1

Euroopa Liidu Nõukogu väljendas 18. veebruari 2002. aasta ühises seisukohas 2002/145/ÜVJP Zimbabwe vastu suunatud piiravate meetmete kohta (ELT L 50, lk 1), mis on vastu võetud EL lepingu artikli 15 alusel – Lissaboni lepingule eelnevas versioonis – oma sügavat muret seoses olukorraga Zimbabwes, ennekõike seoses inimõiguste, eelkõige sõna-, ühinemis- ja rahumeelse kogunemise vabaduse tõsiste rikkumistega, mida on toime pannud Zimbabwe valitsus. Ta kehtestas seega ajavahemikuks 12 kuud, mida võidakse pikendada, piiravad meetmed, mis vaadatakse korrapäraselt üle.

2

Nõukogu 19. veebruari 2004. aasta ühine seisukoht 2004/161/ÜVJP, millega pikendatakse Zimbabwe vastu suunatud piirangumeetmeid (ELT L 50, lk 66), nägi ette ühises seisukohas 2002/145 kehtestatud piiravate meetmete uuendamise. See sätestab eelkõige artikli 4 lõikes 1, et liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed, et takistada lisas loetletud füüsilistel isikutel, kelle tegevus kahjustab Zimbabwes tõsiselt demokraatiat, inimõiguste järgimist ja õigusriiki, siseneda oma territooriumile või seda läbida. Selle artikli 5 lõige 1 näeb ette, et „[k]ülmutatakse kõik varad ja majandusressursid, mis kuuluvad Zimbabwe valitsuse liikmetele ja lisas loetletud nendega seotud füüsilistele või juriidilistele isikutele, üksustele või asutustele.” Viimaks, selle artikkel 6 näeb ette, et „[t]egutsedes liikmesriikide või Euroopa Komisjoni ettepanekul, võtab nõukogu lisas sisalduvas nimekirjas vastu muudatused, nagu seda nõuavad poliitilised sündmused Zimbabwes.”

3

Ühise seisukoha 2004/161 artikli 8 teise lõigu kohaselt oli see kohaldatav alates 21. veebruarist 2004. Artikkel 9 nägi ette, et see kehtib 12 kuud ja et selle üle teostatakse pidevat järelevalvet. Sama artikli kohaselt „pikendatakse või muudetakse [seda] vastavalt vajadusele, kui nõukogu arvab, et selle eesmärke ei ole saavutatud”.

4

Selle ühise seisukoha kehtivust pikendati seejärel kuni 20. veebruarini 2006 nõukogu 21. veebruari 2005. aasta ühise seisukohaga 2005/146/ÜVJP, millega pikendatakse ühist seisukohta 2004/161 (ELT L 49, lk 30); kuni 20. veebruarini 2007 nõukogu 30. jaanuari 2006. aasta ühise seisukohaga 2006/51/ÜVJP, millega pikendatakse Zimbabwe vastu suunatud piiravaid meetmeid (ELT L 26, lk 28); kuni 20. veebruarini 2008 nõukogu 19. veebruari 2007. aasta ühise seisukohaga 2007/120/ÜVJP, millega pikendatakse Zimbabwe vastu suunatud piiravaid meetmeid (ELT L 51, lk 25); kuni 20. veebruarini 2009 nõukogu 18. veebruari 2008. aasta ühise seisukohaga 2008/135/ÜVJP, millega pikendatakse Zimbabwe vastu suunatud piiravaid meetmeid (ELT L 43, lk 39); kuni 20. veebruarini 2010 nõukogu 26. jaanuari 2009. aasta ühise seisukohaga 2009/68/ÜVJP, millega pikendatakse Zimbabwe vastu suunatud piiravaid meetmeid (ELT L 23, lk 43), ja viimasena kuni 20. veebruarini 2011 nõukogu 15. veebruari 2010. aasta otsusega 2010/92/ÜVJP, millega pikendatakse Zimbabwe vastu suunatud piiravaid meetmeid (ELT L 41, lk 6).

5

Nõukogu 19. veebruari 2004. aasta määrus (EÜ) nr 314/2004, milles käsitletakse teatavaid piiravaid meetmeid Zimbabwe suhtes, võeti vastu selleks, et rakendada ühises seisukohas 2004/161 ette nähtud piiravaid meetmeid, nagu on märgitud määruse põhjenduses 5. Selle artikli 6 lõikes 1 on nimelt ette nähtud, et külmutatakse kõik Zimbabwe valitsuse liikmete ning nendega seotud, III lisas loetletud füüsiliste ja juriidiliste isikute, üksuste või organite rahalised vahendid ja majandusressursid. Sama määruse artikli 11 punkti b kohaselt on komisjonil õigus muuta nimetatud määruse III lisa ühise seisukoha 2004/161 lisa kohaselt tehtud otsuste alusel.

6

Esimene hageja, Aguy Clement Georgias, on Zimbabwe ettevõtja. Ta on teise hageja, Trinity Engineering (Private) Ltd omanik ja tegevjuht. Kolmas hageja, Georgiadis Trucking (Private) Ltd, on teise hageja filiaal. Esimene hageja on ka selle tegevjuht.

7

Zimbabwe Vabariigi president nimetas esimese hageja 29. novembril 2005 Zimbabwe senati senaatoriks, keda ei valita otse. Zimbabwe Vabariigi president nimetas ta 6. veebruaril 2007 majandusarengu ministri asetäitjaks.

8

Nõukogu 16. aprilli 2007. aasta otsusega 2007/235/ÜVJP ühise seisukoha 2004/161 rakendamise kohta (ELT L 101, lk 14) muudeti viimati nimetatud õigusakti lisa, et kanda sellesse järgmine märge esimese hageja kohta: „Georgias, Aguy; Majandusarengu ministri asetäitja, sünd. 22.6.1935”. Komisjon võttis samal päeval vastu 16. aprilli 2007. aasta määruse (EÜ) nr 412/2007 (millega muudetakse määrust nr 314/2004 (ELT L 101, lk 6)), millega muudeti viimati nimetatud määruse III lisa. Selliselt muudetud lisas on esimest hagejat puudutav märge, mis on sõnastatud sama moodi nagu esialgne märge.

9

Esimene hageja saabus 25. mail 2007 Heathrow’ (Ühendkuningriik) lennujaama, et kohtuda oma Inglismaal elava perekonnaga ja minna seejärel järgmisel päeval lennule sihtkohaga New York (Ameerika Ühendriigid). Tal keelati Ühendkuningriiki siseneda või kasutada selle liikmesriigi lennujaamu transiidiks sihtkohta, milleks oli New York, pääsemiseks ning ta pidi veetma öö nimetatud lennujaamas, kus teda peeti kinni, ja suunduma järgmisel päeval tagasilennule Hararesse (Zimbabwe).

10

Nõukogu 25. juuni 2007. aasta otsusega 2007/455/ÜVJP ühise seisukoha 2004/161 rakendamise kohta (ELT L 172, lk 89) muudeti veel kord viimati nimetatud ühise seisukoha lisa. Esimese hageja kohta lisati eespool punktis 8 mainitud märkele järgmine lause:

„Valitsuse liige ja sellena osalev tegevuses, mis oluliselt kahjustab demokraatiat ning inimõiguste ja õigusriigi põhimõtete järgimist”.

11

Komisjon muutis oma 2. juuli 2007. aasta määrusega (EÜ) nr 777/2007, millega muudetakse määrust nr 314/2004 (ELT L 173, lk 3), veel kord määruse nr 314/2004 III lisa. Esimese hageja nimi jäeti sellesse alles märkega, mis oli nüüd samasugune, nagu on toodud eespool punktis 10.

12

Nõukogu 15. veebruari 2011. aasta otsusega 2011/101/ÜVJP Zimbabwe vastu suunatud piiravate meetmete kohta (ELT L 42, lk 6) tunnistati ühine seisukoht 2004/161 kehtetuks. See otsus nägi nende isikute suhtes, kelle nimed on toodud selle lisas, ette samasugused piiravad meetmed, nagu on ette nähtud ühises seisukohas 2004/161. Esimese hageja nime selle otsuse lisas siiski ei olnud. Komisjon võttis seejärel vastu 23. veebruari 2011. aasta määruse (EL) nr 174/2011, millega muudetakse määrust nr 314/2004 (ELT L 49, lk 23), mis asendas viimati nimetatud määruse III lisa uuega, milles esimese hageja nime enam ei olnud.

13

Hagejad esitasid hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 13. aprillil 2012.

14

Eraldi dokumendiga, mis saabus Üldkohtu kantseleisse samal päeval, esitasid hagejad Üldkohtu kodukorra artikli 76a alusel taotluse asja lahendamiseks kiirendatud menetluses. See taotlus jäeti 25. mai 2012. aasta otsusega rahuldamata.

15

Üldkohtu kodade koosseisu muudeti ja esialgu määratud ettekandja‑kohtunik määrati kaheksandasse kotta, kellele määrati ka käesolev kohtuasi.

16

Ettekandja‑kohtuniku ettekande põhjal otsustas Üldkohus (kaheksas koda) avada menetluse suulise osa.

17

Poolte kohtukõned ja vastused Üldkohtu küsimustele kuulati ära 3. aprilli 2014. aasta kohtuistungil.

18

Hagejad paluvad Üldkohtul:

19

Hagejad parandasid oma repliigis teise hageja kasuks esialgu nõutud summa 462626 euroks. Nad märkisid lisaks, et kuigi seda, mida peetakse kohaseks, et hüvitada mittevaraline kahju, hindab Üldkohus, loevad nad esimesele hagejale tekitatud seda liiki kahju hüvitamiseks kohaseks järgmisi summasid:

20

Nõukogu ja komisjon paluvad Üldkohtul:

21

Hagejate väitel seisneb kahju, mille hüvitamist käesoleva hagi raames taotletakse, esimest hagejat pudutavalt järgmises:

22

Teise ja kolmanda hageja puhul seisneb kahju, mille hüvitamist taotletakse, äritegevusele tekitatud kahjus vastavalt summas 605675 dollarit ja 7 375 000 dollarit, mis neile väidetavalt tekitati määruse nr 314/2004 „territoriaalses kohaldamisalas”, mille tagajärjel mõned nende äripartnerid katkestasid väidetavalt nendega ärisidemed.

23

Hagejad täpsustavad, et nad hindasid kantud kahju summad Ameerika Ühendriikide dollarites. Selliselt hinnatud summad, ümberarvutatuna eurodesse, vastavad nende nõuete raames esitatud summadele, mida on parandatud repliigis (vaata eespool punktid 18 ja 19).

24

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on ELTL artikli 340 teise lõigu alusel esitatud kahju hüvitamise hagi põhjendatuse eelduseks see, et samaaegselt esineksid teatavad tingimused, st institutsioonile etteheidetava käitumise õigusvastasus, kahju tekkimine ning põhjuslik seos väidetava käitumise ja viidatud kahju vahel (Euroopa Kohtu 29. septembri 1982. aasta otsus kohtuasjas 26/81: Oleifici Mediterranei vs. EMÜ, EKL 1982, lk 3057, punkt 16; Üldkohtu 11. juuli 1996. aasta otsus kohtuasjas T-175/94: International Procurement Services vs. komisjon, EKL 1996, lk II-729, punkt 44). Kui üks neist tingimustest pole täidetud, tuleb jätta hagi tervikuna rahuldamata, ilma et oleks vaja uurida muid tingimusi (Euroopa Kohtu 15. septembri 1994. aasta otsus kohtuasjas C-146/91: KYDEP vs. nõukogu ja komisjon, EKL 1994, lk I-4199, punktid 19 ja 81, ning Üldkohtu 10. mai 2006. aasta otsus kohtuasjas T-279/03: Galileo International Technology jt vs. komisjon EKL 2006, lk II-1291, punkt 77).

25

Selleks et tegevuse õigusvastasust puudutav tingimus oleks täidetud, on kohtupraktika kohaselt nõutud, et oleks tuvastatud eraõiguslikele isikutele õigusi andva õigusnormi piisavalt selge rikkumine (Euroopa Kohtu 4. juuli 2000. aasta otsus kohtuasjas C-352/98 P: Bergaderm ja Goupil vs. komisjon, EKL 2000, lk I-5291, punkt 42, ja 10. detsembri 2002. aasta otsus kohtuasjas C-312/00 P: komisjon vs. Camar ja Tico, EKL 2002, lk 1‑11355, punkt 53).

26

Lisaks peab vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale ELTL artikli 340 teises lõigus nõutud põhjusliku seose tuvastamiseks olema asjaomase institutsiooni väidetava rikkumise ja väidetava kahju vahel otsene põhjuslik seos ning kohustus seda tõendada lasub hagejatel (Euroopa Kohtu 15. jaanuari 1987. aasta otsus kohtuasjas 253/84: GAEC de la Ségaude vs. nõukogu ja komisjon, EKL 1987, lk 123, punkt 20; Euroopa Kohtu 30. jaanuari 1992. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-363/88 ja C-364/88: Finsider jt vs. komisjon, EKL 1992, lk I-359, punkt 25). Väidetav kahju peab tulenema etteheidetavast tegevusest piisavalt otseselt, st tegevus peab olema kahju tekkimise määrav põhjus; samas ei esine kohustust heastada kõiki, isegi kaudselt ebaseaduslikust olukorrast tulenevaid kahjustavaid tagajärgi (Euroopa Kohtu 4. oktoobri 1979. aasta otsus liidetud kohtuasjades 64/76, 113/76, 167/78, 239/78, 27/79, 28/79 ja 45/79: Dumortier jt vs. nõukogu, EKL 1979, lk 3091, punkt 21, vaata eespool punktis 24 viidatud kohtuotsus Galileo International Technology jt vs. komisjon, punkt 130 ja seal viidatud kohtupraktika).

27

Nõukogu vastuses toodud teatavaid argumente arvestades tuleb analüüsida küsimust, kas hagejad on kinni pidanud Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artiklis 46 ette nähtud kahju hüvitamise hagi aegumistähtajast.

28

Nõukogu tuletab meelde, et määrus nr 314/2004 on avaldatud Euroopa Liidu Teatajas 24. veebruaril 2004, ja leiab, et „selles osas, milles hagejad nõuavad [selle määruse] väidetava õigusvastasuse tõttu kantud kahju hüvitamist”, on nende hagi aegunud.

29

Seoses sellega olgu meenutatud, et vastavalt Euroopa Kohtu põhikirja artikli 46 esimesele lõigule, mida põhikirja artikli 53 esimese lõigu alusel kohaldatakse Üldkohtu menetluse suhtes, on liidu lepinguvälise vastutusega seotud asjade aegumistähtaeg viis aastat vastutuse aluseks olevast sündmusest. Aegumistähtaeg katkeb, kui Euroopa Kohtus algatatakse menetlus või kui kannatanud pool esitab enne sellist menetlust avalduse asjakohasele liidu institutsioonile. Viimati nimetatud juhul tuleb hagiavaldus esitada igal juhul kahe kuu jooksul.

30

Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et selles sättes märgitud viieaastane aegumistähtaeg hakkab kulgema siis, kui on täidetud kõik hüvitamiskohustuse eelduseks olevad tingimused ja eriti kui hüvitamisele kuuluv kahju on muutunud konkreetseks. Seega juhtudel, kui liidu vastutuse aluseks on õigustloov akt, hakkab aegumistähtaeg kulgema siis, kui on tekkinud selle akti kahjulikud tagajärjed ja seega kui huvitatud isikutel tekkis kindel kahju (vaata Euroopa Kohtu 17. juuli 2008. aasta otsus kohtuasjas C-51/05 P: komisjon vs. Cantina sociale di Dolianova jt, EKL 2008, lk I-5341, punkt 54 ja seal viidatud kohtupraktika).

31

Käesolevas asjas sai määrus nr 314/2004 tekitada tagajärgi, mis väidetavalt tekitasid hagejale kahju, alles alates 16. aprillist 2007, mil võeti vastu määrus nr 412/2007, mis asendas määruse nr 314/2004 III lisa uue lisaga, mis sisaldas nimelt esimese hageja nime. Kuna käesolev hagi esitati 13. aprillil 2012, on selge, et hagi ei ole aegunud.

32

Lisaks on kohane meelde tuletada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on ELTL artikli 340 teise lõigu alusel esitatud kahju hüvitamise hagi iseseisev õiguskaitsevahend, millel on õiguskaitsevahendite süsteemis oma eriline ülesanne ja millele on kehtestatud teostamise tingimused, mis on töötatud välja selle spetsiifilist eesmärki arvestades. See erineb tühistamishagist selle poolest, et taotleb mitte mingi konkreetse meetme tühistamist, vaid sellise kahju hüvitamist, mille institutsioon tekitas (Üldkohtu 21. juuni 2006. aasta otsus kohtuasjas T-47/02: Danzer vs. nõukogu, EKL 2006, lk II-1779, punkt 27 ja seal viidatud kohtupraktika).

33

Seega on kohus otsustanud, et isegi sellise üksikotsuse olemasolu, mis on lõplikult jõustunud, ei muuda kahju hüvitamise hagi vastuvõetamatuks, välja arvatud erandjuhul, kui sellise hagi eesmärk on tegelikult selle üksikotsuse tagasivõtmine nagu siis, kui kahju hüvitamise hagis taotletud hüvitise suurus vastab täpselt summale, mida hageja on pidanud nimetatud otsuse kohaldamise tõttu maksma (Euroopa Kohtu 26. veebruari 1986. aasta otsus kohtuasjas 175/84: Krohn Import-Export vs. komisjon, EKL 1986, lk 753, punktid 32 ja 33; vaata ka eespool punktis 32 viidatud kohtuotsus Danzer vs. nõukogu, punkt 28 ja seal viidatud kohtupraktika).

34

Lisaks sellele on kohane meelde tuletada, et ELTL artikli 277 kohaselt, olenemata ELTL artikli 263 kuuendas lõigus ette nähtud tähtaja möödumisest, võib kohtuvaidluses, kus arutamisele tuleb liidu institutsiooni, organi või asutuse vastuvõetud üldkohaldatav akt, iga menetlusosaline taotleda Euroopa Liidu Kohtult artikli 263 teises lõigus esitatud alustel selle õigusakti kohaldamata jätmist.

35

Käesolevas asjas tuleb asuda seisukohale, et hagejatele väidetava kahju tekkimise aluseks olevad õigusaktid on erilised, kuivõrd nad sarnanevad ühtaegu üldkohaldatavatele aktidele selles osas, milles need määratlevad tingimused, millele isik peab vastama, et temale kohaldataks rahaliste vahendite ja majandusressursside külmutamist, ja selles osas, milles need keelavad muu hulgas üldiselt ja abstraktselt määratletud adressaatide kategoorial anda rahalisi vahendeid ja majandusressursse nende isikute või üksuste käsutusse, kelle nimed on ära toodud nende õigusaktide lisades olevates loeteludes, kui ka neile isikutele ja üksustele suunatud üksikotsuste kogumile (vaata selle kohta 23. aprilli 2013. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑478/11 P–C‑482/11 P: Gbagbo jt vs. nõukogu, punkt 56, ja Üldkohtu 28. mai 2013. aasta otsus kohtuasjas T‑187/11: Trabelsi jt vs. nõukogu, punktid 85 ja 86). Sellest tuleneb, et kuna määrused nr 314/2004 ja nr 412/2007 on üldkohaldatavad aktid, võivad hagejad vastuvõetavalt tugineda oma kahju hüvitamise hagi põhjendamiseks nende määruste väidetavale õigusvastasusele, olenemata asjaolust, et nad ei ole esitanud nende peale tühistamishagi. Nõukogu vastupidist argumenti, mille kohaselt ELTL artikkel 277 „ei ole Euroopa Kohtu põhikirja artikliga 46 vastuolus”, ei saa lugeda vastuvõetavaks. Nagu on märgitud (vaata eespool punkt 31), ei olnud nimetatud artiklis ette nähtud aegumistähtaeg käesoleva hagi esitamise ajal veel möödunud ega ole ühtegi põhjust, miks see artikkel võiks takistada käesolevas asjas ELTL artikli 277 kohaldamist.

36

Alustuseks tuleb analüüsida hagi sellest küljest, milles see puudutab esimesele hagejale sellega, et ta peeti Heathrow’ lennujaamas kinni, väidetavalt tekitatud kahju hüvitamist (vaata eespool punkt 9).

37

Seoses sellega on kohane meelde tuletada, et selle vahejuhtumi asjaolud ja põhjused, miks esimesel hagejal keelati Ühendkuningriigi territooriumile siseneda või kasutada selle lennujaamu transiidiks, on toodud 28. augusti 2007. aasta kirjas, mille Treasury Solicitor’s Department (Ühendkuningriigi õigusteenistus) saatis esimese hageja esindajale ja mille hagejad esitasid oma hagiavalduse lisana.

38

Sellest kirjast tuleneb, et esimesele hagejale teatati, kui ta saabus Heathrow’ lennujaama 25. mail 2007, Ühendkuningriigi pädeva asutuse otsusest, millega tal keelati riiki siseneda. See otsus on vastu võetud muudetud Immigration Act 1971 (1971. aasta immigratsiooniseadus) artikli 8B alusel. See säte volitab riigisekretäri otsustama, et nõukogu vastuvõetud õigusakt on „määratud akt” selle artikli tähenduses ja sel juhul tuleb kõikidel isikutel, kes sellel aktis on nimetatud, keelata sisenemine Ühendkuningriigi territooriumile.

39

Sama kirja kohaselt selgus uuesti läbivaatamisel siiski, et esimese hageja saabumisel Heathrow’ lennujaama ei olnud riigisekretär otsust 2007/235 Immigration Act 1971 artikli 8B alusel veel määratud aktiks nimetanud ja järelikult ei võimaldanud see viimati nimetatud säte keelata esimesel hagejal Ühendkuningriigi territooriumile siseneda. Treasury Solicitor’s Department andis seega oma eespool mainitud kirjas esimese hageja esindajale teada, et esialgne otsus, millega tal keelati siseneda Ühendkuningriigi territooriumile, võetakse tagasi ja asendatakse uue samasisulise otsusega, mille riigisekretär võtab vastu Immigration Rules (Ühendkuningriigi immigratsioonieeskirjad) artikli 321A lõike 5 alusel, mille kohaselt isikule Ühendkuningriigi territooriumile sisenemiseks antud luba võidakse tühistada, kui pädevatele ametiasutustele teadaolevatest andmetest ilmneb, et selline tühistamine on „põhjendatud avaliku hüvega”.

40

Hagejad ei ole neid argumente mingil moel vaidlustanud ja lisaks on neid korratud hagiavalduses ja esimese hageja seisukohavõtus, mis sellele on lisatud. Sellest tuleneb seega, et kahju, mida esimene hageja väidab talle olevat tekitatud sellega, et tal keelati siseneda Ühendkuningriigi territooriumile, ja kuna ta peeti Heathrow’ lennujaamas ühe öö vältel kinni, enne kui ta sai järgmisel päeval suunduda tagasilennule Hararesse, otsene alus on selle liikmesriigi pädevate ametiasutuste otsus.

41

Hagejad leiavad siiski, et selle kahju ja määruse nr 412/2007 vastuvõtmise vahel esineb põhjuslik seos. Nad tuletavad selles kontekstis meelde, et ühine seisukoht 2004/161, millest alates selle lisa muutmisest otsusega 2007/235 oli esimest hagejat nimetatud, ei ole liikmesriikide õiguses õiguslikult siduv. Sellest tuleneb nende arvates, et esimesele hagejale „kohaldati rahaliste vahendite külmutamist määruse [nr 314/2004] alusel, mis volitas [Ühendkuningriigi] ametiasutusi keelama [tal] riiki siseneda kaalutlusruumi eeldavatel põhjustel, mis on toodud immigratsioonieeskirjade eeskirja 321A lõikes 5”.

42

Selle argumendiga ei saa nõustuda.

43

Olenemata sellest, mis põhjustel Ühendkuningriigi ametiasutused tühistasid esimesele hagejale antud loa riiki sisenemiseks ning keelasid tal seega oma territooriumile siseneda ja kasutada nende lennujaamu transiidiks, on oluline, et tegemist on otsusega, mille selle liikmesriigi pädevad ametiasutused on vastu võtnud, teostades oma sõltumatut pädevust seoses liidu liikmesriigiks mitteolevate kolmandate riikide kodanike selle liikmesriigi territooriumile sisenemise kontrolliga. Esimese hageja Heathrow’ lennujaamas kinnipidamise ja tema Heathrow’st väljuva otselennuga tagasisaatmise – s.o sündmused, mis tekitasid temale väidetavalt kahju – aluseks oli nimelt see otsus. Seega eksisteerib eeldatavalt kindel ja otsene põhjuslik seos eespool punktis 26 viidatud kohtupraktika tähenduses ainult ühelt poolt selle otsuse ja teiselt poolt esimese hageja väidetava kahju vahel. Seevastu kui eeldada, et Ühendkuningriigi ametiasutused tegid otsuse, millega keeldusid esimest hagejat oma territooriumile lubamast, tulenevalt tema vahendite külmutamisest, ei tulene selle keeldumise tõttu temale väidetavalt tekkinud kahju asjaomasest vahendite külmutamisest piisavalt otseselt, nagu nõuab sama kohtupraktika.

44

Seoses sellega tuleb märkida, et ühise seisukoha 2004/161 artikli 4 lõige 1 näeb küll ette, et liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed, et takistada selle ühise seisukoha lisas loetletud füüsilistel isikutel – sealhulgas esimesel hagejal – siseneda oma territooriumile või seda läbida. Siiski tuleneb Euroopa Kohtu 27. veebruari 2007. aasta otsustest kohtuasjas C-354/04 P: Gestoras Pro Amnistía jt vs. nõukogu (EKL 2007, lk I-1579, punktid 51–57) ning kohtuasjas C-355/04 P: Segi jt vs. nõukogu (EKL 2007, lk I-1657, punktid 51–57), et sellisel ühisel seisukohal, nagu on ette nähtud EL lepingu – Lissaboni lepingule eelnevas versioonis – V ja VI jaos, ei loetud iseenesest olevat õiguslikke tagajärgi selliste kolmandate isikute suhtes nagu käesoleval juhul esimene hageja. Järelikult, nagu nähtub EL lepingu artiklist 46 – Lissaboni lepingu jõustumisele eelnevas versioonis – ei olnud sama lepingu ÜVJP-d puudutava V jao erinevate sätete alusel vastuvõetavate õigusaktide suhtes Euroopa Kohtu või Üldkohtu pädevust ette nähtud.

45

Hagejad, kellele on selgelt teada, et Üldkohtul puudub pädevus nende kahju hüvitamise hagide suhtes, millega nõutakse sellise väidetava kahju hüvitamist, mis tuleneb EL lepingu – Lissaboni lepingule eelnevas versioonis – V jao sätete alusel ühise seisukohta vastuvõtmisest, ei väida oma hagis, et kahju, mille hüvitamist nad nõuavad, allikaks on täielikult või osaliselt ühise seisukoha 2004/161 vastuvõtmine. Nad väidavad, et see kahju tuleneb määruse nr 314/2004 vastuvõtmisest. Väidetava kahju puhul, mis tuleneb esimese hageja kinnipidamisest Heathrow’ lennujaamas, ei ole see aga nii, kuna määrus nr 314/2004 ei sisalda ühtegi sätet, millega keelatakse esimesel hagejal Ühendkuningriigi territooriumile siseneda või seda läbida.

46

Seega tuleb asuda seisukohale, et puudub igasugune põhjuslik seos liidu institutsioonidele käesolevas hagis ette heidetud käitumise, s.o määruse nr 412/2007 – mis on väidetavalt õigusvastane – vastuvõtmise ja kahju vahel, mida esimene hageja sellest asjaolust tulenevalt väidab olevat tekkinud (vaata eespool punkt 21, esimene, kolmas ja kuues lõik). Kuna üks kumulatiivsetest ELTL artikli 340 teise lõigu alusel liidu vastutuse tekkimise tingimustest ei ole seega täidetud, tuleb hagi põhjendamatuse tõttu tagasi lükata selles osas, milles nõutakse esimesele hagejale sellega, et ta peeti Heathrow’ lennujaamas kinni, väidetavalt tekitatud kahju hüvitamist, s.o konkreetselt selles osas, milles see puudutab esimese hageja poolt kaotatud reisikulusid ja hotelli majutuskulusid, tema poolt tasutud õigusabiteenuste kulusid, selleks et vaidlustada Ühendkuningriigi pädevates kohtutes otsus, millega keelduti teda sellesse liikmesriiki lubamast, ja „mitterahaline”, teisisõnu mittevaraline kahju, mida ta väidab olevat endal selle asjaolu tõttu tekkinud (vaata eespool punkt 21, vastavalt esimene, kolmas ja kuues lõik).

47

Teiste kahju liikide osas tuleb analüüsida hagejate erinevaid väiteid, et kindlaks teha, kas käesoleva asjas on täidetud nõutavad tingimused ELTL artikli 340 teise lõigu alusel liidu vastutuse tekkimiseks, mis on seotud väidetava tegevuse õigusvastasusega.

48

Hagejad esitavad mitu väidet selle kohta, et nõukogu ja komisjoni tegevus, mis seisneb määruste nr 314/2004 ja nr 412/2007 vastuvõtmises, on õigusvastane. Nad väidavad esiteks sisuliselt, et liidu institutsioonid on teinud ilmselge hindamisvea selles osas, milles nad leidsid, et esimese hageja nimi tuleb kanda määruses nr 314/2004 kehtestatud nende isikute loetelusse, kelle vahendid külmutatakse. Teiseks väidavad nad, et vaidlustatud määrused on esimese hageja osas puudulikult põhjendatud, mis rikub tema kaitseõigusi ja jätab ta ilma igasugusest tõhusast kohtulikust kaitsest. Kolmandaks väidavad nad, et võimu on kuritarvitatud. Neljandaks väidavad nad, et esimese hageja kaitseõigusi on rikutud eelkõige seoses tema nime jätmisega määruse nr 314/2004 III lisa loetelusse, mille nimetatud institutsioonid oleks nende arvates pidanud korrapäraselt läbi vaatama.

49

Nende erinevate väidete argumenteerimiseks lähtuvad hagejad eeldusest, et ainuüksi asjaolu, et esimene hageja oli aseminister, ei ole piisav alus, et põhjendada tema nime kandmist määruse nr 314/2004 III lisasse ja külmutada tema vara. Nad heidavad seega liidu institutsioonidele ette, et nad on teinud nii hindamisvea selles osas, milles nad tuginesid ekslikult ainult sellele ühele asjaolule järeldamaks, et esimene hageja vastutas inimõiguste oluliste rikkumiste eest, kui ka rikkunud põhjendamiskohustust selles osas, milles nad ei põhjendanud tema vahendite külmutamist piisavalt. Nende väide, et võimu on väidetavalt kuritarvitatud, tugineb sisuliselt samale alusele. Kostjaks olevad institutsioonid väidavad omalt poolt, et esimese hageja nime kandmine määruse nr 314/2004 III lisasse otsustati õiguspäraselt, tulenevalt ainult tema aseministriks olemisest, ilma et seda oleks pidanud põhjendama viitega muudele tõenditele.

50

Sellest hagejate argumentatsioonist tulenevalt tekib esmalt küsimus sellest, et kindlaks teha põhjused, mis õigustasid määruses nr 314/2004 silmas peetud isikute, kelle hulgas pärast määruse nr 412/2007 vastuvõtmist oli esimese hageja nimi, vahendite külmutamise. Konkreetselt tuleb kindlaks teha, kas selle meetme autorite arvates oli vahendite külmutamine esimese hageja osas põhjendatud üksnes seetõttu, et ta oli Zimbabwe valitsuse liige, või ka muude põhjustega, mis tuleb vajadusel kindlaks teha.

51

Esmalt tuleb meelde tuletada, et määrus nr 314/2004 on vastu võetud EÜ artikli 60 ja EÜ artikli 301 alusel. Artikli 60 lõige 1 sätestab, et „[k]ui [EÜ] artiklis 301 märgitud juhtudel peetakse vajalikuks ühenduse meetmeid, võib nõukogu vastavalt [EÜ] artiklis 301 sätestatud menetlusele võtta asjassepuutuvate kolmandate riikide suhtes kapitali liikumise ja maksetega seotud vajalikke kiireloomulisi meetmeid.” EÜ artikkel 301 omakorda sätestab, et „[k]ui Euroopa Liidu lepingu ühist välis- ja julgeolekupoliitikat käsitlevate sätetega kooskõlas vastu võetud ühises seisukohas või ühismeetmes on ette nähtud ühenduse tegutsemine selleks, et osaliselt või täielikult katkestada või piirata majandussuhteid ühe või mitme kolmanda riigiga, siis võtab nõukogu vajalikud kiireloomulised meetmed. Nõukogu teeb otsuse kvalifitseeritud häälteenamusega komisjoni ettepaneku põhjal”.

52

Euroopa Kohtu praktika kohaselt, arvestades EÜ artiklite 60 ja 301 sõnastust, eelkõige seal esinevaid fraase „asjassepuutuvate kolmandate riikide suhtes” ja „ühe või mitme kolmanda riigiga”, on neis sätetes silmas peetud meetmete võtmist kolmandate riikide vastu, nii et viimati nimetatud väljend võib sisaldada sellise riigi juhte ning isikuid ja üksusi, kes on nende juhtidega seotud või keda need juhid otseselt või kaudselt kontrollivad (Euroopa Kohtu 3. septembri 2008. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-402/05 P ja C-415/05 P: Kadi ja Al Barakaat International Foundation vs. nõukogu ja komisjon, EKL 2008, lk I-6351, punkt 166, ja 13. märtsi 2012. aasta otsus kohtuasjas C‑376/10 P: Tay Za vs. nõukogu, punkt 53).

53

Samuti tuleb meelde tuletada määruse nr 314/2004 põhjendusi 4 ja 5, mis selgitavad nimetatud määruse artikli 6, mille sisu on esitatud eespool punktis 5, vastuvõtmise põhjusi. Need põhjendused on sõnastatud järgmiselt:

54

Määruse nr 412/2007 põhjenduses 2 on omakorda lihtsalt märgitud, et „[…] otsusega 2007/235/ÜVJP muudetakse ühisseisukoha 2004/161/ÜVJP lisa” ja et „[s]eepärast tuleks määruse […] nr 314/2004 III lisa vastavalt muuta”. Nimetatud määruses nr 412/2007 on ainult kaks artiklit; artikkel 1 muudab vastavalt selle lisale määruse nr 314/2004 III lisa ja sama määruse artikkel 2 täpsustab selle jõustumise kuupäeva.

55

Sama moodi tuleb arvesse võtta ühise seisukoha 2004/161 ja otsuse 2007/235 sätteid – mille kokkuvõte on toodud eespool vastavalt punktides 2 ja 8 –, mis kuuluvad määruste nr 314/2004 ja nr 412/2007 vastuvõtmise üldkonteksti ja mis avaldati Euroopa Liidu Teatajas.

56

Seoses sellega tuleb samuti meenutada ühise seisukoha 2004/161 põhjendusi 2, 6 ja 7, mis on sõnastatud järgmiselt:

[…]

57

Eespool esitatud põhjendustest ja sätetest koostoimes nähtub selgelt, et määruse nr 314/2004 artikli 6 vastuvõtmisega soovis nõukogu külmutada nende „Zimbabwe valitsuse liikmete” vahendid, kelle nimi on toodud nimetatud määruse III lisas, võttes arvesse üksnes nende seisundit nimetatud riigi valitsuse liikmena. Selle kohta annab tunnistust viide ühise seisukoha 2004/161 põhjenduses 2 ja artikli 5 lõikes 1 kahele isikute kategooriale, kelle vahendid tuleb külmutada, s.o esiteks Zimbabwe valitsuse liikmed ja teiseks need isikud, „kes kannavad laiaulatuslikku vastutust inimõiguste ning sõna-, ühinemis- ja rahumeelse kogunemise vabaduse tõsiste rikkumiste eest”.

58

Esimest hagejat puudutava märke muutmine ühise seisukoha 2004/161 lisas ja määruse nr 314/2004 [III lisas], mis tehti vastavalt otsusega 2007/455 ja määrusega nr 777/2007 (vaata eespool punktid 10 ja 12), ei saa viia teistsuguse järelduseni. Nimelt näitab sellele märkele lisatud sõna „sellena”, et esimese hageja osas õigustas nimetatud ühises seisukohas silmas peetud meetmete kohaldamist temale üksnes see, et ta on sellise valitsuse liige, mille tegevus kahjustab Zimbabwes tõsiselt demokraatiat, inimõiguste järgimist ja õigusriiki. Teisisõnu on antud juhul tegemist ainult täpsustuse, mitte selle põhjenduse muutmisega.

59

Hagejate vastupidised argumendid ei saa samuti viia teistsuguse järelduseni.

60

Need viitavad esiteks määruse nr 314/2004 põhjendusele 2, mis on sõnastatud järgmiselt:

„Nõukogu on endiselt seisukohal, et Zimbabwe valitsus jätkab inimõiguste tõsist rikkumist. Seetõttu peab nõukogu seni, kuni rikkumised toimuvad, vajalikuks säilitada piiravad meetmed Zimbabwe valitsuse ja isikute vastu, kes kannavad peamist vastutust selliste rikkumiste eest.”

61

Hagejate arvates on see viide kooskõlas nimetatud määruse kontekstiga, arvestades samuti viidet ühise seisukoha 2004/161 põhjenduses 3 ühele teisele varem vastu võetud ühisele seisukohale, mis „laiendab [ühises seisukohas 2002/145 vastu võetud] piiravad meetmed teistele isikutele, kes kannavad laiaulatuslikku vastutust [ühise seisukoha 2004/161 põhjenduses 2 mainitud] rikkumiste eest”.

62

Argumendiga, mida hagejad eespool mainitud põhjendustest järeldada tahavad, ei saa nõustuda. Viide määruse nr 314/2004 põhjenduses 2 asjaolule, et nõukogu arvates rikub Zimbabwe valitsus tõsiselt inimõigusi, ei tähenda, et nõukogu heidab igale nimetatud valitsuse liikmele ette konkreetseid inimõiguste rikkumisi, mille eest see valitsuse liige isiklikult vastutab. Selline viide on täielikult kooskõlas otsusega külmutada kõikide asjaomase valitsuse liikmete vahendid ainult sel põhjusel, et nad on sellise valitsuse liikmed, mis sellisena vastutab inimõiguste rikkumise eest.

63

Asjaomase põhjenduse sellist tõlgendust kinnitab ka selle teine lause, mis eristab selgelt mõisteid „Zimbabwe valitsus” ja „isikud, kes kannavad peamist vastutust selliste rikkumiste eest”, mis tähendab teisisõnu eespool punktis 57 toodud vahetegemise kordamist.

64

Lisaks ei ole ühise seisukoha 2004/161 põhjendus 3, millele hagejad samuti tuginevad, asjakohane selles osas, milles selles tuletatakse ainult meelde ühe teise ühise seisukoha sisu, millega muudeti ühist seisukohta 2002/145. Seoses sellega on asjakohane meelde tuletada, et see viimati nimetatud ühine seisukoht muutus 20. veebruaril 2004 kehtetuks ja asendati ühise seisukohaga 2004/161.

65

Teiseks viitavad hagejad ühise seisukoha 2004/161 artikli 4 lõikele 1 (vaata eespool punkt 2). Nad väidavad, et ainuüksi see, et esimene hageja on aseminister, ei tõenda tema seotust tegevusega, mis kahjustab Zimbabwes tõsiselt demokraatiat, inimõiguste järgimist ja õigusriiki.

66

See argument tuleb samuti tagasi lükata. Ühise seisukoha 2004/161 artikli 4 lõige 1 puudutab nende füüsiliste isikute suhtes, kelle nimi on toodud nimetatud ühise seisukoha lisas, kehtestatud keeldu liikmesriikide territooriumile siseneda või seda läbida. Tegemist on – nagu nähtub eespool punktist 44 – meetmega, mida liikmesriigid ise võtavad. Määrus nr 314/2004 ei sisalda selle kohta ühtegi sätet. Sellest järeldub, et isegi kui nõustuda, et nimetatud ühise seisukoha artiklis 4 silmas peetud keeldu ei kehtestatud puudutatud isikute, sealhulgas esimese hageja suhtes mitte ainuüksi seetõttu, et nad on Zimbabwe valitsuse liikmed, ei ole see asjaolu üksinda samade isikute vahendite külmutamise põhjenduste seisukohast asjakohane. Nimelt ei sisalda sama ühise seisukoha artikli 5 lõige 1, mis puudutab vahendite külmutamist ja mille tekst on toodud eespool punktis 2, ühtegi viidet Zimbabwe valitsuse liikmete tegevusele, mis oleks analoogne sama ühise seisukoha artikli 4 lõikes 1 esitatud viitega.

67

Kolmandaks viitavad hagejad ühest küljest asjaolule, et esimene hageja oli tema nime määruse nr 314/2004 III lisast kustutamise ajal (vaata eespool punkt 12) jätkuvalt aseminister ja et ta jätkas selles ametis ka pärast eespool nimetatud kustutamist, ning teiseks asjaolule, et analoogset vahendite külmutamist ei kehtestatud teatavatele ministritele ja aseministritele, kes on Zimbabwe valitsuse liikmed ja kes nimetati ametisse veebruaris 2009. Hagejate arvates tuleneb sellest, et aseministri ametikohast, mida esimene hageja täitis, ei piisa iseenesest selleks, et õigustada tema nime kandmist nende isikute loetelusse, kelle vahendid külmutatakse määruse nr 314/2004 kohaselt.

68

Seoses sellega tuleb märkida, et pooltele on selge, et pärast esimese hageja nime kandmist nende isikute loetelusse, kelle vahendid külmutatakse määruse nr 314/2004 kohaselt, muutus poliitiline olukord Zimbabwes oluliselt tänu kokkuleppe „Global Political Agreement” (ühtne poliitiline kokkulepe, edaspidi „GPA”) allakirjutamisega 15. septembril 2008 ühelt poolt valitsuspartei Zanu PF ja teiselt poolt opositsioonipartei MDC liikmete vahel. GPA nägi eelkõige ette, et peaministri ametikohale nimetatakse Morgan Tsvangirai, MDC ühe liikmesorganisatsiooni juht, ja ametisse nimetatakse uus valitsus, mis koosneb kahest asepeaministrist, kes nimetatakse kahe MDC liikmesorganisatsiooni ettepanekul, 31 ministrist, kellest 15 nimetatakse Zanu PF ettepanekul ja 16 kahe MDC liikmesorganisatsiooni ettepanekul, ning 15 aseministrist, kellest kaheksa nimetatakse Zanu PF ettepanekul ja seitse kahe MDC liikmesorganisatsiooni ettepanekul. See uus valitsus nimetati lõpuks ametisse veebruaris 2009.

69

Seda uut olulist arengut arvestades ei saa pärast GPA-d sellest, et Zimbabwe valitsuse liikmeks nimetatud ministrite nimesid ei kantud nende isikute loetellu, kellele kohaldatakse määruses nr 314/2004 ette nähtud vahendite külmutamist, tuletada argumenti – nagu teevad hagejad –, et 2007. aastal, kui esimesele hagejale sellist vahendite külmutamist esimest korda kohaldati, ei olnud nõukogu eesmärk külmutada tema vahendid ainult sel ühel põhjendusel, et ta oli Zimbabwe valitsuse liige. See kaalutlus ei mõjuta allpool toodud analüüsi nii esimese hageja vahendite külmutamise otsuse õiguspärasuse üle kui ka otsuse üle 2009. aasta veebruaris seda meedet tema suhtes mitte tühistada. Selles osas on tegemist erinevate küsimustega kui need, mis puudutavad nende põhjenduste kindlakstegemist, mis õigustasid esimese hageja nime lisamist nende isikute loetelusse, kelle vahendid külmutati määruse nr 314/2004 alusel.

70

Kõiki eespool esitatud kaalutlusi arvesse võttes tuleb asuda seisukohale, et esimese hageja vahendid külmutati sel ainsal põhjusel, et ta on aseminister. See järeldus lubab kohe alguses põhjendamatuse tõttu tagasi lükata hagejate väite, et põhjendamiskohustust on rikutud. Nimelt, nagu nähtub eespool esitatud põhjendustest, kuna määruses nr 314/2004 on selgelt märgitud, et nõukogu eesmärk oli külmutada Zimbabwe valitsuse liikmete vahendid ja kuna sama määruse III lisa, mida on muudetud määrusega nr 412/2007, mainib, et esimene hageja on aseminister, tuleb järeldada, et see sisaldab piisavat ülevaadet põhjustest, mis õigustasid viimati nimetatud isiku vahendite külmutamist.

71

Küsimus selle kohta, kas nõukogu asus põhjendatult seisukohale, et sellest esimese hageja positsioonist piisas, et õigustada iseenesest tema vahendite külmutamist, ei puuduta põhjendamiskohustusest kinnipidamist, vaid selle põhjenduse põhjendatust, mis kuulub vaidlusaluse akti sisulise õiguspärasuse alla (Euroopa Kohtu 2. aprilli 1998. aasta otsus kohtuasjas C-367/95 P: komisjon vs. Sytraval ja Brink’s France, EKL 1998, lk I-1719, punkt 67, ning 22. märtsi 2001. aasta otsus kohtuasjas C-17/99: Prantsusmaa vs. komisjon, EKL 2001, lk I-2481, punkt 35). Järgmisena tulebki analüüsida seda küsimust, milleks on vaja uurida hagejate väiteid, et on tehtud ilmne hindamisviga ja et võimu on kuritarvitatud.

72

Üldkohus on juba otsustanud oma 14. oktoobri 2009. aasta otsuses kohtuasjas (T-390/08: Bank Melli Iran vs. nõukogu (EKL 2009, lk II-3967, punkt 36), et üldnormide puhul, mis määratlevad piiravate meetmete rakendamise korra, on nõukogul ulatuslik kaalutlusõigus asjaolude osas, mida tuleb silmas pidada EÜ artiklite 60 ja 301 alusel majanduslike ja rahaliste piiravate meetmete võtmisel vastavalt ühise välis- ja julgeolekupoliitika (ÜVJP) raames vastu võetud ühisele seisukohale. Kuna ühenduste kohus ei saa nõukogu hinnangut tõenditele, faktidele ja asjaoludele, mis õigustavad selliste meetmete võtmist, asendada enda omaga, peab Üldkohtu teostatav kontroll piirduma üksnes menetlusnormide järgimise ja põhjendamiskohustuse täitmise, faktiliste asjaolude sisulise õigsuse ning selle kontrollimisega, et asjaolude hindamisel ei oleks tehtud ilmselget kaalutlusviga ega tegemist ei oleks võimu kuritarvitamisega. Seda piiratud kontrolli kohaldatakse eelkõige selliste meetmete aluseks olevate asjakohasuse kaalutluste hindamisel.

73

Selles kontekstis tuleb siiski ka arvesse võtta kohtupraktikat, mis puudutab mõistet „kolmas riik” EÜ artiklite 60 ja 301 tähenduses, millele on viidatud eespool punktis 52. Sellest tuleneb, et oma ulatusliku kaalutlusõiguse teostamisel selles valdkonnas võib nõukogu juhul, kui ta kavatseb nende artiklite alusel võtta piiravaid meetmeid sellise riigi juhtide ning nende juhtidega seotud või nende poolt otseselt või kaudselt kontrollitavate isikute või üksuste vastu, muidugi määratleda enam või vähem laialt nende juhtide ja nendega seotud isikute ringi, kellele kavandatavaid meetmeid kohaldatakse, kuid ta ei või laiendada nimetatud meetmete kohaldamisala isikutele või üksustele, kes ei kuulu ei ühte ega teise eespool nimetatud kategooriasse (vaata selle kohta eespool punktis 52 viidatud kohtuotsus Tay Za vs. nõukogu, punkt 63).

74

Lisaks, juhul kui nõukogu määratleb abstraktselt need tingimused, mis võivad õigustada isiku või üksuse nime kandmist nende isikute või üksuste loetelusse, kellele kohaldatakse eespool mainitud kahe artikli alusel vastu võetud piiravaid meetmeid, peab Üldkohus puudutatud isiku või üksuse väidete alusel või vajaduse korral omal algatusel kontrollima, kas tema juhtum vastab nõukogu määratletud abstraktsetele tingimustele. See kontroll laieneb nende faktide ja asjaolude hindamisele, millele on viidatud kui põhjendustele asjaomase isiku või üksuse nime kandmiseks nende isikute või üksuste loetellu, kellele kohaldatakse piiravaid meetmeid, ning selliste tõendite ja teabe kontrollimisele, millel see hinnang põhineb. Üldkohus peab ka veenduma, et kaitseõigused on tagatud ja põhjendamiskohustus on täidetud, ning vajaduse korral kontrollima nende ülekaalukate kaalutluste põhjendatust, millele nõukogu on erandkorras oma kohustuste eiramisel tuginenud (vaata selle kohta eespool punktis 72 viidatud kohtuotsus Bank Melli Iran vs. nõukogu, punkt 37).

75

Käesolevas asjas ühtivad poolte seisukohad selles osas, et esimene hageja oli tema nime määruse nr 314/2004 III lisa loetellu kandmise ajal Zimbabwes aseminister ja et ta jäi sellele positsioonile kogu selle aja jooksul, mil tema nimi selles lisas esines.

76

Hagejad väidavad, et tuleb „kindlaks teha, millises ulatuses aseminister täidab täidesaatvaid funktsioone” ja viitavad mitmele kaalutlusele tõendamaks, et esimese hageja volitused olid „rangelt piiratud tema portfelliga seotud ülesannetega” ja et puudub igasugune „seos [esimese hageja] ministriportfelli ning inimõiguste, õigusriigi või demokraatiaga seotud rikkumiste vahel”.

77

Seega leiab Üldkohus, et aseminister kuulub kolmanda riigi, antud juhul Zimbabwe „juhtide” hulka eespool punktis 52 viidatud kohtupraktika tähenduses ja selle riigi „valitsusliikmete” hulka ühise seisukoha 2004/161 ja määruse nr 314/2004 tähenduses. Järelikult ei saa liidu institutsioonidele ette heita ühtegi viga faktiliste asjaolude hindamisel selles osas, milles nad kohaldasid esimesele hagejale pärast tema aseministriks nimetamist vahendite külmutamist puudutavat piiravat meedet.

78

Neil asjaoludel saab hagejate eespool punktis 76 kokku võetud argumente analüüsida ainult nõukogu ilmse hindamisvea seisukohast selles osas, milles ta nägi määruse nr 314/2004 vastuvõtmisel ette vahendite külmutamises seisneva piirava meetme kõikide Zimbabwe valitsuse liikmete suhtes, tegemata vahet neil, kelle tegevus või pädevus oli seotud selles riigis inimõiguste tõsiste rikkumistega, mille nõukogu oli kindlaks teinud (vaata määruse nr 314/2004 põhjendus 1), ja neil, kelle kohta sellist seost ei olnud võimalik kindlaks teha.

79

Seoses sellega tuleb märkida, et hagejad väidavad ekslikult, et käesolev asi „ei puuduta nende eeskirjade väidetavat õigusvastasust”, mis reguleerivad isiku nime lisamist nende isikute loetelusse, kelle vahendid külmutatakse, vaid nende eeskirjade kohaldamist. Nimelt, nagu on märgitud eespool punktis 77, võttes arvesse käesolevas asjas arvesse võetud tingimust, mis on seotud ainuüksi puudutatud isiku Zimbabwe valitsuse liikmeks olemisega, on asjassepuutuvaid eeskirju käesolevas asjas kohaldatud õigesti.

80

Üldkohus leiab selles osas, kas nõukogu on nimetatud eeskirjade kehtestamisel teinud ilmse hindamisvea, võttes arvesse ühest küljest vaidlusaluste vahendite külmutamise eesmärki, milleks on „kaasa aidata isikutel, kelle suhtes neid rakendatakse, loobuda poliitikast, mis viib inimõiguste, sõnavabaduse ja heade valitsemistavade mahasurumiseni” (ühise seisukoha 2004/161 põhjendus 7, vaata eespool punkt 56), ja teiselt poolt nõukogu ulatuslikku kaalutlusõigust selles küsimuses (vaata eespool punkt 72), et nõukogule ei saa sellist rikkumist ette heita.

81

Hagejad väidavad, et isiku osalemine demokraatlikus süsteemis oma riigis, kus demokraatia ei toimi nõuetekohaselt ja kus rikutakse tõsiselt inimõigusi ja õigusriigi põhimõtet, ei saa õigustada tema suhtes piiravate meetmete võtmist. Vastupidine väide oleks vastuolus demokraatiaga.

82

Selle argumendiga ei saa nõustuda. Nagu nähtub eespool punktides 1–8 mainitud põhjendustest ja sätetest, oli nõukogu ajal, mil vaidlusalune vahendite külmutamise meede määrusega nr 314/2004 kehtestati ning esimese hageja kandmisel 2007. aastal selle meetmega hõlmatud isikute loetelusse, seisukohal, et Zimbabwe valitsus vastutas inimõiguste tõsiste rikkumiste eest selles riigis. Võttes arvesse seda seisukohta, mida hagejad ei soovi vaidlustada, võis nõukogu ilma, et ta oleks teinud ilmse hindamisvea, asuda seisukohale, et isik, keda huvitab osalemine „oma riigi demokraatlikus süsteemis”, ei peaks saama sellise valitsuse liikmeks enne, kui see või mõni teine, mis seda asendab, loobub poliitikast, mis viib inimõiguste, sõnavabaduse ja heade valitsemistavade mahasurumiseni.

83

Hagejad väidavad samuti, et mõiste „sihipärased sanktsioonid”, mille hulka vaidlusalune vahendite külmutamine kuulub, eeldab puudutatud isikute individuaalse tegevuse vajalikku arvessevõtmist. Nende arvates on selliste sanktsioonide eesmärk kindlaks teha asjaomaste inimõiguste rikkumise eest vastutavad isikud.

84

Hagejad viitavad lisaks nõukogu 2. detsembri 2005. aasta dokumendile 15114/05, pealkirjaga „ELi ühise välis- ja julgeolekupoliitika raames kasutatavate piiravate meetmete (sanktsioonide) rakendamise ja hindamise suunised”, mille koopia nad lisasid oma hagiavaldusele.

85

Nad tuginevad eelkõige nimetatud dokumendi punktile 14 „Sihipärased sanktsioonid”, milles on sätestatud järgmist:

„Võetud meetmed peaksid olema suunatud nendele isikutele, kes vastutavad poliitika või tegevuse eest, mille tõttu EL otsustas kehtestada piiravad meetmed. Sellised sihtmeetmed on tõhusamad kui valimatud meetmed ja vähendavad kahjulikke tagajärgi nende jaoks, kes ei vastuta sellise poliitika ja tegevuse eest.”

86

Seoses sellega tuleb meelde tuletada, et EÜ artiklid 60 ja 301 puudutavad juba oma sõnastuse poolest kolmandaid riike. Sellises kontekstis on „sihipäraste sanktsioonidega” tegemist siis, kui nende kahe artikli alusel vastu võetud piiravad meetmed ei puuduta kogu riiki ja isikuid, kes seal elavad või kellel on selle kodakondsus, vaid ainult neid isikuid, kelle kohta on kindlaks tehtud, et nad vastutavad sellise poliitika või tegevuse eest, mis on nimetatud meetmete vastuvõtmise aluseks. Sama on märgitud ka hagejate poolt viidatud nõukogu dokumendi 15114/05 punktis 14.

87

Peamine küsimus, mis tekib, on kindlaks teha asjaomased vastutavad isikud, kellele võidakse kohaldada sihipäraseid sanktsioone. Euroopa Kohtu praktikast nähtub, et selliseid sanktsioone võidakse kohaldada kolmandate riikide juhtidele ja nendega seotud isikutele (vaata selle kohta eespool punktis 52 viidatud kohtuotsus Tay Za vs. nõukogu, punkt 68). Teisisõnu eeldatakse vastavalt sellele kohtupraktikale, et need juhid ja nendega seotud isikud vastutavad poliitika või tegevuse eest, mis on asjaomaste piiravate meetmete põhjuseks, olenemata nende isiklikust osavõtust nimetatud poliitika ja tegevuse elluviimisest. See järeldus kehtib seda enam kolmanda riigi juhtide puhul, kes peavad nende isiklikust pädevusest selles valitsuses olenemata võtma kollektiivse vastutuse selle valitsuse elluviidava poliitika eest ja kogu tema poolt elluviidava tegevuse eest.

88

Sellest tuleneb, et vaidlusaluste piiravate meetmetega seotud hagejate argumentidega, et need on sihipärased sanktsioonid, mis on tuletatud nõukogu dokumendist 15114/05, ei saa nõustuda. Seega ei ole vaja uurida, millised tagajärjed on käesolevas asjas sellel asjaolul, et nõukogu dokument 15114/05 on hilisem määruse nr 314/2004 vastuvõtmisest.

89

Lisaks tuleb kõiki eespool esitatud kaalutlusi arvesse võttes tagasi lükata kõik hagejate argumendid, mis on seotud esimese hageja ametialase tegevusega. Nende argumentide eesmärk, kui eeldada, et need on põhjendatud, on nimelt näidata, et esimene hageja ei osalenud isiklikult Zimbabwe valitsuse poliitikas ja tegevuses, mida vaidlusalused meetmed puudutavad, ja et ta mõjutas oma riiki nii eraisikuna kui ka ministrina positiivselt. Neist asjaoludest ei piisa tõendamaks, et nõukogu on teinud ilmse hindamisvea, kui ta otsustas kõikide Zimbabwe valitsuse liikmete vahendid külmutada, tegemata nende hulgas vahet neil, kes olid isiklikult seotud inimõiguste rikkumisega, ja nendel, kes seda ei olnud.

90

Seoses sellega ei piisa ka hagejate väidetest, mille kohaselt esimene hageja toetas isiklikult teatavaid valgenahalisi maaomanikke (farmereid), keda ähvardas nende maa konfiskeerimine.

91

Seoses sellega tuleb märkida, et hagejate poolt selle väite toetuseks esitatud tõendid on kirjad ja deklaratsioonid, mis on osaliselt varasemad esimese hageja aseministriks nimetamisest. Mis puutub sellest nimetamisest hilisema kuupäevaga tõenditesse, siis ei nähtu nende sisust selgelt, kas need puudutavad sellest ametisse nimetamisest varasemaid või hilisemaid sündmusi.

92

Igal juhul, isegi kui eespool esitatud asjaolude põhjal nõustuda, et esimene hageja jätkas pärast oma aseministriks nimetamist oma toetust teatavatele valgenahalistele maaomanikele, keda ähvardas konfiskeerimine, ei piisa ilmselgelt ainult sellest asjaolust, selleks et järeldada, et ta viis Zimbabwe valitsuses ellu oma poliitikat, mis oli selgelt vastupidine inimõiguste rikkumisele, mille eest see valitsus vastutas, ja mille eesmärk oli need rikkumised lõpetada. Ainult sel viimati nimetatud juhul võib tegemist olla nõukogu ilmse hindamisveaga selles osas, et ta ei teinud vahet kahel erineval suunal samas valitsuses, vaid kohaldas vahet tegemata vahendite külmutamise meedet kõikidele selle liikmetele.

93

Eespool esitatud kaalutlused võimaldavad põhjendamatuse tõttu tagasi lükata hagejate väite, et on tehtud ilmne hindamisviga ja et võimu on kuritarvitatud, mis puudutab esimese hageja nime kandmist nende isikute loetelusse, kellele kohaldatakse määruses nr 314/2004 kehtestatud vahendite külmutamist.

94

Väite kohta, et võimu on kuritarvitatud, tuleb meelde tuletada, et õigusakti puhul on võimu kuritarvitamisega tegemist üksnes siis, kui objektiivsete, asjakohaste ja omavahel kokkusobivate tõendite põhjal selgub, et õigusakt on vastu võetud ainult või peamiselt muude eesmärkide saavutamiseks kui need, millele on viidatud, või spetsiaalselt vastava juhtumi lahendamiseks ette nähtud menetluse vältimiseks (vaata selle kohta eespool punktis 72 viidatud kohtuotsus Bank Melli Iran vs. nõukogu, punkt 50 ja seal viidatud kohtupraktika).

95

Hagejad ei ole seega esitanud argumente ega tõendeid tõendamaks, et külmutades Zimbabwe valitsuse liikmete vahendid ja kandes esimese hageja nime nende isikute loetelusse, kellele seda vahendite külmutamist kohaldatakse, oli nõukogul ja komisjonil muu eesmärk, kui kaasa aidata puudutatud isikutel loobuda poliitikast, mis viib inimõiguste, sõnavabaduse ja heade valitsemistavade mahasurumiseni. Seega ei ole käesolevas asjas tegemist võimu kuritarvitamisega (vaata selle kohta eespool punktis 72 viidatud kohtuotsus Bank Melli Iran vs. nõukogu, punkt 50).

96

Tegelikult on hagejate nende argumentide eesmärk, mis nad esitasid võimu kuritarvitamist puudutava väite raames, sisuliselt näidata, et on tehtud ilmne hindamisviga. Neid argumente on eespool kaalutud sellest vaateküljest ja need on tagasi lükatud.

97

Seejärel tuleb hagi analüüsida sellest seisukohast, milles see puudutab eelkõige esimese hageja nime jätmist nende isikute nimede loetelusse, kelle vahendid külmutatakse. Konkreetselt on küsimus selles, et kindlaks teha, kas nõukogu ja komisjon ei ole teinud ilmset hindamisviga, kui nad ei kustutanud esimese hageja nime sellest loetelust enne 23. veebruari 2011. Selles kontekstis analüüsitakse samuti hagejate väidet, et on rikutud esimese hageja kaitseõigust, selles osas, milles see puudutab seda konkreetset küsimust.

98

Hagejad tuletavad meelde, et ühine seisukoht 2004/161, mille rakendamiseks võeti vastu määrus nr 314/2004, kehtib 12 kuud ja et selle üle „teostatakse pidevat järelevalvet” ning et selle kehtivust on mitu korda pikendatud (vaata eespool punktid 3 ja 4). Hagejate seisukohalt, kuigi määrusel nr 314/2004 ei ole kehtivuse lõppemise kuupäeva, on see ainult „halduskaalutluste” küsimus, nagu nähtub nõukogu dokumendi 15114/05 punktist 31, ning pideva ja korrapärase läbivaatamise vajadus kehtib ka selles osas, mis puudutab nimetatud määrusega ette nähtud piiravate meetmete edasikehtimise vajalikkust.

99

Hagejad lisavad, et kuna puudutatud isikute vahendid olid juba külmutatud, ei olnud üllatusmomenti vaja ja puudutatud isikutele, nagu käesoleval juhul esimesele hagejale, võidi teada anda asjassepuutuvatest põhjendustest ja tõenditest, mis õigustasid nende suhtes piiravate meetmete pikendamist, samuti kasutada võimalust, et paluda oma olukord uuesti läbi vaadata. Nimetatud isikute, sealhulgas esimese hageja käsutuses ei olnud aga sellist menetluslikku tagatist ega ole ka tõendatud, et nende olukord tegelikult uuesti läbi vaadati. Esimese hageja kaitseõigused jäeti seega ajal, mil tema suhtes kohaldati vaidlusaluseid piiravaid meetmeid, täielikult arvesse võtmata, mis on ilmselgelt ebaseaduslik.

100

Käesolevas asjas ei ole kahtlust, et liidu institutsioonidel on kohustus korrapäraselt läbi vaadata olukord, mis õigustas vaidlusaluste piiravate meetmete vastuvõtmist, ja nende pikendamise vajalikkus, eelkõige esimest hagejat puudutavalt. See kehtib seda enam, kuna need meetmed sisaldasid puudutatud isikute omandiõiguse kasutamise piirangut ning seda piirangut tuleb lisaks lugeda oluliseks, arvestades vaidlusaluste vahendite külmutamise üldist ulatust (vaata selle kohta eespool punktis 52 viidatud kohtuotsus Kadi ja Al Barakaat International Foundation vs. nõukogu ja komisjon, punkt 358).

101

Seega piirati ühise seisukoha 2004/161 kehtivust esialgu ühe aastaga ning selle pikendamiseks oli vaja uut nõukogu otsust, mis võetakse vastu tingimata pärast olukorra uuesti läbivaatamist. Lisaks, nagu hagejad põhjendatult väidavad, olid selle põhjuseks, et määruse nr 314/2004 kehtivust ei olnud ajaliselt piiratud, üksnes halduskaalutlused.

102

Nõukogu dokumendi 15114/05 punktis 31 on selle kohta märgitud järgmist:

„Juhul kui ÜVJP õigusakt sisaldab kehtivuse lõppemise kuupäeva, ei ole kehtivuse lõppemise kuupäeva sisaldumine ÜVJP õigusakti rakendavates määrustes enesestmõistetav järgmistel põhjustel:

Seetõttu on soovitatav jätta määrus kehtima kuni tema kehtetuks tunnistamiseni.”

103

On siiski enesestmõistetav, et kuigi määruse nr 314/2004 kehtivusaeg ei olnud ajaliselt piiratud, siis juhul kui ühise seisukoha 2004/161, mille rakendamiseks nimetatud määrus oli võetud, kehtivust ei pikendata ei tervikuna ega üksnes teatavate puudutatud isikute suhtes, tunnistavad nõukogu ja komisjon puudutatud isikute suhtes kehtetuks samuti määruse nr 314/2004. Seda tunnistatakse ka vähemalt kaudselt eespool viidatud nõukogu dokumendi 15114/05 punktis 31.

104

Peale selle ei vaidle nõukogu oma vastuses vastu, et on kohustus vaidlusalused piiravad meetmes korrapäraselt läbi vaadata, kuid väidab, et need vaadati tõesti läbi ja selle läbivaatamise käigus ei ilmnenud sellegipoolest põhjusi, mis oleks õigustanud nende kehtetuks tunnistamist esimest hagejat puudutavalt enne 15. veebruari 2011. Komisjon rõhutab omalt poolt, et tema roll piirdus nõukogu võetud õigusaktide rakendamisega.

105

Kuna hagejad väidavad, et esimese hageja kaitseõigusi on rikutud vaidlusaluste meetmete korrapärase läbivaatamise kontekstis, siis tuleb meelde tuletada, et väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et kaitseõiguste austamine kõikides isiku vastu alustatud menetlustes, mille tagajärjel võidakse võtta seda isikut kahjustav meede või otsus, on liidu õiguse aluspõhimõte ja see tuleb tagada ka siis, kui puuduvad seda menetlust reguleerivad õigusnormid (vaata Euroopa Kohtu 10. juuli 1986. aasta otsus kohtuasjas 234/84: Belgia vs. komisjon, EKL 1986, lk 2263, punkt 27, ja 9. novembri 2006. aasta otsus kohtuasjas C-344/05 P: komisjon vs. De Bry, EKL 2006, lk I-10915, punkt 37). See põhimõte nõuab, et puudutatud isikule on antud võimalus teha tõhusalt teatavaks oma seisukoht asjaolude suhtes mida võidakse vastuvõetavas aktis tema vastu kasutada (eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. De Bry, punkt 38).

106

Tühistamishagi kontekstis tuleneb siiski samuti väljakujunenud kohtupraktikast, et selleks et kaitseõiguste rikkumine tooks kaasa asjaomase akti tühistamise, on nõutav, et selle rikkumise puudumisel oleks menetluse tulemus olnud teistsugune (Euroopa Kohtu 21. märtsi 1990. aasta otsus kohtuasjas C-142/87: Belgia vs. komisjon, EKL 1990, lk I-959, punkt 48, ja Euroopa Kohtu 18. oktoobri 2001. aasta määrus kohtuasjas C-241/00 P: Kish Glass vs. komisjon, EKL 2001, lk I-7759, punkt 36).

107

Sellisel juhul nagu käesolevas asjas, milles hageja nõuab kahju hüvitamise hagis sellise kahju hüvitamist, mida talle väidetavalt tekitas akti vastuvõtmine või selle kehtivuse pikendamine nii, et rikuti tema kaitseõigusi, ja kui see pool ei ole asjaomase akti peale esitanud tühistamishagi, tuleneb loogiliselt nii eespool punktis 106 viidatud kohtupraktikast kui ka neist kaalutlustest, mis on seotud väidetava õigusvastasuse ja väidetava kahju vahelise põhjusliku seose olemasoluga (vaata eespool punkt 24), et tema kahju hüvitamise hagi põhjendatuse tõendamiseks ei piisa ainuüksi väitest, et kaitseõigusi on väidetavalt rikutud. Lisaks on vaja selgitada, millistele argumentidele ja asjaoludele huvitatud isik oleks tuginenud, kui tema kaitseõigusi oleks austatud, ja vajadusel tõendada, et need argumendid ja asjaolud oleks võinud tema puhul viia teistsuguse tagajärjeni, see tähendab käesoleval juhul ja esimese hageja puhul vaidlusaluse piirava meetme, millega külmutati tema vahendid, pikendamata jätmiseni tema suhtes.

108

Samas tuleb tõdeda, et käesolevas asjas ei ole hagejad seda nõuet täitnud. Nad ei ole oma kirjalikes seisukohtades selgitanud, millistele argumentidele ja tõenditele esimene hageja oleks võinud tugineda, kui teda oleks enne ühise seisukoha 2004/161 kehtivuse pikendamist igal aastal ära kuulatud, ning kuidas need argumendid ja tõendid oleks tema suhtes võinud viia teistsuguse tagajärjeni, see tähendab tema nime kustutamiseni 15. veebruarist 2011 varasemal kuupäeval nende isikute nimede loetelust, kelle vahendid külmutatakse.

109

Järelikult, ilma et oleks vaja kindlaks teha, kas nõukogu oli kohustatud esimest hagejat enne tema suhtes ühise seisukoha 2004/161 kehtivuse iga-aastast pikendamist ära kuulama, nagu väidavad hagejad, tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata väide, et esimese hageja kaitseõigusi on asjaomaste piiravate meetmete pikendamise käigus rikutud.

110

Seejärel tuleb analüüsida küsimust, kas liidu institutsioonid on teinud ilmse hindamisvea, kui nad ei kustutanud esimese hageja nime enne 15. veebruari 2011 nende isikute loetelust, kelle vahendid on külmutatud vastavalt määrusele nr 314/2004, millega rakendatakse ühist seisukohta 2004/161.

111

Tuleb asuda seisukohale, et hagejate argumentide seas võib seoses sellega olla asjakohane ainult see mainitud asjaolu, et ühelegi pärast veebruari 2009 ametisse nimetatud uue Zimbabwe valitsuse liikmele ei kohaldatud analoogset vahendite külmutamist sellega, mida kohaldati esimesele hagejale kuni 15. veebruarini 2011. Seega tuleb kindlaks teha, kas liidu institutsioonid on teinud ilmse hindamisvea, kuna nad ei otsustanud kustutada esimese hageja nime nende isikute nimede loetelust, kelle vahendid külmutatakse, kui nad otsustasid jätta sellesse loetelusse kandmata nende Zimbabwe valitsuse liikmete nimed, kes astusid ametisse veebruaris 2009. Üldisemalt tuleb kindlaks teha, kas esimese hageja nime jätmine nimetatud loetelusse nende kahe aasta jooksul, mis järgnesid sellele asjaolule, on ilmse hindamisvea tagajärg.

112

Käesolevas asjas tuleb nõustuda, et nõukogu valik veebruaris 2009 mitte laiendada ühise seisukohaga 2004/161 seotud piiravaid meetmeid uutele Zimbabwe valitsuse liikmetele, kes astusid ametisse pärast GPA sõlmimist, kujutab endast tema seisukoha olulist muudatust. Kuni selle ajani tundus nõukogu seisukoht olevat, et piiravaid meetmeid, sealhulgas eelkõige vahendite külmutamist, tuleb kohaldada kõikidele Zimbabwe valitsuse liikmetele põhjusel, et nad on sellise valitsuse liikmed, mis vastutab inimõiguste tõsiste rikkumiste eest (vaata ka eespool punkt 57). See seisukoht ei olnud alates veebruarist 2009 täheldatavalt enam asjakohane, kuna vahendite külmutamist ei kohaldatud kõikidele Zimbabwe valitsuse uutele liikmetele, sealhulgas neile, kelle suhtes tegi ettepaneku Zanu-PF partei, kes oli ainus enne GPA‑d võimul olnud partei.

113

Nõukogu väidab seoses sellega, et pärast GPA sõlmimist ja uute valitsuse liikmete ametisse nimetamist veebruaris 2009 „võeti vastu otsus jätta [nende isikute, kelle suhtes kohaldatakse piiravaid meetmeid] loetelust [kustutamata nii esimene hageja] kui ka kõik teised seal toodud valitsuse liikmed enne, kui saadakse lisakinnitust ametisolevate valitsuse liikmete koalitsiooni puudutavate seisukohtade suhtes”, mis tulenes GPA‑st.

114

Hagejad omalt poolt kurdavad esmalt, et nõukogu ei ole neile nende korduvatest taotlustest hoolimata teatanud sellest, mida nad peavad eespool kokku võetud nõukogu argumentatsioonis mainitud „otsuseks”. Nad tuginevad lisaks väljavõtetele Euroopa välisteenistuse 18. jaanuari 2011. aasta dokumendile ÜVJP/00028/11, mille nad said teabetaotluse esitamise tagajärjel. See dokument mainib esimese hageja nime nende seas, kes on „mõõdukad kõrged ametnikud ja poliitikud, kelle kohta loetakse, et nad ei ole otseselt seotud inimõiguste rikkumisega”, ja teeb ettepaneku kustutada ta nende isikute nimede loetelust, kellele kohaldatakse piiravaid meetmeid. Hagejate väitel kustutati esimese hageja nimi asjassepuutuvast loetelust selle hinnangu tagajärjel.

115

Hagejad väidavad lisaks, et kuna esimene hageja „väitis lihtsalt” oma advokaatide kirjas nõukogule, et ta on „heausklik ettevõtja ja tulihingeline inimõiguste eest võitleja”, kustutati tema nimi otsekohe nende isikute loetelust, kellele kohaldatakse piiravaid meetmeid.

116

Esmalt tuleb sedastada, et hagejad saavad nõukogu argumentidest valesti aru, kui nad kaebavad, et ei ole kätte saanud „otsust” mitte kustutada esimene hageja nende isikute nimede loetelust, kelle vahendid külmutatakse. On ilmne, et viidates sellisele „otsusele”, mõtleb nõukogu seda valikut, mis ta tegi 2009. ja 2010. aastal ühise seisukoha 2004/161 kehtivuse pikendamisel jätta jõusse nende Zimbabwe valitsuse liikmete vahendite külmutamine, kes nimetati ametisse enne GPA‑d valitsuse koosseisu muudatuste järel veebruaris 2009. Selle valiku põhjused selguvad ühisest seisukohast 2009/68 ja otsusest 2010/92, millega pikendati vastavalt kuni 20. veebruarini 2010 ja kuni 20. veebruarini 2011 ühise seisukoha 2004/161 kehtivust.

117

Nii on ühise seisukoha 2009/68 põhjenduses 3, mis on varasem Zimbabwe valitsuse koosseisu veebruaris 2009 toimunud muudatustest, märgitud järgmist:

„Arvestades Zimbabwes valitsevat olukorda, eelkõige Zimbabwe ametivõimude poolt korraldatud ja läbi viidud vägivallaakte ning […] poliitilise kokkuleppe elluviimise jätkuvat takistamist, tuleks ühise seisukoha 2004/161/ÜVJP kehtivust pikendada täiendavalt 12 kuu võrra”.

118

Ühine seisukoht 2009/68 asendas peale selle ühise seisukoha 2004/161 lisa uuega, et täiendada seda teatavate isikute nimedega. Esimest hagejat puudutavat märget ei muudetud.

119

Otsuse 2010/92 põhjendused 3 ja 4 on sõnastud järgmiselt:

120

Lisaks tuleneb selle viimati nimetatud otsuse lisast, et kuue füüsilise isiku nimed kustutati ühisele seisukohale 2004/161 lisatud nende isikute nimede loetelust, kellele kohaldatakse piiravaid meetmeid. Ainult üks neist kuuest isikust, käesoleval juhul Joseph Msika, oli Zimbabwe valitsuse liige (asepresident). Tema nime kustutamine nimetatud loetelust oli nähtavasti seotud asjaoluga, et ta suri 4. augustil 2009, mida pooled vastuseks ühele Üldkohtu küsimusele kohtuistungil kinnitasid.

121

Nii selgub, et nõukogu leidis nii ühise seisukoha 2009/68 kui ka otsuse 2010/92 vastuvõtmisel, et GPA elluviimisel ei ole tehtud piisavalt edusamme ja et selleks, et jätkata surve avaldamist Zimbabwe poliitilistele jõududele, kes olid enne GPA sõlmimist ainsana võimul, tuli jätta jõusse piiravad meetmed, mis olid võetud selle riigi valitsuse liikmete vastu, mis oli juba enne GPA sõlmimist ametis.

122

Tuleb tõdeda, et hagejad ei ole esitanud ühtegi konkreetset tõendit, mis oleks näidanud, et see hinnang oli ilmselgelt vale. Vastupidi, see asjaolu, et opositsioonipartei MDC poolt pakutud ministrite ametissenimetamine, mis oli ette nähtud septembris 2008 sõlmitud GPA-s, toimus alles mitu kuud hiljem, veebruaris 2009, tundub pigem kinnitavat nõukogu hinnangut.

123

Euroopa välisteenistuse dokumendist ÜVJP/00028/11 (vaata eespool punkt 114) tulenev hinnang, mille kohaselt esimene hageja oli üks „mõõdukatest” poliitikutest ja et ta ei olnud „otseselt” seotud inimõiguste rikkumisega, ei piisa sellise vea tõendamiseks. Seda asjaolu arvesse võttes võib küll asuda seisukohale, et otsuse 2011/101 vastuvõtmisel 15. veebruaril 2011, mille tagajärjeks oli esimesele hagejale kehtestatud piiravate meetmete lõpetamine, leidis nõukogu, et Zimbabwe olukorra hiljutine areng oli piisavalt positiivne, et õigustada teatavate „mõõdukate” isikute, sealhulgas esimese hageja vastu võetud piiravate meetmete kehtetuks tunnistamist. Kuna hagejad ei ole esitanud ühtegi vastupidist tõendit, ei saa asuda seisukohale, et nõukogu on teinud hindamisvea, kuna ta ei otsustanud neid meetmeid varem kehtetuks tunnistada.

124

Eespool esitatud kaalutlustest tuleneb, et hagejate väitega, et on tehtud ilme hindamisviga, ei saa nimelt nõustuda selles osas, mis puudutab seda, et nõukogu ei tunnistanud esimese hageja osas kehtetuks tema vahendite külmutamise meedet 15. veebruarist 2011 varasemal kuupäeval. Seetõttu tuleb esimene väide tervikuna tagasi lükata.

125

Kõik eespool punktis 49 kokku võetud vastuväited, mille hagejad esitasid selleks, et näidata, et nõukogu ja komisjoni vaidlusalune käitumine oli ebaseaduslik, tuleb tagasi lükata; sama kehtib ka hagi suhtes tervikuna, vastavalt eespool punktis 24 viidatud kohtupraktikale.

126

Kodukorra artikli 87 lõike 2 esimese lõigu alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna kohtuotsus on tehtud hagejate kahjuks, jäetakse kohtukulud vastavalt nõukogu ja komisjoni nõuetele hagejate kanda.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (kaheksas koda)

otsustab: