—

A. Heimann, esindaja: Rechtsanwalt R. Zuleger,

—

K. Toltschin, esindaja: Rechtsanwalt R. Zuleger,

—

Kaiser GmbH, esindaja: Rechtsanwalt C. Olschar,

—

Saksamaa valitsus, esindajad: T. Henze, N. Graf Vitzthum ja K. Petersen,

—

Poola valitsus, esindaja: M. Szpunar,

—

Euroopa Komisjon, esindajad: M. van Beek ja V. Kreuschitz,

1

Eelotsusetaotlused käsitlevad küsimust, kuidas tõlgendada Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta”) artikli 31 lõiget 2 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. novembri 2003. aasta direktiivi 2003/88/EÜ tööaja korralduse teatavate aspektide kohta (ELT L 299, lk 9; ELT eriväljaanne 05/04, lk 381; edaspidi „direktiiv”) artiklit 7.

2

Need taotlused esitati vastavalt A. Heimanni ja K. Toltschini ning nende endise tööandja Kaiser GmbH (edaspidi „Kaiser”) vahelistes kohtuvaidlustes seoses asjaomaste isikute õigusega saada 2009. ja 2010. aastal kasutamata jäänud tasulise põhipuhkuse eest rahalist hüvitist.

3

Harta artikkel 31 sätestab:

„Head ja õiglased töötingimused

1.   Igal töötajal on õigus töötingimustele, mis on tema tervise, ohutuse ja väärikuse kohased.

2.   Igal töötajal on õigus maksimaalse tööaja piirangule ning igapäevastele ja -nädalastele puhkeaegadele ja iga-aastasele tasulisele puhkusele.”

4

Direktiivi 2003/88 artikkel 1 „Eesmärk ja kohaldamisala” näeb ette:

„1.   Käesolev direktiiv sätestab tööaja korralduse minimaalsed ohutus- ja tervishoiunõuded.

2.   Käesolevat direktiivi kohaldatakse:

[...]”

5

Direktiivi artikkel 7 „Põhipuhkus” on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Liikmesriigid võtavad vajalikke meetmeid, et tagada iga töötaja õigus vähemalt neljanädalasele tasulisele põhipuhkusele vastavalt niisuguse puhkuse õiguse ja andmise tingimustele, mis on ette nähtud siseriiklike õigusaktide ja/või tavadega.

2.   Minimaalset tasulist põhipuhkust ei või asendada hüvitisega, välja arvatud töösuhte lõpetamise korral.”

6

Direktiivi 2003/88 artikkel 17 sätestab, et liikmesriigid võivad mõningatest direktiivi sätetest erandeid teha. Direktiivi artiklist 7 ei ole lubatud teha ühtegi erandit.

7

Saksamaa Liitvabariigi 8. jaanuari 1963. aasta puhkuseseaduse (Bundesurlaubsgesetz; Bundesgesetzblatt, edaspidi „BGBl.” 1963, lk 2), muudetud 7. mail 2002 (BGBl. 2002 I, lk 1529; edaspidi „BUrlG”), §-des 1 ja 3 nähakse ette õigus tasulisele põhipuhkusele, mis on vähemalt 24 päeva.

8

BUrlG § 7 lõige 4 sätestab:

„Kui puhkust ei saa töösuhte lõppemise tõttu enam tervikuna või osaliselt anda, siis tuleb see töötajale hüvitada.”

9

BUrlG § 11 lõike 1 kolmanda lause kohaselt ei võeta töötaja puhkusetasu arvutamisel arvesse töötasu vähendamisi, mida on arvestusperioodil tehtud osalise tööajaga töötamise, tööseisakute või töötajast mitteoleneva töölt eemalviibimise tõttu.

10

A. Heimann töötab alates 2003. aastast ja K. Toltschin alates 1998. aastast äriühingus Kaiser, mis tegeleb autotööstuse allhangetega ja kus töötab mitusada töötajat.

11

2009. aastal otsustas Kaiser majanduslike raskuste tõttu oma tööjõudu vähendada. Sellest tulenevalt öeldi A. Heimanni tööleping üles alates 30. juunist 2009 ja K. Toltschini tööleping öeldi üles alates 31. augustist 2009.

12

2009. aasta mais võtsid Kaiser ja selle töönõukogu vastu sotsiaalkava.

13

Sotsiaalkavas nähti ette, et koondanud töötajate töölepinguid pikendatakse nende koondamise kuupäevast alates ühe aasta võrra, mille jooksul rakendatakse 100% lühendatud tööaega (Kurzarbeit Null), peatades ühelt poolt töötaja kohustuse tööd teha ja teiselt poolt tööandja kohustuse töötasu maksta.

14

Töölepingute pikendamise eesmärk oli anda töötajatele võimalus saada ühe aasta jooksul nende koondamisest rahalist toetust. Föderaalne tööhõiveamet maksab töötajatele 100% lühendatud tööaja rakendamise perioodil nn 100% lühendatud tööaja tasu (Kurzarbeitergeld). Tasu arvutab ja maksab välja tööandja ning see asendab lühendatud tööaja rakendamise ajal asjaomase töötaja töötasu.

15

A. Heimanni töösuhe lõppes 30. juunil 2010, mil ta palus Kaiseril maksta talle 2009. aastal kasutamata jäänud 15 põhipuhkuse päeva eest ja 2010. aastal kasutamata jäänud kümne põhipuhkuse päeva eest kokku 2284,32 eurot.

16

K. Toltschin, kelle töösuhe lõppes 31. augustil 2010, väitis, et tal on õigus saada 2009. aastal kasutamata jäänud kümne põhipuhkuse päeva eest ja 2010. aastal kasutamata jäänud 30 põhipuhkuse päeva eest rahalist hüvitist kogusummas 2962,60 eurot.

17

Kaiser väidab, et 100% lühendatud tööaja (Kurzarbeit Null) rakendamise ajal ei omandanud põhikohtuasja hagejad õigust tasulisele põhipuhkusele.

18

Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et tuleks kohaldada pro rata temporis põhimõtet ning käsitada 100% lühendatud tööaja (Kurzarbeit Null) rakendamise perioodi töökohustuste vähendamisena töölepingus kokku lepitud üleminekul täistööajalt osalisele tööajale, mille tagajärjel lüheneb tasuline põhipuhkus, mida töötajal on õigus lühendatud tööajaga töötamise perioodi eest saada.

19

Kuna Arbeitsgericht Passau siiski kahtleb, kas selline arutluskäik on liidu õigusega kooskõlas, otsustas ta menetlused peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

20

Euroopa Kohtu presidendi 27. juuni 2011. aasta määrusega liideti kohtuasjad C-229/11 ja C-230/11 kirjalikuks ja suuliseks menetlemiseks ning kohtuotsuse tegemiseks.

21

Oma esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas harta artikli 31 lõiget 2 või direktiivi 2003/88 artikli 7 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et nende sätetega on vastuolus niisugused siseriiklikud õigusnormid või tavad nagu asjaomase ettevõtja ja selle töönõukogu vahel kokku lepitud sotsiaalkava, mille kohaselt arvutatakse lühendatud tööajaga töötaja õigus tasulisele põhipuhkusele vastavalt pro rata temporis põhimõttele.

22

Selles osas tuleb esiteks meenutada, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt tuleb iga töötaja õigust tasulisele põhipuhkusele käsitleda kui eriti olulist liidu sotsiaalõiguse põhimõtet (vt 20. jaanuari 2009. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-350/06 ja C-520/06: Schultz-Hoff jt, EKL 2009, lk I-179, punkt 54, ning 3. mai 2012. aasta otsus kohtuasjas C-337/10: Neidel, punkt 28). Liidu sotsiaalõiguse põhimõttena on see õigus igale töötajale sõnaselgelt ette nähtud harta artikli 31 lõikes 2, mille samaväärset õigusjõudu aluslepingutega on tunnustatud EL lepingu artikli 6 lõikes 1 (22. novembri 2011. aasta otsus kohtuasjas C-214/10: KHS, EKL 2011, lk I-11757, punkt 37, ning eespool viidatud kohtuotsus Neidel, punkt 40).

23

Teiseks olgu märgitud, et õigust tasulisele põhipuhkusele ei tohi tõlgendada kitsendavalt (21. juuni 2012. aasta otsus kohtuasjas C-78/11: ANGED, punkt 18).

24

Sellest lähtudes on Euroopa Kohus varem otsustanud, et nõuetekohaselt vormistatud haiguspuhkusel olevate töötajate puhul ei saa direktiivist 2003/88 tulenevat iga töötaja õigust tasulisele põhipuhkusele seada liikmesriigi sõltuvusse kohustusest, et töötaja oleks selle liikmesriigi poolt kehtestatud arvestusperioodi jooksul tegelikult töötanud (vt eespool viidatud kohtuotsus Schultz-Hoff jt, punkt 41, ning 24. jaanuari 2012. aasta otsus kohtuasjas C-282/10: Dominguez, punkt 20).

25

Sama kohtupraktika järgi tuleb direktiivi 2003/88 artikli 7 lõiget 2 järelikult tõlgendada nii, et sellega on vastuolus siseriiklikud õigusnormid ja tavad, mille kohaselt töösuhte lõpetamisel ei maksta kasutamata tasulise põhipuhkuse eest rahalist hüvitist töötajale, kes viibis terve või osa puhkuseaasta ja/või puhkuse ülekandmise tähtaja jooksul haiguspuhkusel, mille tõttu ta ei saanud kasutada oma õigust tasulisele põhipuhkusele. Maksmisele kuuluva rahalise hüvitise arvestamise jaoks on määrava tähtsusega ka töötaja tavapärane töötasu ehk tasu, mis kuuluks talle maksmisele tasulise põhipuhkusena võetud puhkuse korral (eespool viidatud kohtuotsus Schultz-Hoff jt, punkt 62).

26

Seega, kuigi on välistatud, et liidu õigusega töötajale tagatud õigust minimaalsele tasulisele põhipuhkusele vähendatakse olukorras, kus töötajal ei ole võimalik täita oma töökohustusi haiguse tõttu arvestusperioodil, ei saa eelmises punktis osutatud kohtupraktikat kohaldada mutatis mutandis olukorras, kus töötajale rakendatakse lühendatud tööaega, nagu seda tehakse põhikohtuasjas.

27

Nagu Kaiser oma kirjalikes seisukohtades õigesti märkis, on haiguse tõttu töövõimetu töötaja ja lühendatud tööajaga töötaja täiesti erinevas olukorras.

28

Sellega seoses tuleb kõigepealt meenutada, et tööaja lühendamise aluseks on põhikohtuasjas sotsiaalkava kui eriliiki kollektiivleping, mille sõlmivad omavahel tööandja ja ettevõtja töötajate esindajad. Sotsiaalkavas lepitakse kokku, et vastavalt tööaja lühendamisele peatatakse tööandja ja töötaja vastastikused kohustused töölepingu täitmisel.

29

Teiseks tuleb tõdeda, et kui rakendatakse lühendatud tööaega, mis tuleneb eelnevalt nimetatud sotsiaalkavast ja on seega asjaomase töötaja jaoks ootuspärane, on töötajal võimalus puhata või oma vaba aega muu tegevusega sisustada. Kuna sellisel töötajal ei ole haigusest põhjustatud füüsilisi ega psüühilisi takistusi, erineb tema olukord sellest olukorrast, kui tema töövõimetus on tingitud tema tervislikust seisundist.

30

Kolmandaks püütakse kõnesoleva sotsiaalkavaga, milles nähakse ette tööaja lühendamine, vältida asjassepuutuvate töötajate koondamist majanduslikel põhjustel ja leevendada töötajatele koondamistest tulenevaid negatiivseid tagajärgi. Kui siduda selline soodustus, mis töötajale siseriiklikus õiguses on antud, tööandja kohustusega maksta tasulise põhipuhkuse eest hüvitist ajal, mil töölepingut on üksnes sotsiaalsetel kaalutlustel formaalselt pikendatud, võib see muuta niisuguse sotsiaalkava kokkuleppimise tööandja jaoks vastumeelseks ja jätta töötaja seetõttu sotsiaalkava positiivsest mõjust ilma.

31

Seega, kuigi selle töötaja olukord, kelle tööaega on sotsiaalkava rakendamise tulemusena lühendatud, nagu on kõne all põhikohtuasjas, erineb haiguse tõttu töövõimetu töötaja olukorrast, tuleb siiski tõdeda, et esimesena nimetatud töötaja olukord on võrreldav osalise tööajaga töötaja olukorraga.

32

Sellega seoses tuleb sedastada, et on tõsi, et lühendatud tööajaga töötajatega sõlmitakse formaalselt täistööajaga tööleping. Kuid nagu käesoleva kohtuotsuse punktidest 13 ja 28 tuleneb, on lühendatud tööaja rakendamise ajal tööandja ja töötaja vastastikused kohustused töölepingu täitmisel vastavalt tööaja lühendamisele peatatud või nad on nende kohustuste täitmisest täielikult vabastatud. Järelikult tuleb lühendatud tööajaga töötajaid pidada „ajutiselt osalise tööajaga töötajateks”, kuna nende olukord on osalise tööajaga töötajate olukorraga de facto sarnane.

33

Viimati nimetatud töötajate puhul on Euroopa Kohus andnud selged seisukohad seoses nende õigusega tasulisele põhipuhkusele.

34

22. aprilli 2010. aasta otsuses kohtuasjas C-486/08: Zentralbetriebsrat der Landeskrankenhäuser Tirols (EKL 2010, lk I-3527, punkt 33) käsitles Euroopa Kohus nõukogu 15. detsembri 1997. aasta direktiivi 97/81/EÜ Euroopa Tööandjate Föderatsiooni, Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse ja Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni poolt sõlmitud osalist tööaega käsitleva raamkokkuleppe kohta (EÜT 1998, L 14, lk 9; ELT eriväljaanne 05/03, lk 267), muudetud nõukogu 7. aprilli 1998. aasta direktiiviga 98/23/EÜ (EÜT L 131, lk 10; ELT eriväljaanne 05/03, lk 278), lisas ära toodud 6. juunil 1997 sõlmitud osalist tööaega käsitleva raamkokkuleppe klauslit 4, mille järgi kohaldatakse osalise tööajaga töötajate töötingimustele asjakohasel juhul pro rata temporis põhimõtet. Euroopa Kohus kohaldas seda põhimõtet osalise tööajaga töötatud aja eest antud põhipuhkusele, kuna sellise perioodi eest põhipuhkuse vähendamine võrreldes täistööajaga töötatud aja eest antud põhipuhkusega on objektiivsetel põhjustel õigustatud.

35

Tuleb siiski meenutada, et Euroopa Kohus täpsustas, et kõnealust põhimõtet ei saa kohaldada ex post täistööajaga töötatud aja eest saadud põhipuhkuse suhtes. Seega ei saa direktiivi 2003/88 asjakohastest sätetest järeldada, et siseriiklikud õigusnormid võivad põhipuhkuse rakendamise tingimuste raames sätestada selle puhkusenõude osalise kaotamise, mis on juba eelneval arvestusperioodil omandatud (vt eespool viidatud kohtuotsus Zentralbetriebsrat der Landeskrankenhäuser Tirols, punktid 33 ja 34).

36

Kõigist eelnevatest kaalutlustest lähtudes tuleb esimesele küsimusele vastata, et harta artikli 31 lõiget 2 ja direktiivi 2003/88 artikli 7 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et nende sätetega ei ole vastuolus niisugused siseriiklikud õigusnormid või tavad nagu ettevõtja ja selle töönõukogu vahel kokku lepitud sotsiaalkava, mille kohaselt arvutatakse lühendatud tööajaga töötaja õigus tasulisele põhipuhkusele vastavalt pro rata temporis põhimõttele.

37

Arvestades esimesele küsimusele antud vastust, ei ole teisele küsimusele vaja vastata.

38

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (viies koda) otsustab:

Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 31 lõiget 2 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. novembri 2003. aasta direktiivi 2003/88/EÜ tööaja korralduse teatavate aspektide kohta artikli 7 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et nende sätetega ei ole vastuolus niisugused siseriiklikud õigusnormid või tavad nagu ettevõtja ja selle töönõukogu vahel kokku lepitud sotsiaalkava, mille kohaselt arvutatakse lühendatud tööajaga töötaja õigus tasulisele põhipuhkusele vastavalt pro rata temporis põhimõttele.