1

Hispaania Kuningriik palub oma apellatsioonkaebuses, et Euroopa Kohus tühistaks Euroopa Liidu Üldkohtu otsuse Hispaania vs. komisjon (T‑235/11, EU:T:2013:49; edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus”), millega Üldkohus jättis rahuldamata tema hagi, mille esemeks oli esimese võimalusena nõue tühistada komisjoni 18. veebruari 2011. aasta otsus K(2011) 1023 (lõplik), millega vähendatakse ühtekuuluvusfondist järgmistele projektijärkudele määratud rahalist abi „Raudteeseadmete tarne ja paigaldus Madridi, Zaragoza, Barcelona ja Prantsuse piiri vahelisel kiirraudteel. Madridi ja Lérida vaheline lõik” (CCI 1999.ES.16.CPT.001), „Madridi ja Barcelona vaheline kiirraudtee. Lérida ja Martorelli vaheline lõik (platvorm, esimene etapp)” (CCI 2000.ES.16.C.PT.001), „Madridi, Zaragoza, Barcelona ja Prantsuse piiri vaheline kiirraudtee. Raudteejuurdepääs Zaragoza uude rongijaama” (CCI 2000.ES.16.C.PT.003), „Madridi, Barcelona ja Prantsuse piiri vaheline kiirraudtee. Lérida ja Martorelli vaheline lõik. Alalõik X-A (Olérdola – Avinyonet del Penedés)” (CCI 2001.ES.16.C.PT.007), „Uus raudteejuurdepääs Levante kiirraudteele. La Gineta ja Albacete vaheline alalõik (Platvorm)” (CCI 2004.ES.16.C.PT.014) (edaspidi „vaidlusalune otsus”), ja teise võimalusena nõue tühistada osaliselt sama otsus osas, milles see puudutab Euroopa Komisjoni tehtud korrektsioone.

2

Vaidlustatud kohtuotsuses kirjeldab Üldkohus õiguslikku raamistikku järgmiselt.

3

Nõukogu 16. mai 1994. aasta määruse (EÜ) nr 1164/94, millega asutatakse ühtekuuluvusfond (EÜT L 130, lk 1; ELT eriväljaanne 14/01, lk 9), muudetud nõukogu 21. juuni 1999. aasta määrusega (EÜ) nr 1264/1999 (EÜT L 161, lk 57; ELT eriväljaanne 14/01, lk 73) ja nõukogu 21. juuni 1999. aasta määrusega (EÜ) nr 1265/1999 (EÜT L 161, lk 62; ELT eriväljaanne 14/01, lk 78; edaspidi „muudetud määrus nr 1164/94”), artikli 2 lõige 1 sätestab:

„Fond annab rahalist toetust projektidele, mis aitavad kaasa Euroopa Liidu asutamislepingus sätestatud eesmärkide saavutamisele keskkonna ja üleeuroopaliste transpordiinfrastruktuurivõrkude valdkonnas liikmesriikides, mille SKT, hinnatuna ostujõu pariteetides, inimese kohta on väiksem kui 90% ühenduse keskmisest, ja millel on olemas programm [ELTL artiklis 126] sätestatud majandusliku lähenemise tingimuste täitmiseks.”

4

Muudetud määruse nr 1164/94 artikli 8 lõige 1 näeb ette:

„Fondi poolt rahastatavad projektid on kooskõlas asutamislepingutega, nendega kooskõlas vastuvõetud õigusaktidega ja ühenduse poliitikaga, sealhulgas keskkonnakaitset, transporti, üleeuroopalisi võrke, konkurentsi ja riigihankelepingute sõlmimist puudutava poliitikaga.”

5

Muudetud määruse nr 1164/94 II lisas „Rakendussätted” asuv artikkel H „Finantskorrektsioonid” sätestab:

6

Komisjoni 29. juuli 2002. aasta määruse (EÜ) nr 1386/2002, millega kehtestatakse nõukogu määruse (EÜ) nr 1164/94 üksikasjalikud rakenduseeskirjad seoses Ühtekuuluvusfondist antava abi suhtes kohaldatavate juhtimis- ja kontrollisüsteemidega ning finantskorrektsioonide tegemise korraga) (EÜT L 201, lk 5; ELT eriväljaanne 14/01, lk 162), artikkel 18 on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Tähtaeg, mille jooksul asjaomane liikmesriik võib vastuseks määruse (EÜ) nr 1164/94 II lisa artikli H punkti 1 kohasele taotlusele esitada oma [seisukohad], on kaks kuud, välja arvatud nõuetekohaselt põhjendatud juhtudel, mil komisjoniga võib kokku leppida pikema tähtaja.

2.   Kui komisjon pakub välja finantskorrektsioonide tegemise ekstrapolatsiooni või standardmäära põhjal, antakse liikmesriigile võimalus tõendada asjakohaste toimikute läbivaatamise abil, et eiramise tegelik ulatus oli komisjoni hinnatust väiksem. Kokkuleppel komisjoniga võib liikmesriik piirata toimikute läbivaatamise ulatust üksnes asjaomaste toimikute asjakohase osaga või pisteliste väljavõtetega.

Välja arvatud nõuetekohaselt põhjendatud juhtudel, ei ole selliseks läbivaatamiseks lubatud aega rohkem kui kaks kuud pärast lõikes 1 osutatud kahekuulise tähtaja lõppu. Sellise läbivaatamise tulemused vaadatakse üle määruse (EÜ) nr 1164/94 II lisa artikli H punkti 1 teises lõigus sätestatud korras. Komisjon võtab arvesse kõiki tõendeid, mis liikmesriik on esitanud nende tähtaegade jooksul.

3.   Kui liikmesriik vaidlustab komisjoni märkused ja kui määruse (EÜ) nr 1164/94 II lisa artikli H punkti 1 teise lõigu alusel toimub [ärakuulamine], hakatakse kolmekuulist tähtaega, mille jooksul komisjon võib kõnealuse määruse II lisa artikli H punkti 2 alusel teha oma otsuse, arvestama arutelu kuupäevast.” [Täpsustatud tõlge]

7

Vaidluse taust on välja toodud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 13–23 ja need võib kokku võtta alljärgnevalt.

8

Komisjoni kinnitas oma 13. septembri 2000. aasta otsusega K(2000) 2113 (muudetud) Ühtekuuluvusfondist rahalise abi andmise teatavatele projektijärkudele Madrid–Barcelona (Hispaania) vahelisel kiirraudteel.

9

Komisjon saatis iga projektijärgu kohta – vastavalt 23. oktoobri 2009. aasta kirjas, 30. märtsi 2010. aasta kirjas ja kolmes 21. aprilli 2010. aasta kirjas – Hispaania Kuningriigile ettepaneku projekt lõpetada. Kõik need ettepanekud sisaldasid finantskorrektsioone riigihankeid reguleerivate õigusnormide rikkumise eest.

10

Kuna Hispaania ametiasutused väljendasid 13. mai 2010. aasta kirjas komisjoni lõpetamisettepanekule oma vastuseisu, korraldati 23. juunil 2010 ärakuulamine. Sellel ärakuulamisel esitati komisjonile „ametiasutuste memo seoses finantskorrektsiooni ettepanekuga” ja „nimekiri dokumentidest, mis olid komisjonile saadetud vastuseks tema ettepanekule teha seoses Ühtekuuluvusfondist rahastatavate projektide lõpetamisettepanekuga finantskorrektsioon”.

11

Hispaania Kuningriik saatis komisjonile oma 23. juuli 2010. aasta kirjas täiendavat teavet.

12

Komisjon võttis 18. veebruaril 2011 vastu vaidlusaluse otsuse.

13

Selles otsuses, mis tehti Hispaania Kuningriigile teatavaks 21. veebruaril 2011, tuvastas komisjon mitu rikkumist riigihankeid reguleerivate liidu õigusnormide kohaldamisel, mis puudutasid kõnealuse projekti erinevaid järke, ning vähendas nendele järkudele eraldatud abi seetõttu 31328947,63 euro võrra.

14

Üldkohtu kantseleisse 29. aprillil 2011 saabunud hagiavalduses palus Hispaania Kuningriik esimese võimalusena vaidlusaluse otsuse tühistamist ja teise võimalusena selle tühistamist osas, milles see puudutab komisjoni määratud finantskorrektsiooni.

15

Hispaania Kuningriik esitas oma hagi põhjenduseks esimese võimalusena kaks väidet, mis käsitlevad vastavalt asjaolu, et komisjon ei järginud muudetud määruse nr 1164/94 II lisa artikli H lõikes 2 ette nähtud tähtaega, ja nõukogu 14. juuni 1993. aasta direktiivi 93/38/EMÜ, millega kooskõlastatakse veevarustus-, energeetika-, transpordi- ja telekommunikatsioonisektoris tegutsevate tellijate hankemenetlused (EÜT L 199, lk 84; ELT eriväljaanne 06/02, lk 194), artikli 20 lõike 2 väära kohaldamist, ning teise võimalusena väite, mis käsitleb õigusnormi rikkumist nimetatud direktiivi artikli 20 lõike 2 punkti f kohaldamisel.

16

Üldkohus jättis selle hagi vaidlustatud kohtuotsusega põhjendamatuse tõttu rahuldamata.

17

Mis puutub esimesse väitesse – milles Hispaania Kuningriik väitis sisuliselt, et nii muudetud määruse nr 1164/94 II lisa artikli H lõikes 2 kui ka määruse nr 1386/2002 artikli 18 lõikes 3 ette nähtud kolmekuuline tähtaeg eeldab seda, et finantskorrektsiooni tegemise otsus oleks tulnud vastu võtta kolme kuu jooksul pärast ärakuulamist või vähemalt pärast seda, kui komisjon sai Hispaania valitsuselt täiendavat teavet, mistõttu on vaidlusalune otsus hilinenud ja seetõttu õigusvastane –, siis leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 32, et tema otsusest Kreeka vs. komisjon (T‑404/05, EU:T:2008:510, punkt 44), mida kinnitas Euroopa Kohtu määrus Kreeka vs. komisjon (C‑43/09 P, EU:C:2010:36), et muudetud määruse nr 1164/94 II lisa artikli H lõige 2 ei näe ette ühtegi tähtaega, mille jooksul komisjon peab oma otsuse vastu võtma. Tema sõnul tuleneb selline tõlgendus muu hulgas sõnaselgelt selle sätte sõnastusest. Kolmekuuline tähtaeg, millele viidatakse, puudutab komisjoni ja liikmesriigi vahelise kokkuleppe sõlmimist.

18

Üldkohus jätkas, märkides vaidlustatud kohtuotsuse punktis 33, et kuigi nimetatud sätte prantsuskeelses versioonis on kirjas, et „[à] l’expiration d’un délai fixé par la Commission, dans le respect de la procédure applicable, en l’absence d’accord et compte tenu des observations éventuelles de l’État membre, la Commission décide, dans un délai de trois mois”, on kõik teised keeleversioonid selle sätte sõnastanud erinevalt ning väljend „dans un délai de trois mois” viitab sellele, et poolte vahel puudub kokkulepe. Nagu tuleneb eelkõige kohtuotsusest Bacardi (C‑253/99, EU:C:2001:490, punkt 41 ja seal viidatud kohtupraktika), välistab liidu õiguse ühetaolise tõlgendamise vajadus selle, et õigusnormi teksti käsitletakse isoleeritult, ja nõuab, et kahtluse korral tõlgendataks ja kohaldataks seda teiste ametlike keelte versioone arvestades.

19

Neil tingimustel võimaldab muudetud määruse nr 1164/94 II lisa artikli H lõige 2 asjaomasel liikmesriigil esitada komisjonile pärast ärakuulamist täiendavat teavet ja komisjonil võtta seda teavet arvesse ning alles siis, „kui kolme kuu jooksul ei ole kokkuleppele jõutud, teeb komisjon liikmesriigi võimalikke selgitusi arvesse võttes otsuse (vaidlustatud kohtuotsuse punkt 34).

20

Mis puutub Hispaania Kuningriigi poolt Üldkohtu istungil kohtule vastuseks esitatud teesi, mis on toodud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 35 ning mille kohaselt kehtivad ärakuulamise hetkest alates samaaegselt kaks tähtaega – nimelt muudetud määruse nr 1164/94 II lisa artikli H lõikes 2 sätestatud tähtaeg, mis on asjaomase liikmesriigiga kokkuleppe saavutamiseks, ja määruse nr 1386/2002 artikli 18 lõikes 3 ette nähtud tähtaeg, mis viitab komisjoni otsuse vastuvõtmisele, et teha nõutavad finantskorrektsioonid –, siis leidis Üldkohus, et selle teesiga ei saa nõustuda.

21

Nimelt leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 36, et „määruse nr 1386/2002 artikli 18 lõige 3 määra[s] vaid kuupäeva, millest alates hakka[s] muudetud määruse nr 1164/94 II lisa artikli H lõike 2 alusel otsuse vastuvõtmise tähtaeg kulgema”, kuid nagu tuleneb nimetatud kohtuotsuse punktist 32, ei näe see säte ette „mingisugust tähtaega, mille jooksul komisjon peab otsuse tegema”.

22

Nii leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 37, et kui on vaja teha võimaluse korral rakendusmääruse – nagu määrus nr 1386/2002 – kooskõlaline tõlgendamine koos alusmääruse sätetega, siis ei saa nõustuda määruse nr 1386/2002 artikli 18 lõike 3 sellise tõlgendusega, mis annab komisjonile vaidlusaluse otsuse vastuvõtmiseks vaid kolmekuulise tähtaja.

23

Üldkohus lisas selle kohtuotsuse punktis 38, et nende kahe sätte selline tõlgendamine nagu „Hispaania Kuningriik välja pakub, võtab muudetud määruse nr 1164/94 II lisa artikli H lõikes 2 ette nähtud tähtajalt selle kasuliku mõju, kuna sellest tuleneb, et komisjon peaks juhul, kui on kaks samaaegselt kehtivat eraldiseisvat tähtaega, selle sätte alusel võtma otsuse vastu kolme kuu jooksul, mille jooksul ta üritab asjaomase liikmesriigiga kokkuleppele jõuda”.

24

Vaidlustatud kohtuotsuse puntides 39–41 jõudis Üldkohus järeldusele, et „kuna määruse nr 1386/2002 artikli 18 lõige 3 määrab vaid kuupäeva, millest alates hakkab muudetud määruse nr 1164/94 II lisa artikli H lõike 2 alusel [otsuse vastuvõtmise tähtaeg] kulgema”, siis ei oma käesoleval juhul tähtsust asjaolu, et määruse nr 1386/2002 artikli 18 lõike 3 hispaania‑, taani‑, saksa‑ ja hollandikeelses versioonis viidatakse kolmekuulisele tähtajale, mille jooksul komisjon „peab vastu võtma” või „võtab” vastu otsuse, sama sätte sloveenikeelses versioonis on aga üldisemalt „otsus selle määruse II lisa artikli H lõike 2 alusel” ning muud selle sätte keeleversioonid viitavad kolmekuulisele tähtajale, mille jooksul komisjon „võib” teha otsuse nimetatud määruse II lisa artikli H lõike 2 alusel, ning seetõttu tuleb esimene väide tagasi lükata.

25

Vaidlustatud otsuse punktides 44–72 ja 76–108 lükkas Üldkohus tagasi ka Hispaania Kuningriigi teise ja kolmanda väite.

26

Hispaania Kuningriik palub apellatsioonkaebuses Euroopa Kohtul:

27

Komisjon palub Euroopa Kohtul:

28

Hispaania Kuningriik esitab oma apellatsioonkaebuse põhjenduseks kaks väidet Üldkohtu õigusnormi rikkumiste kohta, mis seonduvad esiteks muudetud määruse nr 1164/94 II lisa artikli H lõikes 2 ette nähtud tähtaja möödalaskmise tõttu vaidlusaluse otsuse vastuvõtmisel ja teiseks mõistega „hankija” direktiivi 93/38 tähenduses.

29

Hispaania Kuningriik väidab, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta leidis, et muudetud määruse nr 1164/94 II lisa artikli H lõige 2 ei näe komisjonile otsuse vastuvõtmiseks ette tähtaega.

30

Selle liikmesriigi sõnul tuleb nimetatud sätet, vastupidi, mõista nii, et see näeb ette, et komisjon peab juhul, kui ta nimetatud määruse II lisa artikli H lõikes 1 ette nähtud ärakuulamisel asjaomase liikmesriigiga kokkuleppele ei jõua, võtma kolme kuu jooksul vastu otsuse kas abisummat vähendada või teha finantskorrektsioonid.

31

Vaid Hispaania Kuningriigi tõlgendus saab anda kõnealustele sätetele mõtte ja kasuliku mõju.

32

Nii näeb muudetud määruse nr 1164/94 II lisa artikli H lõige 2 ette kolmekuulise tähtaja, mis hakkab kulgema „komisjon[i] […] poolt määratud tähtaja lõppedes”; see tähtaeg ei saa olla midagi muud kui sama artikli lõike 1 esimese lõigu viimases lauses nimetatud tähtaeg: „komisjon […] nõuab liikmesriigilt selgituste esitamist kindlaksmääratud tähtaja jooksul”. See tähtaeg lõpeb enne artikli H lõikes 1 ette nähtud ärakuulamist ning selle eesmärk on võimaldada komisjonil ja asjaomasel liikmesriigil kokkuleppele jõuda. Määruse nr 1386/2002 artikli 18 lõige 3 seevastu puudutab ühte teist kolmekuulist tähtaega, viidates muudetud määruse nr 1164/94 II lisa artikli H lõikele 2, ning see tähtaeg hakkab kulgema muudetud määruses nr 1164/94 ette nähtud ärakuulamise kuupäevast alates. Viimati nimetatud sätete eesmärk nende koosmõjus on määrata tähtaeg, mille lõpuks komisjon peab tegema finantskorrektsiooni otsuse, kui pooled ei ole mingisugusele kokkuleppele jõudnud. Kui artikli 18 lõiget 3 tuleks tõlgendada nii, et selle eesmärk on määrata kõnealuse kolmekuulise tähtaja kulgema hakkamise hetk, mis peab võimaldama pooltel kokkuleppele jõuda, puuduks sellel sättel õigusmõju, kuna muudetud määruse nr 1164/94 II lisa artikkel H näeb selgelt ette, mis hetkest alates nimetatud tähtaeg kulgema hakkab.

33

Järelikult, kui komisjon ei ole kolmekuulise tähtaja jooksul alates ärakuulamise kuupäevast finantskorrektsiooni otsust teinud, on ta kohustatud tegema makse, ja mis tahes korrektsioon, mis on tehtud pärast nimetatud tähtaja lõppu nagu käesolevas asjas, on õigusvastane, kuna komisjonil ei ole enam vajalikku õiguslikku alust sellise meetme kohaldamiseks. Ei saa asuda seisukohale, et komisjon võib oma äranägemisel määratleda, millisel ajahetkel ta teeb otsuse, millel on asjaomaste siseriiklike ametiasutuste jaoks finantsplaneerimise seisukohast oluline tähtsus.

34

Selline tõlgendus võimaldab liikmesriikidel ka kooskõlas õiguskindluse põhimõttega võimalikult kiiresti ja ettearvestatult teada saada, kas kulud kaetakse Ühtekuuluvusfondist. Nimetatud tõlgendust toetab ka asjaolu, et komisjoni teatises (2011) C 332/01 Euroopa Parlamendile, nõukogule ja kontrollikojale – Euroopa Liidu 2010. aasta raamatupidamise aastaaruanne (ELT 2011, C 332, lk 1) on leheküljel 63, mis käsitleb ühtekuuluvuspoliitikat, kirjas, et „komisjonil [on] liikmesriigi ametlikust ärakuulamisest arvates kolm kuud (2007.–2013. aasta programmide puhul kuus kuud) aega, et vastu võtta ametlik finantskorrektsiooni otsus, ja ta annab välja sissenõudekorralduse, et liikmesriik asjaomase summa tagasi maksaks”.

35

Lisaks on Üldkohus Hispaania Kuningriigi hinnangul vaidlustatud kohtuotsuse punktis 32 toodud arutluses, viidates oma otsusele Kreeka vs. komisjon (EU:T:2008:510) ja Euroopa Kohtu määrusele Kreeka vs. komisjon (EU:C:2010:36), neid otsuseid valesti tõlgendanud, kuna esiteks – nagu Euroopa Kohus selles määruses sõnaselgelt märkis – ei olnud määruse nr 1386/2002 artikli 18 lõige 3 nende otsuste aluseks olnud kohtuasjades käsitletud projekti suhtes kohaldatav, ja teiseks ei võtnud Euroopa Kohus sisulist seisukohta Hispaania Kuningriigi poolt nüüd tõstatatud õigusliku küsimuse osas.

36

Komisjon väidab vastu, et esiteks ei selgita Hispaania Kuningriik oma apellatsioonkaebuses, milles seisnes Üldkohtu viga, kui ta viitas vaidlustatud kohtuotsuses oma otsusele Kreeka vs. komisjon (EU:T:2008:510) ja Euroopa Kohtu määrusele Kreeka vs. komisjon (EU:C:2010:36). Väite see osa sisaldab vaid abstraktses sõnastuses analüüsi, mitte aga õiguslikult seostatud argumente, mis kritiseeriksid konkreetselt seda hinnangut, mille Üldkohus sellega seoses andis, ning seetõttu on see väiteosa vastuvõetamatu.

37

Komisjoni hinnangul on see väiteosa igal juhul põhjendamata, kuna Üldkohus ei rikkunud ühtegi õigusnormi, kui ta selles kohtuotsuses tugines oma arutluses muudetud määruse nr 1164/94 tõlgendusele, mille ta samas kohtuotsuses andis ning mida Euroopa Kohus kinnitas kaudselt, kuid kindlalt oma määruses Kreeka vs. komisjon (EU:C:2010:36); selle tõlgenduse kohaselt ei sea nimetatud määruse II lisa artikli H lõige 2 komisjonile finantskorrektsiooni otsuse tegemiseks mingit tähtaega.

38

Teiseks leiab komisjon, et Hispaania Kuningriik ei tee sisuliselt muud, kui kordab Euroopa Kohtus seda teesi, mille ta esimeses kohtuastmes juba esitas.

39

Apellatsioonkaebus on vastuvõetamatu eelkõige osas, milles Hispaania Kuningriik küll väidab, et kolmekuuline tähtaeg, mille lõpus komisjon ei saa siis enam finantskorrektsiooni kohaldada, kui see tähtaeg läbi on, kuid ei selgita, kuidas on see väide seotud vaidlustatud kohtuotsusega ning mida Üldkohus selles osas rikkus, mistõttu on nimetatud väide pelk taotlus, et esimeses astmes esitatud hagi analüüsitaks uuesti.

40

Lisaks on see väide igal juhul põhjendamata. Isegi kui eeldada, et muudetud määrus nr 1164/94 näeb ette kolmekuulise tähtaja, ei saa selle möödalaskmine muuta komisjoni akti andmist võimatuks. Kuna nimetatud määruse eesmärk on tagada, et liikmesriigid teeksid oma kulutused liidu õigusnormide kohaselt, saab seda tähtaega käsitada vaid soovituslikuna, välja arvatud juhul, kui on kahjustatud liikmesriigi huve, mida Hispaania Kuningriik ei ole tõendanud. Mis puutub sellesse, et antud juhul esitas Hispaania Kuningriik pärast 23. juuni 2010. aasta ärakuulamist komisjonile 23. juulil 2010 täiendavat teavet, tuleks 6 kuu ja 16 päeva pikkust tähtaega viimase kuupäeva ja vaidlustatud otsuse tegemise kuupäeva vahel pidada täiesti mõistlikuks. Lõpuks on Hispaania Kuningriigi tõlgendus mitte ainult põhjendamata, vaid ka ebaloogiline ja vastuoluline. Üldkohtul oli õigus, kui ta leidis, et määruse nr 1164/94 II lisa artikli H lõikes 2 ette nähtud kolmekuuline tähtaeg puudutab vaid võimalikku kokkuleppe sõlmimist komisjoni ja asjaomase liikmesriigi vahel ning määruse nr 1386/2002 artikli 18 lõiget 3 ei saa tõlgendada nii, et see annab komisjonile kolmekuulise tähtaja finantskorrektsiooni otsuse tegemiseks.

41

Esimese väite vastuvõetavuse osas tuleb komisjoni vastuväited tagasi lükata.

42

Sellega seoses tuleb meenutada, et vastavalt ELTL artiklile 256 ja Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 58 esimesele lõigule peab apellatsioonkaebus piirduma õigusküsimustega ja selle aluseks võib olla üksnes Üldkohtu pädevuse puudumine, menetlusnormide selline rikkumine Üldkohtu poolt, mis kahjustab apellandi huve, või liidu õiguse rikkumine Üldkohtu poolt (vt selle kohta kohtuotsus komisjon vs. Brazzelli Lualdi jt, C‑136/92 P, EU:C:1994:211, punkt 47).

43

Lisaks tuleneb ELTL artiklist 256, Euroopa Kohtu põhikirja artikli 58 esimesest lõigust ja Euroopa Kohtu kodukorra artikli 168 lõike 1 punktist d ja artikli 169 lõikest 2, et apellatsioonkaebuses näidatakse täpselt selle kohtuotsuse kritiseeritavad osad, mille tühistamist nõutakse, samuti seda nõuet konkreetselt toetavad õiguslikud argumendid (vt eelkõige kohtuotsused Bergaderm ja Goupil vs. komisjon, C‑352/98 P, EU:C:2000:361, punkt 34; Interporc vs. komisjon, C‑41/00 P, EU:C:2003:125, punkt 15, ja Reynolds Tobacco jt vs. komisjon, C‑131/03 P, EU:C:2006:541, punkt 49).

44

Nii ei vasta nendest sätetest tulenevatele põhjendamisnõuetele selline apellatsioonkaebus, milles piirdutakse Üldkohtule esitatud väidete ja argumentide, sealhulgas selle kohtu poolt sõnaselgelt kõrvale jäetud faktilistel asjaoludel põhinevate argumentide ja väidete kordamise või taasesitamisega (vt eelkõige kohtuotsus Interporc vs. komisjon, EU:C:2003:125, punkt 16). Selline apellatsioonkaebus kujutab endast tegelikult nõuet, mille eesmärk on saavutada Üldkohtule esitatud hagiavalduse uuesti läbivaatamine, see aga ei kuulu Euroopa Kohtu pädevusse (vt eelkõige kohtuotsus Reynolds Tobacco jt vs. komisjon, EU:C:2006:541, punkt 50).

45

Kui apellant vaidlustab liidu õiguse tõlgendamise või kohaldamise Üldkohtu poolt, võivad esimeses astmes käsitletud õiguslikud küsimused siiski apellatsioonimenetluses uuesti arutusele tulla (kohtuotsus Salzgitter vs. komisjon, C‑210/98 P, EU:C:2000:397, punkt 43). Nimelt, kui apellant ei saaks oma apellatsioonkaebust juba Üldkohtus kasutatud väidete ja argumentidega sel viisil põhjendada, kaotaks apellatsioonimenetlus osaliselt oma mõtte (kohtuotsus Interporc vs. komisjon, EU:C:2003:125, punkt 17).

46

Esimene väide aga nendele nõuetele ei vasta.

47

Hispaania Kuningriik väidab sisuliselt, et Üldkohus rikkus liidu õigust, kui ta leidis, et muudetud määruse nr 1164/94 II lisa artikli H lõige 2 ei näe komisjonile finantskorrektsiooni otsuse vastuvõtmiseks ette mingisugust tähtaega.

48

Neil asjaoludel ei piirdu Hispaania Kuningriik mitte pelgalt Üldkohtus juba esitatud argumentide kordamisega, vaid seab kahtluse alla vastuse, mille see kohus vaidlustatud kohtuotsuses ühele õigusküsimusele sõnaselgelt andis ning mida Euroopa Kohus võib apellatsioonimenetluses kontrollida.

49

Hageja võib esitada apellatsioonkaebuse, esitades Euroopa Kohtule väited, mis tekkisid vaidlustatud kohtuotsuse enda põhjal ja millega vaidlustatakse selle õiguslik põhjendatus (kohtuotsus Stadtwerke Schwäbisch Hall jt vs. komisjon, C‑176/06 P, EU:C:2007:730, punkt 17).

50

Seega, vastupidi komisjoni väidetele esitab Hispaania Kuningriik selgelt need õiguslikud argumendid, millele ta selles osas tugineb.

51

Sellest järeldub, et Hispaania Kuningriigi esimene väide on vastuvõetav.

52

Esimese väite sisulise analüüsi seisukohalt tuleb tõdeda, et nagu Üldkohus märkis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 33, erineb muudetud määruse nr 1164/94 II lisa artikli H lõike 2 mõte selle sätte eri keeleversioonides.

53

Selle sätte prantsuskeelsest versioonist, mille kohaselt komisjon otsustab „kolme kuu jooksul”, tuleneb, et kolmekuuline tähtaeg puudutab finantskorrektsiooni otsuse vastuvõtmist.

54

Seevastu sama sätte teistes keeleversioonides seondub see kolmekuuline tähtaeg pooltevahelise kokkuleppe puudumisega.

55

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb ühetaolise tõlgendamise ja rakendamise tagamiseks liidu õigusnormi teksti keeleversioonide erinevuse korral asjaomast sätet tõlgendades lähtuda õigusakti kontekstist ja eesmärgist, kuhu säte kuulub (vt eelkõige kohtuotsus DR ja TV2 Danmark, C‑510/10, EU:C:2012:244, punkt 45 ja seal viidatud kohtupraktika).

56

Muudetud määruse nr 1164/94 II lisa artikli H lõike 2 konteksti kohta tuleb märkida, et Ühtekuuluvusfond loodi EÜ artikli 130 D teise lõigu alusel määrusega nr 1164/94 (selle esialgses redaktsioonis).

57

Selle määruse esialgse redaktsiooni II lisa artikli H lõige 2 näeb ette vaid seda, et kui uurimise käigus ilmneb eeskirjade eiramine või abi andmise otsuse ühe tingimuse täitmata jätmine, võib komisjon asjakohasele meetmele antavat abi vähendada, peatada või tühistada, kuid selle pädevuse teostamiseks ei ole antud mingit tähtaega.

58

Nagu käesoleva kohtuotsuse punktis 3 märgitud, muudeti nimetatud määruse esialgset redaktsiooni muu hulgas määrusega nr 1265/1999, mis asendas II lisa kõnealuse artikli H sõnastuse käesoleva kohtuotsuse punktis 5 viidatud sõnastusega, mille lõike 2 esimene lõik on käesoleva kohtuvaidluse esemeks. See muudatus tehti määruse nr 1164/94 (selle esialgses redaktsioonis) artikli 16 lõike 1 alusel, mille kohaselt vaatab Euroopa Liidu Nõukogu komisjoni ettepanekul EÜ artiklis 130 D ette nähtud menetluses nimetatud määruse enne 1999. aasta lõppu uuesti läbi.

59

Määruse nr 1265/1999 preambulist ning eelkõige selle põhjendustest 1, 2, 4 ja 5 tuleneb, et kõnelaust II lisa muudeti selleks, et tõhustada Ühtekuuluvusfondi tööd, lihtsustada finantsjuhtimise süsteemi, nähes samas ette tegelike kulutuste tõhusama kontrolli, ning tõhustades ja süstematiseerides selliselt komisjoni ja liikmesriikide koostööd projektide kontrollimisel.

60

Nii muudetud määrus nr 1164/94 kehtis alates 2000. aastast kuni 2006. aastani. Ühelt poolt jõustusid määrused nr 1264/1999 ja nr 1265/1999, millega muudeti määruse nr 1164/94 esialgset versiooni, 1. jaanuaril 2000, ja teiselt poolt pidi muudetud määrus nr 1164/94 määruse nr 1264/1999 artikli 1 punkti 11 kohaselt uuesti läbi vaadatama hiljemalt 31. detsembril 2006.

61

Määruse nr 1386/2002 võttis komisjon vastu selleks, et kehtestada muudetud määruse nr 1164/94 rakenduseeskirjad. Määruse nr 1386/2002 artikli 23 kohaselt jõustus see määrus 7. augustil 2002 ning määruse artikli 1 alusel kohaldatakse määrust projektidele, mis on esimest korda heaks kiidetud pärast 1. jaanuari 2000.

62

Määruse nr 1386/2002 artikli 18 lõikest 3, mis sõnaselgelt viitab muudetud määruse nr 1164/94 II lisa artikli H lõikele 2, tuleneb, et komisjonile on selle artikli H lõike 2 alusel antud finantskorrektsiooni otsuse tegemiseks kolmekuuline tähtaeg, mis hakkab kulgema alates ärakuulamise kuupäevast.

63

Määruse nr 1386/2002 artikli 18 lõike 3 kõik keeleversioonid on selles tähenduses ühtsed.

64

Käesoleva kohtuotsuse punktis 60 viidatud ajavahemikuga samal ajal nägi nõukogu 21. juuni 1999. aasta määruse (EÜ) nr 1260/1999 (millega nähakse ette üldsätted struktuurifondide kohta (EÜT L 161, lk 1; ELT eriväljaanne 14/01, lk 31), ning mida selle määruse artikli 2 kohaselt kohaldati Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi, Euroopa Põllumajanduse Arendus- ja Tagatisfondi Arendusrahastu ja Kalanduse Arendusrahastu suhtes) artikli 39 lõige 3 ette, et „[k]ui komisjoni määratud tähtaja lõpuks ei ole kokkuleppele jõutud ja liikmesriik ei ole korrektsioone teinud, võib komisjon, võttes arvesse liikmesriigi seletusi, otsustada kolme kuu jooksul” vähendada ettemakset või teha nõutavad finantskorrektsioonid, tühistades asjaomase abi raames antava fondide toetuse täielikult või osaliselt.

65

Nimetatud sätte eri keeleversioonide sõnastuses ei esine selliseid erisusi, nagu on kirjeldatud käesoleva kohtuotsuse punktides 53 ja 54.

66

Komisjoni 2. märtsi 2001. aasta määruse (EÜ) nr 448/2001, millega nähakse ette nõukogu määruse (EÜ) nr 1260/1999 üksikasjalikud rakenduseeskirjad finantskorrektsioonide tegemise korra kohta struktuurifondidest antavas abis (EÜT L 64, lk 13; ELT eriväljaanne 14/01, lk 155), artikli 5 lõike 3 sõnastus, mis on sarnane määruse nr 1386/2002 artikli 18 lõike 3 sõnastusega, näeb ette, et kui liikmesriik vaidlustab komisjoni märkused ja kui määruse nr 1260/1999 artikli 39 lõike 2 teise lõigu alusel toimub arutelu, „hakatakse kolmekuulist ajavahemikku, mille jooksul komisjon võib kõnealuse määruse artikli 39 lõike 3 alusel teha oma otsuse, arvestama alates arutelu kuupäevast”.

67

Mis puutub käesoleva kohtuvaidluse õigusküsimusse, siis ka selle sätte redaktsioonis ei tehta selle määruse erinevates keeleversioonides vahet.

68

Määrus nr 1260/1999 tunnistati kehtetuks nõukogu 11. juuli 2006. aasta määrusega (EÜ) nr 1083/2006, millega nähakse ette üldsätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi ja Ühtekuuluvusfondi kohta (ELT L 210, lk 25), mida selle määruse artikli 1 esimese lõike kohaselt kohaldatakse nimetatud fondide suhtes, ilma et sellega piirataks neid fonde reguleerivates määrustes ette nähtud erisätete kohaldamist.

69

Komisjoni tehtavaid finantskorrektsioone reguleerivad nüüd neid fonde käsitlevad ühissätted, mis on sätestatud nimetatud määruse artiklites 99–102.

70

Määruse nr 1083/2006 artikli 100 „Menetluskord” lõige 5 sätestab, et „[k]ui kokkuleppele ei jõuta, teeb komisjon finantskorrektsioonide kohta otsuse kuue kuu jooksul alates kõnealusest ärakuulamisest, võttes arvesse kõiki menetluse käigus esitatud andmeid ja tähelepanekuid[;] [k]ui ärakuulamist ei toimu, algab kuuekuuline ajavahemik kaks kuud pärast komisjonilt saadud kutse kuupäeva”.

71

Siinkohal on oluline täpsustada esiteks, et mis puutub käesoleva kohtuvaidluse esemeks olevasse küsimusse, siis artikli 100 lõige 5 on määruse nr 1083/2006 eri keeleversioonides sõnastatud samamoodi, ning teiseks, et ei nõukogu 11. juuli 2006. aasta määrus (EÜ) nr 1084/2006, millega asutatakse Ühtekuuluvusfond ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1164/94 (ELT L 210, lk 79), komisjoni 8. detsembri 2006. aasta määrus (EÜ) nr 1828/2006, milles sätestatakse rakenduseeskirjad nõukogu määrusele (EÜ) nr 1083/2006, millega nähakse ette üldsätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi ja Ühtekuuluvusfondi kohta, ega ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EÜ) nr 1080/2006, mis käsitleb Euroopa Regionaalarengu Fondi (ELT L 371, lk 1), ei sisalda ühtegi sätet finantskorrektsioonide tegemise menetluse kohta.

72

Samuti on see Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrusega (EL) nr 1303/2013, millega kehtestatakse ühissätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi, Ühtekuuluvusfondi, Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi ning Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi kohta, nähakse ette üldsätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi, Ühtekuuluvusfondi ja Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi kohta ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 1083/2006 (ELT L 347, lk 320). Selle määruse artikli 145 lõige 6 sätestab, et„[selleks, e]t kohaldada finantsikorrektsioone, võtab komisjon rakendusaktiga vastu otsuse kuue kuu jooksul alates ärakuulamise või täiendavate andmete saamise kuupäevast, kui liikmesriik nõustub ärakuulamise järel taolisi täiendavaid andmeid esitama[;] [k]omisjon võtab arvesse kõiki menetluse käigus esitatud andmeid ja tähelepanekuid[;] [k]ui ärakuulamist ei toimu, algab kuuekuuline ajavahemik kaks kuud pärast kuupäeva, mil komisjon on saatnud kirjaliku ärakuulamiskutse”.

73

Selle sätte sisu on määruse nr 1303/2013 eri keeleversioonides sarnane.

74

Ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrus (EL) nr 1300/2013, mis käsitleb Ühtekuuluvusfondi ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 1084/2006 (ELT L 347, lk 281), ei reguleeri finantskorrektsioonide suhtes kohaldatavat menetlust. Ning samuti on see komisjoni delegeeritud määruse (EL), millega täiendatakse määrust nr 1303/2013, eelnõu puhul, mis esitati Euroopa Parlamendile 3. märtsil 2014.

75

Eeltoodud arutlusest tuleneb, et ainus regulatsioon, mis esialgsel ajavahemikul – 1994. aastast kuni 1999. aastani – kehtis, ei näe komisjoni poolt finantskorrektsiooni otsuse tegemiseks ette tähtaega.

76

Samas tuleb tõdeda, et alates 2000. aastast määravad sellise tähtaja nii määrus nr 1260/1999 kui ka määrused nr 1083/2006 ja nr 1303/2013, mis jõustusid vastavalt 1. jaanuaril 2007 ja 1. jaanuaril 2014, ning samuti mitu nende määruste rakendusmäärust, mille komisjon on vastu võtnud.

77

Kuna muudetud määruse nr 1164/94 II lisa artikli H lõige 2, mis jõustus 1. jaanuaril 2000, on keeleversiooniti erinev, siis tuleb selle täpne tähendus kindlaks teha nimetatud sätte konteksti põhjal, ehk käesoleval juhul liidu fondide haldamist käsitlevate sarnaste määruste põhjal.

78

Samas ilmneb, et kõik alates 2000. aastast selles valdkonnas kehtinud määrused kinnitavad Hispaania Kuningriigi väidet, et komisjon peab finantskorrektsiooni otsuse tegema teatava tähtaja jooksul, mille arvestamine võib küll sõltuvalt kehtinud määrusest varieeruda, kuid mille olemasolu iseenesest on liidu seadusandja poolt ühemõtteliselt ette nähtud.

79

Asjaolu, et määrus nr 1260/1999 iseenesest ei ole Ühtekuuluvusfondi suhtes kohaldatav, ei ole selle tõlgendusega vastuolus, kuna nimetatud määruse artikli 39 lõike 3 ja muudetud määruse nr 1164/94 II lisa artikli H lõike 2 sõnastus on peaaegu samad ning ei näi olevat põhjendatud, et teises määruses seonduks see tähtaeg pooltevahelise kokkuleppe puudumisega, kui esimeses määruses viitab see tähtaeg komisjoni poolt otsuse tegemisele.

80

Selles tähenduses tõlgendamine on seda enam põhjendatud, et nii nõukogu kui ka komisjoni kõik hilisemad määrused kinnitavad seda, et komisjon peab finantskorrektsiooni otsuse tegemisel järgima teatavat tähtaega.

81

Seoses määrusega nr 1386/2002, milles nähakse ette vaidlusalust sätet sisaldava muudetud määruse nr 1164/94 rakenduseeskirjad, tuleb lisada, et komisjoni kaitstava seisukohaga, mida Üldkohus käsitleb vaidlustatud kohtuotsuse punktides 36 ja 39 ning mille kohaselt määras määruse nr 1386/2002 artikkel 18 kindlaks vaid kuupäeva, millest alates hakkas muudetud määruse nr 1164/94 II lisa artikli H lõike 2 alusel otsuse vastuvõtmise tähtaeg kulgema, ei saa nõustuda, kuna liidu seadusandja ei oleks saanud määrata kindlaks nimetatud artiklis H viidatud otsuse vastuvõtmise tähtaja kulgema hakkamise hetke, kui sellist tähtaega poleks olnud.

82

Järelikult tuleb asuda seisukohale, et alates 2000. aastast on komisjon kohustatud järgima finantskorrektsiooni otsuse tegemisel seadusest tulenevat tähtaega.

83

Nagu selgub käesoleva kohtuotsuse punktist 34, toetab seda nii nõukogu kui ka komisjoni asjaomaste määruste süstemaatilisest tõlgendamisest tuletatud järeldust ka väljavõte komisjoni teatise (2011) C 332/01 leheküljelt 63, millele Hispaania Kuningriik oma apellatsioonkaebuse põhjenduses viitab.

84

See järeldus on kooskõlas ka EÜ artikli 161 esimeses lõigus (nüüd ELTL artikkel 177) sätestatud eesmärgiga, mille kohaselt liidu seadusandja määrab kindlaks „[struktuurifondide] suhtes kohaldatavad üldeeskirjad” – see lähenemine peab tingimata viima kõnealuses valdkonnas kehtivate normide ühtlustamiseni. Sellega seoses tuleb märkida, et alates 2007. aastast on eelkõige menetlusnorme tõesti ühtlustatud nõukogu määrusega, milles on toodud kõiki liidu fonde puudutavad üldnormid. Selles sätestatud menetlusnormid on aga täielikus kooskõlas tõlgendusega, mille kohaselt on finantskorrektsiooni otsuse tegemiseks seadusandja poolt ette nähtud kindel tähtaeg.

85

Lisaks ei võimalda see tõlgendus kahjustada liidu õiguses ette nähtud finantskorrektsioonimenetluse ühtsust ja tõhusust, kuna seadusandja ettenähtud tähtaeg jätab komisjonile otsuse tegemiseks piisava ajavahemiku, võttes nõuetekohaselt arvesse asjaomase liikmesriigiga toimunud konsultatsioone.

86

Vastupidi, nagu tuleneb määruse nr 1265/1999 põhjendusest 5, põhineb liidu seadusandja poolt finantskorrektsioonide valdkonnas kehtestatud menetlus asjaomase liikmesriigi ja komisjoni koostööl, mille aluseks peab olema poolte õiguste ja kohustuste vaheline tasakaal. Neil tingimustel oleks aga selle pooltevahelise õiguste ja kohustuste vahelise tasakaaluga vastuolus see, kui liikmesriik oleks selles menetluses kohustatud järgima teatavaid täpseid tähtaegu, komisjon aga mitte.

87

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei kehtesta lojaalse koostöö põhimõte mitte üksnes liikmesriikidele kohustust võtta kõik meetmed, mis on vajalikud liidu õiguse kohaldamiseks ja tõhususe tagamiseks, vaid paneb ka liidu institutsioonidele kohustuse teha liikmesriikidega vastastikku lojaalselt koostööd (vt selle kohta kohtumäärus Zwartveld jt, C‑2/88 IMM, EU:C:1990:315, punkt 10).

88

Mis käesolevas asjas puutub eelarvele märkimisväärset mõju avaldavatesse otsustesse, siis on nii asjaomase liikmesriigi kui ka komisjoni huvides, et finantskorrektsiooni menetlus oleks ette aimatav, mis eeldab lõpliku otsuse tegemiseks tähtaja eelnevalt kindlaksmääramist. Veel tuleb märkida, et finantskorrektsiooni otsuse tegemiseks ettenähtud tähtaja möödalaskmine ei ole hea halduse põhimõttega kooskõlas.

89

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb asuda seisukohale, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta vaidlustatud kohtuotsuse punktides 32 ja 36 leidis, et muudetud määruse nr 1164/94 II lisa artikli H lõige 2 ei näe ette mingisugust tähtaega, mille jooksul komisjon teeb finantskorrektsiooni otsuse ning et kolmekuuline tähtaeg, millele see säte viitab, puudutab komisjoni ja asjaomase liikmesriigi vahelise kokkuleppe sõlmimist.

90

Sellest tuleneb, et apellatsioonkaebuse esimene väide on põhjendatud ja vaidlustatud kohtuotsus tuleb tühistada, ilma et apellatsioonkaebuse teist väidet oleks vaja analüüsida.

91

Euroopa Kohtu põhikirja artikli 61 esimese lõigu kohaselt tühistab Euroopa Kohus Üldkohtu otsuse, kui apellatsioonkaebus on põhjendatud. Sellisel juhul võib ta ise teha asja suhtes lõpliku kohtuotsuse, kui menetlusstaadium seda võimaldab.

92

Euroopa Kohtul on käesolevas asjas olemas vajalik teave, et teha lõplik otsus apellandi poolt Üldkohtule esitatud vaidlusaluse otsuse tühistamise hagi kohta.

93

Nagu käesoleva kohtuotsuse punktidest 56–89 tuleneb, on alates 2000. aastast komisjonile finantskorrektsiooni otsuse tegemiseks ette nähtud teatav tähtaeg.

94

Selle tähtaja pikkus varieerub sõltuvalt kohaldatavast määrusest.

95

Nii oli muudetud määruse nr 1164/94 II lisa artikli H lõike 2 kohaselt, koosmõjus määruse nr 1386/2002 artikli 18 lõikega 3, see tähtaeg, mille jooksul komisjon pidi finantskorrektsiooni otsuse tegema, kolm kuud alates ärakuulamise kuupäevast.

96

Vastavalt määruse nr 1083/2006 artikli 100 lõikele 5 teeb komisjon finantskorrektsiooni kohta otsuse kuue kuu jooksul alates ärakuulamisest, ning kui ärakuulamist ei toimu, algab kuuekuuline ajavahemik kaks kuud pärast komisjoni poolt kutse saatmise kuupäeva.

97

Määruse nr 1303/2013 artikli 145 lõike 6 kohaselt teeb komisjon otsuse kuue kuu jooksul alates ärakuulamise või täiendavate andmete saamise kuupäevast, kui liikmesriik nõustub ärakuulamise järel taolisi täiendavaid andmeid esitama. Kui ärakuulamist ei toimu, algab kuuekuuline ajavahemik kaks kuud pärast kuupäeva, mil komisjon on saatnud kirjaliku ärakuulamiskutse.

98

Sellega seoses on oluline täpsustada, et kui määrus nr 1265/1999, millega muudeti määrust nr 1164/94, jõustus 1. jaanuaril 2000, siis määruse nr 1083/2006 artikli 108 teisest lõigust tuleneb, et selle määruse artikkel 100 on kohaldatav alates 1. jaanuarist 2007, sealhulgas varasemate kui 2007.–2013. aasta kavade suhtes. See on kooskõlas ka põhimõttega, mille kohaselt tuleb menetlusnorme kohaldada kohe pärast nende jõustumist.

99

Määruse nr 1303/2013 artikkel 145 on selle määruse artikli 154 teise lõigu kohaselt kohaldatav alates 1. jaanuarist 2014.

100

Käesolevas asjas toimus ärakuulamine 23. juunil 2010, kuid komisjon tegi vaidlusaluse otsuse alles 18. veebruaril 2011.

101

Neil asjaoludel on ilmne, et komisjon ei järginud määruse nr 1083/2006 artikli 100 lõikes 5 ette nähtud kuuekuulist tähtaega.

102

Vastupidi komisjoni väitele ei oma tähtsust see, et asjassepuutuvad õigusnormid ei näe sõnaselgelt ette, et finantskorrektsiooni otsuse tegemiseks antud tähtaja möödalaskmisel ei või komisjon sellist otsust enam teha, kuna ainuüksi tähtaja sätestamine, mille jooksul tuleb selline otsus teha, on piisav.

103

Lisaks kujutab isiku huve kahjustava akti vastuvõtmist reguleerivate menetlusnormide järgimata jätmine endast oluliste menetlusnormide rikkumist (vt selle kohta kohtuotsus Ühendkuningriik vs. nõukogu, 68/86, EU:C:1988:85, punktid 48 ja 49), mida liidu kohus peab hindama omal algatusel (vt selle kohta kohtuotsused komisjon vs. ICI, C‑286/95 P, EU:C:2000:188, punkt 51, ning komisjon vs. Solvay, C‑287/95 P ja C‑288/95 P, EU:C:2000:189, punkt 55). Asjaolu, et komisjon ei võtnud vaidlusalust otsust vastu liidu seadusandja poolt selleks ette nähtud tähtaja jooksul, kujutab endast oluliste menetlusnormide rikkumist.

104

Järelikult ei ole vaidlusalune otsus vastu võetud õiguspäraselt ja tuleb seega tühistada.

105

Kodukorra artikli 184 lõige 2 sätestab, et kui apellatsioonkaebus on põhjendatud ja Euroopa Kohus teeb ise kohtuasjas lõpliku otsuse, otsustab ta kohtukulude jaotuse.

106

Vastavalt kodukorra artikli 138 lõikele 1, mida kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuse suhtes, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna käesolevas asjas on Hispaania Kuningriik apellatsioonkaebuse raames kohtuasja võitnud ning kuna Üldkohtule esitatud hagi on rahuldatud, tuleb vastavalt Hispaania Kuningriigi nõuetele mõista tema kohtukulud nii esimeses kohtuastmes kui ka apellatsiooniastmes välja komisjonilt, kes kannab ise oma kohtukulud.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (esimene koda) otsustab: