—

UPC Magyarország Kft, esindaja: ügyvéd A. Simon,

—

Ungari valitsus, esindajad: M. Fehér ja K. Szíjjártó,

—

Euroopa Komisjon, esindajad: M. van Beek ja A. Tokár,

1

Eelotsusetaotlus puudutab küsimust, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. mai 2005. aasta direktiivi 2005/29/EÜ, mis käsitleb ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud ebaausaid kaubandustavasid siseturul ning millega muudetakse nõukogu direktiivi 84/450/EMÜ, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 97/7/EÜ, 98/27/EÜ ja 2002/65/EÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EÜ) nr 2006/2004 (ebaausate kaubandustavade direktiiv) (ELT L 149, lk 22).

2

Taotlus esitati Nemzeti Fogyasztóvédelmi Hatósági (Ungari tarbijakaitseamet) ja UPC Magyarország Kft (edaspidi „UPC”) vahelises vaidluses selle üle, et UPC andis oma abonendile ebaõiget teavet, mis põhjustas viimasele lisakulusid.

3

Ebaausate kaubandustavade direktiivi põhjendustes 5–9, 11–14, 18 ja 22 on märgitud:

[...]

[...]

[...]

4

Ebaausate kaubandustavade direktiivi artikkel 1 sätestab:

„Käesoleva direktiivi eesmärk on aidata kaasa siseturu nõuetekohasele toimimisele ja kõrge tarbijakaitse taseme saavutamisele, ühtlustades tarbijate ja kauplejate vahelisi lepinguid käsitlevate liikmesriikide õigus- ja haldusnormide teatavaid aspekte.”

5

Direktiivi artikkel 2 sätestab:

„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

[...]

[...]”

6

Direktiivi artiklis 3 on sätestatud:

„1.   Käesolevat direktiivi kohaldatakse artiklis 5 sätestatud ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud ebaausate kaubandustavade suhtes enne ja pärast tootega seonduva äritehingu sõlmimist ja selle ajal.

2.   Käesolev direktiiv ei piira lepinguõiguse kohaldamist ja eelkõige lepingu […] mõju käsitlevate eeskirjade kohaldamist.

[...]”.

7

Ebaausate kaubandustavade direktiivi artikkel 5 „Agressiivsed kaubandustavad” on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Ebaausad kaubandustavad on keelatud.

2.   Kaubandustava on ebaaus, kui see:

[...]

4.   Eelkõige on ebaausad need kaubandustavad, mis:

[...]

5.   I lisas on selliste kaubandustavade nimekiri, mida loetakse ebaausateks kõigil tingimustel. Kõikides liikmesriikides kohaldatakse sama ühtset nimekirja ja seda saab muuta ainult käesolevat direktiivi läbi vaadates.”

8

Nagu pealkirjadest nähtub, määratletakse direktiivi artiklites 6 ja 7 vastavalt „eksitav tegevus” ja „eksitav tegevusetus”.

9

Direktiivi artikli 6 lõige 1 sätestab:

„Kaubandustava loetakse eksitavaks, kui see sisaldab valeandmeid ja on seetõttu ebaõige või muul moel, sealhulgas oma üldise esitusviisi tõttu, petab või tõenäoliselt petab keskmist tarbijat ühe või mitme alltoodud punkti osas, isegi kui teave on faktiliselt õige, ning kui see mõlemal juhul paneb või tõenäoliselt paneb keskmise tarbija tegema tehinguotsust, mida ta muidu ei oleks teinud:

[...]

10

Ebaausate kaubandustavade direktiivi artikkel 11 sätestab järgmist:

„1.   Liikmesriigid tagavad piisavad ja tõhusad meetmed ebaausate kaubandustavade vastu võitlemiseks, et tugevdada käesoleva direktiivi sätete järgimist tarbijate huvides.

Selliste meetmete hulka kuuluvad õigusnormid, mille kohaselt isikud ja organisatsioonid, sealhulgas konkurendid, kellel on vastavalt siseriiklikele õigusaktidele ebaausate kaubandustavade vastu võitlemiseks õigustatud huvi, võivad:

[…]

2.   Lõikes 1 nimetatud õigusnormide kohaselt annavad liikmesriigid kohtutele või haldusasutustele järgmised volitused, kui nad kõiki asjaga seotud huve ja eelkõige avalikku huvi arvesse võttes peavad vajalikuks:

isegi kui puuduvad tõendid tegeliku kahju või ettevõtja kavatsuse või hooletuse kohta.

[...]”.

11

Selle direktiivi artiklis 13 on sätestatud:

„Liikmesriigid näevad käesoleva direktiivi kohaldamisel vastuvõetud siseriiklike õigusnormide rikkumise eest ette karistused ja võtavad nende rakendamiseks kõik vajalikud meetmed. Ettenähtud karistused peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad.”

12

Ebaausate kaubandustavade direktiiv võeti Ungari õigusesse üle 2008. aasta seadusega nr XLVII tarbijate suhtes kohaldatavate ebaausate kaubandustavade keelu kohta.

13

Eelotsusetaotlusest ilmneb, et aprillis 2010 palus eraisik L. Szabó, kes oli kaabeltelevisiooni teenust pakkuva teenuseosutaja UPC pikaaegne abonent ja kes soovis teda selle äriühinguga siduva lepingu üles öelda, viimaselt teavet selle kohta, millist konkreetset perioodi puudutas 2010. aastal väljastatud arve, kuna seda ei olnud võimalik arve alusel kindlaks teha.

14

UPC vastas puudutatud isikule, et kõige hilisem aastase perioodi kohta koostatud arve puudutab „ajavahemikku 11. jaanuarist 2010 kuni 10. veebruarini 2011”.

15

L. Szabó, kes soovis UPC‑ga sõlmitud abonementlepingu üles öelda nii, et see langeks kokku juba tasutud teenuse osutamise viimase päevaga, palus lepingu lõpetada alates 10. veebruarist 2011.

16

Teenus lülitati välja alles 14. veebruaril 2011 ning 12. märtsil 2011 sai puudutatud isik UPC‑lt dokumendi, milles paluti tal tasuda võlg 5243 Ungari forintit (HUF) kuni 14. veebruarini 2011 kasutatud teenuse eest.

17

L. Szabó kaebas Budapest Főváros Kormányhivatala Fogyasztóvédelmi Felügyelőségile (Budapesti linnavalitsuse tarbijakaitse inspektsioon), et talle esitati ebaõiget teavet, mistõttu tal tekkis 5243 forintit lisakulutusi, sest tal tuli maksta sama ajavahemiku eest tasu korraga kahele teenuseosutajale, kuigi teenuse laadist tulenevalt ei saanud seda korraga osutada kaks teenuseosutajat.

18

See asutus kohustas oma 11. juuli 2011. aasta otsusega UPC‑d tasuma ebaausate kaubandustavade eest 25000 forintit trahvi vastavalt 2008. aasta seadusele nr XLVII tarbijate suhtes kohaldatavate ebaausate kaubandustavade keelu kohta. Seda otsust kinnitas teise astme tarbijakaitseasutus Nemzeti Fogyasztóvédelmi Hatóság oma 10. oktoobri 2011. aasta otsusega, leides, et ebaõige teabe esitamine iseenesest rikub ametialase hoolikuse nõuet, ilma et nimetatud nõude rikkumise küsimust oleks konkreetses asjas vaja eraldi kontrollida.

19

UPC kaebust lahendav Fővárosi Törvényszék (Budapesti kohus) muutis nimetatud riigisisese asutuse 10. oktoobri 2011. aasta otsust ja tühistas sellele äriühingule määratud trahvi. Kohus leidis, et ametialase hoolikuse nõude rikkumise küsimust tuleb kontrollida ka ebaõige teabe esitamise korral ning kui kontrollimisel selgub, et asjaomase ettevõtja puhul ei olnud tarbijale ebaõige teabe esitamine tahtlik, siis ei saa õigusrikkumist tuvastada.

20

Käesoleval juhul ei olnud UPC puhul tegemist pideva sedalaadi käitumisega ning administratiivse iseloomuga, ainult ühte klienti puudutavat eksitust ei saa lugeda „kaubandustavaks”. Tegemist oli lihtsa kirjaveaga, kus ainult üks number kirjutati valesti (veebruari tähistav „2” ja mitte jaanuari tähistav „1”), lisaks oli õige teave asjaomasele tarbijale kättesaadav mitmest muust allikast.

21

Nimetatud kohus lisas, et vaidlus, mida ta lahendab, ei puuduta kauba hinda, hinna arvutamise viisi või konkreetse hinnaeelise olemasolu ebaausate kaubandustavade direktiivi artikli 6 lõike 1 punkti d tähenduses, mistõttu ei saa UPC puhul rääkida mitte eksitava, vaid ainult ebaõige teabe edastamisest. Seda järeldust toetab ka asjaolu, et Nemzeti Média- és Hírközlési Hatóság (riiklik meedia- ja ringhäälinguamet) jättis talle samas asjas esitatud kaebuse läbi vaatamata.

22

Siseriiklik asutus Nemzeti Fogyasztóvédelmi Hatóság märkis Kúriale (kõrgem kohus) esitatud kassatsioonkaebuses esiteks, et UPC ei vaidlusta seda, et ta esitas ebaõige teabe, mille alusel tarbija määras kindlaks abonementlepingu lõpetamise päeva.

23

Seejärel väitis ta, et niisuguse teabe esitamise korral ei ole vaja ametialase hoolikuse nõude rikkumise küsimust eraldi uurida.

24

Lisaks ei nõustu Nemzeti Fogyasztóvédelmi Hatóság ka käsitlusega, mille kohaselt ei ole tegemist „kaubandustavaga”, kui etteheidetav tegevus puudutab vaid üht tarbijat. Nimelt on ebaausate kaubandustavade direktiivi artiklites 6–9 sõna „tarbija” kasutatud alati ainsuses ning seda direktiivi tuleb tõlgendada kooskõlas selle eesmärgiga.

25

Lõpetuseks, ebaõiget teavet esitati hinna arvutamise viisi kohta nimetatud direktiivi artikli 6 lõike 1 punkti d tähenduses, või vähemalt teenuse osutamise perioodi kindlaksmääramise kohta, mis on osutatud teenuse põhiomadus ja kuulub sama direktiivi artikli 6 lõike 1 punkti b alla.

26

Neil asjaoludel otsustas Kúria menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

27

Sissejuhatuseks on oluline märkida, et esimene esitatud küsimus eeldab, et niisugune olukord nagu põhikohtuasjas käsitlusel jääb ebaausate kaubandustavade direktiivi kohaldamisalasse.

28

Esiteks, üksnes juhul, kui niisugust teabe esitamist – nagu seda, mida käsitletakse põhikohtuasjas – võib liigitada „kaubandustavaks” selle direktiivi artikli 2 punkti d tähenduses, on alust uurida, millistele tingimustele peab see tava vastama, et seda saaks pidada „eksitavaks” nimetatud direktiivi artiklite 6 ja 7 tähenduses.

29

Teiseks, Euroopa Kohus saab üksnes teist küsimust uurides teha kindlaks mõiste „kaubandustava” tähenduse ja ulatuse selle direktiivi kohaldamiseks.

30

Neil asjaoludel tuleb kõigepealt vastata teisele küsimusele.

31

Teise küsimusega soovitakse sisuliselt teada, kas ebaausate kaubandustavade direktiivi tuleb tõlgendada nii, et ettevõtja poolt tarbijale ebaõige teabe esitamist – nagu see, mida käsitletakse põhikohtuasjas – võib pidada „eksitavaks kaubandustavaks” nimetatud direktiivi tähenduses ka siis, kui see teave esitati vaid ühele tarbijale.

32

Selles osas tuleb meeles pidada, et esiteks on ebaausate kaubandustavade direktiivi eesmärk tagada tarbijakaitse kõrge tase, ühtlustades täielikult tarbijate majandushuve kahjustavaid ebaausaid kaubandustavasid puudutavad normid (vt muu hulgas kohtuotsused Mediaprint Zeitungs- und Zeitschriftenverlag, C‑540/08, EU:C:2010:660, punkt 27; Citroën Belux, C‑265/12, EU:C:2013:498, punkt 20; CHS Tour Services, C‑435/11, EU:C:2013:574, punkt 47, ja Zentrale zur Bekämpfung unlauteren Wettbewerbs, C‑59/12, EU:C:2013:634, punkt 34).

33

Teiseks tuleneb nii liidu õiguse ühetaolise kohaldamise nõudest kui ka võrdsuse põhimõttest, et liidu õigusnorme, mis ei sisalda ühtki sõnaselget viidet liikmesriikide õigusele sätte sisu ja ulatuse kindlaksmääramiseks, tuleb tavaliselt tõlgendada kogu liidus autonoomselt ja ühetaoliselt (vt muu hulgas kohtuotsus Zentrale zur Bekämpfung unlauteren Wettbewerbs, C‑59/12, EU:C:2013:634, punkt 25 ja seal viidatud kohtupraktika).

34

Esiteks on Euroopa Kohus juba otsustanud, et ebaausate kaubandustavade direktiivil on eriti lai esemeline kohaldamisala (kohtuotsused Mediaprint Zeitungs- und Zeitschriftenverlag, C‑540/08, EU:C:2010:660, punkt 21, ja Zentrale zur Bekämpfung unlauteren Wettbewerbs, C‑59/12, EU:C:2013:634, punkt 40), kuivõrd selle direktiivi tähenduses on liidu seadusandja andnud mõistele „kaubandustava” eriti laia tähenduse, sest direktiivi artikli 2 punktis d toodud määratluse kohaselt on see „ettevõtjapoolne tegevus, tegevusetus, teguviis või esitusviis, kommertsteadaanne, sealhulgas reklaam ja turustamine”.

35

Seega on ainus nimetatud sättes seatud kriteerium see, et ettevõtja kaubandustava peab olema otseselt seotud toote reklaamimise, müügi või tarnimisega tarbijatele (vt muu hulgas kohtuotsused Plus Warenhandelsgesellschaft, C‑304/08, EU:C:2010:12, punkt 39, ja CHS Tour Services, C‑435/11, EU:C:2013:574, punkt 27).

36

Teiseks, tulenevalt ebaausate kaubandustavade direktiivi artikli 3 lõikest 1, koostoimes selle artikli 2 punktiga c, hõlmab selles direktiivis kasutatud mõiste „kaubandustava” ettevõtja tegevust pärast kaupade või teenustega seonduva äritehingu sõlmimist. Samuti tuleneb nimetatud direktiivi põhjendusest 13, et seda kohaldatakse kaubandustavadele ettevõtja ja tarbija vahelises lepingulises suhtes ning pärast lepingu sõlmimist ja lepingu täitmise ajal.

37

Eeltoodut arvesse võttes tuleb seda, kui üksikisikuga sõlmitud kaabeltelevisiooniteenuse abonentlepingu müügijärgse teeninduse raames edastab ettevõtja teavet, nagu põhikohtuasjas, lugeda mõiste „kaubandustava” alla kuuluvaks ebaausate kaubandustavade direktiivi tähenduses.

38

Lisaks, vastavalt selle direktiivi artikli 5 lõigetele 1 ja 4 loetakse ebaausateks ja keelatud kaubandustavadeks muu hulgas eksitavaid kaubandustavasid.

39

Seega, nagu ilmneb ka nimetatud direktiivi artikli 6 lõike 1 sõnastusest, loetakse kaubandustava eksitavaks, kui see sisaldab valeandmeid ja on seetõttu ebaõige või muul moel petab või tõenäoliselt petab keskmist tarbijat muu hulgas seoses kauba või teenuse põhiomadustega – sealhulgas müügijärgne klienditeenindus, hind või hinna arvutamise viis ja tarbija õigused – ning kui see paneb või tõenäoliselt paneb tarbija tegema tehinguotsust, mida ta muidu ei oleks teinud.

40

Seega tuleb asuda seisukohale, et nagu nähtub ka eelotsusetaotlusest, on põhikohtuasjas käsitletavaga sarnases olukorras olemas kõik selles sättes nimetatud tegurid. Seda iseloomustab nimelt asjaolu, et oma taotluse peale, mille tarbija esitas, kasutades oma õigust öelda üles ettevõtjaga sõlmitud teenuseleping, sai ta ettevõtjalt pooli ühendava suhte kestuse kohta ebaõiget teavet, ning asjaolu, et ettevõtja tehtud viga takistas üksikisikul tegemast teadlikku valikut ja põhjustas talle ka lisakulusid.

41

Selles osas on oluline täpsustada, et selles kontekstis ei ole mingit tähtsust asjaolul, et kõnealuse ettevõtja tegevus esines vaid ühel korral ja puudutas vaid üht tarbijat.

42

Nimelt ei ebaausate kaubandustavade direktiivi artikli 2 punktides c ja d, artikli 3 lõikes 1 ning artikli 6 lõikes 1 toodud määratlused ega ka see direktiiv tervikuna võetult ei sisalda ühtki viidet sellele, et ettevõtja tegevus või tegevusetus peaks olema korduv või puudutama rohkem kui ühte tarbijat.

43

Võttes arvesse nimetatud direktiivi aluseks olevat soovi kaitsta tarbijat, ei saa neid sätteid tõlgendada seda tüüpi tingimusi kehtestavana, kui need tingimused ei ole seal sõnaselgelt sätestatud (vt selle kohta kohtuotsus CHS Tour Services, C‑435/11, EU:C:2013:574, punkt 41).

44

Lisaks võib UPC seisukoht, et ettevõtja üks kord esinenud tegevust, mis puudutas vaid üht tarbijat, ei saa käsitada „tavana” ebaausate kaubandustavade direktiivi tähenduses, põhjustada tõsiseid ebamugavusi.

45

Esiteks ei sea see direktiiv ei esinemissageduse ega asjaomaste tarbijate arvu osas mingit piiri, mida ületades jääks tegevus või tegevusetus selle direktiivi kohaldamisalasse, mistõttu ei ole UPC seisukoht kooskõlas õiguskindluse põhimõttega.

46

Teiseks tähendaks see seisukoht, et tarbija on kohustatud tõendama, et sama ettevõtja on kahjustanud teisi üksikisikuid, samas kui tegelikkuses on seda väga keeruline tõendada.

47

Lisaks ei ole mingit tähtsust sellel, et selline käitumine nagu see, mida käsitletakse põhikohtuasjas, ei ole väidetavalt tahtlik.

48

Nimelt näeb ebaausate kaubandustavade direktiivi artikkel 11 sõnaselgelt ette, et liikmesriikide võetud meetmete kohaldamine niisuguste tavade vastu võitlemiseks ei sõltu ettevõtja kavatsusest või hooletusest ega ka tarbijale tekitatud tegelikust kahjust.

49

Igal juhul, nagu ilmneb sõna „tõenäoliselt” kasutamisest, on ebaausate kaubandustavade direktiivi artikkel 6 sisuliselt ennetava iseloomuga, mistõttu selle artikli kohaldamise huvides piisab, kui ettevõtja esitab objektiivselt ebaõiget teavet, mis võib tarbija tehinguotsust ebasoodsas suunas mõjutada.

50

Käesoleval juhul on selge, et kui UPC ei oleks kuupäevaga eksinud, ei oleks tema lepingupartner oma lepingut üles öelnud alates 10. veebruarist 2011, kui õige kuupäev oli 10. jaanuar 2011, ning et nende kahe kuupäeva vahele jäänud ajavahemik tekitas talle lisakulu. Lisaks, nagu käesoleva kohtuotsuse punktis 48 on juba märgitud ja analoogselt Euroopa Kohtu poolt kohtuotsuses Purely Creative jt (C‑428/11, EU:C:2012:651, punkt 57) otsustatuga ei oma tähtsust asjaolu, et kulu, mida tarbija peab kandma, on minimaalne.

51

Eeltoodud tõlgendust toetab ka asjaolu, et see võimaldab tagada ebaausate kaubandustavade direktiivi täieliku mõju, kindlustades, et vastavalt eelkõige nimetatud direktiivi artiklis 1 sätestatud nõudele tagada tarbijakaitse kõrge tase võideldakse artikli 11 lõike 1 esimese lõigu kohaselt ebaausate kaubandustavade vastu „tarbijate huvides”. Nagu tuleneb muu hulgas põhjendustest 7, 8, 11, 13 ja 14, kehtestab direktiiv selleks tarbijate majanduskäitumist moonutavate ebaausate kaubandustavade ühtse üldise keelu (vt kohtuotsus Trento Sviluppo ja Centrale Adriatica, C‑281/12, EU:C:2013:859, punkt 32).

52

Ka Euroopa Kohus on juba otsustanud, et ebaausate kaubandustavade direktiivi sätted on koostatud põhiliselt lähtuvalt tarbija seisukohast, kellele ebaausad kaubandustavad on suunatud ja kes on nende ohver (vt kohtuotsus Zentrale zur Bekämpfung unlauteren Wettbewerbs, C‑59/12, EU:C:2013:634, punkt 36 ja seal viidatud kohtupraktika).

53

Ebaausate kaubandustavade direktiivi eesmärk, mis seisneb tarbija täielikus kaitsmises seda laadi tavade eest, põhineb asjaolul, et võrreldes ettevõtjaga on tarbija ebasoodsamas olukorras, eeskätt mis puudutab teabe omamist, kuna ta on tavaliselt majanduslikult nõrgemal positsioonil ja õigusküsimustes oma lepingupartnerist vähem kogenud (vt kohtuotsus Zentrale zur Bekämpfung unlauteren Wettbewerbs, C‑59/12, EU:C:2013:634, punkt 35).

54

Eeltoodud kaalutlusi arvesse võttes ei oma tähtsust UPC väide, et käesoleval juhul oleks tarbija saanud õiget teavet ise hankida.

55

Neis tingimustes tuleb järeldada, et niisugune tegevus nagu see, mida UPC‑le põhikohtuasjas ette heidetakse, jääb ebaausate kaubandustavade direktiivi kohaldamisalasse ning seetõttu kohaldatakse sellele direktiivis sätestatud eeskirju.

56

Pärast seda täpsustust tuleb veel märkida, et selle direktiivi artikli 5 lõikes 1 on vaid märgitud, et ebaausad kaubandustavad „on keelatud”.

57

Nagu Euroopa Kohus on juba otsustanud, jätab see direktiiv liikmesriikidele õiguse valida siseriiklikud meetmed, millega võideldakse vastavalt direktiivi artiklitele 11 ja 13 ebaausate kaubandustavade vastu, tingimusel et need meetmed on piisavad ja tõhusad ning selleks ette nähtud karistused on tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad (kohtuotsus Köck, C‑206/11, EU:C:2013:14, punkt 44).

58

Sellest järeldub, et liikmesriigid peavad kehtestama ebaausaid kaubandustavasid järgivate ettevõtjate suhtes asjakohase karistussüsteemi, jälgides seda, et need karistused vastavad muu hulgas proportsionaalsuse põhimõttele. Just selles kontekstis saab nõuetekohaselt arvesse võtta niisuguseid tegureid nagu etteheidetava tegevuse esinemissagedus, selle tahtlikkus või tahtmatus ning tarbijale sellega tekitatud kahju olulisus.

59

Käesoleval juhul on eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne tema lahendatava kohtuasja kõiki eripäraseid asjaolusid arvesse võttes hinnata, kas ebaausate kaubandustavade direktiivi üle võtva siseriikliku õiguse kohaselt on käesolevas asjas ettevõtja kasutatud eksitavate kaubandustavade keelust tulenevad tagajärjed kooskõlas selle direktiivi nõuetega, täpsemalt proportsionaalsuse põhimõttega.

60

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvesse võttes tuleb teisele küsimusele vastata, et ebaausate kaubandustavade direktiivi tuleb tõlgendada nii, et ettevõtja poolt tarbijale ebaõige teabe – nagu see, mida käsitletakse põhikohtuasjas – esitamist tuleb pidada „eksitavaks kaubandustavaks” nimetatud direktiivi tähenduses, isegi kui teabe esitamine puudutas vaid üht tarbijat.

61

Oma esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas ebaausate kaubandustavade direktiivi tuleb tõlgendada nii, et olukorras, kus kaubandustava vastab kõigile direktiivi artikli 6 lõikes 1 esitatud tingimustele, et see tarbijat eksitavaks kaubandustavaks kvalifitseerida, tuleb enne kaubandustava ebaausaks ja sellest tulenevalt nimetatud direktiivi artikli 5 lõike 1 alusel keelatuks liigitamist lisaks kontrollida, kas see kaubandustava on ka vastuolus ametialase hoolikuse nõuetega sama direktiivi artikli 5 lõike 2 punkti a tähenduses.

62

Euroopa Kohus on seda küsimust juba selgitanud kohtuotsuses CHS Tour Services (C‑435/11, EU:C:2013:574) ning seal antud vastus on käesolevale kohtuasjale täielikult ülekantav.

63

Neil asjaoludel tuleb esimesele küsimusele sarnaselt kohtuotsuse CHS Tour Services (C‑435/11, EU:C:2013:574) punktides 31–47 esitatud põhjendustega vastata, et ebaausate kaubandustavade direktiivi tuleb tõlgendada nii, et olukorras, kus kaubandustava vastab kõigile selle direktiivi artikli 6 lõikes 1 esitatud tingimustele, et see tarbijat eksitavaks kaubandustavaks kvalifitseerida, ei tule kõnealuse kaubandustava ebaausaks ja sellest tulenevalt nimetatud direktiivi artikli 5 lõike 1 alusel keelatuks liigitamist kontrollida, kas selline kaubandustava on ka vastuolus ametialase hoolikuse nõuetega sama direktiivi artikli 5 lõike 2 punkti a tähenduses.

64

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (esimene koda) otsustab: