1

Eelotsusetaotlus käsitleb Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. novembri 2003. aasta direktiivi 2003/88/EÜ tööaja korralduse teatavate aspektide kohta (ELT L 299, lk 9; ELT eriväljaanne 05/04, lk 381) artikli 7 lõike 1 tõlgendamist.

2

Taotlus esitati C. Maestre García ja tema tööandja Centros Comerciales Carrefour SA (edaspidi „Carrefour”) vahelises kohtuvaidluses, mille ese on C. Maestre García taotlus saada põhipuhkust väljaspool ettevõttes kindlaks määratud aega, mil ta oli haiguspuhkusel, või teise võimalusena mõista välja talle rahaline hüvitis kasutamata puhkuse eest.

3

Direktiivi 2003/88 artikkel 7 „Põhipuhkus” on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Liikmesriigid võtavad vajalikke meetmeid, et tagada iga töötaja õigus vähemalt neljanädalasele tasulisele põhipuhkusele vastavalt niisuguse puhkuse õiguse ja andmise tingimustele, mis on ette nähtud siseriiklike õigusaktide ja/või tavadega.

2.   Minimaalset tasulist põhipuhkust ei või asendada hüvitisega, välja arvatud töösuhte lõpetamise korral.”

4

Direktiivi 2003/88 artikkel 17 näeb ette, et liikmesriigid võivad teha erandeid selle direktiivi teatud sätetest. Kõnealuse direktiivi artiklist 7 ei ole lubatud erandeid teha.

5

Kuninga 24. märtsi 1995. aasta seadusandliku dekreedi nr 1/1995 – millega kiidetakse heaks seaduse töötajate põhimääruse kohta ümbertöötatud tekst (Real Decreto Legislativo 1/1995, por el que se aprueba el texto refundido de la Ley del Estatuto de los Trabajadores) (Boletín Oficial del Estado nr 75, 29.3.1995, lk 9654) – põhikohtuasja asjaoludele kohaldatavas redaktsioonis reguleeritakse muu hulgas tasustatud põhipuhkust ja ka ajutist töövõimetust.

6

Põhimääruse artiklis 38 on sätestatud:

„1.   Tasustatud põhipuhkus, mida ei saa rahalise hüvitisega asendada, lepitakse kokku kollektiivlepingus või individuaalses töölepingus. Selle kestus ei saa mingil juhul olla lühem kui 30 kalendripäeva.

2.   Puhkuse kasutamiseks ettenähtud ajavahemik või ajavahemikud määratakse kindlaks ettevõtja ja töötaja vahelise kokkuleppega vastavalt kollektiivlepingutes – kui need on olemas – puhkuste iga-aastaseks planeerimiseks ette nähtud nõuetele.

Kui pooled ei jõua kokkuleppele, siis määrab puhkuse kasutamise kuupäevad pädev kohus; see otsus on lõplik. Otsus tehakse prioriteetses kiirmenetluses.

3.   Igas ettevõttes määratakse kindlaks puhkuste ajakava. Töötajal peab olema võimalik teada talle määratud puhkuse kuupäevi vähemalt kaks kuud enne puhkuse algust.

Kui eelmises lõigus nimetatud ettevõtte puhkuste ajakavas kindlaks määratud puhkuse aeg langeb kokku ajutise töövõimetusega, mille põhjuseks on rasedus, sünnitus või rinnaga toitmine, või käesoleva seaduse artikli 48 lõikes 4 ette nähtud töölepingu peatumise ajaga, on töötajal õigus saada puhkust muul ajal kui ajutise töövõimetuse ajal või talle mainitud sätte alusel antud puhkuse ajal ja seda pärast töölepingu peatumise lõppemist ning isegi juhul, kui puhkuse aluseks olev kalendriaasta on juba lõppenud.”

7

Põhimääruse artikli 48 lõige 4 reguleerib olukordi, mil töölepingu peatumise aluseks on sünnitus, ema surm pärast sünnitust, enneaegne sünnitus, vastsündinu paigutamine haiglasse, lapsendamine või kasuperesse võtmine.

8

Kaubahallide 2009.–2010. aasta kollektiivlepingu artikkel 37 sisaldab põhimääruse artikli 38 viimase lõikega analoogset sätet.

9

C. Maestre García, kes töötab kassiirina Carrefouris, oli 4. novembrist 2010 kuni 20. juunini 2011 haiguspuhkusel. Sel ajal määrati kindlaks 2011. aasta puhkuste ajakava. Põhikohtuasja hagejale nähti talvel ette 10-päevane puhkus ja suvel 21-päevane puhkus.

10

Hagejale antud puhkused kattusid tema haiguspuhkuse ajaga. Seetõttu palus C. Maestre García tööandjal määrata tema puhkused haiguspuhkuse lõppemisele järgnevale ajale. See taotlus rahuldati üksnes talvise puhkuse osas, suvepuhkuse kohta väideti, et siis esineb probleeme töö korraldamisel ja tööjõu leidmisel.

11

C. Maestre García esitas hagi nõudega tunnustada tema õigust põhipuhkusele 2011. aasta eest, paludes põhinõudena kohustada Carrefouri andma talle 21 päeva suvepuhkust, mida tal ei olnud võimalik kasutada, ning teise võimalusena kohustada talle maksma rahalist hüvitist.

12

Juzgado de lo Social de Benidorm, kes kahtles selles, kuidas tuleks liidu õiguse kohaselt lahendada tema menetluses olev kohtuvaidlus, kus põhipuhkuse aeg kattub haiguspuhkuse ajaga, otsustas menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

13

Vastavalt Euroopa Kohtu kodukorra artiklile 99 võib kohus juhul, kui eelotsuse küsimusele võib vastuse selgelt tuletada kohtupraktikast, lahendada kohtuasja igal ajal pärast kohtujuristi ärakuulamist põhistatud määrusega.

14

See säte on kohaldatav käesolevas kohtuasjas.

15

Esimese ja teise küsimusega, mida tuleb käsitleda koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 2003/88 artikli 7 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus siseriiklike õigusnormide tõlgendus, mille kohaselt ei ole töötajal, kes on ettevõtte puhkuste ajakavas ühepoolselt kindlaks määratud põhipuhkuse kasutamiseks ette nähtud ajal haiguspuhkusel, õigust saada haiguspuhkuse lõppemisel põhipuhkust mingil muul ajal kui esialgu kokku lepitud – vajadusel ka väljaspool põhipuhkuse arvutamise aluseks olevat ajavahemikku – kui selle välistavad ettevõtja tootmistegevuse või töökorraldusega seotud põhjused.

16

Selles osas olgu esiteks meenutatud, et väljakujunenud kohtupraktika järgi tuleb iga töötaja õigust tasustatud põhipuhkusele käsitada liidu sotsiaalõiguse eriti olulise tähtsusega põhimõttena, millest ei või teha erandeid ja mida pädevad siseriiklikud ametiasutused peavad kohaldama nõukogu 23. novembri 1993. aasta direktiivis 93/104/EÜ – mis käsitleb tööaja korralduse teatavaid aspekte (EÜT L 307, lk 18; ELT eriväljaanne 05/02, lk 197; kodifitseeritud direktiiviga 2003/88) – sõnaselgelt sätestatud piirides (22. novembri 2011. aasta otsus kohtuasjas C-214/10: KHS, EKL 2011, lk I-11757, punkt 23 ja seal viidatud kohtupraktika).

17

Teiseks tuleb märkida, et õigusel tasustatud põhipuhkusele kui liidu sotsiaalõiguse põhimõttel ei ole mitte ainult eriline tähtsus, vaid see on sõnaselgelt ette nähtud ka Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 31 lõikes 2, mille samaväärset õigusjõudu aluslepingutega on tunnustatud ELL artikli 6 lõikes 1 (eespool viidatud kohtuotsus KHS, punkt 37, ja 3. mai 2012. aasta otsus kohtuasjas C-337/10: Neidel, punkt 40).

18

Pealegi on selge, et õiguse tasustatud põhipuhkusele eesmärk on võimaldada töötajale puhkust ja vaba aega. See eesmärk erineb haiguspuhkuse eesmärgist. Haiguspuhkust antakse töötajale, et tal oleks võimalik töövõimetuse põhjustanud haigusest taastuda (vt 21. juuni 2012. aasta otsus kohtuasjas C-78/11: ANGED, punkt 19).

19

Nii on Euroopa Kohus juba sedastanud, et eeskätt õiguse tasustatud põhipuhkusele eesmärgist tuleneb, et töötajal, kes on eelnevalt kindlaks määratud põhipuhkuse kasutamiseks ette nähtud ajal haiguspuhkusel, on taotluse alusel ning põhipuhkuse tegeliku saamise huvides õigus kasutada põhipuhkust muul ajal kui see, mis langeb kokku haiguspuhkuse ajaga (vt 10. septembri 2009. aasta otsus kohtuotsus C-277/08: Vicente Pereda, EKL 2009, lk I-8405, punkt 22, ja eespool viidatud kohtuotsus ANGED, punkt 20).

20

Selles osas tuleb täpsustada, et töötajal ei põhipuhkuse taotlust võimalik esitada mitte üksnes enne seda kuupäeva, mil põhipuhkused pannakse kirja ettevõtte puhkuste ajakavasse, vaid ka pärast seda kuupäeva, näidates ära, et ta ei nõustu talle määratud ajaga. Seetõttu ei ole asjakohane ükski ettevõtte ja töötajate esindajate vahelisest kokkuleppest tulenev säte, mis sellist võimalust eitab.

21

Seega, kuigi direktiiviga 2003/88 ei ole vastuolus siseriiklikud õigusnormid või tavad, mis lubavad haiguspuhkusel viibival töötajal selle puhkuse ajal võtta tasustatud põhipuhkust (20. jaanuari 2009. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-350/06 ja C-520/06: Schultz-Hoff jt, EKL 2009, lk I-179, punkt 31), nähtub käesoleva kohtuotsuse punktis 19 viidatud kohtupraktikast siiski, et kui see töötaja ei soovi haiguspuhkuse ajal põhipuhkust võtta, peab tööandja andma talle põhipuhkust muul ajal.

22

Euroopa Kohus on juba otsustanud uue põhipuhkuse aja – mis vastab esialgu kindlaks määratud põhipuhkuse ja haiguspuhkuse kattumise ajale – kindlaksmääramise osas, et lähtuda tuleb siseriiklikus õiguses töötajate puhkuse kindlaksmääramise suhtes kehtivatest eeskirjadest ja korrast, arvestades ühtlasi erinevaid asjassepuutuvaid huve, eelkõige ettevõtja huvidest lähtuvaid ülekaalukaid põhjuseid (vt eespool viidatud kohtuotsus Vicente Pereda, punkt 22).

23

Mis puudutab ettevõtja huvide arvestamist, siis on Euroopa Kohus täpsustanud, et juhul kui töötaja taotlust põhipuhkuse saamiseks muul ajal ei ole võimalik rahuldada niisugustest huvidest lähtuvalt, on tööandja kohustatud andma töötajale põhipuhkust mõnel muul ajal, mille viimati nimetatu välja pakub ning mis on vastavuses tööandja huvidega, ilma et tööandjal oleks õigus a priori keelduda puhkuse andmisest põhjendusega, et nimetatud aeg jääb väljapoole selle põhipuhkuse arvutamise aluseks olevat ajavahemikku (vt eespool viidatud kohtuotsus Vicente Pereda, punkt 23).

24

Nendest kaalutlustest tuleneb, et tööandja ei saa keelduda ettevõtja huvidest lähtuvatel põhjustel töötajale põhipuhkuse andmisest muul ajal. Nimelt, kui arvestada tasustatud põhipuhkuse saamise õiguse kui liidu sotsiaalõiguse põhimõtte erilise tähtsusega, nagu seda on meenutatud käesoleva otsuse punktis 17, tähendab ettevõtja huvide arvestamine üksnes seda, et tööandjal on võimalik keelduda puhkuse andmisest töötaja valitud ajal ja anda puhkust mõnel muul töötaja valitud ajal, mis võib jääda väljapoole puhkuse arvutamise aluseks olevat ajavahemikku, ilma et ta võiks seada küsimuse alla põhipuhkuse kui sellise andmise hilisemal ajaperioodil.

25

Eeltoodut arvestades tuleb esimesele ja teisele küsimusele vastata, et direktiivi 2003/88 artikli 7 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus siseriiklike õigusnormide tõlgendus, mille kohaselt ei ole töötajal, kes on ettevõtte puhkuste ajakavas ühepoolselt kindlaks määratud põhipuhkuse kasutamiseks ette nähtud ajal haiguspuhkusel, õigust saada haiguspuhkuse lõppemisel põhipuhkust mingil muul ajal kui esialgu kokku lepitud – vajadusel ka väljaspool põhipuhkuse arvutamise aluseks olevat ajavahemikku – kui selle välistavad ärilist ja korralduslikku laadi põhjused.

26

Kolmanda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 2003/88 artiklit 7 tuleb tõlgendada niimoodi, et sellega on vastuolus siseriiklike õigusnormide tõlgendamine nii, et need lubavad asendada põhipuhkuse, mida töötaja ei saanud kasutada töövõimetuse tõttu, rahalise hüvitisega, kuigi töösuhet ei ole lõpetatud, kuid esinevad ettevõtja tootmistegevuse või töökorraldusega seotud põhjused, mis ei võimalda töötajal põhipuhkust tegelikult kasutada.

27

Sellele küsimusele vastamiseks tuleb kõigepealt meenutada, et direktiivi 2003/88 artikli 7 lõikes 2 on sätestatud, et „minimaalset tasulist põhipuhkust ei või asendada hüvitisega, välja arvatud töösuhte lõpetamise korral”.

28

Seega tuleb vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale (vt eespool viidatud kohtuotsus Vicente Pereda, punkt 20 ja seal viidatud kohtupraktika, ning kohtuotsus Neidel, punkt 29 ja seal viidatud kohtupraktika) tagada töötajale tema turvalisuse ja tervise kaitseks tegeliku puhkuse andmine. Direktiivi 2003/88 artikli 7 lõige 2 võimaldab asendada kasutamata tasustatud põhipuhkuse saamise õiguse rahalise hüvitisega üksnes töösuhte lõpetamise korral.

29

Kuid põhikohtuasjas on selge, et C. Maestre García töölepingut ei ole lõpetatud, mistõttu ei luba direktiivi 2003/88 artikkel 7 maksta rahalist hüvitist, ja selles osas on täiesti asjakohatud ettevõtja huvidega seotud põhjused, mis väidetavalt takistavad töötajal tegelikult põhipuhkust kasutada.

30

Eeltoodut arvestades tuleb kolmandale eelotsuse küsimusele vastata niimoodi, et direktiivi 2003/88 artiklit 7 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus siseriiklike õigusnormide tõlgendus, mis lubab töölepingu kestuse ajal asendada põhipuhkuse, mida töötaja ei saanud kasutada töövõimetuse tõttu, rahalise hüvitisega.

31

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule seisukohtadega esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kuues koda) otsustab: