1

Apellatsioonkaebuses palub apellant tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu otsuse Schräder vs. Ühenduse Sordiamet – Hansson (LEMON SYMPHONY) (T‑133/08, T‑134/08, T‑177/08 ja T‑242/09, EU:T:2012:430, edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus”), millega Üldkohus jättis rahuldamata apellandi hagi Ühenduse Sordiameti (edaspidi „sordiamet”) apellatsiooninõukogu 23. jaanuari 2009. aasta otsuse (asi A 010/2007) peale, mis käsitles sordile „LEMON SYMPHONY” antud ühenduse sordikaitse tühistamise taotlust (edaspidi „vaidlusalune otsus”).

2

Nõukogu 27. juuli 1994. aasta määruse (EÜ) nr 2100/94 ühenduse sordikaitse kohta (EÜT, L 227, lk 1; ELT eriväljaanne 03/16, lk 390), mida on muudetud nõukogu 25. oktoobri 1995. aasta määrusega (EÜ) nr 2506/95 (EÜT L 258, lk 3; ELT eriväljaanne 03/18, lk 255; edaspidi „määrus nr 2100/94”), artiklis 6 on ette nähtud, et selleks, et sordile saaks anda ühenduse kaitse, peab see muu hulgas olema eristatav ja uudne.

3

Nimetatud määruse artikli 7 kohaselt:

„1.   Sorti käsitatakse eristatavana, kui see eristub teatavast genotüübist või genotüüpide kombinatsioonist tulenevate tunnuste poolest selgelt mis tahes muust artikli 51 kohaselt kindlaksmääratud taotluse esitamise kuupäeval üldiselt tuntud sordist.

[…]”

4

Määruse nr 2100/94 artiklis 10 on määratletud uudsuse kriteeriumid, millele sort peab ühenduse kaitse saamiseks vastama.

5

Määruse artiklis 20, mis käsitleb ühenduse sordikaitse tühistamist, on ette nähtud:

„1.   [Sordiamet] kuulutab ühenduse sordikaitse õigustühiseks, kui on kindlaks tehtud, et:

2.   Kui ühenduse sordikaitse tunnistatakse õigustühiseks, käsitatakse käesolevas määruses kindlaksmääratud toimet kõnealuse sordikaitse puhul algusest peale olematuna.”

6

Määruse artiklites 54 ja 55 on käsitletud sisulist kontrolli ja registreerimiskatseid, mis tuleb läbi viia sordile ühenduse sordikaitse saamiseks.

7

Seoses sordiameti menetlusega on määruse artiklis 75 sätestatud:

„[Sordiameti] otsused on motiveeritud. Otsused võivad põhineda üksnes sellistel kaalutlustel või tõenditel, mille kohta menetlusosalistel on olnud võimalus esitada suulisi või kirjalikke märkusi.”

8

Määruse nr 2100/94 artiklis 76 on ette nähtud:

„[Sordiametis] alustatud menetlustes kontrollib [sordiamet] omal algatusel fakte niivõrd, kuivõrd seda nähakse ette artiklite 54 ja 55 kohase kontrollimisega. Amet jätab tähelepanuta faktid või tõendid, mis ei ole esitatud [sordiameti] poolt kindlaksmääratud tähtaja jooksul.”

9

Määruse nr 2100/94 artikkel 81, mis käsitleb üldpõhimõtteid, on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Kui käesolevas määruses või käesoleva määruse kohaselt vastuvõetud õigusaktides puuduvad menetlust reguleerivad sätted, kohaldab [sordiamet] liikmesriikides üldiselt tunnustatud menetlusõiguse põhimõtteid.

[…]”

10

Komisjoni 17. septembri 2009. aasta määrusega (EÜ) nr 874/2009 kehtestatakse määruse nr 2100/94 rakenduseeskirjad seoses menetlusega sordiametis (ELT L 251, lk 3).

11

Nimetatud määruse artiklis 51 on seoses sordiameti otsuste edasikaebamisega ette nähtud:

„Kui ei ole sätestatud teisiti, kohaldatakse menetlust [sordiametis] käsitlevaid sätteid kaebusemenetluse suhtes mutatis mutandis; sel juhul käsitatakse menetluseosalisi kaebusemenetluse pooltena.”

12

Sama määruse artiklis 63 on sätestatud:

„1.   Asja suulise arutamise ja seletuste andmise protokolli märgitakse asja suulisel arutamisel ja seletuste andmisel saadud oluline teave, menetlusosaliste tehtud asjakohased märkused, menetlusosaliste, tunnistajate ja ekspertide seletused ning kontrolli tulemus.

2.   Tunnistaja, eksperdi või menetluseosalise seletuste protokoll loetakse asjaomasele isikule ette või esitatakse talle läbivaatamiseks. Protokolli tehakse märge, et see formaalsus on läbi viidud ning et seletusi andnud isik kinnitas protokolli. Kui isik protokolli ei kinnita, pannakse kirja tema vastuväited.

3.   Protokollile kirjutab alla töötaja, kes selle koostas, ning töötaja, kes viis läbi asja suulise arutamise või seletuste andmise.

4.   Menetluseosalistele saadetakse protokolli koopia ning vajaduse korral tõlge.”

13

Üldkohus kirjeldas vaidluse aluseks olevaid asjaolusid järgmiselt:

[…]

[…]

[…]

[…]

[…]

[…]

Menetlus sordiameti apellatsiooninõukogus asjades A 005/2007, A 006/2007 ja A 007/2007

[…]

[…]

[…]

[…]

Menetlus sordiameti apellatsiooninõukogus asjas A 010/2007

[…]

14

Apellant esitas vaidlusaluse otsuse peale 24. juunil 2009 hagi.

15

Üldkohtu president otsustas 15. juuni 2010. aasta määrusega liita apellandi poolt otsuste A 007/2007 (kohtuasi T‑133/08), A 006/2007 (kohtuasi T‑134/08), A 005/2007 (kohtuasi T‑177/08) ja A 010/2007 (kohtuasi T‑242/09) peale esitatud hagid suulise menetluse ja kohtuotsuse huvides.

16

Kohtuasjas T‑242/09 esitas apellant hagi põhjendamiseks neli tühistamisväidet.

17

Seoses esimese väitega, mis käsitles määruse nr 2100/94 artiklite 76 ja 81 rikkumist, asus Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 126 seisukohale, et need sätted ei ole selle määruse artiklis 20 ette nähtud ühenduse sordikaitse tühistamise menetluses kohaldatavad juba kas või nimetatud artikli 76 sõnastust arvestades. Ta järeldas sellest kõnealuse kohtuotsuse punktides 128 ja 129, et kohustus tõendada, et taimesort ei vasta ühenduse sordikaitse saamise tingimustele, lasub huvitatud poolel, kes sordi kaitse alla võtmise vaidlustab.

18

Üldkohus lükkas selle väite ainetuse tõttu tagasi, tõdedes, et määrusega nr 2100/94 kehtestatud kord on kooskõlas nii ühenduse disainilahenduse valdkonna sätetega kui ka õiguse üldpõhimõtetega.

19

Üldkohus lisas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 134 siiski, et menetlus sordiametis ei ole puhtalt inkvisitsiooniline menetlus, kuna pooled peavad aegsasti esitama faktilised asjaolud, mille tuvastamist nad sordiametilt soovivad, ning tõendid, mille arvessevõtmist nad sordiametilt soovivad.

20

Sellest järeldusest lähtuvalt asus Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 135–170 analüüsima apellandi esitatud argumente.

21

Seoses sordiameti keeldumisega rahuldada apellandi taotlus uurimistoimingute tegemiseks tõdes Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 138 analoogselt kohtuotsuses ILFO vs. Ülemamet (51/65, EU:C:1966:21) väljakujundatud lahendusega, et apellant ei olnud esitanud sordiameti haldusmenetluses ega apellatsiooninõukogu kaebemenetluses mitte ühtegi tõendit ega mis tahes andmeid oma väidete põhistamiseks. Ta järeldas sellest, et tõendamiskoormise ja tõendite kogumise norme ei ole rikutud, ning leidis, et tegelikult püüdis apellant saada Üldkohtult asjassepuutuvate faktide ja tõendite kohta uut hinnangut.

22

Seetõttu märkis Üldkohus, et tuleb teha vahet sõltuvalt sellest, kas apellatsiooninõukogu järelduste ja faktiliste hinnangute aluseks on või ei ole keerukad hinnangud, võttes arvesse, et ekspertiisi või konkreetsete teaduslike või tehniliste teadmiste olemasolu eeldavate keerukate hinnangute puhul piirdub Üldkohtu kontroll ilmsete vigade kontrollimisega.

23

Mis esiteks puudutab sordi „LEMON SYMPHONY” 1997. aastal toimunud registreerimiskatsetel kasutatud taimse materjali laadi, siis tõdes Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 149, et apellatsiooninõukogu pidas üldtuntuks asjaolu, et pistokste tegemine on levinud praktika. Sellega seoses kohaldas ta analoogia alusel Siseturu Ühtlustamise Ametit (ühtlustamisamet) käsitlevat kohtupraktikat, mille kohaselt ei ole ühtlustamisameti organid oma otsustes kohustatud üldtuntud asjaolusid tuvastama.

24

Üldkohus leidis, et küsimus kasvuregulaatorite mõjust sordi „LEMON SYMPHONY” registreerimiskatsete läbiviimiseks esitatud taimsele materjalile kuulub keeruliste botaaniliste hinnangute hulka. Samas tõdes ta vaidlustatud kohtuotsuse punktis 157, et apellant ei ole esitanud ühtegi asjaolu, mis võimaldaks kindlaks teha ilmse hindamisvea.

25

Mis teiseks puudutab apellandi argumente sordi „LEMON SYMPHONY” algse kirjelduse kohandamise kohta 2006. aastal seoses tunnusega „varte asend”, siis leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 161, et apellant ei ole tõendanud, et see asjaolu oli sellele sordile ühenduse kaitse andmisel määrav.

26

Ühtlasi rõhutas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 166, et tunnus „varte asend”, mille väljendumisaste ulatub „püstisest”„rippuvani”, ei ole absoluutune tunnus, vaid tunnus, mida võib selle konkreetse väljendumisaste tõttu sama liiki kuuluvate sortide vahel võrdlevalt hinnata.

27

Seetõttu lükkas Üldkohus esimese väite osaliselt põhjendamatuse ja osaliselt ainetuse tõttu tagasi.

28

Teise väite, mille kohaselt on rikutud määruse nr 2100/94 artikleid 7 ja 20, lükkas Üldkohus tagasi, arvestades esimese väite analüüsimisel esitatud asjaolusid, mis puudutavad 1997. aastal läbi viidud registreerimiskatsete tarbeks kasutatud materjali keemilist ja mehaanilist töötlemist ja pistokstest saadud materjali kasutamist.

29

Seoses kolmanda väitega, mille kohaselt on rikutud määruse nr 2100/94 artiklit 75, märkis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 181 ja 182, et õigus olla ära kuulatud ei tähenda, et kohus peab pooled ära kuulama kõikides tema õiguslikus hinnangus olevates küsimustes. Konkreetsemalt tuvastas Üldkohus esimese väite analüüsimise raames, et pistokste kasutamine registreerimiskatsetel on apellandile teadaolev levinud praktika.

30

Seoses neljanda väitega, mille kohaselt on rikutud määruse nr 874/2009 artiklit 63, leidis Üldkohus sisuliselt, et apellatsiooninõukogu ei rikkunud ühtegi menetlusnormi.

31

Seetõttu jättis Üldkohus hagi tervikuna rahuldamata.

32

Mis puudutab hagisid kohtuasjades T‑133/08, T‑134/08 ja T‑177/08, siis tõdes Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 217, et seoses 4. detsembri 2007. aasta istungiga ei järgitud apellandi puhul minimaalset ühekuulist apellatsiooninõukogusse kohalekutsumise tähtaega.

33

Ta järeldas sellest vaidlustatud kohtuotsuse punktis 237, et rikutud on olulist menetlusnormi, mis toob kaasa kohtuasjades T‑133/08, T‑134/08 ja T‑177/08 vaidlustatud kolme otsuse tühistamise. Sellele vaatamata jättis ta rahuldamata nõude muuta kirjelduse kohandamise otsust.

34

Apellant esitab apellatsioonkaebuse põhjendamiseks kuus väidet, mis jagunevad erinevateks argumentideks.

35

Esimeses ja teises väites heidab apellant Üldkohtule ette tõendamiskoormise ja tõendite kogumise normide rikkumist ning asjaolude omal algatusel kontrollimise põhimõtet. Kolmandas ja neljandas väites leiab apellant, et rikutud on seaduslikkuse kontrolli põhimõtet ja vaidlustatud kohtuotsus on põhjendamata. Viiendas ja kuuendas väites heidab apellant Üldkohtule sisuliselt ette tema õiguse olla ära kuulatud tagamata jätmist ja vaidlusaluse otsuse seaduslikkuse täieliku kontrolli läbiviimata jätmist.

36

Esimese väitega heidab apellant Üldkohtule sisuliselt ette õigusnormi rikkumist, kuna nimetatud kohus otsustas, et apellatsiooninõukogu ei saanud tegutseda omal algatusel, ja samuti heidab ta ette tema õiguse tõhusale õiguskaitsevahendile ja hea halduse põhimõtte rikkumist.

37

Esiteks heidab apellant Üldkohtule ette, et viimane asus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 126 seisukohale, et määruse nr 2100/94 artikkel 76 ei ole apellatsiooninõukogu menetlustele kohaldatav, rikkudes järelikult määruse nr 874/2009 artiklit 51.

38

Teiseks ei ole vaidlustatud kohtuotsuse punktis 129 sisalduv tõdemus, et sordiametis ja tema apellatsiooninõukogus toimuv tühistamismenetlus on võistlev, apellandi hinnangul kooskõlas määruse nr 2100/94 artikli 20 sõnastusega. Seda, et tegemist on inkvisitsioonilise menetlusega, kinnitab muu hulgas võrdlemine ühenduse kaubamärki või kasulikku mudelit käsitlevate vastavate normidega.

39

Kolmandaks moonutas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 133 apellandi poolt esimeses kohtuastmes esitatud argumente.

40

Neljandaks eiras Üldkohus hea halduse põhimõtteid ja õigust tõhusale õiguskaitsevahendile, keeldudes läbi vaatamast asjaolusid, mis apellant oli apellatsiooninõukogule esitanud.

41

Sordiamet rõhutab tema poolt läbiviidavate menetluste eripära. Täpsemalt rõhutab ta, et määruse nr 2100/94 artikli 20 alusel alustatud tühistamismenetluses toimub üksnes omaalgatuslik uurimine. Kuna selles menetluses ei ole pooli, on sordiamet kohustatud objektiivselt uurima kõiki asjassepuutuvaid asjaolusid. J. Hansson märgib, et sordiametil on lai kaalutlusõigus kolmanda isiku esitatud asjaolude hindamisel, et põhjendada niisuguse menetluse algatamist.

42

Käesoleval juhul kohaldas sordiamet neid põhimõtteid ja keeldus apellandi taotletud tühistamismenetluse algatamisest.

43

Ülejäänud väidete osas leiavad sordiamet ja J. Hansson, et apellandi argumendid on ainetud või igal juhul vastuvõetamatud, kuna nendega kritiseeritakse Üldkohtu poolt faktidele antud hinnangut.

44

Kuna apellant ei ole nõus Üldkohtu lähenemisviisiga tõendite kogumisele ja tõendamiskoormisele, siis tuleb esmalt kontrollida, kas Üldkohus on selles küsimuses rikkunud õigusnormi.

45

Selles osas tuleb esiteks sarnaselt vaidlustatud kohtuotsuse punktis 126 Üldkohtu poolt märgituga tõdeda, et määruse nr 2100/94 artikli 76 sätete kohaselt on faktide omal algatusel kontrollimise põhimõte piiratud asjaoludega, mida tuleb kontrollida vastavalt sama määruse artiklitele 54 ja 55.

46

Teiseks on sordiametis toimuvaid menetlusi käsitlevad sätted vastavalt määruse nr 874/2009 artiklile 51 mutatis mutandis kohaldatavad ka apellatsioonimenetlustele. Niisiis on faktide omal algatusel kontrollimise põhimõte kohaldatav ka niisugusele apellatsiooninõukogus toimuvatele menetlusele.

47

Seetõttu rikkus Üldkohus õigusnormi, kui ta otsustas, et faktide omal algatusel kontrollimise põhimõte ei ole kohaldatav apellatsiooninõukogus toimuvatele menetlusele.

48

See õigusnormi rikkumine ning vaidlustatud kohtuotsuse punktis 135 esitatud arutluskäik, mis ilmselt sellele rikkumisele viis, ei tingi iseenesest siiski vaidlustatud kohtuotsuse tühistamist, kuna Üldkohus kontrollis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 136 ikkagi, kas tõendid, mis apellant apellatsiooninõukogule esitas, vastavad faktide omal algatusel kontrollimise põhimõttega seotud kriteeriumidele.

49

Niisiis tuleb järgmiseks hinnata, ega Üldkohus ei ole selles osas õigusnormi rikkunud.

50

Sellega seoses tuleb meeles pidada, et menetlus, mille tulemusel tehti vaidlusalune otsus, on menetlus apellatsiooninõukogus, kuhu on esitatud kaebus sordiameti otsuse peale jätta ühenduse sordikaitse määruse nr 2100/94 artikli 20 lõike 1 alusel tühiseks tunnistamata.

51

Selle sätte kohaselt tunnistab sordiamet ühenduse sordikaitse õigustühiseks, kui on kindlaks tehtud, et määruse nr 2100/94 artiklites 7–10 sätestatud tingimused ei olnud sordi ühenduse kaitse alla võtmise ajal täidetud.

52

Tingimused, mis on seotud eelkõige eristatavuse ja uudsusega, on nimetatud määruse artikli 6 kohaselt ühenduse sordikaitse alla võtmise sine qua non tingimused. Seetõttu on nende tingimuste puudumisel antud kaitse ebaseaduslik ja selle tühiseks tunnistamine lähtub üldistest huvidest.

53

Mõistagi võib õigustamatult antud sordikaitse tühiseks tunnistada ka kolmanda isiku huvides, eriti juhul, kui see isik on esitanud ühenduse sordikaitsetaotluse, mis on rahuldamata jäetud põhjusel, et sort, millele kaitset taotletakse, ei ole õigustamatult kaitstud sordist eristatav.

54

Samas ei anna see kolmandale isikule õigust igal juhul ja ilma konkreetsete põhjendusteta nõuda sordikaitse tühiseks tunnistamist pärast sordi kaitse alla võtmist ja määruse nr 2100/94 artiklis 59 kolmandatele isikutele vastuväidete esitamiseks antud tähtaegade möödumist.

55

Sellega seoses tuleb meeles pidada, et sordikaitse andmise menetluses kontrollitakse sorti, millele kaitset taotletakse, sisuliselt ja sellega viiakse läbi põhjalikud ja keerulised registreerimiskatsed vastavalt nimetatud määruse artiklitele 54 ja 55.

56

Niisiis on sordiametil lai kaalutlusõigus seoses sordikaitse tühiseks tunnistamisega määruse nr 2100/94 artikli 20 tähenduses, kuivõrd kaitse alla võetud sorti on eelmises punktis kirjeldatud korras kontrollitud. Seega saavad üksnes tõsised kahtlused selles, kas nimetatud määruse artiklis 7 või 10 sätestatud tingimused olid selle määruse artiklites 54 ja 55 ette nähtud kontrollimiste ajal täidetud, õigustada sordile antud kaitse uuesti läbivaatamist määruse nr 2100/94 artikli 20 alusel toimuvas tühistamismenetluses.

57

Selles kontekstis peab sordikaitse tühistamist taotlev kolmas isik esitama olulised tõendid ja faktilised asjaolud, mis annavad alust tõsisteks kahtlusteks nimetatud määruse artiklite 54 ja 55 alusel läbi viidud kontrollimiste järel antud sordikaitse õigusvastasuses.

58

Järelikult oli apellandi ülesanne vaidlusaluse otsuse peale esitatud hagi menetlemise raames tõendada, et tema poolt sordiametis sisulise kontrolli ja registreerimiskatsetega seoses esitatud fakte ja tõendeid arvestades oli sordiamet kohustatud läbi viima määruse nr 2100/94 artikli 20 lõike 1 punktis a ette nähtud kontrolli.

59

Neid asjaolusid arvestades tuleb viimaks analüüsida, kas Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta uuris „faktide omal algatusel kontrollimise” põhimõtte täitmist apellatsiooninõukogu poolt.

60

Mis puudutab asjaolusid, mille apellant esitas eelnevalt antud sordikaitse tühiseks tunnistamise põhjendamiseks, siis tõdes Üldkohus esiteks vaidlustatud kohtuotsuse punktis 138, et apellant ei ole esitanud mitte ühtegi tõendit ega mis tahes andmeid, mis oleks esmapilgul usutav tõend toetamaks tema väidet, et mehaaniline ja keemiline töötlemine või pistokste lõikamine, nagu toimus käesolevas asjas, võisid moonutada „LEMON SYMPHONY” registreerimiskatsete tulemusi 1997. aastal.

61

Teiseks tuletas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 157 meelde, et hageja ei esitanud üheski menetlusfaasis mis tahes konkreetseid andmeid ega tõendeid, mis toetaks tema väiteid, eelkõige neid, mis puudutavad kasvuregulaatorite püsivat mõju.

62

Mis viimaseks puudutab hea halduse põhimõtte ja õiguse tõhusale õiguskaitsevahendile rikkumist, siis toimikust ilmneb, et apellant rõhutas apellatsiooninõukogule esitatud kaebuse põhjendamiseks, et sordi „LEMON SYMPHONY” 1997. aastal toimunud registreerimiskatseteks esitatud taimne materjal oli puudulik, kuna esiteks oli nendeks katseteks esitatud taimi mehaaniliselt ja keemiliselt töödeldud, ning teiseks olid need J. Hanssoni saadetud taimede pistoksad.

63

Arvestades neid tuvastusi ja pidades silmas käesoleva kohtuotsuse punktides 57 ja 58 välja toodud põhimõtteid, ei rikkunud Üldkohus tõendite kogumisel õigusnormi, otsustades, et apellant ei olnud esitanud õiguslikust seisukohast piisavaid faktilisi asjaolusid ja tõendid, mis võimaldanuks järeldada, et määruse nr 2100/94 artiklis 7 ette nähtud tingimus ei olnud sordi „LEMON SYMPHONY” registreerimiskatsete ajal täidetud, vastasel juhul oleks see andnud alust tühiseks tunnistamisele vastavalt nimetatud määruse artikli 20 lõikele 1.

64

Järelikult ei saa nõustuda argumentidega, mis tulenevad hea halduse põhimõtte ja õiguse tõhusale õiguskaitsevahendile rikkumisest.

65

Nende kaalutluste tõttu tuleb esimene väide tagasi lükata.

66

Teise väitega heidab apellant Üldkohtule sisuliselt ette tõendamiskoormise ja tõendite kogumise normide rikkumist vaidlustatud kohtuotsuse punktides 136–138.

67

Selle väite raames esitatud esimese argumendiga leiab apellant, et Üldkohus kohaldas sordiametile esitatud menetlustoimingu tegemise taotlusele vääralt Euroopa Kohtu poolt kohtuasjas ILFO vs. Ülemamet (51/65, EU:C:1966:21) väljakujundatud kohtupraktikat, mille kohaselt ei ole poole esitatud taotlus menetlustoimingu tegemiseks vastuvõetav, kui ta ei esita niisuguse toimingu määramise põhjendamiseks mis tahes esmapilgul usutavaid tõendeid.

68

Seda tehes rikkus Üldkohus apellandi väitel nelja õigusnormi. Esiteks ei ole viidatud kohtupraktikast tulenevad põhimõtted kooskõlas määruse nr 2100/94 artikliga 76. Teiseks ei täitnud Üldkohus põhjendamiskohustust, kuna ta ei selgitanud niisuguse kohtupraktika kohaldamise vajalikkust. Kolmandaks rikkus ta õigust õiglasele menetlusele, sidudes menetlustoimingu tegemise tingimusega, mida menetluse ühelgi hetkel ei olnud mainitud. Neljandaks kohaldas ta viidatud kohtupraktikat ebaõigesti, kuna selles ei mainita vajadust, et menetlustoimingute tegemiseks tuleb esitada esmapilgul usutavaid tõendeid.

69

Teise argumendiga rõhutab apellant, et isegi kui oletada, et tema ülesandeks oli esitada esmapilgul usutavaid tõendeid, on vaidlustatud kohtuotsuses siiski rikutud õigusnormi, sest Üldkohus moonutas apellandi esitatud fakte ja tõendeid, eriti mis puudutab kontrollitud taimse materjali mehaanilise ja keemilise töötlemise mõju ja pistokste abil paljundamist.

70

Sordiamet ja J. Hansson väidavad, et vaidlustatud kohtuotsus „on korrektne” olenemata küsimusest, kas tõendamiskoormis või esmapilgul usutavate tõendite esitamise kohustus lasub apellandil, kuna apellatsiooninõukogu andis oma hinnangu apellandi argumentidele ja seisukohtadele. Samuti ei rikkunud Üldkohus menetlustoimingute tegemiseks väljakujundatud eeskirjade kohaldamisel nende hinnangul ühtegi õigusnormi.

71

Seoses apellandi esimese argumendiga ei saa Üldkohtule esiteks ette heita tal lasuva põhjendamiskohustuse rikkumist.

72

Nimelt tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast esiteks, et põhjendamiskohustus, mis Üldkohtul Euroopa Kohtu põhikirja artikli 36 alusel lasub ja mida kohaldatakse Üldkohtule sama põhikirja artikli 53 esimese lõigu ja Üldkohtu kodukorra artikli 81 alusel, ei nõua, et Üldkohus esitaks ammendava ning üksikasjaliku ülevaate menetluse poolte kõikidest arutluskäikudest. Üldkohtu põhjendus võib seega olla tuletatav, tingimusel et see võimaldab huvitatud isikutel teada saada Üldkohtu otsuse põhjendused ja anda Euroopa Kohtu käsutusse tema kontrolli teostamiseks piisavalt asjaolusid (vt eelkõige kohtuotsus Nexans ja Nexans France vs. komisjon, C‑37/13 P, EU:C:2014:2030, punkt 21 ning seal viidatud kohtupraktika).

73

Samas on Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 137 põhjendanud kohtuotsuses ILFO vs. Ülemamet (51/65, EU:C:1966:21) väljakujundatud põhimõtete analoogia alusel apellatsiooninõukogule kohaldamist sellega, et apellatsiooninõukogu on kohtulaadne organ.

74

Lisaks ei ole niisugune kohaldamine vastuolus määruse nr 2100/94 artiklist 76 tuleneva faktide omal algatusel kontrollimise põhimõttega, sest nii nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktidest 53 ja 54, on kaebaja ülesandeks esitada selle määruse artikli 20 lõikes 1 ette nähtud tühistamismenetluse algatamise taotluse raames olulisi andmeid, millest ilmneb, et vaidlustatud sordikaitse seaduslikkuses on põhjust tõsiselt kahelda.

75

Teiseks, nagu märgib kohtujurist oma ettepaneku punktis 76, tuleneb määruse nr 2100/94 artiklist 81, et sordiameti menetlustes kohaldatakse liikmesriikides üldiselt tunnustatud menetlusõiguse põhimõtteid.

76

Seetõttu ei saa Üldkohtule ette heita, et ta tõdes, et apellant oleks pidanud apellatsiooninõukogus esitama esmapilgul usutavaid tõendeid, saavutamaks menetlustoimingu tegemise apellatsiooninõukogu poolt.

77

Teiseks ei ilmne vaidlustatud kohtuotsusest, et Üldkohus kohaldas kohtuotsusest ILFO vs. Ülemamet (51/65, EU:C:1966:21) tulenevaid põhimõtteid ebaõigesti.

78

Nimelt tõdes Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 138, et apellant ei ole oma taotluse põhjendamiseks esitanud mitte ühtegi tõendit ega mis tahes andmeid.

79

Neil asjaoludel ei saa apellant väita, et Üldkohus leidis ebaõigesti, et tal ei olnud võimalik nõuda menetlustoimingu tegemist, samas kui apellant ise ei olnud esitanud esmapilgul usutavaid tõendeid.

80

Apellant väidab sellega seoses, et Üldkohus moonutas fakte ja tõendeid, mis apellant sordiameti menetluses esitas ning mis esiteks puudutasid sordi „LEMON SYMPHONY” registreerimiskatsetel kasutatud materjali keemilise ja mehaanilise töötluse mõju, ja teiseks selle sordi pistokste kasutamist nende katsete tarbeks.

81

Sissejuhatuseks tuleb meelde tuletada, et ELTL artiklist 256 ja Euroopa Kohtu põhikirja artikli 58 esimesest lõigust tuleneb, et ainult Üldkohus on pädev esiteks fakte tuvastama – välja arvatud juhul, kui tema tuvastatu sisuline ebaõigsus tuleneb temale esitatud toimiku materjalidest – ja teiseks neid fakte hindama. Kui Üldkohus on faktid tuvastanud või neid hinnanud, on Euroopa Kohus vastavalt ELTL artiklile 256 siiski pädev kontrollima nendele faktidele antud õiguslikku kvalifikatsiooni ja Üldkohtu poolt neist tuletatud õiguslikke tagajärgi (vt eelkõige kohtuotsus CB vs. komisjon, C‑67/13 P, EU:C:2014:2204, punkt 41 ja seal viidatud kohtupraktika).

82

Apellant viitab esiteks sordi „LEMON SYMPHONY” registreerimiskatsete läbiviimise eest vastutava Bundessortenamti teenistuja 13. jaanuari 1997. aasta kirjale, märkides, et „registreerimiskatsete nõuetekohane läbiviimine võib [saadetud materjali kasvuregulaatoritega töötlemise tõttu] mitte õnnestuda”.

83

Sellega seoses tuleb esiteks märkida, et nagu nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktis 64 Üldkohtu poolt antud faktiliste asjaolude ülevaatest, kinnitas Bundessortenamti teenistuja asjades A 005/2007, A 006/2007 ja A 007/2007 4. detsembril 2007 apellatsiooninõukogus toimunud istungil, et „ei olnud kahtlusi 1997. aasta juulis/augustis läbi viidud katsete kvaliteedi osas”, sest kasvuregulaatorite mõju oli kadunud.

84

Teiseks leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 164, et riigi pädeval asutusel on õigus registreerimiskatsete käigus hinnata ja otsustada, kas J. Hanssoni saadetud taimne materjal on tegelikult ebasobiv või kas pistokste lõikamise tehnikaga – nagu käesolevas asjas – saab taimse materjali algseid puudusi kõrvaldada.

85

Kuna apellant ei ole vaidlustanud hinnangut, mille Bundessortenamti teenistuja andis pärast apellandi viidatud asjaolude asetleidmist ja millest ilmneb, et kasvuregulaatorite mõju oli sordi „LEMON SYMPHONY” registreerimiskatsete ajaks kadunud, leidis Üldkohus ilma kohtuasja faktilisi asjaolusid ja apellandi esitatud tõendeid moonutamata, et apellant ei ole esitanud ühtegi asjaolu, mis seaks apellatsiooninõukogu antud hinnangu kahtluse alla.

86

Mis teiseks puudutab apellandi väiteid seoses ohuga, et teatava sordi pistokste teel paljundamise abil saadud materjali kasutamise tõttu võivad registreerimiskatsed ebaõnnestuda, siis piisab kui märkida, et kuna apellandi arvates on niisugune oht üldtuntud, siis ei ole tarvis esitada tõendeid selle ohu esinemise kohta käesoleval juhul.

87

Neil asjaoludel ei jäänud Üldkohtul muud üle kui tõdeda, et apellant ei olnud täitnud menetlustoimingu tegemiseks vajalikke nõudeid.

88

Seetõttu ei saa Üldkohtule ette heita kohtuasja faktiliste asjaolude või apellandi esitatud tõendite moonutamist.

89

Neid kaalutlusi silmas pidades ei saa teise väitega nõustuda.

90

Kolmanda väitega rõhutab apellant sisuliselt, et Üldkohus rikkus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 141–151 tal lasuvat seaduslikkuse kontrollimise kohustust ja moonutas faktilisi asjaolusid.

91

Esiteks heidab apellant Üldkohtule ette selle eiramist, et sordiameti lihtsat ekspertiisi pistokste tegemise praktika kohta ei saa lugeda „üldtuntud asjaoluks”. Igal juhul aga moonutati seda „asjaolu” ja üldtuntud asjaoluks kvalifitseerimise seaduslikkust ei kontrollitud.

92

Teiseks rikkus Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 147 õigusnormi, jättes põhjendamata järelduse, et apellatsiooninõukogu arutluskäik on „kooskõlas […] käsitletava asja objektiivsete andmetega, nagu need toimikust nähtuvad”.

93

Kolmandaks osutab apellant teatavatele vigadele, mis Üldkohus on muu hulgas teinud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 147 käesoleva asja faktilistele asjaoludele viitamisel.

94

Sordiamet rõhutab, et põhiosas kordab see väide eelmiste väidete raames esitatud argumente.

95

J. Hansson nendib, et apellandi väljatoodud faktivead ei mõjuta vaidlustatud kohtuotsuse seaduslikkust.

96

Esiteks tuleb märkida, et tegelikult on apellandi argumentide eesmärk kritiseerida Üldkohtu poolt faktilistele asjaoludele antud hinnangut, mis – nagu meenutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 81 –, ei allu Euroopa Kohtu kontrollile apellatsioonimenetluses, välja arvatud juhul, kui fakte on moonutatud.

97

Niisiis, kui apellant heidab Üldkohtule ette, et viimane tõdes, et J. Hanssoni esitatud taimedest võetud pistokste kasutamine registreerimiskatsetel on üldtuntud asjaolu, siis lähtub ta paratamatult eeldusest, et pistokstest saadud materjal ei ole nende katsete läbiviimiseks sobiv – vastasel juhul oleks see argument ainetu.

98

Niisuguse asjaolu hindamine eeldab aga tingimata faktiliste asjaolude hindamist, mis ei kuulu Euroopa Kohtu pädevusse apellatsioonimenetluses.

99

Igal juhul oli apellandi ülesandeks esitada selle kohta oma väidete toetamiseks tõendeid, mida ta aga ei teinud, nagu on tuvastatud käesoleva kohtuotsuse punktides 84–86.

100

Teiseks, isegi kui oletada, et Üldkohus tegi vigu sordiameti ja Bundessortenamti teenistujate nimedes, ei ole apellant selgitanud, mil määral võivad need vead seada vaidlustatud kohtuotsuse seaduslikkuse kahtluse alla. Igal juhul ei ole ilmne, et niisugused vead seavad selle kohtuotsuse sisu kahtluse alla.

101

Järelikult tuleb kolmas väide tagasi lükata.

102

Neljanda väitega, mis käsitleb vaidlustatud kohtuotsuse punkte 152–157, heidab apellant Üldkohtule sisuliselt ette põhjenduste esitamata jätmist.

103

Selle väite raames arendatud esimese argumendiga väidab apellant, et vaidlustatud kohtuotsus on vastuoluline, kuna ühest küljest tõdes Üldkohus selle kohtuotsuse punktis 10, et esitatud materjali mehaaniline ja keemiline töötlemine ohustab sordi „LEMON SYMPHONY” registreerimiskatsete läbiviimist, ja teisest küljest otsustas Üldkohus selle kohtuotsuse punktis 156, et apellant ei olnud esitanud konkreetseid asjaolusid, mis tõendaks, et uuritud taimne materjal ei olnud nende katsete tegemiseks sobiv.

104

Teise argumendiga väidab apellant, et Üldkohus oleks pidanud kontrollima ka seda, kas kogutud tõendid sisaldavad kogu asjakohast teavet, mida keerulise olukorra hindamisel tuleb arvesse võtta, ja kas kõnealused tõendid võivad toetada järeldusi, mis nende pinnalt on tehtud.

105

Sordiamet märgib, et apellant kritiseerib ainult Üldkohtu läbiviidud faktide tuvastamist. Lisaks on neljanda väite teine argument täiesti alusetu.

106

J. Hansson rõhutab, et apellant oleks pidanud esitama vähemalt andmed, millest nähtub, et kasvuregulaatorid toovad kaasa mitte ainult kasvu määravate kriteeriumide ebaõige hindamise, vaid ka määruse nr 2100/94 artiklis 7 sätestatud eristatavuse kriteeriumi ebaõige hindamise.

107

Kuna apellant leiab selles väites esiteks, et vaidlustatud kohtuotsuses on vastuolu, siis tuleb meelde tuletada, et nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktist 83, tõdes Üldkohus, et Bundessortenamtil ei olnud kahtlusi sordi „LEMON SYMPHONY” registreerimiskatsetel kasutatud taimse materjali kvaliteedis. Seetõttu ei ole vaidlustatud kohtuotsuses vastuolusid, kui selle punktis 156 tõdetakse, et apellant ei ole esitanud mis tahes andmeid vastupidise tõendamiseks.

108

Teiseks tuleb tõdeda, et igal juhul on hinnangud, mille Üldkohus andis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 152–157 ja millele apellant käesoleva väitega vastu vaidleb, esitatud vaidlustatud kohtuotsuse punktide 141–151 täiendamiseks. Seetõttu ei oleks vaidlustatud kohtuotsust põhjust tühistada isegi juhul, kui apellandi poolt apellatsioonkaebuse põhjendamiseks esitatud neljanda väitega tuleks nõustuda.

109

Järelikult tuleb neljas väide tagasi lükata.

110

Viiendas väites vaidleb apellant vastu Üldkohtu hinnangutele, mis sisalduvad vaidlustatud kohtuotsuse punktides 159–162.

111

Esiteks leiab ta, et Üldkohus rikkus määruse nr 2100/94 artiklit 7 vaidlustatud kohtuotsuse punktis 159 oleva tõdemusega, et sordi „LEMON SYMPHONY” eristatavust selle sätte tähenduses „ei määratud kindlaks ainuüksi – või kui üldse –” tunnusest „varte asend” lähtudes. Lisaks väidab apellant, et Üldkohus laiendas õigusvastaselt hagi eset.

112

Teiseks märgib apellant, et Üldkohus moonutas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 160 fakte, tuvastades, et sordi „LEMON SYMPHONY” 2006. aastal kohandatud kirjeldus ei erine 1997. aasta algsest kirjeldusest. Lisaks rikkus Üldkohus apellandi hinnangul määruse nr 2100/94 artikli 20 lõiget 2, kuna ta ei asunud seisukohale, et sorti, mille kirjeldust on muudetud, ei oleks tohtinud registreerida.

113

Kuuenda väite raames, millega vaieldakse vastu Üldkohtu hinnangutele vaidlustatud kohtuotsuse punktides 165–168, väidab apellant esmalt, et kohus on moonutanud faktilisi asjaolusid, kuivõrd apellant ei piiranud oma argumente küsimusega, kas tunnus „varte asend” on suhteline või absoluutne.

114

Järgmiseks heidab apellant Üldkohtule ette, et viimane laiendas vaidluse eset õigusvastaselt argumentidele, mis kuuluvad kohtuasja T‑177/08 menetlusse.

115

Viimaseks rikkus Üldkohus kohustust viia läbi vaidlusaluse otsuse seaduslikkuse täielik kontroll, kuna ta ei nõustunud apellandi väitega, et apellatsiooninõukogu ei kaalunud apellandi argumente.

116

Sordiamet rõhutab seoses viienda väitega, et Üldkohtu järeldust vaidlustatud kohtuotsuse punktis 159 tuleb mõista nii, et 1997. aastal ei leidunud ühtegi võrreldavat sorti.

117

J. Hansson leiab, et kritiseeritud järeldused ei ole kaitse alla võetud sordi eristatavuse seisukohalt olulised.

118

Seoses kuuenda väitega rõhutab sordiamet, et apellant mõistab vaidlustatud kohtuotsust ebaõigesti. Pealegi ei ole ükski varte asendiga seotud järeldus vaidlustatud kohtuotsuse seaduslikkuse üle otsustamisel oluline.

119

J. Hansson rõhutab, et sordi eristatavusele antav hinnang lähtub selle sordi võrdlusest, millele sordikaitse alla võtmist taotletakse, samasse liiki kuuluvate teiste tuntud sortidega. Seetõttu saab eristatavuse kriteeriume hinnata ainult niisuguse võrdluse alusel.

120

Kõigepealt tuleb märkida, et ühest küljest seab apellant viienda ja kuuenda väitega kahtluse alla vaidlustatud kohtuotsuse punktides 159–162 ja 165–168 sisalduvad Üldkohtu hinnangud, mis puudutavad apellandi argumente, mida Üldkohus pidas ainetuteks, nagu ta rõhutas selle kohtuotsuse punktis 158.

121

Järelikult, kuna Üldkohus otsustas põhjendatult, et apellant ei olnud esitanud mis tahes andmeid ega tõendeid, mis võimaldaks sordile „LEMON SYMPHONY” sordikaitse andmisega päädinud registreerimiskatsed kahtluse alla seada, siis ei saa apellandi argumendid tunnuse „varte asend” väljendumisastme kohta tuua kaasa vaidlustatud kohtuotsuse tühistamist.

122

Kuna apellant ei ole suutnud tõendada, et sordi „LEMON SYMPHONY” registreerimiskatseteks kasutatud taimne materjal ei olnud sobiv ning eristatavuse, ühtlikkuse ja püsivuse kriteeriumid ei olnud seetõttu täidetud, on selle sordi kirjelduse kohandamist käsitlevad argumendid samuti ainetud.

123

Teisest küljest, nagu on käesoleva kohtuotsuse punktis 81 meenutatud, on apellatsioonkaebus piiratud õiguslike küsimustega ning välja arvatud juhul, kui fakte või tõendeid on moonutatud, ei kujuta nende kohta antud hinnangud endast õigusküsimust, mis iseenesest on apellatsioonimenetluses Euroopa Kohtu kontrollile allutatud.

124

Seda arvestades ei saa apellant kahtluse alla seada Üldkohtu poolt antud faktihinnanguid, sealhulgas neid, mis puudutavad sordi „LEMON SYMPHONY” tunnuse „varte asend” väljendumisastet.

125

Neid kaalutlusi arvestades tuleb hinnata iga argumenti, mis on esitatud apellatsioonkaebuse viienda ja kuuenda väite põhjendamiseks.

126

Esiteks, apellant väidab, et tunnus „varte asend” on tingimata hõlmatud sordi eristatavuse kontrollimisega määruse nr 2100/94 artikli 7 alusel.

127

Kui aga apellant heidab Üldkohtule ette viimati nimetatud artikli rikkumist, kui Üldkohus tõdeb vaidlustatud kohtuotsuse punktis 159, et sordi eristatavust ei määratud kindlaks ainuüksi – või kui üldse – tunnusest „varte asend” lähtudes, siis mõistab ta vaidlustatud kohtuotsust ebaõigesti.

128

Üldkohus nimelt ei väitnud, et määruse nr 2100/94 artiklis 7 ette nähtud eristatavuse kontrollimisel ei pea tunnust „varte asend” arvesse võtma. Samas on ilmne, et taimesordi eristatavuse kontrollimine eeldab tingimata võrdlussortide olemasolu. Seetõttu tuleb tunnust „varte asend” hinnata lähtuvalt niisuguste sortide olemasolust, millel on rohkem või vähem määrav roll seoses selle sordi eristatavusega, millele sordikaitset taotletakse.

129

Seetõttu tuleb tagasi lükata viienda väite raames arendatud esimene ja teine argument ning kuuenda väite raames esitatud kolmas argument.

130

Lisaks ei saa Üldkohtule ette heita seisukohta, et tunnuse „varte asend” kirjelduse kohandamine ei sea kahtluse alla sordi „LEMON SYMPHONY” sordikaitset. Nimelt, kuna see tunnus määratakse võrdluses teiste taimesortidega, on kirjelduse täpsustamine vältimatu sedamööda, kuidas teised taimesordid tekivad.

131

Neil asjaoludel tuleb viienda väite raames esitatud kolmas ja neljas argument tagasi lükata.

132

Lõpuks ei saa apellant iseendale vastu rääkimata Üldkohtule ette heita ühest küljest seda, et Üldkohus võttis seisukoha argumentide suhtes, mis puudutavad menetlust kohtuasjas T‑177/08, kui apellant ise need argumendid esitas, ja teisest küljest seda, et Üldkohus ei viinud läbi vaidlusaluse otsuse täielikku seaduslikkuse kontrolli osas, milles selles otsuses ei võetud arvesse apellandi argumente tunnuse „varte asend” kohta, heites samal ajal Üldkohtule ette just nimelt selle tunnuse kohta seisukoha võtmist. Seetõttu tuleb kuuenda väite raames esitatud esimene ja teine argument tagasi lükata.

133

Kuna viies ja kuues väide tuleb tagasi lükata, tuleneb kõigist eelnenud kaalutlustest, et apellatsioonkaebus tuleb tervikuna tagasi lükata.

134

Vastavalt Euroopa Kohtu kodukorra artikli 138 lõikele 1, mida kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuste suhtes, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna sordiamet on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja R. Schräder on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud temalt välja mõista.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (esimene koda) otsustab: