1. 

Käesolevas apellatsioonkaebuses paluvad Guardian Industries Corp. ja Guardian Europe Sàrl (edaspidi koos „Guardian” või „apellandid”) tühistada kohtuotsus Guardian Industries ja Guardian Europe vs. komisjon ( 2 ), millega Euroopa Liidu Üldkohus jättis nende hagi rahuldamata. Selle hagiga paluti tühistada 28. novembri 2007. aasta otsus, millega Euroopa Komisjon määras neile 148 miljoni euro suuruse trahvi nende osalemise eest keelatud kokkuleppes lehtklaasi turul ajavahemikul 2004. aasta aprillist kuni 2005. aasta veebruarini. ( 3 )

2. 

Trahvi arvutamisel, mis on selle hagi puhul tõstatuva põhiküsimuse keskmes, ei võtnud komisjon arvesse „kontsernisisest müüki”, st vertikaalselt integreeritud ettevõtjate sisest müüki. Guardian, kes müüs kaupa üksnes sõltumatutele kolmandatele isikutele, leidis, et diskrimineerimiskeelu põhimõtte kohaselt tuleb talle määratud trahvi alandada niisuguse protsendi võrra, mis vastab kontsernisisesele müügile turu kogumahust. Teine selles kohtuasjas kerkinud oluline küsimus on küsimus, kas menetlus Üldkohtus oli mõistliku pikkusega, eelkõige seepärast, et kirjaliku menetluse lõpetamise ja suulise menetluse alustamise otsuse vahele jäi tervelt kolm aastat ja viis kuud, ilma et oleks tehtud mingeid muid menetlustoiminguid ja ilma et sellel oleks olnud mingit nähtavat põhjust.

3.

Vaidluse tausta ja vaidlusalust otsust on vaidlustatud kohtuotsuse punktides 1‐10 kirjeldatud järgmiselt:

4.

Guardian vaidlustas 12. veebruari 2008. aasta hagiavaldusega vaidlusaluse otsuse Üldkohtus.

5.

Guardian esitas vaidlusaluse otsuse osalise tühistamise nõude põhjendamiseks ainult ühe väite, mille kohaselt tehti tema kartellikokkuleppes osalemise kestuse ja kartellikokkuleppe geograafilise ulatuse hindamisel faktivigu. Trahvi vähendamise nõue põhines kolmel väitel. Esimeses paluti teha järeldused osalisest tühistamisest. Teises tugines Guardian diskrimineerimiskeelu põhimõtte ja põhjendamiskohustuse rikkumisele. Kolmanda kohaselt tehti selle rolli hindamisel, mida Guardian keelatud kokkuleppes etendas, hindamisviga. Üldkohus jättis hagi täies ulatuses rahuldamata.

6.

Kõigepealt võttis Üldkohus järgmise seisukoha ühe kirja kohta, mille komisjon esitas 10. veebruaril 2012:

7.

Tühistamisnõue jäeti rahuldamata põhjendustel, mis on esitatud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 28‐93.

8.

Mis puudutab trahvi alandamise nõuet, siis vaidlustatud kohtuotsuse punktid 98‐107 on sõnastatud järgmiselt:

9.

Guardian ja komisjon võtsid osa kirjalikust menetlusest Euroopa Kohtus ja kohtuistungist, mis toimus 12. detsembril 2013.

10.

Enne Guradiani kolme väite käsitlemist tuleb tulla tagasi käesolevas kohtuasjas (pärast esimest menetlusdokumentide vahetamist) aset leidnud menetlusliku küsimuse juurde. Guardian kinnitas sisuliselt oma esimese väite kohta, et komisjon esitas tõendi kartelli mõju kohta kontsernisisesele müügile esimest korda oma kostja vastuses. See tõend seisnes haldusmenetluse jooksul Saint-Gobaini tehtud avalduses, mida on mainitud komisjoni vastuse punktis 37. See näitab pigem, et kontsernisisesed müügihinnad olid kohandatud keelatud kokkuleppes kindlaks määratud hindadele, lükates ümber komisjoni senise väite – mille Üldkohus oli üle võtnud –, et selle kohandatuse kohta puuduvad tõendid.

11.

Guardiani taotlus, et tal lubataks esitada selle kohta repliik, jäeti rahuldamata. Siis esitas Guardian Euroopa Kohtule taotluse muuta oma apellatsioonkaebust, võttes arvesse seda, mida ta pidas uueks faktiliseks asjaoluks. Ka see taotlus jäeti rahuldamata.

12.

Minu arvates piisab, kui märkida, et siin ei ole tegemist uue faktilise asjaoluga, sest Guardian kahtlemata tutvus (või igal juhul võis tutvuda) seda avaldust sisaldava Saint-Gobaini dokumendiga juba haldusmenetluse etapis.

13.

Oma apellatsioonkaebuse esimeses väites kinnitab Guardian, et seisukohaga, et kui vaidlusaluses otsuses jäeti Asahi/Glaverbelile, Pilkingtonile ja Saint‑Gobainile määratavate trahvide arvutamisel arvesse võtmata kontsernisisene müük, toimiti õigesti, rikkus Üldkohus võrdse kohtlemise põhimõtet. Oma teises väites kinnitab Guardian, et tunnistades vastuvõetavaks kirja, mille komisjon talle 10. veebruaril 2012 saatis (edaspidi „10. veebruari 2012. aasta kiri”), rikkus Üldkohus oma kodukorda ning kaitseõiguste ja poolte võrdsuse põhimõtteid. Oma kolmandas väites avaldab Guardian viimaks arvamust, et Üldkohtu menetluse kestus oli ebamõistlik, millega rikuti tema põhiõigust õiglasele kohtulikule arutamisele mõistliku aja jooksul. Ma käsitlen esimest kahte väidet koos.

14.

Esimese väite kohaselt on rikutud võrdse kohtlemise põhimõtet. See väide on suunatud vaidlustatud kohtuotsuse punktide 104‐106 vastu.

15.

Guardian väidab sisuliselt, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt kohustab võrdse kohtlemise põhimõte käsitama kontsernisisest müüki trahvisumma arvutamisel nii, et see on võrreldav müügiga sõltumatutele kolmandatele isikutele. ( 4 ) Guardian rõhutab siiski, et ta ei vaidlusta vertikaalselt integreeritud ettevõtjate kontsernisisese müügi arvesse võtmata jätmise õiguspärasust, vaid ta vaidlustab samaväärses proportsioonis talle määratud trahvi alandamata jätmise seaduslikkuse.

16.

Komisjon väidab vastu, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 105 konstateeris Üldkohus ainult fakti, kui märkis – ja Guardian ei ole seda vaidlustanud ( 5 ) ‐, et keegi ei tea, kas ja mil määral said vertikaalselt integreeritud lehtklaasitootjad tulu konkurentsieelisest järgneval turul. Guardian ei ole muide ka kuidagi tõendanud – ei esimeses kohtuastmes ega käesoleva apellatsioonkaebuse raames (kusjuures viimasel juhul oleks ta sellega nii või teisiti hiljaks jäänud) ‐, et niisugune eelis eksisteeris.

17.

Ma ei ole sugugi veendunud, et vaidlustatud kohtuotsuse punkti 105, tuleb tõlgendada nii, nagu seda tõlgendab komisjon; meenutan, et selle punkti sõnastus on järgmine: „Peale selle, nagu väitis komisjon, ei ole leidnud tuvastamist, et vertikaalselt integreeritud kartelliliikmed, kes tarnisid asjaomaseid tooteid sama ettevõtja struktuuriüksustele või samasse kontserni kuuluvatele äriühingutele, oleksid saanud kaudselt tulu kohaldatud hinnatõusust ega et hinnatõus eelneval turul oleks tähendanud konkurentsieelist töödeldud lehtklaasi järgneval turul”.

18.

Märgin, et see punkt ‐ mis algab väljendiga „peale selle” ‐ ei näita, kes oli see, kelle poolt „ei ole leidnud tuvastamist”, et vertikaalselt integreeritud kartelliliikmed oleksid saanud keelatud kokkuleppest kaudselt tulu.

19.

Komisjon järeldab vaidlustatud kohtuotsuse punktist 105 seega ekslikult, et seda võimalikku kaudset tulu oleks pidanud tõendama Guardian.

20.

Lisan, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 104 kasutas Üldkohus samuti umbisikulist teguviisi, kui märkis, et „konkurentsivastane tegevus tuvastati üksnes müügi puhul sõltumatutele klientidele”, kusjuures selle väite kummutab Guardiani sõnul vaidlusaluse otsuse punkt 377, mille kohaselt „puudutasid kokkulepped sõltumatute klientide suhtes kohaldatavaid hindu”, kuid kontsernisisest müüki ei arvatud siiski sõnaselgelt välja.

21.

Mina arvan, et kuigi Euroopa Kohtu praktika kohaselt ei saa EÜ artikli 81 lõike 1 rikkumine laieneda äriühingute kontsernist koosnevas majandusüksuses valitsevatele suhetele, ( 6 ) kohustab Euroopa Kohtu praktika ( 7 ) samas käsitama kontsernisisest müüki ja müüki väljapoole kontserni ühtemoodi, et vältida igasugust diskrimineerimist vertikaalselt integreeritud ettevõtjate ja integreerimata ettevõtjate vahel.

22.

Seda nõuet on vaja järgida nii 1998. aasta suuniste ( 8 ) kui ka 2006. aasta suuniste kohaselt.

23.

Mõiste „müügiväärtus” osas on 2006. aasta suuniste „Sissejuhatuse” punktides 5 ja 6 selgitatud, et „[s]elles nimetatud eesmärkide saavutamiseks peab komisjon trahvide määramisel aluseks võtma rikkumisega seotud kaupade või teenuste müügiväärtuse” ning et „rikkumisega seotud müügiväärtust kombineerituna kestusega peetakse sobivaks asendusväärtuseks, mis peegeldab rikkumise majanduslikku tähtsust ja iga rikkumises osalenud ettevõtja kaalu. Nendest teguritest lähtumine annab täpse ülevaate trahvi suurusjärgust ning seda ei tuleks vaadelda kui automaatset aritmeetilist arvutusmeetodit” (kohtujuristi kursiiv).

24.

Seejärel on jaotise „Trahvide arvutamise meetod” 1. osa „Trahvi põhisumma” A‑osa „Müügiväärtuse määramine” punktis 13 selgitatud, et „[t]rahvi põhisumma kindlaksmääramisel võetakse aluseks nende kaupade või teenuste väärtus, millega on rikkumine otseselt või kaudselt [ ( 9 )] EMP asjaomasel territooriumil seotud. Üldiselt vaatleb komisjon ettevõtja müüki viimasel rikkumises osalemise täisaastal (edaspidi „müügiväärtus”)”. ( 10 )

25.

Selles küsimuses tuleb märkida, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 104 tõdetu puhul, et komisjon leidis, et kõnesolevad konkurentsivastased kokkulepped puudutasid lehtklaasi müüki sõltumatutele klientidele, on jäetud tähelepanuta asjaolu, et kontsernisisese müügi arvessevõtmine trahvisumma arvutamisel ei sõltu küsimusest, kas keelatud kokkulepe on suunatud spetsiaalselt sõltumatutele klientidele või laieneb üldisemalt ka siirdehindadele keelatud kokkuleppes osalevate kontsernide sees.

26.

Kõigepealt tuleb meenutada, et isegi enne 1998. aasta suuniseid võttis komisjon aluseks kogukäibe, mis oli keelatud kokkuleppe viimasel aastal asjaomasest tootest saadud. ( 11 )

27.

Seejärel, kui 1998. aasta suuniseid juba kohaldati, kinnitas Euroopa Kohus, et komisjon võis nii toimida, leides, ( 12 ) et „[k]uigi [1998.] suunistes ei sätestata trahvisummade arvutamist sõltuvalt kogu- või asjaomasest käibest, ei ole nendega ka vastuolus see, kui viidatud käibeid trahvisumma kindlaksmääramisel arvesse võetakse, et kinni pidada [liidu] õiguse üldpõhimõtetest, kui asjaolud seda nõuavad”.

28.

Tuleb tõdeda, et kohtuasjades, mida ma tagapool vaatlen, vaidlustas Üldkohtus või Euroopa Kohtus komisjoni praktika, mille kohaselt kontsernisisene müük arvati trahvisumma arvutamisel aluseksvõetava käibe hulka, alati keelatud kokkuleppes osalenud vertikaalselt integreeritud ettevõtja.

29.

Kohtuasjade Europa Carton vs. komisjon (EU:T:1998:89), KNP BT vs. komisjon (EU:C:2000:625), KNP BT vs. komisjon (EU:T:1998:91) (kõik kolm käsitlevad keelatud kokkulepet papisektoris), Lögstör Rör vs. komisjon (EU:T:2002:72) (keelatud kokkulepe eelisoleeritud torude sektoris) ja Tokai Carbon jt vs. komisjon (EU:T:2005:220) (keelatud kokkulepe erigrafiitide sektoris) ühised tunnused on: i) hageja oli vertikaalselt integreeritud, ii) komisjon võttis kontsernisisest müüki arvesse ja iii) hageja leidis, et seda ei oleks pidanud arvesse võtma.

30.

Missuguse vastuse andis Üldkohus või Euroopa Kohus igas viidatud kohtuasjas?

31.

Kohtuasjas Europa Carton vs. komisjon, EU:T:1998:89, leidis Üldkohus, et see, kui trahvisumma kindlaksmääramisel võetakse arvesse äriühingule tehtud kontsernisisese tarne väärtust, ei ole ühegi õigusnormiga keelatud. Selles kohtuasjas valiti lähenemine, mis seisneb keelatud kokkuleppe tulude analüüsimises. Hageja ei olnud aga kohaldanud oma kontsernisisese müügi suhtes keelatud kokkuleppe alusel kasutatavat hinda (punktid 123 ja 128).

32.

Kohtuotsuse KNP BT vs. komisjon, EU:C:2000:625, punktis 62 viitas Euroopa Kohus ( 13 ) Üldkohtu otsuse punktile 128 ja nõustus, et „[s]ee, kui ei võeta arvesse Europa Cartoni siseste papitarnete väärtust, viib paratamatult selleni, et soodustatakse põhjendamatult vertikaalselt integreeritud ettevõtjaid. Keelatud kokkuleppest saadav tulu võib niisuguses olukorras arvesse võtmata jääda ja asjaomane ettevõtja pääseb karistusest, mis on proportsionaalne tema rolliga rikkumise objektiks olevate toodete turul”.

33.

Kohtuasjas KNP BT vs. komisjon, EU:T:1998:91, tuvastas Üldkohus, et „hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis näitaks,” et komisjon ei oleks pidanud kontsernisisest müüki arvesse võtma (punkt 112).

34.

Mis puudutab lõpuks kohtuotsuseid Lögstör Rör vs. komisjon, EU:T:2002:72 (punkt 360), ja Tokai Carbon jt vs. komisjon, EU:T:2005:220 (punkt 260), siis Üldkohus viitas kohtuotsustele KNP BT vs. komisjon, EU:C:2000:625, ja Europa Carton vs. komisjon, EU:T:1998:89.

35.

Euroopa Kohus meenutas oma kohtuotsuses KME Germany jt vs. komisjon ( 14 ) ‐ seekord 2006. aasta suuniste kohta –, et „[l]äbipaistvuse eesmärgil võttis komisjon vastu suunised, milles ta märgib, millal ta võtab arvesse rikkumise seda või teist asjaolu, ning milles on toodud sellest trahvisummale tuleneda võivad tagajärjed”. Lisaks on Üldkohus leidnud, ( 15 ) et „[k]uigi suunistes sisalduv trahvisumma arvutamise meetod ei ole loomulikult ainus võimalik meetod, on see siiski selline, mis tagab trahvide määramise valdkonnas järjepideva otsuste tegemise praktika, mis võimaldab omakorda tagada konkurentsieeskirjade rikkumiste eest karistatavate ettevõtjate võrdse kohtlemise” (kohtujuristi kursiiv).

36.

See, et käesolevas kohtuasjas tõstatus probleem, kas arvata või mitte kontsernisisene müük selle käibe hulka, mille alusel trahvisumma arvutatakse, (ja probleem, kas ettevõtjaid diskrimineeritakse selle põhjal, kas nad on vertikaalselt integreerunud või mitte), on kahtlemata seotud komisjonipoolse oma 2006. aasta suuniste ja konkreetsemalt mõiste „müügiväärtus” ebaühtlase kohaldamisega oma trahvide poliitikas ( 16 ) (selle kohaldamise puhul arvatakse kontsernisisene müük kord selle mõiste sisse ja kord jäetakse sellest välja ning seega on oht, et see praktika on juhuslik).

37.

See kohaldamine on ebaühtlane, sest vastupidi tagapool viidatud kohtuasjadele rõhutab komisjon, et peale käesoleva on palju teisi juhtumeid, mil komisjon ei võtnud kontsernisisest müüki trahvisummade arvutamisel arvesse. ( 17 ) Kuid lisaks sellele, et nendes kohtuasjades ei mainita üldse, et kontsernisisest müüki ei arvatud vertikaalselt integreeritud tootjate müügiväärtuse hulka, ( 18 ) on need ka vaidlusalusest otsusest hilisemad. Teiste sõnadega oli komisjoni praktika kogu aeg niisugune, et kontsernisisene müük arvati selle käibe hulka, mille alusel arvutati trahvisumma, ja seda kuni vaidlusaluse otsuseni, milles komisjon (lausa ilma vastava märkuseta ( 19 )) oma lähenemist põhjalikult muutis.

38.

Kohtupraktika ( 20 ) kohustab aga suuniseid tõlgendama ainult ühtemoodi, v.a siis, kui komisjon esitab konkreetsel juhul kõik põhjused, mis õigustavad seda, et ta kaldub sellest tõlgendusest kõrvale. Muide, enne vaidlusaluses otsuses läbi viidud „uuendust” oli komisjoni praktika kooskõlas nii kohtupraktika kui ka suunistega.

39.

Oma rahvusvaheliste kolimisteenuste otsuses ( 21 ) rõhutab komisjon „esiteks, et asjaolu, et on kasutatud väljendit „kaubad või teenused [...], mis on seotud [...] rikkumisega”, mitte väljendit „mõjutatud kaubad või teenused”, näitab, et suunistes [...] ei peeta silmas kaupu või teenuseid, mille kohta on olemas otsene tõend, et rikkumine mõjutab neid. Kõnealuse punkti niisugune tõlgendus kohustaks liiati komisjoni selleks, et määrata kindlaks trahvi põhisumma kartellijuhtumitel, tõendama iga kord, millist konkreetset müüki kartell mõjutas, samas kui kohtupraktika välistab selle, et [EÜ] artikli 81 kohaldamisel võetakse arvesse kokkuleppe konkreetset mõju, kui ilmneb, et selle eesmärk on takistada, piirata või kahjustada konkurentsi ühisturul”. [Siin ja edaspidi on osundatud otsust tsiteeritud mitteametlikus tõlkes.]

40.

Selles otsuses on jätkatud, et „[t]eiseks arvab komisjon, et termin „on seotud” [...] suuniste punktis 13 ei viita terminile „müük”, vaid terminile „kaubad ja teenused” samas punktis. Teiste sõnadega tuleb seda punkti tõlgendada nii, et kui komisjon on teinud kindlaks, missugused on rikkumisega otseselt või kaudselt seotud kaubad või teenused, võetakse trahvi põhisumma kindlaksmääramisel arvesse kõikide nende kaupade või teenuste müügiväärtust”.

41.

Õigusteoorias on 2006. aasta suuniseid tõlgendatud samamoodi. Nagu märgib D. Geradin ( 22 ), „tähendab see praktikas seda, et komisjon ei pea tõendama, kuidas mõjutas rikkumine iga konkreetset müüki, kui on tõendatud, et see mõjutas tervet toodete või teenuste kategooriat. Põhjus on selles, et väljend „mis on seotud [...] rikkumisega” käib „toodete või teenuste”, mitte „müügi” kohta.”

42.

Selle nn rahvusvaheliste kolimisteenuste keelatud kokkuleppe puhul ei kohaldatud tegevust, mis kujutas endast rikkumist ja milles osalejad olid kokku leppinud, kõikide asjaomasel turul sõlmitud lepingute suhtes.

43.

Mis puudutab selle otsuse peale esitatud hagi, ( 23 ) siis Üldkohus lükkas tagasi argumendi, et Team Relocationsi asjaomase müügiväärtuse 2006. aasta suuniste punkti 13 tähenduses arvutamisel võis arvesse võtta ainult müügiväärtust, mis tulenes kolimistest, mida rikkumise moodustav tegevus tõesti mõjutas, mitte kogukäivet, mida Team Relocations oli Belgia turul rahvusvahelistest kolimisteenustest saanud.

44.

Seega „viitab 2006. aasta suuniste punkt 13 „väärtus[ele], millega on rikkumine otseselt või kaudselt […] seotud”, mitte aga „väärtusele, mis on rikkumisest mõjutatud”. Punkti 13 sõnastus peab seega silmas asjaomasel turul toimunud müüki. See ilmneb muuseas väga selgelt 2006. aasta suuniste punkti 6 saksakeelsest versioonist, milles öeldakse „Umsatz auf den vom Verstoß betroffenen Märkten” (müük, mis saadi rikkumisest puudutatud turul). Veelgi enam, 2006. aasta suuniste punkt 13 ei pea silmas üksnes olukordi, mille kohta komisjonil on rikkumist puudutavad dokumentaalsed tõendid” (selle kohtuotsuse punkt 63).

45.

Selle kohtuotsuse punkti 64 kohaselt „kinnitab [seda tõlgendust] [liidu] konkurentsieeskirjade eesmärk. Nimelt tähendaks Team Relocationsi pakutud tõlgendus, et kartelle puudutavates asjades määratavate trahvide põhisummade kindlaksmääramiseks oleks komisjonil igas juhtumis kohustus tuvastada, millist konkreetset müüki kartell mõjutas. Liidu kohtud ei ole kunagi kehtestanud sellist kohustust ning puuduvad tõendid, et komisjonil oli kavatsus endale selline kohustus 2006. aasta suunistega kehtestada”.

46.

„Lisaks on oma laadilt salajaste kartellide asjades vältimatu, et teatud tõendeid konkurentsivastase tegevuse iga ilmingu kohta ei avastata [...]” (punkt 65).

47.

Lõpuks on selle kohtuotsuse punktis 66 märgitud, et „väljakujunenud kohtupraktikast [ilmneb], et rikkumisega seotud kauba käive annab täpse pildi rikkumise ulatusest asjaomasel turul [ ( 24 )]. Konkurentsi piirava tegevusega seotud toodete müügist tekkinud käive on objektiivne asjaolu, mis täpselt näitab selle tegevuse kahjulikkust normaalsetele konkurentsitingimustele [ ( 25 )]. 2006. aasta suunised kordavad seda põhimõtet.”

48.

See kohtuotsus jäeti muutmata Euroopa Kohtu otsusega ( 26 ), mille punktis 76 on selgelt märgitud, et mõiste „müügiväärtus” ei piirdu „ainult sellest müügist saadud käibega, mille puhul on tõendatud, et [keelatud kokkulepe] tõesti mõjutas seda”. ( 27 ) Niisugune piirang tooks Euroopa Kohtu arvates (punkt 77) „lisaks kaasa selle, et teatava ettevõtja toime pandud rikkumise majanduslikku tähtsust vähendatakse kunstlikult, sest ainuüksi asjaolu, et leiti piiratud arv otseseid tõendeid müügi kohta, mida keelatud kokkulepe tõesti mõjutas, viib selleni, et lõpuks määratakse trahv, mis ei ole tegelikult seotud asjaomase keelatud kokkuleppe kohaldamisalaga. Salastamise niisugune premeerimine kahjustab lisaks EÜ artikli 81 rikkumiste tuvastamise ja nende eest tõhusa karistamise eesmärki ning seda ei saa seega lubada”. Seega leidis Üldkohus (punkti 78 kohaselt) „vaidlustatud kohtuotsuse punktis 62 õigesti, et „[2006. aasta suuniste sellest punktist 13 ei ilmne], et asjassepuutuva müügiväärtuse arvutamiseks võib arvesse võtta üksnes müügiväärtust, mis tuleneb kolimistest, mida rikkumised tegelikult puudutasid”. Ta võis selles osas seega õigusnormi rikkumata tugineda selle kohtuotsuse punktis 64 liidu konkurentsieeskirjade eesmärgile, selle kohtuotsuse punktis 65 vajadusele võtta arvesse keelatud kokkulepete salajasust, mille tõttu on käesolevas asjas „sisuliselt võimatu leida tõendeid kõigi mõjutatud kolimiste kohta”, ja sama kohtuotsuse punktis 66 kohtupraktikale, mis tuleneb eespool viidatud kohtuotsusest Musique Diffusion française vs. komisjon”. ( 28 )

49.

Otsust 2004/420/EÜ ( 29 ) käsitleva kohtuotsuse SGL Carbon vs. komisjon (C‑564/08 P, EU:C:2009:703) punktis 28 märkis Euroopa Kohus, et „vaidlusalusest otsuse[st] ilmneb lisaks, et eri käibesummad ja turuosaprotsendid, mis hõlmasid kontsernisisest tarbimist, esitasid komisjonile asjaomased ettevõtjad”.

50.

Ta märgib selle kohtuotsuse punktis 29, et „[k]õiki neid asjaolusid arvestades on komisjon vaidlusaluse otsuse punktides 291‐295 selgitanud, miks võeti tehtud arvutustes arvesse kontsernisisest tarbimist. Näiteks selle otsuse punktis 292 on ta märkinud, et käivete ja turuosade arvutamisel on oluline võtta arvesse kontsernisisese tarbimise väärtust, sest selle väärtuse eiramine viiks paratamatult selleni, et vertikaalselt integreeritud ettevõtjatele antakse põhjendamatu eelis. Kui seda väärtust arvesse ei võeta, ei võeta arvesse ka tulu, mida niisugune ettevõtja keelatud kokkuleppest tegelikult saab, ning see ettevõtja pääseb trahvist, mis on proportsionaalne tema tähtsusega nende toodete turul, mida rikkumine puudutab”.

51.

Selle kohtuotsuse punktis 30 on meenutatud, et „Euroopa Kohus on sellega, et käivete ja turuosade hindamisel niisuguses kontekstis nagu käesoleval juhul on asjakohane arvesse võtta kontsernisisest tarbimist, nõustunud oma kohtuotsuses [KNP BT vs. komisjon, EU:C:2000:625, punkt 62], millest ilmneb, et kontsernisiseste tarnete väärtuse arvesse võtmata jätmine viib paratamatult selleni, et soodustatakse põhjendamatult vertikaalselt integreeritud ettevõtjaid, mis puudutab selle tulu hindamist, mida niisugused ettevõtjad keelatud kokkuleppest said”.

52.

Sellest järeldub, et komisjon arvas kontsernisisese müügi sisse, tõendamata, et rikkumine puudutas kogu müüki.

53.

Teine näide komisjoni niisugusest praktikast on 8. detsembri 2010. aasta otsus Liquid Crystal Displays (edaspidi „LCD”) ( 30 ), milles on meenutatud, et kontsernisisese müügi arvessevõtmine „mõjutatud müügi” väljaarvutamisel oli 2006. aasta suuniste kohaselt vajalik selleks, et „vältida igasugust diskrimineerimist vertikaalselt integreeritud ja vertikaalselt integreerimata äriühingute vahel”. ( 31 ) Komisjon leidis, et keelatud kokkuleppes osalejaid, kes on vertikaalselt integreeritud ettevõtjad, ei tohi kohelda soodsamalt kui teisi osalejaid.

54.

Kui selle otsuse peale esitati hagi, lükkas Üldkohus ( 32 ) muu hulgas tagasi esimese väite, et komisjon võttis hagejate müüki trahvisumma arvutamisel ekslikult arvesse. Üldkohtu meelest ei ilmne 2006. aasta suuniste punktist 13, et trahvisumma kindlaksmääramisel asjakohase müügiväärtuse arvutamisel võib arvesse võtta üksnes nende tehingute müügiväärtust, mida rikkumine tegelikult puudutas ( 33 ) (punkt 65). Selle sätte sõnastusega on silmas peetud müüki asjaomasel turul, st turul, mida rikkumine puudutab. Veelgi enam, selles punktis ei peeta silmas üksnes olukordi, mil komisjonil on olemas rikkumist puudutavad dokumentaalsed tõendid (punkt 66).

55.

Edasi märgib Üldkohus, et „[s]eda tõlgendust kinnitab liidu konkurentsieeskirjade eesmärk. Nimelt tähendaks hagejate pakutud tõlgendus, et keelatud kokkuleppeid puudutavates asjades määratavate trahvide põhisummade kindlaksmääramiseks oleks komisjonil igal juhtumil kohustus tuvastada, millist konkreetset müüki keelatud kokkulepe mõjutas. Liidu kohtud ei ole kunagi kehtestanud sellist kohustust ning puuduvad tõendid, et komisjonil oli kavatsus endale selline kohustus 2006. aasta suunistega kehtestada” (punkt 67). „Nimelt kui keelatud kokkuleppe esemeks olevat toodet müüakse siseturul, kahjustatakse sellel konkurentsi ning komisjon on kohustatud seda arvesse võtma niisugusele ettevõtjale trahvi arvutamisel, kes sellest müügist kasu sai. Selles küsimuses on oluline toonitada, et ELTL artikli 101 eesmärk on kaitsta peale konkurentide või tarbijate huvide ka turustruktuuri ning seetõttu konkurentsi kui sellist” ( 34 ) (punkt 70). Seega „ei ole eriti tähtis, kas LGE ja Philips maksid neile keelatud kokkuleppe tõttu tegelikult kõrgemat hinda või kas nad kandsid selle võimaliku hinnalisa üle valmistoodete hinnale, milles kasutati kartelli esemeks olevaid LCD‑sid, mida nad müüsid Euroopa tarbijale” (punkt 71).

56.

Ainult teise võimalusena tõdeb Üldkohus, et ka kohtutoimikust ilmneb, „et kartelli esemeks olevate LCD‑de müüki keelatud kokkuleppes osalejatega seotud klientidele arutati tõesti selle raames” (punktid 73‐89). Muide, Üldkohus leiab, et määrava tähtsusega ei ole küsimus, kas kõnesolev müük toimus hindadega, mida mõjutas keelatud kokkulepe, vaid asjaolu, et see müük leidis aset turul, mida mõjutas selle keelatud kokkuleppe olemasolu, milles hagejad osalesid (punkt 97).

57.

Otsuses, mis käsitleb keelatud kokkulepet „vannitoa seadmete ja sisustuse sektoris”, ( 35 ) esitati argument, et mõnda eritoodet keelatud kokkulepe ei hõlmanud ja need tuleb müügiväärtusest välja jätta. Komisjon lükkas selle väite tagasi põhjendusega, et isegi eeldusel, et erihinnakirja (special price list) ei olnud kunagi otseselt või kaudselt keelatud kokkuleppes osalejate koosolekutel hinnaarutelude käigus käsitletud, mõjutas rikkumine selle hinnakirjaga seotud müüki, sest need „erihinnad” määrati väga tõenäoliselt kindlaks „standardhindade” põhjal. ( 36 )

58.

Kui selle otsuse peale esitati hagi (T‑373/10, T‑374/10, T‑382/10 ja T‑402/10 ( 37 )), lükkas Üldkohus põhjendamatuse tõttu tagasi viienda väite, et müüki, mida rikkumine ei mõjutanud, poleks pidanud trahvisumma arvutamisel arvesse võtma. Ta leidis, et „komisjon võttis toodete müüki hulgimüüjatele tervikuna arvesse 2006. aasta suuniste [punkti] 13 alusel, sest kõnesolev rikkumine mõjutas kogu seda müüki otseselt või kaudselt. Hagejate argument, et komisjonil ei ole arvessevõetava käibe osas ulatuslikku kaalutlusõigust, tuleb lükata tagasi, sest komisjon ei teinud selles küsimuses mingit hindamisviga”.

59.

Huvitav on veel see, mida Üldkohus leidis tööstuslikke vasktorusid puudutava keelatud kokkuleppe puhul kohtuasjas T‑127/04 ( 38 ), kusjuures Euroopa Kohus jättis tema otsuse kohtuotsuses C‑292/09 P ( 39 ) muutmata. Üldkohus kontrollis, kas komisjon toimis õigesti, kui võttis vase hinda mõjutatud turu suuruse hindamisel arvesse. Hagejad väitsid selles osas esiteks, et tööstuslike torude tootjad vase hinda ei kontrolli, kuna see määratakse kindlaks vastavalt LME‑le, ( 40 ) ja teiseks, et tööstuslike torude ostjad ise otsustavad, mis hinnaga metalli osta. Hagejad rõhutavad samuti, et metalli hinna kõikumised ei mõjuta nende kasumit mingil moel. Üldkohus leidis aga, et „[s]iiski tuleb tõdeda, et ühestki mõistlikust põhjendusest ei tulene, et asjaomase turu käive tuleks arvutada teatud tootmiskulusid välja jättes. Nagu komisjon on õigesti märkinud, esinevad kõikides tööstussektorites lõpptootega lahutamatult seotud kulud, mida tootja ei saa kontrolli all hoida, kuid mis moodustavad siiski olulise osa kogu tema tegevusest ja mida seega ei saa trahvi lähtesumma kindlaksmääramisel tema käibest välja jätta [ ( 41 )]. Seda järeldust ei sea kahtluse alla asjaolu, et vase hind moodustab tööstuslike torude lõpphinnast olulise osa või et vase hinna kõikumise oht on suurem kui muude toorainete puhul”. Lisan, et kuigi selles kohtuasjas määrati trahv 1998. aasta suuniste kohaselt, on Üldkohtu lähenemine asjakohane ka 2006. aasta suunistest lähtudes, sest trahv põhineb asjaomase turu koguväärtusel.

60.

Lõpuks tuleb märkida, et otsuses COMP/39.125 ‐ Autoklaas ( 42 ) pidas komisjon trahvisumma arvutamisel asjaomaseks müügiks ainult klaasitarnijate müüki autotootjatele, kelle puhul olid olemas otsesed tõendid keelatud kokkuleppe kohta. Selle tõi välja ka Team Relocations kohtuotsuses Team Relocations jt vs. komisjon, EU:T:2011:286. Üldkohus märkis siiski, et autoklaasi otsuse põhjenduses 663 lähtus komisjon põhimõttest, et asjaolu, et konkreetseid tõendeid ei ole saada iga arutelu kohta, mis puudutas „sõidukite tellimusi”, ei piira müügiväärtuse kindlaksmääramist vaid nende tellimustega, mille kohta on otsesed tõendid saadaval, sest keelatud tegevus on oma laadilt salajased kokkulepped ning enamikul (kui mitte lausa kõigil) juhtudel on tõendid puudulikud. ( 43 ) Ehkki komisjon täpsustas seda põhimõtet hiljem nimetatud otsuse põhjendustes 664–667, märkis Üldkohus, et ta teeb seda üksnes kahe erandliku perioodi kohta rikkumise alguses ja lõpus, kuna ta oletas, et nendel perioodidel muutsid autoklaasitarnijad oma pakkumisi üksnes teatud suurte tellijate puhul. Seepärast ei olnud lähenemine, mille komisjon selles otsuses valis, Üldkohtu arvates vastuolus lähenemisega, mida kohaldati rahvusvaheliste kolimisteenuste otsuses.

61.

Ent kas komisjonil võisid olla mõjuvad põhjused suunistest käesoleval juhtumil kõrvale kalduda?

62.

Tuleb meenutada, et Euroopa Kohus on juba leidnud ( 44 )„ametiasutuste sisekorrameetmete osas, et kuigi neid ei saa lugeda õigusnormideks, mida ametiasutus igal juhul peab järgima, annavad nad siiski tunnistust praktikat väljendavast käitumisnormist, mida ametiasutus konkreetsel juhtumil ei või eirata, andmata võrdse kohtlemise põhimõttega kooskõlas olevaid põhjendusi. Sellised meetmed on seega üldaktid, mille ebaseaduslikkusele asjaomased ametnikud ja teenistujad võivad viidata nende suhtes vastuvõetud üksikaktide peale esitatud hagiavaldustes”.

63.

Euroopa Kohus lisas, et „[s]elline kohtupraktika kohaldub veelgi enam käitumisreeglitele, mille eesmärgiks on väliste mõjude loomine, nagu on ettevõtjaid silmas pidavate suuniste puhul”. Ja veel, „[s]elliseid käitumisreegleid vastu võttes ja nende avaldamisel teada andes, et ta kavatseb neid edaspidi nendega hõlmatud juhtumitele kohaldada, piirab asjaomane institutsioon oma kaalutlusõigust ja ei saa neist normidest kõrvale kalduda, ilma et teda olenevalt olukorrast karistataks selliste õiguse üldpõhimõtete rikkumise eest nagu võrdne kohtlemine või õiguspärase ootuse kaitse. Seega ei saa välistada, et teatavatel tingimustel ja nende sisust olenevalt võivad sellised üldise ulatusega käitumisreeglid omada õiguslikke tagajärgi”. ( 45 )

64.

Lisaks tuleb märkida ‐ nagu Üldkohus on juba kinnitanud ( 46 ) ‐, et „[k]uigi komisjonil on iga trahvi summa määramisel kaalutlusõigus ja ta ei ole kohustatud kohaldama täpset matemaatilist valemit [ ( 47 )], ei või ta loobuda endale kehtestatud reeglite täitmisest. [ ( 48 )] Kuna suunised kujutavad endast õigusakti, milles kõrgemalseisvaid õigusnorme järgides täpsustatakse kriteeriumid, millest komisjon peab trahvide määramise kaalutlusõiguse teostamisel lähtuma, on komisjon kohustatud trahvisummade määramisel arvestama ilmtingimata trahvide arvutamise suuniste sõnastust ja eelkõige asjaolusid, mis on suuniste alusel kohustuslikud”. ( 49 )

65.

Käesolevas kohtuasjas kaldus komisjon oma suunistest ja sellest, kuidas ta ise neid on tõlgendanud, mitte üksnes põhjendamata kõrvale, vaid näiteks võrreldes kohtuasjaga Europa Carton vs. komisjon, EU:T:1998:89, muutis ta oma argumentatsiooni täiesti vastupidiseks!

66.

Selles kohtuasjas ei väitnud ega eeldanud komisjon kordagi, et üldisi hinnatõuse, milles keelatud kokkuleppes osalejad olid kokku leppinud, kohaldati tegelikult nende endi kontsernisisese müügi suhtes. Vastupidi, komisjon väitis Üldkohtus, et „hageja turustas kokkupandavaid karpe, mida valmistati otsuses vaadeldud toodetest. Tal oli seega õigusvastane konkurentsieelis, sest ta ei [saanud] tõsiselt väita, et kohaldas kontsernisisesed tehingute puhul neid ülemääraseid hindu, mida kasutati keelatud kokkuleppe raames. Ta sai niisiis salajaste kokkulepete esemeks olevate toodete müügist ühes või teises vormis tulu. Seega ei ole nn kontsernisisese käibe arvesse võtmata jätmine põhjendatud. Hageja seisukohaga nõustumine viib selleni, et integreeritud tootjaid koheldakse põhjendamatult soodsamalt”. Lisaks on „vale väita, et kõnesolevatest papitoodetest ei saadud mingit käivet, sest neid kasutati turul müüdavate kokkupandavate karpide tootmiseks” (selle kohtuotsuse punktid 117 ja 118).

67.

Üldkohus leidis omalt poolt, et „hageja kokkupandavate karpide vabrikud, st hageja ise, said keelatud kokkuleppest tulu, kasutades toorainena omaenese toodetud pappi. Vastupidi konkureerivatele töötlejatele ei pidanud hageja võtma enda kanda kulude suurenemisi, mida tekitasid hinnatõusud, mille otsus tehti kooskõlastatult” (selle kohtuotsuse punkt 127; kohtujuristi kursiiv).

68.

Minu arvates vastab see lähenemine majanduslikule tegelikkusele, millega on tegemist Euroopa Kohtu otsuses kohtuasjas KNP BT vs. komisjon, EU:C:2000:625 (punkt 62), sest – nagu Euroopa Kohus selles sisuliselt möönis – võivad vertikaalselt integreeritud ettevõtjad saada järgneval turul kasu kokkuleppehindadest, mida kohaldatakse eelneval turul.

69.

Kokkuvõttes pööras komisjon protsessi täielikult pea peale. Ta oleks pidanud põhimõtteliselt arvama kontsernisisese müügi selle käibe hulka, mis trahvisumma arvutamisel aluseks võetakse ‐ kui ta just ei oleks tõendanud erakorraliste või eriliste asjaolude esinemist, mis võimaldab seda mitte teha ‐, kuid ta jättis need välja põhjendusel, et ei ole tõendatud või ei ole tema ise (või Guardian?) tõendanud, et kontsernisisene müük süvendas konkurentsieelist, mille keelatud kokkulepe tekitas.

70.

Teiste sõnadega jättis komisjon eespool tutvustatud Euroopa Kohtu ja Üldkohtu praktikast ja komisjoni otsuste tegemise praktikast hoolimata (ja kuigi 2006. aasta suuniste mõte oli just keskendada analüüs taas asjaomasele turule) kontsernisisese müügi välja, esitamata selle väljajätmise kohta vähimatki põhjendust. ( 50 )

71.

Sellest järeldub, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui jättis vaidlusaluse otsuse muutmata osas, milles kontsernisisene müük jäeti käibest ilma mingi põhjenduseta välja.

72.

Miski ei takista komisjoni kohaldamast karistuse vähendamise koefitsienti, kui ta leiab, et see on proportsionaalsuse põhimõtte järgimise huvides põhjendatud.

73.

Seda tehes ei tohi komisjon siiski rikkuda teisi üldpõhimõtteid, st siin võrdse kohtlemise põhimõtet, mille kohaselt ei või sarnaseid olukordi käsitleda erinevalt ja erinevaid olukordi ühetaoliselt, välja arvatud juhul, kui selline kohtlemine on objektiivselt põhjendatud. ( 51 ) Kui komisjon väidab aga käesolevas kohtuasjas, et ta kohtles kõiki keelatud kokkuleppes osalejaid samamoodi (jättes kontsernisisese müügi välja), unustab ta, et neljast keelatud kokkuleppes osalejast ei olnud vertikaalselt integreeritud ainult Guardian.

74.

Komisjonipoolne karistuse vähendamine nii, et trahvisumma arvutamisel aluseks võetavast käibest jäeti välja kontsernisisene müük, toob seega kaasa „vertikaalselt integreeritud äriühingute põhjendamatu soodustamise”. ( 52 ) Nad võivad seega „[pääseda] karistusest, mis on proportsionaalne [nende] tähtsusega rikkumise esemeks oleva kauba turul”. ( 53 ) Nii saavad vertikaalselt integreeritud äriühingud karistuse, mille suhteline väärtus ei peegelda seda, kui palju nad suudavad konkurentsi kahjustada ja seega sellest rikkumisest kasu saada.

75.

Kui toimida nii, diskrimineeritakse seega ettevõtjaid, kes ei ole vertikaalselt integreeritud, käesoleval juhul Guardiani.

76.

Lihtsalt kommentaariks märgin, et Euroopa Kohtule esitatud toimikust ilmneb, et Guardianile määrati kõige karmim karistus, kuigi ta on väikseim neljast tootjast EMP piirkonnas. Tema osa Euroopa lehtklaasi tootmise võimsuses on ainult 13%, st palju väiksem kui Saint-Gobainil (25%), Pilkingtonil (24%) ja Glaverbelil (20%). ( 54 ) Kontserni Guardian ülemaailmne käive oli 2004. aastal 3,878 miljardit eurot, samas kui Saint-Gobainil oli see kaheksa korda suurem (32,02 miljardit eurot), Asahi/Glaverbelil peaaegu kolm korda suurem ja Pilkingtonil umbes sama suur nagu Guardianil ja seda enne, kui Nippon Sheet Glass ta hiljem ära otsis. ( 55 )

77.

Märgin ka, et kontsernisisese müügi väljajätmine viis selleni, et asjakohase turu kogusuurus vähenes 2,7 miljardilt eurolt 1,7 miljardile, mis muutis väga oluliselt müügiväärtuse poolest iga asjaomase ettevõtja osakaalu keelatud kokkuleppes, mis on 2006. aasta suunistega kehtestatud kriteerium.

78.

Lõpuks ei mõista ma, mille poolest on vertikaalselt integreeritud ettevõtjad objektiivselt teistsuguses olukorras kui integreerimata – nagu on märgitud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 106 –, sest keelatud kokkulepe puudutas üksnes sõltumatute klientide suhtes kohaldatavaid hindu. Mis tähtsust on ettevõtjate ülesehituse erinevusel trahvi arvutamise kontekstis? Ainsad asjakohased tegurid on tõesti need, mis peegeldavad rikkumise raskusastet ja kestust (mida kinnitab määruse nr 1/2003 sõnastus ( 56 )), ning keelatud kokkuleppes osalejate osakaal asjakohasel turul, sest ainult need tegurid tagavad karistuse proportsionaalsuse ja hoiatavuse.

79.

Komisjon kurtis selles küsimuses kohtuistungil, et tema kohustus võtta trahvisumma arvutamisel alati arvesse kontsernisisest müüki toob kaasa vertikaalselt integreeritud kontsernidele määratavate trahvide märkimisväärse tõusu. Piisab, kui märkida, et trahve paisutav mõju on vertikaalselt integreeritud kontsernide puhul tingitud liidu seadusandja valikust valida trahvisummade arvutamisel mõiste „käive”, mitte mõisted „äritulem” või „kasum”. ( 57 )

80.

Eelnevast tuleneb, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ei nõustunud, et vaidlusaluse otsuse adressaate ei ole koheldud võrdselt. Seega tuleb vaidlustatud kohtuotsus tühistada.

81.

Euroopa Kohtu põhikirja artikli 61 esimese lõigu kohaselt võib Euroopa Kohus teha Üldkohtu otsuse tühistamise korral asja suhtes ise lõpliku kohtuotsuse, kui menetlusstaadium lubab, või saata asja tagasi Üldkohtusse. Ma olen seisukohal, et Euroopa Kohus saab teha ise asja suhtes lõpliku kohtuotsuse.

82.

Guardian on ainus integreerimata tootja, keda vaidlusalune otsus puudutab, ja seega ainus ettevõtja, kes ei saanud kontsernisisese müügi väljajätmisest tingitud trahvide alanemisest kasu, mida said vaidlusaluse otsuse teised adressaadid.

83.

Mõistagi ei saa vaidlusaluse otsuse teiste adressaatide kontsernisisest müüki enam sisse arvata ja nende trahve suurendada, sest nemad ei esitanud hagi vaidlusaluse otsuse peale, mis on seega nende suhtes jõustunud. ( 58 )

84.

Tuleb veel otsustada, kas diskrimineerimise saab sel juhul kaotada Guardianile määratud trahvi vähendamisega viisil, mis on vastavuses teistele ettevõtjatele määratud trahvide üldise alanemisega kontsernisisese müügi arvesse võtmata jätmise tõttu.

85.

Kohtuistungil Euroopa Kohtus oli komisjon selle võimaluse vastu kahel põhjusel: trahvid ei oleks siis enam kõikide osalejate puhul arvutatud samamoodi ja Guardiani trahv ei oleks enam hoiatav, võttes arvesse tema käitumise tõsidust.

86.

Ma ei ole komisjoniga nõus. Ma nõustun vastupidi lahendusega, mille Üldkohus valis oma kohtuotsuses JFE Engineering vs. komisjon ( 59 ).

87.

Euroopa tootjatele määratud trahvide suurendamise asemel vähendas ta Jaapani töötajatele määratud trahve, kuigi ta oli leidnud, et komisjon alahindas Euroopa tootjate rikkumises osalemise ulatust. Üldkohus loobus (tookord kõige loogilisemast) lahendusest suurendada põhjendamatult soodustatud kategooria trahvi, sest komisjon oli selle suurendamise võimalust maininud ainult kohtuistungil ning asjaomastel isikutel ei olnud palutud esitada selle kohta oma seisukohti. Käesolevas kohtuasjas on see nii veelgi enam, sest igasugune võimalus muuta teistele keelatud kokkuleppes osalenutele peale Guardiani määratud trahvi on välistatud.

88.

Lisaks ei tähenda see, et ebavõrdset kohtlemist tekitavat asjaolu ei ole enam võimalik kaotada, et kannatanu õigusi ei saaks kaitsta.

89.

Näiteks avaliku teenistuse valdkonnas on nii, et kui hagi esitamise tulemusena tühistatakse avaliku konkursi katse, tuleb taastada kahju kandnud kandidaatide õigused, kuid ei ole siiski vaja seada kahtluse alla kõiki konkursitulemusi ja rikkuda konkursi edukalt läbinud isikute õiguspärast ootust. ( 60 ) Niisuguses olukorras kohustab kohtupraktika avaliku teenistuse valdkonnas kohut leidma õiglast lahendust ja käesolevas kohtuasjas tuleb toimida samamoodi.

90.

Olen seega arvamusel, et diskrimineerimise kaotamiseks peab Euroopa Kohus kompenseerima kontsernisisese müügi väljajätmise, vähendades Guardianile määratud trahvi summat proportsionaalselt kontsernisisese müügiga asjaomasel turul. See lahendus on muide kooskõlas 2006. aasta suunistega, sest see võimaldab sobivalt arvesse võtta ettevõtja osakaalu asjaomasel turul ja Üldkohus on selle juba oma kohtupraktikas valinud. ( 61 )

91.

Enne jätkamist pean siiski analüüsima Guardiani teist väidet, mis käsitleb (kaudselt) õiget protsenti, mida tuleb selle vähendamise kontekstis kasutada.

92.

Teine väide on suunatud vaidlustatud kohtuotsuse punktide 21 ja 22 vastu, milles Üldkohus tunnistas vastuvõetavaks 10. veebruari 2012. aasta kirja.

93.

Guardian meenutab, et Üldkohtus ei käsitlenud komisjon oma kostja vastuses küsimust, kuidas ebavõrdne kohtlemine trahvide arvutamisel kaotada. Üldkohus palus komisjonil 19. detsembri 2011. aasta ja 10. jaanuari 2012. aasta küsimustega selle kohta arvamust avaldada. Komisjon märkis oma 23. jaanuari 2012. aasta vastuses ainult, et ligi 40% võrra alandatud trahv ei ole piisavalt hoiatav.

94.

Guardian palus 16. jaanuaril 2012 Üldkohtult luba esitada mõned dokumendid, mis tõendavad tema argumente trahvi vähendamise osas. Komisjon oli 31. jaanuari 2012. aasta kirjas selle palve täitmise vastu põhjendusel, et tõendite hilinemisega esitamine kahjustab kaitseõigusi.

95.

Saanud Üldkohtult loa, esitas Guardian 8. veebruaril 2012 ‐ talle määratud tähtaja jooksul ‐ uue dokumendi.

96.

Viimasel tööpäeval enne 13. veebruari 2012. aasta kohtuistungit, s.o 10. veebruaril 2012 saatis komisjon Üldkohtule kirja, milles täpsustas oma seisukohta trahvi võimaliku alandamise küsimuses. Guardiani sõnul sisaldas see kiri uusi asjaolusid, mida kohtutoimikus ei ole.

97.

Ehkki see kiri esitati peale tähtaja möödumist, tunnistas Üldkohus selle vaidlustatud kohtuotsuse punktis 22 vastuvõetavaks, võttes esiteks arvesse „selle kirja sisu” ja teiseks „asjaolu, et see edastati hagejatele, kes said seega esitada selle kohta kohtuistungil oma märkusi”.

98.

Komisjoni arvates ei ole teine väide põhjendatud, sest miski ei keela Üldkohtul vastavalt Üldkohtu kohtusekretäri ametijuhendi artikli 11 lõikele 2 vastu võtta hilinemisega esitatud vastust. ( 62 ) Lisaks võib Üldkohus oma täieliku pädevuse tõttu arvesse võtta hilinemisega esitatud faktilisi asjaolusid, tingimusel et järgitakse võistlevuse põhimõtet. Selle järgimine tagati käesoleval juhul, sest Guardian sai 10. veebruari 2012. aasta kirja sisule vastata kohtuistungil. Asjaolu, et ta otsustas seda mitte teha, ei muuda midagi.

99.

Komisjon lisab, et ta püüdis Guardiani 8. veebruari 2012. aasta kirjale kirjalikult vastata nii kiiresti kui võimalik, edastades Guardianile ja Üldkohtule oma 10. veebruari 2012. aasta kirja, ning et ta oleks võinud piirduda oma seisukohtade esitamisega kohtuistungil.

100.

Minu arvates ei tohtinud Üldkohus kõnesolevat kirja vastu võtta, seades peale tähtaja möödumist esitatud tõendi vastuvõetavuse sõltuvusse selle sisust. Põhjus on lihtne: tema kodukord ja kohtusekretäri ametijuhend (eelkõige artikkel 11) reguleerivad rangelt tõendite või tõendipakkumiste esitamise tingimusi. Mis puudutab lisaks vaidlustatud kohtuotsuse punktis 22 mainitud kirja sisu, siis Üldkohus ei esita mingit põhjendust, mis võimaldaks mõista, miks on eelmisel päeval enne kohtuistungit esitatud tõendid vastuvõetavad, kuigi sellega rikutakse menetlusnorme.

101.

Kuigi komisjon märgib, et Üldkohtu president võib erandkorras tähtaega pikendada, piisab, kui märkida, et käesolevas kohtuasjas sai komisjon juba tähtajapikendust ( 63 ) ega taotlenud uut ning ta ei suutnud ka kõnesoleva tõendi hilinemisega esitamist põhjendada. ( 64 ) Üldkohtu kohtusekretäri ametijuhendi artikli 11 lõike 3 kohaselt peavad tähtaegade pikendamise avaldused olema nõuetekohaselt põhjendatud ja esitatud piisava ajavaruga enne määratud tähtaja möödumist, kusjuures tähtaega ei või pikendada rohkem kui üks kord, välja arvatud erandjuhtudel. ( 65 ) Seega ei saa nõustuda argumendiga, et teine tähtajapikendus võidi anda „vaikimisi”.

102.

Komisjon pidi teadma, et ta ei saa esitada kohtutoimikusse: i) dokumenti, mis sisaldab faktilisi asjaolusid ja arvandmeid, vastuseks argumendile, millele Guardian tugines kohe menetluse alguses, s.o neli aastat varem; ii) viimasel hetkel, päev enne kohtuistungit; ( 66 ) iii) peale tähtaja möödumist ja seega hilinemisega; iv) küsimata Üldkohtult, kas see on õiguspärane, ja seega loata; v) ja põhjendamata, miks ta hilines oma 23. jaanuari 2012. aasta vastuse täiendamisega. Argument, et komisjon edastas kirja pärast selle Üldkohtule saatmist Guardianile, ei muuda midagi.

103.

Ma olen seega arvamusel, et komisjoni kiri oli vastuvõetamatu ning et Üldkohus rikkus seda vastu võttes õigusnormi. Euroopa Kohus peab niisiis selle kohtutoimikust kõrvaldama ega tohi selle sisu arvesse võtta.

104.

Nagu Guardian märkis, jättis komisjon turu 2,7 miljardi euro suurusest kogumahust arvestamata kontsernisisese müügi ühe miljardi euro ulatuses. See arv märgib erinevust vaidlusaluses otsuses kindlaks määratud lehtklaasi müügi kogusumma, s.o 1,7 miljardi euro (vaidlusaluse otsuse põhjendus 41) ja vastuväiteteatises kindlaks määratud kogusumma, s.o 2,7 miljardi euro vahel ( 67 ) ning see moodustab seega 37% esialgu kindlaks määratud turu kogumahust.

105.

Pärast 37‑protsendilist vähendamist tuleb Guardiani trahviks seega määrata 93240000 eurot 148000000 euro asemel.

106.

Guardian väidab sisuliselt, et käesoleval juhul rikuti Üldkohtus toimunud menetluse kestusega tema põhiõigust õiglasele kohtulikule arutamisele mõistliku aja jooksul, mis on sätestatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta”) artiklis 47.

107.

Komisjon avaldas kõigepealt arvamust, et see väide on vastuvõetamatu, kuid võttis seejärel kohtuistungil oma vastuvõetamatuse vastuväited tagasi, lähtudes kohtuotsustest kohtuasjades Gascogne jt ( 68 ). Sisulises osas vaidlustab komisjon Guardiani argumendid. Ta ei ole nõus sellega, et käesolev kohtuasi oli Guardianile kiireloomuline, samuti argumendiga, et viivitus Üldkohtus võis põhjustada Guardianle kahju, ning seda seepärast, et tema hagi jäeti rahuldamata. Komisjon arvab, et igasugune Euroopa Kohtu poolne trahvi alandamine peab käesoleval juhul olema sümboolne ja äärmiselt piiratud ulatusega.

108.

Kõigepealt tuleb meenutada harta artikli 47 teist lõiku, milles on sätestatud, et „[i]gaühel on õigus õiglasele ja avalikule asja arutamisele mõistliku aja jooksul sõltumatus ja erapooletus seaduse alusel moodustatud kohtus”. Nagu Euroopa Kohus on mitmel korral otsustanud, „on see artikkel seotud tõhusa kohtuliku kaitse põhimõttega”. ( 69 ) Niisugune õigus, mille olemasolu on kinnitatud enne harta jõustumist liidu õiguse üldpõhimõttena, on kohaldatav komisjoni otsuse peale kohtule esitatud hagi raames. ( 70 )

109.

Nagu Euroopa Inimõiguste Kohus on meenutanud, „tuleb [Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni] artikli 6 [lõike 1] kohaselt asja arutada „mõistliku aja jooksul”; konventsioonis on sellega rõhutatud tähtsust mitte mõista kohut nii suurte viivitustega, mis kahjustavad tõhusust ja usaldusväärsust” (kohtujuristi kursiiv). ( 71 )

110.

Minu arvates oleks üks sobiv meetod mõistliku aja põhimõtte Üldkohtu poolse rikkumise parandamiseks niisuguses kohtuasjas nagu käesolev – menetlusökonoomiaga seotud põhjustel, kuid ka kohese ja tõhusa õiguskaitsevahendi tagamiseks – trahvi vähendamine, aga mitte see, kui pooled peavad esitama kahju hüvitamise nõude Üldkohtule, kelle puhul ju leiti, et ta ei järginud seda põhimõtet, sest ei suutnud otsust teha mõistliku aja jooksul.

111.

On nimelt paradoksaalne, et kohtumenetluse liiga pika kestuse hüvitamise võib saavutada ainult nii, et esitatakse uus nõue, mis toob tingimata kaasa uued kulud (nii menetlusosalistele kui ka äriühingule) ja pikad tähtajad.

112.

Lisaks märkis kohtujurist Léger kohtuasjas Baustahlgewebe vs. komisjon esitatud ettepaneku ( 72 ) punktis 67: „[v]õtmata ka siin juba ette seisukohta, et aeg, mille jooksul Üldkohus otsuse tegi, oli ebamõistlik, ega ka tema vastutuse osa kohta käesoleval juhul, ei ole mõeldav, et kohtule antakse ülesanne teha otsus omaenese käitumise süülisuse ja õigusvastasuse küsimuses. Sellega rikutakse kahtlemata erapooletu kohtu põhimõtet niisugusena, nagu see on sätestatud konventsiooni artikli 6 lõikes 1. Mulle näib, et seda rikkumist on raske vältida, kui asi suunatakse edasi teisele kohtukoosseisule, sest kui nõustuda Strasbourgis asuva kohtu lähenemisega, võib juhtuda, et kohtu koosseisu muutmisest ei piisa täielikult selleks, et kaotada mulje erapoolikusest, mis tekib, kui otsuse teeb see kohus ise [...].”

113.

Nii arvas ka kohtujurist Kokott oma ettepanekus, mille ta esitas kohtuasjades Solvay vs. komisjon ( 73 ).

114.

Selline oli ka Euroopa Kohtu lähenemine kohtuasjas Baustahlgewebe vs. komisjon ( 74 ). Kohtujurist Kokott’i arvates piisab sellisest lähenemisest „[k]onkurentsieeskirjade tõhusa kohaldamise jaoks[, sest] asi piirdub rikkumise tuvastamise ja asjaomase ettevõtja kohustusega rikkumine lõpetada [...]. Teiste turul osalejate suhtes piirdub asi komisjoni või kohtu esialgu määratud trahvi hoiatava toimega. [See meetod ei sea] trahvi teole vastavust [kahtluse alla ja] viib üksnes esialgse trahvi teatud laadi tasaarvestamiseni summaga, mida loetakse mõistlikuks hüvitiseks menetluse ülemäära pika kestuse eest” (punkt 332).

115.

Ta lisas, et „[m]enetlusökonoomia eesmärgil ja vajaduse tõttu tagada asjaomasele ettevõtjale kohene ja tõhus õiguskaitsevahend peaks Euroopa Kohus seal, kus see on võimalik, – seega trahvidega seotud kohtuasjades – ka edaspidi järgima lahendusviisi, mida ta on eelnevalt kasutanud kohtuotsuses Baustahlgewebe vs. komisjon” (punkt 331).

116.

Lisaks mõjutab mõnes siseriiklikus õigussüsteemis see, kui kohus tuvastab, et aeg oli ebamõistlik, ( 75 ) kriminaalasjas otseselt karistust.

117.

Ühes hiljutises kohtuotsuses (Groupe Gascogne vs. komisjon, EU:C:2013:770), mille tegi suurkoda, valis Euroopa Kohus siiski selgelt teistsuguse lahenduse: välistades võimaluse paluda, et mõistliku aja ületamise eest määrataks karistus, apellatsioonkaebuse raames (punkt 84), leidis ta – harta artiklile 47 viidates ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 6 lõiget 1 mainimata –, et selle hüvitamise, kui liidu kohus rikub niimoodi seda põhimõtet, saab saavutada ainult kahju hüvitamise nõude esitamisega Üldkohtule (punkt 83), kes on pädev liidu vastu lepinguvälise vastutuse kohaldamiseks esitatud hagide osas.

118.

Euroopa Kohus oli samamoodi otsustanud mõistagi juba kohtuasjas Der Grüne Punkt, EU:C:2009:465, kuid sellel juhtumil tuvastas komisjon küll turgu valitseva seisundi kuritarvitamise, kuid ei määratud mingit trahvi, samas kui kohtuasjades Gascogne jt oli see teisiti.

119.

Ma usun, et tuleb asuda seisukohale, et selle kohtuotsusega Groupe Gascogne vs. komisjon, EU:C:2013:770, loobus Euroopa Kohus selgelt lähenemisest, mille kohaselt alandati mõistliku aja põhimõtte rikkumise hüvitamiseks trahvi. Mulle näib, et olen käesolevas kohtuasjas kohustatud arutlema nii, tuues välja veel mõned kohtuotsuse Groupe Gascogne vs. komisjon elemendid, millest ma oma arutluskäigus samuti juhindun.

120.

Esiteks leidis Euroopa Kohus, et kui menetluse liiga pikk kestus ei saa avaldada mõju vaidluse lahendusele, ei saa kohtuotsuse tegemise mõistliku aja ületamine viia vaidlustatud kohtuotsuse tühistamiseni apellatsioonkaebuse raames. Kuna asjaomased äriühingud ei olnud esitanud Euroopa Kohtule ühtegi asjaolu, mis näitaks, et see, et Üldkohus ei pidanud kinni kohtuotsuse tegemise mõistlikust ajast, võis mõjutada lahendust vaidlustes, mis viimane pidi lahendama, jättis Euroopa Kohus äriühingute nõuded tühistada Üldkohtu otsused rahuldamata.

121.

Teiseks tuleb märkida – nagu ma eespool selgitasin –, et Euroopa Kohus peab Üldkohut ainsaks kohtuks, kes on pädev tegema otsust mõistliku aja põhimõtte rikkumise kohta. Reegel on praeguseks üheselt mõistetav: „nõuet hüvitada kahju, mis on tekkinud sellest, et Üldkohus ei ole teinud lahendit mõistliku aja jooksul, ei saa esitada otse Euroopa Kohtule, vaid see tuleb esitada Üldkohtule” (kohtuotsus Groupe Gascogne vs. komisjon, EU:C:2013:770, punkt 84). Edasi kirjeldab Euroopa Kohus üksikasjalikult kriteeriume, mis võimaldavad hinnata, kas Üldkohus järgis mõistliku aja põhimõtet (punktid 85‐87), ja järeldab punktis 88, et „[s]amuti peab Üldkohus hindama viidatud kahju tegelikkusele vastavust ning selle põhjuslikku seost vaidlusaluse kohtumenetluse liiga pika kestusega, analüüsides selleks esitatud tõendeid” (kohtujuristi kursiiv). Määrsõna „samuti” kasutamine peaks näitama, et eelmistes punktides loetletud kriteeriumide hindamine kuulub sama kohtu pädevusse, mida on nimetatud arutluskäigu alguses ja lõpus ning milleks on Üldkohus. Kohtuotsuse Groupe Gascogne vs. komisjon, EU:C:2013:770, niisuguse tõlgenduse tõttu peaksime Guardiani kolmanda väite vastuvõetamatuks tunnistama. On siiski võimalik kohtuotsuse teistsugune tõlgendus, sest selles kohtuotsuses teeb Euroopa Kohus – tõsi küll veidi paradoksaalsel kombel – ise otsuse küsimuses, kas seda põhimõtet rikuti või mitte, nimetades seda rikkumist liidu õiguse piisavalt selgeks rikkumiseks. Niisuguse järelduse tegi ta selle põhjal, et ei vaidluse keerukus ega poolte käitumine ega menetluslikud küsimused ei õigusta Üldkohtu menetluse pikkust.

122.

Kõik Euroopa Kohtu mõistliku aja põhimõtte rikkumist käsitlevad arutluskäigud koos kohtuotsuses Groupe Gascogne vs. komisjon, EU:C:2013:770, näivad seega viitavat sellele, et nendest kolmest tingimusest, mis peavad olema täidetud, et tuvastada Euroopa Liidu lepinguväline vastutus ‐ ning milleks on niisuguse liidu õigusnormi olemasolu, mille eesmärk on kaitsta eraõiguslikke isikuid (nagu see on mõistliku aja põhimõttega), selle normi piisavalt selge rikkumine ja põhjusliku seose olemasolu selle rikkumise ja kahju vahel ‐ peab Üldkohus analüüsima ainult viimast, sh seda kahju hindama.

123.

Kui Euroopa Kohus välistab kohtuotsuse Groupe Gascogne vs. komisjon, EU:C:2013:770, esimese tõlgenduse, mille kohaselt tuleks kolmas väide vastuvõetamatuks tunnistada, ja kannab käesolevale kohtuasjale üle meetodi, mida kasutas kohtuasjas Gascogne, peab ta seega käesolevas kohtuasjas otsuse tegema selle kohta, kas mõistliku aja põhimõtet on rikutud või mitte.

124.

Selle küsimuse analüüsimisel käesolevas kohtuasjas tuginen otsustele kohtuasjades Baustahlgewebe vs. komisjon, EU:C:1998:608, ja Gascogne jt, milles Euroopa Kohus järeldas, et mõistliku aja põhimõtet rikuti.

125.

Kohtuotsuses Baustahlgewebe vs. komisjon, EU:C:1998:608 (punkt 29), määras Euroopa Kohus kindlaks kriteeriumid, mille põhjal tuleb hinnata menetluse kogukestust ja eelkõige seletamatuid tegevusetuseperioode, st hageja „tegelikku huvi”, juhtumi keerukust ja hageja käitumist, mis võis viivitusele kaasa aidata.

126.

Selles kohtuasjas oli Üldkohtu menetluse kogukestus viis aastat ja kuus kuud. Euroopa Kohus tõi välja kahe tegevusetuseperioodi seletamatu pikkuse, mis tema arvates oli põhjendamatu, s.o kahe aasta ja kaheksa kuu pikkuse perioodi, mis lahutas kirjaliku menetluse lõppu suulise menetluse alustamisest, ja 22 kuu pikkuse perioodi, mis jäi selle suulise menetluse lõpu ja Üldkohtu otsuse kuulutamise vahele (punktid 45 ja 46).

127.

Kohtuotsustes Gascogne jt oli Üldkohtu menetluse kogukestus viis aastat ja üheksa kuud, kusjuures Euroopa Kohus leidis, et seda pikkust „ei saa põhjendada ühegi vaidluse aluseks oleva asjaoluga” (punkt 91).

128.

Euroopa Kohus leidis, et „vaidluse keerukus, poolte käitumine või menetluslikud küsimused” (punkt 92) – mitte miski ei õigusta seda, et kirjaliku menetluse lõpu ja suulise menetluse alustamise vahele jäi kolm aastat ja kümme kuud.

129.

Kui ma kohaldan neid kriteeriume käesoleva vaidluse suhtes, saan teha ainult sama järelduse ja seda järgmisi asjaolusid arvestades.

130.

Kõigepealt ja enne kõike muud tuleb märkida, et nelja aasta ja seitsme kuu pikkusest kogukestusest kolm aastat ja viis kuud ( 76 ) möödus nii, et kirjalik menetlus oli lõppenud ja Üldkohus ei olnud veel teinud otsust alustada suulist menetlust, ilma et oleks tehtud ühtegi muud menetlustoimingut ja ilma et sellel oleks olnud mingit nähtavat põhjust. ( 77 ) Selle perioodi pikkus ei ole seletatav kohtuasja asjaoludega nagu vaidluse keerukus, Guardiani käitumine või menetluslikud küsimused.

131.

Käesolevat juhtumit ei saa kvalifitseerida keerukaks, sest Guardiani argumendid koosnevad märkustest, mis käsitlevad mõningaid kontakte veidi üle ühe aasta ja ühe kuu kestnud keelatud kokkuleppes osalenute vahel. ( 78 ) Kõik need dokumendid olid koostatud inglise keeles, mis on kohtumenetluse keel. ( 79 )

132.

Kohtuotsuses Baustahlgewebe vs. komisjon, EU:C:1998:608, tuvastati küll, et menetluses „on vaja põhjalikult analüüsida üsna mahukaid dokumente”, kuid sellest ei piisanud selleks, et Euroopa Kohus oleks pidanud kohtuasja nii keerukaks, et see õigustaks menetluse pikkust.

133.

Kohtuasjas Gascogne jt oli komisjoni otsusel 25 adressaati (ja asjasse segatud äriühinguid oli peaaegu sama palju), nendest 15 esitasid Üldkohtule tühistamishagi. Käesolevas kohtuasjas oli vaidlusalusel otsusel kõigest üheksa adressaati (ja asjasse oli segatud neli äriühingut: Guardian, Asahi/Glaverbel, Pilkington ja Saint-Gobain), kusjuures hagi Üldkohtule esitas ainult Guardian. ( 80 )

134.

Kohtuasi Baustahlgewebe vs. komisjon puudutas otsust, mis oli adresseeritud 14 tootjale (kellest 11 esitasid hagi ja tegid seda kolmes erinevas keeles) ja millega seoses toimus kaks täielikku menetlusdokumentide vahetamise ringi. ( 81 ) Ja ometi korraldas Üldkohus selles kohtuasjas kohtuistungi üheksa kuud varem kui käesolevas kohtuasjas!

135.

Lisaks ei ole Guardiani esitatud väited eriti keerukad. Guardian esitab vaidlusaluse otsuse osalise tühistamise nõude põhjendamiseks ainult ühe väite, mis tugineb faktivigadele tema kartellikokkuleppes osalemise kestuse ja kartellikokkuleppe geograafilise ulatuse hindamisel. Nõue alandada trahvi põhineb ainult kolmel väitel. Esimeses paluti teha järeldused osalise tühistamise väitest. Teises tugines Guardian diskrimineerimiskeelu põhimõtte ja põhjendamiskohustuse rikkumisele. Kolmanda kohaselt tehti Guardiani kokkuleppes etendatud rolli hinnates hindamisviga.

136.

Nagu kohtuasjades Gascogne jt ei katkestatud ka käesolevas kohtuasjas menetlust ega lükatud seda edasi mõne Üldkohtu poolse menetlust korraldava meetmega.

137.

Kohtuasi oli Guardianile väga tähtis. Tema trahvi summa, s.o 148 miljonit eurot (võrreldes 9,9 miljoni euroga kohtuasjas, milles tehti kohtuotsus Groupe Gascogne vs. komisjon, EU:C:2013:770), moodustas 4% tema kogukäibest. Lisaks ei takistanud Guardian kuidagi õigusemõistmist ega lükanud seda edasi. Tema hagiavalduses oli ainult 49 lehekülge ja Guardian loobus kirjalike dokumentide esitamise teisest ringist (mida tuleb konkurentsiõigust puudutavates kohtuasjades harva ette). ( 82 )

138.

Ka ilmutas Guardian kolmel korral initsiatiivi, meenutades Üldkohtule, et viimane ei ole veel kindlaks määranud kohtuistungi kuupäeva, ja rõhutades iga kord, et alates kirjaliku menetluse lõpust on kulunud väga palju aega, ( 83 ) ning kirjutas viimasele, et suuline menetlus jäi kummalisel kombel avatuks nelja kuu jooksul pärast kohtuistungit, ilma et Üldkohus oleks pooltelt midagi palunud.

139.

Lõpuks tuleb märkida, et Üldkohus ei esitanud pooltele ühtegi kirjalikku küsimust, mis oleks võinud suulise menetluse alustamist edasi lükata, vaid piirdus ühe küsimuse esitamisega faktiliste asjaolude kohta kohtuistungil. Lisaks näib, et Üldkohus ei püüdnud kolme aasta ja viie kuu pikkusel näilise tegevusetuse perioodil kuidagi menetlust kiirendada. Eelnevast järeldan, et käesolevas asjas rikuti menetlusega Üldkohtus harta artikli 47 teist lõiku, sest rikuti nõudeid, mille kohaselt tuleb otsus teha mõistliku aja jooksul,; sellega rikuti piisavalt selgelt õigusnormi, millega antakse eraõiguslikele isikutele õigusi. ( 84 )

140.

Nagu ilmneb kohtuotsusest Groupe Gascogne vs. komisjon, EU:C:2013:770, ning kuna Guardian arvab, et tema majanduslikel raskustel, millele ta oma apellatsioonkaebuses viitab, on põhjuslik seos sellega, et Üldkohus ei järginud mõistliku aja põhimõtet, ( 85 ) võib ta sellele tugineda hagi raames, mille ta esitab Üldkohtule EÜ artikli 235 ja artikli 288 teise lõigu alusel (nüüd ELTL artikkel 268 ja artikli 340 teine lõik). ( 86 )

141.

Selles küsimuses ilmneb sellest Euroopa Kohtu praktikast, et „Üldkohus [peab] hindama viidatud kahju tegelikkusele vastavust ning selle põhjuslikku seost vaidlusaluse kohtumenetluse liiga pika kestusega, analüüsides selleks esitatud tõendeid” (selle kohtuotsuse punkt 88).

142.

Selles suhtes tuleb toonitada, et „kahju hüvitamise nõude korral, mis rajaneb harta artikli 47 teise lõigu rikkumisel Üldkohtu poolt, kuna ta rikkus lahendi tegemise mõistliku ajaga seotud nõudeid, peab ta vastavalt ELTL artikli 340 teisele lõigule võtma arvesse üldpõhimõtted, mis on liikmesriikide õiguskordades kohaldatavad sarnastel rikkumistel põhinevate hagide lahendamisel. Selles kontekstis peab Üldkohus eeskätt uurima, kas peale varalise kahju esinemise on võimalik kindlaks teha mittevaralise kahju esinemine, mida kandis tähtaja ületamisest puudutatud isik ja mis vajaduse korral tuleb nõuetekohaselt hüvitada” (selle kohtuotsuse punkt 89).

143.

Lõpuks tuleb märkida, et „[s]eega peab selliste hüvitamise nõuete üle otsustama Üldkohus, kellel on selleks pädevus ELTL artikli 256 lõike 1 alusel, ning ta peab seda tegema erinevas kooseisus kui see, mis lahedas selle menetluse aluseks olevat vaidlust, mille kestust kritiseeritakse, ja kohaldama [...] kohtuotsuse [Groupe Gascogne vs. komisjon] punktides 85–89 määratletud kriteeriume” (punkt 90).

144.

Euroopa Kohtu kodukorra artikli 184 lõige 2 sätestab, et kui apellatsioonkaebus on põhjendatud ja Euroopa Kohus teeb ise kohtuasjas lõpliku otsuse, otsustab ta kohtukulude jaotuse. Kodukorra artiklis 138, mida sama kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuste suhtes, on lõikes 3 ette nähtud, et kui osa nõudeid rahuldatakse ühe poole, osa teise poole kasuks, jäävad kummagi poole kohtukulud poole enda kanda.

145.

Mis puudutab käesolevat apellatsioonkaebust, siis kuna komisjon on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb Guardiani kohtukulud välja mõista temalt. Kuna aga esimeses kohtuastmes kaotasid Guardian ja komisjon kohtuvaidluse osaliselt, jäetakse poolte selle kohtuastmega seotud kohtukulud nende enda kanda.

146.

Eelnevaid kaalutlusi arvesse võttes teen Euroopa Kohtule ettepaneku langetada järgmine otsus: