1

Euroopa Komisjon palub oma apellatsioonkaebuses tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu presidendi 11. märtsi 2013. aasta määruse kohtuasjas T‑462/12 R: Pilkington Group vs. komisjon (edaspidi „vaidlustatud määrus”), millega president rahuldas ajutiste meetmete kohaldamise taotluse seoses komisjoni 6. augusti 2012. aasta otsusega C(2012) 5718 (final), millega jäeti rahuldamata komisjoni presidendi 13. oktoobri 2011. aasta otsuse 2011/695/EL (ärakuulamise eest vastutava ametniku ülesannete ja pädevuse kohta teatavates konkurentsimenetlustes) artikli 8 alusel Pilkington Group Ltd esitatud konfidentsiaalsena käsitlemise taotlus (juhtum COMP/39.125 – Autoklaas) (edaspidi „vaidlusalune otsus”.

2

Vaidluse aluseks olevad asjaolud on kokku võetud vaidlustatud määruse punktides 2–8 järgmiselt:

3

Pilkington esitas Üldkohtu kantseleisse 19. oktoobril 2012 saabunud hagiavaldusega vaidlusaluse otsuse peale tühistamishagi, mis on endiselt Üldkohtu menetluses. Hagi põhjendamiseks väidab ta sisuliselt, et vaidlusalune avaldamine rikub esiteks vastavalt ELTL artiklile 339 ja nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määruse (EÜ) nr 1/2003 ([ELTL artiklites 101 ja 102] sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta) (EÜT 2003, L 1, lk 1; ELT eriväljaanne 15/04, lk 184) artiklile 28 komisjonil lasuvat konfidentsiaalsuskohustust ja teiseks Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta”) artiklist 8 tulenevat selle institutsiooni kohustust kaitsta isikuandmeid, kuivõrd 2008. aasta otsuse üksikasjalikum versioon sisaldab ametisaladusena käsitletavaid ärisaladusi ning teavet, mis võimaldab identifitseerida hageja töötajaid.

4

Pilkington esitas samal päeval Üldkohtu kantseleisse saabunud eraldi dokumendiga ajutiste meetmete kohaldamise taotluse, paludes Üldkohtu presidendil:

5

Oma märkustes ajutiste meetmete kohaldamise taotluse kohta, mis esitati Üldkohtu kantseleisse 11. jaanuaril 2013, palus komisjon Üldkohtu presidendil:

6

Olles jätnud vaidlustatud määruse punktides 14–22 mitu menetlusse astumise taotlust rahuldamata, analüüsis Üldkohtu president ajutiste meetmete kohaldamise taotlust alates määruse punktist 23.

7

Üldkohtu president meenutas selle määruse punktides 24–27, et kaks tingimust, mis puudutavad vastavalt kiireloomulisust ning fumus boni iuris’t, on kumulatiivsed ja et ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustav kohtunik kaalub samuti huvisid. Ta märkis, et sellel kohtunikul on ulatuslik kaalutlusõigus nende erinevate huvide kontrollimise viisi määratlemiseks, ja otsustas kõigepealt käsitleda huvide kaalumisega ja kiireloomulisusega seotud küsimusi ühiselt.

8

Viidates Euroopa Kohtu presidendi 11. mai 1989. aasta määrusele liidetud kohtuasjades 76/89 R, 77/89 R ja 91/89 R: Radio Telefis Eireann jt vs. komisjon (EKL 1989, lk 1141, punkt 15) ja 26. juuni 2003. aasta määrusele liidetud kohtuasjades C-182/03 R ja C-217/03 R: Belgique ja Forum 187 vs. komisjon (EKL 2003, lk I-6887, punkt 142), märkis Üldkohtu president kõnealuse määruse punktides 28 ja 29, et ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustava kohtuniku jaoks seisneb olemasolevate erinevate huvide kaalumine selles, et ta selgitab välja, kas selle poole huvi, kes taotleb ajutiste meetmete kohaldamist, nende meetmete kohaldamise vastu kaalub üles vaidlusaluse akti viivitamata kohaldamise huvi, analüüsides selleks konkreetsemalt küsimust, kas selle akti võimalik tühistamine asja sisuliselt arutava kohtu poolt võimaldaks neutraliseerida olukorra, mille oleks tinginud akti viivitamata kohaldamine, ja vastupidi – kas selle akti kohaldamise peatamine takistaks selle täielikku õigusmõju juhul, kui hagi jäetakse sisuliselt rahuldamata. Viidates Euroopa Kohtu presidendi 17. mai 1991. aasta määrusele kohtuasjas C-313/90 R: CIRFS jt vs. komisjon (EKL 1991, lk I-2557, punkt 24) lisas Üldkohtu president, et ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustava kohtuniku otsus peab olema ajutist laadi selles mõttes, et see ei tohi teha ette ära otsust tulevikus lahendatavates sisulistes küsimustes ega muuta seda illusoorseks, jättes selle ilma kasulikust mõjust.

9

Üldkohtu president jätkas vaidlustatud määruse punktides 31 ja 32 sedastusega, et vaidlusalust otsust tühistava kohtuotsuse kasuliku mõju säilitamiseks peab Pilkingtonil olema võimalik vältida seda, et komisjon avaldab õigusvastaselt vaidlusaluse teabe, sest sellise kohtuotsuse muudaks illusoorseks ning selle jätaks kasulikust mõjust ilma see, kui käesolev ajutiste meetmete kohaldamise taotlus jäetakse rahuldamata, kuna sellise rahuldamata jätmise tagajärjel oleks komisjonil lubatud avaldada viivitamata asjaomane teave ja seda sõltumata asjaolust, et isegi kõnealuse teabe tegelik avaldamine ei võtaks tõenäoliselt Pilkingtonilt põhjendatud huvi vaidlusaluse otsuse tühistamise vastu. Sellest tulenevalt leiab Üldkohtu president vaidlustatud määruse punktis 33, et Pilkingtoni kaitstav huvi on olulisem komisjoni huvist, et ajutiste meetmete kohaldamise taotlus jäetaks rahuldamata, seda enam, et nende ajutiste meetmete kohaldamine, mida taotletakse, tingiks vaid alates 2010. aasta veebruarist kestva status quo edasikestmise piiratud ajavahemiku jooksul.

10

Niivõrd, kuivõrd komisjon lähtus võimalike autoklaasikartelli ohvrite huvist, kes vajaksid I ja II kategooria teavet, et põhjendada oma kahju hüvitamise hagi, leidis Üldkohtu president vaidlustatud määruse punktides 35 ja 36, et see argumentatsioon ei kaalu üles Pilkingtoni huvi antud juhul, kuivõrd mis puudutab nimelt riigisiseseid aegumise sätteid, jättis komisjon viitamata sellele, mis takistab neid ohvreid esitamast oma kahju hüvitamise hagisid õigeaegselt taotledes siseriikliku menetluse peatamist kuni sisulises menetluses kohtuotsuse väljakuulutamiseni.

11

Selle määruse punktis 38 leidis Üldkohtu president, et kuna huvide kaalumise tulemus kaldub Pilkingtoni kasuks, tuleb kiireloomuliselt kaitsta selle äriühingu huve, tingimusel, et esineb oht, et ajutiste meetmete kohaldamise taotluse rahuldamata jätmise korral võib talle tekkida oluline ja hüvitamatu kahju. Ta märkis, et Pilkingtoni sõnul ei ole 2008. aasta otsuse üksikasjalikuma versiooni avaldamisest tulenevat olukorda hiljem võimalik heastada.

12

Kõnealuse määruse punktides 39–42 järeldas Üldkohtu president, et III kategooria teabe avaldamise osas ei olnud täidetud kiireloomulisuse tingimus sisuliselt seetõttu, et Pilkington ei olnud Üldkohtu presidendi arvates tõendanud, et taotletud meetmed olid vajalikud tema isikliku huvi kaitsmiseks.

13

Seevastu I ja II kategooriaga seoses leidis Üldkohtu president sama määruse punktides 43–45, et kõnealune tingimus oli põhimõtteliselt täidetud. Ta märkis nimelt, et juhul kui kõnealuse teabe avaldamine on vastuolus ametisaladuse kaitse õigusega, mis on sätestatud ELTL artiklis 339 ja Roomas 4. novembril 1950 allkirjastatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi „EIÕK”) artiklis 8, kaotaks see Pilkingtoni põhiõigus pöördumatult oma sisu. Lisaks esineb oht, et Pilkingtoni põhiõigus tõhusale õiguskaitsevahendile, mis on ette nähtud EIÕK artiklis 6 ja harta artiklis 47, muutub sisutühjaks, kui komisjonil lubataks avaldada kõnealune teave enne seda, kui Üldkohus teeb sisulise otsuse lahendatava hagi suhtes.

14

Vaidlustatud määruse punktis 46 ja sellele järgnevates punktides lükkas Üldkohtu president komisjoni vastupidised argumendid tagasi. Sellega seoses märkis ta selle määruse punktis 47, et faktiliselt ei olnud põhjendatud komisjoni märkus, et Pilkington ei viidanud põhiõiguse rikkumisele. Samuti leidis Üldkohtu president nimetatud määruse punktides 48–50, et toetada ei saa komisjoni argumentatsiooni, mis põhineb asjaolul, et kõnealune avaldamine tuleneb ettenähtavalt Pilkingtoni tegevusest, nimelt selle äriühingu ebaseaduslikust käitumisest, mistõttu seda tagajärge ei saa pidada tema põhiõiguste rikkumiseks – nii nagu on leidnud ka Euroopa Inimõiguste Kohus oma 3. aprilli 2012. aasta otsuses kohtuasjas Gillberg vs. Rootsi (otsuse punktid 67 ja 72) –, kuivõrd käesolev kohtuasi puudutab teatud informatsiooni konfidentsiaalsust, erinevalt kohtuasjast, mis oli aluseks selle kohtuotsuse tegemisel.

15

Lisaks rõhutas Üldkohtu president vaidlustatud määruse punktides 52 ja 53, et kõrvale tuleb jätta varasem kohtupraktika (Üldkohtu presidendi 7. novembri 2003. aasta määrus kohtuasjas T-198/03 R: Bank Austria Creditanstalt vs. komisjon (EKL 2003, lk II-4879) ja 22. detsembri 2004. aasta määrus kohtuasjas T-201/04 R: Microsoft vs. komisjon (EKL 2004, lk II-4463)), milles ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustav kohtunik, kellele oli esitatud argument, et tundliku teabe, mida võidakse kasutada kahju hüvitamise hagides puudutatud isiku vastu, avaldamisel on pöördumatud tagajärjed, kvalifitseeris sellise kahju, mis võib puudutatud isikule tekkida selle teabe niisugusest kasutamisest, puhtalt rahaliseks kahjuks, mida ei saa tavaolukorras pidada hüvitamatuks. Ta lisas, et nimelt hiljemalt Lissaboni lepingu jõustumisest 1. detsembril 2009, millega muudeti harta üheks liidu esmase õiguse allikaks ja milles sätestatakse, et sellel on aluslepingutega samaväärne õigusjõud (ELL artikli 6 lõike 1 esimene lõik), tuleks selles valdkonnas harta artiklites 7 ja 47 sätestatud põhiõiguste olulise ja hüvitamatu kahjustamise vahetu risk ise samuti kvalifitseerida kahjuks, mis õigustab taotletud ajutiste kaitsemeetmete kohaldamist.

16

Üldkohtu president jätkas vaidlustatud määruse punktides 54–56, jättes antud juhul ebaolulistena kõrvale teised komisjoni osutatud määrused – nimelt Euroopa Kohtu presidendi 15. aprilli 1998. aasta määruse kohtuasjas C-43/98 P(R): Camar vs. komisjon ja nõukogu (EKL 1998, lk I-1815) ja Üldkohtu presidendi 18. märtsi 2011. aasta määruse kohtuasjas T‑457/09 R: Westfälisch-Lippischer Sparkassen- und Giroverband vs. komisjon – põhjendusega, et need käsitlesid lihtsalt kõnealuste põhiõiguste kasutamise piiranguid, ning samuti Euroopa Kohtu presidendi 27. septembri 2004. aasta määruse kohtuasjas C-7/04 P(R): komisjon vs. Akzo ja Akcros (EKL 2004, lk I-8739) põhjendusega, et selle aluseks olnud kohtuasjas, mis käsitles komisjoni poolt kontrollimise käigus äravõetud dokumentide konfidentsiaalsust, ei olnud kõne all mitte avalikkuse ligipääs nendele dokumentidele, vaid oluliselt erinev küsimus, kas komisjonil oli õigus nendega tutvuda, kuigi tal endal on ametisaladuse hoidmise kohustus.

17

Vaidlustatud määruse punktis 58 ja järgnevates punktides analüüsis Üldkohtu president fumus boni iuris’e tingimust. Olles nimetatud punktis 58 meenutanud, et see tingimus on täidetud siis, kui vähemalt üks väidetest, millele tugineb ajutiste meetmete kohaldamist taotlev pool oma sisulises menetluses lahendatava hagi põhjendamiseks, on esmapilgul asjakohane ja igal juhul ei puudu sel arvestatavad alused, leidis president selle määruse punktis 59, et väidetavalt konfidentsiaalse teabe ajutise kaitse spetsiifilises kontekstis saab ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustav kohtunik, kes võib oma tegevusega rikkuda ajutiste meetmete kohaldamise menetluse olemuselt täiendavat ja ajutist laadi ning riskib vahetult sellega, et ta võtab põhiõiguste ajutist kaitset taotlevalt poolelt need õigused jäädavalt, üldjuhul fumus boni iuris’e puudumise kohta järelduse teha ainult siis, kui asjassepuutuv teave ei ole ilmselgelt konfidentsiaalne.

18

Vaidlustatud määruse punktis 60 uuris Üldkohtu president Pilkingtoni sisulises menetluses esitatud hagi toetuseks esitatud teist väidet, milles ta heidab komisjonile ette muu hulgas ELTL artikli 339 ja määruse nr 1/2003 artikli 28 lõike 1 ja artikli 30 lõike 2 rikkumist, kuna ta otsustas avaldada teavet, mida tuli pidada ärisaladust sisaldavaks teabeks ja mille konfidentsiaalsust tuli seega kaitsta. Lisaks sellele märkis ta, et Pilkingtoni väidetu kohaselt andis komisjon väära hinnangu küsimuses, kas esinevad selle teabe avaldamist lubavad ülekaalukad huvid.

19

Selle määruse punktides 61–65 järeldas Üldkohtu president, et I ja II kategooria teave oli üldjoontes äriliselt tundlik, hoolimata asjaolust, et see on rohkem kui viis aastat vana, sisuliselt seetõttu, et see paljastab Pilkingtoni kaubandusvõtted autotootjate suhtes, kes on endiselt tema klientideks.

20

Üldkohtu president leidis samuti kõnealuse määruse punktides 67–73, et ilma, et kahjustataks komisjoni esitatud argumentide väärtust, ei ole võimalik järeldada, et fumus boni iuris ilmselgelt puudub. Ta rõhutas nimelt, et sisulises menetluses lahendatava hagi põhjendatuse hindamiseks on vaja hoolikalt analüüsida seda teavet, mille suhtes konfidentsiaalsust taotleti ning samuti kaaluda Pilkingtoni huve ja üldist läbipaistvuse huvi, mida ei saa teha ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustav kohtunik. Lisaks leidis ta veel, et juba iseenesest asjaolu, et ärakuulamise eest vastutav ametnik tunnustas nii I kui II kategooria teabe hulka kuuluvate teatud andmete salajast laadi, näitab et vaidlusalusele teabele ei saa selle teabe laadi enda tõttu anda prima facie üldist kvalifikatsiooni, et see ei ole ilmselgelt salajane või konfidentsiaalne. Peale selle, mis puutub vaidlusaluse teabe vanusesse, siis leidis Üldkohtu president, et Pilkingtoni argumentatsioon, mille kohaselt oli see teave antud asjaoludel siiski konfidentsiaalne, ei tundunud olevat täiesti asjakohatu.

21

Kõigil neil põhjustel otsustas Üldkohtu president rahuldada Pilkingtoni ajutiste meetmete kohaldamise taotluse, millega ta keelab komisjonil I ja II kategooria informatsiooni avaldamise, ja ülejäänud osas jätta see rahuldamata. Vaidlustatud määruse resolutsiooni punktid 2 ja 3 on sõnastatud järgmiselt:

22

Komisjon toob oma apellatsioonkaebuse põhjenduseks välja kaks põhjendust, mis tulenevad vastavalt:

23

Apellatsioonkaebuse viimane osa keskendub tagajärgedele, mis võivad komisjoni arvates tekkida vaidlustatud määruses Üldkohtu presidendi tehtud otsusest. See institutsioon väidab sisuliselt, et juhul kui liidu ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustavad kohtunikud võtaks omaks selles määruses kirjeldatud lähenemise, muutuks tal praktikas võimatuks konkurentsiõiguse normide rikkumisega seotud teabe vastavalt määruse nr 1/2003 artiklile 30 õigeaegne avaldamine, kuivõrd ettevõtjal piisab nüüd üksnes väitmisest, et teave on konfidentsiaalne, et peatada selle avaldamine enne kui asja sisuliselt lahendav kohtunik ei ole konfidentsiaalsuse osas otsust teinud. Komisjon leiab, et Üldkohtu presidendi sellel praktikal on ka negatiivne mõju konkurentsieeskirjade rikkumistega seotud menetluste läbiviimisele, kuna seda on võimalik samuti kohaldada vastuväiteteatisele juurdepääsu võimaldamise staadiumis.

24

Pilkington leiab, et see komisjoni argumentatsioon on vastuvõetamatu, kuna ta ei sisalda ühtegi apellatsiooni põhjendust, ning et komisjoni etteheited on igal juhul alusetud. Mis puutub Üldkohtu presidendi valitud lähenemise võimalikku analoogia alusel kohaldamist vastuväiteteatisele juurdepääsu võimaldamisel, siis ta rõhutab, et on oluline erinevus teabe piiratud arvule äriühingutele avaldamise ja selle internetis laiemale üldsusele avalikustamise vahel.

25

Komisjon väidab, et vaidlustatud määruse punktides 44–56 Üldkohtu presidendi poolt tehtud kiireloomulisuse tingimuse hindamine põhineb Üldkohtu kodukorra artikli 104 lõike 2 vääral tõlgendamisel selles osas, milles Üldkohtu president leidis, et väidetav liidu õiguse rikkumine tekitab kahju mis õigustab otsuse kohaldamise peatamist, ilma et tuleks hinnata, kas kõnealune rikkumine toob antud juhul kaasa olulise ja hüvitamatu kahju. Samas kahju, mida peab tõendama Pilkington, et näidata, et kiireloomulisuse tingimus on täidetud, peab olema oluline ja hüvitamatu selles tähenduses, et ükski sisuline otsus ega eraldiseisev kahju hüvitamise hagi ei saaks seda korvata. Vaidlustatud määruse punktides 45 ja 53 eeldas Üldkohtu president „kahju […], mis õigustab taotletud ajutiste kaitsemeetmete kohaldamist”, olemasolu üksnes väidetava põhiõiguste rikkumise põhjal, ilma hindamata, kas Pilkington on usaldusväärselt põhjendanud, et juhtumi eripärasid arvestades oleks tal nimetatud meetmete puudumise korral tekkinud oluline ja hüvitamatu kahju.

26

Komisjon on seisukohal, et olulise ja hüvitamatu kahju tekkimise riski hindamisel kiireloomulisuse määratlemise kohustus kohaldub vahet tegemata kõikidele õigusharudele, sealhulgas olukordades, kus taotluse esitaja taotleb ajutiste meetmete kohaldamist, et lasta peatada informatsiooni, mida ta peab konfidentsiaalseks, avaldamise otsuse kohaldamine. See institutsioon rõhutab, et asjaolu, et sellest seni salajasena hoitud teabest teadasaamine on pöördumatu, ei tähenda, et selle avalikustamisega kaasneks ajutiste meetmete kohaldamise taotluse kontekstis igal juhul olulise ja hüvitamatu kahju tekkimise risk. See on nimelt see, mida Üldkohtu president leidis õigesti oma eespool viidatud määrustes kohtuasjas Bank Austria Creditanstalt vs. komisjon (punktid 50–62) ja Microsoft vs. komisjon (punktid 253–256).

27

Komisjon rõhutab, et konkurentsiõiguse valdkonna menetlustega seotud ettevõtjatel on üldjuhul peamiselt majanduslik huvi oma teabe salajasuse kaitsmise vastu. See, millisel määral selle teabe avalikustamine on hüvitamatu, sõltub kogumis asjaoludest nagu selle teabe äriline kasutatavus teavet esitavate ja teiste asjaomasel turul tegutsevate ettevõtete jaoks. Seega saab tõenäosust, et nimetatud teabe avalikustamine toob kaasa olulise ja hüvitamatu kahju, mida ei saa hiljem rahalise kompensatsiooniga hüvitada, selgitada välja üksnes nii, et hinnatakse selle avalikustamise tagajärgi seoses konkreetse juhtumi asjaoludega.

28

Peale selle väidab komisjon, et kohustus määratleda, kas olulise ja korvamatu kahju tekkimise riski hindamisel on kiireloomulisuse tingimus konkreetse juhtumi asjaolusid arvestades täidetud, on kohaldatav ka siis, kui ajutiste meetmete kohaldamise taotlus käsitleb väidetavalt põhiõigusi rikkuvat otsust. Ta märgib nimelt, et Euroopa Kohtu president lükkas oma eespool viidatud määruses kohtuasjas Camar vs. komisjon ja nõukogu (punktid 46 ja 47) tagasi argumendi, mille kohaselt on väidetav kahju olemuslikult hüvitamatu, kuna see „puudutab põhivabaduste sfääri” ja leidis, et ei piisa põhiõiguste rikkumisele abstraktselt viitamisest, et tõendada, et kahju, mis talle võib tekkida, on olemuselt ilmtingimata hüvitamatu.

29

Komisjon on seisukohal, et Üldkohtu president eksib vaidlustatud määruse punktis 54, pidades ebaoluliseks eespool viidatud kohtumäärust Camar vs. komisjon ja nõukogu, põhjendusega, et selle määruse aluseks olevas kohtuasjas sai hageja viidata üksnes tema põhiõiguste piiramisele, samas kui käesolevas asjas, kui ajutiste meetmete kohaldamise taotlus jäetaks rahuldamata, „jääks [Pilkington] […] viidatud põhiõigustest täiesti ilma”. Nimelt ei tooda eespool viidatud kohtumääruses Camar vs. komisjon ja nõukogu välja sellist erisust niisuguse küsimusega seoses, kas oma põhiõiguste rikkumisele viitav hageja peab põhistama „hüvitamatu” kahju tekkimise tõenäosust.

30

Mis puutub Lissaboni lepingu jõustumise ja sellest tulenevalt hartas sätestatud põhiõiguste tugevdatud kaitsmise olulisusse – asjaolud, mis on nimetatud vaidlustatud määruse punktis 53 –, siis rõhutab komisjon, et Üldkohtu president ei selgitanud, kuidas need asjaolud oleksid mõjutanud Üldkohtu kodukorra artikli 104 lõikes 2 sätestatud ajutiste meetmete kohaldamise tingimusi, seda enam et nii EIÕK artiklis 8 ja harta artiklis 7 sätestatud õigust eraelu puutumatusele kui ka selle konventsiooni artiklis 6 ja harta artiklis 47 sätestatud õigust tõhusale õiguskaitsevahendile kaitsevad liidu õiguse üldpõhimõtted vähemalt 80‑ndate aastate algusest. Üldkohtu presidendi lähenemine läheks vastuollu väljakujunenud kohtupraktikaga, mille kohaselt ei piisa ainuüksi ülimusliku normi väidetavast rikkumisest, et tõendada tekkida võiva kahju olulisust ja hüvitamatut olemust (Euroopa Kohtu presidendi 25. juuni 1998. aasta määrus kohtuasjas C-159/98 P(R): Hollandi Antillid vs. nõukogu, EKL 1998, lk I-4147, punkt 62 ja samuti 25. juuli 2000. aasta määrus kohtuasjas C-377/98 R, EKL 2000, lk I-6229, punkt 45).

31

Komisjon leiab, et kui põhiõiguste olemuslikult väga suur väärtus võib tähendada, et teatavad nende rikkumised ei ole rahalise hüvitisega hüvitatavad, siis kaotaks ELTL artikkel 278, mille kohaselt ei ole Euroopa Kohtusse esitatud hagil peatavat toimet, oma kasuliku mõju, kui põhiõiguse rikkumisele viitamisest piisaks automaatselt selleks, et tõendada ajutiste meetmete kohaldamise taotluse kiireloomulisust. Komisjon heidab Üldkohtu presidendile ette, et ta jättis ilma hindamata kõrvale võimaluse, et rahalisest hüvitisest võib piisata, et hüvitada kahju, mis on tekkinud majanduslikule huvile, mis Pilkingtoni jaoks seisneb viidatud konfidentsiaalsuse kaitses, kuigi see äriühing väitis sisuliselt, et väidetavalt konfidentsiaalse teabe avalikustamine võib asetada ta ebasoodsasse konkurentsiolukorda võrreldes tema konkurentide ja klientidega. Seega ei võta Üldkohtu presidendi lähenemine arvesse, et majanduslik kahju, mis võib tuleneda Pilkingtoni õiguse konfidentsiaalsusele väidetavast rikkumisest, on selgelt rahaline.

32

Tunnistades, et konfidentsiaalse teabe avalikustamine võib oma pöördumatust olemusest tulenevalt tekitada teatud juhtudel olulist ja hüvitamatut kahju, leiab komisjon, et Üldkohtu kodukorra artikli 104 lõikes 2 sätestatud tingimused seoses liidu aktide vastu esitatud hagide peatava toime puudumisega, mis on sätestatud ELTL artiklis 278, kohustavad ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustavat kohtunikku hindama konkreetsetest asjaoludest lähtuvalt taotletud meetmete mittekohaldamisel tekkida võiva olulise ja hüvitamatu kahju tekkimise tõenäosust, mida ei saa lihtsalt eeldada põhjusel, et väidetavalt esineb põhiõiguste rikkumine.

33

Pilkington on seisukohal, et kohtupraktikas ei leidu ühtegi viidet, mis võiks toetada komisjoni lähenemisviisi. Oleks ilmselgelt vale käsitleda põhiõigusele tekkinud olulist ja hüvitamatut kahju kui erilist liiki kahju, mille võib jätta tähelepanuta.

34

Pilkington jagab komisjoni seisukohta, mille kohaselt vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale on kiireloomulisuse tingimus täidetud üksnes siis, kui taotletud ajutiste meetmete kohaldamisega mittenõustumisel võib tekkida oluline ja hüvitamatu kahju. Sellest hoolimata on see äriühing sarnaselt Üldkohtu presidendile seisukohal, et selline kahju võib tuleneda põhiõiguste kahjustamisest põhjusel, et esineb viimaste oluline ja hüvitamatu rikkumine. Vastupidiselt komisjoni seisukohale uuris Üldkohtu president kõnealuse teabe avaldamisest Pilkingtonile tekkivat spetsiifilist kahju ja jõudis järeldusele, et on oht, et viimase põhiõigusi rikutakse olulisel ja hüvitamatul viisil, mis kujutab endast selle äriühingu jaoks olulist ja hüvitamatut kahju.

35

Üldkohtu kodukorra artikli 104 lõikes 2 on sätestatud, et ajutiste meetmete kohaldamise taotluses tuleb nimetada „hagi ese, kiireloomulisust põhjendavad asjaolud ning fakti‑ ja õigusväited, mis esmapilgul õigustavad taotletava ajutise meetme kohaldamist”. Nii võib ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustav kohtunik määrata kohaldamise peatamise ja muude ajutiste meetmete kohaldamise, kui on tõendatud, et nende määramine on esmapilgul faktiliselt ja õiguslikult põhjendatud (fumus boni iuris), ning kui ajutiste meetmete kohaldamise küsimus on kiireloomuline selles mõttes, et ajutiste meetmete kohaldamist taotlenud poole huvidele olulise ja korvamatu kahju tekkimise vältimiseks on vajalik, et ajutiste meetmete kohaldamine määratakse ja neid kohaldatakse enne lahendatava hagi suhtes sisulise otsuse tegemist. Kuna need tingimused on kumulatiivsed, tuleb jätta ajutiste meetmete taotlus rahuldamata juhul, kui üks neist ei ole täidetud (Euroopa Kohtu presidendi 14. oktoobri 1996. aasta määrus kohtuasjas C-268/96: SCK ja FNK vs. komisjon, EKL 1996, lk I-4971, punkt 30). Ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustav kohtunik kaalub vajaduse korral asjaomaseid huve (Euroopa Kohtu presidendi 23. veebruari 2001. aasta määrus kohtuasjas C-445/00 R: Austria vs. nõukogu, EKL 2001, lk I-1461, punkt 73).

36

Sellega seoses tuleb rõhutada, et ajutiste meetmete kohaldamise menetluse eesmärk on tagada tulevikus tehtava lõpliku otsuse täieulatuslik toime, vältimaks lünka Euroopa Kohtu tagatud õiguskaitses. Selle eesmärgi saavutamiseks tuleb taotluse kiireloomulisust hinnata selle järgi, kas ajutise meetme kohaldamise üle otsustamine on vajalik selleks, et hoida ära esialgset õiguskaitset taotleval poolel olulise ja hüvitamatu kahju tekkimine (vt Euroopa Kohtu presidendi 14. detsembri 2001. aasta määrus kohtuasjas C-404/01 P(R): komisjon vs. Euroalliages jt, EKL 2001, lk I-10367, punktid 61 ja 62). Just viimasena nimetatud pool peab tõendama, et ta ei saa oodata sisulises menetluses otsuse tegemiseni, ilma et tal ei tekiks sellist laadi kahju (vt Euroopa Kohtu presidendi 12. oktoobri 2000. aasta määrus kohtuasjas C-278/00: Kreeka vs. komisjon, EKL 2000, lk I-8787, punkt 14).

37

Kuigi selleks, et tõendada olulise ja hüvitamatu kahju olemasolu, ei pea näitama, et kahju tekib täieliku kindlusega, vaid piisab, et see oleks ettenähtav piisavas tõenäosuse määras, peab siiski ajutisi meetmeid taotlev pool tõendama asjaolusid, millest tuleneb, et olulise ja hüvitamatu kahju tekkimine on tõenäoline (Euroopa Kohtu presidendi 14. detsembri 1999. aasta määrus kohtuasjas C-335/99 P(R): HFB jt vs. komisjon, EKL 1999, lk I-8705, punkt 67).

38

Oluline on märkida, et käesolevas asjas tuleneb viidatud kahju väidetavalt konfidentsiaalse teabe avaldamisest. Selleks et hinnata olulise ja hüvitamatu kahju olemasolu, ilma et see mõjutaks fumus boni iuris’e uurimist, mis on küll nimetatud hindamisega seotud, kuid sellest siiski eraldiseisev, peab Üldkohtu president paratamatult lähtuma eeldusest, et väidetavalt konfidentsiaalne teave on seda ka tegelikult, nagu väidab Pilkington nii oma sisulises menetluses lahendatavas hagis kui ka ajutiste meetmete kohaldamise menetluse raames.

39

Sellega seoses tuleb meenutada, et vaidlustatud määruse punktides 44 ja 45 tuletas Üldkohtu president olulise ja hüvitamatu kahju olemasolu asjaolust, et Pilkingtoni põhiõigusi rikutaks oluliselt ja pöördumatult tema väidetava ärisaladuse sellistel asjaoludel avaldamisega, kus talle ei jää ühtegi tõhusat õiguskaitsevahendit. Selles osas tuleneb selle määruse punktidest 52 ja 53, et Üldkohtu president otsustas kõrvale jätta selle kohtu varasema kohtupraktika, mille kohaselt ärilist laadi konfidentsiaalse teabe avalikustamine ajutiste meetmete kohaldamist taotleva poole põhiõigusi rikkudes ei viita ilmtingimata olulise ja hüvitamatu kahju tekkimisele. Selle põhjenduse toetuseks viitas ta eelkõige Lissaboni lepingu jõustumisele ning samuti sellest tulenevale hartas sätestatud õiguste tugevdatud kaitsele.

40

Siiski tuleneb Euroopa Kohtu praktikast, et ei saa nõustuda väitega, mille kohaselt kahju on oma olemuselt hüvitamatu, kuna ta puudutab põhiõiguste sfääri, kuna ei piisa abstraktsel viisil põhiõiguste rikkumise väitmisest, et tõendada, et kahju, mis sellest tekkida võib, on hüvitamatut laadi (vt selle kohta eespool viidatud määrus Camar vs. komisjon ja nõukogu, punktid 46 ja 47). Põhiõiguste tugevdatud kaitse, mis tuleneb Lissaboni lepingust, ei sea seda kohtupraktikat kahtluse alla, kuivõrd need ja eelkõige käesolevas asjas käsitletavad õigused olid liidu õiguses juba kaitstud enne selle lepingu jõustumist.

41

Tõsi, teatavate põhiõiguste nagu harta artiklis 4 sätestatud piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise keelamise rikkumine võib rikutava õiguse enda olemuse tõttu tekitada iseenesest olulise ja hüvitamatu kahju. Siiski tuleb tõdeda, et vastavalt käesoleva määruse punktides 36 ja 37 meenutatud kohtupraktikale peab ajutise meetme kohaldamist taotlev pool alati näitama ja tõendama tema olukorras sellise kahju tõenäolist tekkimist.

42

Sellise juhtumiga on tegemist siis, kui pool taotleb ajutiste meetmete kohaldamist vältimaks äriliste andmete, mis on väidetavalt hõlmatud ametisaladusega, avaldamist. Nimelt, nagu komisjon on õigesti märkinud, sõltub see, millisel määral sellise teabe avalikustamine tekitab olulist ja hüvitamatut kahju, asjaolude kogumist nagu eelkõige teabe olulisus ärilises plaanis teavet esitava ettevõtja jaoks ja selle kasulikkus teiste turul tegutsevate ettevõtjate jaoks.

43

Niivõrd, kuivõrd Üldkohtu president oli vaidlustatud määruse punktis 54 seisukohal, et kuna Pilkington jääks käesolevas asjas käsitletavate põhiõiguste rikkumise tõttu täielikult ilma oma õigustest, samas kui eespool viidatud määruse Camar vs. komisjon ja nõukogu aluseks olevas kohtuasjas oli tegemist üksnes kõnealuste õiguste piiramisega, tuleb tõdeda, et nende kahe kohtuasja erinevus ei muuda seda viimast määrust tähtsusetuks. Nimelt ei mõjuta see kuidagi eespool mainitud ajutise meetme kohaldamist taotleval poolel lasuvat kohustust näidata ja tõendada tema olukorras olulise ja hüvitamatu kahju tõenäolist tekkimist.

44

Kõigist eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et Üldkohtu president on rikkunud õigusnormi, asudes eelkõige vaidlustatud määruse punktides 44 ja 45 seisukohale, et ainuüksi ELTL artiklis 339, EIÕK artiklis 8 ja harta artiklis 7 sätestatud Pilkingtoni põhiõiguse oma ametisaladuse kaitsele ning samuti EIÕK artiklis 6 ja harta artiklis 47 sätestatud õiguse tõhusale õiguskaitsevahendile väidetavast rikkumisest piisab, et tõendada käesoleva juhtumi asjaoludel olulise ja hüvitamatu kahju tekkimist.

45

Siiski tuleb meenutada, et kui Üldkohtu otsuse põhjenduste juures ilmneb liidu õiguse rikkumine, kuid otsuse resolutsioon on muude õiguslike asjaoludega põhjendatud, ei ole see rikkumine selline, mis annaks alust selle otsuse tühistamiseks ja otsuse põhjendused tuleb asendada (vt selle kohta 9. juuni 1992. aasta otsus kohtuasjas C-30/91 P: Lestelle vs. komisjon, EKL 1992, lk I-3755, punkt 28 ning samuti 9. septembri 2008. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-120/06 P ja C-121/06 P, EKL 2008, lk I-6513, punkt 187 ning eespool viidatud kohtupraktika).

46

Selles osas tuleneb vaidlustatud määrusest ja eelkõige selle punktist 43, et Pilkingtoni viidatud kahju selles osas, mis puudutab I ja II kategooria teavet, seisneb asjaolus, et kui konfidentsiaalne teave on juba avaldatud, ei võimalda vaidlusaluse otsuse hilisem tühistamine ELTL artikli 339 ja põhiõiguse ametisaladuse kaitsele rikkumise tõttu kõrvaldada selle teabe avaldamisest tingitud tagajärgi. Pilkingtoni kliendid, konkurendid ja tarnijad, finantsanalüütikud ning lai avalikkus saaksid tutvuda asjassepuutuva teabega ja seda vabalt kasutada, mis tekitaks nimetatud äriühingule olulist ja hüvitamatut kahju. Seetõttu jääks viimane ilma tõhusast kohtulikust kaitsest, kui vaidlusalune teave tehtaks teatavaks enne vaidluse sisulist lahendamist.

47

Tuleb märkida, et viidatud kahju on samuti piisavalt oluline. Lähtudes nimelt eeldusest, et I ja II kategooria teave on hõlmatud ametisaladusega, tähendab selle avaldamine Pilkingtoni jaoks kindlasti olulist kahju, võttes arvesse asjaolu, et see puudutab sellist spetsiifilist ärilist teavet nagu klientide nimed, tarnitud osade arv, hinnaarvutused ja hinnamuudatused.

48

Mis puutub selle kahju hüvitamatusesse, siis on tegelikult selge, et vaidlusaluse otsuse tühistamine Üldkohtu poolt ei saaks kõrvaldada 2008. aasta otsuse vaidlusalust teavet sisaldava versiooni avaldamise tagajärgi, kuivõrd nende isikute, kes on seda otsust lugenud, sellest teadmist ei saa neilt ära võtta.

49

Siiski leiab komisjon, et Pilkingtoni käesoleval juhul viidatud kahju on puhtalt rahaline, kuivõrd olles vastu kõnealuse informatsiooni avaldamisele, püüab see äriühing kaitsta oma kaubanduslikke ja majanduslikke huve.

50

Samas ei saa rahalist kahju – välja arvatud erakorralistel asjaoludel – pidada hüvitamatuks, kuna rahalise hüvitise enda eesmärk on üldjuhul taastada kahju kannatanud isiku jaoks kahju tekkimisele eelnev olukord (vt eelkõige Euroopa Kohtu presidendi 18. oktoobri 1991. aasta määrus kohtuasjas C-213/91 R: Abertal jt vs. komisjon, EKL 1991, lk I-5109, punkt 24). Selline kahju võib saada hüvitatud eelkõige ELTL artiklite 268 ja 340 alusel esitatud kahju hüvitamise hagi raames (Euroopa Kohtu presidendi 26. septembri 1988. aasta määrus kohtuasjas 229/88 R: Cargill jt vs. komisjon, EKL 1988, lk 5183, punkt 18 ja eespool viidatud kohtumäärus komisjon vs. Euroalliages jt, punkt 70).

51

Käesoleval juhul, nagu on õigesti leidnud ka Üldkohtu president vaidlustatud määruse punktis 43, tugineb Pilkington olulise ja hüvitamatu kahju olemasolu tõendamisel kõnealuse teabe avaldamise tagajärgedele, mis tulenevad sellest, et kolmandate isikute erinevatel kategooriatel on võimalus teavet vabalt kasutada. Seega seisneks Pilkingtoni viidatud kahju, kui see peaks tekkima, tema kaubanduslike ja majanduslike huvide kahjustamises, mis tuleneb sellisest kasutusest. Juhul kui Pilkingtoni kaubanduslikke ja majanduslikke huvisid on rikutud kõnealuse teabe avaldamisega, peab õiglase hüvitise maksmine vähemalt teoreetiliselt hüvitama viidatud kahju. Seepärast võib selle tegelikult kvalifitseerida rahaliseks kahjuks käesoleva määruse eelmises punktis viidatud kohtupraktika tähenduses ja see oleks ka põhimõtteliselt hüvitatav kahju hüvitamise hagi raames.

52

Siiski tuleb mainida, et rahalist kahju võib lugeda korvamatuks, kui seda kahju, isegi kui see tekib, ei saa arvudes väljendada (Euroopa Kohtu asepresidendi 7. märtsi 2013. aasta määrus kohtuasjas C‑551/12 P(R): EDF vs. komisjon, punkt 60 ja viidatud kohtupraktika).

53

Siiski ei saa rahalist laadi kahju hüvitamisega seotud ebakindlust võimaliku kahju hüvitamise hagi raames pidada Euroopa Kohtu praktika tähenduses iseenesest asjaoluks, mis näitaks sellise kahju hüvitamatust. Nimelt on ajutiste meetmete kohaldamise staadiumis lõpuks rahalise kahju eest hüvitise saamise võimalus võimaliku kahju hüvitamise hagi raames, mis võib olla esitatud pärast vaidlustatud akti tühistamist, paratamatult ebakindel. Samas ei ole ajutiste meetmete kohaldamise menetluse eesmärk asendada sellist kahju hüvitamise hagi, et kõrvaldada see ebakindlus, kuna selle menetluse eesmärk on üksnes tagada tulevane lõplik otsus, mis tehakse sisulises menetluses lahendatava hagi suhtes (käesoleval juhul tühistamishagi), täielik tõhusus, kusjuures ajutiste meetmete kohaldamise menetlus on sisulise menetluse suhtes teisene menetlus (Euroopa Kohtu presidendi 14. detsembri 2011. aasta määrus kohtuasjas C‑446/10 P(R): Alcoa Trasformazioni vs. komisjon, punktid 55–57; vt ka käesoleva määruse punkt 36).

54

Seevastu on olukord erinev, kui ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustava kohtuniku analüüsi käigus ilmneb selgelt, et võttes arvesse viidatud kahju olemust ja selle tekkimise ettenähtavust, ei saa seda selle tekkimise korral adekvaatselt tuvastada ja arvudes väljendada, ja kui praktikas ei saa seda kahju hüvitamise hagiga hüvitada. See võib nii olla muu hulgas olukorras, kus tegemist on niisuguse spetsiifilise ja väidetavalt konfidentsiaalse ärilise teabe avaldamisega, mis puudutab selliseid andmeid nagu käesoleval juhul, ehk täpsemalt klientide nimesid, tarnitud osade arvu, hinnaarvutusi ja hinnamuudatusi.

55

Tuleb tõdeda, et Pilkingtoni väidetava ärisaladuse avaldamisest tekkida võiv kahju on erinev nii oma olemuse kui ka ulatuse poolest tulenevalt sellest, kas isikud, kes sellest teabest teada saavad, kuuluvad kõikidesse vaidlustatud määruse punktis 43 nimetatud isikute kategooriatesse, nimelt Pilkingtoni klientide, konkurentide, tarnijate või ka finantsanalüütikute või laiema avalikkuse hulka. Nimelt on võimatu tuvastada avaldatud teabest teada saanud isikute arvu ja staatust ning seega hinnata, milline oleks võinud olla selle avaldamise konkreetne mõju Pilkingtoni kaubanduslikele ja majanduslikele huvidele.

56

Lõpuks tuleb igaks juhuks lisada, et mis puutub komisjoni apellatsioonkaebuse kolmandas osas esitatud argumenti, mille kohaselt on vaidlustatud määrusel ka negatiivne mõju konkurentsieeskirjade rikkumistega seotud haldusmenetluste läbiviimisele, kuna seda on samuti võimalik analoogia korras kohaldada vastuväiteteatisele juurdepääsu võimaldamise staadiumis, siis viimati nimetatud olukord on väga erinev sellise rikkumise olemasolu konstateeriva lõpliku otsuse avaldamisest.

57

Nimelt, kui haldusmenetluse poolel on juurdepääs ärisaladust sisaldavale vastuväiteteatisele, siis see juurdepääs võimaldatakse üldjuhul üksnes selleks, et ta saaks selles menetluses tõhusalt osaleda, mis tähendab, et tal ei ole õigust selles dokumendis sisalduvat teavet kasutada muul otstarbel. Lisaks ei ole piiratud arvule tuvastatavatele isikutele vastuväiteteatisele juurdepääsu võimaldamisest tekkida võiv kahju võrreldav, eriti seoses võimalusega seda hinnata ja lõpuks arvuliselt väljendada, kahjuga, mis tekib lõpliku otsuse internetis avaldamise korral, kui otsusega võivad tutvuda mis tahes isikud.

58

Seepärast ei saa järeldada käesoleva määruse punktides 51–55 sedastatust, et asjaolu, et komisjon võimaldab vastuväiteteatisele juurdepääsu, võib paratamatult tekitada samal viisil olulist ja hüvitamatut kahju nagu rikkumise olemasolu konstateeriva lõpliku otsuse avaldamine.

59

Eeltoodud kaalutlustest lähtudes oli Üldkohtu presidendil õigus, kui ta leidis, et kiireloomulisuse tingimus oli käesolevas asjas täidetud, kuna Pilkingtonile olulise ja hüvitamatu kahju tõenäoline tekkimine oli õiguslikult piisavalt tõendatud.

60

Sellest tulenevalt tuleb apellatsioonkaebuse esimene väide tagasi lükata.

61

Teise väitega, mis on esitatud teise võimalusena, leiab komisjon, et Üldkohtu president pani eelkõige vaidlustatud määruse punktis 59 komisjonile kohustuse tõendada fumus boni iuris’e puudumist, näidates, et kõnealune teave ei ole ilmselgelt konfidentsiaalne.

62

Komisjon rõhutab, et tulenevalt kohtupraktikast peab kohtunik fumus boni iuris’e tõendamiseks esitatud väidete tõsiseltvõetavuse suuremat või väiksemat määra kiireloomulisuse hindamisel ja vajaduse korral ka huvide kaalumisel arvesse võtma. Kuivõrd Üldkohtu president tugines kiireloomulisuse hindamisel üksnes asjaolule, et mis tahes konfidentsiaalse teabe avalikustamine kujutab endast põhiõiguste rikkumist, ei saanud ta üksnes piirduda fumus boni iuris’e tingimuse abstraktse analüüsiga. Komisjon leiab, et tema ei pidanud põhistama, et see teave ei olnud ilmselgelt konfidentsiaalne, vaid hoopis Pilkington pidi tõendama kõnealuse teabe konfidentsiaalset laadi, mis oli seda enam keerulisem, et see teave oli rohkem kui viis aastat vana.

63

Komisjon heidab Üldkohtu presidendile samuti ette, et ta jättis vaidlustatud määruse punktides 69 ja 70 tähelepanuta asjaolu, et ärakuulamise eest vastutav ametnik ei pidanud mitte tõendama, et teatud teave ei olnud konfidentsiaalne, vaid üksnes hindama, kas Pilkington oli piisavalt põhjendanud oma konfidentsiaalsustaotlusi. Lisaks moonutati komisjoni argumente, kuivõrd komisjon tugines asjaolule, et kõnealune teave oli rohkem kui viis aastat vana ja et seda oli jagatud kartelliosaliste vahel mitte selleks, et välistada üldiselt selle teabe konfidentsiaalsus, vaid üksnes selleks, et meenutada, et Pilkingtoni kohustus oli selgitada teabe iga osa suhtes neid põhjusi, miks rohkem kui viis aastat vana ja teistele kartelliosalistele teada olev teave oli veel konfidentsiaalne. Teatavate Pilkingtoni konfidentsiaalsustaotluste rahuldamine ärakuulamise eest vastutava ametniku poolt, mis ei olnud kaugeltki ebajärjepidev, tõendab, et ta oli nõus rahuldama need taotlused, kui Pilkington esitas piisavad põhjendused kõnealuse teabe konfidentsiaalsena käsitlemiseks.

64

Pilkington leiab, et Üldkohtu president on õigesti kohaldanud väljakujunenud kohtupraktikat, mis nõuab ajutiste meetmete kohaldamist taotleva poole argumentide konkreetset hindamist, et teha kindlaks, kas fumus boni iuris’e tingimus on täidetud. Ta leiab, et kõrgema tõendamisstandardi kui fumus boni iuris’e puhul kohaldamine on vastuolus ajutisi meetmeid käsitleva kohtupraktikaga ja ei sobi üldse kokku esialgse hindamisega, mida ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustav kohtunik peab läbi viima. Igal juhul leiab Pilkington, et komisjoni väited selles osas ei ole mitte üksnes väärad vaid ka käesolevas asjas asjakohatud, kuivõrd ta on tegelikult tõendanud fumus boni iuris’e olemasolu, nii nagu leidis ka Üldkohtu president vaidlustatud määruse punktides 67–72.

65

Teises väites, mille kohaselt on fumus boni iuris’e kriteeriumi hindamisel koostoimes kiireloomulisuse kriteeriumiga väidetavalt rikutud õigusnormi, heidab komisjon Üldkohtu presidendile sisuliselt ette, et ta on pööranud fumus boni iuris’e tingimuse hindamisel tõendamiskoormise ümber, kusjuures seda ümberpööramist võib tema väitel seda enam kritiseerida, et Üldkohtu president tõlgendas kiireloomulisuse tingimust liiga laialt.

66

Võttes arvesse põhjenduste asendamist käesoleva määruse punktis 46 ja sellele järgnevates punktides, tuleb koheselt kõrvale jätta komisjoni argumendid seoses Üldkohtu presidendi lähenemise mõjuga fumus boni iuris’e analüüsile selle osas, mis puudutab kiireloomulisuse tingimust. Nende argumentidega ei saa nimelt nõustuda, kuna seda tingimust peetakse nüüd täidetuks mitte üksnes põhiõiguste kui selliste rikkumiste tõttu vaid sisuliselt seetõttu, et käesolevas asjas oli võimatu viidatud kahju arvuliselt väljendada.

67

Vaidlustatud määruse punktis 58 meenutatud väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on fumus boni iuris’e tingimus täidetud siis, kui vähemalt üks väidetest, millele tugineb ajutiste meetmete kohaldamist taotlev pool oma sisulises menetluses lahendatava hagi põhjendamiseks, on esmapilgul arvestatavalt põhjendatud (vt selle kohta Euroopa Kohtu presidendi 19. juuli 1995. aasta määrus kohtuasjas C-149/95 P(R): komisjon vs. Atlantic Container Line jt, EKL 1995, lk I-2165, punkt 26 ning samuti 8. mai 2003. aasta määrus kohtuasjas C-39/03 P-R: komisjon vs. Artegodan, EKL 2003, lk I-4485, punkt 40 ja seal viidatud kohtupraktika). Selline on olukord siis, nagu leidis õigesti ka Üldkohtu president vaidlustatud määruse punktis 58, kui üks esitatud väidetest annab tunnistust keerukate õigusküsimuste olemasolust, mille lahendus ei ole ilmselge ning mis vajavad seega põhjalikku analüüsi, mida ei ole võimalik läbi viia ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustaval kohtunikul, vaid mis peab toimuma sisulises menetluses, või kui poolte lahknevad seisukohad annavad tunnistust sellise olulise õigusliku vaidluse olemasolust, mille lahendus ei ole ilmselge (vt selle kohta eespool viidatud määrus komisjon vs. Atlantic Container Line jt, punkt 30).

68

Sellest hoolimata tuleb mainida, et võttes määruse punktis 59 seisukoha seoses kohtuvaidlustega, mis puudutavad väidetavalt konfidentsiaalse teabe ajutist kaitset, et ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustav kohtunik, kes võib oma tegevusega rikkuda ajutiste meetmete kohaldamise menetluse olemuselt täiendavat ja ajutist laadi, saab üldjuhul fumus boni iuris’e puudumise kohta järelduse teha ainult siis, kui asjassepuutuv teave ei ole ilmselgelt konfidentsiaalne, ei kavatsenud Üldkohtu president kõrvale kalduda vaidlustatud määruse punktis 58 mainitud põhimõtetest. Veel enam, tuleb asuda seisukohale, et mainides selle määruse punktis 67, et kahjustamata komisjoni esitatud argumentide väärtust, mille põhjendatust uurib kohtuasja sisuliselt lahendav kohus, ei ole toimiku alusel võimalik järeldada, et fumus boni iuris ilmselgelt puudub, rõhutas Üldkohtu president asjas, mis puudutab võimalikku konfidentsiaalse teabe avaldamist, üksnes vajadust mitte mõjutada ajutiste meetmete kohaldamise staadiumis sisulise menetluse tulemust.

69

Igal juhul tugines Üldkohtu president oma fumus boni iuris’e konkreetsel analüüsil spetsiifilistele kaalutlustele, mis vastavad tegelikult tõendamise ja tõendamiskoormise reeglitele, mis on välja toodud vaidlustatud määruse punktis 58 mainitud kaalutlustes ja mida kinnitati käesoleva määruse punktis 67.

70

Nimelt asus Üldkohtu president vaidlustatud määruse punktis 68 seisukohale, et arvestades konfidentsiaalsena käsitlemise taotlusega hõlmatud teabe mahtu, tõstatas selle küsimuse uurimine, kas komisjon on enamuse konfidentsiaalsena käsitlemise taotlustest rahuldamata jätmisega teinud vigu, keerukaid küsimusi, mille lahendamine nõudis hoolikat uurimist, mida ei saanud teostada ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustav kohtunik.

71

Lisaks sellele ei ole Üldkohtu president vaidlustatud määruse punktis 69 ümber pööranud tõendamiskoormist, kui ta leidis, et asjaolu, et ärakuulamise eest vastutav ametnik tunnustas nii I kui II kategooria teabe hulka kuuluvate teatud andmete salajast laadi, nõrgestab nimetatud ametniku põhjendust, mille kohaselt muutus see teave, tulenevalt asjaolust, et autoklaasi kartelli liikmed omavahel seda teavet vahetasid, üldiselt teadaolevaks teabeks, ning kui ta jõudis järeldusele, et ei ilmnenud, et asjaolu, et Pilkington tegi selle teabe teatavaks teistele selle kartelli liikmetele, viitaks selgelt, et see teave oli kättesaadav, kui mitte avalikkusele, siis vähemalt teatud erialaringkondadele. Nimelt tunduvad need järeldused, millega Üldkohtu president vastas komisjoni esitatud konkreetsetele argumentidele, loogilised ja ei osuta õigusnormi rikkumisele.

72

Niivõrd, kuivõrd Üldkohtu president järeldas samuti sellest asjaolust kõnealuses punktis 69, et vaidlusalust teavet ei saa üldiselt kvalifitseerida ilmselgelt põhjendamatult salajaseks või konfidentsiaalseks, tuleb siiski rõhutada, et ärakuulamise eest vastutav ametnik peab hindama teabe osasid eraldi ja et tema seisukoht teabe mingi osa suhtes ei mõjuta printsiibis seega kuidagi tema hinnangut teabe teiste osade suhtes. Siiski tuleb käesoleva apellatsioonkaebusega seoses üksnes tõdeda et see sedastus ei moodustanud Üldkohtu presidendi argumentatsiooni olulist osa ega toeta mingilgi viisil komisjoni väidet, mille kohaselt Üldkohtu president oli rikkunud õigusnormi, kaldudes kõrvale vaidlustatud määruse punktis 58 korratud ja käesoleva määruse punktis 67 kinnitatud tõendamisstandardist või tõendamiskoormise ümber pööranud.

73

Üldkohtu president ei pööranud tõendamiskoormist ka ümber, leides vaidlustatud määruse punktis 70, et Pilkingtoni viidatud spetsiifilised ja üksikasjalikud argumendid, mis on kokkuvõtvalt esitatud vaidlustatud määruse punktides 63–65, ei olnud asjakohatud tõendamaks, et I ja II kategooria teave oli selle olemusest tulenevalt jäänud salastatuks, hoolimata asjaolust, et see oli rohkem kui viis aastat vana, ja märkides, et ta ei saa „selgelt välistada”, et Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2001. aasta määruse (EÜ) nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele (EÜT L 145, lk 43; ELT eriväljaanne 01/03, lk 331) artikli 4 lõikes 7 sisalduv erand on asjakohane. Nimelt nende seisukohtadega ta üksnes tõdes, et nimetatud argumendid tunduvad esmapilgul vastavalt käesoleva määruse punktis 67 meenutatud kohtupraktikale arvestatavalt põhjendatud.

74

Eeltoodust tuleneb, et Üldkohtu president ei ole rikkunud õigusnormi fumus boni iuris’e tingimuse kohaldamisel ja seega tuleb apellatsioonkaebuse teine väide tagasi lükata.

75

Sellest järeldub, et apellatsioonkaebus tuleb tervikuna rahuldamata jätta, kuivõrd selle kolmandas osas esitatud argumendid ei kujuta endast ühtegi apellatsioonkaebuse väidet.

76

Vastavalt Euroopa Kohtu kodukorra artikli 138 lõikele 1, mida nimetatud kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuste suhtes, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna Pilkington on kohtukulude hüvitamist komisjonilt nõudnud ja viimane on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud välja mõista komisjonilt.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohtu asepresident otsustab: