—

Goldbet Sportwetten GmbH, esindaja: Rechtsanwalt D. Czernich,

—

M. Sperindeo, esindajad: Rechtsanwalt L. Lorenz ja Rechtsanwalt R. Testor,

—

Austria valitsus, esindaja: C. Pesendorfer,

—

Tšehhi valitsus, esindajad: M. Smolek ja J. Vláčil,

—

Saksamaa valitsus, esindajad: T. Henze ja J. Kemper,

—

Portugali valitsus, esindajad: L. Inez Fernandes ja S. Duarte Afonso,

—

Šveitsi valitsus, esindaja: D. Klingele,

—

Euroopa Komisjon, esindajad: W. Bogensberger, A.-M. Rouchaud-Joët ja M. Wilderspin,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb seda, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2006. aasta määruse (EÜ) nr 1896/2006, millega luuakse Euroopa maksekäsumenetlus (ELT L 399, lk 1), artiklit 6 koostoimes selle määruse artikliga 17 ning nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määruse (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (EÜT 2001, L 12, lk 1; ELT eriväljaanne 19/04, lk 42) artiklit 24.

2

Taotlus esitati Euroopa maksekäsumenetluse raames, mille Austria äriühing Goldbet Sportwetten GmbH (edaspidi „Goldbet”) algatas Itaalias elava M. Sperindeo vastu.

3

Määruse nr 1896/2006 põhjendused 23 ja 24 on sõnastatud järgmiselt:

4

Selle määruse artikli 1 lõike 1 punktis a on sätestatud:

„Käesoleva määruse eesmärk on:

5

Nimetatud määruse artiklis 5 on „päritoluliikmesriik” määratletud kui „liikmesriik, kus Euroopa maksekäsk on välja antud”.

6

Sama määruse artikli 6 lõikes 1 on ette nähtud:

„Käesoleva määruse kohaldamisel määratakse kohtualluvus vastavalt asjaomastele ühenduse õiguse eeskirjadele, eelkõige vastavalt määrusele […] nr 44/2001”.

7

Määruse nr 1896/2006 artikli 12 lõikes 3 on sätestatud:

„Euroopa maksekäsus teatatakse kostjale, et tal on võimalik:

8

Selle määruse artikli 16 kohaselt:

„1.   Kostja võib päritoluriigi kohtule esitada vastuväite Euroopa maksekäsu suhtes, kasutades VI lisas toodud tüüpvormi F, mis edastatakse talle koos Euroopa maksekäsuga.

[...]

3.   Kostja märgib vastuväites, et ta vaidlustab nõude, ilma et ta peaks seda põhjendama.

4.   Vastuväide esitatakse kas paberkandjal või kasutades muid, sealhulgas elektroonilisi sidevahendeid, mida päritoluliikmesriik aktsepteerib ning mis on päritoluriigi kohtule kättesaadavad.

[…]”.

9

Nimetatud määruse artikli 17 lõikes 1 on sätestatud:

„Kui vastuväide esitatakse […] tähtaja piires, jätkub menetlus päritoluliikmesriigi pädevates kohtutes tavalise tsiviilkohtumenetluse korras, välja arvatud juhul, kui nõude esitaja on sõnaselgelt taotlenud sel juhul menetluse lõpetamist.

[...]”.

10

Sama määruse VI lisas on toodud tüüpvorm F, mida saab kasutada Euroopa maksekäsu vaidlustamiseks.

11

Määruse nr 44/2001 artikli 5 punktis 1 on sätestatud:

„Isiku, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, võib teises liikmesriigis kaevata:

12

Määruse nr 44/2001 artiklis 24 on ette nähtud:

„Lisaks käesoleva määruse muudest sätetest tulenevale pädevusele on pädev ka see liikmesriigi kohus, kuhu kostja ilmub. Käesolevat sätet ei kohaldata juhul, kui isik on ilmunud kohtusse pädevuse vaidlustamiseks või kui artikli 22 kohaselt on ainupädev teine kohus.”

13

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (Zivilprozessordnung) §-s 252, mis käsitleb Euroopa maksekäsumenetlust, on sätestatud:

„1.   Kui […] määrusest [nr 1896/2006] ei tulene teisiti, kohaldatakse iga nõude puhul sellele nõudele vastavaid menetlusnorme.

2.   Maksekäsu menetlemise ainupädevus kuulub Bezirksgericht für Handelssachen Wien’ile. [...]

3.   Pärast tähtajaks esitatud vastuväite saamist toimetab kohus selle avaldajale ja kohustab avaldajat 30 päeva jooksul nimetama kohtu, kes võib kohtualluvuse järgi maksekäsu esemeks oleva nõude lahendada tavalises tsiviilkohtumenetluses [...].

4.   […] Kostja peab esitama vastuväite kohtualluvuse kohta enne põhimenetluses osalemist.”

14

M. Sperindeo kohustus spordikihlvedude korraldamisega tegeleva ettevõtjaga Goldbet sõlmitud teenuste osutamise lepingu alusel korraldama selliseid kihlvedusid ja tagama nende levitamise Itaalias. Eelkõige pidi ta panustatud raha kohalikest kihlveokontoritest kokku koguma ja pärast mängijatele väljamakstud võidusummade mahaarvamist vastavad summad Goldbetile üle kandma.

15

Kuna Goldbet leidis, et kostja ei täitnud oma lepingulisi kohustusi, esitas ta 29. detsembril 2009 Bezirksgericht für Handelssachen Wienile – Austrias Euroopa maksekäsu menetlemiseks pädevale kohtule – avalduse, milles palus väljastada M. Sperindeo suhtes Euroopa maksekäsk 16406 euro suuruse kahjuhüvitise ning viiviste ja menetluskulude maksmiseks, mille nimetatud kohus ka 17. veebruaril 2010 välja andis.

16

M. Sperindeo esitas selle Euroopa maksekäsu suhtes oma advokaadist esindaja vahendusel 19. aprillil 2010 ettenähtud tähtaja jooksul vastuväite. Ta põhjendas oma vastuväidet sellega, et Goldbeti nõue on õigusliku aluseta ega ole muutunud sissenõutavaks.

17

Peale selle vastuväite esitamist suunas Bezirksgericht für Handelssachen Wien kohtuasja Landesgericht Innsbruck’i (Austria), leides, et see kohus on tavaliseks tsiviilkohtumenetluseks pädev kohus määruse nr 1896/2006 artikli 17 lõike 1 tähenduses.

18

Landesgericht Innsbruckis väitis M. Sperindeo esimest korda, et Austria kohtutel puudub asja lahendamiseks pädevus, kuna ta elab Itaalias. Goldbet oli aga seisukohal, et vaidlus allub määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 alapunkti a kohaselt Landesgericht Innsbruckile kui selle paiga kohtule, kus tuli täita raha maksmise kohustus. Igal juhul oli see kohus kõnealuse äriühingu arvates pädev selle määruse artikli 24 alusel, kuna M. Sperindeo, kes ei tuginenud kohtu pädevuse puudumisele ajal, mil ta esitas asjaomase Euroopa maksekäsu suhtes vastuväite, ilmus kohtusse selle artikli tähenduses.

19

Landesgericht Innsbruck tegi kohtumääruse, millega rahuldas M. Sperindeo taotluse, leides, et ta ei ole selles asjas pädev, ning jättis tema menetluses oleva hagi läbi vaatamata. Goldbet esitas selle kohtumääruse peale Oberlandesgericht Innsbruckile määruskaebuse. Viimati nimetatud kohus jättis selle määruskaebuse rahuldamata põhjendusel, et Austria kohtud ei ole pädevad vaidlust lahendama, esiteks kuna Goldbet on esitanud teenuse osutamise lepingust tuleneva nõude ja asjaomase kohustuse täitmise koht määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 alapunkti b tähenduses asub Itaalias, ning teiseks ei saa nimetatud kohtute pädevuse olemasolu põhjendada määruse nr 44/2001 artikliga 24, kuna M. Sperindeo vastuväite esitamist ei saa pidada kohtusse ilmumiseks selle artikli tähenduses.

20

Goldbet kaebas Oberlandesgericht Innsbrucki lahendi peale edasi eelotsusetaotluse esitanud kohtule. Ta taotleb madalama astme kohtute lahendite tühistamist ja asja uuesti arutamiseks saatmist Austria kohtutele.

21

Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et Austria kohtutel puudub määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 alapunkti b alusel pädevus, kuna Golbetilt lepinguga M. Sperindeole üle antud tegevus toimus üksnes Itaalias. Nimetatud kohtul tekib siiski küsimus, kas kostja poolt makskäsu suhtes esitatud vastuväidet, ilma et sellega oleks vaidlustatud päritoluliikmesriigi kohtu pädevust, võib käsitada kohtusse ilmumisena määruse nr 44/2001 artikli 24 tähenduses, mis annaks Austria kohtutele vaidluse lahendamiseks pädevuse.

22

Nendel asjaoludel otsustas Oberster Gerichtshof menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

23

Eelotsusetaotluse esitanud kohus palub oma küsimustega, mida tuleb analüüsida koos, sisuliselt selgitada, kas määruse nr 1896/2006 artiklit 6 koostoimes selle määruse artikliga 17 tuleb tõlgendada nii, et Euroopa maksekäsu suhtes esitatud vastuväidet, millega ei vaidlustata päritoluliikmesriigi kohtu pädevust, tuleb käsitada kohtusse ilmumisena määruse nr 44/2001 artikli 24 tähenduses, ning kas sellega seoses omab tähtsust asjaolu, et kostja vaidles esitatud vastuväites nõuetele sisuliselt vastu.

24

Seega tuleb esiteks kontrollida, kas Euroopa maksekäsu suhtes vastuväite esitamine, milles ei vaidlustata päritoluliikmesriigi kohtu pädevust, on samaväärne kostja kohtusse ilmumisega määruse nr 44/2001 artikli 24 tähenduses, kui selle vastuväitega koos ei esitata sisulisi väiteid.

25

Kõik huvitatud isikud, kes on sellega seoses Euroopa Kohtule oma seisukohad esitanud, leiavad, et sellele küsimusele tuleb vastata eitavalt.

26

Kõigepealt olgu sellega seoses meenutatud, et esiteks on määruse nr 1896/2006 artikli 6 lõikes 1 ette nähtud, et selle määruse kohaldamisel määratakse kohtualluvus vastavalt asjaomastele liidu õiguse eeskirjadele, eelkõige neile, mis esinevad määruses nr 44/2001. Määruse nr 1896/2006 artikli 17 lõike 1 kohaselt jätkub juhul, kui vastuväide Euroopa maksekäsu suhtes esitatakse tähtaja piires, menetlus päritoluliikmesriigi pädevates kohtutes tavalise tsiviilkohtumenetluse korras.

27

Teiseks on määruse nr 44/2001 artikli 24 kohaselt pädev liikmesriigi kohus, kuhu kostja ilmub, kui selles sättes ette nähtud eranditest ei tulene teisiti.

28

Lisaks nähtub määruse nr 1896/2006 artikli 1 lõike 1 punktist a, et selle määruse eesmärk on eelkõige lihtsustada ja kiirendada menetlust ning vähendada menetluskulusid vaidlustamata rahalisi nõudeid käsitlevate piiriüleste juhtumite korral. Selle määrusega – kuigi see ei asenda ega ühtlusta siseriiklikke mehhanisme vaidlustamata nõuete sissenõudmiseks – luuakse kõnealuse eesmärgi saavutamiseks niisuguste rahaliste nõuete ühtne sissenõudmismehhanism, tagades võlausaldajatele ja võlgnikele võrdsed võimalused kogu Euroopa Liidus (13. detsembri 2012. aasta otsus kohtuasjas C-215/11: Szyrocka, punkt 30).

29

Nagu kohtujurist seda oma ettepaneku punktis 30 märkis, ei ole selline lihtsustatud ja ühtne menetlus võistlev. Nimelt ei ole kostja Euroopa maksekäsu väljastamisest teadlik hetkeni, millal talle see kätte toimetatakse või teda sellest teavitatakse. Nagu nähtub määruse nr 1896/2006 artikli 12 lõikest 3, toimub see alles hetkel, mil teda teavitatakse võimalusest maksta nõude esitajale maksekäsus osutatud summa või vaidlustada see päritoluriigi kohtus.

30

Kostja sellise vastuväite esitamise võimaluse eesmärk on seega kompenseerida asjaolu, et määrusega nr 1896/2006 kehtestatud süsteem ei näe ette, et nimetatud kostja saaks Euroopa maksekäsumenetluses osaleda, mis võimaldaks tal võlanõuet peale Euroopa maksekäsu väljastamist vaidlustada.

31

Ent kui kostja ei vaidlusta oma Euroopa maksekäsu suhtes esitatud vastuväites päritoluliikmesriigi kohtu pädevust, siis toob selle vastuväite esitamine kostjale kaasa üksnes need tagajärjed, mis tulenevad määruse nr 1896/2006 artikli 17 lõikest 1. Need tagajärjed hõlmavad Euroopa maksekäsumenetluse lõpetamist ning seda, et asja käsitlemine viiakse automaatselt üle tavalisse tsiviilkohtumenetlusse, välja arvatud juhul, kui nõude esitaja on sõnaselgelt taotlenud sel juhul menetluse lõpetamist.

32

Vastupidise lähenemise korral, mille kohaselt on vastuväite esitamine, millega ei ole päritoluliikmesriigi pädevust vaidlustatud, samaväärne kohtusse ilmumisega määruse nr 44/2001 artikli 24 tähenduses, oleks vastuväite esitamisest tulenevad tagajärjed ulatuslikumad kui need, mis on ette nähtud määrusega nr 1896/2006.

33

Lisaks olgu meenutatud – nagu see nähtub määruse nr 1896/2006 artikli 16 lõikest 1 ja viimati nimetatud määruse põhjendusest 23 –, et kostja võib esitada vastuväite Euroopa maksekäsu suhtes, kasutades sama määruse VI lisas toodud tüüpvormi. See vorm ei paku aga mingit võimalust päritoluliikmesriigi kohtute pädevuse vaidlustamiseks.

34

Seega ei saa Euroopa maksekäsu suhtes esitatud vastuväidet, millega ei vaidlustata päritoluliikmesriigi kohtute pädevust ja millega koos ei esitata sisulisi väiteid, käsitada kohtusse ilmumisena määruse nr 44/2001 artikli 24 tähenduses.

35

Teiseks tuleb analüüsida, kas asjaolu, et kostja tõi Euroopa maksekäsu suhtes esitatud vastuväites välja sisulised väited, omab pädevuse kindlaksmääramise suhtes mingisugust mõju.

36

Goldbet ja Tšehhi valitsus väidavad, et kui vastuväitega koos esitatakse sisulisi väiteid, saab pädevuse kindlaks määrata määruse nr 44/2001 artikli 24 alusel. M. Sperindeo, Saksamaa, Portugali ja Šveitsi valitsus ning Euroopa Komisjon on seevastu seisukohal, et see asjaolu ei mõjuta mingil viisil pädevuse kindlaksmääramist.

37

Tõepoolest tuleneb Euroopa Kohtu 24. juuni 1981. aasta otsusest kohtuasjas 150/80: Elefanten Schuh (EKL 1981, lk 1671, punkt 16), mis käsitleb 27. septembri 1968. aasta konventsiooni kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (EÜT 1972, L 299, lk 32) artikli 18 tõlgendamist – mis on sisuliselt identne määruse nr 44/2001 artikliga 24 –, et kohtualluvuse vaidlustamine ei tohi toimuda pärast seisukoha võtmist, mida siseriikliku menetlusõiguse kohaselt loetakse asja arutavale kohtule esitatud esimeseks kaitseks.

38

Erinevalt nimetatud kohtuotsuse aluseks olnud asjaoludest, kus kostja esitas sisulised väited tavalises tsiviilkohtumenetluses, esitati käesoleval juhul kõne all olevas põhikohtuasjas sisulised väited siiski Euroopa maksekäsu suhtes esitatud vastuväite raames. Sellist vastuväidet, millega koos need sisulised väited esitatud on, ei saa aga määruse nr 44/2001 artikli 24 alusel pädeva kohtu kindlaksmääramisel pidada Euroopa maksekäsu menetlusele järgnevas tavalises tsiviilkohtumenetluses esitatud esimeseks kaitseks.

39

Kui asuda seisukohale, et sellise vastuväite puhul on tegemist esimese kaitsega, siis tähendaks see tunnistamist, et Euroopa maksekäsumenetlus ja sellele järgnev siseriiklik tavaline tsiviilkohtumenetlus on põhimõtteliselt üks ja sama menetlus, nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 36. Ent sellist tõlgendust oleks raske ühitada asjaoluga, et esimene nendest menetlustest järgib määruses nr 1896/2006 ette nähtud eeskirju, samas kui teine kulgeb – nagu see nähtub nimetatud määruse artikli 17 lõikest 1 – tavalise tsiviilkohtumenetluse korras. Samuti ei võtaks niisugune tõlgendus arvesse asjaolu, et selline tsiviilkohtumenetlus, isegi kui see toimub kostja poolt rahvusvahelise pädevuse olemasolu vaidlustamata jätmisel päritoluliikmesriigis, ei pruugi tingimata toimuda samas kohtus kui see, kus toimub Euroopa maksekäsumenetlus.

40

Tõlgendus, mille kohaselt tuleb vastuväidet, millega koos esitakse sisulisi väiteid, käsitada esimese kaitsena, läheks lisaks vastuollu Euroopa maksekäsu suhtes esitatud vastuväite eesmärgiga. Sellega seoses on oluline nentida, et ükski määruse nr 1896/2006 säte ning eelkõige selle määruse artikli 16 lõige 3 ei nõua, et kostja vastuväidet põhjendaks, mistõttu vastuväide ei ole mõeldud toimima mitte kaitseks sisuliste väidete esitamisena, vaid – nagu seda on täpsustatud käesoleva kohtuotsuse punktis 30 – see peab võimaldama kostjal võlanõuet vaidlustada.

41

Sellest johtub, et asjaolu, et kostja esitas Euroopa maksekäsu suhtes esitatud vastuväites sisulisi väiteid, ei tähenda seda, et kostja ilmus kohtusse määruse nr 44/2001 artikli 24 tähenduses.

42

Vastupidi sellele, mida väidavad Goldbet ja Tšehhi valitsus, ei riku selline tõlgendus määruse nr 1896/2006 eesmärki menetlust kiirendada. Nagu nähtub selle määruse artikli 1 lõike 1 punktist a, on see eesmärk asjakohane üksnes vaidlustamata võlanõuete korral, mis aga ei kehti enam olukorras, kus kostja esitab Euroopa maksekäsu suhtes vastuväite.

43

Kõigist eelnevatest kaalutlustest tuleneb, et esitatud küsimustele tuleb vastata, et määruse nr 1896/2006 artiklit 6 koostoimes selle määruse artikliga 17 tuleb tõlgendada nii, et Euroopa maksekäsu suhtes esitatud vastuväidet, millega ei vaidlustata päritoluliikmesriigi kohtu pädevust, ei tule käsitada kohtusse ilmumisena määruse nr 44/2001 artikli 24 tähenduses, ning asjaolu, et kostja vaidles esitatud vastuväites nõuetele sisuliselt vastu, ei oma sellega seoses mingit tähtsust.

44

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kolmas koda) otsustab:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2006. aasta määruse (EÜ) nr 1896/2006, millega luuakse Euroopa maksekäsumenetlus, artiklit 6 koostoimes selle määruse artikliga 17 tuleb tõlgendada nii, et Euroopa maksekäsu suhtes esitatud vastuväidet, millega ei vaidlustata päritoluliikmesriigi kohtu pädevust, ei tule käsitada kohtusse ilmumisena nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määruse (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades artikli 24 tähenduses, ning asjaolu, et kostja vaidles esitatud vastuväites nõuetele sisuliselt vastu, ei oma sellega seoses mingit tähtsust.