1.

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on liikmesriigid kohustatud korraldama teatavad haldus- ja kohapealsed kontrollid, mis võimaldavad tagada, et Euroopa Põllumajanduse Arendus- ja Tagatisfondist (EAGGF) eraldatud summade andmise sisulised ja vormilised tingimused on nõuetekohaselt täidetud. Kui komisjon avastab puudusi ja tuvastatakse, et EAGGF on saanud kahju, võib komisjon abikõlbmatud kulud rahastuseta jätta. Sama kehtib siis, kui selle kohta on tõsine ja põhjendatud kahtlus, ilma et asjassepuutuv liikmesriik suudaks esitada tõendeid argumentide kinnituseks, mille ta on nende kahtluste hajutamiseks esitanud. See põhimõte kehtib nii tõendamiskoormise kindlaksmääramise kui ka ühtse määraga korrektsioonide kohaldamise suhtes juhul, kui seoses EAGGFi eraldatud summadega on eeskirju eiratud.

2.

Oma apellatsioonkaebusega palub Taani Kuningriik tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 3. juuli 2012. aasta otsuse ( 2 ) (edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus”), millega jäeti rahuldamata tema hagi, millega ta palus esimese võimalusena tühistada osaliselt komisjoni 19. märtsi 2009. aasta otsus 2009/253/EÜ (edaspidi „vaidlusalune otsus”) ( 3 ) osas, mille kohaselt ühendus ei rahasta teatavaid kulutusi, mille Taani Kuningriik on teinud seoses maade tootmisest kõrvale jätmisega.

3.

Vaidlusaluse otsusega tegi Euroopa Komisjon Taani Kuningriiki puudutavas osas ettepaneku kohaldada 2003., 2004. ja 2005. eelarveaasta suhtes ühtse määraga finantskorrektsioone, mis on seotud vastavalt 2002., 2003. ja 2004. majandusaastaga. Korrektsioonide suurus küündis olenevalt olukorrast 2, 5 või 10%ni, vastavalt tootmisest kõrvale jäetud maa-alade kaugseire abil läbiviidavas kontrollis ja nõuete täitmise kontrollis (edaspidi „kõrvalejäetud alade kontroll”) tuvastatud puudustele.

4.

Avaldusega, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 2. juunil 2009, esitas Taani Kuningriik hagi, milles palus esimese võimalusena vaidlusaluse otsuse osalist tühistamist. Hagi, mis registreeriti Üldkohtu kantseleis numbriga T‑212/09, põhines neljal väitel, millest esimene puudutas õigusnormide rikkumist ja hindamisviga seoses kaugseire abil läbiviidava kontrolli reeglitega, teine õigusnormide rikkumist ja hindamisviga seoses kõrvalejäetud alade kontrolli reeglitega, kolmas oluliste menetlusnormide rikkumist ja neljas õigusnormide rikkumist ja hindamisviga seoses finantskorrektsioonide reeglitega.

5.

Vaidlustatud kohtuotsusega jättis Üldkohus kogu hagi rahuldamata ja kohtukulud poolte endi kanda.

6.

Vaidluse aluseks olevate faktiliste asjaolude ja menetluse kirjelduse leiab vaidlustatud kohtuotsuses olevast tutvustusest.

7.

Avaldusega, mis saabus Euroopa Kohtu kantseleisse 13. septembril 2012, esitas Taani Kuningriik vaidlustatud kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse. Ta palub Euroopa Kohtul Üldkohtu otsus täielikult või osaliselt tühistada, rahuldada Üldkohtus esitatud nõuded ja teise võimalusena saata asi Üldkohtule arutamiseks ja uue otsuse tegemiseks tagasi.

8.

Oma apellatsioonkaebuse põhjenduseks esitab Taani Kuningriik viis väidet. Esimene väide puudutab õigusnormide rikkumist määruse nr 2419/2001 artikli 15 tõlgendamisel koosmõjus sama määruse artikliga 23 seoses kaugseire abil läbiviidava kontrolli meetmete ebapiisavusega. ( 4 ) Teine väide puudutab kaht õigusnormide rikkumise juhtu, millest esimene on seotud määruse nr 2316/1999 artikli 19 lõike 4 eksliku tõlgendamisega ja teine põhjendamatu ja määratlemata kohustusega niita taimkatet, kui see seal on. ( 5 ) Kolmas väide puudutab tõendamiskoormise muutmist. Neljas väide puudutab ühtse määraga korrektsiooni kohaldamise nõuete väära kohaldamist, samas kui viienda väite kohaselt ei ole ühtse määraga, vastavalt 5% ja 10% määraga korrektsioonide kohaldamise tingimused täidetud.

9.

Komisjon palub Euroopa Kohtul jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, ning teise võimalusena kinnitada vaidlustatud kohtuotsust ja mõista kohtukulud välja Taani Kuningriigilt.

10.

Taani Kuningriigi nõuete toetuseks lubati menetlusse astuda Prantsuse Vabariigil, Madalmaade Kuningriigil, Soome Vabariigil ja Rootsi Kuningriigil. Need liikmesriigid esitasid oma seisukohad.

11.

Taani Kuningriigi ja komisjoni esindajad ning Rootsi Kuningriigi esindaja kuulati ära 12. detsembri 2013. aasta kohtuistungil.

12.

Esiteks palub komisjon apellatsioonkaebus „rahuldamata jätta”, mida ma tõlgendan nii, et tegelikult palub ta Euroopa Kohtul apellatsioonkaebus vastuvõetamatuks tunnistada. Komisjon väidab nimelt, et praegune apellatsioonkaebus piirdub Üldkohtule esitatud – sh Üldkohtu poolt sõnaselgelt tagasi lükatud asjaoludel põhinevate – väidete ja argumentide kordamise või sõnasõnalise taasesitamisega. Ta lisab, et selline apellatsioonkaebus kujutab endast pigem nõuet, mille eesmärk on lihtsalt saavutada Üldkohtule esitatud hagiavalduse uuesti läbivaatamine, see aga väljub Euroopa Kohtu pädevuse piirest. ( 6 ) Komisjoni väitel puudutab Taani Kuningriigi apellatsioonkaebus ainult – või vähemalt väga suurel määral – Üldkohtu hinnangut faktilistele asjaoludele.

13.

Mina omalt poolt märgin, et teatavad jooned, mida komisjon kritiseerib, on apellatsioonkaebusel vaieldamatult olemas. Sellest hoolimata on selge, et Taani Kuningriigi etteheited põhinevad väidetaval asjaolul, et Üldkohus on õigusnorme rikkunud. Nimelt soovitakse apellatsioonkaebusega sisuliselt seada kahtluse alla Üldkohtu seisukoht mitmes talle kui esimese astme kohtule esitatud õigusküsimuses, muuhulgas selles, kuidas Üldkohus faktilisi asjaolusid õiguslikult käsitab. Niisiis ei saa Euroopa Kohtu praktika kohaselt tunnistada apellatsioonkaebust tervikuna vastuvõetamatuks, sest selles on täpselt ära näidatud vaidlustatud kohtuotsuse kritiseeritavad osad ning samuti apellatsioonkaebuse aluseks olevad väited ja argumendid. ( 7 )

14.

Määruse nr 2419/2001 artiklite 15 ja 23 tõlgendamise kohta väidab Taani Kuningriik, keda toetab selles suhtes Prantsuse Vabariik, et Üldkohus tõlgendab neid artikleid valesti, järeldades vaidlustatud kohtuotsuse punktides 51 ja 52, et komisjon võib liikmesriikide kaugseire abil läbiviidava kontrolli tõhususe hindamisel kasutada võrdlemiseks kõiki sobivaid vahendeid, sealhulgas mõõtmisi maapinnal üleilmse asukoha määramise seadme (edaspidi: „GPS”) abil. Taani Kuningriik kinnitab, et kaugseire abil läbiviidava mõõtmise ja GPS abil tehtava mõõtmise erinevust ei saa kasutada selle kindlakstegemiseks, kas kaugseire oli piisavalt tõhus määruse nr 2419/2001 artikli 15 tähenduses.

15.

Samuti väidab ta, et vaidlustatud kohtuotsuses jättis Üldkohus otsustamata teatavate muude väidete kohta, millega Taani Kuningriik vaidlustab komisjoni nende järelduste paikapidavuse, mis puudutavad Taani kaugseire abil läbiviidava kontrolli meetmete tõhusust, kuna need järeldused põhinevad mitmel põhimõttelisel veal. Sellistel asjaoludel leiab Taani Kuningriik, et kui Üldkohus kinnitab vaidlustatud kohtuotsuse punktis 50, et komisjon oli tehtud kaugseirekontrolli kvaliteedi varem kahtluse alla seadnud, ei esita Üldkohus faktilisi asjaolusid õigesti. Pealegi olevat Üldkohus jätnud arvesse võtmata Taani Kuningriigi võetud parandusmeetmed, mis olid seotud nn HR‑piltide kasutamisega (peeneralduspildid). ( 8 )

16.

Komisjon väidab, et Üldkohtul oli õigus, kui ta järeldas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 48 ja 49, et Taani ametiasutuste läbiviidud kontroll on osutunud ebapiisavaks, ja leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 51 ja 52, et etteheide, mida Taani Kuningriik oma apellatsioonkaebuses kordas, ei ole põhjendatud.

17.

Asjaolu, et Üldkohus leidis põhjendatult, et praegusel juhul tekkiv küsimus ei ole mitte see, kas peeneralduspilte on lubatud kasutada, vaid see, kuidas neid pilte tuleb kasutada, on minu arvates väga oluline. ( 9 ) Liidu õiguse asjassepuutuvatest sätetest, eriti määruse nr 2419/2001 artiklist 15 ja määruse nr 2419/2001 artikli 22 lõikest 1, ( 10 ) selgub nimelt, et liikmesriikidel tuleb võtta meetmed, mida nad peavad kontrolli tõhususe ja järelikult mõõtmiste täpsusastme tagamiseks sobivaks, kasutades kaugseiret ( 11 ).

18.

Taani Kuningriik väidab aga ekslikult, et Üldkohus tõlgendas määruse nr 2419/2001 artikleid 15 ja 23 valesti selles osas, mis puudutab GPS-mõõtmise kasutamist selle kindlakstegemisel, kas kaugseire oli määruse nr 2419/2001 tähenduses piisavalt tõhus.

19.

Minu arvates märkis Üldkohus lisaks sellele, et liikmesriigid vastutavad kontrolli kvaliteedi eest, õigustatult ka seda, et komisjonil on õigus teha vajaduse korral lisakontrollimisi, et hinnata liikmesriikide tehtud kontrollide usaldusväärsust. Üldkohtule ei saa ette heita, nagu ta oleks eelistanud üht konkreetset mõõtemeetodit või teinud eri meetodite kasutamisest ebaadekvaatseid järeldusi. Ei määruse nr 2419/2001 artiklite 15, 22 ja 23 sõnastus ega eesmärk ei nõua, et komisjon eelistaks riikide tehtud kontrolli tulemuste usaldusväärsuse kontrollimisel üht kindlat meetodit.

20.

Järelikult oli Üldkohtul alust asuda seisukohale, et eeskirjade eiramistest, mille komisjon uurimise käigus tuvastas, järeldub, et kontrollid, mida Taani Kuningriik koha peal peeneralduspilte kasutades tegi, on maatükkide pindala algsete mõõtmiste kontrollimiseks ebapiisavad. ( 12 )

21.

Seega ei olnud Taani Kuningriigil Üldkohtu arvates õigus, heites komisjonile ette, et see kasutas 2002., 2003. ja 2004. aastal tehtud uurimisel teistsugust meetodit kui kõnealuse liikmesriigi kasutatud meetod, nimelt mõõtmist GPS abil. ( 13 ) Kui kohaldatavad õigusnormid ei nõua ühe konkreetse mõõtmismeetodi kasutamist, nähtub määruse nr 2419/2001 artikli 22 lõike 1 esimesest lausest tegelikult, et kuigi liikmesriikidele kuulub vabadus valida põllumajanduslike maatükkide pindala kindlaksmääramise meetodeid, peavad need meetodid vastama täpsusnõudele. Seega peab komisjonil olema hindamaks, kas liikmesriigid on selle nõude täitnud, võimalik kasutada kõiki sobivaid vahendeid, mis võimaldaksid tal oma kontrollitavate maatükkide pindala võimalikult täpselt kindlaks määrata. ( 14 ) Selle Üldkohtu analüüsiga nõustun ma igas punktis.

22.

Pealegi ei ole Taani Kuningriigi pakutud tõlgendus minu arvates kooskõlas kahe kontrollitasandiga, millel EAGGFi raamatupidamisarvestuse kontrollimine ja heakskiitmine põhineb. Esiteks käsitlevad makseasutused liikmesriikide tasandil rahastamistaotlusi ja teevad koha peal kindlaks, kas toetuse maksmise tingimused on täidetud. Teiseks viib komisjon liidu tasandil makseasutuste riiklikest aruannetest lähtuvalt ise koha peal valimi põhjal läbi kontrolle, et veenduda riiklike kontrollisüsteemide usaldusväärsuses. Kui need kaks tasandit kasutatavate meetodite poolest täielikult kokku langeksid, kaotaks süsteem selle tagajärjel väärtust.

23.

Mis puutub sellesse, et Üldkohus olevat jätnud otsustamata teatavate muude väidete üle, millega Taani Kuningriik vaidlusaluse otsuse vaidlustas, nimelt väidete üle, mis puudutavad Taani kaugseirekontrolli meetmete tõhusust, siis tugineb Taani Kuningriik väidetele, mis põhinevad peamiselt Üldkohtule esitatud menetlusdokumentidele viitamisel, selgitamata nende sisu ja täpsustamata, miks Üldkohus oleks pidanud neid arvesse võtma.

24.

Seoses sellega piisab, kui meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei kohusta Euroopa Kohus Üldkohut esitama ammendavat ning üksikasjalikku ülevaadet menetluspoolte kõikidest arutluskäikudest. Põhjendus võib seega olla tuletatav, tingimusel, et huvitatud pooled teavad põhjusi, miks kõnealused meetmed on võetud, ning pädeval kohtul on piisavalt tõendeid oma kontrolli teostamiseks. ( 15 )

25.

Mis puutub etteheitesse, et Üldkohus olevat jätnud arvesse võtmata parandusmeetmed, mille Taani Kuningriik seoses peeneralduspiltide kasutamisega võttis, tuleb meenutada, et Euroopa Kohus on rõhutanud, et faktiliste asjaolude hindamine kui niisugune ei kujuta endast Euroopa Kohtu kontrollile alluvat õiguslikku küsimust, välja arvatud juhul, kui Üldkohtule esitatud tõendeid on moonutatud. ( 16 ) Faktiliste asjaolude moonutamine peab toimiku materjale arvestades olema ilmne, ilma et oleks vaja fakte ja tõendeid uuesti hinnata. ( 17 )

26.

Üldkohtu antud hinnangutest Taani kaugseirekontrolli meetmete tõhususele ei ilmne minu arvates aga kuidagi faktiliste asjaolude ega tõendite moonutamist.

27.

Etteheite kohta, mille kohaselt ei ole faktilised asjaolud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 50 õigesti esitatud, tuleb meenutada, et selline faktiliste asjaolude läbivaatamine ei kuulu apellatsioonimenetluse raames ilmselgelt Euroopa Kohtu pädevusse. ( 18 )

28.

Nii tuleb esimene apellatsioonkaebuse väide tagasi lükata, kuna see on osaliselt vastuvõetamatu ja osaliselt põhjendamata.

29.

Taani Kuningriik, keda toetavad Prantsuse Vabariik ja Soome Vabariik, vaidlustab Üldkohtu tõlgenduse, mille kohaselt peetakse määruse nr 2316/1999 artikli 19 lõikes 4 silmas „põllumajanduslike tingimuste säilimist”. Taani Kuningriik heidab Üldkohtule ette järeldust, et nimetatud lõige tähendab, et kui maa-alal on taimkate, tuleb seda hooldada nii, et oleks tagatud põllumajanduslike tingimuste säilimine. Selle liikmesriigi väitel ei täpsustanud Üldkohus, mida väljend „põllumajanduslike tingimuste säilimine” kätkeb, eriti seda, kas see võiks hõlmata taimkatte niitmise kohustust. Nii vaidlustab Taani Kuningriik tõlgenduse, mille Üldkohus on andnud määruse nr 2316/1999 artikli 19 lõikele 4, osas, kus Üldkohus paistab nägevat selles sättes vaikimisi kohustust taimkatet niita.

30.

Edasi ei hinda Üldkohus Taani Kuningriigi arvates kuidagi nende vaidlusaluses otsuses esitatud järelduste paikapidavust, mis puudutavad hooldamiskohustust, ei seoses reeglite tõlgendusega, millele komisjon tugineb, ega seoses kriteeriumiga, mida ei ole põhjalikumalt määratletud ja millest Üldkohus paistab olevat määruse nr 2316/1999 artikli 19 lõike 4 tõlgendamisel lähtunud.

31.

Pealegi ei otsustanud Üldkohus ei esitatud materjalide üle, mis olid Taani Kuningriigi arvates põhjalikud ja otsustava tähtsusega ning näitasid muu hulgas, et tootmisest kõrvale jäetud maa-alad on endiselt harimiskõlblikud põllumajandusmaad, mille saaks kohe uuesti tootmisse võtta, ega ka toetusepõhise tegevuse ja väidetavalt liiga niiskete maa-alade küsimuse üle.

32.

Sellest tulenevalt kinnitab Taani Kuningriik, et komisjoni tõlgendusviga oli nii suur, et vaidlusalune otsus oleks tulnud tühistada. Seda otsust ei saa tema arvates jõusse jätta eeskirjade kahe tühise eiramisjuhu, nimelt tootmisest kõrvale jäetud maatükkidel leiduvate heinapallide ja ehitusjäätmete alusel.

33.

Komisjon leiab seevastu, et Üldkohus sedastas, et liikmesriigid on kohustatud hoolitsema selle eest, et taimkattega maa-ala hooldataks tootmisest kõrvale jäetud maa-aladele kehtivate nõuete kohaselt, mille näeb ette ühine põllumajanduspoliitika, ja rõhutas järgmiseks, et sellest tuleneb ka vastutava liikmeriigi kohustus kontrollida hooldamiskohustuse tegelikku täitmist ( 19 ). Vastutus selle tagamise eest, et EAGGFi vahendeid makstaks välja ainult vastavalt aluslepinguga vastu võetud suunistele ja sellest tulenevate kohustustele, langeb tegelikult just liikmesriikidele.

34.

Komisjoni arvates ilmneb kohtuasja faktilistest asjaoludest, et Taani Kuningriik on piisava kontrolli tagamise kohustuse täitmata jätnud. Lisaks kinnitas Üldkohus komisjoni väitel, et komisjoni tuvastatud rikkumised annavad tunnistust tõsistest puudujääkidest Taani Kuningriigi läbiviidud kontrollis ning et juba sellest asjaolust üksi piisaks ühenduse rahastuse ärajätmise õigustamiseks.

35.

Määruse nr 2316/1999 artikli 19 lõike 4 tõlgendamise osas tundub mulle, et Taani Kuningriik mõistis vaidlustatud kohtuotsust valesti. Üldkohus ei ole tegelikult ei otse ega kaudselt väljendanud seisukohta, et taimkatte niitmise kohustus tuleneks nimetatud artikli 19 lõikest 4.

36.

Tegelikult leidis Üldkohus selles vaidlustatud kohtuotsuse osas, et määruse nr 2316/1999 artikli 19 lõikes 4 sätestatut tuleb tõlgendada järgmiselt. Esiteks on liikmesriigid kohustatud võtma sobivad meetmed, mis võimaldavad neil saavutada kaks maade tootmisest kõrvalejätmise eesmärki, nimelt tootmisest kõrvale jäetud alade säilimine ja keskkonna kaitse. Teiseks kujutab taimkatte säilitamine tootmisest kõrvale jäetud maatükkidel selle artikli mõttes üht sobivat meedet teiste hulgas. ( 20 ) Üldkohtu väitel eksis komisjon, tõlgendades neid sätteid nii, et taimkatte säilitamine tootmisest kõrvale jäetud maal on erand sobivatest meetmetest, mis peavad võimaldama saavutada maa säilimise eesmärki, mis on sätestatud määruse nr 2316/1999 artikli 19 lõikes 4. ( 21 )

37.

Siiski tegi Üldkohus kokkuvõtte, et „[k]õigist esimese etteheite analüüsi käigus esitatud kaalutlustest järeldub, et komisjon eksis, leides, et tootmisest kõrvale jäetud alade puhul on taimkatte säilitamine erand sobivatest meetmetest, mille liikmesriigid võtavad vastavalt määruse nr 2316/1999 artikli 19 lõikele 4. See-eest järeldas ta õigesti, et tootmisest kõrvale jäetud maatükkidel säilitatavat taimkatet on vaja hooldada määruse nr 2316/1999 artikli 19 lõike 4 tähenduses”. ( 22 )

38.

Kuigi Taani Kuningriik väitis, et komisjoni tehtud ja Üldkohtu tuvastatud viga on „suur”, leian ma niisiis, et väidetav taimkatte niitmise kohustus ei tulene vaidlustatud kohtuotsusest ei otse ega kaudselt.

39.

Järgmiseks analüüsis Üldkohus sellisest komisjonipoolsest õigusnormide rikkumisest vaidlusaluse otsuse õiguspärasusele tekkida võivaid tagajärgi. ( 23 ) Üldkohus märkis õigustatult, et nagu kõrvalejäetud alade Taani Kuningriigi läbiviidud kontrollis esinevate puudujääkide aruande põhjendustest selgub, tuvastas komisjon selles aruandes mitmesuguseid eeskirjade eiramisi, mis on seotud tootmisest kõrvale jäetud maatükkidega ja millega komisjoni arvates saab põhjendada tema otsust tunnistada kulud EAGGFist toetuse saamise tingimustele mittevastavaks. Üldkohtu arvates ei ole osa nimetatud eiramisi aga seotud küsimusega, kas neil maatükkidel oli taimkate säilinud. ( 24 )

40.

Järelikult ei saa õigusnormide rikkumine, mida komisjon seoses määruse nr 2316/1999 artikli 19 lõikega 4 tegi, Üldkohtu arvates tuua kaasa õiguslikke tagajärgi, mis mõjutaksid selle hindamist, kas komisjon tuvastas nende eeskirjade eiramise põhjendatult. ( 25 )

41.

Seoses sellega tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei õigusta ekslik põhjendus akti tühistamist, kui tegemist on täiendava põhjendusega ja on olemas teisi põhjendusi, mis on akti põhistamiseks piisavad. ( 26 ) Nii tundub mulle, et nähtavasti ei olnud mõiste „põllumajanduslike tingimuste säilimine” tõlgenduse täiendavaid selgitusi Üldkohtule eeskirjade väidetava eiramise hindamiseks vaja.

42.

Taani Kuningriik ei ole suutnud tõendada, et Üldkohtu üksikasjalikumalt lahti seletatud seisukoht oleks olnud õiguslikult vajalik, et otsustada selle liikmesriigi teise väite ülejäänud osa, nimelt selle osa üle, mis puudutab kõrvalejäetud alade kontrollimise reeglite kohaldamist. Tegelikult oli Üldkohtul minu arvates õigus, kui ta liigitas teised Taani Kuningriigi esitatud aspektid hindamisküsimusteks. ( 27 )

43.

Neil põhjustel tuleb Taani Kuningriigi teine väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

44.

Taani Kuningriik ja neli menetlusse astunud liikmesriiki ei vaidlusta Üldkohtu üldist kirjeldust komisjonile langevat tõendamiskoormist puudutavatest nõuetest, mis on välja töötatud EAGGFi raamatupidamisarvestuse kontrollimist ja heakskiitmist puudutavas kohtupraktikas ning millele on praktilistel põhjustel iseloomulik komisjoni koormise märkimisväärne kergendamine. Täpsemalt leidis Üldkohus, et komisjoni järeldused põhinesid tõsisel ja põhjendatud kahtlusel kontrollide piisavuse suhtes ( 28 ) ja et hoopis liikmesriigil tuleb esitada tõendeid argumentide kinnituseks, mille ta on nende kahtluste hajutamiseks esitanud. ( 29 )

45.

Taani Kuningriigi sõnul ei saa sellest kohtupraktikast siiski järeldada, et komisjon saaks tõendamiskoormise täita, tuginemata enamale kui asjaoludele, mille ta tuvastas valimipõhise kontrollimise käigus, mida ta viis läbi tükk aega pärast maa tootmisest kõrvale jätmise perioodi lõppu. Oleks vähemalt vaja, et need faktilised asjaolud annaksid konkreetselt põhjust järeldada, et samad asjaolud esinesid ka kõnealusel perioodil.

46.

Järgmiseks väidab Taani Kuningriik, et Üldkohus kinnitas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 123 ekslikult, et Taani Kuningriik ei ole esitanud tõendeid, mis põhjendaksid järeldust, et komisjon on oma tõendamiskoormise kandmata jätnud. Pealegi ei pea Taani Kuningriik tõendama, et komisjon seda kohustust ei täitnud, vaid vastupidi, ta peab komisjoni võimalikud väited ümber lükkama.

47.

Taani Kuningriigi väitel, keda toetab selles ka Madalmaade Kuningriik, põhineb vaidlustatud kohtuotsus komisjoni tõendamiskoormise ja vajaliku tõendatuse määra valel kontseptsioonil. Pealegi väljub Üldkohtu kontseptsioon liikmesriikide tõendamiskoormisest nende riikide arvates selle piirest, mida nõuab vastava valdkonna väljakujunenud kohtupraktika ja praktikas oleks seda kohustust võimatu täita. Lisaks olevat Üldkohus Taani Kuningriigi väiteid ja faktilisi asjaolusid mitu korda ilmselgelt moonutanud. Seega tuleks vaidlustatud kohtuotsus ka neil põhjustel tühistada.

48.

Komisjon vastab, et ta ei ole mitte kohustatud ammendavalt tõendama liikmesriikide ametiasutuste läbiviidud kontrollide ebapiisavust, vaid vastupidi, esitama tõendeid tõsise ja põhjendatud kahtluse kohta, mis tal nende kontrollide või arvandmete suhtes on.

49.

Komisjoni tõendamiskoormise taoline kergendamine on seletatav sellega, et just liikmesriigil on paremad võimalused koguda ja kontrollida EAGGFi raamatupidamisarvestuse kontrollimiseks ja heakskiitmiseks vajalikke andmeid ning järelikult on tema kohustatud esitama äärmiselt üksikasjalikke ja ammendavaid tõendeid kontrollide tegeliku toimumise ja arvandmete õigsuse kohta ning kui see on asjakohane, siis ka komisjoni väidete ebatäpsuse kohta. ( 30 ) Kui liikmesriik ei suuda tõendada, et komisjoni järeldused on ebatäpsed, võivad need järeldused anda alust tõsiste kahtluste tekkeks asjakohaste ja tõhusate järelevalvemeetmete ja kontrollimenetluse korra olemasolu kohta. ( 31 )

50.

Komisjon leiab, et see märkus liikmesriikide kontrollimisvõimaluste kohta ei sea tegelikult igale liikmesriigile kohustust kontrollida sellise ammendavuse ja põhjalikkusega kõiki toetust saavaid maatükke. Liikmesriigil tuleb esitada tõendeid, et puudused kontrollimises, mida komisjon on konkreetselt tõendanud, ei väljenda üldisi puudusi, vaid vastupidi, kujutavad endast täiesti eraldiseisvat üksikjuhtu.

51.

Viimaks meenutab komisjon kontrollimise aja kohta, et asjaolud, mille tõttu ei saanud abikõlblikuks pidada mõningaid tootmisest kõrvale jäetud alasid, mille Taani ametiasutused olid abikõlblikuks tunnistanud, said enamikul juhtudel kujuneda ainult pika aja vältel. Seega on võimatu, et need oleksid ilmnenud kohe pärast tootmisest kõrvalejätmise perioodi lõppu. Ka kontrollkäikude tegemise aeg ei puutu enamikul juhtudel asjasse.

52.

Komisjon märgib ühtlasi, et just liikmesriikidel tuleb tagada, et tootmisest kõrvale jäetud alasid kontrollitaks enne tootmisest kõrvale jätmise perioodi lõppu, ja et komisjoni tõendamiskoormis ei tohi kontrollimata jätmise tagajärjel suureneda.

53.

Meenutan, et tõendamiskoormise jagunemise reeglit, mida Üldkohus kasutab, ei ole ei liikmesriigid ega komisjon vaidlustanud. Kahtluse alla on käesoleval juhul seatud reegli rakendamine.

54.

Kuna Taani Kuningriik kinnitab, et on oma tõendamiskohustuse täitnud, esitades piisavaid tõendeid argumentide kinnituseks, mille ta on nende kahtluste hajutamiseks esitanud, tuleb nentida, et tema argumentide eesmärk on see, et Euroopa Kohus hindaks faktilisi asjaolusid uuesti.

55.

Mis aga puutub asjassepuutuvalt liikmesriigilt nõutavasse tõendatuse määra, ( 32 ) mille all mõeldakse rangusastet, mida kohus talle esitatud tõendeid hinnates rakendab, tekib õigusküsimus, ega Üldkohus ei ole kehtestanud tõendatuse määra, mida liikmeriikidel on võimatu saavutada.

56.

Rõhutan, et Üldkohus nentis, et „komisjonil on ilmselgetel praktilistel põhjustel võimatu kontrollida igas liikmesriigis ammendavalt ja põhjalikult kõiki asjassepuutuvaid maatükke. Liikmesriikidel seevastu […] on selle kontrollimiseks paremad võimalused” ja „Taani Kuningriik piirdus tõendite esitamisega, mis puudutavad konkreetseid asjaolusid, mille komisjon tuvastas […] sobivaks peetud maatükkide valimi põhjal. Ta ei esitanud tõendeid kõigi tootmisest kõrvale jäetud maatükkide kohta. Seega ei ole need tõendid piisavalt üksikasjalikud ega täielikud, et tõendada tema kontrollide tegelikku toimumist või arvandmete õigsust, ega vasta seega tõendamiskoormisele, mis on liikmesriikidel seoses EAGGFi raamatupidamisarvestuse kontrollimise ja heakskiitmisega.” ( 33 )

57.

Kuigi sõnavalik on kahes viidatud punktis mõnevõrra vaieldav, ei arva ma, et Üldkohus ootas liikmesriigilt, et viimane esitaks tõendeid kõigi tootmisest kõrvale jäetud maatükkide kohta, saavutamaks tõendatuse määra, mis on nõutav olukorras, kus on tõsine ja põhjendatud kahtlus läbiviidud kontrollide piisavuse suhtes. Nagu komisjon, leian ka mina, et need vaidlustatud kohtuotsuse punktid õigustavad sama kohtuotsuse punkte 57 ja 58 silmas pidades tõlgendust, mille kohaselt Üldkohus soovib rõhutada, et juhul, kui valimi põhjal tehtud kontrollimisel ilmneb eeskirjade eiramine, on liikmesriigi ülesanne tõendada, et tegemist on selliste üksikjuhtudega, millest ei saa järeldada, nagu oleks liikmesriigi kontrollisüsteem tervikuna ebapiisav või ebausaldusväärne. Sellist tõlgendust kinnitab vaidlustatud kohtuotsuse punkt 167, kus Üldkohus järeldab, et „Taani Kuningriik ei ole esitanud äärmiselt üksikasjalikke ja ammendavaid tõendeid kontrollide tegeliku toimumise või arvandmete õigsuse kohta ja vajaduse korral ka komisjoni väidete ebatäpsuse kohta”.

58.

Mis puutub kontrolli aega, märgin ma, et Üldkohus tuvastas, et kui Taani Kuningriik oleks enne tootmisest kõrvalejätmise perioodi lõppu võtnud parandusmeetmeid, nagu ta oli kohustatud tegema, muu hulgas asjassepuutuval maa-alal põhjalikumaid kontrolle läbi viies, oleks ta saanud suurema kindlusega tuvastada, kas teatavatel maatükkidel leidub heinapalle või ehitusjäätmeid või mitte, ( 34 ) ning minu arvates eriti tootmisest kõrvalejätmise perioodil.

59.

Komisjoni inspekteerimised pärast tootmisest kõrvalejätmise perioodi lõppu suutsid nimelt anda alust tõsiseks ja põhjendatud kahtluseks, kas Taani Kuningriigi tehtud kontrollid olid piisavad. Mis sellesse puutub, siis juhul, kui selline kahtlus on olemas, tuleb liikmesriigil esitada tõendeid argumentide kinnituseks, mille ta on nende kahtluste hajutamiseks esitanud. Praegusel juhul järeldas Üldkohus siiski õigesti, et Taani Kuningriik ei ole esitanud tõendeid argumentide kinnituseks, mille ta on nende kahtluste hajutamiseks esitanud. ( 35 )

60.

Tuleb lisada, et Üldkohus kritiseeris Taani ametiasutuste kasutatud meetodit, mis seisnes selles, et olukorras, kus olid tuvastatud sellised eeskirjade eiramised nagu näiteks heinapallide ladustamine ühel maatükil, tugineti eeldusele, et toetuse taotleja on nõuded täitnud, ja oletati, et neid heinapalle ei hoitud maatükil selle tootmisest kõrvalejätmise perioodil. Üldkohtu arvates ei vasta selline meetod neile kontrollimisreeglitele, mida liikmesriigid peavad rakendama, et tagada liidu vahendite nõuetekohane kasutamine vastavalt liidu õigusnormidele, mis kehtivad EAGGFi raamatupidamisarvestuse kontrollimise ja heakskiitmise suhtes. See suurendab nende vahenditega seotud pettuste riski, kuna olukorras, kus hilisemate kontrollide käigus tuvastati eeskirjade võimalik eiramine, eeldasid need Taani ametiasutused, et kõnealuste maatükkide tootmisest kõrvale jätmise perioodil ei oleks seda tuvastatud. ( 36 )

61.

Mis puutub Taani Kuningriigi esitatud väidete ja asjaomaste faktiliste asjaolude väidetavasse moonutamisse, kordan ma eespool punktides [24] ja [25]–[27] esitatud seisukohta.

62.

Neil põhjustel asun seisukohale, et Üldkohus ei ole tõendamiskoormist ja tõendatuse määra puudutavaid reegleid ja põhimõtteid kohaldades õigusnorme rikkunud. Sellest tulenevalt soovitan Euroopa Kohtul kolmas apellatsioonkaebuse väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

63.

Seoses neljanda väitega märgib Taani Kuningriik esmalt, et Üldkohus sedastas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 155 ekslikult, et Taani Kuningriik ei ole seadnud kahtluse alla asjaolu, et ühtse määraga korrektsiooni valik on põhjendatud.

64.

Järgmiseks tõstab Taani Kuningriik esile seoses küsimusega, kas EAGGFi ähvardas tegelik kahju või eeskirjade eiramise oht, ühe aluspõhimõtte, nimelt selle, et korrektsiooni ulatus peab olema selgelt seotud võimaliku kahjuga. Kuna Üldkohus otsustas ainult väidetavate eiramiste üle, mis olid seotud heinapallide ja ehitusjäätmete ladustamisega, ei saa järeldada, et komisjoni ette heidetud väidetavad asjaolud ( 37 ) kujutasid endast eiramisi, ning ammugi mitte seda, et need oleks seadnud EAGGFi tegelikku kahju saamise ohtu. Kaks kõrvalekallet, millele Üldkohus vaidlusaluse otsuse põhjendatuks lugemise õigustamiseks viitas, on kaugel sellest, et neid saaks lugeda tegelikuks kahjuohuks. Nii moonutas Üldkohus tegelikult täielikult selle otsuse algset konteksti ja põhjendusi ning asendas komisjoni põhjendused iseenda omadega. Juba see asjaolu üksi õigustab vaidlustatud kohtuotsuse tühistamist.

65.

Viiendas väites, mis puudutab ühtse 5% ja 10% määraga finantskorrektsioonide kohaldamise tingimusi, märgib Taani Kuningriik, et nende ühtse määraga korrektsioonide kohaldamise tingimused ei ole täidetud ning ta on tõendanud, et EAGGFi ei ähvardanud tegelik kahju. Pealegi esitas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 158 Taani Kuningriigi väiteid ja kohtuasja faktilisi asjaolusid ebatäpselt.

66.

Üldkohtu lähenemisest, mis seisneb selles, et ta lähtub Taani Kuningriigi seisukoha tagasilükkamisel täielikult kõnealustest vähese tähtsusega eiramistest ega võta seisukohta oluliste aspektide kohta, millele komisjon oma otsust tehes tugines, tuleneb Taani Kuningriigi väitel see, et ei saa pidada tõendatuks asjaolu, et ühtse 5% ja 10% määraga korrektsioonide kohaldamise tingimused on täidetud.

67.

Prantsuse Vabariik, Soome Vabariik ja Rootsi Kuningriik vaidlustavad õiguse kohaldada käesoleval juhul ühtse määraga finantskorrektsioone, kuna nende kohaldamise üldtingimused on täitmata. Need menetlusse astunud liikmesriigid väidavad lisaks, et ühtse määraga finantskorrektsioonide tegelik kohaldamine on ebaproportsionaalne.

68.

Komisjoni väitel on Taani ametiasutused jätnud täitmata kõik määruse nr 2316/1999 artiklis 19 ette nähtud nõuded, kuna nad ei taganud pidevat hooldust. Seega oli üldistes huvides ja ühenduse ressursside kaitsmiseks vaja kohaldada ühtse määraga finantskorrektsiooni.

69.

Seepärast kohaldati 2003., 2004. ja 2005. aasta suhtes ühtse, vastavalt 5% ja 10% määraga finantskorrektsiooni, võttes arvesse puudujääke tootmisest kõrvale jäetud maatükkidega seotud tingimuste täitmise kontrollimisel.

70.

Kõnealusel juhul kohaldati ühtse, vastavalt 2%, 5% ja 10% määraga finantskorrektsioone, mis arvutati välja väga väikeselt osalt EAGGFi vahenditest, mille Taani ametiasutused Taani põllumajandustootjatele 2003., 2004. ja 2005. aastal välja jagasid. Komisjon väidab, et see ühtse määraga finantskorrektsioonide kohaldamine on nii õiguspärane kui ka proportsionaalne.

71.

Esmalt tuleb meenutada, et Üldkohus ei kehtestanud niitmiskohustust, vaid tema kohtuotsus põhines järeldusel, et komisjoni tuvastused põhinesid tõsisel ja põhjendatud kahtlusel tehtud kontrollide piisavuse suhtes, ilma et liikmesriik oleks suutnud esitada tõendeid argumentide kinnituseks, mille ta on nende kahtluste hajutamiseks esitanud. See arutluskäik põhineb asjaolul, et on tuvastatud eeskirjade eiramisi, mis jäid liikmesriigi kontrollimise käigus avastamata, muu hulgas see, et teatud maatükkidel leidus heinapalle ja ehitusjäätmeid, samuti sellel, et Taani ametiasutused olid kasutanud ebasobivat meetodit.

72.

Sama arutluskäiku kasutas Üldkohus ühtse määraga korrektsioonide kohaldamise ja nende suuruse kindlaksmääramise suhtes. Nii järeldas ta vaidlustatud kohtuotsuse punktis 168, et „[k]õigist eelnevatest kaalutlustest järeldub, et esiteks esitas komisjon piisavalt tõendeid, et tal oli alust tõsiseks ja põhjendatud kahtluseks tähtsamate kontrollide suhtes, mida Taani Kuningriik tootmisest kõrvale jäetud maatükkidel läbi viis, ja teiseks oli komisjonil piisavalt põhjust järeldada, et EAGGFi kahju saamise oht oli märkimisväärne, ja seega määrata ühtse 5% või 10% määraga korrektsioon, rikkumata proportsionaalsuse põhimõtet.”

73.

Nagu olen juba nentinud, on väljakujunenud kohtupraktika kohaselt nii, et kuigi komisjon peab tõendama ühenduse eeskirjade rikkumist, tuleb liikmesriigil selle rikkumise tõendatuse korral vajadusel omakorda tõendada, et komisjon tegi vea selle rikkumise rahaliste tagajärgede kindlaksmääramisel. ( 38 ) Nagu komisjon vastavalt 23. detsembri 1997. aasta dokumendile nr VI/5330/97 ( 39 ) õigustatult meenutas, võib ta siis, kui ühendusele põhjustatud kahju ei ole võimalik täpselt hinnata, näha ette ühtse määraga korrektsiooni ( 40 ).

74.

Seoses sellega märgin, et kui komisjon on selle asemel, et lükata tagasi kõik kulutused, millega seoses on eeskirju eiratud, teinud möönduse, kehtestades eeskirjade eiramise juhtumite käsitluse, mis on diferentseeritud vastavalt kontrollide puudulikkuse astmele ja EAGGF‑ile põhjustatud ohu määrale, peab liikmesriik tõendama, et need kriteeriumid on meelevaldsed ja ebaõiglased. ( 41 )

75.

Tuleb nentida, et Taani Kuningriik on praegusel juhul tõendanud ainult seda, et maksimaalne kahju, mis EAGGFi ähvardas, oli väiksem kui ühtse määraga finantskorrektsioonist tulenev summa, kuid ta kinnitab korduvalt, et ühtse määraga korrektsioonide kohaldamisel lähtuti ainult vähese tähtsusega ja üksikutest eeskirjade eiramise juhtudest. Minu arvates on selle argumendi tegelik eesmärk valimipõhise kontrollimise meetodit EAGGFi raamatupidamisarvestuse kontrollimise ja heakskiitmise kontekstis kahtluse alla seada. Kui puuduvad tõendid selle kohta, et liikmesriik on tegelikult kontrolle läbi viinud või tema esitatud arvandmed on õiged, ja vajaduse korral selle kohta, et komisjoni väited on ebatäpsed, või pole kuidagi püütud neid tõendeid esitada, tuleb siiski asuda seisukohale, et kohaldatud finantskorrektsioonid on sobiv ja proportsionaalne vahend, korvamaks kahju, mida EAGGF on Taani kontrollisüsteemi puuduste tõttu kandnud.

76.

Kuigi Taani Kuningriik mainis proportsionaalsuse põhimõtet kui niisugust ainult ühe korra istungi jooksul, tuleb seda põhimõtet finantskorrektsioonide kohaldamisel loomulikult järgida, et need korrektsioonid piirduksid sellega, mida on tõesti vaja, võttes arvesse tuvastatud rikkumiste raskust. ( 42 )

77.

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt võib komisjon finantskorrektsiooni summa osas keelduda koguni kõigi tehtud kulutuste EAGGFi kuludesse kandmisest, kui ta tuvastab, et puuduvad piisavad kontrollmehhanismid ( 43 ). Seda vähem saab väita, et ühtse määraga korrektsioonid, mille komisjon kontrollimehhanismide raskete puudujääkide tõttu kehtestas, on ebaproportsionaalsed. Tegelikult on suunised, mille komisjon on vastu võtnud, talle siduvad ja ta järgis neid kõnealusel juhul õigesti, nagu Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuses ka välja tõi ( 44 ).

78.

Kõnealusel juhul ei saanud valimi väike suurus – nimelt nende maatükkide suurus, kus eeskirjade eiramine tuvastati ja mille põhjal tehti järeldused kontrollisüsteemi kvaliteedi ja eiramise ulatuse kohta – rikkumise suurust mõjutada. Valimipõhise kontrollimise meetod järgib nn pars pro toto põhimõtet, mille järgi tehakse terviku kohta järeldus representatiivseks peetavate osade omaduste põhjal. Siiski peab seda tervikut puudutava eeskirjade eiramise kvantitatiivse ulatuse hindamine muidugi põhinema sellest valimist lähtuvalt tehtud laiendatud üldistusel, mitte kontrollitud valimite summeerimisel.

79.

Sellest tulenevalt soovitan Euroopa Kohtul neljas ja viies väide tagasi lükata.

80.

Kokkuvõttes teen Euroopa Kohtule ettepaneku: