EUROOPA KOHTU OTSUS

(kodukorra artiklis 123b ette nähtud erikoda)

12. juuli 2012

Uuesti läbivaatamine

Kohtuasjas C‑334/12 RX,

mille ese on Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 62 alusel peakohtujuristi tehtud 6. juuli 2012. aasta uuesti läbivaatamise ettepanek,

EUROOPA KOHUS (kodukorra artiklis 123b ette nähtud erikoda),

koosseisus: president V. Skouris, kodade esimehed A. Tizzano, J. N. Cunha Rodrigues, K. Lenaerts (ettekandja) ja J.‑C. Bonichot,

on teinud järgmise

otsuse

1        Peakohtujuristi tehtud uuesti läbivaatamise ettepanek käsitleb Euroopa Liidu Üldkohtu (apellatsioonikoda) 19. juuni 2012. aasta otsust kohtuasjas T‑234/11 P: Arango Jaramillo jt vs. EIP (avaliku teenistuse kohtulahendite kogumikus veel avaldamata), millega jäeti rahuldamata O. O. Arango Jaramillo ja ülejäänud 34 Euroopa Investeerimispanga (EIP) teenistuja (edaspidi koos „apellandid”) apellatsioonkaebus Euroopa Liidu Avaliku Teenistuse Kohtu (esimene koda) 4. veebruari 2011. aasta määruse peale kohtuasjas F‑34/10: Arango Jaramillo jt vs. EIP (avaliku teenistuse kohtulahendite kogumikus veel avaldamata), millega jäeti hilinenult esitamise tõttu rahuldamata nende hagi, millega esiteks paluti tühistada nende 2010. aasta veebruari töötasu teatised osas, milles neis kajastuvad EIP otsused suurendada nende sissemakseid pensioniskeemi, ning teiseks mõista EIP‑lt nende kasuks välja kahjuhüvitis.

 Vaidluse taust

2        Eespool viidatud kohtuotsusest Arango Jaramillo jt vs. EIP nähtub, et alates 1. jaanuarist 2007 ei väljastata EIP teenistujate töötasu teatisi mitte enam traditsiooniliselt paberkandjal, vaid elektrooniliselt. Edaspidi tehakse need igal kuul kättesaadavaks EIP infosüsteemis „Peoplesoft” ning iga teenistuja võib nende teatistega oma tööarvuti kaudu tutvuda.

3        2010. aasta veebruari töötasu teatised pandi infosüsteemi „Peoplesoft” üles laupäeval, 13. veebruaril 2010. Nendest teatistest nähtub, et võrreldes 2010. aasta jaanuari teatistega on pensioniskeemi sissemakse määr tõusnud, mis tuleneb EIP teenistujate pensioniskeemi reformi raames võetud EIP otsustest.

4        Apellandid esitasid 26. mail 2010 Avaliku Teenistuse Kohtule hagi, milles palusid esiteks tühistada nende 2010. aasta veebruari töötasu teatised ning teiseks mõista EIP‑lt välja sümboolne üks euro mittevaralise kahju hüvitamiseks.

5        Avaliku Teenistuse Kohtu kantseleile esitatud eraldi dokumendiga palus EIP kohtul tunnistada hagi ilma sisulise arutamiseta vastuvõetamatuks.

6        Avaliku Teenistuse Kohus jättis eespool viidatud kohtumäärusega Arango Jaramillo jt vs. EIP hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata. Kohus leidis selles määruses sisuliselt, et hagi esitamise tähtaeg, mis algas esmaspäeval, 15. veebruaril 2010, möödus kindlaksmääratud kümnepäevast suurte vahemaadega seotud lisatähtaega arvesse võttes esmaspäeval, 25. mail 2010, nii et apellantide esitatud hagi, mis saabus elektrooniliselt Avaliku Teenistuse Kohtu kantseleisse alles 26. mail 2010 kell 00.00, tuleb pidada hilinenult esitatuks ning seega vastuvõetamatuks.

7        Apellandid esitasid selle kohtumääruse peale apellatsioonkaebuse Euroopa Liidu Üldkohtusse, kes jättis selle eespool viidatud kohtuotsusega Arango Jaramillo jt vs. EIP rahuldamata.

8        Nimetatud kohtuotsuse punktides 22–25 meenutas Euroopa Liidu Üldkohus sisuliselt kohtupraktikat, mille kohaselt juhul, kui puuduvad igasugused sätted, mis kehtestavad EIP ja tema teenistujate vahelistele vaidlustele kohaldatavad hagi esitamise tähtajad, tuleb sellised hagid esitada mõistliku tähtaja jooksul. Leides, et Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjade artikli 91 lõikes 3 sätestatud kolmekuuline tähtaeg Euroopa Liidu institutsioonide ja nende ametnike või teenistujate vahelistele vaidlustele on „asjakohane lähtealus”, kuna olemuselt on need vaidlused sarnased EIP ja tema teenistujate vahelistele sisevaidlustele seoses EIP aktidega, mis EIP teenistujate huve kahjustavad ning mille tühistamist nad taotlevad, asus kohus selle kohtuotsuse punktis 27 oma teatud varasematele kohtuotsustele tuginedes seisukohale, et põhimõtteliselt tuleb sellest tähtajast kinnipidamist pidada mõistlikuks.

9        Selles punktis 27 järeldas Euroopa Liidu Üldkohus sellest „vastupidi […], et EIP teenistuja poolt pärast sellise kolmekuulise tähtaja möödumist, mida on pikendatud kindlaksmääratud kümnepäevase lisatähtaja võrra seoses suurte vahemaadega, esitatud hagi tuleb põhimõtteliselt pidada ebamõistliku tähtaja jooksul esitatuks”. Ta lisas, et selline tõlgendus on lubatud, „kuna üksnes aegumistähtaega kehtestavate menetlusnormide range kohaldamisega saab järgida õiguskindluse põhimõtet ning hoida ära igasugust diskrimineerimist või meelevaldset kohtlemist õigusemõistmisel”.

10      Eespool viidatud kohtuotsuse Arango Jaramillo jt vs. EIP punktis 30 ei nõustunud Euroopa Liidu Üldkohus apellantide vastuväidetega, mille kohaselt Avaliku Teenistuse Kohus asendas sellise mõistliku tähtaja põhimõtte kohaldamise, mis on oma olemuselt paindlik ning võimaldab konkreetselt kaaluda asjassepuutuvaid huve, rangelt kohaldatava üldise kolmekuulise tähtaja järgimisega. Üldkohus asus nimelt seisukohale, et Avaliku Teenistuse Kohus vaid kohaldas õigusnormi, mis „tugineb üldisele eeldusele, mille kohaselt kolmekuuline tähtaeg on põhimõtteliselt piisav, et võimaldada EIP teenistujatel hinnata neid kahjustavate EIP aktide õiguspärasust ning vajadusel koostada hagi”, ilma et see „paneks seda normi kohaldavale […] liidu kohtule kohustuse võtta arvesse iga üksikjuhtumi asjaolusid ning eelkõige konkreetselt kaaluda asjassepuutuvaid huve”.

11      Nimetatud kohtuotsuse punktis 39 meenutas Euroopa Liidu Üldkohus veel kord, et „aegumistähtaega kehtestavate menetlusnormide range kohaldamine” vastab eelkõige õiguskindluse nõudele.

 Hinnang

12      Sissejuhatuseks tuleb märkida, et kuigi on asutud seisukohale, et kui EIP personalieeskirjades sellekohane teave puudub, siis tuleb EIP ja tema teenistujate vaheliste vaidluste puhul hagi esitamise tähtaja osas viidata mõistele „mõistlik tähtaeg” (vt selle kohta Üldkohtu 6. märtsi 2001. aasta otsus kohtuasjas T‑192/99: Dunnett jt vs. EIP (EKL 2001, lk II‑813, punktid 51–58), ei ole EIP siiamaani sellekohast sätet vastu võtnud.

13      Olles teinud selle sissejuhatava täpsustuse, tuleb tõdeda, et valitseb tõsine oht kahjustada liidu õiguse ühtsust ja järjepidevust, kui eespool viidatud kohtuotsusest Arango Jaramillo jt vs. EIP nähtub, et kolme kuu ja kümne päeva pikkust aega, mida tuleb põhimõtteliselt pidada mõistlikuks ajaks, et EIP teenistuja saaks esitada tühistamishagi teenistuja huve kahjustava EIP akti peale, peetakse tähtajaks, mille möödumisel on tegemist hilinenult esitatud ja vastuvõetamatu hagiga, ilma et liidu kohus oleks kohustatud võtma arvesse iga üksikjuhtumi eriasjaolusid.

14      See tõsine oht tuleneb kahest põhjendusest, mis õigustavad eespool viidatud kohtuotsuse Arango Jaramillo jt vs. EIP uuesti läbivaatamist.

15      Esiteks tuleb kindlaks teha, kas siis, kui Euroopa Liidu Üldkohus leidis, et Avaliku Teenistuse Kohus ei ole kohustatud võtma arvesse iga üksikjuhtumi eriasjaolusid, juhul kui ta hindab, kas tähtaeg, mille jooksul EIP teenistujad on EIP akti peale esitanud tühistamishagi, on mõistlik, jõudis Euroopa Liidu Üldkohus vastupidisele arutluskäigule tuginedes tõlgenduseni, mis ühtib kohtupraktikaga, mille kohaselt liidu esmases või teiseses õiguses sätestamata tähtaja mõistlikkust peab hindama igale kohtuasjale omaste asjaolude alusel (vt eelkõige 15. oktoobri 2002. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑238/99 P, C‑244/99 P, C‑245/99 P, C‑247/99 P, C‑250/99 P–C‑252/99 P ja C‑254/99 P: Limburgse Vinyl Maatschappij jt vs. komisjon, EKL 2002, lk I‑8375, punktid 187 ja 192, ning 7. aprilli 2011. aasta otsus kohtuasjas C‑321/09 P: Kreeka vs. komisjon, punktid 33 ja 34).

16      Teiseks tuleb kindlaks teha, kas siis, kui Euroopa Liidu Üldkohus leidis, et juhul kui on möödunud hagi esitamise tähtaeg, mida ei ole liidu esmases või teiseses õiguses sätestatud, on tegemist aegumisega, võib Euroopa Liidu Üldkohtu tõlgendus rikkuda õigust tõhusale kohtulikule kaitsele, mida kinnitab Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikkel 47.

17      Kui tehtud järeldustest tuleneb, et eespool viidatud kohtuotsuses Arango Jaramillo jt vs. EIP on rikutud õigusnormi, siis tuleb analüüsida, kas ja – vajadusel – millisel määral kahjustab nimetatud kohtuotsus liidu õiguse ühtsust või järjepidevust.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kodukorra artiklis 123b ette nähtud erikoda) otsustab:

1)      Vaadata uuesti läbi Euroopa Liidu Üldkohtu (apellatsioonikoda) 19. juuni 2012. aasta otsus kohtuasjas T‑234/11 P: Arango Jaramillo jt vs. EIP.

2)      Uuesti läbivaatamine käsitleb küsimusi, kas Euroopa Liidu Üldkohtu 19. juuni 2012. aasta otsus kohtuasjas T‑234/11 P: Arango Jaramillo jt vs. EIP kahjustab liidu õiguse ühtsust või järjepidevust niivõrd, kuivõrd Üldkohus apellatsioonikohtuna tõlgendas Euroopa Investeerimispanga teenistujate poolt nende huve kahjustava EIP akti peale tühistamishagi esitamise kontekstis mõistet „mõistlik tähtaeg” tähtajana, mille möödumisel on tegemist hilinenult esitatud ja vastuvõetamatu hagiga, ilma et liidu kohus oleks kohustatud võtma arvesse iga üksikjuhtumi eriasjaolusid, ning kas mõiste „mõistlik tähtaeg” selline tõlgendamine võib rikkuda õigust tõhusale kohtulikule kaitsele, mida kinnitab Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikkel 47.

3)      Euroopa Kohtu põhikirja artiklis 23 nimetatud asjaomastel isikutel ja Euroopa Liidu Üldkohtu menetluse pooltel palutakse Euroopa Liidu Kohtule esitada oma kirjalikud märkused nimetatud küsimuste kohta ühe kuu jooksul alates käesoleva otsuse kättetoimetamisest.

Allkirjad