Õiguslik raamistik

Vaidluse taust

Poolte nõuded

Kohtuasjas C‑293/13 P Weicherti esitatud vastuapellatsioonkaebuse vastuvõetavus

Poolte argumendid

Euroopa Kohtu hinnang

Kohtuasjas C‑293/13 P esitatud Del Monte apellatsioonkaebus

Weicherti huvi esitada kostja vastus

Poolte argumendid

Euroopa Kohtu hinnang

Kohtuasjas C‑293/13 P esitatud apellatsioonkaebuse esimene väide, mille kohaselt ei moodustanud Del Monte ja Weichert rikkumise perioodil ühte majandusüksust

Poolte argumendid

Euroopa Kohtu hinnang

Kohtuasjas C‑293/13 P esitatud apellatsioonkaebuse teine väide, mis puudutab tõendite moonutamist

Poolte argumendid

Euroopa Kohtu hinnang

Kohtuasjas C‑293/13 P esitatud apellatsioonkaebuse kolmas väide, mis käsitleb tõendamiskoormist

Poolte argumendid

Euroopa Kohtu hinnang

Kohtuasjas C‑293/13 P esitatud apellatsioonkaebuse neljas väide, mis käsitleb põhimõtet in dubio pro reo

Poolte argumendid

Euroopa Kohtu hinnang

Kohtuasjas C‑293/13 P esitatud apellatsioonkaebuse viies väide, milles käsitletakse ühe vältava rikkumise puudumist

Poolte argumendid

Euroopa Kohtu hinnang

Kohtuasjas C‑294/13 P esitatud komisjoni apellatsioonkaebus

Weicherti huvi esitada kostja vastus

Poolte argumendid

Euroopa Kohtu hinnang

Kohtuasjas C‑294/13 P esitatud apellatsioonkaebuse esimene väide, mis käsitleb Weicherti õiguslikku kohustust esitada komisjonile teavet

Poolte argumendid

Euroopa Kohtu hinnang

Kohtuasjas C‑294/13 esitatud apellatsioonkaebuse teine väide, mille kohaselt ei moodustanud Del Monte ja Weichert haldusmenetluse ajal üht majandusüksust

Weicherti ja Del Monte vastuapellatsioonkaebused kohtuasjas C‑294/13 P

Poolte argumendid

Euroopa Kohtu hinnang

Vaidlus esimeses kohtuastmes

Kohtukulud

1

Fresh Del Monte Produce Inc. (edaspidi „Del Monte”) palub kohtuasjas C‑293/13 P esitatud apellatsioonkaebuses tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu otsus Fresh Del Monte Produce vs. komisjon (T‑587/08, EU:T:2013:129, edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus”), milles Üldkohtus esiteks jättis rahuldamata tema nõude tühistada komisjoni 15. oktoobri 2008. aasta otsus K(2008) 5955 (lõplik), [EÜ] artikli 81 kohase menetluse kohta (Juhtum COMP/39 188 – Banaanid), (edaspidi „vaidlusalune otsus”), ja teiseks rahuldas tema nõude vähendada talle selle otsusega määratud trahvisummat.

2

Kohtuasjas C‑293/13 P esitatud vastuapellatsioonkaebuses palub Internationale Fruchtimport Gesellschaft Weichert GmbH & Co. KG (edaspidi „Weichert”) vaidlustatud kohtuotsus tühistada.

3

Euroopa Komisjon palub kohtuasjas C‑294/13 P esitatud apellatsioonkaebuses tühistada vaidlustatud kohtuotsuse resolutsiooni punkt 1, milles Üldkohus otsustas vähendada Del Montele vaidlusaluse otsusega määratud trahvi.

4

Kohtuasjas C‑294/13 P esitatud vastuapellatsioonkaebustes paluvad Del Monte ja Weichert – juhul, kui Euroopa Kohus otsustab komisjoni poolt selles kohtuasjas esitatud apellatsioonkaebuse rahuldada – esiteks, et vaidlustatud kohtuotsus tühistataks osas, milles Üldkohus otsustas, et nad ei saa tugineda õigusele keelduda enda vastu tunnistuste andmisest, ja teiseks, et vähendataks neile solidaarselt tasumisele kuuluvat trahvi.

5

Nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määruse (EÜ) nr 1/2003 [EÜ] artiklites 81 ja 82 sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (EÜT 2003, L 1, lk 1; ELT eriväljaanne 08/02, lk 205) artikli 18 „Teabe nõudmine” lõigetes 1–4 on sätestatud:

„1.   Selleks, et täita käesoleva määrusega talle pandud ülesandeid, võib komisjon tavalise teabenõude või otsusega nõuda ettevõtjatelt ja ettevõtjate ühendustelt kogu vajalikku teavet.

2.   Kui komisjon saadab ettevõtjale või ettevõtjate ühendusele tavalise teabenõude, märgib ta selles nõude õigusliku aluse ja eesmärgi, täpsustab, millist teavet nõutakse, ning määrab kindlaks teabe esitamise tähtaja ja artiklis 23 sätestatud sanktsioonid ebaõige või eksitava teabe esitamise eest.

3.   Kui komisjon nõuab ettevõtjatelt ja ettevõtjate ühendustelt teavet oma otsusega, märgib ta selles nõude õigusliku aluse ja eesmärgi, täpsustab, millist teavet nõutakse, ning määrab kindlaks teabe esitamise tähtaja. Otsuses esitatakse ka teave artiklis 23 sätestatud sanktsioonide kohta ning teave artiklis 24 sätestatud sanktsioonide või nende kehtestamise kohta. Otsuses teavitatakse ka õigusest otsuse läbivaatamisele Euroopa Kohtus.

4.   Soovitud informatsiooni esitavad ettevõtjate või asjaomaste ettevõtjate ühenduste nimel ettevõtjate omanikud või nende esindajad, ning juriidiliste isikute, äriühingute ja iseseisva õigusvõimeta ühenduste puhul isikud, kes on seaduse või põhikirja järgi volitatud neid esindama. Nõuetekohaselt volitatud advokaadid võivad esitada teavet oma klientide nimel. Viimased jäävad täielikult vastutavaks ebatäieliku, ebaõige või eksitava teabe esitamise eest.”

6

Nimetatud määruse artikli 23 „Trahvid” lõike 1 punktides a ja b täpsustatakse, et:

„Komisjon võib oma otsusega määrata ettevõtjatele ja ettevõtjate ühendustele trahve, mis ei ületa 1% eelmise majandusaasta kogukäibest, kui tahtlikult või ettevaatamatuse tõttu:

7

Sama määruse artikli 24 „Karistusmaksed” lõike 1 punktis d on sätestatud:

„Komisjon võib oma otsusega kehtestada ettevõtjatele või ettevõtjate ühendustele karistusmakse, mis ei ületa päeva kohta 5% eelmise majandusaasta keskmisest päevakäibest ning mida arvestatakse otsuses määratud kuupäevast alates, et neid sundida:

[…]

8

Komisjoni teatise, mis käsitleb kaitset trahvide eest ja trahvide vähendamist kartellide puhul (EÜT 2002, C 45, lk 3; ELT eriväljaanne 08/02, lk 155; edaspidi „2002. aasta koostööteatis”), punktides 20–23 on märgitud:

„B. Trahvi vähendamine

9

Käesoleva menetluse huvides võib vaidluse tausta, nagu see on esitatud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 1‐35, kokku võtta järgmiselt.

10

Kontsern Fresh Del Monte Produce on üks suuremaid värskete ja värskelt tükeldatud puu- ja köögiviljade vertikaalselt integreeritud tootjaid, kauplejaid ja edasimüüjaid maailmas ning üks peamisi töödeldud puu- ja köögiviljade, mahlade, jookide, snäkkide ja magustoitude tootjaid ja edasimüüjaid Euroopas, Ühendriikides, Lähis-Idas ja Aafrikas. Ta turustab neid kaupu, sealhulgas banaane kogu maailmas kaubamärgi Del Monte all.

11

Del Monte on kontserni Fresh Del Monte Produce valdusühing. Kontsern tegeleb banaanide turustamisega Euroopas mitme tütarettevõtja kaudu, mis kuuluvad täielikult talle, nagu Del Monte Fresh Produce International Inc., Del Monte (Germany) GmbH ja Del Monte (Holland) BV.

12

Weichert oli faktiliste asjaolude asetleidmise ajal Saksamaal asutatud usaldusühing, kes tegutses peamiselt banaanide, ananasside ja muude eksootiliste puuviljade turustamisega Põhja-Euroopas. 24. juunist 1994 kuni 31. detsembrini 2002 kuulus Del Montele kaudselt – talle täielikult kuuluva tütarettevõtja Westeuropa-Amerika-Linie GmbH (edaspidi „WAL”) kaudu – 80% osalus Weichertis. Viimane oli kaubamärgi Del Monte banaanide Põhja-Euroopa ainuedasimüüja kuni 31. detsembrini 2002.

13

Selle kohta märkis komisjon vaidlusaluse otsuse põhjendustes 382 ja 383, et Weichert oli pigem partnerlus usaldusosanikust Del Monte ning esialgu D.W. ja seejärel alates 1999. aasta märtsikuust perekonna Weichert kui täisosaniku vahel. Täpsemalt märkis ta, et selle ühise ettevõtja osanike vahelised ärilised suhted olid sätestatud ühingulepingus, mille eesmärk oli määratleda usaldusühingu põhikirja sätted, täpsemalt selle kontrolli ja juhtimise mehhanism (edaspidi „ühinguleping”), ning edasimüügi ainuõiguse kokkuleppes Del Monte poolt ühendusse importimiseks tarnitavate banaanide kohta (edaspidi „edasimüügileping”).

14

8. aprillil 2005 esitas Chiquita Brands International, Inc. (edaspidi „Chiquita”) 2002. aasta koostööteatise alusel taotluse kaitse saamiseks trahvide eest.

15

3. mail 2005 andis komisjon talle tingimusliku kaitse trahvide eest nimetatud koostööteatise punkti 8 alapunkti a alusel.

16

20. juulil 2007 esitas komisjon muu hulgas Chiquitale, Dole Food Company Inc‑le (edaspidi „Dole”) ja Weichertile vastuväiteteatise.

17

15. oktoobril 2008 võttis komisjon vastu vaidlusaluse otsuse, mille põhjendustes 1–3 ta tuvastas, et selle adressaatideks olevad ettevõtjad osalesid kooskõlastatud tegevuses, mis seisnes Põhja-Euroopas, st Belgias, Taanis, Saksamaal, Luksemburgis, Madalmaades, Austrias, Soomes ja Rootsis turustatavate banaanide referentshinna kooskõlastamises 1. jaanuarist 2000 kuni 31. detsembrini 2002.

18

Vaidlusaluse otsuse põhjendustest 104 ja 107 tuleneb, et Chiquita, Dole ja Weichert määrasid oma kaubamärkide referentshinnad kindlaks igal nädalal, antud juhul neljapäeva hommikul, ning teatasid selle oma klientidele. Väljend „referentshind” kehtis üldjuhul roheliste banaanide referentshinna kohta ning kollaste banaanide referentshind koosnes tavaliselt n-ö rohelise banaani referentshinnast ja sellele lisanduvast küpsetushinnast.

19

Vaidlusaluse otsuse põhjendustes 34 ja 104 tuvastas komisjon, et jaemüüjate ja edasimüüjate poolt banaanide eest makstav „tegelik hind” võis olla kas igal nädalal – antud juhul neljapäeva pärastlõunal või hiljem – toimuvate läbirääkimiste tulemus või tuleneda tarnelepingust, milles oli ette määratletud hinnavalem kas kindla hinnana või hind sõltuvana müüja või konkurendi referentshinnast või mõnest muust referentshinnast, nagu „Aldi hind”. Jaemüügikett „Aldi” sai igal neljapäeval kl 11–11.30 oma tarnijatelt pakkumusi, millele ta tegi vastupakkumusi „Aldi hinnaga”, mis tasuti tarnijatele ning mis määrati kindlaks üldjuhul umbes kl 14 paiku. Alates 2002. aasta teisest poolest hakati „Aldi hinda” banaanihinna arvutamise tegurina aina rohkem kasutama ka teatud muude tehingute, muu hulgas kaubamärgibanaane puudutavate tehingute puhul.

20

Komisjon selgitab vaidlusaluse otsuse põhjendustes 51‐210, et selle otsuse adressaadiks olevad ettevõtjad pidasid kahepoolselt enne hinna kehtestamist läbirääkimisi, mille käigus nad arutasid banaanihinna tegureid, st tegureid seoses järgmise nädala referentshindadega, või vaidlesid hinnatendentside üle või mainisid neid või andsid vihjeid järgmise nädala referentshinna kohta. Läbirääkimised toimusid enne, kui osalevad ettevõtjad kehtestasid oma referentshinnad, üldjuhul kolmapäeval, ja need puudutasid kõik tulevasi referentshindu.

21

Vaidlusaluse otsuse põhjendustes 56 ja 57 märkis komisjon, et Dole pidas seega kahepoolseid läbirääkimisi nii Chiquita kui ka Weichertiga. Chiquita oli enne hinna kehtestamist toimuvatest läbirääkimistest teadlik või vähemalt oletas, et niisugused läbirääkimised Dole’i ja Weicherti vahel toimuvad.

22

Vaidlusaluse otsuse põhjendusest 54 nähtub, et enne hinna kehtestamist toimuvate läbirääkimiste eesmärk oli vähendada ebakindlust ettevõtjate tegevuse osas seoses referentshinnaga, mille nad pidid kehtestama neljapäeva hommikupoolikul.

23

Komisjon märgib vaidlusaluse otsuse põhjendustes 198–208, 227, 247 ja 273‐277, et pärast oma referentshinna kehtestamist neljapäeva hommikul vahetasid asjassepuutuvad ettevõtjad kahepoolselt teavet oma referentshindade kohta. See hilisem teabevahetus võimaldas neil kontrollida hinna üksikotsuseid võrreldes enne hinna kehtestamist läbiräägituga ja tugevdada oma koostöösidemeid.

24

Vaidlusaluse otsuse põhjenduses 115 leidis komisjon, et referentshinnad teenisid banaanihinna arengu kavandamise osas vähemalt turule signaali saatmise, tendentsi näitamise ja/või suuna andmise eesmärki ning need olid olulised banaanikaubanduse ja banaanide eest makstava hinna seisukohast. Lisaks oli teatud tehingute korral hind otse seotud referentshinnaga valemite kaudu, mis põhinesid referentshinnal.

25

Vaidlusaluse otsuse põhjendustest 228 ja 229 tuleneb, et asjassepuutuvad ettevõtjad pidid turul käitumise üle otsustamisel tingimata arvesse võtma konkurentidelt saadud teavet, kusjuures Chiquita ja Dole kinnitasid seda lausa sõnaselgelt.

26

Komisjon järeldab vaidlusaluse otsuse põhjendustes 54 ja 271, et läbirääkimised enne hinna kehtestamist, mis toimusid Dole’i ja Chiquita ning Dole’i ja Weicherti vahel, võisid mõjutada turuosaliste hindu, puudutasid hindade kehtestamist ning nende kaudu viidi läbi kooskõlastatud tegevust, mille eesmärk oli piirata konkurentsi EÜ artikli 81 tähenduses.

27

See institutsioon leiab vaidlusaluse otsuse punktis 258, et kõik selles otsuses kirjeldatud koostöökokkulepped moodustasid ühe vältava rikkumise, mille eesmärk oli piirata konkurentsi ühenduses EÜ artikli 81 tähenduses. Chiquitat ja Dole’i peeti vastutavaks kogu ühe vältava rikkumise eest ning Weichertit peeti vastutavaks ainult rikkumise selle osa eest, mis puudutasid Dole’iga sõlmitud koostöökokkuleppeid.

28

Arvestades asjaolu, et Põhja-Euroopa banaaniturgu iseloomustab oluline kaubavahetuse maht liikmesriikide vahel ja et koostöökokkulepped katsid suurt osa liidust, järeldab komisjon vaidlusaluse otsuse punktides 333‐338, et nendel kokkulepetel oli märkimisväärne mõju liikmesriikidevahelisele kaubandusele.

29

Olles tuvastanud, et Del Montel oli koos Weicherti täisosanikega võimalus otsustavalt mõjutada viisi, kuidas Weichert oma äritegevust juhtis, ja et Del Monte oli seda mõjutamise võimalust ka tegelikult rikkumise perioodil kasutanud, järeldas komisjon vaidlusaluse otsuse põhjendustes 384 ja 432‐434, et Del Monte ja Weichert moodustavad ühe majandusüksuse, kuivõrd viimati nimetatud äriühing ei otsustanud oma turukäitumise üle iseseisvalt. Seetõttu tunnistati Del Monte ja Weichert vaidlusaluses otsuses tuvastatud EÜ artikli 81 rikkumise eest „solidaarselt” vastutavaks.

30

Trahvisummade arvutamiseks kohaldas komisjon suuniste määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 punkti a kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta (ELT 2006, C 210, lk 2; edaspidi „suunised”) ja 2002. aasta koostööteatise sätteid.

31

Ta määras kindlaks määratava trahvi põhisumma, mis koosnes 0%–30% ettevõtja asjassepuutuvast müügist olenevalt rikkumise raskusastmest, mis korrutati aastate arvuga, mille jooksul ettevõtja rikkumises osales, ning trahvi lisasummast vahemikus 15%–25% müügiväärtusest selleks, et hoiatada ettevõtjaid õigusvastase käitumise eest.

32

Määratud trahvi põhisummat vähendati vaidlusaluse otsuse kõigil adressaatidel 60%, muu hulgas põhjusel, et koostöö puudutas referentshindu. Weicherti trahvi alandati veel 10%, sest ta ei olnud teadlik Dole’i ja Chiquita vahelistest läbirääkimistest enne hinna kehtestamist.

33

Chiquitale kohaldati 2002. aasta koostööteatise alusel kaitset trahvide eest. Dole’i, Del Monte ega Weicherti trahvisummasid rohkem ei kohandatud.

34

Vaidlusalune otsus sisaldab muu hulgas järgmisi artikleid:

„Artikkel 1

Järgmised ettevõtjad rikkusid [EÜ] artiklit 81, osaledes kooskõlastatud tegevuses, mis seisnes banaani referentshindade kooskõlastamises:

Rikkumine hõlmas järgmisi liikmesriike: Austria, Belgia, Taani, Soome, Saksamaa, Luksemburg, Madalmaad ja Rootsi.

Artikkel 2

Artiklis 1 kirjeldatud rikkumise eest on määratud järgmised trahvid:

[…]”

35

Del Monte esitas hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 31. detsembril 2008, ja palus esimese võimalusena tühistada vaidlusalune otsus ja teise võimalusena vähendada trahvisummat, mis talle selle otsusega määrati.

36

Weichert esitas 9. aprillil 2009 avalduse menetlusse astumiseks Del Monte nõuete toetuseks. 17. veebruari 2010. aasta määrusega rahuldas Üldkohus Weicherti avalduse.

37

Vaidlustatud kohtuotsusega jättis Üldkohus rahuldamata Del Monte nõude tühistada vaidlusalune otsus, kuid ta rahuldas nõude vähendada talle selle otsusega määratud trahvi, määrates uueks trahviks 8,82 miljonit eurot.

38

Del Monte palub Euroopa Kohtul:

39

Weichert palub Euroopa Kohtul:

40

Komisjon palub Euroopa Kohtul:

41

Euroopa Kohtu presidendi 22. juuli 2014. aasta määrusega liideti kohtuasjad C‑293/13 P ja C‑294/13 P suulise menetluse ja kohtuotsuse huvides.

42

Komisjon märgib, et kuna Weicherti hagi vaidlusaluse otsuse peale esitati pärast tähtaja möödumist, muutus otsus tema suhtes lõplikuks, mistõttu ei saa käesolev vastuapellatsioonkaebus muuta selle otsuse siduvust tema suhtes. Vaidlustatud kohtuotsuse ja vaidlusaluse otsuse tühistamine Del Montet puudutavas osas oleks ka vastuolus Weicherti huvidega, kuna ta jääks siis üksi määratud trahvi tasumise eest vastutavaks.

43

Nagu ka komisjon, on Del Monte seisukohal, et Euroopa Kohus peaks Weicherti vastuapellatsioonkaebuse vastuvõetavust kontrollima.

44

Weichert märgib, et Üldkohus lubas tal menetlusse astuda, leides, et tal on otsene ja tegelik huvi kohtuvaidluse lahendamise vastu ning seega puudutab kohtuasja tulemus teda isiklikult. Selles küsimuses mainis Üldkohus, et vaidlusaluses otsuses peeti Del Montet ja Weichertit üheks majandusüksuseks, ja kohustas neid äriühinguid Weicherti tegevusega seotud rikkumise eest tasuma trahvi solidaarselt. Need kaalutlused on sama asjakohased ka vastuapellatsioonkaebuse suhtes.

45

Nagu märkis ka komisjon, oleks vaidlustatud kohtuotsuse ja vaidlusaluse otsuse tühistamine Del Montet puudutavas osas vastuolus Weicherti huvidega, kuna ta jääks siis üksi vastutavaks trahvi tasumise eest, mis määrati tema suhtes lõplikuks muutunud vaidlusaluse otsusega.

46

Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et apellandi põhjendatud huvi esinemise eelduseks on see, et apellatsioonkaebuse tulemus võib tuua selle esitanud isikule mingit kasu (kohtuotsus France vs. People’s Mojahedin Organization of Iran, C‑27/09 P, EU:C:2011:853, punkt 43 ja seal viidatud kohtupraktika).

47

Seega tuleb kohtuasjas C‑293/13 P Weicherti esitatud vastuapellatsioonkaebus, milles nõutakse vaidlustatud kohtuotsuse ja vaidlusaluse otsuse tühistamist Del Montet puudutavas osas, ilma et see annaks Weichertile mingit kasu, tunnistada vastuvõetamatuks.

48

Komisjon märgib, et ta vaidles vastu Weicherti menetlusse astumisele juba menetluses, milles tehti vaidlustatud kohtuotsus, kuna Weicherti hagi vaidlusaluse otsuse peale esitati pärast tähtaja möödumist ja kuna see otsus oli muutunud tema suhtes lõplikuks, mistõttu ei saa vastuapellatsioonkaebus muuta selle otsuse siduvust tema suhtes. Samadel kaalutlustel vaidleb komisjon vastu Weicherti huvile esitada kostja vastus.

49

Nagu ka komisjon, on Del Monte seisukohal, et Euroopa Kohus peaks Weicherti kostja vastuse vastuvõetavust kontrollima. Ta kritiseerib ka asjaolu, et Weichert menetlusse astujana kasutab ära Del Monte apellatsioonkaebust enda seisukohtade kaitsmiseks ja palub Euroopa Kohtul keskenduda oma kontrollis küsimustele, mis tema esitas.

50

Weichert vaidleb komisjoni ja Del Monte argumentatsioonile vastu.

51

Euroopa Kohtu kodukorra artikli 172 kohaselt võivad kõik Üldkohtu kohtuasja pooled, kellel on „huvi, et apellatsioonkaebus rahuldataks või jäetaks rahuldamata”, esitada apellatsioonkaebusele vastuse kahe kuu jooksul alates apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest.

52

Käesolevas asjas on erinevalt sellest, mida näivad väitvat komisjon ja Del Monte, ilmne, et Weichertil on huvi selle vastu, et Del Monte apellatsioonkaebus kohtuasjas C‑293/13 P jäetaks rahuldamata. Nimelt kuna Weichert ei vaidlustanud vaidlusalust otsust õigeaegselt, mistõttu see muutus tema suhtes lõplikuks, peab ta juhul, kui Euroopa Kohus otsustab Del Monte apellatsioonkaebuse kohtuasjas C‑293/13 P rahuldada, tasuma trahvi üksi, mitte solidaarselt Del Montega.

53

Seetõttu tuleb järeldada, et esineb Weicherti huvi esitada kostja vastus.

54

Del Monte heidab Üldkohtule ette järeldust, et ta on vastutav Weicherti tegevuse eest selle äriühingu emaettevõtja staatuse tõttu.

55

Esiteks märgib Del Monte, et komisjon ja Üldkohus möönsid, et Weichert ei järginud alati tema juhiseid ja et Weicherti hinnaotsused ei pruukinud vastata Del Monte ootustele. Seega ei kohaldanud Weichert peamiselt Del Monte poolt talle antud juhiseid, mistõttu ei saa sellest teha ka järeldust, et ta Weicherti otsustavalt mõjutas.

56

Eriti ei ole põhjendatud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 208 esitatud kinnitus, et toimikusse kogutud tõendite põhjal ei saa järeldada, et Weichert ei järginud üldiselt Del Monte juhiseid. Nimelt on asjakohane kriteerium see, kas Weichert järgis peamiselt tema juhiseid või tegi oma hinnaotsuseid iseseisvalt.

57

Lisaks puudutasid asjassepuutuvad tõendid olukordi, kus Weichert määras oma tegevuse kindlaks sõltumatult, vastupidi Del Monte ootustele. Isegi kui eeldada, et Weicherti muud otsused olid üldiselt kooskõlas Del Monte ootustega – kuigi nad seda ei olnud –, ei oleks see mõjutanud Weicherti iseseisvust.

58

Del Monte märgib veel, et vaidlustatud kohtuotsuse punktides 233, 237 ja 240 möönis Üldkohus, et Weichert andis kolmel korral sõltumatutele nõustajatele juhiseid kaitsta tema huve Del Monte vastu. Kuid vaidlustatud kohtuotsuse punktis 236 tuvastas ta, et asjaolu, et Del Monte ei saanud takistada Weicherti oma huve kaitsmast, ei ole märk Del Monte võimetusest avaldada Weichertile otsustavat mõju. See järeldus on seega vastuolus emaettevõtja vastutust puudutava väljakujunenud kohtupraktikaga, sest seisukoht, et Weichert tegutses sõltumatult niisuguste oluliste küsimuste üle otsustamisel, ei ole kooskõlas järeldusega, et Del Monte ja Weicherti täisosanikud kontrollisid ühiselt Weichertit.

59

Teiseks on Del Monte seisukohal, et Üldkohus piirdus teatud arvu tegurite tuvastamisega, mis tema hinnangul andsid Del Montele teatud mõju Weicherti üle. Kuid Üldkohus ei tuvastanud üldse, et see mõju oli otsustav või et Weichert järgis peamiselt Del Monte juhiseid.

60

Selle kohta märgib Del Monte esiteks, et Saksa õiguse alusel oli välistatud, et ta usaldusosanikuna saaks osaleda ühingu juhtimises ja tal ei olnud mingit võimalust määratleda, kuidas Weichertit juhitakse.

61

Kõigepealt, vastavalt ühingulepingu punkti 7 alapunktile 1 oli tal õigus esitada veto ainult meetmete suhtes, mis ei kuulunud igapäevase majandustegevuse hulka. Edasi ‐ ükski meede, mida kirjeldatakse ühingulepingu punkti 7 alapunktides 2 ja 3, ei kuulunud Weicherti igapäevase majandustegevuse hulka ja neil ei olnud mingit seost Weicherti käitumisega turul.

62

Lõpuks, mis puudutab Del Monte õigust kutsuda mis tahes ajal kokku osanike koosolek, siis meenutab ta, et täisosanikud võisid oma vetoga vastata mis tahes meetmele, mida ta sellel koosolekul välja pakkus. Lisaks võisid täisosanikud häälte võrdse jagunemise korral pöörduda vahekohtukomitee poole, mille koosseisu osas võisid nad kindlad olla, et nad ei ole vähemuses.

63

Teiseks, niisugust mõjutamist ei tõenda eraldi ükski nendest teguritest, mis viisid Üldkohtu järelduseni, et Del Monte mõjutas Weichertit, ega ka need tegurid kogumis.

64

Ühingulepinguga seoses leiab Del Monte, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 118 Üldkohtu tuvastatud võimu tasakaal ei näita otsustavat mõjutamist.

65

Nimelt arvestades, et ainult täisosanikel oli õigus tegutseda ja Weicherti nimel dokumente allkirjastada, võtta Weicherti nimel kohustusi kolmandate isikute ees ja anda kolmandatele isikutele tema nimel õigusi, vastu võtta ja välja anda tema rahalisi vahendeid, juhtida igapäevast majandustegevust ja võtta piiramatult ja solidaarselt kohustusi, siis ei saa see võimu tasakaal ja vetoõigus olla piisav alus otsustava mõjutamise kohta tehtud järeldusele.

66

Vastupidi Üldkohtu poolt järeldatule ei ole Del Monte vetoõigus märk otsustavast mõjutamisest, sest see äriühing ei saanud kehtestada aasta eelarvet, investeerimisplaane ega personalipoliitikat ning tema vetoõigus ei mõjutanud Weicherti täisosanike jätkuvat juhtimist.

67

Mis puudutab kapitaliosalusest tulenevat sidet, siis leiab Del Monte, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 125 esitatud põhjenduskäik, mille kohaselt tema rahaline osalus Weichertis andis talle põhjuse viimast mõjutada ja see väljendas teatud majanduslikku suutlikkust ning seeläbi suutlikkust niisugust mõju avaldada, on väär, kuna lihtsalt põhjuse omamisest ei piisa otsustava mõju tegelikuks avaldamiseks ning teatud majanduslik suutlikkus ei ole märk otsustavast mõjutamisest. Üldkohus ei toonud aga esile ühtegi asjaolu seoses WAL‑i osaluse suurusega, mille kaudu võidi mõjutada Weicherti sõltumatust seoses otsustega, mis puudutasid tema juhtumist ja käitumist turul.

68

Mis puudutab ühingulepingut, siis ei nähtu Del Monte sõnul ühestki vaidlustatud kohtuotsuse punktides 135‐149 esitatud asjaolust, et ta Weichertit otsustavalt mõjutas.

69

Kõigepealt ei nähtu vaidlustatud kohtuotsuse ühestki osast, et edasimüügileping – vaadeldes seda eraldi või koos muude teguritega – oleks takistanud Weichertil sõltumatult oma turustuspoliitika kindlaks määrata. Tegemist oli tavapärase lepinguga sõltumatute äriühingute vahel. Del Monte väljendatud huvi, et Weichert müüks tema banaane kõrgemate hindadega, ei näita mingil juhul tema võimet avaldada otsustavat mõju.

70

Edasi, mis puudutab Del Monte saadud teavet, siis nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktist 157, et teavitamismehhanism koos ühingulepingus kehtestatud kontrollimehhanismiga võimaldas Del Montel ainult mõjutada Weicherti kaubanduslikku tegevust, muu hulgas tema majandustegevuse igapäevast juhtimist, kuid mitte teda otsustavalt mõjutada.

71

Lõpuks, mis puudutab vaidlustatud kohtuotsuse punktis 164 viidatud Del Monte nelja otsest juhist Weicherti turustamise ja hindade kohta, siis nähtub nendest, et Del Monte soovis oma kaubamärgi positsioneerida kõrgete hindade kategooriasse, kuid Weichert müüs tema banaane madalamate hindadega. Need juhised ei näita seega otsest mõjutamist. Asjakohane on hoopis küsimus, kas Weichert tuli Del Monte soovidele vastu. Kuid vaidlustatud kohtuotsuse punktis 208 järeldas Üldkohus, et see nii ei olnud.

72

Komisjon ja Weichert vaidlevad Del Monte argumentatsioonile vastu nii selle vastuvõetavuse kui ka sisu osas.

73

Del Monte esimese väite vastuvõetavuse osas piisab, kui märkida, et vastupidi sellele, mida väidavad komisjon ja Weichert, nähtub täiesti selgelt Del Monte esitatud argumentatsioonist, et ta ei vaidle vastu mitte Üldkohtu tuvastatud faktidele või nendele antud hinnangule, vaid ainult nende õiguslikule kvalifikatsioonile.

74

Järelikult on esimene väide vastuvõetav.

75

Väite sisu osas tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et tütarettevõtja tegevuse võib süüks panna emaettevõtjale muu hulgas siis, kui tütarettevõtja – olgugi et tal on eraldi õigusvõime – ei otsusta oma tegutsemise üle turul sõltumatult, vaid rakendab peamiselt talle emaettevõtja poolt antud juhiseid, arvestades eelkõige majanduslikke, organisatsioonilisi ja õiguslikke sidemeid, mis neid kahte üksust ühendavad (kohtuotsused Akzo Nobel jt vs. komisjon, C‑97/08 P, EU:C:2009:536, punkt 58, Alliance One International ja Standard Commercial Tobacco vs. komisjon ning komisjon vs. Alliance One International jt, C‑628/10 P ja C‑14/11 P, EU:C:2012:479, punkt 43, ning Areva jt vs. komisjon, C‑247/11 P ja C‑253/11 P, EU:C:2014:257, punkt 30).

76

Selleks et uurida küsimust, et kas emaettevõtja võib oma tütarettevõtja tegevust turul otsustavalt mõjutada, tuleb seega arvesse võtta kogu asjakohast teavet majanduslike, organisatsiooniliste ja õiguslike sidemete kohta, mis seda tütarettevõtjat tema emaettevõtjaga seovad, ja seega võtta arvesse majanduslikku reaalsust (kohtuotsus komisjon vs. Stichting Administratiekantoor Portielje, C‑440/11 P, EU:C:2013:514, punkt 66).

77

Lisaks saab tegeliku otsustava mõju avaldamist tuletada kokkulangevate tõendite kogumist, isegi kui ükski neist tõenditest ei ole eraldi võetuna piisav, et sellist mõju tõendada (vt selle kohta kohtuotsus Knauf Gips vs. komisjon, C‑407/08 P, EU:C:2010:389, punkt 65).

78

Lõpuks on Euroopa Kohus juba otsustanud, et see, et kaks teineteisest sõltumatut emaettevõtjat teostavad ühiselt kontrolli tütarettevõtja üle, ei ole üldjuhul vastuolus komisjoni järeldusega, et üks emaettevõtja ja asjassepuutuv tütarettevõtja moodustavad ühe majandusüksuse (kohtuotsus Alliance One International ja Standard Commercial Tobacco vs. komisjon ja komisjon vs. Alliance One International jt, C‑628/10 P ja C‑14/11 P, EU:C:2012:479, punkt 101).

79

Mis puudutab käesolevas asjas esiteks Del Monte suutlikkust Weichertit otsustavalt mõjutada, siis pidas Üldkohus kõigepealt vaidlustatud kohtuotsuse punktis 118 Del Monte õigusi, mis tulenevad ühingulepingu punkti 7 alapunktidest 2–4, punkti 8 alapunktist 2 ja punkti 9 alapunktidest 2–5, sellisteks, et need tõendavad, et Del Monte ja perekond Weichert kontrollisid äriühingut Weichert ühiselt, ning et need on märk Del Monte suutlikkuse kohta Weichertit otsustavalt mõjutada.

80

Edasi, vaidlustatud kohtuotsuse punktis 125 määratles ta Del Monte ja Weicherti vahelise kapitaliosaluse suhte kui esimese suutlikkuse teist mõjutada.

81

Lõpuks, vaidlustatud kohtuotsuse punktis 150 tuvastas Üldkohus, et Del Monte õigused ja kohustused, mis tulenesid edasimüügilepingu punkti 2 alapunktist a, punktidest 3 ja 4, punkti 9 alapunktist 3 ning punktist 11, tugevdasid Del Monte majanduslikku ja õiguslikku suutlikkust mõjutada Weicherti majandustegevuse igapäevast juhtimist.

82

Üldkohus põhjendas neid õiguslikke määratlusi alltoodud hinnangutega, mis ta tegi talle esitatud tõendite põhjal.

83

Esiteks, vaidlustatud kohtuotsuse punktides 101 ja 118 leidis Üldkohus, et ühingulepingu punkti 7 alapunktidest 2 ja 3 tuleneb, et kõik olulised tehingud, millel on tingimata kasvõi kaudne mõju Weicherti juhtimisele, tuli teha usaldusosaniku nõusolekul ja et see leping väljendas „võimu tasakaalu” täisosanike ja usaldusosaniku vahel.

84

Teiseks, vaidlustatud kohtuotsuse punktis 125 tuvastas Üldkohus, et Del Monte rahalised huvid seoses Weicherti tegevusega olid Del Montele ilmselge põhjus Weicherti mõjutamiseks ja et tema kapitaliosaluse suurus väljendas teatud majanduslikku suutlikkust.

85

Kolmandaks, vaidlustatud kohtuotsuse punktis 139 täheldas Üldkohus, et Del Montel oli kahekordne huvi kontrollida Weicherti kehtestatud hindu, kuna need mitte ainult ei mõjutanud selle äriühingu tulemusi ja seejärel osanikele tekkivat tulu, vaid mõjutasid otseselt ka hindu, mida Weichert edasimüügilepingu alusel talle tarnitavate banaanide eest Del Montele maksis.

86

Neljandaks, vaidlustatud kohtuotsuse punktis 149 märgib Üldkohus, et kuna Del Montel oli lepinguline õigus mängida oluliselt Weichertile tarnitavate banaanide kogustega ja kuna Weichert oli kohustatud ostma oma banaanide koguse peaaegu täielikult Del Montelt, sai viimane Weichertit oluliselt survestada.

87

Seda arvestades ei ole Del Monte poolt käesolevas menetluses esitatud argumentatsioon niisugune, et see tõendaks, et Üldkohus on rikkunud õigusnormi, tuvastades, et asjassepuutuvad majanduslikud, organisatsioonilised ja õiguslikud sidemed oma kogumis tõendavad Del Monte suutlikkust mõjutada otsustavalt Weichertit.

88

Kõigepealt asjaolud, mille kohaselt ei olnud Del Montel õiguslikult võimalik Weicherti igapäevast majandustegevust juhtida ja tema vetoõigused ei võimaldanud tal muu hulgas kehtestada konkreetset eelarvet, ei välista tingimata Del Monte võimalust mõjutada otsustavalt Weicherti tegevust asjassepuutuval turul. Nimelt muud asjaolud – muu hulgas need, mida mainitakse käesoleva kohtuotsuse punktides 79‐86, lubasid tal järeldada, et see mõjutamisvõimalus oli olemas.

89

Edasi, samadel põhjustel ei tõenda asjaolu, et Weichert andis kolmel korral ettevõtjavälistele nõustajatele juhiseid kaitsta tema huve Del Monte vastu, viimase võimetust mõjutada otsustavalt Weicherti tegevust turul.

90

Lõpuks, arvestades majanduslikke, organisatsioonilisi ja õiguslikke sidemeid nende kogumis, mis Üldkohtu hinnangul sidusid Del Monte Weichertiga, sai Üldkohus asjaolu alusel, et Del Montel oli lepinguline õigus mängida oluliselt Weichertile tarnitavate banaanikogustega ja et viimane oli kohustatud ostma oma banaanikoguse peaaegu täielikult Del Montelt, tuvastada vaidlustatud kohtuotsuse punktis 149, et Del Montel sai Weicherti suhtes kasutada olulist survemeedet, ja ka seda, et ta oli suutlik viimast otsustavalt mõjutama.

91

Teiseks, mis puudutab Weicherti tegelikku otsustavat mõjutamist Del Monte poolt, siis esiteks pidas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 158 kindlaks märgiks otsustava mõju avaldamise kohta asjaolu, et Del Monte sai teavet rohkem, kui oleks tulnud edastada edasimüügilepingu punkti 4 alusel.

92

Seejärel pidas ta vaidlustatud kohtuotsuse punktis 220 tõendeid Del Monte ja Weicherti kirjavahetuse kohta kaudseteks tõenditeks Del Monte poolt Weicherti otsustava mõjutamise kohta rikkumise perioodil.

93

Üldkohus põhjendas neid õiguslikke määratlusi muu hulgas järgmiste hinnangutega, mis ta tegi talle esitatud tõendite põhjal:

94

Võttes arvesse neid kaalutlusi ja neid faktilisi hinnanguid, mida Euroopa Kohus ei saa asendada enda omadega, ei saa Üldkohtule ette heita õigusnormi rikkumist seetõttu, et ta määratles kogu Del Monte nõutud ja saadud teabe ning Weichertile antud juhised, ähvardused ja tema survestamise tõenditeks, mis näitavad Weicherti tegelikku otsustavat mõjutamist Del Monte poolt.

95

Nimelt ei ole Del Monte poolt käesoleva menetluse raames esitatud argumentatsioon selline, mis seda järeldust kahtluse alla seaks.

96

Kuna Del Monte toonitab, et tõendid, mis puudutavad tema suhtlust Weichertiga, näitavad kogumis viimase tegutsemist vastuolus Del Monte ootustega, siis tuleb esiteks meenutada, nagu teeb kohtujurist oma ettepaneku punktides 101, 103 ja 104, et otsustava mõjutamise tõendamiseks ei ole vaja, et tütarettevõtja järgiks kõiki emaettevõtja juhiseid, kui antud juhiste järgimata jätmine ei olnud reegel.

97

Ent nagu märgib ka kohtujurist oma ettepaneku punktides 108 ja 109, järeldas Üldkohus, et talle esitatud tõenditest nende kogumis ei nähtunud, et Weichert jättis reeglina Del Montelt saadud juhised täitmata.

98

Teiseks, kuna Üldkohus oli tuvastanud, et Del Monte oli saanud banaanituru olukorra kohta üldteada informatsiooni seda välja nõudes ja seda saades rohkem, kui tal oleks õigus olnud saada, et ta andis Weichertile täpseid juhiseid, kuidas turul tegutseda, et nende juhistega kaasnesid ähvardused, mida toetasid olulised survemeetmed, mida Del Monte sai Weicherti vastu kasutada, ja et viimane tegi pankrotiohu tõttu jõupingutusi Del Monte soovidele vastutulemiseks, oli Üldkohtul kaudsete tõendite kogum, mis võimaldas tal järeldada, et Del Monte ja Weicherti täisosanikud avaldasid tegelikult koos Weichertile otsustavat mõju.

99

Sellest tuleneb, et Üldkohus ei ole rikkunud õigusnormi, kui ta määratles kogu Del Monte nõutud ja saadud teabe ning Weichertile antud juhised koos ähvarduste ja tema survestamisega tõenditeks, mis näitavad Weicherti tegelikku otsustavat mõjutamist Del Monte poolt.

100

Arvestades kõiki eespool esitatud kaalutlusi, tuleb kohtuasjas C‑293/13 P esitatud esimene apellatsioonkaebuse väide tagasi lükata.

101

Del Monte heidab Üldkohtule ette, et ta tegi oma järelduse Del Monte poolt Weicherti tegeliku otsustava mõjutamise kohta moonutatud tõenditele tuginedes.

102

Esiteks, erinevalt vaidlustatud kohtuotsuse punktis 100 ja 101 tuvastatust ei luba Del Monte vetoõigused, mis on ette nähtud ühingulepingu punkti 7 alapunktis 3, järeldada, et need saavad kasvõi kaudselt mõjutada Weicherti juhtimist. Nimelt ei olnud ükski nendest vetoõigustest seotud Weicherti tegevusega turul – tegevusega, mille määrasid kindlaks ainult täisosanikud.

103

Teiseks leiab Del Monte, et Üldkohus moonutas ühingulepingu tingimusi, tuvastades vaidlustatud kohtuotsuse punktis 114, et selle lepingu tingimustest ei tulene asjaolu, et täisosanikel oli vetoõigus Weicherti kõigi otsuste suhtes. Nimelt on see järeldus vastuolus Üldkohtu järeldustega, mille kohaselt:

104

Täpsemalt toonitab Del Monte, et Üldkohus ei viidanud ühelegi otsusele, mida Del Monte oleks saanud Weichertile olenemata tema täisosanike vetost peale suruda või tegelikult talle peale surus, ning et ühtegi sellist otsust vastu ei võetud.

105

Kolmandaks leiab Del Monte, et Üldkohus ei saanud fakte moonutamata tagasi lükata tema argumenti, mille kohaselt ta ei saanud Weicherti juhte tagasi kutsuda, neid asendada ega isegi nende nimetamise suhtes oma vetoõigust kasutada, ja leida, et piisab märkusest, et ühingulepingu muutmine nõudis osanike ühehäälset otsust.

106

Neljandaks väidab Del Monte, et Üldkohus moonutas ühingulepingu punkti 9 alapunkti 5, tuvastades, et miski ei toeta väidet, et vahekohtukomitee võttis otsuseid vastu lihthäälteenamusega ja seega paratamatult soodsalt täisosanikele, ning et igal juhul on selle eelise ulatus suhteline, arvestades osanike koosoleku spetsiifilist pädevust.

107

Selle kohta märgib Del Monte, et puudub vaidlus selles, et selles komitees oli häälte jaotus järgmine: kolm häält täisosanikel, üks hääl Del Montel ja kaks neutraalset häält. Lisaks ei olnud ühingulepingus ühtegi tingimust, mis nõuaks kvalifitseeritud häälteenamust. Lõpuks, kuna Del Monte Weichertit juhtida ei saanud, oli osanike koosolek ainus juhtimisorgan, milles ta oli esindatud. Häälte võrdse jagunemise korral ühingulepingus ette nähtud lahendusmehhanism näitab seega võimu jaotust.

108

Viiendaks on Del Monte seisukohal, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 118 moonutas Üldkohus tema avaldust, mille kohaselt väljendas ühinguleping „võimu tasakaalu” Del Monte ja täisosanike vahel, tõlgendades seda avaldust otsustavat mõjutamist kinnitava tõendina. Kuid on selge, et selline tõlgendus ei ole kooskõlas selle avalduse sisuga.

109

Kuuendaks väidab Del Monte, et vaidlustatud kohtuotsuse punktides 212–214 moonutas Üldkohus Dole’i ja Chiquita avaldusi, millele ta viitab. Ta järeldas nendes punktides, et Dole’i esimene ja teine avaldus tõendavad, et Del Monte strateegia oli fikseerida oma hinnad samale tasemele Dole’i hindadega. Nii jättis Üldkohus tähelepanuta Dole’i teise avalduse sisu, mis kinnitab, et Weichert, mitte Del Monte, soovis asetada Del Monte kaubamärgi banaanid samale tasemele kaubamärgi Dole banaanidega, sest teine avaldus oli Dole’i esimese avaldusega lahutamatult seotud.

110

Kuid Del Monte on seisukohal, et see on vale, kuna Dole’i teine avaldus on hilisem, sellega vastatakse Chiquita ühele konkreetsele küsimusele ning selles täpsustatakse ja täiendatakse sõnaselgelt esimeses avalduses esitatud teavet. Ent Üldkohus tõlgendas Dole’i esimest avaldust vastuolus teise avaldusega.

111

Dole’i kolmas avaldus ja Chiquita avaldus on täiesti selged ja nendest saab järeldada ainult seda, et Del Monte ei olnud Weicherti äristrateegiaga rahul ning et Del Monte hakkas rakendama oma enda strateegiat kohe, kui ta hakkas turustama oma banaane oma 100% tütarettevõtjate kaudu. Ent kuigi Dole kinnitab, et Del Monte ei olnud rahul Weicherti turustamistulemustega, piirdus Üldkohus selle rahulolematuse väljendamisel saadava tuluga, kuigi oli selge, et Del Monte rahulolematus puudutas Weicherti turustrateegiat.

112

Del Monte hinnangul nähtub nendest avaldustest selgelt, et Del Monte ei saanud Weicherti äristrateegiat otsustavalt mõjutada.

113

Del Monte väidab, et Üldkohus moonutas ka Dole’i neljandat avaldust, märkides, et Del Monte muutis strateegiat pärast Weichertist lahkumist rikkumisperioodi lõpus. Nimelt on see tõlgendus vastuolus Chiquita avalduse ning Del Monte ja Weicherti vahelise kirjavahetusega, millest nähtub kahe äriühingu vaheline pidev vastasseis seoses Del Monte banaanide positsioneerimisega. Selle avalduse veel üks osa kinnitab niisuguse pideva vastasseisu olemasolu.

114

Seitsmendaks väidab Del Monte, et Üldkohus moonutas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 236 kirja, mille Del Montele 27. märtsil 1997 saatis Weicherti nimel üks sõltumatu nõustaja, et kaitsta Weicherti huve Del Monte ees. See kiri näitab ilmselgelt, et Weichert tegutses vastuolus Del Monte huvidega, muutes nii otsustava mõjutamise võimatuks. Kuid Üldkohus lükkas Del Monte argumendi tagasi, leides, et täisosanikud kaitsesid oma huve usaldusosanike ees, kuigi sellest kirjast nähtub täiesti selgelt, et see oli saadetud mitte täisosanike, vaid Weicherti nimel.

115

Kaheksandaks on Del Monte seisukohal, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 238 moonutas Üldkohus Weicherti kostja vastust, mille viimane esitas kohtuvaidluses WAL‑iga, lükates esitatud argumentatsiooni tagasi ainult põhjusel, et hagi esitas hoopis Del Monte, mitte Weichert. Kuid küsimus, kes menetluse algatas, ei mõjuta selle vastuse sisu.

116

Üheksandaks on Del Monte seisukohal, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 259 moonutas Üldkohus tõendeid seetõttu, et tema arvates ei olnud mingit tähtsust asjaolul, et Weicherti majandustulemused ei olnud konsolideeritud Del Monte aruannetesse, arvestades, et Weichert oli partnerlus. Kuid miski ei luba järeldada, et partnerlusele ja muudele ettevõtlusvormidele kohaldatavad konsolideerimisnõuded on erinevad.

117

Kümnendaks moonutas Üldkohus tõendeid sellega, et ta ei võtnud arvesse negatiivsete tõendite omavahelist seotust. Nimelt uuris Üldkohus ainult seda, kas need eraldi võetuna tõendavad otsustava mõju puudumist, järeldades, et see nii ei ole. Kuid ta ei uurinud, kas need tõendid koos võivad seada otsustava mõju avaldamise kahtluse alla.

118

Ent Del Monte hinnangul ei piisa kõigist nendest tõenditest selle tõendamiseks, et Del Monte mõjutas Weichertit nii, et viimane ei saanud sõltumatult määratleda oma tegevust turul, vaid järgis peamiselt Del Montelt saadud juhiseid.

119

Weichert leiab, et Del Monte ei väida mitte seda, et tõendeid on moonutatud, vaid et ta ainult seab kahtluse alla hinnangu, mille Üldkohus tõenditele andis.

120

Komisjon leiab, et Üldkohtu põhjenduskäigus ei ole tõendeid moonutatud.

121

Del Monte esimene, kolmas, viies ja kaheksas kuni kümnes argument tuleb koos tagasi lükata, sest ilmselgelt ei nähtu neist mingit sellist etteheidet Üldkohtule, mis tuleneks tõendite moonutamisest Üldkohtu poolt, samuti ei tooda neis täpselt esile tõendeid, mida väidetavalt moonutati, ning järelikult ei ole nendes täidetud kohtupraktikaga esitatud nõuded.

122

Kuigi Del Monte teises, neljandas, kuuendas ja seitsmendas argumendis on välja toodud konkreetsed etteheited tõendite moonutamise kohta, tuleb siiski järeldada, et need argumendid ei ole põhjendatud.

123

Nimelt mis puudutab Del Monte teist argumenti, siis nagu märkis ka kohtujurist oma ettepaneku punktides 131 ja 132, tuleb Üldkohtu poolt vaidlustatud kohtuotsuse punktis 114 esitatud kinnitust, et „ühingulepingu tingimustest [ei tulene] asjaolu, et täisosanikul oli vetoõigus ühingu „kõigi” otsuste suhtes”, lugeda koos vaidlustatud kohtuotsuse eelnevate punktidega, mis käsitlevad ühingulepingu punkti 9 alapunkti 2 teist lauset ‐ tingimust, mis puudutab vaid osanike koosoleku teatud otsuseid, mis on määratletud selle lepingu punkti 9 alapunktis 4.

124

Seoses Del Monte neljanda argumendiga piisab esiteks märkusest, mille tegi ka kohtujurist oma ettepaneku punktis 143, et ühingulepingu punkti 9 alapunkt 5 ei sisalda mingit teavet selle kohta, milline häälteenamuse nõue kehtis vahekohtukomitee otsuste tegemisel. Teiseks ei too Del Monte täpselt esile seda, kuidas Üldkohus seda tingimust moonutas, kui ta kinnitas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 116, et „selle eelise ulatus [on] suhteline, arvestades osanike koosoleku spetsiifilist pädevust”.

125

Kuuenda argumendi kohta tuleb märkida, nagu teeb ka kohtujurist oma ettepaneku punktides 152 ja 153, et Chiquita ja Dole’i asjassepuutuvad avaldused ei olnud sugugi üheti mõistetavad, vaid neid sai tõlgendada mitmeti. Kuna aga Üldkohtu tõlgendus ei ole ilmselgelt vastuolus nende avalduste sisuga, et saa ka järeldada, et ta neid moonutas.

126

Lõpuks ei saa ka Del Monte seitsmes väide olla tulemuslik, kuna Üldkohtu kinnitus, et „see, et osanik kasutab õigusnõustaja abi, et olla teadlik oma õigustest ja end kaitsta isiku suhtes, keda ta kahtlustab nende õiguste rikkumises”, ei ole vastuolus 27. märtsil 1997 Weicherti nimel sõltumatu nõustaja poolt Del Montele saadetud kirjaga, mis – nagu märgib ka kohtujurist oma ettepaneku punktides 157 ja 158 ‐ oli sõnastatud mitmeti mõistetavalt, kuivõrd selle sissejuhatusest ilmneb, et kirjas edastatakse äriühingu seisukoht, kuid edasised avaldused tehakse muu hulgas W. nimel ja osaliselt sõnaselgelt koguni W. ja Weicherti nimel ühiselt.

127

Arvestades kõiki eespool esitatud kaalutlusi, tuleb kohtuasjas C‑293/13 P esitatud apellatsioonkaebuse teine väide tagasi lükata.

128

Del Monte väidab, et olles küll otsustanud, et otsustava mõjutamise olemasolu tõendamise kohustus on käesolevas asjas komisjonil, pööras Üldkohus mitmel korral selle tõendamiskoormise ümber. Nimelt eeldati järgnevates kohtu põhjenduskäigu osades otsustavat mõjutamist, mille Del Monte pidi ümber lükkama.

129

Esiteks, vaidlustatud kohtuotsuse punktis 113 otsustas Üldkohus ühingulepingu punkti 9 alapunktis 2 ette nähtud täisosanike vetoõiguse kohta, et vastavalt ühingulepingu punkti 9 alapunktidele 3 ja 4 oli osanike koosolekul täpselt kindlaks määratud pädevus, ja et „niisugune olukord ei välistanud Del Monte võimalust mõjutada otsustavalt Weicherti tegevust asjassepuutuval turul”.

130

Teiseks, vaidlustatud kohtuotsuse punktis 208 asus Üldkohus seisukohale, et kuigi „Weicherti hinnaotsused ei pruukinud vastata Del Monte ootustele, ei saa […] kogutud dokumentaalsete tõendite põhjal järeldada, et Weichert ei järginud üldiselt „Del Monte juhiseid” […] ja tegutses turul sõltumatult”.

131

Kolmandaks, vaidlustatud kohtuotsuse punktides 237 ja 238 märkis Üldkohus, et otsustava mõjutamise kohta tehtud järeldust ei nõrgesta „Weicherti poolt ühele Saksa kohtule vaidluses WAL-ga esitatud 15. mai 2002. aasta kostja vastuse [väljavõte, milles ollakse] seisukohal, et kogu Weicherti majanduslik lisaväärtus, st ostud, turustus ja logistika toimis ainult tänu täisosanikele ja et WAL roll äriühingus piirdus rahalise osalusega”.

132

Neljandaks, vaidlustatud kohtuotsuse punktis 260 otsustas Üldkohus Del Monte ja Weicherti raamatupidamisarvestuse konsolideerimata jätmise kohta, et „konsolideerimata jätmine [ei tähenda] tingimata, […] et niisugustel juhtudel on võimatu järeldada, et aset leidis otsustav mõjutamine”.

133

Kuid kui Üldkohus oleks tõendamiskoormist reguleerivaid põhimõtteid õigesti kohaldanud, oleks ta pidanud analüüsima, kas usaldusosaniku vetoõigus, see, et Weicherti hinnad ei vastanud Del Monte ootustele, Saksa kohtutele Weicherti esitatud menetlusdokumendid ja raamatupidamisarvestuse konsolideerimata jätmine andsid piisavalt alust kahelda komisjoni järelduses, et Del Monte mõjutas otsustavalt Weichertit, ja Üldkohus oleks pidanud tuvastama, et selle järelduse tegemiseks ei olnud piisavalt tõendeid.

134

Weichert ja komisjon vaidlevad Del Monte argumentatsioonile vastu.

135

Tuleb asuda seisukohale, et Del Monte argumentatsioon, millele ta kolmandas väites tugineb, põhineb vaidlustatud kohtuotsuse vääral tõlgendusel.

136

Nimelt kõigepealt, nagu möönab ka Del Monte, nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 104 ja 221, et Üldkohus järeldas, et Weicherti rikkumise eest Del Monte solidaarvastutuse tõendamisel on tõendamiskoormis komisjonil.

137

Edasi analüüsis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 98‐220 seda, kas komisjon on oma tõendamiskohustuse täitnud ning järeldas, et tõendid, millele komisjon tugines, olid niisugused, mis seda solidaarvastutust tõendasid.

138

Lõpuks kontrollis Üldkohus oma kohtuotsuse punktides 222–265, kas Del Monte esitatud tõendid ja argumendid on niisugused, et need seavad kahtluse alla komisjoni järelduse, et Weicherti toime pandud rikkumine on süüks pandav Del Montele.

139

Kuid nagu märgib ka kohtujurist oma ettepaneku punktis 117, ei pööratud sellise analüüsi käigus tõendamiskoormist ümber.

140

Seda ümberpööramist ei toimunud ka seetõttu, et Üldkohus lükkas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 113 ja 208 tagasi Del Monte argumendi, et nendes punktides viidatud asjaolud välistasid Weicherti tegeliku otsustava mõjutamise Del Monte poolt. Nimelt piirdus Üldkohus nendes punktides vastamisega Del Monte etteheidetele seoses rikkumise süükspandavusega.

141

Sellest tuleneb, et kohtuasjas C-293/13 P esitatud apellatsioonkaebuse kolmas väide tuleb tagasi lükata.

142

Del Monte väidab, et Üldkohus rikkus põhimõtet in dubio pro reo sellega, et ta pidas teda Weicherti tegevuse eest vastutavaks olenemata sellest, et toimiku materjalide alusel võis jääda kahtlema küsimuses, kas ta mõjutas otseselt Weichertit või mitte.

143

Kohtupraktikast ilmneb, et komisjon on kohustatud esitama piisavalt täpsed ja üksteist toetavad tõendid, mille põhjal saab kindlalt veenduda, et väidetav rikkumine toime pandi. Kui ükski tõend eraldi sellisele veendumusele ei luba jõuda, peab sellele nõudele vastama kaudsete tõendite kogum tervikuna.

144

Käesolevas asjas lubavad mitmed asjaolud kahelda selles, kas Del Monte määras kindlaks põhilise osa Weicherti tegevusest asjassepuutuval turul. Tõsi, Üldkohus lükkas kõik need asjaolud tagasi põhjusel, et tema hinnangul ei tõendanud need otsustava mõjutamise puudumist. Kuid isegi kui see on tõsi, on põhimõtte in dubio pro reo kohaldamine põhjendatud, kuna nende asjaolude tõttu tekib kahtlus, kas komisjoni järeldus otsustava mõjutamise esinemise kohta on õige.

145

Weicherti arvates seab Del Monte kahtluse alla Üldkohtu poolt faktilistele asjaoludele antud hinnangu, millest nähtub, et ükski Del Monte poolt viidatud asjaolu ei ole niisugune, et see seaks komisjoni järelduse piisaval määral kahtluse alla.

146

Komisjon leiab veel, et Del Monte soovib ainult seda, et tõendeid uuesti hinnataks, mistõttu on käesolev väide vastuvõetamatu. Lisaks on ta seisukohal, et Üldkohtu poolt Del Monte argumentidele antud hinnangust nähtub, et Üldkohtu arvates tõendasid tõendid otsustava mõju esinemist õiguslikult piisavalt, ilma et kohus oleks selles kahelnud.

147

Del Monte neljanda väite vastuvõetavuse osas tuleb märkida, et selles heidetakse Üldkohtule ette õigusnormi rikkumist põhimõtte in dubio pro reo rikkumise tõttu ning et seetõttu on see väide vastuvõetav.

148

Sisu osas piisab, kui täheldada, et Üldkohus järeldas kõigi talle esitatud tõendite põhjal, et Del Monte mõjutas otsustavalt Weichertit kogu rikkumisperioodi jooksul.

149

Ent kuna Üldkohtu hinnang, mis esiteks on veenev ja seega ei ärata kahtlust, ning milles teiseks ei ole õigusnormi rikutud, nagu tuvastati esimese väite analüüsi raames, tuleb asuda seisukohale, et põhimõtte in dubio pro reo kohaldamise tingimused ei ole käesolevas asjas täidetud.

150

Seetõttu on kohtuasjas C-293/13 P esitatud apellatsioonkaebuse neljas väide põhjendamata ja tuleb seega tagasi lükata.

151

Del Monte on seisukohal, et Üldkohus rikkus EÜ artikli 81 lõiget 1, kuna ta järeldas, et Del Monte osales Dole’i ja Chiquitaga ühes ja vältavas rikkumises, märkides samas, et Weichert ei olnud Chiquita ja Dole’i vahelistest läbirääkimistest teadlik. Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 590–651 esitatud Üldkohtu põhjenduskäik põhineb kunstlikult osadeks jagatud analüüsil, milles esiteks käsitletakse rikkumist ja teiseks vastutust, puudutades subjektiivset külge ainult vastutuse kontekstis.

152

Nimelt on Del Monte arvates see, et Weichert ei olnud nendest läbirääkimistest teadlik, mitte ainult kergendav asjaolu trahvisumma kindlaksmääramisel, vaid võtmetegur selle kindlaksmääramisel, kas esines üks ja vältav rikkumine. Kooskõlastatud tegevust saab pidada üheks vältavaks rikkumiseks ainult siis, kui on tõendatud, et sooviti saavutada sama eesmärki ning oldi teadlik tervikuna kogu keelatud kokkuleppes osalemisega seotud riskidest ja/või nendeks valmistuti või neid aktsepteeriti. See kriteerium hõlmab seega nii objektiivset kui subjektiivset külge, kuid Weicherti puhul ei olnud subjektiivse külje tingimused täidetud.

153

Weichert toetab Del Monte argumente ja lisab, et otsustades vaidlustatud kohtuotsuse punktis 593, et nii Dole’i ja Chiquita kui Dole’i ja Weicherti vahelised kahepoolsed läbirääkimised olid seotud ja üksteist täiendavad, tugines Üldkohus ainult asjaolule, et Dole oli seotud mõlemate läbirääkimistega. Ent kui sellest piisaks, võiks üheks vältavaks rikkumiseks pidada tervet rida EÜ artiklit 81 rikkuvaid kahepoolseid läbirääkimisi.

154

Weichert leiab, et selle õigusnormi rikkumise tõttu tuleb vaidlusalune otsus tervikuna tühistada, kuna järeldus, et tegemist oli ühe vältava rikkumisega, on ülejäänud otsusega lahutamatult seotud.

155

Komisjon vaidleb Del Monte ja Weicherti argumentidele vastu.

156

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt võib EÜ artikli 81 lõike 1 rikkumine seisneda mitte üksnes üksikus teos, vaid ka mitmes teos või koguni vältavas tegevuses, isegi kui nende tegude või vältava tegevuse üks või enam elementi võivad ka iseenesest ja iseseisvalt endast selle sätte rikkumist kujutada. Kui erinevad teod kuuluvad „tervikplaani” nende identse eesmärgi tõttu, mis rikub konkurentsitingimusi ühisturul, siis on komisjonil õigus omistada nende tegude eest vastutus sõltuvalt osalemisest rikkumises kui tervikus (kohtuotsus komisjon vs. Verhuizingen Coppens, C‑441/11 P, EU:C:2012:778, punkt 41 ja seal viidatud kohtupraktika).

157

Ettevõtja, kes osales oma käitumisega ühes mitmeosalises rikkumises, mis vastab konkurentsivastase eesmärgiga kokkuleppe mõistele või kooskõlastatud tegevusele EÜ artikli 81 lõike 1 tähenduses ning mille eesmärk oli aidata kaasa rikkumise toimepanemisele tervikuna, võib olla ühtlasi vastutav sama rikkumise raames teiste ettevõtjate poolt toime pandud käitumise eest kogu selle aja jooksul, mil ta selles rikkumises osales. See on nii juhul, kui on tõendatud, et kõnealune ettevõtja nõustus oma käitumisega panustama kõigi osavõtjate ühistesse eesmärkidesse ja et ta oli teadlik kavandatavast õigusvastasest tegevusest või teiste ettevõtjate poolt sellise tegevuse elluviimisest samadel eesmärkidel või et ta võis seda mõistlikult ette näha ja oli valmis seda riski võtma (kohtuotsus komisjon vs. Verhuizingen Coppens, C‑441/11 P, EU:C:2012:778, punkt 42 ja seal viidatud kohtupraktika).

158

Seega võib ettevõtja olla osalenud otse kõigis konkurentsivastastes tegudes, mis moodustavad ühe ja vältava rikkumise ning millisel juhul on komisjonil õigus võtta ettevõtja vastutusele kogu selle tegevuse eest ja seega kogu nimetatud rikkumise eest. On ka võimalik, et ettevõtja osales otse ainult osas ühe ja vältava rikkumise moodustavatest konkurentsivastastest tegevustest, kuid ta oli teadlik kogu muust kavandatud õigusvastasest tegevusest või teiste kartellis osalejate poolt sellise tegevuse elluviimisest samadel eesmärkidel, või et ta võis seda mõistlikult ette näha ja oli valmis seda riski võtma. Sel juhul on komisjonil õigus ettevõtjale süüks panna rikkumise moodustav kogu konkurentsivastane tegevus ja järelikult rikkumine kui tervik (kohtuotsus komisjon vs. Verhuizingen Coppens, C‑441/11 P, EU:C:2012:778, punkt 43).

159

Seevastu siis, kui ettevõtja on osalenud otse ühes või mitmes konkurentsivastases teos, mis moodustab ühe ja vältava rikkumise, kuid ei ole tõendatud, et ta nõustus oma käitumisega panustama kõigi teiste kartellis osalejate ühistesse eesmärkidesse ja et ta oli teadlik kogu muust kavandatavast õigusvastasest tegevusest või nimetatud osalejate poolt sellise tegevuse elluviimisest samadel eesmärkidel, või et ta võis seda mõistlikult eeldada ja oli valmis seda riski võtma, võib komisjon sellele ettevõtjale panna süüks üksnes tegevust, milles ta otse osales ja üksnes niisugust kavandatavat tegevust või teiste osalejate poolt sellise tegevuse elluviimist samadel eesmärkidel, mida ta järgis ja mille osas on tõendatud, et ta oli sellest teadlik või võis seda mõistlikult eeldada ja oli valmis seda riski võtma (kohtuotsus komisjon vs. Verhuizingen Coppens, C‑441/11 P, EU:C:2012:778, punkt 44).

160

Seetõttu otsustas Üldkohus käesolevas asjas ilma õigusnormi rikkumata, et asjaolu, et Weichert ei olnud teadlik Dole’i ja Chiquita vahelisest teabevahetusest, ei olnud niisugune, mis muudaks tuvastatud ühe ja vältava rikkumise – mida siiski ei saanud omistada tervikuna sellele äriühingule – laadi.

161

Sellest tuleneb, et kohtuasjas C-293/13 P esitatud apellatsioonkaebuse viies väide tuleb tagasi lükata ja seega Del Monte apellatsioonkaebus rahuldamata jätta.

162

Käesoleva kohtuotsuse punktides 48 ja 49 esitatud põhjustel seavad komisjon ja Del Monte kahtluse alla Weicherti huvi esitada kostja vastus.

163

Weichert vaidleb komisjoni ja Del Monte argumentatsioonile vastu.

164

Nagu märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 51, võivad vastavalt Euroopa Kohtu kodukorra artiklile 172 iga Üldkohtu kohtuasja pool, kellel on „huvi, et apellatsioonkaebus rahuldataks või jäetaks rahuldamata”, esitada apellatsioonkaebusele vastuse kahe kuu jooksul alates apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest.

165

Käesolevas asjas on erinevalt sellest, mida tunduvad väitvat komisjon ja Del Monte, ilmselge, et Weichert on huvitatud komisjoni apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisest. Nimelt juhul, kui Euroopa Kohus selle apellatsioonkaebuse rahuldab, võib Weicherti poolt solidaarselt tasumisele kuuluv trahvisumma olla suurem, mistõttu on tema huvides esitada oma seisukoht kõigis sellega seotud õigusküsimustes.

166

Seega tuleb järeldada, et Weichertil on huvi kostja vastus esitada.

167

Komisjon väidab, et Üldkohus rikkus õigusnormi sellega, et ta tuvastas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 840–853, et Weicherti poolt haldusmenetluses esitatud teabe tõttu tuli vaidlusaluses otsuses määratud trahvi vähendada.

168

Ta märgib, et suuniste punkti 29 kohaselt võidakse määruse nr 1/2003 artikli 23 alusel määratavat trahvi põhisummat vähendada muu hulgas siis, kui ettevõtja teeb komisjoniga tõhusat koostööd, muu hulgas väljaspool tema juriidilist koostöökohustust.

169

Kuid komisjoni hinnangul on ettevõtjad kohustatud määruse nr 1/2003 artikli 18 alusel esitatud teabenõuetele vastama, kuna see säte ei anna teabenõude adressaatidest ettevõtjatele mingit õigust nõudele mitte vastata ning paneb neile aktiivse koostöö tegemise kohustuse. Nii on komisjonil õigus kohustada ettevõtjat talle esitama vajalikku teavet faktide kohta, millest ettevõtja võib teadlik olla, ning komisjonile edastama vajaduse korral sellega seotud dokumendid.

170

Järelikult ei lähe komisjoni teabenõudele vastusena teavet esitav ettevõtja kaugemale koostööst, mida ta on kohustatud viidatu sätte alusel tegema, ning niisugust vastusena esitatud teavet ei saa käsitada vabatahtliku koostööna, mida tuleks premeerida ettevõtjale määratava trahvi vähendamisega.

171

Nii tuleneb Üldkohtu väljakujunenud kohtupraktikast, et koostöö, mis ei ületa määruse nr 1/2003 artikli 18 lõikes 1 sätestatud ettevõtja kohustuse piire, ei anna õigust ettevõtja trahvi mingile vähendamisele, olenemata sellest, et teavet küsiti viidatud määruse artikli 18 lõike 2 alusel või viidatud sätte lõikes 3 ette nähtud otsuse alusel.

172

Komisjon lisab, et ettevõtja, kes piirdub nimetatud määruse alusel tehtava koostöö kohustuse täitmisega, ei näita üles tõelist koostöötahet leebema kohtlemise teatist käsitleva Euroopa Kohtu praktika tähenduses.

173

Komisjon toonitab, et eesmärk keelatud kokkuleppeid destabiliseerida, julgustades ettevõtjaid nendest komisjonile teada andma, ja eesmärk tõendite esitamise teel komisjoni tööd hõlbustada seataks olulisel määral ohtu, kui niisuguste ettevõtjate trahvi, kes omaalgatuslikult tõendeid ei esita, vaid ainult vastavad uurimismeetmele, saaks vähendada ka siis, kui nende esitatud teave osutus kasulikuks.

174

Ta märgib, et mitmel juhul on teabenõuetele vastuseks esitatud teave uurimise esemeks oleva rikkumise tuvastamisele kaasa aitav, sest selle uurimismeetme eesmärk on just võimaldada komisjonil saada teavet, mida ta vajalikuks peab.

175

Lõpuks leiab komisjon, et vaidluses saab teha lõpliku lahendi ning palub Euroopa Kohtul määrata Weichertile ja Del Montele solidaarselt tasumisele kuuluv trahv lõppsummas 9800000 eurot.

176

Del Monte ja Weichert vaidlevad komisjonile vastu, leides, et tema argumentatsioon põhineb vaidlustatud kohtuotsuse vääralt tõlgendusel, sest Üldkohus analüüsis oma kohtuotsuse punktides 834‐839 seda, kas Weicherti koostöö oli vabatahtlik või mitte ning tuvastas selle kohtuotsuse punktis 840, et see koostöö oli vabatahtlik, sest teavet esitati vastusena mitte otsusele määruse nr 1/2003 artikli 18 lõike 3 tähenduses, vaid tavalisele nõudele, millele viidatakse selle sätte lõikes 2.

177

Del Monte ja Weichert on ka seisukohal, et puudub õiguslik kohustus vastata tavalisele teabenõudele, mis on esitatud määruse nr 1/2003 artikli 18 lõike 2 alusel. Ta toonitab, et ainult selle sätte lõike 3 alusel tehtud otsus tekitab täitmisele pööratava õigusliku kohustuse, ainult seda saab edasi kaevata ja ainult see võib kaasa tuua viidatud määruse artiklites 23 ja 24 ette nähtud karistusi vastamata jätmise eest. Kui esitatud on lihtne teabenõue, ei saa vastamata jätmise eest määrata trahvi ega karistusmakset. Lisaks on vastavalt ELTL artiklile 288 siduvad ainult määrused, direktiivid ja otsused. Seega juhul, kui ettevõtja teabenõudele ei vasta, võib komisjon õigusliku kohustuse tekitamiseks vastu võtta vastavasisulise otsuse.

178

Del Monte ja Weichert on ka seisukohal, et Üldkohus kasutas oma täielikku pädevust trahvide muutmise alal ja et komisjoni suunised ei ole talle siduvad. Seetõttu ei saa komisjon tulemuslikult väita, et kohaldatud trahvi vähendamine seab ohtu 2002. aasta koostööteatise kohaldamise võimaluse ja seda vähendamist ei saa vaidlustada põhjusel, et see ei vasta ühele tema teatistest. Üldkohus on ka varem trahve vähendanud vastuste eest tavalistele teabenõuetele ja Euroopa Kohus ei ole neid lahendeid muutnud.

179

Lõpuks on Del Monte ja Weichert seisukohal, et komisjoni kartused seoses trahvi hoiatava mõju säilimisega ei ole põhjendatud, sest Üldkohus vähendas trahvi vaid 2% põhisummast. Lisaks, kui komisjon soovinuks seda vähendamist vältida, oleks ta võinud võtta vastu otsuse määruse nr 1/2003 artikli 18 lõike 3 alusel. Ettevõtjad, kes vastavad teabenõuetele, hõlbustavad oluliselt uurimist ja loobuvad teatud menetlusõigustest.

180

Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 840–853 otsustas Üldkohus, et Weicherti vastus määruse nr 1/2003 artikli 18 lõike 2 alusel esitatud teabenõudele oli niisugune, et see õigustas trahvi vähendamist selle äriühingu koostöö eest haldusmenetluses.

181

Selle kohta olgu märgitud, et vastavalt viidatud määruse artikli 18 lõikele 2 saadab komisjon ettevõtjale või ettevõtjate ühendusele tavalise teabenõude, märkides selles nõude õigusliku aluse ja eesmärgi, täpsustades, millist teavet nõutakse, ning määrates kindlaks teabe esitamise tähtaja.

182

Käesolevas asjas ei ole vaidlust selles, et Weichert ei olnud kohustatud esitama teavet määruse nr 1/2003 artikli 18 lõike 3 alusel tehtud ametliku otsuse alusel, vaid talle esitati tavaline teabenõue selle määruse artikli 18 lõike 2 alusel.

183

Ent kuna Weichert piirdus vastamisega tavalisele teabenõudele, tuleb järeldada, et ta ei esitanud komisjonile teavet ilma, et talt seda oleks palutud.

184

Nagu märgib ka kohtujurist oma ettepaneku punktis 246, on trahvi vähendamine 2002. aasta koostööteatise alusel põhjendatud vaid siis, kui ettevõtja annab komisjonile teavet omal algatusel. Nimelt tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et asjassepuutuva ettevõtja käitumine ei pea mitte ainult lihtsustama komisjoni tööd rikkumise tuvastamisel, vaid see peab väljendama ka tõelist koostöötahet (vt selle kohta kohtuotsused Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, C‑189/02 P, C‑202/02 P, C‑205/02 P ‐ C‑208/02 P ja C‑213/02 P, EU:C:2005:408, punktid 395 ja 396, ning kohtuotsus Schenker & Co. jt, C‑681/11, EU:C:2013:404, punkt 48).

185

Eeltoodust erinev tõlgendus kahjustaks nii leebema kohtlemise süsteemi eesmärki kui ka huvi selle vastu, sest esiteks tähendaks see, et kõigi keelatud kokkuleppe poolte trahvi vähendataks, kui nad esitavad komisjonile viimase nõudel kasulikku teavet ja/või kasulikke tõendeid ning teiseks julgustaks see ettevõtjaid käituma äraootavalt, selle asemel et esitada komisjonile teavet ja tõendeid võimalikult kiiresti ja võimalikult palju omal algatusel.

186

Seetõttu on Üldkohus rikkunud õigusnormi, järeldades vaidlustatud kohtuotsuse punktides 840–853, et vastamine määruse nr 1/2003 artikli 18 lõike 2 alusel esitatud teabenõuetele õigustas trahvi vähendamist.

187

Lisaks, nagu nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 853–856 ja 880, rikkus Üldkohus samamoodi õigusnormi sellega, et ta vähendas oma täielikku pädevust teostades Del Monte ja Weicherti trahvi 10% viimase koostöö eest haldusmenetluses, kuigi Weicherti käitumist ei saa pidada tegelikku koostöötahet väljendavaks käitumiseks.

188

Neid asjaolusid arvestades tuleb kohtuasjas C‑294/13 P komisjoni esitatud esimese väitega nõustuda ja tühistada vaidlustatud kohtuotsuse resolutsiooni esimene punkt.

189

Kuna komisjon esitas teise väite teise võimalusena ja tema esimese väitega nõustuti, puudub vajadus teist väidet analüüsida.

190

Del Monte leiab, et juhul, kui Euroopa Kohus peaks kohtuasjas C‑294/13 P komisjoni esitatud apellatsioonkaebuse esimese väitega nõustuma, tuleb uurida küsimust, kas komisjoni teabenõuete esitamise tõttu oli Weichert kohustatud üles tunnistama, et ta EÜ on pannud toime artikli 81 rikkumise. Vaidlustatud kohtuotsuses on rikutud õigusnormi seetõttu, et Üldkohus ei käsitlenud küsimust, kas Weichertil oli õigus vastamata jätta seetõttu, et väljanõutud teabe esitamisega oleks ta andnud tunnistusi iseenda vastu.

191

Weichert väidab ka, et kui teabenõude saamisel tekib õiguslik vastamiskohustus, muutub kohaldatavaks ka õigus keelduda enda vastu tunnistuste andmisest ning Üldkohtu tähelepanek, mille kohaselt Weichertil ei ole õigust sellele õigusele tugineda, ei ole enam õige. Nimelt kuna Weichertilt nõuti, et ta selgitaks üksikasjalikult, mida enne hinna kehtestamist peetud kahepoolsetel läbirääkimistel arutati, siis olukorras, kus komisjon kahtlustas, et nendel läbirääkimistel oli konkurentsi piirav eesmärk, oli küsimuste eesmärk sundida Weichertit üles tunnistama rikkumine, mille tõendamise kohustus oli komisjonil.

192

Komisjon vaidleb Weicherti ja Del Monte argumentatsioonile vastu. Lisaks leiab ta, et kohtuasjas C‑294/13 P esitatud Weicherti vastuapellatsioonkaebus on vastuvõetamatu.

193

Euroopa Kohus peab hindama, kas korrakohase õigusemõistmise kaalutlustel tuleb käesoleva asja asjaolusid arvestades kohtuasjas C‑294/13 P esitatud Weicherti vastuapellatsioonkaebus sisuliselt rahuldamata jätta ilma, et lahendataks komisjoni esitatud vastuvõetamatuse vastuväide (vt selle kohta kohtuotsus nõukogu vs. Boehringer C‑23/00 P, EU:C:2002:118, punkt 52).

194

Tuleb asuda seisukohale, et seda tuleb teha. Nimelt isegi kui eeldada, et vastuvõetamatuse vastuväitega tuleb nõustuda, tuleb uurida sisuliselt Del Monte argumente, mis on põhimõtteliselt samad, mille esitas ka Weichert.

195

Kuid selle kohta tuleneb kohtupraktikast, et õigus keelduda enda vastu tunnistuste andmisest ei laiene määruse nr 1/2003 artikli 18 lõike 2 alusel esitatud teabenõuetele (vt selle kohta kohtuotsused Dalmine vs. komisjon, C‑407/04 P, EU:C:2007:53, punkt 35, ja Erste Group Bank jt vs. komisjon, C‑125/07 P, C‑133/07 P ja C‑137/07 P, EU:C:2009:576, punkt 272).

196

Nimelt ei saa sellel õiguslikul alusel esitatud teabenõudele tähtaegselt vastamata jätmisele kaasneda trahvi või karistusmakse määramine vastavalt kas määruse nr 1/2003 artikli 23 või artikli 24 alusel. Tavaline teabenõue erineb seega määruse nr 1/2003 artikli 18 lõike 3 alusel vastu võetud ametlikust otsusest, millele vastamata jätmise korral näeb see määrus ette rahaliste trahvide määramise.

197

Käesolevas asjas piisab seega, kui tuvastada, et komisjon ei teinud Weicherti suhtes otsust määruse nr 1/2003 artikli 18 lõike 3 tähenduses.

198

Neid asjaolusid arvestades ei saa Weichert ja Del Monte tulemuslikult tugineda Weicherti õigusele keelduda rikkumises osalemise kohta komisjonile enda vastu ütluste andmisest (vt selle kohta kohtuotsused Dalmine vs. komisjon, C‑407/04 P, EU:C:2007:53, punkt 35, ja Erste Group Bank jt vs. komisjon, C‑125/07 P, C‑133/07 P ja C‑137/07 P, EU:C:2009:576, punkt 272).

199

Eeltoodust tuleneb, et Weicherti ja Del Monte vastuapellatsioonkaebused kohtuasjas C‑294/13 P tuleb rahuldamata jätta.

200

Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 61 esimese lõigu kohaselt võib Euroopa Kohus teha Üldkohtu otsuse tühistamise korral asja suhtes ise lõpliku kohtuotsuse, kui menetlusstaadium seda lubab.

201

Kuna käesolevas asjas tuleb tühistada vaid vaidlustatud kohtuotsuse resolutsiooni esimene punkt, mis puudutab trahvi summat, on Euroopa Kohtul kogu vajalik teave selle summa üle lõpliku otsuse langetamiseks.

202

Selleks et parandada käesoleva kohtuotsuse punktis 187 tuvastatud rikkumine ja arvestades käesoleva kohtuotsuse punktides 183–185 esitatud kaalutlusi, tuleb tühistada trahvi vähendamine Üldkohtu poolt määraga 10% Weicherti koostöö eest haldusmenetluses ning määrata trahviks 9800000 eurot.

203

Kodukorra artikli 184 lõige 2 sätestab, et kui apellatsioonkaebus on põhjendamatu või kui see on põhjendatud ja Üldkohus teeb ise kohtuasjas otsuse, otsustab ta kohtukulude jaotamise.

204

Vastavalt kodukorra artikli 138 lõikele 1, mida kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonimenetluses, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

205

Vastavalt sama kodukorra artikli 140 lõikele 3, mida kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonimenetluses, võib Euroopa Kohus otsustada, et menetlusse astuja kannab ise oma kohtukulud.

206

Kuna Del Monte ja Weichert on kõik kohtuvaidlused kaotanud ja komisjon on kõigis kohtuasjades nõudnud kohtukulude väljamõistmist nendelt äriühingutelt, tuleb kohtukulud välja mõista nendelt äriühingutelt. Kuid Weichertil tuleb kanda oma kohtukulud kohtuasjades, mille algatasid Del Monte ja komisjon.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (teine koda) otsustab: