1. 

Kõige lihtsamini väljendudes on Cour de cassation esitanud meile põhimõttelise küsimuse selle kohta, kas Euroopa Liidu põhiõiguste hartale on võimalik tugineda eraõiguslike isikute vahelistes suhetes, kui hartas sätestatut on direktiiviga sisustatud. Jaatava vastuse puhuks on eelotsusetaotluse esitanud kohus esitanud märksa spetsiifilisema küsimuse, mille kohta Euroopa Kohtul on juba olemas kohtupraktika, mis lihtsustab oluliselt kohtu ülesannet. Ent esiteks põhimõttelise küsimuse juurde.

2. 

Käesolev kohtuasi sai alguse Cour de cassationi kahtlustest siseriikliku õigusnormi kooskõla osas töötajate õigusega olla informeeritud ja ära kuulatud, nii nagu seda on sisustatud direktiiviga 2002/14/EÜ, millega kehtestatakse töötajate teavitamise ja nõustamise üldraamistik Euroopa Ühenduses ( 2 ). Nimelt kohaldati selle direktiiviga üksikasjalikult õigust, mille praegu näeb ette harta artikkel 27 ja mille puhul tuleb analüüsida, kas see on oma laadilt harta üldsätete (artikli 51 lõike 1 ja artikli 52 lõike 5) mõttes „õigus” või „põhimõte”. Lisaks olgu märgitud, et Cour de cassationi kahtluste taustaks on kohtuvaidlus ametiühingu ja tööandja vahel, mis tekitab küsimuse, milline mõju on kõnealusel õigusel ja selle direktiiviga 2002/14 sisustamisel eraõiguslike isikute vaheliste suhete kontekstis.

3. 

Olles käesoleva kohtuasja põhijooned sel moel lühidalt välja toonud, on selge, et Euroopa Kohtul tuleb langetada otsus mitme vaieldamatult põhiseaduslikku tähtsust omava küsimuse üle.

4. 

Loogilises järjekorras võttes, on esimene nende hulgast äärmiselt üldine küsimus, mida hartas ei ole sõnaselgelt käsitletud ja mis puudutab põhiõiguste mõju eraõiguslike isikute vahelistes suhetes („horisontaalne” mõju) ning nende võimalikku ulatust käesoleval juhul konkreetselt kõne all oleva õiguse puhul.

5. 

Sellest võiks samuti saada esimene võimalus analüüsida üldjoontes ja konkreetselt küsimust, mida on vaevu täpsustatud hartas ja selle selgitustes ning mis puudutab harta artikli 51 lõikes 1 mainitud ja artikli 52 lõikes 5 lahtiseletatud vahetegu „õiguste” ja „põhimõtete” vahel ja sellest tulenevat erisugust käsitlust.

6. 

Olgu kohe öeldud, et samuti võiks see olla juhus esimest korda käsitleda viidatud harta artikli 52 äärmiselt keerulist lõiget 5. Nii tekib väga konkreetselt küsimus „põhimõtete”„rakendamisest” kui nende toime eeldusest. Samal ajal tekib aga ka küsimus nende „põhimõtete” kohtuliku tagatuse ulatusest, nii nagu see on määratletud selle lõike teises lauses.

7. 

Lõpetuseks, kui minu järgnevalt välja pakutud arutluskäiguga nõustutakse, tuleb Euroopa Kohtul lahendada Cour de cassationi taotluse ilmselt kõige tundlikum osa ehk küsimus, millised tagajärjed on vaidluse eraõiguslike isikute vahel toimumise faktil juhul, kui „põhimõtet” vahetult kohaldav ja sisustav liidu akt on direktiiv. Viimati nimetatud küsimus toob uuesti esile direktiivide horisontaalse vahetu õigusmõju piirid, seades meid kõnesolevas kohtuasjas selle pika teekonna lõpuks muu hulgas vältimatult ka kohtulahendite Mangold ja Kücükdeveci kiiluvette.

8.

Harta artikkel 27 sätestab, nagu selle pealkirjas märgitud, töötajate õiguse olla ettevõttes informeeritud ja ära kuulatud. Mainitud säte näeb ette järgmist:

„Töötajatele või nende esindajatele tuleb asjakohasel tasandil tagada, et nad saaksid õigel ajal informatsiooni ja et nendega konsulteeritaks liidu õiguse ning siseriiklike õigusaktide ja tavadega ettenähtud juhtudel ja tingimustel.”

9.

Harta artikli 51 lõikes 1 ja artikli 52 lõikes 5 on sätestatud vahetegu „õiguste” ja „põhimõtete” vahel järgmises sõnastuses:

„Artikkel 51

Reguleerimisala

1.   Harta sätted on subsidiaarsuse põhimõtet arvesse võttes ette nähtud liidu institutsioonidele, organitele ja asutustele ning liikmesriikidele üksnes liidu õiguse kohaldamise korral. Seepärast austavad nad õigusi, järgivad põhimõtteid ning edendavad nende kohaldamist oma asjaomase pädevuse kohaselt, võttes arvesse liidule aluslepingute muudes osades antud volituste piire.

[…]

Artikkel 52

Õiguste ja põhimõtete ulatus ja tõlgendamine

5.   Harta sätteid, mis sisaldavad põhimõtteid, võib rakendada liidu institutsioonide, organite ja asutuste õigustloovate- ja rakendusaktidega, samuti liikmesriikide õigusaktidega, mis on ette nähtud liidu õiguse kohaldamiseks nende volituste teostamisel. Neile sätetele võib [kohtus] tugineda ainult kõnealuste aktide tõlgendamisel ja otsuste tegemisel nende õiguspärasuse kohta.” [täpsustatud tõlge]

10.

Direktiiv 2002/14, millega kehtestatakse töötajate teavitamise ja nõustamise üldraamistik liidus, sätestab artiklis 2 rea definitsioone, mille hulgas on ka mõiste „töötaja” määratlus. Selle sätte punktis d on sätestatud järgmist:

„töötaja – isik, kes on asjaomases liikmesriigis töötajana kaitstud siseriikliku tööõiguse ja tava alusel”.

11.

Direktiivi 2002/14 kohaldamisala on selle direktiivi artiklis 3 määratletud järgmiselt:

„Kohaldamisala

1.   Käesolevat direktiivi kohaldatakse vastavalt liikmesriikide valikule:

Liikmesriigid määravad kindlaks meetodi, mille alusel arvutatakse töötavate töötajate arvu künnis.

2.   Liikmesriigid võivad kooskõlas käesoleva direktiivi põhimõtete ja eesmärkidega kehtestada konkreetsed sätted, mida kohaldatakse ettevõtete või üksuste suhtes, kes tegelevad otseselt ja peamiselt poliitiliste, erialakorralduslike, usuliste, heategevuslike, hariduslike, teaduslike või kunstiliste eesmärkide, samuti teabe ja arvamuste avaldamisega seotud eesmärkide saavutamisega, tingimusel et käesoleva direktiivi jõustumise kuupäeval on seda laadi sätted juba siseriiklikus õiguses olemas.

3.   Liikmesriigid võivad teha erandi käesolevast direktiivist, kohaldades erisätteid avamerel sõitvate laevade meeskondade suhtes.”

12.

Direktiiv 2002/14 jõustus 23. märtsil 2002. Direktiivi ülevõtmise tähtaeg möödus 23. märtsil 2005.

13.

Tööseadustiku artikkel L. 1111‑3 näeb ettevõtte töötajate arvu arvutamise üldmeetodist ette järgmise erandi:

„Töötajate arvu arvutamisel ei võeta arvesse:

Loetletud töötajatega arvestatakse sellegipoolest tööõnnetuste ja kutsehaiguste ohuga seotud maksete kindlaksmääramist reguleerivate õigusnormide kohaldamisel.”

14.

Association de Médiation Sociale (edaspidi „AMS”) on Prantsuse 1901. aasta ühingulepinguseadusega reguleeritud eraõiguslik mittetulundusühing, mille põhieesmärk on kuritegevuse ennetamine Marseille’ linnastus. Selleks viib AMS ellu tegevusi, mis on kvalifitseeritud kui sotsiaalne/tööalane vahendus, mille raames ta võtab noori tööle „mittetulundussektoris tööellu siirdumise lepingute” alusel, et suunata neid edaspidi stabiilsema tööalase või ühiskondliku tegevuse juurde. Nende lepingute abil tegeleb AMS seega iseäranis haavatavas olukorras olevate inimeste tööturule tagasitoomise ja sotsiaalse rehabilitatsiooniga. Käesoleva kohtuvaidluse algatamise hetkel oli AMS sõlminud 120–170 „mittetulundussektoris tööellu siirdumise lepingut”.

15.

Kuigi tegemist on eraõigusliku mittetulundusühinguga, nagu ka eelnevalt öeldud, toetavad AMS siiski mitu piirkonna ja kohaliku omavalitsusüksuse tasandi asutust; samuti toetavad AMS‑i muud eraõiguslikud kohaliku tasandi sotsiaalettevõtted.

16.

Oma tegevuse elluviimiseks on AMS‑l oma töötajaskond – kokku kaheksa tähtajatute lepingute alusel töötavat töötajat. Hichem Laboubi on üks neist tähtajatu lepinguga töötajatest. Ta võeti tähtajatult tööle 28. novembril 2005 ja ta vastutab lähivahendustegevuse eest Marseille’s 6.–9. klassi õpet pakkuvate haridusasutuste (collège) osas.

17.

Kuivõrd kategooriat „mittetulundussektoris tööellu siirdumise leping” ei võeta Prantsuse tööseadustiku artikli L.1111‑3 järgi arvesse, arvestab AMS oma töötajate arvu arvutamisel ainult oma kaheksa töötajaga, kes töötavad tähtajatu lepingu alusel. Sellisel arvutamisel on tagajärjed kõnesolevas kohtuasjas asjassepuutuvas osas seoses töötajate esindamise korraga ettevõttes. Erinevalt tähtajalistest töölepingutest, mida võetakse arvesse vastavalt nende kestusele, jäävad „mittetulundussektoris tööellu siirdumise lepingud” kõnealusest arvutamisest täiesti välja. Ehkki AMS‑l on „mittetulundussektoris tööellu siirdumise lepingute” alusel töötavaid töötajaid umbes sada, neile lisaks mittetulundusühingu kaheksa tähtajatu töölepingu alusel töötajat, ei täida see ettevõtja siseriiklike õigusnormide tõttu minimaalset 50 töötaja künnist, millest alates kuuluksid kohaldamisele direktiivi 2002/14 asjakohased sätted.

18.

Eelnevast hoolimata tegi Union Locale des Syndicats CGT Quartiers Nord 4. juunil 2010 AMS direktorile teatavaks, et mittetulundusühingu siseselt loodi ametiühingu CGT sektsioon ning H. Laboubi nimetati selle esindajaks. AMS vastas ametiühingu kirjale nii, et kuna mittetulundusühing ei täida 50 töötaja künnist, ei ole ta kohustatud töötajate esindamiseks meetmeid võtma.

19.

AMS kutsus H. Laboubi 18. juunil 2010 koosolekule, kus viimasele tehti teatavaks töösuhte ajutine peatamine. Samal päeval pöördus AMS Tribunal d’instance de Marseille’ poole nõudega, et tuvastaks H. Laboubi ametiühingu CGT sektsiooni esindajaks nimetamise tühisus.

20.

Tribunal d’instance’is toimunud menetluse raames esitas see kohus Conseil constitutionnelile eelisjärjekorras lahendatava küsimuse põhiseadusele vastavuse kohta, olles seisukohal, et „mittetulundussektoris tööellu siirdumise lepingute” välistamine ettevõtte töötajate arvu arvutamisest võib kahjustada põhiseaduslikku võrdsuse põhimõtet. Oma 29. aprilli 2011. aasta otsusega leidis Conseil constitutionnel, et kõnealune välistamine ei ole põhiseadusega vastuolus.

21.

Kui põhiseaduslikkuse kontrolli menetlusetapp oli lõppenud, asus Tribunal d’instance de Marseille seisukohale, et Prantsuse tööseadustiku artikkel L. 1111‑3 on vastuolus liidu õigusega, täpsemalt direktiiviga 2002/14, jättis siseriikliku õigusnormi kohaldamata ning sel alusel ka AMS nõude rahuldamata.

22.

Kohtuotsus kaevati edasi Cour de cassationile, kes otsustas kooskõlas ELTL artiklis 267 sätestatuga esitada Euroopa Liidu Kohtule eelotsusetaotluse.

23.

16. aprillil 2012 registreeriti Euroopa Kohtu kantseleis eelotsusetaotlus, milles esitatud küsimused on sõnastatud järgmiselt:

24.

Kirjalikud seisukohad esitasid põhikohtuasja vastustaja CGT, Prantsuse Vabariigi, Poola Vabariigi, Saksamaa Liitvabariigi ja Madalmaade Kuningriigi valitsus ning komisjon.

25.

23. aprillil 2013 toimus kohtuistung, kus osalesid CGT esindajad ning Prantsuse Vabariigi, Poola Vabariigi ning komisjoni esindajad.

26.

Cour de cassation esitab meile kaks väga erineva iseloomuga küsimust, kusjuures teine neist on esitatud vaid juhuks, kui esimesele küsimusele vastatakse jaatavalt. Esimeses püstitatakse põhiliselt põhimõttelisi küsimusi, nagu tõin välja ka käesoleva ettepaneku sissejuhatuses. Kokkuvõttes on küsimuse all see, kas hartas sätestatud õigus, mida on täpsustatud teiseses õiguses, kujutab endast õigusemõistmise legitiimset parameetrit eraõiguslike isikute vahelise vaidluse konkreetsel juhtumil. Juhuks kui peaksime vastama, et selline parameeter on kasutatav – ja üksnes selleks puhuks –, esitab eelotsusetaotluse esitanud kohus konkreetse ja spetsiifilise, talle samuti kahtlusi põhjustava küsimuse konkreetse siseriikliku õigusnormi (konkreetsel juhul Prantsuse tööseadustiku artikli L. 1111.3‑4) kokkusobivusest liidu õigusega.

27.

Kuivõrd on ülimalt oluline vältida mitmetimõistetavust, tähendab see, et Cour de cassation ei esita meile harjumuspäraseks saanud küsimust sellest, kas direktiivil võib olla eraõiguslike isikute vahelistes suhetes horisontaalne õigusmõju, sest eelotsusetaotluse järgi otsustades on Euroopa Kohtu selle valdkonna kohtupraktika Cour de cassationile piisavalt hästi teada. See, mida meilt esimese võimalusena teada soovitakse, on midagi hoopis muud: st kas harta on – eeldusel, et esiteks vajab selle sisu sisustava akti vahendust ning teiseks, kui selline sisustamine on toimunud direktiivi vahendusel – lubatav kontrolli parameeter selleks, et siseriiklik kohus saaks langetada otsuse siseriikliku õigusnormi õiguspärasuse kohta. Kordan, et selle järel tulevad Cour de cassationi kahtlused liidu õiguse ja siseriikliku õiguse vahelise vastavuse kohta.

28.

Enne kui pakun välja vastuse põhiõiguste horisontaalset õigusmõju puudutavale küsimusele, pean vajalikuks peatuda minu arvates mitmetimõistetaval aspektil. Pean silmas teesi, mille kohaselt harta sisaldab mõju puudutavat sätet või õigemini sätet, mis näeb ette põhiõiguste mõju puudumise eraõiguslike isikute vahelistes suhetes. Selle teesi kohaselt on nimetatud sätteks artikli 51 lõike 1 esimene lause, mille järgi „(h)arta sätted on […] ette nähtud liidu institutsioonidele […] ning liikmesriikidele […]”.

29.

Sellisest sõnastusest tuletab tees, millega ma ei nõustu, a contrario (või incluso unius, kui soovite) tagajärje, mis annab tulemuseks, et kuna harta sätted on ette nähtud liidu institutsioonidele ja liikmesriikidele, ei ole need ette nähtud eraõiguslikele isikutele. ( 3 )

30.

Pean sellist järeldust ilmselgelt ennatlikuks. Piisab märkusest, et traditsiooniliselt ei sisalda õigusi ette nägevad (enamasti konstitutsioonilised) tekstid sõnaselget viidet õiguste adressaatidele või kohustatud isikutele – spontaanselt on asutud seisukohale, et selleks on avalik võim. Teisalt on eraõiguslike isikute sõnaselge määratlemine võimaliku adressaadina endiselt selgelt marginaalne. See tähendab, et suuremal osal juhtumitest on põhiõiguste asjassepuutuvuse küsimus eraõiguslike suhete puhul tulnud lahendada tõlgendamise teel, ilma sõnaselge põhiseadusliku normi abita ja üldjuhul kasuistlikult. ( 4 )

31.

Minu hinnangul on, ilma et oleks vaja asuda sätet ammendavalt tõlgendama, piisavalt selge, et küsimus, mida harta artikli 51 lõikega 1 sooviti reguleerida, on see, millises ulatuses seovad hartas ette nähtud põhiõigused esiteks liidu institutsioone ja teiseks liikmesriike. Minu arvates ei ole sätte sõnastuses, ja kui ma ei eksi, siis ka ettevalmistavates materjalides ega ka harta selgitustes midagi, mis viiks mõttele, et selles sättes öelduga sooviti reguleerida väga keerulist küsimust põhiõiguste mõjust eraõiguslike isikute vahelistes suhetes. ( 5 )

32.

Viimaseks olen seisukohal, et varasemale arutluskäigule ei räägi vastu ka harta artikli 51 lõike 1 teine lause, mis sätestab, et „nad” – st liit ja liikmesriigid – „[…] austavad […] õigusi, järgivad põhimõtteid ning edendavad nende kohaldamist oma asjaomase pädevuse kohaselt, võttes arvesse liidule aluslepingute muudes osades antud volituste piire”. On selge, et ka selle lause mõte ei ole (isegi mitte kõrvalmõjuna) välistada hartas sätestatud põhiõiguste asjassepuutuvust eraõiguslikes suhetes. Selle lausega on soovitud esiteks ette näha summa divisio ehk üldine eristus „õiguste” ja „põhimõtete” vahel ja teiseks hoiatus (caveat) seoses harta jõustumisest tingitud võimaliku muudatusega aluslepingute kohaselt liidul olevas pädevuses.

33.

Kui see on nii (ja ma arvan, et on), siis tähendab eelnev, et kõnesolevas küsimuses jõuab harta tõlgendaja sama, sageli pilvise horisondini, millega üldiselt seisavad silmitsi liikmesriikide põhiseaduste tõlgendajad.

34.

Minnes nüüd küsimuse tuumani ja arvestades teatavaid selles osas avaldatud arvamusi, võib paista, et horisontaalse õigusmõju idee oli liidu õiguses tundmatu suurus, millega tuli esmakordselt tegemist teha harta arvamise tõttu liidu esmase õiguse hulka. Kuid idee, et põhilised liikumisvabadused ( 6 ) või teatavad põhimõtted (nt soolise diskrimineerimise keelu põhimõte) ( 7 ) puutuvad eraõiguslikes suhetes asjasse, on vana ja konsolideerunud. Seda arvestades tundub mõte, et hartas sätestatud põhiõigused, mis erinevad põhivabadustest või võrdsuse põhimõttest, võiksid kuuluda harta kontekstis erineva, isegi ebasoodsama korra alla, äärmiselt problemaatiline.

35.

Kokkuvõttes, nagu õigesti märgib ka eelotsusetaotluse esitanud kohus, oleks – arvestades, et põhiõiguste horisontaalne õigusmõju ei ole liidu õiguses tundmatu suurus – paradoksaalne, kui just harta arvamine esmase õiguse hulka võiks kõnealust asjade seisu halvemuse poole kallutada.

36.

Kasutades levinud saksakeelset mõistet, siis sageli Drittwirkung’iks nimetatava nähtuse puhul ei ole probleem niivõrd selle idees, mõistes või siis selle kuvandis meie konstitutsioonilises kultuuris, mida on keeruline küsimuse alla seada. ( 8 ) Probleem seisneb õiges arusaamises selle konkreetsest mõjust ja võimendub, kuna see mõju on peaaegu et vajadusest tulenevalt muutlik selles mõttes, et sel on väga erinevaid avaldumisvorme. Raskus seisneb seetõttu sellest arusaamises, et eraõiguslike isikute kohustuse austada teiste õigusi ja vabadusi kehtestab tavaliselt vahetult ja otse avalik võim ise. Sellest vaatepunktist väljendub eraõiguslike isikute kohustus põhiõigusi austada sageli avaliku võimu poolse õiguste „kaitsmise kohustusena”. ( 9 ) See on ka seisukoht, mida on väljendanud Euroopa Inimõiguste Kohus, kes on neis küsimustes vaieldamatu autoriteet. ( 10 )

37.

Praktilisest küljest muutub põhiõiguste mõju eraõiguslike isikute vahelistes suhetes oluliseks, kui õiguskorras on ette nähtud spetsiifiline põhiõiguste tagaja, kelleks on sageli kohus. Niisugustel juhtudel avaldub põhiõigustele omane mõju eraõiguslikus käibes kohustuslikult või ülimuslikult riigiorgani tegevuse kaudu, kes suurimate volitustega põhiõiguste üle otsustab. Sellest vaatevinklist väljendub horisontaalse õigusmõju mõiste põhiõiguste kohtuliku tõlgendaja silmatorkavalt suurenenud osaluses eraõiguslike suhete korraldamises. Selle mehhanismi kõige konkreetsem rakendusviis on põhiõiguste individuaalse kaitse ad hoc menetlused seal, kus need on olemas. ( 11 )

38.

Lõpetuseks, põhiõiguste horisontaalne õigusmõju toimib iga õiguse osas, või, lihtsamini väljendudes, iga õiguste grupi osas eri viisil. On õigusi, mis neile omase struktuuri tõttu ei ole adresseeritud eraõiguslikele isikutele nii nagu on ka õigusi, mille asjassepuutuvust eraõiguslikes suhetes oleks mõeldamatu eitada. See küsimus siinkohal pikemat analüüsi ei vaja ega ka võimalda. Piisab, kui koondada tähelepanu praegu kõne all olevale õigusele – töötajate õigusele olla ettevõttes informeeritud ja ära kuulatud, mis on sätestatud harta artiklis 27.

39.

Selles artiklis ette nähtud õigus on suurepärane näide eelmises punktis teisena viidatud õiguste grupist, st õigustest, mille puhul on asjassepuutuvust eraõiguslikes suhetes eitada enam kui riskantne. Nagu teame, sätestab see artikkel hiljem enam kui piisavalt käsitlemisele tulevas sõnastuses järgmist: „[t]öötajatele või nende esindajatele tuleb asjakohasel tasandil tagada, et nad saaksid õigel ajal informatsiooni ja et nendega konsulteeritaks liidu õiguse ning siseriiklike õigusaktide ja tavadega ettenähtud juhtudel ja tingimustel”.

40.

Selle artikli pealkiri on „Töötajate õigus olla ettevõttes informeeritud ja ära kuulatud”, kusjuures rõhutatud täpsustus muudab vältimatuks tõdemuse, et mingil viisil on „ettevõte” seotud selle õiguse tõhususega. Loomulikult on töötajate nimetatud õiguse teostumise „tagamise” ülesanne esmajärjekorras avaliku võimu (liidu ja liikmesriikide) kanda ja seda asjakohaste normide vastuvõtmise ja rakendamise kaudu. Ent samuti on ettevõtjad ise need (siinkohal ei oma tähtsust, kas tegemist on avalik-õiguslike või eraõiguslike ettevõtjatega), kellel tuleb avaliku võimu kehtestatud norme austades samuti iga päev tagada töötajate informeerimine ja ärakuulamine asjakohasel tasandil.

41.

Kõik eelnev viib mind vahejärelduseni, mille tingib järgnevalt öeldu ja mille kohaselt artiklile 27 saab tugineda eraõiguslike isikute vahelistes vaidlustes. Või teisisõnu: seda võimalust ei tule eitada, lähtudes teesist, et harta ei puutu artikli 51 lõikes 1 sätestatust lähtuvalt eraõiguslikes õigussuhetes asjasse.

42.

Probleem, mida tuleb järgmisena käsitlema asuda, seisneb selles, et harta sisaldab selle üldsätetes ettenähtu tähenduses nii „õigusi” kui ka „põhimõtteid”. Kui õigus olla informeeritud ja ära kuulatud on „põhimõte”, sisaldab harta artikli 52 lõige 5, nagu oli ka juba juhust märkida, väga spetsiifilisi norme piiratud võimaluse kohta „põhimõttele” kohtus tugineda. See asetab meid silmitsi ülesandega teha kindlaks, kas harta artikli 27 osas on tegemist „põhimõttega”.

43.

Muude uuenduste hulgas tuuakse harta 2007. aasta redaktsioonis väga selgelt esile vahe „õiguste” ja „põhimõtete” vahel – nimetatud vahetegu on sisse toodud artikli 51 lõikes 1, sätestatud artikli 52 pealkirjas ning selle mõju, mis puudutab põhimõtteid, on täpsustatud selle artikli lõikes 5. Siiski torkab silma, et harta ei jaga põhiõigusi nimetatud kahte gruppi, nagu on võrdleva õiguse puhul tavapärane. ( 12 ) Selgitustes on piirdutud paari näite väljatoomisega mõlema grupi puhul, ent kahjuks meie käsitletavat õigust nende hulgas ei ole. ( 13 ) Käesoleva kohtuasja seisukohast tekitab see probleeme, nagu ka juba märkisin, ent siiski mitte ületamatuid.

44.

Vaevalt on vajalik alustada meeldetuletusega, et harta ülesehituse seisukohast peab kogu harta sisu kuuluma üldkategooriasse „põhiõigused”, mis on andnud hartale ka selle pealkirja. Teisiti öeldes ei saa ühtki osa harta sisust, mis puudutab materiaalõiguslikke sätteid, jätta „põhiõiguste” kategooriast välja. Olles selle välja toonud, tuleb ära märkida tõik, mis võib näida vähem ilmne, st et harta kindlaksmääratud materiaalõigusliku sisu kvalifitseeritus „õigusena” mõnes muus harta osas ei välista iseenesest veel selle kuulumist „põhimõtte” kategooriasse artikli 52 lõike 5 mõttes.

45.

Nii hartas endas kui ka liikmesriikide põhiseaduslikus traditsioonis kvalifitseeritakse sageli „õigusteks” või „sotsiaalseteks õigusteks” see ühiskondliku korra materiaalõiguslik sisu, mis toimib üksnes avaliku võimu eelneva vahenduse või sisustamise kaudu, sest neist endist ei saa tuleneda otse teostatavaid subjektiivseid õigusi. Need (sotsiaalsed) „õigused” on oma valdkondlikust kuuluvusest või ka oma laadist tulenevalt „õigused” ja toime osas „põhimõtted”.

46.

Harta autorid on rohkem või vähem põhjendatult leidnud, et asjasse toob selgust, kui kasutada ühe kategooria mõjuga seoses verbi „austama” ja teise puhul „järgima”. See ei tundu mulle selge. Seevastu paistab minu jaoks väljenduslikum artikli 51 lõike 1 teises lauses antud ülesanne „edendada [põhimõtete] kohaldamist”. See ülesanne on tähtis ja väljenduslik just „põhimõtetele” olemusliku abstraktsuse seisukohast. Järgmisena püüan lühidalt selgitada, millist tähendust omab seda tüüpi sätte olemasolu liikmesriikide kehtestatud õiguste deklaratsioonides ja nüüd hartas, ning kirjeldan veel enne ettepanekut käsitada kõnesolevat õigust „põhimõttena” osaliselt nende sätete kujunemislugu.

47.

Juba harta esimese redaktsiooni koostamise ülesande saanud konvent nägi „õiguste” ja „põhimõtete” vahelise vaheteo otstarbekust. Neid kategooriad ei olnud vaja mitte üksnes laiapõhjalise konsensuse saavutamiseks esimeses konvendis, vaid ka harta sätete praktikas rakendamise lihtsustamiseks. ( 14 ) Harta autorid võtsid aluseks mõnede liikmesriikide kogemuse, kus sarnane vahetegu oli võimaldanud täies mahus tugineda „õigustele” ja osaliselt või teatud juhtudel üldse mitte „põhimõtetele”.

48.

Juba alates 1937. aastast sisaldab Iiri põhiseadus artiklis 45 ammendavat loetelu „sotsiaalpoliitika juhtpõhimõtetest” (directive principles of social policy), mille sisu ei allu mingisugusele kohtupoolsele kontrollile, sest vaid seadusandja on volitatud nende järgimist tagama. ( 15 ) Mitmekümneid aastaid hiljem arendas Hispaania 1978. aasta põhiseadus seda lähenemisviisi nii kaugele, et tunnustas artikli 53 lõikes 3, et „põhimõtetel” võib igal juhul olla kohtupraktikat „kujundav” mõju. ( 16 ) Samalaadne areng toimus muudes liikmesriikides, kes tunnistasid „õigustega” sarnaseid, ent neist erinevaid kategooriaid, mis on põhiliselt suunatud seadusandjale, ent võivad omada tõlgenduslikku rolli kohtutes, sh seadusandlike aktide õiguspärasuse üle mingis vormis toimuva järelevalve käigus, riikides, kus seaduste kohtulik järelevalve on lubatud. ( 17 ) Sama rolli täitsid muu hulgas Prantsuse konstitutsioonikohtu praktikas välja arendatud „põhiseadusliku väärtusega eesmärgid”, ( 18 )„põhiseaduslikud eesmärgid” Austria põhiseaduses, ( 19 ) ning samaväärne kategooria Bonni põhiseaduses. ( 20 ) Näiteks sobib ka Poola põhiseadus, mille artikkel 81 piirab samuti teatavate majanduslike ja sotsiaalsete õiguste ulatust, ehkki Poola konstitutsioonikohus on avanud võimaluse seaduste põhiseaduspärasuse piiratud järelevalveks neid õigusi arvestades. ( 21 )

49.

Kokkuvõttes on liikmesriigid, kes tunnevad niisugust vahetegu nagu harta artikli 52 lõikes 5 ettenähtu, loonud „õiguste” kategooriat täiendava kategooria, mida iseloomustab võimetus tekitada subjektiivseid õigusi, millele saaks kohtus vahetult tugineda, ent millel on põhiseaduse tasandi õigusjõud, mis võimaldab teostada järelevalvet (põhiliselt seadusandlike) aktide üle. ( 22 ) See idee peegeldab ka harta koostamise eest vastutanud konvendi ja Euroopa Tuleviku konvendi kõhklusi. Mitmed liikmesriigid kartsid, et kindlaksmääratud majanduslike ja sotsiaalsete õiguste tunnustamine toob kaasa riikliku poliitika kohtuliku kujundamise – eriti eelarveliselt kaalukates küsimustes. Tegelikult kvalifitseeriti lõpuks „põhimõtte” nime saanu esialgsetes eelnõuversioonides kui „sotsiaalne põhimõte”. ( 23 ) Ehkki see omadussõna hiljem kadus, on ilmne, et harta autorite põhimured olid õigused hüvitisele ning õigused sotsiaal- ja tööõiguse kontekstis. ( 24 )

50.

Harta sõnastusest nähtub, et „põhimõtted” sisaldavad avaliku võimu esindajatele suunatud ülesandeid, erinedes seega „õigustest”, mille eesmärk on vahetult defineeritud individuaalse õigusliku olukorra kaitse, ehkki nende sisustamine õiguskorra madalamatel astmetel on samuti võimalik. Avaliku võim peab austama „õigustega” tagatud individuaalset õiguslikku olukorda, ent „põhimõtte” juhtumil on ülesanne märksa avatum: põhimõtte sõnastus ei defineeri individuaalset õiguslikku olukorda, vaid määratleb üldvaldkonnad ja tulemused, mis määravad kõigi avaliku võimu esindajate tegevuse. Teisisõnu on avaliku võimu esindajad – eelkõige seadusandja – kutsutud üles „põhimõtet” edendama ja muutma selle tajutavaks õiguslikuks tegelikkuseks, austades sealjuures siiski objektiivset raamistikku (valdkond) ja eesmärgile suunatud laadi (tulemused), nii nagu need on määratletud harta sõnastuses, mis „põhimõtet” kirjeldab. ( 25 )

51.

Asjaolu, et „põhimõtteid” iseloomustab ülesande mõiste, ilmneb samuti harta artikli 52 selgitustest, mille tõlgenduslikku väärtust on kinnitatud Euroopa Liidu lepingu enda artikli 6 lõike 1 kolmandas lõigus. Nimelt pakuvad selgitused mitu näidet „põhimõtetest”, mis näivad olevat kehtestatud ülesannetena, mis on suunatud „liidule” laias tähenduses, st hõlmavad kõiki institutsioone, aga ka liikmesriike, kui nad kohaldavad liidu õigust. ( 26 ) Nii on selgitustes sõnaselgelt mainitud artiklis 25 sätestatud, et liit „tunnustab ja austab eakate õigust elada inimväärset ja iseseisvat elu ning osaleda sotsiaal- ja kultuurielus”. Artikli 26 kohaselt tuleb samamoodi tunnustada ja austada puudega inimeste õigust „saada kasu meetmetest, mille eesmärk on tagada nende iseseisvus, sotsiaalne ja tööalane integratsioon ning osalemine ühiskonnaelus”. Veel leiab liidu ülesande artiklist 37, mis nõuab, et „[k]õrgetasemeline keskkonnakaitse ja keskkonna kvaliteedi parandamine tuleb integreerida liidu poliitikasse ning tagada säästva arengu põhimõtte kohaselt”.

52.

Aga artikkel 27? Esiteks olgu öeldud, et asjaolu, et töötaja õigus olla ettevõttes informeeritud ja ära kuulatud on sätestatud jaotise „Solidaarsus” esimese artiklis, on kõike muud kui juhus. Nagu selgitustest tuleneb, peegeldab see sotsiaalne õigus Euroopa sotsiaalharta ( 27 ) artiklit 21 ja ühenduse harta töötajate sotsiaalsete põhiõiguste kohta punkte 17 ja 18. Veelgi enam: tegemist on õigusega, mis oli juba enne harta jõustumist teisese õiguse aktides olemas (kusjuures mitte üksnes juba viidatud direktiivis 2002/14, vaid ka muudes liidu tööõigusaktides nagu nt direktiiv 98/59/EÜ kollektiivseid koondamisi käsitlevate õigusaktide ühtlustamise kohta ( 28 ) või direktiiv 94/45/EÜ Euroopa töönõukogu kohta ( 29 ).

53.

Olles selle ära öelnud ja arvestades kõiki keerukusi, mida toob kaasa harta sisu väljaselgitamine seal, kus hartas endas on sellest töö jätkamisest nö loobutud, olen seisukohal, et harta artikli 27 materiaalõigusliku sisu „põhimõtte” kategooriasse arvamist toetavad argumendid on kaalukamad kui teist võimalust toetavad argumendid. Eeskätt on olemas struktuuriline põhjendus, mis kinnitab, et tegemist on avaliku võimu ülesandega käesoleva ettepaneku punkti 50 mõttes.

54.

Eraldiseisvalt õiguse kehtestamisest endast ja sellest tulenevast kohustusest see tagada, on sättega otseselt tagatud õiguse ulatus äärmiselt väike: „[…] liidu õiguse ning siseriiklike õigusaktide ja tavadega ettenähtud juhtudel ja tingimustel”. See kinnitab asjaolu, et sättes on loobutud individuaalse õigusliku olukorra defineerimisest ja on jäetud liidu ning siseriiklikule seadusandjale ülesanne täpsustada „põhimõttes” välja öeldud sisu ja eesmärke. On selge, et „informeerimine ja ärakuulamine”„tagatakse” konkreetsele õiguse kandjale ehk töötajale. Siiski ei ole täpsustatud informatsiooni tüüpi, ärakuulamise tingimusi ega ka seda, millisel tasemel ja milliste esindajate vahendusel see toimub. Sisu on sellisel määral määratlemata, et seda on võimalik tõlgendada üksnes avalikule võimule suunatud ülesandena tegutseda, võttes õiguse tagamiseks vajalikud meetmed. ( 30 ) Sättes ei ole seega määratletud individuaalset õiguslikku olukorda, vaid antud avalikule võimule objektiivse sisu (töötajate informeerimine ja nende ärakuulamine) ning eesmärkide (informeerimise tegelik toimumine, esindatus eri tasanditel, tegutsemine piisavalt aegsasti) kindlaksmääramise ülesanne.

55.

Samuti on olemas ülesehituslik argument. Pealkirja „Solidaarsus” alla on peamiselt koondatud õigused, mida peetakse materiaalõiguslikus mõttes sotsiaalseteks ja mille sisu osas eelistatakse selliseid väljendeid, nagu on kasutatud artiklis 27. See tähendab, et esineb tugev eeldus, et kõnealuses jaotises sisalduvad põhiõigused kuuluvad „põhimõtete” hulka. On muidugi selge, et see asukoht harta ülesehituses ei saa olla muud kui eelduse rollis, ent artikli 27 puhul on tegemist juba varem loetletutele lisanduva teguriga.

56.

Eelnevalt öeldust piisab, et põhistada minu vahejäreldusena esitatavat ettepanekut, et töötajate õigust olla ettevõttes informeeritud ja ära kuulatud – nii nagu see on tagatud harta artiklis 27 – tuleb mõista „põhimõttena” harta artikli 51 lõike 1 ja artikli 52 lõike 5 tähenduses.

57.

Eelnevast tuleneks loogiline järeldus, et niisugune „põhimõte” nagu harta artiklis 27 sätestatu, millega tagatakse töötajate õigus olla ettevõttes informeeritud ja ära kuulatud, jääb sellele kohaldatava korra mõttes allutatuks harta artikli 52 lõikele 5, tagajärgedega, mida see toob kaasa sellele kohtus tuginemise võimaluse suhtes. Samas paistab, et artikli 52 lõige 5 on märkimisväärselt keerukas ning seetõttu tuleb iga selle lauset eraldi analüüsida. Alustuseks meenutan niisiis, et lõikel 5 on esimene lause, milles käsitletut võime kvalifitseerida kui „põhimõtete”toimimise tingimusi ja teine lause, milles piiritletakse neile tuginemise ulatus.

58.

Esimese lausega tahetakse anda „põhimõttele” sisu – sätestades, et „[h]arta sätteid, mis sisaldavad põhimõtteid, „võib rakendada” […] õigustloovate ja rakendusaktidega”, mille on vastu võtnud liit või liikmesriigid liidu õiguse rakendamisel. Kvalifitseerin sätte selle aspekti kui „põhimõtte”„sisustamise”, mis toimub, kui „põhimõttele” antakse normatiivne kuju.

59.

Teine lause sisaldab elemente, mille ülesanne on tagada, et „põhimõtted” toimiksid kohtutes, kuigi – nagu nimetatud sättes on täpsustatud – tagajärjed avalduvad ainult „kõnealuste aktide tõlgendamisel ja otsuste tegemisel nende õiguspärasuse kohta”. Nimetan selle teise aspekti „põhimõttele”„tuginemiseks”, mis toimub „põhimõtte” elukaare kohtulikus faasis.

60.

Liit ja liikmesriigid on kohustatud „edendama” hartas loetletud „põhimõtteid” (artikli 51 lõige 1) ja selleks võtavad nad „rakendavaid” meetmeid, mis on vajalikud, et selline edendamine oleks tõhus. Hoolimata verbi „võib” kasutamisest on ilmne, et tegemist ei ole absoluutse kaalutlusõigusega, vaid võimalusega, mis – nagu sai osutatud – on seatud sõltuvusse harta artikli 51 lõikes 1 sätestatud selgest ülesandest, mis nõuab liidult ja liikmesriikidelt „põhimõtete”„edendamist”. On selge, et niisugune edendamine on võimalik üksnes järgnevalt artiklis 52 järgnevalt mainitud „rakendavate” aktide abil.

61.

Harta artikli 52 lõike 5 esimese lause üksikasjalik analüüs kinnitab samuti, et selles sättes on viidatud „põhimõtete” normatiivsetele rakendusmeetmetele, tagajärgedega, mida järgnevalt käsitlen.

62.

Artikli 52 lõike 5 esimeses lauses on nimelt kinnitatud, et harta „põhimõtteid” võib „rakendada” liidu ja liikmesriikide aktidega. Neid rakendavaid akte tuleb mõista vajalike normatiivse sisustamise aktidena, mida ei ole tarvis muuks, kui piisava sisu andmiseks „põhimõttele”, nii et see võiks omandada autonoomse sisu ja lõpuks saada kohtu tunnustatavaks õiguseks. Lause sõnastust ei saa mõista muud moodi, sest ülesanne ei ole suunatud üksnes täidesaatvale võimule, vaid ka seadusandjale. Järelikult, kui sättes on viidatud „rakendamisele”, on ennekõike mõeldud spetsiifiliselt normatiivset rakendamist.

63.

Astudes veel sammu edasi, olen seisukohal, et harta artikli 52 lõike 5 esimeses lauses viidatud normatiivseks rakendamiseks võetud aktide hulka tuleb arvata kindlaksmääratud sätted, mille kohta võib öelda, et need sisustavad „põhimõtet” olemuslikult ja vahetult. See eristus on möödapääsmatu, sest muidu ei oleks „põhimõtte”„rakendamine” nii laias valdkonnas nagu sotsiaalpoliitika, keskkond või tarbijakaitse midagi vähemat kui terve õigusharu, nt kogu sotsiaal-, keskkonna- või tarbijaõigus. See tagajärg oleks liigne ja häiriv, sest muudaks võimatuks selle ülesande täitmise, mille harta omistab „põhimõtetele” kui aktide tõlgendamise ja nende õiguspärasuse kontrolli parameetrile.

64.

Tehes niiviisi vahet „põhimõtte” sisu olemuslikult ja vahetult sisustavate aktide ja muude nii normatiiv- kui neid üksikjuhtumitel rakendavate aktide vahel, tagatakse seega harta „põhimõtete” kui ka artikli 52 lõike 5 eesmärgi (mis ei ole muud kui tagada kas või tingimuslik kaitse normatiivset vahendust vajavatele harta sätetele) kasulik mõju.

65.

Konkreetselt pakub direktiivi 2002/14 artikli 3 lõige 1 hea näite selle kohta, mille olen kvalifitseerinud kui „põhimõtet” olemuslikult ja vahetult sisustava akti. Viidatud artikkel käsitleb, nagu selle pealkirjast tuleneb, direktiivis 2002/14 määratletud õiguste „kohaldamisala”. Siinkohal puutub asjasse ka direktiivi 2002/14 pealkiri, sest selles on märgitud, et direktiivi eesmärk on „kehtesta[da] töötajate teavitamise ja nõustamise üldraamistik Euroopa Ühenduses”, mis kattub täpselt harta artikli 27 pealkirjaga.

66.

Selles kontekstis pakub direktiivi 2002/14 artikli 3 lõige 1 „põhimõtte” sisu seisukohast olemusliku ja vahetu täpsustuse: õiguse olla informeeritud ja ära kuulatud isikuline kohaldamisala. On üleliigne mainidagi, et õigussubjekti staatuse kindlaksmääramine on selle õiguse teostamise olemuslik eeltingimus, millest lähtudes on võimalik identifitseerida hartaga tagatav spetsiifiline kaitse. Just selles tähenduses tuleb viidata direktiivi 2002/14 artikli 3 lõikele 1 kui näitele harta artikli 27 olemuslikust ja vahetust sisustamisest ning seega moodustab see osa selle artikli sisust, millele on võimalik tugineda, nagu allpool selgitan.

67.

Harta paljutsiteeritud artikli 52 lõige 5 sätestab, et „põhimõtetele”„võib [kohtus] tugineda ainult kõnealuste aktide tõlgendamisel ja otsuste tegemisel nende õiguspärasuse kohta”. Selles sättes on kaks aspekti, mida tuleb nüüd rõhutada, nimelt vaikiv ja sõnaselge, millest esimene ei põhjusta, erinevalt teisest, erilisi tõlgendamisraskusi.

68.

Esimese osas jääb harta artikli 52 lõike 5 lugemisel silma, et selle sõnastuses on küll vaikimisi, aga ilmselgelt välistatud võimalus „tugineda” vahetult „põhimõttele, et teostada sellel põhimõttel põhinevat subjektiivset õigust. ( 31 ) Harta piirab seega „põhimõtetele” tuginemist normide ja aktide järelevalve aspektiga, kui nii võib öelda, ja teeb seda parameetri alusel, mis hõlmab harta „põhimõttes” sõna-sõnalt sätestatut ja olemuslikult ja vahetult seda põhimõtet sisustavaid akte.

69.

Sõnaselge ja tõlgendamise seisukohast tundlikum aspekt puudutab „akte”, millele säte viitab. Kui viitega „kõnealustele aktidele” peetaks silmas üksnes põhimõttele sisu andvaid normatiivseid rakendavaid akte, oleksime „nõiaringis”: nende normatiivse rakendavate aktide üle teostataks järelevalvet põhimõtte alusel, mille sisu – nagu harta artiklis 27 on märgitud – ongi just määratletud nende normatiivsete rakendavate aktidega.

70.

Seega tuleb leida, et neid akte, mille tõlgendamist ja järelevalvet võimaldab harta artikli 52 lõike 5 teine lause, tuleb mõista erinevalt ja laiemalt kui normatiivseks sisustamiseks võetud aktid. Kõik rakendavad aktid, mis lähevad kaugemale „põhimõtte” olemuslikust ja vahetust sisustamisest, on konkreetselt need, millele võib tugineda kohtus koos muude rakendamiseks võetud aktidega. Vastupidisel juhul kaotaks oma kasuliku mõju nii artikkel 27 kui ka selle kohtulik garantii, mille näeb ette harta artikli 52 lõike 5 teine lause.

71.

Järelikult ja arvestades harta artikli 52 lõike 5 esimest ja teist lauset nende koostoimes, olen arvamusel, et funktsioon, mis on iseloomulik aktidele, mida nimetasin „põhimõtet” olemuslikult ja vahetult sisustavateks, on olla osaks muude niisuguste aktide kehtivusparameetrist, millega kõnesolevat „põhimõtet” selle lause mõttes kohaldatakse. Muude rakendavate aktide kehtivuse üle tulebki langetada otsus, arvestades seda parameetrit, mis koosneb „põhimõttes” ja seda olemuslikult ja vahetult sisustavates aktides sätestatust.

72.

Üks näide aktist, mille seaduslikkuse üle võidakse teostada järelevalvet harta artikli 52 lõike 5 teise lause alusel, on Cour de cassationi teise küsimuse esemeks olev norm: Prantsuse tööseadustiku artikkel L. 1111.3-4 ehk norm, mis on osa korrast, mille alusel arvutatakse töötajate arv ettevõttes töötajate esindamise seisukohast. Niisugune esindamine toimib vahenduskanalina töötajate õiguse osas olla informeeritud ja ära kuulatud ja seega on tegemist harta artiklis 27 sätestatud „põhimõtte” kujunduse ja praktikasse rakendamise olulise elemendiga. Normil, mis välistab töötajate arvu arvutamisest kindlaksmääratud kategooria töötajaid, on selgelt potentsiaali rikkuda „põhimõtte” sisu, sh muidugi ka olemuslikult ja vahetult sisustavates aktides määratletud sisu.

73.

Juhtumil, mille Cour de cassation on meile hindamiseks esitanud, on töötajate õigus olla informeeritud ja ära kuulatud lisaks sisustatud direktiivis. Arvestades, et käesolevas asjas on kõne all eraõiguslike isikute vaheline vaidlus, tekib selle asjaolu tõttu küsimus, kas selline põhimõtet sisustava normi laad ja konkreetsemalt selle piiratud võimalused horisontaalseks õigusmõjuks, võivad kujutada endast täiesti ületamatut takistust kõige selle teel, mille olen eelnevalt välja pakkunud. Püüan näidata, et minu arvates ei ole asi nii.

74.

Kuigi see harta säte nõuab liidu seadusandja koostööd, ei tähenda see, et nimetatud koostöö tooks endaga kaasa piiramatu volituse seadusandlikule võimule, eriti olukorras, kus selline volitus võib muuta harta artikli 52 lõike 5 teise lause sisutühjaks. See oleks tagajärjeks juhul, kui seadusandja võtaks valikuga teostada oma seadusandlikku pädevust direktiivi kaudu, eraõiguslikelt isikutelt inter privatos toimuvates vaidlustes võimaluse kohtulikuks kehtivuse kontrolliks, mille neile tagab harta.

75.

Sellest hoolimata ei saa eirata asjaolu, et see järeldus tuleb ühildada Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikaga, mille kohaselt eraõiguslike isikute vaheliste vaidluste raames ei saa direktiividele kuidagi tugineda, välja arvatud tõlgenduslikel eesmärkidel. ( 32 ) Ma ei arva, et see oleks võimatu; samuti ei arva ma, et minu ettepaneku tagajärjed tekitaksid õiguskindlusetusetust, nagu Saksamaa Liitvabariik oma kirjalikes seisukohtades selle küsimuse kohta väitis.

76.

Direktiivi sätteid, mis võivad hüpoteesi kohaselt olemuslikult ja vahetult „põhimõtte” sisu sisustada, ei ole just palju, pigem vastupidi. Olen selles osas seisukohal, et on võimalik jõuda vägagi kitsa arusaamiseni niisugust tüüpi sätetest, nii et tulemus oleks selle normatiivse kategooria korra jaoks, kuhu nad paigutuvad, st direktiivide korra jaoks, täiesti talutav. Teisisõnu on harta sätte olemusliku ja vahetu sisustamise näol tegemist funktsiooniga, mida tuleb mõista kui üksikjuhtumit puudutavat ning igal juhul „eristuvat”. Kvantitatiivses plaanis on niisugust ülesannet täitvad direktiivi sätted igal juhul vägagi harvad, nii et järjepidev ja väljakujunenud kohtupraktika selles tundlikus valdkonnas peab saama jääda puutumata praktiliselt kõigi olemasolevate ja tulevaste direktiivide sätete osas.

77.

Lõpetuseks olen seisukohal, et minu ettepanek selles tundlikus küsimuses on kooskõlas Euroopa Kohtu praktika arenguga, mille käigus on tunnustatud siseriiklike aktide üle ka väga spetsiifilises vormis ja direktiive arvestades teostatavat objektiivset õiguspärasuse kontrolli inter privatos toimuvates vaidlustes. Nägemata vajadust selles küsimuses kaugemale minna, paigutub minu pakutav lahendus – kaugel sellest, et eeldada suunamuutust Euroopa Kohtu praktikas – hoopis juba kohtulahenditega CIA Security, Mangold või Kücükdeveci ( 33 ) sissetallatud rajale, kui nimetada üksnes mõned olulisematest. ( 34 )

78.

Viimane oluline täpsustus: siinpakutud lahendus ei vii tingimata olukorrani, kus valitseb õiguskindlusetus. Vastupidi, ebakindla olukorra võib kaasa tuua hoopis võimalus, et seadusandja muudab ühepoolselt harta üldsätete tõhusust. „Põhimõtete” sisu sisustamise protsess moodustab osa harta konsolideerimise esimesest tsüklist – sellise protsessi toimumine konstitutsioonilisse korda kuuluva õiguste deklaratsiooni esimestel eluaastatel on täiesti loomulik. Aja möödudes see sisu konsolideerub ja piiritleb harta „põhimõtetele” tuginemise võimalused, osutades nii avaliku võimu kui ka kodanike jaoks, millist tüüpi kontrolli võivad kohtud teostada ja millistes piirides. See tulemus saab õiguskindluse tugevdamisele üksnes kaasa aidata, rakendades keskset liidu õiguse instrumenti, milleks on harta ja eeskätt selle artikli 52 lõikes 5 sätestatud põhimõtteid.

79.

Kõige eelöeldu järel on võimatu eitada, et eraõiguslike isikute vahelises vaidluses on vaatamata sellele, et kohus piirdub õigusvastase akti kehtetuks tunnistamise või kohaldamata jätmisega, alati üks pool, kellele pannakse kohustus, mille kandmisega ta esialgu ei arvestanud. Sellest hoolimata, nagu väitis ka CGT esindaja kohtuistungil, saab eraõiguslik isik, kes kannab kahju kohustuse ootamatu seadmise tõttu – kohustus, mis tekib äkitselt liikmesriigi õigusvastase tegevuse tõttu – alati nõuda viimaselt vajaduse korral selle kahju hüvitamist nimetatud õigusvastasusele tuginedes. On selge, et hagi liikmesriigi lepinguvälise vastutuse tuvastamiseks liidu õiguse rikkumise eest oli esialgu loodud nende kaitseks, kes tuginevad teatud õigusele siseriiklikus kohtus. ( 35 ) Sellele vaatamata on niisugusel juhtumil nagu praegu kõne all olev, kus liidu norm on harta „põhimõte”, mille sisu on riivatud aktiga, mille õiguspärasus on eraõiguslike isikute vahelises vaidluses kahtluse alla seatud, mõistlik, et kahju hüvitamise hagi puhul langeks vastutus õigusvastasest toimingust kasu saanud poolele, mitte „põhimõtte sisustamisest tuleneva õiguse kandjale.

80.

Seega olen harta artikli 52 lõike 5 teisest lausest lähtudes lõppjäreldusena seisukohal, et harta artiklile 27, mis on olemuslikult ja vahetult sisustatud direktiivi 2002/14 artikli 3 lõikes 1, saab tugineda eraõiguslike isikute vahelises vaidluses, tagajärgedega, mida see siseriiklike normide kohaldamata jätmise küsimuses kaasa võib tuua.

81.

Teise küsimusega, mis paigutub eelnevalt kirjeldatud tuginemise korra rakendamise konteksti, esitab Cour de cassation otseselt küsimuse Prantsuse tööseadustiku artiklis L. 1111‑3 ettenähtu sarnase korra kooskõla kohta liidu õigusega, käesoleval juhul harta artikliga 27, nii nagu seda on sisustatud direktiivi 2002/14 artikli 3 lõikes 1. Siseriikliku sätte kohaselt ei arvestata ettevõtte töötajate arvu arvutamisel, eriti töötajate esindusorganisatsioonide loomiseks õigusnormides ettenähtud töötajate arvu künnise täidetuse väljaselgitamisel, neid töötajaid, kes on tööle võetud „tulundussektoris tööellu siirdumise lepingu”, „mittetulundussektoris tööellu siirdumise lepingu” ja „kutseala omandamise lepingu” alusel.

82.

Kuigi see küsimus puudutab üldiselt kolme välistatud lepingukategooriat, tuleneb toimikust, et hageja, st AMS, on sõlminud 120–170 „mittetulundussektoris tööellu siirdumise lepingut”, ilma et oleks tuvastatud „tulundussektoris tööellu siirdumise lepingute” või „kutseala omandamise lepingute” sõlmimist. Välja arvatud juhul, kui kohus tuvastab vastupidise, peab antav vastus seega puudutama üksnes artikli L. 1111‑3 punktis 4 ette nähtud „mittetulundussektoris tööellu siirdumise lepingute” välistamise kooskõla direktiiviga 2002/14.

83.

Selles küsimuses väljendasid oma seisukohta üksnes Prantsuse Vabariik, CGT ja komisjon. Prantsuse Vabariigi arvates õigustab direktiiviga 2002/14 sisustatud harta artikli 27 ulatuse piiramist välistatud lepingute, sh „mittetulundussektoris tööellu siirdumise lepingute” spetsiifiline laad. Kuna tegemist on tööellu siirdumise lepingutega, mitte tavapärase töösuhte raames töötajat siduvate lepingutega, siis ei ole artikli 27 ja direktiivi 2002/14 eesmärgid selle välistamisega ohtu seatud. Prantsuse Vabariik viitab harta artikli 52 lõikele 1, mille kohaselt võib õigusi ja vabadusi piirata, kui piirangud on kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega.

84.

CGT omalt poolt keskendub oma argumentides Euroopa Kohtu otsusele kohtuasjas Confédération générale du travail jt (edaspidi „CGT”). ( 36 ) See otsus võimaldas Euroopa Kohtul langetada esmakordselt otsuse direktiivi 2002/14 kohta just Prantsusmaa Vabariigis alguse saanud kohtuasjas, milles oli küsimuse alla seatud ühe töötajate kategooria välistamine, kuni nad olid jõudnud teatavasse vanusesse. CGT arvates kinnitab asjaolu, et Euroopa Kohus tunnistas selle välistamise direktiiviga 2002/14 vastuolus olevaks, et käesolevas kohtuasjas, kus on jällegi tegemist ühe töötajate kategooria välistamisega, on rikutud direktiivi 2002/14. Komisjon jagab CGT arvamust ja teeb samuti Euroopa Kohtule ettepaneku, et ta tõlgendaks direktiivi 2002/14 nii, et niisugused normid, nagu on põhikohtuasjas vaidluse all, on sellega vastuolus.

85.

Nimelt, nagu õigesti kinnitavad CGT ja komisjon, on kohtuotsus CGT teisele eelotsuse küsimusele vastamise mõttes valgustuslik. Nimetatud kohtuasjas esitas CGT Prantsuse Conseil d’État’le kaebuse siseriiklike normide peale, millega ühe töötajate kategooria arvestamist ettevõtte töötajate arvu arvutamisel lükati nende töötajate kindlaksmääratud vanusesse jõudmiseni edasi. Euroopa Kohus lähtus kohtujurist Mengozzi ettepanekust ja lükkas tagasi argumendi, mille kohaselt vanusel põhinev viivitus arvutuse raames arvesse võtmisel ei ole arvutusest välistamine. ( 37 ) Prantsuse õigusnormid ei välistanud esialgu küll töötajate rühma, vaid need töötajad kuni teatavasse vanusesse jõudmiseni. Sellest hoolimata otsustas Euroopa Kohus (enne harta jõustumist), et niisugune viivitus võrdus välistamisega, sest sellega kaasnes direktiiviga 2002/14 tagatud õiguste „muu[tmine] sisutühjaks” ning seega „nimetatud direktiivi tarviliku[st] mõju[st]” ilmajätmine. ( 38 )

86.

On selge, et direktiivi 2002/14 artikli 3 lõike 1 teine lõik sätestab, et liikmesriigid määravad kindlaks meetodi, mille alusel arvutatakse töötavate töötajate arvu künnis. Euroopa Kohus leidis siiski, et ühe töötajate kategooria välistamine ei olnud lihtsalt arvutus, vaid mõiste „töötaja” ühepoolne ümbertõlgendamine. Euroopa Kohus otsustas, et „nimetatud direktiiv [ei kirjuta] liikmesriikidele ette, mil viisil nad peavad töötavate töötajate arvu künnise arvutamisel arvesse võtma selle direktiivi kohaldamisalasse kuuluvaid töötajaid, kuid näeb siiski ette, et nad peavad neid arvesse võtma” ( 39 ).

87.

Harta artiklit 27, mida on olemuslikult ja vahetult sisustatud direktiivi 2002/14 artikli 3 lõike 1 teises lõigus, tuleb kohtuotsust CGT arvestades tõlgendada nii, et see võimaldab liikmesriikidel kehtestada meetodeid töötajate arvu arvutamiseks, ent ühelgi juhul ei võimalda see mõnd töötajat selles arvutusest välistada. Nii on see ka juhul, mis oli kõne all kohtuasjas CGT, kus välistamine oli üksnes ajutine.

88.

Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt on siseriiklikud kohtud siseriikliku õiguse kohaldamisel kohustatud tõlgendama seda nii palju kui võimalik, kooskõlas asjaomases direktiivis sätestatuga ja selle eesmärkidega, et saavutada direktiiviga taotletav tulemus. Samuti on teada, et sellel siseriikliku õiguse kooskõlalise tõlgendamise põhimõttel on teatavad piirid. ( 40 ) Liikmesriigi kohtu kohustust võtta asjakohaste siseriiklike õigusnormide tõlgendamisel ja kohaldamisel aluseks direktiiv piiravad õiguse üldpõhimõtted ning see ei või olla aluseks siseriikliku õiguse contra legem tõlgendusele. ( 41 )

89.

Kas eksisteerib kooskõlalise tõlgendamise võimalus, on siiski ainult eelotsusetaotluse esitanud kohtu hinnata, sest see nõuab siseriikliku õiguse tõlgendamist kogu ulatuses, mis ilmselgelt ei ole Euroopa Kohtu pädevuses.

90.

Samas on Cour de cassation esitanud Euroopa Kohtule küsimuse direktiivi 2002/14 artikli 3 lõikega 1 sisustatud harta artiklile 27 tuginemise võimaluse kohta arusaamises, et kui peaks kinnitust leidma niisugune tõlgendus, nagu on välja pakutud käesoleva ettepaneku punktis 87, siis ei ole kooskõlaline tõlgendamine võimalik. Cour de cassation on sellest aspektist teadlik, sest tegemist ei ole esimese korraga, kui kõnesolev kõrge kohus selle küsimusega silmitsi seisab ning selle meile esitab. Ka ei oleks mõttekas esitada käesoleva kohtuasja asjaoludega sarnases olukorras küsimust viidatud liidu normidele tuginemise võimaluse kohta, kui Cour de cassation oleks veendunud, et kooskõlaline tõlgendamine on võimalik.

91.

Samale järeldusele on jõudnud ka Prantsuse Vabariigi valitsus nii oma kirjalikes kui ka suulistes seisukohtades. Prantsuse valitsuse esindaja, kellele see küsimus kohtuistungil sõnaselgelt esitati, tunnistas, et on võimatu jõuda Prantsuse õiguse tõlgenduseni, mis võiks tagada vastavuse liidu õigusele – nii nagu seda tuleb mõista tõlgenduse kohaselt, mille ma olen välja pakkunud käesoleva ettepaneku punktis 87 –, kusjuures see ei ole võimalik, isegi arvestades tööõiguse norme, mis võimaldavad erandjuhtudel teha seaduse sätetest erandeid kollektiivlepinguga.

92.

Prantsuse valitsuse hinnangul oleks selleks, et tõlgendada artikli L. 1111‑3 punkti 4 kokkusobivalt direktiivi 2002/14 artikli 3 lõikega 1 sisustatud harta artikliga 27, vaja tugineda „erandile erandist”, mida käesoleval juhul ei eksisteeri. Kui nimetatud valitsuselt küsiti kohtuistungil, kas on võimalik, et nimetatud „erand erandist” võib olla olemas Prantsuse tööseadustiku artiklis L. 2251-1, siis vastas esindaja, et nimetatud sättes on viidatud üksnes kollektiivlepingus kokku lepitud meetmetele – juhtum, mis käesolevat kohtuasja ei puuduta.

93.

Eelnevale lisaks tuleb samuti meenutada, et kui siseriiklik kohus (mis on pealegi kõrgeim siseriiklikku õigust tõlgendav instants) ning sama liikmesriigi valitsus on mõlemad kinnitanud, et siseriiklikus õiguskorras ei ole liidu õigusega kooskõlaline tõlgendamine võimalik, on Euroopa Kohus kohustatud lojaalse koostöö põhimõtte raames ( 42 ) selle hinnanguga nõustuma ning vastama talle esitatud spetsiifilisele küsimusele. Vastupidisel juhul ei seataks küsimuse alla mitte üksnes kohtute vahelist koostöövaimu, mis on ELTL artikli 267 järgse eelotsusemenetluse aluseks, vaid ka selle menetluse kasulik mõju.

94.

Kõike eelnevat arvesse võttes ning kuna siseriiklikke norme ei ole võimalik tõlgendada kokkusobivalt direktiivi 2002/14 artikli 3 lõikega 1 sisustatud harta artikliga 27, tuleb üksnes veel hinnata, kas artiklis L 1111‑3 sätestatud väljajätmised ja konkreetselt „mittetulundussektoris tööellu siirdumise lepingut” puudutav väljajätmine on vastuolus direktiivi 2004/14 artikli 3 lõike 1 teise lõiguga.

95.

Kui sellega seoses meenutada Euroopa Kohtu järeldust kohtuasjas CGT, siis kui selline ajaline välistamine, nagu oli kõne all selles kohtuasjas, rikkus direktiivi 2002/14, tuleb a fortiori jõuda samale järeldusele täieliku ja piiramatu välistamise korral. Samuti ei sea asjaolu, et „mittetulundussektoris tööellu siirdumise lepingu” eesmärk on tööturule toomine, kuidagi seda järeldust küsimuse alla, sest kordagi ei ole seatud küsimuse alla seda, et nimetatud töölepingu kohane töötaja on „töötaja” staatuses harta artikli 27 mõttes, nii nagu seda on sisustatud direktiiviga 2002/14.

96.

Muus osas, mis puudutab Prantsuse Vabariigi argumenti „mittetulundussektoris tööellu siirdumise lepingute” eriomase laadi ning välistamise õigustatuse kohta üldisest huvist lähtuvalt, siis on Euroopa Kohus vastanud sarnasele argumendile viidatud kohtuasjas CGT, leides, et välistamise õigustus on kokkusobimatu direktiivi 2002/14 artikli 11 lõikega 1, mis sätestab, et liikmesriigid on kohustatud astuma samme, mis võimaldaksid neil igal ajal tagada kõnealuse direktiiviga nõutud tulemused. ( 43 ) Keeruline oleks anda teistsugust vastust käesolevas kohtuasjas, kus lisaks on tegemist ühe töötajate kategooria täieliku ja piiramatu välistamisega.

97.

Sellest tulenevalt, pakun vastusena teisele eelotsuse küsimusele, et Euroopa Kohtul tuleks, arvestades, et siseriikliku õiguse kooskõlaline tõlgendamine on võimatu, tõlgendada direktiivi 2002/14 artikli 3 lõikega 1 olemuslikult ja vahetult sisustatud harta artiklit 27 nii, et sellega on vastuolus siseriiklik õigusnorm, mis välistab kindlaksmääratud kategooria töötajaid – konkreetsel juhtumil „välistatud lepingute” alusel töötavad töötajad – töötavate töötajate arvu arvutamisest selle sätte tähenduses.

98.

Esitatud argumentide põhjal teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Cour de cassationi esitatud eelotsuse küsimustele järgmiselt: