—

I. N. Nicula, esindaja: advokaat D. Târşia,

—

Rumeenia valitsus, esindajad: R. Radu, V. Angelescu ja A.‑L. Crişan,

—

Euroopa Komisjon, esindajad: R. Lyal ja G.‑D. Bălan,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb küsimust, kuidas tõlgendada ELL artiklit 6, ELTL artiklit 110 ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta”) artikleid 17, 20 ja 21 ning samuti õiguskindluse ja non reformatio in peius põhimõtet.

2

Taotlus on esitatud ühelt poolt I. N. Nicula ja teiselt poolt Administraţia Finanţelor Publice a Municipiului Sibiu (Sibiu maksutalitus) ja Administraţia Fondului pentru Mediu (keskkonnafondi nõukogu) vahelise kohtuvaidluse raames, mille ese oli nimetatud asutuste keeldumine rahuldamast I. N. Nicula esitatud nõuet tagastada liidu õiguse vastaselt sissenõutud mootorsõidukite saastetasu (edaspidi „saastetasu”).

3

Valitsuse 21. aprilli 2008. aasta erakorralise määrusega nr 50/2008, millega kehtestatakse mootorsõidukite saastetasu (Ordonanţă de Urgenţă a Guvernului nr. 50/2008 pentru instituirea taxei pe poluare pentru autovehicule; Monitorul Oficial al României, I osa, 25.4.2008, nr 327; edaspidi „OUG nr 50/2008”), mis jõustus 1. juulil 2008, nähti ette M1‐M3 ja N1‐N3 kategooria sõidukitelt nõutav saastetasu. Kohustus maksta seda tasu tekkis eelkõige sõiduki esmasel registreerimisel Rumeenias.

4

OUG nr 50/2008 muudeti korduvalt ning tunnistati lõpuks kehtetuks 6. jaanuari 2012. aasta seadusega nr 9/2012 tasu kohta mootorsõidukite heitgaaside tekitatud õhusaaste eest (Legea nr. 9/2012 privind taxa pentru emisiili poluante provenite de la autovehicule; Monitorul Oficial al României, I osa, 10.1.2012, nr 17; edaspidi „seadus nr 9/2012”), mis jõustus 13. jaanuaril 2012.

5

Seaduse nr 9/2012 artikli 4 kohaselt ei tekkinud tasu mootorsõidukite heitgaaside tekitatud õhusaaste eest tasumise kohustus mitte ainult sõiduki esmasel registreerimisel Rumeenias, vaid teatavatel tingimustel ka kasutatud sõiduki omandiõiguse kohta esmase kande tegemisel Rumeenias.

6

Valitsuse 30. jaanuari 2012. aasta erakorralise määruse nr 1/2012 alusel, millega peatatakse seaduse nr 9/2012 tasu kohta mootorsõidukite heitgaaside tekitatud õhusaaste eest teatavate sätete kohaldamine ning nähakse ette selle seaduse artikli 4 lõike 2 kohaselt sissenõutud tasu tagastamine (Ordonanța de Urgență a Guvernului nr. 1/2012 pentru suspendarea aplicării unor dispoziții ale Legii nr. 9/2012 privind taxa pentru emisiile poluante provenite de la autovehicule, precum şi pentru restituirea taxei achitate în conformitate cu prevederile art. 4 alin. 2 din lege; Monitorul Oficial al României, I osa, 31.1.2012, nr 79), mis jõustus 31. jaanuaril 2012, peatati kuni 1. jaanuarini 2013 tasu mootorsõidukite heitgaaside tekitatud õhusaaste eest kohaldamine sõiduki omandiõiguse kohta esmase kande tegemisel Rumeenias.

7

Valitsuse 19. veebruari 2013. aasta erakorraline määrus nr 9/2013 mootorsõidukite keskkonnalõivu kohta (Ordonanţa de urgenţă a Guvernului nr. 9/2013 privind timbrul de mediu pentru autovehicule; Monitorul Oficial al României, I osa, 4.3.2013, nr 119; edaspidi „OUG nr 9/2013”), millega tunnistati kehtetuks seadus nr 9/2012, jõutus 15. märtsil 2013.

8

OUG nr 9/2013 artikkel 4 sätestab:

„[Mootorsõidukite keskkonnal]õivu [edaspidi „keskkonnalõiv”] tuleb maksta ainult üks kord:

9

OUG nr 9/2013 artikli 12 lõigetes 1 ja 2 on ette nähtud:

„(1)   Kui sõiduautodele ja mootorsõidukitele ette nähtud eritasu, mootorsõidukite saastetasu või mootorsõidukite heitgaaside tekitatud õhusaaste eest ette nähtud tasu, mis on juba makstud, on suurem kui käesolevate keskkonnalõivu puudutavate sätete kohaldamisest tulenev lõiv, mis arvutatakse välja Rumeenia leudes [(RON)] vastavalt registreerimise või kasutatud mootorsõiduki omandiõiguse kohta kande tegemise aja vahetuskursile, siis võib makstud summa ja lõivu vahe käesoleva erakorralise määruse metodoloogilistes rakendusnormides sätestatud korras tagasi maksta, kuid üksnes maksukohustuslasele endale. Tagastatav vahe arvutatakse käesolevas erakorralises määruses ette nähtud arvutustehte järgi, kasutades andmeid, mida võeti arvesse registreerimise või kasutatud mootorsõiduki omandiõiguse kohta kande tegemise hetkel.

(2)   Maksukohustuslase poolt sõiduautode ja mootorsõidukite eritasu, mootorsõidukite saastetasu või mootorsõidukite heitgaaside tekitatud õhusaaste eest ette nähtud tasuna makstud summa ja keskkonnalõivu kohaldamisest tuleneva summa vahe tagastatakse käesoleva erakorralise määruse metodoloogilistes rakendusnormides sätestatud korras valitsuse [24. detsembri 2003. aasta] erakorralise määruse nr 92/2003 [maksumenetluse seadustik (Ordonanţa Guvernului nr. 92 privind Codul de procedură fiscală; Monitorul Oficial al României, I osa, 29.12.2003, nr 941)] hilisemate muudatuste ja täiendustega taasavaldatud redaktsioonis sätestatud aegumistähtaja jooksul.”

10

Rumeenias elav Rumeenia kodanik I. N. Nicula ostis 2009. aastal kasutatud mootorsõiduki, mis oli esmaselt registreeritud Saksamaal. Et seda sõidukit Rumeenias registreerida, maksis ta OUG nr 50/2008 artikli 4 alusel 5153 Rumeenia leud saastetasu.

11

Tribunalul Sibiu rahuldas 3. mai 2012. aasta otsusega I. N. Nicula poolt Administraţia Fondului pentru Mediu, st asutuse, kelle tuludesse tasu läks, vastu esitatud kaebuse ja kohustas nimetatud asutust tasu tagastama põhjendusel, et see tasu oli kehtestatud vastuolus ELTL artikliga 110 nii, nagu seda tõlgendab Euroopa Kohus kohtuasjas Tatu (C‑402/09, EU:C:2011:219). See kohus jättis siiski kaebuse rahuldamata osas, milles see oli esitatud ka Administraţia Finanţelor Publice a Municipiului Sibiu vastu, kes on selle tasu sissenõudja.

12

Curtea de Apel de Alba-Iulia’le (Alba-Iulia apellatsioonikohus) kaevati selle kohtuotsuse peale edasi; nimetatud kohus tühistas selle kohtuotsuse 25. jaanuaril 2013 ning suunas kohtuasja tagasi esimese astme kohtusse, märkides uue kohtuotsuse huvides, et sellist laadi vaidluste puhul on liidu õiguse vastaselt sissenõutud maksu tagastamise „kohustuse kandja” mitte ainult asutus, kelle tuludesse maks läheb, vaid ka maksu sissenõudja.

13

Pärast seda, kui kohtuasi oli uue otsuse tegemiseks Tribunalul Sibiu registrisse kantud, jõustus 15. märtsil 2013 OUG nr 9/2013. Nimetatud kohus väidab, et selle õigusakti kohaselt on varem makstud saastetasu tagasi saada võimalik ainult tingimusel, et vastav summa on suurem kui keskkonnalõiv; tagastamine on ette nähtud piiraval moel ning piirdub ainult nende summade võimaliku vahega.

14

Konkreetselt I. N. Nicula puhul on asjaomase sõiduki pealt OUG nr 9/2013 kohaldamisest tulenevalt maksmisele kuuluv keskkonnalõiv 8126,44 Rumeenia leud, samas kui varem makstud saastetasu on 5153 Rumeenia leud. Tribunalul Sibiu leiab, et kaebaja põhikohtuasjas eksib väites, et tema sõiduki pealt maksmisele kuuluv keskkonnalõiv on kõigest 3779,74 Rumeenia leud, kuna sama OUG artikli 12 lõike 1 teise lause kohaselt arvutatakse tagastatav vahe välja selles määruses ette nähtud arvutustehte järgi, kasutades sõiduki Rumeenias registreerimise ajal arvesse võetud andmeid, mitte praeguseid andmeid.

15

See kohus on seisukohal, et nii ei ole I. N. Niculal OUG nr 9/2013 kohaselt õigust saastetasu tagasi nõuda koos lisanduva viivisega, kuna maksu- ja keskkonnaasutused peavad vastava summa kinni keskkonnalõivuna, kuna keskkonnalõivu summa on suurem kui saastetasu, mille ta tasus oma sõiduki registreerimisel.

16

Neil asjaoludel otsustas Tribunalul Sibiu menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas [ELL] artiklis 6, Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklites 17, 20 ja 21 ning ELTL artiklis 110 sätestatut ning õiguskindluse ja non reformatio in peius põhimõtet, mis on mõlemad [liidu] õiguses ja Euroopa Kohtu praktikas [(kohtuotsused Belbouab, 10/78, EU:C:1978:181, ja Belgocodex, C‑381/97, EU:C:1998:589)] sätestatud, võib tõlgendada nii, et selline õigusakt nagu [OUG nr 9/2013] on nendega vastuolus?”

17

Rumeenia valitsus palus Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 16 kolmanda lõigu alusel Euroopa Kohtul tulla kokku suurkojana.

18

Rumeenia valitsus leiab, et käesolev eelotsusetaotlus ei ole vastuvõetav. Ta väidab selles osas esiteks, et siseriiklik õigusnorm, millele eelotsusetaotluse esitanud kohus viitab, st OUG nr 9/2013 artikkel 12 reguleerib maksu tagastamise kohtuvälist haldusmenetlust, mistõttu see õigusnorm ei sea sellise liidu õiguse vastaselt sissenõutud maksu, nagu on kõne all põhikohtuasjas, tagastamise nõuet menetlevatele kohtutele tõlgenduslikke piire. Seetõttu on eelotsusetaotluse esitanud kohus tema arvates ekslikult seisukohal, et nimetatud säte takistab tal määrata I. N. Nicula poolt saastetasu näol makstud kogu summa tagastamist.

19

Teiseks väidab Rumeenia valitsus, et OUG nr 9/2013 ei ole mingil juhul põhikohtuvaidluse suhtes kohaldatav, sest see ei kehtinud kuupäeval, mil I. N. Nicula tasus saastetasu.

20

Neil põhjustel leiab Rumeenia valitsus, et vastus eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimusele ei ole põhikohtuvaidluse lahendamiseks tarvilik ning et seetõttu tuleb eelotsusetaotlus jätta vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.

21

Selles osas tuleb meenutada, et Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on ELTL artiklis 267 sätestatud menetluse raames üksnes asja menetleval ja selles tehtava lahendi eest vastutaval siseriiklikul kohtul õigus kohtuasja eripärasid arvesse võttes hinnata eelotsuse vajalikkust asjas otsuse langetamiseks ning Euroopa Kohtule esitatavate küsimuste asjakohasust. Järelikult, kui esitatud küsimused puudutavad liidu õiguse tõlgendamist, on Euroopa Kohus põhimõtteliselt kohustatud otsuse tegema (vt selle kohta kohtuotsused Gouvernement de la Communauté française ja gouvernement wallon, C‑212/06, EU:C:2008:178, punkt 28; Zurita García ja Choque Cabrera, C‑261/08 ja C‑348/08, EU:C:2009:648, punkt 34, ning Filipiak, C‑314/08, EU:C:2009:719, punkt 40).

22

Euroopa Kohus on siiski ka otsustanud, et ta peab erandjuhtudel oma pädevuse kontrollimiseks hindama asjaolusid, mille raames siseriiklik kohus tema poole pöördus (vt selle kohta kohtuotsus Filipiak, EU:C:2009:719, punkt 41 ja seal viidatud kohtupraktika).

23

Selles osas tuleb märkida, et siseriikliku kohtu esitatud eelotsuse küsimusele vastamisest keeldumine on võimalik vaid siis, kui on ilmselge, et taotletud liidu õiguse tõlgendusel ei ole mingit seost põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega, kui probleem on oletuslik või kui Euroopa Kohtule ei ole teada vajalikud faktilised ja õiguslikud asjaolud, et anda talle esitatud küsimustele tarvilik vastus (kohtuotsus Zurita García ja Choque Cabrera, EU:C:2009:648, punkt 35).

24

Käesoleval juhul palus Euroopa Kohus oma kodukorra artikli 101 lõike 1 alusel eelotsusetaotluse esitanud kohtul selgitada, kas OUG nr 9/2013 artikkel 12 on tema juures poolelioleva menetluse laadi arvestades põhikohtuasja suhtes kohaldatav. Oma vastuses, mis saabus Euroopa Kohtu kantseleisse 13. märtsil 2014, kinnitas see kohus, et nimetatud artikkel kujutab endast põhikohtuvaidluse suhtes kohaldatavat materiaalõiguse sätet, millest ta peab juhinduma talle tagasi suunatud kohtuasja uuesti läbivaatamisel. Nimetatud kohtu sõnul ei ole artikli 12 lõikes 1 sätestatud eeskiri üheselt arusaadav ning piirab enne keskkonnalõivu kehtestamist tasutud maksude tagastamist nii, et see on võimalik ainult juhul, kui vastav summa on suurem OUG nr 9/2013‑ga kehtestatud keskkonnalõivust.

25

Neil asjaoludel tuleb märkida, et Euroopa Kohtu vastus eelotsusetaotluse esitanud kohtu tõlgendamist puudutavale küsimusele on viimasele tarvilik selleks, et teha otsus põhikohtuasjas kõne all olevate siseriiklike õigusnormide kooskõla kohta liidu õigusega, mistõttu Rumeenia valitsuse argumendid, mis käsitlevad eelotsusetaotluse väidetavat vastuvõetamatust, tuleb kõrvale jätta ning eelotsuse küsimusele tuleb vastata.

26

Oma küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada saada, kas liidu õigust tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus selline liidu õiguse vastaselt sissenõutud maksu tagastamise süsteem, nagu on kõne all põhikohtuasjas.

27

Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast nähtub, et õigus liikmesriigis liidu õiguse vastaselt sisse nõutud maksude tagastamisele tuleneb selliste liidu õigusnormidega õigussubjektidele antud õigustest, mis sellised maksud keelavad ja mida tuleb kohaldada Euroopa Kohtu poolt neile antud tõlgendust järgides, ning täiendab neid õigusi. Seega on liikmesriigid põhimõtteliselt kohustatud tagasi maksma maksu, mis on sisse nõutud liidu õiguse vastaselt (kohtuotsused Littlewoods Retail jt, C‑591/10, EU:C:2012:478, punkt 24, ja Irimie, C‑565/11, EU:C:2013:250, punkt 20).

28

Pealegi on Euroopa Kohus juba selgitanud, et kui liikmesriik on maksu sisse nõudnud liidu õigust rikkudes, on õigussubjektidel õigus mitte ainult alusetult sissenõutud maksu, vaid ka selliste summade tagastamisele, mis on sellele riigile makstud või mille ta on kinni pidanud otseses seoses nimetatud maksuga (vt selle kohta kohtuotsused Littlewoods Retail jt, EU:C:2012:478, punkt 25, ja Irimie, EU:C:2013:250, punkt 21).

29

Liidu õigusest tuleneb põhimõte, mille kohaselt on liikmesriigid kohustatud tagastama liidu õiguse vastaselt sissenõutud maksusumma koos viivisega (kohtuotsused Littlewoods Retail jt, EU:C:2012:478, punkt 26, ja Irimie, EU:C:2013:250, punkt 22).

30

Käesoleval juhul on oluline märkida sissejuhatuseks, et eelotsusetaotlusest ei nähtu selgelt, millise OUG redaktsiooni alusel I. N. Niculalt saastetasu nõuti, kui ta oma sõiduki Rumeenias registreeris. Euroopa Kohus on siiski juba otsustanud, et ELTL artikliga 110 on vastuolus selline maks nagu OUG nr 50/2008 kehtestatud saastemaks, olgu siis tegemist selle algse redaktsiooni või muudetud redaktsioonidega (vt selle kohta kohtuotsused Tatu, EU:C:2011:219, punktid 58 ja 61, ning Nisipeanu, C‑263/10, EU:C:2011:466, punktid 27 ja 29).

31

Nimelt tuvastas Euroopa Kohus, et OUG nr 50/2008 sätete kohaldamine – olenemata asjaomasest redaktsioonist – tingis selle, et imporditud kasutatud sõidukitele, mis on vanad ja suure kulumisastmega, kohaldati maksu, mis võis moodustada ligi 30% sõiduki turuväärtusest, samas kui sarnaseid sõidukeid, mida müüdi siseriiklikul kasutatud sõidukite turul ja mis kujutasid endast seega samasuguseid kodumaiseid tooteid ELTL artikli 110 tähenduses, niisuguse maksuga ei maksustatud. Euroopa Kohus järeldas, et selline meede pärsib teistes liikmesriikides ostetud kasutatud sõidukeid kasutusele võtmast, ilma et ostjaid mõjutataks sellegipoolest jätma ostmata sama vanad ja sama kulumisastmega sõidukid siseriiklikul turul (vt selle kohta kohtuotsused Tatu, EU:C:2011:219, punktid 55, 58 ja 61, ning Nisipeanu, EU:C:2011:466, punktid 26, 27 ja 29).

32

Rumeenia kehtestas kohtuotsuste Tatu (EU:C:2011:219) ja Nisipeanu (EU:C:2011:466) tagajärjel OUG nr 9/2013, millega kehtestati uus mootorsõidukite suhtes kohaldatav maks, st keskkonnalõiv. Selle määruse artikli 4 kohaselt tekib keskkonnalõivu tasumise kohustus kas mootorsõiduki esmasel registreerimisel Rumeenias, või siis, kui mootorsõiduk arvatakse uuesti Rumeenia autoparki, või hoopis sellise kasutatud mootorsõiduki omandiõiguse kohta kande tegemisel, mille eest ei ole makstud ühtegi varem kehtinud mootorsõidukite suhtes kohaldatavat maksu või mille puhul kohus on määranud selliste maksude tagasimaksmise või tasuta kande tegemise.

33

Nagu tuleneb eelotsusetaotlusest ning eelotsusetaotluse esitanud kohtu vastusest Euroopa Kohtu nõudele esitada selgitusi, kehtestatakse OUG nr 9/2013‑ga selle artiklis 12 ka eeskätt OUG nr 50/2008 või selle muudetud redaktsioonide alusel tasutud maksu tagastamise kord, mis võimaldab õigussubjektidel saada tagasi varem makstud maksu, kui vastav summa on suurem keskkonnalõivust. Eelotsusetaotluse esitanud kohus on seisukohal, et selle sätte alusel ei ole tal võimalik tagastada I. N. Niculale esiteks summat, mille ta pidi tasuma saastetasu näol, ja teiseks sellelt jooksvat viivist.

34

Seega tuleb analüüsida, kas selline vahe hüvitamisega toimuva tagastamise süsteem võimaldab õigussubjektidel tegelikult teostada õigust alusetult tasutud maksu tagastamisele, mis neil liidu õiguse alusel on.

35

Selles osas tuleneb OUG nr 9/2013 artikli 12 lõikest 1 tõlgenduse kohaselt, mille sellele annab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et teisest liikmesriigist imporditud kasutatud sõidukite puhul tagastatakse liidu õiguse vastaselt sissenõutud saastetasu õigussubjektile ainuüksi juhul, kui vastav summa on suurem sellest summast, mis oleks sissenõutav keskkonnalõivu näol andmete alusel, mida võeti arvesse Rumeeniasse imporditud sõiduki registreerimise kuupäeval.

36

Nagu märkis Euroopa Komisjon, tuleneb sellest, et selline tagastamise süsteem, nagu on kõne all põhikohtuasjas, tingib teisest liikmesriigist imporditud kasutatud sõiduki puhul selle, et liidu õiguse vastaselt sissenõutud saastetasu tagastamise kohustus on piiratud või – nagu põhikohtuasjas – suisa olematu; see aga tähendab, et Euroopa Kohtu poolt kohtuotsustes Tatu (EU:C:2011:219) ja Nisipeanu (EU:C:2011:466) tuvastatud diskrimineerimine kestab edasi.

37

Lisaks sellele vabastab see süsteem siseriiklikud ametiasutused kohustusest võtta arvesse maksukohustuslasele saastetasu alusetu sissenõudmise ja selle tagastamise vahele jääva ajavahemiku eest maksmisele kuuluvat viivist ega vasta seega käesoleva kohtuotsuse punktis 29 nimetatud nõudele.

38

Neil tingimustel tuleb tuvastada, et selline tagastamise süsteem, nagu on kõne all põhikohtuasjas, ei võimalda tegelikult teostada õigust liidu õiguse vastaselt sissenõutud maksu tagastamisele, mis õigussubjektidel liidu õiguse alusel on.

39

Eelnevaga arvestades tuleb teha järeldus, et liidu õigust tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus selline liidu õiguse vastaselt sissenõutud maksu tagastamise süsteem, nagu on kõne all põhikohtuasjas.

40

Rumeenia valitsus palus oma kirjalikes seisukohades Euroopa Kohtul juhul, kui ta otsustab, et liidu õigusega on vastuolus selline maks nagu OUG nr 9/2013‑ga kehtestatud keskkonnalõiv, piirata kohtuotsuse ajalist kehtivust.

41

Selles osas tuleb märkida, et liidu õiguse tõlgendamist puudutava küsimusega ei soovi eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtult teada saada mitte seda, kas liidu õigusega on vastuolus selline maks nagu keskkonnalõiv, vaid üksnes seda, kas liidu õigusega on vastuolus selline süsteem nagu see, mis kehtestati OUG nr 9/2013‑ga ning mis näeb ette OUG nr 50/2008 alusel alusetult sissenõutud maksu tagastamise.

42

Neil asjaoludel piisab selle täpsustamisest, et Rumeenia valitsuse poolt Euroopa Kohtu otsuse ajalise kehtivuse piiramise kasuks esitatud argumendid käivad põhikohtuasjas kõne all olevast juhust erinevate juhtude kohta ning seetõttu ei ole vaja teha otsust nimetatud valitsuse taotluse kohta piirata käesoleva kohtuotsuse ajalist kehtivust.

43

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (suurkoda) otsustab:

Liidu õigust tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus selline liidu õiguse vastaselt sissenõutud maksu tagastamise süsteem, nagu on kõne all põhikohtuasjas.