1. 

Kas põllumajandustootjal, kes kasvatab ja niidab rohtu lennuvälja ohutusaladel, on õigus saada selle maa suhtes põllumajandustoetust? Käesolev eelotsusetaotlus on ajendatud just seda küsimust käsitlevast vaidlusest põllumajandustootja ja Taani ametiasutuste vahel.

2. 

Vestre Landsreti (lääne ringkonnakohus) (Taani) esitatud eelotsusetaotluse lahendamine oleneb sellest, kuidas on õige tõlgendada mõistet „toetuskõlblik hektar”, täpsemalt parameetritest, mille põhjal tuleb kindlaks määrata, mis võib või ei või kujutada endast asjakohaste liidu õigusnormide kohaselt põllumajandustoetuse saamiseks kõlblikku maad. Seoses sellega ei ole eelotsusetaotluse esitanud kohus kindel, milline on alusetult antud toetuse tagasimaksmise kohustuse ulatus: milliste kriteeriumide põhjal tuleb kindlaks määrata asjaolud, mille puhul toetuse saaja võidakse tagasimaksekohustusest vabastada?

3. 

Järgnevalt põhjendan enda arvamust, et niisuguseid alasid nagu eelotsusetaotluse esitanud kohtu menetluses vaidluse all olev ei tohiks põhimõtteliselt pidada mõiste „toetuskõlblik hektar” tähendussisust välja jäävateks. Nagu edaspidi selgitan, on asjaolu, et lennuväljadel asuv maa ei ole a priori välja arvatud, oluline ka selle kindlaksmääramisel, kas professionaalne põllumajandustootja võis mõistlikult eeldades avastada vea, mille tõttu jaotati alusetult toetusõigusi ja selle tulemusel maksti seejärel toetust.

4.

Määrusega (EÜ) nr 1782/2003 ( 2 ) on kehtestatud põllumajanduspoliitika raames kohaldatavate otsetoetuskavade ühiseeskirjad. Selle määruse artikli 1 kohaselt on määrusega nr 1782/2003 seatud sisse uuel kujul põllumajandustootjate sissetulekutoetus.

5.

Sama määruse artikli 2 punktis b on „põllumajandusettevõte” määratletud kui „kõik põllumajandustootja poolt juhitavad sama liikmesriigi territooriumil asuvad põllumajanduslikud tootmisüksused”; artikli 2 punktis c on „põllumajanduslik tegevus” määratletud kui „põllumajandustoodete tootmine ja kasvatamine, sealhulgas saagikoristus, lüpsikarja pidamine, põllumajandusloomade aretamine ja pidamine ning maa hoidmine heades põllumajandus‑ ja keskkonnatingimustes, nagu on kehtestatud artikliga 5”.

6.

Määruse nr 1782/2003 artikli 44 lõikes 1 on ette nähtud, et toetusõigus, millega on seotud toetuskõlblik hektar, annab õiguse toetusõigusega kindlaksmääratud summa väljamaksmisele. Artikli 44 lõikes 2 on „toetuskõlblik hektar” määratletud kui põllumajandusettevõtte mis tahes põllumajandusmaa haritava maana või püsirohumaana, välja arvatud püsikultuuride või metsa all olevad alad ning mittepõllumajanduslikuks tegevuseks kasutatavad alad.

7.

Alates 1. jaanuarist 2009 asendati määrus nr 1782/2003 määrusega (EÜ) nr 73/2009 ( 3 ) (edaspidi üheskoos „alusmäärused”).

8.

Määruse nr 73/2009 põhjenduses 2 on selgitatud, et üks määruse nr 1782/2003 kehtetuks tunnistamise põhjusi oli see, et seda oli mitu korda oluliselt muudetud. Sellepärast võeti selguse huvides vastu määrus nr 73/2009. Selle eesmärk on muu hulgas lihtsustada ühtse otsemaksete kava toimimist.

9.

Määruse nr 73/2009 artikli 2 punktides b ja c on mõisted „põllumajanduslik majapidamine” ja „põllumajanduslik tegevus” määratletud vastavalt samas sõnastuses nagu määruses nr 1782/2003 mõisted „põllumajandusettevõte” ja „põllumajanduslik tegevus”.

10.

Määruse nr 73/2009 artikli 34 lõike 1 kohaselt antakse ühtse otsemaksete kava raames põllumajandustootjatele toetust toetuskõlbliku hektari kohta toetusõiguse aktiveerimisel. Artikli 34 lõike 2 punkti a kohaselt tähendab „toetuskõlblik hektar” põllumajandusliku majapidamise põllumajandusmaad, „mida kasutatakse põllumajanduslikuks tegevuseks või peamiselt põllumajanduslikuks tegevuseks, kui maad kasutatakse ka mittepõllumajanduslikuks tegevuseks”.

11.

Määruse nr 73/2009 artikkel 137 reguleerib tagasimakseid alusetult määratud toetusõiguste korral. Artikli 137 lõikes 1 on sätestatud, et enne 1. jaanuari 2009 põllumajandustootjatele määratud toetusõigusi käsitatakse alates 1. jaanuarist 2010 seaduslike ja korrektsetena. Artikli 137 lõike 2 kohaselt aga ei tehta seda juhul, kui toetusõigused on põllumajandustootjatele määratud faktiliselt ebakorrektsete taotluste põhjal. Seda erandit kohaldatakse siiski ainult niivõrd, kui „põllumajandustootja ei oleks saanud viga tegelikkuses avastada”.

12.

Käesolevas kohtuasjas olulisel ajavahemikul (2005–2009) olid määrused nr 1782/2003 ja nr 73/2009 rakendatud muu hulgas komisjoni määrustega (EÜ) nr 795/2004 ( 4 ) ja (EÜ) nr 796/2004 ( 5 ) (edaspidi üheskoos „rakendusmäärused”).

13.

Määruse nr 795/2004 artikli 2 punktis a on „põllumajandusmaa” – mis on eeltingimus, et asjaomane ala oleks käsitatav kui „toetuskõlblik hektar” – määratletud kui viljelusmaa, alalise karjamaa ja alaliste kultuuride all olev maa‑ala.

14.

Määrust nr 795/2004 muudeti muu hulgas alates 1. jaanuarist 2009 komisjoni määrusega (EÜ) nr 370/2009. ( 6 ) Sellega lisati määrusesse nr 795/2004 artikkel 3c järgmises sõnastuses:

„Kui põllumajandusettevõtte põllumajandusmaad kasutatakse ka mittepõllumajanduslikuks tegevuseks, käsitatakse kõnealust maad [määruse nr 73/2009] artikli 34 lõike 2 punkti a kohaldamisel peamiselt põllumajanduslikuks tegevuseks kasutatava maana, kui mittepõllumajandusliku tegevuse intensiivsus, laad, kestus ega ajastus ei kahjusta oluliselt põllumajanduslikku tegevust.

Liikmesriigid kehtestavad kriteeriumid esimese lõigu rakendamiseks oma territooriumil.”

15.

Määruse nr 796/2004 artikli 2 punkti 1 kohaselt tähendab „viljelusmaa” muu hulgas põllukultuuride tootmiseks haritavat maad või heas põllumajanduslikus ja keskkondlikus korras hoitavat maad. Sama määruse artikli 2 punkti 2 kohaselt tähendab „püsikarjamaa” maad, mida kasutatakse rohu või muude rohttaimede kasvatamiseks ja mida pole kaasatud majandi külvikorda viie aasta jooksul või kauem. ( 7 )

16.

Käesolevas kohtuasjas on oluline ka määruse nr 796/2004 ( 8 ) artikkel 12. Artikli 12 lõike 1 punkti f kohaselt peab asjakohaste toetuskavade alusel toetust taotlev põllumajandustootja esitama kinnituse selle kohta, et ta on teadlik kõnealuste toetuskavadega seotud tingimustest. Peale selle on artikli 12 lõikes 4 sätestatud, et taotluse vormi esitamisel peab põllumajandustootja parandama eeltrükitud vormi, kui andmed eeltrükitud vormil on ebaõiged.

17.

Määruse nr 796/2004 artikli 73 lõikes 1 on ette nähtud, et alusetult tehtud väljamakse korral peab põllumajandustootja kõnealuse summa koos intressiga tagasi maksma.

18.

Artikli 73 lõigetes 4 ja 5 on selle reegli suhtes sätestatud erand järgmises sõnastuses:

„4.   Lõikes 1 osutatud tagasimaksekohustust ei kohaldata, kui makse on tehtud pädeva asutuse või mõne teise asutuse vea tõttu ning põllumajandustootjal ei olnud tõenäoliselt võimalik seda avastada.

Kui viga on seotud faktiliste andmetega, mida kasutatakse asjaomase makse väljaarvutamisel, kehtib esimene lõik ainult juhul, kui tagasimaksmisotsusest ei ole teatatud 12 kuu jooksul alates makse tegemisest.

5.   [Artikli 73 lõikes 1] osutatud tagasimaksekohustust ei kohaldata, kui ajavahemik toetuse maksmise kuupäevast kuni kuupäevani, mil pädev asutus toetuse saajat esimest korda teavitab, et makse oli alusetu, on pikem kui kümme aastat.

Esimeses lõigus osutatud ajavahemikku vähendatakse siiski nelja aastani, kui toetuse saaja tegutses heauskselt.”

19.

Määruse nr 796/2004 ( 9 ) artikli 73a lõikes 1 on ette nähtud, et kui tehakse kindlaks, et toetusõigusi on antud alusetult, peab põllumajandustootja nendest õigustest loobuma ja need loetakse ab initio mitteantuks.

20.

Taani õiguses kehtestab lennuväljade ohutusaladega seotud nõudeid Trafikstyrelsen (varem Statens Luftfartsvæsen; s.o transpordiamet) „Tsiviillennunduseeskirjade” (Bestemmelser for Civil Luftfart; edaspidi „BL”) kaudu.

21.

Ohutusalade harimist reguleerib 31. jaanuari 2005. aasta BL 3‑16 meetmete kohta, mille eesmärk on vähendada õhusõiduki ja lindude või imetajate kokkupõrke ohtu lennuväljadel. Selles eeskirjas on ette nähtud:

[…]

22.

J. Demmer sõlmis 21. detsembril 1999 ja 10. mail 2000 vastavalt Aalborgi lennujaamaga (Aalborg Lufthavn) ja Skrydstrupi õhuväebaasiga (Flyvestation Skrydstrup) lepingud, et ta rendib ohutusalasid nende lennuväljade radade, ruleerimisteede ja pidurdusalade ümbruses. Seda maad kasutatakse rohu kasvatamiseks söödagraanulite valmistamise eesmärgil.

23.

Nende lepingute kohaselt sai J. Demmer vastutasuks rendi eest õiguse niita ja kasutada rohtu lennujaamamaalt. J. Demmer pidi rohtu niitma kolm kuni neli korda aastas.

24.

Need lepingud sisaldasid mitut tingimusi seoses kõnealuse maa hooldamisega. Lepingutes oli tingimusi selle kohta, millal ja kuidas tuleb rohtu niita, väetise kasutamise kohta ja lepingus Skrydstrupi õhuväebaasiga ka pestitsiidide kasutamise keeld. ( 10 )

25.

Skrydstrupi õhuväebaasi vahelise lepingu punkti 8 kohaselt pidi J. Demmer tegema oma tööd nii, et see ei takistaks lennutegevust, ja kooskõlas Skrydstrupi lennuliikluse juhtimisteenistuse või õhuväebaasi juhtkonna antud võimalike juhiste või keeldudega.

26.

J. Demmeri ja Aalborgi lennubaasi vahelise rendilepingu punkti 6 kohaselt pidi J. Demmer rendileandjat teavitama ajast, mil ta soovib renditud maale pääseda. Sama punkt andis relvajõududele piiramata õiguse kasutada renditud maad või lubada teistel seda kasutada mis tahes sõjaliste õppuste läbiviimiseks.

27.

Alates 2005. aastast andis J. Demmer mõlema lepingu kohaselt oma nõusoleku kasutada kõnealust maad nii, et on tagatud õigus saada toetusõigusi, ja õigus esitada sellega seoses taotlusi. J. Demmeri taotlusel määras toiduamet (FødevareErhverv, nüüd NaturEhrverv styrelsen; edaspidi „toiduamet”) talle 29. mai 2006. aasta otsusega vaidlusaluse maa suhtes toetusõiguse alates 2005. aastast.

28.

J. Demmer andis 1. veebruaril 2006 Aalborgi lennujaama lennujaamamaaga seotud toetusõigused üle relvajõududele. Seega rentis J. Demmer taotlusaastatel 2006–2009 ainult lennujaamamaad Skrydstrupi õhuväebaasis ja nendel aastatel maksti talle toetust ainult selle maa eest.

29.

Aastal 2008 kontrollis ja auditeeris toiduamet tootmisüksuste registrit. Selle auditi tulemusel vähendati registris mõningaid tootmisüksusi või kustutati sealt mõningad tootmisüksused, mille suhtes J. Demmer oli ühtse otsemaksete kava kohaselt maad deklareerinud. Põhjus oli selles, et toiduameti sõnul ei saanud lennuväljade ohutusalasid pidada toetuskõlblikuks põllumajandusmaaks. Sellega seoses teatati J. Demmerile, et ka eelnenud aastatega seotud taotlused vaadatakse uuesti läbi ning toetusõigused arvutatakse uuesti.

30.

Toiduamet otsustas 2. mail 2011 vähendada J. Demmeri toetusõigusi ja nõuda tagasi Aalborgi lennujaama maa eest aastal 2005 ning Skrydstrupi õhuväebaasi maa eest aastatel 2005–2009 alusetult makstud toetus.

31.

J. Demmer esitas selle otsuse peale vaide toidu‑, põllumajandus‑ ja kalandusministeeriumi vaiete lahendamise talitusele (Fødevareministeriets Klagecenter). Mais 2012 jättis vaiete lahendamise talitus toiduameti otsuse muutmata.

32.

J. Demmer vaidlustas 13. novembril 2012 vaiete lahendamise talituse otsuse eelotsusetaotluse esitanud kohtus. Nimetatud kohus on nüüd palunud eelotsust järgmistes küsimustes:

33.

Kirjalikult on käesolevas menetluses seisukohad esitanud J. Demmer, Taani, Kreeka ja Poola valitsused ning komisjon. Euroopa Kohus otsustas lahendada asja ilma kohtuistungita.

34.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus on asetanud Euroopa Kohtu ette hulga küsimusi. Sellegipoolest oleneb põhikohtuasjas tekkinud probleemide kompleksi lahendamine kolmest omavahel tihedalt seotud küsimusest: 1) lennuväljade ohutusaladel asuvate maa-alade toetuskõlblikkus (esimene ja teine küsimus); 2) parameetrid, mille põhjal hinnata, kas toetuse saaja tuleb vabastada kohustusest tagastada alusetult määratud ja välja makstud toetus (kolmas küsimus), ja 3) selle hinnangu andmiseks kohased ajalised piirid (neljas ja viies küsimus). Enne nende küsimuste üksikasjalikumat käsitlemist on aga oluline käsitleda kolme sissejuhatavat küsimust, millest oleneb edasine analüüs.

35.

Esiteks tuleb ühtse otsemaksete kava kohaselt toetuste andmist reguleerivaid õigusnorme tõlgendades arvestada põllumajandustoetuse andmise aluseesmärki. Eriti selles osas, mis puudutab ühtset otsemaksete kava, kehtestati see kava määruses nr 1782/2003 seoses liidu põllumajanduspoliitika reformiga. Nagu nimetatud määruse artiklis 1 selgitatud, oli määruse nr 1782/2003 peamine eesmärk seada sisse uuel kujul sissetulekutoetus põllumajandustootjatele. Selles mõttes aitab ühtne otsemaksete kava kahtlemata saavutada liidu põllumajanduspoliitika sotsiaalpoliitilist eesmärki: kindlustada põllumajandusega tegelejatele mõistlik elatustase. ( 11 ) See eesmärk avaldab mõju alusmääruste tõlgendamisele.

36.

Teiseks, nagu märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, esineb teatav lahknevus määruse nr 1782/2003 ja määruse nr 73/2009 vahel seoses sellega, mida kujutab endast nende määruste tähenduses „toetuskõlblik hektar”. Kui määruse nr 1782/2003 artikli 44 lõikes 2 on ette nähtud, et „toetuskõlblikeks hektariteks” tuleb pidada põllumajandusettevõtte mis tahes põllumajandusmaad haritava maana või püsirohumaana, välja arvatud mittepõllumajanduslikuks tegevuseks kasutatavad alad, on määruse nr 73/2009 artikli 34 lõike 2 punktis a sätestatud pisut teistsugune määratlus. Õieti on määruses nr 73/2009 artikli 34 lõike 2 punktis a märgitud, et toetuskõlblikuks hektariks tuleb pidada põllumajandusliku majapidamise mis tahes põllumajandusmaad, mida kasutatakse põllumajanduslikuks tegevuseks või – juhul, kui maad kasutatakse ka mittepõllumajanduslikuks tegevuseks – peamiselt põllumajanduslikuks tegevuseks.

37.

Tehtud muudatused ei ole sugugi tähtsusetud. Rangelt tähttähelisel tõlgendamisel võib väita, et määruse nr 1782/2003 kohaselt tähendaks põllumajandusmaa kasutamine mittepõllumajanduslikuks otstarbeks automaatselt selle maa väljaarvamist ühtse otsemaksete kava kõlblikkusalast. Pooled näivad siiski nõustuvat, et nendes õigusaktides kasutatud mõistete lahknevusele ei tuleks omistada erilist tähelepanu. Määruse nr 73/2009 ettevalmistavates materjalides ei paista midagi, mis võiks viidata sellele, et seadusandjal oli kavatsus muuta toetuskõlblike hektareid käsitlevaid eeskirju, mis on kahtlemata üks ühtse otsemaksete kava nurgakive.

38.

Minu arvates soovis seadusandja hoopis selgitada põllumajandusettevõtjate suhtes kohaldatavate toetuskavade eeskirju. Veel enam, ei ole sugugi ebatavaline, et maatükki kasutatakse nii põllumajanduslikuks kui ka mittepõllumajanduslikuks tegevuseks. Sellepärast tundub loogiline, et selle maa toetuskõlblikkust kindlaks tehes tuleb lähtuda sellest, milline tegevus on peamine. Määrus nr 73/2009 koostoimes määruse nr 795/2004 artikliga 3c rahuldab mõningal määral vajadust selguse järele selles valdkonnas. Nimetatud sätetest nähtub selgelt, et maatüki segakasutamine ei tähenda automaatselt selle maatüki toetuskõlbmatust. Toetuskõlblikkuse põhinõue seisneb hoopis selles, et maa peab olema kasutusel peamiselt põllumajanduslikuks tegevuseks. ( 12 ) Pean asjakohaseks arvestada eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimuste (iseäranis esimese ja teise küsimuse) hindamisel määruse nr 73/2009 sõnastust kogu vaatlusaluse perioodi, s.o aastate 2005–2009 suhtes.

39.

Kolmandaks soovin juhtida tähelepanu sellele, et eelotsusetaotluse esitanud kohus rajab oma käsitlusviisi eeldusele, et tegu on alusmääruste tähenduses nii põllumajanduslikuks kui ka mittepõllumajanduslikuks tegevuseks kasutatavate aladega. Selles suhtes nähtub eelotsusetaotlusest, et J. Demmer nõustus kasutama Skrydstrupi õhuväebaasi maad nii, et ta arvestab lennutegevust ja järgib võimalikke juhiseid ja keelde. Aalborgi lennujaamaga sõlmitud rendilepingu kohaselt jäi relvajõududele piiramata õigus kasutada renditud maad või lubada teistel seda kasutada mis tahes sõjaliste õppuste läbiviimiseks. Peale selle pidi J. Demmer rendileandjale teatama, kui ta soovib kõnealusele maale pääseda.

40.

Toimikust aga ei selgu, kas kõnealusel maal esines mittepõllumajanduslikku tegevust või kas rendileandja tegelikult kasutas selle maa suhtes oma lepingulisi õigusi.

41.

Seetõttu on vaja teha järgnev reservatsioon. Minu arvates ei saa eespool kirjeldatud laadi tingimuste olemasolu ega kõnealuse maatüki asetsemist lennuvälja ohutusalal pidada tõendiks mittepõllumajanduslikust tegevusest. Selles mõttes oleks minu arvates asjakohane tegelik mittepõllumajanduslik tegevus (nagu näiteks sõjalised õppused või lennutegevus).

42.

Minu arusaama järgi ei saa „tegevuseks” pidada lepingutingimust, mille kohaselt maa kasutamisel tuleb arvesse võtta lennutegevust ning järgida võimalikke juhiseid või keelde. Sama kehtib sätete kohta, milles on määratletud lennuvälja ohutusala eesmärk või kehtestatud teatavaid kitsendusi selle kasutamise suhtes. Ei ole ju sugugi ebatavaline, et rendileandja jätab endale teatavad õigused renditava maa suhtes või piirab põllumajandusettevõtja võimalusi renditava maa kasutamisel (näiteks seoses pestitsiidide kasutamisega, külvatava kultuuriga või tõepoolest maa keskkonnahoidliku kasutamisega). Iseloomustaksin nii õigusaktidest kui ka lepingust tulenevaid eeskirju ja piiranguid mitte rohkem kui niisugustena, mis võimaldavad mittepõllumajanduslikku tegevust.

43.

Tuleb siiski meeles pidada, et toetuskõlblik maa peab igal juhul olema osa põllumajandustootja põllumajandusettevõttest ehk põllumajanduslikust majapidamisest. Nagu edaspidi punktides 60 jj selgitan, on kõnealuse maa kasutamisega seotud erieeskirjad ja ‑piirangud olulised selle kohta hinnangu andmisel (mitte aga otsustamisel, kas maad kasutatakse peamiselt põllumajanduslikuks või mittepõllumajanduslikuks tegevuseks).

44.

Olgu sellega, kuidas on – see, kas kõnealust maad kasutati sõjalisteks õppusteks või muuks mittepõllumajanduslikuks tegevuseks või mitte, on eelotsusetaotluse esitanud kohtu tuvastada. Hoolimata nendest reservatsioonidest ja arvestades, et eelotsusetaotluse esitanud kohus ega pooled ei ole seda küsimust ulatuslikult käsitlenud, asun nüüd eelotsuse küsimuste juurde ning lähtun neid käsitledes eeldusest, et kõnealused maatükid olid tõesti segakasutuses (nii põllumajandusliku kui ka mittepõllumajandusliku tegevuse tarbeks).

45.

Seoses esimese ja teise küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus muu hulgas teada, kas põllumajandusmaa toetuskõlblikkuse küsimuses on määrav see, et selle maa kasutamise peamine eesmärk oleks põllumajanduslik

46.

Enne selle küsimuse juurde asumist märgin sissejuhatavalt, et ei tundu olevat erilist kahtlust selles, et põhikohtuasjas vaidluse all olevad maa-alad kujutavad endast määruste nr 1782/2003 ja nr 73/2009 tähenduses põllumajandusmaad: tõepoolest kasutatakse neid alasid rohu kasvatamiseks söödagraanulite valmistamise eesmärgil. Seega saab need alad suhteliselt hõlpsasti põllumajandusmaaks liigitada, sest neid kasutatakse viljelusmaana või püsikarjamaana määruse nr 796/2004 artikli 2 punktide 1 ja 2 tähenduses. ( 13 ) Samuti näib olevat väljaspool vaidlust, et J. Demmeri tegevus, mis seisneb sellel maal rohu kasvatamises, kujutab endast alusmääruste tähenduses „põllumajanduslikku tegevust”.

47.

Selles osas, mis puudutab konkreetsemalt vaidlusaluste alade otstarvet, näib olevat julge eeldada, et nende algne otstarve (või olemasolu põhjus) oli tagada lennuvälja ja lennuliikluse ohutus. Esialgu ei pruukinud need alad olla mõeldud kasutamiseks põllumajandusmaana. Seda asjaolu tuleb siiski selgelt eristada otstarbest, milleks neid praegu ja tegelikult kasutatakse. Tuleb möönda, et tegu on raskesti tabatavate mõistetega, ja näib olevat keeruline eristada maa kasutamise peamist eesmärki – mõistet, millele eelotsusetaotluse esitanud kohus oma küsimustes viitab – selle maa peamisest kasutamisest määruse nr 73/2009 artikli 34 lõike 2 tähenduses. Tõepoolest, nagu kohtujurist Mazák on juba märkinud, loeb maa-ala tegelik kasutamine või vahest see, mis sellele maale tegelikult külvatakse, mitte maa kasutamise eesmärgid või (valdav) otstarve. ( 14 ) Sellepärast asun seisukohale, et maatüki toetuskõlblikkuse küsimuses on asjakohaseks mõõdupuuks selle maa peamine (ja tegelik) kasutamisviis.

48.

Selle tuvastamiseks, mis kujutab endast teatava maatüki peamist kasutamisviisi, annab kasulikke suuniseid määrus nr 370/2009 (millega lisati määrusesse nr 795/2004 artikkel 3c), mis käsitleb rakendatavaid kriteeriume, kuigi ajaliselt ei ole see määrus ajavahemiku 2005–2009 suhtes täielikult kohaldatav. Määruse nr 795/2004 artiklis 3c on sätestatud, et nii põllumajanduslikuks kui ka mittepõllumajanduslikuks tegevuseks kasutatavat maad käsitatakse peamiselt põllumajanduslikuks tegevuseks kasutatava maana niivõrd, kui mittepõllumajandusliku tegevuse intensiivsus, laad, kestus ega ajastus põllumajanduslikku tegevust oluliselt ei kahjusta.

49.

Siit tekib küsimus, mida tähendab selles kontekstis „oluliselt kahjustama”. Käsitlen seda küsimust järgnevalt.

50.

Kindlasti oleks ahvatlev jätta see eelotsusetaotluse esitanud kohtu hooleks, arvestades tema ainupädevust faktiliste asjaolude hindamisel. Siiski, et tagada võimalikult suures ulatuses toetuskõlblikkuse normide ühetaoline kohaldamine Euroopa Liidu piires (hoolimata kaalutlusruumist, mis on liikmesriikidele nende normide rakendamisel määruse nr 795/2004 artikli 3c teise lõiguga jäetud), püüan kaardistada mõned parameetrid, mille abil saab kindlaks teha, mis kujutab endast teatava maatüki peamist põllumajanduslikku kasutamisviisi. ( 15 )

51.

Kõigepealt märgiksin, et „peamise kasutamise” mõiste on ise veidi eksitav. Kui võtta kohaselt arvesse määruse nr 795/2004 artiklit 3c, oleks mõistlik eeldada, et toetust saama kvalifitseeruval maatükil on lubatud üksnes mittepõllumajanduslik kõrval‑ või juhutegevus. Artikkel 3c aga madaldab toetuskõlblikkuse künnist sõnaselgelt: kui peamine kasutamine eeldab pelgalt seda, et põllumajanduslikku tegevust oluliselt ei kahjustata, viitab see minu arusaama kohaselt sellele, et hindamisel tuleb keskenduda põllumajandusliku tegevusega seotud tingimustele, konkreetsemalt aga selle tegevuse tegelikele võimalustele. ( 16 ) Selles suhtes ei ole keelatud ka kaks (või enam) tegevust sellel maatükil, kui mittepõllumajanduslik tegevus põllumajanduslikku tegevust oluliselt ei kahjusta.

52.

Kuna on võimatu – ega olekski üldse soovitav – koostada ammendavat loetelu olukordadest, kus põllumajanduslikku tegevust tuleb pidada peamiseks, on iseäranis oluline, et eelotsusetaotluse esitanud kohus võtaks hinnangu andmisel arvesse kõiki faktilisi asjaolusid seoses eri kasutamisviisidega. Kui põllumajandusliku tegevuse suhtes saab täheldada teatavaid häiringuid, on järgmine samm kontrollida, kas need häiringud esinevad tasemel, mida saab pidada „oluliseks”. Selle künniseni jõudmine eeldab minu arvates, et põllumajandustootja puutub selles põllumajanduslikus tegevuses kokku tegelike – ja mitte tähtsusetute – raskuste või takistustega.

53.

Et asi oleks konkreetsem, kujutlegem, et põllumajandustootja sõlmib lepingu suusakeskusega. Selle lepingu kohaselt kasvatab põllumajandustootja rohtu, kuid karjatab kõnealustel maatükkidel, mis on talvel osa suusatamisalast, ka veiseid. Teisisõnu, ühtesid ja samu maatükke kasutatakse eri tegevuste tarvis. Ent niikaua kui mittepõllumajanduslik tegevus ei raskenda vastavatel aastaaegadel põllumajandustootja tegevust maa harimisel ja saagi koristamisel, ei saa tõenäoliselt öelda, et mittepõllumajanduslik tegevus võib põllumajandustootja põllumajanduslikku tegevust oluliselt kahjustada. Ilmseid paralleele võib tõmmata sõjaliste õppuste korraldamisega: lihtsalt see, et kõnealusel maal korraldatakse sõjalisi õppusi (eelotsusetaotluse esitanud kohtu asi on seda kontrollida), ei tähenda, nagu ei kuuluks see maa enam mõiste „toetuskõlblikud hektarid” tähendussisusse – niikaua kui need õppused kõnealust põllumajanduslikku tegevust oluliselt ei häiri.

54.

Tuleb möönda, et asjakohaste lepinguliste eesõiguste ja piirangute kasutamine, mis tuleneb mittepõllumajanduslikust tegevusest (käesoleval juhul: sõjaliste õppuste korraldamine või lennutegevuse sujuv kulg), võib kindlasti seada põllumajandustootjale piiranguid. See siiski ei tähenda automaatselt, et põllumajanduslikku tegevust oluliselt kahjustatakse.

55.

Minu arvates avaldub mõju maatüki toetuskõlblikkusele üksnes siis, kui mittepõllumajanduslik tegevus häirib maa põllumajanduslikku kasutamist selle ajalises ja/või ruumilises ulatuses. ( 17 ) Selles mõttes on ülimalt oluline, et põllumajandustootja jaoks oleks võimalik tema valitud põllumajanduslik tegevus hoolimata paralleelsest mittepõllumajanduslikust tegevusest ja olenevalt asjaoludest erinormide ja ‑piirangute kohaldamisest kõnealuse maa kasutamise suhtes. Minu arusaama järgi ei ole põllumajanduslik tegevus oluliselt kahjustatud, kui põllumajandustootja võib tegelikult kasutada kõnealust maad enda valitud põllumajanduslikuks tegevuseks. ( 18 )

56.

Nagu komisjon ja Taani valitsus märgivad, on põllumajandusliku tegevuse valik lennuväljadel tõepoolest märkimisväärselt piiratud. Samuti on tõsi, et rohu niitmine radade ja pidurdusalade läheduses teenib muid (mittepõllumajanduslikke) eesmärke, nagu näiteks lennuliiklusohutus: lennuohutuseeskirjade täitmiseks tuleb rohtu igal juhul niita. Ühtse otsemaksete kava raames ei ole need asjaolud siiski olulised. Oluline on – nagu nähtub iseäranis määruse nr 73/2009 artikli 34 lõikest 2 ja määruse nr 795/2004 artiklist 3c – hoopis see, et põllumajandustootja jaoks on kõnealusel maal võimalik tema valitud põllumajanduslik tegevus.

57.

Näiteks J. Demmer on otsustanud kasvatada kõnealusel maal rohtu söödagraanulite valmistamiseks. See kujutab endast põllumajanduslikku tegevust, millega ei ole kõnealusel maal eriti keeruline tegelda. ( 19 ) Ma ei mõista, miks tuleks J. Demmerit karistada selle eest, et ta valis niisuguse põllumajandusliku tegevuse, millega saab tegelda hoolimata kohaldatavatest piirangutest ja „võistlevast” mittepõllumajanduslikust tegevusest.

58.

Peale selle on Taani valitsuse murede lahendamiseks vaja veel ühte tähelepanekut. Minu arvates ei tähenda nõustumine, et mittepõllumajanduslik tegevus põllumajanduslikku tegevust oluliselt ei kahjusta, niisuguses olukorras nagu eelotsusetaotluse esitanud kohtu menetluses toetuskõlblikkuse piiride liiga kaugele venitamist. Mööda ei tohiks vaadata sellest, et käesolevas asjas käib jutt provintsi (sõjaväe)lennuväljadest. Täpsemalt, näib ebaloogiline väita, nagu vastaks iga suurem transpordisõlm või tiheda liiklusega maanteid ümbritsev roheala käesoleva ettepaneku punktis 55 mainitud kriteeriumile. Põllumajandustootja valitud tegevus oleks niisugustel aladel olenevalt asjaoludest kasvatus‑ või karjatamishooajal takistatud mittepõllumajandusliku tegevuse intensiivsuse (vahest ka laadi, kestuse ja ajastuse) tõttu.

59.

Pärast seda selgitust järeldan, et lennuväljade radasid, ruleerimisteid ja pidurdusalasid ümbritsevad ohutusalad, mille suhtes kehtivad erieeskirjad ja ‑piirangud, võivad olla määruse nr 1782/2003 artikli 44 lõike 2 ja määruse nr 73/2009 artikli 34 lõike 2 tähenduses „toetuskõlblikud”, kui mittepõllumajanduslik tegevus nendel aladel põllumajanduslikku tegevust oluliselt ei kahjusta. Sellest siiski ei piisa, et seesugune ala toetuse jaoks täielikult kvalifitseeruks. Kõnealused maatükid peavad vastavalt määruse nr 1782/2003 artikli 44 lõikele 2 ja määruse nr 73/2009 artikli 34 lõikele 2 ka olema põllumajandustootja põllumajandusettevõtte ehk põllumajandusliku majapidamise osa. Käsitlen seda küsimust järgnevalt.

60.

Kõigepealt tuleb märkida, et määruse nr 1782/2003 artikli 44 lõike 2 ja määruse nr 73/2009 artikli 34 lõike 2 kohaselt on toetuskõlblik põllumajandusettevõtte ehk põllumajandusliku majapidamise mis tahes põllumajandusmaa. „Põllumajandusettevõte” on määratletud määruse nr 1782/2003 (ja „põllumajanduslik majapidamine” määruse nr 73/2009) artikli 2 punktis b kui „kõik põllumajandustootja poolt juhitavad sama liikmesriigi territooriumil asuvad põllumajanduslikud tootmisüksused”.

61.

Oma otsuses Landkreis Bad Dürkheim ( 20 ) on Euroopa Kohus juba andnud suuniseid mõiste „põllumajandusettevõte” kohta. Nagu käesolevaski kohtuasjas, ei olnud põllumajandustootjal tolles kohtuasjas täit vabadust kõnealuste maa‑alade kasutamisel. Vastupidi, teda sidusid teatavad riigiasutuste suunised, mille eesmärk oli tagada loodus‑ ja maastikukaitse eesmärkide täitmine. Otsuses Landkreis Bad Dürkheim märkis Euroopa Kohus, et selle tuvastamisel, kas teatav maa-ala on põllumajandustootja põllumajandusettevõtte osa, on määrav kriteerium see, et põllumajandustootja on maa-ala kasutamisel piisavalt sõltumatu ja tal on otsustusõigus, millest piisab kõnealuseks põllumajanduslikuks tegevuseks. Euroopa Kohus selgitas siiski hoolikalt, et sõltumatusega seotud kriteerium ei tähenda, nagu peaks põllumajandustootjal olema kõnealuse ala üle piiramata võim, kui ta seda põllumajanduslikel eesmärkidel kasutab. ( 21 )

62.

On tõsi, et Landkreis Bad Dürkheim käsitles konkreetset looduskaitse aspekti, mille Euroopa Kohus luges määruse nr 73/2009 üldeesmärkidega kooskõlas olevaks. Sellest hoolimata usun, et eespool viidatud seisukohavõtt sõltumatuskriteeriumi kohta on asjakohane ka niisuguste maade suhtes, mille kasutamise eesmärkidel ei ole otsest seost ühtse otsemaksete kava eesmärkidega. Nagu sellest seisukohavõtust selgub, on hinnangu andmine sellele, kas maa-ala on põllumajandustootja põllumajandusettevõtte osa, tihedalt seotud küsimusega selle kohta, kuidas seda konkreetset ala peamiselt kasutatakse. Asjakohased kriteeriumid näivad tõepoolest teataval määral ühte kalduvat. ( 22 )

63.

Käesolevas asjas on tegu lennuväljade radasid, ruleerimisteid ja pidurdusalasid ümbritsevate ohutusaladega. Kohaldatavad eeskirjad ja piirangud tulenevalt ühelt poolt siseriiklikest ja rahvusvahelistest õigusnormidest, mille eesmärk on tagada lennuliikluse ohutus, ja teiselt poolt lepingutingimustest. Need käsitlevad muu hulgas maa teatavas konkreetses seisundis hoidmist; kultuure, mida võib kasvatada ja koristada (praktikas: rohi); ning vastuvõetavat rohu kõrgust. Seetõttu on vaevalt võimalik eitada, et J. Demmeri olukorras oleval põllumajandustootjal ei ole kõnealuste alade kasutamisel täit sõltumatust.

64.

Ent niikaua kui põllumajandustootja saab kasutada maad enda valitud põllumajanduslikuks tegevuseks, ilma et mittepõllumajanduslik tegevus samal maal (või tegeliku mittepõllumajandusliku tegevuse puududes pelgalt kohaldatavad eeskirjad ja piirangud) tema põllumajanduslikku tegevust oluliselt kahjustaks, ei ole põhjust asuda seisukohale, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu menetluses vaidluse all olevad maa-alad ei ole määruste nr 1782/2003 ja nr 73/2009 tähenduses põllumajandustootja põllumajandusettevõtte ehk põllumajandusliku majapidamise maa. Kui see kriteerium on täidetud, ei näe ma põhjust, miks niisugune põllumajandustootja nagu J. Demmer ei oleks piisavalt sõltumatu või tal ei oleks piisavalt otsustamisõigust kõnealuseks põllumajanduslikuks tegevuseks, nagu nõuab Euroopa Kohtu praktika.

65.

Lõpuks juhiksin tähelepanu sellele, et ühtne otsemaksete kava on sissetulekutoetuse vorm, mille abil võidakse julgustada põllumajandustootmist aladel, mida selleks muidu ei kasutataks. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu menetluses olev juhtum on hea näide. Siiski ei suuda ma leida kohaldatavatest õigusnormidest ega mujaltki põhjendusi, miks peaks pelgalt see, et põllumajandusliku tegevusega tegeldakse lennuvälja piires asuval maal, automaatselt välistama selle maa-ala toetuskõlblikkuse. Kui käesoleva ettepaneku punktis 55 näidatud kriteerium on täidetud, ei ole maa asukoht oluline.

66.

Asun sellepärast seisukohale, et lennuvälja radadest, ruleerimisteedest ja pidurdusaladest koosnevat põllumajandusmaad tuleb pidada „põllumajandusettevõtte” ehk „põllumajandusliku majapidamise” maaks ja seega määruse nr 1782/2003 artikli 44 lõike 2 ja määruse nr 73/2009 artikli 34 lõike 2 tähenduses toetuskõlblikuks, kui põllumajandustootjal on sellel maal enda valitud põllumajanduslikus tegevuses piisav sõltumatus ja otsustusõigus, hoolimata kohaldatavatest eeskirjadest ja piirangutest.

67.

Kui eelotsusetaotluse esitanud kohus, olles hinnanud enda menetluses kõiki olulisi faktilisi asjaolusid, järeldab, et vaidlusalused maa‑alad ei ole toetuskõlblikud, sest piirangud ja eeskirjad takistavad oluliselt J. Demmeri põllumajanduslikku tegevust, tekib küsimus, kas J. Demmer oleks pidanud mõistlikel eeldustel avastama, et toetusõiguste määramisel ja toetuse maksmisel on tehtud viga (kolmas küsimus). Selles suhtes tuleb samuti kindlaks määrata selle hindamisel kohaldatavad ajalised piirid (neljas ja viies küsimus). Käsitlen järgnevalt kõiki neid küsimusi.

68.

Käesolevas asjas tekib kolm küsimust: 1) kas kõnealuse maa suhtes toetusõiguste määramisel tehti viga, mille põllumajandustootja oleks saanud mõistlikel eeldustel avastada; 2) kas tehti viga, mille põllumajandustootja oleks saanud mõistlikel eeldustel avastada, kui see toetus välja maksti, ja lõpuks 3) kas niisuguse toetusesaaja nagu J. Demmer saab lugeda heauskselt tegutsenuks. Samuti ei ole eelotsusetaotluse esitanud kohus kindel, millised on selle hinnangu andmisel kohased ajalised piirid.

69.

Põhimõtteliselt tuleb alusetult määratud toetusõigused tagasi võtta ja alusetult makstud toetus tagasi maksta. Alusetult makstud toetuste tagasisaamise põhieesmärk on kahtlemata kaitsta Euroopa Liidu finantshuve ja hoida ära alusetut rikastumist. ( 23 ) Seda mõtet väljendavad selgelt määruse nr 796/2004 artikli 73 lõige 1 ja artikkel 73a. Siiski on sellest reeglist erandeid.

70.

Need erandid väljenduvad määruse nr 73/2009 artikli 137 lõikes 2 (alusetu toetusõiguste määramine) ning määruse nr 796/2004 artikli 73 lõigetes 4 ja 5 (alusetu toetuste maksmine). Nagu Taani valitsus märgib, on nende sätete eesmärk kahtlemata tagada õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte järgimine. ( 24 ) Jääb siiski küsimus, kas neid erandeid tuleb käesolevas asjas kohaldada või mitte.

71.

Enne selle küsimuse juurde asumist märgiksin sissejuhatavalt, et eespool rakendatud käsitlusviisi kohaselt tuleb lennuväljade piires asuvate maa-alade toetuskõlblikkust igal üksikjuhul eraldi analüüsida. Tõepoolest ei saa toetuskõlblikkust kohe algul välistada. Samuti võib toetuskõlblikkus aastate arvestuses muutuda. Tegelikult võivad lennuväljadel radasid, ruleerimisteid ja pidurdusalasid ümbritsevad ohutusalad kujutada endast toetuskõlblikke hektareid, kui põllumajandustootja saab tegelikult tegelda sellel maal enda valitud põllumajandusliku tegevusega. Veel üks asjaolu, mida tuleb meeles pidada, on see, et põllumajandus on kutsetegevus. Arvan, et nimetatud asjaolule tuleb omistada erilist tähtsust selle kindlakstegemisel, millist hoolsust peab põllumajandustootja ühtse otsemaksete kava alusel toetust taotledes ilmutama.

72.

Viimati märgituga seoses juhiksin tähelepanu eelkõige määruse nr 796/2004 artikli 12 lõike 1 punktile f ja lõikele 4. Nende sätete kohaselt on põllumajandustootja ülesanne ühtse otsemaksete kava alusel toetust taotledes kontrollida eeltrükitud vormil olevate andmete õigsust. Peale selle tuleb nendest sätetest välja, et alusmäärustega kehtestatud sissetulekutoetuste süsteem rajaneb eeldusel, et põllumajandustootjad on kõnealuste kavade raames toetuse andmist reguleerivatest tingimustest teadlikud. Need sätted väljendavad mõtet, et põllumajandustootjatelt, kui professionaalidelt võib eeldada erilist hoolsust toetuse taotlemisel ja seda, et nad on toetuse andmise tingimustest teadlikud.

73.

Pealegi, nagu märgib komisjon, ei „vabasta” see, et pädevad ametiasutused on määranud teatavatele konkreetsetele maa‑aladele toetusõigusi või et nende maa‑alade suhtes on toetusi välja makstud, põllumajandustootjat tema kohustustest. Tõepoolest käsitlevad sätted, mida eelotsusetaotluse esitanud kohus on oma küsimustes nimetanud, iseäranis aga määruse nr 796/2004 artikkel 73, olukordi, kus alusetu väljamakse on juba tehtud. Veel enam, nimetatud määruse artikli 73a kohaselt peab põllumajandustootja alusetult määratud toetusõigustest loobuma ning need tuleb lugeda niisugusteks, mida ei ole kunagi määratudki. Niisiis ei tähenda see, kui toetusõigused on määratud (või ka maksed tehtud), seda, et alusetult saadud toetust tuleb pidada nõuetekohaseks. On hoopis oht, et ka pärast väljamaksmist võib olla vaja teha parandusi, ning põllumajandustootjad peaksid sellest teadlikud olema.

74.

Seega peaks kutseline põllumajandustootja, nagu J. Demmer, teadma määruse nr 1782/2003 artikli 44 lõike 2 ja määruse nr 73/2009 artikli 34 lõike 2 tähenduses „toetuskõlblike hektaritega” seotud tingimusi. Sellepärast ei tundu eriti ränk nõuda niisuguselt põllumajandustootjalt – eriti arvestades tema kutsealaseid kogemusi ( 25 ) –, et ta oleks teadlik segakasutuses olevate maa-alade suhtes kohaldatavatest erieeskirjadest. ( 26 ) Selles osas, mis puudutab konkreetsemalt heausksust ja juba makstud toetust, märgiksin lihtsalt, et hinnangu andmisel sellele, kas toetuse saajat võib pidada heauskselt tegutsenuks, ei ole see, et makse on tehtud, kuigi oluline. Konkreetselt seoses toetuskavaga, mille eesmärk on pakkuda rühmale kutsealal tegutsejatele sissetulekutoetust, peaks hinnang heausksuse kohta – nagu ka eespool mainitud mõistlikkuse kriteeriumi puhul – põhinema objektiivsetel asjaoludel.

75.

Asjakohase ajahetke kohta, mille seisuga see hinnang anda, märgiksin järgmist.

76.

Esiteks on määruse nr 73/2009 artiklis 137 sätestatud reegel, et enne 1. jaanuari 2009 alusetult määratud toetusõigusi käsitatakse alates 1. jaanuarist 2010 seaduslike ja korrektsetena. See reegel kehtib siiski üksnes niivõrd, kui põllumajandustootja ei oleks saanud alusetu makse põhjustanud viga mõistlikel eeldustel avastada. Selles suhtes nähtub toimikust, et vaidlusalused maatükid eemaldati 2008. aastal registrist. Samal ajal edastati see teave J. Demmerile ning teatati pädeva ametiasutuse kavatsusest eelmiste aastate suhtes esitatud taotlused uuesti läbi vaadata ja toetusõigused uuesti arvutada. Seda arvestades olen seisukohal, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu menetluses oleva juhtumi asjaolude suhtes ei tule kohaldada määruse nr 73/2009 artikli 137 lõiget 2.

77.

Üldisemalt peab selle sätte kohaldamisalasse kuuluv viga olema niisugune, mida põllumajandustootja ei oleks saanud enne 1. jaanuari 2010 mõistlikel eeldustel avastada. Kui mittepõllumajanduslik tegevus (mis tahes hetkel enne 1. jaanuari 2010) põllumajandustootjat tema põllumajanduslikus tegevuses oluliselt takistas, ei näe ma, kuidas saaks tõsiselt väita, et põllumajandustootja ei saanud toetusõiguste määramiseni viinud viga oma kutsealases tegevuses avastada.

78.

Teiseks käsitleb määruse nr 796/2004 artikkel 73 juba tehtud makseid. Arvestades, milline teave J. Demmeril 2008. aastal oli, võivad artikli 73 lõigetes 4 ja 5 sätestatud tagastamisalased erandid olla käesoleva juhtumi konkreetsetel asjaoludel kohaldatavad üksnes sellele ajale eelnenud perioodi suhtes.

79.

Hinnates, kas põllumajandustootja oleks saanud mõistlikel eeldustel avastada vea, mis viis määruse nr 796/2004 artikli 73 lõike 4 tähenduses alusetu makseni, peaks oluline ajahetk minu arvates olema makse tegemise aeg – nagu nimetatud sättestki selgesti nähtub. Tõesti, miks peaks takistama põllumajandustootjat taotlemast toetust olukorras, kus kõnealused maa‑alad võivad lõpuks olla toetuskõlblikud hektarid?

80.

Iseäranis maa segakasutuse korral on täiesti mõeldav, et selle maa suhtes kohaldatavate lepinguliste kui ka õigusaktidest tulenevate kasutuspiirangute mõju ei pruugi ilmneda enne kõnealuse toetusaasta algust. Näiteks ei pruugi olla võimalik enne taotluse esitamist ette näha, kas (ja kui, siis mil määral) maaomanik oma lepingulisi eesõigusi (käesoleval juhul sõjalise õppuste korraldamine) tegelikkuses kasutab või kas põllumajandustootja tegelikult võib kasutada kõnealust maad enda valitud põllumajandusliku tegevuse tarbeks. Arvan, et kuivõrd seda toetust makstakse korraga ühe toetusaasta eest, võib määruse nr 796/2004 artikli 73 lõike 4 tähenduses hinnangu anda iga toetusaasta kohta eraldi. Seda põhjusel, et asjaolud võivad, nagu eespool selgitatud, aja jooksul muutuda.

81.

Kolmandaks ja viimaseks piirdub tagastamiskohustus määruse nr 796/2004 artikli 73 lõike 5 kohaselt nelja aastaga, kui toetuse saaja tegutses heauskselt. Nagu eespool mainitud, ei usu ma, et põllumajandustootjat, kes tõepoolest kavatseb kasutada kõnealust maad teatava põllumajandusliku tegevuse tarbeks, tuleks toetuse taotlemise eest karistada. Nimelt ei pruugi sellel põllumajandustootjal olla kuni teatava ajani võimalik kindlaks teha, kas maakasutuse piirangud takistavad teda kasutamast kõnealuseid maa‑alasid tema enda valitud põllumajandustegevuseks.

82.

Selleks aga, et kasutada artikli 73 lõikes 5 sätestatud erandit, peab põllumajandustootja – iseäranis arvestades vajadust hoida ära alusetu rikastumine – tegutsema heauskselt (st tõepoolest uskudes, et ta saab sellel maal tegelda enda valitud põllumajandusliku tegevusega) kogu asjakohase aja alates toetusõiguste määramise hetkest kuni toetuse maksmise hetkeni. Sellest tulenevalt tuleb määruse nr 796/2004 artikli 73 lõike 5 tähenduses heausksust hinnata iga toetusaasta suhtes eraldi ning heausksus peab kestma kuni makse tegemise ajani.

83.

Esitatud kaalutlustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Vestre Landsreti küsimustele järgmiselt: