1.

Vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 31. märtsi 2004. aasta direktiivi 2004/18/EÜ ehitustööde riigihankelepingute, asjade riigihankelepingute ja teenuste riigihankelepingute sõlmimise korra kooskõlastamise kohta (edaspidi „direktiiv 2004/18”) ( 2 ) artiklitele 47 ja 48 võidakse ettevõtjatelt, kes soovivad osaleda ehitustööde hankemenetluses, nõuda majandusliku ja finantsseisundi ja/või kutsealase suutlikkuse miinimumtaset. Ettevõtja võib vastata nendele nõuetele ise või kasutada nende täitmiseks „teiste üksuste võimalusi, olenemata nendevaheliste sidemete õiguslikust laadist”. ( 3 )

2.

Käesolev eelotsusetaotlus puudutab küsimust, kas siseriiklikud õigusaktid, mille kohaselt nende üksuste arv, mille võimalusi ehitustööde hankemenetluses osaleda sooviv ettevõtja võib kasutada, tohib olla ainult üks, on kooskõlas direktiiviga 2004/18, eeskätt selle artikli 47 lõikega 2 ja artikli 48 lõikega 3. Sellele küsimusele vastamiseks peab Euroopa Kohus määratlema liikmesriikide kaalutlusruumi direktiivi 2004/18 vastuvõtmisele eelnenud Euroopa Kohtu praktikat kodifitseerivate sätete rakendamisel.

3.

Direktiivi 2004/18 artikli 47 „Finants- ja majanduslik seisund” lõikes 2 on sätestatud:

„Vajadusel võib ettevõtja konkreetse lepingu puhul kasutada teiste üksuste võimalusi, olenemata nendevaheliste sidemete õiguslikust laadist. Sel juhul peab ta ostjale [Mõiste „ostja” asemel on edaspidi kasutatud täpsemat vastet „hankija”.] tõendama, et tal on võimalus vajalikke vahendeid käsutada, esitades selleks näiteks kõnealuste üksuste poolt võetud vastava kohustuse.” [täpsustatud tõlge]

4.

Direktiivi 2004/18 artikli 48 „Tehniline ja/või kutsealane suutlikkus” lõikes 3 on sätestatud:

„Vajadusel võib ettevõtja konkreetse lepingu puhul kasutada teiste üksuste võimalusi, olenemata nendevaheliste sidemete õiguslikust laadist. Sel juhul ta peab [hankijale] tõendama, et tema käsutuses on lepingu täitmiseks vajalikud vahendid, tuues esile näiteks kõnealuste üksuste poolt võetud kohustuse anda vajalikud vahendid ettevõtja käsutusse.” [täpsustatud tõlge]

5.

Direktiivi 2004/18 artikli 52 „Heakskiidetud ettevõtjate ametlikud nimekirjad ja sertifitseerimine avalik-õiguslike või eraõiguslike asutuste poolt” lõikes 1 on sätestatud:

„Liikmesriigid võivad kehtestada heakskiidetud töövõtjate, tarnijate või teenuseosutajate ametlikud nimekirjad või nende sertifitseerimise avalik-õiguslike või eraõiguslike asutuste poolt.

Liikmesriigid kohandavad nendesse nimekirjadesse kandmise ja sertifitseerimisasutuste poolt välja antavate tõendite väljastamise tingimused artikli 45 lõike 1, artikli 45 lõike 2 punktide a‐d ja g, artikli 46, artikli 47 lõigete 1, 4 ja 5, artikli 48 lõigete 1, 2, 5 ja 6, artikli 49 ja (vajadusel) artikli 50 sätetele.

Selliste ettevõtete ühendusse kuuluvate ettevõtete nimekirja kandmise taotluste puhul, kes saavad kasutada teiste ühendusse kuuluvate ettevõtete vahendeid, kohandavad liikmesriigid neid tingimusi ka artikli 47 lõikele 2 ja artikli 48 lõikele 3. Sel juhul peavad ettevõtjad ametlikku nimekirja koostavale asutusele tõendama, et vahendid on nende käsutuses kogu ametlikus nimekirjas registreerimist kinnitava tõendi kehtivusaja jooksul ning et sama aja jooksul vastavad kõnealused ettevõtted jätkuvalt teises lõigus nimetatud artiklites sätestatud kvalitatiivsetele valikukriteeriumidele [Mõiste „kvalitatiivsed valikukriteeriumid” asemel on edaspidi kasutatud täpsemat vastet „kvalifitseerimise tingimused”.], millele ettevõtjate registreerimine tugineb.” [täpsustatud tõlge]

6.

Seadusandliku dekreedi nr 163/2006 artikli 49 lõikes 6 on hankemenetlustes osalemise kohta sätestatud, et „[e]hituslepingute puhul võib pakkuja kasutada igas kvalifikatsioonikategoorias ainult ühe abistava ettevõtja võimalusi. Hanketeates võidakse lubada rohkem kui ühe abistava ettevõtja võimaluste kasutamist, arvestades lepingu väärtust või hangitavate teenuste erilist laadi, pidades kinni keelust, mille kohaselt pakkuja ei tohi teiste isikutega ühiselt kasutada artikli 40 lõike 3 punktis b viidatud majanduslikke, finants-, tehnilisi ja organisatsioonilisi võimalusi, mille alusel on välja antud vastava kategooria tõend”.

7.

Põhikohtuasjas kaebuse esitaja Raggruppamento Temperaneo Imprese (edaspidi „RTI”), mis on pakkumuse esitamiseks moodustatud ettevõtjate ühendus, kuhu kuuluvad Swm Costruzioni 2 SpA (ettevõtjate ühenduse juht) ja füüsilisest isikust ettevõtja Mannocchi Luigino DI, kes samuti on põhikohtuasjas kaebuse esitajad, osales Strada Provinciale (maakonnamaantee) nr 238 Valdaso moderniseerimise ja laiendamise ehitustööde hankemenetluses.

8.

Selleks et täita Società Organismo di Attestazione (SOA) – sertifitseerimisasutus, kes on volitatud kontrollima ettevõtjate kvalifikatsiooni ja nõuetele vastavust hankemenetlustes osalemiseks – sertifitseerimisnõuded, kasutas põhikohtuasjas kaebuse esitaja Swm Costruzioni 2 moderniseerimis- ja laiendamistööde osas veel kahe sama kvalifikatsioonikategooria ettevõtja võimalusi.

9.

Hankija Provincia di Fermo saatis 2. augustil 2011 RTI-le oma sama kuupäeva otsuse, millega kõrvaldati RTI hankemenetlusest. Otsuse põhjendus oli see, et rikuti seadusandliku dekreedi nr 163/2006 artikli 49 lõikes 6 sätestatud keeldu kasutada rohkem kui ühe sama kategooria ettevõtja võimalusi.

10.

RTI vaidlustas selle otsuse 5. augustil 2011 esitatud kaebusega eelotsusetaotluse esitanud kohtus, mis on Tribunale Amministrativo Regionale per le Marche. RTI kaebus põhines argumendil, et seadusandliku dekreedi nr 163/2006 artikli 49 lõige 6 ei ole kooskõlas direktiivi 2004/18 sellekohaste sätetega. Tribunale Amministrativo Regionale per le Marche otsustas menetluse peatada ja esitada järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas direktiivi 2004/18/EÜ artikli 47 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et sellega on põhimõtteliselt vastuolus selline liikmesriigi õigusnorm nagu Itaalia seadusandliku dekreedi nr 163/2006 artikli 49 lõige 6, mis keelab väljaspool erandjuhte kasutada rohkem kui ühe abistava ettevõtja võimalusi, sätestades, et „[e]hituslepingute puhul võib pakkuja kasutada igas kvalifikatsioonikategoorias ainult ühe abistava äriühingu võimalusi. Hanketeates võidakse lubada rohkem kui ühe abistava ettevõtja võimaluste kasutamist, arvestades lepingu väärtust või hangitavate teenuste erilist laadi […]”?”

11.

Kirjalikke seisukohti on esitanud Swm Costruzioni 2 SpA ja Mannocchi Luigino DI, Itaalia valitsus ja komisjon.

12.

Itaalia valitsus märgib, et põhikohtuasi puudutab ettevõtja tehnilist ja kutsealast suutlikkust, mitte tema majanduslikku ja finantsseisundit, mistõttu asjakohane säte on direktiivi 2004/18 artikli 48 lõige 3. Eelotsusetaotluse esitanud kohus aga on viidanud üksnes direktiivi 2004/18 artikli 47 lõikele 2, mis käsitleb osalevate ettevõtjate majanduslikku ja finantsseisundit.

13.

Selles osas pean piisavaks osutada väljakujunenud kohtupraktikale, mille kohaselt siseriikliku kohtu eelotsusetaotlus loob aluse tõlgendamist vajava Euroopa Liidu õiguse küsimuse ulatuse kindlaksmääramiseks, kuid esitatud küsimus(t)e sõnastus ei ole Euroopa Kohtule täiesti siduv. Euroopa Kohtul võib olla vaja talle esitatud eelotsuse küsimus ümber sõnastada, et anda eelotsusetaotluse esitanud kohtule selle menetluses oleva vaidluse lahendamiseks tarvilik vastus. ( 4 )

14.

Direktiivi 2004/18 artikli 44 lõikes 2 on ühendatult viidatud sama direktiivi artiklitele 47 ja 48 seoses hankijatele antud võimalusega „nõuda, et kandidaadid ja pakkujad vastaksid […] minimaalse suutlikkuse tasemetele”. Need kaks artiklit järgivad üht ja sama loogikat ning mõlema kohaldamisel kehtivad ühed ja samad tõlgendamispõhimõtted. Kohtuasjas Strong Segurança märkis Euroopa Kohus kõrvalmärkusena, et direktiivi 2004/18 artikli 48 lõige 3 ja artikli 47 lõige 2 on sisuliselt identsed. ( 5 ) Mõlemas sättes on kodifitseeritud varasemaid riigihankedirektiive käsitlenud Euroopa Kohtu praktikas kujunenud õiguspõhimõte, mis puudutab taotlejate või pakkujate kvalifitseerimise tingimusi. ( 6 )

15.

Kirjaliku menetluse käigus palus Euroopa Kohus pooltel esitada oma märkused selle kohta, kas käesolevas asjas on asjakohane direktiivi 2004/18 artikli 44 lõige 2, mis on osalejate sobivuse kontrollimist ja valimist ning lepingute sõlmimist käsitlev üldsäte. ( 7 ) Antud tähtaja jooksul vastas ainult komisjon, märkides, et artikli 44 lõike 2 hindamine ei ole käesolevas asjas asjakohane.

16.

Sellest lähtudes olen seisukohal, et Tribunale Amministrativo Regionale per le Marchele põhikohtuasjas tarviliku vastuse andmiseks tuleb Euroopa Kohtu eelotsuses keskenduda nii direktiivi 2004/18 artikli 47 lõike 2 kui ka artikli 48 lõike 3 tõlgendamisele.

17.

Minu arvates ei toeta direktiivi 2004/18 artikli 47 lõike 2 ja artikli 48 lõike 3 grammatiline tõlgendus seisukohta, et selline siseriiklik õigusnorm nagu seadusandliku dekreedi nr 163/2006 artikli 49 lõige 6 on Euroopa Liidu riigihankeõigusega kooskõlas.

18.

Direktiivi 2004/18 artikli 47 lõikes 2 ja artikli 48 lõikes 3 on sõnaselgelt sätestatud, et ettevõtjad võivad oma majandusliku ja finantsseisundi, tehnilise ja kutsealase suutlikkuse tõendamiseks konkreetse ehitustööde hankelepingu puhul kasutada teiste üksuste võimalusi. Teisisõnu: need sätted viitavad teistele üksustele mitmuses. On tarvis tähele panna, et direktiivi 2004/18 artikli 47 lõikes 3 ja artikli 48 lõikes 4 on ettevõtjate ühendusse kuuluvatele ettevõtjatele ette nähtud sama võimalus.

19.

Direktiivi 2004/18 artiklis 52 on sama võimalus ette nähtud seoses ettevõtjate kandmisega heakskiidetud ettevõtjate ametlikesse nimekirjadesse ja tõendite väljastamisega hankemenetlustes osalemiseks. Ka direktiivi 2004/18 artikli 52 lõike 1 sõnastuses kasutatud mitmusest teised ettevõtted nähtub, et Euroopa Liidu seadusandja ei kavatsenud piirata abistavate ettevõtjate arvu, kelle võimalusi võimalik tulevane pakkuja saab kasutada.

20.

Direktiivi 2004/18 artikli 47 lõike 2, artikli 48 lõike 3 ja artikli 52 sõnastuses on kodifitseeritud väljakujunenud Euroopa Kohtu praktika seoses varasemate riigihankedirektiividega. Kohtuasjas Ballast Nedam Groep I otsustas Euroopa Kohus, et valdusühingut, mis ise ehitustöid ei teosta, ei tohi ehitustööde hankemenetlusest kõrvaldada selle alusel, et tema tütarettevõtjad, kes ehitustöid teostavad, on eraldiseisvad juriidilised isikud, kui ta saab tõendada, et ta saab lepingu täitmiseks tegelikult kasutada oma tütarettevõtjate vahendeid.

21.

Kohtuasjas Ballast Nedam Groep II kordas Euroopa Kohus seisukohta, millele ta oli asunud kohtuasjas Ballast Nedam Groep I, ning täpsustas, et emaühingu tehnilist suutlikkust hinnates on heakskiidetud töövõtjate nimekirju koostavad ametiasutused kohustatud arvesse võtma samasse kontserni kuuluvate äriühingute tehnilist suutlikkust.

22.

Kohtuasjas Holst Italia kohaldas Euroopa Kohus kohtuasjades Ballast Nedam Groep I ja Ballast Nedam Groep II välja kujundatud kohtupraktikat olukorrale, kus hankemenetluses osaleda sooviv äriühing ei olnud ettevõtjate ühenduses valitsev juriidiline isik, ning kinnitas, et niisugune äriühing võib kasutada teiste samasse ettevõtjate ühendusse kuuluvate äriühingute võimalusi, olenemata nendevaheliste sidemete õiguslikust laadist. ( 8 ) Euroopa Kohus märkis, et pakkujat ei saa menetlusest kõrvaldada üksnes selle alusel, et ta pakub välja vahendid, mis ei ole tema enda omad, vaid kuuluvad ühele või mitmele teisele üksusele. ( 9 )

23.

See Euroopa Kohtu seisukoht, mille kohaselt Euroopa Liidu õigusnormid ei nõua, et pakkujana kvalifitseerumiseks peab hankijaga lepingut sõlmida sooviv isik suutma lepingut otseselt, omaenda vahendeid kasutades täita, on leidnud kinnitamist ka edaspidises kohtupraktikas. ( 10 ) Euroopa Kohus on toonitanud, et hankemenetluses osaleda soovivad ettevõtjad peavad tõendama, et neil on tegelikult võimalik kasutada teiste üksuste neid vahendeid, mida on vaja kõnesoleva lepingu täitmiseks. Vastutus lasub sellel ettevõtjal, kes kasutab teiste vahendeid. ( 11 )

24.

Nii direktiivi 2004/18 artikli 47 lõikes 2 kui ka artikli 48 lõikes 3 on peaaegu identses sõnastuses sätestatud, et „ettevõtja [võib] […] kasutada teiste üksuste võimalusi”. See sõnastus viitab, et tunnustatakse ettevõtjate õigust kasutada kvalifitseerimistingimuste täitmiseks seda moodust, kui nad saavad tõendada, et lepingu täitmiseks vajalikud teiste üksuste vahendid on tegelikult nende käsutuses.

25.

Kui ettevõtja suutlikkus täita ehituslepingut on konkreetsel juhul vaidlustatud, jääb esitatud tõendite piisavus siseriiklike kohtute hinnata. Nagu olen juba märkinud, on seda põhimõtet väljendatud Euroopa Kohtu praktikas, mis nüüdseks on direktiivi 2004/18 artikli 47 lõikes 2 ja artikli 48 lõikes 3 kodifitseeritud. ( 12 )

26.

Liiati ei viita direktiivi 2004/18 artikkel 52 sellele, et sellega oleks soovitud piirata artikli 47 lõike 2 ja artikli 48 lõike 3 kohaldamisala, mis on seotud ettevõtjatevahelise koostööga konkreetse lepingu hankemenetluse kontekstis. Vastupidi, artikli 52 lõige 1 nõuab, et heakskiidetud töövõtjate, tarnijate või teenuseosutajate nimekirjadesse kandmise või tõendite väljastamise tingimused tuleb kohandada artikli 47 lõike 2 ja artikli 48 lõike 3 aluseks olevale põhimõttele selliste ettevõtete ühendusse kuuluvate ettevõtete nimekirja kandmise taotluste puhul, kes saavad kasutada teiste ühendusse kuuluvate ettevõtete vahendeid.

27.

Ametlikku nimekirja kandmine või tõendi väljastamine vastavalt direktiivi 2004/18 artiklile 52 kujutab endast nimekirja kantud või tõendi saanud ettevõtete sobivuse eeldust, kuid ainult seoses tingimustega, mis on olnud nimekirja kandmise või tõendi väljastamise aluseks. Hankijatel on kaalutlusruum, et määrata kindlaks finants- ja majandusliku seisundi ning tehniliste teadmiste ja suutlikkuse tase, mida nõutakse kõnesolevas lepingus osalemiseks, ning vajadusel nõuda tõendeid lisaks sellele eeldusele, mille loob nimekirja kandmine või tõendi väljastamine. ( 13 )

28.

Peale selle on Euroopa Kohus märkinud, et direktiiviga 92/50 ( 14 ) ei ole vastuolus keeld või piirang seoses allhangete kasutamisega lepingu oluliste osade täitmiseks just juhul, kui hankijal ei ole olnud võimalik kontrollida alltöövõtjate tehnilist ja majanduslikku suutlikkust pakkumuste läbivaatamisel ja kõige soodsama pakkumuse teinud pakkuja valimisel. ( 15 )

29.

See viitab, et siseriiklik õigusnorm, millega välistatakse hankemenetlustest ettevõtjad, kes kasutavad rohkem kui ühe teise üksuse võimalusi, on vastuolus ettevõtjate õigusega kasutada kvalifitseerimistingimuste täitmiseks seda moodust ning ei ole seetõttu kooskõlas direktiiviga 2004/18. Euroopa Kohus on märkinud, et pakkuja, kelle väitel on tema käsutuses kolmandate isikute tehnilised ja majanduslikud võimalused, mida ta kavatseb kasutada, kui temaga leping sõlmitakse, võidakse kõrvaldada üksnes juhul, kui ta ei tõenda, et ta saab neid võimalusi tegelikult kasutada. ( 16 )

30.

Seetõttu ei saa direktiiviga 2004/18 kooskõlas olla selline siseriiklik õigusnorm nagu seadusandliku dekreedi nr 163/2006 artikli 49 lõige 6, mis abistavate ettevõtjate võimaluse kasutamist kvalifitseerimistingimuste täitmiseks küll täielikult ei keela, kuid kehtestab kvantitatiivse piirangu, mida ei ole Euroopa Liidu õiguses selle võimaluse osas ette nähtud.

31.

Seda argumenti toetab veelgi direktiivi 2004/18 artikli 47 lõike 2 ja artikli 48 lõike 3 eesmärkide analüüs. Euroopa Kohtu sõnul on üks Euroopa Liidu riigihankenormide peamistest eesmärkidest saavutada võimalikult suur avatus konkurentsile ning Euroopa Liidu õiguse ülesanne on tagada võimalikult laialdane pakkujate osalemine hankemenetluses. ( 17 )

32.

Eesmärgiks võetud võimalikult suurt avatust konkurentsile ei nähta mitte üksnes kaupade ja teenuste vaba liikumise huvide seisukohast, vaid ka hankijate huvide seisukohast, kellele tekib seega suurem valik kõige soodsama pakkuja leidmiseks. ( 18 ) Pakkujate kõrvaldamine hankemenetlusest lepingu täitmises osalevate teiste üksuste arvu põhjal, näiteks ainult ühe abistava ettevõtja lubamine iga kvalifitseerimistingimuse osas ei võimalda üksikjuhulist hindamist, seega tegelikult kahandades hankija valikuvõimalusi ja mõjutades tegelikku konkurentsi.

33.

Veel üks riigihankenormide eesmärk on avada riigihanketurg kõikidele ettevõtjatele, olenemata nende suurusest. Eriti tuleb julgustada väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate (edaspidi „VKE-d”) kaasamist, kuna VKE-sid peetakse Euroopa Liidu majanduse selgrooks. ( 19 ) VKE-de võimalusi osaleda hankemenetlustes ja sõlmida hankelepinguid takistab muude tegurite seas hankelepingute maht. Sellepärast on pakkujate võimalus osaleda rühmiti, tuginedes abistavate ettevõtjate vahenditele, VKE-de turulepääsu hõlbustamisel eriti oluline. ( 20 )

34.

Viimaseks käsitlen liikmesriikide kaalutlusruumi direktiivi 2004/18 rakendamisel. Komisjon ja Itaalia valitsus on arvamusel, et niisugune siseriiklik õigusnorm nagu seadusandliku dekreedi nr 163/2006 artikli 49 lõige 6 jääb liikmesriikidele direktiivi rakendamisel jäetud kaalutlusruumi piiresse.

35.

Komisjoni sõnul piisab direktiivi nõuetekohaseks rakendamiseks sellest, kui ei välistata võimalust kasutada majandus- ja finantsseisundi ning tehnilise ja/või kutsealase suutlikkuse osas seatud tingimuste täitmiseks abistava ettevõtja vahendeid, ning kohaldatakse direktiivis 2004/18 väljendatud põhimõtteid, et tagada tõhus pakkujate kvalifitseerimine läbipaistvate, objektiivsete ja mittediskrimineerivate kriteeriumide põhjal.

36.

Ma ei vaidle vastu sellele, et liikmesriikidel on riigihankedirektiivide rakendamisel suhteliselt ulatuslik kaalutlusruum. Siiski ei laiene see küsimustele, mida Euroopa Liidu seadusandja on sõnaselgelt käsitlenud, nagu on minu arvates olnud selles osas, mis puudutab võimalust kasutada hankemenetluse kontekstis kolmanda isiku vahendeid. Nagu olen eespool märkinud, lubavad nii Euroopa Kohtu praktika kui ka direktiiv 2004/18 sõnaselgelt kasutada teiste üksuste võimalusi, olenemata ettevõtja ja nende üksuste vaheliste sidemete õiguslikust laadist.

37.

Kui kõrvaldada hankemenetlusest pakkujad, kes kasutavad rohkem kui ühe abistava üksuse võimalusi ühe kvalifitseerimistingimuse osas, soositakse sellega sihtotstarbeliselt moodustatud VKE-de ühenduste arvelt suuremaid ettevõtjaid. Tõenäoliselt eelistatakse sellega valitsevaid kohalikke või piirkondlikke ettevõtjaid ehitustöödel, mis sobivad nende ettevõtjate võimalustega, kuid on liiga mahukad üksi tegutsevatele väiksematele ettevõtjatele ja liiga väikesed, et huvitada suuremaid üleriigiliselt või rahvusvaheliselt tegutsevaid äriühinguid. Seda ei saa pidada mittediskrimineerivaks.

38.

Olen Itaalia valitsusega nõus, et olukord, kus ettevõtja kasutab teise üksuse majanduslikke ja finantsvõimalusi, võib erineda olukorrast, kus teise üksuse võimaluste kasutamine puudutab tehnilist ja/või kutsealast suutlikkust. Teatud olukordades peab vajalik tehniline või kutsealane suutlikkus olema koondunud ühte üksusse. Näiteks kui kaks ettevõtjat, kes kumbki suudab tarnida 50000 tonni asfalti, võivad üheskoos tarnida 100000 tonni asfalti, mida nõutakse maantee renoveerimiseks, siis kaks ettevõtet, kellel kummalgi on vaksalikellade hoolduseks ja remondiks nõutaval tasemel oskusteadmised, ei vasta automaatselt suutlikkuse tingimustele, mida nõutakse vanaaegsete kellade remondiks keskaegsetes kirikutes.

39.

Siiski ei olene teatud liiki tehnilise ja/või kutsealase suutlikkuse liitmise võimalikkusega seotud probleem kvalitatiivselt sellest, kui mitme üksuse võimalusi ettevõtja kasutab. See, et ettevõtjad võivad pakkujateks kvalifitseerumise eesmärgil kasutada teiste üksuste võimalusi, ei muuda olematuks konkreetsete hankemenetluste tegelikke olusid. Olenemata sellest, kas majanduslikud ja finantsvõimalused ning tehniline ja kutsealane suutlikkus on ettevõtja enda omad või saadakse need teiste ettevõtjate võimalusi kasutades, peab ettevõtja seega ikkagi tõendama enda vastavust konkreetse hankelepingu täitmiseks kehtestatud tingimustele.

40.

Liiati on direktiivi 2004/18 artikli 48 lõikes 5 teatud liiki hankelepingute suhtes konkreetselt ette nähtud ettevõtjate suutlikkuse hindamine nende oskusi, efektiivsust, vilumusi ja usaldusväärsust silmas pidades. See säte on kohaldatav ka nendele ettevõtjatele, kes kasutavad teiste üksuste tehnilist või kutsealast suutlikkust. Peale selle – nagu olen eespool märkinud – on hankijatel ametlike nimekirjade või siseriikliku sertifitseerimise puhul jätkuvalt kaalutlusruum määrata kindlaks, millisel tasemel finants- ja majanduslikku seisundit ning tehnilisi teadmisi ja suutlikkust nõutakse konkreetses lepingus osalemiseks.

41.

Eespool kirjeldatud põhjendustel teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Tribunale Amministrativo Regionale per le Marchele järgmiselt:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 31. märtsi 2004. aasta direktiivi 2004/18/EÜ ehitustööde riigihankelepingute, asjade riigihankelepingute ja teenuste riigihankelepingute sõlmimise korra kooskõlastamise kohta artikli 47 lõikega 2 ega artikli 48 lõikega 3 ei ole kooskõlas sellised siseriiklikud õigusnormid nagu põhikohtuasjas vaidluse all olev, mis keelab – välja arvatud teatavatel erilistel asjaoludel – kasutada rohkem kui ühe abistava ettevõtja võimalusi selleks, et täita ettevõtja majanduslikku ja finantsseisundit ja/või tehnilist ja/või kutsealast suutlikkust puudutavad kvalifitseerimistingimused.