1

Esiteks H. Neuman ja A. Galdeano del Sel ning teiseks Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) (edaspidi „ühtlustamisamet”) (edaspidi koos „apellandid”) paluvad oma vastavates apellatsioonkaebustes tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 16. detsembri 2010. aasta otsuse kohtuasjas T-513/09 Baena Grupo vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Neuman ja Galdeano del Sel (istuva inimfiguuri kujutis) (edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus”), millega rahuldati José Manuel Baena Grupo SA (edaspidi „Baena Grupo”) tühistamishagi Siseturu Ühtlustamise Ameti kolmanda apellatsioonikoja 14. oktoobri 2009. aasta otsuse (asi R 1323/2008-3) peale, mis käsitleb ühelt poolt H. Neumani ja A. Galdeano del Seli ning teiselt poolt Baena Grupo vahelist kehtetuks tunnistamise menetlust (edaspidi „vaidlusalune otsus”).

2

Nõukogu 12. detsembri 2001. aasta määruse (EÜ) nr 6/2002 ühenduse disainilahenduse kohta (EÜT 2002, L 3, lk 1; ELT eriväljaanne 13/27, lk 142) põhjenduses 14 on märgitud:

„Disainilahenduse eripärasuse kindlakstegemisel tuleks aluseks võtta, kas disainilahendust vaatleva informeeritud kasutaja üldmulje erineb selgelt muljest, mille talle jätavad olemasolevad disainilahendused, võttes seejuures arvesse toote laadi, millele disainilahendust kohaldatakse või milles see sisaldub, ning eelkõige tööstusharu, kuhu see kuulub, ja disainilahenduse loonud autori vabadusastet.”

3

Nimetatud määruse artikli 4 lõikes 1 on sätestatud:

„Disainilahendust kaitstakse ühenduse disainilahendusena juhul, kui see on uudne ja eristatav.”

4

Kõnealuse määruse artiklis 5 on märgitud:

„1.   Disainilahendus loetakse uudseks, kui identset disainilahendust ei ole tehtud avalikkusele kättesaadavaks:

2.   Disainilahendused loetakse identseks, kui nende omadused erinevad vaid ebaoluliste üksikasjade poolest.”

5

Sama määruse artiklis 6 nähakse ette:

„1.   Disainilahendus loetakse eristatavaks, kui vastava ala asjatundja üldmulje sellest erineb kõikide nende disainilahenduste jäetud üldmuljest, mis on avalikkusele kättesaadavaks tehtud:

2.   Eristatavuse hindamisel võetakse arvesse autori vabadusastet disainilahenduse väljatöötamise käigus.”

6

Määruse nr 6/2002 artikli 7 lõigetes 1 ja 2 on märgitud:

„1.   Artiklite 5 ja 6 kohaldamisel loetakse disainilahendus avalikkusele kättesaadavaks tehtuks, kui see on pärast registreerimist või muul ajal avaldatud trükis, seda on esitatud näitusel, kasutatud kaubavahetuses või see on muul viisil avalikustatud kas enne artikli 5 lõike 1 punktis a ja artikli 6 lõike 1 punktis a või artikli 5 lõike 1 punktis b ja artikli 6 lõike 1 punktis b nimetatud kuupäeva, välja arvatud juhul, kui ühenduses tegutsevad asjaomase sektori ringkonnad ei oleks mõistliku ootuse kohaselt pidanud sellest tavapärase majandustegevuse käigus teada saama. Disainilahendust ei loeta siiski avalikkusele kättesaadavaks tehtuks, kui see on üksnes avalikustatud kolmandale isikule, kelle puhul kehtib otsene või kaudne konfidentsiaalsusnõue.

2.   Avalikustamist ei võeta artiklite 5 ja 6 kohaldamisel arvesse, kui disainilahendus, mille kaitsmist ühenduse registreeritud disainilahendusena taotletakse, on avalikkusele kättesaadavaks tehtud:

7

Selle määruse artikli 25 „Kehtetuse alused” lõike 1 punktid b ja e ning lõige 3 näevad ette:

„1.   Ühenduse disainilahenduse võib kehtetuks tunnistada üksnes järgmistel juhtudel:

[...]

[...]

[...]

3.   Lõike 1 punktides d, e ja f sätestatud alustele võib tugineda üksnes varasemate õiguste taotleja või omanik.

[...]”.

8

Sama määruse artikli 61 lõigetes 1–3 on sätestatud:

„1.   Kaebusi käsitlevate apellatsioonikodade otsuste peale võib Euroopa Kohtule esitada kaebuse.

2.   Kaebuse aluseks võib olla pädevuse puudumine, olulise menetlusnormi rikkumine, asutamislepingu, käesoleva määruse või nende rakendusnormide rikkumine või võimu kuritarvitamine.

3.   Euroopa Kohus on pädev vaidlustatud otsust tühistama või seda muutma.”

9

Baena Grupo on alljärgneva ühenduse disainilahenduse nr 426895-0002 (edaspidi „vaidlustatud disainilahendus”) omanik:

10

Selle registreerimise taotlus esitati 7. novembril 2005 ja see registreeriti (ning avaldati) 27. detsembril 2005 alljärgnevatele toodetele, mis kuuluvad 8. oktoobri 1968. aasta tööstusdisainilahenduste rahvusvahelise klassifikatsiooni Locarno kokkuleppe, muudetud, (edaspidi „Locarno kokkulepe”) klassi 99-00: „T-särgid (ornament); mütsid (ornament); kleebised (ornament); trükised, kaasa arvatud reklaammaterjalid (ornament)”.

11

H. Neuman ja A. Galdeano del Sel esitasid 18. veebruaril 2008 ühtlustamisametile määruse nr 6/2002 artikli 25 lõike 1 punktide b ja e alusel vaidlustatud disainilahenduste kehtetuks tunnistamise taotluse. Kehtetuks tunnistamise taotluses väitsid nad ühelt poolt, et vaidlustatud disainilahendus ei ole määruse artikli 4 tähenduses uudne ja eristatav, kui seda sätet tõlgendada koostoimes kõnealuse määruse artiklitega 5 ja 6, ning teiselt poolt, et vaidlustatud disainilahenduses on sama määruse artikli 25 lõike 1 punkti e tähenduses kasutatud eraldusmärki.

12

H. Neuman ja A. Galdeano del Sel tuginesid kehtetuks tunnistamise taotluse toetuseks alljärgnevale varasemale ühenduse kujutismärgile nr 1312651 (edaspidi „varasem kaubamärk”):

13

Nimetatud kaubamärk registreeriti 7. novembril 200015. juuni 1957. aasta märkide registreerimisel kasutatava kaupade ja teenuste rahvusvahelise klassifikatsiooni Nizza kokkuleppe (uuesti läbi vaadatud ja parandatud kujul) (edaspidi „Nizza kokkulepe”) klassidesse 25, 28 ja 32 kuuluvatele kaupadele, mis vastavad neis klassides järgmisele kirjeldusele:

14

Ühtlustamisameti tühistamisosakond tunnistas vaidlustatud disainilahenduse 15. juuli 2008. aasta otsusega määruse nr 6/2002 artikli 25 lõike 1 punkti e alusel kehtetuks.

15

Baena Grupo esitas 16. septembril 2008 määruse nr 6/2002 artiklite 55–60 alusel ühtlustamisametile tühistamisosakonna otsuse peale kaebuse.

16

Ühtlustamisameti kolmas apellatsioonikoda (edaspidi „apellatsioonikoda”) leidis vaidlusaluses otsuses, et tühistamisosakond eksis, kui järeldas, et vaidlustatud disainilahenduses on kasutatud varasemat kaubamärki. Siiski leidis ta, et vaidlustatud disainilahendus ei ole uudne, kuna asjatundlikule kasutajale – kelleks on noorukid või lapsed, kes tavapäraselt T-särke, mütse ja kleebiseid ostavad, või trükiste kasutajad – sellest jääv üldmulje ei erine varasemast kaubamärgist jäävast üldmuljest. Nii jättis apellatsioonikoda vaidlustatud disainilahenduse kehtetuks tunnistamise otsuse määruse nr 6/2002 artikli 60 lõike 1 alusel jõusse, kuid tugines seejuures asjaomase määruse artikli 25 lõike 1 punktile b, kui seda tõlgendada koostoimes määruse artikli 6 lõikega 1.

17

Baena Grupo esitas vaidlusaluse otsuse tühistamiseks hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 22. detsembril 2009. Oma hagi toetuseks esitas ta üheainsa väite määruse nr 6/2002 artikli 6 rikkumise kohta. Ta väitis, et varasema kaubamärgi ja vaidlustatud disainilahenduse vahelised erinevused on sellised, et asjatundlikule kasutajale jääb nendest kontuurpiltidest erinev üldmulje.

18

Üldkohus tühistas vaidlustatud kohtuotsusega vaidlusaluse otsuse.

19

Üldkohus leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 20 kõigepealt, et tuleb võrrelda ühelt poolt vaidlustatud disainilahendusest jäävat üldmuljet ja teiselt poolt üldmuljet, mis jääb asjatundlikul kasutajal varasemast kaubamärgist, mis on avalikkusele kättesaadavaks tehtud disainilahendus.

20

Üldkohus märkis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 21 ja 22, et asjatundlikule kasutajale asjaomastest kontuurpiltidest jääva üldmulje määrab suures osas kindlaks kummalgi kontuurpildil kujutatud inimfiguuri näoilme. Üldkohus rõhutas, et kahel kontuurpildil kujutatud inimfiguuri näoilme erinevus on põhiomadus, mida apellatsioonikoja poolt õigesti määratletud asjatundlik kasutaja meeles peab.

21

Seejärel leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 23, et selle näoilme ning vastava ettepoole kummarduva kehaasendi põhjal, mis jätab teatava ärritatud oleku mulje, käsitab asjatundlik kasutaja asjaomast „varasemat disainilahendust” kui ärritatud inimese kujutist. Vaidlustatud disainilahendusest jäävat üldmuljet ei iseloomusta aga mis tahes tunde väljendus, mis tuleneks kas näoilmest või siis tahapoole nõjatuvast kehaasendist.

22

Selles osas märkis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 24, et „T-särke ja mütse ostvad noorukid kindlasti märkavad näoilme erinevust [ning] see on veelgi silmatorkavam laste jaoks, kes kasutavad kleebiseid esemete isikupärastamiseks ning pööravad veel enam tähelepanu igal kleebisel kujutatud inimfiguuri väljendatavatele tunnetele”.

23

Üldkohus leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 25 lõpuks, et kahe asjaomase kontuurpildi vahelised erinevused „on piisavalt suured, et jätta asjatundlikule kasutajale erinevat üldmuljet, hoolimata muudes aspektides esinevatest sarnasustest ja sõltumata käesoleva kontuurpildi taoliste kontuurpiltide autori loomisvabadusest”.

24

Selle põhjal järeldas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 26, et apellatsioonikoda eksis, kui leidis, et vaidlustatud disainilahendus ei jäta asjatundlikule kasutajale üldmuljet, mis erineb kehtetuks tunnistamise taotluse toetuseks osutatud „varasemast disainilahendusest” jäävast üldmuljest.

25

Euroopa Kohtu presidendi 11. aprilli 2011. aasta määrusega liideti kohtuasjad C-101/11 P ja C-102/11 P kirjalikuks ja suuliseks menetlemiseks ning kohtuotsuse tegemiseks.

26

H. Neuman ja A. Galdeano del Sel paluvad apellatsioonkaebuses Euroopa Kohtul:

27

Ühtlustamisamet palub apellatsioonkaebuses Euroopa Kohtul:

28

Baena Grupo palub oma vastuses Euroopa Kohtul:

29

H. Neuman ja A. Galdeano del Sel esitavad oma apellatsioonkaebuse toetuseks kolm väidet. Kahes esimeses väites märgitakse, et Üldkohus on vastavalt määruse nr 6/2002 artikli 25 lõike 1 punkti b, kui seda tõlgendada koos asjaomase määruse artiklitega 4–9, ja asjaomase määruse artikli 25 lõike 1 punkti e kohaldamisel rikkunud õigusnormi. Kolmandas väites märgitakse, et Üldkohus on rikkunud vaidlustatud kohtuotsuse põhjendamise kohustust.

30

Ühtlustamisamet esitab oma apellatsioonkaebuse toetuseks kaks väidet, mille kohaselt Üldkohus on rikkunud ühelt poolt määruse nr 6/2002 artiklit 61 ja teiselt poolt artikli 25 lõike 1 punkti b, kui seda tõlgendada koostoimes asjaomase määruse artikliga 6. Teine väide jaguneb kaheks osaks, millest esimeses ühtlustamisamet väidab, et Üldkohus ajas kaubamärgiõigusele omased kriteeriumid ja ühenduse disainilahenduse spetsiifilised kriteeriumid segi, ning teises väidab, et Üldkohus rikkus põhjendamiskohustust.

31

Esiteks heidab ühtlustamisamet 15. aprilli 2010. aasta otsusele kohtuasjas C-38/09 P: Schräder vs. Ühenduse sordiamet (EKL 2010, lk I-3209, punkt 77) tuginedes Üldkohtule ette seda, et viimane uuris vaidlusaluse otsuse õiguspärasuse hindamisel „asjaomaseid ühenduse disainilahendusi” liiga detailselt.

32

Ühtlustamisamet väidab, et ühenduse disainilahenduste kehtivuse kontroll, mis oma olemuselt on tehniliselt väga keerukas, puudutab määruse nr 6/2002 artikli 25 lõike 1 punktide b ja d raames üksnes disainilahenduse loonud autori vabadusastme määratlemist. Ta leiab, et kuivõrd Üldkohus ei piirdunud selliste disainilahenduste kehtivuse ilmsete hindamisvigade kontrollimisega, siis ületas Üldkohus selle määruse artiklist 61 tulenevat pädevust.

33

Teiseks väidab ühtlustamisamet, et kuivõrd Üldkohus leidis, et „asjaomastel disainilahendustel” kujutatud inimfiguuride tunnete väljendus on määravam kui nende disainilahenduste graafiline kujutis, siis asendas ta apellatsioonikoja põhjenduse omaenda põhjendusega. Seda tehes hindas Üldkohus faktilisi asjaolusid uuesti ega piirdunud vaidlusaluse otsuse õiguspärasuse kontrollimisega.

34

Ühtlustamisamet leiab selles osas, et kuivõrd Üldkohus jättis täpsustamata, millise vea apellatsioonikoda määruse nr 6/2002 artikli 25 lõike 1 punkti b, kui seda tõlgendada koostoimes nimetatud määruse artikliga 6, kohaldamisel tegi, siis ei võimalda Üldkohus tal vaidlustatud kohtuotsuse põhjal teha järeldusi asjaomase määruse artikli 6 nõuetekohase kohaldamise kohta.

35

Baena Grupo leiab, et ühtlustamisameti argument ei ole põhjendatud. Tema sõnul võib Üldkohus asjaomaseid faktilisi asjaolusid hinnata täiesti vabalt. Ta viitab sellega seoses 30. märtsi 2000. aasta otsusele kohtuasjas C-265/97 P: VBA vs. Florimex jt (EKL 2000, lk I-2061), kus Euroopa Kohus tugines talle esitatud apellatsioonkaebuse menetlemisel varem Üldkohtu poolt tõenditele antud hinnangule.

36

Tuleb kontrollida, kas Üldkohus ületas tema pädevuses oleva kohtuliku kontrolli piire ja asendas ühtlustamisameti hinnangu enda hinnanguga.

37

Neil asjaoludel tuleb meenutada, et vastavalt määruse nr 6/2002 artikli 61 lõikele 2 võib ühtlustamisameti apellatsioonikodade otsuste peale Üldkohtule esitatud hagi aluseks olla asutamislepingu, selle määruse või nende rakendusnormide rikkumine. Sellest tuleneb, et Üldkohtul on õigus teostada täielikku õiguspärasuse kontrolli ühtlustamisameti hinnangu suhtes, mis puudutab taotleja poolt esitatud tõendeid (vt 5. juuli 2011. aasta otsus kohtuasjas C-263/09 P: Edwin vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, EKL 2011, lk I-5853, punkt 52, ja 20. oktoobri 2011. aasta otsus kohtuasjas C-281/10 P: PepsiCo vs. Grupo Promer Mon Graphic, EKL 2011, lk I-10153, punkt 66).

38

Nii on selle sätte alusel Üldkohtu ülesanne hinnata ühtlustamisameti apellatsioonikodade otsuste õiguspärasust, kontrollides apellatsioonikodade poolt liidu õiguse kohaldamist neile esitatud faktiliste asjaolude alusel (vt analoogia alusel 18. detsembri 2008. aasta otsus kohtuasjas C-16/06 P: Les Éditions Albert René vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, EKL 2008, lk I-10053, punkt 38, ja 28. märtsi 2011. aasta määrus kohtuasjas C-418/10 P: Herhof vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, EKL 2011, lk I-43, punkt 47).

39

Eelkõige võib Üldkohus teostada täielikku kontrolli ühtlustamisameti apellatsioonikodade otsuste õiguspärasuse üle, uurides vajaduse korral, kas apellatsioonikojad on vaidluse asjaoludele andnud täpse õigusliku kvalifikatsiooni või kas kõnealustele apellatsioonikodadele esitatud faktiliste asjaolude hindamisel ei ole tehtud vigu (vt analoogia alusel eespool viidatud kohtuotsus Les Éditions Albert René vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, punkt 39, ja eespool viidatud määrus kohtuasjas Herhof vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, punkt 48).

40

Nimelt ei saa Üldkohus ühtlustamisameti apellatsioonikoja otsuse õiguspärasuse kontrollimisel olla seotud eksliku hinnanguga, mille kõnealune apellatsioonikoda on faktidele andnud, kuna see hinnang on osa järeldustest, mille õiguspärasust Üldkohtus vaidlustatakse (vt analoogia alusel eespool viidatud kohtuotsus Les Éditions Albert René vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, punkt 48).

41

Üldkohus võib tõepoolest jätta ühtlustamisametile teatava hindamisruumi, eelkõige kui tegemist on väga tehnilise hindamisega, ja piirduda apellatsioonikoja disainilahendusi puudutavate otsuste omapoolse kontrolli ulatuse osas ilmsete hindamisvigadega (eespool viidatud kohtuotsus PepsiCo vs. Grupo Promer Mon Graphic, punkt 67).

42

Käesoleval juhul ei ole ühtlustamisamet aga tõendanud, et selles asjas on vaja anda väga tehnilist hinnangut, mis õigustaks talle sellise hindamisruumi andmist, et Üldkohtu kontrolli ulatus piirduks ühtlustamisameti ilmsete hindamisvigade tuvastamisega.

43

Lisaks väitis Baena Grupo Üldkohtus, et apellatsioonikoda rikkus määruse nr 6/2002 artiklit 6, kui leidis, et vaidlustatud disainilahendus ei ole eristatav, kuivõrd asjatundlikule kasutajale sellest jääv üldmulje ei erine varasemast kaubamärgist jäävast üldmuljest.

44

Kuna Baena Grupo seadis kahtluse alla apellatsioonikoja hinnangu üldmuljele, mis asjatundlikule kasutajale asjaomastest kontuurpiltidest jääb, siis oli Üldkohus pädev kontrollima hinnangut, mille apellatsioonikoda oli varasema kaubamärgi ja vaidlustatud disainilahenduse sarnasusele andnud (vt analoogia alusel eespool viidatud kohtuotsus Les Éditions Albert René vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, punkt 47).

45

Seetõttu oli Üldkohtul ilma õigusnormi rikkumata õigus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 20–25 vaidlusaluse otsuse tühistamise eesmärgil konkreetselt kontrollida apellatsioonikoja hinnangut.

46

Seega tuleb ühtlustamisameti esimene väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

47

Ühtlustamisamet väidab esiteks, et Üldkohus ajas kaubamärgiõigusele eriomased kriteeriumid segi ühenduse disainilahenduse spetsiifiliste kriteeriumidega. Tema sõnul soovitakse kaubamärgiõiguses kaitsta tarbijate üldist huvi, et need kaubamärgiga hõlmatud kaupade ja teenuste ostmisel ei eksiks, samas kui ühenduse disainilahenduseõiguse eesmärk on kaitsta erahuve, nimelt selle ettevõtja huve, kes töötab välja loomingu tulemuseks oleva vormi või kasutab seda, sõltumata ostetud toote kaubandusliku päritoluga seotud võimaliku segiajamise tõenäosuse olemasolust. Eelkõige heidab ühtlustamisamet Üldkohtule ette seda, et viimane tugines vaidlustatud kohtuotsuse punktides 22 ja 23 „asjaomaste disainilahenduste” võrdlemisel neist asjatundlikule kasutajale jäävale ebatäiuslikule mälupildile.

48

Selles osas leiavad nii H. Neuman ja A. Galdeano del Sel kui ka ühtlustamisamet, et asjaomane võrdlus peab põhinema mitte asjatundlikule kasutajale jääval ebatäiuslikul mälupildil, vaid asjaomaste kontuurpiltide otsesel võrdlusel.

49

Teiseks heidab ühtlustamisamet Üldkohtule ette õigusnormi rikkumist niivõrd, kuivõrd viimane ei tuginenud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 24 „asjaomastest disainilahendustest” jääva mulje uurimisel sellele, kuidas kogu asjaomane avalikkus seda tajub. Üldkohus piirdus nende disainilahenduste uurimisel sellega, kuidas neid tajub asjaomase avalikkuse üks osa ehk T-särkide, mütside ja kleebiste noored kasutajad.

50

Kolmandaks väidavad H. Neuman ja A. Galdeano del Sel, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 21, et kahest asjaomasest kontuurpildist asjatundlikule kasutajale jääva üldmulje määrab kindlaks neist kummalgi kujutatud inimfiguuri näoilme. Nad väidavad, et vaidlustatud disainilahendus ei ole eristatav ning et asjaomastel kontuurpiltidel kujutatud inimfiguuride näoilme väikesed erinevused ei avalda nendest jäävale üldmuljele mõju. Selles osas rõhutavad nad, et hõlmatud tooted ja sihtrühmaks olev avalikkus on identsed. Lisaks märgivad nad, et Üldkohus tunnistas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 25, et kontuurpiltide autoritel on loomisel suur vabadus.

51

Baena Grupo leiab, et H. Neuman ja A. Galdeano del Sel piirduvad oma argumentides tegelikult sellega, et seavad kahtluse alla Üldkohtu hinnangu faktilistele asjaoludele, ning taotlevad seega, et Euroopa Kohus asendaks Üldkohtu hinnangu enda omaga.

52

Baena Grupo viitab ka ühtlustamisameti selle vastuväite vastuvõetamatusele, mis puudutab asjaomast avalikkust, kuna Üldkohus ei olnud kohustatud selle kohta otsust tegema.

53

Mis puutub esiteks sellesse, et Üldkohus on varasema kaubamärgi ja vaidlustatud disainilahenduse võrdlemisel väidetavalt rikkunud õigusnormi, siis tuleb esiteks märkida, et määruses nr 6/2002 ei ole mõistet „asjatundlik kasutaja” defineeritud. Sellest mõistest tuleb aga siiski aru saada nii, et see jääb kaubamärgiõiguses kasutatava mõiste „keskmine tarbija” – kellelt ei eeldata mingeid eriteadmisi ning kes üldiselt ei võrdle vastandatud kaubamärke otseselt – ning mõiste „spetsialist” – põhjalike tehniliste teadmistega ekspert – vahele. Niisiis võib mõistest „asjatundlik kasutaja” aru saada nii, et see tähistab mitte keskmise tähelepanelikkuse astmega kasutajat, vaid kasutajat, kes on kas tulenevalt isiklikust kogemusest või vastava valdkonna ulatuslikest teadmistest erilise valvsusega (vt eespool viidatud kohtuotsus PepsiCo vs. Grupo Promer Mon Graphic, punkt 53).

54

Selles osas vastab tõele, et asjatundliku kasutaja olemus, nagu Euroopa Kohus on seda määratlenud, viitab sellele, et kui võimalik, võrdleb selline kasutaja varasemat kaubamärki ja vaidlustatud disainilahendust otseselt. Sellegipoolest ei saa välistada, et niisugune võrdlemine ei ole asjaomases valdkonnas teostatav või tavapärane eelkõige eriliste asjaolude või nende omaduste tõttu, mis on varasema kaubamärgiga tähistatavatel ja vaidlustatud disainilahendusega kujutavatel kaupadel (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus PepsiCo vs. Grupo Promer Mon Graphic, punkt 55).

55

Seetõttu ei saa tulemuslikult väita, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui hindas varasemast kaubamärgist ja vaidlustatud disainilahendusest jäävat üldmuljet, lähtumata seejuures eeldusest, et asjatundlik kasutaja võrdleb neid igal juhul otseselt (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus PepsiCo vs. Grupo Promer Mon Graphic, punkt 56).

56

Eeltoodu kehtib seda enam, et kuna määruses nr 6/2002 ei ole vastavat täpsemat viidet, ei saa asuda seisukohale, et liidu seadusandja kavatses piirata võimalike disainilahenduste hindamise otsesele võrdlusele (vt eespool viidatud kohtuotsus PepsiCo vs. Grupo Promer Mon Graphic, punkt 57).

57

Sellest tuleneb, et Üldkohus ei rikkunud varasema kaubamärgi ja vaidlustatud disainilahenduse võrdlemisel õigusnormi, kui ta tugines vaidlustatud kohtuotsuse punktides 22 ja 23 oma põhjenduses üldmuljele, mis asjatundlikule kasutajale kahest kontuurpildist tekkinud ebatäiusliku mälupildi põhjal jääb.

58

Seetõttu tuleb see vastuväide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

59

Mis teiseks puudutab etteheidet, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui piirdus varasema kaubamärgi ja vaidlustatud disainilahenduse uurimisel sellega, kuidas neid tajub asjaomase avalikkuse üks osa, siis kõigepealt tuleb täpsustada, et see etteheide ei ole vastupidi Baena Grupo väidetele vastuvõetamatu. Sellega taotletakse tegelikult seda, et antaks hinnang õigusnormi rikkumisele, mille Üldkohus on määruse nr 6/2002 tõlgendamisel või kohaldamisel väidetavalt toime pannud ja mis tõendatuse korral võib muuta Üldkohtu kogu asjaomase põhjenduskäigu alusetuks.

60

Sisuliste küsimuste osas tuleb märkida, et ühtlustamisameti see vastuväide rajaneb vaidlustatud kohtuotsuse vääral tõlgendusel. Tegelikult viitas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsus punktis 22 varasema kaubamärgi ja vaidlustatud disainilahenduse võrdlemisel asjatundlikule kasutajale, „nagu apellatsioonikoda on selle mõiste õigesti määratlenud”.

61

Seega võttis Üldkohus arvesse kogu asjaomast avalikkust, nagu apellatsioonikoda oli selle mõiste määratlenud, nimelt noorukeid, lapsi ja trükiste, kaasa arvatud reklaammaterjalide kasutajaid. Sama kehtib vaidlustatud kohtuotsuse punktis 23 esitatud Üldkohtu põhjenduse kohta, milles viimane viitas varasemast kaubamärgist ja vaidlustatud disainilahendusest jääva mulje uurimisel kõnealusele asjatundlikule kasutajale. Seejärel märkis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 24 eriti seda, et noorukid ja lapsed kindlasti märkavad kontuurpiltidel kujutatud inimfiguuri näoilme erinevust.

62

Niisiis ei saa Üldkohtule põhjendatult ette heita seda, et ta ei tuginenud kontuurpiltide uurimisel kogu asjaomasele avalikkusele.

63

Kolmandaks tuleb märkida, et sisuliselt heidavad H. Neuman ja A. Galdeano del Sel Üldkohtule ette seisukohta, et varasemal kaubamärgil ja vaidlustatud disainilahendusel kujutatud inimfiguuri näoilme määrab kindlaks asjatundlikule kasutajale jääva üldmulje.

64

Selles osas tuleb märkida, et H. Neuman ja A. Galdeano del Sel vaidlustavad oma argumentides tegelikult üksnes varasemast kaubamärgist ja vaidlustatud disainilahendusest jääva üldmulje hindamise raames Üldkohtu teostatud faktiliste asjaolude analüüsi ja soovivad seega, et Euroopa Kohus asendaks Üldkohtu hinnangu enda hinnanguga.

65

H. Neuman ja A. Galdeano del Sel ei ole väitnud ega tõendanud, et Üldkohus moonutas talle esitatud faktilisi asjaolusid, mistõttu nad heidavad Üldkohtule tegelikult ette üksnes seda, et viimane eksis kõnealuste asjaolude hindamisel, tehes järelduse, et asjatundlikule kasutajale jääb vaidlustatud disainilahendusest üldmulje, mis erineb varasemast kehtetuks tunnistamise taotluse toetuseks esitatud kaubamärgist jäävast üldmuljest.

66

Ometi on väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ainult Üldkohus pädev esiteks fakte tuvastama, välja arvatud juhul, kui tema poolt tuvastatu sisuline paikapidamatus tuleneb temale esitatud toimikumaterjalidest, ja teiseks neid fakte hindama. Seega ei ole faktide hindamine – välja arvatud juhul, kui kohtule esitatud tõendeid on moonutatud – õiguslik küsimus, mis alluks Euroopa Kohtu kontrollile apellatsioonimenetluses (vt 4. oktoobri 2007. aasta otsus kohtuasjas C-144/06 P: Henkel vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, EKL 2007, lk I-8109, punkt 49 ja seal viidatud kohtupraktika).

67

Seega tuleb see vastuväide vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata jätta.

68

Eeltoodu põhjal tuleb ühtlustamisameti teine väide ning H. Neumani ja A. Galdeano del Seli esimene väide tervikuna tagasi lükata.

69

H. Neuman ja A. Galdeano del Sel heidavad Üldkohtule ette seda, et viimane ei kohaldanud kõnealuse määruse artikli 25 lõike 1 punkti e. Nende sõnul on täidetud kõik tingimused varasema kaubamärgi ja vaidlustatud disainilahenduse segiajamise tuvastamiseks. Seetõttu rikkus Üldkohus õigusnormi, kui jättis kõnealuse sätte kohaldamata ega keelanud vaidlustatud disainilahenduse kasutamist.

70

Baena Grupo leiab, et see väide on vastuvõetamatu, kuna see seab kahtluse alla Üldkohtu hinnangu vaidlustatud kohtuotsuses sisalduvate faktiliste asjaolude kohta.

71

Tuleb nentida, et tegemist on väitega, mida ei ole Üldkohtus vaidlusaluse otsuse tühistamiseks esitatud ning igal juhul ei ole tegemist avalikul huvil põhineva väitega, mille Üldkohus oleks pidanud tõstatama omal algatusel.

72

Euroopa Kohtu kodukorra artikli 113 lõige 2 näeb ette, et apellatsioonkaebuses ei või muuta Üldkohtu menetluses olnud hagi eset. Seega on Euroopa Kohtu pädevus apellatsioonimenetluses piiratud esimeses kohtuastmes arutatud väidetele antud õigusliku hinnangu kontrollimisega (vt eelkõige 1. juuni 1994. aasta otsus kohtuasjas C-136/92 P: komisjon vs. Brazzelli Lualdi jt, EKL 1994, lk I-1981, punkt 59; 15. märtsi 2007. aasta otsus kohtuasjas C-171/06 P: T.I.M.E. ART vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, punkt 24, ning 20. septembri 2007. aasta otsus kohtuasjas C-193/06 P: Nestlé vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, punkt 56).

73

Seetõttu tuleb käesolev väide jätta vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.

74

Ühtlustamisamet väidab, et Üldkohus rikkus põhjendamiskohustust, kui jättis ühelt poolt esitamata põhjused, miks „T-särke ja mütse ostvad noorukid kindlasti märkavad näoilme erinevust”, nagu on märgitud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 24, ja teiselt poolt viitas avalikkusele, kelle hulka kuuluvad „trükiste, kaasa arvatud reklaammaterjalide” kasutajad.

75

H. Neuman ja A. Galdeano del Sel heidavad Üldkohtule ette ka seda, et viimane ei põhjendanud vaidlustatud kohtuotsust konkreetselt, selgelt ja ühemõtteliselt, rikkudes sellega apellantide menetlusõigusi.

76

Mis puutub ühtlustamisameti etteheidetesse, siis leiab Baena Grupo, et Üldkohus ei olnud kohustatud tegema otsust asjaomase avalikkuse kohta, nagu on märgitud eespool punktis 52, ja seetõttu ei saa Üldkohtu otsuse puhul tuvastada põhjendamiskohustuse rikkumist.

77

Mis puutub H. Neumani ja A. Galdeano del Seli etteheidetesse, siis viitab Baena Grupo nende vastuvõetamatusele. Ta väidab, et H. Neuman ja A. Galdeano del Sel ei ole osutanud vaidlustatud kohtuotsuse osadele, milles põhjendamiskohustust on rikutud.

78

Ühtlustamisameti osutatud põhjendamiskohustuse rikkumise väide põhineb eeldusel, et Üldkohus jättis ühelt poolt põhjendamata, miks „T-särke ja mütse ostvad noorukid kindlasti märkavad näoilme erinevust”, ja teiselt poolt viitamata avalikkusele, kelle hulka kuuluvad „trükiste, kaasa arvatud reklaammaterjalide” kasutajad.

79

Sellega seoses tuleb meenutada, et kohtuotsuste põhjendamise kohustus tuleneb Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artiklist 36, mis sama põhikirja artikli 53 esimese lõigu ja Üldkohtu kodukorra artikli 81 kohaselt on kohaldatav Üldkohtu suhtes (vt 4. oktoobri 2007. aasta otsus kohtuasjas C-311/05 P: Naipes Heraclio Fournier vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, EKL 2007, lk I-130, punkt 51 ja seal viidatud kohtupraktika).

80

Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et Üldkohtu otsused peavad olema piisavalt põhjendatud, et Euroopa Kohus saaks teostada nende üle kohtulikku kontrolli (vt eelkõige eespool viidatud kohtuotsus Naipes Heraclio Fournier vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, punkt 52 ja seal viidatud kohtupraktika).

81

Siinkohal piisab, kui käesoleva kohtuotsuse punktides 60–62 tehtud järeldusi arvestades nentida, et vaidlustatud kohtuotsuses esitatud Üldkohtu põhjendus on iseenesest selge ja arusaadav ning võimaldab mõista põhjuseid, miks Üldkohus Baena Grupo esitatud ainsa väite rahuldas. Seega ei ole vaidlustatud kohtuotsuses põhjendamiskohustust rikutud.

82

Seetõttu tuleb asjaomane väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

83

Eeltoodut arvestades tuleb käesolevad apellatsioonkaebused osaliselt vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata jätta ja osaliselt põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

84

Euroopa Kohtu kodukorra artikli 69 lõike 2 alusel, mida kohaldatakse kodukorra artikli 118 alusel ka apellatsioonimenetluse suhtes, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

85

Kuna H. Neuman ja A. Galdeano del Sel on kohtuasjas C-101/11 P esitatud apellatsioonkaebusega seoses kohtuvaidluse kaotanud ja Baena Grupo on kohtukulude hüvitamist nõudnud, tuleb apellatsioonimenetluse kohtukulud välja mõista H. Neumanilt ja A. Galdeano del Selilt.

86

Kuna ühtlustamisamet on kohtuasjas C-102/11 P esitatud apellatsioonkaebusega seoses kohtuvaidluse kaotanud ja Baena Grupo on kohtukulude hüvitamist nõudnud, tuleb apellatsioonimenetluse kohtukulud välja mõista ühtlustamisametilt.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kuues koda) otsustab: