—

V. Belov, esindaja: advokaat G. Chernicherska,

—

CHEZ Elektro Balgaria AD ja CHEZ Razpredelenie Balgaria AD, esindajad: advokaat A. Ganev ja advokaat V. Bozhilov,

—

Bulgaaria valitsus, esindajad: T. Ivanov ja D. Drambozova,

—

Euroopa Komisjon, esindajad: J. Enegren ja D. Roussanov,

1

Eelotsusetaotlus puudutab seda, kuidas tõlgendada nõukogu 29. juuni 2000. aasta direktiivi 2000/43/EÜ, millega rakendatakse võrdse kohtlemise põhimõte sõltumata isikute rassilisest või etnilisest päritolust (EÜT L 180, lk 22; ELT eriväljaanne 20/01, lk 23), artikli 2 lõikeid 2 ja 3, artikli 3 lõike 1 punkti h ja artikli 8 lõiget 1, Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2003. aasta direktiivi 2003/54/EÜ, mis käsitleb elektrienergia siseturu ühiseeskirju ning millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 96/92/EÜ (ELT L 176, lk 37; ELT eriväljaanne 12/02, lk 211), artikli 3 lõiget 5, Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. aprilli 2006. aasta direktiivi 2006/32/EÜ, mis käsitleb energia lõpptarbimise tõhusust ja energiateenuseid ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 93/76/EMÜ (ELT L 114, lk 64), põhjendust 29, artiklit 1 ja artikli 13 lõiget 1, Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. juuli 2009. aasta direktiivi 2009/72/EÜ, mis käsitleb elektrienergia siseturu ühiseeskirju ning millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2003/54/EÜ (ELT L 211, lk 55), artikli 3 lõiget 7 ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 38.

2

Taotlus on esitatud menetluses, mille eesmärk on teha kindlaks, kas meede, mis seisneb selles, et Montana linna (Bulgaaria) kahes linnaosas, kus elavad peamiselt romade kogukonda kuuluvad inimesed, on elektriarvestid paigaldatud väljaspool tarbija eluruume asuvate elektripostide külge 7 meetri kõrgusele, kujutab endast etnilisel päritolul põhinevat diskrimineerimist, ning kui on tegemist diskrimineerimisega, siis kohustada selle lõpetama ja määrata selle toimepanejatele trahvid.

3

Direktiivi 2000/43 artikli 2 lõigetes 2 ja 3 on sätestatud:

„2.   Lõike 1 kohaldamisel kasutatakse järgmisi mõisteid:

3.   Ahistamist peetakse diskrimineerimiseks lõike 1 tähenduses, kui rassilise või etnilise päritoluga seotud soovimatu käitumise eemärk või selle tegelik toime on isiku väärikuse alandamine ja ähvardava, vaenuliku, alandava või solvava õhkkonna loomine. Selles kontekstis võib ahistamise mõiste määratleda vastavalt liikmesriikide siseriiklikule õigusele ja tavale.”

4

Direktiivi 2000/43 artikli 3 lõike 1 punkt h sätestab:

„Ühendusele antud volituste piires kohaldatakse käesolevat direktiivi kõikide isikute suhtes nii avalikus kui ka erasektoris, sealhulgas avalik-õiguslike isikute suhtes, kui kõne all on:

[...]

5

Direktiivi artikli 8 lõige 1 näeb ette:

„Liikmesriigid võtavad kooskõlas oma siseriikliku õigussüsteemiga vajalikud meetmed tagamaks, et kui isik, kes leiab, et ta on võrdse kohtlemise põhimõtte kohaldamata jätmise tõttu kannatanud, esitab kohtule või muule pädevale asutusele asjaolud, mille põhjal võib eeldada, et on toimunud otsene või kaudne diskrimineerimine, peab kostja tõendama, et võrdse kohtlemise põhimõtet ei ole rikutud.”

6

Direktiivi 2000/43 artikkel 13 sätestab:

„1.   Liikmesriigid määravad organi või organid, kelle ülesanne on edendada kõikide isikute võrdset, rassilisest või etnilisest päritolust tingitud diskrimineerimiseta kohtlemist. Need organid võivad moodustada osa asutustest, kelle ülesanne on riiklikul tasandil tegelda inimõiguste kaitsega või üksikisiku õiguste kaitsega.

2.   Liikmesriigid tagavad, et nende organite pädevusse kuulub:

7

Diskrimineerimisvastase seaduse (Zakon za zatschtita ot diskriminatsia, edaspidi „ZZD”) artikkel 4 on sõnastatud järgmiselt:

„(1)   Keelatud on igasugune otsene või kaudne diskrimineerimine, mis põhineb [...] etnilisel kuuluvusel [...]

(2)   Otsene diskrimineerimine on isiku mis tahes ebasoodsam kohtlemine lõikes 1 nimetatud tunnuste alusel võrreldes sellega, kuidas on koheldud, koheldakse või võidakse kohelda teist isikut samalaadsetes või sarnastes tingimustes.

(3)   Kaudne diskrimineerimine esineb siis, kui pealtnäha neutraalne säte, kriteerium või tava seab isiku lõikes 1 nimetatud omaduste alusel teistega võrreldes ebasoodsamasse olukorda, välja arvatud juhul, kui see säte, kriteerium või tava on põhjendatud seadusliku eesmärgiga ja selle eesmärgi saavutamise vahendid on sobivad ja vajalikud.”

8

ZZD artikkel 9 näeb ette, et „kui diskrimineerimisvastases menetluses üks pool kinnitab, et ta on diskrimineerimise ohver, ja esitab faktilised asjaolud, mille põhjal võib järeldada, et on toimunud diskrimineerimine, peab kostja tõendama, et õigust võrdsele kohtlemisele ei ole rikutud”.

9

ZZD artikkel 37 sätestab, et „ei ole lubatud artikli 4 lõikes 1 nimetatud tunnuste alusel kaupade tarnimisest või teenuste osutamisest keelduda ega tarnida kaupa või osutada teenuseid madalama kvaliteediga või ebasoodsamatel tingimustel”.

10

ZZD „lisatingimuste” § 1 määratleb, et „ebasoodsam kohtlemine” on „iga tegu, tegevus või tegevusetus, mis otseselt või kaudselt kahjustab õigusi või põhjendatud huve”.

11

Muu hulgas sisaldab ZZD teatud hulga sätteid Komisia za zashtita ot diskriminatsia kohta (diskrimineerimisvastane komisjon, edaspidi „KZD”), mis eeskätt täpsustavad selle organi koosseisu, ülesandeid ja töökorraldust.

12

ZZD artikkel 47 sätestab selle kohta:

„[KZD]:

13

ZZD artikkel 48 sätestab:

„(1)   [KZD] vaatab talle esitatud asjad läbi ja lahendab need oma esimehe poolt määratud koosseisus.

(2)   [KZD] esimees määrab alalised koosseisud, mis spetsialiseeruvad diskrimineerimisele:

[...]”

14

ZZD artikkel 50 on sõnastatud järgmiselt:

„[KZD] alustab menetlust:

15

ZZD artikkel 54 sätestab:

„Kohe pärast menetluse algatamist suunab [KZD] esimees asja mõnele koosseisule, mis määrab oma liikmete hulgast ettekandja.”

16

ZZD artikkel 55 näeb ette:

„(1)   Ettekandja avab uurimismenetluse, mille käigus ta kogub vajalikke kirjalikke tõendeid, et välja selgitada juhtumi kõik asjaolud, kasutades palgalisi teenistujaid ja väliseksperte.

(2)   Uurimise käigus teevad kõik isikud, riigiorganid ja kohalikud omavalitsused [KZD-ga] koostööd ja on kohustatud esitama talle teavet ja nõutavaid dokumente ning vajalikke selgitusi.

[...]”

17

ZZD artikkel 65 sätestab:

„Otsuse tegemisel koosseis:

18

ZZD artikli 68 punkti 1 kohaselt:

„[KZD] otsuste peale saab edasi kaevata halduskohtumenetluse seadustikuga sätestatud korras 14 päeva jooksul, arvates nende teatavakstegemisest huvitatud isikutele.”

19

Aastatel 1998 ja 1999 paigaldasid riigi äriühingust jaotusvõrguettevõtjad Bulgaaria teatavates linnaosades, mis on tuntud selle poolest, et seal elavad peamiselt romade kogukonda kuuluvad inimesed, elektriarvestid väljaspool tarbija eluruume asuvate elektripostide külge 7 meetri kõrgusele.

20

Seda meedet rakendati nimelt Montana linnas „Ogosta” ja „Kosharniku” linnaosades, mille kohta on teada, et seal elavad veel praegugi peamiselt romade kogukonda kuuluvad inimesed (edaspidi „põhikohtuasjas vaidlustatud meede”).

21

Nende kahe linnaosa elektrienergiaga varustamise ja jaotusvõrguga seotud tegevuse on pärast võrguettevõtete erastamist üle võtnud elektrit tarniv äriühing CHEZ Elektro Balgaria AD (edaspidi „CEB”) ja elektrijaotusvõrku omav äriühing CHEZ Razpredelenie Balgaria AD (edaspidi „CRB”).

22

CRB elektrienergia jaotusvõrkude kasutamise lepingu tüüptingimuste (edaspidi „CRB tüüptingimused”) artiklis 27 on sätestatud, et „elektritarbimise mõõteseadmed koos tariifijuhtimisseadmetega paigaldatakse nii, et tarbija saaks oma tarbimist jälgida”. Sama artikli 27 lõige 2 näeb aga siiski ette, et „kui kodanike elu ja tervise ning vara kaitse, elektri kvaliteedi, tarnekindluse ja elektrivarustussüsteemi turvalisuse ja töökindluse tagamiseks on elektritarbimise mõõteseadmed paigaldatud raskesti ligipääsetavatesse kohtadesse, on jaotusvõrguettevõtja omal kulul kohustatud tagama näitude visuaalse kontrollimise võimaluse kolme päeva jooksul tarbija kirjaliku taotluse esitamisest arvates”.

23

V. Belov, kes nimetab end romaks, elab „Ogosta” linnaosas. Kuna ta leidis, et põhikohtuasjas vaidlustatud meede diskrimineerib nii teda kui ka teisi roma päritolu inimesi, kes selles ja „Kosharniku” linnaosas elektrit tarbivad, ja et see on diskrimineerimine rahvuse tõttu, mis on ZZD artikliga 37 keelatud, esitas huvitatud isik KZD-le taotluse, millele on lisatud nimetatud linnaosade elanike arvukate allkirjadega protestikiri ja millega ta palus KZD-l kohustada CEB-i selle meetme rakendamine lõpetama ja määrata ZZD-ga ette nähtud karistused.

24

KZD leiab, et V. Belovi selliselt esitatud taotlus on ühtaegu nii kaebus ZZD artikli 50 punkti 1 kui ka avaldus punkti 3 tähenduses. „Ogosta” linnaosa elanikuna, keda põhikohtuasjas vaidlustatud meede puudutab, tegutseb huvitatud isik iseenda nimel ja on menetluses kaebuse esitaja ning selles osas, milles ta tegutseb sama linnaosa ja „Kosharniku” linnaosa teiste elanike nimel, on ta avalduse esitaja.

25

Seejärel kaasas KZD menetlusse ka CRB, kuna ta on elektriarvestite omanik, ja Darzhavna Komisia po energiyno i vodno regulirane (energia- ja veemajanduse riiklik reguleerimiskomisjon), kuna see ametiasutus oli kiitnud heaks CRB tüüptingimused. Ta kaasas ühtlasi mõned füüsilised isikud, kes CEB ja CRB seaduslike esindajatena võiksid saada trahvi, kui selgub, et tegemist on diskrimineerimisega.

26

CRB väidab KZD menetluses esmalt seda, et põhikohtuasjas vaidlustatud meedet ei saa käsitada diskrimineerimisena, nimelt kuna seda kohaldatakse vahet tegemata asjaomaste linnaosade kõigi elanike suhtes, ja et ükski seadus ei näe ette kasutaja õigust või põhjendatud huvi lugeda oma arvesti näite.

27

Seejärel osutab CRB, et põhikohtuasja kaebuse esitaja ei ole esitanud – nagu ometi nõuab ZZD artikkel 9 – tõendeid faktiliste asjaolude kohta, mille põhjal võib järeldada, et on toimunud diskrimineerimine.

28

Viimaseks leiab CRB, et põhikohtuasjas vaidlustatud meetme kehtestamine ei ole seotud kahe vaidlusaluse linnaosa tarbijate etnilise kuuluvusega. Pealegi on see põhjendatud eesmärgiga ära hoida taristule tekitatavaid kahjusid ja ebaseaduslikku elektritarbimist, mis võivad ohustada eeskätt kodanike elu ja tervist, omandiõigust elektrivarustussüsteemile ning selle turvalisust ja tarnekindlust, samuti eesmärgiga vältida lisakulusid, mida see võib tekitada teistele tarbijatele.

29

CRB tüüptingimuste artikli 27 lõike 2 kohta märgib KZD, et kui tarbija esitab näitude visuaalse kontrollimise taotluse, nagu see säte ette näeb, on CRB kohustatud andma kolme päeva jooksul võimaluse kasutada elektriarvestiteni pääsemiseks spetsiaalset korvtõstukit. Sellisel juhul ei saa tarbija siiski ise näitusid lugeda, need peab talle teatavaks tegema korvtõstukit kasutama volitatud isik. Seda meedet ei ole veel ühelgi konkreetsel juhul kasutatud.

30

Samade tüüptingimuste artikli 17 punktis 6 ette nähtud võimaluse eest paigaldada kontrollarvesti tarbija eluruumi tuleb maksta tasu ning põhiarvesti jääb isegi sel juhul paigaldatuks väljapoole eluruumi 7 meetri kõrgusele.

31

KZD on seisukohal, et põhikohtuasjas vaidlustatud meede kujutab endast ZZD artikli 4 lõike 3 ja artikli 37 tähenduses kaudset diskrimineerimist, mis põhineb etnilisel kuuluvusel.

32

KZD toob esile, et ZZD sätted on küll vastu võetud direktiivi 2000/43 ülevõtmiseks, ent leiab siiski, et tema otsuse tegemiseks on vaja liidu õiguse tõlgendust.

33

Selles osas märgib ta eelkõige, et tulenevalt ZZD artikli 4 lõigetest 2 ja 3 koostoimes ZZD lisatingimuste § 1 punktiga 7, nagu neid on tõlgendanud Varhoven administrativen sad (kõrgeim halduskohus), on diskrimineerimisega tegemist siis, kui on riivatud seadusega kaitstud õigust või põhjendatud huvi. Ent õigus pääseda oma elektriarvestini, et seda lugeda, ei ole selline õigus. KZD-l tekkis küsimus, kas selline tõlgendus on kooskõlas direktiivi 2000/43 artikli 2 lõike 2 punktidega a ja b.

34

Ühtlasi toob KZD esile, et kuigi direktiivi 2000/43 artikli 8 lõige 1 on ZZD artiklisse 9 üle võetud peaaegu sõna-sõnalt, erineb nimetatud artikli 8 lõike 1 bulgaariakeelne versioon selle sätte teistest keeleversioonidest. Sätte bulgaariakeelne versioon näeb nimelt ette, et kannatanul tuleb esitada asjaolud, mille põhjal võib „järeldada”, et on toimunud diskrimineerimine, samal ajal kui teised keeleversioonid osutavad üksnes asjaoludele, mille põhjal võib selle toimumist „eeldada”. Varhoven administrativen sad kohaldab ZZD artiklit 9 kui klassikalise täieliku ja ammendava tõendamise üldnõuet, leides nimelt, et tulenevalt asjaolust, et „Ogosta” ja „Kosharniku” linnaosades ei ela ainult romad, ning arvestades asjaolu, et põhikohtuasjas vaidlustatud meetme põhjendused ei ole rajatud sellega hõlmatud isikute etnilisele kuuluvusele, siis ei ole tõendatud, et on toimunud diskrimineerimine.

35

Lõpuks on Varhoven adminsitrativen sad selgitanud, et sellised meetmed nagu põhikohtuasjas vaidlustatud meede on vajalikud ja põhjendatud, arvestades taotletavaid legitiimseid eesmärke. KZD kahtleb, kas selline analüüs on põhjendatud.

36

Neil asjaoludel otsustas KZD menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

37

KZD esitab oma eelotsusetaotluses põhjused, miks ta leiab, et ta on „kohus” ELTL artikli 267 tähenduses. Ka Bulgaaria valitsus ja Euroopa Komisjon leiavad, et KZD on selline kohus ja seega on Euroopa Kohus pädev vastama eelotsuse küsimustele, mille see organ on talle esitanud. CEB ja CRB seevastu kahtlevad selles küsimuses ja väidavad esiteks, et KZD otsused ei ole täitmiseks kohustuslikud, teiseks ei ole selle organi sõltumatus piisavalt tagatud ja kolmandaks ei lõpe nimetatud organi pooleliolev menetlus kohtuotsuse jõudu omava lahendiga.

38

Selles osas on sissejuhatuseks kohane meenutada, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale võtab Euroopa Kohus, kui ta hindab seda, kas eelotsusetaotluse esitanud organ on „kohus” ELTL artikli 267 tähenduses – mis on üksnes liidu õiguse valdkonda kuuluv küsimus –, arvesse järgmiste asjaolude kogumit: organi õiguslik alus, alalisus, otsuste kohustuslikkus, menetluse võistlevus, õigusnormide kohaldamine organi poolt ning tema sõltumatus (vt eelkõige 14. juuni 2011. aasta otsus kohtuasjas C-196/09: Miles jt, EKL 2011, lk I-5105, punkt 37 ja seal viidatud kohtupraktika).

39

Pealegi võib liikmesriigi kohus saata asja Euroopa Kohtule vaid juhul, kui tegemist on poolelioleva vaidlusega ja see kohus peab vastava menetluse raames tegema kohtuotsuse jõudu omava lahendi (vt eelkõige 31. mai 2005. aasta otsus kohtuasjas C-53/03: Syfait jt, EKL 2005, lk I-4609, punkt 29 ja seal viidatud kohtupraktika).

40

Seega tuleb küsimusele, kas organ võib Euroopa Kohtule eelotsusetaotlust esitada, vastata kriteeriumide põhjal, mis puudutavad nii tema asutamist kui ka ülesandeid. Nii võib liikmesriigi organit pidada „kohtuks” ELTL artikli 267 tähenduses, kui ta täidab õigusemõistmise ülesandeid, samas ei saa teda muude, eeskätt haldusülesannete täitmisel kohtuna tunnustada (vt eelkõige 26. novembri 1999. aasta määrus kohtuasjas C-192/98: ANAS, EKL 1999, lk I-8583, punkt 22).

41

Siit tulenevalt on selleks, et teha kindlaks, kas liikmesriigi organit, millele seadus annab erinevat laadi ülesanded, tuleb pidada „kohtuks” ELTL artikli 267 tähenduses, vaja kontrollida, mis laadi ülesandeid ta täidab konkreetses õiguslikus kontekstis, millega seoses ta Euroopa Kohtu poole pöördub (vt eespool viidatud kohtumäärus ANAS, punkt 23).

42

Käesolevas kohtuasjas tuleb niisiis märkida, et kuigi KZD täidab direktiivi 2000/43 artiklis 13 osutatud võrdse kohtlemise edendamise eest vastutava organina erinevaid ülesandeid, mille puhul ei ole üldse tegemist õigusemõistmisega, tuleb antud juhul – lähtudes neist ülesannetest, mida KZD täidab selles menetluses, milles on esitatud käesolev eelotsusetaotlus – kontrollida, kas seda organit saab või ei saa pidada „kohtuks” ELTL artikli 267 tähenduses.

43

Selles osas nähtub ZZD artiklist 50, et KZD pooleliolevad menetlused, milles esitati käesolev eelotsusetaotlus, võivad olla algatatud kas vastavalt nimetatud artikli punktile 1 selle isiku kaebuse alusel, kes peab end diskrimineerimise ohvriks, või füüsiliste ja juriidiliste isikute või riigi- ja omavalitsusorganite avalduse alusel, nagu näeb ette sama artikli 50 punkt 3, või viimaks KZD omal algatusel vastavalt selle artikli punktile 2.

44

Käesolevas kohtuasjas nähtub KZD hinnangutest, mis on esitatud käesoleva kohtuotsuse punktis 24, et V. Belov pöördus nimetatud organi poole nii ZZD artikli 50 punkti 1 alusel kui isik, keda põhikohtuasjas vaidlustatud meede otseselt puudutab, kui ka ZZD artikli 50 punkti 3 alusel, tegutsedes ühtlasi mõlema linnaosa teiste elanike nimel, keda meede puudutab.

45

Just neid ülesandeid arvesse võttes, mida KZD täidab sellise pöördumise korral, tuleb antud juhul hinnata, kas seda organit tuleb pidada „kohtuks” ELTL artikli 267 tähenduses.

46

Selles osas tuleb nentida, et neist erinevaist asjaoludest, millele tuginevad CEB ja CRB, võib nii mõnigi tekitada kahtlust, kas põhikohtuasjas ZZD artikli 50 punktide 1 ja 3 alusel läbiviidav menetlus lõpeb kohtuotsuse jõudu omava lahendiga käesoleva kohtuotsuse punktis 39 meenutatud tähenduses.

47

Esiteks nähtub ZZD artikli 50 punktist 2, et samasuguse asja, nagu on arutusel menetluses, milles esitati käesolev eelotsusetaotlus, oleks KZD samadel faktilistel asjaoludel võinud võtta menetlusse omal algatusel. Euroopa Kohtule esitatud teabe põhjal ilmneb, et olenemata tingimustest, milles selle organi poole artikli 50 alusel pöörduti, st kas on tegemist kaebuse, avalduse või oma algatusega, viib nimetatud organ läbi sisuliselt sarnase menetluse, mille käigus tal on ulatuslikud volitused teostada uurimist vaidluse asjaolude väljaselgitamiseks vajalike tõendite kogumise eesmärgil. Ka tulemused, milleni kaebuse või avalduse alusel või omal algatusel menetlusse võetud asjas jõutakse, on sarnased, nimelt tehakse ettekirjutus tuvastatud diskrimineerimise lõpetamiseks ja võidakse määrata trahvid selle toimepanejatele.

48

Teiseks on selge, et KZD võib – nagu ta on teinud ka käesolevas asjas – omal algatusel kaasata menetlusse teisi isikuid peale nende, keda kaebuse või avaldusega tema poole pöördunud isik on nimeliselt ära märkinud, st kui KZD leiab, et need menetlusosalised võivad olla vastutavad väidetava diskrimineerimise eest, millele kaebuse või avalduse esitaja osutab, ja/või kellele võidakse selle eest trahv määrata.

49

Kolmandaks on Euroopa Kohtule esitatud teabe põhjal selge ka see, et kui esitatakse kaebus KZD otsuse peale, mis on tehtud ZZD artikli 50 alusel algatatud menetluse tulemusena, on see organ vastustajaks halduskohtus, kelle pädevuses on kaebuse lahendamine. Lisaks juhul, kui halduskohus, kelle poole pöörduti, tühistab KZD otsuse, võib see organ esitada tühistamisotsuse peale kaebuse Varhoven administrativen sadile.

50

Neljandaks paistab halduskohtumenetluse seadustikust tulenevat ka see – mida CEB ja CRB on istungil väitnud ja mida on kinnitanud V. Belov –, et kui esitatakse kaebus KZD otsuse peale, mis on tehtud sellise menetluse raames nagu põhikohtuasjas, siis võib see organ oma otsuse tagasi võtta tingimusel, et ta saab selle menetlusosalise nõusoleku, kellele otsus on soodus.

51

Kõigi nende asjaolude põhjal võib järeldada, et otsus, mille KZD teeb menetluse tulemusena, mis on algatatud tulenevalt pöördumisest nimetatud organi poole ZZD artikli 50 ja eeskätt selle artikli punktide 1 ja 3 alusel, osutub sisuliselt haldusakti laadi otsuseks ja tegemist ei ole kohtuotsuse jõudu omava lahendiga ELTL artiklis 267 sätestatud mõistet „kohus” käsitleva Euroopa Kohtu praktika tähenduses.

52

Lisaks on selles osas oluline täpsustada, et kuna KZD sellise otsuse saab, nagu juba märgitud, edasi kaevata halduskohtusse, mille otsuse peale võib omakorda esitada apellatsioonkaebuse Varhoven administrativen sadile, siis selline kohtusse edasikaebamise kord võimaldab tagada ELTL artiklis 267 ette nähtud eelotsusetaotluste esitamise mehhanismi tõhususe ning liidu õiguse ja antud juhul eeskätt direktiivi 2000/43 ühetaolise tõlgendamise, mille kindlustamine on aluslepingu nimetatud sätte eesmärk. ELTL artikli 267 sõnastuse kohaselt võivad liikmesriigi kohtud nimelt esitada – või teatud juhtudel peavad esitama – Euroopa Kohtule eelotsusetaotluse siis, kui liidu õiguse kehtivust või tõlgendamist käsitlev otsus on vajalik nende kohtute otsuse tegemiseks.

53

Samuti olgu märgitud, et Euroopa Kohtule on esitatud Varhoven kasatsionen sadi (kõrgem kassatsioonikohus) 22. jaanuari 2009. aasta otsus ja Varhoven administrativen sadi 27. oktoobri 2010. aasta otsus, millest nähtub, et ZZD-ga on kehtestatud kaks alternatiivset ja iseseisvat menetlust, mis võimaldavad isikul, kes leiab nagu V. Belov, et ta on diskrimineeriva kohtlemise ohver, nõuda selle lõpetamist. Jättes kõrvale võimaluse rakendada haldusõiguslikku laadi menetlust nagu ZZD artikli 50 alusel põhikohtuasjas pooleliolev KZD menetlus, on huvitatud isikul tegelikult võimalus pöörduda diskrimineerimise lõpetamise ja võimaliku kahju väljamõistmise nõudes ka Rayonen sadi (ringkonnakohus) poole, kes lahendab tsiviilasju.

54

Kuna käesoleva kohtuotsuse punktis 51 tuvastatud asjaolu annab piisavalt alust järeldada, et kui KZD täidab sellist ülesannet, nagu tal on põhikohtuasjas, ei ole see organ „kohus” ELTL artikli 267 tähenduses, siis ei ole vaja kontrollida, kas KZD vastab muudele kriteeriumidele, mille alusel saab hinnata, kas eelotsusetaotluse esitanud organ on selline kohus, ega ole järelikult ka vaja teha otsust ülejäänud vastuväidete kohta, mille CEB ja CRB on selles küsimuses esitanud (vt selle kohta 22. detsembri 2010. aasta otsus kohtuasjas C-517/09: RTL Belgium, EKL 2010, lk I-14093, punkt 48).

55

Kõigist eeltoodud kaalutlustest selgub, et Euroopa Kohus ei ole pädev KZD esitatud eelotsuse küsimustele vastama.

56

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (neljas koda) otsustab:

Euroopa Liidu Kohus ei ole pädev vastama Komisia za zashtita ot diskriminatsia 19. juuli 2011. aasta eelotsusetaotlusega esitatud küsimustele.