—

Fonnship A/S, esindaja: advokat L. Boman,

—

Svenska Transportarbetareförbundet ja Facket för Service och Kommunikation (SEKO), esindaja: advokat I. Otken Eriksson,

—

Rootsi valitsus, esindajad: A. Falk ja U. Persson,

—

Kreeka valitsus, esindajad: S. Chala ja E.‑M. Mamouna,

—

Euroopa Komisjon, esindajad: J. Enegren ning L. Nicolae ja H. Tserepa‑Lacombe,

—

EFTA järelevalveamet, esindajad: X. Lewis ja M. Moustakali,

1

Eelotsusetaotlus puudutab küsimust, kuidas tõlgendada nõukogu 22. detsembri 1986. aasta määruse (EMÜ) nr 4055/86 teenuste osutamise vabaduse põhimõtte kohaldamise kohta liikmesriikide ning liikmesriikide ja kolmandate riikide vahelises mereveos (EÜT L 378, lk 1; ELT eriväljaanne 06/01, lk 174) artiklit 1.

2

See eelotsusetaotlus esitati ühelt poolt Norra õiguse alusel asutatud äriühingu Fonnship A/S (edaspidi „Fonnship”) ning kahe Rootsi õiguse alusel asutatud ametiühingu Svenska Transportarbetareförbundet (Rootsi transporditööliste föderatsioon, edaspidi „ST”) ja Facket för Service och Kommunikation (teenindus ja sidetöötajate ametiühing, edaspidi „SEKO”) ning teiselt poolt esimesena nimetatud ametiühingu ja Fonnshipi vahelises vaidluses kollektiivse survetegevuse üle, mis väidetavalt häiris teenuste osutamist Fonnshipile kuuluva ja Panama lipu all sõitva laevaga.

3

2. mai 1992. aasta Euroopa Majanduspiirkonna lepingu (EÜT 1994, L 1, lk 3, edaspidi „EMP leping”) artiklis 7 on sätestatud:

„Käesoleva lepingu lisades […] nimetatud dokumendid on lepinguosalistele kohustuslikud ja peavad kuuluma nende siseriiklikku õiguskorda järgmiselt:

[…]”.

4

EMP lepingu artikkel 47 sätestab:

„1.   Artikleid 48–52 kohaldatakse raudtee‑, maantee‑ ja siseveetranspordi suhtes.

2.   Kõiki transpordiliike käsitlevad erisätted on esitatud XIII lisas.”

5

EMP lepingu XIII lisa V jaotis „Meretransport” hõlmab määrust nr 4055/86.

6

Määruse nr 4055/86 põhjendustes 7–9 on öeldud, et „[…] ei tohiks takistada konverentsiväliste liinilaevaühingute tegutsemist, kui nad järgivad ausa konkurentsi põhimõtet […]”; „liikmesriigid kinnitavad oma seotust vaba konkurentsiga, mis on […] puitlastivedude tähtis osa […]”, ja „ühenduse laevaomanikud peavad järjest rohkem tegelema uute kitsendustega, mille on kehtestanud kolmandad riigid […]”.

7

Nimetatud määruse põhjenduse 12 kohaselt on „ühenduse mereveonduse struktuur […] niisugune, mis võimaldab käesoleva määruse sätteid kohaldada nende liikmesriikide kodanike suhtes, kelle elukoht on väljaspool ühendust, ja nende laevaühingute suhtes, mis on registrisse kantud väljaspool ühendust ja mida kontrollivad liikmesriikide kodanikud või nende registrisse kantud laevaühingud, kui nende laevad on selles liikmesriigis tema seaduste järgi registrisse kantud”.

8

Sama määruse artikli 1 lõigetes 1–3 on sätestatud:

„1.   Liikmesriikidevahelist ning liikmesriikide ja kolmandate riikide vahelist mereveoteenuste osutamise vabadust kohaldatakse liikmesriikide kodanike või nende registrisse kantud laevaühingute suhtes, kelle asukoht ei ole selles liikmesriigis, kus asub isik, kellele teenused on mõeldud.

2.   Käesoleva määruse sätteid kohaldatakse ka nende liikmesriikide kodanike suhtes, kelle elukoht ei ole ühenduses, ja laevaühingute suhtes, mis on registrisse kantud väljaspool ühendust ja mida kontrollivad liikmesriigi kodanikud või selle registrisse kantud laevaühingud, kui nende laevad on selles liikmesriigis tema seaduste järgi registrisse kantud.

3.   Käesolevas määruses käsitletud küsimuste puhul kohaldatakse [EMÜ] artiklite 55–58 ja 62 [hiljem vastavalt EÜ asutamislepingu artikkel 55, mis nüüd on omakorda EÜ artikkel 45, EÜ asutamislepingu artiklid 56 ja 57, mis nüüd, pärast muutmist, on omakorda EÜ artiklid 46 ja 47, ja EÜ asutamislepingu artikkel 58, mis nüüd on omakorda EÜ artikkel 48] sätteid.”

9

Rootsi põhiseadus tagab õiguse alustada kollektiivset survetegevust, kui seadusega kehtestatud piirangutest ei tulene teisiti.

10

Töötajate otsustamisele kaasamise 10. juuni 1976. aasta seadus (1976:580) (lag (1976:580) om medbestämmande i arbetslivet) sätestab normid ühinemisõiguse ja läbirääkimiste, kollektiivlepingute, kollektiivsete töötülide lahendamise ning töörahu kohta ja sisaldab sätteid, mis piiravad ametiühingute õigust alustada kollektiivset survetegevust.

11

Fonnship on Norra õiguse alusel asutatud äriühing, mille registrijärgne asukoht on Fonnes (Norra). Põhikohtuasjas tähtsust omaval ajavahemikul, nimelt aastatel 2001 ja 2003 oli ta laeva M/S Sava Star (edaspidi „Sava Star”) omanik.

12

Tegemist on puitlastilaevaga, millega nimetatud ajavahemikul teostati vedusid peamiselt EMP lepingu liikmesriikide vahel. Laev oli kantud Panama laevaregistrisse ja sõitis Panama lipu all. Laevapere koosnes neljast Poola kodakondsusega ohvitserist ja kahest Vene kodakondsusega madrusest. Laevapere tööandjaks oli Fonnship.

13

Fonnshipi sõnul oli nimetatud laevapere liikmete palk reguleeritud kollektiivlepinguga, mis oli sõlmitud Vene ametiühinguga, mille nimi inglisekeelses tõlkes kõlab „Murmansk Area Committee of Seamen’s Union”. Sama äriühingu sõnul oli nende palk, mis madrustel oli ligikaudu 550 USA dollarit (USD) kuus, võrdne või isegi kõrgem kui see palk, mida soovitab International Transport Workers’ Federation (Rahvusvaheline Transporditöötajate Föderatsioon).

14

Olles siiski arvamusel, et Sava Stari laevapere palk ei olnud õiglane, tegi ST 26. oktoobril 2001, kui laev asus Holmsundi (Rootsi) sadamas kai ääres, ettepaneku, et Fonnship sõlmiks International Transport Workers’ Federationi poolt heaks kiidetud kollektiivlepingu („Special Agreement” ehk erileping). Kuna Fonnship lükkas selle ettepaneku tagasi, alustati kollektiivset survetegevust, mis seisnes muu hulgas laeva lastimata ja lossimata jätmises.

15

Fonnshipi ja ST vahel sõlmiti 29. oktoobril 2001 kollektiivleping erilepingu kujul (edaspidi „2001. aasta erileping”). Vastavalt 2001. aasta erilepingus sisseastumis‑ ja liikmemaksu ning hoolekandekassa sissemaksete kohta sätestatule maksis äriühing transporditöötajate ametiühingule 1794 USA dollarit. Sava Stari kapten koostas protestikirja ning laevapere kuus liiget allkirjastasid dokumendi, kus oli märgitud, et nad ei ole nõus ST võetud meetmetega. Seejärel lahkus laev Holmsundi sadamast.

16

Fonnship esitas 29. jaanuaril 2002 Arbetsdomstolenisse (töökohus) ST vastu nõude, et teda kohustataks esiteks tagastama äriühingule 1794 USA dollarit ja teiseks maksma ligikaudu 10000 USA dollarit hüvitist majandusliku kahju eest, mida äriühing eespool nimetatud kollektiivse survetegevuse tõttu kandis.

17

ST esitas 8. märtsil 2002 Arbetsdomstolenisse Fonnshipi vastu nõude, et sellelt äriühingult mõistetaks ST kasuks välja 10000 USA dollarit mittevaralise kahju hüvitist 2001. aasta erilepingu rikkumise eest. ST väidab, et kui kõnealune laev oli 5. märtsil 2002 Reykjavíki sadamas, keeldus äriühing 2001. aasta erilepingut rikkudes lubamast ametiühingu volitatud esindajal teatavate dokumentidega tutvuda ja keelas tal suhelda pardal olnud laevapere liikmetega.

18

Sava Star oli 18. veebruaril 2003 Köpingi (Rootsi) sadamas kai ääres. Selleks kuupäevaks oli 2001. aasta erileping kehtivuse kaotanud. Samamoodi, nagu seda oli teinud ST 2001. aastal, palus SEKO Fonnshipil sõlmida erileping. Pärast kollektiivse survetegevuse alustamist sõlmiti niisugune kollektiivleping 19. veebruaril 2003 (edaspidi „2003. aasta erileping”). Samuti maksis äriühing SEKO‑le 2003. aasta erilepingu kohaselt 1794 USA dollarit „teenustasudeks” ja hoolekandekassa sissemakseteks. Kuus laevapere liiget allkirjastasid protestikirja. Seejärel lahkus laev nimetatud sadamast.

19

Fonnship esitas 11. märtsil 2003 Arbetsdomstolenisse SEKO vastu nõude, et seda ametiühingut kohustataks esiteks talle tagastama 1794 USA dollarit ja teiseks maksma 6000 eurot hüvitist majandusliku kahju eest, mille kollektiivne survetegevus põhjustas.

20

ST esitas 17. juunil 2003 Arbetsdomstolenisse Fonnshipi vastu nõude, et seda äriühingut kohustataks maksma talle kahjuhüvitist ligikaudu 256000 USA dollarit põhjendusel, et äriühing ei maksnud laevaperele 2001. aasta erilepingu kehtivusajal selles lepingus ette nähtud palka. Nimetatud summa vastab Fonnshipi poolt laevaperele makstud palkade ja erilepingu kohaselt maksta tulnud palkade vahele.

21

Nelja Arbetsdomstolenis poolelioleva kohtuasja raames väitis Fonnship, et 2001. ja 2003. aasta erilepingud ei olnud tema jaoks siduvad ning et hoopis ST ja SEKO peavad talle kahjuhüvitist maksma, mitte vastupidi. Selles osas väidab ta ühelt poolt, et need kaks erilepingut olid kehtetud, võttes aluseks nii kokkuleppe puudumise kui ebaõiglased tingimused, ja teiselt poolt, et nimetatud erilepingute allkirjastamisele eelnenud kollektiivne survetegevus ei olnud õiguspärane.

22

Arbetsdomstolen leiab, et nimetatud kollektiivse survetegevuse õiguspärasuse küsimus on põhikohtuasjade lahendamise seisukohalt otsustava tähtsusega ja ta peab selle küsimuse lahendamiseks otsustama, kas kollektiivset survetegevust reguleerivad Rootsi õigusnormid on teenuste osutamise vabadust reguleerivate liidu õigusnormidega kooskõlas. Kuna pooled ei ole siiski ühel nõul selles, kas need eeskirjad saavad olla asjakohased niisuguses olukorras nagu nimetatud vaidluste puhul, kus kõnealune laev sõidab Panama lipu all, siis tuleb selle kohtu sõnul uurida kõigepealt liidu õiguse kohaldatavuse küsimust.

23

Neil asjaoludel otsustas Arbetsdomstolen menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas EMP lepingu sätted, mis käsitlevad teenuste, s.o mereveoteenuste vaba liikumist ja millele vastavad sätted on olemas EÜ asutamislepingus, on kohaldatavad EFTA [Euroopa Vabakaubanduse Assotsiatsiooni] riigis asuvale äriühingule tema tegevuses, mis seisneb [Euroopa Ühenduse] liikmesriiki või EFTA riiki mereveoteenuste osutamises laevaga, mis on kantud registrisse kolmandas riigis väljaspool [Euroopa Ühendust]/EMP‑d (sõidab selle riigi lipu all)?”

24

Määruse nr 4055/86 sätted on kõigi EMP lepingu liikmesriikide õiguskorra lahutamatu osa, tulenevalt EMP lepingu artiklist 7 ja XIII lisast. Selle määruse ja EMP lepingu sätted reguleerivad EMP lepingu liikmesriikide vahelist ning nende liikmesriikide ja kolmandate riikide vahelist mereveoteenuste osutamise vabadust (vt selle kohta kohtuotsused Corsica Ferries (France), C‑49/89, EU:C:1989:649, punkt 13; komisjon vs. Itaalia, C‑295/00, EU:C:2002:100, punkt 9, ning Sea‑Land Service ja Nedlloyd Lijnen, C‑430/99 ja C‑431/99, EU:C:2002:364, punkt 30).

25

Nimetatud määruse artikli 1 lõigetes 1 ja 2 on kindlaks määratud, millistele ettevõtjatele teenuse osutamise vabadust käsitlevaid sätteid kohaldatakse.

26

Seega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus oma küsimusega sisuliselt teada, kas määruse nr 4055/86 artiklit 1 tuleb tõlgendada nii, et EMP lepingu liikmesriigis asutatud äriühing, kellele kuulub kolmanda riigi lipu all sõitev laev, millega osutatakse mereveoteenuseid EMP lepingu liikmesriigist või liikmesriiki, võib oma majandustegevuses tugineda teenuse osutamise vabadusele.

27

Fonnship, Kreeka valitsus ja Euroopa Komisjon leiavad, et nimetatud küsimusele tuleb vastata jaatavalt. EFTA järelevalveamet ühineb selle seisukohaga, märkides samas, et oluline on kontrollida, kas teenuste osutamise vabadusele tuginev äriühing – käesoleval juhul Fonnship – ka tegelikult neid teenuseid osutab.

28

ST ja SEKO sõnul tuleb esitatud küsimusele vastata eitavalt. Kui laev sõidab kolmanda riigi lipu all, puudub laevapere töötingimustel ja nende parandamiseks algatatud kollektiivsel survetegevusel igasugune seos liidu õigusega ning seega ei saa neid uurida selle õiguse seisukohast.

29

ST ja SEKO seavad kahtluse alla ka selle, et Fonnshipi võib pidada EMP‑s asutatud mereveoteenuse osutajaks. Neil on teavet selle kohta, et Fonnship oli andnud Sava Stari käitamise sisuliselt üle ühele teisele äriühingule, mis oli küll Norra õiguse alusel asutatud, kuid mida kontrollis Panamas asutatud äriühing.

30

Rootsi valitsuse sõnul tuleb määruse nr 4055/86 artikli 1 tõlgendamisel olla valvas EMP‑s asutatud äriühingute suhtes, mis kasutavad kolmandate riikide lippe, et hoiduda kõrvale EMP‑s tavaks olevatest töötingimustest.

31

Kui kõnealused laevapere liikmed on kolmandate riikide kodanikud, võiks see asjaolu Rootsi valitsuse arvates välistada ka määruse nr 4055/86 kohaldamise selle laevaga teostatavatele vedudele.

32

Esmalt tuleb märkida, et määruse nr 4055/86 artikli 1 sõnastusest ja ülesehitusest ilmneb, et määrates kindlaks EMP lepingu liikmesriikidest või liikmesriikidesse mereveoteenuse osutamise isikulise kohaldamisala, nimetatakse selles artiklis kahte kategooriat isikuid, kellele teatavate tingimuste täitumisel kohaldatakse teenuste osutamise vabadust, nimelt esiteks need EMP lepingu liikmesriigi kodanikud, kelle elukoht on EMP‑s, ja teiseks need EMP lepingu liikmesriigi kodanikud, kelle elukoht on kolmandas riigis ning laevaühingud, mis on asutatud kolmandas riigis ja mida kontrollivad EMP lepingu liikmesriigi kodanikud.

33

Järgnevalt ilmneb määruse nr 4055/86 põhjendustest 7–9 ja 12 ning määrust ettevalmistavatest töödest, mis on välja toodud Euroopa Kohtule esitatud seisukohtades, et kuna liidu seadusandja on arvanud nimetatud isikulisse kohaldamisalasse need liikmesriikide kodanikud, kelle elukoht on kolmandas riigis või kes kontrollivad seal laevaettevõtjat, siis soovis liidu seadusandja veenduda, et oluline osa kaubalaevadest, mille omanikuks on liikmesriigi kodanikud, on hõlmatud selle määrusega sisse viidud mereveosektori liberaliseerimisega, nii et ühenduse laevaomanikud saaksid paremini tegeleda eelkõige kitsendustega, mille on kehtestanud kolmandad riigid.

34

Lõpetuseks on liidu seadusandja sõnastanud seotuse nõude, nähes määruse nr 4055/86 artikli 1 lõikes 2 sõnastust „kui nende laevad on selles [EMP lepingu] liikmesriigis tema seaduste järgi registrisse kantud” kasutades ette, et EMP lepingu liikmesriigi kodanikud, kes tegutsevad kolmandas riigis asutatud ettevõtja kaudu, jäävad teenuste osutamise vabaduse kohaldamisalast välja, kui nende laevad ei sõida nimetatud riigi lipu all.

35

See, et sama artikli lõikes 1 puudub sarnane nõue EMP lepingu liikmesriigi kodanikele, kes tegutsevad EMP‑s asutatud ettevõtja kaudu, näitab, et seadusandja pidas seda kategooriat isikuid iseenesest piisavalt lähedaseks seoseks EMP õigusega, et kuuluda nimetatud määruse isikulisse kohaldamisalasse, ja seda olenemata nende laevade lipuriigist (vt selle kohta kohtuotsus Corsica Ferries, C‑18/93, EU:C:1994:195, punkt 29).

36

Seda erisust arvesse võttes tuleb juhul, kui EMP lepingu liikmesriigi kodanik – kelle elukoht on EMP‑s, või EMP‑s asutatud äriühing, vaidluses selle üle, kas kolmanda riigi lipu all sõitva laevaga mereveoteenuste osutamine jääb teenuste osutamise vabaduse alla – tugineb määruse nr 4055/86 artikli 1 lõikele 1, kontrollida, kas seda kodanikku või äriühingut saab pidada nende teenuste osutajaks.

37

Nimelt ei saa esineda olukorda, kus kolmandas riigis asutatud laevaettevõtja, kes osutab mereveoteenuseid EMP lepingu liikmesriikidest või liikmesriikidesse laevaga, mis sõidab kolmanda riigi lipu all, saaks hoolimata sellest, et ta ei vasta määruse nr 4055/86 artikli 1 lõikes 2 sätestatud seotuse nõudele, kasutada teenuste osutamise vabadust, nõudes selle vabaduse kohaldamist EMP‑s asutatud äriühingu kaudu, ettekäändel, et see äriühing osutab kõnealuseid teenuseid, samas kui tegelikkuses osutab neid teenuseid kolmandas riigis asutatud ettevõtja.

38

Nagu kohtujurist on oma ettepaneku punktides 44–50 märkinud, siis selleks, et äriühingut saaks käsitada mereveoteenuse osutajana, peab see ise käitama laeva, millega seda merevedu teostatakse.

39

Käesoleval juhul jäi Fonnship ST ja SEKO käesoleva kohtuotsuse punktis 29 mainitud väidetele vastates seisukohale, et asjaomasel ajavahemikul käitas ta ise Sava Stari. Ta viitab eelotsusetaotluse esitanud kohtu ainupädevusele selle väite õigsuse hindamisel.

40

Oletades, et sellest hinnangust tuleneb, et Fonnship on põhikohtuasjas käsitlusel oleva mereveoteenuse osutaja, ja kuna vaidlust ei ole selles, et nende teenuste kasutajad on käesoleval juhul asutatud muus EMP lepingu liikmesriigis kui Norra Kuningriik, jõuaks eelotsusetaotluse esitanud kohus järeldusele, et see äriühing jääb vaidluste lahendamisel määruse nr 4055/86 artikli 1 lõike 1 alusel selle määruse kohaldamisalasse.

41

Sellisel juhul tuleb kuulutada liidu õigusega vastuolus olevaks igasugused piirangud, mis ilma objektiivse põhjenduseta keelavad või takistavad selliste teenuste osutamist või muudavad selle vähem atraktiivseks. Nimelt, kohaldatavuse korral rakendab määrus nr 4055/86 sisuliselt asutamislepingu reeglid teenuste osutamise vabaduse kohta ja seda käsitleva kohtupraktika (kohtuotsused komisjon vs. Prantsusmaa, C‑381/93, EU:C:1994:370, punktid 13 ja 16; komisjon vs. Itaalia, EU:C:2002:100, punktid 9 ja 10; Sea‑Land Service ja Nedlloyd Lijnen, EU:C:2002:364, punktid 31 ja 32; Geha Naftiliaki jt, C‑435/00, EU:C:2002:661, punktid 20 ja 21, ning komisjon vs. Hispaania, C‑18/09, EU:C:2010:58, punkt 12). See kohtupraktika hõlmab ka seda, mis kehtestati kohtuotsusega Laval un Partneri (C‑341/05, EU:C:2007:809), mis puudutab kollektiivse survetegevuse kooskõla teenuste osutamise vabadusega.

42

Määruse nr 4055/86 kohaldamist ei mõjuta mingil moel ei see asjaolu, et kõnealuseid mereveoteenuseid osutav laev, mille töötajate toetuseks algatati nimetatud survetegevus, sõidab kolmanda riigi lipu all, ega ka see, et laevapere liikmed on kolmandate riikide kodanikud, nagu käesolevas asjas.

43

Nimelt selleks, et määruse nr 4055/86 artikli 1 lõige 1 oleks kohaldatav, piisab, kui mereveoteenuse osutaja on EMP lepingu liikmesriigi ettevõtja, kes on asutatud mõnes teises EMP lepingu liikmesriigis kui teenuse kasutaja.

44

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvesse võttes tuleb esitatud küsimusele vastata, et määruse nr 4055/86 artiklit 1 tuleb tõlgendada nii, et EMP lepingu liikmesriigis asutatud äriühing, kellele kuulub kolmanda riigi lipu all sõitev laev, millega osutatakse mereveoteenuseid selle lepingu liikmesriigist või liikmesriiki, võib oma majandustegevuses tugineda teenuse osutamise vabadusele tingimusel, et selle laeva käitamise tõttu saab seda äriühingut käsitada nende teenuste osutajana, ning teenuste kasutajad on asutatud muudes nimetatud lepingu liikmesriikides kui see, kus on asutatud see äriühing.

45

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (suurkoda) otsustab:

Nõukogu 22. detsembri 1986. aasta määruse (EMÜ) nr 4055/86 teenuste osutamise vabaduse põhimõtte kohaldamise kohta liikmesriikide ning liikmesriikide ja kolmandate riikide vahelises mereveos artiklit 1 tuleb tõlgendada nii, et 2. mai 1998. aasta Euroopa Majanduspiirkonna lepingu liikmesriigis asutatud äriühing, kellele kuulub kolmanda riigi lipu all sõitev laev, millega osutatakse mereveoteenuseid selle lepingu liikmesriigist või liikmesriiki, võib oma majandustegevuses tugineda teenuse osutamise vabadusele tingimusel, et selle laeva käitamise tõttu saab teda käsitada nende teenuste osutajana, ning teenuste kasutajad on asutatud muudes nimetatud lepingu liikmesriikides kui see, kus on asutatud see äriühing.