This document is an excerpt from the EUR-Lex website
Document 62011CN0103
Case C-103/11 P: Appeal brought on 2 March 2011 by the European Commission against the judgment of the General Court (Third Chamber) delivered on 16 December 2010 in Case T-19/07 Systran and Systran Luxembourg v Commission
Kohtuasi C-103/11 P: Euroopa Komisjoni 2. märtsil 2011 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu 16. detsembri 2010 . aasta otsuse peale kohtuasjas T-19/07: Systran ja Systran Luxembourg versus komisjon
Kohtuasi C-103/11 P: Euroopa Komisjoni 2. märtsil 2011 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu 16. detsembri 2010 . aasta otsuse peale kohtuasjas T-19/07: Systran ja Systran Luxembourg versus komisjon
ELT C 145, 14.5.2011, p. 13–13
(BG, ES, CS, DA, DE, ET, EL, EN, FR, IT, LV, LT, HU, MT, NL, PL, PT, RO, SK, SL, FI, SV)
|
14.5.2011 |
ET |
Euroopa Liidu Teataja |
C 145/13 |
Euroopa Komisjoni 2. märtsil 2011 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu 16. detsembri 2010. aasta otsuse peale kohtuasjas T-19/07: Systran ja Systran Luxembourg versus komisjon
(Kohtuasi C-103/11 P)
2011/C 145/18
Kohtumenetluse keel: prantsuse
Pooled
Apellant: Euroopa Komisjon (esindajad: T. van Rijn, E. Montaguti ja J. Samnadda, keda abistasid advokaadid A. Berenboom ja M. Isgour)
Teised menetlusosalised: Systran SA ja Systran Luxembourg SA
Apellandi nõuded
|
— |
tunnistada apellatsioonkaebus vastuvõetavaks ja põhjendatuks; |
|
— |
tühistada 16. detsembri 2010. aasta otsus kohtuasjas T-19/07: Systran ja Systran Luxembourg vs. komisjon, millega on osaliselt rahuldatud kahju hüvitamise hagi komisjoni vastu, ning teha seega asjas lõplik otsus, millega hagi jäetakse lõplikult vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata või põhjendamatuse tõttu rahuldamata; |
|
— |
jätta kõik Systran SA ja Systran Luxembourg SA kohtukulud nende endi kanda ja mõista neilt välja komisjoni kohtukulud; |
|
— |
teise võimalusena tühistada 16. detsembri 2010. aasta otsus kohtuasjas T-19/07: Systran ja Systran Luxembourg vs. komisjon ja saata kohtuasi tagasi Üldkohtule lahendamiseks. |
Väited ja peamised argumendid
Komisjon põhjendab oma apellatsioonkaebust kaheksa väitega. Ta leiab, et kohtuotsuses on hulk vigu, mille tõttu selle tühistamine on põhjendatud. Ta sõnastab väited küsimustes, kas Üldkohus on pädev kohtuasja lahendama, kas ta on järginud menetlusnõudeid ja kolme tingimust, mis väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peavad ühenduse lepinguvälise vastutuse tekkimiseks olema täidetud kumulatiivselt: õigusrikkumise, kahju ning põhjusliku seose esinemine rikkumise ja kahju tekkimise vahel.
Esimese väitega osutab komisjon, et Üldkohus on rikkunud õigusnorme kohtuvaidluse lepinguvälisuse küsimuses, millest tulenevalt ta tunnistas, et kohtuvaidluse lahendamine on tema pädevuses.
Teise väitega osutab apellant, et Üldkohus on rikkunud komisjoni kaitseõigusi ja eiranud tõendamisnõudeid.
Kolmandas väites käsitleb ta autoriõiguse normide ebatäpset kohaldamist nende õiguste valdamist puudutavas osas.
Neljandas väites kinnitab komisjon, et Üldkohus on ilmselgelt rikkunud õigusnorme, kui ta hindas esiteks autoriõiguste rikkumise ja teiseks Systrani oskusteabega seotud õiguste rikkumise esinemist.
Viiendas väites on seletatud, et kui Üldkohus leidis, et komisjonipoolne väidetav rikkumine on piisavalt selge rikkumine, siis tegi ta ilmselge hindamisvea, mis tõi kaasa Euroopa Liidu lepinguvälise vastutuse põhimõtete rikkumise.
Kuuenda väitega osutab apellant esiteks, et Üldkohus rikkus direktiivi 91/250/EMÜ artiklis 5 ette nähtud erandi tõlgendamisel õigusnorme ja teiseks jättis täitmata oma põhjendamiskohustuse sama direktiivi artiklit 6 puudutavas osas.
Seitsmenda väitega heidab komisjon Üldkohtule esiteks ette ilmselgeid ebatäpsusi faktiliste asjaolude tuvastamisel, tõendite moonutamist ja ilmselgeid hindamisvigu ning teiseks põhjendamiskohustuse täitmata jätmist põhjusliku seose esinemise küsimuses.
Lõpuks käsitleb kaheksas väide seda, et kui Üldkohus mõistis Systrani kasuks välja hüvitise 12 001 000 eurot, siis esiteks tuvastas ta faktilisi asjaolusid ilmselgelt ebatäpselt, moonutas tõendeid ja tegi ilmselgeid hindamisvigu ning teiseks jättis täitmata põhjendamiskohustuse kahju arvutamise küsimustes.