1.

Eelotsusetaotlus puudutab ametisaladust reguleerivate liidu õigusnormide tõlgendamist. Käesolev eelotsusetaotlus on esitatud kohtuvaidluse raames, mille on algatanud kahju kannatanud investorid ( 2 ) Bundesanstalt für Finanzdienstleistungsaufsichti (föderaalne finantsinspektsioon, edaspidi „BaFin”) vastu ja mis käsitleb BaFin 9. oktoobri 2012. aasta otsust keelduda võimaldamast juurdepääsu teatavatele dokumentidele ja teabele Phoenix Kapitaldienst GmbH Gesellschaft für die Durchführung und Vermittlung von Vermögensanlagen (edaspidi „Phoenix”) kohta.

2.

Eelotsusetaotluses on liidu õiguse osas otsesõnu viidatud kolmele direktiivile, milleks on direktiiv 2004/109/EÜ ( 3 ), direktiiv 2006/48/EÜ ( 4 ) ja 2009/65/EÜ ( 5 ). Euroopa Kohtu menetluse käigus täpsustus siiski, et ainus Euroopa Kohtu tõlgendust vajav säte on direktiivi 2004/39/EÜ ( 6 ) artikkel 54.

3.

Nimelt saab finantssektori järelevalveasutus eri direktiividest tulenevate ülesannete täitmise raames suurel hulgal teavet järelevalve subjektide kohta. Käesolevas asjas on tõusetunud küsimus, kas investoritel võib olla juurdepääs sellele teabele pärast seda, kui on välja kuulutatud pettuse toime pannud investeerimisühingu pankrot või sundlikvideerimine. Lisaks sellele tuleb täpsustada, millistel tingimustel „võib avaldada tsiviil- ja kaubandusõiguse menetluse käigus konfidentsiaalset informatsiooni, mis on vajalik menetluse läbiviimiseks”.

4.

Direktiivi 2004/39 artikli 54 „Ametisaladus” lõiked 1 ja 2 näevad ette:

„1.   Liikmesriigid tagavad, et pädevad asutused, kõik isikud, kes töötavad või on töötanud pädevates asutustes või üksustes, kellele on delegeeritud ülesanded vastavalt artikli 48 lõikele 2, samuti pädevate asutuste määratud audiitorid ja eksperdid on kohustatud hoidma ametisaladust. Nad ei või muude kui kriminaalõiguse valdkonda kuuluvate või käesoleva direktiivi muude sätetega reguleeritud juhtumite puhul avaldada mitte ühelegi isikule ega asutusele konfidentsiaalset informatsiooni, mida nad on võinud saada oma ülesandeid täites, välja arvatud kokkuvõttena või sellises üldises vormis, mille põhjal üksikuid investeerimisühinguid, turu korraldajaid, reguleeritud turge ega muid isikuid ei saa identifitseerida.

2.   Investeerimisühingu, turu korraldaja või reguleeritud turu suhtes pankroti väljakuulutamise või sundlõpetamise korral võib avaldada tsiviil- ja kaubandusõiguse menetluse käigus konfidentsiaalset informatsiooni, mis on vajalik menetluse läbiviimiseks.”

5.

Saksa õiguse asjassepuutuvad sätted on järgmised.

6.

Eelotsusetaotlusest nähtub, et Amtsgericht Frankfurt am Maini (Frankfurt am Maini kantonikohus) 1. juuli 2005. aasta määrusega algatati Phoenixi suhtes maksejõuetusmenetlus. Ühtlasi tehti otsus selle ühingu likvideerimise kohta ja ühing on sellest ajast alates likvideerimisel. Ühingu ärimudel rajanes investeerimispettusel. Kahju tekitati ligikaudu 30000 investorile ja kahjusumma ulatus 600 miljoni euroni.

7.

Asjaomase ühingu kahele endisele juhtivtöötajale mõisteti kriminaalmenetluses Landgericht Frankfurt am Maini (Frankfurt am Maini piirkondlik kohus) 11. juuli 2006. aasta otsusega investeerimispettuse ja omastamise eest karistuseks vastavalt seitsme aasta ja nelja kuu pikkune ning kahe aasta ja kolme kuu pikkune vangistus.

8.

Altmann jt esitasid 21. mail 2012 BaFin‑le IFG artikli 1 ( 10 ) alusel taotluse juurdepääsuks Phoenixi kohta käivatele dokumentidele nagu audiitorite järeldusotsused, lepingud, asutusesisesed märkused, asjassepuutuv kirjavahetus ning investeerimisühingute hüvitisfondide tegevus- ja majandusaasta aruanded. Taotlus ei laienenud kolmandate isikute ettevõtte- ega ärisaladusele ning konfidentsiaalsusnõudega seonduvale teabele.

9.

BaFin rahuldas 31. juuli 2012. aasta otsusega põhiosas teabetaotluse. BaFin keeldus siiski andmast taotlejatele võimalust tutvuda Ernst & Young’i 31. märtsi 2002. aasta erirevisjoni aruandega ja samuti Phoenixi audiitorite koostatud järeldusotsustega (nii majandusaastaid 1998–2005 puudutavate kui ka muude aruannete kohta), ajavahemikku 1992–2005 jäävate kõigi Phoenixit puudutavate asutusesiseste märkuste, aruannete, kirjavahetuse, dokumentide, kokkulepete, lepingute, toimikus olevate märkuste ja kirjadega ning kõigi asutusesiseste märkuste ja kogu kirjavahetusega, mis järgnes eelnimetatud Ernst & Young’i aruande teatavakstegemisele.

10.

BaFin jättis taotluse vastavas osas rahuldamata põhjusel, et taotletud dokumentidele juurdepääsu võimaldamine kahjustab BaFin kontrolli- ja järelevalveülesannet IFG § 3 punkti 1d tähenduses. Peale selle oli BaFin seisukohal, et KWG § 9 ja WpHG § 8 sätestatud konfidentsiaalsusnõue välistab IFG § 3 punkti 4 alusel juurdepääsu teabele. ( 11 )

11.

Altmann jt esitasid 21. augustil 2012 selle otsuse peale vaide. BaFin jättis 9. oktoobri 2012. aasta otsusega selle vaide rahuldamata. Lisaks esialgses otsuses juba esitatud põhjendustele, võttis BaFin seisukoha, et nii intellektuaalomandi, ettevõtte- ja ärisaladuse kaitse kui ka isikuandmete kaitse välistavad mis tahes juurdepääsu taotletud teabele.

12.

Altmann jt esitasid 12. novembril 2012 BaFin selle otsuse peale kaebuse eelotsusetaotluse esitanud kohtule Verwaltungsgericht Frankfurt am Main (Frankfurt am Maini halduskohus). Eelotsusetaotluse esitanud kohus kohustas oma 11. detsembri 2012. aasta otsusega BaFin võimaldama vähemalt osaliselt juurdepääsu taotletud teabele, vaatamata BaFin KWG § 9 alusel siduvale erilisele konfidentsiaalsusnõudele.

13.

Eelotsusetaotlusest nähtub, et asjas, milles on samuti tegemist BaFin‑l Phoenixi kohta olevale teabele juurdepääsuga, tegi eelotsusetaotluse esitanud kohus 12. märtsil 2008 otsuse, mille kohaselt IFG artikli 1 punkti 1 tähenduses õigus saada teavet on olemas ka siis, kui KWG § 9 ja WpHG § 8 ette nähtud kaitse eesmärk ei nõua enam konfidentsiaalsust. Seega sedastas kohus, et kuna taotletud teave on seondub kriminaalkorras karistatavate tegudega või muude tõsiste õigusrikkumistega, siis puudub õiguspärane huvi käsitada selle ühingu ettevõtte- ja ärisaladust jätkuvalt konfidentsiaalsena.

14.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus rõhutab, et käesoleva taolise juhtumi puhul ei ole vaja kaitsta Phoenixi huve ja seega on erandlikult võimalik kalduda kõrvale KWG § 9 ja WpHG § 8 ette nähtud konfidentsiaalsusnõudest.

15.

Neil asjaoludel otsustas Verwaltungsgericht Frankfurt am Main menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule kaks eelotsuse küsimust:

16.

Euroopa Kohtu kodukorra artikli 105 lõike 1 alusel eelotsusetaotluse esitanud kohtu taotlus kasutada kiirendatud menetlust jäeti 28. juuni 2013.aasta määrusega rahuldamata.

17.

Euroopa Kohtule esitasid kirjalikud seisukohad BaFin, Saksamaa, Eesti, Kreeka ja Portugali valitsus ning Euroopa Komisjon.

18.

Pärast seda, kui Euroopa Kohus küsis kodukorra artikli 101 alusel eelotsusetaotluse esitanud kohtult selgitusi, teatas viimane 19. mai 2014. aasta kirjas, et on otsustanud esimese küsimuse tagasi võtta, ning esitas täiendavat teavet eelkõige Phoenixi tegevuse laadi ja direktiivi 2004/39 asjakohasuse kohta.

19.

Kohtuistungil, mis toimus 4. juunil 2014, osalesid Altmann jt, Phoenixi panktrotihaldur Frank Schmitt, Saksamaa ja Kreeka valitsus ning komisjon.

20.

Kõigepealt tuleb käesolevas asjas kohaldatavate liidu õiguse sätete kindlaksmääramise kontekstis meelde tuletada, et eelotsusetaotluses on mainitud kolme direktiivi, nimelt direktiivi 2004/109, direktiivi 2006/48 ja direktiivi 2009/65. Siiski kinnitas eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtu menetluses pärast viimase esitatud küsimusele vastuseks esitatud seisukohti, et Phoenixi tegevuse laadi arvestades on asjakohane direktiivi 2004/39 artikkel 54.

21.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul toimus Phoenixi äritegevus 26. märtsist 1998 saadik KWG § 64 e lõike 2 alusel väljastatud tegevusloa alusel. Selle sätte kohaselt loeti KWG § 32 ette nähtud tegevusluba, mis Phoenixil pidi olema haldamisvolituste täitmiseks ja portfellihaldustoimingute tegemiseks, antuks juhul, kui selline krediidiasutus, mis tegutses nõuetekohaselt 1. jaanuaril 1998. aasta seisuga, ilma et tal oleks olnud BaFin tegevusluba, deklareeris hiljemalt 1. aprilliks 1998, et tegutseb KWG alusel tegevusluba eeldavas valdkonnas ja kavatseb seda tegevust jätkata. Käesoleval juhul olid need tingimused täidetud. Seetõttu ei olnud BaFin vastavat tegevusluba vaja.

22.

Selles osas olgu märgitud, et direktiivi 2004/39 kohaldatakse investeerimisühingute ja reguleeritud turgude suhtes. ( 13 ) Direktiivis tähistab mõiste „investeerimisühing” juriidilist isikut, kelle tavaliseks tegevuseks või äritegevuseks on ühe või mitme investeerimisteenuse osutamine kolmandatele isikutele ja/või ühe või mitme investeerimistegevuse teostamine kutsetegevusena. ( 14 ) Mõiste „investeerimisteenused ja -tegevus” hõlmab selle direktiivi I lisa A jaos loetletud teenuseid ja tegevusi, mis on seotud sama lisa C jaos loetletud instrumentidega, ( 15 ) milleks on eelkõige ühe või mitme finantsinstrumendiga seotud korralduse vastuvõtmine ja edastamine, omal kulul kauplemine, portfellihaldus, investeerimisnõustamine seoses väärtpaberite, vääringute, intressimäärade või tootlikkuse või muude tuletisinstrumentidega ning finantsindeksitega või finantsmeetmetega seotud tuletislepingud, millega võib arveldada füüsiliselt või rahas.

23.

Pooled, kes esitasid kirjalikud seisukohad, ja ka eelotsusetaotluse esitanud kohus ise nõustuvad minu arvates sellega, et Phoenixi kui investeerimisühingu suhtes kohaldub direktiiv 2004/39. Seda arvestades peab käesolev analüüs keskenduma sellele direktiivile, kuigi seda ei ole eelotsusetaotluses isegi mainitud. ( 16 ) Seega tuleb teist eelotsuse küsimust analüüsida üksnes direktiivi 2004/39 artiklist 54 lähtudes.

24.

Asjaolu, et tõlgendatav direktiiv on pärast eelotsusetaotluse esitamise kohtumääruse kuulutamist asendatud teise direktiiviga, ei ole käesoleval juhul Euroopa Kohtule ületamatu takistus, sest ta on saanud täiendavat teavet kirjalikest seisukohtadest ja eelotsusetaotluse esitanud kohtule esitatud küsimustele saadud vastustest. Kuna Euroopa Kohtu kodukorra artikli 101 lõike 1 alusel esitatud selgitavatele küsimustele saadud vastus tehti huvitatud isikutele teatavaks vastavalt viidatud artikli lõikele 2, oli kõigil liikmesriikidel võimalus osaleda kohtuistungil, et esitada seisukoht kõigi Euroopa Kohtule esitatud dokumentide kohta või isegi taotleda kohtuistungi korraldamist. Seda arvestades ei ole alust seada Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 23 esimese lõigu kasuliku toime kriteeriumist lähtudes kahtluse alla eelotsusetaotluse vastuvõetavust. ( 17 )

25.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus on Phoenixi ärimudeli määratlenud suures ulatuses toime pandud pettusena. Sarnaselt komisjoni poolt kohtuistungil väljendatud seisukohale leian ma, et käesolevas asjas ei saa see asjaolu mõjutada direktiivi 2004/39 kohaldatavust, kuna Phoenixil oli investeerimisühingu tegevusluba ja sellisena teostas BaFin tema üle järelevalvet.

26.

Mis lõpuks puutub tõlgendatava sätte kindlaksmääramist, siis tuleb nentida, et „kriminaalõiguse valdkonda kuuluvaid juhtumeid” on direktiivi 2004/39 artiklis 54 eranditena mainitud kaks korda, täpsemalt lõigetes 1 ja 3. ( 18 )

27.

Minu seisukoht on, et erinevalt selle artikli lõikes 2 ette nähtud erandist on need erandid põhimõtteliselt alati kohaldatavad ja on mõeldud selleks, et igal ajahetkel – ka investeerimisühingu tavapärase tegutsemise ajal – oleks võimalik kriminaaluurimine ja süüdistuse esitamine, ja seega oleks järelevalveasutusel võimalik avaldada teavet sellise menetluse vajadusi arvestades. Minu arvates ei ole samuti võimatu, et järelevalveasutus võib kriminaalõiguse valdkonda kuuluvatel juhtudel anda laiale avalikkusele ametisaladusega hõlmatud teavet näiteks turu stabiliseerimiseks olukorras, kus on liikvel kuuldused, et selle asutuse järelevalve all olev ühing on seotud kuritegevusega.

28.

Käesoleva eelotsusetaotluse on halduskohus esitanud haldusmenetluses, mis käsitleb juurdepääsu konfidentsiaalsusnõudega seotud asutuse valduses olevale teabele ja dokumentidele. Lisaks nähtub eelotsusetaotlusest, et kriminaalmenetlused olid lõpetatud enne põhikohtuasja algatamist. Seega ei ole teabele ja dokumentidele juurdepääsu taotluse eesmärk kasutada neid kriminaalmenetluses ja tegelikult „Phoenixi asja” kriminaalõiguse seisukohalt enam ei eksisteeri.

29.

Seega ei kohaldu käesolevas asjas „kriminaalõiguse valdkonda kuuluvatel juhtumitel” põhinevad erandid, mis on ette nähtud direktiivi 2004/39 artikli 54 lõigetes 1 ja 3. Kuna selle artikli teised lõiked, mis käsitlevad pädevate asutuste vahelist teabevahetust ja –edastamist ning selle teabe kasutamist, ( 19 ) ei ole kohaldatavad, siis tuleb keskenduda selle sätte lõigetele 1 ja 2.

30.

Vastavalt pealkirjale käsitleb direktiivi 2004/39 artikkel 54 ametisaladust. Artikli lõikes 1 sisaldub aluspõhimõte, mida on täpsustatud järgnevates lõigetes 2–5.

31.

Direktiivi artikkel 54 näeb ette ametisaladusest tulenevad kohustused. Need kohustused on esitatud imperatiivsetena. Seevastu on erandid sätestatud täiendava võimalusena. ( 20 ) Teisisõnu, artikkel näeb ette teatavad juhtumid, mil avaldamine on lubatud, kuid ei täpsusta, kas asutusel on õiguse alusel kohustus saladus avaldada ja millises ulatuses on nad sellisel juhul kohustatud seda tegema.

32.

Tegelikult direktiivi 2004/39 artikkel 54 üksnes täpsustab juhud, kui avaldamine on liidu õiguse alusel lubatud. Õiguslik kohustus avaldada teave saab tuleneda üksnes muudest liidu sätetest või siseriiklikust õigusest, nagu näiteks IFG § 3 või menetlussäte, mis kohustab järelevalveasutust andma ütlusi tsiviil- või kaubandusõiguse menetluses. Siiski saab järelevalveasutusel oleva teabe avaldamise kohustuse siseriikliku õiguse alusel tuvastada või seda kohaldada üksnes siis, kui direktiivi 2004/39 artikkel 54 seda lubab.

33.

Sellest tuleneb, et Euroopa Kohtu vastus ei saa põhineda käesolevas asjas taotletud teabe ja dokumentide avaldamise poolt- ja vastuargumentidel. Seda peab kaaluma kas asjaomane asutus või pädev siseriiklik kohus, niivõrd kui avaldamine on võimalik direktiivi 2004/39 artikli 54 lõike 2 alusel. Euroopa Kohus peab üksnes tuvastama järelevalveasutuse poolt teabe avaldamisele direktiivi 2004/39 artiklis 54 seatud piirid või täpsemalt kindlaks tegema käesoleval juhul kõigepealt ametisaladuse hoidmise nõude ulatuse ja seejärel määratlema järelevalveasutusel olevast ametisaladuse hoidmise kohustusest erandi tegemise raamistiku. Olgu lisatud, et on iseenesest mõistetav, et kõnealuse artikli lõiget 2 tuleb tõlgendada kitsalt.

34.

Direktiivi 2004/39 artikli 54 lõike 1 kohaselt kehtib direktiivis määratud pädeva asutuse poolt oma ülesandeid täites saadud konfidentsiaalse teabe suhtes ametisaladuse hoidmise kohustus. Direktiiv ei defineeri täpsemalt sellist teavet ega ametisaladuse hoidmise kohustust võrreldes ettevõtte- ja ärisaladuse ning muude konfidentsiaalsusnõuetega, mida on Euroopa Kohtu praktikas käsitletud. ( 21 )

35.

Minu arvates kehtivad finantsinstrumentide turgude järelevalveasutusel oleva teabe suhtes, mis on ette nähtud direktiivi 2004/39 artiklis ja mis on seega hõlmatud „ametisaladusega”, eri liiki konfidentsiaalsusnõuded.

36.

Esiteks on teavet, mis on kuulub niinimetatud „pangasaladuse” alla ja hõlmab krediidiasutuse, investeerimisühingu või muu finantssektori ettevõtja suhteid oma klientidega ja lepingupartneritega. ( 22 ) Minu arvates hõlmab direktiivi 2004/39 artikli 54 lõikes 2 olev määratlus „konfidentsiaalne informatsioon” seda laadi konfidentsiaalset teavet.

37.

Teiseks olgu mainitud teave, mida kaitseb järelevalvealuste ettevõtjate „ärisaladus”. Tegemist on asjaomase krediidiasutuse, investeerimisühingu või muu finantssektori ettevõtja enda ettevõtte- ja ärisaladusega. Sellest järeldub, et usaldus, mis järelevalvealustel ettevõtjatel peab pädeva asutuse suhtes tingimata olema, eeldab sellise saladuse hõlmatust sellel asutusel oleva ametisaladuse hoidmise kohustusega. Kui see nii ei oleks, siis edastataks pädevale asutusele järelevalve teostamiseks vajalikku teavet üksnes vastutahtmist või isegi vastustades.

38.

Kolmandaks on teavet, mis on seotud järelevalveasutuse enda saladusega – niinimetatud „järelevalvesaladusega”, mis seob finantssektori järelevalveasutusi ja seal töötavaid isikuid. ( 23 ) Sellesse kategooriasse kuuluvad eelkõige pädeva asutuse kasutatavad järelevalvemeetodid ning teabevahetus ja -edastus eri pädevate asutuste vahel ning asutuste ja järelevalvealuste ettevõtjate vahel ning kogu muu salajane teave järelevalvealuse turu ja seal toimuvate tehingute kohta.

39.

Sellises olukorras nagu põhikohtuasjas peab järelevalveasutus järgima neid kolme liiki konfidentsiaalsusnõudeid. Neist kõrvalekaldumise tingimused on siiski erinevad. ( 24 )

40.

Esiteks ei luba direktiivi 2004/39 artikli 54 lõikes 2 ette nähtud erand avaldada kolmandate isikutega seotud saladusi. Olgu märgitud, et minu arvates ei käsitle põhikohtuasja raames esitatud taotlus seda laadi teavet.

41.

Mis teiseks puutub pädeva asutuse järelevalvesaladusse, siis olgu rõhutatud, et BaFin keeldus Altmanni jt taotlust rahuldamast peamiselt selle tõttu, et taotletud dokumentidele juurdepääsu võimaldamine oleks kahjustanud kontrolli- ja järelevalveülesannet.

42.

Leian siiski, et teine küsimus ei puuduta tegelikult järelevalvesaladust, vaid üksnes seda, kas pädeval järelevalveasutusel olev ametisaladuse hoidmise kohustus hõlmab sellise investeerimisühingu ärisaladust, mille pankrot on välja kuulutatud või mis on sundlikvideerimisel ning mille toimepandud teod olid kriminaalkorras karistatavad või kujutasid endast muud tõsist õigusrikkumist. Seega käsitlen järgnevalt viimati mainitud juhtu.

43.

Ärisaladuse osas on selge, et huvi neid kaitsta võib väheneda, ning seda üldreeglina siis, kui kõnealune ettevõtja lõpetab oma tegevuse. Huvi saladust kaitsta püsib siiski muutumatuna sellise ärisaladuse puhul, millel on kaubanduslik väärtus ja mille majandusliku väärtuse saab ettevõtte vara osana likvideerimise käigus realiseerida.

44.

Phoenixi pankrotihaldur rõhutas kohtuistungil, et vaatamata likvideerimisele kuuluvad ühingu vara moodustavad vallasasjad ja õigused endiselt ühingule ka pärast pankrotimenetlust. Likvideerimisel oleval, pettuse toime pannud ühingul võib olla kaitset väärivaid ettevõtte- ja ärisaladusi, nagu ärilisi prognoose puudutavad arvutused, tarkvara ja turundusstruktuuri puudutav teave.

45.

Ka minu arvates võib pankrotis või likvideerimisel oleval investeerimisühingul olla endast ettevõtte- või isegi ärisaladust kujutavat teavet, mille konfidentsiaalsus pädeva järelevalveasutuse osas on kaitstud direktiivi 2004/39 artikli 54 lõikes 1 ette nähtud ametisaladuse hoidmise kohustusega. Siiski võib konfidentsiaalsusnõue sellises ajavahemikus olla nõrgem kui järelevalvealuse ühingu tavapärase tegutsemise ajal. Juba artikli 54 ülesehitus viitab sellele, et ametisaladuse hoidmise kohustus kehtib nende ühingute osas nõrgemana, kuna vastasel korral oleks selle artikli lõikes 2 ette nähtud erand kasutu.

46.

Seda järeldust ei mõjuta see, et asjaomane ühing pani toime pettusi. Mainitud aspektiga võib direktiivi 2004/39 artikli 54 lõikes 2 ette nähtud erandi kohaldamisel arvestada, kuid see ei välista iseenesest sama artikli lõikes 1 ette nähtud ametisaladuse hoidmise kohustuse kohaldamist. Pankrotis või likvideerimisel oleva investeerimisühingu puhul on ametisaladusega tegelikult kaitstud võlgnikust ühingu võlausaldajate ja investorite – keda vastavalt olukorrale peetakse ka asjaomase ühingu juhtkonna või osanike toime pandud süütegude ohvriteks – kollektiivsed majanduslikud huvid.

47.

Neist asjaoludest lähtudes teen ettepaneku vastata teisele eelotsuse küsimusele jaatavalt nii, et sellistel asjaoludel nagu põhikohtuasjas võib järelevalveasutus nagu BaFin talle investeerimisühingut puudutavale teabele juurdepääsu taotluse esitanud isiku vastu tugineda direktiivi 2004/39 artikli 54 lõikes 1 ette nähtud ametisaladuse hoidmise kohustusele. Kuid eelotsusetaotluse esitanud kohtule kasuliku vastuse andmise kaalutlusel on lisaks vaja, et Euroopa Kohus täpsustaks selle artikli lõikes 2 ette nähtud erandi tõlgendust.

48.

Mis puutub konkreetselt direktiivi 2004/39 artikli 54 lõikes 2 ette nähtud erandisse, siis on tegemist hästi piiratud erandiga, mis on sõnastatud järgmiselt:

„Investeerimisühingu, turu korraldaja või reguleeritud turu suhtes pankroti väljakuulutamise või sundlõpetamise korral võib avaldada tsiviil- ja kaubandusõiguse menetluse käigus konfidentsiaalset informatsiooni, mis on vajalik menetluse läbiviimiseks.”. ( 25 )

49.

Seega peab lõike 2 kohaldamiseks kõigepealt olema välja kuulutatud kõnealuse ettevõtja – antud juhul investeerimisühingu – pankrot või see peab olema sundlikvideerimisel. Sellisel juhul võib direktiivi 2004/39 artikli 54 lõikes 1 ette nähtud konfidentsiaalse teabe avaldamise keelu selle artikli lõikes 2 ette nähtud erandist lähtudes kõrvale jätta. Nagu ma olen juba rõhutanud, ei saa siiski viimati nimetatud sätte alusel avaldada kolmandaid isikuid puudutavat teavet. Lisaks peab avaldamine toimuma „tsiviil- või kaubandusõiguse menetluse käigus” ja avaldatav teave peab olema „vajalik menetluse läbiviimiseks”.

50.

On oluline märkida, et selle erandi kohaldamine eeldab investeerimisühingu, turu korraldaja või reguleeritud turu suhtes pankroti väljakuulutamist või selle sundlikvideerimist. Teisisõnu saab seda erandit kohaldada vaid siis, kui olukord on tõeliselt halb ja asjaomane ettevõtja on oma tavapärase tegevuse lõpetanud. See asjaolu õigustab järelevalveasutusel lasuva ametisaladuse hoidmise nõudest loobumist, et saaks arvestada teiste õiguspäraste huvidega ja konkreetselt tsiviil- ja kaubandusõiguse menetluse nõuetekohase kulgemisega seotud huvidega.

51.

Konfidentsiaalse teabe avaldamise taotlus peab olema esitatud „tsiviil- ja kaubandusõiguse menetluse käigus”. ( 26 ) See kriteerium tingib kaks ülilähedaselt seotud tõlgendamisküsimust, mille üle pooled on ulatuslikult vaielnud. Esimene küsimus käsitleb tsiviil- ja kaubandusõiguse menetluse seost direktiivi 2004/39 artikli 54 lõikes 1 ette nähtud ametisaladusega hõlmatud konfidentsiaalse teabe avaldamisega. Teine küsimus puudutab mõiste „siseriiklikud menetlusnormid” seost tingimusega, et tegemist peab olema tsiviil- ja või kaubandusõiguse menetlusega.

52.

Esimesena nimetatud aspekti osas olgu märgitud, et liidu seadusandja on lubanud avaldamise tsiviil- ja kaubandusõiguse menetluse käigus, mitte nende menetluste jaoks. Järelikult peab sõnastusest tulenevalt selle kitsalt tõlgendatava erandi puhul alati olema tegemist käigusoleva tsiviil- ja kaubandusõiguse menetlusega, et oleks võimalik kohaldada direktiivi 2004/39 artikli 54 lõiget 2.

53.

Käigusolevat tsiviil- ja kaubandusõiguse menetlust nõudev tingimus on loomulikult täidetud pankroti- või likvideerimismenetluse enda puhul. Siiski osutab minu arvates asjaomase sätte sõnastus sellele, et seadusandja ei ole soovinud piirata konfidentsiaalse teabe avaldamise võimalust nende menetlustega, vaid on hoopis püüdnud hõlmata ka teisi menetlusi, millel on seos kõnealuse põhimenetlusega. ( 27 )

54.

Niisiis võib direktiivi 2004/39 artikli 54 lõikes 2 ette nähtud erandit kohaldada ka pankrotis või likvideerimisel oleva ühingu ja kolmanda isiku vahel olevas tsiviil- või kaubandusõiguse menetluses, mis puudutab ühingu nõuete täitmist, vallasasjade tagasinõudmist või lepingulist või lepinguvälist vastutust. Liidu finantsturgude-alased õigusaktid eeldavad nimelt küllaltki seda, et järelevalveasutused aitavad võimaluste piires selgitada pankrotis oleva investeerimisühingu õigus- ja majandussuhteid. Kohtuotsusest Paul jt tuleneb siiski, et see on võimalik üksnes üldise huvi ja konkreetsemalt finantssüsteemi stabiilsuse kaitsest, mis ongi järelevalveasutuse ülesanne, tulenevates piirides. ( 28 )

55.

Minu arvates ei välista liidu õigus samuti seda, et need menetlused võivad toimuda muude huvitatud isikute vahel, nagu näiteks ühelt poolt asjaomase ühingu üksikute investorite või võlausaldajate ja teiselt poolt selle ühingu juhtkonna, osanike või töötajate vahel või pankrotis või likvideerimisel oleva ühingu huvides (actio pro socio), või nende enda huvides, niivõrd kui sellised hagid on siseriikliku õiguse alusel vastuvõetavad.

56.

Siiski ei ole selle erandiga hõlmatud taotlus, mille eesmärk on juurdepääs pädeva järelevalveasutuse vallatavale konfidentsiaalsele teabele selleks, et saada teada, kas selle teabe hulgas võib olla midagi, mis on kasulik tulevikus esitatava iseseisva hagi jaoks, sest see hagi ei kuulu käigusoleva tsiviil- või kaubandusõiguse menetluse raamesse.

57.

Mis puutub teise aspekti, siis leian sarnaselt komisjoniga, et direktiivi 2004/39 artikli 54 lõige 2 ei määratle iseenesest siseriiklikku kohut, vaid pigem selle menetluse olemuse, mille raames avalikustamine võib toimuda. Seega ei ole välistatud, et tsiviil- või kaubandusõiguse menetlus võib siseriiklikust õigusest tulenevalt toimuda halduskohtus. Mõiste „tsiviil- või kaubandusõiguse menetlus” ei ole seega seotud nende menetlustega, mida käsitlevad koostööd tsiviil- ja kaubandusasjades reguleerivad liidu õigusaktid.

58.

Siiski ei ole direktiivi 2004/39 artikli 54 lõike 2 tähenduses mõistega „tsiviil- või kaubandusõiguse menetlus” mingil moel hõlmatud halduskohtus toimuv iseseisev haldusmenetlus, mis käsitleb juurdepääsu järelevalveasutuse valduses olevatele dokumentidele ja teabele ja mille eesmärk ei ole õiglase menetluse tagamine käigusoleva tsiviil- või kaubandusõiguse menetluse poolele, vaid läbipaistvuse põhimõtte rakendamine haldusdokumentidele juurdepääsu ja teabevabaduse kontekstis.

59.

Lõpuks olgu meenutatud, et avaldatav teave peab olema kõnealuse tsiviil- või kaubandusõiguse menetluse läbiviimiseks vajalik. Seega peab teabe avaldamine olema piiratud. Esiteks tuleb asjaomasel järelevalveasutusel ise hinnata, kas avaldamine on vajalik või mitte. Siiski võib tsiviil- või kaubandusõiguse menetlust läbiviiv kohus pidada vajalikuks siseriiklikust õigusest tulenevates piirides välja selgitada, mis on käigusoleva menetluse jaoks vajalik ja mis mitte. Kui asutuse ja tsiviil- või kaubandusõiguse menetluse kohtu arvamused selles küsimuses lahknevad, siis tuleb üldkohtu ja halduskohtu vahelist pädevuse jaotust käsitlevate siseriiklike õigusnormide alusel kindlaks teha, kas tsiviil- või kaubanduskohus on pädev tegema siduva otsuse selles küsimuses, kuivõrd tegemist on tõendamise menetlussätete kohaldamise küsimusega, või tuleb asi otsuse tegemiseks anda pädevale halduskohtule.

60.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu andmetel on põhikohtuasjas tegemist iseseisva haldusmenetlusega, mis ei kuulu direktiivi 2004/39 artikli 54 lõikes 2 ette nähtud raamesse. Kui sellise olukorraga on tegemist – mida peab kontrollima siseriiklik kohus –, siis selles lõikes ette nähtud erand ei kohaldu.

61.

Tuginedes esitatud kaalutlustele, teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Verwaltungsgericht Frankfurt am Maini esitatud eelotsuse küsimusele järgmiselt:

Pädev järelevalveasutus võib talle konkreetse maksejõuetu ja sundlikvideerimisel oleva investeerimisühingu kohta käivale teabele juurdepääsu taotluse esitanud isiku vastu tugineda konfidentsiaalsusnõuetele, mis tema suhtes kehtivad tulenevalt liidu õigusest ja eelkõige Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. aprilli 2004. aasta direktiivist 2004/39/EÜ finantsinstrumentide turgude kohta, millega muudetakse nõukogu direktiive 85/611/EMÜ ja 93/6/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2000/12/EÜ ja tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 93/22/EMÜ, vaatamata asjaolule, et selle ühingu ärimudel põhines peamiselt ulatuslikul investeerimispettusel, mille eesmärk oli tekitada investoritele teadlikult kahju, ja mitmele selle äriühingu tegevuse eest vastutavale isikule oli jõustunud kohtuotsusega mõistetud karistuseks mitmeaastane vangistus.

Igal juhul võib siis, kui investeerimisühingu pankrot on välja kuulutatud või see ühing on sundlikvideerimisel, konfidentsiaalset teavet – tingimusel, et see ei puuduta kolmandaid isikuid – avaldada direktiivi 2004/39 artikli 54 lõike 2 alusel üksnes tsiviil- või kaubandusõiguse menetluse käigus ja tingimusel, et see on käigusoleva menetluse läbiviimiseks vajalik. Seda konfidentsiaalset teavet ei tohi avaldada kasutamiseks sellise tulevase hagi toetuseks, mis ei kuulu käigusoleva tsiviil- või kaubandusõiguse menetluse raamesse.