—

Lapin elinkeino-, liikenne- ja ympäristökeskuksen liikenne ja infrastruktuuri -vastuualue, esindaja: asianajaja A. Siponen,

—

Lapin luonnonsuojelupiiri ry, esindajad: ühingu president S. Hänninen ja sekretär T. Pasma,

—

Soome valitsus, esindaja: M. Pere,

—

Austria valitsus, esindaja: A. Posch,

—

Euroopa Komisjon, esindajad: I. Koskinen ja A. Marghelis,

1

Eelotsusetaotlus puudutab seda, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. novembri 2008. aasta direktiivi 2008/98/EÜ, mis käsitleb jäätmeid ja millega tunnistatakse kehtetuks teatud direktiivid (ELT L 312, lk 3), ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2006. aasta määrust (EÜ) nr 1907/2006, mis käsitleb kemikaalide registreerimist, hindamist, autoriseerimist ja piiramist (REACH) ja millega asutatakse Euroopa Kemikaalide Agentuur ning muudetakse direktiivi 1999/45/EÜ ja tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EMÜ) nr 793/93, komisjoni määrus (EÜ) nr 1488/94 ning samuti nõukogu direktiiv 76/769/EMÜ ja komisjoni direktiivid 91/155/EMÜ, 93/67/EMÜ, 93/105/EÜ ja 2000/21/EÜ (ELT L 396, lk 1, parandus ELT 2007, L 136, lk 3), komisjoni 22. juuni 2009. aasta määrusest (EÜ) nr 552/2009 (ELT L 164, lk 7) tulenevas redaktsioonis; edaspidi „REACH-määrus”).

2

Eelotsusetaotlus on esitatud Lapin elinkeino-, liikenne- ja ympäristökeskuksen liikenne ja infrastruktuuri -vastuualue (Lapimaa majandustegevuse, liikluse ja keskkonnaameti liiklus- ja infrastruktuuride teenistus; edaspidi „liikenne ja infrastruktuuri –vastuualue”) ja Lapin luonnonsuojelupiiri ry (Lapimaa piirkondlik looduskaitseühing; edaspidi „Lapin luonnonsuojelupiiri”) vahelise vaidluse raames, mis puudutab niisugustest teedest moodustuva matkaraja parandustööde läbiviimist, mille infrastruktuur koosneb endistest telekommunikatsiooniliini puidust postidest, mida on töödeldud nn. CCA-lahusega (vase-, kroomi- või arseeniühendite lahus; edaspidi „CCA-lahus”).

3

Direktiivi 2008/98 artikkel 3 sätestab:

„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

[...]

[…]

4

Direktiivi 2008/98 artikkel 6 „Jäätmete lakkamise staatus” sätestab:

„1.   Teatavad täpsemalt määratletud jäätmed lakkavad olemast jäätmed artikli 3 punkti 1 tähenduses, kui nad on läbinud taaskasutamistoimingu, kaasa arvatud ringlussevõtt, ja vastavad konkreetsetele kriteeriumidele, mis töötatakse välja kooskõlas järgmiste tingimustega:

Kriteeriumid peavad vajaduse korral sisaldama saasteainete piirväärtusi ning võtma arvesse aine või eseme mis tahes võimalikku negatiivset mõju keskkonnale.

2.   Meetmed, mille eesmärk on muuta käesoleva direktiivi vähemolulisi sätteid, täiendades seda, ja mis on seotud lõikes 1 sätestatud kriteeriumide vastuvõtmisega ning täpsustavad, milliste jäätmete suhtes neid kriteeriume kohaldatakse, võetakse vastu vastavalt artikli 39 lõikes 2 osutatud kontrolliga regulatiivmenetlusele. Tuleks kaaluda konkreetsete kriteeriumide väljatöötamist selle kohta, millal jäätmed lakkavad olemast jäätmed, muu hulgas vähemalt täitematerjalide, paberi, klaasi, metalli, rehvide ja tekstiili kohta.

[…]

4.   Kui lõigetes 1 ja 2 sätestatud menetluse kohaselt ei ole ühenduse tasandil kriteeriume kehtestatud, võivad liikmesriigid kohaldatavat kohtupraktikat arvesse võttes iga üksikjuhtumi puhul otsustada, kas teatavad jäätmed on lakanud olemast jäätmed. […]”

5

Sama direktiivi artikli 7 „Jäätmenimistu” lõige 1 näeb ette:

„Meetmed, mille eesmärk on muuta käesoleva direktiivi vähemolulisi sätteid, ja mis on seotud otsusega 2000/532/EÜ kehtestatud jäätmenimistu ajakohastamisega, võetakse vastu vastavalt artikli 39 lõikes 2 osutatud kontrolliga regulatiivmenetlusele. Jäätmenimistu sisaldab ohtlikke jäätmeid ning selles võetakse arvesse jäätmete päritolu ja koostist ning vajaduse korral ohtlike ainete kontsentratsiooni piirväärtusi. Jäätmenimistu on siduv selliste jäätmete määratlemise osas, mida loetakse ohtlikeks jäätmeteks. Aine või eseme nimistusse kandmine ei tähenda, et see kuulub jäätmete hulka kõikidel asjaoludel. Aine või ese loetakse jäätmete hulka kuuluvaks üksnes siis, kui see vastab artikli 3 punkti 1 määratlusele.”

6

Direktiivi 2008/98 artikkel 13 sätestab:

„Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed, et tagada jäätmete käitlemine viisil, mis ei sea ohtu inimese tervist ega kahjusta keskkonda […]”

7

Direktiivi 2008/98 artikkel 17 „Ohtlike jäätmete kontroll” näeb ette:

„Liikmesriigid võtavad vajalikke meetmeid, et tagada ohtlike jäätmete tekitamine, kogumine ja vedu, samuti nende ladustamine ja töötlemine tingimustes, mis tagavad keskkonna ja inimese tervise kaitse, et vastata artikli 13 sätetele, sealhulgas meetmeid, mis tagavad kõikide ohtlike jäätmete jälgitavuse ja kontrolli tekitamisest kuni lõpliku käitlemiseni, et täita artiklite 35 ja 36 nõudeid.”

8

REACH-määruse artikli 1 lõige 1 sätestab:

„Käesoleva määruse eesmärk on tagada inimeste tervise ja keskkonna kaitstuse kõrge tase, kaasa arvatud ohtlike ainete hindamise alternatiivsete meetodite edendamine, ning samuti ainete vaba ringlus siseturul, edendades samas konkurentsivõimet ja innovatsiooni.”

9

REACH-määruse artikli 2 lõige 2 näeb ette:

„[…] direktiivis [2008/98] määratletud jäätmeid ei käsitata aine, segu või tootena käesoleva määruse artikli 3 tähenduses.”

10

REACH-määruse artikli 3 punktid 1–3 sisaldavad järgmisi määratlusi:

11

REACH-määruse VIII jaotise „Teatavate ohtlike ainete, segude ja toodete tootmise, turuleviimise ja kasutamise piirangud” 1. peatükis „Üldküsimused” sisalduvad artikli 67 lõiked 1 ja 3 näevad ette:

„1.   Ainet või valmistise või toote koostises esinevat ainet, millele kehtivad XVII lisas toodud piirangud, ei toodeta, viida turule ega kasutata juhul, kui aine ei vasta nimetatud piirangu tingimustele. [...]

[...]

3.   Kuni 1. juunini 2013 säilitab liikmesriik kõik aine tootmisele, turuleviimisele või kasutamisele kehtestatud olemasolevad ja rangemad piirangud seoses XVII lisaga, eeldusel et nimetatud piirangutest on teavitatud vastavalt asutamislepingule. Hiljemalt 1. juuniks 2009 koostab ja avaldab komisjon nimetatud piirangute loetelu.”

12

REACH-määruse artikkel 68 on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Kui aine tootmisest, kasutamisest või turuleviimisest tuleneb inimeste tervisele või keskkonnale lubamatu risk, millega on vaja tegeleda ühenduse tasandil, muudetakse XVII lisa vastavalt artikli 133 lõikes 4 osutatud korrale, võttes vastu uusi piiranguid või muutes […] kehtivaid piiranguid […].

[...]

2.   Nii aine kui segus või toote koostises esineva aine puhul, mis vastab 1A või 1B kategooria kantserogeensuse, sugurakke ohustava mutageensuse või reproduktiivtoksilisuse ohuklassi klassifitseerimise kriteeriumidele ja mida tarbija võib kasutada ning mille kohta komisjon on teinud ettepaneku kehtestada piirangud tarbijakasutusele, muudetakse XVII lisa artikli 133 lõikes 4 sätestatud korras. Artikleid 69–73 ei kohaldata.”

13

Sama määruse artikkel 69 näeb ette, et kui komisjon või liikmesriik leiab, et aine või sellist ainet sisaldava segu või toote tootmine, turuleviimine või kasutamine kujutab endast ohtu inimeste tervisele või keskkonnale ning et see oht ei ole piisavalt ohjatud ja et lisaks olemasolevatele meetmetele on vajalik rakendada ühenduse tasandil uusi meetmeid, algatab ta uute piirangute kehtestamise menetluse.

14

REACH-määruse artikkel 128 sätestab:

„1.   Vastavalt lõikele 2 ei tohi liikmesriigid keelata, piirata või takistada käesoleva määruse reguleerimisalasse kuuluva sellise aine tootmist, importimist, turuleviimist ega kasutamist nii ainena kui ka valmistise või toote koostisainena, mis vastab käesolevale määrusele ja, kui see on asjakohane, siis käesoleva määruse rakendamisel vastu võetud ühenduse õigusaktidele.

2.   Käesolevas määruses sätestatu ei takista liikmesriikidel säilitamast või ette nägemast riiklikke nõudeid töötajate, inimeste tervise ja keskkonna kaitseks, mida kohaldatakse juhtudel, kui käesolev määrus ei ühtlusta tootmist, turule viimist ja kasutamist käsitlevaid nõudeid.”

15

Sama määruse artikli 129 lõige 1 näeb ette:

„Kui liikmesriigil on põhjendatult alust uskuda, et seoses nii aine kui ka valmistise või toote koostises esineva ainega, mis vastab küll käesoleva määruse nõuetele, on oluline rakendada kiireid meetmeid inimeste tervise või keskkonna kaitsmiseks, võib antud liikmesriik võtta kasutusele asjakohaseid ajutisi meetmeid. [...]”

16

REACH-määruse XVII lisa „Teatavate ohtlike ainete, segude ja toodete tootmise, turule viimise ja kasutamise piirangud” esimeses veerus on kanne nr 19, mis käsitleb „Arseeniühendeid”. Neid ühendeid puudutavad piirangud on üle võetud nõukogu 27. juuli 1976. aasta direktiivist 76/769/EMÜ liikmesriikide õigus- ja haldusnormide ühtlustamise kohta seoses teatavate ohtlike ainete ja valmististe turustamise ja kasutamise piirangutega (EÜT L 262, lk 201; ELT eriväljaanne 13/03, lk 317).

17

XVII lisa sama kanne 19 näeb teises veerus „Piirangu tingimused” nende arseeniühendite kohta ette järgmist:

„[...]

18

Seaduse 86/2000 keskkonnakaitse kohta § 7 „Pinnase saastamise keeld” põhikohtuasja asjaoludele kohaldatavas redaktsioonis näeb ette:

„Pinnasesse ei tohi viia ega juhtida jäätmeid ega muid aineid ega organisme või mikroorganisme, kui see põhjustab pinnase kvaliteedi halvenemise, mis võib viia inimese tervise või keskkonna ohustamise või kahjustamiseni, puhkealade väärtuse olulise vähenemiseni või avalike või erahuvide samaväärse kahjustamiseni. [...]”

19

Sama seaduse § 28 sätestab:

„Mis tahes tegevuseks, millega kaasneb keskkonnasaastuse oht, on vaja luba (keskkonnaluba). Tegevused, milleks on vaja luba, täpsustatakse määruses.

Samuti on keskkonnaluba vaja:

[...]

20

Valitsuse määruse 647/2009, milles nähakse ette erand REACH-määruse XVII lisa teatavatest sätetest, §1 kõlab järgmiselt:

„Käesoleva määruse lisa alusel tehakse erandeid REACH-määruse XVII lisas sätestatud ohtlike ainete, valmististe ja toodete tootmise, turuleviimise ja kasutamise piirangutest REACH-määruse artikli 67 tähenduses.”

21

Arseeniühendite kohta on valitsuse määruse lisas sätestatud:

„Erandina REACH-määruse XVII lisa kandest nr 19 võib enne 30. septembrit 2007 kasutatud B-tüüpi CCA-lahusega töödeldud puitu turule viia, kasutada ja taaskasutada, kui on täidetud XVII lisa kande nr 19 lõike 4 punktides b, c ja d loetletud tingimused.”

22

Liikenne ja infrastruktuuri -vastuualue otsustas 2008. aastal parandada 35 km pikkuse matkaraja, mis ühendab Raittijärvi (Lapimaa) küla lähima sõiduteega ja läbib osaliselt Natura 2000 ala. Parandustööd pidid muu hulgas seisnema laudteede ehituses, et lihtsustada märgaladel väljaspool talveperioodi ATV-tüüpi sõidukite läbipääsu. Nende teede aluskonstruktsiooniks on endised telekommunikatsiooniliini postid, mida nende varasemaks kasutuseks on töödeldud CCA-lahusega.

23

Põhikohtuasja kaebajaks olev ühing Lapin luonnonsuojelupiiri, kes oli seisukohal, et need postid on ohtlikud jäätmed, palus Lapin ympäristökeskusel, nüüd Lapin elinkeino-, liikenne- ja ympäristökeskuksen ympäristö ja luonnonvarat -vastuualue (keskkonnakaitseasutus) selle materjali kasutamise ära keelata. Kuna see nõue jäeti 24. veebruari 2009. aasta otsusega rahuldamata, esitas kõnealune ühing kaebuse Vaasan hallinto-oikeusele (Vaasa halduskohus), kes tühistas rahuldamata jätmise otsuse 9. oktoobri 2009. aasta otsusega.

24

Liikenne ja infrastruktuuri -vastuualue esitas selle otsuse peale Korkein hallinto-oikeusele (kõrgem halduskohus) apellatsioonkaebuse.

25

Eelotsusetaotluse esitanud kohtul tekkis muu hulgas küsimus, kas CCA-lahusega töödeldud endiste telekommunikatsiooniliini postide kasutamiseks on vajalik keskkonnaluba seaduse 86/2000 tähenduses. Ta on seisukohal, et selle küsimuse lahendamiseks on vaja teada, kas niisugused postid, mida nüüd kasutatakse laudraja aluskonstruktsioonina, on jäätmed, täpsemalt ohtlikud jäätmed, või on need taaskasutamise tõttu lakanud olemast jäätmed, ning seda vaatamata asjaolule, et REACH-määrus lubab niisuguse töödeldud puidu kasutamist.

26

Neil asjaoludel otsustas Korkein hallinto-oikeus menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

27

Nagu nähtub eelotsusetaotluse põhjendustest, sai eelotsusetaotluse esitanud kohtule lahendamiseks esitatud vaidlus alguse peamiselt sellest, et kuigi kõnealuseid telekommunikatsiooniliini poste on töödeldud REACH-määruse tähenduses ja selle kohaldamisalas ohtlike ainetega, ei takista sama määruse kohaselt selline töötlemine siiski kasutada neid puidust poste teatavates olukordades ja teatavatel tingimustel teataval otstarbel, mille hulka võib liigitada olenevalt olukorrast ka kõnealuse matkaraja laudteed.

28

Seda konteksti arvestades tuleb Euroopa Kohtul võtta kõigepealt seisukoht REACH-määruse tõlgendamise küsimustes, mis on jäätmeregulatsioonist eraldiseisev regulatsioon, kusjuures olgu ka märgitud, et vastavalt selle määruse artikli 2 lõikele 2 ei käsitata direktiivis 2008/98 määratletud jäätmeid aine, segu või tootena sama määruse artikli 3 tähenduses.

29

Lisaks, kuna taotluse esitamise ajal kehtinud redaktsioonis kodukorra artikli 104 lõike 5 kohaselt Euroopa Kohtu esitatud nõudel täpsustas eelotsusetaotluse esitanud kohus, et ta peab arvesse võtma lisaks õigusele, mis kehtis vaidluse asjaolude asetleidmise ajal, ka õigust, mis kehtib tema otsuse tegemise ajal, tuleb küsimustele vastata, kohaldades esiteks direktiivi 2008/98 ning teiseks REACH-määrust põhikohtuasjas asjassepuutuvate sätete osas.

30

Kolmanda küsimusega, mida tuleb analüüsida esimesena, palub eelotsusetaotluse esitanud kohus selgitada, kas REACH-määruse artikleid 67 ja 128 tuleb tõlgendada nii, et määrus ühtlustab niisuguse aine tootmist, turuleviimist või kasutamist käsitlevad nõuded, mis sisaldab arseeniühendeid ja millele kehtivad lisaks selle määruse XVII lisas toodud piirangud.

31

Selles küsimuses on oluline meenutada, et vastavalt REACH-määruse artikli 1 lõikele 1 on selle määruse eesmärk tagada inimeste tervise ja keskkonna kaitstuse kõrge tase, kaasa arvatud ohtlike ainete hindamise alternatiivsete meetodite edendamine, ning samuti ainete vaba ringlus siseturul, edendades samas konkurentsivõimet ja innovatsiooni (7. juuli 2009. aasta otsus kohtuasjas C-558/07: S.P.C.M. jt, EKL 2009, lk I-5783, punkt 35).

32

Nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 55, tagatakse vaba ringlust siseturul sellega, et REACH-määruse artikli 128 lõike 1 kohaselt ei tohi liikmesriigid keelata, piirata või takistada selle määruse reguleerimisalasse kuuluva sellise aine tootmist, importimist, turuleviimist ega kasutamist nii ainena kui ka valmistise või toote koostisainena, mis vastab sellele määrusele ja, kui see on asjakohane, siis selle määruse rakendamisel vastu võetud ühenduse õigusaktidele. REACH-määruse artikli 128 lõike 2 kohaselt ei takista määrus aga liikmesriike säilitamast või ette nägemast niisuguseid riiklikke nõudeid töötajate, inimeste tervise ja keskkonna kaitseks, mida kohaldatakse juhtudel, kui see määrus ei ühtlusta tootmist, turuleviimist ja kasutamist käsitlevaid nõudeid.

33

Nendest sätetest nähtub seega, et liidu seadusandja soovis neid nõudeid ühtlustada teatud juhtudel, sh ka REACH-määruse artikli 67 lõikes 1 silmas peetud juhul.

34

Nimelt näeb viimati nimetatud säte ette, et ainet või valmistise või toote koostises esinevat ainet, millele kehtivad XVII lisas toodud piirangud, ei toodeta, viida turule ega kasutata juhul, kui aine ei vasta nimetatud piirangu tingimustele.

35

Sellest järeldub, et REACH-määruse artikli 67 lõikes 1 silmas peetud aine tootmisele, turuleviimisele või kasutamisele ei saa seada muid tingimusi kui need, mis on selles kehtestatud ja millega on vaja „tegeleda ühenduse tasandil”, nagu nähtub sama määruse artikli 68 lõikest 1 ja artiklist 69.

36

Mis puudutab REACH-määruse artikli 67 lõiget 3, siis kuigi see lubab liikmesriikidel säilitada olemasolevad ja rangemad piirangud, kui XVII lisas ette nähtud, on see lubatud ajutiselt kuni 1. juunini 2013 ja eeldusel, et nendest piirangutest on komisjoni teavitatud, mida Soome Vabariik tunnistab olevat tegemata jätnud. Selle meetme ajutine ja tingimuslik laad ei sea kahtluse alla REACH-määruse artikli 67 lõikega 1 läbi viidud ühtlustamist.

37

Seega, kui liikmesriik soovib kehtestada uusi tingimusi REACH-määruse XVII lisas sätestatud piirangu alla kuuluva aine tootmisele, turuleviimisele või kasutamisele, saab ta seda teha vaid selle määruse artikli 129 lõike 1 alusel, et reageerida kiireloomulisele olukorrale kaitsmaks inimese tervist või keskkonda, või ELTL artikli 114 lõike 5 alusel eelkõige keskkonna kaitsega seotud uutele teaduslikele tõenditele tuginedes. Muude tingimuste vastuvõtmine liikmesriikide poolt on vastuolus selle määruse eesmärgiga (vt analoogia alusel 15. septembri 2005. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-281/03 ja C-282/03: Cindu Chemicals jt, EKL 2005, lk I-8069, punkt 44).

38

Neil asjaoludel tuleb kolmandale küsimusele vastata, et REACH-määruse artikleid 67 ja 128 tuleb tõlgendada nii, et liidu õigus ühtlustab niisuguse aine tootmist, turuleviimist või kasutamist käsitlevad nõuded, mis sisaldab arseeniühendeid ja millele kehtivad selle määruse XVII lisas toodud piirangud.

39

Neljanda ja viienda küsimusega, mida tuleb analüüsida koos, palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas REACH-määruse XVII lisa kande nr 19 lõike 4 punkt b, milles on loetletud CCA-lahusega töödeldud puidu kasutusotstarbed, tuleb tõlgendada nii, et see säte on ammendav ja seega ei saa seda laiendada muudele kasutusotstarvetele kui need, mis on selles loetletud.

40

REACH-määruse XVII lisa kande nr 19 lõike 4 sätted määratlevad juhtumid, mil võib teha erandi sama kande lõike 3 sätetest, mis keelab arseeniühendite kasutamise puidu kaitsmiseks.

41

Nende sätete sõnastusest ja eesmärgist tuleneb, et lõikes 4 ette nähtud erandit tuleb tingimata kitsalt tõlgendada.

42

Nimelt on selge, et kandes arseeniühendid REACH-määruse XVII lisasse, oli liidu seadusandja seisukohal, nagu nähtub eeskätt selle määruse kõnealuse lisa ja artiklite 68 ja 69 pealkirjast, et selle aine puhul esineb ohjamatu või lausa lubamatu oht või risk inimese tervisele või keskkonnale. Seetõttu ei saa sellise aine kasutamise erandeid tõlgendada laialt.

43

Järelikult on REACH-määruse XVII lisa kande nr 19 lõike 4 punktis b toodud CCA-lahusega töödeldud puidu kasutusotstarvete loetelu ammendav.

44

Mis puudutab puidu kasutamist tööde jaoks, millega seoses tekkis põhikohtuasja vaidlus, siis ei nähtu Euroopa Kohtule esitatud toimikumaterjalist ega täpsemalt toimikus sisalduvatest fotodest, et põhikohtuasjas asjassepuutuvad teed erineksid eelkõige oma struktuurilt või funktsioonilt mis tahes silla või teeraja loomiseks vajaliku sillatoestuse osade omadest. Siiski on ainult siseriikliku kohtu ülesanne kontrollida, kas kõnealuste telekommunikatsiooniliini postide kasutamine nende teede aluskonstruktsioonina kuulub käesoleva kohtuotsuse eelmises punktis nimetatud loetelus toodud kasutusotstarvete hulka.

45

Neid asjaolusid arvestades tuleb neljandale ja viiendale küsimusele vastata, et REACH-määruse XVII lisa kande nr 19 lõike 4 punkti b, milles loetletakse kasutusotstarbed, mille jaoks võib CCA-lahusega töödeldud puitu erandina kasutada, tuleb tõlgendada nii, et selles sättes esitatud loetelu on ammendav ning erandit ei saa seega kohaldada muudele juhtudele kui need, mis on seal kirjas. Eelotsusetaotluse esitanud kohus peab kontrollima, kas niisugustel asjaoludel, nagu on asjassepuutuvad põhikohtuasjas, kuulub kõnealuste telekommunikatsiooniliini postide kasutamine teede aluskonstruktsioonina selles sättes loetletud kasutusotstarvete hulka.

46

Kuuenda ja seitsmenda küsimusega, mida tuleb analüüsida koos, palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, milline ulatus on REACH-määruse XVII lisa kande nr 19 lõike 4 punkti d teise taande sätetel, mille kohaselt ei tohi CCA-lahusega töödeldud puitu kasutada kohtades, kus on oht korduvaks kokkupuuteks nahaga.

47

Nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktides 45 ja 46, ei kavatsenud liidu seadusandja keelata sellise puidu kasutamist, tuginedes nahaga kokkupuute pelgale ohule, kuna praktikas ei saa sellist ohtu kunagi täielikult välistada. Kõnealust keeldu põhjendab seega korduva kokkupuute oht.

48

Arvestades REACH-määruse eesmärke, nagu on meenutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 31, peab kõnealune oht olema selline, et see kujutab endast inimeste nahaga kokkupuute sageduse tõttu ohtu inimese tervisele.

49

Sellega seoses tuleb märkida, et vastavalt REACH-määruse XVII lisa kande nr 19 lõike 4 punktile b võib CCA-lahusega töödeldud puitu kutsealaseks ja tööstuslikuks kasutamiseks turule viia vaid eeskätt tingimusel, et kokkupuude inimeste nahaga on puidu kasutusajal ebatõenäoline.

50

Sellest järeldub, et REACH-määruse XVII lisa kande nr 19 lõike 4 punkti d teises taandes ette nähtud keeld on kohaldatav mis tahes olukorras, kus tõenäoliselt on võimalik CCA-lahusega töödeldud puidu korduv nahaga kokkupuude.

51

Niisiis sõltub selle tõenäosuse hindamine nende rajatiste kasutamise konkreetsetest tingimustest, mille jaoks CCA-lahusega töödeldud puitu võidakse kasutada. Eelkõige võib selline tõenäosus niisugustel asjaoludel, nagu on vaatluse all põhikohtuasjas, sõltuda muu hulgas tingimustest, kuidas kõnesolevaid telekommunikatsiooniliini poste tee konstruktsiooni integreeritakse või veel nende teede eri kasutusliikidest. Kui need postid on tegelikult ainult nende teede alustoeks ega moodusta teepinda, mida mööda kasutajad tavapärastes tingimustes liiguvad, näib põhimõtteliselt ebatõenäoline, et kasutajate nahk puutub korduvalt töödeldud puiduga kokku. Seda peab siiski hindama eelotsusetaotluse esitanud kohus.

52

Neil asjaoludel tuleb kuuendale ja seitsmendale küsimusele vastata, et REACH-määruse XVII lisa kande nr 19 lõike 4 punkti d teise taande sätteid, mille kohaselt ei tohi CCA-lahusega töödeldud puitu kasutada kohtades, kus on oht korduvaks kokkupuuteks nahaga, tuleb tõlgendada nii, et kõnealune keeld on kohaldatav mis tahes olukorras, kus tõenäoliselt on võimalik CCA-lahusega töödeldud puidu korduv nahaga kokkupuude, kusjuures sellise tõenäosuse hindamisel tuleb lähtuda niisuguse rajatise tavapärase kasutamise konkreetsetest tingimustest, mille jaoks seda puitu on kasutatud; seda peab hindama eelotsusetaotluse esitanud kohus.

53

Eelotsusetaotluse esitanud kohus palub esimese küsimusega sisuliselt selgitada, kas direktiivi 2008/98 artikli 6 lõike 1 esimese lõigu punktis d esitatud nõudest, mille kohaselt selleks, et jääde lakkaks olemast jääde, kui ta on läbinud taaskasutamistoimingu, kaasa arvatud ringlussevõtt, ei tohi selle kasutamine avaldada lõppkokkuvõttes ebasoodsat mõju keskkonnale või inimese tervisele, tuleneb, et ohtlike jäätmete kategooriasse kuuluv jääde ei lakka kunagi olemast jääde.

54

Selle küsimuse esitamisel lähtub eelotsusetaotluse esitanud kohus eeldusest, et põhikohtuasjas vaatluse all olevad telekommunikatsiooniliini postid on pärast nende algse kasutuse lõppemist muutunud jäätmeteks direktiivi 2008/98 tähenduses ja nende uus kasutus teeraja aluskonstruktsioonina on selle direktiivi nõuetega kooskõlas vaid siis, kui need on sama direktiivi artikli 6 lõike 1 esimeses lõigus ette nähtud tingimustel lakanud olemast jäätmed, ja täpsemalt, kui nende kasutamine ei avalda lõppkokkuvõttes ebasoodsat mõju keskkonnale või inimese tervisele.

55

Siiski, nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 67, näeb direktiivi 2008/98 artikli 6 lõike 1 esimene lõik ette vaid tingimused, millele peavad vastama konkreetsed kriteeriumid, mis võimaldavad kindlaks teha, millised jäätmed lakkavad olemast jäätmed selle direktiivi artikli 3 punkti 1 tähenduses, kui need on läbinud taaskasutamistoimingu, kaasa arvatud ringlussevõtt. Need tingimused ei võimalda seega iseenesest otseselt tuvastada, et teatavaid jäätmeid ei tohi enam jäätmetena käsitada. Lisaks on selge, et selliseid konkreetseid kriteeriume ei ole liidu õiguses kehtestatud sellistel tingimustel, nagu on vaatluse all põhikohtuasjas, töödeldud puidu kohta.

56

Siiski vastab tõele, et kui liidu tasandil ei ole määratletud ühtegi kriteeriumi, võivad liikmesriigid kohaldatavat kohtupraktikat arvesse võttes iga üksikjuhtumi puhul vastavalt direktiivi 2008/98 artikli 6 lõikele 4 otsustada, kas teatavad jäätmed on lakanud olemast jäätmed. Seega tuleb just kohtupraktikat arvestades eelotsusetaotluse esitanud kohtule tarviliku vastuse andmiseks analüüsida, kas ohtlikuks peetav jääde võib lakata olemast jääde, kusjuures seda ei välista direktiivi 2008/98 artikkel 6 ega ükski teine direktiivi säte.

57

Sellega seoses olgu meenutatud, et isegi kui jääde täielikult taaskasutatakse, mille tulemusel kõnealune aine omandab samasugused omadused ja tunnused nagu tooraine, võib seda ainet pidada siiski jäätmeks, kui vastavalt direktiivi 2008/98 artikli 3 punkti 1 määratlusele valdaja selle ära viskab, kavatseb ära visata või on kohustatud ära viskama (vt selle kohta 15. juuni 2000. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-418/97 ja C-419/97: ARCO Chemie Nederland jt, EKL 2000, lk I-4475, punkt 94, ning 18. aprilli 2002. aasta otsus kohtuasjas C-9/00: Palin Granit ja Vehmassalon kansanterveystyön kuntayhtymän hallitus, EKL 2002, lk I-3533, punkt 46). Selleks vajaliku hindamise peab läbi viima eelotsusetaotluse esitanud kohus.

58

Asjaolu, et aine saadakse taaskasutamistoimingu tulemusel direktiivi 2008/98 tähenduses, on vaid üks asjaoludest, mida tuleb arvesse võtta, et kindlaks teha, kas see aine on jätkuvalt jääde, kuid ei võimalda iseenesest selles osas lõplikku järeldust teha (eespool viidatud kohtuotsus ARCO Chemie Nederland jt, punkt 97).

59

Järelikult selle kindlakstegemiseks, kas taaskasutamistoiming võimaldab muuta asjassepuutuvat eset kasutuskõlblikuks tooteks, tuleb kõiki juhtumi asjassepuutuvaid asjaolusid arvesse võttes kontrollida, kas seda eset saab kasutada vastavalt direktiivi 2008/98 nõuetele, nagu need on sätestatud muu hulgas direktiivi artiklites 1 ja 13, seadmata ohtu inimese tervist ja kahjustamata keskkonda.

60

Seega tuleb esimesele küsimusele vastata, et liidu õigus ei välista põhimõtteliselt, et ohtlikuks peetavad jääde võib lakata olemast jääde direktiivi 2008/98 tähenduses, kui taaskasutamistoiming võimaldab selle muuta kasutuskõlblikuks, seadmata ohtu inimese tervist ja kahjustamata keskkonda, ning kui lisaks ei ole tuvastatud, et asjassepuutuva eseme valdaja selle ära viskab, kavatseb ära visata või on kohustatud ära viskama sama direktiivi artikli 3 punkti 1 tähenduses; seda peab eelotsusetaotluse esitanud kohus kontrollima.

61

Teise küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas REACH-määrus ja täpsemalt selle XVII lisa, kuivõrd selles lubatakse teatavatel tingimustel kasutada CCA-lahusega töödeldud puitu, on asjakohane selle kindlakstegemiseks, kas niisugune puit võib lakata olemast jääde, kuna selle valdajal ei ole juhul, kui need tingimused on täidetud, kohustust seda ära visata direktiivi 2008/98 artikli 3 punkti 1 tähenduses.

62

Nagu sai meenutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 31, on REACH-määruse eesmärk muu hulgas tagada inimeste tervise ja keskkonna kaitstuse kõrge tase. Seda eesmärki arvestades tuleb tunnistada, et liidu seadusandja oli CCA-lahusega töödeldud puidu kasutamise teatud tingimustel lubamisega seoses seisukohal, et kuigi seda töödeldi ohtliku ainega, millele kehtivad selles määruses sätestatud piirangud, ei kahjusta see ohtlikkus juhul, kui kasutamine toimub teatud kohtades, inimeste tervise ja keskkonna kaitstuse kõrget taset.

63

Ent vastavalt direktiivi 2008/98 artiklile 13 peab jäätmete käitlemine toimuma võrdväärse eesmärgiga viisil, mis ei sea ohtu inimese tervist ega kahjusta keskkonda. Neid asjaolusid arvestades ei takista miski selle nõude hindamisel arvesse võtmast asjaolu, et ohtlik jääde lakkab olemast jääde, kuna selle taaskasutamine toimub REACH-määruse XVII lisas lubatud kasutusviisil ning kuna selle valdajal ei ole niisiis enam kohustust seda ära visata direktiivi artikli 3 punkti 1 tähenduses.

64

Seega tuleb teisele küsimusele vastata, et REACH-määrus ja täpsemalt selle XVII lisa, kuivõrd selles lubatakse teatavatel tingimustel kasutada CCA-lahusega töödeldud puitu, on sellistel asjaoludel, nagu on vaatluse all põhikohtuasjas, asjakohane selle kindlakstegemiseks, kas niisugune puit võib lakata olemast jääde, kuna selle valdajal ei ole juhul, kui need tingimused on täidetud, kohustust seda ära visata direktiivi 2008/98 artikli 3 punkti 1 tähenduses.

65

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (teine koda) otsustab: