—

Karen Millen Fashions Ltd, esindaja: solicitor J. Waters,

—

Dunnes Stores ja Dunnes Stores (Limerick) Ltd, esindaja: solicitor G. Byrne,

—

Ühendkuningriigi valitsus, esindaja: S. Brighouse, keda abistas barrister N. Saunders,

—

Euroopa Komisjon, esindajad: F. W. Bulst ja J. Samnadda,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb seda, kuidas tõlgendada nõukogu 12. detsembri 2001. aasta määruse (EÜ) nr 6/2002 ühenduse disainilahenduse kohta (EÜT 2002, L 3, lk 1; ELT eriväljaanne 13/27, lk 142) artiklit 6 ja artikli 85 lõiget 2.

2

Eelotsusetaotlus on esitatud ühelt poolt Karen Millen Fashions Ltd (edaspidi „KMF”) ning teiselt poolt Dunnes Stores’i ja Dunnes Stores (Limerick) Ltd (edaspidi koos „Dunnes”) vahelises kohtuvaidluses, mis puudutab KMF‑i nõuet keelata Dunnesil kasutada disainilahendusi.

3

Intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide leping (edaspidi „TRIPS‑leping”), mis on esitatud Maailma Kaubandusorganisatsiooni asutamislepingu lisas 1 C, kirjutati alla Marrakechis 15. aprillil 1994 ning kiideti heaks nõukogu 22. detsembri 1994. aasta otsusega 94/800/EÜ, mis käsitleb Euroopa Ühenduse nimel sõlmitavaid tema pädevusse kuuluvaid küsimusi puudutavaid kokkuleppeid, mis saavutati mitmepoolsete kaubandusläbirääkimiste Uruguay voorus (1986–1994) (EÜT L 336, lk 1; ELT eriväljaanne 11/21, lk 80).

4

Lepingu II jao „Intellektuaalomandi õiguste kättesaadavust, ulatust ja kasutamist käsitlevad standardid” 4. osas „Tööstusdisainilahendused” sisalduvas artiklis 25 „Kaitsevõimelisus” on sätestatud:

„1.   Liikmed peavad kindlustama iseseisvalt loodud uudsete või originaalsete tööstusdisainilahenduste kaitse. Liikmed võivad sätestada, et tööstusdisainilahendused ei ole uudsed või originaalsed, kui nad oluliselt ei erine tuntud lahendustest või tuntud lahenduste tunnuste kombinatsioonidest. Liikmed võivad sätestada, et selline kaitse ei laiene tööstusdisainilahendustele, mis tulenevad peamiselt tehnilistest või funktsionaalsetest kaalutlustest.

[…]”.

5

Määruse nr 6/2002 põhjendustes 9, 14, 16, 17, 19 ja 25 on märgitud järgmist:

[…]

[…]

[…]

[…]

6

Määruse nr 6/2002 artiklis 1 on sätestatud:

„1.   Käesolevas määruses sätestatud tingimustele vastavat disainilahendust nimetatakse edaspidi „ühenduse disainilahenduseks”.

2.   Disainilahendust kaitstakse kui:

[…]”.

7

Määruse artikli 4 lõike 1 kohaselt kaitstakse disainilahendust ühenduse disainilahendusena juhul, kui see on uudne ja eristatav.

8

Määruse artiklis 5 on ette nähtud:

„1.   Disainilahendus loetakse uudseks, kui identset disainilahendust ei ole tehtud avalikkusele kättesaadavaks:

2.   Disainilahendused loetakse identseks, kui nende omadused erinevad vaid ebaoluliste üksikasjade poolest.”

9

Määruse artiklis 6 on sätestatud:

„1.   Disainilahendus loetakse eristatavaks, kui vastava ala asjatundja üldmulje sellest erineb kõikide nende disainilahenduste jäetud üldmuljest, mis on avalikkusele kättesaadavaks tehtud:

2.   Eristatavuse hindamisel võetakse arvesse autori vabadusastet disainilahenduse väljatöötamise käigus.”

10

Määruse nr 6/2002 artikkel 11 on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Disainilahendust, mis vastab 1. jao tingimustele, kaitstakse ühenduse registreerimata disainilahendusena kolme aasta jooksul alates kuupäevast, mil disainilahendus ühenduses esimest korda avalikkusele kättesaadavaks tehti.

2.   Disainilahendus loetakse lõike 1 tähenduses ühenduses avalikkusele kättesaadavaks tehtuks, kui see on trükis avaldatud, näitusele esitatud, seda on kasutatud kaubavahetuses või see on muul viisil avalikustatud sellisel viisil, et ühenduses tegutsevad asjaomase sektori ringkonnad pidid mõistliku ootuse kohaselt sellest tavapärase majandustegevuse käigus teada saama. Disainilahendust ei loeta siiski avalikkusele kättesaadavaks tehtuks, kui see on üksnes avalikustatud kolmandale isikule, kelle puhul kehtib otsene või kaudne konfidentsiaalsusnõue.”

11

Määruse artiklis 19 on sätestatud:

„1.   Ühenduse registreeritud disainilahendus annab selle omanikule ainuõiguse kasutada disainilahendust ning takistada kolmandat isikut seda loata kasutamast. Nimetatud kasutamiseks loetakse eelkõige sellise toote valmistamist, pakkumist, turustamist, importi, eksporti või kasutamist või nendel eesmärkidel sellise toote säilitamist, milles disainilahendus sisaldub või mille puhul seda on kasutatud.

2.   Seevastu ühenduse registreerimata disainilahendus annab selle omanikule õiguse takistada lõikes 1 nimetatud toiminguid üksnes juhul, kui vaidlusalune kasutus hõlmab kaitstud disainilahenduse kopeerimist.

Vaidlusalust kasutust ei loeta kaitstud disainilahenduse kopeerimiseks, kui kasutatava disainilahenduse on sõltumatult loonud autor, kelle puhul on alust arvata, et ta ei tea omaniku poolt avalikuks tehtud disainilahendusest.

[…]”.

12

Määruse artikli 85 lõikes 2 on ette nähtud:

„Ühenduse registreerimata disainilahenduse õiguste rikkumist või rikkumise ohtu käsitlevate hagide menetlemisel eeldab ühenduse disainilahenduste kohus ühenduse disainilahenduse kehtivust, kui õiguste omanik esitab tõendid artikli 11 tingimuste täitmise kohta ning selgitab, millest tuleneb talle kuuluva ühenduse disainilahenduse eristatavus. Kostja võib selle kehtivuse siiski vaidlustada kaebusega või vastuhagiga, milles nõutakse kehtetuks tunnistamist.”

13

KMF on Inglise õiguse alusel asutatud äriühing, mille tegevus seisneb naiste rõivaste tootmises ja müümises.

14

Dunnes on Iirimaal suur jaemüügikontsern, mis muu hulgas müüb naiste rõivaid.

15

KMF töötas 2005. aastal välja ja pani Iirimaal müüki triibulise särgi, millest on olemas sinine ja pruun versioon, ning musta kootud topi (edaspidi „KMF‑i rõivad”).

16

Dunnesi esindajad ostsid KMF‑i rõivaste eksemplarid ühest viimati nimetatud äriühingu Iirimaa kauplustest. Seejärel laskis Dunnes väljaspool Iirimaad toota nende rõivaste koopiaid ja pani need oma Iirimaa poodides 2006. aasta lõpus müüki.

17

Väites, et ta on kõnealuseid rõivaid puudutavate ühenduse registreerimata disainilahenduste omanik, esitas KMF 2. jaanuaril 2007 High Courtile hagi, milles ta nõudis eelkõige, et Dunnesil keelataks nende disainilahenduste kasutamine, ning mõistetaks talle välja kahjuhüvitis.

18

High Court rahuldas hagi.

19

Dunnes esitas High Courti otsuse peale apellatsioonkaebuse Supreme Courtile.

20

See kohus märgib, et Dunnes ei vaidle vastu sellele, et ta kopeeris KMF‑i rõivaid, ja möönab, et ühenduse registreerimata disainilahendused, mille omanik KMF väidab end olevat, on uudsed.

21

Eelotsusetaotlusest nähtub siiski, et Dunnes vaidleb vastu sellele, et KMF on ühenduse registreerimata disainilahenduse omanik KMF‑i iga rõiva puhul, põhjendusel et esiteks ei ole need rõivad määruse nr 6/2002 tähenduses eristatavad, ja teiseks peab KMF sellest määrusest tulenevalt tõendama faktiliselt, et need rõivad on eristatavad.

22

Neil asjaoludel otsustas Supreme Court menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

23

Esimese küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas määruse nr 6/2002 artiklit 6 tuleb tõlgendada nii, et selleks, et disainilahendust saaks pidada eristatavaks, peab üldmulje, mis jääb disainilahendusest vastava ala asjatundjale, erinema üldmuljest, mille sellisele asjatundjale on jätnud üks või mitu varasemat disainilahendust eraldi võetuna või mitme varasema disainilahenduse üksikute elementide kogum.

24

Sellega seoses tuleb tõdeda, et määruse nr 6/2002 artikli 6 sõnastusest ei nähtu, et kõnealuses artiklis nimetatud üldmulje peaks tekkima niisugusest kombinatsioonist.

25

Nimelt, viidates üldmuljele, mis jääb asjatundjale „kõikide nende disainilahenduste” jäetud üldmuljest, mis on avalikkusele kättesaadavaks tehtud, tuleb artiklit 6 tõlgendada nii, et disainilahenduse eristatavuse hindamisel tuleb aluseks võtta üks või mitu konkreetset disainilahendust, mis on kõikide varem avalikkusele kättesaadavaks tehtud disainilahenduste hulgas eristatavad, konkreetsed ja tuvastatavad.

26

Nagu Ühendkuningriigi valitsus ja Euroopa Komisjon märkisid, on see tõlgendus kooskõlas kohtupraktikaga, mille kohaselt võimaluse korral võrdleb asjatundja vaidlustatud disainilahendusi vahetult (vt kohtuotsused PepsiCo vs. Grupo Promer Mon Graphic, C‑281/10 P, EU:C:2011:679, punkt 55, ning Neuman jt vs. José Manuel Baena Grupo, C‑101/11 P ja C‑102/11 P, EU:C:2012:641, punkt 54), kuna niisugune võrdlus on tõepoolest seotud muljega, mis on sellele kasutajale jäänud mitte varasemate disainilahenduste spetsiifiliste elementide või osade kogumist, vaid eristatavatest ja konkreetsetest varasematest disainilahendustest.

27

Euroopa Kohus on samas ka leidnud, et ei saa välistada, et vahetu võrdlemine ei ole asjaomases valdkonnas teostatav või tavapärane eelkõige eriliste asjaolude või nende omaduste tõttu, mis on varasema kaubamärgiga ja vaidlustatud disainilahendusega kujutavatel esemetel. Selles kontekstis märkis kohus, et kuna määruses nr 6/2002 ei ole vastavat täpsemat viidet, ei saa asuda seisukohale, et liidu seadusandja kavatses piirata võimalike disainilahenduste hindamise vahetu võrdlemisega (vt kohtuotsused PepsiCo vs. Grupo Promer Mon Graphic, EU:C:2011:679, punktid 55 ja 57, ning Neuman jt vs. José Manuel Baena Grupo, EU:C:2012:641, punktid 54 ja 56).

28

Sellega seoses tuleb siiski märkida, et kuigi Euroopa Kohus tunnistas võimalust võrrelda asjassepuutuvaid disainilahendusi kaudselt, piirdus ta seejärel otsustamisega, et Euroopa Liidu Üldkohus võis oma arutluskäigus õigusnormi rikkumata tugineda nende disainilahenduste üldmuljest jäävale ebatäiuslikule mälupildile (vt kohtuotsused PepsiCo vs. Grupo Promer Mon Graphic, EU:C:2011:679, punkt 58, ning Neuman jt vs. José Manuel Baena Grupo, EU:C:2012:641, punkt 57).

29

Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktides 48–50 märkis, on ebatäiuslikul mälupildil põhinev kaudne võrdlus seotud mitte paljude varasemate disainilahenduste spetsiifilistest elementidest, vaid konkreetsetest disainilahendustest jäänud mälupildiga.

30

Dunnesi argumendid ei lükka eespool esitatud kaalutlusi ümber.

31

Mis puudutab esiteks argumente, mis tuginevad määruse nr 6/2002 põhjendustele 14 ja 19, milles on kasutatud väljendeid „olemasolevad disainilahendused” ja „teiste disainilahendustega võrreldes”, siis tuleb märkida, et ühenduse õigusakti preambulil ei ole õiguslikult siduvat jõudu ja sellele ei saa tugineda asjaomase akti sätetest kõrvalekaldumisel ega nende sätete tõlgendamisel ilmselgelt vastupidi nende sõnastusele (kohtuotsus Deutsches Milch-Kontor, C‑136/04, EU:C:2005:716, punkt 32 ja seal viidatud kohtupraktika).

32

Igal juhul tuleb tõdeda, et kuigi määruse nr 6/2002 põhjenduses 14 on viidatud asjatundjale „olemasolevatest disainilahendustest” jäävale muljele, ei sisaldu seda väljendit määruse üheski sättes.

33

Pealegi, ei nende sõnade kasutamine ega määruse nr 6/2002 põhjenduses 19 sõnade „teiste disainilahendustega võrreldes” kasutamine ei tähenda, et määruse artikli 6 kohaldamisel asjakohane mulje on see, mis jääb mitte eristatavatest varasematest disainilahendustest, vaid selliste disainilahenduste üksikute elementide kombinatsioonist.

34

Mis puudutab teiseks TRIPS-lepingu artikli 25 lõike 1 teises lauses sisalduvat viidet „tuntud lahenduste tunnuste kombinatsioonidele”, siis piisab märkimisest, et see säte on sõnastatud vabatahtlikuna ja et seetõttu ei ole lepinguosalised kohustatud ette nägema, et disainilahenduse uudsust või originaalsust hinnatakse selliste kombinatsioonide põhjal.

35

Neil asjaoludel tuleb esimesele küsimusele vastata, et määruse nr 6/2002 artiklit 6 tuleb tõlgendada nii, et selleks, et disainilahendust saaks pidada eristatavaks, peab üldmulje, mis jääb disainilahendusest vastava ala asjatundjale, erinema mitte üldmuljest, mille on sellisele asjatundjale jätnud mitme varasema disainilahenduse üksikute elementide kombinatsioon, vaid üldmuljest, mille on talle jätnud üks või mitu varasemat disainilahendust eraldi võetuna.

36

Teise küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas määruse nr 6/2002 artikli 85 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et selleks, et ühenduse disainilahenduste kohus peaks ühenduse registreerimata disainilahendust kehtivaks, on disainilahenduse omanik kohustatud tõendama, et disainilahendus on määruse artikli 6 tähenduses eristatav, või peab ta üksnes selgitama, millest tuleneb selle disainilahenduse eristatavus.

37

Määruse nr 6/2002 artikli 85 lõike 2 sõnastusest endast ilmneb, et selleks et ühenduse registreerimata disainilahendust peetaks kehtivaks, on selle omanik kohustatud esiteks tõendama, et määruse artiklis 11 ette nähtud tingimused on täidetud, ja teiseks selgitama, millest tuleneb selle disainilahenduse eristatavus.

38

Vastavalt määruse nr 6/2002 artikli 11 lõikele 1 kaitstakse disainilahendust, mis vastab määruse 1. jaos sätestatud tingimustele, ühenduse registreerimata disainilahendusena kolme aasta jooksul alates kuupäevast, mil disainilahendus Euroopa Liidus esimest korda avalikkusele kättesaadavaks tehti.

39

Nagu nähtub juba määruse nr 6/2002 artikli 85 pealkirjast, on selle lõikega 1 kehtestatud ühenduse registreeritud disainilahenduste kehtivuse presumptsioon ja lõikega 2 ühenduse registreerimata disainilahenduste kehtivuse presumptsioon.

40

Kehtivuse presumptsiooni rakendamisega on oma olemuselt vastuolus Dunnesi poolt määruse nr 6/2002 artikli 85 lõikele 2 antud tõlgendus, mille kohaselt tõendid, mis disainilahenduse omanik peab selle sätte alusel esitama, ehk tõendid artiklis 11 ette nähtud tingimuste täitmise kohta hõlmavad tõendit selle kohta, et asjaomane disainilahendus vastab ka kõigile määruse II jaotise 1. jaos sätestatud tingimustele ehk määruse artiklitele 3–9.

41

Samuti tooks tõlgendus, mille Dunnes soovitab anda määruse nr 6/2002 artikli 85 lõikele 2 koostoimes määruse artikliga 11, kaasa selle, et oma mõttest ja sisust jääks ilma artikli 85 lõikes 2 ette nähtud teine tingimus, mille kohaselt disainilahenduse omanik peab selgitama, millest tuleneb selle disainilahenduse eristatavus.

42

Pealegi ei oleks see tõlgendus kooskõlas lihtsuse ja kiiruse tagamise eesmärgiga, mis nähtuvalt määruse nr 6/2002 põhjendustest 16 ja 17 õigustas ühenduse registreerimata disainilahenduse kaitsmist.

43

Selles kontekstis tuleb märkida, et määruse nr 6/2002 artiklis 85 vahetegemine ühenduse registreeritud disainilahendust käsitlevate menetluste ja ühenduse registreerimata disainilahendust käsitlevate menetluste vahel tuleneb vajadusest viimati nimetatud kategooria puhul kindlaks teha kuupäev, alates millest kõnealust disainilahendust kaitstakse vastavalt sellele määrusele, ning selle kaitse konkreetne ese. Nimelt on registreerimisformaalsuste puudumise tõttu neid andmeid registreerimata disainilahenduse puhul keerulisem tuvastada kui registreeritud disainilahenduse puhul.

44

Lisaks, kui määruse nr 6/2002 artikli 85 lõiget 2 tuleks tõlgendada nii, et ühenduse registreerimata disainilahendust saab pidada kehtivaks üksnes juhul, kui selle omanik on tõendanud, et disainilahendus vastab kõigile määruse II jaotise 1. jaos sätestatud tingimustele, jääks artikli 85 lõike 2 teises lauses kostjale ette nähtud võimalus vaidlustada disainilahenduse kehtivus kaebusega või vastuhagiga, milles nõutakse kehtetuks tunnistamist, suures osas oma mõttest ja sisust ilma.

45

Mis puudutab määruse nr 6/2002 artikli 85 lõikes 2 sätestatud teist tingimust, siis piisab märkimisest, et selle sätte sõnastus, milles on piirdutud nõudega, et ühenduse registreerimata disainilahenduse omanik selgitaks, millest tuleneb disainilahenduse eristatavus, on täiesti üheselt mõistetav ja seda ei saa tõlgendada nii, et see tähendab kohustust tõendada, et asjaomane disainilahendus on eristatav.

46

Nimelt, kuigi seda liiki disainilahenduste puhul registreerimisformaalsuste puudumise tõttu on vajalik, et disainilahenduse omanik täpsustaks selle kaitse eset, mida ta määruse alusel taotleb, piisab sellest, kui ta toob esile oma disainilahenduse elemendi või elemendid, millest tuleneb selle eristatavus.

47

Neil asjaoludel tuleb teisele küsimusele vastata, et määruse nr 6/2002 artikli 85 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et selleks, et ühenduse disainilahenduste kohus peaks ühenduse registreerimata disainilahendust kehtivaks, ei ole disainilahenduse omanik kohustatud tõendama, et disainilahendus on määruse artikli 6 tähenduses eristatav, vaid ta peab üksnes selgitama, millest tuleneb selle disainilahenduse eristatavus, ehk tooma esile asjaomase disainilahenduse elemendi või elemendid, millest omaniku hinnangul tuleneb selle eristatavus.

48

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (teine koda) otsustab: