—

LVP NV, esindajad: advocaat R. Verbeke, advocaat P. Vlaemminck ja advocaat B. Van Vooren,

—

Belgia valitsus, esindajad: M. Jacobs ja J.‑C. Halleux,

—

Kreeka valitsus, esindajad: I. Chalkias ja A. Vasilopoulou,

—

Euroopa Liidu Nõukogu, esindajad: S. Boelaert ja E. Karlsson,

—

Euroopa Komisjon, esindajad: G. Wils ja I. Zervas,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb nõukogu 29. novembri 2005. aasta määruse (EÜ) nr 1964/2005 banaanide tariifimäärade kohta (ELT L 316, lk 1) kehtivust, arvestades Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) asutamislepingu, mis sõlmiti Marrakechis 15. aprillil 1994 ja kiideti heaks nõukogu 22. detsembri 1994. aasta otsusega 94/800/EÜ Euroopa Ühenduse nimel tema pädevuses olevates küsimustes mitmepoolsete kaubandusläbirääkimiste Uruguay voorus (1986–1994) saavutatud lepingute sõlmimise kohta (EÜT L 336, lk 1; ELT eriväljaanne 11/21, lk 80), lisas 1A sisalduva 1994. aasta üldise tolli- ja kaubanduskokkuleppe (EÜT 1994, L 336, lk 11; ELT eriväljaanne 11/21, lk 90; edaspidi „GATT 1994”) I artiklit, XIII artikli lõiget 1 ja lõike 2 punkti d ja XXVIII artiklit ja/või kõiki teisi selle kohaldatavaid sätteid.

2

Taotlus on esitatud LVP NV (edaspidi „LVP”) ja Belgische Staati vahelises kohtuvaidluses seoses Ecuadorist ja Costa Ricast pärit banaanide impordilt LVP makstud tollimaksude tagastamise nõudega.

3

Euroopa Liidu Nõukogu kiitis otsusega 94/800 heaks WTO asutamislepingu ning samuti selle lepingu lisades 1, 2 ja 3 sisalduvad kokkulepped (edaspidi „WTO lepingud”), sealhulgas ka GATT 1994.

4

WTO asutamislepingu artikli II lõige 2 sätestab:

„Lisades 1, 2 ja 3 sisalduvad lepingud ning neile lisanduvad õigusaktid […] on käesoleva lepingu lahutamatu osa ja siduvad kõigile liikmetele.”

5

Vastavalt WTO asutamislepingu artikli IV lõikele 1 tuleb kokku kõigi WTO liikmete esindajaist koosnev ministrite konverents. WTO asutamislepingu artikli IX lõiked 3 ja 4 reguleerivad tingimusi, mille esinemisel võib ministrite konverents erakorralistel asjaoludel teha otsuse peatada liikmele WTO asutamislepingus või mis tahes WTO lepingus kehtestatud kohustus.

6

GATT 1994 I artikli lõige 1 sätestab:

„Tollimaksude ja muude maksete suhtes, mis on kehtestatud impordi või ekspordi suhtes või seoses impordi või ekspordiga […] tuleb mis tahes soodustus, privileeg või immuniteet, mille lepinguosaline on taganud teiselt maalt pärinevale või teisele maale suunatud tootele, tagada viivitamata ja tingimusteta samasugusele tootele, mis pärineb mis tahes teise lepinguosalise territooriumilt või on suunatud mis tahes teise lepinguosalise territooriumile.”

7

GATT 1994 II artikkel „Kontsessioonide loendid” näeb ette:

„1.   

[...]

7.   Käesolevale kokkuleppele lisatud loendid on selle kokkuleppe I jao lahutamatu osa.”

8

GATT 1994 XIII artikkel, mis käsitleb kvantitatiivsete piirangute mittediskrimineerivat rakendamist, sätestab:

„1.   Ükski lepinguosaline ei tohi rakendada ühtegi keeldu või piirangut ühegi teise lepinguosalise territooriumilt pärinevate toodete impordi […] suhtes, kui kõigi kolmandate maade samasuguse toote import […] ei ole samamoodi keelatud või piiratud.

2.   Mis tahes toote suhtes impordipiiranguid rakendades peavad lepinguosalised eesmärgiks seadma selle tootega kauplemise jagunemise, mis oleks võimalikult sarnane osadega, mida eri lepinguosalised võiksid omandada selliste piirangute puudumisel, ning järgima selle saavutamiseks järgmisi sätteid:

[...]

9

GATT 1994 XXVIII artikkel „Loendite muutmine” sisaldab kontsessioonide loendite muutmise üksikasjalikke norme, nähes selleks ette lepinguosaliste vaheliste läbirääkimiste keerulise süsteemi.

10

GATT 1994 XXVIII artikli lõiked 1, 3 ja 5 näevad seega ette:

„1.   Iga kolmeaastase perioodi esimesel päeval, kusjuures esimene periood algab 1. jaanuaril 1958 […], võib lepinguosaline (käesolevas artiklis edaspidi nimetatud „taotlev lepinguosaline”), pidades läbirääkimisi ja jõudes kokkuleppele lepinguosalisega, kellega on kontsessiooni suhtes algselt läbirääkimisi peetud, ning mis tahes muu lepinguosalisega, kelle kohta lepinguosalised on otsustanud, et tal on oluline tarnimishuvi (kahte eelmisse rühma kuuluvaid lepinguosalisi koos taotleva lepinguosalisega nimetatakse käesolevas artiklis edaspidi „esmahuvitatud lepinguosalisteks”), ning vastavalt konsulteerimisele mis tahes muu lepinguosalisega, kelle kohta lepinguosalised on otsustanud, et tal on selle kontsessiooni suhtes oluline huvi, käesolevale kokkuleppele lisatud asjakohases loendis sisalduvat kontsessiooni muuta või selle tühistada.

[...]

3.   

[...]

5.   Enne 1. jaanuari 1958 ja enne lõikes 1 ette nähtud iga perioodi lõppu võib lepinguosaline sellest lepinguosalistele teatades jätta endale õiguse muuta asjakohast loendit järgmise perioodi kestel kooskõlas lõigetes 1 kuni 3 sisalduvate menetlustega. Kui lepinguosaline selle õiguse valib, peab teistel lepinguosalistel olema õigus sama perioodi kestel kooskõlas samade menetlustega muuta või tühistada kontsessioone, mille suhtes on algselt peetud läbirääkimisi selle lepinguosalisega.”

11

Liit sõlmis 11. aprillil Ameerika Ühendriikide ja 30. aprillil 2001 Ecuadori Vabariigiga kokkulepped, millega määratleti viisid kõnealuste riikide poolt WTO‑s algatatud vaidluste lahendamiseks seoses liitu imporditavate banaanide tariifimääradega (edaspidi „banaanikokkulepped”). Kokkulepped nägid ette, et liit kehtestab hiljemalt 1. jaanuariks 2006 banaaniimpordile üksnes tariifidel põhineva korra.

12

Ecuadori Vabariigiga sõlmitud banaanikokkulepe määras kindlaks, et GATT 1994 XXVIII artikli alusel läbirääkimisi, mille puhul on selle riigi suhtes otsustatud, et tal on oluline tarnimishuvi, hakatakse selleks pidama õigeaegselt.

13

14. novembril 2001 andis Dohas kogunenud WTO ministrite konverents liidule loa teha erand GATT 1994 I artiklist (edaspidi „Doha erand”) sellises ulatuses, mis oli vajalik, et võimaldada liidul rakendada Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna riikidest (edaspidi „AKV riigid”) pärit toodetele tariifset sooduskohtlemist, mida nõudis koostööleping ühelt poolt Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna riikide rühma ning teiselt poolt Euroopa Ühenduse ja selle liikmesriikide vahel, mis allkirjastati Cotonous 23. juunil 2000 (EÜT L 317, lk 3; ELT eriväljaanne 11/35, lk 3) ja mis kiideti ühenduse nimel heaks nõukogu 19. detsembri 2002. aasta otsusega 2003/159/EÜ (ELT 2003, L 65, lk 27; ELT eriväljaanne 11/46, lk 121) (edaspidi „AKV‑EÜ koostööleping”), ilma et liit oleks pidanud rakendama sama sooduskohtlemist kõikide teiste WTO riikide samasugustele toodetele.

14

Doha erandiks loa andnud ministrite konverentsi otsuse lisa nägi siiski ette liidu ja nende riikide, kelle banaanidele kohaldatakse enamsoodustusrežiimi tariifimäära (edaspidi „enamsoodustusrežiimi kasutavad riigid”), erivahekohtumenetlused läbirääkimiste raames GATT 1994 XXVIII artikli alusel, et määrata kindlaks, kas liidu poolt banaanidele kohaldatava tollimaksu kavandatud taaskehtestamine toob kaasa selle, et banaane tarnivatele enamsoodustusrežiimi kasutavatel riikidel säiliks vähemalt täielik juurdepääs turule.

15

Lisa nägi ette, läbirääkimised GATT 1994 XXVIII artikli alusel ja need vahekohtumenetlused lõppevad enne liidu uue, üksnes tariifidel põhineva korra jõustumist 1. jaanuaril 2006.

16

16 15. detsembril 2009 parafeerisid liit ja enamsoodustusrežiimi kasutavad teatud Ladina-Ameerika riigid Euroopa Liidu ning Brasiilia, Colombia, Costa Rica, Ecuadori, Guatemala, Hondurase, Mehhiko, Nicaragua, Panama, Peruu ja Venezuela vahelise Genfi banaanikaubanduslepingu (edaspidi „Genfi leping”), mis allkirjastati 31. mail 2010 ja kiideti heaks nõukogu 7. märtsi 2011. aasta otsusega 2011/194/EL (ELT L 88, lk 66).

17

Genfi lepingu lõike 3 punkt a näeb ette maksimaalsed tariifisummad, mida liit kohaldab banaanidele alates 15. detsembrist 2009, kusjuures neid vähendatakse järkjärguliselt 1. jaanuarini 2017 148 eurolt tonni kohta kuni 114 euroni tonni kohta.

18

Genfi lepingu lõikest 5 nähtub, et WTO raames käimasolevad vaidlused ning enamsoodustusrežiimi kasutavate riikide kõik seni GATT 1994 XXIV ja XXVIII artikli kohaste menetluste alusel esitatud, liidu banaanikaubandusrežiimiga seotud nõuded lahendatakse. Lisaks näeb see lõige ette, et Genfi lepingu osalised teavitavad ühiselt WTO vaidluste lahendamise organit, et nad on jõudnud vastastikusele kokkuleppele ja selle tulemusena leppinud kokku lõpetada kõnealused vaidlused.

19

Banaanisektoris asendati nõukogu 13. veebruari 1993. aasta määruse (EMÜ) nr 404/93 banaanituru ühise korralduse kohta (EÜT L 47, lk 1; ELT eriväljaanne 03/13, lk 388) IV jaotisega kolmandate riikidega kauplemise varasemad erinevad siseriiklikud süsteemid ühtse süsteemiga.

20

Määruse nr 404/93 artikkel 15 nägi selle määruse IV jaotise jaoks ette neli banaanide kategooriat ehk tavapärased AKV riikidest pärit banaanid, ebatavapärased AKV riikidest pärit banaanid, muudest kolmandatest riikidest kui AKV riikidest pärit banaanid ja ühenduse banaanid.

21

Määruse nr 404/93 artikkel 18 nägi ette, et igal aastal avati muudest kolmandatest riikidest kui AKV riikidest pärinevate banaanide ja ebatavapäraste AKV riikidest pärit banaanide impordiks tariifikvoot 2 miljonit tonni (netomass), kohaldades nende kahe kategooria banaanide impordile siiski erinevat tollitariifimäära.

22

Määrust nr 404/93 muudeti seejärel mitu korda.

23

Nõukogu 22. detsembri 1994. aasta määrus (EÜ) nr 3290/94 (EÜT L 349, lk 105; ELT eriväljaanne 11/21, lk 432), nõukogu 29. jaanuari 2001. aasta määrus (EÜ) nr 216/2001 (EÜT L 31, lk 2; ELT eriväljaanne 03/31, lk 226) ja nõukogu 19. detsembri 2001. aasta määrus (EÜ) nr 2587/2001 (EÜT L 345, lk 13; ELT eriväljaanne 03/34, lk 422) muutsid määruse nr 404/93 artikleid 15–20 muu hulgas osas, mis puudutab tariifikvooti ja viimati nimetatud määruse artikliga 18 kindlaks määratud tariifisummat.

24

Määruse nr 404/93 artikli 16 lõige 1, mida on muudetud määrusega nr 2587/2001, näeb ette järgmist:

„Käesolevat artiklit ja artikleid 17–20 kohaldatakse CN-koodi 08030019 alla kuuluvate värskete toodete impordi suhtes seni, kuni hiljemalt 1. jaanuaril 2006 jõustub kõnealuste toodete puhul [GATT 1994] artiklis XXVIII sätestatud korras kehtestatud ühise tollitariifistiku maksumäär.”

25

Määrusega nr 2587/2001 muudetud määruse nr 404/93 artiklis 18 on sätestatud:

„1.   Iga aasta 1. jaanuaril avatakse järgmised tariifikvoodid:

A- ja B-kvoot avatakse kõikidest kolmandatest riikidest pärit toodete impordiks.

C-kvoot avatakse AKV riikidest pärit toodete impordiks.

[...]

2.   A- ja B-kvoodi raames ja muudest kolmandatest riikidest kui AKV riikidest imporditavate banaanide suhtes kohaldatakse tollimaksu 75 eurot tonni kohta. AKV riikidest pärit toodete importimisel tollimaksu ei tasuta.

3.   C-kvoodi raames importimisel tollimaksu ei tasuta.

[...]”

26

Määruse nr 1964/2005 põhjendused 1–7 näevad ette:

27

Määruse artikkel 1 näeb ette:

„1.   Alates 1. jaanuarist 2006 on banaanide (CN-kood 08030019) tariifimäär 176 [eurot]/tonn.

2.   Igal aastal alates 1. jaanuarist 2006 avatakse autonoomne tariifikvoot 775000 tonni (netomass) AKV riikidest pärit banaanide (CN-kood 08030019) impordiks tollimaksu nullmääraga.”

28

Pärast Genfi lepingu allkirjastamist 31. mail 2010 tunnistati määrus nr 1964/2005 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 9. märtsi 2011. aasta määrusega (EL) nr 306/2011 (ELT L 88, lk 44) kehtetuks.

29

Määruse nr 306/2011 põhjendusest 3 ilmneb, et kooskõlas Genfi lepinguga vähendab liit banaanide suhtes kehtestatud tariifimäära 176 eurolt tonni kohta järk-järgult 114 eurole tonni kohta. Esimese kärpega, mida kohaldati tagasiulatuvalt alates lepingu parafeerimise kuupäevast (15. detsember 2009), vähendati tariifimäära 148 eurole tonni kohta.

30

LVP on banaaniimportijast äriühing, mis on asutatud Belgias.

31

Põhikohtuasi puudutab ajavahemikus 1. jaanuarist 2006 kuni 15. detsembrini 2009 ja põhiliselt 2006. aasta teisest kuni neljanda kvartalini (edaspidi „vaidlusalune ajavahemik”) Costa Ricast ja Ecuadorist pärit banaanide impordilt tollimaksu suurusega 176 eurot tonni kohta enammakstud summa tagastamise nõuet, mille esitas LVP.

32

See 6. jaanuaril 2009 tollimaksude ja aktsiiside ameti Genti regionaaldirektoraadile esitatud taotlus jäeti 20. mai 2009. aasta otsusega rahuldamata.

33

20. mai 2009. aasta otsuse peale esitas LVP 27. juulil 2009 tollimaksude ja aktsiiside peainspektorile halduskorras vaide, mis tunnistati 7. novembri 2012. aasta otsusega põhjendamatuks, kuna maksmise hetkel kuulus tollimaks liidu õiguse alusel õiguspäraselt tasumisele.

34

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu kantseleisse 7. veebruaril 2013 saabunud kaebusega vaidlustas LVP tollimaksude ja aktsiiside peainspektori otsuse kohtus.

35

LVP vaidlustab seoses liidu kohustustega WTO õiguse alusel sellise tariifimäära nagu 176 eurot tonni kohta kehtivuse, mida kohaldati alates 1. jaanuarist 2006 banaanidele, mis ei ole pärit AKV riikidest, ja mis kehtestati määrusega nr 1964/2005. LVP arvates saab selle määrusega kehtestatud korda kohaldada alles alates Genfi lepingu kuupäevast ehk 15 detsembrist 2009, mistõttu vaidlusalusel ajavahemikul tuli veel kohaldada määra 75 eurot tonni kohta, mis kehtestati määrusega nr 404/93, muudetud määrusega nr 2587/2001, muudest kolmandatest riikidest kui AKV riikidest pärinevate banaanide impordile nimetatud määrusega kindlaks määratud A- ja B-kvootide raames.

36

Viidates eelkõige määruse nr 404/93 (muudetud määrusega nr 2587/2001) artikli 16 lõikele 1, rõhutab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et vaidlusalusel ajavahemikul ei olnud läbirääkimised GATT 1994 XXVIII artikli alusel veel lõppenud, mistõttu tema arvates tariif 75 eurot tonni kohta, mis on kohaldatav 2,2 miljoni tonni suurusele A-kvoodile, mis on avatud kolmandatest riikidest pärit banaanidele määrusega nr 404/93 (muudetud määrusega nr 2587/2001) oli sel ajavahemikul ikka jõus ning seda ei saanud asendada tariifimääraga, mis oli ette nähtud määrusega nr 1964/2005. Liit ühelt poolt ning muu hulgas Costa Rica Vabariik ja Ecuadori Vabariik teiselt poolt jõudsid kokkuleppele üksnes 15. detsembrist 2009. Järelikult tuli tariifimäära 75 eurot tonni kohta kohaldamine lõpetada alles alates sellest kuupäevast.

37

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et Ecuadori Vabariik esitas tariifimäära 176 eurot tonni kohta kehtestamise peale kaebuse WTO pädevatele organitele. WTO apellatsioonikogu leidis oma ettekandes selle asja kohta, et 2,2 miljoni suurune kvoot määraga 75 eurot tonni kohta jäi jõusse kuni ajani, mil läbirääkimised GATT 1994 XXVIII artikli alusel olid lõppenud, milleks on 15. detsember 2009.

38

Kuigi Euroopa Kohtu praktika kohaselt ei ole WTO õiguse sätetel vahetut õigusmõju (vt kohtuotsus Van Parys, C‑377/02, EU:C:2005:121), rõhutab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et Euroopa Kohus võib liidu õigusnormide kooskõla WTO lepingutega kontrollida siiski juhul, kui need õigusnormid on vastu võetud just asjaomaste WTO õiguse sätete rakendamiseks või kui õigusnormid viitavad sõnaselgelt WTO lepingute konkreetsetele sätetele (vt kohtuotsused Nakajima vs. nõukogu, C‑69/89, EU:C:1991:186, punkt 31; FIAMM ja FIAMM Technologies vs. nõukogu ja komisjon, T‑69/00, EU:T:2005:449, punkt 114, ja Fedon & Figli jt vs. nõukogu ja komisjon, T‑135/01, EU:T:2005:454, punkt 107).

39

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib eelkõige, et banaanisektoris importi reguleerivate määruste põhjendused viitavad WTO‑le ja läbirääkimistele GATT 1994 XXVIII artikli alusel. Seega ei saa välistada, et Euroopa Kohus on pädev hindama määruse nr 1964/2005 õiguspärasust WTO eeskirju arvestades.

40

Neil asjaoludel otsustas Rechtbank van eerste aanleg te Brussel menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas [määrus nr 1964/2005], mida [liit] kohaldas 1. jaanuarist 2006 kuni 15. detsembrini 2009, on tulenevalt asjaolust, et sellega kehtestati banaanidele (KN‑kood 0803 00 19) – vastuolus [ühenduse] poolt banaanidele välja kaubeldud tariifisoodustustega – imporditollimäär 176 eurot tonni kohta, enne kui selle kohta saavutati WTO‑ga peetud läbirääkimiste tulemusel uus kokkulepe, vastuolus GATT 1994 I artikli, XIII artikli lõike 1 ja lõike 2 punkti d, XXVIII artikli ja/või selle mõne muu kohaldatava artikliga üksikult või omavahelises koostoimes?”

41

Oma küsimusega tahab eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas määrus nr 1964/2005 on vastuolus GATT 1994 I artikli, XIII artikli lõike 1 ja lõike 2 punkti d, XXVIII artikli ja/või selle mõne artikliga osas, milles määrus kehtestas banaanidele alates 1. jaanuarist 2006 tollitariifimäära 176 eurot tonni kohta.

42

Kui mitte arvestada nimetatud määrusega AKV riikidest pärit banaanide impordile avatud 775000 tonni suurust (netomass) autonoomset tariifikvooti, millelt tollimaksu ei tasuta, siis kehtestas määrus nr 1964/2005 alates 1. jaanuarist 2006 banaanide impordiks liitu üksnes tariifidel põhineva korra, määrates banaanidele alates sellest kuupäevast kohaldatavaks tollitariifimääraks 176 eurot tonni kohta.

43

Eelotsuse küsimuse analüüsi jaoks tuleb eelnevalt selgeks teha, kas GATT 1994 sätted on sellised, et annavad õigussubjektile õigused, millele nad võivad vahetult tugineda liikmesriigi kohtus, et vaidlustada määruse nr 1964/2005 artikli 1 lõikega 1 kehtestatud tariifimäära kohaldamine.

44

Sellega seoses tuleb kõigepealt meelde tuletada, et oma olemuse ja ülesehituse tõttu ei kuulu WTO lepingud põhimõtteliselt nende normide hulka, mille alusel Euroopa Kohus kontrollib liidu institutsioonide aktide õiguspärasust (vt kohtuotsus Portugal vs. nõukogu, C‑149/96, EU:C:1999:574, punkt 47; kohtumääruse OGT Fruchthandelsgesellschaft, C‑307/99, EU:C:2001:228, punkt 24; kohtuotsused Omega Air jt, C‑27/00 ja C‑122/00, EU:C:2002:161, punkt 93; Petrotub ja Republica vs. nõukogu, C‑76/00 P, EU:C:2003:4, punkt 53; Biret International vs. nõukogu, C‑93/02 P, EU:C:2003:517, punkt 52, ja Van Parys, EU:C:2005:121, punkt 39).

45

Olles tuvastanud, et WTO lepingutest tulenev süsteem omistab pooltevahelistele läbirääkimistele olulise koha (vt kohtuotsus Portugal vs. nõukogu, EU:C:1999:574, punkt 36), asus Euroopa Kohus seisukohale, et kui kohtuorganitele pannakse kohustus jätta kohaldamata WTO lepingutega vastuolus olevad siseriikliku õiguskorra normid, siis oleks tulemus see, et lepingupoolte seadusandlikelt või täidesaatvatelt organitelt võetakse eelkõige vaidluste lahendamist reguleerivate eeskirjade ja protseduuride käsitusleppes, mis sisaldub WTO asutamislepingu lisas 2 (edaspidi „vaidluste lahendamise käsitluslepe”), sätestatud võimalus leida isegi ajutine lahendus läbirääkimiste teel (vt kohtuotsused Portugal vs. nõukogu, EU:C:1999:574, punkt 40, ja Van Parys, EU:C:2005:121, punkt 48).

46

Lisaks leidis Euroopa Kohus, et kui nõustuda sellega, et liidu kohtu pädevuses on otseselt liidu õiguse kooskõla tagamine WTO eeskirjadega, võtaks see liidu seadusandlikelt või täidesaatvatelt organitelt tegutsemisruumi, mis on liidu kaubanduspartnerite sarnastel organitel. On nimelt selge, et teatavad lepinguosalised, kelle hulka kuuluvad liidu kõige olulisemad kaubanduspartnerid, on just WTO lepingute eset ja eesmärki arvestades jõudnud seisukohale, et need ei kuulu normide hulka, mille alusel nende siseriiklikud kohtud kontrollivad siseriiklike õigusnormide õiguspärasust. Kui sellise vastastikkuse puudumisega nõustuda, võib see kaasa tuua hälbeid WTO eeskirjade kohaldamisel (vt kohtuotsused Portugal vs. nõukogu, EU:C:1999:574, punktid 43–46; Van Parys, EU:C:2005:121, punkt 53, ning FIAMM jt vs. nõukogu ja komisjon, C‑120/06 P ja C‑121/06 P, EU:C:2008:476, punkt 119).

47

Üksnes juhul, kui liit soovis rakendada WTO raames võetud erikohustust, või olukorras, kus liidu õigusakt viitab selgelt WTO lepingute konkreetsetele sätetele, lasub Euroopa Kohtul kohustus kontrollida asjaomase liidu akti õiguspärasust WTO eeskirjade suhtes (vt 1947. aasta üldise tolli- ja kaubanduskokkuleppe kohta kohtuotsused Fediol vs. komisjon, 70/87, EU:C:1989:254, punktid 19–22 ja Nakajima vs. nõukogu, EU:C:1991:186, punkt 31, ning WTO lepingute kohta kohtuotsused Portugal vs. nõukogu, EU:C:1999:574, punkt 49; Biret International vs. nõukogu, EU:C:2003:517, punkt 53, ja Van Parys, EU:C:2005:121, punkt 40).

48

Vastupidi LVP väidetule ei ole käesolevas asjas sellise erijuhuga aga tegemist.

49

Kõigepealt tuleb nimelt meenutada, et Euroopa Kohus on leidnud, et määrusega nr 404/93 kehtestatud ja seejärel muudetud banaanituru ühise korralduse eesmärk ei ole GATT 1994 raames võetud erikohustuse täitmise tagamine liidu õiguskorras, ning et see ei viita otseselt ka selle lepingu konkreetsetele sätetele (kohtumäärus OGT Fruchthandelsgesellschaft, EU:C:2001:228, punkt 28).

50

Kui liit kehtestas määrusega nr 1964/2005 tollitariifimäära 176 eurot tonni kohta, mida kohaldatakse muudest kui AKV riikidest pärit banaanidele alates 1. jaanuarist 2006, ei soovinud ta tagada liidu õiguskorras WTO raames võetud erikohustuse täitmist, millega võiks õigustada erandit põhimõttest, et liidu kohtus ei või tugineda WTO eeskirjadele, ja mis võimaldaks liidu kohtul kontrollida liidu sätete õiguspärasust nimetatud eeskirjade alusel.

51

Selles küsimuses nähtub Euroopa Kohtu käsutuses olevast toimikust, et pärast seda, kui liit sõlmis Ecuadori Vabariigi ja Ameerika Ühendriikidega banaanikokkulepped, milles nähti ette, et liit kehtestab hiljemalt 1. jaanuariks 2006 banaaniimpordile üksnes tariifidel põhineva korra, alustas liit GATT 1994 XXVIII artikli raames läbirääkimisi selleks, et muuta banaanidele kohaldatavaid soodustusi ning jõuda kooskõlas WTO ministrite konverentsi otsuse lisaga, mis nägi talle ette Doha erandi, kokkuleppele imporditollimaksude kohta, millega banaane tarnivatel enamsoodustusrežiimi kasutavatel riikidel säiliks täielik juurdepääs turule.

52

Pärast seda, kui WTO‑s algatati erinevad menetlused vaidluste lahendamiseks liidu pakutud tariifimäärade suhtes esiteks WTO ministrite konverentsi lisa alusel, millega liidule nähti ette Doha erand, ja teiseks vaidluste lahendamise käsitlusleppe alusel määrusega nr 1964/2005 kehtestatud tariifimäära 176 eurot tonni kohta suhtes, võeti liidu ja asjaomaste enamsoodustusrežiimi kasutavate Ladina-Ameerika riikide poolt 15. detsembril 2009 Genfi lepingu vormis lõpuks vastu läbirääkimiste teel leitud lahendus.

53

Peale selle, et alates 15. detsembrist 2009 nähakse ette banaanidele kohaldatava tariifimäära järkjärguline vähendamine, sätestab nimetatud leping muu hulgas, et WTO raames käimasolevad liidu banaanikaubandusrežiimiga seotud vaidlused ning sama lepingu osalisteks olevate enamsoodustusrežiimi kasutavate riikide kõik nõuded GATT 1994 XXIV ja XXVIII artikli alusel lahendatakse. Nagu sisuliselt märgivad nõukogu ja komisjon ning Belgia ja Kreeka valitsus, tuleneb sellest, et Genfi lepingu osalisteks olevad enamsoodustusrežiimi kasutavad riigid nõustusid lõppkokkuvõttes sellega, et vaidlusalusel ajavahemikul kohaldatakse määrusega nr 1964/2005 ette nähtud tariifimäära 176 eurot tonni kohta, mille suhtes nad algatasid siiski vaidluste lahendamise menetlusi ja mis nende menetluste raames leiti olevat vastuolus GATT 1994 asjakohaste sätetega.

54

Seega tuleb tõdeda, et kord, milleni liit Genfi lepingu abil jõudis, eriti lepingu osaliseks olevate enamsoodustusrežiimi kasutavate riikide kohustus lahendada kõik käimasolevad vaidlused ja nõuded, näitab vajadust anda liidu institutsioonidele tegutsemisruum selle lepinguni viinud läbirääkimiste raames.

55

Täpsemalt tuleb esiteks märkida, et banaanikokkulepped näevad kindlasti ette, et liit kehtestab hiljemalt 1. jaanuariks 2006 banaaniimpordile üksnes tariifidel põhineva korra, võttes pealegi kohustuse õigeaegselt pidada sellekohaseid läbirääkimisi GATT 1994 XXVIII artikli alusel, ning teiseks et WTO ministrite konverentsi otsuse lisa, millega liidule nähti ette Doha erand, pani talle sellega seoses kohustuse järgida erivahekohtumenetlusi, et jõuda kokkuleppele imporditollimaksude kohta, millega säiliks enamsoodustusrežiimi kasutavatest riikidest pärit banaanidele täielik juurdepääs turule. Tuleb siiski tõdeda, et ei need kokkulepped ega lisa ning isegi mitte 1. augustil ja 27. oktoobril 2005 nimetatud lisa alusel väljastatud kaks vahekohtu otsust, millele viitab määruse nr 1964/2005 põhjendus 5, ei määranud kindlaks liidu poolt kohaldamisele kuuluvat impordimaksude taset.

56

Lisaks ei ole banaanikokkulepetele viidatud määruses nr 1964/2005, mille põhjendus 1 piirdub märkusega, et „[määrusega nr 404/93, muudetud määrusega nr 2587/2001] sätestatakse banaanide impordiks üksnes tariifidel põhineva korra jõustumine hiljemalt 1. jaanuaril 2006”.

57

Pealegi asuti vaidluste lahendamise käsitlusleppe alusel algatatud vaidluste lahendamise menetlustes hiljem seisukohale, et määrusega nr 1964/2005 kehtestatud tariifimäär 176 eurot tonni kohta on vastuolus GATT 1994 asjakohaste sätetega. Vastupidi LVP väidetule kinnitab see asjaolu aga järeldust, et kuna liit kehtestas banaanidele sellise tollitariifimäära taseme alates 1. jaanuarist 2006, siis ei soovinud ta tagada WTO raames võetud erikohustuse täitmist liidu õiguskorras.

58

Eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et määrust nr 1964/2005 ei tohiks analüüsida meetmena, mis on mõeldud selleks, et tagada WTO raames võetud erikohustuse täitmine liidu õiguskorras.

59

Lõpuks tuleb märkida, et lihtne viide liidu poolt GATT 1994 XXVIII artikli raames alustatud läbirääkimiste kontekstile, mis sisaldub määruse nr 1964/2005 põhjendustes 2–5, ei võimalda asuda seisukohale, et see määrus vastab teisele tingimusele, mis võimaldab õigustada erandit põhimõttest, et liidu kohtus ei või tugineda WTO eeskirjadele – nagu see nähtub käesoleva kohtuotsuse punktist 47 ja kohtuotsusest Fediol vs. komisjon (EU:C:1989:254, punktid 19–22) – ning milleks on tingimus, et asjaomane liidu akt peab selgelt viitama WTO lepingute konkreetsetele sätetele.

60

Eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et GATT 1994 sätted ei ole sellised, et annavad õigussubjektidele õigused, millele nad võivad vahetult tugineda liikmesriigi kohtus, et vaidlustada määruse nr 1964/2005 artikli 1 lõikega 1 kehtestatud tollitariifimäära 176 eurot tonni kohta kohaldamine.

61

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (viies koda) otsustab:

Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) asutamislepingu – mis sõlmiti Marrakechis 15. aprillil 1994 ja kiideti heaks nõukogu 22. detsembri 1994. aasta otsusega 94/800/EÜ Euroopa Ühenduse nimel tema pädevuses olevates küsimustes mitmepoolsete kaubandusläbirääkimiste Uruguay voorus (1986–1994) saavutatud lepingute sõlmimise kohta – lisas 1A sisalduva 1994. aasta üldise tolli- ja kaubanduskokkuleppe sätted ei ole sellised, et annavad õigussubjektile õigused, millele nad võivad vahetult tugineda liikmesriigi kohtus, et vaidlustada nõukogu 29. novembri 2005. aasta määruse (EÜ) nr 1964/2005 banaanide tariifimäärade kohta artikli 1 lõikega 1 kehtestatud tollitariifimäära 176 eurot tonni kohta kohaldamine.