—

L. Amatori jt, esindaja: avvocato R. Bolognesi,

—

Telecom Italia SpA ja Telecom Italia Information Technology Srl, varem Shared Service Center Srl, esindajad: avvocato A. Maresca, avvocato R. Romei ja avvocato F. R. Boccia,

—

Itaalia valitsus, esindaja: G. Palmieri, keda abistas avvocato dello Stato L. D’Ascia,

—

Euroopa Komisjon, esindajad: C. Cattabriga ja J. Enegren,

1

Eelotsusetaotlus puudutab nõukogu 12. märtsi 2001. aasta direktiivi 2001/23/EÜ ettevõtjate, ettevõtete või nende osade üleminekul töötajate õigusi kaitsvate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (EÜT L 82, lk 16; ELT eriväljaanne 05/04, lk 98) artikli 1 lõike 1 punktide a ja b tõlgendamist.

2

Taotlus on esitatud ühelt poolt L. Amatori ja 74 teise hageja ning teiselt poolt Telecom Italia SpA (edaspidi „Telecom Italia”) ja Telecom Italia Information Technology Srl – varem Shared Service Center Srl (edaspidi „TIIT”) – vahelises kohtuvaidluses, mis puudutab Telecom Italia poolt TIIT kapitali informaatikaga tegeleva allüksuse „IT Operations” (edaspidi „allüksus IT Operations”) üleandmise kujul tehtud mitterahalise sissemakse kvalifitseerimist „ettevõtte osa üleminekuks”.

3

Direktiiviga 2001/23 tunnistati kehtetuks ja asendati nõukogu 14. veebruari 1977. aasta direktiiv 77/187/EMÜ ettevõtjate, ettevõtete või nende osade üleminekul töötajate õigusi kaitsvate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (EÜT L 61, lk 26), mida on muudetud nõukogu 29. juuni 1998. aasta direktiiviga 98/50/EÜ (EÜT L 201, lk 88).

4

Direktiivi 2001/23 põhjendus 3 kõlab järgmiselt:

„Tööandja vahetumise korral on vaja tagada töötajate kaitse, eriti nende õiguste kaitse.”

5

Direktiivi artikli 1 lõike 1 punktides a ja b on sätestatud:

6

Direktiivi artikli 3 lõike 1 esimeses lõigus on ette nähtud:

„Võõrandaja töölepingust või töösuhtest tulenevad õigused ja kohustused, mis kehtivad ülemineku kuupäeval, lähevad sellise ülemineku tagajärjel üle omandajale.”

7

Direktiivi artikli 6 lõike 1 esimene ja neljas lõik on sõnastatud järgmiselt:

„Kui ettevõtja, äriühing või nende osa säilitab oma iseseisvuse, säilivad üleminekust mõjutatud töötajate usaldusisikute või esinduskogu seisund ja funktsioon samadel tingimustel nagu need, mis kehtisid vastavalt õigusnormidele või kokkulepetele enne ülemineku kuupäeva, kui on täidetud töötajate esinduskogu moodustamiseks vajalikud tingimused.

[...]

Kui ettevõte, äriühing või ettevõtte või äriühingu osa oma iseseisvust ei säilita, võtavad liikmesriigid vajalikud meetmed, et tagada üleviidud töötajate, kellel enne üleviimist olid esindajad, jätkuv nõuetekohane esindatus ajavahemiku jooksul, mis on vajalik töötajate esinduskogu taastamiseks või tagasinimetamiseks vastavalt siseriiklikule õigusele või tavale.”

8

Direktiivi 2001/23 artiklis 8 on sätestatud:

„Käesolev direktiiv ei piira liikmesriikide õigust kohaldada või vastu võtta õigusnorme, mis on töötajate jaoks soodsamad, või soodustada või lubada töötajate jaoks soodsamaid kollektiivlepinguid või tööturu osapoolte vahelisi kokkuleppeid.”

9

Põhikohtuasja asjaolude toimumise ajal kehtinud ja 10. septembri 2003. aasta seadusandliku dekreedi 276/2003 (millega rakendatakse 14. veebruari 2003. aasta seadusega nr 30 antud volitusi tööhõive‑ ja tööturu valdkonnas) (decreto legislativo n. 276 – Attuazione delle deleghe in materia di occupazione e mercato del lavoro, di cui alla legge 14 febbraio 2003, n. 30) (Gazzetta ufficiale della Repubblica italiana, edaspidi „GURI”, nr 235 regulaarne lisa, 9.10.2003) artiklist 32 tulenevas redaktsioonis tsiviilseadustiku (edaspidi „tsiviilseadustik”) artikli 2112 lõigetes 1 ja 5 on sätestatud:

„1.   Ettevõtte ülemineku korral jätkub töösuhe omandajaga [...]

[...]

5.   Käesoleva artikli tähenduses mõistetakse ettevõtte ülemineku all mis tahes toimingut, mis toob lepingu alusel toimuva ülemineku või ühinemise tulemusel kaasa enne üleminekut juba olemas olnud ja üleminekul oma identiteedi säilitava sellise organiseeritud majandusüksuse ülemineku teise isiku omandisse, mis võib olla nii tulundusliku eesmärgiga kui ka sellise eesmärgita; seejuures ei oma tähtsust, millist laadi lepingu või meetme alusel üleminek toimub, see võib toimuda ka kasutusvalduse seadmise või ettevõtte rendilepingu sõlmimisega. Käesoleva artikli sätteid kohaldatakse ka ettevõtte osa ülemineku suhtes, kusjuures ettevõtte osa all mõistetakse organiseeritud majandusüksuse funktsionaalselt iseseisvat osa, mida võõrandaja ja omandaja osa ülemineku ajal sellisena käsitavad.”

10

Eelotsusetaotlusest nähtub ka, et artikli 2112 lõike 5 viimane lause oli nimetatud seadusandliku dekreediga tehtud muudatustele eelnenud redaktsioonis järgmine:

„Käesoleva artikli sätteid kohaldatakse ka ettevõtte osa ülemineku suhtes, kusjuures ettevõtte osa all mõistetakse käesoleva lõike tähenduses organiseeritud majandusüksuse funktsionaalselt iseseisvat osa, mis oli sellisena olemas juba ülemineku hetkel ja mis säilitab üleminekul oma identiteedi.”

11

Lisaks on eelotsusetaotluses täpsustatud, et kui tegemist ei ole tsiviilseadustiku artikli 2112 lõike 5 tähenduses „ettevõtte või ettevõtte osa üleminekuga”, kohaldatakse tööandja poolt töölepingute üleandmise suhtes sama seadustiku artiklit 1406. Kõnealuses artiklis on sätestatud, et selleks üleandmiseks on vaja töötaja nõusolekut.

12

2010. aasta veebruaris korraldati Telecom Italia sisemiselt ümber.

13

Enne seda ümberkorraldamist kuulus Telecom Italia struktuuri osakond nimega „Technology and Operations”, mille alla kuulusid mitu üksust, eeskätt üksus „Information Technology”. Viimati nimetatu moodustas ühtse struktuuri, mis tegeles rakenduste uuendamise, kavandamise, juurutamise ja ekspluatatsiooni ning võrguhaldusega. Nimetatud sisemise ümberkorraldamise käigus jagas Telecom Italia selle üksuse ligikaudu kümneks allüksuseks, mille hulgas olid allüksused „IT Operations”, „IT Governance” ja „Ingegnerie”. Allüksusse „Ingegnerie” ühendati uuendus‑ ja projekteerimistegevus.

14

Kolm väiksemat alajaotust, sealhulgas rakendusülesandeid täitev talitus „Software and test factory”, liideti allüksusega IT Operations.

15

Pärast allüksuse IT Operations loomist ei lõppenud allüksuse „Ingegnerie” ja talituse „Software and test factory” töötajate omavaheline koostöö.

16

Lisaks sellele sai talitus „Software and test factory” pärast allüksuse IT Operations loomist ja selle üleminekut Telecom Italialt spetsiifilisi juhiseid.

17

Sama aasta 28. aprillil andis Telecom Italia selle allüksuse üle oma tütarettevõtjale TIIT, tehes seda mitterahalise sissemaksena viimati nimetatu kapitali. Põhikohtuasja hagejad, kes olid nimetatud allüksuse töötajad, jätkasid vastavalt tsiviilseadustiku artikli 2112 lõikele 1 oma töösuhet omandajaga, ilma et nad oleksid andnud selleks oma nõusoleku.

18

Kuna põhikohtuasja hagejad leidsid, et nimetatud sissemakset ei saa kvalifitseerida ettevõtte osa üleminekuks tsiviilseadustiku artikli 2112 lõike 5 tähenduses, pöördusid nad töövaidlusi lahendava Tribunale di Trento (Trento esimese astme kohus) poole, paludes kohtul tuvastada, et nende vastu ei saanud sellele sissemaksele tugineda ning järelikult jätkus nende töösuhe Telecom Italiaga.

19

Põhikohtuasja hagejad väitsid oma hagi põhjenduseks, et enne allüksuse IT Operations üleandmist TIIT kapitali mitterahalise sissemaksena ei olnud see allüksus Telecom Italia struktuuris funktsionaalselt iseseisev osa. Lisaks väitsid nad, et enne üleandmist kõnealust allüksust olemas ei olnud. Peale selle ei võimaldavat seda sissemakset ettevõtte üleminekuks kvalifitseerida ka otsustav mõju, mis üleandjal on omandaja suhtes.

20

Pealegi tegi TIIT pärast allüksuse IT Operations talle kapitali mitterahalise sissemaksena üleandmist endiselt selgelt ülekaaluka osa oma tööst Telecom Italiale.

21

Neil asjaoludel otsustas Tribunale di Trento menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

22

Oma esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 2001/23 artikli 1 lõike 1 punkte a ja b tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus selline siseriiklik õigusnorm nagu põhikohtuasjas käsitletav, mis ettevõtte osa üleminekul lubab omandajal astuda töösuhetes võõrandaja asemele, kui ettevõtte see osa ei moodusta funktsionaalselt iseseisvat, juba enne üleminekut olemas olnud majandusüksust.

23

Telecom Italia ja TIIT on seisukohal, et esimene küsimus on vastuvõetamatu, kuna see lähtub põhjendamata postulaadist, mille kohaselt peab ülemineku esemeks olev allüksus juba enne üleandmist üksusena olemas olema. Väljendit „enne […] juba olemas olnud” ei esine nimelt tsiviilseadustiku artikli 2112 uues sõnastuses, direktiivis 2001/23 ega ka Euroopa Kohtu praktikas.

24

Selle kohta olgu rõhutatud, et osas, milles see vastuväide viitab tsiviilseadustiku artiklile 2112, ei tõstata see mitte esimese küsimuse vastuvõetavuse, vaid hoopis Euroopa Kohtu pädevuse küsimuse.

25

ELTL artikli 267 esimese lõigu kohaselt on Euroopa Kohus pädev tegema eelotsuseid, mis käsitlevad aluslepingute tõlgendamist ja liidu institutsioonide, organite või asutuste õigusaktide kehtivust ja tõlgendamist, aga siseriikliku õiguse tõlgendamine ei kuulu tema pädevusse.

26

Ent vastupidi Telecom Italia ja TIIT väidetele ei palu eelotsusetaotluse esitanud kohus tõlgendada Euroopa Kohtul tema siseriiklikku õigust, mida eelotsusetaotluse esitanud kohus on juba ise teinud.

27

Küsimus, kas väljend „enne […] juba olemas olnud” direktiivis 2001/23 puudub, ei jää lisaks väljapoole Euroopa Kohtu pädevust, sest see ei puuduta esimese küsimuse vastuvõetavust, vaid selle küsimuse sisulist poolt (vt analoogia alusel 27. juuni 2013. aasta otsus liidetud kohtuasjades VG Wort jt: C‑457/11–C‑460/11, punkt 46).

28

Nii tuleneb kõikidest eeltoodud kaalutlustest, et Tribunale di Trento esitatud esimene küsimus on vastuvõetav.

29

Kõigepealt olgu meenutatud, et direktiivi 2001/23 kohaldatakse alati, kui lepinguliste suhete kontekstis muutub ettevõtte tegevuse eest vastutav füüsiline või juriidiline isik, kes muutub ettevõtte töötajatele tööandjaks (vt 20. jaanuari 2011. aasta otsus kohtuasjas C-463/09: CLECE, EKL 2011, lk I-95, punkt 30 ja seal viidatud kohtupraktika).

30

Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et selle kindlakstegemisel, kas tegemist on ettevõtte „üleminekuga” direktiivi 2001/23 artikli 1 lõike 1 tähenduses, on otsustav kriteerium see, kas asjaomane üksus säilitab oma identiteedi pärast seda, kui uus tööandja on ta üle võtnud (vt selle kohta eelkõige 6. septembri 2011. aasta otsus kohtuasjas C-108/10: Scattolon, EKL 2011, lk I-7491, punkt 60 ja seal viidatud kohtupraktika).

31

Üle peab minema stabiilselt organiseeritud majandusüksus, mille tegevus ei piirdu vaid ühe kindla töö tegemisega. Niisuguse üksuse moodustab inimeste ja vara mis tahes kogum, mis võimaldab ellu viia majandustegevust, millel on eraldiseisev eesmärk ning mis on piisavalt struktureeritud ja autonoomne (vt 10. detsembri 1998. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-127/96, C-229/96 ja C-74/97: Hernández Vidal jt, EKL 1998, lk I-8179, punktid 26 ja 27, 13. septembri 2007. aasta otsus kohtuasjas C-458/05: Jouini jt, EKL 2007, lk I-7301, punkt 31, ja eespool viidatud kohtuotsus Scattolon, punkt 42).

32

Sellest järeldub, et nimetatud direktiivi kohaldamisel peab asjassepuutuv majandusüksus olema enne üleminekut eelkõige funktsionaalselt piisavalt autonoomne, võttes arvesse, et autonoomsuse mõiste viitab asjaomaste töötajate rühma tegevuse eest vastutavatele isikutele antud volitustele korraldada suhteliselt vabalt ja sõltumatult selle rühma tööd, ning täpsemalt õigusele anda juhiseid ja jagada sellesse rühma kuuluvatele alluvatele töötajatele ülesandeid, ilma et sellesse otseselt sekkuksid tööandja organisatsiooni muud struktuuriüksused (eespool viidatud kohtuotsus Scattolon, punkt 51 ja seal viidatud kohtupraktika).

33

Seda järeldust kinnitavad töötajate esindamist käsitlevad direktiivi 2001/23 artikli 6 lõike 1 esimene ja neljas lõik, mille kohaselt on see direktiiv kohaldatav kõikide direktiivi artikli 1 lõikes 1 sätestatud tingimustele vastavate üleminekute suhtes, olenemata sellest, kas üle antud majandusüksus säilitab omandaja struktuuris oma iseseisvuse või mitte (vt selle kohta 12. veebruari 2009. aasta otsus kohtuasjas C-466/07: Klarenberg, EKL 2009, lk I-803, punkt 50).

34

Mõiste „säilitab” kasutamine artikli 6 lõike 1 esimeses ja neljandas lõigus tähendab nimelt seda, et üleantud üksuse iseseisvus peab igal juhul olemas olema juba enne üleminekut.

35

Seega, kui põhikohtuasjas selgub, et kõnealune üleantud üksus ei olnud enne üleminekut funktsionaalselt piisavalt iseseisev – asjaolu, mida peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus –, ei kuulu see üleminek direktiivi 2001/23 kohaldamisalasse. Niisugustel asjaoludel puuduks sellest direktiivist tulenev kohustus kaitsta üleviidud töötajate õigusi.

36

Samas aga ei või nimetatud direktiivi tõlgendada nii, et see ei luba liikmesriigil näha ette sellist töötajate õiguste kaitset käesoleva kohtuotsuse eelmises punktis mainitud olukorras.

37

Kõnealuse direktiivi põhjenduses 3 on nimelt märgitud, et tööandja vahetumise korral on vaja tagada töötajate kaitse, eriti nende õiguste kaitse.

38

Nimetatud põhjendus rõhutab seega võimalikku ohtu, mida kujutab endast töötajate õiguste kaitsele tööandja vahetumine, ja vajadust kaitsta töötajaid selle ohu eest vastavate sätete kehtestamisega.

39

Niisiis ei saa ainuüksi üleantud üksuse funktsionaalse iseseisvuse puudumine iseenesest takistada liikmesriiki tagamast oma riigisiseses õiguses töötajate õiguste kaitset pärast tööandja vahetumist.

40

Seda järeldust toetab direktiivi 2001/23 artikkel 8, milles on sätestatud, et see direktiiv ei piira liikmesriikide õigust kohaldada või vastu võtta norme, mis on töötajate jaoks soodsamad.

41

Nimelt taotletakse selle direktiiviga üksnes asjaomase valdkonna osalist ühtlustamist ja sellega ei taotleta mitte vastavalt ühistele kriteeriumidele kogu liidus ühetaolise kaitsetaseme kehtestamist, vaid soovitakse tagada, et puudutatud töötajat kaitstakse asjaomase liikmesriigi õigusnormide alusel tema suhetes omandajaga samamoodi, nagu teda kaitsti tema suhetes võõrandajaga (vt selle kohta 12. novembri 1992. aasta otsus kohtuasjas C-209/91: Watson Rask ja Christensen, EKL 1992, lk I-5755, punkt 27, ja 6. novembri 2003. aasta otsus kohtuasjas C-4/01: Martin jt, EKL 2003, lk I-12859, punkt 41).

42

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvesse võttes tuleb esimesele küsimusele vastata, et direktiivi 2001/23 artikli 1 lõike 1 punkte a ja b tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus selline siseriiklik õigusnorm nagu põhikohtuasjas käsitletav, mis ettevõtte osa üleminekul lubab omandajal astuda töösuhetes võõrandaja asemele, kui ettevõtte see osa ei moodusta funktsionaalselt iseseisvat, juba enne üleminekut olemas olnud majandusüksust.

43

Oma teise küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 2001/23 artikli 1 lõike 1 punkte a ja b tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus selline siseriiklik õigusnorm nagu põhikohtuasjas käsitletav, mis lubab omandajal astuda töösuhetes võõrandaja asemele, kui pärast kõnealuse ettevõtte osa üleminekut on võõrandajal omandaja suhtes suur ülemvõim.

44

Telecom Italia ja TIIT leiavad, et teine küsimus on vastuvõetamatu, sest see eeldab faktiliste asjaolude hindamist.

45

Selle kohta olgu märgitud, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimus, millega soovitakse teada, kas direktiiv 2001/23 on kohaldatav ka siis, kui pärast ettevõtte osa üleminekut on võõrandajal omandaja suhtes suur ülemvõim, puudutab selle direktiivi ja seega liidu õiguse tõlgendamist.

46

Kuna ELTL artikli 267 esimese lõigu kohaselt on Euroopa Kohus pädev tegema eelotsuseid, mis käsitlevad liidu õiguse tõlgendamist, on Tribunale di Trento teine küsimus vastuvõetav.

47

Kõigepealt ei tulene direktiivi 2001/23 ühestki sättest, et liidu seadusandja oleks soovinud seada selle direktiivi kohaldamise tingimuseks omandaja sõltumatuse võõrandajast.

48

Seejärel olgu meenutatud, et Euroopa Kohus on eelnevalt juba leidnud, et direktiiv 77/187, mida muudeti direktiiviga 98/50 ning mis tunnistati kehtetuks ja sisuliselt asendati direktiiviga 2001/23, on mõeldud reguleerima tööandja isiku mis tahes juriidilist muutumist, kui lisaks on täidetud muud direktiivis sätestatud tingimused, ning seda saab seega kohaldada üleminekule ühe kontserni kahe tütarettevõtja vahel, kes on eraldi juriidilised isikud ja kes mõlemad on spetsiifilistes töösuhetes oma töötajatega. Asjaolu, et kõnealustel äriühingutel ei ole mitte ainult samad omanikud, vaid ka sama juhtkond ja samad tööruumid ning et nad teevad sama tööd, ei ole siinkohal tähtis (2. detsembri 1999. aasta otsus kohtuasjas C-234/98: Allen jt, EKL 1999, lk I-8643, punkt 17).

49

Miski ei õigusta seda, et nimetatud direktiivi kohaldamisel peetakse emaettevõtja ja selle tütarettevõtjate tegutsemise ühtsust turul tähtsamaks nende eri juriidilisest isikutest äriühingute formaalsest lahutatusest. Nimelt läheks selline lahendus, mille tulemusel jäetakse direktiivi kohaldamisalast välja ühte kontserni kuuluvate äriühingute vahelised üleminekud, täpselt vastuollu kõnealuse direktiivi eesmärgiga, milleks on tagada tööandja vahetumise korral nii palju kui võimalik töötajate õiguste kaitse nii, et neil oleks võimalik jätkata uue tööandja juures töötamist samadel tingimustel, nagu oli kokku lepitud võõrandajaga (eespool viidatud kohtuotsus Allen jt, punkt 20).

50

Järelikult selline olukord nagu käesolevas põhikohtuasjas käsitletav, kus võõrandaval ettevõtjal on omandaja suhtes suur ülemvõim, mis avaldub tihedates tellimussuhetes ja ettevõtlusriskide jagamises, ei saa iseenesest olla takistuseks direktiivi 2001/23 kohaldamisele.

51

Lõpuks võimaldaks teistsugune tõlgendus hõlpsasti kõrvale hoida selle direktiivi eesmärgist, milleks Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on tagada majandusüksusega seotud töösuhete jätkumine vaatamata omaniku muutumisele (eespool viidatud kohtuotsus Klarenberg, punkt 40 ja seal viidatud kohtupraktika).

52

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvesse võttes tuleb teisele küsimusele vastata, et direktiivi 2001/23 artikli 1 lõike 1 punkte a ja b tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus selline siseriiklik õigusnorm nagu põhikohtuasjas käsitletav, mis lubab omandajal astuda töösuhetes võõrandaja asemele, kui pärast kõnealuse ettevõtte osa üleminekut on võõrandajal omandaja suhtes suur ülemvõim.

53

Et põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (üheksas koda) otsustab: