1.

Käesolev eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtu kantseleisse 20. juulil 2012, käsitleb sotsiaalkindlustussüsteemide kooskõlastamist käsitlevate liidu määruste tõlgendamist, nimelt nõukogu 14. juuni 1971. aasta määruse (EMÜ) nr 1408/71 sotsiaalkindlustusskeemide kohaldamise kohta ühenduse piires liikuvate töötajate ja nende pereliikmete suhtes, nõukogu 2. detsembri 1996. aasta määrusega (EÜ) nr 118/97 ( 2 ) muudetud ja ajakohastatud redaktsioonis, mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2006. aasta määrusega (EÜ) nr 1992/2006 ( 3 ) (edaspidi „määrus nr 1408/71”), ja täpsemalt selle artiklite 12, 73 ja 76 tõlgendamist ning nõukogu 21. märtsi 1972. aasta määruse (EMÜ) nr 574/72, millega määratakse kindlaks määruse nr 1408/71 rakendamise kord ( 4 ), ja täpsemalt selle artikli 10 lõike 1 tõlgendamist.

2.

Eelotsusetaotluse on esitatud Caisse nationale des prestations familiales (riiklik perehüvitiste kassa; edaspidi „CNPF”) ning U. Wiering’i ja M. Wiering’i vahelises vaidluses seoses sellega, milline on viimaste õiguse ulatus saada Luksemburgi Suurhertsogiriigis peale nende teise lapse sündi perehüvitisi.

3.

Sisuliselt taotlesid abikaasad Wiering’id, kes elavad Saksamaal ja saavad seal perehüvitisi (edaspidi „Kindergeld” ja „Elterngeld”), Luksemburgi Suurhertsogiriigilt, kus M. Wiering töötab, diferentseeritud lisahüvitist, mis vastab Saksamaa ja Luksemburgi perehüvitiste vahele.

4.

CNPF ja abikaasad Wieringid vaidlevad selle üle, kas võimaliku diferentseeritud lisahüvitise arvutamisel tuleb Saksamaa perehüvitisi arvesse võtta, kusjuures CNPF väidab, et selline arvutus peab hõlmama ka Saksamaa hüvitisi Kindergeld ja Elterngeld, samas kui abikaasad Wieringid leiavad, et Elterngeld on teist liiki hüvitis ja seda ei tuleks arvesse võtta.

5.

Määruse nr 1408/71 artikli 1 punktis u on sätestatud:

6.

Määruse nr 1408/71 artiklis 4 „Reguleerimisala” on ette nähtud:

„1.   Käesolevat määrust kohaldatakse kõigi õigusaktide suhtes, mis reguleerivad järgmisi sotsiaalkindlustusliike:

[…]

[…]”

7.

Nimetatud määruse artikkel 12 „Hüvitiste kattumise vältimine” on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Käesoleva määrusega ei anta ega säilitata õigust saada mitut samaliigilist hüvitist ühe ja sama kohustusliku kindlustuse perioodi eest. […].

[…]”.

8.

Vastavalt määruse nr 1408/71 artiklile 73, mis käsitleb töötajaid või füüsilisest isikust ettevõtjaid, kelle pereliikmed elavad muus liikmesriigis kui pädev riik:

„Töötajal või füüsilisest isikust ettevõtjal, kelle suhtes kehtivad liikmesriigi õigusaktid, on õigus saada teise liikmesriigi territooriumil elavate pereliikmete eest esimese riigi õigusaktides ettenähtud perehüvitisi, nii nagu elaksid pereliikmed selles riigis […]”.

9.

Sama määruse artikli 76 „Prioriteetsusreeglid juhul, kui õigus saada perehüvitisi pädeva riigi õigusaktide alusel ja selle liikmesriigi õigusaktide alusel, kus pereliikmed elavad, kattuvad” lõikes 1 on ette nähtud:

„1.   Kui ühel ja samal ajavahemikul antakse perehüvitisi sama pereliikme eest ja töötamise või tegutsemise tõttu selle liikmesriigi õigusaktide alusel, kelle territooriumil pereliikmed elavad, peatatakse õigus saada hüvitisi teise liikmesriigi õigusaktide alusel asjakohasel juhul artikli 73 või 74 alusel selle summa ulatuses, mida antakse esimese liikmesriigi õigusaktide alusel.”

10.

Määruse nr 574/72 artiklitega 7–10a on kehtestatud määruse nr 1408/71 artikli 12 rakendamise kord.

11.

Määruse nr 574/72 artiklis 10 on ette nähtud:

[…]”

12.

Euroopa Kohus saatis eelotsusetaotluse esitanud kohtule 15. märtsil 2013 Euroopa Kohtu kodukorra artikli 101 alusel selgitamise nõude. Sellega paluti eelotsusetaotluse esitanud kohtul täpsemalt kirjeldada Luksemburgi perehüvitisi ja nende andmise tingimusi. Eelotsusetaotluse esitanud kohus märkis 29. aprilli 2013. aasta kirjas, et põhikohtuasjas kõne all olevad Luksemburgi perehüvitised on peretoetused ja lapsekasvatustoetus, lisades veel, et tema lahendada olev vaidlus ei puuduta hüvitist lapsehoolduspuhkuse eest, kuna M. Wieringi ja U. Wieringi poolt sellega seotud väited tunnistati vastuvõetamatuks.

13.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul antakse peretoetusi lastele ühe osana rahvamajanduse kogutulu jaotusmehhanismist, mis toimib sotsiaalse solidaarsuse põhimõttel. Ta lisab, et peretoetusi ei tule käsitleda isiku palgalisana, kelle ülalpidamisel lapsed on, vaid neil on omaette eesmärk, eelkõige just alates kõigile lastele makstavate toetuste summade ühtlustamist, olenemata nende vanemate tööalasest staatusest. Selle eesmärgi saavutamise tagamiseks kehtestas seadusandja laste isikuliku õiguse peretoetustele.

14.

Sotsiaalkindlustusseadustiku artikli 269 „Hüvitise saamise tingimused” esimeses lõigus on ette nähtud:

„Õigus peretoetustele käesolevas peatükis ette nähtud tingimustel on,

[…]”.

15.

Sotsiaalkindlustusseadustiku artikli 271 esimese lõigu kohaselt makstakse toetust sündimisest kuni 18‑aastaseks saamiseni. Sotsiaalkindlustusseadustiku artikli 271 kolmanda lõigu kohaselt säilib õigus saada peretoetusi 27‑aastaseks saamiseni keskkooliõpilastel ja tehnilise keskhariduseõpilastel, kui nad tegelevad peamiselt õpingutega.

16.

Sotsiaalkindlustusseadustiku artikli 299 lõike 1 kohaselt:

„Õigus lapsekasvatustoetusele on isikul, kes:

17.

CNPF täpsustas 6. juunil 2013 toimunud kohtuistungil, et need tingimused on kumulatiivsed.

18.

Sotsiaalkindlustusseadustiku artikli 299 lõike 2 kohaselt on „erandina […] lõike 1 punktis c ette nähtud tingimusest õigus toetust saada isikul, kes tegeleb ühe või enama kutsetegevusega või kes saab töölt eemalolemise eest hüvitist ning kellel sõltumata tööajast on temaga koos elava abikaasaga või isikuga, kellega ta elab ühises majapidamises, kokku sissetulek[, mis ei ületa kindlaks määratud summat].”

19.

Sotsiaalkindlustusseadustiku artikli 299 lõike 3 kohaselt:

„Erandina lõike 1 punktis c ja lõikes 2 ette nähtud tingimus[est] on sõltumata sissetulekust õigus poolele lapsekasvatustoetusest isikul, kes

[…]”

20.

Sotsiaalkindlustusseadustiku artikli 304 kohaselt:

„Õigus lapsekasvatustoetusele peatatakse ulatuses, milles samaliigilist hüvitist maksab samale lapsele või samadele lastele muu riik kui Luksemburg.

[…], toetust ei maksta juhul, kus üks vanematest saab sama lapse või samade laste eest käesoleva raamatu VI peatükis ette nähtud lapsehoolduspuhkuse hüvitist või hüvitist, mida lapsehoolduspuhkuse eest maksab mõni muu riik kui Luksemburg. […].”

21.

Euroopa Kohus palus Euroopa Kohtu kodukorra artikli 101 alusel 19. märtsil 2013 Saksamaa valitsusel täpsustada Kindergeldi ja Elterngeldi maksmise eesmärke ja tingimusi Saksamaal. Kirjaga, mis saabus Euroopa Kohtu kantseleisse 17. aprillil 2013, esitas Saksamaa valitsus nende hüvitiste kohta järgmise teabe.

22.

Kindergeldi eesmärk – nagu see on ette nähtud Saksa tulumaksuseaduse (Einkommensteuergesetz, edaspidi „EStG”) §‑s 31 – on hüvitada perekondlikud kulutused ja tagada seeläbi lapsele minimaalne elatustase.

23.

EStG § 62 lõike 1 kohaselt peab õigustatud isiku (üldjuhul lapsevanem) alaline või peamine elukoht asuma Saksamaal või tal peab Saksamaal olema täieulatuslik maksukohustus või teda peab Saksamaal sellisena käsitletama. Lapse alaline või peamine elukoht peab asuma Euroopa Liidu liikmesriigis, Šveitsis, Islandil, Liechtensteinis või Norras.

24.

EStG § 32 lõike 4 kohaselt on lapsel tingimusetult õigus saada Kindergeldi 18‑aastaseks saamiseni või 21‑aastaseks saamiseni tingimusel, et ta ei tööta ning on tööotsijana riiklikus tööhõiveametis (Agentur für Arbeit im Imland) arvele võetud, või 25‑aastaseks saamiseni tingimusel, et ta omandab haridust või osutab tunnustatud vabatahtlikku teenistust, või vanuselise piiranguta tingimusel, et ta ei saa füüsilise või vaimse puude tõttu iseendale elatist teenida.

25.

Kindergeldi suurus on vastavalt EStG § 66 lõike 1 esimesele lausele käesoleval hetkel 184 eurot/kuus esimese kahe lapse puhul, 190 eurot/kuus kolmanda lapse puhul ja 215 eurot/kuus iga järgneva lapse puhul ning seda sõltumata kõigi perekonnaliikmete sissetulekutest ja varast, kusjuures lapsevanemate kutsealast tegevust võetakse arvesse üksnes välismaalastest lapsevanemate puhul, kellel puudub vaba liikumise õigus.

26.

Föderaalse vanemapalga ja Elterngeldi seaduse (Bundeselterngeld- und Elternzeitgesetz, edaspidi „BEEG”) § 1 lõike 1 kohaselt on Elterngeldi õigus saada isikul, kelle alaline või peamine elukoht asub Saksamaal, kes elab oma lapsega sama katuse all, hooldab ja kasvatab seda last ning on töötu või ei tööta täistööajaga ( 5 ). Elterngeldi makstakse sündimisest kuni 14‑kuuliseks saamiseni ( 6 ).

27.

Elterngeldi suurus vastab 67%‑le enne lapse sündi tasustatavast tööst saadavale tulule. Seda makstakse igakuise 1800 eurose määra ulatuses täiskuude eest, mille jooksul ei ole isikul õigust kutsealasest tegevusest sissetulekut saada.

28.

Kui enne sündi saadud töötasu on väiksem kui 1000 eurot, suurendatakse 67%‑i BEEG § 2 lõike 2 esimese lause kohaselt 0,1% iga 2 euro kohta, milles sissetulek jääb alla 1000 euro, ja seda kuni 100%‑ni. Kui enne sündi kutsealasest tegevusest saadud sissetulek on suurem kui 1200 eurot, vähendatakse 67%‑i BEEG § 2 lõike 2 teise lause kohaselt 0,1% iga 2 euro kohta, milles sissetulek ületab 1200 eurot ja seda kuni 65%‑ni. Elterngeldi suurus BEEG § 2 lõike 4 esimese lause kohaselt on vähemalt 300 eurot/kuus ja selle sama seaduse § 2 lõike 4 teise lause kohaselt isegi siis, kui isikul puudus enne lapse sündi kutsealasest tegevusest saadav igasugune sissetulek. Ajavahemikul, mil isikule makstakse minimaalset toetust summas 300 eurot, puudub tal õigus täistööajaga kutsealase tegevusega tegeleda ( 7 ).

29.

Eeldusel, et seda kontrollib eelotsusetaotluse esitanud kohus, on kohtutoimiku asjaolud, nagu need nähtuvad Euroopa Kohtu toimikust, järgmised.

30.

M. Wiering ja U. Wiering elavad Saksamaal, kus U. Wiering ka töötab, tema abikaasa töötab aga Luksemburgis.

31.

Peale teise lapse sündi 12. mail 2007 oli U. Wiering 13. maist 2007 kuni 16. juulini 2007 rasedus‑ ja sünnituspuhkusel ja seejärel 17. juulist 2007 kuni 11. maini 2008 lapsehoolduspuhkusel. Lapsehoolduspuhkuse perioodil sai U. Wiering Saksamaal Elterngeldi. Alates nende mõlema lapse sünnist on M. Wiering ja U. Wiering saanud mõlema lapse eest Kindergeldi.

32.

M. Wiering esitas 12. oktoobril 2007 CNPF‑le taotluse, milles palus maksta ajavahemiku eest 1. juuli 2007 kuni 31. mai 2008 mõlema oma lapse eest diferentseeritud lisahüvitist, mis vastab Saksamaal makstud perehüvitiste ja Luksemburgi õiguse alusel ette nähtud hüvitiste vahele.

33.

CNPF juhtkomitee keeldus 17. aprilli 2008. aasta otsusega M. Wieringile ja U. Wieringile diferentseeritud lisahüvitise maksmisest põhjendusel, et asjaomased hüvitised Saksamaal, nimelt Kindergeld ja Elterngeld, ületavad kõnealuse perioodi osas hüvitised, mis on ette nähtud Luksemburgi seaduse alusel, st peretoetused ja lapsekasvatustoetus.

34.

Märgin, et kohtuistungil tunnistas CNPF‑i esindaja, et abikaasad Wieringid ei taotlenud lapsekasvatustoetust, mille CNPF lisas diferentseeritud lisahüvitise arvutamisesse seega omal algatusel. Lisaks näib – seda peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus –, et sotsiaalkindlustusseadustiku artikli 304 alusel ei oleks abikaasadel Wieringidel olnud õigust sellekohast toetust saada ka juhul, kui nad oleksid seda taotlenud.

35.

M. Wiering ja U. Wiering esitasid 25. augustil 2008 17. aprilli 2008. aasta otsuse peale Conseil arbitral des assurances sociales’ile (esimeses astmes sotsiaalkindlustusalaseid vaidlusi lahendav kohus) kaebuse, kes tunnistas selle 31. juulil 2009 põhjendamatuks.

36.

M. Wiering ja U. Wiering esitasid 9. septembril 2009 Conseil supérieur de la sécurité sociale’ile (sotsiaalkindlustusalaseid vaidlusi lahendav apellatsioonikohus; edaspidi „CSSS”) apellatsioonkaebuse, mille osas tegi viimane 16. märtsil 2011 kohtuotsuse, milles muutis Conseil arbitral des assurances socialesi 31. juuli 2009. aasta otsust ja leidis, et M. Wieringil ja U. Wieringil on õigus oma kahe lapse tõttu saada ajavahemiku eest 1. juulist 2007 kuni 31. maini 2008 diferentseeritud lisahüvitist.

37.

CSSS leidis, et diferentseeritud lisahüvitise arvutamisel võib arvesse võtta „üksnes ühele ja samale pereliikmele makstavaid perehüvitisi” (käesoleval juhul lapsele, isegi kui neid maksti lapsevanematele), mis ei kehti aga Elterngeldi puhul, mida makstakse perekonnaliikmele, kes lapsi kasvatab ja mitte lastele endile. CSSS‑i sõnul võttis CNPF seega vääralt arvesse U. Wieringile makstud Elterngeldi, kui ta keeldus kahe lapse eest diferentseeritud lisahüvitise maksmisest.

38.

CNPF esitas selle 20. mai 2011. aasta otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles esitas neli väidet, millest teine, kolmas ja neljas puudutasid vastavalt määruse nr 574/72 artikli 10 lõike 1 punkti a alapunkti i, sama määruse artikli 10 lõike 3 ning määruse nr 1408/71 artikli 76 lõike 1 rikkumist, nende kohaldamisest keeldumist või nende väära tõlgendamist. CNPF heidab CSSS kohtuotsusele ette, et selles on liidu õigust rikkudes jäetud diferentseeritud lisahüvitise arvutamisel Elterngeld arvesse võtmata põhjendusel, et sellele toetusele on õigus ja seda makstakse emale ning sellise arvutamise puhul tuleb arvesse võtta üksnes lastele makstavaid toetusi, isegi kui need on tegelikult makstud vanematele.

39.

Kuna Cour de cassation’il (Luksemburg) on neil asjaoludel kahtlusi, milliseid perehüvitisi tuleb diferentseeritud lisahüvitise arvutamisel arvesse võtta, otsustas ta 12. juulil 2012 menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas arvutades võimalikku diferentseeritud lisahüvitist, mida maksab töökohariigi pädev asutus vastavalt […] määruse […] nr 1408/71 […] artikli 1 punkti u alapunktile i, artikli 4 lõike 1 punktile h ja artiklile 76 ning […] määruse […] nr 574/72 […] artikli 10 punkti b alapunktile i, tuleb samaliigiliste perehüvitistena arvesse võtta kõiki hüvitisi, mida saab võõrtöötaja perekond elukohariigis ning milleks käesoleval juhul on Saksamaa õigusaktides ette nähtud [Elterngeld] ja [Kindergeld]?”.

40.

M. Wiering ja U. Wiering, CNPF ning Euroopa Komisjon esitasid oma kirjalikud seisukohad ning kohtuistungi käigus suulised seisukohad.

41.

M. Wiering ja U. Wiering on arvamusel, et diferentseeritud lisahüvitise arvutamisel tuleb arvesse võtta üksnes samaliigilisi hüvitisi. Leides, et Elterngeld ei ole samaliigiline hüvitis kui Kindergeld, ei tule Elterngeld nende arvates diferentseeritud lisahüvitise arvutamisel arvesse võtta. M. Wieringi ja U. Wieringi sõnul oli Kindergeldi õigus saada üksnes nende lastel, samas kui U. Wieringil oli ainsana õigus saada Elterngeldi, mida tuleb seega käsitada kui asendus-sissetulekut, mida makstakse lapsevanemale, kes loobub ajutiselt täielikult või osaliselt oma kutsetegevusest, et pühenduda ainult või suuremas osas oma lapse või laste kasvatamisele.

42.

CNPF leiab, et määruses nr 1408/71 ei ole ette nähtud, et perehüvitisi eristatakse sel alusel, kellele neid hüvitisi makstakse või kes on nende saaja. CNPF sõnul ei saa korraga leida, et Eltergeld on hüvitis, mis kuulub määruste nr 1408/71 ja nr 574/72 kohaldamisalasse, kuid eritub spetsiaalsetest sünni‑ ja lapsendamistoetustest ( 8 ) ja samal ajal keelduda seda diferentseeritud lisahüvitise arvutamisel arvesse võtmast, kuna seda hüvitist makstakse üksnes „pereliikmele, kes tegeleb lapse kasvatamisega – käesoleval juhul naine – mitte lastele endile ega laste arvele”.

43.

Komisjon märgib, et käesoleval juhul kõne all olevate hüvitiste „perekondlikku” laadi ei ole hetkekski kahtluse alla seatud. Komisjoni sõnul, kes tugineb kohtuotsusele Feyerbacher ( 9 ), kujutab Elterngeld endast vanemahüvitist, mida makstakse isikule, kes tagab isiklikult oma lapse või laste eest hoolitsemise ja nende kasvatamise ning sellel on seega väga sarnane eesmärk kohtuasjas Hoever ja Zachow ( 10 ) kõne all oleva lapsekasvatustoetusega. Euroopa Kohus otsustas selles kohtuasjas, et selline toetus kujutab endast kindlasti „perehüvitist” ning selle eesmärk on hüvitada perekonna väljaminekud määruse nr 1408/71 artikli 1 punkti u alapunkti i tähenduses ning see on kavandatud eelkõige tasuna lapse kasvatamise eest, mis aitab katta muud lapse eest hoolitsemise ja tema kasvatamisega seotud kulutused ning võib leevendada täistööajaga töökohal saadavast sissetulekust loobumisega kaasnevaid finantsraskusi. Komisjoni arvates johtub kohtupraktikast, et toetusi, mida antakse teatud tingimustel töötajatele, kes on lapsehoolduspuhkuse ajaks oma karjääri katkestanud, tuleb pidada perehüvitisteks määruse nr 1408/71 artikli 1 punkti u alapunkti i ja artikli 4 lõike 1 punkti h tähenduses.

44.

Kohtuistungil loobus komisjon oma argumentidest, mille ta esitas oma kirjalikes seisukohtades ja mille kohaselt on seetõttu, et U. Wiering katkestas lapsehoolduspuhkuse ajaks oma karjääri, kohaldatavaks sätteks määruse nr 574/72 artikli 10 lõike 1 punkt a, millest tulenevalt on pädevaks riigiks eelkõige Luksemburgi Suurhertsogiriik ja mitte Saksamaa Liitvabariik, mis kaotaks ka küsimuse võimaliku diferentseeritud lisahüvitise saamise osas Luksemburgi Suurhertsogiriigis.

45.

Kas U. Wiering katkestas lapsehoolduspuhkuse ajaks täielikult oma kutsealase tegevuse või mitte – mille üle menetlusse astunud isikud ka vaidlevad – ei oma siinkohal tähtsust. Nimelt nõustuvad kõik, et ta ei kaotanud igal juhul selle ajavahemiku jooksul oma Trieri linna ametniku ega töötaja staatust. Selle tulemusel on kõnealuse juhtumi suhtes kohaldatavaks sätteks määruse nr 574/72 artikli 10 lõike 1 punkt b ja see muudab pädevaks liikmesriigiks eelkõige Saksamaa Liitvabariigi – mis vastab ka eeldusele, millel eelotsuse küsimus põhineb.

46.

Pean oluliseks lisada, et ema, kes lapsehoolduspuhkuse ajaks oma kutsealase tegevuse katkestab, töötajaks mitte pidada ( 11 ), oleks absurdne. Elterngeldi saamiseks Saksamaal peab U. Wiering oma kutsealase tegevuse katkestama või seda piirama ( 12 ). Kui U. Wiering näiteks katkestaks oma kutsealase tegevuse, siis oleks kohaldatavaks sätteks määruse nr 574/72 artikli 10 lõike 1 punkt a, kuna ta ei oleks enam töötaja. Sellest tõigast tulenevalt kaotaks Saksamaa Liitvabariik oma staatuse vastutava liikmesriigina ja ei peaks enam Elterngeldi maksma; olukord muutuks aga uuesti, kui U. Wiering jätkaks töötamist osalise tööajaga ( 13 ).

47.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimus käsitleb seda, kas võimaliku diferentseeritud lisahüvitise arvutamisel, mida maksab ühe vanematest töökohariik (käesoleval juhul Luksemburgi Suurhertsogiriik) vastavalt määruse nr 1408/71 artikli 1 punkti u alapunktile i ja artikli 4 lõike 1 punktile h, artiklitele 12 ja 76 ning määruse nr 574/72 artikli 10 punkti b alapunktile i, tuleb samaliigiliste perehüvitistena arvesse võtta kõiki perehüvitisi, mida saab võõrtöötaja perekond elukohariigis (käesoleval juhul Saksamaal perekonnale Wiering makstavad Kindergeld ja Elterngeld).

48.

Esitatud küsimuse sõnastust silmas pidades on kõigepealt oluline seoses määrusega nr 1408/71 täpsustada kattumise ja diferentseeritud lisahüvitise mõisteid perehüvitiste valdkonnas.

49.

Määruse nr 1408/71 artiklis 73 on ette nähtud, et töötajal või füüsilisest isikust ettevõtjal on õigus saada teise liikmesriigi territooriumil elavate pereliikmete eest töökohariigi õigusaktides ettenähtud perehüvitisi, nii nagu elaksid pereliikmed selles riigis. Selle sätte eesmärk on lihtsustada peretoetuste maksmist võõrtöötajatele selles liikmesriigis, kus nad töötavad, kuid kus nende perekond nendega koos ei viibi ( 14 ).

50.

Ent olukorras, kus sama perioodi eest on samale pereliikmele ette nähtud perehüvitised korraga nii selle liikmesriigi õigusaktidega, kus elavad pereliikmed, kui võõrtöötaja töökohariigi õigusaktidega, on määruse nr 1408/71 artiklitega 12 ja 76 ning määruse nr 574/72 artikliga 10 nähtud ette täpsed reeglid perehüvitiste maksmise eest eelkõige vastutava liikmesriigi kindlaksmääramiseks, et vältida nende lubamatut kattumist.

51.

Nimelt on vastavalt määruse nr 1408/71 põhjenduses 27 ette nähtud eesmärgile vältida hüvitiste lubamatut kattumist sama määruse artiklis 12 „Hüvitiste kattumise vältimine”, muu hulgas selle lõikes 1 ette nähtud, et määrusega ei anta ega säilitata õigust saada mitut samaliigilist hüvitist ühe ja sama kohustusliku kindlustuse perioodi eest” ( 15 ).

52.

Arvestades, et määruse nr 1408/71 artikkel 12 paikneb selle määruse üldsätteid käsitlevas I jaotises, siis kohaldatakse selles sättes välja toodud põhimõtteid prioriteetsuse määramise eeskirjade suhtes nii sama määruse artiklis 76 ( 16 ) kui ka määruse nr 574/72 artiklis 10 ( 17 ) ette nähtud perehüvitiste ja –toetuste kattumise puhul.

53.

Siiski on Euroopa Kohus oma otsuses Ferraioli ( 18 ) meenutanud, et asutamislepingute eesmärk saavutada töötajate liikumisvabadus on määruse nr 1408/71 sätete tõlgendamise eeltingimus ning sama määruse artiklit 76 ei saa kohaldada viisil, mis jätaks töötaja ilma suuremast hüvitisest seeläbi, et ühes liikmesriigis omandatud õigus saada toetusi asendatakse õigusega saada hüvitisi teises liikmesriigis. Euroopa Kohtu sõnul nõuavad määruse nr 1408/71 aluspõhimõtted, et olukorras, kus elukohaliikmesriigis antavate hüvitiste summa on väiksem, kui teises liikmesriigis antavate hüvitiste summa, säilib töötajal õigus kõrgemale summale ja tal on õigus saada viimati nimetatud riigi sotsiaalkindlustusasutuselt lisahüvitist, mis vastab nende kahe summa vahele ( 19 ).

54.

Liidu seadusandja võttis vastu perehüvitiste kattumise vältimise eeskirjade rakendamise korra, nähes eelkõige ette elukoha ja töökoha liikmesriikide asutuste vahelise teabevahetuse, võrdlemaks kõnealuseid hüvitisi ja nende summasid, mis võimaldavad kindlaks määrata võimaliku diferentseeritud lisahüvitise ( 20 ).

55.

Arvestades et määruse nr 1408/71 artiklis 12 on ette nähtud, et üksnes õigus saada mitut samaliigilist hüvitist ühe ja sama perioodi eest ( 21 ) kujutab endast lubamatut kattumist, siis tuleb käesoleval juhul lisahüvitise maksmise õiguse kindlaks määramiseks kõigepealt kontrollida kõnealuste hüvitiste laadi.

56.

Teisisõnu, üksnes samaliigilised perehüvitised on võrreldavad ja ei või omavahel kattuda. Kui aga isikul on kahe hüvitise summadest õigus kõrgemale summale, makstakse talle diferentseeritud lisahüvitist, kui vastutava liikmesriigi poolt antav summa on sellest summast madalam.

57.

Leian, et antud valdkonnas väljakujunenud kohtupraktikast nähtub, et määruse nr 1408/71 artikli 12 lõike 1 kohaldamise eesmärgil hüvitiste laadi analüüsimine koosneb kahest osast: esiteks hüvitiste eesmärkide ja tunnuste kindlaks tegemine ning teiseks nende hüvitiste saajate tuvastamine.

58.

Euroopa Kohus on oma otsuses kohtuasjas Knoch ( 22 ) leidnud, et sotsiaalkindlustushüvitistena määratlemiseks tuleb erinevate siseriiklike õigusaktide erijoontest hoolimata käsitada hüvitisi olemuselt samana, kui nende ese ja eesmärk ning nende arvutusalus ja andmise tingimused on samasugused. Puhtformaalsed tunnused ei oma aga hüvitiste eristamisel tähtsust.

59.

Euroopa Kohus lisab siiski, et siseriiklike sotsiaalkindlustussüsteemide vahelisi mitmeid erinevusi silmas pidades vähendaks arvutusaluste ja andmise tingimuste täieliku samasuse nõue oluliselt artiklis 12 sisalduva kattumise keelu kohaldamise võimalusi. Niisugune tagajärg oleks aga vastuolus selle keelu eesmärgiga, milleks on hoida ära sotsiaalkindlustushüvitiste lubamatud kattumised ( 23 ).

60.

Lisaks on Euroopa Kohus kohtuotsuses Dammer ( 24 ) leidnud, et määruse nr 1408/71 artikli 12 lõike 1 sõnastusest tuleneb, et kattumisega on tegemist ka siis, kui perehüvitisi makstakse kahele isikule – käesoleval juhul kaks lapsevanemat – ühe ja sama lapse eest. Määruse nr 1408/71 perehüvitiste kattumist ning kattumise korral ette nähtud lahendusi käsitlevate sätete mõte tõendab samuti, et artikli 12 eesmärk on vältida seda, et nii otsene perehüvitiste saaja – nimelt töötaja –, kui kaudne perehüvitiste saaja – nimelt töötaja pereliikmed – saaks samaaegselt kahte samaliigilist hüvitist ( 25 ).

61.

Olgu meenutatud, et käesoleval juhul tuleb Luksemburgi Suurhertsogiriigil maksta diferentseeritud lisahüvitist üksnes, kui sealsete kehtivate õigusnormide kohaselt on perehüvitised suuremad kui need, mida makstakse Saksamaal. Seega on määrava tähtsusega, kas Elterngeld on samaliigiline hüvitis kui Luksemburgi peretoetused, kuivõrd selle üle, et viimati nimetatud hüvitised on Kindergeldiga samaliigilised, vaidlust ei ole.

62.

Nimelt on eespool punktides 22 jj üksikasjalikult kirjeldatud, et Kindergeldi peamine eesmärk on „tagada lapsele minimaalne elatustase” võtmata seejuures arvesse pereliikmete sissetulekuid või vara või seda, kas lapsevanem tööl käib. Teatud juhtudel makstakse Kindergeldi lapsele endale.

63.

Eeltoodust johtub, et kui Kindergeldi eesmärk on võimaldada lapsevanematel katta lapse vajadustest tulenevad kulud, siis on selle hüvitise tegelik saaja laps ja mitte lapsevanemad. Kindergeld on vaieldamatult samaliigiline hüvitis kui Luksemburgi peretoetused, mida on üksikasjalikult kirjeldatud eespool punktides 13–15. Kuna see hüvitis peab silmas üksnes laste olemasolu, siis on siseriiklik seadusandja kehtestanud laste isikliku õiguse sellele hüvitisele.

64.

Seoses Elterngeldiga tuleb kõigepealt märkida, et käesoleval juhul ei ole ei põhikohtuasja menetluspooled ega komisjon seadnud kahtluse alla selle liigitamist „perehüvitiseks” määruse nr 1408/71 artikli 4 lõike 1 punkti h tähenduses. Olen sellega nõus. Nimelt nähtub eelotsusetaotluse esitanud kohtule ja Saksamaa valitsusele saadetud selgitamise nõuetele antud vastustest selgelt, et seda hüvitist antakse automaatselt isikutele, kes vastavad teatud objektiivsetele kriteeriumidele, isiku vajadusi konkreetselt hindamata ( 26 ), ning see viitab selgelt ühele määruse nr 1408/71 artikli 4 lõikes 1 loetletud riskidest, kuna selle eesmärk on aidata pere ülalpidavaid kindlustatuid, pannes ühiskonnale kohustuse nende kulutustes osaleda.

65.

Lisaks on Euroopa Kohus oma otsuses Kuusijärvi ( 27 ) tabavalt öelnud, et perehüvitist määruse nr 1408/71 artikli 1 punkti u alapunkti i ja artikli 4 lõike 1 punkti h tähenduses tuleb käsitada hüvitisena, mis on mõeldud selleks, et võimaldada ühel vanemal pühenduda väikese lapse kasvatamisele, ning mis on kavandatud eelkõige tasuna lapse kasvatamise eest, mis aitab katta muud lapse eest hoolitsemise ja tema kasvatamisega seotud kulutused ning võib leevendada täistööajaga töökohal saadavast sissetulekust loobumisega kaasnevaid finantsraskusi.

66.

Siiski olen ma arvamusel, et Elterngeld eristub Luksemburgi peretoetustest mitmes aspektis, esiteks mis puudutab nende eesmärke ja tunnuseid ning teiseks nende saajaid ning kui neid võiks mõlemaid liigitada „perehüvitisteks” määruse nr 1408/71 artikli 4 lõike 1 punkti h tähenduses, siis ei ole nad ikkagi „samaliigilised” selle määruse artikli 12 mõttes.

67.

Saksamaa valitsuse vastusest selgitamise nõudele nähtub nimelt, et Elterngeldi eesmärk on eelkõige aidata peredel säilitada oma elutingimused olukorras, kus lapsevanemad pühendavad ennast peamiselt lastele, eelkõige alguses pärast nende saamist, võimaldades neil sellel ajavahemikul tegeleda üksnes oma lastega, mis viitab sellele, et lapsevanemad loobuvad ajutiselt, kas siis täielikult või osaliselt, oma kutsealasest tegevusest. Tingimusel, et last ülal pidav lapsevanem katkestab või vähendab oma kutsealast tegevust, saab ta oma isikliku sissetuleku alusel lapse esimese eluaasta jooksul sissetuleku kaotuse hüvitist ning toetust, mis on mõeldud perekonna elutingimuste säilitamiseks.

68.

Saksamaa valitsuse sõnul on Elterngeldi eesmärk ka aidata kaasa sellele, et mõlemad kaks lapsevanemat suudaksid sellel ajavahemikul paremini neile elamiseks vajalikud majanduslikud tingimused tagada. See peaks vältima püsivaid kaotusi, mis toovad kaasa ohu sattuda sõltuvusse riigipoolsetest hüvitistest, tagama vabaduse valida pere ja töö vahel ning edendama majanduslikku sõltumatust.

69.

Eelnevast tuleneb, et olukorras, kus selline lapsevanem, nagu U. Wiering, kes on Trieri linna ametnik, hoolitseb oma lapse eest selle asemel, et tööl käia, hüvitab Elterngeld osaliselt selle vanema poolt kantava sissetuleku kaotuse, mis tähendab, et selle hüvitise eesmärk on sissetulekut asendada või hüvitada töölt eemal olekut.

70.

Niisugust sissetuleku asendamise aspekti toetab ka tõik, et Elterngeldi suuruseks on üldjuhul kuni 67% varasemast palgast, igakuise piirmääraga 1800 eurot.

71.

Pealegi leian ma hoolimata asjaolust, et teatud Elterngeldi andmise kriteeriumid on ilmselgelt seotud lapsega – näiteks viimase olemasolu ja tema vanus ( 28 ) –, et Eltergeldi eesmärkidest ja tunnustest nähtub ühemõtteliselt, et selle saaja on lapse eest hoolt kandev lapsevanem ja mitte laps ise. Väljaarvatud selle 300 euro puhul, mida antakse isegi juhul, kui lapsevanem ei ole varem tööl käinud ja tingimusel, et ta ei tööta täistööajaga ( 29 ) ajavahemikul, mil talle seda ei miinimummäära makstakse, on ilmselge, et ühelt poolt tööl käimise või mitte käimise ja selle abil saadava sissetuleku ning teiselt poolt Elterngeldi vahel esineb märkimisväärne seos ( 30 ).

72.

Sellest johtub, et U. Wieringile tema lapsehoolduspuhkuse ajal makstud Elterngeld ei ole samaliigiline hüvitis kui Luksemburgi peretoetused ning seda ei pea seega võtma arvesse võimaliku diferentseeritud lisahüvitise arvutamisel, mida peab M. Wieringile ja U. Wieringile nende lastest tulenevalt maksma juhul, kui Saksamaa Kindergeld on väiksem kui nimetatud toetused.

73.

Kui eelotsusetaotluse esitanud kohtu poolt osutatud diferentseeritud lisahüvitist tuleb mõista kui võimalikku täiendavat toetust võrreldes kahe Luksemburgis kehtiva perehüvitisega, nimelt peretoetused ja lapsekasvatustoetus, siis tuleb veel analüüsida küsimust, kas Elterngeldi tuleks käsitada samaliigilise perehüvitisena kui Luksemburgi lapsekasvatustoetus.

74.

Meenutan, et abikaasad Wieringid ei ole sellist lapsekasvatustoetust taotlenud, vaid CNPF hõlmas selle enda algatusel arvutustesse ja küsimuse osas, kas M. Wieringil ja U. Wieringil oleks sellele hüvitisele õigus olnud, on tõsiseid kahtlusi ( 31 ).

75.

Eeldusel, et seda kontrollib eelotsusetaotluse esitanud kohus, on Luksemburgi sotsiaalkindlustusseadustiku artikli 299 lõikes 1 ette nähtud lapsekasvatustoetuse eesmärk, nagu ka Elterngeldil, kompenseerida vähemalt osaliselt sissetuleku kaotust, mille tingib see, et lapsevanem tegeleb peamiselt kodus laste kasvatamisega ning ei tööta kutsealaselt ega saa hüvitist töölt eemalolemise eest. Üksnes allapoole pere sissetuleku teatud määra võib erandina lõikes 1 ette nähtud põhimõttest isik, kes töötab või saab töölt eemalolemise eest hüvitist, lapsekasvatustoetust taotleda ( 32 ). Lisaks on sama artikli 299 lõikes 3 ette nähtud, et isikul on õigus poolele lapsekasvatustoetusele, kui ta tegeleb sisuliselt kutsetegevusega osalise tööajaga ning tegeleb vähemalt poole normaaltööaja kestusega peamiselt kodus laste kasvatamisega, kusjuures see on just see, mis kinnitab, et Luksemburgi lapsekasvatustoetus on seotud tööalase sissetuleku kaotuse kompenseerimisega või selle asendamisega.

76.

Seega on ilmne, et Luksemburgi lapsekasvatustoetust ja Elterngeldi tuleb nii neid iseloomustavate eesmärkide kui selle saajate tasandil käsitada kui samaliigilisi perehüvitisi.

77.

Kõike eelnevat silmas pidades ei pea Luksemburgi Suurhertsogiriigi poolt maksmisele kuuluva võimaliku diferentseeritud lisahüvitise arvutamisel perehüvitiste alusel, mida on õigus saada M. Wieringi ja U. Wieringi lastel, Elterngeldi arvesse võtma.

78.

Seevastu, kui küsimus seisneb selles, kas Luksemburgi Suurhertsogiriigi poolt maksmisele kuuluv võimalik diferentseeritud lisahüvitis tuleb arvutada perehüvitiste või lapsekasvatushüvitise alusel, siis tuleb siinkohal neid eristada: võimaliku diferentseeritud lisatasu arvutamisel Luksemburgi peretoetuste alusel tuleb võrdlusena arvesse võtta üksnes Saksamaa Kindergeldi ning võimaliku diferentseeritud lisatasu arvutamisel lapsekasvatustoetuse alusel tuleb võrdlusena arvesse võtta üksnes Elterngeldi.

79.

Esitatud põhjendustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Cour de cassationi esitatud eelotsuse küsimusele järgmiselt:

Nõukogu 14. juuni 1971. aasta määruse (EMÜ) nr 1408/71 sotsiaalkindlustusskeemide kohaldamise kohta ühenduse piires liikuvate töötajate ja nende pereliikmete suhtes, selle nõukogu 2. detsembri 1996. aasta määrusega (EÜ) nr 118/97 muudetud ja rakendatud redaktsioonis, mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2006. aasta määrusega (EÜ) nr 1992/2006, artikli 4 lõike 1 punkti h, selle artikleid 12, 73 ja 76 ning nõukogu 21. märtsi 1972. aasta määruse (EMÜ) nr 574/72, millega määratakse kindlaks määruse nr 1408/71 rakendamise kord, artiklit 10 tuleb tõlgendada nii, et selline perehüvitis, nagu on Saksamaa õigusnormidega ette nähtud „Elterngeld”, ei ole samaliigiline hüvitis, kui samade õigusnormidega ette nähtud „Kindergeld” või sellised peretoetused, nagu on ette nähtud Luksemburgi õigusnormidega ning seda ei pea võtma arvesse perehüvitiste võimaliku diferentseeritud lisahüvitise arvutamisel, mida tuleb võõrtöötaja lastele maksta.