This document is an excerpt from the EUR-Lex website
Document 62012CN0459
Case C-459/12: Reference for a preliminary ruling from the Landgericht Hamburg (Germany) lodged on 11 October 2012 — Werner Krieger v ERGO Lebensversicherung AG
Kohtuasi C-459/12: Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Landgericht Hamburg (Saksamaa) 11. oktoobril 2012 — Werner Krieger versus ERGO Lebensversicherung AG
Kohtuasi C-459/12: Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Landgericht Hamburg (Saksamaa) 11. oktoobril 2012 — Werner Krieger versus ERGO Lebensversicherung AG
ELT C 9, 12.1.2013, p. 30–30
(BG, ES, CS, DA, DE, ET, EL, EN, FR, IT, LV, LT, HU, MT, NL, PL, PT, RO, SK, SL, FI, SV)
12.1.2013 |
ET |
Euroopa Liidu Teataja |
C 9/30 |
Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Landgericht Hamburg (Saksamaa) 11. oktoobril 2012 — Werner Krieger versus ERGO Lebensversicherung AG
(Kohtuasi C-459/12)
2013/C 9/50
Kohtumenetluse keel: saksa
Eelotsusetaotluse esitanud kohus
Landgericht Hamburg
Põhikohtuasja pooled
Hageja: Werner Krieger
Kostja: ERGO Lebensversicherung AG
Eelotsuse küsimused
Kas nõukogu 8. novembri 1990. aasta teise direktiivi 90/619/EMÜ otsese elukindlustusega seotud õigusnormide kooskõlastamise kohta, millega nähakse ette sätted teenuste osutamise vabaduse tegeliku kasutamise hõlbustamiseks ja muudetakse direktiivi 79/267/EMÜ (teine elukindlustusdirektiiv) (1), artikli 15 lõike 1 esimest lauset tuleb nõukogu 10. novembri 1992. aasta direktiivi 92/96/EMÜ otsese elukindlustusega seotud õigusnormide kooskõlastamise kohta ning millega muudetakse direktiive 79/267/EMÜ ja 90/619/EMÜ (kolmas elukindlustusdirektiiv) (2) artikli 31 lõiget 1 arvesse võttes tõlgendada nii, et sellega on vastuolus Versicherungsvertragsgesetz’i (kindlustuslepingute seadus) § 5a lõike 2 neljas lause selle 21. juuli 1994. aasta seadusega Drittes Gesetz zur Durchführung versicherungsrechtlicher Richtlinien des Rates der Europäischen Gemeinschaften (Drittes Durchführungsgesetz/EWG zum VAG, nõukogu kindlustusdirektiivide kolmas rakendusseadus) muudetud redaktsioonis, mille kohaselt lõpeb taganemisõigus või vastuväidete esitamise õigus hiljemalt üks aasta pärast esimese kindlustusmakse tasumist, isegi juhul kui kindlustusvõtjat ei ole taganemisõigusest või vastuväidete esitamise õigusest teavitatud?
(1) EÜT L 330, lk 50.
(2) EÜT L 360, lk 1.