1

Euroopa Komisjon palub oma hagis Euroopa Kohtul tuvastada, et:

2

Direktiivi 2005/29 põhjendused 6, 15 ja 17 on sõnastatud järgmiselt:

[...]

[...]

3

Direktiivi 2005/29 artiklist 1 tulenevalt on direktiivi eesmärk „aidata kaasa siseturu nõuetekohasele toimimisele ja tarbijakaitse kõrge taseme saavutamisele, lähendades tarbijate majandushuve kahjustavad ebaausaid kaubandustavasid käsitlevad liikmesriikide õigus- ja haldusnormid.”

4

Direktiivi artikli 2 punkti b kohaselt on „ettevõtja”„füüsiline või juriidiline isik, kes käesoleva direktiiviga hõlmatud kaubandustavade raames tegutseb eesmärkidel, mis on seotud tema kaubandus-, majandus-, käsitöö- või kutsetegevusega, ning ettevõtja nimel või huvides tegutsev isik”. Direktiivi artikli 2 punkt d määratleb „ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud kaubandustavad” järgmiselt: „ettevõtjapoolne tegevus, tegevusetus, teguviis või esitusviis, kommertsteadaanne, sealhulgas reklaam ja turustamine, mis on otseselt seotud toote reklaamimise, müügi või tarnimisega tarbijatele”.

5

Sama direktiivi artiklis 3 „Reguleerimisala” on sätestatud:

„1.   Käesolevat direktiivi kohaldatakse artiklis 5 sätestatud ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud ebaausate kaubandustavade suhtes enne ja pärast tootega seonduva äritehingu sõlmimist ja selle ajal.

2.   Käesolev direktiiv ei piira lepinguõiguse kohaldamist ja eelkõige lepingu kehtivust, koostamist ja mõju käsitlevate eeskirjade kohaldamist.

[...]

5.   Kuue aasta jooksul alates 12.6.2007 saavad liikmesriigid käesoleva direktiiviga ühtlustatavas valdkonnas jätkuvalt kohaldada siseriiklikke õigusnorme, mis on käesolevast direktiivist rangemad või üksikasjalikumad ning millega rakendatakse minimaalse ühtlustamise klausleid sisaldavaid direktiive. Kõnealused meetmed peavad tagama, et tarbijad on piisavalt kaitstud ebaausate kaubandustavade eest ning need peavad olema proportsionaalsed kõnealuse eesmärgi saavutamisega. Artiklis 18 nimetatud läbivaatamine võib vajaduse korral sisaldada ettepanekut käesoleva erandi pikendamiseks täiendavaks piiratud perioodiks.

6.   Liikmesriigid teatavad komisjonile viivitamata lõike 5 alusel kohaldatud siseriiklikest sätetest.

[…]”

6

Direktiivi 2005/29 artikli 4 kohaselt:

„Liikmesriigid ei piira teenuste osutamise vabadust ega kaupade vaba liikumist käesoleva direktiiviga lähendatava valdkonnaga seotud põhjustel.”

7

Direktiivi artiklis 5 „Ebaausate kaubandustavade keeld” on ette nähtud:

„1.   Ebaausad kaubandustavad on keelatud.

2.   Kaubandustava on ebaaus, kui see:

[...]

4.   Eelkõige on ebaausad need kaubandustavad, mis:

5.   I lisas on selliste kaubandustavade nimekiri, mida loetakse ebaausateks kõigil tingimustel. Kõikides liikmesriikides kohaldatakse sama ühtset nimekirja [...]”

8

Nõukogu 20. detsembri 1985. aasta direktiivi 85/577/EMÜ tarbija kaitsmise kohta väljaspool äriruume sõlmitud lepingute korral (EÜT L 372, lk 31; ELT eriväljaanne 15/01, lk 262) artikli 1 lõike 1 kohaselt kohaldatakse seda direktiivi lepingute suhtes, mille alusel ettevõtja tarnib tarbijale kaupa või osutab teenuseid ning mis on sõlmitud kas ettevõtja korraldatud ringsõidu ajal väljaspool ettevõtja äriruume või ettevõtja külastuse ajal, eelkõige selle tarbija koju, kusjuures külastus ei toimu tarbija selgesti väljendatud kutsel.

9

Vastavalt selle direktiivi artikli 5 lõikele 1 võib tarbija selle direktiivi kohaldamisalasse jäävate lepingute puhul loobuda võetud kohustusest, saates asjakohase teate vähemalt seitsme päeva jooksul alates sellest ajahetkest, mil kaupleja teavitas teda õigusest leping tühistada.

10

Direktiivi artikli 8 kohaselt „ei takista [direktiiv] liikmesriike vastu võtmast või säilitamast tõhusamaid tarbijakaitsesätteid direktiiviga reguleeritavas valdkonnas”.

11

Nagu nähtub Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 1998. aasta direktiivi 98/6/EÜ tarbijakaitse kohta tarbijatele pakutavate toodete hindade avaldamisel (EÜT L 80, lk 27; ELT eriväljaanne 15/04, lk 32) artiklist 1, on selle direktiivi eesmärk sätestada ettevõtjate poolt tarbijatele pakutavate toodete müügihinna ja mõõtühiku hinna avaldamine, et parandada tarbija informeeritust ja võimaldada hindade võrdlemist.

12

Direktiivi artikli 10 kohaselt „ei takista [direktiiv] liikmesriikidel vastu võtta või säilitada sätteid, mis on tarbijate teavitamise ja hindade võrdlemise seisukohast soodsamad, ilma et see piiraks liikmesriikide asutamislepingujärgsete kohustuste täitmist”.

13

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2011. aasta direktiivi 2011/83/EL tarbija õiguste kohta, millega muudetakse nõukogu direktiivi 93/13/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 1999/44/EÜ ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 85/577/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 97/7/EÜ (ELT L 304, lk 64) põhjenduse 9 kohaselt kehtestab see direktiiv eelkõige eeskirjad teabe kohta, mida tuleb esitada seoses kauglepingute, väljaspool äriruume sõlmitud lepingute ning muude kui kauglepingute ja väljaspool äriruume sõlmitud lepingutega ja reguleerib ka taganemisõigust kauglepingutest ja väljaspool äriruume sõlmitud lepingutest.

14

Direktiivi artikli 28 kohaselt võtavad liikmesriigid selle direktiivi järgimiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid vastu ja avaldavad need hiljemalt 13. detsembriks 2013 ja kohaldavad kõnealuseid sätteid alates 13. juunist 2014.

15

Selle direktiivi artikliga 31 tunnistatakse direktiiv 85/577 kehtetuks alates 13. juunist 2014.

16

Vastavalt 5. juuni 2007. aasta seadusega tehtud muudatustele võttis 14. juuli 1991. aasta seadus siseriiklikusse õigusesse üle direktiivi 2005/29. See seadus tunnistati alates 12. maist 2010 kehtetuks 6. aprilli 2010. aasta seadusega.

17

Need kaks üksteisele järgnevat õigusakti välistavad enda kohaldamisalast nii vabade elukutsete esindajad, hambaarstid kui ka kinesioloogid. 6. aprilli 2010. aasta seaduse artikli 2 punktid 1 ja 2 ning artikli 3 lõige 2 olid seega sõnastatud järgmiselt:

„Art. 2. Käesolevas seaduses kasutatakse järgmisi mõisteid:

1)   ettevõtja: füüsiline või juriidiline isik, kes tegutseb kestvalt majandusliku kasu saamise eesmärgil, sealhulgas ettevõtjate ühendused;

2)   vaba elukutse esindaja: ettevõtja, kes ei ole kaupleja äriseadustiku artikli 1 tähenduses ja kelle tegevus allub seadusega loodud distsiplinaarorgani kontrollile;

[...]

Art. 3. [...]

§ 2.   Käesolevat seadust ei kohaldata vabade elukutsete esindajate, hambaarstide ja kinesioloogide suhtes.”

18

Konstitutsioonikohtu 6. aprilli 2011. aasta otsusega kohtuasjas nr 55/2011 (Moniteur belge, 8.6.2011, lk 33389) ja 15. detsembri 2011. aasta otsusega kohtuasjas nr 192/2011 (Moniteur belge, 7.3.2012, lk 14196) tunnistati 6. aprilli 2010. aasta seaduse artikli 2 punktid 1 ja 2 ning artikli 3 lõige 2 põhiseadusega vastuolus olevaks, kuivõrd nende sätetega välistatakse vabade elukutsete esindajad, hambaarstid ja kinesioloogid selle seaduse kohaldamisalast.

19

Vabade elukutsete esindajaid puudutava 2. augusti 2002. aasta seaduse eksitava ja võrdleva reklaami, ebaõiglaste lepingutingimuste ja sidevahendi teel sõlmitud lepingute kohta (Moniteur belge, 20.11.2002, lk 51704; edaspidi „2. augusti 2002. aasta seadus”) artikkel 4 sisaldab eksitava reklaami määratlust ja keelab selle vabade elukutsete esindajate puhul.

20

14. juuli 1991. aasta seaduse artikli 43 lõige 2 ja artikli 51 lõige 3 nägid sisuliselt ette, et kauplejatel ei ole lubatud pakkuda eelkõige väljamüügi raames sellist allahindlust, mis ei ole tegelik võrreldes allahindluse esimesele kehtivuskuupäevale vahetult eelneval kuul kehtinud hinnaga.

21

6. aprilli 2010. aasta seaduse artiklite 20, 21 ja 29 kohaselt on toote allahindlusega tegemist ainult siis, kui toote hind on madalam viitehinnast; viitehinna näol peetakse silmas kõige madalamat hinda, mida ettevõtja on selles müügipunktis või seda müügiviisi kasutades asjaomaste toodete eest vahetult eelneva kuu jooksul nõudnud.

22

25. juuni 1993. aasta seaduse artiklis 4 on ette nähtud, et kodumüük tarbija kodus on lubatud juhul, kui toodete või teenuste koguväärtus ei ületa 250 eurot tarbija kohta. Kuninga 24. septembri 2006. aasta dekreedi artiklis 5 on sätestatud, et rändkaubanduse esemeks ei või olla teatud tooted, nagu näiteks ravimid, meditsiinilised ja ortopeedilised aparaadid, korrektsiooniga prilliklaasid ja –raamid, väärismetall ja -kivid, looduslikud ja kasvatatud pärlid, relvad ja laskemoon.

23

Komisjon saatis 2. veebruaril 2009 Belgia Kuningriigile märgukirja, mis sisaldas 11 väidet direktiivi 2005/29 erinevate rikkumiste kohta. Belgia teavitas 3. juuni ja 24. juuni 2009. aasta vastustes seadusemuudatustest, millega prooviti leida lahendus komisjoni osutatud probleemidele. Selles olukorras jõustuski 6. aprilli 2010. aasta seadus 12. mail 2010.

24

Pärast nimetatud seaduse analüüsi leidis komisjon, et see seadus ei kõrvalda nelja märgukirjas toodud rikkumistest. Seetõttu saatis ta 15. märtsil 2011 Belgia Kuningriigile nende rikkumiste kohta põhjendatud arvamuse. Belgia vastas arvamusele 11. mail 2011.

25

Kuna Belgia Kuningriigi vastus ei rahuldanud komisjoni kolme põhjendatud arvamuses toodud rikkumise osas, siis otsustas ta esitada käesoleva hagi.

26

Selles väites leiab komisjon, et kuna Belgia Kuningriik välistas 6. aprilli 2010. aasta seaduse kohaldamisalast vabade elukutsete esindajad, hambaarstid ja kinesioloogid, siis on Belgia Kuningriik rikkunud direktiivi 2005/29 artikli 3 lõikest 1 koostoimes sama direktiivi artikli 2 punktidega b ja d tulenevaid kohustusi.

27

Belgia Kuningriik märgib, et selle väite raames jätab komisjon tähelepanuta 2. augusti 2002. aasta seaduse. Nimetatud seadus, mis on jätkuvalt jõus, määratleb selle, mis on vaba elukutse esindaja puhul eksitav reklaam ja näeb ka ette erimeetmed kohtuliku kontrolli läbiviimiseks. Komisjon ei täpsusta enda hagiavalduses aga, millised direktiiviga 2005/29 tarbijate kaitseks ette nähtud sätted ei ole Belgia õigusesse üle võetud ning mil moel rikub 2. augusti 2002. aasta seadus seda direktiivi.

28

Belgia Kuningriik rõhutab ka, et komisjon ei eita asjaolu, et 2. augusti 2002. aasta seaduse artikkel 4 keelab eksitava reklaami vabade elukutsete esindajate puhul ning rakendab sellega direktiivi 2005/29 artikli 2 punkti d. Järelikult on selle siseriikliku õiguse sättega tagatud direktiivi sätete vähemalt osaline ülevõtmine. Kuna komisjon ei võtnud oma hagi formuleerides arvesse 2. augusti 2002. aasta seadust, on hagi esimene väide vastuvõetamatu.

29

Oma repliigis märgib komisjon, et isegi kui 2. augusti 2002. aasta seadus keelab vabade elukutsete esindajatel eksitava reklaami kasutamise, ei ole selle seaduse – millele Belgia Kuningriik viitas esimest korda kostja vastuses – eesmärk tegelikkuses mitte direktiivi 2005/29, vaid peamiselt nõukogu 10. septembri 1984. aasta direktiivi 84/450/EMÜ, mis käsitleb eksitava reklaamiga seotud liikmesriikide õigus- ja haldusnormide ühtlustamist (EÜT L 250, lk 17; ELT eriväljaanne 15/01, lk 227), siseriiklikusse õigusesse ülevõtmine.

30

Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 21 esimesest lõigust ning Euroopa Kohtu kodukorra artikli 120 punktist c tulenevalt on komisjon kohustatud kõigis ELTL artikli 258 alusel esitatud hagides näitama ära konkreetse rikkumise, mida Euroopa Kohtul palutakse hinnata, ja vähemalt ülevaatlikult esitama õiguslikud ja faktilised asjaolud, millele ta oma väidetes tugineb. Järelikult peab komisjoni hagi sisaldama selget ja üksikasjalikku kirjeldust põhjustest, mis on viinud komisjoni veendumuseni, et liikmesriik on rikkunud mõnda aluslepingutest tulenevat kohustust (vt eelkõige kohtuotsus komisjon vs. Belgia, C‑150/11, EU:C:2012:539, punktid 26 ja 27 ning seal viidatud kohtupraktika).

31

Käesolevas asjas sisaldab komisjoni hagiavaldus, milles viimane heidab Belgia Kuningriigile sisuliselt ette, et direktiivi 2005/29 artikli 3 lõiget 1 ning artikli 2 punkte b ja d rikkudes on vabade elukutsete esindajad, hambaarstid ja kinesioloogid välistatud seda direktiivi üle võtvate siseriiklike õigusnormide kohaldamisalast, see tähendab 6. aprilli 2010. aasta seaduse kohaldamisalast, nii selle väidetava rikkumise selget määratlust kui ka õiguslikke ja faktilisi asjaolusid, millele see tugineb.

32

Selles menetlusdokumendis ei ole komisjon küll üritanud tõendada, miks ei ole 2. augusti 2002. aasta seadus, mis kehtis direktiivi 2005/29 vastuvõtmise ajal ja keelab vabade elukutsete esindajatel eksitava reklaami kasutamise, kooskõlas selle direktiivi sätetega.

33

Tuleb aga meenutada, et ELTL artiklil 258 põhinevas liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluses on ka asjaomasel liikmesriigil ELL artikli 4 lõikest 3 tulenev kohustus aidata kaasa komisjoni ülesannete täitmisele, mis ELL artikli 17 lõike 1 kohaselt hõlmab muu hulgas kohustust tagada, et EL toimimise lepingu sätteid ja institutsioonide poolt selle alusel võetud meetmeid rakendatakse (vt selle kohta kohtuotsus komisjon vs. Itaalia, C‑456/03, EU:C:2005:388, punkt 26 ja seal viidatud kohtupraktika).

34

Lojaalse koostöö põhimõtte kohaldamine on ette nähtud direktiivi 2005/29 artiklis 19; nimetatud direktiiv paneb sarnaselt teiste direktiividega liikmesriikidele selge ja täpse teabe esitamise kohustuse. Nagu Euroopa Kohus on juba otsustanud, ei ole komisjonil vastava teabe puudumisel võimalik tuvastada, kas liikmesriik täidab direktiivi tegelikult ja täies ulatuses. Liikmesriigi teatamiskohustuse rikkumine kas igasuguse teabe andmata jätmisega või ebaselge või ebatäpse teabe edastamisega võib iseenesest olla alus ELTL artiklis 258 ette nähtud liikmesriigi kohustuste rikkumise tuvastamise menetluse algatamisele (kohtuotsus komisjon vs. Itaalia, EU:C:2005:388, punkt 27 ja seal viidatud kohtupraktika).

35

Kuid käesolevas kohtuasjas ei ole vastu vaieldud sellele, et Belgia Kuningriik esitab esimest korda kostja vastuses Euroopa Kohtule argumendi, et 2. augusti 2002. aasta seadusega võetakse üle direktiiv 2005/29. Vastuses põhjendatud arvamusele piirdus see liikmesriik nimelt enda kaitseks üksnes viitega konstitutsioonikohtu 6. aprilli 2011. aasta otsusele nr 55/2011, millega tunnistati põhiseadusvastaseks vabade elukutsete esindajate välistamine 6. aprilli 2010. aasta seadusest. Lisaks selgitas liikmesriik, et „lähematel nädalatel” tehakse seadusandlusesse muudatusi, et viia see kooskõlla liidu õigusega.

36

Sellises olukorras ei saa Belgia Kuningriik heita komisjonile ette, et viimane on oma hagiavalduses piirdunud vaid näitamisega, miks 6. aprilli 2011. aasta seadus ei kujuta endast direktiivi 2005/29 nõuetekohast ülevõtmist, üritamata seejuures selgitada, miks ei oma 2. augusti 2002. aasta seadus selles osas mingit mõju. Nimelt on hagiavalduse väidetava ebatäpsuse põhjustanud liikmesriigi enda ametiasutuste käitumine kohtueelses menetluses.

37

Eeltoodust tulenevalt tuleb komisjoni hagi toetuseks esitatud esimene väide tunnistada vastuvõetavaks.

38

Tuginedes direktiivi 2005/29 artikli 2 punkti b ja artikli 3 lõike 1 sõnastusele, mis viitab otseselt vabadele elukutsetele, väidab komisjon, et seda direktiivi kohaldatakse igasuguste ettevõtjate kaubandustavade suhtes, hoolimata sellest, milline on ettevõtja õiguslik vorm või tema tegevusvaldkond. Järelikult rikub vabade elukutsete esindajate, hambaarstide ja kinesioloogide sõnaselge välistamine 6. aprilli 2010. aasta seaduse kohaldamisalast direktiivi 2005/29 artiklit 3 koostoimes selle direktiivi artikli 2 punktiga b.

39

Kohtueelses menetluses oli Belgia Kuningriik tuginenud sellele, et konstitutsioonikohus oli tunnistanud 6. aprilli 2011. aasta otsuses kohtuasjas nr 55/2011 sõnaselgelt põhiseadusega vastuolus olevaks 6. aprilli 2010. aasta seaduse sätted, mis välistasid nimetatud elukutsete esindajad selle kohaldamisalast, ja et selline põhiseadusvastaseks tunnistamine annab võimaluse esitada tühistamishagi selle seaduse suhtes kuue kuu pikkuse tähtaja jooksul, mis võib lõppeda seaduse vaidlusaluste sätete tühistamisega tagasiulatuvalt. Selles osas märgib komisjon esiteks, et nende argumentidega kinnitab Belgia Kuningriik talle ette heidetud rikkumise põhjendatust, sealhulgas põhjendatud arvamuses määratud tähtaja möödumisel. Teiseks leiab see institutsioon, et võimalik tagasiulatuvalt tühistamine konstitutsioonikohtu poolt ei saa kõrvaldada etteheidetud rikkumist ja see oleks vastuolus Euroopa Kohtu praktikaga vajaduse kohta võtta liidu õiguse tarbijakaitsesätted üle selgelt ja õiguskindluse põhimõtet järgides, kuna selline regulatsioon ei kõrvalda rikkumist, mis esines põhjendatud arvamuses määratud tähtaja möödumisel.

40

Sisulises osas ei vaidle Belgia Kuningriik vastu sellele, et teatud elukutsete esindajad välistati 6. aprilli 2010. aasta seaduse kohaldamisalast. Samas meenutab liikmesriik, et konstitutsioonikohus tunnistas selle välistamise kehtetuks 6. aprilli 2011. aasta otsusega kohtuasjas nr 55/2011 ja 15. detsembri 2011. aasta otsusega kohtuasjas nr 192/2011. Ta leiab, et Euroopa Kohus peaks enda hinnangus vaidlusalusele ülevõtmisele neid kohtuotsuseid arvestama, kuivõrd nende tulemusena ei saanud juba enne põhjendatud arvamuses määratud tähtaja möödumist kohaldada Belgia kohtutes 6. aprilli 2010. aasta seaduse asjaomaseid sätteid, kuna nendes toodud välistamine kaotas oma mõju nende kohtuotsuste kuulutamisest.

41

Belgia Kuningriik täpsustas kostja vastuses ka, et samal päeval selle esitamisega oli esitatud konstitutsioonikohtule tühistamishagi, mille rahuldamise korral tühistatakse tagasiulatuvalt 6. aprilli 2010. aasta seaduse artikli 2 punkt 2 ja artikli 3 lõige 2. Eeltoodust tuleneb, et need siseriikliku õiguse sätted ei ole kunagi olnud osa Belgia õiguskorrast, mistõttu ei saanud Belgia Kuningriigile ette heidetud rikkumist kunagi esineda.

42

Tuleb märkida, et ehkki Belgia Kuningriik on tunnistanud esimese väite põhjendatust, on ta väitnud, et tegelikkuses on komisjoni ette heidetud rikkumine „korrigeeritud”6. aprilli 2011. aasta otsuse kohtuasjas nr 55/2011 ja 15. detsembri 2011. aasta otsuse kohtuasjas nr 192/2011 tagajärjel, kuivõrd konstitutsioonikohus tunnistas nendes kohtuotsustes põhiseadusvastaseks 6. aprilli 2010. aasta seaduse artikli 2 punkti 2 ja artikli 3 lõike 2.

43

Siiski tuleb meenutada, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast tuleneb, et liikmesriik ei saa õigustada liidu õiguse normidest tulenevate kohustuste rikkumist enda siseriiklikus õiguskorras kohaldatavate õigusnormide, tavade või olukordadega (vt eelkõige kohtuotsus komisjon vs. Luksemburg, C‑450/00, EU:C:2001:519, punkt 8, ja 28. aprilli 2005. aasta kohtuotsus komisjon vs. Luksemburg, C‑375/04, EU:C:2005:264, punkt 11).

44

Peale selle ei saa siseriiklikes kohtutes kasutatavad õiguskaitsevahendid takistada hagi esitamist ELTL artikli 258 alusel, sest nendel kahel menetlusel on erinevad eesmärgid ja mõju (vt kohtuotsus komisjon vs. Itaalia, C‑87/02, EU:C:2004:363, punkt 39 ja seal viidatud kohtupraktika).

45

Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt tuleb lahendada küsimus, kas liikmesriik on kohustusi rikkunud, lähtudes olukorrast liikmesriigis põhjendatud arvamuses määratud tähtaja lõpus (vt kohtuotsused komisjon vs. Hispaania, C‑168/03, EU:C:2004:525, punkt 24; komisjon vs. Saksamaa, C‑152/05, EU:C:2008:17, punkt 15, ja komisjon vs. Luksemburg, C‑282/08, EU:C:2009:55, punkt 10). Euroopa Kohus ei saa arvestada hiljem toimunud muutusi (vt eelkõige kohtuotsused komisjon vs. Iirimaa, C‑482/03, EU:C:2004:733, punkt 11, ja komisjon vs. Rootsi, C‑185/09, EU:C:2010:59, punkt 9).

46

Ka on Euroopa Kohus juba otsustanud, et siseriiklik kohtupraktika – isegi kui see on väljakujunenud –, milles tõlgendatakse siseriiklikku õigusnormi moel, mida peetakse direktiivi nõuetega kooskõlaliseks, ei saa olla niivõrd selge ja täpne, nagu on nõutav selleks, et oleks rahuldatud õiguskindluse nõue; see kehtib eelkõige tarbijakaitse valdkonnas (vt kohtuotsus komisjon vs. Madalmaad, C‑144/99, EU:C:2001:257, punkt 21).

47

Eeltoodust järeldub, et Belgia Kuningriigi viidatud asjaolu ei mõjuta rikkumise olemasolu, mida see liikmesriik ei ole ka vaidlustanud.

48

Eelnevat arvestades tuleb asuda seisukohale, et komisjoni esimene väide on põhjendatud.

49

Komisjon märgib, et 6. aprilli 2010. aasta seaduse artiklites 20, 21 ja 29 on ette nähtud, et igasuguse allahindluse korral tuleb viidata seaduses määratletud hinnale, milleks on käesolevas asjas hageja poolt ühe kuu jooksul enne allahindlust kasutatud kõige madalam hind. Lisaks keelavad need sätted esiteks allahindluse pikema kui ühe kuu pikkuse ajavahemiku jooksul ja teiseks põhimõtteliselt ka vähem kui ühe päeva kestva allahindluse.

50

Kuna aga direktiiviga 2005/29 ühtlustati täielikult ebaausate kaubandustavade regulatsioon, oleks direktiivi artikliga 4 vastuolus sellised rangemad siseriiklikud meetmed, millele on viidatud eelmises punktis.

51

Nimelt on direktiivi 2005/29 I lisas ette nähtud ammendav loetelu 31 kaubandustavast, mis loetakse ebaausateks kõigil tingimustel ja mille hulgas ei ole toodud Belgia seadusandluses nimetatud allahindluste pakkumist. Järelikult tuleb seda tava kontrollida eraldi igal üksikjuhtumil, et teha kindlaks, kas see on või ei ole ebaaus. Kuid komisjoni arvates keelavad Belgia õigusnormid igasuguse allahindluse, mis ei ole kooskõlas selles seaduses ette nähtud tingimustega, ja seda isegi siis, kui nimetatud tava võiks juhtumipõhise analüüsi korral mitte pidada eksitavaks või ebaausaks selle direktiivi tähenduses.

52

Belgia Kuningriik rõhutab esiteks, et ehkki direktiiviga 2005/29 toimus täielik ühtlustamine, ei sisalda see ühtlustatud eeskirju, mis võimaldaksid tuvastada allahindluste pakkumise majanduslikku tegelikkust. Teiseks ei ole direktiivi 98/6 direktiiviga 2005/29 muudetud. Kuid direktiivi 98/6 artikkel 10 volitab liikmesriike vastu võtma või säilitama sätteid, mis on tarbijate teavitamise ja hindade võrdlemise seisukohast soodsamad.

53

Lisaks töötas Euroopa Kohus kohtuotsuses GB-INNO-BM (C‑362/88, EU:C:1990:102) välja põhimõtte, mille kohaselt on tarbijatel õigus teabele, mistõttu tuleks 6. aprilli 2010. aasta seaduse artikleid 20, 21 ja 29 analüüsida üksnes ELTL artiklit 28 aluseks võttes.

54

Kõigepealt tuleb täpsustada, et 6. aprilli 2010. aasta seaduse artiklid 20, 21 ja 29 puudutavad allahindluste pakkumisi, mis on kaubandustavad direktiivi 2005/29 artikli 2 punkti d tähenduses ja kuuluvad seega selle direktiivi kohaldamisalasse (vt selle kohta määrus INNO, C‑126/11, EU:C:2011:851, punkt 30 ja seal viidatud kohtupraktika).

55

Euroopa Kohus on juba otsustanud, et direktiiv 2005/29 ühtlustab täielikult ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud ebaausaid kaubandustavasid käsitlevad õigusnormid. Seega, nagu on sõnaselgelt ette nähtud direktiivi artiklis 4, ei tohi liikmesriigid kehtestada rangemaid meetmeid, kui on direktiiviga ette nähtud, isegi kui selle eesmärk on tagada kõrgematasemeline tarbijakaitse (vt kohtuotsused Plus Warenhandelsgesellschaft, C‑304/08, EU:C:2010:12, punkt 41, ja Mediaprint Zeitungs- und Zeitschriftenverlag, C‑540/08, EU:C:2010:660, punkt 37).

56

Lisaks on direktiivi 2005/29 I lisas kehtestatud ammendav loetelu 31 kaubandustavast, mis loetakse vastavalt selle direktiivi artikli 5 lõikele 5 ebaausaks „kõigil tingimustel”. Järelikult, nagu on täpsustatud sõnaselgelt selle direktiivi põhjenduses 17, on need seega ainsad kaubandustavad, mida võib lugeda ebaausaks, hindamata igal üksikjuhtumil vastavust direktiivi 2005/29 artiklite 5–9 sätetele (vt kohtuotsus Plus Warenhandelsgesellschaft, EU:C:2010:12, punkt 45).

57

Belgia Kuningriik väidab peamiselt seda, et 6. aprilli 2010. aasta seaduse artiklites 20, 21 ja 29 ette nähtud rangemad meetmed on jätkuvalt lubatud direktiivi 98/6 artiklis 10 ette nähtud minimaalse ühtlustamise klausli alusel, mille kohaselt on liikmesriigid volitatud vastu võtma või säilitama sätteid, mis on tarbijate teavitamise ja hindade võrdlemise seisukohast soodsamad.

58

Selles osas on selge, et vastavalt direktiivi 2005/29 artikli 3 lõikele 5 said liikmesriigid kuue aasta jooksul alates 12. juunist 2007 selle direktiiviga ühtlustatavas valdkonnas jätkuvalt kohaldada siseriiklikke õigusnorme, mis olid direktiivist rangemad või üksikasjalikumad ning millega rakendatakse minimaalse ühtlustamise klausleid sisaldavaid direktiive.

59

Siiski, nagu märkis kohtujurist enda ettepaneku punktis 58 ja sellele järgnevates punktides, ei ole direktiivi 98/6 eesmärk tarbijate kaitse seoses hindade avaldamisega või allahindluste pakkumise majandusliku tegelikkusega üldiselt, vaid hoopis väga spetsiifiliselt nende kaitse seoses raskustega, mis tulenevad toodete hinna avaldamisest eri mõõtühikute kohta.

60

Seega ei saa põhjendatult väita, et direktiivi 98/6 artikliga 10 saaks õigustada selliste siseriiklike allahindluste pakkumise majandusliku tegelikkusega seotud rangemate sätete kehtimajätmist nagu 6. aprilli 2010. aasta seaduse artiklid 20, 21 ja 29, kuna need sätted ei kuulu direktiivi 98/6 kohaldamisalasse.

61

Järelikult rikuvad sellised siseriiklikud sätted, mis keelavad üldiselt tavad, mida ei ole toodud direktiivi 2005/29 I lisas, analüüsimata eraldi nende „ebaausust” selle direktiivi artiklites 5–9 toodud kriteeriumide alusel, direktiivi artiklis 4 sätestatut ja lähevad vastuollu selle direktiiviga taotletud täieliku ühtlustamise eesmärgiga, isegi kui nende õigusnormide eesmärk on tagada kõrgematasemeline tarbijakaitse (vt selle kohta kohtuotsus Plus Warenhandelsgesellschaft, EU:C:2010:12, punkti 41, 45 ja 53).

62

Mis puudutab argumenti seoses kohtuotsuse GB-INNO-BM (EU:C:1990:102) mõjuga, siis selles osas tuleb komisjoniga nõustudes rõhutada, et viidatud kohtuotsuse aluseks oleva põhikohtuasja asjaolud erinevad käesoleva hagi esitamist õigustanud asjaoludest. Viidatud kohtuasjas nentis Euroopa Kohus nimelt, et kaupade vaba liikumisega on põhimõtteliselt vastuolus siseriiklikud õigusnormid, millega on tarbijatel keelatud teatud teabega täielikult tutvuda, samas kui direktiivi 2005/6 eesmärk on vastavalt selle artiklile 1 „aidata kaasa siseturu nõuetekohasele toimimisele ja tarbijakaitse kõrge taseme saavutamisele”.

63

Siiski, vastavalt Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikale tuleb siseriiklikku meedet, mis puudutab liidu tasandil ühtlustatud valdkonda, hinnata lähtuvalt selle ühtlustamismeetme sätteist, mitte lähtuvalt esmase õiguse normidest (vt kohtuotsus Gysbrechts ja Santurel Inter, C‑205/07, EU:C:2008:730, punkt 33 ja seal viidatud kohtupraktika).

64

Nagu juba selgitatud käesoleva kohtuotsuse punktis 55, toimus direktiiviga 2005/29 ebaausaid kaubandustavasid käsitlevate siseriiklike õigusaktide täielik ühtlustamine ja järelikult tuleb vaidlusaluseid siseriiklikke meetmeid hinnata selle direktiivi sätete ja mitte ELTL artikli 28 alusel.

65

Kohtuotsus GB-INNO-BM (EU:C:1990:102), millele viitas Belgia Kuningriik, ei oma siinkohal tähtsust, kuna see puudutas valdkonda, mis ei olnud sel ajal veel täielikult ühtlustatud.

66

Eeltoodust tulenevalt on komisjoni teine väide põhjendatud.

67

Komisjon märgib esiteks, et 25. juuni 1993. aasta seaduse artikli 4 lõige 3 keelab põhimõtteliselt igasuguse selliste kaupade ja teenuste kodumüügi, mille koguväärtus on 250 eurot tarbija kohta, nähes ette erandi vaid teatud kaupade ja teenuste osas. Teiseks märgib komisjon, et kuninga 24. septembri 2006. aasta dekreedi artikli 5 lõike 1 kohaselt on keelatud teatud kaupade, näiteks väärismetalli ja –kivide ning looduslike pärlite rändmüük.

68

Meenutades, et direktiiviga 2005/29 toimus täielik ühtlustamine ja ebaausad tavad on ammendavalt loetletud selle direktiivi I lisas, märgib komisjon, et see lisa ei sisalda siseriiklikes õigusnormides toodud keeldusid ja järeldab sellest, et nimetatud müüki ei saa täies ulatuses keelata, kuid seda tuleb hinnata igal üksikjuhtumil, tegemaks kindlaks, kas tegemist on või ei ole ebaausa tavaga, mis tuleks keelata.

69

Belgia Kuningriik väidab sisuliselt, et nii kuninga 24. septembri 2006. aasta dekreedi artikli 5 lõige 1 kui ka 25. juuni 1993. aasta seaduse artikli 4 lõige 3 kuuluvad direktiivi 85/577 kohaldamisalasse ning kujutavad endast rangemaid siseriiklikke meetmeid, mis on nimetatud direktiivi raames lubatud. Eelkõige märgib nimetatud liikmesriik, et direktiiv 2005/29 lisandus tarbijakaitse valdkonnas juba kehtivatele liidu õigusnormidele, ilma et sellega oleks muudetud või piiratud direktiivi 85/577 ulatust, mille kohaldamisala on direktiivi 2005/29 täiendav.

70

Ka on nende siseriiklike meetmete puhul tegemist direktiivi 2011/83 ülevõtmismeetmetega, mille see liikmesriik pidi vastu võtma hiljemalt 13. detsembriks 2013.

71

Kõigepealt tuleb täpsustada, nagu seda märkis ka kohtujurist enda ettepaneku punktis 79, et esiteks on ilmne, et vaidlusalused siseriiklikud meetmed, mis keelavad teatud liiki rändkauplemise, kuuluvad direktiivi 2005/29 kohaldamisalasse, kuna tegemist on kaubandustavaga selle direktiivi artikli 2 punkti d tähenduses, ja teiseks on need kooskõlas direktiiviga 85/577 (tarbija kaitsmise kohta väljaspool äriruume sõlmitud lepingute korral), mille artiklis 8 sisalduv minimaalse ühtlustamise klausel lubab liikmesriikidel vastu võtta või säilitada „tõhusamaid tarbijakaitsesätteid direktiiviga reguleeritavas valdkonnas”.

72

Selliste siseriiklike rangemate meetmete säilitamine on vastuolus direktiivi 2005/29 artikliga 4, välja arvatud direktiivi artikli 3 lõikes 5 toodud juhul, milleks on võimalus, et „[k]uue aasta jooksul alates 12.6.2007 saavad liikmesriigid käesoleva direktiiviga ühtlustatavas valdkonnas jätkuvalt kohaldada siseriiklikke õigusnorme, mis on käesolevast direktiivist rangemad või üksikasjalikumad ning millega rakendatakse minimaalse ühtlustamise klausleid sisaldavaid direktiive”.

73

Järelikult tuleneb direktiivi 2005/29 artikli 3 lõikest 5 selgelt, et liikmesriigid võivad jätkata üksnes selliste siseriiklike rangemate või üksikasjalikumate õigusnormide kohaldamist, mis juba kehtisid direktiivi 2005/29 jõustumise päeval.

74

Kuid 25. juuni 1993. aasta seaduse artikli 4 lõige 3 ja kuninga 24. septembri 2006. aasta dekreedi artikli 5 lõige 1 jõustusid vastavalt 4. juulil 2005 ja 24. septembril 2006, see tähendab pärast direktiivi 2005/29 jõustumist. Seega ei jätkanud Belgia Kuningriik selle direktiivi jõustumise päeval juba kehtinud õigusnormide kohaldamist.

75

Järelikult on vaidlusalused siseriiklikud õigusnormid direktiivi 2005/29 artikli 3 lõikest 5 tulenevalt sellega vastuolus.

76

Mis puudutab Belgia Kuningriigi argumenti selle kohta, et vaidlusalused siseriiklikud õigusnormid põhinevad direktiivil 2011/83, siis piisab, kui nentida, et see direktiiv ei kehtinud põhjendatud arvamuses määratud tähtaja möödumisel, 15. mail 2011, mistõttu ei ole see argument paikapidav käesoleva kohtuotsuse punktis 45 toodud põhimõtteid arvestades.

77

Neid kaalutlusi arvestades tuleb komisjoni kolmas väide lugeda põhjendatuks.

78

Kõikidest eeltoodud kaalutlustest nähtub, et kuna Belgia Kuningriik jättis 14. juuli 1991. aasta seaduse, millega võeti siseriiklikusse õigusesse üle direktiiv 2005/29, kohaldamisalast välja vabade elukutsete esindajad, hambaarstid ja kinesioloogid, jättis jõusse 6. aprilli 2010. aasta seaduse artiklid 20, 21 ja 29 ning 25. juuni 1993. aasta seaduse artikli 4 lõike 3 ja kuninga 24. septembri 2006. aasta dekreedi artikli 5 lõike 1, siis on Belgia Kuningriik rikkunud direktiivi 2005/29 artikli 2 punktidest b ja d ning artiklitest 3 ja 4 tulenevaid kohustusi.

79

Euroopa Kohtu kodukorra artikli 138 lõike 1 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna komisjon on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja Belgia Kuningriik on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud temalt välja mõista.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kolmas koda) otsustab: