1

Hageja Orange Polska S.A. on sideettevõtja, mis asutati pärast seda, kui Telekomunikacja Polska S.A. (edaspidi „TP”) oli 7. novembril 2013 omandanud kaks äriühingut: Orange Polska sp. z o.o. ja Polska Telefonia Komórkowa sp. z o.o. (edaspidi „PTK”). Hageja on seega 1991. aastal riigimonopoli Poczta Polska, Telegraf i Telefon erastamise järgselt asutatud sideettevõtja TP õigusjärglane.

2

22. juunil 2011 võttis Euroopa Komisjon vastu TP‑le adresseeritud otsuse K(2011) 4378 (lõplik) Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 102 kohase menetluse kohta (juhtum COMP/39.525 – Poola elektrooniline side) (edaspidi „vaidlustatud otsus”).

3

Vaidlustatud otsus puudutab interneti lairibavõrgule juurdepääsu hulgiteenuseid eraldatud juurdepääsu kaudu kliendiliinile Poolas aastatel 2005‐2009.

4

Kliendiliin on füüsiline metalljuhtmete keerdpaar üldkasutatavas tavatelefonivõrgus, mis ühendab sidevõrgu lõpp-punkti abonendi ruumides peajaotla või samaväärse seadmega tavatelefonivõrgus.

5

Eraldatud juurdepääs kliendiliinile võimaldab uutel turuletulijatel – keda nimetatakse tavaliselt „alternatiivsed operaatorid” (edaspidi „AO‑d”), vastandades neid pikaajalistele sidevõrguoperaatoritele – kasutada nende pikaajaliste operaatorite juba olemasolevat sidetaristut selleks, et pakkuda lõppkasutajatele erinevaid teenuseid, konkureerides pikaajalise operaatoriga. Eraldatud juurdepääs kliendiliinile hakkas välja arenema ja seda hakati reguleerima seoses sidevaldkonna liberaliseerimisega. Selline areng toimus peamiselt seetõttu, et AO‑del ei olnud majanduslikult tulus hakata välja ehitama tehnoloogilise jõudluse ja geograafilise ulatuse seisukohast sarnast sidetaristut, mis oli juba olemas pikaajalistel operaatoritel.

6

Eraldatud juurdepääsu kliendiliinile hakati Euroopa Liidus rakendama nn „investeeringuskaala” kontseptsiooni alusel. Nimetatud kontseptsiooni kohaselt valivad AO‑d pikaajalise operaatori võrgule juurdepääsuks kõigepealt tehnoloogiliselt kõige odavamad lahendused, nagu pikaajalisele operaatorile kuuluvate kliendiliinide hulgirent. Seejärel, kui neil on tekkinud kliendibaas, võtavad AO‑d kasutusele lahendused, mis nõuavad rohkem investeeringuid, et ehitada välja pikaajaliste operaatorite võrguga ühendatud nende endi võrgu osad. Viimati nimetatud lahendus on küll kallim, kuid annab AO‑dele rohkem sõltumatust pikaajalisest operaatorist ning võimaldab pakkuda abonentidele komplekssemaid ja mitmekülgsemaid teenuseid.

7

Erinevate sideteenuste seas, mida lõppkasutajatele võidakse kliendiliini kaudu osutada, on kiire andmeedastus interneti püsiühenduseks ja multimeediarakendusteks digitaalse abonendiliini (Digital Subscriber Line või DSL) tehnoloogiat kasutades.

8

Interneti kiire püsiühenduse teenust võib pakkuda ka muude tehnoloogiliste lahenduste baasil, mis kasutavad muid taristuid, näiteks suure võimsusega kiudoptilisi uusi kliendiliine, kaabeltelevisiooni taristuid (kaabelmodemi tehnoloogia) või LAN Ethernet võrke, mille territoriaalset ulatust saab laiendada WLAN tehnoloogiaid kasutades, mis võimaldavad andmeedastust raadiolainete abil (Wireless-Fidelity või Wi-Fi). Nende taristute suurus on siiski üldjuhul piiratud ja nende väljaarendamiseks tuleb teha suuri investeeringuid.

9

Juba olemasolevate ja väga suuri geograafilisi alasid hõlmavate taristute kasutus on seega põhjus, miks DSL tehnoloogia on populaarsem kui alternatiivsed tehnoloogiad. Aastatel 2005‐2010 püsis Poolas DSL tehnoloogia osakaal interneti kiire püsiühenduse tehnoloogiate turul kogu aeg üle 50%, kuigi selle osakaal vähenes (62 protsendilt üle 50 protsendile).

10

AO‑d, kes soovivad lõppkasutajatele pakkuda kiire internetiühenduse teenust DSL tehnoloogia baasil, võivad pikaajaliselt võrguoperaatorilt osta lairibaühenduse hulgitooteid. Poola turul pakuti vaidlustatud otsuses käsitletaval ajal kahte lairibaühenduse hulgitoodet, milleks olid esiteks eraldatud juurdepääs kliendiliinile sõna otseses tähenduses (Local Loop Undbundling, edaspidi „LLU ühendus”) ja teiseks nö „lairiba” ühendus (Bitstream Access, edaspidi „BSA ühendus”).

11

LLU ühendus erineb BSA ühendusest lisaks tehnoloogilistele erisustele kahe peamise aspekti poolest. Esiteks eeldab LLU ühendus, et AO‑d ehitavad välja oma võrgu osad, et pääseda füüsiliselt ligi pikaajalise operaatori taristule. Seetõttu nõuab see AO‑delt suuremaid investeeringuid. Teiseks annab see AO‑dele suurema vabaduse määrata ise kindlaks jaeklintidele pakutavate teenuste parameetrid ning võimaluse pakkuda neile nii internetiühenduse teenuseid kui ka kõneteenuseid. BSA ühendus on küll odavam, kuid AO‑de jaoks tehnoloogiliselt piiratum.

12

Pikaajalise operaatori võrgule juurdepääsu loomine on mitmest etapist koosnev protsess, olenemata sellest, kas see toimub BSA või LLU ühenduse kaudu. Eristada võib kolme peamist võrgule juurdepääsu loomise etappi. Kõigepealt lepivad AO‑d ja pikaajaline operaator kokku viimase võrgule juurdepääsu tingimustes. Seejärel ühendatakse AO‑d pikaajalise operaatori võrku. Lõpuks taotlevad AO‑d abonendi liini aktiveerimist. Kõik need juurdepääsu loomise etapid koosnevad mitmest alaetapist, mille eesmärk on muu hulgas leida tehnoloogilisi lahendusi BSA või LLU ühenduse rakendamiseks. Nendes kolmes etapis võivad AO‑d nõuda pikaajaliselt operaatorilt tema võrgu kohta üldise teabe esitamist.

13

Eraldatud juurdepääsu kliendiliinile reguleerivad liidu tasandil muu hulgas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2000. aasta määrus (EÜ) nr 2887/2000, mis käsitleb eraldatud juurdepääsu kliendiliinile (EÜT L 336, lk 4; ELT eriväljaanne 13/26, lk 83) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. märtsi 2002. aasta direktiiv 2002/21/EÜ, elektrooniliste sidevõrkude ja ‑teenuste ühise reguleeriva raamistiku kohta (raamdirektiiv) (EÜT L 118, lk 33; ELT eriväljaanne 13/29, lk 349). Nende aktide sätteid kohaldati Poolas juba enne liiduga ühinemist järjestikuste muudatuste alusel, mis viidi sisse sideseadusesse (ustawa Prawo telekomunikacyjne).

14

Sisuliselt kohustavad need õigusnormid operaatorit, kes on riigi reguleeriva asutuse poolt määratletud kui märkimisväärse turujõuga operaator ‐ kes tavaliselt ongi pikaajaline operaator ‐, võimaldama AO‑dele eraldatud juurdepääsu tema kliendiliinile ja seotud teenustele tingimustel, mis on läbipaistvad, õiglased ja mittediskrimineerivad ning vähemalt sama soodsad kui standardpakkumise tingimused. Standardpakkumine kehtestatakse riigi reguleeriva asutuse haldusmenetluses. Märkimisväärse turujõuga operaator on kohustatud ette valmistama standardpakkumise projekti ja esitama selle nimetatud asutusele heakskiitmiseks. Seejärel konsulteeritakse standardpakkumise projekti teemal turuosalistega. Riigi reguleerival asutusel on õigus nõuda, et standardpakkumise projekti viidaks sisse muudatusi, ning konsulteerimise lõpus võtab ta vastu otsuse, millega kehtestatakse lõplik standardpakkumine.

15

Lisaks rollile, mis on riigi reguleerival asutusel märkimisväärse turujõuga operaatori kindlakstegemise ja standardpakkumise kindlaksmääramise menetluses, täidab ta ka muid ülesandeid. Muu hulgas võib ta omal algatusel või huvitatud operaatori nõudel sekkuda, et tagada turul diskrimineerimise vältimine, aus konkurents ja majanduslik tasuvus ning võtta vastu siduvaid otsuseid vaidluste lahendamiseks märkimisväärse turujõuga operaatori ja AO‑de vahel.

16

Poola riigi reguleeriv asutus, st side ja posti reguleerimise ameti (Urząd Regulacji Telekomunikacji i Poczty) direktor, kes alates 16. jaanuarist 2006 asendati elektroonilise side ameti (Urząd Komunikacji Elektronicznej, edaspidi viidatuna siseriiklikule reguleerivale asutusele „UKE”) direktoriga, tuvastas, et TP‑l on märkimisväärne turujõud lairibaühenduse hulgiturul. Seetõttu oli TP kohustatud tagama AO‑dele läbipaistva ja mittediskrimineeriva juurdepääsu oma lairibavõrgule ning esitama nii BSA ühenduse kui ka LLU ühenduse teenuse standardpakkumised. Pärast seda, kui huvitatud isikutega oli nende pakkumiste teemal konsulteeritud, kehtestati need lõplikult siseriikliku reguleeriva asutuse otsustega. LLU ühenduse esimene standardpakkumine kehtestati 28. veebruaril 2005 ja BSA ühenduse teenuse esimene standardpakkumine (edaspidi „BSA standardpakkumine”) 10. mail 2006. Neid pakkumisi muudeti hiljem mitu korda UKE järjestikuste otsustega.

17

Alates 2005. aastast sekkus siseriiklik reguleeriv asutus mitmel korral selleks, et sundida TP‑d täitma oma õigusnormidest tulenevaid kohustusi, ning määras viimasele muu hulgas ka trahve. 2009. aastal algatas UKE menetluse, mille lõpuks pidi TP funktsioonipõhiselt osadeks jaotatama. Selle osadeks jaotamise vältimiseks sõlmisid TP ja UKE 22. oktoobril 2009 vastastikuse mõistmise memorandumi (edaspidi „UKE kokkulepe”), mille alusel võttis TP endale vabatahtlikult kohustuse esiteks järgida õigusnormidest tulenevaid kohustusi, sõlmida AO‑dega juurdepääsutingimuste kokkuleppeid asjassepuutuvates standardpakkumistes ette nähtud tingimustel ning järgida AO‑de diskrimineerimise keelu põhimõtet. Lisaks kohustus ta ka kehtestama AO‑de tellimuste prognoosisüsteemi, andma juurdepääsu oma rakendustele, et AO‑del oleks võimalik saada üldist vajalikku teavet, ja loobuma kaebustest, mis ta oli esitanud UKE nende otsuste peale, millega kehtestati standardpakkumised või muudeti tema ja AO‑de vahel sõlmitud juurdepääsutingimuste kokkuleppeid. Lõpuks võttis TP endale kohustuse investeerida oma lairibavõrgu ajakohastamisse, mis lubaks luua vähemalt 1200000 uut lairibaühenduse liini.

18

Ajavahemikul 2008. aasta 23. septembrist kuni 26. septembrini viis komisjon koostöös Poola konkurentsiasutusega nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määruse (EÜ) nr 1/2003 [ELTL] artiklites [101] ja [102] sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (EÜT 2003, L 1, lk 1; ELT eriväljaanne 08/02, lk 205) artikli 20 lõike 4 alusel läbi kontrolle TP ruumides Varssavis (Poola).

19

17. aprillil 2009 otsustas komisjon algatada TP suhtes menetluse komisjoni 7. aprilli 2004. aasta määruse (EÜ) nr 773/2004, mis käsitleb [ELTL] artiklite [101] ja [102] kohaste menetluste teostamist komisjonis (ELT L 123, lk 18; ELT eriväljaanne 8/3, lk 81), artikli 2 alusel.

20

26. veebruaril 2010 võttis komisjon vastu vastuväiteteatise, millele TP vastas 2. juunil 2010. TP taotlusel toimus ärakuulamine, mis leidis aset 10. septembril 2010.

21

28. jaanuaril 2011 saatis komisjon TP-le kirja, milles juhiti TP tähelepanu teatud tõenditele, mis olid seotud komisjoni vastuväidetega, ja täpsustati, et komisjon võib neid vastuväiteid kasutada võimalikus lõplikus otsuses (edaspidi „asjaolusid käsitlev kiri”). TP vastas sellele kirjale 7. märtsi 2011. aasta kirjaga.

22

22. juunil 2011 võttis komisjon vastu vaidlustatud otsuse, mis tehti TP‑le teatavaks 24. juunil 2011. Selle otsuse kokkuvõte avaldati 9. novembri 2011. aastaEuroopa Liidu Teatajas (ELT C 324, lk 7).

23

Vaidlustatud otsuses määratles komisjon kolm asjassepuutuvat kaubaturgu, nimelt:

24

Asjaomane geograafiline turg hõlmab vaidlustatud otsuse kohaselt kogu Poola territooriumi (vaidlustatud otsuse põhjendus 626).

25

Komisjon tuvastas, et TP on ainus BSA ühenduse ja LLU ühenduse teel lairibavõrgule juurdepääsu hulgiteenuse pakkuja Poolas. Jaeturu osas tuvastas komisjon, et TP‑l on turgu valitsev seisund, kuna müügitulu seisukohast jäid tema turuosad vahemikku 46%‐57% ning liinide arvu seisukohast jäid tema turuosad 40%‐58% piiresse (vaidlustatud otsuse põhjendused 669, 672 ja 904).

26

Komisjon leidis, et TP oli kuritarvitanud oma turgu valitsevat seisundit Poola BSA ühenduse hulgiturul ja Poola LLU ühenduse hulgiturul, keeldudes juurdepääsu andmisest oma võrgule ning BSA ja LLU hulgitoodete müügist (vaidlustatud otsuse põhjendus 803 ja artikkel 1). Hulgiturul aset leidnud kuritarvitamise eesmärk oli kaitsta TP positsiooni jaemüügiturul (vaidlustatud otsuse põhjendused 710 ja 865).

27

Komisjon asus seisukohale, et TP oli töötanud välja strateegia – mille olemasolu kinnitavad mitu TP sisedokumendid ‐, et piirata konkurentsi tema võrgule juurdepääsu andmise protsessi kõigis etappides (vaidlustatud otsuse põhjendused 707‐711).

28

Komisjon täpsustas, et selle strateegia elluviimiseks oli TP‑l mitmekülgne tegevusmetoodika, mis koosnes järgmisest viiest elemendist:

29

Komisjon toonitas, et TP eespool viidatud tegevusmeetodid avaldasid kumulatiivset mõju AO‑dele, kes seisid vastamisi takistustega TP hulgitoodetele juurdepääsu saamise protsessi kõigis etappides. Ta märkis, et kuigi TP loodud iga takistus eraldi ei pruugi paista väga häirivana, moodustasid need koos kuritarvitava tegevuse, mille eesmärk oli sulgeda AO‑dele juurdepääs lairibaühenduse hulgiturule (vaidlustatud otsuse põhjendus 713).

30

Komisjon järeldas, et TP toime pandud kuritarvitamine on käsitatav ELTL artikli 102 ühe ja vältava rikkumisena. Ta tuvastas, et see rikkumine algas 3. augustil 2005, mil TP ja ühe AO vahel alustati esimesi läbirääkimisi TP võrgule juurdepääsu andmiseks LLU ühenduse standardpakkumise alusel, ning see kestis vähemalt 22. oktoobrini 2009 ehk kuupäevani, mil pärast komisjoni menetluse algatamist allkirjastati UKE kokkulepe (vaidlustatud otsuse artikkel 1 ja põhjendus 909, edaspidi nimetatakse seda perioodi „rikkumisperiood”).

31

Komisjon karistas TP‑d ELTL artikli 102 rikkumise eest trahviga, mis arvutati välja suunistes määruse (EÜ) nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 punkti a kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta (ELT 2006, C 210, lk 2; edaspidi 2006. aasta suunised”) kehtestatud reeglite alusel.

32

Komisjon määras kõigepealt trahvi põhisumma, võttes aluseks määra 10% TP keskmisest müügiväärtusest asjassepuutuvatel turgudel ning korrutades nii saadud summa kordajaga 4,2, mis vastas rikkumise kestusele, milleks määrati neli aastat ja kaks kuud. Selle arvutuse alusel saadi põhisummaks 136000000 eurot (vaidlustatud otsuse põhjendused 898‐912).

33

Seejärel otsustas komisjon trahvi põhisummat mitte kohandada raskendavate või kergendavate asjaolude alusel. Konkreetselt jättis ta kergendavate asjaoludena arvesse võtmata asjaolud, millele TP viitas oma 7. märtsi 2011. aasta kirjas, millega ta vastas asjaolusid käsitlevale kirjale (vaidlustatud otsuse põhjendused 914‐916).

34

Lõpuks märkis komisjon, et vaidlustatud otsuses käsitletavat TP tegevust käsitleti ka UKE otsustes, millega viimane määras TP‑le trahvid õigusnormidest tulenevate kohustuste täitmata jätmise eest. Et neid trahve arvesse võtta, vähendas komisjon trahvi põhisummat, määrates trahvi lõppsummaks 127554194 eurot.

35

Hageja esitas käesolevas asjas hagi, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 2. septembril 2011.

36

Üldkohtu kantseleisse 23. detsembril 2011 esitatud dokumendiga taotles Netia S.A. luba astuda menetlusse komisjoni nõuete toetuseks.

37

Üldkohtu kantseleisse 28. detsembril 2011 esitatud dokumendiga taotles Polska Izba Informatyki i Telekomunikacji (edaspidi „PIIT”) luba astuda menetlusse hageja nõuete toetuseks.

38

Komisjon esitas kostja vastuse 13. jaanuaril 2012.

39

10. veebruari 2012. aasta kirjaga taotles hageja, et Netia ja PIIT suhtes käsitletaks konfidentsiaalsena teatud andmeid hagiavalduses ja selle lisades.

40

9. märtsi 2012. aasta kirjaga taotles hageja, et Netia ja PIIT suhtes käsitletaks konfidentsiaalsena teatud andmeid kostja vastuse lisades.

41

4. aprilli 2012. aasta kirjaga taotles hageja, et Netia ja PIIT suhtes käsitletaks konfidentsiaalsena teatud andmeid repliigis.

42

29. juuni 2012. aasta kohtumäärusega andis Üldkohtu esimese koja president Netiale loa menetlusse astuda.

43

Netia esitas menetlusse astuja seisukohad 21. septembril 2012.

44

7. novembri 2012. aasta kohtumäärusega andis Üldkohtu esimese koja president PIIT‑le loa menetlusse astuda.

45

17. detsembri 2012. aasta kirjaga taotles hageja, et Netia ja PIIT suhtes käsitletaks konfidentsiaalsena teatud andmeid vasturepliigi lisades. Sama kuupäeva teise kirjaga taotles hageja, et PIIT suhtes käsitletaks konfidentsiaalsena teatud andmeid Netia menetlusse astuja seisukohtade lisades.

46

Kohtukantseleisse 24. jaanuaril 2013 esitatud dokumendiga taotles European Competitive Telecommunications Association (edaspidi „ECTA”) luba astuda menetlusse komisjoni nõuete toetuseks.

47

PIIT esitas menetlusse astuja seisukohad 1. veebruaril 2013. Hageja ei taotlenud nendes seisukohtades sisalduvate andmete konfidentsiaalsena käsitlemist.

48

15. veebruari 2013. aasta kirjaga esitas hageja vastuväited ECTA menetlusse astumisele.

49

17. märtsi 2013. aasta kirjaga esitas komisjon oma märkused PIIT menetlusse astuja seisukohtade suhtes.

50

19. märtsi 2013. aasta kirjaga esitas hageja oma märkused Netia menetlusse astuja seisukohtade suhtes. Komisjon ei esitanud menetlusse astuja seisukohtade suhtes märkusi.

51

14. aprilli 2013. aasta kirjaga esitas hageja oma märkused PIIT menetlusse astuja seisukohtade suhtes.

52

29. mai 2013. aasta kirjaga taotles hageja, et Netia ja PIIT suhtes käsitletaks konfidentsiaalsena teatud andmeid nende märkuste lisades, mis hageja esitas Netia menetlusse astuja seisukohtade suhtes.

53

Ükski pool ei vaielnud vastu hageja esitatud konfidentsiaalsena käsitlemise taotlustele.

54

Üldkohtu esimese koja presidendi 3. septembri 2013. aasta määrusega lubati ECTA‑l käesolevas asjas komisjoni nõuete toetuseks menetlusse astuda, ent vastavalt Üldkohtu 2. mai 1991. aasta kodukorra artikli 116 lõikele 6 piirdus see menetlusse astumine seisukohtade esitamisega menetluse suulises osas.

55

Kuna Üldkohtu kodade koosseis muutus ja ettekandja-kohtunik määrati kaheksanda koja koosseisu, siis määrati käesolev kohtuasi sellele kojale.

56

5. novembri 2014. aasta kirjaga loobus Netia menetlusse astumisest.

57

17. detsembri 2014. aasta kirjaga esitas komisjon oma märkused Netia menetlusse astumisest loobumise kohta.

58

26. veebruari 2015. aasta kohtumäärusega kustutas Üldkohtu kaheksanda koja president Netia menetlusse astumise kohturegistrist ja jättis tema kohtukulud tema enda kanda.

59

Ettekandja-kohtuniku ettekande alusel otsustas Üldkohus (kaheksas koda) avada menetluse suulise osa ja palus menetlust korraldavate meetmete raames pooltel vastata kirjalikele küsimustele. Pooled täitsid need nõuded ette nähtud tähtaja jooksul.

60

Poolte kohtukõned ja Üldkohtu küsimustele antud vastused kuulati ära 26. juuni 2015. aasta kohtuistungil.

61

Hageja, keda toetab PIIT, palub Üldkohtul:

62

Komisjon, keda toetab ECTA, palub Üldkohtul:

63

Esimeses ja teises nõudes palub hageja esimese võimalusena, et tühistataks vaidlustatud otsus tervikuna, ja teise võimalusena, et tühistataks selle otsuse artikkel 2. Kolmandas nõudes palub hageja kolmanda võimalusena, et Üldkohus muudaks trahvi summat. Seega tuleb analüüsida üksteise järel kõigepealt tühistamise nõudeid ja seejärel trahvisumma muutmise nõuet.

64

Alustuseks on siiski oluline toonitada, et trahvisumma muutmise nõuet põhjendab hageja kahe väitega, millest esimene puudutab õigusnormi rikkumist ja hindamisviga seoses trahvi põhisumma arvutamisega ning teine õigusnormi rikkumisi ja hindamisvigu ning kergendavate asjaolude arvesse võtmata jätmist. Ent olgu märgitud, et nende väidete eesmärk on karistamine õigusnormi järgimata jätmise eest, mistõttu juhul, kui need väited osutuvad põhjendatuks, toob see endaga kaasa vaidlustatud otsuse osalise tühistamise. Seega teostab liidu kohus nende suhtes õiguspärasuse kontrolli, mitte iseenesest oma täielikku pädevust.

65

Nimelt tuleb meenutada, et vastavalt ELTL artiklile 261 määruse nr 1/2003 artikliga 31 Üldkohtule antud täielik pädevus annab Üldkohtule lisaks puhtale karistuste õiguspärasuse kontrolli õigusele – mille raames võib Üldkohus üksnes tühistamishagi rahuldamata jätta või vaidlustatud akti tühistada – ka õiguse asendada komisjoni hinnang enda omaga ja järelikult teha vaidlustatud akti muutva kohtuotsuse, isegi kui ta seda ei tühista, et kõigi faktiliste asjaoludega arvestades muuta muu hulgas trahvi, kui tal on palutud anda hinnang trahvisummale (vt selle kohta kohtuotsused, 8.2.2007, Groupe Danone vskomisjon. , C‑3/06 P, EKL, EU:C:2007:88, punktid 61 ja 62; 3.9.2009, Prym ja Prym Consumer vs. komisjon, C‑534/07 P, EKL, EU:C:2009:505, punkt 86, ja 5.10.2011, Romana Tabacchi vs. komisjon, T‑11/06, EKL, EU:T:2011:560, punkt 265).

66

Samuti tuleneb kohtupraktikast, et hagi, mille eesmärgiks on see, et liidu kohus teostaks oma täielikku pädevust karistust määrava otsuse suhtes – pädevust, mis on küll antud ELTL artikliga 261, kuid mida rakendatakse ELTL artikli 263 raames ‐, sisaldab või hõlmab paratamatult nõuet see otsus tervikuna või osaliselt tühistada (vt selle kohta kohtumäärus, 9.11.2004, FNICGV vs. komisjon, T‑252/03, EKL, EU:T:2004:326, punkt 25).

67

Seega alles pärast seda, kui liidu kohus on lõpule viinud talle hindamiseks esitatud otsuse õiguspärasuse kontrolli, arvestades väiteid, mis on kas talle esitatud või mille ta on vajaduse korral tõstatanud omal algatusel, saab ta juhul, kui ta otsust tervikuna ei tühista, teostada oma täielikku pädevust, et esiteks teha järeldused, mis tulenevad tema otsusest nimetatud otsuse õiguspärasuse kohta, ja teiseks teha talle hindamiseks esitatud asjaolude alusel kindlaks (vt selle kohta kohtuotsused, 8.12.2011, KME Germany jt vs. komisjon, C‑389/10 P, EKL, EU:C:2011:816, punkt 131, ja 10.7.2014, Telefónica ja Telefónica de España vskomisjon. , C‑295/12 P, EKL, EU:C:2014:2062, punkt 213), kas ajal, mil ta võtab vastu oma otsuse (kohtuotsused, 11.7.2014, Esso jt vs. komisjon, T‑540/08, EKL, EU:T:2014:630, punkt 133; Sasol jt vs. komisjon, T‑541/08, EKL, EU:T:2014:628, punkt 438, ja RWE ja RWE Dea vs. komisjon, T‑543/08, EKL, EU:T:2014:627, punkt 257), tuleb asendada komisjoni hinnang tema enda omaga, et trahvisumma oleks sobiv.

68

Seetõttu hinnatakse hageja neid väiteid, millega ta põhjendas trahvisummat muutva kohtuotsuse tegemise nõuet, tühistamisnõude hindamise raames, kuna nendes tõstatatakse tegelikult puhtõiguslikke küsimusi. Kui need väited osutuvad põhjendatuks – olgu siinkohal meenutanud, et nendega nõustumine ei saa endaga kaasa tuua vaidlustatud otsuse tühistamist tervikuna (vt punkt 64 eespool) –, võetakse seda arvesse Üldkohtu täieliku pädevuse teostamisel. Samuti ilmneb nende väidete analüüsimisel, et kui üks või teine etteheide, mis puudutab näiteks õigluskaalutlusi (vt selle kohta kohtuotsus, 17.12.1959, Macchiorlatti Dalmas vs. Ülemamet, 1/59, EKL, EU:C:1959:29, lk 425), toetab trahvisummat muutva kohtuotsuse tegemise nõuet, uuritakse seda loomulikult selle nõude raames.

69

Seda nõuet põhjendab hageja vaid ühe väitega, mis puudutab õigusnormi rikkumist ja põhjenduse puudumist küsimuses, kas esines õiguspärane huvi tuvastada varasem rikkumine.

70

Selles ainsas väites ‐ mis tuleb siiski kaheks eraldi etteheiteks jaotada, kuna tuleb eristada põhjendamiskohustuse küsimust, mis nõuab peamiste faktiliste ja õiguslike asjaolude esinemist vaidlustatud otsuses, et selgelt ja üheselt ilmneks akti vastu võtnud institutsiooni arutluskäik, küsimusest, kas selle institutsiooni esitatud põhistus on põhjendatud (kohtuotsused, 2.4.1998, komisjon vs. Sytraval ja Brink’s France, C‑367/95 P, EKL, EU:C:1998:154, punkt 67, ja 16.10.2014, Eurallumina vs. komisjon, T‑308/11, EU:T:2014:894, punkt 33), ‐ on hageja seisukohal, et määruse nr 1/2003 artiklist 7 tuleneb, et kui komisjon teeb varasema rikkumise toimepanemist tuvastava otsuse, peab ta tõendama, et tal on õigustatud huvi uurimist jätkata, ja selgitama seda adekvaatselt oma otsuses. Kohustus tõendada ja põhjendada õigustatud huvi esinemist on eraldiseisev küsimus sellest, kas komisjon määrab oma otsusega trahvi.

71

Hageja kinnitab, et määruse nr 1/2003 artikli 7 niisugune tõlgendus on kooskõlas Euroopa Kohtu praktikaga, muu hulgas 2. märtsi 1983. aasta kohtuotsusega GVL vs. komisjon (7/82, EKL, EU:C:1983:52) ja 6. oktoobri 2005. aasta kohtuotsusega Sumitomo Chemical ja Sumika Fine Chemicals vs. komisjon (T‑22/02 ja T‑23/02, EKL, EU:T:2005:349). Seda õigustab ka vajadus tagada nende menetluslike tagatiste järgimine, mis on ette nähtud Roomas 4. novembril 1950 alla kirjutatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi „EIÕK”) artiklis 6 ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 47.

72

Hageja meenutab, et vaidlustatud otsuse kohaselt lõppes TP‑le süüks pandud rikkumine 22. oktoobril 2009, st enne vaidlustatud otsuse vastuvõtmist 22. juunil 2011. Kuna vaidlustatud otsuses ei ole komisjon mingilgi viisil tõendanud oma õigustatud huvi uurimist jätkata ja tuvastada selle rikkumise toimepanemine, on viidatud otsuses rikutud õigusnormi ja selle põhjendus on puudulik ning järelikult tuleb see tervikuna tühistada.

73

Komisjon vaidleb hageja argumentidele vastu ja palub käesolev väide tagasi lükata.

74

Kõigepealt, mis puudutab etteheidet põhjenduse puudumise kohta varem toime pandud rikkumise tuvastamiseks õigustatud huvi esinemise küsimuses, siis olgu meenutatud, et määruse nr 1/2003 artikli 7 lõige 1 sätestab:

„Kui komisjon kaebuse põhjal või omal algatusel leiab, et [ELTL] [artiklit 101] või [102] rikutakse, võib ta otsusega nõuda asjaomastelt ettevõtjatelt või ettevõtjate ühendustelt sellise rikkumise lõpetamist. Ta võib võtta nende suhtes tegevusega seotud või struktuurilisi parandusmeetmeid, mis on toimepandud rikkumisega proportsionaalsed […] Õigustatud huvi korral peaks komisjonil ühtlasi olema õigus teha otsus varasema rikkumise toimumise kohta.”

75

Seda sätet tuleb tõlgendada nõukogu määruse [ELTL] artiklites [101] ja [102] sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta, millega muudetakse määruseid (EMÜ) nr 1017/68, (EMÜ) nr 2988/74, (EMÜ) nr 4056/86 ja (EMÜ) nr 3975/87 ([ELTL] artiklite [101] ja [102] rakendusmäärus) (EÜT 2000, C 365 E, lk 284), eelnõu seletuskirja silmas pidades. Seletuskirjas on artikli 7 kohta märgitud, et selles sättes täpsustatakse, et „komisjonil on rikkumist tuvastava otsuse vastuvõtmise õigus mitte ainult siis, kui ta kohustab rikkumise lõpetama või määrab trahvi, vaid ka siis, kui rikkumine on lõppenud ja ta trahvi ei määra[; v]astavalt Euroopa Kohtu praktikale piirdub komisjonile antud pädevus niisugustel asjaoludel rikkumist tuvastav otsus vastu võtta siiski olukorraga, kus komisjonil on õigustatud huvi seda teha[; s]ellise olukorraga võib olla tegemist näiteks juhul, kui esineb risk, et otsuse adressaat oma tegu kordab või kui asjas tekivad uued probleemid, mida tuleb üldistes huvides selgitada”. [mitteametlik tõlge]

76

Eeltoodust tuleneb, et komisjon on kohustatud tõendama õigustatud huvi rikkumine tuvastada, kui rikkumine on lõppenud ja ühtlasi komisjon trahvi ei määra.

77

Seda järeldust kinnitab hageja menetlusdokumentides viidatud Üldkohtu praktika ja üks hilisem lahend, mis sisuliselt tunnustab seost esiteks komisjonile pandud kohustuse tõendada rikkumise tuvastamiseks õigustatud huvi esinemist ja teiseks tema trahvi määramise õiguse aegumise vahel. Nimelt otsustas Üldkohus, et komisjoni trahvi määramise õiguse aegumine ei saa mõjutada tema tuletatud pädevust rikkumine tuvastada. Ent selle tuletatud pädevuse – võtta vastu rikkumise tuvastamise otsus pärast aegumistähtaja möödumist – teostamine sõltub sellest, kas komisjon tõendab, et esineb põhjendatud huvi see tuvastusotsus teha (kohtuotsused, 16.11.2006, Peróxidos Orgánicos vs. komisjon, T‑120/04, EKL, EU:T:2006:350, punkt 18, ja 6.2.2014, Elf Aquitaine vs. komisjon, T‑40/10, EU:T:2014:61, punktid 282 ja 284‐287).

78

Sellest tuleneb, et määruse nr 1/2003 artikli 7 lõike 1 tõlgendus, mida hageja õigeks peab ja mille kohaselt peab komisjon tõendama õigustatud huvi varem toime pandud rikkumise tuvastamiseks, olenemata asjaolust, et ta selle rikkumise eest karistuseks trahvi määrab, on väär. Kuna sel institutsioonil ei olnud selles küsimuses põhjendamiskohustust, tuleb väite esimene etteheide tagasi lükata.

79

Edasi, kuna käesolevas asjas puudub vaidlus selles, et komisjoni trahvide määramise õigus ei olnud aegunud ja et komisjon otsustas TP‑le trahvi määrata, heidab hageja komisjonile vääralt ette õigusnormi rikkumist, kuna ta ei tõendanud vaidlustatud otsuses õigustatud huvi varem toime pandud rikkumise tuvastamiseks. Seega tuleb tagasi lükata ka esimese väite teine etteheide.

80

Seetõttu tuleb käesolev väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata ja järelikult vaidlustatud otsuse tervikuna tühistamise nõue rahuldamata jätta.

81

Hagiavalduses põhjendab hageja vaidlustatud otsuse osalise tühistamise nõuet kahe väitega. Nendele lisanduvad veel kaks väidet, mis on valesti esitatud koos vaidlustatud otsust muutva kohtuotsuse tegemise nõudega, v.a nimetatud väidete need osad, milles käsitletakse konkreetselt täielikku pädevust.

82

Esimene väide puudutab EIÕK artikli 6 ja põhiõiguste harta artikli 47 rikkumist. Hageja hinnangul ilmneb nende kahe artikli sätete koos tõlgendamisel, et trahvi saab määrata ainult „sõltumatu ja erapooletu seaduse alusel moodustatud kohus”, mis täidab kõik EIÕK artiklis 6 ette nähtud menetluslikud tagatised. Ent lisaks sellele, et komisjon ei ole kohus, täidab ta ka nii uurimise kui ka otsuse vastuvõtmise ülesandeid. Tema määratud trahve, mis on ka ilmselgelt „kriminaalõiguslikku” laadi EIÕK artikli 6 mõttes, ei määra seega haldussüsteemist päris sõltumatu asutus, mistõttu rikuvad need eespool viidatud sätetes kehtestatud erapooletuse põhimõtet.

83

Vastates Üldkohtu küsimusele, mis esitati menetlust korraldava meetmena ja puudutas järeldusi, mis selle väite suhtes tuleb teha 8. detsembri 2011. aasta kohtuotsusest Chalkor vs. komisjon (C‑386/10 P, EKL, EU:C:2011:815, punktid 62, 63 ja 81) ning 18. juuli 2013. aasta kohtuotsusest Schindler Holding jt vs. komisjon (C‑501/11 P, EKL, EU:C:2013:522, punktid 33‐38), loobus hageja sellest väitest ning see protokolliti kohtuistungil. Hageja palus siiski Üldkohtul selles küsimuses teostada oma täielikku pädevust vastavalt eespool viidatud kohtupraktikas kehtestatud põhimõtetele ja seega võtta arvesse nii EIÕK artiklit 6 kui ka põhiõiguste harta artiklit 47 nende argumentide analüüsimisel, millega põhjendati trahvisummat muutva kohtuotsuse tegemise nõuet.

84

Seega tuleb tühistamisnõude osas tuvastada, et hageja loobus oma esimesest väitest ja järelikult ei pea Üldkohus seda väidet enam lahendama.

85

Teise väite kohaselt on rikutud hageja kaitseõigusi. Selles väites leiab hageja, et vaidlustatud otsuse artikkel 2 rikub tema õigust olla ära kuulatud ja tema kaitseõigusi, mis on sätestatud põhiõiguste harta artiklites 41 ja 48 ning määruse nr 1/2003 artiklis 27 ning ka määruse nr 773/2004 artiklites 10 ja 15.

86

Hageja hinnangul on eelmises punktis viidatud põhiõiguste harta sätted esmased võrreldes vastuväiteteatise kohustuslikku sisu puudutava Euroopa Kohtu ja Üldkohtu praktikaga. Seetõttu on komisjonil alates Lissaboni lepingu jõustumisest kohustus esitada vastuväiteteatises nii need faktilised ja õiguslikud asjaolud, mis on vajalikud rikkumise tõendamiseks, kui ka need faktilised ja õiguslikud asjaolud, mis on asjassepuutuvad trahvisumma väljaarvutamisel. Trahvisumma arvutamisel on komisjonil kohustus tuua vastuväiteteatises välja mitte ainult trahvi põhisumma kindlaksmääramiseks vaja olnud peamised asjaolud, vaid ka need asjaolud, mida ta võtab arvesse põhisumma kohandamisel, nimelt faktid, mis võivad olla kergendavateks või raskendavateks asjaoludeks. Samuti peaks hageja hinnangul asjassepuutuvale ettevõtjale võimalikult määratava trahvi lõplik summa olema märgitud vastuväiteteatises. Hageja õigusest vaidlustada Üldkohtus trahvi lõppsumma ei piisa, et tagada põhiõiguste harta artiklitest 41 ja 48 tulenevate õiguste järgimine.

87

Käesolevas asjas rikkus komisjon eespool punktis 85 loetletud sätteid, kuna ta jättis märkimata nii vastuväiteteatises kui ka hagejale adresseeritud asjaolusid käsitlevas kirjas need asjaolud, mida ta kavatseb pidada kergendavateks asjaoludeks. Täpsemalt, olenemata hageja poolt selles küsimuses haldusmenetluses esitatud argumentidest ei analüüsinud komisjon absoluutselt oma dokumentides hageja ja UKE vahel sõlmitud kokkuleppe tagajärgi rikkumise raskusele või trahvi suurusele.

88

Komisjon vaidleb hageja argumentidele vastu ja palub käesolev väide tagasi lükata.

89

Kõigepealt olgu märgitud, et vaidlustatud otsuses komisjon trahvisummat ei kohandanud. Vaidlustatud otsuse põhjendustes 913‐916 lükkas komisjon tagasi hageja poolt haldusmenetluses esitatud argumendid kergendavate asjaolude esinemise kohta.

90

Sellega seoses tuleb meenutada, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale järgib komisjon ettevõtjate õigust olla ära kuulatud, kui ta märgib vastuväiteteatises selgelt, et ta kavatseb uurida, kas puudutatud ettevõtjatele tuleb trahve määrata, ja mainib peamised faktilised ja õiguslikud asjaolud, mis võivad olla trahvi määramise põhjuseks, nagu eeldatava rikkumise raskus ja kestus ning see, et rikkumine pandi toime tahtlikult või hooletusest. Need andmed välja tuues, annab komisjon ettevõtjatele vajaliku teabe, et end kaitsta mitte ainult rikkumise tuvastamise, vaid ka trahvi määramise suhtes (vt kohtuotsus, 25.10.2005, Groupe Danone vs. komisjon, T‑38/02, EKL, EU:T:2005:367, punkt 50 ja seal viidatud kohtupraktika).

91

Väljakujunenud kohtupraktika kinnitab ka, et trahvisumma kindlaksmääramise seisukohast on komisjoni menetluses puudutatud ettevõtjate kaitseõigused tagatud võimalusega esitada märkusi rikkumise kestuse, raskuse ja rikkumise konkurentsivastase laadi ettenähtavuse kohta. Lisaks sellele on trahvisumma kindlaksmääramise osas ettevõtjatel täiendav tagatis, kuna Üldkohtul on asja lahendamisel täielik pädevus ning ta võib muu hulgas määruse nr 1/2003 artikli 31 alusel trahvi tühistada või seda vähendada. Liidu kohus järeldas selle põhjal, et komisjon võib ilma muude täpsustusteta piirduda vastuväiteteatises selle märkimisega, et ta võtab arvesse iga ettevõtja isiklikku rolli asjassepuutuvates kokkulepetes ning et trahvisummas väljenduvad võimalikud raskendavad või kergendavad asjaolud, kuivõrd suunistes trahvide arvutamise meetodi kohta on täpsustatud, milliseid asjaolusid võidakse niisugusteks asjaoludeks pidada (vt kohtuotsus, 27.9.2012, Koninklijke Wegenbouw Stevin vs. komisjon, T‑357/06, EKL, EU:T:2012:488, punkt 217 ja seal viidatud kohtupraktika).

92

Käesolevas väites esitatud hageja argumente tuleb analüüsida eespool punktides 90 ja 91 meenutatud põhimõtteid silmas pidades.

93

Enne selle analüüsi juurde asumist tuleb veel täpsustada esiteks, et kohtuotsusega Koninklijke Wegenbouw Stevin vs. komisjon (punkt 91 eespool, EU:T:2012:488) kehtestatud reeglid on kohaldatavad nii raskendavate kui ka kergendavate asjaolude suhtes. Nimelt kohustab see Üldkohtu kehtestatud reegel komisjoni vastuväiteteatises ära märkima, et ta kavatseb arvesse võtta lõplikku trahvisummat mõjutada võivaid tegureid, sealhulgas lisaks raskendavatele asjaoludele ka kergendavaid asjaolusid.

94

Teiseks on oluline täpsustada, et erinevalt sellest, mida väidab hageja, ei mõjuta eespool punktides 90 ja 91 viidatud põhimõtteid Lissaboni lepingu jõustumine ega ka komisjoni avaldused tema teatises, mis käsitleb [ELTL] artiklitega 101 ja 102 seotud menetluste läbiviimise parimaid tavasid (ELT 2011, C 308, lk 6).

95

Nimelt esiteks tuleneb Euroopa Kohtu praktikast seoses põhiõiguste harta artikli 47 kohaldamisega, et Lissaboni lepingu jõustumine, millega kaasnes põhiõiguste harta kehtima hakkamine liidu esmase õiguse aktina, ei muutnud oluliselt õiguse õiglasele kohtumenetlusele sisu, nagu see on sätestatud muu hulgas EIÕK artiklis 6 ja nagu seda tunnustatakse liidu tasandil liidu õiguse üldpõhimõttena (vt selle kohta kohtuotsus, 3.5.2012, Legris Industries vs. komisjon, C‑289/11 P, EU:C:2012:270, punkt 36 ja seal viidatud kohtupraktika). Neid kaalutlusi saab kohaldada ka õigusele olla ära kuulatud ja laiemalt kaitseõigustele nende kogumis, millele viitab hageja, kuna nimetatud õigused aitavad tagada, et kohtumenetlus toimuks õiglaselt.

96

Teiseks, mis puudutab eespool punktis 94 viidatud parimate tavade teatist, siis olgu mainitud, et arvestades, et see teatis avaldati 20. oktoobril 2011, st mitu kuud pärast vaidlustatud otsuse vastuvõtmist, ei ole see vastavalt viidatud teatise punktile 6 käesolevas asjas kohaldatav (vt analoogia alusel kohtuotsus, 17.5.2011, Elf Aquitaine vs. komisjon, T‑299/08, EKL, EU:T:2011:217, punkt 148).

97

Eespool punktides 90 ja 91 viidatud kohtupraktikast tulenevate reeglite käesolevale asjale kohaldatavuse küsimuses tuleb esiteks märkida, et vastuväiteteatise punktis 522 väljendas komisjon oma kavatsust määrata TP‑le trahv kuritarvitamise eest, mis oli määratletud kui teenuse osutamisest keeldumine. Selle dokumendi järgnevates punktides märkis komisjon, et tema hinnangul pandi TP‑le ette heidetav kuritarvitamine toime tahtlikult või hooletusest ja et TP oli teadlik sellest, et tema niisugune käitumine võib kahjustada konkurentsi siseturul. Teiseks täheldas komisjon vastuväiteteatise punktis 524, et trahvisumma kindlaksmääramisel võtab ta arvesse kõiki käesoleva juhtumi olulisi asjaolusid, eelkõige rikkumise raskust ja kestust, ning et ta kohaldab 2006. aasta suunistes kehtestatud norme. Rikkumise raskuse kohta täpsustas komisjon vastuväiteteatise punktis 528, et ta kavatseb võtta arvesse selle laadi, tegelikku mõju turule, kui see on mõõdetav, ning asjakohase geograafilise turu suurust. Rikkumise kestuse osas märkis komisjon vastuväiteteatise punktis 529, et rikkumine algas hiljemalt 3. augustil 2005 ja et see ei ole veel lõppenud. Kolmandaks märkis komisjon vastuväiteteatise punktis 525, et trahvisummat võib mõjutada viidatud suuniste punktides 28 ja 29 loetletud raskendavate ja kergendavate asjaolude võimalik arvessevõtmine.

98

Lisaks nähtub asjaolusid käsitlevast kirjast, mis oli komisjoni ja TP kirjavahetuse jätk ja mis saadeti TP‑le pärast tema ärakuulamist, et komisjon lisas täpsustusi müügiväärtuse kohta 2006. aasta suuniste ‐ mida ta kavatses trahvi põhisumma arvutamisel aluseks võtta ‐ punkti 13 tähenduses.

99

Eespool punktides 97 ja 98 loetletud asjaolud võimaldavad järeldada, et komisjon järgis käesolevas asjas eespool punktides 90 ja 91 viidatud kohtupraktikast tulenevaid põhimõtteid. Hageja esitatud argumendid ei sea seda järeldust kahtluse alla.

100

Nimelt esiteks tuleneb eespool punktides 90 ja 91 viidatud kohtupraktikast, et erinevalt sellest, mida väidab hageja, ei olnud komisjon kohustatud vastuväiteteatises täpsustama trahvi kogusummat.

101

Teiseks tuleb tagasi lükata hageja argument, mille kohaselt oleks komisjon pidanud vastuväiteteatise karistusi käsitlevas osas analüüsima, milline on UKE kokkuleppe mõju rikkumise raskusele või trahvi suurusele.

102

Nimelt esiteks nähtub toimikust, et arutelu trahvi arvutamisel UKE kokkuleppe arvessevõtmise teemal algatas TP haldusmenetluse hilises staadiumis, pärast vastuväiteteatise saatmist. Nii esitas TP kõigepealt vastuväiteteatise vastuse punktides 912‐1009 argumendi, et arvestades tema kohustusi, mille ta oli võtnud UKE kokkuleppega, oli komisjon sunnitud möönma, et selle kokkuleppe allakirjutamine tähendas rikkumise lõppu. Komisjon jagas seda arvamust asjaolusid käsitlevas kirjas (punkt 27). Seejärel esitas TP asjaolusid käsitlevale kirjale vastuseks saadetud 7. märtsi 2011. aasta kirja punktides 483 ja 484 argumendi, et UKE kokkulepet võib arvesse võtta kergendava asjaoluna. TP kordas seda argumenti 6. juunil 2011 omal algatusel saadetud kirjas, milles ta esitas oma seisukoha käesolevas asjas trahvi määramise vajaduse kohta.

103

Teiseks, komisjon vastas kõigile nendele pärast vastuväiteteatise saatmist esitatud argumentidele vaidlustatud otsuse põhjendustes 913‐916. Ilma et hinnataks komisjoni vastuse põhjendatust, mida tehakse kergendavate asjaolude arvesse võtmata jätmise väite analüüsi raames, tuleb asuda seisukohale, et iseenesest asjaolu, et komisjon väljendas vaidlustatud otsuses oma arvamust nende pärast vastuväiteteatise saatmist esitatud argumentide suhtes, ei ole mingil juhul käsitatav õiguse olla ära kuulatud või TP kaitseõiguste rikkumisena.

104

Arvestades eespool esitatud kaalutlusi, tuleb käesolev väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

105

Kolmas väide, mis puudutab õigusnormi rikkumist ja hindamisviga seoses trahvi põhisumma arvutamisega, on eelkõige seotud 2006. aasta suuniste punktide 20‐22 rikkumisega.

106

Toonitades, et ta ei vaidle vastu TP‑le süüks pandud rikkumise toimepanemisele, palub hageja Üldkohtul sisuliselt ümber vaadata vaidlustatud otsuses määratud trahvisumma, arvestades proportsionaalsuse põhimõtet ja asjaolu, et selle rikkumise raskus ei olnud niisugune, mis õigustaks trahvi põhisumma arvutamisel komisjoni lähtumist määrast 10% müügiväärtusest 2006. aasta suuniste punkti 13 tähenduses. Hageja argumente, mis puudutavad selle summa ebaproportsionaalsust ning seega sobimatust ja ebavõrdsust, analüüsitakse trahvi muutva kohtuotsuse tegemise nõude analüüsimisel.

107

Käesolev väide koosneb kahest osast, milles hageja heidab komisjonile ette esiteks seda, et ta ei võtnud nõuetekohaselt arvesse asjaolu, et rikkumine koosnes erineva kestuse ja intensiivsusega tegevustest, ja teiseks seda, et ta hindas vääralt TP tegevuse mõju asjassepuutuvale turule.

108

Enne nende kahe osa analüüsimise juurde asumist olgu meenutatud, et vastavalt põhiõiguste harta artikli 49 lõikele 3 ei tohi karistuse raskus olla kuriteo suhtes ebaproportsionaalne.

109

Komisjoni menetluses, mis on algatatud konkurentsiõiguse normide rikkumise eest karistuse määramiseks, tähendab proportsionaalsuse põhimõte seda, et komisjon peab määrama trahvi proportsionaalselt asjaoludega, mida ta võttis rikkumise raskuse hindamiseks arvesse, ning et ta peab neid asjaolusid hindama seostatult ning objektiivselt põhjendatult (kohtuotsused Telefónica ja Telefónica de España vs. komisjon, punkt 67 eespool, EU:C:2014:2062, punkt 196, ja 5.10.2011, Transcatab vs. komisjon, T‑39/06, EKL, EU:T:2011:562, punkt 189).

110

Edasi tuleb meenutada, et vastavalt määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikele 3 võetakse trahvisumma määramisel arvesse nii rikkumise raskust kui ka kestust.

111

Mis puudutab rikkumise raskust, siis puudub selle hindamisel kohustuslikult arvesse võetavate tingimuste siduv või ammendav loetelu. Kohtupraktikast tuleneb siiski, et tegurite hulgas, mida rikkumise raskuse hindamisel arvesse võetakse, on lisaks juhtumi eripärastele asjaoludele ka juhtumi taust ja trahvide hoiatava mõju ulatus, asjassepuutuva ettevõtja tegevus, tema roll asjassepuutuva tegevuse kujundamisel, kasu, mida ta sellest tegevusest saada võis, ettevõtja suurus ja asjassepuutuvate kaupade väärtus ning oht, mida seda liiki rikkumised liidu eesmärkidele kujutavad (kohtuotsus, 14.10.2010, Deutsche Telekom vs. komisjon, C‑280/08 P, EKL, EU:C:2010:603, punktid 273 ja 274; vt selle kohta ka kohtuotsus, 8.12.2011, KME Germany jt vs. komisjon, C‑272/09 P, EKL, EU:C:2011:810, punkt 96 ja seal viidatud kohtupraktika).

112

Trahvisumma peab kajastama ka objektiivseid tegureid, nagu konkurentsivastaste tegude sisu ja kestus, nende arv ja intensiivsus, mõjutatud turu suurus ja majanduspoliitika kahjustatus, samuti vastutavate ettevõtjate turuosa ning rikkumise võimalik kordumine (vt kohtuotsus KME Germany jt vs. komisjon, punkt 111 eespool, EU:C:2011:810, punkt 97 ja seal viidatud kohtupraktika).

113

Vastavalt 2006. aasta suunistele, millest komisjon käesolevas asjas trahvi arvutamisel lähtus, võtab komisjon rikkumise raskust arvesse trahvi väljaarvutamise esimeses etapis, st trahvi põhisumma kindlaksmääramisel. Nimelt on 2006. aasta suuniste punkti 19 kohaselt trahvi põhisumma seotud osakaaluga müügiväärtusest, mis saadakse rikkumise raskusastme korrutamisel aastate hulgaga, mil rikkumine aset leidis. Vastavalt 2006. aasta suuniste punktile 20 on komisjon kohustatud rikkumise raskust hindama iga üksikjuhtumi ja iga rikkumise liigi puhul eraldi, võttes arvesse juhtumi kõiki olulisi asjaolusid. Nimetatud suuniste punktide 21 ja 22 kohaselt määrab komisjon üldiselt osakaaluks maksimaalselt 30% müügiväärtusest ning otsustamaks, kas konkreetse juhtumi puhul kasutatav osakaal müügiväärtusest peaks olema astmestiku kõrgemal või madalamal tasemel, võtab komisjon arvesse teatava hulga tegureid, nagu rikkumise laad, kõikide rikkumises osalevate ettevõtjate turuosa kokku, rikkumise geograafiline ulatus ja seda, kas rikkumine ka toime pandi.

114

Lõpuks, mis puudutab liidu kohtu rolli trahvisumma kontrollimisel, siis tuleb meenutada, et tal tuleb vaidlusaluse otsuse seaduspärasust kontrollida hageja poolt oma väidete toetuseks talle esitatud tõendite alusel. Niisuguse kontrolli läbiviimisel ei saa kohus tugineda komisjoni kaalutlusruumile ei nende tõendite valiku osas, mida ta võtab arvesse suunistes nimetatud kriteeriumide kohaldamisel, ega ka viidatud tõendite hindamise osas, et loobuda põhjalikust õiguslike ja faktiliste asjaolude kontrollimisest (kohtuotsus KME Germany jt vs. komisjon, punkt 111 eespool, EU:C:2011:810, punkt 102).

115

Aluslepingutes ette nähtud kontroll, mille piirid on määratletud eespool punktides 65‐67 ja 114 viidatud kohtupraktikas ning mis tähendab, et liidu kohus teostab nii õiguslike kui faktiliste asjaolude kontrolli, ja et tal on pädevus hinnata tõendeid, tühistada vaidlustatud otsus ning muuta trahvide summat, on erinevalt hageja poolt algselt väidetust kooskõlas põhiõiguste harta artiklis 47 sätestatud tõhusa kohtuliku kaitse põhimõtte nõuetega (vt selle kohta kohtuotsus Schindler Holding jt vs. komisjon, punkt 83 eespool, EU:C:2013:522, punkt 38 ja seal viidatud kohtupraktika).

116

Hageja käesoleva väite raames esitatud argumente tuleb hinnata neid põhimõtteid silmas pidades.

117

Hageja väidab, et komisjon rikkus õigusnormi sellega, et ta ei võtnud arvesse, et nende erinevate tegevuste kestus, millest TP toime pandud rikkumine koosnes, ja rikkumise intensiivsus olid eri aegadel erinevad, sest kuritarvitavat käitumist võis täheldada kogu rikkumise kestel. Komisjon jättis seega tähelepanuta olulise parameetri rikkumise raskusega proportsionaalse trahvi määramiseks, nimelt asjaolu, et ükski tegevus, mida käsitleti rikkumise osana, ei kestnud neli aastat ja kaks kuud.

118

Hageja toetab oma seisukohta mitme argumendiga, mille kohaselt tuleks sisuliselt kindlaks määrata täpselt see, kui kaua kestsid teatavad TP tegevused, mis oma kogumis moodustasid TP toime pandud turgu valitseva seisundi kuritarvitamise. Ta leiab, et arvestades kumulatiivset toimet, mis oli vigadel, mis komisjon nende tegevuste kestuse arvutamisel tegi, ei tundu kuritarvitamine nii raske, et komisjon pidi trahvi põhisumma arvutamisel aluseks võetavaks müügiväärtuse osakaaluks määrama 10%. Hageja palub seega, et Üldkohus vähendaks TP‑le määratud trahvi summat.

119

Hageja argumendid puudutavad TP‑le süüks pandud turgu valitseva seisundi kuritarvitamise moodustanud viiest osateost nelja (vt punkt 28 eespool).

120

Esiteks, mis puudutab AO‑dele ebamõistlike tingimuste pakkumist lepingutes TP võrgule juurdepääsu kohta BSA ja LLU ühenduse kaudu, siis väidab hageja, et komisjon rikkus õigusnormi, kui ta järeldas, et see osa kuritarvitamisest kestis 3. augustist 2005 kuni 22. oktoobrini 2009. Täpsemalt väidab hageja esiteks BSA ühenduse tüüplepingute kohta, et TP tüüplepingu versioon nr 1, mis hakkas kehtima 22. detsembril 2008, oli asjassepuutuva BSA ühenduse standardpakkumisega kooskõlas. Teiseks oli LLU ühenduse osas alates 17. veebruarist 2009 kehtima hakanud TP tüüplepingu versioon nr 1 kooskõlas asjassepuutuva LLU standardpakkumisega. Seetõttu ei saa TP‑le ette heita, et ta pakkus AO‑dele nimetatud lepingutes ebasoodsaid tingimusi pärast vastavalt 22. detsembrit 2008 BSA ühenduse puhul ja 17. veebruari 2009 LLU ühenduse puhul. Lisaks kohaldati mitut AO‑dele ebasoodsat TP tüüplepingu tingimust veelgi lühemat aega.

121

Teiseks, hageja leiab kõigepealt seoses TP võrgule füüsilise juurdepääsu piiramisega, et tegevus, mis seisnes AO‑de juurdepääsutaotluste tagasilükkamises vormilistel ja tehnilistel põhjustel, toimus järjest kahaneval määral alates 2007. aastast ja see tegevus lõppes 2009 aastal. Edasi seisukoht, et TP hindas liiga suureks investeeringuid, mida AO‑d oleksid pidanud tegema, oli liialdatud ja puudutas vaid ühte üksikjuhtumit. Samuti oli tegevuse puhul, mis seisnes kanalisatsioonivõrgu kaudu TP ruumidesse juurdepääsu andmisest keeldumises, tegemist vaid 2007. aastal aset leidnud sündmustega. Lõpuks, mis puudutab tegevust, mis seisnes AO‑de esitatud nende tellimuste täitmisega viivitamises, milles paluti välja ehitada teenusele juurdepääsu sõlmed (edaspidi „NAS‑id”) või neid muuta, siis märgib hageja, et komisjoni poolt vaidlustatud otsuses toodud näited on vähe veenvad, et viivitused tekkisid TP‑st sõltumatute tegurite tõttu ja et komisjon ei too selle tegevuse kohta välja ühtegi näidet, mis oleks leidnud aset pärast 2008. aasta juulit.

122

Kolmandaks, abonendiliinidele juurdepääsu piiramise kohta märgib hageja, et see tegevus kestis lühemat aega kui komisjoni tuvastatud kogu rikkumisperiood. Keeldumine osutada BSA teenuseid hulgirendiliinide kaudu (teenuse „Wholesale Line Rental” (WLR) raames, mille puhul AO‑d osutasid tavatelefoni teenust) lõppes 2007. aasta oktoobris, kestes seega ainult ligikaudu aasta, katkiste liinide hilinemisega parandamine lõppes 2008. aasta alguses ega ületanud üheaastast perioodi, BSA ühenduse taotluste rahuldamine hilinemisega kestis ainult 2007. aasta neljanda kvartalini ning LLU ühenduse taotluste rahuldamine hilinemisega lõppes 2008. aasta esimesel kvartalil.

123

Neljandaks, mis puudutab keeldumist AO‑dele täpse ja usaldusväärse üldise teabe andmisest, mis on neile hädavajalik adekvaatsete otsuste tegemiseks seoses juurdepääsuga lairibatoodetele, siis väidab hageja, et juba alates 2006. aastast võttis ta teatud meetmeid, et parandada oma teabe täpsust ja käsitada prioriteetsetena kohti, mida AO‑d soovisid kasutada. BSA ühenduse osas muutis ta paremaks juurdepääsu oma kasutajaliidesele, seda eriti alates 2007. aasta märtsist, ning võttis 2007. aasta käigus muid meetmeid, et hõlbustada tehnoloogilisest aspektist üldise teabe kättesaadavust. LLU ühenduse osas tagas ta üldise teabe kättesaadavuse sellega, et ta saatis AO‑dele nende taotlusel vastavasisulise DVD. Mis puudutab andmete raskestikasutatavas elektroonilises vormis („.pdf” faili kujul) edastamise probleemi, siis on tegemist vaid üksikjuhtumitega.

124

Arvestades TP‑le süüks pandud rikkumise keerukust ja hageja argumentide suurt üksikasjalikkust, tuleb enne nende analüüsimise juurde asumist kirjeldada rikkumist nii, nagu seda on tehtud vaidlustatud otsuses.

125

Vaidlustatud otsuses tuvastas komisjon, et TP oli töötanud välja strateegia, et piirata konkurentsi tema võrgule AO‑dele juurdepääsu andmise protsessi kõigis etappides, st läbirääkimiste ajal nendele võrkudele juurdepääsu käsitlevate lepingute tingimuste üle, AO‑de nende võrkudega ühendamise etapis ja lõpuks abonendiliinide aktiveerimise etapis. Selle strateegia eesmärk, mida rakendati BSA ja LLU lairibaühenduste hulgiturul, oli kaitsta TP turuosasid järgnevatel turgudel, milleks olid jaeturud, kus sideoperaatorid pakkusid teenuseid oma enda lõppklientidele (vaidlustatud otsuse põhjendused 710‐712).

126

Sellise strateegia olemasolu tõendamisel tugines komisjon muu hulgas TP ruumides läbi viidud kontrollide käigus ära võetud dokumentidele ja UKE märkustele vastuse kohta, mille TP oli vastuväiteteatisele andnud. Nendest dokumentidest, mida uuriti vaidlustatud otsuse põhjendustes 148‐155 ja 554‐556, nähtub, et TP juhatuse liikmed olid koostanud kava, mille eesmärk oli takistada AO‑de juurdepääsu TP võrgule, teha neile nii keeruliseks kui võimalik teabe saamine selle võrgu struktuuri kohta ning hoida seeläbi nii kaua kui võimalik endale TP jaekliendid. Samuti nähtub nendest dokumentidest, et seda strateegiat viidi ellu esiteks AO‑de vastu suunatud meetmetega ja teiseks siseriikliku reguleeriva asutuse vastu suunatud meetmetega, nagu tahtlik keeldumine koostööst selle asutusega, BSA standardpakkumise projekti esitamine suure hilinemisega olenemata õigusnormidest tulenevast kohustusest seda teha (vt punkt 14 eespool) või halduskohtutele kaebuste esitamine kõigi selle asutuse nende otsuste peale, millega kehtestati standardpakkumised.

127

Vaidlustatud otsuses on esitatud üksikasjalik kirjeldus TP meetmetest, mille abil ta oma strateegiat ellu viis. Komisjon liigitas need meetmed üldjoontes viide kategooriasse, mis moodustasid turgu valitseva seisundi kuritarvitamise viis osategu, nimelt: esiteks AO‑dele ebamõistlike tingimuste pakkumine BSA ja LLU toodetele juurdepääsu andmise lepingutes, teiseks BSA ja LLU toodetele juurdepääsu andmise lepingute üle toimuvate läbirääkimistega venitamine, kolmandaks TP võrgule füüsilise juurdepääsu piiramine, neljandaks abonendiliinidele juurdepääsu piiramine ja viiendaks keeldumine täpse ja usaldusväärse üldise teabe andmisest, mis on AO‑dele hädavajalik juurdepääsu küsimuses otsuste tegemiseks (vt punkt 28 eespool).

128

Esiteks, mis puudutab AO‑dele ebamõistlike tingimuste pakkumist BSA ja LLU toodetele juurdepääsu andmise lepingutes, siis märkis komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustes 165‐295, et vastavalt kehtivatele õigusnormidele oli TP kohustatud sõlmima AO‑dega, kes olid temalt taotlenud juurdepääsu tema võrgule BSA või LLU ühenduse kaudu, juurdepääsulepinguid tingimustel, mis ei ole AO‑dele ebasoodsamad kui BSA ja LLU standardpakkumistes kehtestatud miinimumtingimused (vt punktid 11 ja 12 eespool). Sellele kohustusele vaatamata pakkus TP tüüplepinguid, mille tingimused ei vastanud asjassepuutuvate standardpakkumiste miinimumnõuetele. BSA ühenduse lepingute osas tegi komisjon kindlaks 18 liiki lepingutingimusi, mida TP tegevus mõjutas ja mille komisjon liigitas kolme kategooriasse: esiteks AO‑dele soodsad standardpakkumise tingimused, mis TP pakutud lepingutest olid kustutatud, seejärel standardpakkumise tingimused, mis olid TP pakutavates lepingutes AO‑dele ebasoodsamaks muudetud, ning lõpuks standardpakkumise tingimused teatud tähtaegade kindlaksmääramise kohta, mis olid TP pakutavates lepingutes AO‑dele ebasoodsamaks muudetud. LLU ühenduse lepingute osas tegi komisjon kindlaks kümme liiki lepingutingimusi, mida TP tegevus mõjutas ja mille komisjon liigitas kahte kategooriasse, nimelt esiteks AO‑dele soodsad standardpakkumise tingimused, mis TP pakutud lepingutest olid kustutatud ja teiseks standardpakkumise tingimused, mis olid TP pakutavates lepingutes AO‑dele ebasoodsamaks muudetud. Vaidlustatud otsuse põhjendustes 714‐721 toonitas komisjon, et haldusmenetluses kogutud tõendid kinnitavad standardpakkumiste tingimuste korduvat ja olulist järgimata jätmist TP poolt. Ta märkis, et kuigi UKE poolt LLU ühenduse osas 2006. aastal ja BSA ühenduse osas 2008. aastal kehtestatud standardpakkumised sisaldasid tüüplepinguid, mida TP kasutada sai, nõustus TP nende kasutamisega alles pärast UKE kokkuleppe allkirjastamist 22. oktoobril 2009.

129

Teiseks, BSA ja LLU toodetele juurdepääsu andmise lepingute üle toimuvate läbirääkimistega venitamise osas tegi komisjon Poola turul tegutsevate AO‑de ütluste ja haldusmenetluses UKE esitatud seisukohtade alusel kindlaks erinevad venitamistaktikad, mida TP kasutas AO‑dega mõistliku aja jooksul lepingute sõlmimise vältimiseks. Kõigepealt märkis komisjon, et 70% juhtudest ei olnud TP järginud seaduslikku tähtaega, mis kohustas teda sõlmima AO‑dega lepingu juurdepääsu kohta tema võrgule 90 kalendripäeva jooksul, ja et mitmel juhul ületasid need hilinemised ühe- või lausa kaheaastaseid perioode. Seejärel tuvastas komisjon, et TP jättis korduvalt järgimata lepingu projekti saatmiseks ette nähtud kolmepäevase seadusliku tähtaja, ületades seda tähtaega mitmel juhul kümne või lausa saja päeva võrra (vaidlustatud otsuse põhjendused 300‐314). Lisaks tõi komisjon esile muid venitamismeetodeid, nagu see, et TP‑d esindas läbirääkimistel sageli töötaja, kellel puudus õigus tema nimel lepingulisi kohustusi võtta (vaidlustatud otsuse põhjendused 315‐322) või see, et ta venitas põhjendamatult lepingutele allakirjutamisega (vaidlustatud otsuse põhjendused 323‐329). Lõpuks tuvastas komisjon, et venitamistaktikate tõttu palusid mitu AO‑d reguleerival asutusel läbirääkimistes osaleda või siis loobusid lihtsalt TP võrguga ühenduse loomise plaanist (vaidlustatud otsuse põhjendused 300‐305).

130

Kolmandaks, TP võrgule füüsilise juurdepääsu piiramise kohta märkis komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustes 375‐399 muu hulgas, et pärast juurdepääsulepingu sõlmimist esitasid AO‑d TP‑le taotlused juurdepääsuks NAS‑idele, kui tegemist oli BSA ühendusega, ja ühispaiknemistaotluse või sidekaablitaotluse, kui tegemist oli LLU ühendusega. Komisjon selgitas, et AO‑de taotlused läbisid vormilise ja tehnilise kontrolli, mille tulemusel andis TP AO‑dele teada, millised on ühenduse loomise tehnilised tingimused ja hinnanguline kulu. Pärast nende tingimustega nõustumist võis AO sel alusel ette valmistada tehnilise projekti, mille pidi jällegi TP heaks kiitma (vaidlustatud otsuse põhjendus 375).

131

TP konkurentsivastase tegevuse näidete kirjeldamisel selles TP võrguga ühendamise etapis tugines komisjon suures ulatuses Poola turul tegutsevate AO‑de ütlustele, UKE läbi viidud kontrollide protokollidele ja selle asutuse otsustele. Selle kohta märkis komisjon kõigepealt, et TP jättis vormilistel või tehnilistel põhjustel rahuldamata mitu juurdepääsutaotlust. BSA ühenduse taotlustest jäeti aastatel 2006 kuni 2009 rahuldamata 31% ja 44% LLU ühenduse taotlustest aastatel 2006 kuni 2008, kuigi 2009 aastal olukord paranes. LLU ühenduse osas tõi komisjon esile ka ühe juhtumi, kus vaatamata positiivsete tulemustega tehnilisele kontrollile ei ühendatud AO‑d TP võrku muu hulgas seetõttu, et TP oli üle hinnanud ühendamisega seotud kulud (vaidlustatud otsuse põhjendused 378‐392 ja 749‐754). Edasi tõi komisjon esile olulised hilinemised AO‑de taotluste täitmisel nii seoses NAS‑ide väljaehitamise või muutmisega kui ka LLU ühenduse tellimuste täitmisega. Komisjoni viidatud ütluste kohaselt muutus nende hilinemiste tõttu – mis ulatusid kolmest kolmeteistkümne kuuni isegi väga lihtsate tööde puhul – AO‑del võimatuks investeeringuid normaalselt planeerida (vaidlustatud otsuse põhjendused 393‐396 ja 755‐758). Lõpuks märkis komisjon, et TP tütarettevõtjal PTK, kes asjassepuutuvatel turgudel tegutses, ei tekkinud oma emaettevõtja võrgule juurdepääsuga seoses samu probleeme, mis tekkisid teistel AO‑del. See kinnitab komisjoni hinnangul võimalust tagada sellele võrgule juurdepääs kiiremini (vaidlustatud otsuse põhjendused 397‐399 ja 759‐761).

132

Neljandaks, abonendiliinidele juurdepääsu piiramise kohta märkis komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustes 444‐510, et pärast seda, kui AO‑d olid ühendatud NAS‑iga (BSA ühenduse puhul) või pärast seda, kui nad olid saanud juurdepääsu ühispaiknemiskohale või kui oli paigaldatud sidekaabel (LLU ühenduse puhul), võisid nad põhimõtteliselt saada oma enda klientuuri. Selleks pidid nad TP‑le esitama abonendi liini aktiveerimise tellimuse, mille TP vormiliselt ja tehniliselt üle kontrollis (vaidlustatud otsuse põhjendus 444).

133

Komisjon tegi AO‑de ütluste, kontrollide käigus ära võetud dokumentide ja UKE läbi viidud kontrollide protokollide põhjal kindlaks kolme liiki TP tegevusi, mis piirasid AO‑de juurdepääsu abonentidele. Kõigepealt tuvastas ta, et TP jättis vormilistel ja tehnilistel põhjustel rahuldamata suure osa liinide aktiveerimise tellimusi. Kuigi teatud perioodidel olukord paranes, jäeti kokku rahuldamata ligikaudu 30%‐50% erinevate AO‑de tellimustest, kelle hulka ei kuulunud TP tütarettevõtja PTK (vaidlustatud otsuse põhjendused 448‐467). Edasi tõi komisjon välja abonendiliinide nappuse, mille põhjuseks oli esiteks TP keeldumine osutada BSA ühenduse teenust WLR liinide kaudu ja teiseks hilinemised katkiste liinide parandamisel. Lõpuks tõi komisjon esile hilinemised AO‑de tellimuste täitmisel (vaidlustatud otsuse põhjendused 468‐473). Komisjon täheldas, et need takistused olid AO‑dele eriti häirivad, sest need mõjutasid otseseid suhteid AO‑de ja lõppkasutajate vahel, muu hulgas ajal, mil AO‑d neid suhteid alustasid, mistõttu võis see kahjustada nende klientide silmis AO‑de mainet. Komisjon leidis, et AO‑sid kahjustas WLR liinide kaudu BSA ühenduse blokeerimine seda enam, et see takistas neil pakkuda oma juba olemasolevatele ja tavatelefoniteenust kasutavatele klientidele täiendavaid internetiühenduse teenuseid (vaidlustatud otsuse põhjendus 470).

134

Viiendaks, seoses keeldumisega anda täpset ja usaldusväärset üldist teavet, mis on AO‑dele hädavajalik juurdepääsu küsimuses otsuste tegemiseks, märkis komisjon kõigepealt, et kohaldatavate õigusnormide alusel oli TP kohustatud seda teavet AO‑dele edastama. Komisjon täpsustas, et see üldine teave puudutas TP võrgu mitut tehnilist aspekti, toonitades ka, et AO‑de hinnangul oli usaldusväärse ja täieliku üldise teabe omamine oluline tingimus lõppkasutajatele BSA ja LLU teenuse pakkumisega alustamiseks ja selle jätkamiseks. Edasi meenutas komisjon, et keeldumine avalikustada teavet TP võrgu struktuuri kohta oli üks võtmeelemente TP strateegias piirata konkurentsi AO‑dele tema võrgule juurdepääsu andmise protsessi kõigis etappides (vt punkt 126 eespool). Lõpuks märkis komisjon, et usaldusväärse ja täpse üldise teabe kättesaadavuse probleemid ilmnesid TP võrgule juurdepääsu andmise protsessi igas etapis. Selle kohta täheldas ta muu hulgas, et rikkumisperioodi esimeses faasis ei määratlenud TP AO‑dega sõlmitavates lepingutes üldise teabe mõistet ja hilisemas faasis kasutas ta nendes lepingutes määratlust, mis ei vastanud standardpakkumises sõnastatule (vaidlustatud otsuse põhjendused 511‐516 ja joonealune märkus nr 828).

135

Komisjon kirjeldas üksikasjalikult viisi, kuidas TP takistas AO‑de juurdepääsu üldisele teabele tema võrgu kohta. Komisjon märkis selles küsimuses mitme AO ütlusele ja kontrollide käigus ära võetud dokumentidele tuginedes kõigepealt, et TP poolt AO‑dele edastatud tema võrku puudutavate andmete kvaliteet ei olnud rahuldav. Need andmed olid sageli valed või ebatäielikud ega vastanud ka standardpakkumiste ning TP ja AO‑de vahel sõlmitud lepingute tingimustele (vaidlustatud otsuse põhjendused 517‐528). Edasi tõi komisjon esile juhtumi, kus TP oli AO‑dele edastanud üldist teavet formaadis, mis muutis selle kasutuskõlbmatuks (vaidlustatud otsuse põhjendused 529 ja 530). Lisaks mainis komisjon seda, et TP ei täitnud asjassepuutuvatest standardpakkumistest tulenevat kohustust luua AO‑dele juurdepääsetav kasutajaliides, mis võimaldaks tutvuda üldist teavet sisaldavate andmebaasidega ja tagaks AO‑de ja TP vahelise suhtluse muude aspektide toimimise. Niisugune kasutajaliides hakkas toimima alles 2010. aasta aprillis (vaidlustatud otsuse põhjendused 531‐534). Lõpuks märkis komisjon, et esineb tehnoloogilisi lahendusi, mis võimaldavad tagada täpsema ja usaldusväärsema üldise teabe kättesaadavuse ja et TP tütarettevõtja PTK jaoks oli see teave kättesaadav (vaidlustatud otsuse põhjendused 535‐541).

136

Vaidlustatud otsuse põhjenduses 713 toonitas komisjon, et eespool punktides 128‐135 kirjeldatud TP tegevusmeetodid avaldasid kumulatiivset mõju AO‑dele, kes kogesid takistusi TP hulgitoodete turule juurdepääsu andmise protsessi kõikides etappides. Ta märkis, et kuigi TP loodud iga takistus eraldi ei pruukinud paista väga häirivana, moodustasid need koos kuritarvitava tegevuse, mille eesmärk oli sulgeda AO‑dele juurdepääs lairibaühenduse hulgiturule. Kokkuvõttes kvalifitseeris komisjon hageja turgu valitseva seisundi kuritarvitamise üheks ja vältavaks rikkumiseks (vaidlustatud otsuse artikkel 1).

137

TP tegevuste kestust ja intensiivsuse muutusi käsitleti täpsemalt põhjendustes 903 ja 907, mis asuvad trahvisumma kindlaksmääramist puudutavas vaidlustatud otsuse osas.

138

Nii vastas komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 903 TP poolt haldusmenetluses esitatud argumendile, mille kohaselt tuleks trahvi laadi hindamisel võtta arvesse seda, et TP‑le süüks pandud teatud tegevused kestsid lühemat aega kui rikkumise kogukestus. See argument põhines TP‑le süüks pandud rikkumise võrdlusel rikkumisega, mis oli komisjoni 13. mai 2009. aasta otsuse K(2009) 3726 (lõplik) [EÜ] artikli 82 ja EMP lepingu artikli 54 kohaldamise menetluses (juhtum COMP/C‑3/37.990 – Intel) esemeks, ning täpsemalt komisjoni tähelepanekuga, mille kohaselt Inteli toime pandud rikkumise raskuse hindamisel tuli arvesse võtta asjaolu, et selle ettevõtja kuritarvitav käitumine leidis peamisel aset perioodil 2002. aastast kuni 2005. aastani ja et pärast 2005. aastat kuni rikkumise lõppemiseni 2007. aastal ei suudetud tuvastada rohkem kui vaid kaks üksikut kuritarvitamist (vt otsuse Intel põhjendus 1785). Vaidlustatud otsuse põhjenduses 903 sellele argumendile vastates märkis komisjon, et „selles kontekstis tuleb täheldada, et kuigi TP tegevuse intensiivsus oli eri aegadel erinev, oli kuritarvitava tegevuse esinemine tuvastatav kogu rikkumisperioodi vältel”. [siin ja edaspidi on vaidlustatud otsust tsiteeritud mitteametlikus tõlkes]

139

Vaidlustatud otsuse põhjenduses 907 kinnitas komisjon, et rikkumise raskuse analüüsimisel võttis ta arvesse asjaolu, et TP kuritarvituse osategusid ei pandud toime samal ajal. Komisjon selgitas, et see asjaolu tulenes loogiliselt asjaolust, et pikaajalise operaatori kiire internetiühenduse hulgitoodetele juurdepääsu andmise protsess koosnes ajaliselt mitmest erinevast üksteisele järgnevast etapist. Komisjon võttis need etapid lühidalt kokku vaidlustatud otsuse joonealuses märkuses nr 1258 järgmistena: kõigepealt läbirääkimised võrgule juurdepääsu lepingute tingimuste üle, seejärel võrgule füüsilise juurdepääsu andmine ning lõpuks abonendiliinide aktiveerimise ja üldise teabe edastamise etapp. Komisjon lisas, et nii ei saanud AO‑l olla näiteks probleeme TP võrgule füüsilise juurdepääsu saamisega enne, kui oli alla kirjutatud leping sellele võrgule juurdepääsu tingimuste kohta. Samuti algasid AO‑de probleemid TP võrgule füüsilise juurdepääsu saamise etapis või abonendiliinide aktiveerimise etapis alles pärast pikki läbirääkimisi juurdepääsutingimusi sisaldavate lepingute üle. Lisaks nii enne kui pärast lepingute allakirjutamist seadis AO‑de kaubandusstrateegiate väljaarendamise ohtu TP võrku puudutava üldise teabe, mida TP oli kohustatud edastama, halb kvaliteet ja ebatäielikkus.

140

Kohtuistungil täpsustas hageja Üldkohtu küsimusele vastates oma argumentide ulatust. Ta märkis eespool punktis 117 viidatud argumendi kohta, et vaidlustatud otsuse põhjendus 907 sisaldab ainult asjaolu, et komisjon võttis arvesse rikkumise järjepidevust. Ent see põhjendus ei luba järeldada, et komisjon võttis täielikult arvesse TP tegevuste intensiivsuse muutust ja kestust igas TP võrgule juurdepääsu andmise protsessi etapis. Seetõttu leiab hageja eespool punktides 120‐123 kokkuvõtlikult esitatud argumentides, et komisjon on teinud vigu tema tegevuste kestuse ja intensiivsuse hindamisel. Nende üksikasjalike argumentide analüüs võimaldab aga TP toime pandud rikkumise raskust õigesti hinnata.

141

Selle kohta nähtub vaidlustatud otsuse põhjendusest 907, tõlgendades seda koos joonealuse märkusega nr 1258, et hinnates TP‑le süüks pandud turgu valitseva seisundi kuritarvitamise raskust, võttis komisjon arvesse TP erinevate tegevuste ‐ mis koos olid selle kuritarvitamise osategudeks ‐ kestust ja intensiivsuse muutust. Nimelt märkis komisjon selgelt, et TP kuritarvituse osategusid ei pandud toime samal ajal.

142

Seda järeldust kinnitab vaidlustatud otsuse kui terviku analüüs. Nimelt tõi komisjon selles otsuses mitu korda esile TP käitumise paranemist teatud kindlates aspektides ja täpsustas perioodid – mis olid lühemad kui rikkumise periood ‐, mille jooksul TP konkreetsete tegevustega tegeles (vt muu hulgas vaidlustatud otsuse põhjendused 383, 409, 437, 450, 462, 508, 510 ja 515).

143

Lisaks, vastupidi sellele, mida väidab hageja hagiavalduses, ei saa vaidlustatud otsuse põhjendust 903 tõlgendada nii, et see tähendab, et komisjon keeldus arvesse võtmast asjaolu, et TP toime pandud rikkumise moodustavate erinevate osategude kestus ja rikkumise intensiivsus olid eri aegadel erinevad. Selles põhjenduses tegi komisjon nimelt ainult järelduse, et TP‑le süüks pandud rikkumise asjaolud ja Intelile süüks pandud rikkumise asjaolud on väga erinevad – nimelt oli vaatamata muutustele TP rikkumine vältav ning see kestis kogu rikkumisperioodi jooksul, samas kui Intelile süüks pandud rikkumine pandi enamjaolt toime kindlal ajavahemikul, mis oli oluliselt lühem kui kogu rikkumisperiood.

144

Arvestades eeltoodut, ei saa väita, et TP toime pandud rikkumise raskust hinnates keeldus komisjon võtmast arvesse asjaolu, et TP toime pandud rikkumise moodustavate erinevate osategude kestus ja rikkumise intensiivsus olid eri aegadel erinevad.

145

Lisaks, hageja üksikasjalike argumentide sisuline analüüs ei võimalda järeldada, et TP toime pandud rikkumise raskuse hindamisel rikkus komisjon õigusnormi ja tegi hindamisvea.

146

Selle kohta tuleb kõigepealt märkida, et esiteks ei vaidle hageja nende argumentidega vastu iseenesest rikkumise esinemisele ega ka selle kestusele, nagu see on tuvastatud vaidlustatud otsuses, nimelt et see pandi toime ajavahemikul 3. augustist 2005 kuni 22. oktoobrini 2009. Samuti ei sea ta kahtluse alla TP‑le süüks pandud turgu valitseva seisundi kuritarvitamise kvalifitseerimist üheks ja vältavaks rikkumiseks ega ka niisuguse strateegia olemasolu, mille eesmärk oli piirata konkurentsi tema võrgule juurdepääsu andmise protsessi kõigis etappides.

147

Teiseks tuleb vaidlustatud otsuse ilmselgelt vääral tõlgendusel põhinemise tõttu tagasi lükata argumendid, milles hageja väidab, et komisjon rikkus õigusnormi, kui ta kinnitas, et TP‑le süüks pandud rikkumise moodustavate erinevate tegevuste kestus oli sama, mis rikkumisperiood. Nende argumentidega on vastuolus komisjoni seisukohad eespool punktides 138, 139 ja 142 viidatud vaidlustatud otsuse põhjendustes.

148

Esiteks, mis puudutab AO‑dele ebamõistlike tingimuste pakkumist TP võrgule BSA ja LLU ühenduse kaudu juurdepääsu andmise lepingutes, siis tuleb kõigepealt märkida, et hageja menetlusdokumentides esitatud argumendid käsitlevad rohkem kui kolmekümmet lepingutingimust, mis TP lepingutest BSA ja LLU ühenduse kohta kas kustutati või mida nendes muudeti. Hageja esitas nende perioodide täpse arvutuse, mille jooksul need tingimused olid muudetud või kustutatud. Arvestades aga lairiba hulgitoodetele juurdepääsu käsitlevate lepingute keerukust, tuleb rikkumise raskust ja TP pakutud lepingute ebamõistlike tingimuste kahjulikku mõju hinnata üldiselt, mitte lähtudes igast tingimusest eraldi.

149

Edasi tuleb märkida, et nendes argumentides ei tee hageja muud, kui möönab, et TP pakkus AO‑dele lepinguid, mis mitme tingimuse osas ei vastanud BSA ja LLU standardpakkumisele alates vastavalt 2006. aasta maist ja 2006. aasta juunist kuni 2008. aasta lõpuni ja 2009. aasta veebruarini. TP rikkumise raskust ei saa vähendada asjaolu, et sellise tegevusega alustati pärast rikkumisperioodi algust ja et see lõpetati enne rikkumisperioodi lõppu. Nimelt, kuigi hageja väidab, et BSA standardpakkumise tingimuste järgimata jätmine algas alles 2006. aasta mais, ei vaidle ta vastu asjaolule, et selle standardpakkumise kehtestamisega hilineti mitu kuud tema keeldumise tõttu esitada UKE‑le standardpakkumise projekt, mis on aga käsitatav tema seadusjärgse kohustuse rikkumisena (vt punktid 14 ja 126 eespool). Mis puudutab rikkumise selle osateo lõppu, siis märgib komisjon asjakohaselt, et see, et TP lõpetas ebamõistlike tingimuste pakkumise oma lepingutes, ei tähenda, et ta kustutas need tingimused lepingutest, mis juba kehtisid. Ebamõistlikke lepingutingimuste kohaldamist AO‑de kahjuks võidi seega jätkata.

150

Lõpuks, seda rikkumise osategu ei saa analüüsida ilma, et juhitaks tähelepanu hageja vaidlustamata asjaoludele, milleks on esiteks see, et rikkumisperioodi algusfaasis, st AO‑dega lepingute üle läbirääkimise etapis, tegutses TP eesmärgiga pärssida nende tahet saada juurdepääs tema võrgule, võttes kasutusele muu hulgas mitmed venitamistaktikad, et lepingute üle läbirääkimisi pikemaks venitada, ja strateegia, mis pidi muutma üldise teabe saamise tema võrgu kohta AO‑dele nii raskeks kui võimalik. See asjaolu toetab komisjoni järeldust, et AO‑dele jäetud läbirääkimisruum oli väga väike, mistõttu pidid AO‑d kas TP pakutud tingimustega nõustuma, kuigi need olid vastuolus asjakohaste standardpakkumiste tingimustega, algatama menetluse UKE‑s, et sundida TP‑d oma seadusjärgseid kohustusi täitma, või otsustama turule üldse mitte siseneda (vaidlustatud otsuse põhjendused 305, 314 ja 716).

151

Teiseks, mis puudutab TP võrgule füüsilise juurdepääsu piiramist, siis tuleb kõigepealt märkida, et TP teatud tegevuste rikkumisperioodist lühem kestus või asjaolu, et nende tegevustega tegeleti kogu selle perioodi vältel kahaneval määral, ei tõenda, et rikkumine oli kergem ja et TP‑le määratud trahv on ebaproportsionaalne. Nimelt, nagu märgib komisjon, olid TP erinevad meetmed, mida ta rakendas oma võrgule juurdepääsu andmise protsessi üksteisele järgnevates etappides, üksteist täiendavad. Lisaks, mis puudutab AO‑de tellimuste rahuldamata jätmist tehnilistel või vormilistel põhjustel, siis möönis komisjon selgelt olukorra paranemist muu hulgas vaidlustatud otsuse põhjendustes 383 ja 409 ning hageja esitatud argumendid ei luba arvata, et komisjon ei võtnud seda paranemist trahvisumma kindlaksmääramisel arvesse. Edasi, erinevalt sellest, mida väidab hageja, ei esinenud LLU ühenduseks vajalike investeeringute kulu ülehindamise probleem ainult ühel üksikjuhul. Nimelt teatasid sellest probleemist kaks AO‑d ja see kajastati UKE poolt 2008. aastal tema läbi viidud kontrolli protokollis. Komisjon märgib selle kohta veel, et kuna sel ajal (2008. aastal) kasutasid LLU ühendust vähesed operaatorid, on kolmel esile toodud näitel suur tähtsus ja neid ei saa pidada liialdatuks. Lõpuks, erinevalt hageja väidetust kinnitavad ka õiguslikult piisavalt komisjoni kogutud tõendid, muu hulgas 2007. aasta oktoobris UKE läbi viidud kontrolli protokoll ja AO‑de avaldused, et TP venitas NAS‑ide väljaehitamise või muutmise tellimuste täitmisega.

152

Kolmandaks ei vaidlusta hageja abonendiliinidele piiratud juurdepääsu osas komisjoni seisukohti, mis puudutasid tellimuste rahuldamata jätmist vormilistel ja tehnilistel põhjustel. Ta piirdub selle mainimisega, et BSA ühenduseks vajalike WLR liinide eraldamise probleem lõppes 2007. aasta oktoobris ja et probleemid seoses BSA ja LLU ühenduse tellimuste täitmisega viivitamisega esinesid vaid 2007. aastal ja 2008. aasta alguses. Ent esiteks ei mõjuta see komisjoni järeldust, et TP rakendas meetmeid, mille eesmärk oli piirata AO‑de juurdepääsu abonendiliinidele ja mis olid AO‑dele eriti häirivad, sest need mõjutasid nende otseseid suhteid lõppkasutajatega. Teiseks tunnistas komisjon selgelt muu hulgas vaidlustatud otsuse põhjendustes 508 ja 510, et hageja käsitletud rikkumise osateod olid ajaliselt piiratud, kuid miski ei luba arvata, et ta ei võtnud seda trahvisumma kindlaksmääramisel arvesse.

153

Neljandaks, mis puudutab hageja argumente seoses keeldumisega edastada AO‑dele täpset ja usaldusväärset üldist teavet, siis ei veena ka need järeldama, et TP trahvi kindlaksmääramisel liialdas komisjon rikkumise raskusega.

154

Kõigepealt, hageja ei vaidle vastu vaidlustatud otsuses esitatud kinnitusele, et tehniliselt oli võimalik tagada täpsema ja usaldusväärsema üldise teabe kättesaadavus, ja et TP tütarettevõtja PTK jaoks oli see teave kättesaadav. Hageja ei vaidle vastu ka sellele, et üldise teabe kvaliteet oli halvem rikkumisperioodi esimeses faasis, st aastatel 2005 ja 2006. Ent just sel hetkel ja koos venitamistaktikaga, mida TP kasutas AO‑dega läbirääkimistel, oli niisugune tegutsemisviis AO‑dele kõige kahjulikum, kuna see takistas neid planeerimast ja rakendamist oma kaubandusstrateegiaid. Edasi, hoolimata üldise teabe kvaliteedi paranemisest, mida komisjon ka tunnistas (vaidlustatud otsuse põhjendus 528), on vaidlustatud otsuses esile toodud AO‑de avaldustes kirjeldatud juhtumid ebatäpse või vastuolulise üldise teabe edastamise kohta veel ka aastatel 2008 ja 2009. Samuti, olenemata TP rakendatud meetmetest jäid kuni 2010. aastani kestma probleemid seoses niisuguse kasutajaliidese loomisega, mis võimaldaks tutvuda üldist teavet sisaldava andmebaasidega. Lõpuks, vastupidi sellele, mida väidab hageja, ei paisutanud komisjon üle andmete formaati puudutavate probleemide suurust. Nimelt esiteks märkis ta, et need probleemid esinesid „mõni kord” (vaidlustatud otsuse põhjendus 529). Teiseks olid need probleemid, hinnates neid TP edastatud teabe üldise halva kvaliteedi kontekstis, heaks näiteks TP üldise hoiaku kohta AO‑de suhtes.

155

Komisjon möönis vaidlustatud otsuses ka seda, et TP rakendas muu hulgas 2009. aasta jooksul meetmeid, mis võimaldasid selle teabe kvaliteeti parandada. Ent miski ei luba asuda seisukohale, et ta ei võtnud seda parandamist trahvisumma kindlaksmääramisel arvesse.

156

Arvestades eeltoodut, otsustab Üldkohus, et komisjoni poolt vaidlustatud otsuse põhjendustes 903 ja 907 antud vastuses TP argumentidele, mis puudutavad tema nende meetmete kestust ja muutuvat intensiivsust, mida ta rakendas õigusnorme rikkudes ja mille komisjon liigitas viieks turgu valitseva seisundi osateoks – argumendid, mida hageja kordab sisuliselt käesolevas väiteosas ‐, ei ole rikutud õigusnormi ega tehtud hindamisviga. Vastupidi sellele, mida leiab hageja, ei saa pidada proportsionaalsuse põhimõtte vastaseks viisi, kuidas komisjon võttis arvesse hagejale süüks pandud konkurentsivastaste tegevuste kestust ja muutuvat intensiivsust.

157

Eeltoodust tuleneb, et käesoleva väite esimene osa tuleb tagasi lükata.

158

Teises väiteosas, mida toetab PIIT, väidab hageja esiteks, et rikkumise laadi ja raskuse hindamisel tugines komisjon eelkõige järeldusele, et TP tegevus mõjutas tegelikult asjassepuutuvaid turge. Kohtupraktikast, muu hulgas 8. septembri 2010. aasta kohtuotsusest Deltafina vs. komisjon (T‑29/05, EKL, EU:T:2010:355, punkt 248) tulenevalt oleks komisjon sellises olukorras kohustatud esitama konkreetseid, usutavaid ja piisavaid tõendeid, mis lubavad hinnata tegelikku mõju, mis rikkumisel võis olla konkurentsile asjassepuutuval turul. Ent vaidlustatud otsuses piirdus komisjon selle asemel, et analüüsida TP tegevuse tegelikku mõju turule, selle tegevuse tõenäolise mõju analüüsiga.

159

Teiseks väidavad hageja ja PIIT, et TP tegevusega asjassepuutuvatele turgudele avaldatava tõenäolise mõju suhtes antud hinnang on väär. Komisjoni järeldused on liialdatud ja neis on jäetud tähelepanuta olulised tegurid, millega hageja tegevuse mõju hindamisel tuleb arvestada.

160

Komisjon vaidleb esiteks vastu sellele, et ta tugines rikkumise raskusele antud hinnangus järeldusele, et TP tegevus avaldas konkreetset negatiivset mõju asjassepuutuvatele turgudele. Teiseks lükkab ta tagasi hageja ja PIIT argumendid, et tema hinnangus rikkumise tõenäolise mõju kohta esineb vigu. Ta palub seega, et käesoleva väite teine osa tagasi lükataks.

161

Selle kohta tuleb esiteks märkida, et hageja argumendid põhinevad eeldusel, et kohtuotsuses Deltafina vs. komisjon, punkt 158 eespool (EU:T:2010:355, punkt 248) 1998. aasta suuniste määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 ja [ST] artikli 65 lõike 5 kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta (EÜT 1998, C 9, lk 3, ELT eriväljaanne 08/01, lk 171; edaspidi „1998. aasta suunised”) kohaldamise kontekstis kehtestatud reegel on ülekantav 2006. aasta suunistele.

162

Olgu meenutatud, et vastavalt 1998. aasta suuniste punktile 1.A pidi komisjon rikkumise raskuse hindamisel arvesse võtma muu hulgas selle „tegelikku mõju turule, kui seda saab mõõta”. Kohtuotsuses Deltafina vs. komisjon, punkt 158 eespool (EU:T:2010:355, punkt 248), nagu ka kohtuotsuses Prym ja Prym Consumer vs. komisjon, punkt 65 eespool (EU:C:2009:505, punktid 81 ja 82), otsustas liidu kohus, et rikkumise tegelik mõju turule on üldjuhul ainult üks rikkumise raskuse valikulistest hindamisteguritest, mis lubab komisjonil juhul, kui see mõju esineb, suurendada trahvi lähtesummat miinimumsummast suuremaks. Ent Euroopa Kohus leidis ka, et kui komisjon peab selle valikulise teguri arvessevõtmist trahvi arvutamisel vajalikuks, ei saa ta piirduda lihtsalt sellele eeldusele viitamisega, vaid ta peab esitama konkreetseid, usutavaid ja piisavaid tõendeid, mis lubavad hinnata tegelikku mõju, mida rikkumine võis avaldada konkurentsile asjassepuutuval turul.

163

2006. aasta suunised, mille alusel komisjon käesolevas asjas trahvisumma välja arvutas, ei näe enam ette, et konkreetse rikkumise raskuse hindamisel tuleb arvesse võtta „tegelikku mõju turule, kui seda saab mõõta”. Nimelt on nende suuniste punktis 22 sätestatud, et otsustamaks, kas konkreetse juhtumi puhul kasutatav osakaal müügiväärtusest – mis võib olla maksimaalselt 30% ‐ peaks olema astmestiku kõrgemal või madalamal tasemel, võtab komisjon arvesse teatava hulga tegureid, nagu rikkumise laad, kõikide rikkumises osalevate ettevõtjate turuosa kokku, rikkumise geograafiline ulatus ja seda, kas rikkumine ka toime pandi. Sellest nähtub, et üldjuhul ei ole komisjon kohustatud rikkumise tegelikku mõju turule arvesse võtma, kui ta määrab rikkumise raskuse alusel kindlaksmääratava osakaalu müügiväärtusest. Ent kuna suuniste punktis 22 nimetatud tegurite loetelu ei ole ammendav, võib komisjon, kui ta seda vajalikuks peab, võtta arvesse rikkumise tegelikku mõju turule, et seda osakaalu suurendada. Tuleb asuda seisukohale, et sel juhul on eelmises punktis viidatud kohtupraktika kohaldatav ka 2006. aasta suuniste suhtes, mistõttu peab komisjon esitama konkreetseid, usutavaid ja piisavaid tõendeid, mis lubavad hinnata tegelikku mõju, mida rikkumine võis avaldada konkurentsile asjassepuutuval turul.

164

Teiseks tuleb märkida, et esimese väite käesoleva osa argumendid võib jagada kahte rühma, millest esimene puudutab põhjenduse puudumist. Nimelt väidavad hageja ja PIIT nendes argumentides, et komisjon tugines rikkumise raskusele antud hinnangus tegelikule negatiivsele mõjule, mida TP‑le süüks pandud tegevus avaldas konkurentsile ja tarbijatele. Nad kinnitavad, et vaidlustatud otsuses piirdus komisjon aga ainult selle rikkumise tõenäolise mõju analüüsimisega ega esitanud seega selle tegevuse tegeliku mõju kohta piisavat põhjendust, kui arvestada kohtuotsust Deltafina vs. komisjon, punkt 158 eespool (EU:T:2010:355, punkt 248). Teise rühma argumentidega püüavad hageja ja PIIT tõendada vigu, mida komisjon tegi rikkumise tõenäolise mõju hindamisel.

165

Esiteks tuleb seoses esimese rühma argumentidega meenutada, et liidu institutsioonide aktide ELTL artiklis 296 nõutava põhjendamise kohustuse hindamisel tuleb arvesse võtta juhtumi asjaolusid, muu hulgas akti sisu, põhjenduste olemust ning huvi, mis võib olla akti adressaatidel või teistel isikutel, keda akt otseselt ja isiklikult puudutab, selgituste saamiseks (kohtuotsus, 25.6.2014, Nexans ja Nexans France vs. komisjon, C‑37/13 P, EKL, EU:C:2014:2030, punktid 31 ja 32).

166

Käesolevas asjas tuleb märkida, et vaidlustatud otsuse põhjendustes 899‐908 komisjoni poolt rikkumise raskusele antud hinnang on jaotatud nelja ossa, millest kolm esimest puudutavad rikkumise laadi, turuosasid ja rikkumise geograafilist ulatust, ning neljas on kokkuvõte. Vaidlustatud otsuse põhjenduses 906, mis asub kokkuvõttes, märkis komisjon, et trahvi põhisumma kindlaksmääramisel aluseks võetava osakaalu müügiväärtusest määramisel võttis ta arvesse muu hulgas rikkumise laadi, selle geograafilist ulatust, turuosasid ja ka asjaolu, et rikkumine pandi toime.

167

Hageja vaidleb vastu lõigule, mis asub vaidlustatud otsuse põhjenduses 902, mis omakorda asub rikkumise laadi hindamist käsitlevas osas. Otsuse selles osas märkis komisjon kõigepealt, et teenuse osutamisest keeldumises seisnev turgu valitseva seisundi kuritarvitamine, nagu selle pani toime TP, on eelnevalt mitmel korral õigusvastaseks tunnistatud nii tema enda kui ka liidu kohtute poolt (vaidlustatud otsuse põhjendus 899). Ta märkis, te asjassepuutuvad kaubaturud olid majanduslikult väga tähtsad ja et neil oli ülitähtis roll teabeühiskonna loomisel, sest lairibaühendused on tegur, millest sõltub erinevate digitaalteenuste osutamine lõppkasutajatele (põhjendus 900). Komisjon võttis ka arvesse seda, et TP oli siseriikliku sidevõrgu ainus omanik ja seetõttu sõltusid DSL‑tehnoloogial põhinevaid teenuseid pakkuda soovivad AO‑d täielikult temast (põhjendus 901).

168

Lõpuks, põhjenduses 902 märkis komisjon järgmist:

„Samuti, nagu kirjeldatud [punktis] VIII.1, kuulub TP tegevus selliste kuritarvituste hulka, mille eesmärk on kõrvaldada konkurents jaeturult või vähemalt aeglustada uute ettevõtjate turule tulemist või selle turu arengut. Lisaks, nagu on märgitud põhjenduses 892, oli TP teadlik asjaolust, et tema tegevus oli õigusvastane. Sellel on negatiivne mõju konkurentsile ja tarbijatele, kelle jaoks hind tõuseb ning väheneb uuenduslike toodete valik ja hulk.”

169

Põhjenduskäik, mille komisjon esitas vaidlustatud otsuse põhjendustes 899‐906, ei tekita mingit kahtlust selles, millistele asjaoludele tuginedes andis komisjon oma hinnangu rikkumise raskuse kohta, nimelt on need järgmised: rikkumise laad, selle geograafiline ulatus, TP turuosad asjassepuutuvatel turgudel ja rikkumise toimepanemine TP poolt. Erinevalt hageja ja PIIT‑i väidetust ei kinnitanud komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 902 ja sellest põhjendusest ‐ tõlgendades seda kogu rikkumise raskust käsitleva põhjenduskäigu kontekstis ‐ ei saa ka kuidagi tuletada, et ta võttis rikkumise tegelikku mõju turule ja tarbijatele arvesse, kui ta määras selle raskuse alusel kindlaks osakaalu müügiväärtusest, mille alusel tuli kindlaks määrata trahvi põhisumma. Täpsemalt, hageja viidatud lauset saab tõlgendada ainult nii, et selles viidatakse üldiselt ja abstraktselt rikkumise laadile ja asjaolule, et kuna see pandi toime tahtlikult ja eesmärgiga kõrvaldada konkurents jaeturult või aeglustada selle turu arengut, võidi selle rikkumisega konkurentsi ja tarbijaid negatiivselt mõjutada.

170

Selle kohta tuleb veel lisada, et asjassepuutuva põhjenduse esimeses ja teises lauses tehtud järelduste kohta, mis puudutasid konkurentsi kõrvaldamist jaeturult ja rikkumise toimepanemist tahtlikult, tuuakse näiteid viitega esiteks vaidlustatud otsuse punktile VIII.1, milles komisjon kirjeldab TP strateegiat, mille eesmärk oli piirata konkurentsi tema võrgule AO‑dele juurdepääsu andmise protsessi kõigis etappides, ja teiseks viitega vaidlustatud otsuse põhjendusele 892, milles komisjon põhjendas oma järeldust, et rikkumine pandi toime tahtlikult. Samas põhjenduse 902 viimases lauses ei ole ühtegi viidet vaidlustatud otsuse punktile X.4.4, milles komisjon esitas oma tähelepanekud rikkumise tõenäolise mõju kohta.

171

Sellest tuleneb, et komisjon ei võtnud rikkumise raskuse hindamisel arvesse TP toime pandud rikkumise tegelikku mõju asjassepuutuvatele turgudele, ega isegi selle rikkumise tõenäolist mõju, mida ta uuris vaidlustatud otsuse punktis X.4.4. Vastavalt eespool punktis 162 viidatud kohtupraktikale ei pea komisjon juhul, kui ta ei võta rikkumise tegelikku mõju rikkumise raskuse hindamisel arvesse, seda ka tõendama.

172

Seega tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata hageja argument põhjenduse puudumise kohta rikkumise raskuse hindamiseks vajaliku rikkumise tegeliku mõju tõendatuse küsimuses.

173

Teiseks, tulemusetuks tuleb pidada teise rühma kuuluvaid argumente, mille abil hageja ja PIIT püüavad tõendada komisjoni vigu rikkumise tõenäolise mõju hindamisel. Nimelt, kuna komisjon ei võtnud rikkumise tõenäolist mõju arvesse rikkumise raskuse hindamisel, mida ta tegi müügiväärtuse osakaalu kindlakstegemiseks, et seejärel selle põhjal kindlaks määrata trahvi põhisumma, ei saa võimalikud vead rikkumise tõenäolise mõju hindamisel mõjutada seda põhisummat.

174

Seetõttu tuleb tulemusetuse tõttu tagasi lükata argumendid, mille abil hageja ja PIIT püüavad tõendada, et komisjon on rikkumise tõenäolise mõju hindamisel teinud hindamisvigu.

175

Seetõttu tuleb käesoleva väite teine osa tagasi lükata.

176

Lisaks, mis puudutab trahvi põhisumma hindamist proportsionaalsuse põhimõtte seisukohast, siis olgu esiteks meenutatud, et Euroopa Kohtu praktika kohaselt peab trahvisumma kajastama mitte ainult konkurentsivastaste tegude kestust, nende arvu ja intensiivsust, vaid ka rikkumise laadi, mõjutatud turu suurust ja majanduspoliitika kahjustatust, nagu ka vastutavate ettevõtjate suhtelist suurust ja nende turuosa (vt selle kohta kohtuotsus KME Germany jt vs. komisjon, punkt 111 eespool, EU:C:2011:810, punktid 96 ja 97 ning seal viidatud kohtupraktika). Teiseks peab trahvisumma määramisel arvesse võtma ka niisuguseid asjaolusid, nagu trahvi hoiatav mõju, asjassepuutuva ettevõtja tegevus ja oht, mida rikkumine liidu eesmärkidele kujutab. Kolmandaks, konkurentsiõiguse valdkonnas ettevõtjale määratud trahvi summa peab olema proportsionaalne rikkumisega tervikuna hinnatuna (vt selle kohta kohtuotsus Transcatab vs. komisjon, punkt 109 eespool, EU:T:2011:562, punkt 189).

177

Samuti tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et turgu valitsevas seisundis ettevõtjal lasub eriline kohustus mitte kahjustada oma tegevusega tõhusat ja moonutamata konkurentsi siseturul. Kui turgu valitsev seisund on tekkinud varem seadusega kehtestatud monopolist, tuleb seda asjaolu arvesse võtta (kohtuotsus, 27.3.2012, Post Danmark, C‑209/10, EKL, EU:C:2012:172, punkt 23).

178

Arvestades eespool viidatud kohtupraktikat, asub Üldkohus seisukohale, et käesolevas asjas on trahvi proportsionaalsuse, täpsemalt trahvi põhisumma proportsionaalsuse hindamisel oluline arvesse võtta esiteks asjaolu, et hageja turgu valitsev seisund oli tekkinud varem seadusega kehtestatud monopolist nii LLU ja BSA lairibaühenduse hulgiturul, kus ta oli ainus pakkuja, kui ka jaeturul.

179

Teiseks, nagu nähtub ka punktidest 125‐136 ja 146‐157 eespool ning kuigi teatud konkreetsete konkurentsivastaste tegevustega, mida TP‑le ette heidetakse, tegeles ta lühemat aega kui rikkumise periood, koosnes TP toime pandud rikkumine – mille esinemist iseenesest ei ole vaidlustatud ‐ mitmest ilmsest, pidevast ja tahtlikust niisuguste kohaldatavate õigusnormide rikkumisest, mis kohustasid teda turul märkimisväärset turujõudu omava operaatorina võimaldama AO‑dele eraldatud juurdepääsu tema kliendiliinile ja seotud teenustele tingimustel, mis on läbipaistvad, õiglased ja mittediskrimineerivad.

180

Kolmandaks, vaidlus puudub selles, et TP oli teadlik oma tegevuse õigusvastasusest nii valdkonna õigusnormide aspektist, sest tema suhtes oli algatatud uurimine ja tema õigusvastane tegevus oli tuvastatud siseriikliku reguleeriva asutuse otsustega, mis olid jäetud siseriiklike kohtute lõplike otsustega muutmata, kui ka konkurentsiõiguse aspektist, sest tema tegevuse eesmärk oli takistada või aeglustada uute ettevõtjate sisenemist asjassepuutuvatele kaubaturgudele.

181

Neljandaks tuleb märkida, et asjassepuutuvad turud, mida TP kuritarvitamine mõjutas ja mis on suure ulatusega, kuna need hõlmasid liidu ühe suurima liikmesriigi kogu territooriumi, on nii majanduslikust kui sotsiaalsest aspektist väga olulised turud, kuna kiire internetiühendus on teabeühiskonna arengu võtmetegur.

182

Ent vaidlustatud otsuse põhjendustest 899‐902, 904 ja 905 tuleneb, et komisjon võttis neid asjaolusid rikkumise raskuse hindamisel arvesse. Nimelt märkis komisjon nendes põhjendustes kõigepealt, et teenuse osutamisest keeldumises seisnev turgu valitseva seisundi kuritarvitamine, nagu see pandi süüks TP‑le, on eelnevalt mitmel korral õigusvastaseks tunnistatud nii tema enda kui ka liidu kohtute poolt. Ta märkis, et asjassepuutuvad kaubaturud olid majanduslikult väga tähtsad ja et neil oli ülitähtis roll teabeühiskonna loomisel. Komisjon võttis arvesse ka asjaolu, et TP oli siseriikliku sidevõrgu ainus omanik ja seetõttu sõltusid DSL‑tehnoloogial põhinevaid teenuseid pakkuda soovivad AO‑d täielikult TP‑st. Lisaks toonitas ta, et TP tegevuse eesmärk oli kõrvaldada konkurents jaeturult või vähemalt aeglustada uute ettevõtjate turule tulemist või selle turu arengut, et selle tegevusega tegeleti tahtlikult ning et sel oli kahjulik mõju konkurentsile ja tarbijatele (vaidlustatud otsuse põhjendused 899‐902). Lõpuks võttis komisjon arvesse seda, et kogu rikkumisperioodi jooksul oli TP‑l turgu valitsev seisund mitte ainult hulgiturul, kus ta oli monopoolses seisundis, vaid ka jaeturgudel, kus tema tulu alusel arvutatavad turuosad varieerusid 57 protsendist 46 protsendini. Komisjon märkis selles küsimuses, et TP turuosa ja selle AO turuosa vahe, kellel oli peale TP‑d suuruselt järgmine turuosa, oli märkimisväärne. Asjassepuutuva turu geograafilise suuruse osas täheldas komisjon, et TP toime pandud rikkumine hõlmas kogu Poola territooriumi (vaidlustatud otsuse põhjendused 904 ja 905).

183

Nendest asjaoludest, millele hageja vastu ei vaidle, piisab, et tuvastada, et TP‑le süüks pandud turgu valitseva seisundi kuritarvitamine oli raske rikkumine.

184

Lisaks olgu meenutatud, et 1998. aasta suuniste kohaldamise kontekstis, arvestades, et nendes oli ette nähtud väga raskete, raskete ja kergete rikkumiste eristamine, kinnitas Üldkohus komisjoni hinnangut, et hinnakruvi kohaldamine pikaajalise siseriikliku sideoperaatori poolt tuleb kvalifitseerida väga raskeks rikkumiseks ja selgeks turgu valitseva seisundi kuritarvitamiseks (kohtuotsus, 29.3.2012, Telefónica ja Telefónica de España vs. komisjon, T‑336/07, EKL, EU:T:2012:172, punktid 382‐387). Olgu lisatud, et Üldkohus kinnitas, et asjassepuutuva rikkumise kvalifitseerimine „väga raskeks” kogu asjassepuutuva rikkumisperioodi suhtes oli õige, kuigi komisjon oli möönnud, et rikkumise raskus ei olnud kogu selle perioodi kestel ühtlane (kohtuotsus Telefónica ja Telefónica de España vs. komisjon, eespool viidatud, EU:T:2012:172, punktid 417‐419).

185

Kuigi hinnakruvi kohaldamises seisnev ELTL artikli 102 rikkumine on teist laadi rikkumine kui see, mille pani toime TP ja mis seisnes nimelt teenuse osutamisest keeldumises, võib ka viimati nimetatud rikkumist pidada selgeks ja eriti raskeks kuritarvitamiseks. Nimelt kohtuasjas, milles tehti kohtuotsus Telefónica ja Telefónica de España vs. komisjon, punkt 184 eespool (EU:T:2012:172), põhines rikkumise kvalifitseerimine väga raskeks rikkumiseks sisuliselt kolmel asjaolul, milleks olid see, et hageja ei saanud olla mitte teadlik oma tegevuse õigusvastasusest, et selle tegevusega tegeleti tahtlikult ning see, et pikaajalisel operaatoril oli praktiliselt monopoolne seisund lairibaühenduse hulgiturul ja väga tugev turgu valitsev seisund jaeturgudel. Ent käesolevas asjas esinesid kõik need asjaolud, kusjuures vaidlustatud ei ole TP tegevusega tegelemise tahtlikkust, selle õigusvastasust ega tema asjassepuutuvate turuosade suurust.

186

Eeltoodud kaalutlusi arvestades asub Üldkohus seisukohale, et arvestades TP toime pandud rikkumise erilist raskust, ei rikkunud komisjon proportsionaalsuse põhimõtet sellega, et ta määras kooskõlas 2006. aasta suuniste punktidega 19‐22 TP trahvi põhisumma kindlaksmääramisel aluseks võetavaks müügiväärtuse osakaaluks 10%.

187

Järelikult tuleb hagi käesolev väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

188

Neljas väide puudutab kergendavate asjaolude arvesse võtmata jätmist. Hageja, keda toetab PIIT, väidab selles küsimuses, et komisjon rikkus õigusnorme ja tegi hindamisvigu seoses sellega, et ta ei võtnud kergendavate asjaoludena arvesse kolme asjaolu, mille TP haldusmenetluse käigus esile tõi: nimelt esiteks „kolossaalseid” investeeringuid, mis on tehtud alates UKE kokkuleppe kuupäevast, et ajakohastada Poola püsiliinide taristut AO‑de ja lõppkasutajate hüvanguks, teiseks TP poolt rikkumise vabatahtlikku lõpetamist ja kolmandaks TP poolt väljapakutud kohustusi.

189

Lisaks, kui Üldkohus asub seisukohale, et muutused tema tegevuse kestuses ja intensiivsuses, millele ta tugines kolmanda väite esimeses osas, ei õigusta trahvi põhisumma vähendamist, palub hageja Üldkohtul neid muutusi arvesse võtta kergendava asjaoluna.

190

Komisjon vaidleb hageja argumentidele vastu ja palub käesolev väide tagasi lükata.

191

Hageja ja PIIT argumente tuleb hinnata eespool punktides 110‐114 välja toodud põhimõtteid silmas pidades.

192

Käitistesse tehtavate investeeringute kohta väidab hageja, et UKE kokkuleppe alusel oli ta kohustatud tegema kahte liiki investeeringuid: nimelt esiteks investeeringuid AO‑de juurdepääsu parendamiseks BSA ühenduse ja LLU ühenduse teenustele ning teiseks investeeringuid Poola püsiliinide taristu ajakohastamiseks.

193

Hageja arvates tuleks kergendavate asjaoludena arvesse võtta viimati nimetatud investeeringuid, mis ajavahemikul 2009. aasta oktoobrist kuni 2011. aasta lõpuni jäid hinnanguliselt suurusjärku 761,4 miljonit eurot ja millest ligikaudu 168,3 miljonit eurot kulutati 2010. aasta lõpus. Hageja väidab selles küsimuses, et investeeringud on vabatahtlikult võetud meede, mis oli ulatuslikum komisjoni tuvastatud rikkumise lõpetamiseks vajalikust ja millest said kasu nii Poola tarbijad kui ka AO‑d. Seega tuleks neid investeeringuid käsitada TP toime pandud rikkumise parandusmeetmetena, mis sarnanevad nendega, mida Üldkohus tunnustas kergendavate asjaoludena oma 30. aprilli 2009. aasta kohtuotsuses Nintendo ja Nintendo of Europe vs. komisjon (T‑13/03, EKL, EU:T:2009:131). Neid investeeringuid saab ka võrrelda Ühendkuningriigi erakoolide maksetega haridust edendavat usaldusfondi käsitlenud asjas, milles Ühendkuningriigi konkurentsiasutus tegi otsuse 20. novembril 2006 (juhtum CA 98/05/2006 – Independent Schools).

194

Kohtuistungil väitsid nii hageja kui ka PIIT, et enam kui 12% TP võrgu ajakohastamiseks tehtud investeeringutest puudutasid Poola territooriumi neid osasid, kus puudus interneti püsiühenduse loomiseks igasugune taristu. Investeeringud, mis tehti nendesse piirkondadesse, mida nimetati ka „valged alad” (white spots) või „digitaliseerimata alad” (digital exclusion zones), ei olnud AO‑dele huvipakkuvad, muu hulgas nendele omaste majanduslike ja õiguslike tõkete tõttu. Selles küsimuses viitab PIIT hageja menetlusdokumentidele ja PIIT menetlusse astuja seisukohtadele lisadena liidetud dokumentidele, milles kinnitatakse TP investeeringute kasulikku mõju AO‑dele ja lõppkasutajatele.

195

Lisaks väidab hageja, et komisjon rikkus õigusnormi, kuna ta keeldus võtmast neid investeeringuid kergendava asjaoluna arvesse seetõttu, et need ei muuda rikkumise laadi. Niisugune keeldumine tähendab nimelt, et kergendavateks asjaoludeks saab kvalifitseerida ainult rikkumise laadi muutvaid asjaolusid. Ent 2006. aasta suunised tunnustavad võimalike kergendavate asjaoludena niisuguseid asjaolusid, mis ei sõltu rikkumise laadist, näiteks koostöö komisjoniga. Hageja leiab, et keeldumine võtta neid investeeringuid arvesse rikub ka proportsionaalsuse põhimõtet.

196

Selle kohta tuleb märkida, et investeeringud, millele hageja tugineb, on seotud UKE kokkuleppe – millele kirjutas ühelt poolt alla UKE direktor ja teiselt poolt TP juhatuse esimees ‐ punkti 2 alapunkti 1 alapunktis k sõnastatud kohustusega. Lepingu selle punkti kohaselt oli TP kohustatud tagama niisuguse interneti lairiba püsiühenduse taristu olemasolu, mis võimaldaks vähemalt 1200000 uue ühenduse loomist vastavalt selle lepingu lisades kirjeldatud korrale.

197

Ent esiteks on selle kokkuleppe preambuli põhjendustes 6‐9 märgitud järgmist:

198

Teiseks, UKE kokkuleppe punkti 2 alapunkti 2 kohaselt on UKE direktori hinnangul juhul, kui TP täidab selle kokkuleppe alusel võetud kohustusi, muu hulgas punkti 2 alapunkti 1 alapunktis k ette nähtud kohustust, mis seisneb 1200000 uue ühenduse loomises, võimalik kõrvaldada sideturul tekkinud kõige suuremad probleemid seoses juurdepääsuga sidevõrkudele, mis on loetletud kokkuleppe preambuli punktis 8 ja millele on viidatud eespool punktis 197.

199

Neid asjaolusid arvestades tuleb esiteks asuda seisukohale, et TP tehtud investeeringuid ei saa käsitada parandusmeetmetena, mis sarnanevad nendega, mida komisjon tunnustas asjas, milles tehti kohtuotsus Nintendo ja Nintendo of Europe vs. komisjon, punkt 193 eespool (EU:T:2009:131).

200

Nimelt erinevalt hüvitistest, mida käsitleti asjas, milles tehti kohtuotsus Nintendo ja Nintendo of Europe vs. komisjon, punkt 193 eespool (EU:T:2009:131), ja mille eesmärk oli hüvitada niisugustele kolmandatele isikutele tekitatud kahju, kes olid vastuväiteteatises määratletud kui tuvastatud rikkumise toime pannud ettevõtjate tegevuse tõttu rahalist kahju saanud isikud, ei olnud uute liinide loomine ja selleks tehtavate investeeringute eesmärk hüvitada AO‑dele võimalikult tekkinud kahju, vaid kõrvaldada nendelt asjassepuutuvatel turgudel, kus TP oli märkimisväärse turujõuga operaator, olukord, mida UKE direktor nimetas „tõhusa konkurentsi [püsivaks puudumiseks]”. Lisaks, kuna TP investeeringute eesmärk oli luua uusi ühendusi, ei saanud nendest investeeringutest kasu lõppkasutajad ja AO‑d, kes pidid taluma TP konkurentsivastase tegevuse mõjusid.

201

TP tehtud investeeringuid ei saa pidada ka parandusmeetmeteks, mis sarnanevad maksetega, mida tegid Ühendkuningriigi erakoolid juhtumis CA 98/05/2006 – Independent Schools. Nimelt nähtub Ühendkuningriigi konkurentsiasutuse otsusest, et erakoolid, keda karistati õppemaksu suuruse kohta teabe vahetamise eest, sõlmisid selle asutusega teatud kokkuleppe, mille kohaselt oli neile määratud trahv suhteliselt väike. Ent õigusvastselt tegutsenud koolid kohustusid tegema makseid haridust edendavasse usaldusfondi, mis asutati spetsiifiliselt nende õpilaste jaoks, kes käisid nendes koolides õppeaastatel, mille kohta õppemaksualast teavet vahetati. Asjassepuutuvate koolide makseid nimetatud usaldusfondi võib sarnaseks pidada maksetega, mida tehti asjas, milles tehti kohtuotsus Nintendo ja Nintendo of Europe vs. komisjon, punkt 193 eespool (EU:T:2009:131). Kuid need ei ole oma laadilt sarnased TP investeeringutega, sest TP eesmärk ei olnud maksta hüvitist AO‑dele ja lõppkasutajatele, kes pidid taluma tema tegevuse mõjusid.

202

Teiseks, kuigi TP nõustus vabatahtlikult UKE kokkuleppes ette nähtud kohustustega, tuleb siiski märkida, et TP tegi seda ainult soovist vältida radikaalset seaduslikku meedet, st funktsioonipõhist osadeks jaotamist, mida pädev reguleeriv asutus kavatses kasutada, et lõpetada TP poolsed vältavad ja korduvad õigusnormide rikkumised. Selles küsimuses tuleb lisada, et nii vaidlustatud otsusest kui ka eespool punktis 197 viidatud UKE kokkuleppe sõnastusest nähtub, et funktsioonipõhist osadeks jaotamist planeeris UKE seetõttu, et muud meetmed, mis olid võetud selleks, et sundida TP‑d täitma õigusnorme, muu hulgas mitut otsust, millega UKE talle trahve määras, olid osutunud ebatõhusaks (vt vaidlustatud otsuse põhjendus 153). Soov kaitsta end funktsioonipõhise osadeks jaotamise ohu eest nõrgendab seega nende kohustuste vabatahtlikkust, mis võeti kokkuleppega, millele tugineb hageja.

203

Kolmandaks investeeringud ‐ isegi kui need olid ulatuslikud ja tehtud kaubanduslikust aspektist väheatraktiivsetesse piirkondadesse ‐ on kaubandustegevuse tavapärane osa, mida tehakse nende tasuvuse perspektiiviga arvestades. Nii tähendas 1200000 uue ühenduse loomine TP‑le eelkõige võimalust saada endale 1200000 uut klienti piirkondades, kuhu ei saanud investeerida AO‑d, kellel ei ole sama võimsust ja samu vahendeid nagu pikaajaliselt turul tegutsenud operaatoril. Seega, kuigi Poola püsiliinide taristu ajakohastamiseks ja arenguks tehtud TP investeeringutest said kaudselt kasu nii lõppkasutajad kui ka AO‑d, tuleb asuda seisukohale, et nendest investeeringutest sai eelkõige kasu TP ise.

204

Neljandaks, mis puudutab lõpuks PIIT argumente, mis põhinevad tema menetlusse astuja seisukohtadel ja hageja menetlusdokumentidele lisatud dokumentidel, siis tuleb kohe alustuseks märkida, et need ei ole väga veenvad. Nimelt on PIIT argumentatsioon, mille ta esitas oma menetlusse astuja seisukohtades ja mida ta arendas edasi kohtuistungil, vastuolus tema menetlusse astuja seisukohtadele lisatud dokumentide sisuga. Täpsemalt, UKE 28. aprilli 2011. aasta otsuses, mis on menetlusse astuja seisukohtade 1. lisa ja mida TP Poola kohtutes ei ole vaidlustanud, on eelkõige välja toodud negatiivne mõju, mida TP tegevus tekitas Poola kiire internetiühenduse turu arengule eelkõige rikkumisperioodil. UKE toonitas, et võetud seaduslikud meetmed ei ole andnud soovitud tulemusi, st pikaajalise operaatori diskrimineeriva käitumise lõpetamist ja kõigi operaatorite võrdset kohtlemist.

205

Tõsi, mõni dokument, millele PIIT viitab, kinnitab, et nii AO‑d kui ka UKE möönsid, et UKE kokkuleppel, sealhulgas selles ette nähtud investeeringutel oli kasulik mõju AO‑dele ja lõppkasutajatele. Ent see kasulik mõju ei õigusta trahvi põhisumma vähendamist kergendava asjaolu tõttu.

206

Nimelt tulenes see kasulik mõju kokkuleppest endast, mitte konkreetselt investeeringutest. Nii tunnustas kõigepealt UKE 2012. aasta novembri dokumendis, mis käsitles regulatsioonistrateegiat kuni aastani 2015 (menetlusse astuja seisukohtade 18. lisa), kokkuleppes TP võetud kõigi kohustuste täitmisest tulenevat kasulikku mõju turule. Samuti 20. novembri 2011. aasta esitluses TP‑ga sõlmitud kokkuleppe tagajärgede kohta (menetlusse astuja seisukohtade 23. lisa) viitas UKE kasulikule mõjule, mis tekkis AO‑dele ja lõppkasutajatele kokkuleppest tervikuna. Lisaks tuvastades, et sellest kokkuleppest said kasu nii AO‑d kui ka lõppkasutajad, muu hulgas sidetaristu laienemise, sellele taristule juurdepääsu paranemise, asjassepuutuval turul konkurentsi tihenemise ja hinna alanemise näol, märkis UKE veel, et kasu sai ka TP ise, muu hulgas funktsioonipõhise osadeks jaotamise vältimise ja diskrimineerimiskeelu põhimõtte rikkumist puudutavate võimalike vaidluste ärahoidmise teel. Lõpuks tunnistab Netia, kes on TP kõige suurem konkurent jaeturul, oma 2010. aasta mai üldaruandes (menetlusse astuja seisukohtade 3. lisa), et kokkuleppe tingimused diskrimineerimiskeelu põhimõtte järgimise kohta peaksid tal võimaldama kiirendada uute abonendiliinide aktiveerimist TP võrgu kaudu. TP poolt taristusse tehtud investeeringute teemal piirdub Netia märkusega, et need suurendavad turgu, millel ta tegutseb.

207

Komisjon võttis arvesse ka olukorra paranemist turul, mis tulenes TP tegevuse muutumisest pärast UKE kokkuleppe allakirjutamist. Nimelt otsustas komisjon pidada rikkumise lõpetamise kuupäevaks kokkuleppe allakirjutamise päeva.

208

Neid kaalutlusi silmas pidades ei saa komisjonile ette heita, et ta ei pidanud TP investeeringuid Poola püsiliinide taristu ajakohastamisse tema suhtes kohaldatavaks kergendavaks asjaoluks. Sellega seoses puudub vajadus vastata küsimusele, kas kergendavaks asjaoluks saab pidada ainult asjaolusid, mis muudavad rikkumise laadi, või ka asjaolusid, mis seda ei tee.

209

Sellest tuleneb, et keeldumist käsitada UKE kokkuleppe alusel tehtud investeeringuid hageja suhtes kohaldatava kergendava asjaoluna ei saa pidada 2006. aasta suuniste punkti 29 ega proportsionaalsuse põhimõtte rikkumiseks.

210

Hageja, keda toetab PIIT, toonitab, et UKE kokkuleppe alusel lõpetas ta rikkumise vabatahtlikult, ning väidab, et nii proportsionaalsuse põhimõtte kui ka 2006. aasta suuniste punktiga 29 on vastuolus see, et seda ei võetud kergendava asjaoluna arvesse põhjusel, et ta ei lõpetanud rikkumist kohe pärast komisjoni sekkumist. Ta märgib selle kohta, et alates 2008. aasta detsembrist, st kaks kuud pärast 23.‐26. septembrini 2008 toimunud komisjoni kontrolle tema ruumides, kuni UKE kokkuleppe allakirjutamiseni 22. oktoobril 2009 üritas TP aktiivselt parandada komisjoni tuvastatud kuritarvitamise ilminguid.

211

Vastavalt 2006. aasta suuniste punkti 29 esimesele taandele võidakse trahvi põhisummat vähendada, kui komisjon tuvastab kergendavate asjaolude esinemise, nagu see, et asjaomane ettevõtja esitab tõendid selle kohta, et ta lõpetas rikkumise kohe pärast komisjoni sekkumist.

212

See säte kordab sisuliselt 1998. aasta suuniste punkti 3 sõnastust. Seoses viimati nimetatud punktiga on Üldkohus tuvastanud, et selle sätte eesmärk on julgustada ettevõtjaid lõpetama oma konkurentsivastane tegevus kohe, kui komisjon algatab selle kohta uurimise (kohtuotsus, 13.7.2011, Schindler Holding jt vs. komisjon, T‑138/07, EKL, EU:T:2011:362, punkt 274).

213

Teiseks tuleneb kohtupraktikast, et rikkumise lõpetamine kohe pärast komisjoni sekkumist võib loogiliselt olla kergendav asjaolu vaid siis, kui on põhjust arvata, et just see sekkumine pani ettevõtjad oma konkurentsivastast tegevust lõpetama (kohtuotsus, 26.9.2013, Alliance One International vs. komisjon, C‑679/11 P, EU:C:2013:606, punkt 80). Teisisõnu selleks, et rikkumise lõpetamist saaks käsitada kergendava asjaoluna, peab esinema põhjuslik seos komisjoni sekkumise ja asjassepuutuva rikkumise lõpetamise vahel.

214

Kuid käesolevas asjas tuleb kõigepealt asuda seisukohale, et TP ei lõpetanud rikkumist viivitamatult pärast komisjoni sekkumist, st pärast kontrolle, mille komisjon viis tema Varssavi ruumides läbi Poola konkurentsiasutuse abiga 23.‐26. septembrini 2008. Nimelt, kuigi TP hakkas alates 2008. aasta lõpust järk-järgult oma seaduslikke kohustusi täitma, nähtub vaidlustatud otsuse põhjendustest 574 ja 577 ‐ ilma, et hageja sellele vastu vaidleks ‐, et TP‑le süüks pandud tegevuse tõttu jätkusid AO‑de raskused seoses BSA ja LLU ühenduse lairiba hulgitoodetele juurdepääsuga ka veel pärast UKE kokkuleppe allakirjutamist 22. oktoobril 2009.

215

Edasi, nagu nähtub vaidlustatud otsuse põhjendustest 78 ja 567‐571, nagu ka eespool punktist 197, ning ilma, et hageja sellele vastu vaidleks, oli UKE kokkuleppe sõlmimise peamine eesmärk vältida funktsioonipõhist osadeks jaotamist, mida UKE plaanis seetõttu, et TP rikkus jätkuvalt seaduslikke kohustusi seoses juurdepääsuga tema võrgule. Seda asjaolu arvestades ei saa pidada tõendatuks kohtupraktikaga kehtestatud nõuet, et esineks põhjuslik seos komisjoni kontrollide ja TP rikkumise lõpetamise vahel.

216

Lõpuks, kuigi nagu märgitud eespool punktis 214, AO‑de raskused jätkusid seoses BSA ja LLU ühenduse lairiba hulgitoodetele juurdepääsuga ka pärast UKE kokkuleppe allakirjutamist, tunnustas komisjon nimetatud kokkuleppe olulisust ja asjaolu, et see tähistas pöördepunkti TP käitumises, oma valikuga määrata see allakirjutamise kuupäev rikkumise lõppkuupäevaks. Nii oli selle kokkuleppe sõlmimisel trahvi arvutamise jaoks oluline tähtsus, kuna see peatas rikkumise kestuse alusel määratava kordaja suurenemise.

217

Neid asjaolusid arvestades ei saa keeldumist kohaldada TP suhtes 2006. aasta suuniste punkti 29 esimeses taandes ette nähtud kergendavat asjaolu pidada selle sätte ega proportsionaalsuse põhimõtte rikkumiseks.

218

Hageja meenutab, et TP tegi endale kohustuste võtmise ettepaneku ja et komisjon lükkas selle tagasi. Ta väidab selle kohta, et kuigi ettepanek lükati tagasi, tuleks seda vaadelda tõhusa koostööna 2006. aasta suuniste punkti 29 tähenduses. Komisjoni keeldumine kohustuste võtmise ettepanekut trahvi arvutamisel arvesse võtta on ka vastuolus proportsionaalsuse põhimõttega.

219

Vastavalt 2006. aasta suuniste punkti 29 neljandale taandele võidakse trahvi põhisummat vähendada, kui komisjon tuvastab kergendavate asjaolude esinemise, nagu see, et asjaomane ettevõtja teeb komisjoniga tõhusat koostööd, mis jääb välja „leebema kohtlemise” teatise kohaldamisalast ja ettevõtja koostöökohustusest.

220

Selles küsimuses tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et trahvi vähendamine koostöö eest haldusmenetluses on põhjendatud siis, kui selline koostöö kergendab komisjoni ülesannet rikkumine tuvastada (vt kohtuotsus, 19.5.2010, Boliden jt vs. komisjon, T‑19/05, EKL, EU:T:2010:203, punkt 104 ja seal viidatud kohtupraktika).

221

Ent kuigi arvesse tuleb võtta eespool punktis 114 meenutatud kohtupraktikat, olgu siiski meenutatud, et komisjonil on teatav kaalutlusruum, hindamaks üldiselt seda, millisel määral võib kergendavate asjaolude esinemisel trahvisummasid vähendada (kohtuotsus, 16.6.2011, FMC Foret vs. komisjon,T‑191/06, EKL, EU:T:2011:277, punkt 333). See kaalutlusruum peab tal olema eelkõige siis, kui hinnata tuleb asjassepuutuva ettevõtja poolt menetluse käigus tehtud koostöö kasulikkust, nagu ka seda, mil määral see koostöö hõlbustab tema ülesannet rikkumine tuvastada.

222

Käesolevas asjas väidab hageja, et enne vastuväiteteatise vastuvõtmist kutsus TP komisjoni arutama kohustuste võtmise ettepanekut, milles ta pakkus muu hulgas komisjonile välja UKE‑ga õiguslikult siduva kokkuleppe sõlmimist selle kohta, et ta osutab BSA ja LLU ühenduse lairiba hulgiteenust eraldiseisva ja sellele pühendatud äritehingu raames, kehtestab parimate tavade reeglistiku ning loob oma kohustuste täitmise järelevalvesüsteemi, mida haldab sõltumatu kolmas isik.

223

Kuid esiteks on Üldkohus seisukohal, et TP välja pakutud kohustused ei olnud niisugused, mis oleksid hõlbustanud komisjonil rikkumist tuvastada. Nimelt lubati nende kohustustega parandada TP käitumist, mistõttu puudutasid need pigem niisuguse rikkumise lõpetamist, mille toimepanemises ei olnud enam mingit kahtlust.

224

Teiseks, Üldkohus on seisukohal, et 2006. aasta suuniste punkti 29 neljandat taanet ei saa mõistlikult tõlgendada nii, et selle kohaselt lihtsalt asjaolust, et ettevõtja pakub haldusmenetluses välja kohustuste võtmist, piisab, et tuvastada niisuguse tõhusa koostöö tegemine komisjoniga, mis ületab koostöökohustust ja tagab seetõttu sellele ettevõtjale trahvisumma vähendamise. Kui see oleks nii, võiks iga ettevõtja, kes on hagejaga samas olukorras, trahvisumma vähendamise saavutamiseks teha lihtsalt ettepaneku kohustuste võtmiseks, olenemata sellest, mis on nende sisu ja kas need saavad hõlbustada komisjoni tööd rikkumise tuvastamisel. Selline tõlgendus oleks vastuolus 2006. aasta suuniste punkti 29 õigusliku põhjendusega, milleks on julgustada ettevõtjaid tihedale ja mõtestatud koostööle komisjoniga.

225

Eeltoodut arvestades ei saa keeldumist kohaldada TP suhtes 2006. aasta suuniste punkti 29 neljandas taandes ette nähtud kergendavat asjaolu pidada selle sätte ega proportsionaalsuse põhimõtte rikkumiseks.

226

Kõigepealt on oluline toonitada, et kuna vaidlustatud otsuses ei ole rikutud materiaal- ega menetlusõiguse norme, ei saa trahvisummat muutva kohtuotsuse tegemise nõuet rahuldada osas, milles palutakse, et Üldkohus teeks nende materiaal- või menetlusõiguse normide rikkumisest tulenevalt trahvisumma kohta oma järeldused.

227

Seejärel on oluline analüüsida, kas toimiku kõiki materjale, muu hulgas hageja esitatuid arvesse võttes tuleb Üldkohtul oma täielikku pädevust teostades komisjoni määratud trahv asendada seetõttu, et see ei ole sobiv.

228

Erinevalt hageja väidetust nähtub sellest analüüsist, et viis, kuidas komisjon võttis vaidlustatud otsuses arvesse rikkumise kestuse ja hageja tegevuse intensiivsuse muutusi, oli käesoleva juhtumi asjaoludele kohane ning kooskõlas võrdsuse nõuetega, mitte ebaproportsionaalne ega ekslik.

229

Lisaks, arvestades eespool punktis 67 viidatud kohtupraktikat, tuleb täheldada, et puudusid asjaolud, millest komisjon vaidlustatud otsuse vastuvõtmise ajal teadlik ei olnud ja millest hiljem oleks liidu kohut teavitatud ning mis oleksid põhjendanud trahvisummat muutva kohtuotsuse tegemist.

230

Neid asjaolusid arvestades tuleb rahuldamata jätta nii hageja esitatud trahvisummat muutva kohtuotsuse tegemise nõue kui ka hagi tervikuna.

231

Üldkohtu kodukorra artikli 134 lõike 1 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna kohtuotsus on tehtud hageja kahjuks, mõistetakse kohtukulud vastavalt komisjoni nõudele välja hagejalt.

232

Kuna komisjon ei ole nõudnud PIIT‑lt tema menetlusse astumisega seotud kohtukulude väljamõistmist, kannab PIIT vaid enda kohtukulud.

233

Vastavalt kodukorra artikli 138 lõikele 3 kannab ECTA ise oma kohtukulud.

Esitatud põhjendustest lähtudes

otsustab:

Vaidluse taust

1. Vaidlustatud otsuse tehnoloogiline, õiguslik ja faktiline taust

2. Haldusmenetlus

3. Vaidlustatud otsus

Menetlus ja poolte nõuded

Õiguslik käsitlus

1. Vaidluse ulatus

2. Tühistamisnõuded

Vaidlustatud otsuse tervikuna tühistamise nõue

Vaidlustatud otsuse osalise tühistamise nõue

Esimene väide

Teine väide

Kolmas väide

– Esimene väiteosa, mille kohaselt on tähelepanuta jäetud asjaolu, et nende erinevate tegevuste kestus, millest rikkumine koosnes, ja rikkumise intensiivsus olid eri aegadel erinevad

– Teine väiteosa, mis puudutab vigu, mille tõttu tegi komisjon väärad järeldused asjassepuutuvatele turgudele rikkumisega avaldatud mõju kohta

Neljas väide

– TP investeeringud, mida ta tegi alates UKE kokkuleppe kuupäevast

– Rikkumise vabatahtlik lõpetamine

– TP välja pakutud kohustused

3. Trahvisummat muutva kohtuotsuse tegemise nõue

Kohtukulud