—

Läti valitsus, esindajad: I. Kalniņš ja L. Skolmeistare,

—

Eesti valitsus, esindaja: N. Grünberg,

—

Euroopa Komisjon, esindajad: N. Yerrell ja E. Kalniņš,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb küsimust, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. detsembri 2006. aasta direktiivi 2006/126/EÜ juhilubade kohta (ELT L 403, lk 18; parandus ELT 2009, L 19, lk 67) artiklit 12.

2

See eelotsusetaotlus esitati VAS „Ceļu satiksmes drošības direkcija” (liiklusohutuse direktoraat, edaspidi „CSDD”) ja Latvijas Republikas Satiksmes ministrija (Läti Vabariigi transpordiministeerium) ning K. Nīmanis’e vahelises vaidluses, mille ese oli asjaomase isiku juhiloa uuendamisest keeldumine.

3

Direktiivi 2006/126 põhjenduse 2 kohaselt:

„Juhilubasid käsitlevad eeskirjad on oluline osa ühisest transpordipoliitikast, need aitavad parandada liiklusohutust ning hõlbustavad selliste isikute vaba liikumist, kes asuvad elama muus liikmesriigis kui juhiloa väljastanud liikmesriik [...]”.

4

Selle direktiivi põhjenduse 8 kohaselt tuleks liiklusohutust arvesse võttes ette näha juhilubade väljastamise miinimumnõuded.

5

Nimetatud direktiivi põhjenduses 15 on kirjas:

„Liiklusohutusega seotud põhjustel peaksid liikmesriigid suutma kohaldada juhilubade äravõtmist, peatamist, uuendamist ja tühistamist käsitlevaid siseriiklikke sätteid kõigi loaomanike suhtes, kelle alaline elukoht on nende territooriumil”.

6

Direktiivi 2006/126 artikli 2 lõige 1 sätestab, et „[l]iikmesriikide väljastatud juhilubasid tunnustatakse vastastikku”.

7

Selle direktiivi artikkel 7 sätestab

„1.   Juhiluba väljastatakse ainult neile taotlejatele:

[...]

[...]

3.   Juhiloa uuendamisel halduskehtivuse lõppemise tõttu kohaldatakse järgmisi nõudeid:

[...]

[...]

5.   Ilma et see piiraks artikli 2 kohaldamist, võtavad juhiloa väljastavad liikmesriigid kõik vajalikud meetmed tagamaks, et taotleja täidab käesoleva artikli lõikes 1 osutatud nõudeid, ning kohaldavad juhtimisõiguse tühistamisel või äravõtmisel siseriiklikke sätteid, kui tehakse kindlaks, et luba on välja antud ilma, et nõuded oleks täidetud.”

8

Direktiivi 2006/126 artikkel 12 sätestab:

„Käesoleva direktiivi kohaldamisel tähendab „alaline elukoht” kohta, kus isik tavaliselt elab iga kalendriaasta jooksul vähemalt 185 päeva seoses isiklike ja tööalaste sidemetega või, kui tööalased sidemed puuduvad, seoses isiklike sidemetega, millest ilmneb nimetatud isiku märkimisväärne seos tema elukohaga.

Kui isiku tööalased ja isiklikud sidemed on eri kohtades ja ta elab seetõttu järgemööda kahes või enamas liikmesriigis asuvates eri kohtades, loetakse tema alaliseks elukohaks tema isiklike sidemetega seotud kohta, kui ta sinna korrapäraselt tagasi pöördub. Viimati nimetatud tingimus ei pea olema täidetud, kui isik elab liikmesriigis kindla kestusega ülesande täitmiseks. Koolis või ülikoolis õppimine ei tähenda alalise elukoha muutust.”

9

Liiklusseaduse (Ceļu satiksmes likums) (alates 1. jaanuarist 2013 kehtivas redaktsioonis) artikli 22 lõike 1 punkt 1 näeb ette, et juhtimisõiguse ja juhiloa võib anda isikule, kes on ületanud seaduses sätestatud vanusepiiri ja kelle alaline elukoht on Lätis või kes suudab tõendada, et ta on õppinud Lätis viimased kuus kuud.

10

See säte näeb ette järgmist:

„[...] Isiku alaline elukoht käesoleva artikli tähenduses on Lätis siis, kui on täidetud mõni järgmistest nõuetest:

11

Vastavalt elukoha deklareerimise seaduse (Dzīvesvietas deklarēšanas likums) artiklile 1 on kõnealuse seaduse eesmärk saavutada iga isiku kättesaadavus õigussuhetes riigi ja kohalike omavalitsusüksustega.

12

Kõnealuse seaduse artikli 2 kohaselt kehtestatakse sellega isikute kohustus deklareerida oma elukoht ja nähakse ette deklareerimisele kuuluvate andmete ulatus ning registrisse kandmise kord. Selle artikli kohaselt on nimetatud seadus kohaldatav isikute suhtes, kelle elukoht on Lätis. Elukoha deklareerimine ei loo iseenesest tsiviilõiguslikke tagajärgi.

13

Sama seaduse artiklis 3 on sätestatud, et elukoht on kinnisasjaga seotud koht (aadress), mille isik valib vabalt, kuhu ta on ennast sisse seadnud sõnaselge või vaikiva tahtega seal elada, kus tal on elamiseks seaduslik alus ja kus ta on kättesaadav õigussuhetes riigi ja kohalike omavalitsusüksustega. See artikkel näeb lisaks ette, et isikul on seaduslik alus ennast teatavas kinnisasjas sisse seada, kui ta on kõnealuse kinnisasja omanik, kui ta on sõlminud kõnealuse kinnisasja kohta üüri- või rendilepingu või on saanud kõnealuse kinnisasja kasutamise õiguse abielu, suguluse või lähisuhte alusel või muul seaduslikul või lepingulisel alusel.

14

K. Nīmanis sai Lätis juhiloa 13. detsembril 2000, kui tema deklareeritud elukoht oli selles liikmesriigis. Juhiloa kehtivusaeg oli vastavalt Läti õigusnormides kehtestatud reeglitele kümme aastat.

15

Vastavalt elanikeregistris sisalduvatel andmetele ei ole K. Nīmanisel alates 2002. aasta veebruarist enam deklareeritud elukohta Lätis. Asjaomane isik väidab siiski, et tal on õigus selles liikmesriigis oma juhiluba uuendada, kuna ta elab seal alaliselt.

16

Nimetatud uuendamise eesmärgil pöördus K. Nīmanis CSDD poole, kes tuvastas elanikeregistri andmeid kontrollides, et K. Nīmanisel ei ole deklareeritud elukohta Lätis.

17

CSDD võttis 30. detsembril 2010 vastu otsuse, milles keeldus talle teenust osutamast, kuna selle teenuse saamiseks pidi K. Nīmanis elama rohkem kui 185 päeva Lätis ja deklareerima oma elukoha vastavalt Läti õigusnormides ette nähtud korrale.

18

Olles K. Nīmanise vaide läbi vaadanud, teatas Latvijas Republikas Satiksmes ministrija 3. veebruari 2011. aasta otsusega, et CSDD otsus on liiklusseaduse artikli 22 sätetega kooskõlas.

19

K. Nīmanis esitas Administratīvā rajona tiesale (esimese astme halduskohus) kaebuse nõudega, et antaks soodustav haldusakt, st uuendataks tema juhiluba.

20

Administratīvā apgabaltiesa (teise astme halduskohus) määras 3. juuni 2011. aasta otsusega esialgse õiguskaitse meetmete kohaldamise, kohustades CSDD‑d K. Nīmanise juhiluba uuendama.

21

Administratīvā rajona tiesa 3. aprilli 2012. aasta kohtuotsusega tuvastati, et CSDD‑l ei olnud kehtivate õigusnormide alusel õigust nõuda deklareeritud elukoha nõude täitmist, sest K. Nīmanise juhiloa uuendamisest keeldumise ajal ei olnud Läti õigusnormides konkreetset nõuet, et Lätis juhiloa uuendamiseks on vaja, et isikul oleks deklareeritud elukoht selles liikmesriigis.

22

See kohus pidas põhjendamatuks Latvijas Republikas Satiksmes ministrija otsust, mille kohaselt saab ainult deklareeritud elukohale tuginedes tõendada, et isik elab alaliselt Lätis või elab Lätis vähemalt 185 päeva kalendriaastas. Asjaomase isiku Lätis elamist saab tõendada ka muude tõenditega, mitte üksnes elanikeregistris sisalduvate andmetega isiku deklareeritud elukoha kohta.

23

Eelotsusetaotluse esitanud kohus täpsustas, et Administratīvā rajona tiesa ei ole kuidagi märkinud, et käesoleval juhul oleks peetud küsitavaks K. Nīmanise kodakondsust või oleks saadud muid tõendeid selle kohta, et viimane ei ela alaliselt Lätis või elab selles riigis vähem kui 185 päeva kalendriaastas.

24

CSDD esitas eelotsusetaotluse esitanud kohtule Administratīvā rajona tiesa 3. aprilli 2012. aasta kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse, esitades muu hulgas järgmised väited.

25

Direktiiviga 2006/126 võetakse kasutusele kogu Euroopa Liidu liikmesriikide territooriumil kohaldatavad normid, eesmärgiga kehtestada ühtlustatud menetlus ja kriteeriumid juhiloa saamiseks, ning samuti selleks, et tagada esiteks, et kui mingil põhjusel ei ole võimalik saada juhiluba elukohariigis, siis ei kasutataks pahauskselt võimalust saada seda kergemini teises riigis, ja teiseks, et isiku elukoht on ainult üks juhiloa väljastamisele määratud kriteeriumidest. CSDD lisab, et kui K. Nīmanis soovib uuendada juhiluba mõnes muus liikmesriigis kui Läti Vabariigis, siis kontrollitakse kõnealust kriteeriumi ka asjaomases riigis. Selleks et väljastada juhiluba teise liikmesriigi kodanikele, kohaldab CSDD ka liiklusseaduses sätestatud kriteeriume ja ministrite nõukogu määrustes sisalduvad rakendussätted. Juhul, kui isik ei ole deklareerinud oma elukohta Lätis ja seda teavet ei ole elanikeregistris, siis juhiloa väljastamisest keeldutakse.

26

Elukoha deklareerimine ei ole lihtsalt formaalsus, kuna selle kriteeriumi täitmine on väga oluline ka muude küsimuste lahendamiseks.

27

Latvijas Republikas Satiksmes ministrija ühineb CSDD esitatud apellatsioonkaebusega Administratīvā rajona tiesa kohtuotsuse peale.

28

Eelotsusetaotluse esitanud kohus täpsustab, et Läti kohtute kohtupraktika kohaselt peab kohus soodustava haldusakti andmise taotluse analüüsimisel kontrollima, kas taotluse esitajal on kohtuasjas tõendatud asjaolusid arvestades õigus sellele, et antaks soodustav haldusakt või mitte. Lisaks tuleb selle kohtu sõnul kohtuasja analüüsida kohtuasja läbivaatamise ajal tõendatud faktiliste asjaolude ja kehtinud õigusliku raamistiku alusel. Kohus ei või langetada otsust, millega pannakse institutsioonile kohustus õigusnormide alusel, mis enam ei kehti.

29

Soodustava haldusakti andmise, st käesoleval juhul juhiloa uuendamise üle otsustades peab eelotsusetaotluse esitanud kohus selle kohtupraktika kohaselt arvesse võtma otsuse tegemise ajal kehtivaid õigusnorme.

30

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et liiklusseaduse artikkel 22, mille kohaselt on juhiloa saamiseks vajalik deklareerida elukoht Lätis, oli vastu võetud pärast direktiivi 2006/126 ülevõtmist Läti õigusesse.

31

Põhikohtuasja vaidluse lahendamiseks tuleb kindlaks teha, kas elanikeregistris sisalduvad andmed Läti territooriumil deklareeritud elukoha kohta on ainus viis, kuidas K. Nīmanis saab oma juhiloa uuendamiseks tõendada, et ta elab alaliselt Lätis.

32

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul on Läti õiguses ette nähtud elukoha deklareerimise eesmärk tagada, et iga isik oleks kättesaadav õigussuhetes riigiga. Deklareeritud elukoha puudumine ei tähenda iseenesest, et isik ei ela Lätis.

33

Lisaks rõhutab nimetatud kohus, et kui isik elab alaliselt Lätis, ilma et tal oleks selles liikmesriigis deklareeritud elukohta, ei ole tal nimetatud liikmesriigis alalise elamise tõttu ka õigust saada juhiluba üheski teises liikmesriigis, sest see isik ei täida direktiivis 2006/126 sätestatud alaliselt elamise kriteeriumi selles teises liikmesriigis.

34

Väljendades kahtlusi, kas Läti õigusnormid on kooskõlas direktiivi 2006/126 artikliga 12 ja selle direktiivi eesmärgiga, milleks vastavalt direktiivi põhjendusele 2 on parandada liiklusohutust ning hõlbustada selliste isikute vaba liikumist, kes asuvad elama muus liikmesriigis kui juhiloa väljastanud liikmesriik, otsustas Administratīvā apgabaltiesa menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas direktiivi 2006/126 juhilubade kohta artiklit 12 koostoimes direktiivi põhjenduse 2 esimese lausega tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mille kohaselt isiku deklareeritud elukoht on ainus viis tõendada, et selle isiku alaline elukoht on selles riigis (Läti)? „Deklareeritud elukoha” all tuleb mõista sellele isikule siseriiklikest õigusnormidest tulenevat kohustust lasta end kanda elanikeregistrisse, et teha teatavaks, et ta on [oma] õigussuhetes riigi ja kohalike omavalitsusüksustega kättesaadav deklareeritud aadressil.”

35

Oma küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 2006/126 artiklit 12 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mille kohaselt ainus viis, kuidas selles liikmesriigis juhiloa väljastamist või uuendamist taotlev isik saab tõendada, et ta vastab nimetatud liikmesriigi territooriumil „alalise elukoha” tingimusele selle artikli 12 tähenduses, mis on ette nähtud selle direktiivi artikli 7 lõike 1 punktis e ja lõike 3 punktis b (edaspidi „alalise elukoha tingimus”), on näidata deklareeritud elukoha olemasolu asjaomase liikmesriigi territooriumil.

36

Sissejuhatuseks tuleb märkida, et alalise elukoha tingimusele vastamine on oluline element selle direktiiviga kehtestatud süsteemis, mille alustala on juhilubade vastastikuse tunnustamise põhimõte (vt selle kohta kohtuotsus Hofmann, C‑419/10, EU:C:2012:240, punkt 78 ja viidatud kohtupraktika).

37

Euroopa Kohus on sedastanud, et kuivõrd juhilubade väljastamise valdkonnas ei ole liikmesriikide õigusnorme täielikult ühtlustatud, siis aitab alalise elukoha tingimus muu hulgas võidelda „juhiloaturismiga” ning et see tingimus on hädavajalik juhtimissobivuse tingimuse täitmise kontrollimisel (vt nõukogu 29. juuli 1991. aasta direktiivi 91/439 juhilubade kohta (EÜT L 237, lk 1; ELT eriväljaanne 07/01, lk 317) artikli 7 lõike 1 punktis b ette nähtud alalise elukoha tingimuse osas kohtuotsused Wiedemann ja Funk, C‑329/06 ja C‑343/06, EU:C:2008:366, punkt 69; Zerche jt., C‑334/06–C‑336/06, EU:C:2008:367, punkt 66, ja Grasser, C‑184/10, EU:C:2011:324, punkt 27).

38

Euroopa Kohus on seega leidnud, et teatud juhtudel võib üksnes see, kui alalise elukoha tingimus ei ole täidetud, õigustada liikmesriigi keeldumist tunnustada teise liikmesriigi poolt väljastatud juhiluba (vt direktiivi 91/439 artikli 7 lõike 1 punktis b ette nähtud alalise elukoha tingimuse osas kohtuotsused Apelt, C‑224/10, EU:C:2011:655, punkt 34, ja Akyüz, C‑467/10, EU:C:2012:112, punkt 61).

39

Üksnes juhiloa väljastanud liikmesriik on pädev alalise elukoha tingimusele vastavust kontrollima (vt selle kohta kohtumäärus Wierer, C‑445/08, EU:C:2009:443, punkt 55). See reegel kehtib ka liikmesriigi puhul, kus loaomanik on taotlenud juhiloa uuendamist.

40

Järelikult peavad liikmesriigis juhiloa väljastamise ja uuendamise eest vastutavad ametiasutused suutma kindlalt tagada, et loataotleja vastab tegelikult alalise elukoha tingimusele.

41

Direktiivi 2006/126 artikli 7 lõike 5 teine lõik näeb selles kontekstis ette, et juhiluba väljastav liikmesriik võtab kõik vajalikud meetmed tagamaks, et taotleja täidab selle direktiivi artikli 7 lõikes 1 osutatud nõudeid, mille hulgas on ka alalise elukoha tingimus.

42

Kuigi direktiivi 2006/126 artiklis 12 on määratletud kriteeriumid, mille alusel saab kindlaks määrata, mida selle direktiivi kohaldamisel „alalise elukoha” all mõeldakse, tuleb tõdeda, et viimane siiski ei sisalda ühtki sätet, mis täpsustaks, millise korra kohaselt tuleb juhiloa väljaandmise ja uuendamise eest vastutavale ametiasutusele tõendada niisuguse elukoha olemasolu.

43

Kuigi vastab tõele, et ühelt poolt kuulub liikmesriikide pädevuse alla kord, mille kohaselt tuleb juhiloa väljaandmise ja uuendamise eest vastutavale ametiasutusele tõendada alalise elukoha tingimuse täidetust, ja et teiselt poolt määrab direktiiv 2006/126 kindlaks ainult liikmesriigis juhilubade väljastamise miinimumnõuded, nagu ilmneb selle direktiivi põhjendusest 8, tuleneb siiski selle direktiivi artiklist 12 koostoimes artikli 7 lõike 1 punkti e ja lõike 3 punktiga b, et tulemus, mille liikmesriigid peavad kooskõlas nende sätetega saavutama, seisneb selle kindlakstegemises, kas artiklis 12 loetletud kriteeriumid, mille alusel saab teha kindlaks, et isik elab alaliselt nende territooriumil, on täidetud, et kontrollida, kas isik vastab alalise elukoha tingimusele.

44

Seega ei tohi alalise elukoha tingimuse täidetuse tõendamise kord minna kaugemale sellest, mis on vajalik selleks, et liikmesriigi juhilube väljastavad ja uuendavad pädevad ametiasutused saaksid tagada, et asjaomane isik vastab sellele tingimusele, arvestades direktiivi 2006/126 artiklis 12 sätestatud kriteeriume.

45

Seetõttu näib asjaolu, et liikmesriik kehtestab juhiloa väljastamise ja uuendamisega seoses kohustuse omada deklareeritud elukohta tema territooriumil, asjakohase vahendina, mis võiks hõlbustada alalise elukoha tingimusele vastamise kontrollimist pädevate ametiasutuste poolt.

46

Küll aga läheb absoluutne kohustus omada deklareeritud asukohta liikmesriigi territooriumil, ja seega keeldumine võtta kasutusele juhiloa taotleja pakutud muud tõendamisviisid, tuvastamaks tema vastamist direktiivi 2006/126 artiklis 12 loetletud kriteeriumidele, kaugemale sellest, mis on vajalik, et pädevad ametiasutused saaksid tagada, et asjaomane isik vastab alalise elukoha tingimusele.

47

Nimelt näeb direktiivi 2006/126 artikkel 12 alalise elukoha tingimuse osas ette rea objektiivseid kriteeriume, mis võimaldavad tuvastada, kas taotlejal on alaline elukoht nimetatud territooriumil.

48

On võimalik, et taotleja vastab neile kriteeriumidele, mille alusel saab tuvastada tema alalist elukohta liikmesriigi territooriumil, ilma et tal oleks deklareeritud elukoht selles liikmesriigis, nagu K. Nīmanise juhtumi puhul näib olevat. Neil asjaoludel võiks või isegi peaks keelduma sellele loataotlejale väljastamast juhiluba teistes liikmesriikides alalise elukoha tingimuse alusel, kuna tal ei ole viimaste territooriumil alalist elukohta direktiivi 2006/126 artikli 12 tähenduses.

49

Asjaomane isik võib seeläbi jääda ilma võimalusest saada liidus juhiluba, isegi kui tema alaline elukoht direktiivi 2006/126 artikli 12 tähenduses on mõnes liikmesriigis.

50

Lisaks on liikmesriigi õigusnorm, mille kohaselt on ainus viis, kuidas juhiloa taotleja saab pädevatele ametiasutustele tõendada, et ta vastab alalise elukoha tingimusele, näidata deklareeritud elukoha olemasolu selle liikmesriigi territooriumil, oma olemuselt liiga välistav. Nimelt on niisuguses õigusnormis eelistatud üht asjaolu, mis ei kajasta kõiki direktiivi 2006/126 artiklis 12 loetletud kriteeriume, kuna see välistab kõik muud nimetatud artiklis viidatud olukordi iseloomustavad asjaolud.

51

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvesse võttes tuleb esitatud küsimusele vastata, et direktiivi 2006/126 artiklit 12 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mille kohaselt ainus viis, kuidas selles liikmesriigis juhiloa väljastamist või uuendamist taotlev isik saab tõendada, et ta vastab nimetatud liikmesriigi territooriumil „alalise elukoha” tingimusele selle artikli 12 tähenduses, mis on ette nähtud selle direktiivi artikli 7 lõike 1 punktis e ja lõike 3 punktis b, on näidata deklareeritud elukoha olemasolu asjaomase liikmesriigi territooriumil.

52

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (viies koda) otsustab:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. detsembri 2006. aasta direktiivi 2006/126/EÜ juhilubade kohta artiklit 12 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mille kohaselt ainus viis, kuidas selles liikmesriigis juhiloa väljastamist või uuendamist taotlev isik saab tõendada, et ta vastab nimetatud liikmesriigi territooriumil „alalise elukoha” tingimusele selle artikli 12 tähenduses, mis on ette nähtud selle direktiivi artikli 7 lõike 1 punktis e ja lõike 3 punktis b, on näidata deklareeritud elukoha olemasolu asjaomase liikmesriigi territooriumil.