1

Apellatsioonkaebuses palub Environmental Manufacturing LLP (edaspidi „Environmental Manufacturing”) tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 22. mai 2012. aasta otsuse kohtuasjas T‑570/10: Environmental Manufacturing vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Wolf (hundi pea kujutis) (edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus”), milles Üldkohus jättis rahuldamata tema hagi, milles apellant palus tühistada Siseturu Ühtlustamise Ameti (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) (edaspidi „ühtlustamisamet”) teise apellatsioonikoja 6. oktoobri 2010. aasta otsuse (asi R 425/2010‑2), mis käsitleb vastulausemenetlust (edaspidi „vaidlusalune otsus”).

2

Nõukogu 26. veebruari 2009. aasta määrusega (EÜ) nr 207/2009 ühenduse kaubamärgi kohta (ELT L 78, lk 1), mis jõustus 13. aprillil 2009, kodifitseeriti nõukogu 20. detsembri 1993. aasta määrus (EÜ) nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta (EÜT 1994, L 11, lk 1; ELT eriväljaanne 17/01, lk 146) ja tunnistati see kehtetuks.

3

Määruse nr 207/2009 artikli 8 „Suhtelised keeldumispõhjused” lõike 1 punktis b ja lõikes 5 on sätestatud:

„1.   Varasema kaubamärgi omaniku vastuseisu korral ei registreerita taotletavat kaubamärki, kui:

[…]

[…]

5.   Lõike 2 tähenduses ei registreerita varasema kaubamärgi omaniku vastuseisu korral taotletavat kaubamärki, kui see on identne või sarnane varasema kaubamärgiga ning seda tahetakse registreerida kaupade või teenuste jaoks, mis ei ole sarnased nendega, mille jaoks on registreeritud varasem kaubamärk, kui varasema ühenduse kaubamärgi olemasolul on see omandanud ühenduses maine ja varasema siseriikliku kaubamärgi olemasolul on see omandanud maine asjaomases liikmesriigis ning kui taotletava kaubamärgi kasutamine ilma tungiva põhjuseta tähendaks varasema kaubamärgi eristusvõime või maine ärakasutamist või kahjustamist.”

4

Määruse nr 40/94 artikli 8 lõike 1 punkt b ja lõige 5 olid sõnastatud samamoodi nagu määruse nr 207/2009 vastavad sätted.

5

Environmental Manufacturingi õiguseellane esitas 9. märtsil 2006 ühtlustamisametile taotluse hundi pead kujutava kujutismärgi ühenduse kaubamärgina registreerimiseks kaupade jaoks, mis kuuluvad 15. juuni 1957. aasta märkide registreerimisel kasutatava kaupade ja teenuste rahvusvahelise klassifikatsiooni Nizza kokkuleppe (uuesti läbi vaadatud ja parandatud kujul) klassi 7 ning vastavad järgmisele kirjeldusele: „Puidujäätmete ning biolagunduvate jäätmete professionaalse ja tööstusliku töötlemise seadmed; professionaalsed ja tööstuslikud puiduhakkurid ja ‑purustid”.

6

Taotlus avaldati 18. septembri 2006. aasta väljaandes Bulletin des marques communautaires nr 38/2006, misjärel Société Elmar Wolf (edaspidi „Elmar Wolf”) esitas vastulause taotletava kaubamärgi registreerimisele nimetatud kaupade jaoks.

7

Vastulause tugines mitmele varasemale Prantsuse ja rahvusvahelisele kujutismärgile. Vastulause põhjendamiseks viidati määruse nr 40/94 artikli 8 lõike 1 punktis b ja artiklis 5 nimetatud põhjustele.

8

Environmental Manufacturingi õiguseellane loovutas 24. septembril 2007 registreerimistaotluse talle. Environmental Manufacturing nõudis 2. oktoobril 2007 vastavalt määruse nr 40/94 artiklile 43 (nüüd määruse nr 207/2009 artikkel 42), et Elmar Wolf esitaks tõendeid varasemate kaubamärkide kasutamise kohta. Elmar Wolf esitas seepeale sellekohased dokumentaalsed tõendid.

9

Ühtlustamisameti vastulausete osakond lükkas 25. jaanuaril 2010 määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 1 punkti b alusel esitatud vastulause tagasi põhjusel, et puudub kõnealuste kaubamärkide segiajamise tõenäosus. Vastulausete osakond lükkas ka määruse artikli 8 lõike 5 alusel esitatud vastulause tagasi põhjusel, et Elmar Wolf ei olnud tõendanud, et varasemate kaubamärkide mainet kahjustatakse või kaubamärke kasutatakse ära.

10

Elmar Wolf esitas 23. märtsil 2010 selle otsuse peale kaebuse. Kõnealune otsus tühistati vaidlusaluse otsusega. Seoses määruse nr 207/2009 artikli 8 lõikega 5 asus teine apellatsioonikoda seisukohale, et varasemad kaubamärgid on omandanud tugeva maine kolmes liikmesriigis. Edasi leidis apellatsioonikoda, et kõnealused kaubamärgid on teataval määral sarnased ning et varasemate kaubamärkide eristusvõimet ja mainet ning asjaomaste kaubamärkidega tähistatud kaupade sarnasust arvestades võib asjaomane avalikkus neid tähiseid omavahel seostada. Lõpuks järeldas apellatsioonikoda viitega Elmar Wolfi argumentidele, et taotletav kaubamärk võib varasemate kaubamärkide ühtset kuvandit „lahjendada” ning nende eristusvõimet või mainet ära kasutada.

11

Environmental Manufacturing esitas Üldkohtule hagi vaidlusaluse otsuse tühistamise nõudes. Hagi põhjendamiseks esitas ta kaks väidet, millest esimese kohaselt on rikutud määruse nr 207/2009 artikli 42 lõikeid 2 ja 3 ning teise kohaselt on rikutud määruse artikli 8 lõiget 5.

12

Üldkohus lükkas esimese väite vaidlustatud kohtuotsuse punktides 16–24 põhjendamatuse tõttu tagasi.

13

Teise väite kohta järeldas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 47, et apellatsioonikoda leidis õigesti, et asjaomane avalikkus võib kahes vastandatud kaubamärgis seisnevaid tähiseid omavahel seostada.

14

Seejärel täpsustas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 48 ja 49 seoses „lahjendamise” ohuga, et Environmental Manufacturing on seisukohal, et varasema kaubamärgi omanik peab väitma ja tõendama, et hilisema kaubamärgi kasutamine mõjutab varasema kaubamärgiga kaitstud kaupade tarbijate käitumist või et esineb tõsine oht, et tulevikus nii juhtub. Kohus täpsustas samuti, et Environmental Manufacturing väidab, et apellatsioonikoda ei analüüsinud käesoleval juhul seda mõju, et Elmar Wolf oleks pidanud esitama argumendid, mis oleksid konkreetselt selgitanud, kuidas „lahjendamine” teda kahjustab, ning et pelgalt „lahjendamise” mainimisest ei piisa määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 5 kohaldamise põhjendamiseks.

15

Üldkohus leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 50–54:

16

Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 56–65 analüüsis Üldkohus, kas apellatsioonikoda kohaldas määruse nr 207/2009 artikli 8 lõiget 5 ja eespool nimetatud põhimõtteid käesoleval juhul õigesti.

17

Üldkohus järeldas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 66 esiteks, et apellatsioonikoda leidis õigesti, et taotletava kaubamärgi kasutamine kahjustaks varasemate kaubamärkide eristusvõimet, ja teiseks, et ei saa nõustuda Environmental Manufacturingi argumendiga, mille kohaselt on vaja tõendada, millised majanduslikud tagajärjed kaasnevad vastandatud kaubamärkide seostamisega.

18

Üldkohus märkis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 67, et „[k]una apellatsioonikoda kohaldas taotletava kaubamärgiga kaasnevat „lahjendamise” ohtu arvestades määruse nr 207/2009 artikli 8 lõiget 5 õigesti, siis ei ole enam vaja analüüsida […] ohtu, [et Environmental Manufacturing kasutab varasemate kaubamärkide eristusvõimet või mainet ära (parasiitlus),] millel vaidlustatud otsus samuti rajaneb”.

19

Neil asjaoludel lükkas Üldkohus teise väite põhjendamatuse tõttu tagasi ja jättis hagi täies ulatuses rahuldamata.

20

Oma apellatsioonkaebuses palub Environmental Manufacturing Euroopa Kohtul tühistada vaidlustatud kohtuotsuse, teha asjas lõpliku otsuse ning mõista kohtukulud välja ühtlustamisametilt ja Elmar Wolfilt.

21

Ühtlustamisamet palub Euroopa Kohtul jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja mõista kohtukulud välja Environmental Manufacturingilt.

22

Elmar Wolf palub Euroopa Kohtul esimese võimalusena jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja teise võimalusena saata kohtuasi tagasi Üldkohtule ning jätta Environmental Manufacturingi kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja Elmar Wolfi kohtukulud.

23

Apellatsioonkaebuse põhjendamiseks esitab Environmental Manufacturing üheainsa väite, mis puudutab määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 5 rikkumist.

24

Environmental Manufacturing väidab, et tulenevalt eespool viidatud kohtuotsusest Intel Corporation on selle tõendamiseks, et hilisema kaubamärgi kasutamine kahjustab või kahjustaks varasema kaubamärgi eristusvõimet, vaja tõendada, et hilisema kaubamärgi kasutamise tagajärjel on muutunud nende kaupade keskmise tarbija majanduslik käitumine, mille jaoks varasem kaubamärk on registreeritud, või et esineb tõsine oht, et selline muutus tulevikus toimub. Järelikult tuleks niisugused tõendid esitada ka selleks, et oleks võimalik tuvastada varasema kaubamärgi „lahjendamine”.

25

Environmental Manufacturing heidab Üldkohtule ette, et viimane ei nõudnud selliseid tõendeid, vaid järeldas, et piisab sellest, et on nõrgenenud varasema kaubamärgi võime identifitseerida nimetatud kaubamärgi omanikult pärinevana kaupu, mille jaoks kaubamärk on registreeritud ja mille jaoks seda kasutatakse, sest hilisema kaubamärgi kasutamine hajutab varasema kaubamärgi identiteeti ja mõju avalikkusele.

26

Environmental Manufacturing leiab, et Üldkohtu läbiviidud analüüsis ei võetud arvesse Euroopa Kohtu praktikat, mille kohaselt mõju tarbijate majanduslikule käitumisele eeldab mõju nende käitumisele kaubanduses. Environmental Manufacturing väidab, et niisugust potentsiaalset või tegelikku mõju tuleb analüüsida määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 5 alusel esitatud hagi menetlemisel ning et arvestades, et seda küsimust ei analüüsitud ja selle kohta ei esitatud tõendeid, oleks Üldkohus pidanud tagasi lükkama argumendi, mille kohaselt on toimunud „lahjendamine” kõnealuse sätte tähenduses.

27

Ühtlustamisamet tunnistab, et määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 5 tähenduses varasema kaubamärgi eristusvõime kahjustamise tõendamiseks tuleb tõendada, et nende kaupade keskmise tarbija majanduslik käitumine, mille jaoks varasemad kaubamärgid on registreeritud, on muutunud või võib muutuda. Ta väidab siiski, et keskmise tarbija majandusliku käitumise muutumine ja varasema kaubamärgi identiteedi hajutamine kujutavad endast tingimusi, mis ei ole ei sõltumatud ega kumulatiivsed, ning et need tingimused on tegelikult osa ühest ja samast nõudest.

28

Ühtlustamisamet leiab, et tingimus, mille kohaselt hilisema kaubamärgi kasutamine hajutab varasema kaubamärgi identiteeti ja mõju avalikkusele ning mida on käsitletud eespool viidatud kohtuotsuse Intel Corporation punktides 29 ja 76, on pelgalt keskmise tarbija majandusliku käitumise muutumise väljendus. Ta väidab, et niisugune muutus toimub siis, kui selle tarbija jaoks väheneb maineka kaubamärgi majanduslik väärtus hilisema tähise kasutamise tõttu. Tarbija majandusliku käitumise mõjutamiseks piisab sellest, kui tarbija peab mainekat kaubamärki vaidlusaluse hilisema tähise kasutamise tõttu vähem atraktiivseks, vähem prestiižseks või vähem eksklusiivseks.

29

Ühtlustamisamet väidab, et vaidlustatud kohtuotsus lähtub õigest eeldusest, et see, et „nende kaupade keskmise tarbija majanduslik käitumine, mille jaoks varasem kaubamärk on registreeritud, on muutunud”, eeldab, et on tõendatud – nagu käesolevas asjas –, et „hilisema kaubamärgi kasutamine hajutab varasema kaubamärgi identiteeti ja mõju avalikkusele”. See väide lihtsalt selgitab eeldust.

30

Ühtlustamisamet on seisukohal, et varasema kaubamärgi identiteedi ja mõju avalikkusele hajutamine tähendab, et maineka kaubamärgi majanduslikule väärtusele avaldatakse negatiivset mõju ning et avalikkuse taju ja „majanduslik käitumine” kujutavad endast seega sama medali kahte külge. Ühtlustamisamet lisab, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 62 sisalduv järeldus väljendab varasemate kaubamärkidega kaitstud kaupade tarbija majandusliku käitumise tõenäolist muutumist, mida on oodata vaidlusaluse tähise samaaegse kasutamise korral.

31

Elmar Wolf tuletab meelde, et apellatsioonikoda tuvastas vaidlusaluse otsuse põhjendustes 36 ja 38, et taotletava kaubamärgi kasutamisega võib kaasneda varasema kaubamärgi „lahjendamise” ja ärakasutamise oht. Ta märgib, et kui Üldkohus leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 66, et taotletav kaubamärk võib kahjustada varasemate kaubamärkide eristusvõimet, jättis kohus menetlusökonoomia huvides analüüsimata eristusvõime ärakasutamise võimaluse.

32

Mis puudutab eespool viidatud kohtuotsuses Intel Corporation välja töötatud väidetava täiendava ja eraldiseisva kriteeriumi järgimist, siis väidab Elmar Wolf, et Üldkohus märkis õigesti, et ei saa nõustuda argumendiga, mille kohaselt on vaja tõendada, millised majanduslikud tagajärjed kaasnevad vastandatud kaubamärkide seostamisega.

33

Elmar Wolf on seisukohal, et asjaolud, millel põhineb Euroopa Kohtu analüüs eespool viidatud kohtuotsuses Intel Corporation, puudutavad juhtumit, kus varasema kaubamärgiga kaitstud kaubad või teenused ei ole sarnased kaupade või teenustega, mida hõlmab hilisem kaubamärk, samas kui käesolev kohtuasi käsitleb identseid või vähemalt sarnaseid kaupu. Seega ei ole eespool viidatud kohtuotsuses Intel Corporation välja töötatud kriteeriumid käesoleval juhul kohaldatavad.

34

Euroopa Kohtu praktika kohaselt on selle tõendamiseks, et hilisema kaubamärgi kasutamine kahjustab või kahjustaks varasema kaubamärgi eristusvõimet, vaja tõendada, et hilisema kaubamärgi kasutamise tagajärjel on muutunud nende kaupade keskmise tarbija majanduslik käitumine, mille jaoks varasem kaubamärk on registreeritud, või et esineb tõsine oht, et selline muutus tulevikus toimub (eespool viidatud kohtuotsus Intel Corporation, punktid 77 ja 81 ning resolutsiooni punkt 6).

35

Eespool viidatud kohtuotsuse Intel Corporation punkt 77 algab sõnadega „[s]ellest tuleneb, et” ning sellele punktile eelneb vahetult analüüs varasema kaubamärgi identifitseerimisvõimest ja identiteedi hajutamisest, mistõttu võiks punkti 77 pidada üksnes eelmist punkti selgitavaks. Sama tekst on aga uuesti esitatud selle kohtuotsuse punktis 81 ja resolutsioonis ning seda tuleb siiski pidada autonoomseks. Asjaolu, et see sisaldub ka kõnealuse kohtuotsuse resolutsioonis, rõhutab selle olulisust.

36

Eespool viidatud kohtupraktika sõnastus on selge. Sellest ilmneb, et kui ei ole tõendatud, et kõnealune tingimus on täidetud, ei saa tuvastada varasema kaubamärgi eristusvõime kahjustamist või kahjustamise ohtu, mis on sätestatud määruse nr 207/2009 artikli 8 lõikes 5.

37

Mõistega „keskmise tarbija majandusliku käitumise muutumine” kaasneb objektiivne tingimus. Selle muutuse esinemist ei saa järeldada ainult subjektiivsete asjaolude ehk näiteks ainuüksi tarbijate taju põhjal. Pelgast asjaolust, et tarbijad märkavad varasema tähisega sarnast uut tähist, iseenesest ei piisa, et tuvastada varasema kaubamärgi eristusvõime kahjustamine või kahjustamise oht määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 5 tähenduses, kui see sarnasus ei põhjusta tähiste segiajamist.

38

Üldkohus aga välistas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 53 eespool viidatud kohtuotsuses Intel Corporation seatud tingimuse analüüsimise ning pani seega toime õigusnormi rikkumise.

39

Üldkohus tõdes vaidlustatud kohtuotsuse punktis 62, et „asjaolu, et konkurendid kasutavad tähiseid, millel on teatav sarnasus, identsete või sarnaste kaupade jaoks, hajutab vahetut seost, mis asjaomase avalikkuse jaoks vastavate tähiste ja kaupade vahel on, see võib aga kahjustada varasema kaubamärgi võimet tähistada kaupu, mille jaoks see on registreeritud, selle kaubamärgi omanikult pärinevatena”.

40

Ometi väljendas Euroopa Kohus eespool viidatud kohtuotsuses Intel Corporation selgelt vajadust nõuda kõrgemat tõendatuse taset, mille alusel oleks võimalik tuvastada varasema kaubamärgi eristusvõime kahjustamine või kahjustamise oht määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 5 tähenduses.

41

Üldkohtu välja pakutud kriteeriumiga nõustumine võib muu hulgas tekitada olukorra, kus ettevõtjad alusetult omastavad teatud tähised, ning see võib kahjustada konkurentsi.

42

Määrus nr 207/2009 ega Euroopa Kohtu praktika ei nõua, et esitataks tõendeid tegeliku kahju kohta, vaid lubatud on ka esitada tõendeid niisuguse kahju tekkimise tõsise ohu kohta, millest saab teha loogilisi järeldusi.

43

Sellised järeldused ei tohi siiski tuleneda pelkadest oletustest, vaid nagu Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 52 Üldkohtu varasemale kohtotsusele viidates ise märkis, tehakse need järeldused „tõenäosuste analüüsi pinnalt […], võttes arvesse asjaomases kaubandussektoris levinud praktikat ning kõiki muid konkreetse juhtumi asjaolusid”.

44

Üldkohus ei pidanud sellise analüüsi puudumist siiski probleemiks ning eiras seega omaenda otsuse viidatud kohtupraktikat.

45

Mis puudutab Elmar Wolfi argumenti, et eespool viidatud kohtuotsuses Intel Corporation Euroopa Kohtu välja töötatud kriteerium on seotud kaupade või teenustega, mis ei ole sarnased kaupade ja teenustega, mida hõlmab hilisem kaubamärk, mistõttu ei ole see kriteerium kohaldatav käesolevas asjas, siis piisab märkimisest, et arvestades selle üldist sõnastust, ei saa kõnealuse kohtuotsuse punktides 77 ja 81 ning resolutsiooni punktis 6 sisalduvat kohtupraktikat tõlgendada nii, et see on piiratud faktiliste asjaoludega, mille korral kaubad või teenused ei ole sarnased kaupade või teenustega, mida hõlmab hilisem kaubamärk.

46

Neil asjaoludel tuleb tõdeda, et apellatsioonkaebus on põhjendatud.

47

Seetõttu tuleb vaidlustatud kohtuotsus tühistada.

48

Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 61 esimese lõigu kohaselt võib Euroopa Kohus, kui ta tühistab Üldkohtu otsuse, teha ise asja suhtes lõpliku kohtuotsuse, kui menetlusstaadium seda lubab, või saata asja tagasi Üldkohtule otsustamiseks.

49

Käesolevas kohtuasjas ei ole täidetud vajalikud tingimused, et Euroopa Kohus saaks ise asja suhtes lõpliku kohtuotsuse teha.

50

Seetõttu tuleb kohtuasi saata tagasi Üldkohtule ja otsustada kohtukulude kandmine edaspidi.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (viies koda) otsustab: