Opinion of the Advocate-General

Opinion of the Advocate-General

I. Sissejuhatus

1. Käesoleva eelotsusetaotlusega palub Arbetsdomstolen (Rootsi) sisuliselt selgitada, kas äriühingu suhtes, mille asukoht on 2. mai 1992. aasta Euroopa Majanduspiirkonna lepingu (edaspidi „EMP leping”)(2) osalisriigis ja millele kuulub kolmanda riigi lipu all sõitev laev, on kohaldatav teenuste osutamise vabadus, nagu seda kohaldatakse merevedudele nõukogu 22. detsembri 1986. aasta määruse (EMÜ) nr 4055/86 teenuste osutamise vabaduse põhimõtte kohaldamise kohta liikmesriikide ning liikmesriikide ja kolmandate riikide vahelises mereveos(3) alusel, mis ise on lisatud EMP lepingule.(4)

2. Käesolev küsimus tekkis kohtuvaidluses Norra äriühingu Fonnship A/S (edaspidi „Fonnship”) ja Rootsi ühingute Svenska Transportarbetarförbundeti (Rootsi transporditöötajate liit, edaspidi „ST”) ja Facket för Service och Kommunikationi (side- ja teenindustöötajate ametiühing, edaspidi „SEKO”) vahel seoses aastatel 2001 ja 2003 toimunud ametiühingute tegevusega, mis väidetavalt takistas Euroopa Majanduspiirkonnas (EMP) osutada teenuseid laevaga, mis kuulus Fonnshipile (Sava Star) ning mis oli registreeritud Panama laevaregistris ja sõitis seega kolmanda riigi lipu all.(5)

3. Täpsemalt, kuna ST leidis, et Sava Stari laevapere, kelle tööandja oli Fonnship, koosnes põhikohtuasja asjaolude asetleidmise ajal üksnes kolmandate riikide kodanikest(6), kelle töötasu oli ebapiisav selleks, et seda oleks saanud lugeda mõistlikuks peamiselt Euroopas liikleva laeva puhul, alustas ta 2001. aastal, kui kõnealune laev sisenes Rootsi sadamasse, kollektiivset survetegevust, mille eesmärk oli takistada Sava Star lossimist ja lastimist, kuna Fonnship keeldus allkirjastamast International Transport Workers’ Federation’i (edaspidi „ITF”)(7) heaks kiidetud kollektiivlepingut. Olles küll ilmselt seotud Vene kollektiivlepinguga, nõustus Fonnship siiski pärast kollektiivset survetegevust sõlmima ITF‑i heakskiidetud kollektiivlepingu ning välja maksma ST nõutud tasud ja maksed, mis võimaldas Sava Staril sadamast lahkuda.

4. Pärast 2001. aastal allkirjastatud kollektiivlepingu kehtivuse lõppemist alustas SEKO analoogset survetegevust, kui Sava Star uuesti sisenes Rootsi sadamasse. Esitades küll vastuväiteid, allkirjastas Fonnship siiski ITF‑i heakskiidetud ja SEKO nõutud kollektiivlepingu ja maksis välja selle lepingu kohased tasud ja maksed, mis võimaldas Sava Staril oma teekonda jätkata.

5. Fonnship pöördus kahe eraldi hagiavaldusega ST ja SEKO vastu eelotsusetaotluse esitanud kohtusse, paludes nimetatud ühingutelt välja mõista kahju, mis oli talle väidetavalt tekkinud õigusvastase kollektiivse survetegevuse tõttu ja tulenevalt tühistest kollektiivlepingutest, mille ta oli sunnitud sõlmima. ST pöördus eelotsusetaotluse esitanud kohtusse omakorda Fonnshipi vastu, paludes viimaselt mõista enda kasuks välja kahjuhüvitise ja intressi põhjusel, et kõnealune äriühing jättis maksmata 2001. aastal sõlmitud kollektiivlepingus ette nähtud tasu.

6. Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et kollektiivse survetegevuse õiguspärasuse küsimus on põhikohtuasjade lahendamise seisukohalt otsustava tähendusega ja ta peab selle küsimuse lahendamiseks otsustama, kas kollektiivset survetegevust reguleerivad Rootsi õigusnormid on kooskõlas liidu (EMP) õigusnormidega, mis reguleerivad teenuste osutamise vabadust. Võttes arvesse, mida Euroopa Kohus on juba tõdenud eespool viidatud Viking Line’i kohtuotsuses ja kohtuotsuses Laval un Partneri(8), leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus siiski vastupidi tema menetluses Fonnshipi väidetule, et nimetatud probleemi osas puudub vajadus pöörduda Euroopa Kohtu poole.

7. Seevastu on Arbetsdomstolen seisukohal, et küsimuse puhul, mida Arbetsdomstolenis samuti arutati, kuid mida Euroopa Kohus ei ole veel analüüsinud, nimelt kas EMP õigus kuulub kohaldamisele olukorras nagu käesoleval juhul, kus laev on registrisse kantud kolmandas riigis ja kus laevaga seotud õigussuhteid reguleerib üldjuhul lipuriigi õigus, tuleb menetlus peatada ja esitada järgmine eelotsuse küsimus:

„Kas EMP lepingu sätted, mis käsitlevad teenuste, s.o mereveoteenuste vaba liikumist ja millele vastavad sätted on olemas EÜ asutamislepingus, on kohaldatavad Euroopa Vabakaubanduse Assotsiatsiooni (EFTA) riigis asuvale äriühingule tema tegevuses, mis seisneb Euroopa Ühenduse liikmesriiki või EFTA riiki mereveoteenuste osutamises laevaga, mille registreerimis‑ ja lipuriik ei ole Euroopa Ühenduse liikmesriik ja/või EMP riik?”

8. Selle küsimuse kohta esitasid kirjalikud seisukohad põhikohtuasja pooled, Rootsi ja Kreeka valitsus, EFTA järelevalveamet ning Euroopa Komisjon. Huvitatud pooled kuulati ära ka 28. jaanuari 2014. aasta kohtuistungil.

II. Analüüs

A. Sissejuhatavad märkused eelotsusetaotluse ulatuse kohta

9. Nagu ma märkisin eespool punktis 6, keeldus eelotsusetaotluse esitanud kohus selgelt Euroopa Kohtule küsimuse esitamisest kollektiivse survetegevuse kooskõla kohta EMP õigusega, tõdedes eespool viidatud kohtuotsustele Viking Line ja Laval un Partneri tuginedes, et juhul, kui teenuste osutamise vabadust reguleerivad EMP normid on kohaldatavad sellistes olukordades nagu põhikohtuasjades, on tema ülesanne teha otsus selle tegevuse vajalikkuse ja sobilikkuse kohta. Kohus ei märgi sellegipoolest, kuidas ta kavatseb need probleemid lahendada.

10. Euroopa Kohtus pühendas Fonnship suure osa oma seisukohtadest eelotsusetaotluse esitanud kohtu kritiseerimisele, kuna viimane piirdus eelotsusetaotluses EMP õiguse kohaldatavuse küsimusega, keeldudes Euroopa Kohtule küsimuse esitamisest selle kohta, kas EMP õigusega on kooskõlas Rootsi õigusnormid, milles on ette nähtud niisugust liiki kollektiivne survetegevus, nagu ST ja SEKO kasutasid Sava Stari suhtes.

11. Ilma et Fonnship oleks otseselt taotlenud, et Euroopa Kohus lisaks eelotsusetaotluse vastusele kaalutlused kollektiivse survetegevuse kokkusobivuse ja proportsionaalsuse kohta teenuste osutamise vabadusega, juhul kui kohus peaks eelotsuse küsimusele jaatavalt vastama, leiab Fonnship, et eelotsusetaotluse esitanud kohtus aset leidnud vaidlusi arvestades oli kohtul kohustus esitada Euroopa Kohtule kõik liidu õigust puudutavad küsimused, mis on vajalikud põhikohtuasja lahendamiseks. Juhul kui Euroopa Kohus peaks tuvastama, et teenuste osutamise vabadus kuulub kohaldamisele sellistes olukordades nagu põhikohtuasjades, oleks see, kui eelotsusetaotlus oleks sisaldanud küsimust kollektiivse survetegevuse kooskõla kohta teenuste osutamise vabadusega, Fonnshipi arvates võimaldanud selles küsimuses valitsevat EMP õiguse ebakindlust arvestades vältida seda, et enam kui kümme aastat kestnud kohtuasjas tuleks Euroopa Kohtule uuesti eelotsusetaotlus esitada, või kui Euroopa Kohus seda ei tuvasta, oleks Fonnship sunnitud Rootsi Kuningriigi vastu esitama kahju hüvitamise hagi.

12. Kuigi ma ei ole täiesti ükskõikne Fonnshipi kaudse taotluse suhtes kas või teise võimalusena lisada käesolevate probleemide analüüsimisele kaalutlused kollektiivse survetegevuse vajalikkuse ja proportsionaalsuse kohta EMP asjakohaste sätete seisukohalt, juhindudes iseäranis menetlusökonoomia kaalutlusest ja asjaolust, et eelotsusetaotluse esitanud kohus peab lahendi tegema viimase kohtuastmena, oleks sellise lähenemise puhul käesoleva kohtuasja asjaolusid arvestades vajalik, et Euroopa Kohus otsustaks oluliselt muuta oma senist praktikat ELTL artikli 267 tõlgendamise osas.

13. Teadaolevalt on nimetatud kohtupraktika kohaselt üksnes eelotsusetaotluse esitanud kohtul võimalus kindlaks määrata Euroopa Kohtule esitatavad küsimused(9) ja ainuõigus määratleda esitatavate küsimuste ese,(10) ilma et mõni põhikohtuasja pooltest saaks Euroopa Kohut kohustada vastama küsimusele(11) või muutma selle sisu.(12)

14. Nimetatud kohtupraktika on põhjendatud esiteks grammatilisest tõlgendusest lähtuva argumendiga, mille kohaselt on ELTL artiklis 267 ette nähtud Euroopa Kohtu ja siseriiklike kohtute otsene koostöö mittevõistlevas menetluses, milles pooltel ei ole õigust esitada taotlusi,(13) ja teiseks Euroopa Kohtul lasuva kohustusega tagada liikmesriikide valitsustele ja huvitatud pooltele võimalus esitada Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 23 alusel seisukohti, arvestades asjaolu, et selle sätte kohaselt tehakse huvitatud pooltele teatavaks üksnes eelotsusetaotlused.(14)

15. Seega keeldub Euroopa Kohus üldjuhul vastamast niisugustele täiendavatele küsimustele, mille esitavad põhikohtuasja pooled või huvitatud pooled ja mis väljuvad siseriikliku kohtu seatud raamidest,(15) ja liidu õigusakti kehtivuse hindamisel laiendamast analüüsi muudele põhjendustele kui need, mille on välja toonud eelotsusetaotluse esitanud kohus.(16)

16. Samas vastab ka tõele, et näib esinevat teatud pinge selle kohtupraktika ja Euroopa Kohtu praktika suundumuse vahel, milles kaldutakse eelistama vajadust anda eelotsusetaotluse esitanud kohtule tarvilik vastus.

17. Arvukates kohtuotsustes ei jäta Euroopa Kohus vaatamata asjaolule, et siseriikliku kohtu esitatud eelotsusetaotlus on piiritletud, menetluse jooksul esitatud asjaolude ja argumentide alusel kontrollimata, kas liidu õigusnorm, mis ei olnud eelotsusetaotluse ese, kuulub konkreetsel juhul siiski kohaldamisele,(17) ega siseriiklikule kohtule tarviliku vastuse andmiseks otsust tegemata selle kohta, kas põhjendatud on põhikohtuasja ühe poole väide, et eelotsusetaotluses viitamata jäetud säte on kohaldatav(18), ega ka ümber sõnastamata esitatud küsimusi, selleks et liidu õiguse tõlgendamisele lisada üks või mitu sätet, millele on viidanud üks või mitu poolt, või teha seda omal algatusel, lähtudes alati samast eesmärgist anda siseriiklikule kohtule tarvilik vastus.(19)

18. Kuigi Euroopa Kohtu praktika ei näi seega ühtne, ei ole minu arvates siinkohal vaja põhjalikumalt analüüsida võimalikke kriteeriume, mille abil saaks ühetaoliselt tõlgendada kõiki neid kohtuotsuseid.

19. Esineb vähemalt üks juhtum, mille hulka kuulub minu arvates käesolev kohtuasi ja mille korral Euroopa Kohus süstemaatiliselt keeldub muutmast või laiendamast eelotsusetaotluse eset väljapoole siseriikliku kohtu määratletud raamistikku. Tegemist on olukorraga, kus eelotsusetaotluse esitanud kohus on otseselt või kaudselt keeldunud Euroopa Kohtule esitamast liidu õiguse tõlgendamise kohta lisaküsimust, mille sõnaselgelt tõstatas põhikohtuasja üks pooltest.(20)

20. Käesoleval juhul vastab tõele, et erinevalt kohtuasjadest, milles Euroopa Kohus on selle kohta konkreetselt seisukoha võtnud, peab eelotsusetaotluse esitanud kohus tegema otsuse viimase kohtuastmena ning möönis Fonnshipi taotletud küsimuse asjakohasust juhul, kui Euroopa Kohus peaks talle esitatud küsimusele vastama jaatavalt.(21)

21. Pealegi võib ELTL artikli 267 kolmanda lõigu eesmärgipõhise tõlgendamise tulemusel jõuda arusaamale, et kui liidu õiguse tõlgendamise küsimus „kerkib üles” poolelioleva kohtuasja käigus kohtus, mille otsuste peale ei saa edasi kaevata, siis „peab” see kohus pöörduma Euroopa Kohtusse.

22. ELTL artikli 267 kolmanda lõigu niisugust tõlgendust võib lugeda eriti väärtuslikuks juhul, kui kohus, mille otsuste peale ei saa edasi kaevata, toob põhjendamise käigus, miks tuleb keelduda Euroopa Kohtule lisaküsimuse esitamisest, välja liidu õiguse ilmselgelt vale tõlgenduse või sõnastab oma küsimuse selgelt ebaõige õigusliku eelduse alusel, mis võimaldab Euroopa Kohtul seega pärast huvitatud pooltelt seisukohtade saamist ja kohtujuristi ettepanekut uuesti kontrollida pakutud tõlgenduse või õigusliku eelduse ebaõigsust.(22) Eelkõige liidu õiguse ühetaolise tõlgendamise tagamise vajadust arvestades näib mõeldamatu, et Euroopa Kohus võiks teadlikult jätta parandamata niisugused vead, mille on teinud kohus, mille otsuste peale ei saa edasi kaevata, õigussubjektide kahjuks, võttes viimastelt tegelikult ka tõhusa võimaluse väita, et liikmesriik, millest see kohus sõltub, vastutab liidu õiguse rikkumise eest.

23. Need kaalutlused ei kehti siiski käesolevas kohtuasjas eelkõige asjaolu tõttu, et eelotsusetaotluse esitanud kohus ei toonud välja ühtegi asjaolu, millest selguks, kuidas ta kavatseb lahendada küsimuse kollektiivse survetegevuse vajalikkuse ja proportsionaalsuse kohta seoses EMP lepingu nende sätetega, mis reguleerivad teenuste osutamise vabadust.

24. Üldisemalt keeldus Euroopa Kohus eespool viidatud otsuses Consiglio nazionale dei geologi ja Autorità garante della concorrenza e del mercato – mille viimase kohtuastmena tegi Consiglio di Stato (Itaalia) küsimuses, millise ulatusega on selle kohtu pädevus valida ja ümber sõnastada põhikohtuasja ühe poole esitatud küsimused – tunnustamast tingimusteta kohustust esitada eelotsusetaotlus, kui üks pooltest on esitanud küsimuse liidu õiguse tõlgendamise kohta(23), ja meenutas samuti, et talle esitatud küsimuste määratlemine ja sõnastamine kuulub eranditult siseriikliku kohtu ülesannete hulka.(24)

25. Neil asjaoludel leian ma, et Euroopa Kohus peaks piirduma sellega, et ta vastab talle esitatud küsimusele, mis puudutab teenuste osutamise vabadust reguleerivate EMP lepingu sätete kohaldatavust, ilma et ta seega analüüsiks küsimust, mille Fonnship tõstatas eelotsusetaotluse esitanud kohtus, kuid mille viimane sõnaselgelt tagasi lükkas ja mis puudutas ametiühingu kollektiivse survetegevuse võimalikku kooskõla teenuste osutamise vabadusega.

B. Eelotsusetaotlus ja määruse nr 4055/86 tõlgendamine

26. Kuigi eelotsuse küsimuses viitas eelotsusetaotluse esitanud kohus üldsõnaliselt teenuste osutamise vabadust reguleerivatele normidele EMP lepingus, peaks Euroopa Kohtu vastus minu arvates olema piiratud määruse nr 4055/86 sätetega, nagu leidsid ka põhikohtuasja pooled ja teised huvitatud isikud, kes esitasid Euroopa Kohtule oma seisukohad.

27. Vaidlus puudub nimelt selle üle, et veoteenuste osutamise vabadust reguleerivad transporti käsitlevad asutamislepingu sätted ja et mis puudutab täpsemalt meresõitu, siis oli Euroopa Liidu Nõukogu ülesanne kooskõlas EMÜ asutamislepingu artikli 84 lõikega 2 otsustada, kas selles sektoris on võimalik vastu võtta kohased sätted, mida ta ka tõepoolest tuvastas ja otsustas, kui ta võttis 22. detsembril 1986 vastu määruse nr 4055/86 algse redaktsiooni teenuste osutamise vabaduse põhimõtte kohaldamise kohta mereveos, mis jõustus 1. jaanuaril 1987. Kuna nagu ma juba eespool märkisin, lisati määrus nr 4055/86 EMP lepingule, tuleb esitatud küsimus seega ümber sõnastada nii, et see piirdub kõnealuse õigusakti tõlgendamisega.

28. Arvestades toimiku materjale ja huvitatud poolte seisukohti, võib esitatud küsimust veelgi piirata nii, et see piirdub selgitamisega, milline on määruse nr 4055/86 isikuline kohaldamisala, mis on sätestatud selle määruse artiklis 1, et teha kindlaks, kas EMP‑s – käesoleval juhul Norras – õiguspäraselt asuv äriühing, kellele kuulub laev, kes osutab mereveoteenuseid EMP‑s, kuid sõidab kolmanda riigi – käesoleval juhul Panama – lipu all, kuulub selle õigusakti kohaldamisalasse ja võib seega üldjuhul tugineda määrusega antud vabadusele.

1. Määruse nr 4055/86 isikuline kohaldamisala

29. Esmapilgul näib määruse nr 4055/86 artikli 1 sõnastusest endast ja Euroopa Kohtu praktikast tulenevat jaatav vastus.

30. Nimelt ilmneb selle sätte lõikest 1, et liikmesriikidevahelist ning liikmesriikide ja kolmandate riikide vahelist mereveoteenuste osutamise vabadust kohaldatakse liikmesriikide kodanike või nende registrisse kantud laevaühingute suhtes, kelle asukoht ei ole selles liikmesriigis, kus asub isik, kellele teenused on mõeldud, samas kui lõikes 3 tehtud viitega eelkõige EMÜ asutamislepingu artiklile 58 (hiljem EÜ artikkel 48) samastatakse Euroopa Liidus (EMP‑s) asuvad äriühingud füüsiliste isikutega, kes on liikmesriikide kodanikud.

31. Olukorras, kus liikmesriigis asuv äriühing osutas regulaarliini teenust sihtkohaga teises liikmesriigis, kuid tema laevad olid kantud Panama registrisse ja sõitsid Panama lipu all, järeldas Euroopa Kohus määruse nr 4055/86 artikli 1 lõike 1 sõnastusest niisiis, et selles „on silmas peetud liikmesriikide kodanikke, kes elavad mõnes teises liikmesriigis kui see, kus asub isik, kellele teenused on mõeldud, ning et see säte ei viita transpordiettevõtja kasutatavate laevade registreerimisele ega lipule, mille all nad sõidavad ”.(25)

32. Seda, et määruse nr 4055/86 artikli 1 lõike 1 kohaldamisala kindlakstegemisel ei ole oluline laevade registrisse kandmine ja/või lipp, mille all nad sõidavad, kinnitab seevastu sama sätte lõige 2. Selles lõikes on nimelt sätestatud, et kõnealust õigusakti kohaldatakse ka nende liikmesriikide kodanike suhtes, kelle elukoht ei ole liidus, ning laevaühingute suhtes, mis on registrisse kantud väljaspool liitu ja mida kontrollivad liikmesriigi kodanikud, kui nende laevad on selles liikmesriigis tema seaduste järgi registrisse kantud .

33. Nagu EFTA järelevalveamet oma kirjalikes seisukohtades märkis, kajastab määruse nr 4055/86 artikli 1 lõikes 2 tehtud täpsustus seda, mida tavaliselt kutsutakse „Kreeka erandiks”.(26) Nimelt, arvestades, et Kreeka õiguse kohaselt on kolmandates riikides elavatel Kreeka kodanikel lubatud kanda oma laevu selle liikmesriigi laevaregistrisse, oleks selle olukorra arvesse võtmata jätmine toonud kaasa EMP riikide kodanikele kuuluvate laevade kogutonnaažist märkimisväärse osa väljajäämise määruse kohaldamisalast.(27)

34. Seega puudub kahtlus, et liidu seadusandja ei soovinud seada määruse nr 4055/86 artikli 1 lõike 1 kohaldamise eelduseks laevade registrisse kandmise kohta puudutavat tingimust.

35. Järelikult vastupidi väidetele, mis ST ja SEKO esitasid oma kirjalikes seisukohtades, ei tähenda see, kui sama sätte kohaldamisalasse kuuluvad EMP riikide kodanikud registreerivad oma laevad kolmandates riikides, et need kodanikud ei ela enam EMP riigis.

36. Samuti ei saa eespool toodud arutluskäiku ümber lükata ST ja SEKO argumendiga, et kuna põhikohtuasi puudutab laevapere töötingimusi, mis kuuluvad kolmanda riigi õiguse kohaldamisalasse, siis ei ole määruse nr 4055/86 sätted kohaldatavad või vähemalt on nende kohaldamise eelduseks töösuhte ja liidu (EMP) territooriumi vaheline piisavalt tihe seos, mis aga käesoleval juhul puudub.

37. See argument tuleb nimelt tagasi lükata kõigepealt seetõttu, et tuginedes tervele reale Euroopa Kohtu otsustele, mis käsitlevad töötajate vaba liikumist,(28) on menetluslikust aspektist selle lõppeesmärk väita, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimus, mis on esitatud teenuste osutamise seisukohalt, ei ole asjassepuutuv, samas kui vastavalt kohtupraktikale on siseriiklikul kohtul üldjuhul ainsana pädevus määratleda oma küsimuste ese ning tema menetletava kohtuasja eripäradest lähtudes hinnata nii küsimuste vajalikkust kui ka asjakohasust.(29)

38. Seejärel tuleb ST ja SEKO argument tagasi lükata ka seetõttu, et määruse nr 4055/86 kohaldamisala on kindlaks määratud selle sätete endiga ja see ei sõltu küsimusest, milline õigus on kohaldatav töösuhetele laevapere ja mereveoteenuste osutaja vahel, kes võib määruse kohaldamisalasse kuuluda. Sellest annab tunnistust asjaolu, et määruses nr 4055/86 ei ole näiteks mainitud kriteeriume, mille alusel kindlaks teha laevapere liikmete töölepingute suhtes kohaldatav õigus, eriti seoste osas, mis sellel õigusaktil peaksid olema lepinguliste kohustuste suhtes kohaldatava õiguse konventiooni, millele kirjutati alla 19. juunil 1980 Roomas (edaspidi „Rooma konventsioon”),(30) artikliga 6.

39. Lõpuks ei saa käsitletava argumendiga nõustuda ka seetõttu, et kuigi võib möönda, nagu väidavad ST ja SEKO, et avamerel oleval laeval sõltuvad töösuhted vastavalt 10. detsembril 1982 Montego Bays alla kirjutatud ÜRO mereõiguse konventsiooni (edaspidi „Montego Bay konventsioon”)(31) artiklitele 91 ja 94 lipuriigi õigusest, mida on tunnistatud ka Euroopa Kohtu praktikas,(32) ei nähtu määrusest nr 4055/86, et liidu seadusandja oleks soovinud määruse kohaldamisala piirata kodanikega, kes osutavad mereveoteenuseid laevadega, millel laevapere töösuhteid reguleerib liikmesriigi (või EMP riigi) õigus.(33)

40. Määruse nr 4055/86 kohaldamisalale üldiselt sellise täiendava tingimuse seadmine võib kahjustada selle eesmärki, mis seisneb teenuste osutamise vabaduse laiendamises liikmesriikidevahelisele ning liikmesriikide ja kolmandate riikide vahelisele mereveole, et järk-järgult kaotada olemasolevad kitsendused ja vältida uusi kitsendusi.(34)

41. Seevastu tundlikum on küsimus, mille üle huvitatud pooled Euroopa Kohtus samuti vaidlesid ja mis puudutab seda, kuidas teha täpselt kindlaks määruse nr 4055/86 artikli 1 lõikes 1 nimetatud isikud, kellele laieneb mereveoteenuste osutamise vabadus, ning eelkõige kas EMP riigis elamise /asumise tõttu kuulub laeva pelk omanik selle sätte kohaldamisalasse.

42. Küsimus saab alguse sellest, et põhikohtuasja pooled on erineval arvamusel Sava Stari haldamise ja kasutamise eest vastutava üksuse isiku ja asukoha osas, kuivõrd ST ja SEKO väidavad, et tegevus on üle antud Panamas asuvale äriühingule, samas kui Fonnship väidab, et asjassepuutuvas ajavahemikus tegeles tema Sava Star kogu Norrast lähtuva kaubandustegevusega.

43. ELTL artikliga 267 kehtestatud koostöö raames ei ole ilmselgelt Euroopa Kohtu ülesanne seda faktilist vaidlust lahendada, vaid seda peab hindama eelotsusetaotluse esitanud kohus, kuigi eelotsuse küsimuse sõnastusest jääb mulje, et see kohus lähtub eeldusest, et Fonnship tegeles põhikohtuasja asjaolude toimumise perioodil „tegevusega, mis seisnes mereveoteenuste osutamises”, ning et Euroopa Kohtu palvel ja kohtuistungil selle äriühingu esitatud teatud andmed annavad sellele muljele kinnitust.

44. Kui jätta see faktiline vastuolu siiski kõrvale ja pühenduda eelotsusetaotluse esitanud kohtule tarviliku vastuse andmiseks määruse nr 4055/86 artikli 1 lõike 1 tõlgendamisele, siis tuleb kõigepealt märkida, et kõnealuses sättes on isikud, kellele kehtib liikmesriikidevaheliste ning liikmesriikide ja kolmandate riikide vaheliste mereveoteenuste osutamise vabadus, määratletud valdavalt samas sõnastuses nagu EÜ artiklis 49(35) ehk nii füüsiliste kui ka juriidiliste isikutena, kes asuvad liidu (EMP) liikmesriigi territooriumil ja osutavad või saavad tasu eest EMP‑s piiriüleseid teenuseid.(36)

45. Niisuguse üldise eelduse alusel on Euroopa Kohus juba möönnud, et määruse nr 4055/86 artikli 1 lõike 1 isikulisse kohaldamisalasse kuulub Madalmaade õiguse alusel asutatud äriühing, kes käitab avamerel sõitvaid laevu,(37) liikmesriigis asuv laevaagent, kes käitab laeva, mille omanik ta ei ole, ja pakub kahe liikmesriigi sadamate vahel regulaarliini teenust,(38) Kreeka reederid, kes prahivad oma laevad täielikult reisibüroodele liikmesriigi ja kolmanda riigi vahel toimuvate ühepäevaste väljasõitude jaoks,(39) ning liikmesriikide kahe sadama vahel mereveoteenuseid osutava laeva Itaalia kodakondsusega kapten.(40)

46. See kohtupraktika annab tunnistust määruse nr 4055/86 artikli 1 lõike 1 isikulise kohaldamisala paindlikust tõlgendamisest, mis on ilmselgelt kooskõlas ka huviga tagada, et võimalikult suur hulk majandustegevuse liike, mis ei kuulu kaupade, kapitali ega isikute vaba liikumise kohaldamisalasse, ei jääks siiski välja EÜ asutamislepingu (või EMP lepingu) kohaldamisalast.(41)

47. Siiski ei saa kohtupraktikast selget vastust küsimusele, kas laeva pelka omanikku võib käsitada mereveoteenuste osutajana.

48. Muid transpordivahendeid käsitlevast Euroopa Kohtu praktikast on minu hinnangul võimalik leida olulisi juhiseid, mis räägivad küsimusele eitava vastuse andmise kasuks.

49. Kohtupraktikast ning eelkõige kohtuotsustest Cura Anlagen(42), Jobra(43) ja Waypoint Aviation(44) ilmneb nimelt, et kuigi sõiduki omaniku võib hõlpsasti kvalifitseerida EÜ artikli 49 kohaldamisalasse kuuluvaks teenuste osutajaks, kui ta pakub oma sõidukit rentimiseks (sel juhul on lõpuks tegemist renditeenuse osutamisega), ei ole Euroopa Kohus seevastu kunagi läinud nii kaugele, et oleks teda pidanud veoteenuste osutajaks.

50. Sõiduki omaniku veoteenuste osutajaks kvalifitseerimise eeldus on see, et omanik ise tegeleb veoga, käesoleval juhul mereveoga oma laevade kasutamise teel.

51. Selline kvalifikatsioon on kooskõlas väljendi „ühenduse laevaomanikud” määratlusega, mis on esitatud määruse nr 3577/92 artikli 2 lõike 2 punktis a, milles on viidatud „liikmesriigi kodanik[ele], […] kes tegelevad mereveondusega ”.(45)

52. See on minu hinnangul kooskõlas ka mõiste „reeder” määratlusega, mis esineb näiteks nõukogu 21. juuni 1999. aasta direktiivi 1999/63/EÜ, milles käsitletakse Euroopa Ühenduse Reederite Ühingu (ECSA) ja Euroopa Liidu Transporditööliste Ametiühingute Liidu (FST) sõlmitud kokkulepet meremeeste tööaja korralduse kohta,(46) lisa klauslis 2 ja mille kohaselt on reeder „laeva omanik või muu organisatsioon või isik, näiteks laeva valdaja või laevapereta prahtija, kes on võtnud endale laevaomanikult vastutuse laeva kasutamise eest ning kes sellist vastutust võttes on nõustunud endale võtma kõik sellega seotud ülesanded ja kogu vastutuse”. Sellest määratlusest ilmneb vaieldamatult, et laeva omand ei kattu laeva kasutamisest tuleneva vastutusega.

53. Seetõttu olen ma seisukohal, et ainult laeva omanikku, kes on võtnud vastutuse laeva kasutamise eest, saab pidada mereveoteenuste osutajaks. Seevastu juhul, kui ta usaldab selle vastutuse muudele üksustele, osutavad teenuseid nemad.

54. Küsimus, kas laeva omaniku saab kvalifitseerida mereveoteenuste osutajaks, kui ta tegeleb ainult osaga tegevusest, mis on seotud laeva kasutamisega, on siiski tundlik ja sõltub kahtlemata iga juhtumi kõigist faktilistest asjaoludest.

55. Minu hinnangul on sel teemal siiski võimalik teha mõningad üldised tähelepanekud, arvestades, et need jäävad võrreldes rahvusvahelise mereveo alase tegevuse korralduse keerukusega väga skemaatilisteks.

56. Kui laeva omanik prahib laeva määratud ajaks (tähtajaline prahtimine) või konkreetse reisi jaoks (reisiks prahtimine), on võimalik eeldada, et ta jääb üldjuhul laevapere eest vastutavaks. Kuigi prahtija tagab veo oma klientidele, kasutab see ettevõtja omaniku poolt tema kasutada antud laeva laevaperet. Niisugusel juhul, kui laeva omanik jääb laevapere eest otseselt vastutavaks, on minu meelest mõeldav, et nii prahtijat kui ka omanikku võib pidada samade mereveoteenuste osutajaks. Järelikult on võimalik eeldada, et mõlemad kuuluvad määruse nr 4055/86 isikulisse kohaldamisalasse.(47)

57. Seevastu juhul, kui prahitakse laev ilma laevapereta ehk renditakse see ilma meeskonnata, kaldun ma arvama, et laeva omanik jääb välja füüsiliste või juriidiliste isikute hulgast, keda saab pidada mereveoteenuste osutajaks, kuna nende seisund ei erine lõpuks muude rendile antud sõidukite omanikest, keda Euroopa Kohus ei ole seni kunagi käsitanud veoteenuste osutajate ringi kuuluvana.

58. Samas on eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne kõiki talle esitatud andmeid arvestades kontrollida, kas Fonnship vastutas põhikohtuasjades käsitletaval ajavahemikul Sava Stari kasutamise eest nii, et ta osutas mereveoteenuseid määruse nr 4055/86 artikli 1 lõike 1 tähenduses.

59. Kui oletada, et see on nii, jääb veel analüüsida, kas määruse nr 4055/86 kohaldatavuse võib siiski välistada ST ja SEKO ning Rootsi valitsuse esile toodud asjaolu, et EMP normide eesmärk ei ole kaitsta mereveoettevõtjaid, kes on otsustanud kõrvale hoida EMP riigi õigusest ja rahvusvaheliselt tunnustatud mõistlikest töö- ja tasustamistingimustest, registreerides oma laevad niisugustes kolmandates riikides – nagu Panama põhikohtuasjade asjaolude asetleidmise ajal –, mis annavad mugavuslippe.

2. Võimaliku õiguste kuritarvitamisega seotud probleemid

60. Varem käsitlemata kontekstis, mille juurde ma tulen hiljem tagasi, viitab nende huvitatud poolte argument kahtlemata kohtupraktikas välja töötatud keelule ettevõtjatel kuritarvitavalt tugineda liidu õigusnormidele kas selleks, et oma siseriikliku õiguse kohaldamisalast välja jääda, või et sellest kasu saada viisil, mis läheb kõnealuste normide eesmärkidega vastuollu.(48)

61. Eelotsusetaotluse piiritlemiseks võimaliku „õiguste kuritarvitamise” küsimuse analüüsimine ei kulge siiski menetluslike raskusteta, kuivõrd kohtuistungil leidis EFTA järelevalveamet, et see tähendab just selle küsimuse analüüsimist, mille Euroopa Kohtule esitamisest eelotsusetaotluse esitanud kohus keeldus.

62. Kuigi EFTA järelevalveamet oma seisukohta edasi ei arendanud, on sellest minu hinnangul võimalik aru saada, kui õiguste kuritarvitamise mõistet käsitada normi või põhimõttena(49), mis võimaldab piirata liidu (EMP) õigusnormidega antud (subjektiivse) õiguse teostamist, mitte sättena, mis võib piirata nende normide kohaldamisala.

63. Käesolevas asjas õiguste kuritarvitamise mõiste kvalifitseerimine normiks, mis piirab liidu (EMP) õigusega antud õiguse teostamist, toob nimelt kaasa selle, et tunnistatakse määruse nr 4055/86 kohaldatavust ja asetatakse analüüs selle õigusaktiga Fonnshipile antud õiguse ning ST ja SEKO kollektiivse survetegevuse vaheliste suhete konteksti, mille kohta eelotsusetaotluse esitanud kohus keeldus Euroopa Kohtule küsimust esitamast.

64. Ümberpööratult lubaks möönmine, et õiguste kuritarvitamise mõiste toimib normina, mis võimaldab piirata liidu (EMP) õiguse kohaldamisala, käesolevas kohtuasjas haakida võimaliku kuritarvituse analüüsimise Euroopa Kohtule esitatud eelotsuse küsimuse külge, mis puudutab määruse nr 4055/86 isikulist kohaldamisala.

65. Euroopa Kohus ei näi oma praktikas olevat kindlalt otsustanud õiguste kuritarvitamise ühel või teisel viisil kvalifitseerimise kasuks.

66. Nii on ta kinnitanud, et „[v]äljakujunenud kohtupraktikast tuleneb […], et liidu õigusnormide kohaldamisala ei saa laiendada nii kaugele, et see kataks ettevõtjate kuritarvitusi”(50), andes seega mõista, et (õiguste) kuritarvitamise mõiste kujutab endast liidu õigusnormide kohaldamisala piiramise reeglit(51), samas kui ta on vastupidi tõdenud, „et [liidu] õiguskorras töötajate vaba liikumist käsitlevate sätete alusel antud õiguste võimalik kuritarvitamine eeldab, et asjaomane isik kuulub nimetatud asutamislepingu ratione personae kohaldamisalasse , sest ta vastab nõuetele, et teda saaks pidada […] „töötajaks” […]”,(52) ning on samuti analüüsinud kuritarvituste vastu võitlemist üldise huvi tõttu, mis võib põhjendada liikumisvabaduse piiranguid,(53) mis eeldab samuti, et kõnealused olukorrad kuuluvad tõepoolest selle vabaduse kohaldamisalasse.

67. Mina omalt poolt kaldun eelistama Euroopa Kohtu viimati nimetatud suundumust, selle asemel et käsitada õiguste kuritarvitamise mõistet liidu (EMP) õigusnormide kohaldamisala piiramise põhimõttena.

68. Minu veendumus rajaneb real põhjustel.

69. Kõigepealt olgu esile toodud lihtne semantiline põhjendus, mille võib kokku võtta nii, et õigust saab kuritarvitada vaid siis, kui selle õiguse olemasolu on eelnevalt tunnustatud. Viidates korduvalt vajadusele tõkestada üksikisikute või ettevõtjate poolt „õiguste kuritarvitamist”, „kuritarvitavat tegevust” või „kuritarvitusi”, soovib Euroopa Kohus minu hinnangul omistada nendele erinevatele väljenditele ülesande piirata isikutele liidu õigusnormidest ja eriti liidu õigusega tagatud liikumisvabadusest tulenevaid subjektiivseid õigusi. Kuna niisugused õigused tulenevad ka EMP lepingust,(54) ei esine takistusi lähtumaks õiguste kuritarvitamise mõiste sellisest käsitlusest ka käesoleval juhul.

70. Seejärel olgu märgitud, et õiguste kuritarvitamise keelu käsitamine liidu õigusnormide kohaldamisala piirava põhimõttena annaks minu hinnangul sellele seoses liikumist puudutavate põhivabadustega analoogse staatuse mõistlikkuse põhimõttega ( rule of reason ), mis oleks minu hinnangul väär ja mitte eriti otstarbekas. Sellise staatuse tunnustamine tooks nimelt kaasa vajaduse kõikidel juhtudel kontrollida, kas konkreetses olukorras ei ole tegemist õiguste kuritarvitamisega, enne kui seda olukorda käsitatakse liidu õiguse kohaldamisalasse kuuluvana. Kuritarvituse ja õiguse selline omavaheline suhestamine, mis eelistaks kuritarvituse analüüsimist õiguse analüüsimisele, kahjustaks minu hinnangul tuntavalt EÜ asutamislepingu ja EMP lepinguga tagatud liikumisvabaduse kasulikku mõju.

71. Lisaks kinnitab asjaolu, et Euroopa Kohus kvalifitseerib õiguste kuritarvitamise keelu liidu õiguse üldpõhimõtteks(55) – staatus, millega võib olenevalt olukorrast nõustuda ka EMP lepingu puhul(56) –, mille eiramine võib väljenduda viidatud liidu õigusnormidele tuginemise piiramise või sellest keeldumisena, seisukohta, et kõnealuse mõiste ülesanne ulatub liidu õigusnormide tõlgendamise reegli omast kaugemale.(57)

72. Lõpuks olgu märgitud, et nagu seda ilmestab eespool viidatud kohtuotsus Halifax jt, mis tehti käibemaksu valdkonnas, annab kohtupraktika tunnistust sellest, et mingil juhul ei jää kuritarvituses osalevad ettevõtjad liidu õigusnormide kohaldamisalast välja, mis oleks õiguste kuritarvitamise tuvastamise tagajärjeks seevastu juhul, kui keelu ülesanne oleks liidu õigusnormide kohaldamisala piirata. Nimelt, nagu sellest kohtuotsusest ilmneb, tähendab asjaolu, et tehingud, mis kujutavad endast kuritarvitust, tuleb uuesti määratleda viisil, millega taastatakse selline olukord, nagu oleks valitsenud siis, kui neid tehinguid ei oleks tehtud, et õiguste kuritarvitamine on käsitatav põhimõttena, mis piirab liidu õigusega isikutele antud subjektiivseid õigusi. Selline lähenemisviis lubab ühelt poolt asjassepuutuval ettevõtjal oma õigusi sobivalt teostada,(58) samas kui teiselt poolt on see kasutatav kuritarvituste ja nende ärahoidmiseks mõeldud meetmete proportsionaalsuse kontrollimisel.

73. Arvestades eelotsuse küsimuse piiritlemist eelotsusetaotluse esitanud kohtu poolt, võib seisukoht, et õiguste kuritarvitamise ülesanne on samastatav liidu õigusest isikutele tulenevate subjektiivsete õiguste piiramise normiga, käesolevas kohtuasjas tuua kaasa menetlusliku tagajärje, mis võib lihtsalt seisneda selles, et võimalikku õiguste kuritarvitamist ei analüüsita, kuna selline analüüs võib suuresti puudutada küsimust, mille eelotsusetaotluse esitanud kohus tahtlikult jättis esitamata ning mis puudutab määrusest nr 4055/86 tuleneva mereveoteenuste osutamise vabaduse teostamist ja piire, mis võib sellele õiguspäraselt seada. Ma eelistaksin seda lähenemisviisi.

74. Juhuks kui Euroopa Kohus sellise lahendusega ei nõustu, eriti põhjusel, et õiguste kuritarvitamise käsitluse ülesanne on liidu õiguse kohaldamisala piiramine, esitan ma Euroopa Kohtule järgmised märkused, et võimaldada tal parimates tingimustes oma otsust teha.

75. Olgu kõigepealt märgitud, et Euroopa Kohus on korduvalt möönnud, et liikmesriigil on õigus võtta meetmeid selleks, et tõkestada oma kodanike katseid hoida aluslepingu võimalusi kuritarvitades kõrvale oma riigi õigusaktide kohaldamisest, ning et takistada õigussubjekte saamast liidu õigusnormidest kuritarvituse või pettuse abil kasu.(59)

76. See, et tunnustatakse liikmesriikide õiguspärast huvi võidelda nende enda siseriiklikust õigusest kuritarvitava kõrvalehoidumise vastu, ei vasta ilmselgelt põhikohtuasjade aluseks olevale olukorrale.

77. Toimikust ja põhikohtuasja poolte seisukohtadest nähtub nimelt selgelt, et kui oletada, et Rootsi ametiühingute kollektiivne survetegevus Fonnshipi vastu on samastatav liikmesriigi asutuste tegevusega,(60) ei taotletud nendega eesmärki vältida seda, et kõnealune äriühing, kasutades ära määruse nr 4055/86 sätteid, mis on üldjuhul kohaldatavad kolmanda riigi lipu all sõitvatele laevadele, välistaks Sava Stari laevapere liikmete töölepingud Rootsi õiguse või vähemalt Rootsi seaduste imperatiivsete sätete kohaldamisalast.(61)

78. ST ja SEKO esitatud menetlusdokumentidest nähtub, et kollektiivne survetegevus toimus selleks, et vältida olukorda, kus Fonnship saaks kõrvale hoiduda Norra tööõigusest või „rahvusvaheliselt tunnustatud mõistlikest töö- ja tasustamistingimustest”.

79. Järelikult, selleks et oleks võimalik möönda, et põhikohtuasjades on kohtupraktika tähenduses tegemist olukorraga, kus „teatud kodanikud püüavad hoida enda õigusi kuritarvitades kõrvale oma riigi õigusaktide kohaldamisest”, tuleks mitte ainult samastada ametiühingute kollektiivne survetegevus liikmesriigi tegevusega, vaid ka nõustuda, et EMP riik võib õiguspäraselt võidelda selle vastu, et teises EMP riigis asuvad ettevõtjad hoiduvad kõrvale selle teise riigi tööõigusnormidest või ST ja SEKO sõnul ka „rahvusvaheliselt tunnustatud mõistlikest töö- ja tasustamistingimustest”, ilma et neid tingimusi oleks põhjalikumalt täpsustatud ja ilma et EMP tasandil oleks siseriiklikke õigusnorme eelkõige meremeeste töötasu alammäära osas ühtlustatud.(62)

80. Olgu, kuidas on, isegi kui oletada, et Euroopa Kohus on valmis selle sammu tegema, nähtub kohtupraktikast samuti, et kuigi siseriiklikel kohtutel on õigus juhtumipõhiselt objektiivsetele asjaoludele tuginedes asjassepuutuvate isikute toime pandud kuritarvitusi arvesse võtta, et keelduda võimaldamast neil tugineda liidu õigusnormidele, peavad kohtud kuritarvituste hindamisel võtma arvesse asjaomaste liidu õigusnormidega taotletavaid eesmärke.(63)

81. Lisaks on Euroopa Kohus leidnud, et kuritarvituse tõendamiseks on nõutav esiteks objektiivsete asjaolude kogum, millest tuleneb, et vaatamata liidu õigusaktis ette nähtud tingimuste formaalsele täitmisele ei ole selle õigusaktiga taotletavat eesmärki saavutatud, ning teiseks subjektiivne element, mis seisneb tahtes saavutada eelist, mis tuleneb liidu õigusnormidest, luues kunstlikult selle saavutamiseks vajalikud tingimused.(64)

82. Kui vastavalt käesoleva ettepaneku punktis 80 viidatud kohtupraktikale piirduda kõnealuse sätte ehk määruse nr 4055/86 artikli 1 lõike 1 eesmärgi analüüsimisega, siis nagu juba märgitud, seisneb see eesmärk EMP riikide kodanikele õiguse andmises vabalt osutada mereveoteenuseid EMP riikide ning nende ja kolmandate riikide vahel, sõltumata nende kodanike kasutatavate laevade registreerimise kohast ega lipust, mille all laevad sõidavad.

83. Seega ei saa iseenesest määruse nr 4055/86 artikli 1 lõikes 1 sätestatud teenuste osutamise vabaduse kuritarvituseks pidada pelka asjaolu, et EMP riigis asuv kodanik kasutab oma vabaduse teostamiseks kolmanda riigi lipu all sõitvat laeva.

84. Samuti ei saa kuritarvituseks pidada seda, kui niisugune kodanik kasutab kolmanda riigi mugavuslipu all sõitvat laeva, ehk – kuigi mugavuslipu ametlikku määratlust ei ole kehtestatud – laeva, millel puudub tegelik seos ( genuine link ) riigiga, mille lipu all see sõidab Montego Bay konventsiooni artikli 91 lõike 1 tähenduses(65) ja kus see on registreeritud välismaise omaniku poolt või nimel otstarbekuse eesmärgil, peamiselt selleks, et kasutada ära eeliseid seoses konfidentsiaalsuse tagamise, tulu maksustamise ning kohalike normide kohaldamisega sotsiaal- ja ohutuse, sealhulgas keskkonna valdkonnas.(66)

85. Nimelt, kuigi on selge, et vähemalt kuni põhikohtuasjade asjaolude asetleidmise ajani oli Panama üks peamisi mugavuslipu väljastajaid maailmas,(67) ei teinud Euroopa Kohus eespool viidatud kohtuotsustes Corsica Ferries ja Corsica Ferries France mingeid reservatsioone seoses määruse nr 4055/86 artikli 1 lõike 1 kohaldatavusega veoettevõtjatele, kes kasutavad kolmanda riigi lipu all sõitvaid laevu.

86. Pidades silmas käesoleva ettepaneku punktis 81 viidatud kohtupraktikat, tingib kuritarvituse tõendamine siiski vajaduse võtta arvesse ka eesmärki, mida taotletakse mitte ainult asjaomaste sätetega, vaid üldisemalt asjassepuutuva õigusaktiga , milleks käesoleval juhul on määrus nr 4055/86 ise.

87. Tuleb aga märkida, et määruse põhjendustes 6 ja 7 on rõhutatud, et laevaühingute suhtes, kes tegutsevad puistlastivedude- või tramplaevanduse alal, on liidu eesmärk eelkõige säilitada selles tegevusvaldkonnas „aus konkurents” ja et eelkõige nende laevaühingute tegutsemist ei tohiks takistada, „kui nad järgivad ausa konkurentsi põhimõtet kaubanduslikel alustel”.

88. Kuigi vastab tõele, et mõistet „aus konkurents” ei ole määratletud, ehkki see esineb mitte ainult EÜ asutamislepingu preambulis(68), vaid ka paljudes liidu teisestes õigusaktides, on Euroopa Kohus möönnud, et eesmärki „takistada ebaseaduslikku konkurentsi”, mis seisneb selles, et ettevõtjad maksavad oma töötajatele töötasu alammäärast väiksemat töötasu, võib pidada õiguspäraseks.(69)

89. Määrusega nr 4055/86 taotletav ausa konkurentsi tagamine seataks minu hinnangul ohtu eriti juhul, kui on tõendatud, et mereveoettevõtja, kes tegutseb EMP riikide vahel puistlastivedude- või tramplaevanduse alal, kasutades laeva, mis on registreeritud kolmandas riigis, millega sellel laeval puudub tegelik seos, tasustab oma laevaperet oluliselt madalamal tasemel kui see, mis vastab töötasu alammäärale või selle puudumise korral sektoris üldiselt tunnustatavale töötasule, mis oleks üldjuhul kohaldatav, kui laev oleks registreeritud selles EMP riigis, kus asub kõnealune ettevõtja.(70)

90. Seega niisugusel juhul ei oleks vaatamata määruse nr 4055/86 kohaldamise tingimuste formaalsele täitmisele saavutatud määruse eesmärk, milleks on tagada aus konkurents EMP puistlastiveo- ja trampteenuste sektoris.

91. Vastavalt kohtupraktikale on eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne siseriiklike tõendamisnormide kohaselt kontrollida, kas see tingimus on põhikohtuasjades täidetud nii, et liidu õiguse tõhusust ei kahjustata.(71)

92. Mis puudutab kuritarvituse tõendamise juurde kuuluvat subjektiivset elementi, mille esinemise peab eelotsusetaotluse esitanud kohus samuti kindlaks tegema,(72) siis leian ma kohtupraktika alusel, et kontrollimist väärivad kaks asjaolu, mis ei ole tingimata kumulatiivsed.

93. Esiteks võib kuritarvituse tuvastada, kui objektiivsete asjaolude kogumist ilmneb, et „peamine eesmärk”, mida taotleb EMP riigi kodanik, kellele kuulub kolmanda riigi mugavuslipu all sõitev laev, on vältida laevapere töötasule nende tingimuste kohaldamist, mis oleksid tavaliselt kuulunud kohaldamisele, kui laev oleks olnud registreeritud EMP riigis, kus on omaniku asukoht,(73) seades seega ohtu eesmärgi tagada aus konkurents, nagu on ette nähtud määruses nr 4055/86.(74)

94. Teiseks võib eelotsusetaotluse esitanud kohtul samuti olla vaja kontrollida, kas EMP riigi kodanik, kellele kuulub kolmanda riigi mugavuslipu all sõitev laev, on määruse nr 4055/86 sätete kohaldamise tingimused „kunstlikult loonud” skeemi abil, milles ta kasutab laeva täielikult või osaliselt üksnes fiktiivselt ühe või mitme äriühingu huvides, kes on temaga seotud ja kes asuvad kolmandas riigis.(75) Viimati nimetatud juhul tuleb seda kodanikku pidada pelgalt laeva omanikuks ning järelikult ei saa ta – nagu ma juba eespool märkisin – õiguspäraselt kuuluda nende isikute ringi, kellel on õigus kasutada mereveoteenuste osutamise vabadust, mis on sätestatud määruse nr 4055/86 artikli 1 lõikes 1.(76)

III. Ettepanek

95. Eespool toodud kaalutlustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Arbetsdomstoleni esitatud eelotsuse küsimusele järgmiselt:

Nõukogu 22. detsembri 1986. aasta määruse (EMÜ) nr 4055/86 teenuste osutamise vabaduse põhimõtte kohaldamise kohta liikmesriikide ning liikmesriikide ja kolmandate riikide vahelises mereveos (muudetud nõukogu 4. detsembri 1990. aasta määrusega (EMÜ) nr 3573/90), mis on lisatud 2. mail 1992 alla kirjutatud Euroopa Majanduspiirkonna lepingule (EMP leping), artikli 1 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et mereveoteenuste osutamise vabadus on kohaldatav Euroopa Majanduspiirkonna (EMP) riigis asuvale äriühingule, kellele kuulub laev, mis sõidab kolmanda riigi lipu all ja millega osutatakse mereveoteenuseid EMP riikide vahel, tingimusel et see äriühing on ise võtnud vastutuse laeva kasutamise eest, mida peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus.

(1) .

(2)  – EÜT 1994, L 1, lk 3.

(3)  – EÜT L 378, lk 1, ja parandus EÜT 1987, L 93, lk 17; ELT eriväljaanne 06/01, lk 174; määrust on muudetud nõukogu 4. detsembri 1990. aasta määrusega (EMÜ) nr 3573/90 (EÜT L 353, lk 16; ELT eriväljaanne 06/01, lk 262; edaspidi „määrus nr 4055/86”).

(4)  – Vt EMP lepingu XIII lisa (EÜT 1994, L 1, lk 422).

(5)  – Toimikust ja Fonnshipi seisukohtadest ilmneb, et Sava Star oli puistlastilaev, millega osutati tramplaevandusteenuseid peamiselt EMP‑s. Nõukogu 22. detsembri 1986. aasta määruse (EMÜ) nr 4056/86, millega nähakse ette üksikasjalikud eeskirjad asutamislepingu artiklite 85 ja 86 rakendamiseks meretranspordis (EÜT L 378, lk 4; ELT eriväljaanne 07/01, lk 241), artikli 1 lõike 3 punktis a on (rahvusvahelised) trampteenused määratletud kui „puist- või segalastivedu laevas, mis on täielikult või osaliselt prahitud ühele või mitmele lastisaatjale reisi-, aja- või muus vormis prahilepingu alusel ebaregulaarsete või väljakuulutamata reiside tegemiseks, kui prahihinnad on iga kord vabalt kaubeldavad vastavalt pakkumise ja nõudmise tingimustele”. Tegemist on seega peamiselt üheainsa, kogu laeva hõlmava kauba ebaregulaarse veoga, vt samuti suunised EÜ asutamislepingu artikli 81 kohaldamiseks mereveoteenuste suhtes (ELT 2008, C 245, lk 2), punkt 11.

(6)  – Põhikohtuasja asjaolude asetleidmise ajal oli tegemist nelja Poola ohvitseri ja kahe Vene madrusega.

(7)  – Nagu tõdes Euroopa Kohus 11. detsembri 2007. aasta otsuses kohtuasjas C‑438/05: International Transport Workers’ Federation ja Finnish Seamen’s Union, nn Viking Line’i kohtuotsus (EKL 2007, lk I‑10779, punktid 7 ja 8), kuuluvad ITF‑i transporditöötajate ametiühingud ning selle üks peamisi poliitikasuundi on kampaania „mugavuslippude” kaotamiseks. Selle poliitika põhieesmärgid on esiteks tõelise sideme loomine laeva lipu ja omaniku kodakondsuse vahel ning teiseks mugavuslipulaevade meeskondade töötingimuste kaitse ja parandamine. ITF peab laeva mugavuslipu all sõitvaks, kui laeva kasusaav omanik ja kontroll laeva üle asub mujal kui lipuriigis.

(8)  – 18. detsembri 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑341/05: Laval un Partneri (EKL 2007, lk I‑11767).

(9)  – Vt näiteks 12. novembri 1992. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑134/91 ja C‑135/91: Kerafina-Keramische und Finanz-Holding ja Vioktimatiki (EKL 1992, lk I‑5699, punkt 16); 17. juuli 1997. aasta otsus kohtuasjas C‑183/95: Affish (EKL 1997, lk I‑4315, punkt 23) ning 21. detsembri 2011. aasta otsus kohtuasjas C‑316/10: Danske Svineproducenter (EKL 2011, lk I‑13721, punkt 32).

(10)  – Vt eelkõige 6. juuli 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑154/05: Kersbergen-Lap ja Dams-Schipper (EKL 2006, lk I‑6249, punkt 21 ja seal viidatud kohtupraktika) ning 11. juuli 2013. aasta otsus kohtuasjas C‑657/11: Belgian Electronic Sorting Technology (punkt 28).

(11)  – 9. detsembri 1965. aasta otsus kohtuasjas 44/65: Singer (EKL 1965, lk 1191, 1199).

(12)  – Idem (lk 1198) ning eelkõige eespool viidatud kohtuotsus Kerafina-Keramische und Finanz-Holding ja Vioktimatiki (punkt 16); 17. septembri 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑412/96: Kainuun Liikenne ja Pohjolan Liikenne (EKL 1998, lk I‑5141, punkt 23) ning 15. oktoobri 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑138/08: Hochtief ja Linde-Kca-Dresden (EKL 2009, lk I‑9889, punkt 21).

(13)  – Vt täpsemalt eespool viidatud kohtuotsus Singer (lk 1199); 19. jaanuari 1994. aasta otsus kohtuasjas C‑364/92: SAT Fluggesellschaft (EKL 1994, lk I‑43, punkt 9); 6. juuli 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑402/98: ATB jt (EKL 2000, lk I‑5501, punkt 29); 16. detsembri 2008. aasta otsus kohtuasjas C‑210/06: Cartesio (EKL 2008, lk I‑9641, punkt 90); 15. oktoobri 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑196/08: Acoset (EKL 2009, lk I‑9913, punkt 34) ning 18. juuli 2013. aasta otsus kohtuasjas C‑136/12: Consiglio nazionale dei geologi ja Autorità garante della concorrenza e del mercato (punkt 28).

(14)  – Vt eelkõige eespool viidatud kohtuotsused Kainuun Liikenne ja Pohjolan Liikenne (punkt 24); Hochtief ja Linde-Kca-Dresden (punkt 22) ning Danske Svineproducenter (punkt 32).

(15)  – Vt näiteks eespool viidatud kohtuotsused Kainuun Liikenne ja Pohjolan Liikenne (punkt 24), Kersbergen-Lap ja Dams-Schipper (punkt 22); 14. aprilli 2011. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑42/10, C‑45/10 ja C‑57/10: Vlaamse Dierenartsenvereniging ja Janssens (EKL 2011, lk I‑2975, punktid 42–45) ja 13. oktoobri 2011. aasta otsus kohtuasjas C‑148/10: DHL International (EKL 2011, lk I‑9543, punktid 25, 28 ja 30) ning eespool viidatud kohtuotsus Danske Svineproducenter (punkt 33).

(16)  – Vt eelkõige eespool viidatud kohtuotsus ATB jt (punktid 28, 30 ja 31), 26. juuni 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑305/05: Ordre des barreaux francophones et germanophones jt (EKL 2007, lk I‑5305, punkt 19) ning 15. aprilli 2008. aasta otsus kohtuasjas C‑390/06: Nuovo Agricast (EKL 2008, lk I‑2577, punkt 44).

(17)  – Vt muu hulgas 12. detsembri 1990. aasta otsus kohtuasjas C‑302/88: Hennen Olie (EKL 1990, lk I‑4625, punkt 20) ning 17. oktoobri 2013. aasta otsus kohtuasjas C‑181/12: Welte (punktid 16 ja 27).

(18)  – Vt näiteks 3. juuni 2010. aasta otsus kohtuasjas C‑569/08: Internetportal und Marketing (EKL 2010, lk I‑4871, punktid 27–30).

(19)  – Vt näiteks 29. aprilli 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑387/01: Weigel (EKL 2004, lk I‑4981, punkt 44); 21. veebruari 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑152/03: Ritter-Coulais (EKL 2006, lk I‑1711, punkt 39); 25. jaanuari 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑321/03: Dyson (EKL 2007, lk I‑687, punkt 26); 30. mai 2013. aasta otsus kohtuasjas C‑342/12: Worten (punktid 30 ja 31) ning 12. detsembri 2013. aasta otsus kohtuasjas C‑267/12: Hay (punkt 23).

(20)  – Vt 5. oktoobri 1988. aasta otsus kohtuasjas 247/86: Alsatel (EKL 1988, lk 5987, punktid 7 ja 8) ning eespool viidatud kohtuotsus DHL International (punktid 25 ja 30). Vt selle kohta samuti 2. juuni 1994. aasta otsus kohtuasjas C‑30/93: AC-ATEL Electronics (EKL 1994, lk I‑2305, punktid 19 ja 20) ning 10. juuli 1997. aasta otsus kohtuasjas C‑261/95: Palmisani (EKL 1997, lk I‑4025, punktid 30 ja 31). Vt samuti kohtujurist Lenzi ettepaneku punkt 25 kohtuasjas, milles tehti eespool viidatud kohtuotsus AC‑ATEL Electronics; kohtujurist Kokotti ettepaneku punkt 46 kohtuasjas C‑366/10: Air Transport Association of America jt, milles otsus tehti 21. detsembril 2011 (EKL 2001, lk I‑13755) ning minu ettepaneku punkt 18 kohtuasjas, milles tehti eespool viidatud kohtuotsus Belgian Electronic Sorting Technology.

(21)  – Eespool viidatud kohtuotsuses DHL International pidas Euroopa Kohus oma otsuse punktis 30 vajalikuks täpsustada, et eelotsusetaotluse esitanud kohus ei tunnistanud liidu õiguse tõlgendamist käsitlevate nende täiendavate küsimuste „vajadust ega asjakohasust”, mis põhikohtuasja kaebuse esitaja soovitas tal esitada.

(22)  – Sama pakkusid praktikas välja ka kohtujurist Léger oma ettepaneku punktis 46 kohtuasjas C‑262/97: Engelbrecht, milles otsus tehti 26. septembril 2000 (EKL 2000, lk I‑7321) ja kohtujurist Bot oma ettepaneku punktides 34 ja 35 kohtuasjas C‑409/06: Winner Wetten, milles otsus tehti 8. septembril 2010 (EKL 2010, lk I‑8015), eesmärgiga anda siseriiklikele kohtutele tarvilik vastus. Sama leidis ka Euroopa Kohus oma 12. veebruari 2009. aasta otsuses kohtuasjas C‑515/07: Vereniging Noordelijke Land- en Tuinbouw Organisatie (EKL 2009, lk I‑839, punktid 29 ja 40), lähtudes minu vastavast ettepanekust (vt eelkõige ettepaneku punkt 56). Põhjused, mille tõttu esimesed kaks ettepanekut tagasi lükati ja kolmandaga nõustuti, ei ilmne kohtuotsuste põhjendustest. Siiski on huvipakkuv märkida, et ainult kohtuasjas, milles tehti eespool viidatud kohtuotsus Vereniging Noordelijke Land- en Tuinbouw Organisatie, esitas eelotsusetaotluse liikmesriigi viimase astme kohus.

(23)  – Vt eespool viidatud kohtuotsus Consiglio nazionale dei geologi ja Autorità garante della concorrenza e del mercato (punkt 34). Olgu mainitud, et selle kohtuotsuse punktis 25 märgib Euroopa Kohus, et kohus, mille otsuste peale ei saa edasi kaevata, „peab […] põhimõtteliselt saatma asja ELTL artikli 267 kolmanda lõigu alusel Euroopa Kohtusse juhul, kui selles kohtus kerkib üles EL toimimise lepingu tõlgendamise küsimus” (kohtujuristi kursiiv).

(24)  – Idem (punkt 29).

(25)  – 17. mai 1994. aasta otsus kohtuasjas C‑18/93: Corsica Ferries (EKL 1994, lk I‑1783, punkt 29) (kohtujuristi kursiiv). Asjaolu, et selle äriühingu kasutatud laevad olid registreeritud Panamas ja sõitsid Panama lipu all, ilmneb kohtuotsuse punktist 8. Vt samuti 18. juuni 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑266/96: Corsica Ferries France (EKL 1998, lk I‑3949, punkt 3).

(26)  – Vt sellega seoses muu hulgas Bredima-Savopoulou, A. ja Tzoannos, J., The Common Shipping Policy of the EC , North Holland, Amsterdam, 1990, lk 176, ning Baena Baena, P. J., La politica comunitaria de los transportes maritimos , Marcial Pons, Madrid, 1995, lk 127.

(27)  – Ühe autori sõnul puudutas see 85% Kreeka lipu all sõitvatest laevadest: vt Martinez Lage, S., „El régimen comunitario del transporte marítimo y el Real Decreto 990/1986 sobre ordenación del transporte marítimo en España”, Gaceta Juridica de la CEE , nr 10, 1988, lk 408.

(28)  – Oma kirjalike seisukohtade punktides 79 ja 80 viitavad ST ja SEKO enda argumendi põhjendamiseks 12. juuli 1984. aasta otsusele kohtuasjas 237/83: Prodest (EKL 1984, lk 3153, punkt 6); 27. septembri 1989. aasta otsusele kohtuasjas 9/88: Lopes da Viega (EKL 1989, lk 2989, punkt 15); 29. juuni 1994. aasta otsusele kohtuasjas C‑60/93: Aldewereld (EKL 1994, lk I‑2991, punkt 14) ja 30. aprilli 1996. aasta otsusele kohtuasjas C‑214/94: Boukhalfa (EKL 1996, lk I‑2253, punkt 15), mis kõik puudutavad töötajate vaba liikumist käsitlevate aluslepingutes või teiseses õiguses sisalduvate sätete tõlgendamist.

(29)  – Vt selle kohta eelkõige eespool viidatud kohtuotsused Kersbergen-Lap ja Dams-Schipper (punkt 21) ning Danske Svineproducenter (punkt 32).

(30)  – EÜT L 266, lk 1; eestikeelne versioon ELT 2005, C 169, lk 10. Olgu märgitud, et Rooma konventsiooni artiklis 6 „Individuaalsed töölepingud” on sisuliselt ette nähtud, et töölepingu puhul ei või poolte valitud õigus põhjustada töötaja ilmajätmist kaitsest, mis on talle ette nähtud imperatiivsete sätetega, mis õiguse valiku puudumisel kuuluksid kohaldamisele artikli 6 lõike 2 kohaselt. Vastavalt sellele lõikele kohaldatakse töölepingule esiteks selle riigi õigust, kus töötaja lepingujärgselt oma põhitööd teeb, või teiseks, kui töötaja ei tee oma põhitööd ühes ja samas riigis, siis selle riigi õigust, kus asub tegevuskoht, mille kaudu töötaja on tööle võetud. Need kriteeriumid ei kehti juhul, kui asjaoludest tervikuna ilmneb, et tööleping on tugevamalt seotud mõne teise riigiga, ning sel juhul kohaldatakse lepingu suhtes selle teise riigi õigust. Vt kõnealuste kohaldatava õiguse kindlaksmääramise kriteeriumide kohaldamise ja hierarhia kohta seoses laevapere liikme töölepingu lõpetamisega 15. detsembri 2011. aasta otsus kohtuasjas C‑384/10: Voogsgeerd (EKL 2011, lk I‑13275).

(31)  – Montego Bay konventsioon VII osas „Avameri” sisalduvates artiklites 91 ja 94 on täpsemalt ette nähtud esiteks, et laeval on selle riigi riikkondsus, kelle lipu all tal on õigus sõita, ning nimetatud riigi ja laeva vahel peab olema tegelik seos, ja teiseks, et riik teostab oma lipu all sõitvate laevade haldus-, tehnilistes ja sotsiaalküsimustes siseriikliku õiguse alusel enda jurisdiktsiooni ja kontrolli kapteni, juhtkonna ja meeskonna suhtes.

(32)  – Vt 24. novembri 1992. aasta otsus kohtuasjas C‑286/90: Poulsen ja Diva Navigation (EKL 1992, lk I‑6019, punktid 18 ja 22).

(33)  – Vt selle kohta analoogia alusel 9. märtsi 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑323/03: komisjon vs. Hispaania (EKL 2006, lk I‑2161, punkt 26) seoses Euroopa Kohtu keeldumisega pidada sõnastust, mida on kasutatud nõukogu 7. detsembri 1992. aasta määruses (EMÜ) nr 3577/92 teenuste osutamise vabaduse põhimõtte kohaldamise kohta merevedudel liikmesriikides (merekabotaaž) (EÜT L 364, lk 7; ELT eriväljaanne 06/02, lk 10), Montego Bay konventsiooni sõnastusega sarnaseks, kuna see piiraks määruse kohaldamisala.

(34)  – Vt määruse nr 4055/86 eelviimane põhjendus. Analoogset arutluskäiku vt eespool viidatud kohtuotsuses komisjon vs. Hispaania (punkt 24).

(35)  – Vt 14. juuli 1994. aasta otsus kohtuasjas C‑379/92: Peralta (EKL 1994, lk I‑3453, punkt 39), 5. oktoobri 1994. aasta otsus kohtuasjas C‑381/93: komisjon vs. Prantsusmaa (EKL 1994, lk I‑5145, punkt 10) ning 13. juuni 2002. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑430/99 ja C‑431/99: Sea-Land Service ja Nedlloyd Lijnen (EKL 2002, lk I‑5235, punkt 30).

(36)  – Vt EMP lepingu artikli 36 (teenuste osutamise vabadus) kohta EFTA Kohtu otsus kohtuasjas E‑13/11: Granville Establishment (EFTA Court Report 2012, lk 403, punktid 38 ja 39).

(37)  – Vt eespool viidatud kohtuotsus Sea-Land Service ja Nedlloyd Lijnen (punktid 16 ja 26–29). Olgu märgitud, et kuigi Euroopa Kohus jättis liikmesriigi kohtu kontrollida, kas selles kohtuasjas toimunud vaidluste aluseks olnud olukord kuulus tõepoolest määruse nr 4055/86 isikulisse kohaldamisalasse, siis võib selles kohtuasjas kohtujurist Alberi ettepaneku punktidest 63–76 järeldada, et kohus tegi seda tõenäoliselt seetõttu, et teise põhikohtuasjas osalenud mereveoettevõtja (Sea-Land Service) asukoht oli Ameerika Ühendriikides ja eelotsusetaotluse esitanud kohus ei olnud edastanud piisavalt andmeid määruse artikli 1 lõikes 2 ette nähtud tingimuste täitmise kohta.

(38)  – Vt eespool viidatud kohtuotsus Corsica Ferries (punktid 8 ja 30) ning kohtujurist van Gerveni selles kohtuasjas tehtud ettepaneku punkt 2. Vt samuti eespool viidatud kohtuotsus Corsica Ferries France (punkt 3). Nagu juba mainitud, sõitsid laevad Panama lipu all.

(39)  – Vt 14. novembri 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑435/00: Geha Naftiliaki jt (EKL 2002, lk I‑10615, punktid 5 ja 6) ning kohtujurist Alberi selles kohtuasjas tehtud ettepaneku punktid 5 ja 6.

(40)  – Eespool viidatud kohtuotsus Peralta (punkt 42). Laeva reeder oli itaallane ja laev sõitis Itaalia lipu all.

(41)  – Vt selle kohta 23. aprilli 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑533/07: Falco Privatstiftung ja Rabitsch (EKL 2009, lk I‑3327, punkt 35).

(42)  – 21. märtsi 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑451/99: Cura Anlagen (EKL 2002, lk I‑3193, punkt 18). See kohtuasi puudutas kohustust registreerida selle kasutamise riigis sõiduk, mis oli liisingusse võetud teises liikmesriigis asuvalt ettevõtjalt.

(43)  – 4. detsembri 2008. aasta otsus kohtuasjas C‑330/07: Jobra (EKL 2008, lk I‑9099, punkt 22). Kohtuasi puudutas liikmesriigi ametiasutuste keeldumist anda investeeringutoetust äriühingule, kes oli liisingusse andnud raskeveokid, mida kasutati peamiselt teiste liikmesriikide territooriumil.

(44)  – 13. oktoobri 2011. aasta otsus kohtuasjas C‑9/11: Waypoint Aviation (EKL 2011, lk I‑9697, punktid 17 ja 20). Kohtuasi puudutas sisuliselt keeldu anda õhusõiduki kasutusõigus üle äriühingule, mille asukoht ei ole liikmesriigis, kes tegi õhusõiduki ostmise finantseerimisel maksusoodustuse.

(45)  – Kohtujuristi kursiiv.

(46)  – EÜT L 167, lk 33; ELT eriväljaanne 05/03, lk 363. Direktiiv oli põhikohtuasjade asjaolude toimumise ajal kohaldatav, sealhulgas ka EMP‑s vastavalt EMP ühiskomitee 2. augusti 2000. aasta otsusele nr 66/2000, millega muudetakse EMP lepingu XI lisa (telekommunikatsiooniteenused) (EÜT L 250, lk 48; ELT eriväljaanne 11/04, lk 188). Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 1999. aasta direktiiviga 1999/95/EÜ, milles käsitletakse meremeeste tööaega reguleerivate sätete täitmist ühenduse sadamates peatuvatel laevadel (EÜT 2000, L 14, lk 29; ELT eriväljaanne 05/03, lk 407), laiendati direktiivist 1999/63 tulenevaid nõudeid kõikidele liidus peatuvatele laevadele (kusjuures direktiiv 1999/95 ise lisati EMP lepingule EMP ühiskomitee 27. oktoobri 2000. aasta otsusega nr 94/2000, millega muudetakse EMP lepingu XIII lisa (transport) (EÜT 2001, L 7, lk 19; ELT eriväljaanne 11/05, lk 181)). Vastavalt direktiivi 1999/95 artiklile 11 olid kehtestatud nõuded kohaldatavad kolmandate riikide lipu all sõitvatele laevadele alles alates 10. jaanuarist 2003, mil jõustus Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) konventsiooni nr 147 „Kaubanduslikku meresõitu teostavate laevade miinimumnõuded” 1996. aasta protokoll, ehk mõni nädal enne SEKO kollektiivset survetegevust. Olgu samuti märgitud, et mis puudutab põhikohtuasjade asjaoludest täielikult hilisemaid õigusakte, siis sisaldub analoogne määratlus ILO egiidi all vastu võetud ja 20. augustil 2013 jõustunud 2006. aasta meretöönormide konventsiooni artikli 2 punktis j. See määratlus võeti üle nõukogu 16. veebruari 2009. aasta direktiivi 2009/13/EÜ, millega rakendatakse Euroopa Ühenduse Reederite Ühingu (ECSA) ja Euroopa Liidu Transporditööliste Ametiühingute Liidu (ETF) sõlmitud kokkulepet 2006. aasta meretöönormide konventsiooni kohta ja muudetakse direktiivi 1999/63/EÜ (ELT L 124, lk 30), lisasse.

(47)  – See näib olevat eespool viidatud kohtuotsuse Geha Naftiliaki jt aluseks olnud olukord.

(48)  – Vt selle kohta kohtujurist Poiares Maduro ettepaneku punkt 63 kohtuasjas C‑255/02: Halifax jt, milles otsus tehti 21. veebruaril 2006 (EKL 2006, lk I‑1609).

(49)  – Olgu märgitud, et 5. juuli 2007. aasta otsuses kohtuasjas C‑321/05: Kofoed (EKL 2007, lk I‑5795, punkt 38) leidis Euroopa Kohus, et õiguste kuritarvitamise keeld kujutab endast liidu õiguse üldpõhimõtet.

(50)  – 12. septembri 2013. aasta otsus kohtuasjas C‑434/12: Slancheva sila (punkt 27 ja seal viidatud kohtupraktika) (kohtujuristi kursiiv). Vt analoogse sõnastuse kohta samuti eespool viidatud kohtuotsus Halifax jt (punkt 69) ning 6. aprilli 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑456/04: Agip Petroli (EKL 2006, lk I‑3395, punkt 20 ja seal viidatud kohtupraktika).

(51)  – Tuginedes reale varasematele Euroopa Kohtu otsustele, sealhulgas 21. juuni 1988. aasta otsusele kohtuasjas 39/86: Lair (EKL 1988, lk 3161, punkt 43) ja 23. septembri 2003. aasta otsusele kohtuasjas C‑109/01: Akrich (EKL 2003, lk I‑9607, punkt 57 ja resolutsiooni punkt 2), pooldas (õiguste) kuritarvitamise mõiste sellist kvalifitseerimist ka kohtujurist Poiares Maduro oma ettepaneku punktis 69 kohtuasjas, milles tehti eespool viidatud kohtuotsus Halifax jt.

(52)  – 6. novembri 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑413/01: Ninni-Orasche (EKL 2003, lk I‑13187, punkt 31) (kohtujuristi kursiiv). Vt selle kohta samuti 9. märtsi 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑212/97: Centros (EKL 1999, lk I‑1459, punkt 18) ja 21. veebruari 2013. aasta otsus kohtuasjas C‑123/11: A (punkt 27), milles on märgitud, et asutamisvabadust reguleerivate aluslepingu artiklite „ kohaldamise küsimust tuleb […] vaadelda lahus küsimusest, kas liikmesriik võib võtta meetmeid selleks, et tõkestada oma kodanike katseid hoida lepingu võimalusi kuritarvitades kõrvale oma riigi õigusaktide kohaldamisest” (kohtujuristi kursiiv).

(53)  – Vt asutamisvabaduse kohta 12. septembri 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑196/04: Cadbury Schweppes ja Cadbury Schweppes Overseas (EKL 2006, lk I‑7995, punkt 55); 13. märtsi 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑524/04: Test Claimants in the Thin Cap Group Litigation (EKL 2007, lk I‑2107, punktid 74 ja 80), 17. jaanuari 2008. aasta otsus kohtuasjas C‑105/07: Lammers & Van Cleeff (EKL 2008, lk I‑173, punkt 29) ning EFTA Kohtu otsus kohtuasjas E‑15/11: Arcade Drilling (EFTA Court Report 2012, lk 676, punkt 88). Vt teenuste osutamise kohta eespool viidatud kohtuotsus Jobra (punkt 35) ja 5. juuli 2012. aasta otsus kohtuasjas C‑318/10: SIAT (punkt 50).

(54)  – Seda kinnitavad kaks järeldust, mille kohaselt „on EMP lepingu […] üks peamisi eesmärke ellu viia võimalikult täielikult terves EMP‑s kaupade, isikute, teenuste ja kapitali vaba liikumine nii, et liidu territooriumil loodud siseturg laieneks EFTA riikidele” (vt 23. septembri 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑452/01: Ospelt ja Schlössle Weissenberg (EKL 2003, lk I‑9743, punkt 29) ning 26. septembri 2013. aasta otsus kohtuasjas C‑431/11: Ühendkuningriik vs. nõukogu (punkt 50)), ning mille kohaselt liikumisvabadust reguleerivatel EMP lepingu sätetel on samasugune õiguslik ulatus nagu seda vabadust tagavatel EÜ asutamislepingu artiklitel, mis on sisuliselt identsed. Vt näiteks EMP lepingu artikli 36 kohta (teenuste osutamise vabadus) 6. oktoobri 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑153/08: komisjon vs. Hispaania (EKL 2009, lk I‑9735 punkt 48). Vt samuti EMP lepingu ning üksikisikutele ja ettevõtjatele antud õiguste sui generis laadi kohta EFTA Kohtu otsus kohtuasjas E‑9/97: Eva María Sveinbjörnsdóttir (EFTA Court Report 1998, lk 95, punktid 58 ja 59) ning sel teemal eelkõige Baudenbacher C., „L’individu, principal protagoniste de l’accord EEE”, teoses Le droit à la mesure de l’homme: Mélanges en l’honneur de Philippe Léger , Pedone, Pariis, 2006, lk 335.

(55)  – Vt eespool viidatud kohtuotsus Kofoed (punkt 38). Õiguste kuritarvitamise keeld on nüüdseks sätestatud ka Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 54, kuid hartal puudus põhikohtuasjade asjaolude toimumise ajal siiski siduv jõud.

(56)  – EMP lepingu laad ei takista seda, et EMP õiguse üldpõhimõtted ( general principles of EEA law ) saab tõlgendamise teel tuletada selle eesmärkidest (nagu eesmärk tõlgendada EÜ asutamislepingu sätetega olulises osas identseid sätteid ühetaoliselt) ja sätetest. Vt tõhusa kohtuliku kaitse põhimõtte kohta EFTA Kohtu otsus kohtuasjas E‑15/10: Posten Norge (EFTA Court Report 2012, lk 246, punkt 86), milles EFTA Kohus viitab nii 4. novembril 1980 Roomas alla kirjutatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklile 6 kui ka Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklile 47. Vt samuti õiguskindluse tagamise kohta EFTA Kohtu otsus kohtuasjas E‑9/11: EFTA Surveillance Authority vs. Norway (EFTA Court Report 2012, lk 442, punkt 99) ja õiguspärase ootuse kaitse kohta EFTA Kohtu otsus kohtuasjas E‑7/12: DB Schenker vs. EFTA Surveillance Authority (EFTA Court Report 2013, punkt 117).

(57)  – Vt selle kohta eelkõige Ionescu, R. N., L’abus de droit de l’Union européenne , Bruylant, Brüssel, 2012, lk 428.

(58)  – Vt eespool viidatud kohtuotsus Halifax jt (punktid 94–97).

(59)  – Vt eelkõige eespool viidatud kohtuotsus Centros (punkt 24), eespool viidatud kohtuotsus Cadbury Schweppes ja Cadbury Schweppes Overseas (punkt 35) ning 23. oktoobri 2008. aasta otsus kohtuasjas C‑286/06: komisjon vs. Hispaania (EKL 2008, lk I‑8025, punkt 69).

(60)  – Oletus, mille ma siiski lükkasin ümber oma ettepaneku punktides 136 ja 137 kohtuasjas, milles tehti eespool viidatud kohtuotsus Laval un Partneri.

(61)  – Mis oleks teoreetiliselt olnud mõeldav, kui esiteks oleksid ametiühingud näiteks Sava Stari ühenduste, ankru- või peatumiskohtade põhjal leidnud, et laevapere liikmed tegid oma põhitööd Rootsis, ning teiseks oleks poolte valitud kohaldatava õiguse tulemusel jäetud need töötajad ilma kaitsest, mille neile oleksid taganud selle riigi õigusnormid, kus nad tegid oma põhitööd Rooma konventsiooni artikli 6 lõike 2 punkti a tähenduses. Eespool viidatud kohtuotsusest Voogsgeerd nähtub nimelt, et Euroopa Kohus eelistab Rooma konventsiooni artikli 6 lõike 2 punktis a ette nähtud seotuse kriteeriumi laeva lipuriigi õigusele, kui viimati nimetatu tulemusel jäetakse töötaja ilma kaitsest, mis talle oleks olnud tagatud selle õiguse imperatiivsete sätete alusel, mis oleks olnud kohaldatav, kui pooled ei oleks valinud teistsugust kohaldatavat õigust.

(62)  – Nagu juba märgitud (vt käesoleva ettepaneku 46. joonealune märkus), oli põhikohtuasjade asjaolude toimumise ajal kohaldatav direktiiv 1999/63, mille eesmärk oli rakendada Euroopa tööturu osapoolte vahelist kokkulepet meremeeste tööaja korralduse kohta ning mida direktiiviga 1999/95 laiendati alates 10. jaanuarist 2003 kõikidele liidu sadamates peatuvatele laevadele, sõltumata sellest, millise lipu all nad sõidavad. Vastavalt direktiivi 1999/95 artikli 1 lõikele 2 pidid liikmesriigid võtma asjakohased meetmed selle tagamiseks, et laevad, mis ei sõida nende lipu all, järgivad direktiivile 1999/63 lisatud kokkuleppe klausleid 1–12 ehk sisuliselt klausleid, mis reguleerivad töö- ja puhkeaega laevadel, kuid mitte meremeeste ohutuse ja tervise kaitset käsitlevat klauslit (klausel 15) ega tasulise puhkuse kestust käsitlevat klauslit (klausel 16), mis sisaldavad nõudeid, mis lähevad kaugemale nendest, mis on ette nähtud ILO konventsioonis nr 180, mis käsitleb töötundide arvestust merel ning mis võeti vastu 22. oktoobril 1996 ja mis jõustus 8. augustil 2002.

(63)  – Vt eelkõige eespool viidatud kohtuotsus Centros (punkt 25), eespool viidatud kohtuotsus Agip Petroli (punkt 21) ja 21. juuli 2011. aasta otsus kohtuasjas C‑186/10: Oguz (EKL 2011, lk I‑6957, punkt 25).

(64)  – Vt eelkõige 16. oktoobri 2012. aasta otsus kohtuasjas C‑364/10: Ungari vs. Slovakkia (punkt 58 ja seal viidatud kohtupraktika) ja 12. märtsi 2014. aasta otsus kohtuasjas C‑456/12: O. ja B. (punkt 58). Nendest kohtuotsustest ja 14. detsembri 2000. aasta otsusest kohtuasjas C‑110/99: Emsland-Stärke (EKL 2000, lk I‑11569, punktid 52 ja 53) ilmneb selgelt, et kõnealused tingimused on asjakohased muu hulgas ka kontekstis, milles liidu teisestes õigusaktides ei ole neile viidatud.

(65)  – Montego Bay konventsiooni artiklites 91 ja 94 sätestatud nõudega, et laeva ja riigi vahel, mille lipu all ta sõidab, peab esinema tegelik seos, taotletakse eesmärki tagada, et lipuriigid täidavad tõhusamalt oma kohustusi, eelkõige neid, mis on seotud nende jurisdiktsiooni ja kontrolli tõhusa teostamisega haldus-, tehnilises ja sotsiaalvaldkonnas. Vt Rahvusvahelise Mereõiguse Kohtu 1. juuli 1999. aasta otsus laeva „Saiga” kohta, Saint Vincent ja Grenadiinid vs. Guinea (nr 2), Recueil des arrêts, avis consultatifs et ordonnances , 3. kd, 1999 (punktid 81–83), ning Euroopa Kohtu 14. oktoobri 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑299/02: komisjon vs. Madalmaad (EKL 2004, lk I‑9761, punkt 23), milles on viidatud selles kohtuasjas kohtujurist Léger’ esitatud ettepaneku punktidele 51–59. Nendest kohtuotsustest nähtub samuti, et sellise seose puudumine laeva ja lipuriigi vahel ei anna teistele riikidele õigust vaidlustada laeva registreerimise kehtivust (vt sel teemal ja lubatavate meetmete kohta ka: Takei, Y., „International legal responses to the flag State in breach of its duties: possibilities for other States to take action against the flag State”, Nordic Journal of International Law , nr 2, 2013, lk 283). Ei ole mingit kahtlust, et Saint Vincent ja Grenadiinid, kes algatas laeva „Saiga” puudutava kohtuasja, mida lahendas Rahvusvaheline Mereõiguse Kohus, kuulub mugavuslippe lubavate riikide hulka. Vt näiteks Mandaraka-Sheppard, A., Modern Maritime Law and Risk Management , 2. tr, Routledge-Cavendish, London, New-York, 2007, lk 279.

(66)  – Sõna „mugavuslipp” esines esimest korda ametlikult 29. oktoobril 1976 vastu võetud ja 28. novembril 1981 jõustunud ILO konventsiooni nr 147 „Kaubanduslikku meresõitu teostavate laevade miinimumnõuded” preambulis, ilma et seal oleks esitatud selle määratlust. Vt eelkõige mugavuslippude määratluse ja tunnuste kohta Unterm, http://unterm.un.org/DGAACS/unterm.nsf; Mandaraka-Sheppard, A., op.cit. , lk 278 ja 279; Masutti, A., „Genuine link e bandiere ombra”, teoses Antonini, A., Trattato breve di diritto marittimo , I kd, Giuffrè, Milano, 2007, lk 430 ja 431, ning Slim, H., „Les pavillons de complaisance”, teoses Le Pavillon , 2. ja 3. märtsil 2007 toimunud Institut océanographique de Paris’ kollokviumi materjalid, Pedone, Pariis, 2007, lk 93.

(67)  – Slim, H. uurimustöö, op.cit. (lk 89), kohaselt jagas Panama 2000‑ndatel aastatel koos Libeeriaga kõige suuremat osa mugavuslippudest kõikide maailma laevade hulgas. Lisaks ilmneb Prantsuse senati liikme Marini aruandest, et 1998. aastal sõitis ligikaudu 30% meremeestest mugavuslipu all, kellest enamik ehk 104 000 meremeest Panama lipu all. Vt Rapport sur les actions menées en faveur de la politique maritime et littorale de la France , nr 345, Pariis, 1998, lk 29. Ajavahemikus 2001–2003 oli Panama kantud ka „standarditele mittevastavaid” laevu lubavate riikide musta nimekirja, mis koostati sadamariigi kontrolli käsitleva vastastikuse mõistmise Pariisi memorandumiga (ParisMoU) (vt Paris MoU, 2003 Annual Report on Port State Control , Pariis, lk 25), mis on 1982. aastal saavutatud kokkulepe, mille organisatsioonilisse ülesehitusse kuuluvad praegu sellega loodud komitees 27 siseriiklikku veeteede ametit ja Euroopa Komisjon. Kogemus, mis vastastikuse mõistmise Pariisi memorandumi raames on omandatud laevade kontrollimisel, on aluseks kontrollidele, mis toimuvad liidus peatuvatel laevadel. Vt esiteks memorandumile ning selle egiidi all välja arendatud kontrollikriteeriumidele ja -menetlustele tehtud viited nõukogu 19. juuni 1995. aasta direktiivis 95/21/EÜ laevaohutust, reostuse vältimist ning elu- ja töötingimusi laevadel käsitlevate rahvusvaheliste standardite rakendamise kohta ühenduse sadamaid kasutavate ja liikmesriikide jurisdiktsiooni all olevates vetes sõitvate laevade suhtes (sadamariigi kontroll) (EÜT L 157, lk 1; ELT eriväljaanne 07/02, lk 263), ning teiseks Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2009. aasta direktiivis 2009/16/EÜ, mis käsitleb sadamariigi kontrolli (ELT L 131, lk 57), mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. augusti 2013. aasta direktiiviga 2013/38/EL (ELT L 218, lk 1).

(68)  – Vastavalt preambulile tunnistavad kõrged lepinguosalised, et „olemasolevate tõkete kõrvaldamine nõuab kooskõlastatud meetmeid […] ausa konkurentsi tagamiseks”.

(69)  – Vt 12. oktoobri 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑60/03: Wolff & Müller (EKL 2004, lk I‑9553, punkt 41).

(70)  – Paljud EMP riigid ei ole otseselt kehtestanud nende territooriumil kohaldatavat töötasu alammäära ning sel juhul määratakse töötasu tase üldiselt kindlaks kollektiivlepingutega. Lisaks tuleb märkida, et mitu EMP riiki on selleks, et välistada mugavuslippude kasutamine Euroopa reederite poolt, sisse seadnud nn rahvusvahelised registrid, näiteks Norra Kuningriigis Norwegian International Ship Register (NIS), mis võimaldab laevapere liikmeid tööle võtta kolmandate riikide kodanike hulgast, kuid mis ITF‑i heaks kiidetud kollektiivlepingute sõlmimise abil tagab sobivaks peetavate palgatingimuste järgimise (vt Massuti, A., op.cit. , lk 444). Prantsusmaal on 3. mai 2005. aasta seaduses nr 2005‑412, millega asutatakse Prantsuse rahvusvaheline register ( JORF 4.5.2005, lk 7697) ja mis tunnistati Conseil constitutionnel’i (konstitutsioonikohus) 28. aprilli 2005. aasta otsusega nr 2005‑514 DC Prantsuse põhiseadusega kooskõlas olevaks, ette nähtud, et väljaspool Prantsusmaad elavad meremeestele, kes on tööle võetud Prantsuse rahvusvahelises registris registreeritud laevadel, kehtivad ühiskonna avaliku korra normid, järgides Rooma konventsiooni artiklit 6 ning Prantsusmaa rahvusvahelisi ja ühenduse õigusest tulenevaid kohustusi, ning selles on kehtestatud miinimumtagatised seoses töötasu ja sotsiaalse kaitsega. Saksa ja Taani rahvusvahelisi registreid on riigiabi seisukohalt analüüsitud 17. märtsi 1993. aasta otsuses liidetud kohtuasjades C‑72/91 ja C‑73/91: Sloman Neptun (EKL 1993, lk I‑887); 9. juuli 2009. aasta otsuses kohtuasjas C‑319/07 P: 3F vs. komisjon (EKL 2009, lk I‑5963) ning 24. jaanuari 2013. aasta otsuses kohtuasjas C‑646/11 P: Falles Fagligt Forbund (3F) vs. komisjon. Mereveoettevõtjatele maksusoodustusi ja sotsiaalseid eeliseid tagavate rahvusvaheliste registrite ühine tunnus on see, et erinevalt mugavuslippudest jääb riikidele kontroll nende territooriumil registreeritud laevade üle. Vt Massuti, A., op.cit. , lk 444.

(71)  – Vt selle kohta eelkõige eespool viidatud kohtuotsused Emsland-Stärke (punkt 54) ning Agip Petroli (punkt 24 ja seal viidatud kohtupraktika).

(72)  – Kuritarvituse kaks koostisosa on nimelt kumulatiivsed, vt eelkõige eespool viidatud kohtuotsus Emsland-Stärke (punkt 55).

(73)  – Vt analoogia alusel eespool viidatud kohtuotsus Agip Petroli (punkt 23 ja seal viidatud kohtupraktika).

(74)  – Olgu märgitud, et vastuseks Euroopa Kohtu poolt kirjalikult ja kohtuistungil esitatud küsimusele teatas Fonnship, et Sava Star registreeriti Panamas põhjustel, mis on seotud Norras kehtivate merekabotaaži piirangutega, ilma et ta oleks andnud täpsemaid ja arusaadavamaid selgitusi ning vastavaid tõendeid esitanud. Tuleb aga märkida, et vastavalt määrusele nr 3577/92, mis on EMP lepingule lisatud (vt EMP ühiskomitee 4. oktoobri 1997. aasta otsus nr 70/97, millega muudetakse EMP lepingu XIII lisa (transport) (EÜT 1998, L 30, lk 42; ELT eriväljaanne 11/02, lk 325), kehtib merekabotaaži valdkonnas teenuste osutamise vabadus üksnes EMP riikide reederite suhtes, kelle laevad on EMP riigi registrisse kantud ja kes sõidavad selle riigi lipu all. Seega on keeruline mõista väidet, et Sava Stari Panama registrisse kandmine oleks saanud lihtsustada merekabotaaži Norras.

(75)  – Tehingus osalevate isikute vaheliste õiguslike, majanduslike ja/või isiklike seoste arvessevõtmise kohta eesmärgiga teha kindlaks, kas liidu õigusnormide kohaldamise tingimusi kasutatakse kunstlikult, vt analoogia alusel eespool viidatud kohtuotsused Emsland-Stärke (punkt 58) ja Slancheva sila (punkt 40).

(76)  – Olgu igaks juhuks lisatud, et see olukord ei kuulu määruse nr 4055/86 artikli 1 lõike 2 kohaldamisalasse, kuna laev ei vasta vähemalt nõudele, et see peab olema registreeritud EMP riigis, mille kodakondsus on laeva omanikul.