.

9. Ühtlustamisamet saatis 5. oktoobril 2012 hagejale teate selle kohta, et kaebuse esitamise lõivu ei olnud tasutud ettenähtud tähtaja jooksul, mis ühtlustamisameti sõnul möödus 28. septembril 2012. Hagejal paluti esitada oma seisukoht ning viimane tegi seda 4. oktoobri 2012. aasta kirjas.

10. Hageja esitas 9. oktoobril 2012 selgitused edasikaebuse aluste kohta. Ühtlustamisamet sai 10. oktoobril 2012 kätte kaebuse esitamise lõivu, mille hageja oli üle kandnud eelmisel päeval.

11. Ühtlustamisameti neljas apellatsioonikoda luges 3. detsembri 2012. aasta otsusega (edaspidi „vaidlustatud otsus”) kaebuse mitteesitatuks. Apellatsioonikoda leidis kõigepealt, et määruse nr 207/2009 artikli 60 sõnastus oli kontrollija otsuses õigesti üle võetud. Ta märkis seejärel, et selles sättes esitatud lauset „[t]eadet ei loeta esitatuks enne, kui on tasutud lõiv kaebuse esitamise eest” saab mõista vaid nii, et see on seotud eelneva lausega kaebuse teate esitamise kohta, milles on nähtud ette kahekuuline tähtaeg, mitte järgneva lausega selgituse esitamise kohta, milles on nähtud ette neljakuuline tähtaeg. Apellatsioonikoda märkis ka seda, et komisjoni 13. detsembri 1995. aasta määruse (EÜ) nr 2868/95, millega rakendatakse nõukogu määrus (EÜ) 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta (EÜT L 303, lk 1; ELT eriväljaanne 17/01, lk 189) eeskirja 49 lõige 3 sätestab, et kui lõiv tasutakse pärast määruse nr 207/2009 artikli 60 kohaselt kaebuse esitamiseks ettenähtud tähtaja möödumist, ei loeta kaebust esitatuks ja kaebuse esitajale tagastatakse kaebuse esitamise lõiv. Ta nentis, et käesoleval juhul tasus hageja kaebuse esitamise lõivu 10. oktoobril 2012 ehk pärast kaebuse teate esitamiseks ja lõivu tasumiseks ettenähtud kahekuulise tähtaja möödumist 28. septembril 2012. Seetõttu luges ta kaebuse määruse nr 207/2009 artikli 60 alusel sisuliselt mitteesitatuks ning andis korralduse see lõiv määruse nr 2868/95 eeskirja 49 lõike 3 alusel tagastada.

Poolte nõuded

12. Hageja palub Üldkohtul:

– tühistada vaidlustatud otsus;

– tunnistada, et kaebus on apellatsioonikojale esitatud;

– mõista kohtukulud välja ühtlustamisametilt.

13. Ühtlustamisamet palub Üldkohtul:

– jätta hagiavaldus rahuldamata;

– mõista kohtukulud välja hagejalt.

Õiguslik käsitlus

Hageja teise nõude vastuvõetavus

14. Hageja palub oma teises nõudes tunnistada, et kaebus on apellatsioonikojale esitatud ning seega sisuliselt seda, et Üldkohus kohustaks apellatsioonikoda lugema see kaebus esitatuks.

15. Selles piisab, kui meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peab ühtlustamisamet liidu kohtule ühtlustamisameti apellatsioonikoja otsuse peale esitatud hagi korral võtma vastavalt määruse nr 207/2009 artikli 65 lõikele 6 vajalikud meetmed nimetatud liidu kohtu otsuse täitmiseks. Seega ei ole Üldkohtu pädevuses teha ühtlustamisametile ettekirjutusi, vaid tegelikult on ühtlustamisamet ise kohustatud Üldkohtu otsuse resolutsioonist ja põhjendustest järeldusi tegema (vt Üldkohtu 11. juuli 2007. aasta otsus kohtuasjas T‑443/05: El Corte Inglés vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Bolaños Sabri (PiraÑAM diseño original Juan Bolaños), EKL 2007, lk II‑2579, punkt 20 ja seal viidatud kohtupraktika).

16. Seega on vastuvõetamatu hageja nõue, milles ta palub Üldkohtul kohustada ühtlustamisametit tunnistama, et talle on asjaomane kaebus esitatud.

Sisulised küsimused

17. Hageja on esitanud oma hagi põhjendamiseks üheainsa väite, et on rikutud määruse nr 207/2009 artiklit 60. Ta märgib sisuliselt, et tema kaebus on apellatsioonikojale esitatud, kuna ta tasus kaebuse esitamise lõivu selle tähtaja jooksul, mis on ette nähtud asjaomase artikli leedukeelses versioonis ja see on autentne tekst. Ta väidab, et nimetatud artikli leedukeelse versiooni sõnastuses on selgesti ja ühemõtteliselt märgitud, et kaebuse esitamise lõivu tasumine on seotud selgituse esitamisega edasikaebuse aluste kohta ning näeb selleks ette neljakuulise, mitte kahekuulise tähtaja, nagu see on ette nähtud kaebuse teate esitamise suhtes.

18. Ühtlustamisamet vaidleb hageja argumentidele vastu.

19. Määruse nr 207/2009 artikkel 60 „Kaebuse esitamise tähtaeg ja vorm” on sõnastatud järgmiselt:

„Teade kaebuse [sama määruse artiklis 58 osutatud ühtlustamisameti, muu hulgas kontrollija otsuste peale; leedu keeles: „pranešimas apie apeliaciją”] esitamise kohta tuleb [ühtlustamisametile] esitada kirjalikult kahe kuu jooksul alates otsuse teatavaks tegemisest, mille peale kaevatakse. Teadet [leedu keeles: „prašymas”] ei loeta esitatuks enne, kui on tasutud lõiv kaebuse esitamise eest. Nelja kuu jooksul alates otsuse teatavaks tegemisest tuleb esitada kirjalik selgitus [leedu keeles: „rašytinis prašymas”] edasikaebuse aluste kohta.”

20. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt, milles on analoogia alusel lähtutud EÜ artiklist 314 ja EL artiklist 55, on kõik liidu õigusnormi keeleversioonid võrdselt autentsed ja põhimõtteliselt tuleb igale keeleversioonile omistada ühesugune väärtus, mis ei tohi sõltuda muu hulgas sellest, kui suur on liikmesriikide rahvastik, kes seda keelt kasutab (vt selle kohta Euroopa Kohtu 2. aprilli 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑296/95: EMU Tabac jt, EKL 1998, lk I‑1605, punkt 36; 20. novembri 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑152/01: Kyocera, EKL 2003, lk I‑13821, punkt 32, ja Üldkohtu 20. septembri 2012. aasta otsus kohtuasjas T‑407/10: Ungari vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 39).

21. Käesoleval juhul on selge, et määruse nr 207/2009 artikli 60 leedukeelne versioon on autentne tekst samamoodi nagu selle sätte versioonid muudes liidu ametlikes keeltes.

22. Määruse nr 207/2009 artikli 60 leedukeelse versiooni sõnastuse osas tuleb märkida, et esimeses lauses tähendab mõiste „pranešimas” sõna otseses mõttes „teadet”, milles osutatakse ühtlustamisametile esitatavale kaebuse teatele ja kolmandas lauses mõiste „prašymas” sõna otseses mõttes „taotlust”, milles osutatakse edasikaebuse aluseid esitavale selgitusele. Ka teise lause sõnastuses osutatakse selgitusele (prašymas), mida ei loeta esitatuks enne, kui on tasutud kaebuse esitamise lõiv.

23. Tuleb aga märkida, et määruse nr 207/2009 artikli 60 teises lauses näib sõna „prašymas” mitmeti mõistetav. Ühelt poolt, nagu hageja väidab, näib see viitavat muule kui mõistele, mida on kasutatud esimeses lauses ühtlustamisametile esitatava kaebuse teate kohta, nimelt kolmandas lauses kasutatud mõistega identsele mõistele, milles osutatakse selgitustele edasikaebuse aluste kohta, andes mõista, et kaebuse esitamise lõivu tasumiseks ettenähtud tähtaeg on nagu ka nende selgituste esitamise osas neljakuuline. Teiselt poolt, nagu väidab ühtlustamisamet, viitab see, et mõiste paikneb teises lauses, asjaolule, et see on seotud eelneva lausega, mis käsitleb ühtlustamisametile kahe kuu jooksul esitatavat teadet kaebuse esitamise kohta, mitte järgneva lausega, mis käsitleb selgitust edasikaebuse aluste kohta.

24. Sellest tuleneb, et vastupidi poolte menetlusdokumentides esitatud väidetele, et sätte sõnastus on selge, ei ole määruse nr 207/2009 artikli 60 leedukeelne versioon üheselt mõistetav ja annab seega alust kahtlusteks, kuidas seda tõlgendada ja kohaldada.

25. Seetõttu tuleb teha kindlaks määruse nr 207/2009 artikli 60 õige ja ühetaoline tõlgendus ja uurida õiguslikke tagajärgi, mis käesoleval juhul tulenevad ühtlustamisameti poolt selle artikli kohaldamisest.

26. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei saa ühes keeleversioonis kasutatud liidu õigusnormi sõnastus olla selle sätte tõlgendamise ainus alus ja sellele keeleversioonile ei saa tõlgendamisel anda eelist muude keeleversioonide ees. Niisugune lähenemine oleks vastuolus liidu õiguse ühetaolise kohaldamise nõudega (Euroopa Kohtu 12. novembri 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑149/97: Institute of the Motor Industry, EKL 1998, lk I‑7053, punkt 16; 3. aprilli 2008. aasta otsus kohtuasjas C‑187/07: Endendijk, EKL 2008, lk I‑2115, punkt 23, ja 9. oktoobri 2008. aasta otsus kohtuasjas C‑239/07: Sabatauskas jt, EKL 2008, lk I‑7523, punkt 38).

27. Esiteks välistab liidu õiguse ühetaolise tõlgendamise vajadus selle, et kahtluse korral käsitletakse õigusnormi teksti isoleeritult, ja nõuab, et seda tõlgendataks ja kohaldataks teiste ametlike keelte versioone arvestades (Euroopa Kohtu 12. juuli 1979. aasta otsus kohtuasjas 9/79: Koschniske, EKL 1979, lk 2717, punkt 6; vt ka Euroopa Kohtu 17. oktoobri 1996. aasta otsus kohtuasjas C‑64/95: Lubella, EKL 1996, lk I‑5105, punkt 17 ja seal viidatud kohtupraktika, ning Üldkohtu 15. septembri 2011. aasta otsus kohtuasjas T‑271/09: Prinz Sobieski zu Schwarzenberg vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – British-American Tobacco Polska (Romuald Prinz Sobieski zu Schwarzenberg), kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 38 ja seal viidatud kohtupraktika).

28. Teiseks nõuab vajadus tõlgendada liidu õigusnormi erinevaid keeleversioone ühetaoliselt, et juhul, kui teatava sätte keeleversioonides esineb erinevusi, lähtutaks asjaomase õigusnormi tõlgendamisel selle õigusakti üldisest ülesehitusest ja eesmärgist, millesse säte kuulub (vt selle kohta Euroopa Kohtu 27. oktoobri 1977. aasta otsus kohtuasjas 30/77: Bouchereau, EKL 1977, lk 1999, punkt 14; eespool punktis 20 viidatud kohtuotsus Kyocera, punkt 33, ja 22. märtsi 2012. aasta otsus kohtuasjas C‑190/10: Génesis, punkt 42 ja seal viidatud kohtupraktika).

29. Esmalt, mis puutub määruse nr 207/2009 artikli 60 versioonidesse muudes liidu ametlikes keeltes, eelkõige ühtlustamisameti viies töökeeles, siis tuleb märkida, et pantsus-, inglis-, saksa-, itaalia- ja hispaaniakeelses versioonis viitab asjaomase artikli teises lauses kasutatud mõiste, vastavalt „recours”, „notice”, „Beschwerde”, „ricorso” ja „recurso” selgesti esimeses lauses kasutatud identsele mõistele, mis tähistab teadet kaebuse esitamise kohta, mis tuleb ühtlustamisametile esitada kahe kuu jooksul alates otsuse teatavaks tegemisest, mille peale kaevatakse, mitte teisele mõistele, mida kasutatakse kolmandas lauses ja mis tähistab selgitust edasikaebuse aluste kohta, mis tuleb esitada nelja kuu jooksul.

30. Teisalt, mis puutub määruse nr 207/2009 artikli 60 teise lause üldisesse ülesehitusse ja eesmärki, siis tuleb nentida, et selle otstarve on välistada puhtformaalsete kaebuste esitamist, millele ei järgne selgitust edasikaebuse aluste kohta ehk pärssida soovunelmatest kantud kaebuste esitamist.

31. Seetõttu tuleb määruse nr 207/2009 artiklit 60 tõlgendada ühetaoliselt nii, et kaebuse esitamise lõiv on nõutav kaebuse esitatuks lugemiseks, mistõttu selle tasumine on seotud kaebuse esitamisega ning makse tuleb teha nagu ka kaebus esitada kahe kuu jooksul alates selle otsuse teatavaks tegemisest, mille peale kaebus esitatakse. Neljakuuline tähtaeg, mis hakkab kulgema otsuse teatavakstegemisest, on kohaldatav üksnes selgituse esitamise suhtes kaebuse põhjenduste kohta, mitte kaebuse esitamise lõivu tasumise suhtes.

32. Lisaks tuleb nii, nagu apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktis 13 lisas, märkida, et sellist ühetaolist tõlgendust kinnitab määruse nr 2868/95 eeskirja 49 lõige 3. Nimetatud eeskiri, mille sõnastus on selge ja ühemõtteline nii leedu kui ka muudes eespool punktis 29 nimetatud keeltes, sätestab, et kui kaebuse eest nõutav lõiv tasutakse pärast määruse nr 207/2009 artikli 60 kohaselt kaebuse esitamiseks ettenähtud tähtaja möödumist, ei loeta kaebust esitatuks ja kaebuse esitajale tagastatakse kaebuse esitamise lõiv. Tuleb järeldada, et väljend „kaebuse esitamiseks ettenähtud tähtaeg” viitab siinkohal kahekuulisele tähtajale, mis kehtib kaebuse esitamise teate esitamisele, mitte neljakuulisele tähtajale edasikaebuse aluste selgituse esitamisele.

33. Mis puutub hageja menetlusdokumentides esitatud väitesse, et määruse nr 207/2009 artiklit 60 tuleb õiguskindluse tagamiseks tõlgendada tema huvidega kõige enam kooskõlas oleval viisil, siis tuleb kõigepealt märkida, et kohtuistungil täpsustas hageja, et nimetatud väide ei ole iseseisev väide selle kohta, et on rikutud õiguskindluse põhimõtet, vaid see üksnes toetab tema ainsat väidet, et on rikutud kõnealust artiklit, ning see kanti kohtuistungi protokolli.

34. Piisab aga sellest, kui märkida, et justnimelt õiguskindluse põhimõte koos võrdsuse põhimõtte ja diskrimineerimiskeelu põhimõttega suunas apellatsioonikoda tõlgendama määruse nr 207/2009 artiklit 60 ühetaoliselt vastavalt eespool punktis 31 esitatud tõlgendusele ja keelas tal sellest hageja kasuks kõrvale kalduda. Kõnealune ühetaoline tõlgendus, mis põhineb selle artikli versioonidel muudes liidu ametlikes keeltes ning selle üldisel ülesehitusel ja eesmärgil, on ainus õiguskindluse põhimõttega kooskõlas olev tõlgendus. Menetlustähtaegade, eelkõige kaebuse esitamise tähtaja järgimine on avalikes huvides ning sellest ühetaolisest tõlgendusest erinev tõlgendus võib kahjustada õiguskindlust (vt selle kohta analoogia alusel Üldkohtu 19. septembri 2012. aasta otsus kohtuasjas T‑267/11: Video Research USA vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (VR), punkt 35, ja Üldkohtu 24. oktoobri 2013. aasta määrus kohtuasjas T‑451/12: Stromberg Menswear vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Leketoy Stormberg Inter (STORMBERG), kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 38).

35. Apellatsioonikoda tõlgendas vaidlustatud otsuse punktis 12 õigesti määruse nr 207/2009 artiklit 60 nii, et see nõuab kaebuse esitamise lõivu tasumist kaebuse teate esitamiseks ettenähtud kahekuulise tähtaja jooksul, et kaebuse teade loetaks esitatuks.

36. Mis puutub hageja väitesse, et ühtlustamisameti kontrollija kordas oma otsuses sõnaselgelt määruse nr 207/2009 artikli 60 leedukeelset versiooni, esitamata lisaselgitust, siis tuleb kõigepealt märkida, et teatavaks tehtud otsuses registreerimistaotluse tagasilükkamise kohta (vt eespool punkt 5) võttis ühtlustamisameti kontrollija selle artikli leedukeelse versiooni mitmeti mõistetavuse seoses kaebuse esitamise lõivu tasumise tähtajaga üle, nagu seda on eespool (vt punktid 22–24) nenditud, juhtimata hageja tähelepanu sellele mitmeti mõistetavusele ja selle versiooni erinevusele muudest autentse tekstiga keeleversioonidest. Lisaks tunnistas ühtlustamisamet kohtuistungil sellise mitmeti mõistetavuse ja erinevuse olemasolu, millest ta ei olevat olnud kuni käesoleva vaidluseni teadlik, väites samas, et igal juhul ei ole kahtluse all vajadus tõlgendada seda sätet ühetaoliselt.

37. Seetõttu tuleb uurida, kas käesoleval juhul võib hageja tugineda asjaolule, et ühtlustamisameti kontrollija võttis üle määruse nr 207/2009 artikli 60 leedukeelse versiooni õiguspärasust varjutava mitmeti mõistetavuse, et kalduda selle artikli ühetaolisest tõlgendamisest kõrvale ning õigustada kaebuse esitamise lõivu ettenähtud tähtaja jooksul tasumata jätmist.

38. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt võib menetlustähtaegu reguleerivatest liidu õigusnormidest kõrvale kalduda üksnes täiesti erandlikel asjaoludel, kuna nende eeskirjade range kohaldamine vastab õiguskindluse nõudele ja vajadusele hoida õigusemõistmise käigus ära mis tahes diskrimineerimine või suvaline kohtlemine (Euroopa Kohtu 26. novembri 1985. aasta otsus kohtuasjas 42/85: Cockerill‑Sambre vs . komisjon, EKL 1985, lk 3749, punkt 10). Selleks et neid asjaolusid saaks määratleda ettenägematute asjaolude või vääramatu jõu või vabandatava eksimusena, peaks igal juhul olema täidetud teatav subjektiivne tingimus, mis on seotud heauskse õigussubjekti kohustusega näidata menetluskäigu jälgimiseks ja ettenähtud tähtaegadest kinni pidamiseks üles asjaoludele vastavat valvsust ja tavapäraselt informeeritud majandustegevuses osalejalt nõutavat hoolsust (vt selle kohta Euroopa Kohtu 15. detsembri 1994. aasta otsus kohtuasjas C‑195/91 P: Bayer vs . komisjon, EKL 1994, lk I‑5619, punktid 31 ja 32; 22. septembri 2011. aasta otsus kohtuasjas C‑426/10 P: Bell & Ross vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, EKL 2011, lk I‑8849, punktid 47 ja 48, ning Üldkohtu 1. aprilli 2011. aasta määrus kohtuasjas T‑468/10: Doherty vs . komisjon, EKL 2011, lk II‑1497, punktid 18, 19, 27 ja 28 ning seal viidatud kohtupraktika).

39. Käesoleval juhul tuleb aga nentida, et hageja ei ole näidanud kaebuse esitamise lõivu tasumiseks ettenähtud tähtaegade jälgimiseks ja neist kinni pidamiseks üles nõutavat valvsust ja hoolsust.

40. Kõigepealt tuleb märkida, et tavapäraselt valvas ja hoolas ühenduse kaubamärgi taotleja oleks pidanud kõrvutama määruse nr 207/2009 artiklit 60 määruse nr 2868/95 eeskirja 49 lõikega 3 (vt eespool punkt 32), mille sõnastus on selge ja ühemõtteline nii leedu kui muudes eespool punktis 29 nimetatud keeltes ja milles on seatud kaebuse esitamise tingimuseks asjaomase lõivu tasumine tähtaja jooksul, mis on ette nähtud kaebuse teate enda esitamise suhtes, sõltumata tähtajast, mis selle artikliga on ette nähtud edasikaebuse aluste selgituse hilisema esitamise suhtes. Pealegi kinnitas hageja kohtuistungil, et ta oli kaebuse teate esitamise ajal sellest eeskirjast teadlik.

41. Lisaks oleks tavapäraselt valvas ja hoolas ühenduse kaubamärgi taotleja, kes nagu hageja oli valinud ühenduse kaubamärgi taotluses teiseks keeleks inglise keele, vähemalt võinud kontrollida määruse nr 207/2009 artikli 60 sõnastust ingliskeelses versioonis, mille kohaselt „[t]eadet ei loeta esitatuks enne, kui on tasutud lõiv kaebuse esitamise eest” ([t]he notice shall be deemed to have been filed only when the fee for appeal has been paid). Ingliskeelne sõnastus seob kaebuse esitamise lõivu tasumise (fee for appeal) selgesti kaebuse teate esitamisega (notice of appeal), millele kehtib kahekuuline tähtaeg, mitte edasikaebuse aluste selgituse esitamisega (statement setting out the grounds of appeal), millele kehtib neljakuuline tähtaeg.

42. Kuna hageja ei ole olnud valvas ja hoolas, ei saa tuginemine ettenägematutele asjaoludele või vääramatule jõule või vabandatavale eksimusele anda tulemusi kaebuse esitamise lõivu ettenähtud tähtajal tasumise kohustuse rikkumise õigustamiseks (vt analoogia alusel Üldkohtu 15. aprilli 2011. aasta määrus kohtuasjas T‑96/11: Longevity Health Products vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Biofarma (VITACHRON female), kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 19). Lisaks ei ole hageja esitanud ühtki väidet selle kohta, milles rikkumise põhjenduseks esitatud ettenägematus või vääramatus seisneb.

43. Peale selle tuleb igal juhul märkida, et hagejal ei puudunud pärast seda, kui ühtlustamisamet oli teda teavitanud kaebuse esitamise lõivu ettenähtud tähtaja jooksul tasumata jätmisest ja võimalusest, et tema kaebust ei loeta esitatuks, võimalus esitada kaebus ühtlustamisametile endale. Isegi kui eeldada, et hageja kavatses väita, et kuigi ta oli näidanud üles asjaoludele vastavat valvsust, ei olnud tal võimalik kaebuse esitamise lõivu tähtaegselt tasuda, oli tema käsutuses ühtlustamisametis tähtaja ennistamise menetlus ning ta oleks saanud esitada määruse nr 207/2009 artikli 81 alusel vastavasisulise taotluse (vt analoogia alusel Üldkohtu 11. mai 2011. aasta otsus kohtuasjas T‑74/10: Flaco-Geräte vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Delgado Sánchez (FLACO), kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 26).

44. Neil asjaoludel ei saa apellatsioonikojale ette heita määruse nr 207/2009 artikli 60 rikkumist, kui ta seda artiklit koostoimes määruse nr 2868/95 eeskirja 49 lõikega 3 kohaldades nentis, et hageja oli tasunud kaebuse esitamise lõivu pärast selleks ettenähtud kahekuulise tähtaja möödumist, ja otsustas, et kuna hageja seda tähtaega ei järginud, siis tuleb lugeda, et hageja kaebust ei ole esitatud ning kaebuse esitamise lõiv tuleb hagejale tagastada.

45. Kõike eeltoodut arvestades tuleb ainus väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata ja seetõttu jätta hagi tervikuna rahuldamata.

Kohtukulud

46. Üldkohtu kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Siiski võib Üldkohus sama kodukorra artikli 87 lõike 3 esimese lõigu alusel määrata kulude jaotuse, kui tegemist on eriliste põhjustega.

47. Käesoleval juhul tuleb seada sisse tasakaal ühelt poolt vajaduse vahel tõlgendada määruse nr 207/2009 artiklit 60 ühetaoliselt ning hagejal lasuva valvsus- ja hoolsuskohustuse, ning teiselt poolt asjaomase artikli selle leedukeelse versiooni mitmeti mõistetavuse vahel, nagu ühtlustamisameti kontrollija võttis selle üle registreerimistaotluse tagasilükkamise kohta teatavaks tehtud otsuses.

48. Tulenevalt nimetatud erilistest asjaoludest kodukorra artikli 87 lõike 3 esimese lõigu lõpuosa tähenduses, on õiglane mõista ühtlustamisametilt, kes ühtlasi kannab ise oma kohtukulud, välja hageja kantud kohtukulud (vt selle kohta ja analoogia alusel Üldkohtu 23. novembri 2011. aasta otsus kohtuasjas T‑320/07: Jones jt vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 158, ja Üldkohtu 13. novembri 2012. aasta määrus kohtuasjas T‑278/11: ClientEarth jt vs. komisjon, punkt 51).

Resolutiivosa

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (kaheksas koda)

otsustab:

1. Jätta hagi rahuldamata.

2. Jätta Siseturu Ühtlustamise Ameti (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja Research and Production Company „Melt Water” UAB kohtukulud.