—

Madalmaade valitsus, esindajad: M. Bulterman, M. Noort ja J. Langer,

—

Eesti valitsus, esindaja: N. Grünberg,

—

Euroopa Komisjon, esindajad: D. Maidani, B.‑R. Killmann ja G. Wils,

1

Eelotsusetaotlus puudutab seda, kuidas tuleb tõlgendada nõukogu 18. detsembri 1995. aasta määrust (EÜ, Euratom) nr 2988/95 Euroopa ühenduste finantshuvide kaitse kohta (EÜT L 312, lk 1; ELT eriväljaanne 01/01, lk 340) artiklit 4, nõukogu 25. juuni 2002. aasta määruse (EÜ, Euratom) nr 1605/2002, mis käsitleb Euroopa ühenduste üldeelarve suhtes kohaldatavat finantsmäärust (EÜT L 248, lk 1; ELT eriväljaanne 01/04, lk 74) (muudetud nõukogu 13. detsembri 2006. aasta määrusega (EÜ, Euratom) nr 1995/2006 (ELT L 390, lk 1); edaspidi „määrus nr 1605/2002”), artikli 53b lõike 2 algust ja punkti c ning nõukogu 2. detsembri 2004. aasta otsuse 2004/904/EÜ Euroopa Pagulasfondi asutamise kohta ajavahemikuks 2005–2010 (ELT L 381, lk 52) artikli 25 lõiget 2.

2

Eelotsusetaotlus esitati kohtuvaidluses, mille pooled on Amsterdamis (Madalmaad) asuv ühing Somalische Vereniging Amsterdam en Omgeving (Amsterdami ja selle ümbruse Somaali kogukonna ühing, edaspidi „Somvao”) ja Staatsecretaris van Veiligheid en Justitie (julgeoleku- ja justiitsministeeriumi riigisekretär, edaspidi „Staatssecretaris”) ning mis käsitleb viimase otsust vähendada nimetatud ühingule Euroopa Pagulasfondist antavat toetust ja nõuda tagasi osa antud toetusest.

3

Nõukogu 19. detsembri 1988. aasta määruse (EMÜ) nr 4253/88, milles nähakse ette sätted määruse (EMÜ) nr 2052/88 rakendamiseks seoses struktuurifondide tegevuse kooskõlastamisega teiste struktuurifondidega ning Euroopa Investeerimispanga ja muude olemasolevate rahastamisvahendite tegevusega (EÜT L 374, lk 1), (muudetud määrusega (EMÜ) nr 2082/93 (EÜT L 193, lk 20), edaspidi „määrus nr 4253/88”) artikli 23 lõige 1 on sõnastatud nii:

„1.   Selleks et tagada avalike või eraalgatuslike ettevõtmiste lõpuleviimine, võtavad liikmesriigid ettevõtmiste käigus vajalikud meetmed, et:

[…]”

4

Määruse nr 2988/95 kolmas kuni viies põhjendus on sõnastatud järgmiselt:

„detsentraliseeritud [finants]haldamist reguleerivate üksikasjalike eeskirjade ja nende täitmise järelevalve suhtes kohaldatakse mitmesuguseid ühenduse asjaomasele poliitikale vastavaid üksikasjalikke sätteid; tuleb aga võidelda igasuguse ühenduste finantshuve kahjustava tegevuse vastu mis tahes alal;

tõhusaks võitluseks ühenduste finantshuve kahjustava kelmuse vastu on vaja kõikidel ühenduse poliitikaga hõlmatud aladel kehtestada ühtsed õigusnormid;

eeskirjade eiramiste kirjeldused ja sellega seotud haldusmeetmed ja -karistused nähakse ette vastavalt käesolevale määrusele valdkondade eeskirjades”.

5

Määruse artikkel 1 sätestab:

„1.   Euroopa ühenduste finantshuvide kaitsmiseks võetakse käesolevaga vastu üldised eeskirjad ühenduse õiguse suhtes toimunud eeskirjade eiramise ühtse kontrolli ning haldusmeetmete ja -karistuste kohta.

2   „Eeskirjade eiramine” tähendab ühenduse õiguse mis tahes sätte rikkumist ettevõtja tegevuse või tegevusetuse kaudu, mis kahjustab või kahjustaks ühenduste üldeelarvet või nende juhitavaid eelarveid kas otse ühenduste nimel kogutud omavahenditest laekunud tulu vähenemise või kaotamise või põhjendamatu kuluartikli tõttu.”

6

Määruse nr 2988/95 II jaotise „Haldusmeetmed ja -karistused” artikkel 4 näeb ette:

„1.   Tavaliselt järgneb mis tahes eiramisele põhjendamatult saadud soodustuse äravõtmine:

[…]

2.   Lõikes 1 osutatud meetmete kohaldamine piirdub saadud soodustuse äravõtmisega, ja kui nii on sätestatud, siis ka intressidega, mis võidakse kindlaks määrata ühtsel alusel.

[…]

4.   Käesolevas artiklis sätestatud meetmeid ei käsitleta karistusena.”

7

Määruse nr 1605/2002 esimese osa IV jaotis kannab pealkirja „Eelarve täitmine”. Kõnealuse IV jaotise 2. peatükk käsitleb eelarve täitmisviise. Peatükis sisalduvad selle määruse artiklid 53–57. Artikkel 53 näeb ette:

„Komisjon täidab eelarvet vastavalt artiklites 53a–53d sätestatud sätetele ühel järgmistest viisidest:

8

Määruse artikkel 53b sätestab:

„1.   Kui komisjon täidab eelarvet koostöös liikmesriikidega, delegeeritakse eelarve täitmisega seotud ülesanded liikmesriikidele. Seda meetodit kohaldatakse eelkõige teise osa I ja II jaotises osutatud tegevuse suhtes.

2.   Ilma et see piiraks valdkondlikes määrustes esitatud täiendavate sätete kohaldamist ja vahendite nõuetekohase kasutamise tagamiseks eelarve täitmisel koostöös liikmesriikidega, võtavad liikmesriigid kõik õiguslikud, regulatiivsed, haldus- või muud meetmed, mis on vajalikud ühenduse finantshuvide kaitseks. Selleks teevad nad eelkõige järgmist:

[…]

[…]

Sel eesmärgil viivad liikmesriigid läbi kontrollimisi ja seavad sisse tulemusliku ja tõhusa sisekontrollisüsteemi […]. Vajaduse korral algatavad nad asjakohaseid kohtumenetlusi.

[…]”

9

Määruse nr 1605/2002 artikkel 53b on alates 31. detsembrist 2013 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2012. aasta määruse (EL, Euratom) nr 966/2012, mis käsitleb Euroopa Liidu üldeelarve suhtes kohaldatavaid finantseeskirju ning millega muudetakse nõukogu määrust (EÜ, Euratom) nr 1605/2002, (EÜT L 298, lk 1) artikliga 212 kehtetuks tunnistatud.

10

Pealkirja „Liikmesriikide läbi viidavad raamatupidamise auditeerimised ja finantskorrektsioonid” kandev otsuse 204/904 artikkel 25 sätestab:

„1.   Ilma et see piiraks komisjoni vastutust Euroopa Liidu üldeelarve rakendamise eest, vastutavad meetmete finantskontrolli eest eelkõige liikmesriigid. Sel eesmärgil tuleb neil võetavate meetmete raames teha järgmist:

[…]

[…]

2.   Liikmesriigid teevad nõutavad finantskorrektsioonid, kui on tuvastatud eeskirjade eiramine, võttes arvesse seda, kas tegemist on üksikjuhtumiga või süstemaatilise rikkumisega. Liikmesriikide tehtavad korrektsioonid seisnevad ühenduse toetuse täielikus või osalises tühistamises, ja kui asjaomane liikmesriik ei maksa summat tagasi lubatud aja jooksul, võetakse summalt artikli 26 lõikes 4 ettenähtud määraga viivist.

[…]”

11

Otsuse artikkel 32 „Adressaadid” näeb ette:

„Käesolev otsus on adresseeritud liikmesriikidele vastavalt Euroopa Ühenduse asutamislepingule.”

12

Oma 20. jaanuari 2006. aasta otsuses 2006/399/EÜ, millega sätestatakse nõukogu otsuse 2004/904/EÜ üksikasjalikud rakenduseeskirjad kulude abikõlblikkuse kohta liikmesriikides rakendatavate Euroopa Pagulasfondist kaasrahastatud meetmete puhul (ELT L 162, lk 1), kehtestas komisjon nende kulude abikõlblikkuse tingimused.

13

Täpsemalt on otsuse 2006/399 lisa eeskirjas nr 6 ette nähtud, et kulud peavad olema tegelikud, vastama abisaaja poolt tehtud maksetele, olema registreeritud abisaaja raamatupidamis- või maksudokumentides ning kindlakstehtavad ja kontrollitavad. Üldjuhul tõendatakse lõplike abisaajate tehtavaid makseid maksekviitungitega. Kui see ei ole võimalik, peavad kulud olema tõendatud raamatupidamisdokumentidega või samaväärse tõendusväärtusega dokumentidega.

14

Haldusmenetluse üldosa seaduse (Algemene Wet Bestuursrecht, edaspidi „Awb”) artikli 4:49 lõige 1 sätestab:

„1. Ametiasutus võib toetuse kindlaksmääramise otsuse tühistada või muuta seda toetuse saaja kahjuks, kui:

15

Awb artikkel 4:57 on sõnastatud järgmiselt:

„Ametiasutus võib alusetult väljamakstud toetussummad tagasi nõuda.”

16

Komisjoni otsuse 2006/399 alusel vastu võetud dokumendi „Euroopa Pagulasfondi raamrakenduseeskiri Madalmaades. Mitmeaastane programm 2005–2007” (Uitvoeringskader Europees Vluchtelingenfonds Nederland, Meerjarenprogramma 2005–2007, edaspidi „siseriiklik raamrakenduseeskiri”) § 2.1 alusel vastutab toetuse saaja andmete dokumenteerimise ja läbipaistva ning kontrollitava projektijuhtimise eest.

17

Siseriikliku raamrakenduseeskirja § 2.2. pealkirjaga „Vahendite kasutamine” viitab abikõlblike kulude osas otsusele 2006/399.

18

Somvao on ühing, mis tegutseb Amsterdamis ja selle ümbruses elava Somaali kogukonna huvides. Somvao taotles 18. augustil 2005 toetust pagulasabiprojektile „Tesfa Himilo II” ajavahemikuks 1. maist 2005 kuni 30. maini 2008. Projekti elluviimiseks tegi Somvao koostööd Etioopia organisatsiooniga Stichting Dir, mis asub samuti Amsterdamis. Projekti eesmärk oli edendada etiooplaste ja somaallaste integreerumist Madalmaade ühiskonda, töötades muu hulgas välja noortele, naistele ja eakatele pakutavad eriprogrammid nende kaasamiseks ühiskondlikku ja tööellu.

19

27. aprilli 2006. aasta otsusega andis Staatssecretaris Somvaole Euroopa Pagulasfondi vahenditest projekti esimeseks etapiks toetust summas 199761 eurot, mis kattis 45% abikõlblikest kuludest.

20

Toetuse andmise tingimuste kohta viitas Staatssecretaris 27. aprilli 2006. aasta otsus Euroopa Pagulasfondi raamrakenduseeskirjale Madalmaades.

21

Pärast lõppraporti esitamist määrati 27. juuli 2007. aasta otsusega projekti esimese etapi toetuseks eelnimetatud summa. Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et selle summa kindlaksmääramisel Staatssecretaris esiteks rahuldus üksnes andmetega, mis esitati koos projekti esimese etapi toetuse kindlaksmääramise taotlusega, ja teiseks ei kontrollinud kõiki projekti dokumente.

22

Komisjoni ülesandel viis audiitorühing 2009. aasta veebruaris läbi antud toetuse kasutamise õiguspärasuse kontrolli, millega seoses vaadati läbi Somvao esitatud kuludokumendid kõnealuse projekti kohta. Pärast Somvao seisukoha ärakuulamist tegi see ühing 6. oktoobril 2009 järelduse, et suur osa Somvao näidatud üksikkuludest ja arvetest, eeskätt tööjõukuludest, ei ole selgel ja vastuvõetaval viisil tõendatud, mistõttu Somvaole on alusetult välja makstud toetust summas 188675,87 eurot.

23

Auditi lõpparuandele tuginedes muutis Staatssecretaris 12. novembri 2009. aasta otsusega 27. juuli 2007. aasta otsust toetuse kindlaksmääramise kohta, vähendades toetuse 11085,13 eurole, ja nõudis juba väljamakstud enammakstud summa 188675,87 euro tagasimaksmist.

24

Pärast seda, kui Somvao oli esitanud vaide ja Staatssecretaris oli 31. mai 2010. aasta otsusega jätnud 12. novembri 2009. aasta otsuse jõusse, esitas Somvao Rechtbank Amsterdamile kaebuse Staatssecretarise 12. novembri 2009. aasta otsuse peale. Kohus tunnistas 22. septembri 2011. aasta otsusega kaebuse põhjendamatuks. Täpsemalt sedastas kohus, et kuigi siseriikliku õiguse alusel ei olnud Staatssecretaris pädev muutma antud toetuse summat Somvao kahjuks, pidi ta siiski seda toetussummat muutma otsuse 2004/904 artikli 25 lõike 2 alusel.

25

Somvao esitas selle kohtuotsuse peale kaebuse Raad van State Afdeling Bestuursrechtspraakile (halduskohtuasjade osakond).

26

Raad van State leiab, et leiab, et Staatssecretarise tuvastatud nõuetekohase raamatupidamise kohustuse rikkumine on eeskirjade eiramine määruse nr 2988/95 artikli 1 lõike 2 tähenduses. Rechtbank Amsterdamiga nõustudes on eelotsusetaotluse esitanud kohus seisukohal, et seda, et Somvaol puudus läbipaistev raamatupidamine, ei saa käsitada mõne Awb artikli 4:49 lõike 1 punktides a–c loetletud olukorrana, mis võimaldab ametiasutusel toetuse kindlaksmääramise otsuse tühistada või muuta seda toetusesaaja kahjuks, kuna Staatssecretaris oleks pidanud juba kõnealuse toetuse väljamaksmise ajal olema teadlik projekti puhul nõuetekohase raamatupidamise puudumisest. Raad van State on kokkuvõttes seisukohal, et otsusel, millega toetust muudetakse ja määratakse selle tagasimaksmine, puudub siseriiklikust õigusest tulenev õiguslik alus.

27

Sellest tulenevalt soovib see kohus teada saada, kas liidu õigusest tuleneb õiguslik alus otsusele, millega juba antud toetuse summat vähendatakse ja määratakse alusetult saadud summa tagasimaksmine sellisel juhul, kui on tuvastatud selline eeskirjade eiramine, nagu käesoleval juhul selle kohtu poolt käsitletavas asjas. Täpsemalt soovib kohus teada, kas määruse nr 2988/95 artikkel 4, määruse nr 1605/2002 artikli 53b lõike 2 algus ja punkt c või siis otsuse 2004/904 artikli 25 lõige 2 võivad olla Euroopa Pagulasfondist antud toetuse vähendamise ja selle toetuse suures osas tagasinõudmise otsuse õiguslik alus.

28

Tuginedes määrust nr 4253/88 käsitlevatele kohtuotsustele Vereniging Nationaal Overlegorgaan Sociale Werkvoorziening jt (C‑383/06–C‑385/06, EU:C:2008:165) ja Chambre de commerce et d’industrie de l’Indre (C‑465/10, EU:C:2011:867), leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et nende kohtuotsuste põhjal võib teha järelduse, et liidu finantshuvide kaitse üldreegel ei saa olla toetuse vähendamise ja tagasinõudmise otsuse õiguslik alus. Sellise otsuse õiguslik alus saab olla üksnes erinorm. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul tuleneb eelnevast, et määrus nr 2988/95 ja määrus nr 1605/2002 ei saa olla toetuse vähendamise ja tagasinõudmise otsuse õiguslik alus.

29

Lisaks ei ole eelotsusetaotluse esitanud kohus kindel, kas otsuse 2004/904 artikli 25 lõige 2 saab olla antud toetuse vähendamise ja tagasinõudmise õiguslik alus, kuivõrd see ainuüksi liikmesriikidele adresseeritud otsus ei saa ise luua kohustusi eraõiguslikele isikutele.

30

Neil asjaoludel otsustas Raad van Staate menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

31

Sisuliselt soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus oma esimese küsimuse abil teada saada, kas määruse nr 2988/95 artiklit 4 või määruse nr 1605/2002 artikli 53b lõike 2 algust ja punkti c tuleb tõlgendada nii, et kui siseriiklikus õiguses õiguslik alus puudub, siis tuleneb kas esimesest või teisest mainitud sättest õiguslik alus otsusele, millega siseriiklik asutus komisjoni ja liikmesriikide koostöös eelarve täitmise raames toetuse saaja kahjuks muudab Euroopa Pagulasfondist antud toetuse summat ja määrab toetuse saajalt osa toetussumma tagasinõudmise.

32

Määrusega nr 2988/95 seoses olgu meenutatud, et vastavalt selle artikli 1 lõikele 1 kehtestatakse määrusega üldised eeskirjad liidu õiguse suhtes toimunud eeskirjade eiramise ühtse kontrolli ning haldusmeetmete ja -karistuste kohta, selleks et võidelda liidu finantshuvide kahjustamise vastu kõigis valdkondades, nagu tuleneb määruse kolmandast põhjendusest (vt selle kohta kohtuotsused FranceAgriMer, C‑670/11, EU:C:2012:807, punkt 41 ja seal viidatud kohtupraktika, ning Cruz & Companhia, C‑341/13, EU:C:2014:2230, punkt 43).

33

Nagu nähtub määruse nr 2988/95 põhjendusest 4, on tõhusaks võitluseks liidu finantshuve kahjustava pettuse vastu vaja kõikidel liidu poliitikaga hõlmatud aladel kehtestada ühtne õiguslik raamistik. Sama määruse viiendas põhjenduses nähakse veel ette, et eeskirjade eiramiste kirjeldused ja sellega seotud haldusmeetmed ja -karistused nähakse vastavalt määrusele nr 2988/95 ette valdkondi käsitlevates eeskirjades. Liidu õiguse eeskirjade eiramise kontrolli ja karistuste valdkonnas on liidu seadusandja kehtestanud määruse nr 2988/95 vastuvõtmisega rea üldpõhimõtteid ja nõudnud, et neid põhimõtteid järgitaks üldreeglina kõikide valdkondade õigusnormides (kohtuotsus FranceAgriMer, EU:C:2012:807, punktid 42 ja 43 ning seal viidatud kohtupraktika).

34

Määruse nr 2988/95 eesmärk on reguleerida igasugust olukorda seoses „eeskirjade eiramisega” selle määruse artikli 1 tähenduses, st liidu õiguse mis tahes sätte rikkumist ettevõtja tegevuse või tegevusetusega, mis kahjustab või võib kahjustada liidu üldeelarvet või sellest hallatavaid eelarveid kas otse liidu nimel kogutud omavahenditest laekunud tulu vähenemise või minetamise või põhjendamatu kuluartikli tõttu (kohtuotsus FranceAgriMer, EU:C:2012:807, punkt 44).

35

Nagu on sätestatud määruse nr 2988/95 artikli 4 lõike 1 esimeses taandes, järgneb tavaliselt mis tahes eeskirjade eiramisele alusetult saadud soodustuse äravõtmine eelkõige kohustusena üle kanda tasumisele kuuluv summa või maksta tagasi alusetult saadud summa (kohtuotsus FranceAgriMer, EU:C:2012:807, punkt 46 ja seal viidatud kohtupraktika).

36

Eeskirjadevastase tegevuse tulemusel alusetult saadud soodustuse tagastamiskohustuse kohta on Euroopa Kohus juba varem täpsustanud, et see kohustus ei ole mitte karistus, vaid lihtsalt selle tuvastamise tagajärg, et liidu õigusnormide alusel soodustuse saamiseks vajalikud tingimused on täitmata, mistõttu saadud soodustus on alusetu (vt selle kohta kohtuotsused Pometon, C‑158/08, EU:C:2009:349, punkt 28 ja seal viidatud kohtupraktika, ning Cruz & Companhia, EU:C:2014:2230, punkt 45).

37

Siiski on Euroopa Kohus ka täpsustanud, et määrus nr 2988/95 piirdub liidu finantshuve kaitstes kontrolli ja karistusi käsitlevate üldnormide kehtestamisega. Seega peab vääralt kasutatud vahendite tagasinõudmine toimuma teiste, nimelt vastavalt olukorrale eri valdkondi reguleerivate sätete alusel (vt selle kohta kohtuotsus Chambre de commerce et d’industrie de l’Indre, EU:C:2011:867, punkt 33 ja seal viidatud kohtupraktika).

38

Seega tuleb kontrollida, kas sellise meetme, millega on tegemist põhikohtuasjas, saab võtta määruse nr 1605/2002 artikli 53b lõike 2 punkti c alusel.

39

Kõigepealt olgu meenutatud, et määruse nr 1605/2002 artikkel 53b lisati liidu õigusesse määrusega nr 1995/2006. Kuigi see säte on vahepeal tühistatud, oli see kohaldatav põhikohtuasja asjaolude asetleidmise ajal.

40

Vastavalt määruse nr 1605/2002, mis on vastu võetud EÜ artikli 279 (nüüd ELTL artikkel 322) alusel, mis võimaldas kehtestada liidu üldeelarve vastuvõtmise ja täitmise korda reguleerivaid finantseeskirju, artikli 53 punktidele a–c täidab komisjon eelarvet kas tsentraliseeritud juhtimise teel, koostöös liikmesriikidega või detsentraliseeritult või ühiselt rahvusvaheliste organisatsioonidega.

41

Nagu määruse nr 1605/2002 IV jaotise 2. peatüki pealkiri osundab, reguleerib selle määruse artikkel 53b liidu üldeelarve täitmist komisjoni ja liikmesriikide koostöös. Selle artikli lõike 1 kohaselt delegeeritakse siis, kui komisjon täidab eelarvet koostöös liikmesriikidega selle määruse artikli 53 lõike 1 punkti b tähenduses, eelarve täitmisülesanded liikmesriikidele.

42

Määruse nr 1605/2002 artikli 53b lõike 2 algus ja punkt c näevad omakorda ette, et liikmesriigid võtavad kõik õiguslikud, regulatiivsed, haldus- või muud meetmed, mis on vajalikud ühenduse finantshuvide kaitseks, eelkõige nõudes tagasi valesti makstud või ebaõigesti kasutatud vahendid ja rikkumiste või vigade tagajärjel minetatud vahendid.

43

Tuleb tõdeda, et selle sätte sõnastus on analoogne määruse nr 4253/88 – mis erinevalt määrusest nr 1605/2002 reguleerib konkreetset valdkonda – artikli 23 lõike 1 kolmanda taande sõnastusega.

44

Määruse nr 4253/88 artikli 23 lõike 1 kolmanda taande kohta on Euroopa Kohus juba varem nentinud, et säte kehtestab liikmesriikide kohustuse nõuda tagasi kuritarvituse või hooletuse tagajärjel minetatud summad, ilma et selleks oleks vaja siseriiklikus õiguses sätestatud volitusnormi. Liikmesriigi kaalutlusõiguse kasutamine otsustamaks, kas alusetult või eeskirju eirates antud ühenduse vahendid tagasi nõuda või mitte, on selle tagasinõudmiskohustusega vastuolus (vt selle kohta kohtuotsus Chambre de commerce et d’industrie de l’Indre, EU:C:2011:867, punktid 34 ja 35 ning seal viidatud kohtupraktika).

45

Ka ei saa määruse nr 1605/2002 artikli 53b lõike 2 alguse ja punkti c ühetähenduslikku ja tingimusteta sõnastust tõlgendada nii, et see jätab liikmesriigile kaalutlusõiguse otsustamisel, kas eeskirjade tuvastatud eiramise korral tuleb teha finantskorrektsioon või mitte.

46

Seega, kui liidu seadusandja pärast määruse nr 2988/95 artikli 4 ja määruse nr 4253/88 artikli 23 jõustumist otsustas vastu võtta määruse nr 1605/2002 artikli 53b, siis oli ta kavatsus kehtestada üldregulatsiooni tasandil liikmesriikide kohustus komisjoniga koostöös eelarvet täites teha finantskorrektsioone, eelkõige nõudes tagasi kuritarvituse või hooletuse tagajärjel minetatud vahendid, ilma et selleks oleks vaja siseriiklikus õiguses kehtestatud volitusnormi ja samuti ilma, et oleks tingimata vaja konkreetset valdkonda reguleerivaid sätteid.

47

Sellist tõlgendust toetab asjaolu, et vastavalt artikli 53b lõike 2 sissejuhatavale lauseosale kohaldatakse seda artiklit „[i]lma et see piiraks valdkondlikes määrustes esitatud täiendavate sätete kohaldamist […]”. Lauseosa „ilma et see piiraks” viitab just nimelt sellele, et artikkel 53b ise on piisav. Samuti osutab omadussõna „täiendav” valdkondi reruleerivate määrustega seoses sellele, et selliste määruste olemasolu korral ei asenda need määruse nr 1605/2002 artiklit 53b, vaid üksnes täiendavad seda.

48

Kui seda artiklit tõlgendada teisiti, siis kaotaks direktiiv nr 1605/2002 oma kasuliku toime ja liidu finantshuvide kaitse oleks ohustatud.

49

Järelikult on selle määruse artikli 53b lõike 2 sissejuhatav lauseosa õiguslik alus selleks, et muuta toetust selle saaja kahjuks, juhul kui muutmise eesmärk on liidu finantshuvide kaitse. Samuti on selle sätte punkt c õiguslik alus, võtmaks meetmeid eeskirjade rikkumise või vigade tagajärjel alusetult makstud või ebaõigesti kasutatud vahendite tagasinõudmiseks.

50

Lisaks on Euroopa Kohus juba varem täpsustanud, et alusetult makstud summasid saab tagasi nõuda ainult kooskõlas õiguskindluse ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtetega (vt selle kohta kohtuotsus Vereniging Nationaal Overlegorgaan Sociale Werkvoorziening jt, EU:C:2008:165, punkt 53).

51

Õiguskindluse põhimõte nõuab, et liidu õigusnorm peab võimaldama asjassepuutuvatel isikutel täpselt teada oma sellest normist tulenevate kohustuste ulatust (vt kohtuotsus ROM-projecten, C‑158/06, EU:C:2007:370, punkt 25 ja seal viidatud kohtupraktika).

52

Mis puutub õiguspärase ootuse kaitse põhimõttesse, siis on Euroopa Kohus juba varem sedastanud, et toetusesaaja ei saa sellest tulenevale kaitsele tugineda siis, kui ta ei ole täitnud mõnd toetuse andmise tingimust (vt selle kohta kohtuotsus Vereniging Nationaal Overlegorgaan Sociale Werkvoorziening jt, EU:C:2008:165, punkt 56 ja seal viidatud kohtupraktika).

53

Põhikohtuasjas nähtub Euroopa Kohtule esitatud tõenditest, et 27. aprilli 2006. aasta otsusest anda toetust tulenes Somvao kohustus täita otsuses 2006/399 ette nähtud eeskirju ning eelkõige kohustus dokumenteerida andmeid ja juhtida projekti läbipaistvalt ning kontrollitavalt.

54

Eelotsusetaotluse esitanud kohus peab nende tõendite alusel kaaluma, kas nii toetusesaaja kui ka liikmesriigi ametiasutuse tegevust arvestades on tagasimaksmisnõude puhul kinni peetud õiguskindluse ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtetest sellistena, nagu neid käsitatakse liidu õiguses.

55

Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esimesele küsimusele vastata, et määruse nr 1605/2002 artikli 53b lõike 2 algust ja punkti c tuleb tõlgendada nii, et kui siseriiklikus õiguses õiguslik alus puudub, siis tuleneb sellest sättest õiguslik alus otsusele, millega siseriiklik asutus komisjoni ja liikmesriikide koostöös eelarve täitmise raames täitmise raames toetuse saaja kahjuks muudab Euroopa Pagulasfondist antud toetuse summat ja määrab toetuse saajalt osa toetussumma tagasinõudmise. Eelotsusetaotluse esitanud kohus peab nii toetusesaaja kui liikmesriigi ametiasutuse tegevust arvestades kaaluma, kas tagasimaksmise nõude puhul on kinni peetud õiguskindluse ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtetest sellistena, nagu neid käsitatakse liidu õiguses.

56

Arvestades esimesele küsimusele antud vastust, ei ole teisele küsimusele vaja vastata.

57

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kolmas koda) otsustab:

Nõukogu 25. juuni 2002. aasta määruse (EÜ, Euratom) nr 1605/2002, mis käsitleb Euroopa ühenduste üldeelarve suhtes kohaldatavat finantsmäärust, (muudetud nõukogu 13. detsembri 2006. aasta määrusega (EÜ, Euratom) nr 1995/2006) artikli 53b lõike 2 algust ja punkti c tuleb tõlgendada nii, et kui siseriiklikus õiguses õiguslik alus puudub, siis tuleneb sellest sättest õiguslik alus otsusele, millega siseriiklik asutus Euroopa Komisjoni ja liikmesriikide koostöös eelarve täitmise raames toetuse saaja kahjuks muudab Euroopa Pagulasfondist antud toetuse summat ja määrab toetuse saajalt osa toetussumma tagasinõudmise. Eelotsusetaotluse esitanud kohus peab nii toetusesaaja kui liikmesriigi ametiasutuse tegevust arvestades kaaluma, kas tagasimaksmise nõude puhul on kinni peetud õiguskindluse ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtetest sellistena, nagu neid käsitatakse liidu õiguses.