EUROOPA LIIDU AVALIKU TEENISTUSE KOHTU OTSUS (täiskogu)

12. veebruar 2014(*)

Avalik teenistus – Avalik konkurss – Konkursi EPSO/AD/177/10 teade – Reservnimekirja kandmata jätmine – Konkursikomisjoni otsuse põhjendused – Katseteemade edastamine – Konkursikomisjoni stabiilsus

Kohtuasjas F‑127/11,

mille ese on hagi, mis on esitatud ELTL artikli 270 alusel, mida vastavalt Euratomi asutamislepingu artiklile 106a kohaldatakse Euratomi asutamislepingule, menetluses

Gonzalo de Mendoza Asensi, Euroopa Parlamendi ajutine teenistuja, elukoht Strassen (Luksemburg), esindajad: advokaadid P. Nelissen Grade ja G. Leblanc,

hageja,

versus

Euroopa Komisjon, esindajad: J. Currall ja B. Eggers,

kostja,

AVALIKU TEENISTUSE KOHUS (täiskogu),

koosseisus: president S. Van Raepenbusch, koja esimees M. I. Rofes i Pujol, kohtunikud E. Perillo, R. Barents ja K. Bradley (ettekandja),

kohtusekretär: W. Hakenberg,

arvestades kirjalikus menetluses ja 26. juuni 2013. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

1        G. de Mendoza Asensi esitas Avaliku Teenistuse Kohtu kantseleisse 29. novembril 2011 saabunud hagiavaldusega käesoleva hagi, milles palus esimese võimalusena tühistada avaliku konkursi EPSO/AD/177/10 komisjoni otsus jätta tema nimi konkursi reservnimekirja kandmata.

 Vaidluse taust

2        Euroopa Personalivaliku Amet (EPSO) avaldas 16. märtsil 2010 Euroopa Liidu Teatajas teate avaliku konkursi EPSO/AD/177/10 korraldamise kohta, mille eesmärk oli moodustada reservnimekiri palgaastmega AD 5 administraatorite töölevõtmiseks Euroopa avaliku halduse, õiguse, majanduse, auditi ning info‑ ja kommunikatsioonitehnoloogiate valdkonnas (ELT C 64 A, lk 1; edaspidi „konkursiteade”).

3        Konkursiteate IV jaotises olid ette nähtud eelvalikutestid ja selle V jaotises katsed hindamiskeskuses.

4        Konkursiteate V jaotise punktis 2 oli märgitud, et hindamiskeskusesse kutsutud kandidaatide puhul hinnatakse nende erioskusi valitud valdkonnas ja ka järgmisi üldvõimeid ja ‑oskusi:

„‐      analüüsi- ja probleemide lahendamise oskus;

–        suhtlemisoskus;

–        kvaliteedi ja tulemuste tagamise oskus;

–        õppimis- ja enesearendamisvõime;

–        prioriteetide seadmise ja organiseerimise oskus;

–        pingetaluvus;

–        teistega koos töötamise oskus;

–        juhtimisoskus.”

5        Konkursiteate V jaotise punktis 2 oli ka täpsustatud, et nimetatud võimeid ja oskusi kontrollitakse juhtumianalüüsiga valitud valdkonnas ning rühmatöö, suulise ettekande ja pädevuspõhise intervjuuga.

6        Konkursiteate V jaotise punktis 4 oli nähtud ette, et erioskusi valitud valdkonnas hinnatakse 0–20 punkti skaalal, kusjuures minimaalne nõutav punktisumma on 10 punkti. Lisaks ilmneb toimikust, et erioskusi hinnati ainult juhtumianalüüsi abil. Samas punktis oli märgitud, et üldvõimeid hinnatakse igaüht 0–10 punkti skaalal, kusjuures minimaalne nõutav punktisumma on 3 punkti iga võime eest ja 50 punkti 80‑st kaheksa üldvõime peale kokku.

7        Hageja kandideeris konkursil EPSO/AD/177/10 õiguse valdkonnas (edaspidi „konkurss”). Olles edukalt sooritanud eelvaliktestid arvutil, osales ta katsetel, mis toimusid hindamiskeskuses Brüsselis (Belgia) 29. septembril 2010.

8        Hagejale tema EPSO kontole saadetud 3. veebruari 2011. aasta kirjaga teatas EPSO talle, et konkursikomisjon leidis, et tema tulemused on ebapiisavad selleks, et kanda tema nimi reservnimekirja, ning eelkõige seda, et ta sai erioskuste eest 8 punkti 20‑st, samas kui nõutav miinimum oli 10 punkti 20‑st (edaspidi „reservnimekirja kandmata jätmise otsus”). Kirjale oli lisatud dokument pealkirjaga „võimete ja oskuste pass”, milles olid toodud hageja tulemused üldvõimete ja ‑oskuste ja erioskuste hindamise katsetel, samuti konkursikomisjoni kommentaarid iga hinnatud üldvõime või ‑oskuse kohta.

9        Hageja palus 8. veebruari 2011. aasta faksiga reservnimekirja kandmata jätmise otsus uuesti läbi vaadata ja taotles võimalust tutvuda „kõikide oma – nii kirjalike kui ka suuliste – harjutuste paranduste, küsimuste ja vastustega [ning] õigete vastuste tabeliga, mida konkursikomisjon kirjaliku harjutuse/juhtumianalüüsi puhul kasutas”.

10      Hageja sai 10. veebruari 2011. aasta e‑kirjaga oma parandamata töö, mille ta oli teinud juhtumianalüüsi katsel, ja oma keeletesti koos hindamislehega, mida selle testi puhul kasutati.

11      EPSO teatas hagejale 4. aprilli 2011. aasta kirjaga, mis saadeti tema EPSO kontole, et konkursikomisjon täheldas teatavaid puudusi tema juhtumianalüüsi hindamisel ning otsustas tõsta tema hindeid, mis ta sai üldvõimete ja ‑oskuste eest, täpsemalt suhtlemisoskuse ja prioriteetide seadmise ja organiseerimise oskuse eest, ning erioskuste eest, nii et viimane hinne tõusis 8 punktilt 9 punktile 20‑st. Kirjas teatas EPSO hagejale, et nende muudatuste tulemusena sai ta kokku 71,2 punkti 100‑st, mis jääb allapoole kõige madalamat koguhinnet, mille said reservnimekirja kantud kandidaadid, s.o alla 76,10 punkti, ning et seega jättis konkursikomisjon reservnimekirja kandmata jätmise otsuse muutmata. Talle edastati ka dokumendi „võimete ja oskuste pass” parandatud versioon.

12      Hageja esitas 5. mai 2011. aasta e‑kirjaga Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjade (edaspidi „personalieeskirjad”) artikli 90 lõike 2 alusel kaebuse konkursikomisjoni otsuse peale jätta tema nimi reservnimekirja kandmata. Sama kaebusega palus ta võimalust tutvuda „juhtumianalüüsi teksti hindamise, hindamistabeli ja parandustega”.

13      EPSO kui ametisse nimetav asutus jättis kaebuse 29. augusti 2011. aasta otsusega rahuldamata (edaspidi „kaebuse rahuldamata jätmise otsus”).

 Poolte nõuded ja menetlus

14      Hageja palub Avaliku Teenistuse Kohtul:

–        enne otsuse tegemist kohustada menetlust korraldavate meetmetena Euroopa Komisjoni esitama asjakohased dokumendid, mis võimaldavad tal hinnata, kas tema soorituse hindamisel tehti ilmne hindamisviga ja/või rikuti ilmselgelt õigusnormi, ning eelkõige esitama hindamiskeskuses toimunud kirjaliku katse raames tehtud juhtumianalüüsi töö koos tema parandatud vastustega;

–        tühistada reservnimekirja kandmata jätmise otsus;

–        tühistada konkursikomisjoni otsus, millest teatati talle 4. aprilli 2011. aasta kirjaga ja millega jäeti reservnimekirja kandmata jätmise otsus muutmata;

–        tühistada kaebuse rahuldamata jätmise otsus;

–        mõista kohtukulud välja kostjalt.

15      Sellele vastuseks palub komisjon Avaliku Teenistuse Kohtul:

–        jätta hagi rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejalt.

16      Avaliku Teenistuse Kohus palus 29. juuni 2012. aasta kirjaga pooltel menetlust korraldavate meetmete raames vastata mõnele küsimusele ja esitada mõned dokumendid. Eelkõige palus ta komisjonil endale edastada teemavariandi, mida kasutati hageja juhtumianalüüsi puhul, ja vähemalt kaks teist varianti, mida konkursil kasutati.

17      Hageja täitis Avaliku Teenistuse Kohtu menetlust korraldavate meetmete raames esitatud palved määratud tähtaegade jooksul. Komisjon edastas seevastu oma 10. augusti 2012. aasta vastuses Avaliku Teenistuse Kohtule ainult ühe osa nõutud dokumentidest põhjendusel, et kasutatud konkursiteemade erinevate variantide tekstid on väga tundlikud ning on oluline, et oleks tagatud EPSO valikumenetluste raames variantide koostamisel ja rakendamisel kasutatud meetodi salajas hoidmine.

18      Avaliku Teenistuse Kohus kohustas komisjoni 19. oktoobri 2012. aasta määrusega, mis anti kodukorra artikli 44 lõike 2 alusel, endale edastama teemavariandi, mida kasutati hageja juhtumianalüüsi katse puhul, ja kaks teist konkursil kasutatud varianti, s.o variandi, mille eest said kandidaadid kõrgeima keskmise hinde, ja variandi, mille eest said kandidaadid madalaima keskmise hinde. Sama määrusega kohustas Avaliku Teenistuse Kohus käsitlema hagejale taotletud dokumentide edastamist konfidentsiaalselt ja nägi selles osas ette mitu tingimust, nende hulgas hageja esindajate kirjalik kohustus mitte levitada komisjoni edastatud dokumentide sisu kolmandatele isikutele ja eelkõige mitte edastada oma kliendile või kolmandatele isikutele oma märkusi nende dokumentide kohta.

19      Komisjon edastas 19. oktoobri 2012. aasta kohtumääruses osundatud dokumendid Avaliku Teenistuse Kohtule määratud tähtaja jooksul. Hageja esindajad kohustusid 20. novembri 2012. aasta kirjaga mitte levitama komisjoni edastatud dokumente ega oma märkusi nende dokumentide kohta ei oma kliendile ega kolmandatele isikutele.

20      Avaliku Teenistuse Kohtu täiskogu 31. jaanuari 2013. aasta otsusega suunati asi, mis esialgu määrati Avaliku Teenistuse Kohtu teisele kojale, täiskogule.

21      Avaliku Teenistuse Kohus kohustas 5. veebruari 2013. aasta määrusega edastama talle „kõikide nende parandamisjuhendite või ‑tabelite ärakirjad, mida konkursikomisjoni liikmed kasutasid kandidaatide tööde hindamiseks konkursi juhtumianalüüsi katsel”.

22      Komisjon edastas Avaliku Teenistuse Kohtu kantseleisse 19. veebruaril 2013 saabunud kirjaga Avaliku Teenistuse Kohtule üldise juhendi juhistega parandajatele, üksikasjaliku juhendi juhistega juhtumianalüüsi erinevate variantide sisu kohta, mille pealkiri oli „Õiguskäsiraamat”, ja tähistejuhendi tarkvaras, mis anti parandajatele/konkursikomisjoni liikmetele kandidaatide võimete ja oskuste hindamiseks juhtumianalüüsi raames. Oma kaaskirjas rõhutas komisjon siiski, et üksikasjalikus juhendis on näidatud ära juhtumianalüüsi katse parandamise kriteeriumid, ning väitis, et seega kohaldatakse selle dokumendi suhtes täies ulatuses konkursikomisjoni menetluse konfidentsiaalsuse nõuet. Ta kinnitas ka, et tähistejuhendit tuleb käsitada konfidentsiaalsena ja seega võib toimikusse panna ainult selle dokumendi mittekonfidentsiaalse versiooni.

23      Pärast komisjoni edastatud dokumentidega tutvumist otsustas Avaliku Teenistuse Kohus 18. aprilli 2013. aasta määrusega panna toimikusse üldise juhendi, saata üksikasjaliku juhendi komisjonile tagasi põhjendusel, et pärast lugemist ei tundunud see juhend talle vajalik, et teha otsus nende väidete põhjendatuse kohta, mille hageja on käesolevas kohtuasjas esitanud, nõustuda komisjoni konfidentsiaalsuspalvega tähistejuhendit puudutavas osas ning nõuda üldise juhendi ja tähistejuhendi mittekonfidentsiaalse versiooni hagejale edastamise konfidentsiaalset käsitlemist teatavate tingimustega.

 Sissejuhatavad märkused

24      Avaliku Teenistuse Kohus märgib kõigepealt, et toimikust ilmneb, et EPSO kiitis 3. juulil 2008 heaks aruande pealkirjaga „Arengukava”. Arengukava näeb kõikide alates 2010. aastast korraldatavate avalike konkursside puhul ette, et kandidaatide teadmiste hindamisel põhinevalt valikumeetodilt minnakse üle kandidaatide võimete ja oskuste hindamisel põhinevale valikumeetodile (edaspidi „uus meetod”). Eelkõige on arengukavas märgitud, et administraatorite (AD) tegevusüksusesse kuuluvad töötajad valitakse välja peamiselt hindamiskeskustes, kus kandidaadid peavad läbima mitu katset, mille hulgas on juhtumianalüüs, pädevuspõhine intervjuu, suuline ettekanne ja rühmatöö.

25      Suuliste katsete puhul, mis leiavad aset hindamiskeskuses, näeb uus meetod ette mitu meedet, mille eesmärk on neutraliseerida erinevad kognitiivsed kõrvalekalded, mida on hindajate juures süstemaatiliselt täheldatud, ning tagada nii hindamise ühtlus.

26      Eelkõige ilmneb kostja menetlusdokumentidest, et:

–        kandidaate jälgib sama katse ajal vähemalt kaks konkursikomisjoni liiget ja iga üldvõimet või ‑oskust hinnatakse kahe erineva harjutuse abil, st mitme konkursikomisjoni liikme poolt;

–        katsed struktureeritakse eelnevalt ja nende puhul järgitakse eelnevalt kindlaks määratud metoodikat, kasutades ette kindlaks määratud käitumisnäitajaid, et neutraliseerida „haloefekt”, mida põhjustab hindaja tunnetust isikute suhtes moonutav kognitiivne kõrvalekalle ja mis seisneb selles, et iga hindaja kaldub kandidaati üksnes esmamulje põhjal üle‑ või alahindama;

–        vähemalt pooled konkursikomisjoni liikmed on institutsioonide ametnikud, kes on selleks spetsiaalselt EPSO‑sse lähetatud, kes täidavad oma konkursikomisjoni liikme ametikohustusi täistööajaga ja kes läbisid edukalt viiepäevase koolituse hindamismeetodite teemal; ka teised konkursikomisjoni liikmed saavad spetsiaalse koolituse;

–        samu hindamiskriteeriumeid ja sama metoodikat kohaldatakse iga kandidaadi suhtes;

–        konkursikomisjoni esimees viibib iga katse esimestel minutitel kohal, et kontrollida, kas metoodikat kohaldatakse õigesti;

–        lõplikud otsused teeb kogu konkursikomisjon kollektiivselt kõikidel katsetel saadud tulemuste põhjal;

–        viiakse läbi uuringuid ja analüüse hindamise ühtluse kontrollimiseks.

27      Konkurss EPSO/AD/177/10 korraldati uut meetodit järgides.

 Õiguslik käsitlus

1.     Hagi ese

28      Hageja palub oma teises ja kolmandas nõudes tühistada reservnimekirja kandmata jätmise otsus ja konkursikomisjoni otsus, mis edastati talle 4. aprilli 2011. aasta kirjaga pärast uuesti läbivaatamist ja millega reservnimekirja kandmata jätmise otsus jäeti muutmata.

29      Kohtupraktikas on siiski leitud, et kui konkursil osalev kandidaat palub konkursikomisjoni otsuse uuesti läbi vaadata, on isiku huve kahjustav otsus siiski otsus, mille see komisjon tegi pärast kandidaadi olukorra uuesti läbivaatamist (Esimese Astme Kohtu 13. detsembri 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑173/05: Heus vs. komisjon, punkt 19). Sellest järeldub, et konkursikomisjoni otsus, mis edastati hagejale 4. aprilli 2011. aasta kirjaga, asendas reservnimekirja kandmata jätmise otsuse; analüüsida tuleb seega ainult tühistamisnõuet, mis on suunatud hagejale 4. aprilli 2011. aasta kirjaga edastatud otsuse vastu.

30      Mis puudutab neljandat nõuet, milleks on nõue tühistada kaebuse rahuldamata jätmise otsus, siis tuleb meenutada, et vormiliselt kaebuse rahuldamata jätmise otsuse vastu suunatud nõuded toovad kaasa Avaliku Teenistuse Kohtu poole pöördumise otsuse osas, mille peale kaebus esitati, kui kaebuse rahuldamata jätmise otsusel kui niisugusel ei ole iseseisvat sisu (Avaliku Teenistuse Kohtu 15. septembri 2011. aasta otsus kohtuasjas F‑6/10: Munch vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, punkt 24 ja seal viidatud kohtupraktika).

31      Käesoleval juhul puudub kaebuse rahuldamata jätmise otsusel iseseisev sisu, sest sellega jäeti ainult muutmata reservnimekirja kandmata jätmise otsus, mille asendas hagejale 4. aprilli 2011. aasta kirjaga edastatud konkursikomisjoni otsus, kusjuures kaebuse rahuldamata jätmise otsus tehti hageja olukorda uute argumentide ja faktiliste asjaolude põhjal uuesti läbi vaatamata, mistõttu selle tühistamise nõude kohta ei ole vaja eraldi otsust teha.

32      Kõige eelneva põhjal tuleb otsus teha ainult taotluse kohta võtta menetlust korraldavaid meetmeid ja nõude kohta tühistada konkursikomisjoni otsus, mis edastati hagejale 4. aprilli 2011. aasta kirjaga ja millega jäeti muutmata reservnimekirja kandmata jätmise otsus (edaspidi „vaidlustatud otsus”).

2.     Menetlust korraldavate meetmete võtmise taotlus

33      Hageja palub oma hagiavalduses Avaliku Teenistuse Kohtul enne otsuse tegemist kohustada menetlust korraldavate meetmetena kostjat esitama asjakohased dokumendid, mis võimaldavad tal hinnata, kas tema soorituse hindamisel tehti ilmne hindamisviga ja/või rikuti ilmselgelt õigusnormi, ning eelkõige esitama hindamiskeskuses toimunud kirjaliku katse raames tehtud juhtumianalüüsi töö koos tema parandatud vastustega.

34      Võttes arvesse dokumente, mille pooled lisasid oma menetlusdokumentidele, ja menetlust korraldavate meetmete raames edastatud dokumentidele, leiab Avaliku Teenistuse Kohus siiski, et tal on piisavalt teavet hagi kohta otsuse tegemiseks, ja otsustab, et ei ole vaja rahuldada taotlust võtta veel muid menetlust korraldavaid meetmed peale nende, mis on juba võetud.

3.     Tühistamisnõue

35      Hageja põhjendab oma tühistamisnõuet kolme väitega, mis on järgmised:

–        võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumine;

–        konkursikomisjoni sõltumatuse põhimõtte rikkumine;

–        põhjendamiskohustuse rikkumine.

 Esimene väide, et on rikutud võrdse kohtlemise põhimõtet

36      Hageja on selle väite jaotanud kaheks osaks, millest esimese kohaselt olid viimasena eksamineeritud kandidaadid soodsamas olukorras ja teise kohaselt valitses konkursikomisjonis suuliste katsete ajal liiga suur voolavus.

 Esimese väite esimene osa

–       Poolte argumendid

37      Hageja märgib, et juhtumianalüüsi katsed toimusid kolmekuulise perioodi jooksul ning kandidaatidele antud teemad ei olnud erinevatel katsetel oluliselt erinevad. Need asjaolud asetasid kandidaadid täiesti erinevatesse olukordadesse sõltuvalt sellest, mis järjekorras neid eksamineeriti. Esiteks oli kandidaatidel, keda hinnati viimasena, rohkem aega ennast ette valmistada ja teiseks võisid nad saada varem eksamineeritud kandidaatidelt teavet teatavate kasutatud variantide sisu kohta. Hageja väidab selles küsimuses, et info juhtumianalüüside kohta ringles katsed juba sooritanud kandidaatide ja neid veel mitte sooritanud kandidaatide vahel ning seega said viimased katseks valmistumisel seda teavet arvesse võtta.

38      Selle vältimiseks oleks EPSO pidanud hageja sõnul korraldama kõik juhtumianalüüsi katsed samal päeval, milleks kohustab muide Euroopa Ühenduste Kohtu 27. oktoobri 1976. aasta otsus kohtuasjas 130/75: Prais vs. nõukogu ning mida EPSO ka 2011. aastal korraldatud konkursside puhul ka tegi.

39      Kohtuistungil meenutas hageja kõigepealt, et kandidaadid võisid sooritada juhtumianalüüsi katse kas saksa, inglise või prantsuse keeles, ja rõhutas, et dokumentidest, mille komisjon menetlust korraldavate meetmete raames esitas, ilmneb, et kandidaatidel, kes sooritasid selle katse saksa või prantsuse keeles, oli kõikidel sama teemavariant. Seega olid nendel kandidaatidel suuremad võimalused saada teistelt kandidaatidelt teavet selle teemavariandi sisu kohta, mille abil neid eksamineerima hakati.

40      Komisjon arvab, et võttes arvesse uut meetodit ja eelkõige selles ette nähtud juhtumianalüüsi ‐ mille eesmärk on testida mitte kandidaatide teadmisi, vaid nende võimeid ja oskusi ‐, ei nõuta mingeid konkreetseid teadmisi liidu õigusest või kohtupraktikast, vaid vaja on üksnes väga üldisi teadmisi koos juriidilise pädevusega. Komisjon leiab ka, et teistelt kandidaatidelt teabe saamine juhtumianalüüsi kohta võib olla hoopis puudus, sest see katse oli koostatud nii, et katseteema võimalik eelnev tundmine ei annaks mingit eelist. Igatahes võisid kandidaadid, kes said teavet juhtumianalüüsi katse kohta ja püüdsid seda infot katseks valmistumisel ära kasutada, tõdeda, et katse ei vastanud nende ettevalmistusele.

41      Lisaks märgib komisjon, et hageja ei ole kuidagi tõendanud, et kandidaadid vahetasid tõesti infot juhtumianalüüsi kohta. Kohtuistungil teatas komisjon Avaliku Teenistuse Kohtule, et EPSO kontrollib teabevahetust sotsiaalvõrgustikes ja muude elektroonilise side vahendite abil, mis võimaldab tal tuvastada võimalikud teemade lekkimised ja seega reageerida, kui ringleb liiga täpset teavet. Komisjon kinnitab, et käesoleval juhul ei täheldatud mingit infoleket.

–       Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang

42      Tuleb meenutada, et kontrollides kohtulikult otsust, millega konkursikomisjon keeldub kandmast kandidaati reservnimekirja, veendub Avaliku Teenistuse Kohus, kas on järgitud kohaldatavaid õigusnorme, st eelkõige menetlusnorme, mis on sätestatud personalieeskirjades ja konkursiteates, ning sätteid, mis reguleerivad konkursikomisjoni tööd, eriti konkursikomisjoni erapooletuskohustust ja temapoolse kandidaatide võrdse kohtlemise kohustust, ning ega ei ole kuritarvitatud võimu (Avaliku Teenistuse Kohtu 13. detsembri 2012. aasta otsus kohtuasjas F‑101/11: Mileva vs. komisjon, punkt 40 ja seal viidatud kohtupraktika).

43      Mis puudutab konkreetselt kandidaatide võrdset kohtlemist, siis kohtupraktikas on täpsustatud, et konkursikomisjon peab rangelt hoolitsema selle eest, et konkursi käigus järgitakse seda põhimõtet. Kuigi konkursikomisjonil on katsete läbiviimise korra ja üksikasjaliku sisu küsimuses ulatuslik kaalutlusõigus, peab liidu kohus siiski teostama vajalikul määral oma kontrolli selle tagamiseks, et kandidaate koheldakse võrdselt ja konkursikomisjon valib nende vahel objektiivselt (Esimese Astme Kohtu 12. märtsi 2008. aasta otsus kohtuasjas T‑100/04: Giannini vs. komisjon, punkt 132).

44      Selles kontekstis peavad ametisse nimetav asutus kui konkursside korraldaja ja konkursikomisjon tegutsema nii, et kõik sama konkursi kandidaadid sooritavad kirjalike katsete puhul sama katse samades tingimustes (eespool viidatud kohtuotsus Prais vs. nõukogu, punkt 13). Konkursikomisjon peab seega tagama, et katsete raskusaste oleks kõikide kandidaatide puhul enam-vähem sama (Avaliku Teenistuse Kohtu 15. aprilli 2010. aasta otsus kohtuasjas F‑2/07: Matos Martins vs. komisjon, punkt 171 ja seal viidatud kohtupraktika).

45      Iga konkursiga kaasneb aga tavaliselt ja juba olemuslikult ebavõrdse kohtlemise oht, sest küsimusi, mis võidakse teatava teema käsitlemise käigus esitada, on paratamatult piiratud arv. Seega on leidnud kinnitust, et võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumise saab tuvastada üksnes siis, kui konkursikomisjon ei piiranud katsete valimisel ebavõrdsete võimaluste ohtu nii, et esineb ainult oht, mis on tavaliselt omane igale hindamisele (eespool viidatud kohtuotsus Giannini vs. komisjon, punkt 133).

46      Võttes arvesse käesoleva kohtuotsuse punktides 43‐45 meenutatud kohtupraktikat, arvab Avaliku Teenistuse Kohus, et konkursikomisjoni kohustusi arvestades tuleb otsus jätta kandidaat reservnimekirja kandmata tühistada, kui selgub, et konkurss korraldati viisil, mis tekitas suurema ebavõrdse kohtlemise ohu kui oht, mis on olemuslikult omane igale konkursile, ilma et asjaomane kandidaat peaks tõendama, et mõned kandidaadid asetati tõepoolest soodsamasse olukorda.

47      Käesoleval juhul ilmneb toimikust, et juhtumianalüüs on katse, mille eesmärk on testida kandidaatide võimeid ja ‑oskusi fiktiivses olukorras, mis on siiski lähedane reaalsele olukorrale ja mille puhul varem omandatud teadmised etendavad ainult väga piiratud rolli. Avaliku Teenistuse Kohus tõdeb selles küsimuses, et kõikidele hindamiskeskusesse kutsutud kandidaatidele edastatud brošüüri „Hindamiskeskus” punktis 4.1 („Juhtumianalüüs”), millele hageja oma uuesti läbivaatamise taotluses viitab, on täpsustatud, et kandidaadid peavad esitama oma kirjaliku vastuse juhtumianalüüsis, tuginedes ainult nende käsutusse antud dokumentidele.

48      Lisaks ilmneb komisjoni menetlusdokumentidest, et konkursi juhtumianalüüs oli koostatud 16 variandina, mis olid välja töötatud nii, et kuigi sama rasked, sisaldavad need piisavalt suuri erinevusi, mis ei võimalda kandidaatidel kasu saada sellest, et nad on eelnevalt võinud olla tutvunud mõne teise variandiga. Selles küsimuses tõdes Avaliku Teenistuse Kohus ‐ tutvudes konkursi 16 juhtumianalüüsi variandist kolmega –, et juhtumianalüüsi variant ei olnud kaugeltki mõnerealine tekst, mida kandidaadil oli kerge meelde jätta ja teisele kandidaadile selgitada, vaid see oli üle 20 lehekülje pikkune toimik, millesse kuulus palju väga erinevaid dokumente.

49      Eeltoodu põhjal tuleb tõdeda, et hageja ei ole õiguslikult piisavalt tõendanud, et asjaolu, et viimasena eksamineeritud kandidaatidel oli rohkem aega ennast juhtumianalüüsi katseks ette valmistada ning et mõned kandidaadid võisid saada teistelt kandidaatidelt teavet selle variandi sisu kohta, mille abil neid eksamineeriti, võis anda katse viimasena sooritanud kandidaatidele tegeliku eelise teiste kandidaatide ees.

50      Ka ei ole hageja isegi püüdnud vaidlustada komisjoni argumente, et uue meetodi peamine eesmärk on just tagada, et hindamiskeskuses toimuvate katsete puhul koheldaks kõiki kandidaate võrdselt ja et nende katsete tulemusi ei moonutaks hindajate kognitiivsete kõrvalekallete läbi kognitiivsed kõrvalekalded, mille esinemine on teaduslikult tõendatud ja mida vastutustundlik administratsioon ei saa ignoreerida.

51      Mis puudutab konkreetselt väidetavaid infolekkeid seoses juhtumianalüüsiga, siis tuleb märkida, et hageja on piirdunud väidetega, esitamata vähimatki tõendit või märki, mis neid väiteid kinnitaks. Kui Avaliku Teenistuse Kohus talle selle kohta kohtuistungil küsimusi esitas, tunnistas hageja, et tal ei ole ühtegi objektiivset tõendit, et niisuguseid lekkeid esines. Pealegi isegi eeldusel, et niisuguseid infolekkeid tõesti esines, ei esita hageja Avaliku Teenistuse Kohtule ka ühtegi asjaolu, mis seaks kahtluse alla komisjoni argumendid, et uue meetodi puhul on info, mida juhtumianalüüsi kohta saadakse, kandidaatidele vähemalt kasutu või asetab nad lausa ebasoodsasse olukorda.

52      Tuleb ka asuda seisukohale, et esitatud asjaolusid arvestades ei toonud see, et kõik juhtumianalüüsi katsed ei toimunud samal päeval, käesoleval juhul kaasa kandidaatide erinevat kohtlemist, mis võiks asetada mõned kandidaadid teistega võrreldes soodsamasse olukorda, ega ka suuremat ebavõrdse kohtlemise ohtu, kui on olemuslikult omane igale konkursile.

53      Seda järeldust ei lükka ümber hageja argument, et kandidaadid, kes valisid juhtumianalüüsi katse keeleks saksa või prantsuse keele, sooritasid kõik selle katse samas teemavariandis ja mitmel päeval. Võttes arvesse käesoleva kohtuotsuse punktides 47 ja 48 esitatud asjaolusid, ei ole hageja suutnud tõendada, et viimasena eksamineeritud kandidaadid võisid seetõttu saada mingi eelise.

54      Lõpuks ei saa hageja tulemuslikult tugineda eespool viidatud kohtuotsuse Prais vs. nõukogu punktile 14, milles Euroopa Kohus kinnitas, „on [...] väga tähtis, et kirjalike katsete kuupäev oleks kõikide kandidaatide puhul sama”. Piisab, kui märkida, et seda järeldust tuleb hinnata selle algses faktilises kontekstis, nimelt niisuguse kirjaliku katse kontekstis, mis on kõikidel kandidaatidel sama ja mis korraldatakse sellise konkursi raames, millel hinnatakse kandidaatide teadmisi. Seevastu käesoleval juhul kujutab katse, mille käigu hageja on vaidlustanud, endast juhtumianalüüsi, mis oli koostatud 16 variandina ja mille eesmärk oli hinnata mitte kandidaatide teadmisi, vaid võimeid ja oskusi.

55      Eelneva põhjal tuleb esimese väite esimene osa tagasi lükata.

 Esimese väite teine osa

–       Poolte argumendid

56      Esimese väite teises osas kinnitab hageja, et on rikutud võrdse kohtlemise põhimõtet, sest konkursikomisjoni koosseis oli kandidaaditi liiga voolav.

57      Selles küsimuses tõdeb hageja, et konkursi suulises etapis sooritatud erinevate katsete ajal ei hinnanud teda kordagi samad konkursikomisjoni liikmed ning et seega ei viibinud ükski konkursikomisjoni liige kõikidel tema katsetel. Nii rikkus konkursikomisjon tema sõnul tema õigust sellele, et teda hindab märkimisväärne arv konkursikomisjoni liikmeid. Lisaks rõhutab hageja, et suuliste katsete ajal olid konkursikomisjoni liikmed peaaegu kõikide kandidaatide puhul erinevad ja et seepärast hindas konkursikomisjon kõiki kandidaate võrdluses ainult üsna osaliselt. Hageja väidab ka, et seda, et konkursikomisjonis ei olnud piisavalt püsiliikmeid ja et konkursikomisjoni koosseis oli väga voolav, ei kompenseerinud konkursikomisjoni esimehe või aseesimehe pidev kohalolek.

58      Lõpuks väidab hageja, et isikud, kes parandasid juhtumianalüüsi, ei olnud konkursikomisjoni liikmed, vaid EPSO nimetatud hindajad, ning et igal nädalal asendusid need isikud uutega. Võttes aga arvesse lühikesi tähtaegu, mis olid EPSO‑le seatud, ei olnud konkursikomisjonil aega nende eksamineerijate parandusi kontrollida. Seega ei suudetud tagada hindamise ühtlust.

59      Komisjon väidab, et esimese väite selle osaga vaidlustab hageja ainult suulised katsed, kuigi erioskuste eest – mida hinnati üksnes juhtumianalüüsiga – sai ta nõutavast minimaalsest hindest madalama hinde. Komisjon väidab niisiis esimese võimalusena, et hagejal ei ole põhjendatud huvi esimese väite seda osa esitada, sest isegi kui üldvõimete ja ‑oskuste eest saadud hinded tühistatakse, ei saa ta sellest mingit kasu.

60      Igal juhul arvab komisjon, et esimese väite see osa on ka õiguslikult põhjendamata. Komisjoni sõnul ei ole konkursikomisjoni stabiilsuse säilitamine eesmärk omaette, vaid kohtupraktikas valitud lahendus, mille eesmärk on kompenseerida mõningaid puudusi selles, kuidas suulisi katseid enne 2010. aastat korraldati. Teades, et uuel meetodil ei ole enam neid puudusi, ei ole konkursikomisjonil enam vaja tagada selle stabiilsust kogu konkursimenetluse jooksul eesmärgiga järgida võrdse kohtlemise ja hindamise objektiivsuse põhimõtteid. Kohtuistungil täpsustas komisjon oma argumenti, kinnitades, et ta ei oota, et konkursikomisjoni stabiilsuse põhimõte täielikult kõrvale jäetaks, vaid et see määratletaks ümber, võttes arvesse uut meetodit.

–       Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang

61      Liidu kohtul on õigus iga juhtumi konkreetseid asjaolusid arvestades hinnata, kas hea õigusemõistmise huvid õigustavad hagi rahuldamata jätmist sisulises osas, tegemata eelnevalt otsust kostja esitatud vastuvõetamatuse vastuväite kohta (Avaliku Teenistuse Kohtu 28. septembri 2011. aasta otsus kohtuasjas F‑26/10: AZ vs. komisjon, punkt 34).

62      Käesoleva juhtumi asjaoludel ja menetlusökonoomia huvides on vaja kõigepealt analüüsida hageja esitatud sisulisi argumente, tegemata eelnevalt otsust vastuvõetavuse kohta.

63      Tuleb meenutada, et liidu institutsioonidel on konkursi korraldamise korra kindlaksmääramisel ulatuslik kaalutlusõigus ja et liidu kohus kritiseerib seda korda ainult nii palju, kui on vajalik selle tagamiseks, et kandidaate koheldakse võrdselt ja nende vahel valitakse objektiivselt (vt Avaliku Teenistuse Kohtu 16. septembri 2013. aasta otsus kohtuasjas F‑46/12: Höpcke vs. komisjon, punkt 63).

64      Kohustus saada institutsiooni teenistusse võimalikult võimekad, tulemuslikud ja sõltumatud ametnikud, mis on institutsioonidele kehtestatud personalieeskirjade artikliga 27, eeldab, et ametisse nimetav asutus ja konkursikomisjon tagavad kumbki oma pädevuse piires, et konkursid toimuvad nii, et järgitakse kandidaatide võrdse kohtlemise ja objektiivse hindamise põhimõtteid.

65      Nii ongi leitud, et konkursikomisjoni ulatuslikku kaalutlusõigust kandidaatide katsete korra ja üksikasjaliku sisu kindlaksmääramisel tasakaalustab kohustus järgida rangelt nimetatud katsete korraldamise eeskirju. Konkursikomisjon peab seega tagama, et katsete läbiviimisel järgitakse kandidaatide võrdse kohtlemise põhimõtet ja kandidaatide vahel valitakse objektiivselt (Esimese Astme Kohtu 25. mai 2000. aasta otsus kohtuasjas T‑173/99: Elkaïm ja Mazuel vs. komisjon, punkt 87). Selleks peab konkursikomisjon tagama, et hindamiskriteeriumeid kohaldatakse ühtlaselt kõigi asjaomaste kandidaatide suhtes, tagades eelkõige iseenda koosseisu stabiilsuse (vt valikukomitee kohta menetluses, mille eesmärk oli moodustada ajutiste teenistujate reservnimekirja moodustamine, Esimese Astme Kohtu 24. septembri 2002. aasta otsus kohtuasjas T‑92/01: Girardot vs. komisjon, punktid 24‐26; vt lisaks Avaliku Teenistuse Kohtu 29. septembri 2010. aasta otsus kohtuasjas F‑41/08: Honnefelder vs. komisjon, punkt 35).

66      Kohtupraktikas on täpsustatud, et võrdse kohtlemise ja hindamise objektiivsuse põhimõtete järgimine eeldab konkursikomisjoni koosseisu stabiilsuse säilitamist võimaluste piires kogu katseteperioodi jooksul (Esimese Astme Kohtu 10. novembri 2004. aasta otsus kohtuasjas T‑165/03: Vonier vs. komisjon, punkt 39).

67      Ei saa siiski välistada, et hindamise ühtluse saab tagada muude vahenditega peale konkursikomisjoni koosseisu stabiilsuse säilitamise kogu katseteperioodi jooksul. Seepärast ongi Esimese Astme Kohus leidnud, et kui konkursikomisjoni nimetatud liikmeid on seetõttu, et nad ei ole saanud oma ametikohustusi täita, ühe osa kandidaatide katsete puhul asendatud asendusliikmetega, et konkursikomisjon saaks oma töö lõpule viia mõistliku tähtaja jooksul, võib selle koosseis jääda siiski piisavalt stabiilseks, kui konkursikomisjon korraldab vajaliku kooskõlastamise, et tagada hindamiskriteeriumide ühtlane kohaldamine (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Giannini vs. komisjon, punktid 208‐216).

68      Samuti tuleb märkida, et meetmeid, mis konkursikomisjon on võtnud selleks, et täita oma koosseisu stabiilsuse tagamise kohustus, tuleb vajaduse korral hinnata, lähtudes korraldatud töölevõtmise konkreetsest laadist ja konkursi korraldamisega seotud praktilistest nõuetest, ilma et konkursikomisjon võiks siiski jätta kandidaatide võrdse kohtlemise ja nende vahel objektiivselt valimise põhitagatised järgimata (Esimese Astme Kohtu 5. aprilli 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑336/02: Christensen vs. komisjon, punkt 44).

69      Hinnangud, mis konkursikomisjon annab, kui ta hindab kandidaatide pädevust või teadmisi ja oskusi, on tõesti võrdlevad (vt Esimese Astme Kohtu 19. veebruari 2004. aasta otsus kohtuasjas T‑19/03: Konstantopoulou vs. Euroopa Kohus, punkt 43). Ei saa siiski välistada, et võttes arvesse konkursi katsete ja konkursikomisjoni töö korraldust, piisab konkursikomisjoni hinnangu võrreldavuse tagamiseks sellest, kui tema stabiilsus säilitatakse üksnes konkursi mõnes etapis.

70      Et konkursikomisjoni teatava stabiilsuse säilitamine ei ole eesmärk omaette, vaid viis tagada võrdse kohtlemise ja hindamise objektiivsuse põhimõtete järgimine, tuleb analüüsida, kas käesoleval juhul võimaldas see, kuidas konkurss korraldati, tagada nende põhimõtete järgimise.

71      Käesoleval juhul tuleb tõdeda, et komisjon märkis oma vastuses menetlust korraldavatele meetmetele ja kohtuistungil – ilma, et hageja oleks talle vastu vaielnud –, et kuigi konkursikomisjon ei jäänud kogu katseteperioodi vältel stabiilseks, siis vähemalt tuli ta kokku päris alguses, kui otsustati, kuidas katsed hakkavad toimuma, seejärel iga kahe või kolme päeva tagant, iga kord, kui kandidaatidele antud hinded võeti kokku, et anda hinnang sel ajavahemikul eksamineeritud kandidaatide võimetele ja oskustele, ning lõpuks siis, kui ta kontrollis, kas kõikide katsete lõpul kandidaatidele antud hinnangud on ühtlased.

72      Lisaks tuleb võtta arvesse meetmeid, mis EPSO on võtnud uue meetodi raames ja mille eesmärk on neutraliseerida erinevad kognitiivsed kõrvalekalded, mida on hindajate juures süstemaatiliselt täheldatud, ning tagada nii hindamise ühtlus. Eelkõige meenutab Avaliku Teenistuse Kohus, et need meetmed hõlmavad eelstruktureeritud testide kasutamist ette kindlaks määratud metoodika järgi, mille puhul kasutatakse ette kindlaks määratud käitumisnäitajaid, konkursikomisjoni esimehe kohalviibimist kõikide katsete esimestel minutitel ning uuringute ja analüüside läbiviimist hindamise ühtluse kontrollimiseks (vt käesoleva kohtuotsuse punkt 26).

73      Seega asendab uus meetod endise valikusüsteemi, mis põhines sellel, et konkursikomisjoni liikmed jäid samaks kogu konkursimenetluse jooksul, valikusüsteemiga, milles konkursikomisjoni stabiilsus on tagatud üksnes menetluse teatavates võtmeetappides, kuid milles kandidaatide võrdne kohtlemine on tagatud seeläbi, et töömeetodid on samad ja kohaldatakse samu kandidaatide soorituste hindamise kriteeriume.

74      Võttes arvesse konkursikomisjoni stabiilsust käesoleva kohtuotsuse punktis 71 nimetatud etappides ning punktides 72 ja 73 loetletud konkursikomisjoni töö korraldamise ja kooskõlastamise meetmeid, leiab Avaliku Teenistuse Kohus selles olukorras, et võrdse kohtlemise ja hindamise objektiivsuse põhimõtteid on käesoleval juhul järgitud.

75      Seega tuleb hageja etteheited, mis on seotud konkursikomisjoni väidetava stabiilsuse puudumisega ‐ st etteheide, et konkursikomisjon rikkus hageja väidetavat õigust sellele, et teda hindab märkimisväärne arv konkursikomisjoni liikmeid, etteheide, et konkursikomisjon hindas kõiki kandidaate võrdlevalt ainult väga piiratud ulatuses, ja etteheide, et konkursikomisjoni koosseisu voolavust ei tasakaalustanud konkursikomisjoni esimehe või aseesimehe pidev kohalolek ‐, põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

76      Mis puudutab etteheidet, et EPSO kasutas parandajaid väljastpoolt ja vahetas neid iga nädal, siis tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt võib konkursikomisjon kasutada parandajaid kõikidel juhtudel, mil ta seda vajalikuks peab. Niisugusel juhul on toimitud õiguspäraselt, kui parandamismeetodid ei erine sõltuvalt kandidaatidest ja konkursikomisjonile jääb lõplik kaalutlusõigus (Esimese Astme Kohtu 26. jaanuari 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑267/03: Roccato vs. komisjon, punkt 67). Käesoleval juhul ei väida hageja isegi, et parandamismeetodid olid erinevate kandidaatide puhul erinevad ja et konkursikomisjonile ei jäänud lõplikku kaalutlusõigust, ning miski toimikus ei viita sellele, et see oleks nii olnud.

77      Lõpuks tuleb märkida, et hageja ei esita ühtegi tõendit, mis kinnitaks tema väidet, et konkursikomisjon ei suutnud tagada hindamise ühtlust, sest ametisse nimetav asutus ei jätnud talle selleks aega. Toimikust ilmneb igal juhul, et konkursikomisjon kontrollis hindamise ühtlust, sest kui hageja esitas uuesti läbivaatamise taotluse, tuvastas konkursikomisjon teatavad puudujäägid tema juhtumianalüüsi hindamises ja tõstis seega hindeid, mis olid talle üldvõimete ja ‑oskuste, täpsemalt „suhtlemisoskuse” ja „prioriteetide seadmise ja organiseerimise oskuse” eest, ning erioskuste eest pandud.

78      Kõige eelneva põhjal tuleb esimese väite teine osa, et konkursikomisjon ei olnud stabiilne, põhjendamatuse tõttu tagasi lükata, ilma et oleks vaja kindlaks teha, kas see teine osa on vastuvõetav või tulemuslik.

79      Seega tuleb esimene väide tervikuna tagasi lükata.

 Teine väide, et on rikutud konkursikomisjoni sõltumatuse põhimõtet

 Poolte argumendid

80      Hageja märgib, et enamik konkursikomisjoni liikmeid, sh selle esimees, olid EPSO‑sse lähetatud ametnikud ja sõltusid seega EPSO‑st, mis on vastuolus konkursikomisjoni sõltumatuse põhimõttega.

81      Komisjon palub Avaliku Teenistuse Kohtul see väide tagasi lükata.

 Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang

82      Tuleb meenutada, et võttes arvesse konkursikomisjonile usaldatud ülesande tähtsust, on seadusandja ette näinud teatava arvu tagatisi. Nii on personalieeskirjade artiklis 30 ja personalieeskirjade III lisa artiklis 3 esiteks ette nähtud, et ametisse nimetav asutus nimetab iga konkursi puhuks ametisse konkursikomisjoni, teiseks, et peale konkursikomisjoni esimehe nimetavad administratsioon ja personalikomitee kumbki ühepalju liikmeid, kolmandaks, et konkursikomisjoni liikmed tuleb valida ametnike hulgast, neljandaks, et konkursikomisjoni ametnike seast valitud liikmete tegevusüksus ja palgaaste peavad olema vähemalt samad, mis täidetava ametikoha oma, ning viiendaks, et kui konkursikomisjoni kuulub üle nelja liikme, koosneb see vähemalt kahest mõlemast soost liikmest (Avaliku Teenistuse Kohtu 15. juuni 2010. aasta otsus kohtuasjas F‑35/08: Pachtitis vs. komisjon, punktid 53 ja 54).

83      Seevastu ei keela personalieeskirjade ükski säte konkursikomisjoni liikmetel olla EPSO‑sse lähetatud ametnikud, et täita konkreetselt konkursikomisjoni liikme ametikohustusi.

84      Lisaks ei saa ainuüksi asjaolust, et konkursikomisjoni liikmed olid konkursikomisjoni liikme ametikohustuste täitmiseks piiratud ajaks EPSO‑sse lähetatud ametnikud, järeldada, et EPSO avaldas nende ametnike kaudu konkursikomisjoni tööle mingit survet.

85      Tuleb tõdeda, et kaugel sellest, et esitada Avaliku Teenistuse Kohtule mingeid tõendeid või vähemalt täpseid ja kokkulangevaid märke sellest, et EPSO avaldas konkursikomisjonile mõju, piirdus hageja oma hagiavalduses lihtsalt spekulatsioonidega.

86      Kohtuistungil arendas hageja seda väidet siiski edasi, kinnitades, et uue meetodiga on võimalik täheldada teatavat konkursikomisjoni ja EPSO rollide ümberpöördumist, sest viimasel on aina suurem õigus määrata kindlaks katsete laad ja nende toimumise viis ning konkursikomisjoni roll on väiksem. Eelkõige on hageja rõhutanud, et hindamiskeskuse uue metoodika puhul on konkursikomisjonil – nagu komisjon isegi oma kostja vastuses tunnistas – väiksem kaalutlusruum kui enne ning et ametisse nimetava asutuse meetmed hindamise ühtluse tagamiseks on niisugused, et konkursikomisjon kaotab nende tagajärjel oma vastavad volitused.

87      Hageja esitatud argumendid ei tõenda siiski õiguslikult piisavalt, et EPSO on väljunud selle rolli piiridest, mis on personalieeskirjade III lisa artikli 1 lõike 1 punktidega a ja b ametisse nimetavale asutusele antud ning milleks on määrata kindlaks konkursi laad ja selle toimumise kord. Eelkõige ei näita miski toimikus, et EPSO oleks kuidagi sekkunud kandidaatide soorituste hindamisse konkursikomisjoni poolt või nende hindamisse või reservnimekirja koostamisse. Selles küsimuses tuleb märkida, et sõltumata meetmetest, mille ametisse nimetav asutus võttis hindamise ühtluse tagamiseks vastavalt personalieeskirjade III lisa artiklile 5, jälgis katseid ja koostas sobivate kandidaatide nimekirja konkursikomisjon, mitte ametisse nimetav asutus.

88      Seega tuleb väide, et on rikutud konkursikomisjoni sõltumatust, tagasi lükata.

 Kolmas väide, et on rikutud põhjendamiskohustust

 Poolte argumendid

89      Hageja väidab sisuliselt, et EPSO rikkus personalieeskirjade artikliga 25 kehtestatud põhjendamiskohustust, sest keeldus edastamast talle mitut dokumenti ja teatavat teavet, ning eelkõige küsimusi, milles tema vastused olid puudulikud, põhjuseid, miks olid tema vastused valed, ning kirjalike ja suuliste katsete puhul kasutatud hindamistabeleid. Lisaks palus ta selle teemavariandi ärakirja, mida ta pidi juhtumianalüüsis käsitlema, koos parandatud vastustega. Need tuli edastada selleks, et ta saaks aru, missugused vead ta tegi ja kuidas tema katset parandati, ning hinnata, kas ei ole rikutud konkursikomisjoni suhtes kohaldatavaid nõudeid.

90      Lisaks arvab hageja, et vastavalt Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklile 8 ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2000. aasta määruse (EÜ) nr 45/2001 üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ühenduse institutsioonides ja asutustes ning selliste andmete vaba liikumise kohta (EÜT 2001, L 8, lk 1; ELT eriväljaanne 13/26, lk 102) artiklile 13 oli EPSO kohustatud eelmises punktis nimetatud dokumendid edastama.

91      Komisjon palub see väide tagasi lükata.

 Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang

92      Kõigepealt tuleb meenutada, et kuigi personalieeskirjade artikli 25 teise lõigu kohaselt peab iga personalieeskirjade aluse tehtud otsus, mis võib selle adressaadi huve kahjustada, olema põhjendatud, tuleb konkursikomisjoni otsuse puhul see põhjendamiskohustus kokku sobitada personalieeskirjade III lisa artiklis 6 ette nähtud konkursikomisjoni menetluse konfidentsiaalsusega (Euroopa Kohtu 4. juuli 1996. aasta otsus kohtuasjas C‑254/95 P: parlament vs. Innamorati, punkt 24).

93      Konkursikomisjoni menetluse konfidentsiaalsus kehtestati eesmärgiga tagada konkursikomisjoni sõltumatus ja tema tegevuse objektiivsus, kaitstes teda igasuguse välise – administratsioonide endi, asjaomaste kandidaatide või kolmandate isikute poolse – sekkumise ja surve eest. Selle konfidentsiaalsuse järgimine ei võimalda seega ei levitada infot konkursikomisjoni liikmete individuaalsete hoiakute kohta ega paljastada kõike seda, mis on seotud kandidaatidele antud isiklike või võrdlevate hinnangutega (vt eelkõige eespool viidatud kohtuotsus Konstantopoulou vs. Euroopa Kohus, punkt 27).

94      Võttes arvesse seda konfidentsiaalsust, kujutab konkursi erinevatel katsetel saadud hinnete edastamine juba põhimõtteliselt konkursikomisjoni otsuste piisavat põhjendamist (eespool viidatud kohtuotsused parlament vs. Innamorati, punkt 31, ja Konstantopoulou vs. Euroopa Kohus, punkt 32; Avaliku Teenistuse Kohtu 28. märtsi 2012. aasta otsus kohtuasjas F‑19/10: Marsili vs. komisjon, punkt 51).

95      Niisugune põhjendus ei riiva kandidaatide õigusi. See võimaldab neil saada teada väärtusotsustuse kohta, mis nende soorituste suhtes langetati, ja vajaduse korral veenduda, et nad ei saanud tõesti punktiarvu, mis on konkursiteate kohaselt teatavatele või kõigile katsetele lubamiseks nõutav, ning võimaldab Avaliku Teenistuse Kohtul teostada kohtulikku kontrolli, mis on seda tüüpi vaidluse puhul sobiv (viidatud kohtuotsus Konstantopoulou vs. Euroopa Kohus, punkt 33).

96      Lisaks ei ole konkursikomisjon siis, kui ta põhjendab otsust mitte lubada kandidaati katsele, kohustatud täpsustama, missugused kandidaadi vastused leiti olevat ebapiisavad, ega selgitama, miks leiti need vastused olevat ebapiisavad, sest niisugusel tasemel põhjendamine ei ole vajalik, et kandidaat võiks hinnata, kas esitada kaebus või asjakohasel juhul hagi, ning et kohus saaks teostada oma kohtulikku kontrolli (Esimese Astme Kohtu 14. juuli 1995. aasta otsus kohtuasjas T‑291/94: Pimley-Smith vs. komisjon, punktid 63 ja 64, ning eespool viidatud kohtuotsus Konstantopoulou vs. Euroopa Kohus, punkt 34).

97      Käesoleval juhul ilmneb toimikust, et hageja sai oma taotluse tulemusena 10. veebruaril 2011 oma juhtumianalüüsi raames tehtud parandamata töö ja keeletesti ärakirja ning hindamislehe, mida selle testi puhul kasutati. Lisaks informeeriti teda vaidlustatud otsusega sellest, et konkursikomisjoni otsus jätta reservnimekirja kandmata jätmise otsus muutmata on põhjendatud asjaoluga, et ta sai madalama koguhinde kui kandidaadid, kes reservnimekirja kanti. Lõpuks tuleb märkida, et ta sai oma „Võimete ja oskuste passi”, milles olid näidatud mitte üksnes iga hinnatud võime või oskuse eest saadud hinded, vaid ka analüütilised hinnangud, mis igale testitud võimele või oskusele anti.

98      Seega tuleb tõdeda, et eespool viidatud kohtupraktikast lähtudes oli vaidlustatud otsus piisavalt põhjendatud ka ilma selleta, et EPSO oleks edastanud hagejale dokumendid, mida viimane palus.

99      Veelgi enam, Avaliku Teenistuse Kohus leiab, et EPSO ei olnud kohustanud edastama oma põhjendamiskohustuse täitmiseks hagejale tema töö parandatud versiooni, näitama ära põhjuseid, miks tema vastused olid valed, ega andma tema käsutusse kirjalike ja suuliste katsete käigus kasutatud hindamistabeleid, sest need dokumendid on osa konkursikomisjoni antavatest võrdlevatest hinnangutest ja nende suhtes kohaldatakse tema menetluse konfidentsiaalsuse kohustust.

100    Lisaks märgib Avaliku Teenistuse Kohus selle teemavariandi ärakirja kohta, mida hageja pidi juhtumianalüüsi raames käsitlema, et kuigi kohtupraktika kohaselt kohaldatakse dokumendi suhtes konkursikomisjoni menetluse konfidentsiaalsuse kohustust siis, kui selle edastamine võib paljastada konkursikomisjoni liikmete individuaalsed hinnangud või kandidaatidele antud isiklikud või võrdlevad hinnangud (eespool viidatud kohtuotsus Konstantopoulou vs. Euroopa Kohus, punkt 27), ei välista konkursikomisjoni menetluse konfidentsiaalsus seda, et konkursimenetluse dokumendi salajas hoidmist õigustavad muud põhjused. Käesoleval juhul leiab Avaliku Teenistuse Kohus aga, et EPSO keeldumine edastada hagejale teemavarianti, mida kasutati tema eksamineerimiseks, on õigustatud vajadusega vältida ‐ juhul, kui teised kandidaadid peaksid samuti hakkama küsima teemavarianti, mida kasutati nende eksamineerimiseks ‐ seda, et neid erinevaid variante omavahel võrreldes suudavad nad teha kindlaks ja seejärel avalikustada sama teema variantide koostamisel kasutatud metoodika ja kandidaatide hindamise näitajad.

101    Lõpuks tuleb märkida, et eespool tuvastatut ei sea kahtluse alla ei harta artikkel 8 ega määrus nr 45/2001. Tuleb rõhutada, et isikuandmete all mõeldakse ainult – nagu on täpsustatud määruse nr 45/2001 artiklis 2 – teavet, mis võimaldab identifitseerida isiku. Sellest järeldub, et eespool viidatud sätete kohaselt on hagejal õigus tutvuda EPSO käsutuses olevate andmetega, mis võimaldavad tuvastada tema isiku, mitte oma parandatud tööga, küsimustega, mille vastused loeti puudulikuks, põhjustega, miks olid tema vastused valed, ega kasutatud hindamistabeliga. Nii on see seda enam, et kui asuda seisukohale, et kandidaadi parandatud töö kuulub isikuandmete hulka, võib kandidaat määruse nr 45/2001 artikli 14 alusel nõuda, et see ära parandataks, mis oleks absurdne.

102    Seega tuleb käesolev väide, et on rikutud põhjendamiskohustust, tagasi lükata.

103    Et ükski väide ei ole põhjendatud, tuleb tühistamisnõue ja seega hagi tervikuna jätta rahuldamata.

 Kohtukulud

104    Kodukorra artikli 87 lõike 1 alusel, ilma et see piiraks kodukorra teise osa kaheksanda peatüki teiste sätete kohaldamist, kannab kaotaja pool kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Sama artikli lõige 2 sätestab, et kui õiglus seda nõuab, võib Avaliku Teenistuse Kohus otsustada, et kaotaja pool kannab vaid osa kohtukuludest või et ta ei kanna neid üldse.

105    Eespool toodud põhjendustest tuleneb, et kohtuvaidluse on kaotanud hageja. Lisaks on komisjon oma nõuetes sõnaselgelt nõudnud, et kohtukulud mõistetakse välja hagejalt. Et käesoleva juhtumi asjaolud ei õigusta kodukorra artikli 87 lõike 2 kohaldamist, tuleb hageja kohtukulud jätta tema enda kanda ja mõista temalt välja komisjoni kohtukulud.

Esitatud põhjendustest lähtudes

AVALIKU TEENISTUSE KOHUS (täiskogu)

otsustab:

1.      Jätta hagi rahuldamata.

2.      Jätta G. de Mendoza Asensi kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja Euroopa Komisjoni kohtukulud.

Van Raepenbusch

Rofes i Pujol

Perillo

Barents

Bradley

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 12. veebruaril 2014 Luxembourgis.

Kohtusekretär

President

W. Hakenberg

S. Van Raepenbusch

---

* Kohtumenetluse keel: prantsuse.