1. 

Landgericht Saarbrücken avaldas Euroopa Kohtule oma kahtlusi mitmes küsimuses seoses direktiivi 2009/103/EÜ (mootorsõidukite kasutamise tsiviilvastutuskindlustuse ja sellise vastutuse kindlustamise kohustuse täitmise kohta) ( 2 ) artikli 21 lõike 5 tõlgendamisega ja sellele tuginemise võimalustega. Konkreetsemalt küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus, kas see säte lubab tsiviilkohtul „nõuete lahendamise eest vastutavale esindajale” õiguspäraselt kätte toimetada hagi, kui sel esindajal ei ole kostja sõnaselget volitust. Juhul, kui vastus esimesele küsimusele on jaatav, kahtleb eelotsusetaotluse esitanud kohus ka viidatud artiklile 21 tuginemise võimaluses niisuguses „kolmnurkses” kontekstis, nagu on kõne all käesoleval juhul, kus direktiivi kohaldatakse avaliku võimu suhtes, ent see evib kaudseid tagajärgi ka eraõigusliku isiku jaoks.

2.

Direktiiviga 2009/103 tunnistati kehtetuks direktiiv 2000/26 tsiviilvastutuskindlustust käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta. ( 3 ) Käesolevas kohtuasjas tõlgendatavad sätted – eeskätt järgnevalt viidatud põhjendused ning artiklid 20 ja 21 – säilitasid uues tekstis siiski varasema kuju.

[…]

[…]

[…]

Artikkel 20

Erisätted kannatanu kohta õnnetuse toimumiskoha liikmesriigis, kui see ei ole tema elukohaliikmesriik

1.   Artiklite 20 kuni 26 eesmärk on sätestada erisätted, mida kohaldatakse kannatanute suhtes, kellel on õigus saada hüvitist kaotuse või kahju eest, mis tuleneb õnnetustest, mis toimuvad liikmesriigis, mis ei ole kannatanu elukohaliikmesriik, ja mille põhjustab mõnes liikmesriigis kindlustatud ja seal põhiasukohta omavate sõidukite kasutamine.

Ilma et see piiraks kolmandate riikide tsiviilvastutust ja rahvusvahelist eraõigust käsitlevaid õigusakte, kohaldatakse neid sätteid samuti kannatanute suhtes, kes elavad mõnes liikmesriigis ja kellel on õigus saada hüvitist iga vara- või isikukahju eest, mis tulenevad õnnetustest kolmandas riigis, mille liikluskindlustuse rahvuslikud bürood on ühinenud rohelise kaardi süsteemiga juhul, kui sellise õnnetuse põhjustab mõnes liikmesriigis kindlustatud ja seal põhiasukohta omava sõiduki kasutamine.

2.   Artikleid 21 ja 24 kohaldatakse ainult õnnetuste puhul, mille põhjustab sõiduki kasutamine:

Artikkel 21

Nõuete lahendamise eest vastutavad esindajad

1.   Iga liikmesriik võtab kõik meetmed tagamaks, et kõik direktiivi 73/239/EMÜ lisa punkti A liiki 10 kuuluvaid riske, välja arvatud vedaja vastutus, kindlustavad kindlustusseltsid määravad nõuete lahendamise eest vastutava esindaja igas liikmesriigis, välja arvatud liikmesriik, kus nad on saanud ametliku tegevusloa.

Nõuete lahendamise eest vastutav esindaja vastutab artikli 20 lõikes 1 nimetatud juhtudel õnnetusest tulenevate vaidluste käsitlemise ja lahendamise eest.

Nõuete lahendamise eest vastutav esindaja elab või asub liikmesriigis, kuhu ta on määratud.

2.   Nõuete lahendamise eest vastutava esindaja valik on kindlustusseltsi otsustada.

Liikmesriigid ei või seda valikut piirata.

3.   Nõuete lahendamise eest vastutav esindaja võib töötada ühe või mitme kindlustusseltsi heaks.

4.   Nõuete lahendamise eest vastutav esindaja kogub selliste nõuete kohta kogu vaidluste lahendamiseks vajaliku teabe ja võtab meetmeid, et rääkida läbi vaidluse lahendamise üle.

Nõuete lahendamise eest vastutava esindaja määramise nõue ei välista kannatanu või tema kindlustusettevõtte õigust algatada kohtumenetlus vahetult õnnetuse põhjustanud isiku või tema kindlustusseltsi vastu.

5.   Nõuete lahendamise eest vastutavatel esindajatel on piisavad volitused kindlustusseltsi esindamiseks artikli 20 lõikes 1 nimetatud juhtudel kannatanute ees ja nende nõuete täielikuks rahuldamiseks.

Nad peavad olema võimelised juhtumite uurimiseks kannatanu elukohaliikmesriigi ametlikus keeles või keeltes.

6.   Nõuete lahendamise eest vastutava esindaja määramine ei tähenda iseenesest filiaali avamist direktiivi 92/49/EMÜ artikli 1 punkti b tähenduses, ja nõuete lahendamise eest vastutavat esindajat ei loeta üksuseks direktiivi 88/357/EMÜ artikli 2 punkti c tähenduses või üksuseks määruse (EÜ) nr 44/2001 tähenduses.”

3.

Direktiiv 2009/103 võeti Saksamaal üle Versicherungsaufsichtsgesetz’iga (Kindlustusseadus, edaspidi „VAG”). Konkreetselt on direktiivi artikli 21 lõike 5 rakendusnorm VAG-i § 7b lõige 2, mille sõnastus on järgmine:

„Nõuete lahendamise eest vastutav esindaja elab või asub liikmesriigis, kuhu ta on määratud. Ta võib töötada ühe või mitme kindlustusseltsi heaks. Nõuete lahendamise eest vastutaval esindajal on piisavad volitused kindlustusseltsi esindamiseks kannatanu ees ja kannatanu nõuete täielikuks rahuldamiseks. Nimetatud esindaja peab olema võimeline juhtumite uurimiseks selle riigi ametlikus keeles või keeltes, kuhu ta on määratud.”

4.

Menetlusdokumentide kättetoimetamise kord Saksa tsiviilkohtumenetluse raames on kehtestatud Zivilprozessordnung’i (tsiviilkohtumenetluse seadustik, edaspidi „ZPO”) §-is 166 jj. Selle seadustiku §-is 171, mis käsitleb esindaja kaudu kättetoimetamist, on sätestatud järgmist:

„Menetlusdokumendid võib samade õiguslike tagajärgedega kätte toimetada nii korrakohaselt määratud esindajale kui ka esindatavale. Esindaja esitab tal oleva volituse kohta kirjaliku tõendi.”

5.

Saksamaal asutatud äriühing Spedition Welter on 24. juunil 2011 Pariisi äärelinnas liiklusõnnetusse sattunud veoauto omanik. Liiklusõnnetuse tagajärjel esitas Spedition Welter Saksamaa kohtutele hagi teise liiklusõnnetuses osalenud sõiduki Prantsuse residendist juhi vastu, kes oli sõlminud tsiviilvastutuskindlustuse lepingu samuti Prantsusmaal asutatud kindlustusettevõtja Avanssur S.A.-ga.

6.

Esimese astme kohus toimetas hagi kätte Avanssur S.A. Saksamaal asuvale nõuete lahendamise eest vastutavale esindajale, st kindlustusettevõtjale AXA Versicherungs AG.

7.

AXA Versicherungs AG ei võtnud hagi vastu, väites et kostja ei ole teda sõnaselgelt volitanud oma nimel menetlusdokumente vastu võtma.

8.

Esimese astme kohus tunnistas hagi vastuvõetamatuks menetlusnormide jämeda rikkumise tõttu, sest seda ei olnud nõuetekohaselt kostjale kätte toimetatud. Esimese astme kohtu hinnangul tulnuks hagi esitada otse Avanssur S.A.-le, nagu näevad ette kehtivad kohtukoostöö vahendid, konkreetselt määrus nr 1393/2007 kohtu- ja kohtuväliste dokumentide liikmesriikides kättetoimetamise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades ( 4 ).

9.

Hageja ei olnud selle tõlgendusega nõus ja esitas määruskaebuse Landgericht Saarbrücken’ile, tuginedes vahetult direktiivi 2009/103 artikli 21 lõikele 5. Määruskaebuse esitaja on seisukohal, et sellest sättest tuleneb esindajale ope legis volitus võtta vastu mootorsõidukite kasutamise tsiviilvastutust käsitleva vaidluse raames kätte toimetatud menetlusdokumente.

10.

Määruskaebuse esitaja väidetest tekkinud kahtlustega silmitsi seistes peatas Landgericht Saarbrücken määrusega menetluse ja otsustas esitada Euroopa Kohtule kõnesoleva eelotsusetaotluse.

11.

Landgericht Saarbrückeni eelotsusetaotlus registreeriti Euroopa Kohtu kantseleis 26. juunil 2012 ja selle sõnastus on järgmine:

Juhul kui esimesele küsimusele tuleb vastata jaatavalt:

12.

Avanssur SA, Austria Vabariik, Portugali Vabariik ja Euroopa Komisjon esitasid kirjalikud seisukohad.

13.

Esimese küsimusega palub Landgericht Saarbrücken selgitada, kas direktiivi 2009/103 artikli 21 lõikega 5 antakse „nõuete lahendamise eest vastutavale esindajale” seaduslik volitus võtta tsiviilkohtumenetluse käigus kindlustusseltsi nimel vastu menetlusdokumente.

14.

Menetlusse astujad kaitsevad erinevaid seisukohti. Austria Vabariik ja komisjon väidavad ühelt poolt, et direktiivi 2009/103 viidatud artikli 21 lõige 5 tagab seadusliku volituse, millega on kaetud nii haldus- kui ka kohtumenetlused. Avanssur S.A. ja Portugali Vabariik on seevastu arvamusel, et nimetatud säte ei maini kuidagi kohtumenetlust, mis välistab seega igasuguse kohtumenetlusega seonduva volituse niisuguses kontekstis nagu on käesoleval juhul kõne all.

15.

Enne direktiivi 2009/103 viidatud artikli 21 lõike 5 tõlgendamist pean vajalikuks esitada mõned eelnevad täpsustused.

16.

Esiteks on Saksa kohtute lahendada olev vaidlus vastava rahvusvahelise kohtualluvuse kohtu käes. Menetlusosalised ei ole kahelnud Saksa kohtute rahvusvahelises kohtualluvuses vaidluse lahendamiseks; samuti ei ole seda teinud siiani otsuseid langetanud Saksa kohtud ise. Nagu hiljem näitan, omab see küsimus tähtsust, sest kõrvaldab mitmed direktiivi 2009/103 artikli 21 lõike 5 sõnastusest tulenevad küsimused. Seega on tegemist vaidlusega, mis käsitleb üksnes menetlusdokumentide kättetoimetamist puudutava seadusliku volituse ulatust, ilma et see küsimus muudaks kuidagi nende kohtute rahvusvahelist kohtualluvust, kelle lahendada on vaidlus.

17.

Samuti on tähtis tuua välja aspekt, mis ei ole vähem oluline. Küsimuse all olev volitus puudutab seaduslikku esindust konkreetselt menetlusdokumendi kättetoimetamise puhul, milleks on esialgne hagiavaldus. Esindusõigus, mille Spedition Welter on andnud AXA Versicherungs AG-le, ei hõlma kohtus kaitsmist ega ka kostja üldist esindamist Saksamaa kohtutes. Direktiivi 2009/103 artikli 21 lõikest 5 Spedition Welter’i sõnul tulenev esindusõigus piirdub menetlusdokumentide kättetoimetamisega, ilma et see ühelgi ajahetkel mõjutaks Avanssur S.A. staatust kostjana või veelgi vähem tingimusi, mil viimasel oma kaitset teostada tuleb. Niisuguse menetlusdokumentide kättetoimetamist puudutava seadusliku esindusõiguse eelis on, et hageja väldib rahvusvahelist kättetoimetamist, või siis, kõnesoleval juhul, määruses nr 1393/2007 sätestatud menetlustele vastavat kättetoimetamist, millega – nagu on välja toodud toimikus – kaasneksid tõlkekulud, mida esindaja kaudu kättetoimetamise puhul välditaks.

18.

Seega piirdub käesoleval juhul kõne all olev küsimus konkreetse ja väga täpselt määratletava aspektiga. Kokkuvõttes tuleb välja selgitada, kas „nõuete lahendamise eest vastutaval esindajal” (direktiivi 2009/103 tähenduses) on menetlusdokumendi – konkreetselt hagi – kättetoimetamist puudutav seaduslik esindusõigus.

19.

Olles selle ära öelnud, analüüsin direktiivi 2009/103 artikli 21 lõike 5 kujunemislugu ja hiljem tõlgendan nimetatud sätet selle akti eesmärki ja süsteemi arvestades.

20.

Nagu eelnevalt märgitud sai, tunnistati direktiiviga 2009/103 kehtetuks direktiiv 2000/26, millega oli omakorda põhjalikult muudetud direktiive 73/239/EMÜ ja 88/357/EMÜ ( 5 ). Direktiivi 2009/103 artikli 21 lõikes 5 sätestatu sisaldus algselt direktiivi 2000/26 artiklis 4. See säte, mis kehtestati seega aastal 2000, kujutas endast üht paljudest parandustest mootorsõidukite kasutamise tsiviilvastutuskindlustuse ühtlustatud süsteemis.

21.

Komisjon on alati pooldanud seda, et nõuete lahendamise eest vastutaval esindajal oleks volitus võtta vastu kätte toimetatavaid menetlusdokumente, mille saatja on kohus, kes lahendab kindlustaja peale esitatud tsiviilvastutuse nõuet ja nii kinnitas komisjon seda seisukohta ka 10. oktoobril 1997. aastal avaldatud direktiivi ettepanekus ( 6 ), kuhu ta lisas artikli 4 eelkäijaks saanud sätte järgmises sõnastuses:

„Nõuete lahendamise eest vastutaval esindajal peavad olema piisavad volitused, et esindada kindlustusettevõtjat kahju kannatanud isikute ees, kes võivad esitada kahjunõude, sh hüvitamiskohustust täitva makse tegemiseks, ja et esindada või vajadusel tagada mainitud esindatus kohtutes, kus käsitletakse kahjuhüvitisnõudeid (osas milles see on kooskõlas Brüsseli 27. septembri 1968. aasta kokkuleppega kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades ning muude kohtualluvuse omistamist puudutavate rahvusvahelise eraõiguse normidega) ning selle liikmesriigi ametiasutustes, mille territooriumil ta kindlustusettevõtjat esindab.” ( 7 ) [Siin ja edaspidi on osundatud ettepanekut tsiteeritud mitteametlikus tõlkes.]

22.

Komisjon lisas ettepanekut selgitavates märkustes, et selle sätte eesmärk on kehtestada esindaja tegevuse tagajärjed kannatanu jaoks. ( 8 ) Arvestades, et esindajal on seaduslik õigus kindlustusettevõtjat kahjunõude lahendamisel esindada, seob esindaja tegevus kindlustusettevõtjat kannatanu ees. Komisjon lisas jätkuks, et:

„Akt ei anna kohtualluvust kannatanu elukohariigi kohtutele, sest see oleks sobimatu juhtudel, mis tuleb tavapäraselt lahendada muu kui kohtu asukohariigi normide järgi, st asja käsitleva kohtu kohaldatavate rahvusvahelise eraõiguse normide alusel. Seetõttu omab asjaolu, et esindajal on volitus „kohtutes” kindlustusettevõtjat esindada, praktikas käesoleva direktiivi kontekstis piiratud tähtsust”. ( 9 )

23.

Samuti tuleb välja tuua tõsiasi, et komisjon rõhutas, et seadusliku esinduse menetluslik külg ei tohiks seada mingil viisil tingimusi rahvusvahelise kohtualluvuse suhtes. Seetõttu tõi komisjon esile (mis on käesoleva kohtuasja kontekstis oluline), et esinduse menetluslik mõju on tagasihoidlik või – nagu tekstis on öeldud – esindus „omab […] praktikas […] piiratud tähtsust”. Komisjon andis niiviisi mõista, et menetluslik esindamine piirdub mainituga, st esindusega kindlaksmääratud menetlustoimingute osas, ja et selle peamine eelis on menetlusdokumentide kättetoimetamise lihtsustamine, ilma et seejuures muudetaks rahvusvahelise kohtualluvuse omistamise eeskirju.

24.

Euroopa Parlamendis toimunud teisel lugemisel sätet muudeti. Artikli 3 lõikes 5 sisaldunud viide „liikmesriigi ametiasutustele” tõsteti seletuskirja. Komisjoni, nõukogu ja Euroopa Parlamendi saavutatud kokkulepe peegeldub ühes komisjoni arvamuses, milles ta nõustub eemaldama teksti sõnastusest viite kohtutele, et vältida rahvusvahelise eraõiguse normide mis tahes muutmist. Samas seisnes institutsioonide konsensus seletuskirjas sisalduva viite säilitamises kohtutele just nimelt selleks, et tagada vähemalt „piiratudki” esindatuse tase kujul, mil komisjon seda seadusandliku menetluse alguses kaitses. ( 10 ) Just selle konsensuse juurde jäädi direktiivi 2000/26 lõpptekstis ja see võeti hiljem üle ka direktiivi 2009/103.

25.

Lõpetuseks tuleneb direktiivi 2009/103 kujunemisloost, et nähes ette kindlustusettevõtja tagatava esinduse kannatanu elu- või asukohariigis, oli seadusandja kavatsus kehtestada menetlusdokumentide kättetoimetamist puudutav seaduslik esindus, ehkki piiratud kujul. Olles teadlik tagajärgedest, mida see esindaja ülesanne võib kaasa tuua tagatise suhtes, mis tuleneb kostjale kostja elu- või asukohajärgse kohtualluvuse reeglist, kandsid komisjon ning Euroopa Parlament juba läbirääkimiste algusest peale hoolt selle eest, et menetlusdokumentide kättetoimetamist puudutav seaduslik esindus ei tooks kaasa muudatusi rahvusvahelise eraõiguse üld- või erinormides, mis on kohaldatavad tsiviilvastutust käsitlevates piiriülestes liiklusvaidlustes.

26.

Seadusliku esinduse mõju peaks igal juhul ja nagu tuleneb parlamendi materjalidest, olema „piiratud”. Näib mõistlik arvata, et see „piiratud” mõju hõlmab vähemasti võimalust võtta kostja esindajana vastu menetlusdokumente, kui hageja esitab hagi oma elu- või asukohariigi kohtusse. Neil tingimustel ei ole hagi kättetoimetamisel esindajale muud otstarvet kui õiguslik-menetlusliku suhte formaalne loomine. Kui kohtuvaidlus toimub hageja elu- või asukohariigi kohtus, peab kostja leidma endale seal tegutseda võiva kaitsja. Hilisemad menetlusdokumendid toimetatakse kätte hageja keeles, sest see on ka kostja advokaadi keel. Lõpetuseks on mõju, mida direktiivi 2009/103 artikli 21 lõikes 5 sätestatud seaduslik esindus kohtus avaldab, piiratud, nagu nõuab selle sätte ratio.

27.

Nagu just märgitud sai: seal, kus direktiivi 2009/103 artikli 21 lõikes 5 on öeldud, et esindajal on „piisavad volitused”, on mõeldud hõlmata nii esindamisõigust kannatanute kui ka ametiasutuste, sh kohtute ees, ehkki „piiratud” ulatuses. Seadusandja niisugune tahe ilmneb sõnaselgelt direktiivi põhjendusest 37, mille sõnastusest tuleneb kindlalt, et piisavad volitused hõlmavad esindamist „siseriiklike ametiasutuste, sealhulgas vajaduse korral kohtute ees”. ( 11 )

28.

Ka sisaldab artikli 21 lõige 5 teist lõiku, mis hoiatab, et esindajad „peavad olema võimelised juhtumite uurimiseks kannatanu elukohaliikmesriigi ametlikus keeles või keeltes”. Ehkki eespool kommenteeritud sätted kinnitavad, et esindus omab kohtute ees täielikku õigusmõju, kinnitab eespool mainitud säte tõika, et see esindus hõlmab toiminguid, mille kaudu kannatanu saab pöörduda oma keeles esindaja poole. Nagu sai käesoleva ettepaneku punktis 17 välja toodud, on põhjus, mille tõttu Spedition Welter nõuab, et kohus toimetaks hagi kätte Avanssur S.A. esindajale Saksamaal, just nimelt soov vältida määruses nr 1393/2007 nõutud tõlkekulusid. Direktiivi 2009/103 põhjendus 34 rõhutab seda aspekti, tuues välja, et on oluline, et kannatanu nõue leiaks lahenduse „[talle] tuttavas korras”.

29.

Samuti tuleb toonitada asjaolu, et menetlusdokumentide kättetoimetamist puudutava seadusliku volituse tunnustamine ei muuda vastavas valdkonnas kohaldatavaid rahvusvahelise eraõiguse norme. See ettevaatusabinõu on oluline, sest tuleb meelde tuletada, et hoolimata tõsiasjast, et esindus kahjunõuete lahendamisel hõlmab ka esindust kohtu ees, olid institutsioonid piisavalt ettevaatlikud, et mitte kehtestada ühtki normi, mis võiks muuta habrast tasakaalu rahvusvahelist kohtualluvust reguleerivate normide ja piiriüleste joontega liiklusõnnetustest põhjustatud kahju hüvitamise nõuete suhtes kohaldatavate õigusnormide vahel. See kaalutlus ilmneb korduvalt direktiivi 2009/103 põhjendusest 35, aga ka põhjenduse 36 lõpust ning põhjendusest 38.

30.

Eespool esitatud argumente ei paista kõigutavat Avanssur S.A. ja Portugali Vabariigi kaitstavad väited, et seadusandja on soovinud välistada menetlusdokumentide kättetoimetamist puudutava seadusliku esinduse vormi, sest sõnaselget viidet niisugusele esindusele ei ole. Nagu on välja toodud käesoleva ettepaneku punktides 20–24, soovis seadusandja just nimelt niisuguse esinduse hõlmata, ehkki piiratud ulatuses, kusjuures ka direktiivi 2009/103 süstemaatiline tõlgendus toetab niisugust tõlgendust. On siiski veel üks väide, mis nõrgendab Avanssuri ja Portugali Vabariigi seisukohta ja mida komisjon põhjendatult kaitseb.

31.

Nagu eelnevalt näidatud sai, sätestab artikkel 22 hüvitamise korra, mille kohaselt kannatanu võib pöörduda otse kindlustusettevõtja esindaja poole oma elukohaliikmesriigis, mis võimaldab tal lisaks esitada nõude oma keeles. Samuti nõuab direktiivi 2009/103 artikkel 18 liikmesriikidelt, et nad näeksid ette meetmed tagamaks, et kindlustusega kaetud sõidukite põhjustatud õnnetustes kannatanutel „on […] vahetu nõudeõigus [kindlustusseltsi vastu], mis katab vastutava isiku tsiviilvastutuse”. Nii on teinud Saksamaa, nagu meenutab eelotsusetaotluse esitanud kohus, viidates Saksa kohtute rahvusvahelisele kohtualluvusele käesolevas kohtuvaidluses. ( 12 )

32.

Oleks siiski vähemasti üllatav, kui – pärast esialgsete toimingute tegemist otse esindaja juures ning, arvestades vahetut nõudeõigust kindlustusandja suhtes – ei oleks võimalik toimetada menetlusdokumente kätte samuti esindajale, kelle funktsioon on (tulenevalt direktiivi 2009/103 eesmärkidest) lihtsustada kannatanu jaoks tema nõuete lahendamist ja vajaduse korral kahju hüvitamise hagi esitamist.

33.

Seega, arvestades esitatud argumente, olen seisukohal, et direktiivi 2009/103 artikli 21 lõiget 5 tuleb – arvestades selle ajalugu ja õigusakti süstemaatilist konteksti – tõlgendada nii, et viide nõuete lahendamise eest vastutava esindaja „piisavatele volitustele” hõlmab menetlusdokumentide kättetoimetamist puudutavat seaduslikku volitust nt niisuguse hagi kättetoimetamise puhul, mille kannatanu on esitanud tsiviilasja raames kohtule, kelle rahvusvahelises kohtualluvuses vastav asi on.

34.

Teise eelotsuse küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada saada, kas direktiivi 2009/103 artikli 21 lõikel 5 on vahetu õigusmõju, nii et kannatanu võib sellele tugineda siseriiklikus kohtus ja viimane peab asuma seisukohale, et nõuete lahendamise eest vastutavale esindajale kui kindlustusettevõtja „esindajale” adresseeritud kättetoimetamine oli sellega nõuetekohaselt sooritatud.

35.

On üldteada, et liidu õigusnormi (sh direktiivi) vahetu õigusmõju kindlakstegemine ei ole üks selle kohaldamise eeltingimustest. Liidu õigusnorm võib olla kohaldatav nii, et sel ei ole tingimata vahetut õigusmõju. ( 13 ) Vahetu õigusmõju seisneb niisiis liidu õigusnormi võimes pakkuda faktilisele olukorrale lahendus üksnes omaenda autoriteedi alusel, vajamata selleks muude, kas liidu või siseriiklike, õigusnormide vahendust. ( 14 ) Hoolimata sellest võib liidu õigusnorm juhul, kui tal vahetut õigusmõju ei ole, mängida siiski kohtuvaidluse lahendamisel olulist rolli, olles sel puhul tarvilik kohtuasja lahendamise eest vastutava kohtu jaoks. Viimati nimetatud juhul ei ole liidu õigusnormil vahetut õigusmõju, aga ta on siiski osutatud tähenduses „kohaldatav”.

36.

Kõige ilmsem näide selle kohta, et liidu õigusnormi kohaldatavus ei ole selle normi vahetu õigusmõju sünonüüm, tuleneb nn kooskõlalise tõlgendamise kohustusest. Liidu õigusnorm, millel puudub vahetu õigusmõju – nt üle võtmata jäetud direktiiv, mis avaldab mõju eraõiguslike isikute vahelistes suhetes – võib olla juhtumi suhtes kohaldatav, sest siseriiklikul kohtul on igal juhul kohustus tõlgendada siseriiklikku õigust seda liidu normi arvestades. Direktiiv on kohaldatav ja kohtul tuleb seda vaidluse lahendamisel kohaldada; teine asi on see, et kuna sel direktiivil ei ole vahetut õigusmõju, saab kohus seda kohaldada üksnes hermeneutiliselt ja niivõrd, kuivõrd siseriiklik õigus ei ole sellega vaieldamatult vastuolus. Nii on see kõnesoleval juhul, mistõttu tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimusele vastamist alustada, analüüsides kõigepealt, kas Saksa õigust on võimalik tõlgendada kooskõlas direktiiviga 2009/103. Kui vastus sellele küsimusele on jaatav, ei ole seega vaja analüüsida, kas direktiivi artikli 21 lõikel 5 on vahetu õigusmõju.

37.

Komisjon kaitses seisukohta, mille kohaselt Saksa õigust on võimalik tõlgendada, arvestades direktiivi 2009/103 artikli 21 lõiget 5. Komisjoni arvates on direktiivi 2009/103 artikli 21 lõike 5 sisu Saksa õigusesse VAG §-i 7b lõikega 2 sõna-sõnalt üle võetud. Seega, kui direktiivi 2009/103 seda sätet tuleb tõlgendada nii, nagu eespool välja pakkusin, st nii, et see annab esindajale menetlusdokumentide kättetoimetamist puudutava seadusliku esindamisvolituse, siis ei saa VAG §-i 7b lõiget 2 tõlgendada teistmoodi.

38.

Nõustun komisjoni arvamusega. Kui Euroopa Kohus on liidu õiguse sätte tõlgendust kinnitanud, tuleb seda sätet siseriiklikusse õigusesse otse ülevõtvaid siseriiklikke rakendusnorme, mis vastavad täpselt Euroopa normile, tõlgendada samas tähenduses kui viimati nimetatut. Kui on nii nagu käsitletaval juhul, kus siseriiklik ülevõtmisnorm on sõnastatud samamoodi nagu Euroopa norm, on ilmne, et aktsepteerida saab üksnes Euroopa normi ja siseriikliku normi ühtemoodi tõlgendust. Piiramata seda, et tegemist on küsimusega, mis tuleb lahendada eelotsusetaotluse esitanud kohtul, olen sellisel juhul seisukohal, et VAG artikli 7b lõiget 2 tuleb tõlgendada samamoodi nagu selle aluseks olevat Euroopa normi, millega see on vahetult seotud ehk käesoleval juhul direktiivi 2009/103 artikli 21 lõiget 5.

39.

Samuti ei saa kuidagi väita, nagu välistaks ZPO kategooriliselt menetlusdokumentide kättetoimetamist puudutava seadusliku volituse võimaluse. Artiklites 170 ja 171 on sõnaselgelt viidatud võimalusele vormistada kättetoimetamine esindaja kaudu. Ehkki artikkel 170 piirab selle võimaluse kindlaksmääratud juhtudega, näeb artikkel 171 selle ette üldisel viisil, juhtudel, mil esindatav on eelneva nõusolekuga määranud esindaja. Olgu meenutatud, et direktiivi 2009/103 artikli 21 lõige 1 nõuab, et liikmesriigid võtaksid kõik vajalikud meetmed tagamaks, et kindlustusseltsid määravad nõuete lahendamise eest vastutava esindaja igas liikmesriigis. On ilmne, et see esindus vormistatakse kindlustusandjate vaheliste lepingute abil. Ehkki direktiiv 2009/103 tagab menetlusdokumentide kättetoimetamist puudutava seadusliku volituse, võivad esindaja ja esindatava vahelised kokkulepped toimida tahteavaldustena, millega tuuakse konkreetselt ellu eelnevalt direktiiviga tagatud esindus.

40.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtul tuleb loomulikult tõlgendada oma õiguskorda kooskõlas direktiivi 2009/103 artikli 21 lõikega 5. Eelotsusetaotluse esitanud kohtul tuleb see ülesanne täita – nagu Euroopa Kohtul on juba olnud juhust märkida –, „[kohaldades] siseriikliku õiguse poolt tunnustatud tõlgendusmeetod[eid] […], et saavutada direktiiviga ettenähtud eesmärk” ( 15 ). Kui see võimalus on olemas, ja käesoleval juhul näib see nii olevat, ei ole vaja otsustada kõnesoleva sätte vahetu õigusmõju üle.

41.

Enne teise eelotsuse küsimuse analüüsiga lõpule jõudmist tuleb seevastu täpsustada ega ei ole kohaldatav üks kahest erandist, mis on Euroopa Kohtu praktikas kehtestatud kooskõlalise tõlgendamise kohustuse suhtes.

42.

Esiteks on siseriiklikul kohtul kohustus viidata siseriikliku õiguse asjakohaseid norme tõlgendades ja kohaldades direktiivi sisule, ent see kohustus ei või olla aluseks siseriikliku õiguse contra legem tõlgendusele. ( 16 ) See piirang kehtib siiski vaid juhul kui eri normide vaheline vastuolu on vaieldamatu, mis ei ole käesoleval juhul nii. ZPO artiklis 171 on – juhul muidugi kui eelotsusetaotluse esitanud kohus seda kinnitab – menetlusdokumentide kättetoimetamist puudutav seaduslik esindus ette nähtud üldiselt, sõnaselgelt välistamata niisugust juhtumit, nagu on käesolevas asjas kõne all. Eelnevale lisandub eespool osundatud VAG §-i 7b lõige 2, mille süstemaatiline tõlgendus koos ZPO artikliga 171 ei tohiks viia lahendamatu konfliktini siseriiklike ja liidu normide vahel.

43.

Teiseks on liikmesriigi kohtu kohustus viidata asjakohaste siseriiklike õigusnormide tõlgendamisel ja kohaldamisel direktiivi sisule, piiratud õiguse üldiste põhimõtetega, eeskätt õiguskindluse ja tagasiulatuva jõu puudumise põhimõtetega. ( 17 )

44.

Käesolevas asjas ei ole siiski tegemist niisuguse olukorraga. Spedition Welter’i ja Avanssur’i kohtuvaidlus on küll nendevaheline, ent vastab menetlusdokumentide kättetoimetamist puudutavas rohkem „kolmnurksele olukorrale”, mille osalised on muidugi kaks eraõiguslikku isikut, aga samuti avalik võim. Kui hagejast eraõiguslik isik taotleb Saksa kohtult menetlusdokumendi kättetoimetamist teisele eraõiguslikule isikule, siis pöördub ta liikmesriigi poole. Kostja on hageja avalduse kaudne adressaat, ent nõue ise on selgelt suunatud kohtule.

45.

Niisugust tüüpi olukordades on Euroopa Kohus korduvalt otsustanud, et „pelk negatiivne tagajärg kolmandate isikute õigustele, isegi kui see tagajärg on kindel, [ei õigusta] seda, et isikul keelataks tugineda direktiivi sätetele asjassepuutuva liikmesriigi vastu” ( 18 ). Just neile negatiivsetele tagajärgedele saaks tugineda Avanssur S.A., et vaielda vastu Saksa õiguse kooskõlalisele tõlgendamisele direktiivi 2009/103 artikli 21 lõiget 5 arvestades. Ent nagu just märgitud sai, ei takista seda tüüpi tagajärjed direktiivi kohaldamist ega – a fortiori – ole ka takistuseks võimalusele, et direktiiv evib tõlgenduslikku mõju siseriikliku õiguse suhtes.

46.

Eespool esitatud argumente arvesse võttes leian niisiis, et kuna Saksa õiguskorras on direktiivi 2009/103 artikli 21 lõike 5 sõnastusega kokkulangevalt sõnastatud ülevõtmisnorm, tuleb siseriiklikul kohtul tõlgendada siseriiklikku õiguskorda kooskõlas direktiivi 2009/103 viidatud artikli 21 lõikes 5 sätestatuga. Käesoleva kohtuasja asjaoludest ei ilmne niisuguse kooskõlalise tõlgendamise piiranguid, kuna liidu õigust ei kasutata siseriikliku õiguse contra legem tõlgenduse alusena ja samuti ei esine õiguskindluse ja tagasiulatuva jõu puudumise põhimõtte riivet – seda tuleb kontrollida eelotsusetaotluse esitanud kohtul.

47.

Esitatud põhjendustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Landgericht Saarbrücken’i esitatud eelotsuse küsimustele järgmiselt: