—

L. Ivansson, C.‑R. Palmgren, K. O. Pehrsson ja H. Rosengren, esindajad: advokat M. Erling ja advokat E. Erling,

—

Rootsi valitsus, esindajad: A. Falk ja L. Swedenborg,

—

Poola valitsus, esindaja: B. Majczyna,

—

Euroopa Komisjon, esindajad: J. Enegren, D. Kukovec ja A. Tokár,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb seda, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. juuni 1998. aasta direktiivi 98/34/EÜ, millega nähakse ette tehnilistest standarditest ja eeskirjadest ning infoühiskonna teenuste eeskirjadest teatamise kord (EÜT L 204, lk 37; ELT eriväljaanne 13/20, lk 337), muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. juuli 1998. aasta direktiiviga 98/48/EÜ (EÜT L 217, lk 18; ELT eriväljaanne 13/21, lk 1; edaspidi „direktiiv 98/34”), artikli 8 lõike 1 kolmandat lõiku.

2

See taotlus esitati kriminaalmenetluses, mille Åklagarkammaren i Helsingborg (prokuratuur) algatas nelja munatootja – L. Ivansson, C‑R. Palmgren, K. O. Pehrsson ja H. Rosengren – vastu, nõudes nende kriminaalkorras süüdimõistmist selle eest, et nad olid tahtlikult või hooletusest paigutanud munakanad linnukasvatussüsteemi, mis ei vastanud nende loomade vajadustele pesade, õrte ega liivavannide osas.

3

Direktiivi 98/34 artikli 1 punktides 3, 4 ja 11 on esitatud järgmised mõisted:

„[…]

[...]

4

Direktiivi 98/34 artikli 8 lõike 1 esimene, teine ja kolmas lõik on sõnastatud järgmiselt:

„Piiramata artikli 10 kohaldamist, edastavad liikmesriigid viivitamata komisjonile kõik tehniliste eeskirjade eelnõud, välja arvatud siis, kui tegemist on rahvusvahelise või Euroopa standardi täieliku teksti ülevõtmisega, mille puhul piisab teatest vastava standardi kohta; nad teatavad komisjonile ka põhjused, miks selliste tehniliste eeskirjade jõustamine oli vajalik, kui neid põhjusi ei ole eelnõus juba selgitatud.

Vajaduse korral edastavad liikmesriigid samaaegselt oluliselt ja otseselt asjaga seotud põhiliste õigusnormide tekstid, kui see on vajalik tehniliste eeskirjade eelnõu mõju hindamiseks ja kui seda ei ole varem edastatud.

Liikmesriigid edastavad eelnõu eespool nimetatud tingimustel uuesti, kui nad teevad sellesse muudatusi, mis oluliselt muudavad eelnõu reguleerimisala, lühendavad algselt planeeritud rakendamise ajakava, lisavad spetsifikatsioone või nõudeid või teevad viimati nimetatuid rangemaks.”

5

2. juuni 1988. aasta loomakaitseseaduse (1988:534) (Djurskyddslagen (1988:534); SFS 1988, nr 534; edaspidi „seadus (1988:534)”) § 36 esimese lõigu punkt 2 näeb ette:

„Trahvi või kaheaastase vangistusega karistatakse isikut, kes tahtlikult või hooletusest

[...]

6

2. juuni 1988. aasta loomakaitsedekreet (1988:539) (Djurskyddsförordning (1988:539), mida on muudetud 20. märtsi 2003. aasta dekreediga (SFS 2003, nr 105; edaspidi „dekreet (1988:539)”), võeti vastu seaduse (1988:534) alusel. Selle dekreedi § 9 sätestab:

„Munakanasid võib pidada vaid linnukasvatussüsteemis, mis vastab kanade vajadustele pesade, õrte ja liivavannide osas. Kasvatussüsteem peab olema selline, et kanade suremus ja käitumishäired oleks võimalikult madalal tasemel.

Loomakaitse eest vastutav asutus võib kehtestada üksikasjalikumaid kanapidamist puudutavaid eeskirju.”

7

Põhikohtuasja süüdistatavad on neli munatootjat, keda süüdistatakse eelotsusetaotluse esitanud kohtus seaduse (1988:534) § 36 ja dekreedi (1988:539) § 9 rikkumises seoses sellega, et nad kasvatasid tahtlikult või hooletusest munakanasid linnukasvatussüsteemis, mis ei vastanud nende loomade vajadustele pesade, õrte ega liivavannide osas.

8

Põhikohtuasja süüdistatavad tunnistasid küll, et neile süüks pandud faktilised asjaolud vastavad tõele, aga nad vaidlesid vastu prokuratuuri süüdistusaktis toodud seisukohtadele, et need asjaolud toovad kaasa kriminaalvastutuse. Nad väitsid sellega seoses, et dekreedi (1988:539) § 9 jõustumiskuupäeva – milleks ei olnud 1. mai 2003, nagu esialgu planeeritud, vaid milleks määrati 15. aprill 2003 – ettepoole toomisega seoses ei toimunud komisjonile uut edastamist, nagu direktiivi 98/34 artikli 8 lõike 1 kolmandas lõigus on ette nähtud. Põhikohtuasja süüdistatavad väitsid, et järelikult ei saa kõnealuse dekreedi § 9 sätteid nende suhtes kohaldada.

9

Prokuratuur möönis, et dekreedi (1988:539) § 9 on tehniline eeskiri ning kuulub seega direktiivi 98/34 kohaldamisalasse. Ta tunnistas samuti, et komisjonile uut edastamist ei toimunud, kuid vaidles siiski vastu asjaolule, et selle sätte jõustumiskuupäeva ettepoole toomine on oluline muudatus direktiivi 98/34 artikli 8 lõike 1 kolmanda lõigu tähenduses, ning leidis seega, et Rootsi valitsusel ei olnud komisjonile uuesti edastamise kohustust.

10

Eelotsusetaotluse esitanud kohus nõustus 2. oktoobri 2009. aasta otsuses põhikohtuasja süüdistatavate argumentidega ja jättis prokuratuuri süüdistuse rahuldamata.

11

Pärast Högsta domstolen’i (ülemkohus) 21. detsembri 2010. aasta määrust, milles leiti, et Euroopa Kohtule ei ole eelotsusetaotlust vaja esitada, tühistas Hovrätten över Skåne och Blekinge (Skåne ja Blekinge piirkondade apellatsioonikohus) eelotsusetaotluse esitanud kohtu 2. oktoobri 2009. aasta otsuse ja saatis kohtuasja sellele kohtule uueks arutamiseks.

12

Neil asjaoludel otsustas Helsingborgs tingsrätt (Helsingborgi esimese astme kohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

13

Esimeses küsimuses tahab eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas kuupäev, mille siseriiklikud ametiasutused lõpuks kehtestasid sellise siseriikliku meetme jõustumiseks, nagu on kõne all põhikohtuasjas ja milles nähakse ette munakanade pidamine linnukasvatussüsteemis, mis vastab nende vajadustele pesade, õrte ja liivavannide osas ning mille eesmärk on hoida kanade suremust ja käitumishäireid võimalikult madalal tasemel, tuleb edastada komisjonile, nagu on ette nähtud direktiivi 98/34 artikli 8 lõike 1 kolmandas lõigus.

14

Sellega seoses tuleb meenutada, et direktiivi 98/34 artikli 8 lõike 1 kolmanda lõike kohaselt edastavad liikmesriigid tehniliste eeskirjade eelnõu uuesti, kui nad teevad sellesse muudatusi, mis oluliselt muudavad eelnõu reguleerimisala, lühendavad algselt planeeritud rakendamise ajakava, lisavad spetsifikatsioone või nõudeid või teevad viimati nimetatuid rangemaks.

15

Kuna Poola valitsus vaidles oma seisukohtades vastu asjaolule, et dekreedi (1988:539) § 9 võiks kvalifitseerida „tehniliste eeskirjadena” direktiivi 98/34 artikli 1 punkti 11 tähenduses, ning selleks, et anda eelotsusetaotluse esitanud kohtule tarvilik vastus, tuleb kõigepealt kontrollida, kas asjassepuutuvaid siseriiklikke õigusnorme saab tõepoolest nii kvalifitseerida.

16

Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika järgi tuleneb direktiivi 98/34 artikli 1 punktist 11, et mõiste „tehnilised eeskirjad” jaguneb kolmeks kategooriaks: esiteks „tehniline spetsifikatsioon” direktiivi artikli 1 punkti 3 mõttes, teiseks „muud nõuded” direktiivi artikli 1 punkti 4 määratluses ja kolmandaks direktiivi artikli 1 punktis 11 viidatud õigus‑ ja haldusnormid, mis keelavad toote valmistamise, impordi, turustamise või kasutamise või keelavad teenuste pakkumise või kasutamise või teenusepakkuja asutamise (vt selle kohta kohtuotsus Fortuna jt, C‑213/11, C‑214/11 ja C‑217/11, EU:C:2012:495, punkt 27 ja seal viidatud kohtupraktika).

17

Sellega seoses tuleb esiteks kohe märkida, et dekreedi (1988:539) § 9 ei kuulu direktiivi 98/34 artikli 1 punktis 11 nimetatud tehniliste eeskirjade kolmandasse kategooriasse, kuna dekreedi (1988:539) § 9 ei sisalda selle direktiivi mõttes mingit keeldu toodet valmistada, importida, turustada või kasutada või teenust pakkuda või kasutada või siis teenusepakkujana tegevust alustada.

18

Teiseks tuleb teha kindlaks, kas põhikohtuasjas käsitletav siseriiklik meede kuulub direktiivi 98/34 artikli 1 punktis 3 nimetatud tehniliste eeskirjade esimesse kategooriasse ehk „tehnilise spetsifikatsiooni” mõiste alla.

19

On oluline täpsustada, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale peab selle mõiste kohaselt siseriiklik meede tingimata viitama tootele või selle pakendile kui sellisele ning määratlema seega toote ühe nõutava omaduse (vt selle kohta kohtuotsus Fortuna, EU:C:2012:495, punkt 28).

20

Mis puudutab lisaks põllumajandustooteid, on Euroopa Kohus märkinud, et mõiste „tehniline spetsifikatsioon” tähendab sellises dokumendis sisalduvat spetsifikatsiooni, mis määratleb toote omadused või selle tootmismeetodid ja ‑protsessid (vt selle kohta kohtuotsus Donkersteeg, C‑37/99, EU:C:2000:636, punkt 30).

21

Niisiis tuleb esiteks tõdeda, et kuigi dekreedi (1988:539) § 9 puudutab munakanade kasvatamiseks kasutatavate rajatiste, nimelt täiustatud puuride mugavust ja kvaliteeti, ei määratleta selles sättes siiski – nagu märkis Poola valitsus – omadusi, mis põhikohtuasjas kõne all olevatel toodetel peavad olema.

22

Teiseks, isegi kui eeldatavalt võiks asuda seisukohale, et asjaomane säte käsitleb tootmismeetodit osas, milles see säte vastavalt eelmises punktis märgitule peab silmas munakanade kasvatamist täiustatud puurides, tuleb siiski märkida, et kõnealuses sättes mainitakse vaid üldiselt nõuet pesade, õrte ja liivavannide olemasolu kohta nimetatud rajatistes, kuid ei määrata konkreetselt kindlaks sellise kasvatusviisi eri aspekte. Dekreedi (1988:539) § 9 ei sisalda ühtegi viidet, mis on seotud näiteks nimetatud seadmete suuruse, arvu, temperatuuri, hoolduse või käitamisega munakanade valgusega kokkupuute kontekstis või näiteks söötmis‑ või jootmisvahenditega. Kuna dekreedi (1988:539) § 9 ei tee mingeid täpsustusi, ei saa asuda seisukohale, et selles määratletakse tootmismeetod või ‑protsess.

23

Lisaks olgu märgitud, et kuna dekreedi (1988:539) § 9 esimeses lõigus on muude täpsustusteta märgitud, et „kasvatussüsteem peab olema selline, et kanade suremus ja käitumishäired oleks võimalikult madalal tasemel”, kehtestatakse selles sättes üksnes üldine munakanade heaolu puudutav eesmärk, ilma selle rakendamist konkreetselt täpsustamata või asjaomasele tootele tingimata viitamata ning järelikult ilma selle toote omadusi määratlemata (vt analoogia alusel kohtuotsus Intercommunale Intermosane ja Fédération de l’Industrie et du gaz, C‑361/10, EU:C:2011:382, punkt 17).

24

Eeltoodust tuleneb, et dekreedi (1988:539) § 9 ei sisalda „tehnilisi spetsifikatsioone” direktiivi 98/34 artikli 1 punkti 3 tähenduses.

25

Kolmandaks tuleb kontrollida, kas dekreedi (1988:539) § 9 kuulub direktiivi 98/34 artikli 1 punktis 4 nimetatud tehniliste eeskirjade teise kategooriasse ehk mõiste „muud nõuded” alla.

26

Euroopa Kohus on siinjuures varem otsustanud, et asjassepuutuvad siseriiklikud meetmed peavad selleks, et neid võiks pidada direktiivi 98/34 artikli 1 punkti 4 tähenduses „muudeks nõueteks”, kujutama endast „tingimusi”, mis võivad oluliselt mõjutada asjaomase toote koostist, olemust või turustamist (vt kohtuotsus Fortuna, EU:C:2012:495, punkt 35 ja seal viidatud kohtupraktika).

27

Euroopa Kohus on samuti leidnud, et juhul, kui siseriiklikus meetmes sisalduvad sätted on üldist laadi, ei kujuta nad endast niisuguseid tingimusi ja järelikult ei saa neid pidada „muudeks nõueteks” artikli 1 punkti 4 tähenduses (vt selle kohta kohtuotsus Intercommunale Intermosane ja Fédération de l’Industrie et du gaz, EU:C:2011:382, punkt 21).

28

Seega välistab dekreedi (1988:539) §‑s 9 sisalduv liiga üldine sõnastus, nagu käesoleva kohtuotsuse punktides 22 ja 23 märgitud, et see säte võiks seada tingimusi asjaomaste toodete koostisele, olemusele või turustamisele.

29

Järelikult ei saa dekreedi (1988:539) § 9 kvalifitseerida „muude nõuetena” direktiivi 98/34 artikli 1 punkti 4 tähenduses.

30

Lõpetuseks tuleb tõdeda, et kuigi kõnealune artikkel ei kujuta endast tehnilisi eeskirju, viidatakse selle artikli teises lõigus üksikasjalikumatele kanapidamist puudutavatele eeskirjadele, mille loomakaitse eest vastutav asutus hiljem teatavaks teeb.

31

Niisugune viide üksikasjalikumatele halduseeskirjadele võib eeldusel, et neid eeskirju võib ise pidada „tehnilisteks spetsifikatsioonideks” või „muudeks nõueteks”, muuta dekreedi (1988:539) § 9 „de facto tehnilisteks eeskirjadeks” vastavalt direktiivi 98/34 artikli 1 punktile 11.

32

Tuleb siiski rõhutada, et Rootsi valitsus märkis kohtuistungil, et kõnealused eeskirjad on toodud Rootsi põllumajandusameti üldistes suunistes SJVFS 2010:15, mis võeti vastu 6. mail 2010, kuid lisades, et need eeskirjad olid olemas juba 2003. aastal.

33

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne on seega kõigepealt kontrollida, kas kõnealused üksikasjalikumad eeskirjad, millele dekreedi (1988:539) §‑s 9 viidatakse, olid põhikohtuasja asjaolude toimumise ajal tegelikult vastu võetud. Kui eeldada, et need eeskirjad on põhikohtuasjas ajaliselt kohaldatavad, peab eelotsusetaotluse esitanud kohus seejärel tegema kindlaks, et neid võib kvalifitseerida „tehnilisteks spetsifikatsioonideks” või „muudeks nõueteks” vastavalt direktiivi 98/34 artikli 1 punktile 11. Lõpuks peab eelotsusetaotluse esitanud kohus tuvastama, kas dekreedi (1988:539) § 9 jõustumiskuupäeva ettepoole toomine puudutab ka kõnealuseid eeskirju.

34

Seega juhul, kui eelotsusetaotluse esitanud kohus jõuab järeldusele, et üksikasjalikumad eeskirjad on „tehnilised spetsifikatsioonid” või „muud nõuded” ja kuuluvad seega mõiste „tehnilised eeskirjad” alla, ning eeldusel, et ajakava lühendamine hõlmas ka neid eeskirju, tuleb kindlaks teha, kas dekreedi (1988:539) § 9 jõustumiskuupäeva 1. mai 2003 ettepoole toomisest 15. aprillile 2003 tuli komisjonile uuesti teatada, nagu on sätestatud direktiivi 98/34 artikli 8 lõike 1 kolmandas lõigus.

35

Sellega seoses on vaja märkida, et Rootsi valitsus ja komisjon tõid kohtuistungil esile, et dekreedi (1988:539) § 9 esialgse eelnõu kohta asjaomasele institutsioonile saadetud teatises ei olnud märgitud, et asjaomast sätet kohaldatakse alates 1. maist 2003, vaid oli mainitud üksnes, et see jõustub 2003. aasta jooksul; seda asjaolu peab eelotsusetaotluse esitanud kohus kontrollima.

36

Järelikult, kui oletada, et komisjonile saadetud dekreedi (1988:539) § 9 esialgse eelnõu teatises oli tõepoolest märgitud, et see säte jõustub 2003. aasta jooksul, tuleb sedastada, et liikmesriigi ametiasutuste poolt selle sätte jõustumiseks lõpuks kehtestatud kuupäev 15. aprill 2003 ei kujuta endast muudatust seoses konkreetse kuupäevaga – mida direktiivis 98/34 pealegi ei nõuta –, mis esialgu komisjonile teatavaks tehti, ning seega ei ole tegemist ajakava muutmisega nimetatud direktiivi artikli 8 lõike 1 kolmanda lõigu tähenduses.

37

Seega ei olnud siseriiklikel ametiasutustel neil asjaoludel uuesti edastamise kohustust, nagu direktiivi 98/34 osutatud sättes on ette nähtud.

38

Seevastu juhul, kui komisjonile esialgu esitatud dekreedi (1988:539) § 9 sisaldas konkreetset jõustumiskuupäeva 1. mai 2003, siis asjaolu, et Rootsi ametiasutused otsustasid lõpuks kehtestada jõustumiskuupäevaks 15. aprilli 2003, tähendab ajakava muutmist, ning seega tekib küsimus, kas niisugusest kõnealuse siseriikliku meetme rakendamise kuupäeva ettepoole toomisest on vaja komisjoni uuesti teavitada, nagu direktiivi 98/34 artikli 8 lõike1 kolmandas lõigus on ette nähtud.

39

Sellega seoses tuleb märkida, et kõik pooled viitasid lahknevustele direktiivi 98/34 artikli 8 lõike 1 kolmanda lõigu erinevate keeleversioonide vahel. Ühestki keeleversioonist ei tulene selgelt, et olulise muutmise nõue ei ole kohaldatav üksnes esimesel nimetatud artiklis toodud juhul, s.o tehniliste eeskirjade reguleerimisala muutmine, vaid ka seal nimetatud ülejäänud kahel juhul, milleks on tehniliste eeskirjade rakendamise ajakava lühendamine ning spetsifikatsioonide või nõuete lisamine või nõuete rangemaks tegemine. Vaid mõnes keeleversioonis on selgelt öeldud, et olulisuse tingimus hõlmab kavandatud muudatuste kolme liiki. Näiteks prantsuskeelses versioonis on öeldud, et „[l]es États membres procèdent à une nouvelle communication […] s’ils apportent au projet de règle technique, d’une manière significative, des changements qui auront pour effet de modifier le champ d’application, d’en raccourcir le calendrier d’application initialement prévu, d’ajouter des spécifications ou des exigences ou de rendre celles-ci plus strictes”. Itaaliakeelses versioonis on ette nähtud, et „[g]li Stati membri procedono ad una nuova comunicazione […] qualora essi apportino al progetto di regola tecnica modifiche importanti che ne alterino il campo di applicazione, ne abbrevino il calendario di applicazione inizialmente previsto, aggiungano o rendano più rigorosi le specificazioni o i requisiti”, ning portugalikeelne versioon on sõnastatud järgmiselt: „Os Estados‑membros farão uma nova comunicação […], caso introduzam alterações significativas no projecto de regra técnica que tenham por efeito modificar o âmbito de aplicação, reduzir o calendário de aplicação inicialmente previsto, aditar especificações ou exigências ou torná-las mais rigorosas”.

40

Sellest tingituna tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei saa ühes keeleversioonis kasutatud liidu õigusnormi sõnastus olla selle sätte tõlgendamise ainus alus ja sellele keeleversioonile ei saa tõlgendamisel anda eelist muude keeleversioonide ees. Liidu õigusnorme tuleb tõlgendada ja kohaldada ühetaoliselt, arvestades liidu kõigis keeltes kehtivaid versioone. Kui liidu õigusakti keeleversioonides on erinevusi, tuleb sätet tõlgendada lähtudes selle õigusakti üldisest ülesehitusest ja eesmärkidest, milles see esineb (vt selle kohta kohtuotsus Kurcums Metal, C‑558/11, EU:C:2012:721, punkt 48 ja seal viidatud kohtupraktika).

41

On oluline sedastada, et direktiivi 98/34 eesmärk on kaitsta preventiivse kontrolli abil kaupade vaba liikumist, mis on üks liidu aluspõhimõte, ning nimetatud kontroll on vajalik niivõrd, kui kõnealuse direktiivi rakendusalaga hõlmatud tehnilised eeskirjad võivad olla takistuseks liikmesriikidevahelises kaubavahetuses, samas kui sellised takistused on lubatud ainult siis, kui need on vajalikud selleks, et täita üldise huvi eesmärkidest tulenevaid ülekaalukaid nõudmisi (vt kohtuotsus Fortuna, EU:C:2012:495, punkt 26 ja seal viidatud kohtupraktika).

42

Lisaks tuleb märkida, et direktiivi 98/34 põhjenduses 13 öeldakse, et „komisjonile ja liikmesriikidele tuleb anda ka küllaldaselt aega kavandatud meetmesse muudatusettepanekute tegemiseks”, ning põhjenduses 16 täpsustatakse, et „kõnealune liikmesriik [peab] kavandatud meetme rakendamise niikauaks edasi lükkama, et oleks võimalik kas esitatud muudatusettepanekud ühiselt läbi vaadata või ette valmistada nõukogu siduva õigusakti ettepanek või vastu võtta komisjoni siduv õigusakt”.

43

Niisiis tuleneb direktiivi 98/34 üldisest ülesehitusest ja eesmärgist esiteks, et tehniliste eeskirjade rakendamise ajakava lühendamisele ei saa kohaldada rangemat nõuet – ehk et igast tehniliste eeskirjade jõustumiskuupäeva ettepoole toomisest peab komisjonile teatama –, kui on ette nähtud tehniliste eeskirjade reguleerimisala muutmisele, kuna kõiki tehniliste eeskirjade eelnõu muudatusi, mida kõnealuse direktiivi artikli 8 lõike 1 kolmandas lõigus mainitakse, tuleb hinnata ühtemoodi kaupade vaba liikumise eesmärgist lähtudes. Teiseks on oluline, et komisjoni ja liikmesriikide läbiviidav tehniliste eeskirjade eelnõu kontrollimenetlus ja siseriiklik seadusandlik menetlus oleksid jätkuvalt tõhusad.

44

Eelnevast tuleneb, et olulisuse nõue on kohaldatav kõikidele direktiivi 98/34 artikli 8 lõike 1 kolmandas lõigus sätestatud juhtudele, mille hulka kuulub ka tehniliste eeskirjade rakendamise ajakava lühendamine.

45

Järelikult peab eelotsusetaotluse esitanud kohus hindama, kui oluline oli dekreedi (1988:539) § 9 jõustumiskuupäeva ettepoole toomine 15. aprillile 2003, võttes aluseks kõik talle esitatud asjaolud nii tehniliste eeskirjade rakendamise ajakava lühendamise eesmärki kui ka asjaomase tegevusvaldkonna erisusi silmas pidades ning võttes eelkõige arvesse asjaomaste toodete valmistamise ja turustamise erinevaid etappe ja tingimusi.

46

Eeltoodust lähtudes tuleb esimesele küsimusele vastata, et kuupäev, mille siseriiklikud ametiasutused lõpuks kehtestasid sellise siseriikliku meetme jõustumiseks, nagu on kõne all põhikohtuasjas ja milles nähakse ette munakanade pidamine linnukasvatussüsteemis, mis vastab nende vajadustele pesade, õrte ja liivavannide osas ning mille eesmärk on hoida kanade suremust ja käitumishäireid võimalikult madalal tasemel, tuleb edastada komisjonile, nagu on ette nähtud direktiivi 98/34 artikli 8 lõike 1 kolmandas lõigus, juhul kui kõnealuse siseriikliku meetme rakendamise ajakava on tegelikult muudetud ja kui see on oluline; seda asjaolu peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus.

47

Teises küsimuses tahab eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, et juhul, kui dekreedi (1988:539) § 9 jõustumise ajakava lühendamisest tuleb komisjonile teatada, nagu direktiivi 98/34 artikli 8 lõike 1 kolmandas lõigus on ette nähtud, siis millised on sellise teatamata jätmise õiguslikud tagajärjed.

48

Siinkohal olgu meenutatud, et Euroopa Kohus on otsustanud, et teatamiskohustuse täitmata jätmise näol on tegemist menetlusnormi rikkumisega asjassepuutuvate tehniliste eeskirjade kohaldamisel, mis toob kaasa nende tehniliste eeskirjade kohaldamise võimatuse, nii et neile ei saa isikute vastu tugineda (vt eelkõige kohtuotsused CIA Security International, C‑194/94, EU:C:1996:172, punkt 54, ja Schwibbert, C‑20/05, EU:C:2007:652, punkt 44). Isikud võivad tugineda niisugusele kohaldamise võimatusele siseriiklikus kohtus, kellel tuleb keelduda sellise siseriikliku tehnilise eeskirja kohaldamisest, millest ei ole direktiivi 98/34 kohaselt teatatud (vt eelkõige kohtuotsus Schwibbert, EU:C:2007:652, punkt 44 ja seal viidatud kohtupraktika).

49

Järelikult juhul, kui dekreedi (1988:539) § 9 kohta komisjonile esitatud teatises oli tõepoolest jõustumiskuupäevaks 1. mai 2003 ning kui rakendamise ajakava lühendamine sama aasta 15. aprillile oli oluline, siis kõnealuse siseriikliku sätte komisjonile uuesti edastamata jätmise tõttu ei saa sellele põhikohtuasja süüdistatavate vastu tugineda.

50

Seega tuleb teisele küsimusele vastata, et juhul, kui siseriikliku tehnilise eeskirja rakendamise ajakava lühendamisest tuleb komisjonile teatada, nagu direktiivi 98/34 artikli 8 lõike 1 kolmandas lõigus on ette nähtud, siis teatamata jätmise korral ei ole kõnealune siseriiklik meede kohaldatav, nii et sellele ei saa isikute vastu tugineda.

51

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (seitsmes koda) otsustab: