1.

Apellant R. Nencini, kes on endine Euroopa Parlamendi liige, nõuab oma apellatsioonkaebusega, et tühistataks Euroopa Liidu Üldkohtu otsus Nencini vs. parlament ( 2 ), millega Üldkohus jättis rahuldamata tühistamishagi, mis oli esitatud Euroopa Parlamendi peasekretäri otsuse peale apellandile tema parlamendiliikme mandaadi ajal alusetult makstud teatud kulude tagasinõudmise kohta.

2.

Selle apellatsioonkaebusega tõstetakse esile üks liidu õiguse seni käsitlemata aspekt – Euroopa Liidul kolmandate isikute vastu olevate nõuete aegumistähtaeg.

3.

Apellandi argumendid, milles tuginetakse õiguskindluse põhimõttele, paljastavad võimaliku seadusandliku lünga liidu teatud nõuete aegumise osas. Selle lünga tagajärgede analüüs õiguskindluse põhimõtte seisukohast tõstatab küsimuse kohtu rolli kohta kõnealusest põhimõttest kinnipidamise tagamisel, kuna seaduses sellekohased sätted puuduvad.

4.

Faktiliste asjaolude toimumise ajal oli Euroopa Liidu finantsmäärus kehtestatud määrusega (EÜ, Euratom) nr 1605/2002 ( 3 ) ja selle üksikasjalikud rakenduseeskirjad määrusega (EÜ, Euratom) nr 2342/2002 ( 4 ).

5.

Finantsmääruse artikkel 73a sätestab:

„Ilma et see mõjutaks erimääruste sätete ja ühenduste omavahendite süsteemi käsitleva nõukogu otsuse kohaldamist, kohaldatakse kolmandatele isikutele esitatavate ühenduste nõuete ja ühendustele esitatavate kolmandate isikute nõuete suhtes viieaastast aegumistähtaega.

Aegumistähtaja arvutamise kuupäev ja selle arvestusperioodi katkestamise tingimused sätestatakse rakenduseeskirjades”.

6.

Rakenduseeskirjade artikli 85b „Aegumistähtaega käsitlevad eeskirjad” lõike 1 esimene lõik sätestab:

„Kolmandatele isikutele esitatavate ühenduste nõuete suhtes kohaldatava aegumistähtaja arvestusperiood algab võlgnikule võlateates teatatud [rakenduseeskirjade] artikli 78 lõike 3 punkti b kohase tähtaja möödumisest”.

7.

Apellant oli parlamendi liige parlamendi koosseisu ametiajal aastatel 1994–1999.

8.

Nagu nähtub vaidlustatud kohtuotsusest, algatas parlament 2006. aasta detsembris pärast Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) uurimist kontrollimenetluse, seejärel tagasinõudmismenetluse apellandile Euroopa Parlamendi liikmete kulude hüvitamise ja toetuste maksmise eeskirja (edaspidi „parlamendiliikmete kulude hüvitamise ja toetuste maksmise eeskiri”) rikkudes makstud teatud reisikulude ja parlamendi liikme assisteerimise kulude tagasinõudmiseks.

9.

Parlamendi peasekretär võttis 16. juulil 2010 vastu inglise keeles koostatud ja apellandile 28. juulil 2010 edastatud otsuse 455903,04 euro suuruse summa tagasinõudmise kohta. 16. augustil 2010 sai apellant parlamendi finantsküsimuste peadirektoraadi peadirektorilt kõnealuse summa kohta 4. augusti 2010. aasta võlateate.

10.

Parlamendi peasekretär võttis 7. oktoobril 2010 vastu uue, itaalia keeles koostatud otsuse, mis asendas 16. juuli 2010. aasta otsust. See otsus edastati apellandile 13. oktoobril 2010 koos uue võlateatega samas summas, millega asendati 4. augusti 2010. aasta võlateade.

11.

Üldkohtu kantseleisse 24. septembril ja 10. detsembril 2010 esitatud hagiavaldustega esitas hageja kaks erinevat hagi, millest esimesega nõuti talle 28. juulil ja 16. augustil 2010 edastatud parlamendi aktide tühistamist (kohtuasi T‑431/10) ja teisega nii viimati nimetatud aktide kui ka 13. oktoobril 2010 edastatud aktide tühistamist ning toimiku parlamendi peasekretärile tagasi saatmist, et see määraks tagasinõutava summa uuesti kindlaks (kohtuasi T‑560/10).

12.

Nendes kahes kohtuasjas hageja esitatud ajutiste meetmete kohaldamise taotlused jättis Üldkohtu president rahuldamata ( 5 ). Üldkohus liitis kohtuasjad T‑431/10 ja T‑560/10 nende ühiseks kirjalikuks ja suuliseks menetlemiseks ja kohtuotsuse tegemiseks.

13.

18. aprilli 2012. aasta kohtuistungil loobus hageja hagist kohtuasjas T‑431/10.

14.

Üldkohus tunnistas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 22–32 kohtuasjas T‑560/10 esitatud hagi vastuvõetavaks osas, milles nõuti parlamendi peasekretäri 7. oktoobri 2010. aasta otsuse (edaspidi „vaidlustatud otsus”) tühistamist.

15.

Kõnealuse hagi põhjenduseks tugines hageja sisuliselt neljale väitele, mis tulenesid esiteks aegumisest, teiseks võistlevuse ja tõhusa õiguskaitse põhimõtete rikkumisest, kolmandaks parlamendiliikmete kulude hüvitamise ja toetuste maksmise eeskirja rikkumistest ning neljandaks proportsionaalsuse põhimõtte rikkumisest.

16.

Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 34–54 analüüsis Üldkohus esimest väidet aegumise kohta ja lükkas selle tagasi.

17.

Üldkohus leidis kõigepealt, et finantsmääruse artiklis 73a osutatud viieaastast aegumistähtaega tuleb rakenduseeskirjade artiklit 85b arvesse võttes arvutada alates võlateates võlgnikule teatatud tähtajast. Kuna kõnealusel juhul oli hagejale 13. oktoobri 2010. aasta võlateates teatatud kuupäev 20. jaanuar 2011, siis ei olnud aegumistähtaeg möödunud.

18.

Teiseks analüüsis Üldkohus hageja esimest väidet, et oli rikutud mõistliku menetlusaja põhimõtet.

19.

Selle kohta märkis Üldkohus, et parlamendi algatatud menetluse oleks võinud läbi viia varem, arvestades nimelt aega, mis oli kulunud hageja parlamendiliikme mandaadi lõpust kuni vaidlustatud otsuse vastuvõtmiseni, asjaolu, et asjaomased raamatupidamisdokumendid olid juba parlamendi valduses, ning asjaolu, et viimase tähelepanu oleks pidanud äratama üks hageja kiri, milles taotleti kõnealuste kulude hüvitamise eeskirjade selgitamist.

20.

Nii tuvastas Üldkohus, et parlament oli rikkunud mõistliku menetlusaja põhimõttest tulenevaid kohustusi, märkides siiski, et selle põhimõtte rikkumisega kaasneb akti tühistamine vaid juhul, kui kõnealuse rikkumisega on kahjustatud akti adressaadi kaitseõiguste teostamist. Käesoleval juhul aga ei olnud hageja esitanud ühtegi argumenti, mis kinnitaks, et mõistliku menetlusaja põhimõtte rikkumisega on tema kaitseõigusi ohustatud. Mõistliku menetlusaja põhimõtte rikkumisega parlamendi poolt ei saanud seega kaasneda vaidlustatud otsuse tühistamine.

21.

Vaidlustatud kohtuotsuse järgmistes punktides (punktid 55–63) lükkas Üldkohus tagasi teise väite tulemusetuna, nagu ka kolmanda ja neljanda väite põhjendamatuse tõttu (vastavalt punktid 64–101 ja 102–113).

22.

Sellest tulenevalt kustutas Üldkohus esiteks registrist kohtuasja T‑431/10, andes korralduse, et iga pool kannab oma kohtukulud ise, ja teiseks jättis kohtuasjas T‑560/10 hagi rahuldamata ning mõistis kõnealuse kohtuasja kohtukulud, sealhulgas ajutiste meetmete kohaldamise menetluse kulud välja hagejalt.

23.

Apellant palub oma apellatsioonkaebuses Euroopa Kohtul vaidlustatud kohtuotsus tühistada ja, kui apellatsioonkaebus võetakse menetlusse, siis kõigepealt vaidlustatud otsus tühistada või teise võimalusena määrata tagasinõutav summa kindlaks õiglaselt või saata toimik selle summa kindlaksmääramiseks tagasi parlamendi peasekretärile.

24.

Peale selle palub apellant Euroopa Kohtul mõista kohtukulud kohtuasjades T‑431/10 ja T‑561/10 ning apellatsiooniastme kohtukulud välja parlamendilt.

25.

Parlament palub Euroopa Kohtul jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja mõista kohtukulud välja apellandilt.

26.

Apellant esitab viis apellatsioonkaebuse väidet, millest neljal esimesel on teatud seos nelja esimeses kohtuastmes esitatud väitega.

27.

Niisiis on esimene väide, et on rikutud aegumisnorme ning õiguskindluse, mõistliku menetlusaja ja tõhususe põhimõtteid. Selles väites tugineb apellant õigusvastasuse väitele rakenduseeskirjade artikli 85b kohta ja teise võimalusena ka finantsmääruse artikli 73a kohta.

28.

Teine apellatsioonkaebuse väide on, et rikutud on võistlevuse ja tõhusa õiguskaitse põhimõtteid; kolmas, et parlamendiliikmete kulude hüvitamise ja toetuste maksmise eeskirja on kohaldatud ebaõigesti, ja neljas, et tagasinõutava summa kindlaksmääramisel on rikutud proportsionaalsuse põhimõtet. Lõpuks viienda väitega vaidlustab apellant seda, et kohtuasja T‑560/10 kõik kohtukulud ja kohtuasja T‑431/10 osa kohtukulusid on jäetud tema kanda.

29.

Parlament vaidleb nendele väidetele vastu, väites, et need on vastuvõetamatud või et need ei ole põhjendatud.

30.

Keskendun oma analüüsis esimesele väitele, kuna teised apellatsioonkaebuse väited tuleb põhjustel, mida ma seejärel lühidalt selgitan, vastuvõetamatuse või põhjendamatuse tõttu kohe kõrvale jätta.

31.

Esimene väide, mis on esitatud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 34–54 esitatud põhjenduste kohta, koosneb sisuliselt kolmest osast.

32.

Kõigepealt väidab apellant, et Üldkohus tõlgendas rakenduseeskirjade artiklit 85b ebaõigesti, kui ta leidis, et aegumistähtaeg algab võlgnikule võlateates teatatud kuupäevast. Välja arvatud juhul, kui eiratakse õiguskindluse ja tõhusa õiguskaitse põhimõtteid, ei tohiks aegumistähtaeg alata kuupäevast, mis jääb võlausaldaja poolt vabalt kindlaks määrata, nimelt päevast, kus võlausaldaja nõude esitab. Apellandi sõnul tuleb rakenduseeskirjade artiklis 85b osutatud tähtaega, mida tuleb tõlgendada õiguskindluse põhimõtet arvestades, pidada „üheks teiseks viieaastaseks tähtajaks”, mis algab võlateate saatmisest ja lisandub finantsmääruse artiklis 73a ette nähtud aegumistähtajale otseses mõttes. Viimati nimetatud tähtaeg algab tema arvates hetkest, millal õigust saab teostada.

33.

Teiseks tugineb apellant juhuks, kui eelmises punktis selgitatud tõlgendus Euroopa Kohut ei veena, väitele, et rakenduseeskirjade artikkel 85b on õigusvastane põhjusel, et see on finantsmääruse artikliga 73a vastuolus. Teise võimalusena toetub ta nii finantsmääruse rakenduseeskirjade artikli 85b kui ka finantsmääruse artikli 73a õigusvastasusele seetõttu, et see eirab aegumise „olulist õiguslikku alust”, kui ka õiguskindluse ja kaitseõiguste põhimõtete rikkumisele.

34.

Kolmandaks heidab apellant Üldkohtule ette, et see analüüsis valesti autonoomse väitena tema argumenti mõistliku menetlusaja põhimõtte rikkumise kohta. Apellandi sõnul Üldkohus selle asemel, et vastata tema argumendile, et on rikutud aegumisnorme ja et rakenduseeskirjade artiklit 85b on vaja tõlgendada kooskõlaliselt, analüüsis neid argumente, nagu oleks need esitatud hea halduse põhimõttest tuleneva mõistliku menetlusaja põhimõtte rikkumise kohta.

35.

Ma käsitlen väite kolme osa samas järjekorras.

36.

Finantsmääruse artikli 73a kohaselt kohaldatakse kolmandatele isikutele esitatavate liidu nõuete ja liidule esitatavate kolmandate isikute nõuete suhtes viieaastast aegumistähtaega.

37.

Selle sättega kehtestatakse liidu õiguses üldiselt kohaldatav aegumine, mis kustutab nõuded, ilma et see piiraks erieeskirju, ja mida võib seega võrrelda liikmesriikide õiguskordades sisalduva üldise aegumistähtajaga ( 6 ).

38.

Nõudeid kustutav aegumine on juriidiline institutsioon, mida tuntakse enamikus tänapäeva õigussüsteemides. Minu teada on see olemas eranditult kõikide liikmesriikide õiguskorras.

39.

Siinkohal tuleks meenutada aegumise kui moodsa õiguse institutsiooni aksioloogilisi aluseid ( 7 ).

40.

Esiteks peab avaliku korra huvides õigussüsteem olema üles ehitatud selliselt, et vältida faktiliste olukordade kahtluse alla seadmist pikaajaliselt. Need olukorrad on muide sagedamini õigusele vastavad kui vastupidi. Nende vaidlustamine võib tõendite ebakindlust arvestades seega anda ebaõiglaseid lahendusi. Peale selle peab aja möödumine viima õigusega vastuoluliste olukordade legaliseerimise endani. Nimelt ei pruugi isik, kellel on kohustus, pärast pikka tegevusetuseaega enam olla kohustatud arvestama asjaoluga, et ta on kohustatud seda täitma. Aja möödumine eeldab tõendamisraskusi, kuna asjaomaseid isikuid ei saa kohustada tõendeid määramata ajaks alles hoidma. Lõpuks ergutab aegumine võlausaldajat tegutsema kiiresti oma õiguste maksmapanemiseks.

41.

Nii seisneb aegumise eesmärk lisaks selle stabiliseerivale rollile ühelt poolt sellise võlausaldaja tegevusetuse häbivääristamises, kes ei näita üles hoolsust, et oma õigused maksma panna. Teiselt poolt on aegumise eesmärk piirata vanade kohtuvaidlustega seotud vaidlusi, mis kätkevad tõendamisraskuste tõttu suurt meelevaldsete lahenduste riski.

42.

Seda arvestades on see institutsioon erinevates õigussüsteemides ja isegi sama õigussüsteemi sees erinevate võlausaldaja kategooriate osas erinevalt reguleeritud ( 8 ).

43.

Tuleks veel märkida, et aegumise institutsioon ei seisne ainult tähtajas, vaid hõlmab tervet tingimuste hulka, mis määravad selle kohaldamise, nimelt dies a quo, tähtaja arvutamise korda, peatamis- ja katkestamispõhjusi, poolte võimalust tähtaega muuta, tähtaja möödumise tagajärgi jne.

44.

Kõik need üksikasjalikud eeskirjad kokku, mis võivad olla ette nähtud erinevate sätetega, moodustavad jagamatu terviku. Ainult kogu eeskirjade kogum võimaldab hinnata aegumise tegelikku ulatust ( 9 ).

45.

Kõnealusel juhul eeldab viieaastase aegumise tõlgendamine finantsmääruse ja rakenduseeskirjade sätete koos lugemist.

46.

See koos lugemine tuleneb asjaolust, et finantsmääruse artikkel 73a määratleb aeguvad nõuded ja kehtestab viieaastase tähtaja, kuid delegeerib Euroopa Komisjonile ülesande määrata kindlaks selle kohaldamise eeskirjad, nagu tähtaja alguskuupäev ja selle katkestamise tingimused. Neid eeskirju reguleerib rakenduseeskirjade artikkel 85b.

47.

Dies a quo kohta on rakenduseeskirjade artikli 85b lõike 1 esimeses lõigus sätestatud, et aegumistähtaeg kolmandatele isikutele esitatavate liidu nõuete puhul algab „võlgnikule võlateates teatatud tähtaja möödumisest”.

48.

Märgin, et eespool nimetatud sätete koos lugemisest tuleneb selgelt, et kolmandatele isikutele esitatavate liidu nõuete puhul algab finantsmääruse artiklis 73a ette nähtud viieaastane aegumistähtaeg võlateates märgitud tähtaja möödumisest.

49.

Seda tõlgendust kinnitab finantsmääruse artikli 73a eesmärk, nagu ka selle normatiivne kontekst.

50.

Märgin, et finantsmääruse artikkel 73a lisati selle määruse esimese osa IV jaotise 5. peatüki jaosse „Sissenõudmine”, mis reguleerib liidu peaarvepidaja volitusi sissenõudmismenetluse raames. Finantsmäärusesse kõnealuse artikli 73a lisanud muutmisakti põhjendustest nähtub, et selle uue sätte eesmärk on nimelt piirata ajas võimalust nõuda sisse kolmandate isikute vastu pööratud liidu nõudeid, et täita usaldusväärse finantsjuhtimise põhimõtet ( 10 ). Sellise tähtaja kehtestamine, mis algab sissenõudmismenetluse alguses kindlaks määratud kuupäevast ja mis hõlmab seda menetlust, vastabki kõnealusele eesmärgile, mis on edendada usaldusväärse finantsjuhtimise põhimõtet.

51.

Sellest tõlgendusest, mille kohaselt kõnealune tähtaeg algab alates võlateates märgitud kuupäevast, lähtuti ka vaidlustatud kohtuotsuses.

52.

Nimelt leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 39 ja 40, et finantsmääruse ja rakenduseeskirjade asjaomaste sätete alusel algab aegumistähtaeg kõnealusel juhul 20. jaanuaril 2011, s.o tähtajal, mis teatati apellandile võlateates, mille parlament oli talle saatnud 13. oktoobril 2010. Vaidlustatud otsuse vastuvõtmise kuupäeval, s.o 7. oktoobril 2010 ei olnud see tähtaeg veel alanud ja järelikult ei olnud praegusel juhul aegumistähtaeg veel saabunud.

53.

Apellant väidab, et see Üldkohtu tuvastus põhineb rakenduseeskirjade artikli 85b lõike 1 esimese lõigu ebaõigel tõlgendamisel. Apellandi sõnul tuleb selles osas, milles nimetatud sättes viidatakse võlateates teatatud kuupäevale, pidada silmas „ühte teist viieaastast tähtaega”, mitte otseses mõttes aegumistähtaega, mis peaks algama päevast, millal võib nõudele tugineda.

54.

Ent märgin, et apellandi esitatud tõlgendust ei kinnita kuidagi finantsmääruse artikli 73a sõnastus, milles nimetatakse selgelt seoses liidu nõuetega kolmandate isikute vastu ühte ainsat viieaastast tähtaega.

55.

Peale selle näib mulle, et apellandi välja pakutud lähenemisviis seab kahtluse alla rakenduseeskirjade artikli 85b lõike 1 esimese lõigu seaduslikkuse ja võib anda contra legem tõlgenduse.

56.

Tegelikult, kui eeldada, et komisjon kehtestas rakenduseeskirjade artikli 85b vastuvõtmisega eeskirjad mõne „muu viieaastase tähtaja” kui finantsmääruse artiklis 73a osutatud tähtaja kohta, nagu pakub välja apellant, siis tähendaks see seda, et kõnealused eeskirjad on õigusvastased, sest need kalduvad kõrvale kõnealuse artikli 73a teises lõigus ettenähtud volitusest.

57.

Seega olen ma seisukohal, et kõnealused sätteid ei saa tõlgendada nii, nagu pakub välja apellant, ja et Üldkohus otsustas põhjendatult, et kõnealune tähtaeg algab võlateates märgitud tähtaja möödumisest.

58.

Millised on minu välja pakutud tõlgendamise tagajärjed õiguskindluse põhimõtte seisukohast, millele tugineb apellant?

59.

Pean vajalikuks rõhutada, et minu arvates on selle põhimõttega vastuolus, et nõudest tulenev kohtuasi võiks kesta ajas piiramatult. Selline olukord ohustaks õigussüsteemi stabiliseerivat rolli, nagu ka tasakaalu võlgnike ja võlausaldajate vastavate õigustatud huvide vahel. Just selles mõttes ongi lubatud öelda, et kustutava mõjuga aegumine on kaasaegsete õigussüsteemide tavaline „põhimõte”.

60.

Vastus küsimusele, kas aegumistähtaeg, mis tuleneb vaidlustatud kohtuotsuses antud tõlgendusest, võimaldab kindlustada võlgniku huvid õiguskindluse osas, sõltub seosest nende ajahetkede vahel, kus liidu nõue muutub sissenõutavaks ja kus nõue määratakse kindlaks haldusakti vastuvõtmise abil.

61.

Tuleks märkida, et finantsmääruse artikli 60 ülesehituses hõlmab liidu tulude haldamine nimelt nõuete kindlaksmääramist ja nende sissenõudmist.

62.

Finantsmääruse artikli 71 lõike 2 kohaselt tuleb kõik liidul saadaolevad summad, mis on „kindlad, kindlasummalised ja kuuluvad maksmisele”, kindlaks määrata sissenõudekorralduses, millele järgneb võlgnikule adresseeritud võlateade.

63.

Lõpuks on rakenduseeskirjade artikli 78 lõikes 1 määratletud liidu saadaoleva summa kindlaksmääramine kui toiming, millega „[tunnistatakse], et liidul on õigus saada summa võlgnikult, ja [määratakse] kindlaks nõudeõigus […], millega võlgnikult nõutakse võla maksmist”. Sama artikli lõikest 3 nähtub, et võlateade on akt, millega teatatakse sellest saadaoleva summa kindlaksmääramisest võlgnikule. Võlateates märgitakse maksetähtaeg, mille möödumisel asub institutsioon võlga sisse nõudma ja kuulub tasumisele viivis.

64.

Märgin selles suhtes, et ei saa välistada, et liidu teatud nõuded muutuvad sissenõutavaks alles pärast akti, milles määratakse nõue kindlaks vastavalt finantsmääruse artikli 71 lõikele 2.

65.

Seetõttu võiks akti, millega määratakse nõue kindlaks ja mis edastatakse võlgnikule võlateatega, teatud nõuete puhul käsitada volitava aktina, mis annab liidule õiguse tugineda nõudele asjaomase kolmanda isiku vastu ( 11 ).

66.

Nende nõuete puhul on finantsmääruse artiklis 73a ja rakenduseeskirjade artiklis 85b osutatud aegumistähtaeg, mis algab võlateates märgitud kuupäevast, sobiv vahend võlgniku huvide kaitsmiseks. Õigupoolest on nende nõuete puhul võlateate edastamise kuupäev väga lähedal sellele kuupäevale, millal nõuded muutuvad sissenõutavaks.

67.

Ei ole siiski kahtlust, et teised liidu nõuded muutuvad nõude kindlaksmääramise akti vastuvõtmise ajal juba sissenõutavaks, ning see akt on sel juhul deklaratiivne akt.

68.

Nende viimati nimetatud nõuete puhul on finantsmääruse artiklis 73a ja rakenduseeskirjade artiklis 85b ette nähtud tähtaeg õiguskindluse põhimõttest tulenevate võlgniku huvide kaitse vahendina ebapiisav, arvestades, et see algab võlausaldaja valitud kuupäevast, millel ei ole mingit seost hetkega, millal nõue tekib või muutub sissenõutavaks.

69.

Seega on liidu õiguses lünk, mis võib tekitada riski, et teatud liidu nõuded jäävad püsima määramata ajaks, arvestades, et aegumistähtaeg algab alles hetkest, millal nõuded kindlaks määrati ja määrati sissenõudmisele vastavalt finantsmäärusega ettenähtud menetlusele.

70.

Selle lünga ulatus näib olevat suhteliselt piiratud, arvestades liidu kui võlausaldaja õiguslike suhete spetsiifilisust.

71.

Kõigepealt näib, nagu ma juba märkisin, et nõuete puhul, mis muutuvad sissenõutavaks alles alates nende kindlaksmääramisest liidu eelarvevahendite käsutaja poolt, on aegumistähtaeg, mis algab alates võlateates märgitud kuupäevast, piisav.

72.

Peale selle, mis puutub sanktsioonidest ja karistusmeetmetest tulenevatesse nõuetesse, siis on isikute õiguskindlus tagatud spetsiaalsete tähtaegadega, mis piiritlevad karistamispädevuse teostamist ( 12 ).

73.

Peale selle võib nõuetele, mis tulenevad liidu lepingulistest suhetest, kohaldada aegumisnorme, mis on sätestatud lepingupoolte määratud kohaldatavas õiguses või kollisiooninormidega. Lõpuks võib süüteo tagajärjel tekkinud liidu nõuete suhtes kolmandate isikute vastu samuti kohaldada kollisiooninormidega määratud siseriikliku õigust ( 13 ).

74.

See tähendab ikkagi, et liidu teatud nõuded – nagu kõnealusel juhul – ei kuulu nendest hüpoteesidest ühegi alla ja võivad seega jääda püsima määramata ajaks, kuni liidu institutsioon tunnistab deklaratiivselt nende olemasolu ja asub neid sisse nõudma.

75.

Minu arvates on tegemist lüngaga, mida ei saa kõrvaldada finantsmääruse ja rakenduseeskirjade tõlgendamise teel.

76.

Selles suhtes teeb apellant ettepaneku tõlgendada kõnealuseid sätteid nii, et nendega kehtestatakse „kahekordne” aegumine, mis koosneb kahest tähtajast, millel on kummalgi erinev tähtaja algus: ühe puhul kuupäev, millal nõudele saab tugineda, ja teise puhul kuupäev, mis on märgitud võlateates.

77.

Minu arvates tähendaks see lähenemisviis tegelikkuses, et kohus peaks normatiivsest tekstist kõrvale kalduma ja kehtestama uue aegumistähtaja lisaks sellele, mis on ette nähtud finantsmääruse ja rakenduseeskirjadega.

78.

Ma olen endiselt veendunud, et liidu kohus peab täielikult täitma oma rolli, et mõista hukka õiguskindluse põhimõtte rikkumised tema lahendada olevates konkreetsetes asjades.

79.

Ma ei arva aga, et see roll võiks õiguspäraselt minna koguni nii kaugele nagu uue aegumistähtaja kehtestamine.

80.

Minu arvates kuulub aegumistähtaja kehtestamine seadusandja pädevusse.

81.

See kaalutlus tugineb mitmele põhjusele. Selleks et kindlaks määrata aegumistähtaeg, peab seadusandja kaaluma võlgniku õiguskindlust ja võlausaldaja õigustatud huvi taastada seaduslikkus. Täpse tähtaja kindlaksmääramiseks peab see kaalumine toimuma in abstracto, mitte konkreetse kohtuvaidluse jaoks. Välja arvatud juhul, kui see seab ohtu võlausaldaja õiguspärased ootused, peab aegumistähtaeg – nagu ka kõik selle kohaldamise eeskirjad – olema kehtestatud ja teada juba ette. Peale selle on aegumistähtaja kehtestamiseks vaja kindlaks määrata kõik selle kohaldamise tingimused.

82.

Need kaalutlused kehtivad sama jõuga pädevuse suhtes määrata kindlaks aegumistähtaja algus.

83.

Nimelt kujutab tähtaja alguse kindlakstegemine endast kalibreerimisvahendit, mis on sama tähtis kui aegumistähtaeg ise ja mis võimaldab tagada tasakaalu võlausaldaja huvide ja võlgniku omade vahel.

84.

Seda tasakaalu võib määratleda lepingulise ja lepinguvälise vastutuse raames erinevalt.

85.

Ühelt poolt nõuete puhul, mis tulenevad lepingutingimuse rikkumisest, algab aegumistähtaeg üldjuhul hetkest, kus nõue muutub sissenõutavaks, mis langeb tavaliselt kokku kuupäevaga, millal rikkumine toimus.

86.

Teiselt poolt nõuete puhul, mis tulenevad süüteost, tuleks arvesse võtta asjaolu, et võlausaldaja ei pruugi olla toime pandud asjaolust kohe teadlik või isegi teadlik, et talle on kahju tekitatud. Peale selle ei pruugi tal olla kogu vajalikku teavet selleks, et esitada hagi.

87.

Viimati nimetatud nõuete puhul on aegumistähtaja alguse kindlaksmääramine delikaatsem küsimus, mille on eri liikmesriikide seadusandjad lahendanud erinevalt.

88.

Eri õigussüsteemides võib see tähtaja algus olla kehtestatud a tempore facti – nimelt kuupäeval, millal tegu toime pandi või millal kahju ilmnes, või see võib olla edasilükatud a tempore scientiae. Viimati nimetatud hetk võib omakorda olla kindlaks määratud erinevalt: see võib olla päev, millal võlausaldaja faktilise asjaolu või kahju avastas; päev, millal faktilise asjaolu või kahju oleks pidanud mõistlikult avastama; päev, millal võlausaldaja sai kindlalt teada põhjuslikust seosest faktilise asjaolu ja kahju vahel, või koguni päev, millal ta sai või pidi saama teada vastutava isiku isikusamasuse ( 14 ). Teadvustamise kriteerium eeldab pealegi, et on kindlaks määratud tähtaja algamiseks piisav informeerituse tase ( 15 ). Pealegi on teatud õigussüsteemides kehtestatud erinev tähtaja algus nõuete puhul, mis tulenevad tahtlikust õigusvastasest teost või tegudest, mille alusel võib algatada kriminaalmenetluse ( 16 ).

89.

Valik nende mitmesuguste võimaluste vahel on huvide tasakaalustamine, mis on minu arvates selgelt seadusandja ülesanne.

90.

Kõikidel nendel põhjustel olen ma seisukohal, et ei ole mõeldav kehtestada aegumistähtaega ega selle algust kohtulikult. Olenemata isegi mitmest võimalikust lahendusest, peavad aegumistähtaeg ja selle algus olema võlausaldajalt ette teada.

91.

Teatud erandjuhtudel võib kohus aegumistähtaega või selle kohaldamise eeskirju moduleerida ( 17 ), aga – nagu ma just rõhutasin – võimalus kehtestada selline tähtaeg või sellised eeskirjad ei ole minu arvates kohtu roll.

92.

Ma leian, et tähtaja puudumine, mis võib teatud liidu nõuded kustutada, enne kui võlausaldaja need kindlaks määrab, on õiguskindluse põhimõtte seisukohast kahetsusväärne.

93.

Sellegipoolest on selle lünga kõrvaldamine finantsmääruse kohaldamise eeskirjade muutmise abil seadusandja kohus.

94.

Selles olukorras, mis tekitab õiguslikku ebakindlust, peab liidu kohus minu arvates kasutusele võtma kõik tema pädevuses olevad vahendid, et tagada täielik õiguskindluse põhimõttest kinnipidamine talle arutada antud kohtuvaidluses.

95.

Ma mõtlen sellega seoses mitut aja möödumisega seotud õigusmõistet, mis võivad eri õiguskordades varieeruda, kuid tulenevad samamoodi nagu aegumise institutsioon õiguskindluse põhimõttest.

96.

Liidu õiguses täidab liidu institutsioonide ja eraõiguslike võlgnike vahelistes õigussuhetes seda „hädaabilahenduse” rolli minu arvates kõige sobivamalt mõistliku menetlusaja põhimõte.

97.

Selle põhimõtte kohaselt, mille läbivat osa on korduvalt kinnitatud ( 18 ), on liidu institutsioonid, juhul kui seaduses ei ole tähtaega ette nähtud, kohustatud järgima kõikides oma toimingutes mõistlikku tähtaega.

98.

See mõistlik tähtaeg sõltub konkreetse juhu asjaoludest ja seda ei saa kindlaks määrata lähtuvalt abstraktselt kindlaksmääratud täpsest piirnormist. Selle kohaldamise eesmärk peab olema kaitsta igal üksikjuhul eraldi isikute õiguskindlust nende suhetes liiduga, kui seaduses ei ole tähtaega määratud ( 19 ).

99.

Pean oluliseks rõhutada, et mõistliku menetlusaja põhimõtte kohaldamine ei taga tingimata õiguskindlust ja õiguslike olukordade ettearvatavust samal tasemel nagu seaduslik aegumistähtaeg, mille kestus ja möödumise tagajärjed on ette kindlaks määratud.

100.

Kui aga seaduses adekvaatset tähtaega ei ole määratud, näib mõistliku menetlusaja põhimõtte kasutusele võtmine mulle sobiv vahend selleks, et konkreetse kohtuvaidluse raames oleks võimalik vältida, et seadusandlik lünk aegumistähtaja osas ei kahjustaks liidu võlgniku õigustatud huve.

101.

Kõnealusel juhul vastas Üldkohus, lähtudes oma kontrollis nimetatud põhimõtte aspektist, seega hageja väidetele tasandil, mis oli üheaegselt sobiv kohtu rollile ja võimaldas tagada hageja argumendi aluseks olevate õigustatud huvide kaitse.

102.

Pealegi ei kritiseeri apellant oma apellatsioonkaebuses põhjendusi, millest Üldkohus selle kontrolli raames lähtus.

103.

Nimelt ei vaidlusta apellant vaidlustatud kohtuotsuse punkti 51 põhjendust, milles tuletatakse meelde Euroopa Kohtu praktikas kindlalt väljakujunenud kaalutlust, mille kohaselt võib mõistliku menetlusaja põhimõtte rikkumise tuvastamise tõttu akti tühistada vaid juhul, kui institutsiooni toimingute kestus on võimalikult mõjutanud selle menetluse tulemust, mille lõpus see akt vastu võeti. Nii on see nimelt juhul, kui akti adressaadi kaitseõigused võivad olla ohus ( 20 ). Ent apellant ei vaidlusta Üldkohtu tuvastust, mille kohaselt ta ei olnud praegusel juhul tõendanud, et tema kaitseõigusi on ohustatud.

104.

Kõiki neid põhjendusi arvestades leian ma, et apellandi esimese väite esimene osa ebaõige tõlgendamise kohta ei ole põhjendatud.

105.

Apellant väidab, et rakenduseeskirjade artikkel 85b ja teise võimalusena ka finantsmääruse artikkel 73a on õigusvastane.

106.

Tuletan meelde, et väide, mis esitatakse esmakordselt apellatsiooni raames Euroopa Kohtus, tuleb vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata, välja arvatud juhul, kui tegemist on väitega, mille Üldkohus oleks pidanud tõstatama omal algatusel.

107.

Nimelt nähtub väljakujunenud kohtupraktikast, et kui lubada poolel esitada esimest korda Euroopa Kohtus väiteid ja argumente, mida ta ei ole esitanud Üldkohtus, tähendaks see, et tal lubataks Üldkohtus arutatud asjaga võrreldes laiendada kohtuasja ulatust Euroopa Kohtus, kellel on apellatsioonimenetluses piiratud pädevus ( 21 ).

108.

Ent, nagu nähtub kohtutoimikust, ei väitnud apellant Üldkohtus, et finantsmääruse artikkel 73a on ebaseaduslik, ega et rakenduseeskirjade artikkel 85b on ebaseaduslik.

109.

Peale selle ei esita apellant apellatsioonkaebuses ühtegi argumenti, et Üldkohus oleks rikkunud kohustust tõstatada avalikul huvil põhinevat väidet.

110.

Leian seega, et õigusvastasuse vastuväide, millele apellant kõnealusel juhul tugineb, läheb vastuollu keeluga esitada apellatsiooniastmes uusi väiteid ja on seetõttu vastuvõetamatu.

111.

Apellant väidab sisuliselt, et Üldkohus kontrollis valesti mõistliku menetlusaja põhimõtte rikkumist selle asemel, et vastata tema põhiargumendile, mille kohaselt on rikutud aegumiseeskirju.

112.

See argument tõstatab tegelikult kaks erinevat problemaatikat. Esiteks puudutab see küsimust, kas Üldkohus vastas argumendile, millele apellant tugines esimeses astmes. Teiseks tekib küsimus, kas Üldkohus kontrollis põhjendatult seda argumenti mõistliku menetlusaja põhimõtte järgimise aspektist.

113.

Kõigepealt, mis puutub väidetavat vastamata jätmist, siis tuletan meelde, et Üldkohus ei ole kohustatud vastama sõnaselgelt kõikidele vaidluse poolte esitatud argumentidele. Üldkohtu antud põhjendused kohtuotsuses võivad seega olla kaudsed tingimusel, et need võimaldavad huvitatud isikutel mõista põhjusi, miks Üldkohus nende argumentidega ei nõustunud, ning tagavad, et Euroopa Kohtul on piisavalt tõendeid oma kontrolli teostamiseks ( 22 ).

114.

Kõnealusel juhul, nagu nähtub kohtutoimikust, väitis apellant Üldkohtus, et eksisteerib üldine õiguspõhimõte, mille kohaselt algab aegumine hetkest, millal võlausaldaja saab oma nõuet maksma panna. Apellandi sõnul peaks see liikmesriikide õigussüsteemidele ühine põhimõte ajendama Üldkohut jätma kõrvale kõik muud kõnealuste aegumisnormide tõlgendused.

115.

Ent Üldkohus lükkas vaikimisi, ent möödapääsmatult selle argumentatsiooni vaidlustatud kohtuotsuse punktides 38–42 tagasi.

116.

Nimelt märkis Üldkohus väite kohta, et on rikutud viieaastase aegumise norme, et finantsmääruse artikkel 73a, millele apellant tugines, viitab rakenduseeskirjades kehtestatud kuupäevale ja seda tuleb seega lugeda viimastega koostoimes. Seejärel tõlgendas Üldkohus viieaastast aegumist rakenduseeskirjade artikli 85b seisukohast, tuvastades, et aegumistähtaeg algab – nagu nähtub sõnaselgelt kõnealusest artiklist – võlateates märgitud tähtajast.

117.

Ma olen seega seisukohal, et apellatsioonkaebuse esimese väite käesolev osa ei ole selles osas, mis puutub esimeses astmes tõstatatud argumendile väidetavasse vastamata jätmisse, põhjendatud.

118.

Teiseks on apellandi sõnastatud etteheide tehtud mõistliku menetlusaja põhimõttel põhineva analüüsi asjakohasuse kohta.

119.

Ent ühelt poolt, isegi kui oletada, et Üldkohus võis jätta mõistliku menetlusaja põhimõttest kinnipidamise kui tühistamise põhjenduseks esitatud eraldi väite kontrollimata, tähendaks see ainult seda, et vaidlustatud kohtuotsus sisaldab täiendavaid põhjendusi, mis aga ei anna alust see tühistada. Teiselt poolt, nagu ma käesoleva väite esimese osa analüüsimise raames juba märkisin ( 23 ), kontrollis Üldkohus põhjendatult apellandi argumenti mõistliku menetlusaja põhimõtte seisukohast.

120.

Minu arvates tuleb apellandi argument, et mõistliku tähtaja kontrollimine ei ole kohane, nagu ka apellatsioonkaebuse esimese väite kolmas osa tervikuna tagasi lükata.

121.

Selle analüüsi tulemusel olen seisukohal, et apellatsioonkaebuse esimese väitega ei saa nõustuda.

122.

Oma apellatsioonkaebuse teise väitega heidab apellant Üldkohtule ette, et see moonutas teist hagi väidet, et apellant ei saanud esitada oma märkusi kõikide punktide kohta, mis olid olnud vaidlustatud otsuse aluseks.

123.

Märgin, et apellant ei täpsusta selgelt, milles väidetav moonutamine seisneb, vaid viitab üldiselt kohtuvaidluse asjaolude kirjeldusele. Tema süüdistused apellatsioonkaebuse teise väite raames on seega algusest peale ebapiisavalt põhjendatud.

124.

Oma apellatsioonkaebuse kolmanda väitega väidab apellant, et kui Üldkohus lükkas tagasi tema argumendid seoses reisikulude hüvitamiseks elukoha kindlaksmääramisega, oli ta kohustatud täpsustama mõiste „elukoht” sisu liidu õiguse tähenduses. Peale selle ei saanud apellandi sõnul Üldkohus välistada igasugust võimalust hüvitisesaajate määramisel toime pandud eeskirjade eiramist korrigeerida, kuigi süüks pandud asjaolud tõendavad, et see eeskirjade eiramine oli puhtalt formaalne.

125.

Minu arvates tahab apellant nende süüdistustega, ehkki need on esitatud parlamendiliikmete kulude hüvitamise ja toetuste maksmise eeskirja väära tõlgendamise seisukohast, tegelikult asjaolude uuesti hindamist, mis aga ei kuulu apellatsioonimenetluse raames Euroopa Kohtu pädevusse ( 24 ). Seega on apellatsioonkaebuse kolmas väide vastuvõetamatu.

126.

Neljas apellatsioonkaebuse väide, millele tuginetakse teise võimalusena, puudutab proportsionaalsuse põhimõtte rikkumist. Apellant väidab, et kui parlamendi nõuded peaksid olema põhimõtteliselt õigustatud, siis tuleks nende summat muuta, et arvesse võtta apellandi heausksust ja käsitletava asja konkreetseid asjaolusid.

127.

Nii kordab apellant sisuliselt samu argumente, mida kontrollis ja mille lükkas tagasi Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 102–113, ega tõstata ühtegi õigusnormi rikkumist vaidlustatud kohtuotsuse põhjendustes. Minu arvates on neljas väide seetõttu vastuvõetamatu ( 25 ).

128.

Lõpuks puudutab apellatsioonkaebuse viies väide ainult kohtukulude kandmist mõlemas liidetud kohtuasjas Üldkohtus.

129.

Tuletan meelde, et Euroopa Kohtu põhikirja artikli 58 teise lõigu kohaselt ei saa apellatsioonkaebuse aluseks olla üksnes kohtukulude summa või see, kumba poolt on kohustatud neid tasuma. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt kehtib see reegel nõuetele seoses Üldkohtu kohtukulusid puudutava otsuse väidetava õigusvastasusega juhul, kus kõik teised apellatsioonkaebuse väited on tagasi lükatud ( 26 ).

130.

Seega, kui Euroopa Kohus järgib minu ettepanekut lükata apellatsioonkaebuse neli esimest väidet tagasi, siis ei ole viiendat apellatsioonkaebuse väidet, et Üldkohus pani esimese astme kohtukulude jagamisel toime väidetava eeskirjade eiramise, vaja kontrollida.

131.

Järelikult teen ettepaneku lükata teine, kolmas, neljas ja viies väide tagasi ning jätta seega apellatsioonkaebus tervikuna rahuldamata.

132.

Kuna apellandi kõik väited on tagasi lükatud, teen kodukorra artikli 184 lõike 1 ja artikli 138 lõike 1 alusel ettepaneku mõista vastavalt parlamendi nõuetele kohtukulud välja apellandilt.

133.

Esitatud põhjendustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja mõista kohtukulud välja Riccardo Nencinilt.