1

Banco Privado Português, SA (edaspidi „BPP”) on Lissabonis (Portugal) asukohta omav finantsasutus, mis osutab erapanganduse, ettevõtete nõustamise ja börsivälise kapitali teenuseid Portugalis, Hispaanias ning vähemal määral ka Brasiilias ja Lõuna-Aafrikas. BPP kliendid on era- ja institutsionaalsed hoiustajad, sh viis vastastikuse põllumajanduskrediidi panka, üks hoiupank, mitu pensionifondi ja kindlustusseltsid. BPP aktsiad ei ole väärpaberibörsil noteeritud. 30. juunil 2008 oli BPP bilansimaht 2,9 miljardit eurot, s.o alla 1% Portugali pangandussektori varade kogumahust. BPP aktsiad kuuluvad 100% ulatuses kontsernile Privado Holding SGPS (sociedade gestora de participações sociais), SA (edaspidi „holding”).

2

Alates 2008. aasta septembrist tekkisid BPP-l likviidsusprobleemid maailma majanduse halvenemise tõttu. 24. novembril 2008 teatas BPP Portugali keskpangale, et on oht, et ta ei suuda oma maksekohustusi täita. Portugali keskpank otsustas alates 1. detsembrist 2008 eelkõige „vabastada BPP kolmeks kuuks kõigi varem võetud lepinguliste kohustuste täitmisest, eelkõige erapangandustegevuse raames, kuni see oli vajalik [tema] ümberkorraldamiseks ja saneerimiseks”.

3

Portugali ametiasutused otsustasid 1. detsembri 2008. aasta määrusega 31268‑A/2008 (avaldatud Diário da República’s, teine seeria, nr 235, 4.12.2008) anda BPP-le 16. septembri 1997. aasta seaduse nr 112/97 alusel riigigarantii, mis asus väljaspool Portugali garantiikorda, mis kehtestati 20. oktoobri 2008. aasta seadusega nr 60‑A/2008 ja mis kiideti heaks Euroopa Ühenduste Komisjoni 29. oktoobri 2008. aasta otsusega K(2008) 6527 riigiabi NN 60/08 kohta, mida andis Portugal – abiskeem tagatiste andmiseks Portugali krediidiasutustele (ELT 2009, C 9, lk 2). See riigigarantii anti 5. detsembril 2008 ja sellega tagati 450 miljoni euro suurune laen, mille BPP sai kuuest Portugali pangast koosnevalt konsortsiumilt, kuhu kuulusid Banco Comercial Português, SA, Caixa Geral de Depósitos, SA, Banco Espírito Santo, SA, Banco BPI, SA, Banco Santander Totta, SA ja Caixa Central – Caixa Central de Crédito Agrícola Mútuo, CRL (edaspidi „võlausaldajad pangad”). Vastavalt laenulepingute ja riigigarantii asjassepuutuvatele tingimustele kattis laenatud summa üksnes BPP bilansis 24. novembri 2008. aasta seisuga kajastatud kohustusi ja laenu tuli kasutada üksnes hoiustajate ja muude võlausaldajate nõuete rahuldamiseks, mitte kontserni muude tütarettevõtjate kohustuste katmiseks. Laen anti kuueks kuuks, seda tähtaega võis pikendada maksimaalselt 24 kuu võrra. Laenu intressimäär oli EURIBOR + 100 baaspunkti. BPP antud tagatist arvesse võttes määrati riigigarantii eest saadava tasumäära suuruseks 20 baaspunkti.

4

Vastavalt 5. detsembril 2008 BPP, Portugali riigi ja Portugali Keskpanga vahel sõlmitud pandilepingule, andis BPP Portugali riigile järgmised tagatised: esimese järgu pandiõigus mitmele varale, sh vallas- ja kinnisvara, ning esimese järgu hüpoteek holdingu tütarettevõtjate omandis olevale kinnisvarale. Tollel hetkel oli tagatiste väärtus ligikaudu 672 miljonit eurot, kuid 7. mail 2010 hindas Portugali keskpank selle väärtuseks 582 miljonit eurot.

5

Portugali ametiasutused teatasid 5. detsembril 2008 komisjonile riigigarantii andmisest BPP-le.

6

13. märtsi 2009. aasta otsusega K(2009) 1982 (lõplik) riigiabi NN 71/08 kohta – Portugal, Auxílio estatal ao Banco Privado Português – BPP (ELT C 174, lk 1, edaspidi „13. märtsi 2009. aasta otsus”) tegi komisjon kiireloomulise otsuse mitte esitada vastuväiteid BPP-le riigigarantii andmisele, kuna see oli siseturuga kokkusobiv vastavalt EÜ artikli 87 lõike 3 punktile b.

7

Määrusega 13364-A/2009 (avaldatud Diário da República’s, teine seeria, nr 109, 5.6.2009) pikendasid Portugali ametiasutused kõnealust riigigarantiid kuue kuu võrra. Nad teatasid sellest komisjonile 23. juuni 2009. aasta elektronkirjas, ilma et nad oleksid siiski ametlikult seda EÜ artikli 88 lõike 3 alusel teatanud.

8

23. detsembril 2008, 12. jaanuaril 2009, 19. veebruaril 2009, 24. aprillil 2009 ja 10. juulil 2009 esitas BPP Portugali keskpangale ümberkorralduskavad, millest Portugali ametiasutused ei saatnud ühtegi komisjonile.

[…]

10

Komisjonile 23. juunil 2009 saadetud kirjas kinnitasid Portugali ametiasutused, et riigigarantii kuue kuu võrra pikendamise eesmärk oli võimaldada BPP-l koostada ümberkorraldus- ja saneerimiskava ning lühikese aja jooksul konkretiseerida lahendus oma klientide huvide kaitseks, eelkõige selliste klientide, kes olid investeerinud kindla tootlusega instrumenti.

11

15. juulil 2009 kutsus komisjon Portugali ametiasutusi esitama kiiremas korras BPP ümberkorralduskava kasvõi selle esialgsel kujul, tuletades meelde, et kõnealune abi oli muutunud alates 6. juunist 2009 ebaseaduslikuks. Kuna Portugali ametiasutused ei vastanud, saatis komisjon neile 6. oktoobril 2009. aasta kirjaga meeldetuletuse vastavalt nõukogu 22. märtsi 1999. aasta määruse (EÜ) nr 659/1999, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad [EÜ artikli 88] kohaldamiseks (EÜT L 83, lk 1; ELT eriväljaanne 08/01, lk 339), artikli 5 lõikele 2.

12

10. novembri 2009.aasta otsusega ja samal kuupäeval Portugali Vabariigile saadetud kirjaga algatas komisjon ametliku uurimismenetluse EÜ artikli 88 lõike 2 alusel seoses riigigarantii andmisega BPP-le ja palus pooltel esitada oma märkused (ELT C 56, lk 10, edaspidi „algatamise otsus”). Komisjon kohustas ka algatamise otsusega Portugali Vabariiki esitama vastavalt määruse nr 659/1999 artikli 10 lõikele 3 BPP ümberkorralduskava 30 päeva jooksul selle kirja saamisest, st hiljemalt 22. detsembriks 2009.

[…]

14

3. detsembril 2009 teatasid Portugali ametiasutused komisjonile, et riigigarantiid on kuue kuu võrra pikendatud, st kuni 5. juunini 2010, kuna eelkõige „BPP tegevuse kohene lõpetamine oleks selgelt kahjustanud kaalumisel olnud lahendust” ja et „laenu andvad pangad [nõustusid] [laenu] tagastamise tähtpäeva veel kuue kuu võrra edasi lükkama seniseid tingimusi muutmata ja täiendava rahastamiseta tingimusel, et pikendatakse ka vastavat riigigarantiid”. See riigigarantii pikendati määrusega 26556-B/2009 (avaldatud Diário da República’s, teine seeria, nr 236, 7.12.2009), ilma et Portugali ametiasutused oleksid komisjoni ametlikult ELTL artikli 108 lõike 3 alusel teavitanud.

15

25. veebruaril 2010 komisjonile saadetud dokumendis selgitasid Portugali ametiasutused elemente, mis nende arvates peaksid olema aluseks, et lahendada BPP tekitatud probleeme olulise osa tema klientide, nimelt „absoluutse tootlusega” investeerimistootesse investeerinud investorite jaoks, mis muude meetmete hulgas tõi kaasa Fundo Especial de Investimento (FEI) (investeerimise erifond) asutamise.

16

Peale BPP klientidele lahenduse leidmiseks kavandatud meetmete on Portugali ametiasutused samas dokumendis korranud ka vajadust anda riigigarantiid ja seda pikendada, kuna BPP rahastamine oli lühiajaline instrument selle toimimise säilitamiseks, et hiljem oleks võimalik läbi viia elujõulisuse analüüs, aga ka selleks, et stabiliseerida riiklikku rahandussüsteemi. Lisaks rõhutasid Portugali ametiasutused selles dokumendis riigigarantii ainsat eesmärki – võimaldada BPP-l esitada ümberkorralduskava ja lõpuks rakendada lahendust oma investorite kaitseks. Lõpuks on Portugali ametiasutused nimetatud dokumendis kirjeldanud 12. jaanuari, „27. aprilli” ja 10. juuni 2009. aasta ümberkorraldus- ja saneerimiskavade sisu ning seda, et Portugali keskpank ja Portugali valitsus lükkasid need kavad tagasi.

17

15. aprilli 2010. aasta otsusega, mis jõustus 16. aprillil 2010 kell 12, tühistas Portugali keskpank BPP krediidiasutuse tegevusloa, kuna panga ümberkorraldamine või rekapitaliseerimine ei olnud võimalik.

18

21. aprillil 2010 nõudsid võlausaldajatest pangad riigigarantii sisse ning 7. mail 2010 hüvitas Portugali riik neile selle garantii esemeks olnud laenu kogusumma.

19

22. aprillil 2010 taotles Portugali keskpank Lissaboni kaubanduskohtus BPP likvideerimismenetluse algatamist (juhtum 519/10.5TYLSB) vastavalt 25. oktoobri 2006. aasta dekreetseaduse nr 199/2006 artikli 8 lõikele 2 ning tegi ettepaneku likvideerimiskomisjoni moodustamiseks. Lissaboni kaubanduskohus otsustas 23. aprilli 2010. aasta määrusega likvideerimismenetlust alustada, määras likvideerimiskomisjoni ning kehtestas 30 päevase tähtaja võlanõuete esitamiseks.

20

Komisjon võttis 20. juulil 2010 vastu otsuse 2011/346/EL riigiabi C 33/09 (ex NN 57/09, CP 191/09) kohta, mida Portugal on andnud riigigarantiina ettevõtjale BPP (ELT 2011, L 159, lk 95, edaspidi „vaidlustatud otsus”); selle otsusega tunnistati abi kokkusobimatuks siseturuga (artikkel 1) ja kohustati Portugali Vabariiki see abi viivitamatult ja tõhusalt tagasi nõudma (artiklid 2 ja 3).

[…]

22

Pärast Portugali ametiasutuste nõuet tunnistas likvideerimiskomisjon 23. veebruari 2011. aasta kirjas Portugali riigi nõudeõigust võlasumma ulatuses, mille alusel astus riik võlausaldajate asemele.

23

BPP ja Massa Inslovente do Banco Privado Português, SA (edaspidi koos „hageja”) esitasid käesoleva hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 9. septembril 2011.

24

Hageja palub Üldkohtul:

[…]

29

Komisjon palub Üldkohtul:

[…]

32

Kuna Üldkohtu kodade koosseisu muudeti ja ettekandja‑kohtunik nimetati neljandasse kotta, määrati käesolev kohtuasi lahendamiseks neljandale kojale.

33

Ettekandja-kohtuniku ettekande põhjal otsustas Üldkohus (neljas koda) avada suulise menetluse.

34

Poolte kohtukõned ja vastused Üldkohtu suulistele küsimustele kuulati ära 14. märtsi 2014. aasta kohtuistungil. Vastuseks ühele Üldkohtu küsimusele märkis hageja kohtuistungil, et ta on nõus, et toimikule lisatakse kostja vastus, ehkki see oli hilinemisega esitatud; see lisamine kanti kohtuistungi protokolli.

35

Hageja esitab oma hagi põhjenduseks kaheksa väidet.

[…]

43

Kooskõlas ELTL artikli 107 sätete ülesehitusega peab Üldkohus vajalikuks hinnata esmalt kolmandat väidet, et faktide hindamisel on tehtud ilmne viga ning on rikutud ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses riigiabi mõistet. Seejärel hinnatakse teist väidet, et on rikutud ELTL artikli 107 lõike 3 punkti b erandit, ning neljandat kuni seitsmendat väidet, ning alles seejärel esimest väidet põhjendamise puudumise kohta.

44

Hageja sõnul on komisjonil küll ELTL artikli 107 lõike 1 alusel ulatuslik „kaalutlusõigus”, kuid siiski on sellel institutsioonil kohustus hinnata hoolikalt ja erapooletult juhtumi kõiki asjassepuutuvaid asjaolusid. Niisiis peab ta nõuetekohaselt analüüsima kõnealusel turul valitsevat olukorda, abisaaja ja tema konkurentide seisundit sellel turul ning liikmesriikidevahelisi kaubandustingimusi ning „näitama ära eelise, mille [abi]meede on andnud [selles] kaubanduses”, lähtudes faktilistest ja õiguslikest asjaoludest, mis esinevad otsuse vastuvõtmise hetkel. Käesolevas asjas tegi komisjon asjaolude põhjal vale õigusliku järelduse ega võtnud arvesse seda, et BPP ei tegelenud oma tavapärase põhikirjajärgse tegevusega alates 24. novembrist 2008, ega asjaolu, et riigigarantii eesmärk oli üksnes täita teatud kohustusi, mis eelnesid selle garantii andmisele. Seega on komisjon esiteks eiranud asjaolu, et alates sellest kuupäevast ei konkureerinud BPP enam teiste krediidiasutustega, kuigi olles märkinud, et BPP „oleks […] saanud lühikese etteteatamisega turule tulla või uuesti turule tulla”, tunnistas komisjon ise, et BPP ei tegutsenud enam turul. Teiseks ei võtnud komisjon arvesse seda, et riigigarantii eesmärk oli üksnes katta teatud kohustusi, mis olid BPP bilansis 24. novembri 2008. aasta seisuga, ja et seda sai kasutada üksnes hoiustajate ja muude võlausaldajate nõuete rahuldamiseks, mitte turul tegutsemiseks või kontserni muude tütarettevõtjate võlgade katteks, st varaväliste kohustuste või BPP poolt otseselt või kaudselt osutatud muu tegevuse või finantsteenuste tarvis. Seetõttu ei võimaldanud selle garantii andmine BPP-l jätkata tegeliku või võimaliku konkurendina krediidiasutuse tavapärast tegevust turul ning garantii ei võinud talle anda eelist, mis kahjustab konkurentsi ja liikmesriikidevahelist kaubandust. Vaidlustatud otsuse punkt 72 kinnitab seda järeldust, kuna komisjon märgib seal, et BPP likvideerimise tõttu ei esinenud konkurentsi moonutamist.

[…]

46

Mis puudutab hageja argumenti, et „komisjonil on ELTL artikli 107 lõike 1 alusel ulatuslik kaalutlusõigus”, siis piisab märkimisest, et see argument jätab ilmselgelt arvestamata väljakujunenud kohtupraktika, milles on märgitud, et riigiabi mõistel on õiguslik tähendus ja seda tuleb tõlgendada objektiivsetest teguritest lähtudes; seetõttu peab esiteks liidu kohus põhimõtteliselt teostama täielikku kontrolli, et otsustada, kas meede kuulub ELTL artikli 107 lõike 1 kohaldamisalasse, ja teiseks ei ole komisjonil selles osas kaalutlusõigust (vt selle kohta Euroopa Kohtu 22. detsembri 2008. aasta otsus kohtuasjas C-487/06 P: British Aggregates vs. komisjon, EKL 2008, lk I-10515, punktid 111–113). Seega ei saa selle argumendiga nõustuda.

47

Sellegipoolest tuleb kontrollida, kas komisjoni hinnangutes riigiabi olemasolu kohta, mis on esitatud vaidlustatud otsuse punktides 56–60, on tehtud faktivigu või rikutud õigusnormi, kuna hageja argumente, mis viitavad „valele õiguslikule järeldusele”, tuleb mõista nii, et nendega peetakse silmas nii neid kriteeriume, mis käsitlevad eelise andmist, kui ka neid, mis käsitlevad liikmesriikidevahelise kaubanduse mõjutamist ja konkurentsi moonutamist ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses.

48

Seetõttu tuleb esmalt hinnata, kas komisjon on vaidlustatud otsuses nõuetekohaselt kvalifitseerinud riigigarantii riigiabiks, mis annab BPP-le majandusliku eelise.

49

Vastavalt ELTL artikli 107 lõikele 1 on juhul, kui aluslepingutes ei ole sätestatud teisiti, igasugune liikmesriigipoolne või riigi ressurssidest ükskõik missugusel kujul antav abi, mis kahjustab või ähvardab kahjustada konkurentsi, soodustades teatud ettevõtjaid või teatud kaupade tootmist, siseturuga kokkusobimatu niivõrd, kuivõrd see kahjustab liikmesriikidevahelist kaubandust.

50

Seega tuleb üksnes neid eeliseid, mis on antud otse või kaudselt riigi ressurssidest või mis kujutavad endast riigile lisakohustust, pidada riigiabiks ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses. Nimelt tuleneb selle sätte sõnastusest enesest ja ELTL artiklis 108 kehtestatud menetlusnormidest, et muudest kui riigi ressurssidest antud eelised ei kuulu kõnealuste sätete kohaldamisalasse (Euroopa Kohtu 19. märtsi 2013. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑399/10 P ja C‑401/10 P: Bouygues ja Bouygues Télécom vs. komisjon jt, punkt 99 ja seal viidatud kohtupraktika).

51

Eelkõige loetakse abiks mitmesuguses vormis sekkumisi, mis leevendavad äriühingu eelarvet tavaliselt koormavaid kohustusi ja mis seetõttu ei ole küll subsiidiumid selle sõna kitsas tähenduses, kuid on siiski samalaadsed ja samasuguse mõjuga, kusjuures ELTL artikli 107 lõige 1 määratleb riigi sekkumisi nende tagajärgede kaudu (vt selle kohta eespool punktis 50 viidatud kohtuotsus Bouygues ja Bouygues Télécom vs. komisjon jt, punktid 101 ja 102 ning seal viidatud kohtupraktika).

52

Lisaks võib riiklik sekkumine, mis võib samal ajal asetada ettevõtjad, kelle suhtes seda kohaldatakse, teistest soodsamasse olukorda ja luua piisavalt konkreetse riski, et riigile tekib tulevikus lisakohustus, koormata riigi ressursse. Eelkõige riigigarantii vormis antud eelised võivad tähendada riigile täiendavat kohustust (vt selle kohta eespool punktis 50 viidatud kohtuotsus Bouygues ja Bouygues Télécom vs. komisjon jt, punktid 106 ja 107 ning seal viidatud kohtupraktika).

53

Mis puudutab käesolevas asjas riigigarantii kvalifitseerimist riigiabiks ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses, siis tuleb meelde tuletada, et komisjon oli 13. märtsi 2009. aasta otsuse punktis 24 sisuliselt järeldanud, et riigigarantii tõttu sai BPP finantseerimist, mida tal ei oleks õnnestunud turul saada, ja et seetõttu sai ta majandusliku eelise, mis tugevdas tema seisundit, võrreldes tema konkurentidega, ning tõi kaasa konkurentsi moonutamise ja liikmesriikidevahelise kaubanduse mõjutamise. Nimetatud otsuse punktis 38 täpsustas komisjon sisuliselt, et 20 baaspunkti suurune tasumäär on selgelt väiksem kui see, mis tuleneb Euroopa Keskpanga 20. oktoobri 2008. aasta soovituse kohaldamisest, kus viidatakse 50 baaspunkti suurusele tasumäärale, mis on kehtestatud maksejõulistele pankadele antud vähem kui ühe aasta pikkustele garantiidele. Sama otsuse punktis 39 lisas komisjon eelkõige, et „[t]agatise kõrgest tasemest hoolimata [oli] riigigarantii tasumäär […] oluliselt väiksem kui see, mida peetakse tavaliselt raskustes pankade puhul nõuetekohaseks”.

[…]

55

Eelnenud kaalutlustest ilmneb selgelt, et esiteks on komisjon alates 13. märtsi 2009. aasta otsusest hinnanud riigigarantiid pidevalt ja järjekindlalt riigiabiks ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses, ja et teiseks vastas komisjon vaidlustatud otsuse punktis 59 Portugali ametiasutuste argumendile, mida hageja sisuliselt kordas käesolevas menetluses ja mille kohaselt BPP oli lõpetanud tegevuse turul alates 1. detsembrist 2008.

56

Mis puudutab eelise olemasolu, siis tuleb rõhutada, et hageja ei vaidle käesoleva väite raames ega teiste oma hagi põhjenduseks esitatud väidete raames vastu komisjoni hinnangule, mille kohaselt esiteks ei oleks BPP ilma riigigarantiita, st turu tavapäraste tingimuste juures saanud võlausaldajatelt pankadelt soodsatel finantstingimustel laenu, ja teiseks oli riigigarantii tasumäär selgelt väiksem kui raskustes olevatele pankadele sobilik (vt vaidlustatud otsuse punkt 57). Hageja ei vaidle vastu ka sellele, et seda majanduslikku eelist rahastati riigi vahenditest, kusjuures viimati nimetatud kriteerium täideti hiljemalt pärast seda, kui Portugali riik oli võlausaldajatele pankadele laenu tagasi maksnud riigigarantiid täites (vt vaidlustatud otsuse punkt 56).

57

Nimelt vaidleb hageja vastu üksnes sellele, kas nimetatud eelise andmine oli seotud BPP konkureeriva tegevusega turul teiste finantseerimisasutuste suhtes. Isegi kui järeldada, et selle argumendiga võiks nõustuda, ei saaks see mõjutada riigigarantii kvalifitseerimist eeliseks.

58

Järelikult on komisjon vaidlustatud otsuses nõuetekohaselt järeldanud, et BPP sai riigi vahenditest eelise.

59

Mis puudutab argumenti, et alates 24. novembrist 2008 ei tegutsenud BPP enam turul teiste finantseerimisasutuste tegeliku või võimaliku konkurendina, siis tuleb esiteks märkida, et hageja ei vaidle vastu, et selles staadiumis säilitas BPP oma seisundi kui ettevõtja ELTL artikli 107 tähenduses, kuna ta jätkas majandustegevust, ehkki küll piiratult (vt selle kohta Euroopa Kohtu 3. märtsi 2011. aasta otsus kohtuasjas C-437/09: AG2R Prévoyance, EKL 2011, lk I-973, punktid 41 ja 42 ning seal viidatud kohtupraktika; Üldkohtu 12. septembri 2013. aasta otsus kohtuasjas T‑347/09: Saksamaa vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punktid 25 ja 26 ning seal viidatud kohtupraktika).

60

Teiseks, mis puudutab liikmesriikidevahelise kaubanduse mõjutamist, siis on kohus leidnud, et kui riigi abi tugevdab ettevõtja seisundit teiste ühendusesiseses kaubanduses konkureerivate ettevõtjatega võrreldes, tuleb sellist abi pidada kaubandust mõjutavaks. Sellega seoses võib asjaolu, et üks majandusharu (nagu finantsteenused) on ühenduse tasandil oluliselt liberaliseeritud – mis teravdas asutamislepingus ette nähtud kapitali vaba liikumise põhimõttest juba tuleneda võivat konkurentsi –, anda tunnistust abi tegelikust või võimalikust mõjust konkurentsile ning liikmesriikidevahelisele kaubandusele (vt selle kohta Euroopa Kohtu 10. jaanuari 2006. aasta otsus kohtuasjas C-222/04: Cassa di Risparmio di Firenze jt, EKL 2006, lk I-289, punktid 141, 142 ja 145, esimene taane ning seal viidatud kohtupraktika).

61

Kolmandaks, mis puudutab konkurentsi moonutamist puudutavat tingimust, siis tuleb meenutada, et abi, mille eesmärk on vabastada ettevõtja jooksva haldamise või tavakohase tegevuse käigus tavaliselt tekkivatest kuludest, kahjustab põhimõtteliselt konkurentsi (Euroopa Kohtu 30. aprilli 2009. aasta otsus kohtuasjas C-494/06 P: komisjon vs. Itaalia ja Wam, EKL 2009, lk I-3639, punkt 54; vt selle kohta Euroopa Kohtu 19. septembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C-156/98: Saksamaa vs. komisjon, EKL 2000, lk I-6857, punkt 30).

62

Neljandaks ilmneb väljakujunenud kohtupraktikast, et riigi meetme kvalifitseerimisel ei pea komisjon tõendama abi tegelikku mõju liikmesriikidevahelisele kaubandusele ega konkurentsi tegelikku moonutamist, vaid üksnes uurima, kas abi võib kahjustada seda kaubandust ja moonutada konkurentsi (vt selle kohta Euroopa Kohtu 9. juuni 2011. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-71/09 P, C-73/09 P ja C-76/09 P: Comitato „Venezia vuole vivere” jt vs. komisjon, EKL 2011, lk I-4727, punkt 134).

63

Käesolevas asjas võeti BPP-lt krediidiasutuse tegevusluba alles 16. aprillil 2010 ning tema likvideerimismenetlus algatati alles 22. ja 23. aprillil 2010. Seetõttu tegutses BPP 24. novembrist 2008 kuni viidatud kuupäevadeni endiselt turul. Niisiis oli riigigarantii andmise ajal BPP mitte üksnes „ettevõtja” ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses, vaid tal oli sellel perioodil ka vähemalt piiratud äritegevus, mis seisnes teatud finantstoodete või ‑teenuste pakkumises ja haldamises, kusjuures selle haldamise jätkumise tegid võimalikuks laen ja riigigarantii.

64

Sellega seoses ei ole hageja suutnud tõendada, et BPP-l puudus selline äritegevus.

65

Seega esiteks otsustas Portugali keskpank 1. detsembril 2008„vabastada BPP kolmeks kuuks kõigi varem võetud lepinguliste kohustuste täitmisest, eelkõige erapangandustegevuse raames, kuni see oli vajalik [tema] ümberkorraldamiseks ja saneerimiseks”; see aga tähendab tingimata, et ta jätkas kõnealusel perioodil turul tegutsemist.

66

Teiseks oli nii laenulepingu kui ka riigigarantiid puudutava lepingu, mis kiideti heaks 1. detsembri 2008. aasta määrusega 31268‑A/2008, eesmärk katta BPP bilansis 24. novembri 2008. aasta seisuga kajastatud kohustusi ja rahuldada hoiustajate ja muude võlausaldajate nõudeid, kes olid selleks kuupäevaks oma nõudest teatanud. Kuna nende võlgade rahastamise probleem lahendati seega ajutiselt, siis näitab see asjaolu iseenesest, et BPP sai teatavas ulatuses jätkata oma äritegevust.

67

Kolmandaks ei ole vaidlust selles, et 23. detsembri 2008 ja 10. juuli 2009 vahelisel ajal esitas BPP Portugali keskpangale mitu ümberkorralduskava, millega keskpank ei nõustunud, mistõttu Portugali ametiasutused ka ühtegi neist komisjonile ei edastanud (vt eespool punkt 8). Nende kavade lõppeesmärk sai olla üksnes BPP saneerimine ja ümberkorraldamine, et see võiks täielikult jätkata oma tavapärast äritegevust. Sellega seoses tuleb samuti viidata komisjoni teatise „Riigiabi eeskirjade kohaldamine meetmete suhtes, mida on võetud seoses finantsasutustega praeguse ülemaailmse finantskriisi olukorras” (ELT 2008, C 270, lk 8, edaspidi „finantsasutuste teatis”) punktidele 2, 30 ja 31, mis kehtestab seose asjaomaste finantsasutuste ümberkorraldamise ja elujõulisuse taastamise vahel; seejärel komisjoni teatise finantssektori elujõulisuse taastamise ja praeguse kriisi olukorras riigiabi eeskirjade kohaste ümberkorraldamismeetmete hindamise kohta (ELT 2009, C 195, lk 9) punktile 4; ja lõpuks komisjoni teatise „Ühenduse suunised raskustes olevate äriühingute päästmiseks ja ümberkorraldamiseks antava riigiabi kohta” (ELT 2004, C 244, lk 2, edaspidi „päästmise ja ümberkorraldamise suunised”) punktile 17. Samas tähenduses märkis komisjon õigustatult, et Portugali ametiasutuste 23. juuni 2009. aasta kiri ning nende ametiasutuste poolt komisjonile 25. veebruaril 2010 saadetud dokument kinnitasid, et need ametiasutused olid sidunud riigigarantii andmise ja pikendamise vajadusega võimaldada BPP-l eelkõige välja töötada ümberkorralduskava ja seetõttu ajutiselt jätkata tegevust turul.

68

Neljandaks, nagu ilmneb päästmise ja ümberkorraldamise suuniste (mille üldpõhimõtted tunnistati finantsasutustele kohaldatavaks finantsasutuste teatise punkti 10 alusel) punktist 15, siis päästmisabi – nagu riigigarantii – peaks oma laadilt olema ajutine ja tagastatav abi, ei tohi olla pikem kui kuus kuud ja selle „esmaeesmärk” on „hoida põdurat äriühingut pinnal seni, kuni ümberkorraldus- või likvideerimiskava on välja töötatud”. Samuti on finantsasutuste teatise punktis 30 märgitud, et „[k]ui mõne maksejõuetu finantsasutuse tegevuse jätkumise tagamiseks võetakse tema suhtes erakorralise päästmismeetmena kasutusele tagatiskava […], on eriti tähtis abisaaja ümberkorraldamiseks või likvideerimiseks võtta meetmeid […]”, millest tuleneb „nõue, et tagatiskava alusel maksete saaja ümberkorraldamise või likvideerimise kavast tuleb teatada”. Niisiis oli käesolevas asjas nende põhimõtte alusel riigigarantii, mis oli 13. märtsi 2009. aasta otsusega kuueks kuuks heaks kiidetud, peamine eesmärk jätkata ajutiselt BPP äritegevust, kuni Portugali ametiasutused esitavad kavandatud ümberkorralduskava.

69

Ükski hageja esitatud argumentidest ei suuda tõendada, et BPP ei jätkanud äritegevust kuni 16. aprillini 2010, kui tema finantsasutuse tegevusluba tühistati.

[…]

72

Eelnevaid kaalutlusi silmas pidades tuleb tagasi lükata hageja argument, et BPP ei tegelenud enam alates 24. novembrist 2008 äritegevusega, mistõttu talle ei tuleks kohaldada ELTL artikli 107 lõiget 1, sest komisjon tõendas vaidlustatud otsuses, et selles faasis oli BPP ettevõtja, kes jätkas sellise äritegevusega, ehkki küll piiratud ulatuses, ja kes sai majandusliku eelise.

73

Eelnevast tuleneb lisaks, et arvestades eespool punktides 60–62 viidatud kohtupraktikat, ei saa hageja väita, et kõnealuse eelise andmine ei võinud mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust ja kahjustada konkurentsitingimusi. Nimelt, lubades BPP-l jätkata teatava aja jooksul ja teatud ulatuses oma äritegevust, tugevdas esiteks kõnealune abi tema majandusseisundit, võrreldes teiste ühendusesises kaubanduses temaga konkureerivate ettevõtjatega, ja vabastas teiseks ta ajutiselt kuludest – st kõrgematest finantseerimiskuludest, et oma maksekohustusi täita –, mis tal oleks tulnud tavapäraselt kanda oma vara ja igapäevase äritegevuse jooksva haldamise raames.

74

Lõpuks, kuna hageja väidab, et vaidlustatud otsuse punktis 72 on vastuoluliselt väidetud, et konkurentsimoonutust ei esinenud, siis piisab märkimisest, et selles punktis viidatakse üksnes BPP tulevasele olukorrale pärast tema finantsasutuse tegevusloa tühistamist ja likvideerimismenetluse algatamist, mistõttu komisjon järeldas – viisil, mis on kooskõlas tema eelneva hinnanguga, mis puudutas olukorda enne selle tegevusloa tühistamist –, et „BPPga seoses puudub tulevikus konkurentsi moonutamise oht”.

75

Järelikult tuleb terve kolmas väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

76

Hageja sõnul ei võta vaidlustatud otsus arvesse seda, et riigigarantii vastab ELTL artikli 107 lõike 3 punktis b toodud erandi tingimustele, kuna see garantii oli suunatud „mõne liikmesriigi majanduses tõsise häire kõrvaldamiseks”, eelkõige ajavahemikul 5. juunist 2009 kuni 15. aprillini 2010; ka ei võtnud komisjon arvesse finantsasutuste teatise 3. jaotises „Finantsasutuste kohustusi katvad tagatised” täpsustatud kooskõla tingimusi. Sellega seoses täpsustab hageja sisuliselt, et see kontekst, milles komisjon lubas riigigarantiid oma 13. märtsi 2009. aasta otsusega, ei olnud muutunud ja püsis kuni 15. aprillini 2010. Niisiis oli see meede jätkuvalt põhjendatud ning selle pikendamine oli koguni hädavajalik, et hallata süsteemset riski, mis oli seotud BPP pankrotiga. Vaidlustatud otsuses rikkus komisjon ELTL artikli 107 lõike 3 punkti b, eirates seda aspekti ja jättes seisukoha võtmata väidetava abi kooskõlast siseturuga.

[…]

82

Käesoleva väitega heidab hageja komisjonile sisuliselt ette, et ta ei jäänud vaidlustatud otsuses oma esialgse hinnangu juurde, mis oli esitatud 13. märtsi 2009. aasta otsuses seoses kõnealuse abi kokkusobivusega siseturuga vastavalt ELTL artikli 107 lõike 3 punktile b ja finantsinstitutsioonide teatises esitatud kriteeriumidele, ehkki riigigarantii (mille nõudeid ja tingimusi ei olnud muudetud) pikendamine oleks olnud vajalik Portugali „majanduses tõsise häire kõrvaldamiseks”. Seetõttu tuleb hinnata, kas nii toimides on komisjon teinud ELTL artikli 107 lõike 3 punkti b kohaldades ilmse hindamisvea või rikkunud õigusnormi.

83

Esmalt tuleb meelde tuletada, et esiteks tuleb ELTL artikli 107 lõike 3 punktis b esitatud erandit ja seega mõistet „tõsine häire mõne liikmesriigi majanduses” kitsendavalt tõlgendada (vt selle kohta Euroopa Kohtu 30. septembri 2003. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-57/00 P ja C-61/00 P: Freistaat Sachsen jt vs. komisjon, EKL 2003, lk I-9975, punkt 98). Teiseks on komisjonil selle sätte kohaldamisel ulatuslik kaalutlusõigus, mille kasutamine hõlmab majanduslikke ja sotsiaalseid hinnanguid, mille andmisel tuleb lähtuda ühenduse kontekstist. Liidu kohus ei saa sellise õiguse kasutamise seaduslikkuse kontrollimisel asendada pädeva ametiasutuse hinnangut selles küsimuses omaenda hinnanguga, vaid peab piirduma sellega, et kontrollib, kas pädeva ametiasutuse hinnangus esineb ilmne viga või kas tegemist ei ole võimu kuritarvitamisega (vt selle kohta analoogia alusel Euroopa Kohtu 15. detsembri 2005. aasta otsus kohtuasjas C-148/04: Unicredito Italiano, EKL 2005, lk I-11137, punkt 71, ja eespool punktis 62 viidatud kohtuotsus Comitato „Venezia vuole vivere” jt vs. komisjon, punkt 176).

84

Seejärel tuleb märkida, et poolte vahel ei ole vaidlust selles, et 13. märtsi 2009. aasta otsuses on tehtud üksnes esialgne ja kiireloomuline hinnang kõnealuse abi kokkusobivusest ja et komisjoni heakskiit oli kindlalt ajaliselt piiratud ning seotud tingimusega, et Portugali ametiasutused täidavad oma kohustuse esitada kuue kuu jooksul, st 5. juuniks 2009, BPP ümberkorralduskava. Lisaks võtab see otsus otsesõnu teatavaks nende ametiasutuste kohustuse teatada komisjonile selle riigigarantii mis tahes võimalikust pikendamisest kauemaks kui esialgsed kuus kuud, mida esialgne luba hõlmas (vt 13. märtsi 2009. aasta otsuse punktid 39, 41 ja 44). Selles kontekstis ei oma tähtsust, et need olulised asjaolud on esitatud üksnes selle otsuse põhjenduste osas, mitte aga selle resolutsioonis, milles on üksnes esitatud otsus mitte esitada vastuväiteid, kuna seda resolutsiooni tuleb tõlgendada nende põhjenduste alusel (vt selle kohta Üldkohtu 30. aprilli 2007. aasta määrus T-387/04: EnBW Energie Baden-Württemberg vs. komisjon, EKL 2007, lk II-1195, punkt 127 ja seal viidatud kohtupraktika).

85

Tuleb täpsustada, et 13. märtsi 2009. aasta otsuse punktides 31 ja 32 tugines komisjon finantsasutuste teatisele, mille punktis 10 viidatakse päästmise ja ümberkorraldamise suuniste üldpõhimõtetele. Seega on nimetatud teatise punktis 30 nõutud sisuliselt, et tagatiskava kohaldamisel üksikjuhtumitele peab maksejõuetute finantsasutuste tegevuse jätkamise tagamiseks võetud erakorralisele päästmismeetmele järgnema sobivad abisaaja ümberkorraldamis- või likvideerimismeetmed, mis tähendab nõuet teatada komisjonile ümberkorralduskavast, mille eesmärk on finantsasutuse pikaajalise elujõulisuse taastamine, või likvideerimiskavast. Lisaks ilmneb sama teatise punktist 10 koostoimes päästmise ja ümberkorraldamise suuniste punktiga 15, et erakorralise päästmismeetme (nagu riigigarantii) kestus ei või põhimõtteliselt olla pikem kui kuus kuud. Samuti ilmneb nimetatud suuniste punkti 25 alapunktidest a ja c, et garantii vormis antud abi peab lõppema „mitte hiljem kui kuu[e] kuu[…]” pärast ja „abimeetmetest teatamisega peab kaasnema liikmesriigi kohustus edastada komisjonile hiljemalt kuus kuud pärast päästmisabimeetme lubamist ümberkorralduskava või likvideerimiskava või tõend laenu täieliku tagasimaksmise kohta ja/või garantii lõppemise kohta; […]”. Lõpuks on nende suuniste punktides 28 ja 29 täpsustatud esiteks, et „[k]omisjon võib algatada menetluse […], kui ta leiab, et […] garantiid on vääralt kasutatud, või kui pärast kuuekuuse tähtaja lõppemist ei ole [abi] mitte tagasimaksmine enam õigustatud”, ja teiseks, et „[p]äästmisabi heakskiitmine ei tähenda tingimata ümberkorralduskava alusel antava abi heakskiitmist; sellist abi tuleb hinnata selle enda omaduste põhjal”.

86

Lisaks ei ole hageja kahtluse alla seadnud komisjoni pädevust ELTL artikli 107 lõike 3 punkti b alusel piirata oma heakskiitu ajaliselt ja lisada sellele tingimuse, et liikmesriik peab täitma kohustusi, mis tal on finantsasutuste teatise alusel ning päästmise ja ümberkorraldamise suuniste alusel; ka ei ole ta kahtluse alla seadnud asjaolu, et käesolevas asjas on Portugali ametiasutused tegelikult võtnud endale kohustuse 13. märtsi 2009. aasta otsuses kirjeldatud viisil.

87

Esiteks ilmneb seega eelnenud kaalutlustest, et 13. märtsi 2009. aasta otsuse punktides 31 ja 32 on komisjon ustavalt järginud asjassepuutuvaid kriteeriume, mis on esitatud tema finantsasutuste teatises, mida on tõlgendatud koostoimes päästmise ja ümberkorraldamise suunistega; komisjoni ajutisele heakskiidule kehtestatud ajaline piirang ja tingimused tuginesid nimelt selle teatise kohaldamisele.

88

Teiseks tuleb märkida, et vaidlustatud otsuses järeldas komisjon nõuetekohaselt, et alates 5. juunist 2009 ei olnud 13. märtsi 2009. aasta otsuses esitatud asjassepuutuvad kriteeriumid kõnealuse abi lubamiseks täidetud või need ei olnud enam täidetud, kuna vastupidi Portugali ametiasutuste võetud kohustustele ei olnud nad esiteks esitanud BPP ümberkorralduskava ja teiseks olid nad pikendanud riigigarantiid kaks korda üle kuue kuu pikkuse ülemmäära, mis oli heaks kiidetud selle otsusega ja finantsasutuste teatisega (koostoimes päästmise ja ümberkorraldamise suunistega), ilma et nad oleksid komisjoni ametlikult nendest pikendamistest teavitanud.

89

Kolmandaks, mis puudutab kõnealuse abi kooskõla hindamist ELTL artikli 107 lõike 3 punktiga b, siis tuleb märkida, et komisjon märkis juba 13. märtsi 2009. aasta otsuse punktis 39 sisuliselt, et esiteks tagatise kõrgest tasemest hoolimata oli riigigarantii tasumäär oluliselt väiksem kui see, mida peetakse tavaliselt raskustes pankade puhul nõuetekohaseks, ja teiseks võis komisjon vaid erakorraliselt nõustuda, et selline tasumäär on sobiv, kui see tagab BPP säilimise lühikeseks päästmisperioodiks ja sedagi vaid tingimusel, et kuue kuu jooksul esitatakse ümberkorralduskava. See hinnang vastab nõuetele, mis on ette nähtud finantsasutuste teatise punktis 30 koostoimes päästmise ja ümberkorraldamise suuniste punktidega 15 ja 25, mille kohaselt päästmisabi võib olla üksnes ajutine ja tagastatav ning kestma mitte rohkem kui kuus kuud; selle järel peab esitama ümberkorralduskava või likvideerimiskava või tõendi laenu täieliku tagasimaksmise kohta ja riigigarantii korral tõendi selle garantii lõppemise kohta. Lisaks on komisjon nende kaalutlustega kooskõlaliselt märkinud vaidlustatud otsuse punktis 71, et riigigarantii tasumäär oli oluliselt väiksem kui see, mida peetakse tavaliselt nõuetekohaseks finantsasutuste teatise alusel, et lugeda abi kooskõlas olevaks, ja et sellise tasumäära lubamise tingimuseks 13. märtsi 2009. aasta otsuses oli ümberkorralduskava või likvideerimiskava esitamine.

90

Eelnevatest kaalutlustest ilmneb samuti, et hagejal ei ole alust väita, et see kontekst, milles komisjon ajutiselt lubas riigigarantiid oma 13. märtsi 2009. aasta otsusega, ei muutunud ja kehtis kuni 15. aprillini 2010.

91

Lõpuks ei saa hageja komisjonile ette heita ka seda, et ta tegi ilmse hindamisvea või eiras ELTL artikli 107 lõike 3 punkti b järgse ulatusliku kaalutlusõiguse piire (mida on täpsustatud finantsasutuste teatises), või kaldus õigusvastaselt kõrvale eeskirjadest, mille ta endale oli selle kohta kehtestanud (vt Euroopa Kohtu 11. septembri 2008. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-75/05 P ja C-80/05 P: Saksamaa jt vs. Kronofrance, EKL 2008, lk I-6619, punkt 60 ja seal viidatud kohtupraktika), sest komisjon on siinses asjas nõuetekohaselt järginud selle teatise eeskirju, et tunnistada kõnealune abi siseturuga kokkusobimatuks.

92

Seega on komisjon ELTL artikli 107 lõike 3 punktki b kohaldades ilmset hindamisviga tegemata või õigusnormi rikkumata järeldanud, et kuna sellist ümberkorralduskava või likvideerimiskava 5. juuniks 2009 ei esitatud, siis tuleb riigigarantii ning selle pikendamised pärast 5. juunit 2009 lugeda siseturuga kokkusobimatuks.

93

Seega tuleb käesolev väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

94

Esiteks heidab hageja käesoleva väite raames komisjonile sisuliselt ette seda, et ta ei arvestanud asjaolu, et riigigarantii ei andnud BPP-le ühtegi majanduslikku eelist, mis võiks põhjendada tagasinõudmise korraldust. Nimelt ei viinud selle garantii andmine ei BPP kahjumi vähenemiseni ega ka tema ebakindla finantsseisundi muutmiseni. Niisiis ei ole tagasinõudmise korraldus kooskõlas esmase eesmärgiga, milleks peab olema saadud majandusliku eelisega tekitatud konkurentsimoonutuse kõrvaldamine. Seetõttu rikkus vaidlustatud otsus ELTL artikli 108 lõiget 2.

95

Piisab viitest eespool punktides 56–58 esitatud kaalutlustele, et järeldada, et neljanda väite esimene osa tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata. Osas, kus hageja väidab, et riigigarantii andmine ei viinud BPP kahjumi mis tahes vähenemiseni ega tema ebakindla olukorra muudatuseni, on see argument tulemusetu. Nimelt suutis esiteks BPP üksnes selle tagatise tõttu saada soodsatel tingimustel laenu võlausaldajatelt pankadelt ja teiseks oli selle garantii tasumäär oluliselt väiksem kui see, mida peetakse tavaliselt raskustes pankade puhul nõuetekohaseks (vt vaidlustatud otsuse punkt 57 ja eespool punkt 89); hageja aga sellele järeldusele tegelikult vastu ei vaidle.

96

Teiseks väidab hageja esimese võimalusena, et komisjon eiras ELTL artikli 108 lõiget 2, määrates kõnealuse abi tagasimaksmise pelgalt menetluslikel alustel, st kuna ümberkorralduskava ei esitatud ega teavitatud riigigarantii pikendamistest. Seetõttu eiras vaidlustatud otsus „materiaalse õigluse, proportsionaalsuse ja adekvaatsuse põhimõtteid”. Teise võimalusena heidab hageja komisjonile ette seda, et ta õigusvastaselt määras abi tagasimaksmise 5. detsembrist 2008 kuni 5. juunini 2009 kestnud perioodi kohta, ehkki sellel ajavahemikul kehtis BPP suhtes selle abi lubamine vastavalt 13. märtsi 2009. aasta otsusele.

97

Mis puudutab teise osa peamist argumenti, siis tuleb meenutada, et ELTL artikli 108 lõike 2 esimest lõiku rakendava määruse nr 659/1999 artikli 14 lõikes 1 on märgitud, et kui ebaseadusliku abi korral tehakse negatiivne otsus, nõuab komisjon, et kõnealune liikmesriik peab võtma kõik vajalikud meetmed, et abisaajalt abi tagasi saada, välja arvatud siis, kui selline tagastamine on vastuolus liidu õiguse üldpõhimõtetega. Lisaks, vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale on ebaseadusliku abi kaotamine tagasinõudmise teel loogiline järeldus avastusele, et abi ei ole seaduslik. Seega liikmesriik, kes on ebaseadusliku abi tagasinõudmist kohustava otsuse adressaat, peab võtma kõik vajalikud meetmed, et kindlustada nimetatud otsuse täitmine. Sellega seoses peab asjaomane riik võlgnetavad summad tegelikult tagasi saama (vt Euroopa Kohtu 29. märtsi 2012. aasta otsus kohtuasjas C‑243/10: komisjon vs. Itaalia, punkt 35 ja seal viidatud kohtupraktika).

98

Lisaks on selle tagasinõudmiskohustuse eesmärk taastada olukord, mis esines turul enne abi andmist. Täpsemalt on siseturuga kokkusobimatu abi tagasinõudmise eesmärk kõrvaldada konkurentsimoonutus, mille on põhjustanud konkurentsieelis, mis on selle abi saajal turul võrreldes tema konkurentidega, ning taastada seega abi maksmisele eelnenud olukord (vt selle kohta Euroopa Kohtu 4. aprilli 1995. aasta otsus kohtuasjas C-348/93: komisjon vs. Itaalia, EKL 1995, lk I-673, punkt 27, ja 17. novembri 2011. aasta otsus kohtuasjas C-496/09: komisjon vs. Itaalia, EKL 2011, lk I-11483, punkt 61). Neid põhimõtteid mainitakse ka komisjoni teatise „Ebaseaduslik ja [sise]turuga kokkusobimatu riigiabi: abi tagasinõudmist käsitlevate komisjoni otsuste tõhus rakendamine liikmesriikides” (ELT 2007, C 272, lk 4) punktides 13 ja 14.

99

Arvestades neid põhimõtteid ja asjaolu, et käesolevas asjas järeldas komisjon vaidlustatud otsuses nõuetekohaselt, et esineb siseturuga kokkusobimatu riigiabi, mis on järelikult õigusvastane, siis tuleb järeldada, et ta määras õigustatult, et Portugali riik peab tagasi nõudma kõnealuse abi, sh eelise, mis oli seotud riigigarantii andmisega. Nimelt, nagu on märgitud eespool punktides 56, 73 ja 95, sai BPP selle garantii andmise tõttu majandusliku eelise, mis võis mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust ja moonutada konkurentsi, ja mis õigustas seega selle konkurentsieelise tagasinõudmist, et taastada asjaomasel turul abi andmisele eelnenud olukord. Seetõttu ei ole põhjendatud hageja peamine argument, et komisjon määras abi tagasinõudmise pelgalt menetluslikel põhjustel, ning see tuleb tagasi lükata.

100

Mis puudutab teise võimalusena esitatud küsimust, kas komisjonil oli õigus määrata riigigarantiiga antud eelis, mis vastas ajavahemikule 5. detsembrist 2008 kuni 5. juunini 2009 (vt vaidlustatud otsuse punktid 71 ja 85), mida hõlmas 13. märtsi 2009. aasta otsuse ajutine luba, siis tuleb esmalt viidata eespool punktides 88 ja 89 esitatud kaalutlustele.

101

Sellega seoses tuleb täpsustada, et päästmise ja ümberkorraldamise suuniste (mille üldpõhimõtted on finantsasutuste teatise punkti 10 alusel kohaldatavad) punkt 15 ja punkti 25 alapunktid a ja c ei võta seisukohta tagasinõudmise korralduse eseme, sisulise või ajalise ulatuse ega rakendamiskorra kohta. Niisiis on suuniste punkti 25 alapunktides a ja c üksnes kirjeldatud, millistel tingimustel päästmisabi võimalik lubamine võib toimuda. Nende suuniste punkti 25 alapunkti a sätete kohaselt on nõutud, et pärast maksimaalset kuue kuu pikkust tähtaega tuleb „kõik laenud […] tagasi maksta ja kõik garantiid peavad lõppema”, ning samade suuniste punkti 25 alapunkti c kohaselt on samuti nõutud, et tuleb esitada „tõend laenu täieliku tagasimaksmise kohta ja/või garantii lõppemise kohta”. Viidatud punkt 25 ei määratle seega taolise laenu või garantii andmisega seotud eelist ega ka viisi, kuidas selle summa tuleb arvutada; viimase määratleb garantiide osas [komisjoni teatise EÜ […] artiklite 87 ja 88 kohaldamise kohta garantiidena antava riigiabi suhtes (ELT C 155, lk 10, edaspidi „garantiide teatis”)] punkt 4.2 ning komisjoni 19. jaanuari 2008. aasta teatis viite- ja diskontomäärade kindlaksmääramise meetodi läbivaatamise kohta (ELT C 14, lk 6; edaspidi „viitemäärade arvutamise teatis”).

102

Siiski, piirates võimaluse lubada päästmisabi, mis on antud „laenugarantiide või laenudena”, sellise abiga, mis on laadilt „ajutine ja tagastatav”, tuginevad päästmise ja ümberkorraldamise suuniste punktid 15 ja 25 üldisele eeldusele, et mis tahes eelis, mis on mis tahes vormis päästmisabina ajutiselt antud, tuleb tagastada, kui selle ajutise andmise lubamise tingimused ei ole täidetud või ei ole enam täidetud. See tõlgendus vastab päästmisabi tagastatavale laadile ja olemusele, milleks on lubada raskustes oleval ettevõtjal ületada lühike kriisiperiood, mille lõppedes ta kas suudab end ise jalule ajada (mis tähendab tema kohustust abi tagasi maksta) või esitab ümberkorraldus- või likvideerimiskava. Riigigarantii korral nõuab see põhimõte tingimata majandusliku eelise tagastamist, mille abisaaja sai selle garantii kestuse ajal, kuna selle pelk kehtetuks tunnistamine ex nunc mõjuga ei ole selleks piisav ja lisaks on see vastuolus tagastamise mõistega, nagu on meenutatud eespool punktides 97 ja 98.

103

Arvestades, et käesolevas asjas ei täitnud Portugali ametiasutused kohustusi, mis tulenesid 13. märtsi 2009. aasta otsusest, mis tugines finantsasutuste teatise punkti 30 üksühesele ja kooskõlalisele kohaldamisele, koostoimes päästmise ja ümberkorraldamise suuniste punktidega 15 ja 25, siis oli komisjonil õigus lisada see periood tagasinõudmise korraldusse, et antud eelis täielikult tagastataks.

104

Seetõttu ei saa hageja komisjonile ette heita ELTL artikli 108 lõike 2 rikkumist, kui ta kohustas riigigarantii andmisega seotud eelise tagasinõudmist 5. detsembri 2008 ja 5. juuni 2009 vahele jääva perioodi osas.

105

Järelikult tuleb teise väite teise võimalusena esitatud argument samuti tagasi lükata.

106

Kolmandaks, mis puudutab tagasinõutava summa arvutamist, siis heidab hageja komisjonile ette seda, et ta eiras eelkõige vaidlustatud otsuse punktis 82 esmalt garantiide teatise punkti 4.2, teiseks tasumäära tingimusi vastavalt Portugali 20. oktoobri 2008. aasta seadusele 60-A/2008, mis käsitleb erikorda Portugalis asutatud krediidiasutustele garantiide andmise kohta, mida rakendati 23. oktoobri 2008. aasta määrusega 1219-A/2008, mis kiideti heaks otsusega K(2008) 6527, ja kolmandaks Portugalis 2008. aasta detsembri ja 2010. aasta aprilli vahel siseriiklike finantsasutuste antud uute laenutehingute suhtes kehtinud hinnavahesid („spreads”).

107

Mis puudutab esimest argumenti, siis täpsustab hageja, et garantiide teatise punktis 4.2 esitatud kriteeriumid vastavad „peamisele kriteeriumile” ja „teisesele kriteeriumile”. Seega ei oleks komisjon pidanud väidetava abi summat arvutama „teoreetilise turuintressimäära ja riigigarantii abil saadud intressimäära vahena pärast tagatistasude mahaarvamist”, kuna turul oli võrreldavaid elemente, mida ei analüüsitud.

108

Sellega seoses tuleb meelde tuletada, et garantiide teatise punktis 4.2 on sätestatud, et „[ü]ksikgarantii puhul tuleb garantiiga antava toetuse rahaline väärtus arvutada garantii turuhinna ja tegelikult makstud hinna vahena”. Selles punktis on lisaks täpsustatud järgmist:

„Kui turg ei paku garantiisid asjaomase tehinguliigi jaoks, ei ole garantii turuhind kättesaadav. Sellisel juhul tuleb abielement arvutada samal viisil nagu sooduslaenu toetusekvivalent, nimelt selle konkreetse turuintressimäära, mida kõnealune ettevõtja oleks ilma garantiita maksnud, ning riigigarantii abil saadud intressimäära vahena pärast kõigi garantiimaksete arvessevõtmist. Komisjon rõhutab, et kui turuintressimäära ei ole ja kui liikmesriik soovib kasutada selle asemel viitemäära, kehtivad üksikgarantii abi osatähtsuse väljaarvutamise viitemäärasid käsitlevas teatises sätestatud tingimused […]. See tähendab, et tehingu, garanteeritava ettevõtja ja esitatud tagatiste riskiprofiiliga arvestamiseks tuleb pöörata piisavalt tähelepanu baasmäärale lisatava hüvitise suurusele”.

109

Neist sätetest tuleneb, et kui komisjon järeldab, et kõnealust garantiid ei antud turuhinnaga, peab ta arvutama abielemendi „samal viisil nagu sooduslaenu toetusekvivalen[di]”, ilma et ta saaks oma kaalutlusõigust ise piirates (vt eespool punktis 91 viidatud kohtupraktika) sellest kohustusest või arvutamise meetodist kõrvale kalduda.

110

Siiski ilmneb vaidlustatud otsuse punktide 81 ja 82 sõnastusest, et vaatamata nõuetekohasele viitele garantiide teatisele, nagu see on avaldatud Euroopa Liidu Teatajas ja kohaldatav siinses asjas, on komisjon ekslikult maininud oma eelmise teatise „[EÜ] artiklite 87 ja 88 kohaldamise kohta garantiidena antava riigiabi suhtes” (EÜT 2000, C 71, lk 14; ELT eriväljaanne 08/01, lk 369) sätteid, ja eelkõige selle punkti 3.2 esimest taanet, milles on märgitud, et „[l]aenugarantii sularahaekvivalendi võib vastaval aastal arvutada […] samal viisil nagu sooduslaenu toetusekvivalendi, kusjuures intressitoetus väljendab turu intressimäära ning riigigarantii abil saadud määra vahet pärast kõigi garantiimaksete mahaarvamist”. Nimelt tuletas komisjon vaidlustatud otsuse punktis 82 sisuliselt meelde, et kuna riigigarantii tasumäära puhul ei ole asjakohast turul kohaldatavat hinda võimalik kindlaks teha, siis tuleb kindlaks määrata mõistlik võrdlusalus. Ilma et komisjon oleks eespool punktis 108 osundatud absoluutsele ja tingimusteta kohustusele viidanud, täpsustas ta järgmist:

111

Siiski tuleb märkida, et käesolevas asjas valis komisjon kõnealuse garantiiga seotud majandusliku eelise summa arvutamise meetodi, mille ta oleks igal juhul pidanud valima vastavalt garantiide teatise punktile 4.2, st sooduslaenu toetusekvivalendi arvutamise meetodi. Selles olukorras ei saa vaidlustatud otsuse lähenemisviisi kahtluse alla seada asjaolu, et komisjon on üksnes ekslikult tsiteerinud eelneva teatise sätteid ja kasutanud mõistet „võib”, mitte aga mõistet „tuleb”.

112

Seetõttu tuleb esimene argument tagasi lükata osas, kus selles viidatakse garantiide teatise punkti 4.2 rikkumisele; seevastu riigigarantii turuhinna kindlaksmääramiseks võrreldavate asjaolude võimalikku olemasolu turul tuleb hinnata teise ja kolmanda argumendi raames.

113

Teise ja kolmanda argumendiga heidab hageja komisjonile ette, et ta ei võtnud arvesse Portugalis asutatud krediidiasutustele antud garantiide erikorras sätestatud tasumäära, mis oli komisjoni otsusega K(2008) 6527 heaks kiidetud, ega hinnavahedega („spreads”), mis kehtisid Portugalis 2008. aasta detsembri ja 2010. aasta aprilli vahel siseriiklike finantsasutuste antud uute laenutehingute suhtes, mis olid oluliselt madalamad vaidlustatud otsuses märgitust, arvestades eelkõige tagatiste kõrget väärtust.

114

Mis puudutab teist argumenti, siis piisab märkimisest, nagu seda tegi ka komisjon, et see erikord pidas silmas üksnes Portugali finantsasutusi, mis täitsid kõnealuse seaduse esitatud maksejõulisuse tingimused, mida komisjon eespool viidatud otsuse punktis 39 ka arvesse võetakse. Seega järeldas komisjon õigustatult, et raskustes ja pankroti äärel olevale finantsasutusele, nagu BPP oli riigigarantii andmise hetkel, ei saanud kohaldada seda erikorda ega ka järelikult seal sätestatud intressimäärasid. Komisjon tõi põhjendatult ka välja, et igal juhul ei vasta selle erikorra tasumäärad juba oma määratluse kohaselt turu tingimustele.

115

Mis puudutab kolmandat argumenti, et komisjon oleks pidanud arvesse võtma hinnavahesid („spreads”), st turumäärasid, mis kehtisid Portugalis 2008. aasta detsembri ja 2010. aasta aprilli vahel, siis tuleb märkida, et arvestades BPP rahalist olukorda kõnealuse abi andmise hetkel, järeldas komisjon põhjendatult, et oli ebatõenäoline, et BPP saaks pangalaenu turult ilma Portugali riigi sekkumiseta, ja et riigigarantii tasumäära puhul ei ole asjakohast turul kohaldatavat hinda võimalik kindlaks teha (vaidlustatud otsuse punktid 81 ja 82). Nimelt olid kõnealuse garantii andmise aluseks olevad asjaolud – eelkõige esiteks BPP finantsraskused, mistõttu Portugali keskpank vabastas ta ajutiselt maksekohustustest, teiseks BPP turul püsimiseks vajalike vahendite väga suur summa, st 450 miljonit eurot, ja kolmandaks kriis siseriiklikel, Euroopa ja maailma finantsturgudel – sellised, et komisjon võis viga tegemata järeldada, et tagatiste suurusele vaatamata ei oleks BPP suutnud turul saada võrreldavat garantiid sellise summaga finantstoetusele. Seetõttu tugines komisjon põhjendatult garantiide teatise punkti 4.2 alusel sooduslaenu toetusekvivalendi arvutamise meetodile.

116

Selles olukorras tuleb käesolev väide tervikuna põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

122

Käesolevas väites märgib hageja sisuliselt, et õiguskindluse ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtetega on vastuolus kõnealuse abi tagasinõudmise korraldus, vähemalt osas, mis puudutab 5. detsembri 2008 ja 5. juuni 2009 vahele jäävat perioodi, mille kohta 13. märtsi 2009. aasta otsus oli loa andnud. Hageja sõnul võis BPP õiguspäraselt uskuda esiteks, et menetlus „jätkus seaduslikku rada pidi”, ja et teiseks ja teise võimalusena oli riigigarantii sellel perioodil kokkusobiv siseturuga.

[…]

124

Sissejuhatavalt tuleb täpsustada, et käesoleva väite raames esitatud hageja arutluskäik tugineb üksnes argumentidele, mis käsitlevad tema väidetavate õiguspäraste ootuste või lootuste luhtumist, mitte aga õiguskindluse põhimõtte rikkumist, nagu seda on kohtupraktikas tõlgendatud (Euroopa Kohtu 29. aprilli 2004. aasta otsus kohtuasjas C-17/01: Sudholz, EKL 2004, lk I-4243, punkt 34, ja 7. juuni 2005. aasta otsus kohtuasjas C-17/03: VEMW jt, EKL 2005, lk I-4983, punkt 80). Seega tuleb analüüsi piirata õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte väidetava rikkumisega.

125

See põhimõte kaitseb igat õigussubjekti, kellel liidu institutsioon, organ või asutus on konkreetseid tagatisi andes tekitanud põhjendatud lootusi. Niisuguste tagatistena on käsitatavad mis tahes vormis edastatud täpne, tingimusteta ja ühtelangev teave (vt selle kohta Euroopa Kohtu 16. detsembri 2010. aasta otsus kohtuasjas C-537/08 P: Kahla Thüringen Porzellan vs. komisjon, EKL 2010, lk I-12917, punkt 63, ja 13. juuni 2013. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑630/11 P–C‑633/11 P: HGA jt vs. punkt 132). Seega, arvestades komisjoni poolt riigiabi suhtes läbiviidava kontrolli kohustuslikku laadi, võivad abi saanud ettevõtjad abi seaduslikkuse suhtes õiguspärasele ootusele tugineda põhimõtteliselt vaid siis, kui abi andmisel on järgitud ELTL artiklis 108 ette nähtud menetlust, ja hoolas ettevõtja peab suutma üldjuhul kindlaks teha, kas seda menetlust järgiti. Eriti juhul, kui abi antakse komisjonile eelnevalt teatamata, mistõttu see on ELTL artikli 108 lõike 3 kohaselt ebaseaduslik, ei saa abisaajal sel momendil olla õiguspärast ootust, et abi andmine on nõuetekohane (vt Euroopa Kohtu 8. detsembri 2011. aasta otsus kohtuasjas C‑81/10 P: France Télécom vs. komisjon, punkt 59 ja seal viidatud kohtupraktika).

126

Nende kohtupraktikast tulenevate põhimõtete alusel tuleb hinnata hageja käesoleva väite toetuseks esitatud erinevate etteheidete ja argumentide põhjendatust.

127

Esiteks ei väitnud hageja, et komisjon esitas talle haldusmenetluse mis tahes faasis täpseid kinnitusi, mis võisid temas tekitada põhjendatud lootusi. Nimelt, nagu juba eespool punktis 119 on märgitud, esitati 13. märtsi 2009. aasta otsuses üksnes ajutine ja kiireloomuline hinnang kõnealuse abi kokkusobivuse kohta, ning sellega kaasnes tingimus, et Portugali ametiasutused peavad täitma oma kohustust esitada kuue kuu jooksul, st 5. juuniks 2009, BPP ümberkorralduskava ja teatama komisjonile riigigarantii mis tahes võimalikust pikendamisest esialgsest kuuest kuust pikemaks perioodiks. Lisaks ilmneb juba 13. märtsi 2009. aasta otsuse punktide 39, 41 ja 44 koostoimes tõlgendamisest, kusjuures hageja ei vaidle vastu, et BPP oli sellest haldusmenetluse ajal teadlik, ning algatamise otsuse punktidest 8–10 (vt eespool punkt 13), et BPP ei saanud tugineda õiguspärasele ootusele, et selle menetluse lõppedes tunnistatakse kõnealune abi lõpuks siseturuga kokkusobivaks.

128

Teiseks, mis puudutab 13. märtsi 2009. aasta otsuse vastuvõtmise ja vaidlustatud otsuse vastuvõtmise vahel kulunud aega, siis ei esita hageja ühtegi argumenti, mis tõendaks, et see oli ebamõistlik või võis BPP-s tekitada õigustatud lootusi. Vastupidi, komisjon tuletas Portugali ametiasutustele 15. juulil ja 6. oktoobril 2009 (st peatselt pärast 5. juuni 2009. aasta tähtaja möödumist) meelde vajadust esitada BPP ümberkorralduskava (vt eespool punkt 11). Lisaks võttis komisjon alles ligi kuu aega pärast seda (10. novembril 2009) vastu menetluse algatamise otsuse (mis, tõsi küll, avaldati Euroopa Liidu teatajas alles 6. märtsil 2010), milles esitati põhjused, miks komisjonil olid kahtlused riigigarantii kokkusobivuse osas siseturuga (algatamise otsuse punktid 8–10). Lisaks märkis komisjon selle otsuse punktis 9 selgelt, et kui puudub ümberkorralduskava, ei saa ta „hinnata, kas 5. detsembril 2008 antud riigigarantii ja selle pikendamine 5. juunil 2009 [olid] kokkusobivad [sise]turuga nii garantii kestuse kui ka tasumäära osas”. Selle otsusega kaasnes Portugali ametiasutustele esitatud korraldus esitada BPP ümberkorralduskava hiljemalt 22. detsembriks 2009 (vt eespool punkt 12); kusjuures hageja ei väida isegi seda, et BPP ei olnud sellest tollel hetkel teadlik.

129

Sellest tuleneb, et algatamise otsuses seadis komisjon kahtluse alla riigigarantii kokkusobivuse siseturuga tervel käsitletaval perioodil, sh 5. detsembrist 2008 – 5. juunini 2009; ning selle aluseks olid eespool punktis 127 esitatud põhjendused. Selles olukorras ei saa hageja viidata asjaolule, et 13. märtsi 2009. aasta otsuse ja vaidlustatud otsuse vahel on möödunud 15 kuud, mille põhjal tal tekkisid õiguspärased ootused, et komisjon tunnistab kõnealuse abi siiski siseturuga kokkusobivaks. Sellega seoses ei ole asjaolu, et 13. märtsi 2009. aasta otsuses ei mainitud otsesõnu võimalust, et abi tunnistatakse hiljem kokkusobimatuks, mis võib kaasa tuua antud eelise ex tunc tagasinõudmise, piisav selliste õiguspäraste ootuste tekitamiseks, kuna komisjoni hilisem lähenemine järgis eespool punktides 85, 101 ja 102 meenutatud asjassepuutuvaid eeskirju ja kuna algatamise otsuses märgiti ühemõtteliselt, et kui BPP ümberkorralduskava ei esitata, ei pruugi komisjon haldusmenetluse lõppedes tehtava otsusega kinnitada või kehtima jätta 13. märtsi 2009. aasta otsuses otsustatud abi esialgset lubamist.

130

Kolmandaks tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata ja igal juhul tulemusetuse tõttu tagasi lükata hageja argument, et BPP ümberkorralduskava esitamata jätmine on tervikuna Portugali ametiasutuste süü. Nimelt, isegi kui olukord oleks selline ja sõltumata sellest, miks sellist kava komisjonile ei esitatud, ei saa seda tegemata jätmist komisjonile süüks arvata ega BPP ei saa tuletada sellest mis tahes õiguspärast ootust selles kontekstis. Vastupidi, nagu eespool punktis 128 märgiti, pärast 5. juuni 2009. aasta tähtaja möödumist võttis komisjon kõik sobivad meetmed, et ärgitada Portugali ametiasutusi talle kiiremas korras esitama BPP ümberkorralduskava.

131

Neljandaks, mis puudutab argumenti, et komisjon on oma varasema otsustuspraktikaga, mis puudutas finantskriisist mõjutatud finantsasutusi, loonud BPP-s õiguspärase ootuse, et lõpuks tunnistatakse kõnealune abi siseturuga kokkusobivaks, siis piisab märkimisest, et hageja ei väida ega tõenda, et nendes teistes juhtumites oli komisjon silmitsi olukorraga, mis on võrreldav siinse juhtumi aluseks oleva olukorraga. Lisaks ei vaielnud hageja vastu komisjoni kinnitusele, et nendes teistes juhtumites esitasid liikmesriigid puudutatud finantsasutuste ümberkorraldus- või likvideerimiskavad. Igal juhul, kuna hageja üritab selles kontekstis väita, et on rikutud võrdse kohtlemise põhimõtet tema kahjuks, siis seda aspekti käsitletakse seitsmenda väite raames, mille kohaselt on rikutud õigust „võrdsele kohtlemisele” (vt allpool punktid 136–143).

132

Viiendaks on tulemusetu ja igal juhul õiguslikult põhjendamata hageja argument, et tagasinõudmise korraldus on BPP suhtes „karistus” ja kahjustab tõsiselt tema investorite ja võlausaldajate huve. Nimelt ilmneb väljakujunenud kohtupraktikast, et õigusvastase abi tagasinõudmise korraldus ei kujuta endast kitsas tähenduses karistust, vaid selle eesmärk on üksnes abi andmisele eelnenud olukorra taastamine (vt selle kohta Euroopa Kohtu 24. septembri 2002. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-74/00 P ja C-75/00 P: Falck ja Acciaierie di Bolzano vs. komisjon, EKL 2002, lk I-7869, punktid 178–182; Üldkohtu 9. septembri 2009.aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑230/01–T‑232/01 ja T‑267/01–T‑269/01: Diputación Foral de Álava jt, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 377). Lisaks ei selgita hageja, kas ja mis ulatuses võib tagasinõudmise korralduse määratlemine „karistuseks” mõjutada selle kaitse ulatust, mis BPP-le võib õiguspärase ootuse kaitse põhimõttest tuleneda, kuna käesolevas asjas ei ole selle põhimõtte kohaldamise kriteeriumid täidetud.

133

Kuuendaks, arvestades eespool punktides 89 ja 99 esitatud kaalutlusi, siis väidab hageja ekslikult, et vaidlustatud otsus kohustas tagasimaksmise pelgalt menetluslikel põhjustel. Lisaks ei saa abisaajatel põhimõtteliselt tekkida õiguspärast ootust, et abi on seaduslik, kui see anti riigigarantii korduva pikendamise teel, mis käesoleval juhul rikkus kohustust komisjoni eelnevalt teavitada ning keeldu seda abi rakendada vastavalt ELTL artikli 108 lõikele 3, ning oli seetõttu õigusvastane (vt selle kohta eespool punktis 125 viidatud kohtuotsus France Télécom vs. komisjon, punkt 59 ja seal viidatud kohtupraktika).

134

Lõpuks väidab komisjon õigustatult, et liikmesriikide kohustus nõuda tagasi õigusvastane ja siseturuga kokkusobimatu abi ei ole piiratud või kahtluse alla seatud asjaoluga, et abisaaja on maksejõuetu (Euroopa Kohtu 14. septembri 1994. aasta otsus kohtuasjas C-42/93: Hispaania vs. komisjon, EKL 1994, lk I-4175, punkt 33).

135

Selles olukorras tuleb käesolev väide tervikuna tagasi lükata, kuna see on osaliselt põhjendamatu ja osaliselt tulemusetu.

136

Käesoleva väite põhjenduseks viitab hageja mitmele otsusele, mille komisjon on finantskriisi kontekstis teinud finantsasutustele antud abi valdkonnas. Hageja tuletab sellest sisuliselt, et BPP-d koheldi ebavõrdselt või ebaõiglaselt. Hageja sõnul on 27. märtsi 2012. aasta otsuses 2012/660/EL SA. 26909 (2011/K) meetmete kohta, mida Portugal rakendab panga Banco Português de Negócios (BPN) ümberkorraldamiseks (ELT L 301, lk 1), komisjon üles näidanud suuremat „tolerantsust” Portugali ametiasutuste suhtes kui siinses asjas, ehkki esiteks teatati mõlemast meetmest peaaegu samal ajal, teiseks olid ametiasutused ka BPN puhul hilinenud ümberkorralduskava esitamisega ja kolmandaks olid BPN kasuks antud toetusmeetmed, sh riigigarantii „rahalisest seisukohast võrreldamatult suuremad”.

[…]

138

Eespool punktis 136 kokku võetud hageja argumente arvestades tuleb käesolevat väidet mõista nii, et sellega peetakse silmas võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist.

139

Võrdse kohtlemise üldpõhimõte nõuab, et sarnaseid olukordi ei käsitletaks erinevalt ja erinevaid olukordi ei käsitletaks ühtemoodi, välja arvatud juhul, kui selline kohtlemine on objektiivselt õigustatud. Erinevate olukordade võrreldavust hinnatakse kõiki neid iseloomustavaid asjaolusid arvesse võttes. Need asjaolud tuleb kindlaks teha ning neile tuleb anda hinnang, arvestades eeskätt selle liidu akti eset ja eesmärki, mis kõnealuse vahetegemise sätestab. Lisaks tuleb arvestada selle valdkonna põhimõtteid ja eesmärke, kuhu vastav akt kuulub (Euroopa Kohtu 16. detsembri 2008. aasta otsus kohtuasjas C-127/07: Arcelor Atlantique et Lorraine jt, EKL 2008, lk I-9895, punktid 23, 25 ja 26 ning seal viidatud kohtupraktika, ja 12. mai 2011. aasta otsus kohtuasjas C-176/09: Luxembourg vs. parlament ja nõukogu, EKL 2011, lk I-3727, punktid 31 ja 32).

140

Seetõttu tuleb kontrollida, kas hageja on piisavalt tõendanud, et finantskriisi kontekstis tehtud komisjoni teiste otsuste aluseks olnud olukorrad olid vähemalt võrreldavad vaidlustatud otsuse aluseks oleva olukorraga.

141

Mis puudutab eelkõige BPN-i puudutava otsuse aluseks oleva olukorra võrreldavust vaidlustatud otsuse aluseks oleva olukorraga, siis hageja esitatud asjaolud ei ole piisavad kinnitamaks, et BPN ja BPP olid võrreldavas olukorras võrdse kohtlemise põhimõtte kohaldamiseks, kusjuures Portugali ametiasutuste poolt nende kahe panga heaks kavandatud abimeetmete enam-vähem samaaegne teatamine ei ole sellega seoses määrav. Niisiis ilmneb esiteks BPN otsuse punktidest 9–14, et erinevalt käesolevast asjast olid Portugali ametiasutused tegelikult esitanud komisjonile BPN ümberkorralduskava, kuigi nad tegid seda tõepoolest hilinemisega ja lisasid sinna hiljem komisjoni taotlusel täiendavat teavet. Teiseks oli BPN puhul komisjon algatanud 24. oktoobri 2011. aasta algatamise otsusega (ELT C 371, lk 14 ja 15) ametliku uurimismenetluse ELTL artikli 108 lõike 2 alusel mitte seetõttu, et täielikult puudus ümberkorralduskava, vaid seetõttu, et esialgu esitatud ümberkorralduskava oli muutunud BPN müügi tõttu kehtetuks ja et parandatud ümberkorralduskava esitamise järel pidi komisjon seda hindama. Arvestades seda, et Portugali ametiasutuste poolt BPP ümberkorralduskava esitamata jätmine oli määrav kõnealuse abi tunnistamisel siseturuga kokkusobimatuks (vt eelkõige vaidlustatud otsuse punkt 71), siis olemuslikud erinevused BPN ja BPP vastavates olukordades annavad iseenesest alust järeldada, et need olukorrad ei olnud võrreldavad, ja et seetõttu ei saa käesolevas asjas kohaldada hageja viidatud võrdse kohtlemise põhimõtet.

142

Mis puudutab hageja viidatud teisi otsuseid, siis piisab märkimisest, et ta ei esitanud täpsustusi, mis võimaldaks otsustada kõnealuste olukordade võimaliku võrreldavuse üle, nii et nende argumentidega ei saa eespool punktis 131 esitatud põhjustel nõustuda.

143

Seetõttu tuleb käesolev väide põhjendamatuse tõttu tervikuna tagasi lükata.

162

Kõigist eelnevatest kaalutlustest ilmneb, et hagi tuleb tervikuna rahuldamata jätta, ilma et oleks tarvis hinnata hageja taotlust, et komisjoni kohustataks kodukorra artikli 65 järgse menetlustoimingu alusel esitama toimikusse kostja vastuse lisas B.2 esitatud dokumendi tervikversiooni, sh sellele dokumendile lisatud teatud tõendeid.

163

Kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

164

Kuna kohtuotsus on tehtud hageja kahjuks, mõistetakse lisaks tema enda kohtukuludele, mis jäävad tema enda kanda, temalt välja ka komisjoni kohtukulud vastavalt viimati nimetatu nõuetele.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (neljas koda)

otsustab:

Vaidluse taust

Menetlus ja poolte nõuded

Õiguslik käsitlus

Tühistamisnõuete kokkuvõte

Kolmas väide, et faktide hindamisel on tehtud ilmne viga ja on rikutud ELTL artikli 107 lõiget 1

Sissejuhatavad märkused

BPP kasuks antud majandusliku eelise olemasolu

Majandustegevuse, kaubanduse mõjutamise ja konkurentsi mõjutamise kriteeriumid

Teine väide, et on rikutud ELTL artikli 107 lõike 3 punkti b

Poolte argumentide uuesti esitamine

13märtsi 2009. aasta otsuse sisu uuesti esitamine

Vaidlustatud otsuse sisu uuesti esitamine

Hinnang

Neljas väide, et on rikutud ELTL artikli 108 lõiget 2

Viies väide, et on rikutud „hea halduse” põhimõtet

Kuues väide, et on rikutud õiguskindluse ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtteid

Seitsmes väide, et on rikutud õigust „võrdsele kohtlemisele”

Esimene väide, et põhjendused on puudulikud

Kohtukulud