1

Centrotherm Systemtechnik GmbH (edaspidi „Centrotherm Systemtechnik”) palub oma apellatsioonkaebuses tühistada Üldkohtu 15. septembri 2011. aasta otsus kohtuasjas T-427/09: centrotherm Clean Solutions vs. Siseturu Ühtlustamise Amet - Centrotherm Systemtechnik (CENTROTHERM) (EKL 2011, lk II-6207; edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus”), millega Üldkohus rahuldas centrotherm Clean Solutions GmbH & Co. KG (edaspidi „centrotherm Clean Solutions”) hagi nõudega tühistada osaliselt Siseturu Ühtlustamise Ameti (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) (edaspidi „ühtlustamisamet”) neljanda apellatsioonikoja 25. augusti 2009. aasta otsus (asi R 6/2008-4) (edaspidi „vaidlusalune otsus”), mis käsitleb centrotherm Clean Solutions’i esitatud nõuet tunnistada tühiseks Centrotherm Systemtechnik’ile kuuluv ühenduse sõnamärk CENTROTHERM.

2

Olgu lisaks märgitud, et 15. septembril 2011 tegi Üldkohus samade poolte vahelises paralleelses kohtuasjas, mille raames oli samuti vaidlustatud vaidlusalune otsus, otsuse T-434/09: Centrotherm Systemtechnik vs. Siseturu Ühtlustamise Amet - centrotherm Clean Solutions (CENTROTHERM) (EKL 2011, lk II-6227), millega jäeti rahuldamata Centrotherm Systemtechnik’i hagi vaidlusaluse otsuse osalise tühistamise nõudes.

3

Selle kohtuotsuse peale esitas apellatsioonkaebuse Centrotherm Systemtechnik (kohtuasi C‑610/11 P).

4

Vastavalt Üldkohtu kodukorra artikli 134 lõigetele 1–3:

„1.   Apellatsioonikoja menetluse pooled, välja arvatud hageja, võivad menetlusse astujatena osaleda Üldkohtu menetluses, kui nad ettenähtud vorminõudeid ja tähtaega järgides hagiavaldusele vastavad.

2.   Lõikes 1 märgitud menetlusse astujatel on samad menetlusõigused kui pooltel.

Nad võivad toetada poole nõudeid ja esitada pooltest sõltumatuid nõudeid ja väiteid.

3.   Lõikes 1 märgitud menetlusse astuja võib oma vastuses, mis on esitatud artikli 135 lõike 1 kohaselt, nõuda apellatsioonikoja otsuse tühistamist või muutmist punktides, mida hagiavalduses ei ole esitatud, ning esitada väiteid, mida hagiavalduses ei ole esitatud.

[...]”

5

Nõukogu 26. veebruari 2009. aasta määrusega (EÜ) nr 207/2009 ühenduse kaubamärgi kohta (ELT L 78, lk 1) kodifitseeriti nõukogu 20. detsembri 1993. aasta määrus (EÜ) nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta (EÜT 1994, L 11, lk 1, ELT eriväljaanne 17/01, lk 146) ja tunnistati see kehtetuks.

6

Määruse nr 207/2009 artikkel 15 „Ühenduse kaubamärkide kasutamine” sätestab:

„1.   Kui omanik ei ole ühenduse kaubamärki viie aasta jooksul pärast registreerimist ühenduses tegelikult kasutusele võtnud kaupade või teenuste puhul, mille jaoks see on registreeritud, või kui selle kasutamine on katkematu viieaastase ajavahemiku jooksul peatatud, siis rakendatakse kaubamärgi suhtes käesoleva määrusega ette nähtud sanktsioone, välja arvatud juhul, kui kasutamata jätmine on põhjendatud.

[...]”

7

Määruse artikkel 51 sätestab:

„1   Ühenduse kaubamärgi omaniku õigused kuulutatakse tühistatuks ametile esitatud taotluse või rikkumise suhtes algatatud menetluses esitatud vastuhagi põhjal, kui:

[...]

2.   Kui õiguste tühistamise põhjused on olemas ainult mõnede kaupade või teenuste puhul, mille jaoks ühenduse kaubamärk on registreeritud, kuulutatakse omaniku õigused tühistatuks ainult nende kaupade või teenuste osas.”

8

„Määruse nr 207/2009 VI jaotise 5. jao „Tühistamise ja kehtetuks tunnistamisega seotud menetlus [ühtlustamisametis]” artikkel 57 näeb ette:

1.   Õiguste tühistamise või kehtetuks tunnistamise taotluse läbivaatamise käigus kutsub amet pooli nii sageli kui vajalik ning määratud tähtaja jooksul esitama märkusi teiste poolte või ameti enese edastatud teadete kohta.

2.   Ühenduse kaubamärgi omaniku nõudel peab tühistamismenetluses osalev varasema ühenduse kaubamärgi omanik tõendama, et varasemat ühenduse kaubamärki on ühenduses tegelikult kasutatud kaupade või teenuste puhul, mille jaoks see on registreeritud, viie aasta jooksul enne kehtetuks tunnistamise taotluse esitamise kuupäeva ning et see on taotluse aluseks või et mittekasutamine on õigustatud, tingimusel et varasem ühenduse kaubamärk on selleks kuupäevaks olnud registreeritud vähemalt viis aastat. [...] Selliste tõendite puudumise korral lükatakse kehtetuks tunnistamise taotlus tagasi. [...]

[...]”

9

Määruse nr 207/2009 artikkel 65 on järgmine:

„1.   Kaebusi käsitlevate apellatsioonikodade otsuste peale võib Euroopa Kohtule esitada kaebuse.

[...]

3.   Euroopa Kohus on pädev vaidlustatud otsust tühistama või seda muutma.

4.   Kaebusega võib ühineda iga menetluspool, kelle huve apellatsioonikoja otsus kahjustab.

[...]”

10

Määruse nr 207/2009 IX jaotise „Menetlus” 1. jao „Üldsätted” artiklis 76 „Faktide kontrollimine [ühtlustamisameti] omal algatusel” on sätestatud:

„1.   Asju menetledes kontrollib [ühtlustamisamet] fakte omal algatusel; registreerimisest keeldumise suhteliste põhjustega seotud menetlustes piirdub amet siiski kontrollimisel osaliste esitatud faktide, tõendite ja väidetega ning esitatud nõudmistega.

2.   [Ühtlustamisamet] võib mitte arvesse võtta fakte ja tõendeid, mille asjaomased pooled on esitanud hilinenult.”

11

Määruse nr 207/2009 artikli 78 lõige 1 sätestab:

„[Ühtlustamisametis] toimuvate menetluste puhul kuuluvad tõendite esitamise või saamise viiside hulka:

[...]

12

Komisjoni 13. detsembri 1995. aasta määrus (EÜ) nr 2868/95, millega rakendatakse nõukogu määrus nr 40/94 (EÜT L 303, lk 1; ELT eriväljaanne 17/01, lk 189), muudetud komisjoni 29. juuni 2005. aasta määrusega (EÜ) nr 1041/2005 (ELT L 172, lk 4), (edaspidi „määrus nr 2868/95”), sätestab eeskirja 22 lõigetes 2–4:

13

Määruse nr 2868/95 eeskirja 40 lõige 5 sätestab:

„Kui tühistamistaotlus esitatakse [määruse nr 207/2009] artikli [51] lõike 1 punkti a kohaselt, palub [ühtlustamisamet] ühenduse kaubamärgi omanikul esitada märgi õige kasutamise kohta tõendeid ameti määratud tähtaja jooksul. Kui tõendeid ei esitata määratud tähtaja jooksul, siis ühenduse kaubamärk tühistatakse. Eeskirja 22 lõikeid 2, 3 ja 4 kohaldatakse mutatis mutandis.”

14

Üldkohus kirjeldas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 1–12 vaidluse tausta järgmiselt:

15

Üldkohtu poolt sellisel kujul esitatud vaidluse tausta kokkuvõtet tuleb täiendada järgmiste täpsustustega.

16

Esiteks nähtub Üldkohtu poolt paralleelses kohtuasjas tehtud eespool viidatud otsuse T‑434/09: Centrotherm Systemtechnik vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – centrotherm Clean Solutions (CENTROTHERM) punktist 13, et apellatsioonikoda leidis, et teiste kaupade ja teenuste kohta, mille jaoks kaubamärk CENTROTHERM registreeritud oli, esitas Centrotherm Systemtechnik tõendina üksnes oma ärijuhi vande alla antud ütluse, mis ei olnud apellatsioonikoja arvates piisav kaubamärgi tegeliku kasutamise tõendamiseks. Sellega seoses märkis apellatsioonikoda, et tühistamisosakond ei olnud kohustatud nõudma muid dokumente ega arvestama teise ühtlustamisametis menetletava asja toimikuga.

17

Teiseks selgub vaidlusaluse otsuse punktist 36, et apellatsioonikoda otsustas Centrotherm Systemtechnik’i poolt talle esitatud täiendavate tõendite osas, et need „täiendavad tõendid on esitatud hilinenult ja nendega ei saa arvestada”, kuna „[määruse nr 2868/95] eeskirja 40 lõike 5 teises lauses ette nähtud tähtaeg on aegumistähtaeg, mille järgimata jätmine toob kaas kaubamärgi tühistamise vastavalt [selle määruse] eeskirja 40 lõike 5 kolmandale lausele”. Kõnealuse otsuse punktis 37 lisas apellatsioonikoda sellega seoses, et möönab, et vastavalt määruse nr 207/2009 artikli 76 lõikele 2 on apellatsioonikojal pädevus otsustada, kas hilinenult esitatud tõenditega arvestamine on asjakohane, kuid et käesolevas asjas puudus tal põhjus kasutada seda õigust kaebuse esitaja kasuks. Apellatsioonikoda täpsustas, et selles küsimuses esitas kaebuse esitaja vaid üldist laadi argumente kaubamärgiõiguse väärtuse ja ülesande kohta ning ei väitnud, et tal oli esimeses astmes võimatu esitada tõendeid kasutamise kohta.

18

Centrotherm Clean Solutions esitas Üldkohtu kantseleisse 22. oktoobril 2009 saabunud hagi, nõudes vaidlusaluse otsuse tühistamist niivõrd, kui sellega jäeti rahuldamata kaubamärgi CENTROTHERM tühistamise taotlus.

19

Oma hagi toetuseks esitas centrotherm Clean Solutions üheainsa väite, mis põhineb tõenditele antud vääral hinnangul. Tema väitel rikkus apellatsioonikoda määruse nr 207/2009 artikli 51 lõike 1 punkti a ning määruse nr 2868/95 eeskirja 22 lõikeid 2 ja 3 ja eeskirja 40 lõiget 5, kui ta otsustas, et Centrotherm Systemtechnik’i poolt tühistamisosakonnale esitatud tõendid vaidlusaluse kaubamärgi kasutamise kohta olid piisavad.

20

Vaidlustatud kohtuotsusega rahuldas Üldkohus selle hagi, tühistades vaidlusaluse otsuse niivõrd, kui sellega tühistati osaliselt tühistamisosakonna 30. oktoobri 2007. aasta otsus.

21

Kõigepealt keskendus Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 21–24 tühistamise kui sanktsiooni eesmärgile ning sellega seonduvatele menetlusnormidele ja tõendamisreeglitele nii, nagu need tulenevad eelkõige määruse nr 207/2009 artikli 51 lõike 1 punktist a ning määruse nr 2868/95 eeskirja 40 lõikest 5.

22

Seejärel esitas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 25–30 järgmised kaalutlused:

23

Olles vaidlustatud kohtuotsuse punktis 31 märkinud, et just kõigist neist kohtuotsuse punktides 21–30 meenutatud kaalutlustest lähtudes tuleb otsustada, kas on põhjendatud apellatsioonikoja hinnang, mille kohaselt tõendavad Centrotherm Systemtechnik’i poolt tühistamisosakonnas esitatud tõendid, et vaidlusalust kaubamärki on tegelikult kasutatud selle kohtuotsuse punktis 11 nimetatud kaupade suhtes, sedastas Üldkohus mainitud kohtuotsuse punktides 32–37 järgmist:

24

Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 38–42 esitas Üldkohus lisaks hinnangu Centrotherm Systemtechnik’i esitatud fotode tõendusjõule.

25

Üldkohus võttis oma hinnangu kokku ja rahuldas hagi järgmiselt:

26

Apellatsioonkaebuses palub Centrotherm Systemtechnik Euroopa Kohtul tühistada vaidlustatud kohtuotsuse, jätta centrotherm Clean Solutions’i esimeses kohtuastmes esitatud hagi rahuldamata ja mõista viimaselt välja kohtukulud.

27

Ühtlustamisamet palub apellatsioonkaebuse rahuldada ja mõista kohtukulud välja centrotherm Clean Solutions’ilt.

28

Centrotherm Clean Solutions palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja mõista kohtukulud välja Centrotherm Systemtechnik’ilt.

29

Centrotherm Systemtechnik esitab apellatsioonkaebuse toetuseks neli väidet.

30

Käesoleval juhul selgub käesoleva otsuse punktis 14 esitatud vaidluse tausta kokkuvõttest, et kuigi asjaomane tühistamismenetlus algatati määruse nr 40/94 alusel, tegi ühtlustamisameti apellatsioonikoda vaidlusaluse otsuse pärast määruse nr 207/2009 jõustumist.

31

Kuna aga viimati nimetatud määrusega kodifitseeriti määrus nr 40/94 ning selle määruse asjakohaseid sätteid kodifitseerimise käigus ei muudetud, viidatakse käesolevas otsuses üksnes määruse nr 207/2009 sätetele.

32

Centrotherm Systemtechnik’i esimese väite kohaselt rikuti vaidlustatud kohtuotsusega õigust, mis määruse nr 207/2009 artikli 65 ja Üldkohtu kodukorra artikli 134 lõigete 2 ja 3 alusel võimaldab tal menetlusse astujana esitada sõltumatuid nõudeid ja väiteid eelkõige ühtlustamisameti apellatsioonikoja otsuse tühistamise eesmärgil.

33

Nimelt nähtub Centrotherm Systemtechnik’i väitel vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 33 ja 34, et otsustades talle esitatud hagi üle, uuris Üldkohus üksnes seda, kas Centrotherm Systemtechnik’i poolt tühistamisosakonnas esitatud fotod ja arved andsid alust otsustada, et kaubamärgi tegelik kasutamine on tõendatud, nagu seda tegi apellatsioonikoda vaidlusaluses otsuses.

34

Kuid nagu ilmneb Üldkohtule esitatud Centrotherm Systemtechnik’i vastusest, ei nõudnud Centrotherm Systemtechnik mitte üksnes seda, et Üldkohus jätaks rahuldamata centrotherm Clean Solutions’i hagi. Mainitud vastuses esitas Centrotherm Systemtechnik samuti põhistuskäigu, milles heitis apellatsioonikojale ette seda, et viimane jättis arvestamata Centrotherm Systemtechnik’i ärijuhi vande all antud ütluse, apellatsioonikojale esitatud täiendavate tõendite ja muude kaubamärgi toimikus olevate tõenditega, mis olid esitatud eesmärgiga saavutada Üldkohtu poolt vaidlusaluse kaubamärgi tegeliku kasutamise tuvastamine nende eri tõendite põhjal. Selle põhistuskäigu kohaselt oleks Üldkohus pidanud tõlgendama Centrotherm Systemtechnik’i nõuet nii, et sellega palutakse samuti seda, et Üldkohus jätaks jõusse vaidlusaluse otsuse vaidlustatud osa, kuid asendaks põhjenduse enda omaga.

35

Ühtlustamisamet väidab, et Centrotherm Systemtechnik piirdus centrotherm Clean Solutions’i hagi rahuldamata jätmise nõudega ja ei esitanud vaidlusaluse otsuse tühistamise või muutmise nõuet.

36

Vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 32 ja 37 nähtub centrotherm Clean Solutions’i sõnul, et Üldkohus võttis Centrotherm Systemtechnik’i esitatud tõendid teadmiseks ja võttis seisukoha seoses Centrotherm Systemtechnik’i argumendiga, mis käsitles vajadust arvestada vande all antud ütlusega, tuvastades, et toimiku materjalid ei toeta selle ütluse sisu. Lisaks ei ole vaja, et Üldkohus teeks otsuse eraldi igas küsimuses, mis on välja toodud poole põhistuskäigus.

37

Kõigepealt olgu meenutatud, et määruse nr 207/2009 artikli 65 lõigetest 1 ja 3 tuleneb, et ühtlustamisameti apellatsioonikodade otsuste peale võib liidu kohtule esitada kaebuse ja viimane on pädev vaidlustatud otsust tühistama või seda muutma.

38

Lisaks on Üldkohtu kodukorra artikli 134 lõigetes 1 ja 2 sätestatud, et apellatsioonikoja menetluse pooled, välja arvatud hageja, võivad menetlusse astujatena osaleda Üldkohtu menetluses ja menetlusse astujatena on neil õigus esitada sõltumatuid nõudeid ja väiteid. Üldkohtu kodukorra artikli 134 lõikes 3 on sellega seoses täpsustatud, et selline menetlusse astuja võib oma vastuses nõuda apellatsioonikoja otsuse tühistamist või muutmist punktides, mida hagiavalduses ei ole esitatud, ning esitada väiteid, mida hagiavalduses ei ole esitatud.

39

Eeltoodust nähtub, et vaidlusaluse otsuse tühistamiseks centrotherm Clean Solutions’i poolt Üldkohtus algatatud menetluses oli Centrotherm Systemtechnik’il menetlusse astujana õigus nõuda selle otsuse tühistamist või muutmist.

40

Käesoleval juhul tuleb kohe alguses märkida, et Centrotherm Systemtechnik’i käesolevas väites ei väida ta, et palus Üldkohtul vaidlusaluse otsuse tühistada.

41

Centrotherm Systemtechnik väidab hoopis, et tema nõudeid Üldkohtule esitatud vastuses oleks Üldkohus selles vastuses olnud põhjendusi arvestades pidanud tõlgendama nii, et nendega paluti Üldkohtul jätta centrotherm Clean Solutions’i hagi rahuldamata, olles enne vajaduse korral asendanud apellatsioonikoja hinnangu enda omaga, kasutades seda tehes tal olevat muutmispädevust.

42

Sellega seoses tuleb kõigepealt tõdeda, et Üldkohtule esitatud vastuses sõnastatud nõuetes palus Centrotherm Systemtechnik Üldkohtul üksnes „jätta hagi rahuldamata”, mainimata mingil moel, isegi teise võimalusena vaidlusaluse otsuse tühistamise või muutmise nõuet.

43

Nagu nähtub Üldkohtu kodukorra artikli 134 lõigete 2 ja 3 sõnastusest, annab see säte menetlusse astujale võimaluse esitada oma vastuses sõltumatuid „nõudeid” vaidlustatud otsuse tühistamiseks või kehtetuks tunnistamiseks. Sellest järeldub, et see, mida menetlusse astuja selle sätte alusel kavatseb nõuda, peab põhimõtteliselt selguma tema vastusest (vt selle kohta seoses hagiavaldusega 28. juuni 2011. aasta määrus kohtuasjas C‑93/11 P: Verein Deutsche Sprache vs. nõukogu, punkt 18).

44

Järgmiseks ei saa jätta nentimata, et sarnaselt Centrotherm Systemtechnik’i vastuses olevate nõuetega ei ole vaidlusaluse otsuse tühistamise või muutmise nõue selgelt ja otsesõnaliselt väljendatud ka tema põhistuskäigus.

45

Lõpuks tuleb tõdeda, et isegi kui väiteid, mis puudutavad vande all antud ütlust ja sisalduvad kõnealuse vastuse punktides 49–56, ning vaidlusaluse kaubamärgi toimikus olevaid tõendeid ja Centrotherm Systemtechnik’i poolt apellatsioonikojas esitatud tõendeid puudutavaid, vastuse punktides 23 ja 57 sisalduvaid väiteid võiks Centrotherm Systemtechnik’i seisukohta järgides tõlgendada nii, et neis palutakse võtta mainitud tõendeid arvesse oma muutmispädevuse teostamisel, tuleb siiski tagasi lükata väide, mille kohaselt eksis Üldkohus, kui ta selle pädevuse teostamata jättis.

46

Ühelt poolt ei saa jätta nentimata, et niivõrd, kui kõne all oleva väitega sisuliselt taotletakse Üldkohtu poolt vande all antud ütlusega arvestamata jätmise hukkamõistu, puudub sel väitel faktiline alus. Nimelt leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 37, et isegi kui apellatsioonikoda oleks selle ütlusega arvestanud, tuleb tõdeda, et toimikus ei ole piisavalt tõendeid, mis kinnitaksid ütluse sisu müügisummade osas.

47

Sellest järeldub, et vaidlustatud otsuse punktides 35–42 olev tõendite terviklik hindamine, mille tulemusel Üldkohus selle otsuse punktis 43 järeldas, et need tõendid ei võimalda tuvastada vaidlusaluse kaubamärgi tegelikku kasutamist, põhines eelkõige asjaomase vande all antud ütlusega arvestamisel ning nii selle kui ka muude tõendite tõendusjõu hindamisel.

48

Teiseks tuleb meenutada seoses käesolevas väites Üldkohtule esitatud etteheitega, et sisuliselt ei arvestanud viimane tal olevat muutmispädevust teostades nende tõenditega, mis sisaldusid vaidlusaluse kaubamärgi toimikus, ja nendega, mis esitati kaebemenetluses apellatsioonikojale, et Üldkohtul olev muutmispädevus ei anna talle õigust anda hinnangut küsimuses, mille kohta apellatsioonikoda ei ole veel seisukohta võtnud. Muutmispädevuse teostamine on seega põhimõtteliselt piiratud üksnes olukordadega, kus Üldkohtul on pärast apellatsioonikoja hinnangu kontrollimist õigus tõendatud faktiliste ja õiguslike asjaolude alusel kindlaks teha, millise otsuse oleks apellatsioonikoda pidanud tegema (vt 5. juuli 2011. aasta otsus kohtuasjas C-263/09 P: Edwin vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, EKL 2011, lk I-5853, punkt 72).

49

Nagu nähtub vaidlusaluse otsuse punktidest 32–37, on apellatsioonikoda käesoleval juhul just nimelt jätnud asjaomased tõendid arvesse võtmata ja ei ole seega andnud mingisugust hinnangut nende tõendite tõendusjõule.

50

Neil asjaoludel tuleb tuvastada, et Centrotherm Systemtechnik ei saanud õiguspäraselt nõuda Üldkohtult vaidlusaluse otsuse võimaliku muutmise eesmärgil nende tõendite tõendusjõu uurimist, mida apellatsioonikoda selles otsuses käsitlenud ei olnud.

51

Kõigist eespool esitatud kaalutlustest lähtuvalt tuleb esimene väide tagasi lükata.

52

Centrotherm Systemtechnik’i teise väite kohaselt rikkus Üldkohus õigusnormi, kui ta tuvastas, et vaidlusaluse kaubamärgi tegeliku kasutamise tõendamiskoormis lasub Centrotherm Systemtechnik’il, nagu kaudselt nähtub vaidlustatud kohtuotsusest ja eelkõige selle otsuse punktist 46.

53

Esiteks kohaldub tühistamismenetluses määruse nr 207/2009 artikli 76 lõikes 1 ette nähtud reegel, mille kohaselt kontrollib ühtlustamisamet fakte omal algatusel.

54

Teiseks, erinevalt määruse nr 207/2009 artikli 42 lõikest 2 ja artikli 57 lõikest 2, mis kohustavad varasema kaubamärgi omanikku esitama tõendid selle kaubamärgi tegeliku kasutamise kohta, mille esitamata jätmise korral tema esitatud vastulause või kehtetuks tunnistamise taotlus tagasi lükatakse, ei sisalda selle määruse artikkel 51 sarnast täpsustust tühistamismenetluse osas.

55

Neil asjaoludel on määruse nr 2868/95 eeskirja 40 lõikes 5 sisalduv reegel tõendamiskoormise kohta vastuolus määrusega nr 207/2009 ja tuleb kohaldamata jätta. Sellest järeldub, et Üldkohus oleks pidanud arvestama kõigi tema käsutuses olevate tõenditega.

56

Ühtlustamisamet leiab, et kuna tühistamismenetlus on pooltevaheline ja olemuselt sui generis menetlus, siis ei ole faktide omal algatusel kontrollimise põhimõte kohaldatav ja kaubamärgi tegelikku kasutamist peab tõendama kaubamärgi omanik, kelle käsutuses on kõik selleks vajalikud tõendid.

57

Centrotherm Clean Solutions väidab lisaks, et määruse nr 207/2009 artikli 76 lõige 1 ei kohaldu tühistamismenetlus. Seevastu kehtestab määruse nr 2868/95 eeskirja 40 lõige 5 tühistamismenetluse korra, nähes otsesõnu ette, et kaubamärgi omanik peab esitama tõendid selle kaubamärgi tegeliku kasutamise kohta. Pealegi ei ole Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuses kusagil kinnitanud, et tõendamiskoormis lasub kaubamärgi omanikul.

58

Esiteks olgu märgitud, et vaidlustatud kohtuotsuses ei ole Üldkohus kusagil kinnitanud, et tõendamiskoormis lasub varasema kaubamärgi omanikul.

59

Teiseks tuleb tõdeda, et mainitud kohtuotsuse punkt 46, millest apellandi väitel nähtub Üldkohtu selline seisukohavõtt, ei ole sellise järelduse tegemiseks piisavalt ühemõtteline.

60

Kolmandaks on kõige olulisem märkida, et Centrotherm Systemetechnik ei selgita, mille tõttu see kaudne hinnang ja sellest väidetavalt tulenev õigusnormi rikkumine – isegi kui need oleks tõendatud –, on sellised, et tingivad vaidlustatud kohtuotsuse tühistamise.

61

Kõigepealt tuleb sellega seoses märkida, et oma vastuses Üldkohtule ei esitanud Centrotherm Systemtechnik mingil kujul vaidlusaluse otsuse tühistamise nõuet, nagu juba öeldud käesoleva otsuse punktides 40 ja 42. Ka ei saa ta käesoleva apellatsioonkaebuse raames heita Üldkohtule ette seda, et viimane jättis mainitud otsuse tühistamata sel alusel, et apellatsioonikoda rikkus väidetavalt õigusnormi, otsustades, et kaubamärgi tegeliku kasutamise tõendamiskoormis lasub selle omanikul.

62

Järgmiseks ei saa Centrotherm Systemtechnik Üldkohtule ette heita ka seda, et viimane ei arvestanud tõenditega, mis sisaldusid kaubamärgi toimikus, ja apellatsioonikojas esitatud tõenditega, kui ta vaidlustatud kohtuotsuses tuvastas, et puudub alus vaidlusaluse kaubamärgi tühistamiseks, sest nagu nähtub käesoleva otsuse punktidest 48–50, ei esitatud Üldkohtule vaidlusaluse otsuse muutmise nõuet, mida ta asjaomaseid tõendeid arvestades ei oleks ka saanud teha.

63

Lõpuks olgu meenutatud, et oma hagis piirdus centrotherm Clean Solutions väitega, et apellatsioonikoda otsustas ekslikult, et tühistamisosakonnas esitatud tõendid võimaldavad tuvastada vaidlusaluse kaubamärgi tegeliku kasutamise.

64

Eeltoodust tuleneb, et mis puutub Üldkohtule esitatud hagisse ja väidetesse, siis ei olnud Üldkohtul üldse vaja otsustada, kellel lasub selle kaubamärgi tegeliku kasutamise tõendamiskoormis.

65

Sellest järeldub ka, et Centrotherm Systemtechnik’i väitel vaidlustatud kohtuotsuses sisalduv kaudne õigusnormi rikkumine ei saa isegi juhul, kui see oleks tõendatud, tuua kaasa selle kohtuotsuse tühistamist.

66

Eespool esitatud kaalutlustest tuleneb, et teine väide tuleb tagasi lükata.

67

Centrotherm Systemtechnik’i kolmanda väite kohaselt tugines Üldkohus, nagu nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktist 26, eeldusele, et tegeliku kasutamise mõiste välistab mis tahes minimaalse ja ebapiisava kasutamise. Nii toimides eiras Üldkohus Euroopa Kohtu praktikat, mille kohaselt tegeliku kasutamise nõude puhul saab olla välistatud ainult sümboolne kasutamine, mille ainus eesmärk on kaubamärgi registreeringust tulenevate õiguste säilitamine.

68

Centrotherm Systemtechnik’i sõnul põhineb sellel õigusnormi rikkumisel Üldkohtu ekslik hinnang vaidlustatud kohtuotsuse punktides 36 ja 37, mille kohaselt olid müügi kohta esitatud tõendid suhteliselt nõrgad, hõlmates deklareeritud müügikäibest vaid 0,03%.

69

Ühtlustamisamet ja centrotherm Clean Solutions väidavad esiteks, et vaidlustatud kohtuotsuse punkt 26, mis viitab minimaalsele ja ebapiisavale kasutamisele, mille alusel saab „leida, et kaubamärki konkreetsel turul tegelikult ja tõhusalt kasutatakse”, on Euroopa Kohtu praktikaga täielikult kooskõlas. Teiseks ei saa Üldkohtu hinnangut, mille kohaselt müügi kohta esitatud tõendid on ebapiisavad tuvastamaks nende alusel kaubamärgi tegelikku kasutamist, apellatsioonimenetluse raames kontrollida.

70

Esiteks tuleb tõdeda, et kolmas väide tuleneb vaidlustatud kohtuotsuse valest tõlgendamisest. Eraldades selle kohtuotsuse punktis 26 oleva fraasi osa kontekstist, moonutab Centrotherm Systemtechnik tegelikult selle punkti ulatust.

71

Esiteks ei saa nimetatud punktis 26 olevat hinnangut tõlgendada lahus vaidlustatud kohtuotsuse punktist 25, milles Üldkohus tuletab meelde eelkõige seda, et kaubamärgi tegeliku kasutamisega on tegemist siis, kui kaubamärki kasutatakse vastavalt selle peamisele ülesandele, milleks on kaubamärgiga kaitstud kaupade või teenuste päritolu tagamine eesmärgiga luua või säilitada turg neile kaupadele ja teenustele, välja arvatud sümboolne kasutamine, mille ainus eesmärk on kaubamärgist tulenevate õiguste säilitamine.

72

Just nõnda meenutatud põhimõtetele tuginedes kinnitas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 26, et „seega” välistab tegeliku kasutamise mõiste selle, et mis tahes minimaalse ja ebapiisava kasutamise „alusel võiks leida, et kaubamärki konkreetsel turul tegelikult ja tõhusalt kasutatakse”, ja tuletas pärast seda lisaks samas punktis meelde kohtupraktikat, mille kohaselt ei ole tegeliku kasutamise nõude eesmärk siiski ettevõtja majandusliku edu hindamine või tema majandusstrateegia uurimine ega piirdumine kaubamärkide kaitsmisega ainult nende suuremahulise kaubandusliku kasutamise korral.

73

Teiseks ei saa lisaks ignoreerida seda, et punktid 25 ja 26 on osa kaubamärgi tegeliku kasutamise mõistega seotud kohtupraktika laiemast refereeringust, mis hõlmab lisaks juhiseid seoses kasutamise ulatusega ja eelkõige kasutamise kaubandusliku mahuga, nagu nähtub viidatud kohtuotsuse punktidest 27–29.

74

Sellest järeldub, et Üldkohtu sedastus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 26, milles üksnes tuletatakse meelde väljakujunenud kohtupraktikast tulenevaid juhiseid, ei kujuta endast õigusnormi rikkumist.

75

Teiseks tuleb seoses vaidlustatud kohtuotsuse punktidega 36 ja 37 märkida, et need punktid on vaid mitmeetapilise analüüsiahela osa, mille eesmärk vastavalt selle kohtuotsuse punktile 34 on kontrollida, kas fotode ja nelja arve tervikuna hindamine võimaldab sedastada, et vaidlusalust kaubamärki on vastavalt selle kohtuotsuse punktides 25–29 viidatud kohtupraktikast tulenevatele põhimõtetele tegelikult kasutatud.

76

Sellises kontekstis ei saa Üldkohtu poolt eelkõige mainitud punktides 36 ja 37 tehtud tuvastusi ja antud hinnanguid, mis käsitlevad viidatud äritoimingute sagedust, nende toimumise ajavahemikku ja neist tuleneva äritegevuse mahtu, eraldada kõigist teistest ja eelkõige vaidlustatud otsuse punktides 38–42 olevatest fotode uurimisel põhinevatest Üldkohtu kaalutlustest, mille alusel Üldkohus tuvastas, et asjaomase kaubamärgi tegelik kasutamine ei olnud sel konkreetsel juhul tõendatud.

77

Pealegi kuuluvad need tuvastused ja hinnangud faktiliste asjaolude valdkonda (vt selle kohta 13. septembri 2007. aasta otsus kohtuasjas C-234/06 P: Il Ponte Finanziaria vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, EKL 2007, lk I-7333, punkt 75) ja ei kujuta endast, välja arvatud nende faktiliste asjaolude moonutamise korral, apellatsioonimenetluse raames Euroopa Kohtu poolt kontrollitavat õigusküsimust.

78

Eespool esitatud kaalutlustest tuleneb, et kolmas väide tuleb tagasi lükata.

79

Centrotherm Systemtechnik’i neljanda väite kohaselt rikkus Üldkohus õigusnormi, jättes kummutamata apellatsioonikoja seisukoha, et vande all antud ütlus ei ole tõend vastavalt nr 2868/95 eeskirja 22 lõikele 4, koostoimes määruse nr 207/2009 artikli 78 lõike 1 punktiga f.

80

Hageja leiab, et kui Üldkohus oleks mainitud seisukoha kummutanud ja oleks võtnud arvesse tõika, et vande all antud ütluses oleva kogu teabe toetamist muude tõenditega ei saa nõuda, siis oleks see ajendanud kohut tegema asjaomase kaubamärgi tegeliku kasutamise esinemise kohta teistsuguse otsuse.

81

Ühtlustamisameti sõnul nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktist 37 ja eespool viidatud, paralleelses kohtuasjas tehtud otsuses T‑434/09: Centrotherm Systemtechnik vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – centrotherm Clean Solutions (CENTROTHERM) punktist 34, et vande all antud ütluse tõendusjõudu puudumist ei konstateerinud ühtlustamisamet in abstracto, vaid ta kontrollis seda ütlust, jõudes hinnanguni, mida apellatsioonimenetluse raames kontrollida ei saa, et käesoleval juhul on vaja täiendavaid tõendeid, kuna asjaomase ütluse andja ja Centrotherm Systemtechnik on omavahel seotud.

82

Centrotherm Clean Solutions leiab, et kuna apellatsioonikoja vaidlusalust sedastust Üldkohtule esitatud hagis ei vaidlustatud, siis ei olnud Üldkohus kohustatud seda kummutama. Ka ei kinnitanud Üldkohus seda, piirdudes vaidlustatud kohtuotsuse punktis 37 tõdemusega, et isegi kui apellatsioonikoda oleks selle ütlusega arvestanud, oleks ta pidanud tegema järelduse, et müügimahu osas ei toeta toimiku materjalid ütlust piisaval määral.

83

Esiteks olgu märgitud, et käesolev neljas väide kattub apellatsioonkaebuse esimese väitega osas, milles Üldkohtule heidetakse ette seda, et sarnaselt apellatsioonikojaga enne teda ei arvestanud Üldkohus kaubamärgi kasutamise tõendina vande all antud ütlusega, samas kui sellega arvestamine oleks tal võimaldanud muutmispädevust teostades tuvastada, et tegelik kasutamine oli tõendatud.

84

Sellega seoses piisab, kui märkida, et juba käesoleva otsuse punktides 46 ja 47 olevast esimese väite käsitlusest selgub, et nii vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 37 ja 43 kui ka selle kohtuotsuse punktist 46 nähtub, et kõigi Üldkohut vaidlusaluse kaubamärgi tegeliku kasutamise tõendatuse puudumist tuvastama ajendanud tõendite tervikuna hindamisel käsitles ta nii vaidlusalust ütlust kui ka muid tõendeid, mis olid esitatud ühtlustamisameti tühistamisosakonnale, ja nii toimides ei otsustanud Üldkohus sugugi, et selline ütlus ei ole lubatav tõend.

85

Mis teiseks puutub Centrotherm Systemtechnik’i väitesse, et Üldkohus tegi vea, otsustades et vande all antud ütluses olevat kogu teavet peavad kinnitama muud tõendid, välistades nõnda üldse seda tüüpi ütluse iseseisva tõendusjõu, siis piisab tõdemusest, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 37 olev Üldkohtu hinnang ei ole sellise ulatusega. Viidatud punktis Üldkohus nimelt üksnes rõhutas seda, et Centrotherm Systemtechnik’i ärijuhi vande all antud ütluses sisalduvad väited 2002. ja 2006. aasta vahelisse ajavahemikku jääva väidetava käibe kohta erinevad tohutult Centrotherm Systemtechnik’i poolt tegelikult esitatud arvetest nähtuvast, suhteliselt lühikesse, lausa hetkega võrreldavasse ajavahemikku langevast vähesest ja piiratud müügimahust.

86

Eespool esitatud kaalutlustest tuleneb, et neljas väide tuleb tagasi lükata.

87

Kuna Centrotherm Systemtechnik’i esitatud ühegi väitega ei saa nõustuda, siis tuleb apellatsioonkaebus tervikuna tagasi lükata.

88

Vastavalt Euroopa Kohtu kodukorra artikli 138 lõikele 1, mida kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuse suhtes, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna centrotherm Clean Solutions nõudis kohtukulude väljamõistmist üksnes Centrotherm Systemtechnik’ilt ning kuna Centrotherm Systemtechnik’i on kohtuvaidluse kaotanud, siis tuleb Centrotherm Systemtechnik’i kohtukulud jätta tema enda kanda ning mõista temalt välja centrotherm Clean Solutions’i kohtukulud. Ühtlustamisameti kohtukulud tuleb jätta tema enda kanda.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (neljas koda) otsustab: