—

Belgia valitsus, esindajad: L. Van den Broeck ja C. Pochet, keda abistasid advocaat P. Vanagt ja advocaat E. Pools,

—

Euroopa Komisjon, esindajad: V. Kreuschitz ja M. van Beek,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb seda, kuidas tõlgendada nõukogu 14. juuni 1971. aasta määruse (EMÜ) nr 1408/71 sotsiaalkindlustusskeemide kohaldamise kohta ühenduse piires liikuvate töötajate, füüsilisest isikust ettevõtjate ja nende pereliikmete suhtes, selle nõukogu 2. detsembri 1996. aasta määrusega (EÜ) nr 118/97 (EÜT 1997, L 28, lk 1; ELT eriväljaanne 05/03, lk 3) muudetud ja ajakohastatud redaktsioonis, mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuni 2001. aasta määrusega (EÜ) nr 1386/2001 (EÜT L 187, lk 1; ELT eriväljaanne 05/04, lk 129) (edaspidi „määrus nr 1408/71”), artiklit 46a ning ELL artikli 4 lõiget 3 ja ELTL artikleid 45–48.

2

Taotlus on esitatud A. van den Booreni ja Rijksdienst voor Pensioeneni (riiklik pensioniamet, edaspidi „RVP”) vahelises vaidluses, mille ese on Belgia kattumuse vältimise sätete kohaldamine apellandile Belgias makstava toitjakaotuspensioni summa kindlaksmääramisel.

3

Määruse nr 1408/71 artikli 12 lõike 2 kohaselt:

„Kui käesoleva määrusega ei ole sätestatud teisiti, võib tugineda liikmesriigi õigusaktide sätetele, mis reguleerivad hüvitiste vähendamist, peatamist või tühistamist muude sotsiaalkindlustushüvitistega või muu sissetulekuga kattumise juhul, neile võib tugineda ka siis, kui kõnealuste hüvitiste saamise õigus omandati teise liikmesriigi õigusaktide alusel või kui kõnealune sissetulek saadi teise liikmesriigi territooriumil.”

4

Määruse nr 1408/71 3. peatükk „Vanadus ja toitjakaotus (pensionid)” hõlmab artikleid 44–51a.

5

Määruse nr 1408/71 artikkel 45 käsitleb hüvitiste saamise õiguse omandamisel, säilitamisel või ennistamisel selliste kindlustus- või elamisperioodide arvessevõtmist, mis on täitunud töötaja või füüsilisest isikust ettevõtja suhtes kehtinud õigusaktide alusel.

6

Määruse nr 1408/71 artikli 46 lõikes 1 on määratletud reeglid, mida kohaldatakse, kui liikmesriigi õigusaktide tingimused hüvitise saamiseks on täidetud, ilma et oleks vaja kohaldada selle määruse artiklit 45. Nimetatud artikli lõikes 2 on sätestatud reeglid, mida kohaldatakse, kui liikmesriigi õigusaktide tingimused hüvitise saamiseks on täidetud alles pärast artikli 45 kohaldamist.

7

Määruse nr 1408/71 artiklis 46a, mis käsitleb liikmesriikide õigusaktide alusel antavate invaliidsus-, vanadus- või toitjakaotushüvitiste vähendamist, peatamist või tühistamist käsitlevaid üldreegleid, on sätestatud:

„1.   Käesoleva peatüki kohaldamisel mõistetakse samaliigiliste hüvitiste kattumisena igasugust invaliidsus-, vanadus- ja toitjakaotushüvitiste kattumist, mida arvutatakse või antakse ühe ja sama isiku täitunud kindlustus- ja/või elamisperioodide alusel.

2.   Käesoleva peatüki kohaldamisel mõistetakse eriliigiliste hüvitiste kattumisena igasugust selliste hüvitiste kattumist, mida ei saa pidada samaliigilisteks lõikes 1 määratletud tähenduses.

3.   Liikmesriigi õigusaktides ettenähtud vähendamis-, peatamis- või tühistamissätete kohaldamisel invaliidsus-, vanadus- või toitjakaotushüvitise samaliigilise või eriliigilise hüvitise või muu sissetulekuga kattumise korral kehtivad järgmised reeglid:

8

Määruse artikli 46b lõige 1, mis käsitleb kahe või enama liikmesriigi õigusaktide alusel antavate samaliigiliste hüvitiste kattumisel kohaldatavaid erisätteid, on sõnastatud järgmiselt:

„Liikmesriigi õigusaktides ettenähtud vähendamis-, peatamis- või tühistamissätteid ei kohaldata hüvitise suhtes, mis on arvutatud vastavalt artikli 46 lõikele 2.”

9

21. detsembri 1967. aasta kuningliku määruse, mis reguleerib üldiselt töötajate vanadus- ja toitjakaotuspensionide süsteemi (Moniteur belge, 16.1.1968) ja mida on muudetud 9. juuli 1997. aasta kuningliku määrusega (Moniteur belge, 9.8.1997) (edaspidi „21. detsembri 1967. aasta kuninglik määrus”), artikli 52 lõikes 1 on sätestatud:

„Kui üleelanud abikaasa saab samaaegselt taotleda nii toitjakaotuspensioni töötajate pensioniskeemi alusel kui ka ühte või mitut vanaduspensioni või mõnda muud seda asendavat soodustust ühe või mitme töötajate pensioniskeemi alusel, võib toitjakaotuspension nimetatud vanaduspensionidega kokku moodustada summa, mis võrdub maksimaalselt 110%-ga toitjakaotuspensionist, millele üleelanud abikaasal oleks olnud õigus täitunud tööstaaži korral.

[…]”.

10

A. van den Booren, kes sündis 18. augustil 1920, elab Maastrichtis (Madalmaad). Tema abikaasa, J. Bartels, kes suri 1. märtsil 1982, töötas allmaakaevurina Belgias muu hulgas ajavahemikul 1951–1961.

11

RVP määras 11. juuli 1986. aasta haldusotsusega A. van den Boorenile tagasiulatuvalt alates 1. augustist 1985 Belgia toitjakaotuspensioni, mille brutosumma aastas oli 1879,03 eurot (indeks 319,78). Alates samast kuupäevast sai apellant Algemene Ouderdomswet’i (üldise vanaduspensioni seadus, edaspidi „AOW”) alusel ka Madalmaade vanaduspensioni summas 827,13 eurot kuus.

12

A. van den Booreni Madalmaade vanaduspensioni summat tõsteti 20. mai 2003. aasta otsusega 869,24 eurole kuus (ehk 10430,88 eurole aastas) ja seda tagasiulatuvalt 1. jaanuarist 2002.

13

Selline pensionisumma tõstmine oli tingitud asjaolust, et Madalmaade seadusandja kõrvaldas 2002. aasta lõpus õigusliku lünga, mis hõlmas Madalmaades elavaid teatud abielunaisi, kelle abikaasa ei olnud AOW alusel kindlustatud seetõttu, et ta töötas ajavahemikul 1. jaanuarist 1957 kuni 1. jaanuarini 1980 välismaal.

14

Bureau voor Belgische Zaken (Belgia asjade büroo) saatis 23. jaanuaril 2004 koopia 20. mai 2003. aasta otsusest RVP-le.

15

RVP teavitas 12. augusti 2004. aasta tähitud kirjaga A. van den Boorenit 11. juuli 1986. aasta otsuse muutmisest nii, et pärast tema Madalmaade vanaduspensioni tõstmist alates 1. jaanuarist 2002 vähendati tema Belgia toitjakaotuspensioni, mille brutosumma samal kuupäeval oli 2845,49 eurot, brutosummale 1866,18 eurot (indeks 107,30) aastas. Samas kirjas palus RVP samuti, et A. van den Booren tagastaks ajavahemiku 1. märtsist kuni 31. juulini 2004 eest alusetult makstud hüvitised kokku summas 506,45 eurot.

16

A. van den Booren esitas nii tema toitjakaotuspensioni muutmise otsuse kui ka tagasinõudmisotsuse peale Arbeidsrechtbank te Tongeren’ile (Tongereni töökohus) kaebuse, mille viimane tunnistas 21. oktoobri 2009. aasta kohtuotsusega põhjendamatuks. Mis puudutab täpsemalt A. van den Booreni esitatud argumenti, mis tugines määruse nr 1408/71 artiklile 46a, siis leidis see kohus, et seda artiklit ei ole rikutud. Kuna Madalmaade vanaduspensioni tuleb käsitada vanaduspensioni asemel saadava soodustusena, siis tuli vastavalt määruse nr 1408/71 artikli 46a lõike 3 punktile a Belgia toitjakaotuspensioni vähendada (vt 7. märtsi 2002. aasta otsus kohtuasjas C-107/00: Insalaca, EKL 2002, lk I-2403).

17

Peale selle leidis see kohus, et ka töötajate vaba liikumise põhiõigust ei ole rikutud. Kohtuotsused (5. oktoobri 1994. aasta otsus kohtuasjas C-165/91: van Munster, EKL 1994, lk I-4661, ja 26. septembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C-262/97: Engelbrecht, EKL 2000, lk I-7321), millele A. van den Booren sellega seoses osutas, käsitavad teistsugust olukorda. Selle kohtu sõnul on 21. detsembri 1967. aasta kuningliku määruse artikli 52 lõige 1 ühtemoodi kohaldatav nii Belgia kodanike suhtes, kes on alati Belgias elanud, kui ka võõrtöötajate suhtes ning artiklis 52 sisalduva õigusnormi kohaldamine ei too A. van den Boorenile kaasa mingit kogutulu vähenemist.

18

A. van den Booren esitas 27. novembril 2009 selle kohtuotsuse peale Arbeidshof te Antwerpenile (Antverpeni teise astme töökohus) apellatsioonkaebuse. Ta väidab, et 21. detsembri 1967. aasta kuningliku määruse artikli 52 lõike 1 kohaldamine rikub määruse nr 1408/71 artiklit 46a ning piirab igal juhul EÜ artiklites 39–42 sätestatud isikute vaba liikumise õigust. A. van den Booren osutas sellega seoses eespool viidatud kohtuotsustele van Munster ja Engelbrecht, mille alusel peab siseriiklik kohus tõlgendama siseriikliku õiguse kooskõla liidu õiguse nõuetega ning jätma selle seaduse kohaldamata, kui selle kohaldamine koostoimes teise liikmesriigi õigusnormidega viib tulemusele, mis on nende nõuetega vastuolus.

19

Neil asjaoludel otsustas Arbeidshof te Antwerpen menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised kaks eelotsuse küsimust:

20

Belgia valitsus vaidlustas oma kirjalikes seisukohtades esiteks käesoleva eelotsusetaotluse vastuvõetavuse põhjendusel, et eelotsusetaotluse esitanud kohus ei ole piisavalt kirjeldanud kohtuasja õiguslikku ja faktilist raamistikku ega põhjendanud eelotsuse küsimuste esitamise vajadust.

21

Sellega seoses tuleb meenutada, et üksnes asja menetleval ja selle lahendamise eest vastutaval siseriiklikul kohtul on kohtuasja eripära arvesse võttes õigus hinnata eelotsuse vajalikkust kohtuasjas otsuse langetamiseks ning Euroopa Kohtule esitatavate küsimuste asjakohasust. Kui esitatud küsimused puudutavad liidu õiguse tõlgendamist, on Euroopa Kohus reeglina kohustatud eelotsuse tegema (10. märtsi 2009. aasta otsus kohtuasjas C-169/07: Hartlauer, EKL 2009, lk I-1721, punkt 24 ning seal viidatud kohtupraktika, ja 1. juuli 2010. aasta otsus kohtuasjas C-393/08: Sbarigia, EKL 2010, lk I-6337, punkt 19).

22

Sellest tuleneb, et liidu õigust puudutavate eelotsuse küsimuste asjakohasust eeldatakse. Siseriikliku kohtu esitatud eelotsusetaotluse saab Euroopa Kohus lükata tagasi vaid siis, kui on ilmselge, et taotletud liidu õiguse tõlgendusel ei ole mingit seost põhikohtuasja asjaolude või esemega või kui kõnealune probleem on oletuslik või kui Euroopa Kohtule ei ole teada talle esitatud küsimusele tarviliku vastuse andmiseks vajalikud faktilised ja õiguslikud asjaolud (vt selle kohta 5. detsembri 2006. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-94/04 ja C-202/04: Cipolla jt, EKL 2006, I-11421, punkt 25, ning eespool viidatud kohtuotsus Sbarigia, punkt 20).

23

Põhikohtuasjas siiski sellise juhtumiga tegemist ei ole. Tuleb tõdeda, et eelotsusetaotluses on piisaval määral kirjeldatud põhikohtuasja õiguslikku ja faktilist raamistikku, mis võimaldab Euroopa Kohtul esitatud küsimustele tarviliku vastuse anda.

24

Pealegi tuleb märkida, et Belgia valitsusel oli võimalik seoses esitatud küsimustega seisukoht võtta, nagu see nähtub tema kirjalikest seisukohtadest, mis esitati vastavalt Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artiklile 23.

25

Sellest tuleneb, et käesolev eelotsusetaotlus on vastuvõetav.

26

Kõigepealt olgu meenutatud, et kuigi Euroopa Kohtul puudub õigus ELTL artikli 267 alusel algatatud menetluse raames otsustada siseriiklike õigusnormide kooskõla üle liidu õiguse normidega, on ta siiski pädev esitama eelotsusetaotluse esitanud kohtule kõik liidu õiguse tõlgendamise juhtnöörid, mis võimaldavad viimasel hinnata nende normide kooskõla liidu õigusnormidega (vt eelkõige 15. detsembri 1993. aasta otsus kohtuasjas C-292/92: Hünermund jt, EKL 1993, lk I-6787, punkt 8).

27

Seetõttu tuleb kahte eelotsuse küsimust, mida tuleb analüüsida ühiselt, mõista selliselt, et nendega palutakse sisuliselt selgitada, kas määruse nr 1408/71 sätteid ja täpsemalt selle artiklit 46a tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus liikmesriigi niisuguste õigusnormide kohaldamine, mis sisaldavad tingimust, mille kohaselt vähendatakse selles liikmesriigis makstavat toitjakaotuspensioni teise liikmesriigi õigusnormide alusel makstava vanaduspensioni suurendamise tõttu, ning juhul kui vastus sellele on eitav, siis kas selliste siseriiklike õigusnormide kohaldamine on vastuolus liidu esmase õigusega ja täpsemalt ELL artikli 4 lõikega 3 ning ELTL artiklitega 45–48.

28

Esmalt tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb siseriiklikku õigusnormi käsitada vähendamissättena määruse nr 1408/71 tähenduses, kui õigusnormis ette nähtud arvutusel on vähendav toime selle pensioni suhtes, mida asjakohane isik võib taotleda, tulenevalt hüvitisest, mida see isik saab teisest liikmesriigist (eespool viidatud kohtuotsus Insalaca, punkt 16).

29

Sellega seoses nähtub määruse nr 1408/71 artikli 12 lõikest 2, et kui selles määruses ei ole sätestatud teisiti, võib liikmesriigi õigusaktide sätteid, mis reguleerivad hüvitiste vähendamist, kohaldada selles liikmesriigis hüvitisi saavate isikute suhtes, kui neil on õigus muudele sotsiaalkindlustushüvitistele, ning seda ka siis, kui kõnealuste hüvitiste saamise õigus on omandatud teise liikmesriigi õigusaktide alusel (eespool viidatud kohtuotsus Insalaca, punkt 22).

30

Erand määruse nr 1408/71 artikli 12 lõikes 2 esinevast põhimõttest on kehtestatud selle määruse artikli 46b lõikes 1, milles on sätestatud, et samaliigiliste hüvitiste kattumise korral ei kohaldata liikmesriigi õigusaktides ettenähtud vähendamissätteid hüvitise suhtes, mis on arvutatud vastavalt sama määruse artikli 46 lõikele 2 (eespool viidatud kohtuotsus Insalaca, punkt 23).

31

Sellega seoses nähtub Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast, et sotsiaalkindlustushüvitisi tuleb käsitada samaliigilistena määruse nr 1408/71 artikli 12 lõike 2 tähenduses, kui nende objekt ja eesmärk ning nende arvutusalus ja andmise tingimused on samasugused (6. oktoobri 1987. aasta otsus kohtuasjas 197/85: Stefanutti, EKL 1987, lk 3855, punkt 12; 11. augusti 1995. aasta otsus kohtuasjas C-98/94: Schmidt, EKL 1995, lk I-2559, punkt 24, ja eespool viidatud kohtuotsus Insalaca, punkt 24).

32

Määruse nr 1408/71 artikli 46a lõikes 1 on täpsustatud, et samaliigiliste hüvitiste kattumisena mõistetakse igasugust invaliidsus-, vanadus- ja toitjakaotushüvitiste kattumist, „mida arvutatakse või antakse ühe ja sama isiku täitunud kindlustus- ja/või elamisperioodide alusel”. Vastavalt määruse nr 1408/71 artikli 46 lõikele 2 ei saa hüvitisi, mida arvutatakse või antakse kahe erineva isiku tööstaaži alusel, pidada samaliigilisteks hüvitisteks nimetatud lõike 1 tähenduses (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Stefanutti, punkt 13, ja 12. veebruari 1998. aasta otsus kohtuasjas C-366/96: Cordelle, EKL 1998, lk I-583, punktid 20 ja 21).

33

Kuna aga Euroopa Kohtule esitatud kirjalikest seisukohtadest ilmneb, et A. van den Boorenile makstav Belgia toitjakaotuspension arvutati tema surnud abikaasa tööstaaži alusel ja Madalmaade vanaduspensioni makstakse talle temast endast tulenevalt, siis ei saa neid kahte hüvitist pidada samaliigilisteks hüvitisteks, mille suhtes määruse nr 1408/71 artikli 46b lõikes 1 sätestatud erandit kohaldatakse.

34

Järelikult ei ole sellise siseriikliku kattumist välistava õigusnormi kohaldamine, nagu on osutatud eelotsusetaotluses, määrusega nr 1408/71 vastuolus tingimusel, et järgitakse määrusega nr 1408/71 kehtestatud piiranguid.

35

Sellega seoses on määruses nr 1408/71, eelkõige selle artikli 46a lõike 3 punktis d sätestatud, et olukorras, kus kattumist välistav säte on kohaldatav üheainsa liikmesriigi õigusnormide alusel, võib asjaolu tõttu, et huvitatud isik saab teise liikmesriigi õigusnormide alusel sama- või eriliigilist hüvitisi, esimese liikmesriigi õigusaktide alusel makstavat hüvitist vähendada vaid summa piires, mis vastab teise liikmesriigi õigusnormide alusel makstavate hüvitiste suurusele (eespool viidatud kohtuotsus Cordelle, punkt 14).

36

Seda õigusnormi kohaldades saab huvitatud isiku Belgia toitjakaotuspensioni vähendada üksnes Madalmaade vanaduspensioni suuruse võrra (eespool viidatud kohtuotsus Cordelle, punkt 15).

37

Neil asjaoludel tuleb selles osas järeldada, et määruse nr 1408/71 artikliga 46a ei ole vastuolus liikmesriigi niisuguste õigusnormide kohaldamine, mis sisaldavad tingimust, mille kohaselt vähendatakse selles liikmesriigis makstavat toitjakaotuspensioni teise liikmesriigi õigusnormide alusel makstava vanaduspensioni suurendamise tõttu, eelkõige tingimusel, et järgitakse artikli 46a lõike 3 punktis d sätestatud tingimusi.

38

Siiski tuleb määruse nr 1408/71 sellist tõlgendust mõista nii, et see ei mõjuta lahendust, mis tuleneb esmase õiguse võimalikust kohaldatavusest. Tõdemus, et siseriiklik meede võib olla kooskõlas teisese õiguse aktiga – käesolevas asjas määrusega nr 1408/71 –, ei välista tingimata asutamislepingu sätete kohaldatavust selle meetme suhtes (16. juuli 2009. aasta otsus kohtuasjas C-208/07: von Chamier-Glisczinski, EKL 2009, lk I-6095, punkt 66 ja seal viidatud kohtupraktika).

39

Selles kontekstis küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus täpsemalt, kas tema menetluses olevas kohtuasjas esineb isikute vaba liikumise õiguse piirang, mis on sarnane sellega, mille Euroopa Kohus tuvastas eespool viidatud kohtuotsustes van Munster ja Engelbrecht.

40

Esmalt tuleb aga meenutada, et eespool viidatud kohtuotsused van Munster ja Engelbrecht käsitlevad olukorda, kus ühe abikaasa Belgia pensioni vähendati teisele abikaasale pensioni või seda asendava soodustuse andmise tõttu koos elavate isikute suhtes kohaldatava määra asemel üksi elava isiku suhtes kohaldatava määra alusel, ning mitte sellist olukorda, nagu põhikohtuasjas, kus ühe ja sama isiku Belgia toitjakaotuspension kattub tema Madalmaade vanaduspensioniga.

41

Seetõttu ei ole nendes kohtuotsustes leitud lahendus ülekantav sellisele olukorrale, nagu on kõne all põhikohtuasjas.

42

Pealegi, kuigi on tõsi, et liidu tasandil ühtlustamise puudumise korral määratakse sotsiaalkindlustushüvitiste andmise tingimused kindlaks iga liikmesriigi õigusaktidega, peavad liikmesriigid selle pädevuse teostamisel siiski järgima liidu õigust (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus von Chamier-Glisczinski, punkt 63 ja seal viidatud kohtupraktika).

43

Seoses sellega, mis puudutab esmase õiguse sätteid, millele eelotsusetaotluse esitanud kohus osutas, piisab meenutamisest, et ELTL artikliga 45 rakendatakse aluspõhimõtet, mille kohaselt hõlmab liidu tegevus muu hulgas isikute vaba liikumise takistuste kõrvaldamist liikmesriikide vahel (26. jaanuari 1999. aasta otsus kohtuasjas C-18/95: Terhoeve, EKL 1999, lk I-345, punkt 36 ja seal viidatud kohtupraktika).

44

Järelikult on liidu õigusega vastuolus kõik sellised siseriiklikud meetmed, mis ka juhul, kui need on kohaldatavad ilma kodakondsusest lähtuva diskrimineerimiseta, võivad takistada ühenduse kodanikel asutamislepinguga tagatud põhivabaduste teostamist või muuta selle neile vähem atraktiivseks (1. aprilli 2008. aasta otsus kohtuasjas C-212/06: Gouvernement de la Communauté française ja gouvernement wallon, EKL 2008, lk I-1683, punkt 45 ning seal viidatud kohtupraktika).

45

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt võivad sellist tüüpi siseriiklikud meetmed olla lubatavad tingimusel, et need taotlevad üldise huvi eesmärki, on selle saavutamiseks sobivad ega lähe kaugemale, kui on taotletava eesmärgi saavutamiseks vajalik (eespool viidatud kohtuotsus Gouvernement de la Communauté française ja gouvernement wallon, punkt 55 ja seal viidatud kohtupraktika).

46

Seega on siseriikliku kohtu ülesanne hinnata kõnealuste siseriiklike õigusnormide kooskõla liidu õiguse nõuetega, kontrollides, kas Belgia kattumise vältimise sätted, mida kohaldatakse tõepoolest ühtemoodi nii selle liikmesriigi kui teiste liikmesriikide kodanike suhtes, ei too tegelikult huvitatud isikule kaasa ebasoodsamat olukorda kui isikule, kelle olukorras puudub igasugune piiriülene element, ning juhul kui käesolevas asjas tuvastatakse selline ebasoodne olukord, siis kontrollides, kas kõnealuseid siseriiklikke õigusnorme võiks pidada objektiivsete kaalutlustega põhjendatuks ja siseriikliku õigusega taotletava õiguspärase eesmärgi suhtes proportsionaalseks.

47

Kõiki eelnevaid kaalutlusi silmas pidades tuleb esitatud küsimustele vastata järgmiselt:

48

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (viies koda) otsustab:

Nõukogu 14. juuni 1971. aasta määruse (EMÜ) nr 1408/71 sotsiaalkindlustusskeemide kohaldamise kohta ühenduse piires liikuvate töötajate, füüsilisest isikust ettevõtjate ja nende pereliikmete suhtes, selle nõukogu 2. detsembri 1996. aasta määrusega (EÜ) nr 118/97 muudetud ja ajakohastatud redaktsioonis, mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuni 2001. aasta määrusega (EÜ) nr 1386/2001, artiklit 46a tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus liikmesriigi niisuguste õigusnormide kohaldamine, mis sisaldavad tingimust, mille kohaselt vähendatakse selles liikmesriigis makstavat toitjakaotuspensioni teise liikmesriigi õigusnormide alusel makstava vanaduspensioni suurendamise tõttu, eelkõige tingimusel, et järgitakse artikli 46a lõike 3 punktis d sätestatud tingimusi.

ELTL artiklit 45 tuleb tõlgendada nii, et ka sellega ei ole selliste siseriiklike õigusnormide kohaldamine vastuolus tingimusel, et nende kohaldamine ei too huvitatud isikule kaasa ebasoodsamat olukorda kui isikule, kelle olukorras puudub igasugune piiriülene element, ning juhul kui tuvastatakse selline ebasoodne olukord, siis tingimusel, et kõnealuseid siseriiklikke õigusnorme võib pidada objektiivsete kaalutlustega põhjendatuks ja siseriikliku õigusega taotletava õiguspärase eesmärgi suhtes proportsionaalseks, kusjuures selle kontrollimine on eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne.